1-09-1476/74 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.aprill 2011.a. Tallinn

Kohtuistungi aeg ja koht

11.aprill 2011.a., Tallinn

Kriminaalasja number

1-09-1476

Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Ivi

Kesküla

Kohtuistungi sekretär

Tatjana Derkatš

Kriminaalasi

T A süüdistuses KarS § KarS § 319 lg 1 – KarS § 22 lg 2

järgi ja KarS § 320 lg 2 – KarS § 22 lg 2 järgi järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu otsus 14.jaanuar 2011.a.

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava kaitsjad adv. Heldur Otti ja Vello Luik

Prokurör

Küllike Kask

Süüdistatav

T A (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses,)

Kaitsja

Adv. Vello Luik

RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu otsus 14.jaanuarist 2011.a. T Ai suhtes

jätta muutmata.

Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist

tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest.

Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada

üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohus otsustas 14.jaanuari 2011.a. kohtuotsusega süüdi tunnistada T A

KarS § 320 lg 2 – KarS § 22 lg 2 alusel ja mõista talle karistuseks 10 (kümme) kuud

vangistust. Süüdi tunnistada T A KarS § 319 lg 1 – KarS § 22 lg 2 alusel ja mõista talle

karistuseks 4 (neli) kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus

kaetuks raskemaga ja mõista talle lõplikuks karistuseks liitkaristus 10 (kümme) kuud

vangistust. KarS § 68 lg 1 kohaselt lugeda T Ai eelvangistuses viibitud aeg

ajavahemikul alates 23.10.2006.a kuni 24.10.2006.a karistusaja hulka. T Ai

ärakandmata karistus on seeläbi 9 (üheksa) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva

vangistust. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jätta T Aile mõistetud vangistus tingimisi täitmisele

pööramata, kui ta 3 (kolme) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku

kuritegu. Katseaja alguseks lugeda 14.01.2011.a.

KarS prg. 319 lg 1 ja 22 lg 2 järgi mõisteti T A süüdi selles, et tema, eeldades, et a/e S

L’a poolt on kriminaalasjas nr 06250000131 tunnistajana kohtueelsel eeluurimisel antud

süüstavaid ütlusi tema kaitsealuse V M kohta, kihutas ajavahemikul 12-14.08.2006.a.

Vahe M vEa V M, kellede osas kriminaalasja materjalid on eraldatud eraldi menetlusse,

osalusel ahelkihutamise käigus alaealist S La, kelle osas kriminaalasja materjalid on

eraldatud eraldi menetlusse, esitama teadvalt valekaebust kuriteo toimepanemise kohta

teise isiku poolt, pannes valekaebuse esitamisega kahtluse alla võimalikud oletatavad

Vahe M süüstavad ütlused, peale mida 14.08.2006.a. kella 13.00-13.30 ajal S L

allkirjastas Viljandis, Lossi plats 22 advokaadibüroos “N ja Partnerid” tema sõnade järgi

koostatud valekaebuse Kaitsepolitseile ja Lääne Ringkonnaprokuratuuri selle kohta, et

10.08.2006.a. teda üle kuulanud politseiametnik, keda ta nimetab narkopolitseinik

“Paegna’ks”, kasutas ütluste saamiseks vägivalda, lüües ühel korral kannatanut

rusikaga näkku ja ühel korral jalaga kubeme piirkonda.

KarS prg. 320 lg 2 ja 22 lg 2 järgi mõisteti T A süüdi selles, et tema olles narkokuriteos

kahtlustatava Vahe M kaitsja, kallutas ahelkihutamise käigus V M, kelle suhtes

kriminaalasja materjalid on eraldatud eraldi menetlusse, osalusel 27.09.2006.a. E T,

kelle suhtes on kriminaalasja materjalid eraldatud eraldi menetlusse, andma

kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus tunnistajana teadvalt valeütlusi, millega

kaasnes tõendite kunstlik loomine ja milline tegevus seisnes selles, et varjamaks

narkokuriteos tegeliku vahendaja isikut toimetas V M E T’a Lääne Politseiprefektuuri

Pärnu osakonda Pärnus Pikk 18, kus viimane kella 14.30-14.46 ajal, olles eelnevalt

hoiatatud vastutusest valeütluste andmise eest, avaldas tunnistajana, et sai

28.07.2006.a. Paide linnas Kultuurimaja parklas V M sarnaneva isiku käest kilekoti,

mille andis samal päeval üle A R, kinnitades oma ütluste õigsust allkirjaga ülekuulamise

protokollil.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Kohtuotsusele on esitanud apellatsioonis süüdistatava kaitsjad.

Adv. H.Otti taotleb apelleeritud kohtuotsuse tühistamist ja KrMS § 340 lg.1 ja lg.2 p.1

alusel uue otsuse tegemist, millega mõista süüdistatav T A esitatud süüdistustes

õigeks. Juhul kui kohus ei pea antud asjaoludel võimalikuks apellatsiooniastmes uue

otsuse tegemist, siis taotleb apellant apelleeritud kohtuotsuse tühistamist ja

kriminaalasja

esimese

astme

kohtule

uuesti

arutamiseks

saatmist

teises

kohtukoosseisus.

Adv. V.Luik leiab, et kohtulik uurimine kriminaalasjas on olnud ühekülgne ja puudulik,

maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme, kohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigut. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava

õigeksmõistmist.

Kuna

apellatsioonkaebustes

vaidlustatud

asjaolud

suuresti

kattuvad,

käsitleb

kohtukolleegium koos kokkuvõtvalt mõlemas apellatsioonis vaidlustatud momente.

1. Süüdistus KarS § 22 lg.2 ja § 319 lg.2 järgi

1.1.

KarS § 319 lg.2 objektiivsete tunnuste hulka kuuluvad konkreetse

identifitseeritava isiku suhtes kuriteo toimepanemisele viitava teabe

esitamine koos tõendi kunstliku loomisega. S L esitas 16.08.2006.a.

avalduse

Kaitsepolitseiametile

selle

kohta,

et

teda

ülekuulanud

politseiametnik kasutas ütluste saamiseks vägivalda. Kriminaalmenetluses

on

13.08.2006.a.

patsiendikaardiga

tõsikindlalt

tuvastatud

vahetult

ülekuulamise järgselt vägivallatunnuste esinemine S.L. Seega esitas S.L

vastava avalduse pärast temal vägivallatunnuste esinemise meditsiinilist

tuvastamist, millest tulenevalt on võimatu eitada S.L füüsiliste vigastuste

esinemist. Kontrollimatuks jäi kriminaalmenetluses kust S.L sellisel juhul

nimetatud

vigastused

sai.

Kriminaalmenetlus

S.L

suhtes

lõpetati

prokuratuuri poolt kiiresti KrMS § 203 alusel, muuhulgas põhjendusega, et

Eesti Politseis ei tööta S.La avalduses nimetatud isikut, millest tulenevalt

puudub ka konkreetne identifitseeritav isik KarS § 319 lg.1 sätestatud

kuriteokaebuse olulise objektiivse tunnusena. Seega ei vastanud väidetav

S.La poolt toimepandud täideviimistegu ühegi kuriteokoosseisu (ei KarS §

319 lg.1 ega karS § 319 lg.2) tunnustele, millest tulenevalt tuleb eitada

põhiteo toimepanemise fakti. KarS § 319 lg.2 objektiivsete tunnuste hulka

kuuluvad

lisaks

konkreetse

identifitseeritava

isiku

poolt

kuriteo

toimepanemisele viitava teabe esitamisele ka tõendi kunstlik loomine. Antud

juhul ei esine KarS § 319 lg.2 objektiivseid tunnuseid väidetava

täideviimisteo toimepanija S.La käitumises, millest tulenevalt ei esine

karistusõiguslikus

mõttes

täideviimistegu

ega

saa

ka

esineda

kaasaaitamistegu. Süüdistusaktist ei nähtu, milles seisnes kuriteokaebuse

esitamisega kaasnenud tõendi kunstlik loomine – kogu teabe, mis S.Lal

avaldada oli, esitas ta kuriteokaebuses ega lisanud sellele ühtegi muud

tõendit peale patsiendikaardi, mille ehtsust pole aga menetluses kahtluse

alla seatud ega seda väljastanud arsti vastutusele võetud. Seega on

süüdistus tõendi kunstliku loomise osas konkretiseerimata ega võimalda

efektiivset kaitset KarS § lg.1 p.2 ja EIÕK art 6 mõttes. Isiku

süüdistunnistamine

konkretiseerimata

süüdistuses

on

kaitseõiguse

rikkumine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks

rikkumiseks.

1.2.

KarS § 22 lg.2 kohaselt on kihutaja isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku

tahtlikule õigusvastasele teole. Seega peab kihutamistegu olema teadlik ja

tahtlik ning olema suunatud tahtliku õigusvastase teo toimepanemisele teise

isiku poolt. Osavõtt on täideviimise suhtes aktsessoorne. Antud juhul ei ole

mitte ühelgi õiguslikult aktsepteeritaval viisil tuvastatud, et S.L oleks toime

pannud kuriteo. Vastupidi, tema suhtes algatatud kriminaalmenetlus lõpetati

S.La kohtu alla andmata. Kuivõrd õigusriigis mõistab õigust üksnes kohus –

ning teeb seda PS § 3 ja 146 kohaselt eelkõige põhiseadusele ja

rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetele tuginedes – tulnuks

antud juhul just kohtumenetluses tuvastada vaieldamatult täideviimisteo

asetleidmine. Alles seejärel osutuks võimalikuks kaasaaitamisteo üle

arutlemine. Antud juhul süüdistatav ei teadnud ega pidanudki teadma, kas

uurija tegelikult tarvitas S.La suhtes vägivalda või mitte, tema vastavad

kahtlused pidi kustutama S.La vastav kinnitus ja arstitõend. Kuivõrd

süüdistataval puudus teadmine S.La ütluste võimaliku tõele mittevastavuse

kohta, pidi tal puuduma ka tahtlus kallutada S.La õigusvastase teo

toimepanemisele. Samuti ei pidanud süüdistatav antud asjaoludel teadma,

et

S.La

väidete

kontrollimiseks

politseile

avalduse

esitamine

on

õigusvastane. Süüdistatav tegutses süüdistusaktis esitatud tegevuse ajal

advokaadina. Advokaadi kutsetegevuseks on õigusteenuse osutamine e.

isikute nõustamine, esindamine ja kaitsmine õigusvaidlustes. Antud juhul ei

olnud süüdistataval, eriti kui arvestada S.La poolt vigastuste meditsiinilist

fikseerimist, vähimatki põhjust kahelda S.La ütlustes ning isegi kui tal oleks

pidanud selline kahtlus tekkima, poleks see olnud piisavaks aluseks

õigusteenuse osutamisest – nõustamisest isiku õiguste ja avalduse

koostamise osas – keeldumiseks. Sellest tulenevalt esines süüdistatava

käitumises nii KarS § 27 sätestatud teo õigusvastasust välistav

asjaolu.Antud juhul tulenevad advokaadi poolt kliendile õigusliku olukorra

selgitamist ja menetlusdokumendi koostamisel abi osutamist õigustavad

sätted nii Advokatuuriseadusest kui Advokatuuri eetikakoodeksist. Antud

asjaoludel esines süüdistatava käitumises ka teo õigusvastasust välistav

kohustuste kollisioon KarS 30 mõttes. Samuti esines eksimus

õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 lg.1 mõttes, mille kohaselt ei

ole tahtlik tegu õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale

ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Sellisel juhul

vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud

süüteo eest. Antud juhul kujutas süüdistatav S.La nõustades endale selgelt

ja üheselt ette, et täidab nõuetekohaselt Advokatuuriseadusest kui

Advokatuuri eetikakoodeksist aga ka KrMS § 47 lg.2 tulenevaid kohustusi,

millest tulenevalt ei ole temale etteheidetav tahtlik tegu õigusvastane.

Kuivõrd kihutamistegu saab KarS § 22 lg.2 kohaselt olla üksnes tahtlik, ei

ole antud asjaoludel võimalik kohaldada süüdistatava suhtes ka vastutust

ettevaatamatu teo toimepanemise eest. Samadel põhjustel vastab apellandi

hinnangul süüdistatavale etteheidetud käitumine ka süüd välistava asjaolu

tunnustele KarS § 39 lg.1 mõttes.

2. Kriminaalmenetluse võistlevuse, vahetuse ja suulisuse põhimõtte rikkumine

2.1.

Süüdistatava suhtes läbiviidud kohtumenetluses S.La vahetult üle ei

kuulatud.

Vaatamata

esitatud

taotlusele

võimaldada

S.La

vahetut

ülekuulamist

ja

küsitlemist

kohtuistungil

jäi

S.L

kohtuistungile

väljakutsumata.

Vastavalt

KrMS

§

tulnuks

S.L

kohtukutse

kättetoimetamise

võimatuse

korral

tunnistada

kohtu

määrusega

tagaotsitavaks, kuid selle asemel avaldas kohus S.La poolt kohtueelse

uurimise käigus antud ütlused, millega rikkus nii KrMS § 169 sätestatud

imperatiivset menetlusnormi, KrMS § 291 sätestatud ütluste avaldamise

lubatavuse nõudeid ning KrMS § 15 lg.1 sätestatud kriminaalmenetluse

vahetuse ja suulisuse põhimõtet. Ühtlasi võttis kohus sellega süüdistatavalt

ja tema kaitsjalt võimaluse tunnistaja S.La küsitlemiseks ja tema ütluste

usaldusväärsuse kontrollimiseks, millega rikkus Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg.3 p. d kaitsealasse kuuluvat

küsitlemisõigust.S.La

kohtueelsel

uurimisel

antud

ütlused

on

ebausaldusväärsed, sest esmalt kinnitas ta sundimatus õhkkonnas tema

suhtes uurija poolt vägivalla tarvitamist mida tõendas ka haiglas fikseeritud

patsiendikaart ning ütlusi muutis alles enda suhtes kriminaalmenetluse

alustamisel kriminaalrepressiooni hirmus. Kohtul tulnuks vähemalt lugeda

S.La

kohtueelsel

uurimisel

antud

ütlused

ülaltoodud

põhjustel

ebausaldusväärseks ning jätta need tõenditekogumist välja.

2.2.

V M andis kohtuistungil vahetult ütlusi. Tema ütluste kohaselt olid

eeluurimisel antud ütlused valed ning kantud eesmärgist saada vastutasuna

menetleja poolt soovitud ütluste andmise eest vahi alt välja. Seejärel

vabastas kohus ootamatult V.M edasistele küsimustele vastamisest, võttes

muuhulgas süüdistatavalt ja tema kaitsjalt võimaluse V.M vahetuks

küsitlemiseks. Selle asemel avaldas kohus üllatuslikult KrMS § 291 p.2

viidates tunnistaja poolt kohtueelses uurimises antud ütlused, rikkudes

jällegi oluliselt KrMS § 15 lg.1 sätestatud kriminaalmenetluse vahetuse ja

suulisuse põhimõtet, KrMS § 291 sätestatud ütluste avaldamise lubatavuse

nõudeid ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art

6 lg.3 p. d kaitsealasse kuuluvat küsitlemisõigust. V.M kohtueelsel uurimisel

antud ütlused on ebausaldusväärsed, sest nagu ta kohtuistungil vahetult

tunnistas, olid need ütlused valed ning kantud eesmärgist saada

vastutasuna menetleja poolt soovitud ütluste andmise eest vahi alt välja.

Samast eesmärgist ajendatuna võttis V.M ilmselt ka kokkuleppemenetluses

vastu karistuse KarS § 22 lg.2 ja § 319 lg.2 järgi. Tuleb rõhutada, et

kokkulepitud karistus oli asjaolusid arvestades sümboolne, mis viitab

ilmselgelt vastuteenele menetlejale sobivate ütluste andmise eest. Samuti

tuleb rõhutada seda, et kuivõrd V.M tunnistati KarS § 22 lg.2 ja § 319 lg.2

järgi süüdi kokkuleppemenetluses, siis puudus T.A ja tema kaitsjal ka selles

osas mistahes võimalus tema küsitlemiseks süüteo toimepanemise

asjaolude suhtes, millega samuti rikuti oluliselt süüdistatava kaitseõigust.

V.M kriminaalasja eraldamine T.Ai kriminaalasjast üksnes kiirema

menetlemise huvides on T.Ai kaitseõigust rikkuv. Menetlemise kiirus ja

lihtsus ei saa prevaleerida kaitseõiguse efektiivsuse, objektiivse tõe

tuvastamise ja õigluse ees.Arvestades nimetatud asjaolusid ja V.M ning

M.Sikuti poolt kohtuistungil vahetult antud ütlusi, tulnuks kohtul tõlgendada

V.Mst ja M.S lähtuv tõenduslik teave KrMS § 7 lg.3 alusel süüdistatava

kasuks. Teise alternatiivina tulnuks kohtul lugeda V.M kohtueelsel uurimisel

antud ütlused ülaltoodud põhjustel ebausaldusväärseks ning jätta need

tõenditekogumist välja. Kindlasti polnud kohtul aga õigust heita kõrvale

tunnistajate V.M ja M.S poolt kohtuistungil antud ütlused ning võtta arvesse

ja rajada kohtuotsus üksnes V.M poolt kohtueelses uurimises antud

ütlustele.

3. Kaitseõiguse oluline rikkumine

3.1.

Kohus jättis antud asjaoludel hindamata ka kaitsja olulisemad vastuväited,

mis on kaitseõiguse oluline rikkumine. Seda seetõttu, et kaitsja väidete

mittehindamine

muudab

kaitsja

osalemise

kriminaalmenetluses

formaalseks, minetades seega sisulise kaitsefunktsiooni. Antud juhul ei ole

võimalik süüdistatava süüd tuletada ka kõikide teiste lubatavate (kaudsete)

tõendite kogumist isegi lähtudes KrMS § 61, mille kohaselt ei ole ühelgi

tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende

kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Seda seetõttu, et KrMS § 60 lg.1

kohaselt peab kohus analüüsima kõiki süüdistusaktis esitatud asjaolusid

kinnitavaid või ümberlükkavaid tõendeid ning tuginema otsust tehes

asjaoludele, mis on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Seega saab ka

kohtu

siseveendumus

kujuneda

üksnes

menetluses

lubatavatest

konkreetsetest tõenditest lähtudes.

4. Süüdistus KarS § 22 lg.2 ja § 320 lg.1 järgi

4.1.

Objektiivsest

küljest

nõuab

KarS

§

lg.1

täideviimistegu

menetlustoimingule allutatud isiku poolt tegelikkusele mittevastavate

asjaolude avaldamise fakti tuvastamist. Subjektiivsest küljest nõuab

nimetatud koosseis tahtlust, ehk avaldatu tõele mittevastavusest teadmist ja

sellele vaatamata selle avaldamise tahtmist. Asjaoludest nähtub, et E.T

avaldas uurijale, mida tema mäletas väidetavast kuriteosündmusest.

Kuivõrd avaldatu ei vastanud politsei poolt soovitud teabele, alustati E.Ta

suhtes kriminaalmenetlus ning sunniti teda maksimaalse karistusmäära

kohaldamise ähvardusega andma uurijale sobiva e. T.Ai süüstava ütluse.

Vastutasuna lubati tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada leebe

kokkuleppega. Survele allutamise lihtsustamiseks sunniti E.T loobuma

lepingulisest kaitsjast ning talle määrati uurija poolt viimasele sobiv kaitsja.

E.T allus survele ning andis uurija poolt soovitud ütlused. Seejärel

allkirjastati koheselt kokkulepe E.Ta sümboolseks karistamiseks ja see

kinnitati viivitamatult Pärnu Maakohtus. Surve alt vabanenuna esitas E.T

kohtulahendile kaebuse, kuid see jäi teise astme kohtu poolt rahuldamata.

Seega ei ole ka nimetatud episoodis tuvastatud vahetu ja võistleva

menetluse käigus täideviimisteo toimepanemise fakt. Täideviimisteo

toimepanemise kohtulik kontroll on menetleja poolt tahtlikult elimineeritud ja

koos sellega ka süüdistatava ja tema kaitsja EIÕK art 6 garanteeritud

küsitlemisõigus. Apellant on seisukohal, et selline tõend tuleb tema suhtes

läbiviidavas süüteomenetluses tõenditekogumist eraldada, sest kohus ei ole

kontrollinud E.T poolt kokkuleppe sõlmimise tegelikke põhjuseid ning

kahetsusväärsel kombel polnud T.A ei E.T kohtumenetluses (millesse teda

ei

kaasatudki)

ega

enda

kohtumenetluses

võimalik

selle

tõendi

usaldusväärsust kontrollida. Kohus ei võimaldanud süüdistatavale ja tema

kaitsjale isegi E.Ta vahetut küsitlemist käesolevas kriminaalasjas. Seega

tekkis olukord, kus maakohus rajas süüdimõistva kohtuotsuse üksnes

isikute poolt kohtueelses menetluses surve all antud mittekontrollitavatele

ütlusele ning jättis põhjendamatult kõrvale kõik vastupidist kinnitavad

tõendid. Antud asjaoludel tuleks lisaks E.Ta KarS § 320 lg.1 järgi

karistamiskokkuleppele arvata tõendite kogumist välja ka E.T poolt

kohtueelses menetluses antud ütlused, apellatsioonikohtus aga kuulata E.T

vahetult tunnistajana üle.

4.2.

KarS § 22 lg.2 kohaselt peab kihutamisteo toimepanemine olema teadlik ja

tahtlik ning olema suunatud tahtliku õigusvastase teo toimepanemisele teise

isiku poolt. Kuivõrd osavõtt on täideviimise suhtes aktsessoorne, langeb

täideviimisteo puudumisel ära ka osavõtutegu. Süüdistatava kui advokaadi

kutsetegevuse hulka kuulub tema poole pöördunud isikute küsimuste

ärakuulamine ja neile vastamine. Juhul kui E.T arutas enda mõtteid ka V.M

ja koos otsustati enda äranägemisel mõne toimingu tegemise kasuks, siis ei

saa selle eest vastutada advokaat ja seda isegi juhul kui ka V.M on

arutanud sama või sarnast küsimust advokaadiga ning viitab hilisemas

vestluses E.T advokaadilt saadud informatsioonile. Seega süüdistatava

käitumises ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega tõsikindlalt tuvastatud

kuriteokoosseis – tema tegevuses puuduvad KarS § 22 lg.2 ja § 320 lg.1

kirjeldatud süüteokoosseisu objektiivsed tunnused ning kohus on nimetatud

materiaalõigusnorme ebaõigesti kohaldanud.

5. Maakohtu poolt menetlusõiguse rikkumine.

5.1.

Süüdistatavat kaitses kohtu alla andmise ajal vandeadvokaat K.Namm.

K.Nammi ja süüasja menetlenud maakohtu kohtuniku I.Nummerti vahel

valitsevad välise mulje põhjal selgelt tajutavad kammitsevad suhted. Nii on

näit. kohtunik I.Nummert palunud vandeadvokaat K.Nammil esindada enda

ema tsiviilvaidluses enda isaga, mille käigus – ja vandeadvokaat K.Nammi

eduka tegevuse tulemusena – sai kohtunik I.Nummert suurt varalist kasu.

Nimelt sai ta väärtusliku kinnistu omanikuks XXXXX linnas. Seda teada

saanuna tekkis süüdistataval põhjendatud kahtlus, et kohtunik I.Nummert

võib teha süüdimõistva otsuse pelgalt selleks, et mitte anda võimalust

hilisematele väidetele nagu oleks ta teinud õigeksmõistva lahendi

vandeadvokaat K.Nammile vastuteenena tingituna võlatundest. Nimetatud

olukorra Eetamiseks ning tuginedes Eesti kohtuniku eetikakoodeksile,

Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-123-05 ja KrMS § 49 lg.1 esitas süüdistatav

taotluse kohtunik I.Nummerti taandamiseks. Kohtunik I.Nummert jättis

taotluse põhjendamatult rahuldamata ja East taandamata. Sellest hetkest

alates võttis aga kohtunik I.Nummert selgelt süüdistatavavastase hoiaku,

jättes rahuldamata kõik süüdistatava ja tema kaitsja taotlused – nimetades

neid obstruktsionistlikeks, Eastõigustavateks ja kohut tupikusse ajavateks –

rahuldades samal ajal süüdistava poole taotlused. Tema remargid olid

süüdistatava suhtes sellised, mis mõjusid ignorantsete, lõikavate ja

üleolevatena. Kõik see veenis süüdistatavat ja kaitsjaid veelkord kohtunik

I.Nummerti erapoolikuses ning juba süüasja menetlemise alustamisel

tehtud eelotsustuses mõista süüdistatav kui kohtunik I.Nummerti poolt

mittesallitud advokatuuri liige süüdi. Olukorra lahendamiseks lõpetas (ütles

üles) T A koheselt kliendilepingu advokaat K.Nammiga ning valis uueks

lepinguliseks kaitsjaks vandeadvokaat Paul Järve.

5.2.

Järgneval esimesel kohtuistungil esitas prokurör taotluse süüdistatava

kaitsja vandeadvokaat Paul Järve taandamiseks KrMS § 54 p.1 alusel.

Taotluse motiivide kohaselt on kaitsja P.Järve samas kriminaalasjas muu

subjekt, sest avaldatud jälitusprotokolli kõnes on P.Järve süüdistatava

vestluspartner. Jälitustoimingu loast nähtub, et on antud luba kuulata pealt

süüdistatava kõnelusi kõikide advokaatidega, mis iseenesest on juba

kaitseõiguse massiivne ja oluline rikkumine. Kohus rahuldas koheselt

prokuröri taotluse ja kõrvaldas vandeadvokaat P.Järve menetlusest

põhjendustega, et kohtupraktikas on jälitusprotokollis olev isik oma staatuse

poolest võrdsustatud potentsiaalse tunnistaja staatusega, olles seeläbi

samas asjas nn muu subjekt. Kohus jättis tähelepanuta, et ei süüdistuse

ega kaitsja pool ei olnud taotlenud P.Järve ülekuulamist tunnistajana,

millest tulenevalt ta ei saa kõnealuses menetluses olla käsitletav nn muu

subjektina. Antud juhul oli tegemist lepingulise ja süüdistatava enda poolt

valitud

kaitsjaga,

kellel

oli

süüdistavata

täielik

usaldus.

Sellesse

usaldussuhtesse vastaspool (prokuratuur) ega kohus tungida ei tohi.

Prokuröri viide kohtualuse advokaadile kui potentsiaalsele tunnistajale on

formalistlik ja meelevaldne, kuna sisuline ülekuulamine pole nagunii

võimalik. Seega mingit kaitsja sõltumatuse kadu, kaitsealuse huvidega

konkureeriva iseseisva huvi kahtlust ega muud õigusemõistmise huve

riivavat olukorda advokaadi kui „potentsiaalse tunnistaja“ näol ei ole.

Apellant on ka seisukohal, et tunnistaja ei ole hõlmatud kriminaalmenetluse

muu subjekti mõistega KrMS § 54 p 1 tähenduses. Seega ei ole kohtu poolt

KrMS § 54 p-le 1 antud tõlgendus õige. Kohtualusel on EIÕK ja

põhiseaduse kohaselt õigus valida omale ise kaitsja. Kohus peab sellist

kohtualuse õigust mitte ainult aktsepteerima, vaid ka tagama kaitseõiguse

tegeliku realiseerimise võimaluse. Õigus kaitsele on isiku subjektiivne õigus

ning see on süüdistatava enda otsustada, keda ta peab kõige õigemaks

end kohtumenetluses kaitsma. Eeltoodust tulenevalt oli süüdistatava valitud

kaitsja kohtu poolt põhjendamatu taandamine süüdistatava õigusriiklikult

garanteeritud põhiõiguse – kaitseõiguse – oluline rikkumine ning õigusnormi

rikkumisel rajanev kohtuotsus ei saa õigusriigis jääda õigusjõudu omama.

5.3.

KrMS § 56 lg 3 sätestab: Kui kaitsja taandamise menetluse taotlus

esitatakse kohtumenetluses, lükatakse kohtuistung edasi kuni ühe kuu

võrra. Ilmselgelt on seadusandja mõte anda süüdistatavale aega uue kaitsja

leidmiseks ja kaitsjale aega kriminaalasja materjalidega tutvumiseks ja

kaitse ettevalmistamiseks. Pärnu Maakohus menetles kaitsja Paul Järve

taandamistaotlust 13.09.2010 ja andis süüdistatavale kaitsja leidmiseks

aega kuni 17.09.2010, s o 4 päeva, uus istungiaeg määrati 27.09.2010, s o

2 nädala pärast. Õiguslikult komplitseeritud kriminaalasjas andis kohus

süüdistatavale põhjendamatult lühikese aja kaitsja leidmiseks ja kaitse

ettevalmistamiseks. Seega kohus on järjekindlalt teinud süüdistatavale

takistusi oma kaitseõiguse realiseerimisel.

5.4.

KrMS § 110 lg.1 kohaselt on kriminaalmenetluses lubatud tõendeid koguda

jälitustegevusega

üksnes

juhul

kui

tõendite

kogumine

muude

menetlustoimingutega

on

välistatud

või

oluliselt

raskendatud

ning

kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult

toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena

vähemalt kuni kolm aastat vangistust. Süüdistatava suhtes alustati

kriminaalmenetlust KarS § 319 lg.2 järgi ning asuti tegema jälitustoiminguid.

Samas,

nimetatud

süüteo

eest

seadusandja

poolt

ettenähtud

maksimaalsanktsioon ei küüni kolme aasta vangistuseni. Seega polnud

nimetatud kahtlustuse alusel õigust teostada jälitustoiminguid ja see keeld

on KrMS § 110 lg.1 ja PS § 33 ja § 43 kohaselt absoluutne. Vastavalt KrMS

§ 111 on jälitustoiminguga saadud teave tõend üksnes juhul, kui selle

saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Kuivõrd antud juhul oli süüdistatava

suhtes KarS § 319 lg.2 alusel alustatud kriminaalmenetluses kogutud

olulised tõendid – advokaadibüroo läbiotsimisel tehtud arvuti kõvaketta

võetus

ning

süüdistatava

telefonikõnede,

sh

klientide

ja

teiste

advokaatidega tehtud telefonikõnede, pealtkuulamine – jälitustegevuse teel

ning see oli KrMS § 110 lg.1 ja PS § 33 ja § 43 kohaselt lubamatu, siis on

tegemist KrMS § 111 mõttes kõlbmatute tõenditega ning need tulnuks

tõendikogumist eraldada ja jätta tähelepanuta. Sama seisukohta toetab ka

KrMS § 118 lg.3, mille kohaselt ei kasutata tõendina kaitsja edastatavat

teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel, kui selle

sisuks on talle ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud, välja

arvatud juhul, kui nimetatud isik on samade asjaolude kohta juba andnud

ütlusi või kui need on muul viisil avalikustatud. Antud juhul on süüdistatava

pealtkuulatud kõnede sisuks talle advokaadi kutsetegevuse käigus

teatavaks saanud asjaolud ning ta ei ole KrMS § 72 lg.1 p.1 tuginedes ise

nende kohta ütlusi andnud ega muul viisil avalikustanud. Kahetsusväärsel

kombel kohus jälitustoimingute protokollidega opereeris ning neile ka enda

otsuse õigusvastaselt rajas.

5.5.

Maakohus on rikkunud mitme üldmenetluse üheaegse arutamise keeldu.

Nimelt, kaitsja adv. H.Ottile teadaolevalt osales kohtunik I.Nummert

samaaegselt apelleeritava kriminaalasjaga ka teise üldkorras kohtusse

saadetud kriminaalasja arutamisel. Apellant teab seda seetõttu, et oli ka

selles teises üldkorras arutatavas asjas ühe süüdistatava kaitsja. Tulenevalt

KrMS § 339 lg.1 p.11 (üldkorras kriminaalasja arutava maakohtu

kohtukoosseisu liikmed on osalenud Ee arutatavas asjas ühe kohtuotsuse

tegemist teise üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikus

arutamises ilma vastava aluseta) tuleb seda lugeda vastava aluse

puudumise korral kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

5.6.

KrMS § 45 lg.5 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

KrMS § 42 lg.2 kohaselt võib süüdistataval olla kuni kolm kaitsjat. Kaitsjate

valiku õigus on süüdistataval (KrMS § 43 lg.1). Kokkulepe kohaselt

pidanuks süüdistatavat 16.06.2010 kohtuistungil kaitsma kaks advokaati –

K.Namm ja K.Lee, kellel olid vastavalt kokkulepitud tööjaotusplaanile

erinevad kaitseülesanded. 16.06.2010.a. kohtuistungile ei ilmunud üks

süüdistatava kaitsjatest – K.Lee. Süüdistatav palus kohtul: istungit ilma

eelnimetatud kaitsja osavõtuta mitte läbi viia ning selgitada välja kaitsja

mitteilmumise põhjused. T. Ai sellist taotlust toetas kohtuistungil ka

prokurör. Kohus jättis selle taotluse rahuldamata ja jätkas kohtuistungit

kaitsja K.Lee osavõtuta, rikkudes sellega oluliselt süüdistatava kaitseõigust,

sest kaitsja K.Leega kokkulepitud ülesannete täitmiseks ei olnud

süüdistatava hinnangul teine kaitseadvokaat ettevalmistatud. 16.06.2010.a.

toimunud kohtuistungile T. Ai teise kaitsja mitteilmumise põhjuste välja

selgitamata jätmine ja asja arutamise jätkamine ilma kaitsja K.L osavõtuta

on ilmses vastolus KrMS §-ga 42 lg 2 ja Euroopa Inimõiguste ja

Põhivabaduste Konventsiooni artikliga 6 lg 3 p c ja kätkeb endas KrMS

olulist rikkumist § 339 lg 2 mõttes. KrMS § § 270 (Prokuröri ja kaitsja

osavõtt kohtuistungist) lg. 2 sätestab, et kui kaitsja jääb kohtuistungile

ilmumata, lükatakse kohtulik arutamine edasi. Advokaadist kaitsja ilmumata

jäämisest teatatakse advokatuuri juhatusele.

5.7.

T. A esitas kohtumenetluses kaitseversiooni, et Vahe M kihutas V M,

kusjuures võis seda teha ka teiste isikute vahendusel. Sellest tulenevalt

taotles T. A kaitsja korduvalt V M ülekuulamist. Prokurör asus seisukohale,

et kuna V M ei ole kihutamise osas kohtueelsel uurimisel ühtegi tunnistust

andnud, siis ei näe ta võimalust, mida peaks isik kohtistungil andma. Kohus

selgitas, et ei tugine V M ütlustele, kuna ütlustest ei selgu mingit olulist

tõenduslikku teavet. Samas leidis kohus, et tõendite kogum näitab üheselt,

et algatus kuriteo toimepanemiseks sai tulla üksnes T. A ja V M ei saa olla

kihutaja,

kui

T. A

rääkis

edasi

Vahe

M

poolt

öeldut.

T. A versiooni, et V M võis vEaga suhelda kellegi kolmanda isiku

vahendusel, kohus ei ole analüüsinud. Kaitsja leiab, et kui V M kohtus üle

ei kuulata, siis ei saa ka tuvastada, kas Vahe M on kihutaja ja kas ta

kinnitaks T A’i kaitseversiooni, et A ainult ütluste vahendaja. Seega jättis

maakohus Vahe M tunnistajana üle kuulamata jättes süüdistava ilma

võimalusest esitada tõendeid, mis on käsitletav kaitseõiguse rikkumisena.

5.8.

T. A taotles kohtus tunnistajana vandeadvokaat Margo Ni ülekuulamist.

Maakohus rahuldas taotluse, kuid hiljem tühistas tunnistaja Margo Ni

kutsumise, sest leidis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole kohtule

teada, millist olulist ja määravat teavet saab tunnistaja lisaks anda. Taoline

kohtu käsitlus on kaitsjale mõistetamatu ja vastuolus seadusega.

Menetluse võistlevusest tulenevalt on pooltel õigus ise otsustada, milliseid

tõendeid oma seisukohtade tõendamiseks kasutada. Kohus määrates

tunnistaja ülekuulamise, ei saa seda omal algatusel tühistada. Tühistades

tunnistaja ülekuulamise, võttis kohus süüdistavalt võimaluse esitada enda

kaitseks

tõendeid.

Nimetatud

olukord

on

käsitletav

kaitseõiguse

rikkumisena.

5.9.

Maakohus tuvastas, et T. A’i suhtes menetlus lõpetati, kuna ei ole

tõendatud, et T. A oleks otseselt pakkunud M Vle pistist. Kohus leidis, et

samas ka kaudsed tõendid saavad viidata piisavale kahtlusele just

menetluse alustamiseks. Sellisel juhul ei ole see ju kunstlikult tekitatud

menetlus.Nimetatud kohtu seisukohaga seoses tõusetub küsimus, kuidas

käsitleda kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendeid, kui kahtluse alla on

seatud kriminaalmenetluse alustamise seaduslikkus ja seega kõigi selle

kriminaalasja raames kogutud tõendite seaduslikkus, samuti kas on

võimalik

kasutada

tõendeid

teises

kriminaalasjas,

kui

esimeses

kriminaalasjas on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kriminaalasja alustamise

teatisest lk 1 nähtub, et vastavalt KrMS § 193 sätetele alustati 14.08.2006

Lääne

Politseiprefektuuri

teenistusosakonna

politseikontrollitalituses

kriminaalasja nr 06250000143 menetlust KarS § 298 lg 1 tunnustel selles,

et 2006. a augustikuu teisel nädalal kallutati ametiisikut panema toime

õigusvastast tegu, lubades selle eest hüvitist. 29.04.2008 lõpetas Lääne

Politseiprefektuuri

Kriminaalosakonna

ülemkomissar

Nils

Sempelson

kriminaalasja menetluse T A’i tegevuses KarS § 298 lg 1 tunnustel

kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu ( lk 215). Määruse kohaselt ei

ole kriminaalasja eeluurimise käigus selgunud, et T A oleks otseselt

pakkunud M V pistist, samuti ei ole kogutud rohkem tõendeid, mis seda

tõendaks. Kohus on viidanud Riigikohtu otsuses 3-1-1-60-10 toodud

seisukohale, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in

dubio

pro

duriore

põhimõttest,

tõlgendades

iga

kuriteokahtluse

kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Antud viide ei ole asjakohane, sest

ka nimetatud lahendis käsitles Riigikohus olukorda, kus esines põhjendatud

kuriteokahtlus. Käesolevas

asjas puudus ajend kriminaalmenetluse

alustamiseks - T. A ei olnud kellelegi pistist pakkunud ja nimetatud asjaolu

ei leidnud ka hiljem mingil moel tõendamist. Seega puudus juba

kriminaalmenetluse

alustamise

küsimuse

otsustamisel

põhjendatud

kuriteokahtlus ja kriminaalmenetolust ei oleks tohtinud alustada. Siit

tõusetub küsimus kriminaalasja raames kogutud tõendite, muuhulgas

jälitustoimingute

protokollide

lubatavusest.

Ollukorras,

kus

kriminaalmenetlus

on

alustatud

ebaseaduslikult,

ei

saa

nimetatud

menetluse

raames

kogutud

tõendeid

ka

kasutada

teistes

kriminaalmenetlustes.

5.10. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab teadvalt valeütlust tuvastada

iseseisvas

kohtumenetluses,

nimetatud

asjaolu

saab

tõendada

kohtuotsusega. Riigikohtu otsustest tuleneb, et politsei kohtueelse

menetlejana saab üksnes tuvastada, et ütlused lahknevad. Ütluste

lahknemise tuvastamine ei saa olla aga aluseks kriminaalmenetluse

alustamiseks, kui nimetatud asjaolu ei ole kohtuotsusega tuvastatud.

Appelandi poolt esitatud käsitlusest tuleneb tema väidetel, et nii E. Ta kui

ka S. La suhtes alustati kriminaalmenetlust ebaseaduslikult, kuna puudusid

kohtuotsused, millega oleks tuvastatud ütluste lahknevus ja teadvalt

valekaebuse esitamine.

5.11. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on T. Ai, E. Ta, V M ja S. La

kriminaalasjad eraldatud eraldi menetlustesse. Taoliste eraldamiste suhtes

on korduvalt oma seisukohta väljendanud ka Riigikohus (RK otsus 3-1-1-

18-08;3-1-1-84-09). KrMS § 216 lg 2 sätestab : Kriminaalasja võib eraldada

uude toimikusse, kui see ei kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust,

täielikkust ja objektiivsust. Maakohus märgib, et üledramatiseeritud ja

liighüpoteetiline on väita, et kuna menetlused on eraldatud, siis puudus

antud asjas T. A’il V M, E. Ta ja S. La küsitlemisõigus. Seejuures tugineb

maakohus iskute õigusele mitte vastata T. A’i või tema kaitsja küsimustele.

Nimetatud kohtu seisukoht on hüpoteetiline, kohus saaks nimetatud

asjaolule viidata ainult siis, kui isikud ka tegelikult keeldusid sel kaalutlusel

ütluste andmisest. Kohus asus seisukohale, et kuivõrd kriminaalmenetlused

on eraldatud, siis peab olema võimalik tõestada süüdistatava süü täielikult

ilma nimetatud menetluslike lõpplahenditeta ja seega nendes toodud

järeldusteta. Seejuures on mõistetamatu, miks siis maakohus lehekülgede

kaupa analüüsib E. Ta, V M ja S. La menetluste lõpplahendeid ja neist

tulenevaid järeldusi. Teiseks peaks süüdistataval olema võimalus oma

kaitseversiooni tõendamiseks tugineda neile lahenditele ja neist lahenditest

tulenevaltele järeldustele. Siin on kohus asunud süüdistatava kaitseõigust

rikkuma, asudes seisukohale, et kohus ei arvesta neid lõpplahendeid ka

süüdistatava kaitse kasuks. Kaitsja märgib, et kõigil süüdistatavatel (T. Ail,

E. Tal, V M ja kahtlustatuval S. L erinevad süüdistused/kahtlustused

sisuliselt. T. A süüdistatakse selles, et tema kallutas ahelkihutamise käigus

V M osalusel 27.09.2006. a E T andma kriminaalasja kohtuliku menetluse

käigus tunnistajana teadvalt valeütlusi E. T mõisteti Pärnu Maakohtu

15.03.2007 otsusega ( lk 182,183süüdi KarS § 320 lg 2 tunnustel selles, et

tema

27.09.2006

andis

kriminaalasjas

062500001313

kohtueelses

menetluses tunnistajana ülekuulamisel, olles vahetult hoiatatud teadvalt

valeütluste andmise eest järgnevast vastutusest, kohtueelse menetlusega V

M kihutamisel teadvalt valetlusi. E. T süüdistuse sõnastus on segane,

kohati arusaamatu, samas süüdistuses ei ole juttu T. A osast kihutamisel.

Mõistes käesolevas asjas süüdi T. A kui E. Ta kihutaja, ongi tekkinud

olukord, kus erinevad kohtud on andnud T. A käitumisele erineva hinnangu.

Kriminaalasjas 1-07-3200 on kohus tuvastanud, et E. Ta on kihutanud ainult

V M, käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et T. A kihutas V M

vahendusel E. Ta. Seega kõikidel erinev süüdistus (kahtlustus) - see ongi

olukord, mida Riigikohus rõhutab ja mida ei tohi tekitada. S. Lale esitati

kahtlustus KarS § 319 lg 1 järgi, tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetati. (lk

184,185) Lõpetamise määruse kohaselt kahtlustati S. La selles, et tema V

M kihutamisel ja T A’i soovitusel kirjutas teadvalt valeavalduse. Pärnu

Maakohus leidis, et E. Ta ja V M süüdimõistvad otsused ei tõenda T. Ai

süüd.

Kohus leidis ka , et kohtule ei kujunda absoluutselt vähimatki

eelotsustuslikku momenti süüdistatava T. Ai kahjuks asjaolu, et V M ja E.

Ta suhtes on juba antus asjas maakohtu jõustunud kohtuotsused. Samuti

see, et S. La suhtes lõpetati kriminaalmenetlus oportuniteediga. Kohus

leidis, et nimetatud menetluslikud otsustused ei toonud kaasa T. A’ile

kriminaalõiguslikke tagajärgi. Ka selle kohtu seisukohaga kaitsja ei nõustu.

Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et E. Ta, V M, S. La ja T. A’i

süüdistusasjade eraldamiseks ei olnud mingitki objetiivset vajadust, taoline

eraldamine oli ebaseaduslik ja on kaasa toonud kaitseõiguse rikkumise,

mida ei ole enam võimalik kõrvaldada ja mis peaks olema süüdistatava T.

Ai õigeksmõistmise aluseks.

5.12. Maakohus põhjendas asjaolu, miks E. Ta ja V M süüasjas kohaldati

lihtmenetlust. Muuhulgas märkis maakohus, et samuti on kohtupraktikas

lihtmenetluste rakendamise eesmärgist tulenevalt kokkuleppemenetluses

reeglina väiksemad karistused kui üldmenetluses, kuna esimesel puhul

nõustutakse

enda

süüdimõistmisega

just

vabatahtlikult.

Nimetatud

seisukoht on vastutolus Riigikohtu otsuse 3-1-1-96-09 juhistega.

5.13. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab teadvalt valeütlust tuvastada

iseseisvas

kohtumenetluses,

nimetatud

asjaolu

saab

tõendada

kohtuotsusega. Riigikohtu otsustest tuleneb, et politsei kohtueelse

menetlejana saab üksnes tuvastada, et ütlused lahknevad. Ütluste

lahknemise tuvastamine ei saa olla aga aluseks kriminaalmenetluse

alustamiseks, kui nimetatud asjaolu ei ole kohtuotsusega tuvastatud.

Appelandi poolt esitatud käsitlusest tuleneb tema väidetel, et nii E. Ta kui

ka S. La suhtes alustati kriminaalmenetlust ebaseaduslikult, kuna puudusid

kohtuotsused, millega oleks tuvastatud ütluste lahknevus ja teadvalt

valekaebuse esitamine.

5.14. Prokurör taotles süüdistatava süüditunnistamist KarS § 319 ja § 320

süütegude toimepanemisest osavõtus ning mõista liitkaristuseks kuus kuud

vangistust. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ka süüdistava vastavate

kvalifikatsioonide järgi süüditunnistamises, samas pidas kohus vajalikuks

veelkord demonstreerida enda erapoolikust ja negatiivset ning kohta

kättenäitavat

suhtumist

süüdistatavasse

ning

mõistis

süüdistavale

liitkaristuseks 10 kuud vangistust e. peaaegu kaks korda rohkem kui

prokurör taotles. Kaitsja leiab, et võistlevas kohtumenetluses ei ole kohtul

kohane poolte taotluste piiridest süüdistatavale kahjulikus suunas väljuda.

Apellandi hinnangul ei vasta apelleeritav kohtuotsus seadusele ka

mõistetud karistuse osas. KarS § 56 lg. 1 kohaselt on karistamise alus isiku

süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja

poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuivõrd isiku karistamine e. tema suhtes

kriminaalrepressiooni kohaldamine on äärmuslik abinõu, siis ei saa

karistusotsustus seisneda paljasõnalises konstateeringus, vaid peab olema

piisava põhjalikkusega kõikide ülalnimetatud etappide lõikes põhjendatud,

et eripreventiivses mõttes süüdistatav ja üldpreventiivses mõttes kõik teised

isikud saaksid üheselt ja ammendavalt aru, millest tulenevalt on kohus

sellisele järeldusele jõudnud.

5.15. Süüdistatava kaitsja adv. H.Otti leiab, et tema poolt apellatsioonis esitatud

asjaolud

viitavad

kohtu

poolt

karistus-

ja

menetlusõiguse

kas

mittetundmisele või mis veelgi halvem – normide tundmise korral – nende

teadlikule ja tahtlikule eiramisele. Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse

põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja

rikub

menetlustoimingut

tegema

asudes

teadlikult

ja

tahtlikult

menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline. Kohtumenetlus

peab olema aus ja õiglane ning kindlasti sellisena ka näima nii

menetlusosalisele kui mõistlikule kõrvalseisjale. Ja seda nii kohtumenetluse

juhtimisel, tõendite hindamisel kui kohtulahendi põhjendamisel. Asja

sisuline eelhoiakutevaba ja ainult konkreetsetest tõenditest lähtuv

lahendamine ning põhiõiguste austamine on need tunnused, mis teevad

menetlusest ausa ja õiglase kohtupidamise ning panevad selle sellisena

näima ka menetlusosaliste jaoks.

Apellatsioonikohtu istungil toetas süüdistatava kaitsja esitatud apellatsioone, prokurör

vaidles neile vastu

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHAD:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud esitatud apellatsioonidega

ja kriminaaltoimiku materjalidega tuli alljärgnevatele järeldustele.

1. Kohtukolleegium peab vajalikuks esmalt märkida, et igati põhjendatud on

maakohtu otsuses tehtud etteheited valitud kaitsetaktika – kriminaalmenetluse

põhjendamatu venitamine – osas. Kohtukolleegium möönab, et kaitsja võib

kohtumenetluses esitada ühekülgselt kaitsealust õigustavaid, mittesüüstavaid

asjaolusid ning ta ei ole kohustatud kohtuliku uurimise tulemust objektiivselt

hindama. Käesoleval juhul on kaitsepool valinud venitamistaktika, kusjuures

menetluse venitamise huvides on asutud erinevat liiki taotluste esitamise teele ja

seda taotluste tegelikku sisusse süüvimata. Selline taktika ei saa olla kaitsjale

etteheidetav, kuid prokurör ja kohus ei pea kaasa minema kaitsja poolt seatud

reeglitega. Maakohtus valitsenud venitamistaktika jätkus sisuliselt ka koheselt

apellatsioonimenetluse

algatamisega,

kus

kaitsjad

asusid

taotlema

apellatsioonimenetluse istungi päeva muutmist ja istungi edasilükkamist.

Siinjuures

märgib

kohtukolleegium,

et

apellatsioonikohus

keeldus

venitamistaktikaga kaasaminemast just põhjusel, et ei pea normaalseks

olukorda, kus apellatsioonimenetluses on kriminaalasjad, millistes üks ja sama

isik on sedavõrd erinevates menetlusseisundites – ühes süüdistatav, teistes

kaitsja-apellant. Sisuliselt tähendab see seda, et ei ole välistatud olukord, kus

T.A, astub ühelt istungilt kohtusaalist välja advokaat-apellandina ja siseneb

järgmisele istungile süüdistatavana. Ebamõistlik olukord kulmineerus kohtu jaoks

sellega, kui täiesti juhuslikel asjaoludel sai kohus teada, et ajaks, kui oli määratud

T.Ai süüdistuasja arutamine apellatsioonikohtu istungile, tuli tal osaleda juba

varem ajavahemikuks 4.aprill kuni 14.aprill k.a. määratud suures üldmenetluses

arutatavas kriminaalasjas lepingulise kaitsjana Tartu Makohtus. Kohus ei pea

arvestama küll kohtuistungi aja määramisel süüdistatava töökohustustega, sest

paraku prevaleerub siin tema kohustus süüdistatavana kohtusse ilmuda, kuid

selline olukord, kus süüdistatava töökohustused on seotud teise kriminaalasja

samaaegse menetlemisega ei ole õigusemõistjatele vastuvõetav olukord.

Süüdistatava suhtumist tekkinud olukorda ilmestab fakt, et ta ei teavitanud ei

apellatsioonikohut oma kaitsekohustuste täitmisest teises kriminaalasjas ega ka

maakohut kohtuistungi alguses 4.04.2011.a. sellest, et tal on kohustus 11.aprillil

k.a.

ilmuda

apellatsioonikohtusse

süüdistatava

staatuses.

Olukorra

ebamõistlikust ei kompenseeri fakt, et süüdistatav teatas apellatsiooniistungi

toimumise päeval kohtule, et ta ei soovi osaleda apellatsioonikohtu istungil ning

on nõus asja arutamisega ilma tema osavõtuta. Kuna apellatsioonides oli üheselt

kirjas, et süüdistatav soovib osaleda apellatsioonikohtu istungil isiklikult, siis tegi

maakohus asjas, kus T.A osales kaitsjana, 11.aprillil k.a. vaheaja. Siinjuures ei

saa jääda märkimata, et fakt, et süüdistataval T.Ail on võimalus kogu menetluse

kestel töötada advokaadina, on soodustanud venitamistaktika valikut ja pannud

õigusemõistjad tõsiselt teatraalset rolli täitma. Kui süüdistataval seda võimalust ei

oleks olnud ja kui tema ning teda kaitsvad advokaadid ka tõesti usuvad oma

lõpptaotluse õigsusesse e. süüdistatava süütusesse, siis olnuks eesmärk

kardinaalselt vastupidine – kiiresti kohtumenetlusega ühele poole saada.

Eeltoodud etteheited on esmalt tehtud just advokatuuri aadressil, kes peatamata

advokaadi kutsetegevust tema suhtes läbiviidava kriminaalmenetluse ajaks, on

sellise olukorra võimaldanud. Andmaks hinnangut valitud kaitsetaktikale, ei saa

kohtukolleegium mööda minna ka adv. H.Otti poolt esitatud apellatsioonis

maakohtule esitatud süüdistusest, mis ilmselgelt ületab Eesti Advokatuuuri

eetikakoodeksis sätestatud heade tavadena kirjapandud normid. Esitades

apellatsioonis omapoolse arusaama ja tõlgenduse menetlusnormidest ja

materiaalõiguse normidest, mis puudutavad käesolevat kriminaalmenetlust ja

mitte nõustudes maakohtu otsuses esitatud seisukohtade, tõlgenduste ja

põhjendustega, väidab apellant, et „esitatud asjaolud viitavad apellandi arvates

kohtu poolt karistus- ja menetlusõiguse kas mittetundmisele või mis veelgi

halvem – normide tundmise korral – nende teadlikule ja tahtlikule eiramisele.

Sisuliselt süüdistab kaitsja kohtunikku KarS prg.311 ettenähtud kuriteo

toimepanemises. Kohtukolleegium on veendunud, et sellise väljaütlemisega on

adv. H.Otti läinud vastuollu Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi prg. 20 lg 1

sätetega. Mis puudutab menetlusnormide tundmist, siis kohtukolleegium märgib,

et on tõesti piinlik selgitada praktiseervast advokaadist apellandile ja seda

olukorras, kus apellatsioonimenetlus kui üks kohtuliku menetluse etapp on

jõudnud

juba

peaaegu

täisikka

e.

kehtinud

ligi

aastat,

et

apellatsioonimenetluse esemeks on esimese astme kohtu tegevus, s.h. esimese

astme kohtu poolt tehtud kohtuotsus. Ainetu on apellatsioonis vaidlustada

süüdistusaktis

kirjapandud

süüdistust

olukorras,

kus

maakohus

on

vaidlusesemeks olevat kvalifikatsiooni muutnud. Maakohtu otsusest on näha, et

KarS prg. 319 järgi kvalifitseeritud kuriteoepisoodis on maakohus ümber

kvalifitseerinud T.Aile esitatud süüdistuse KarS prg. 319 lg 2 ja 22 lg 2 järgi prg.

319 lg 1 ja 22 lg 2 järgi e. leidnud, et kvalifitseeriv tunnus – süütõendi kunstlik

loomine puudub. Maakohtu otsuses on esitatud ka sellekohased põhjendused.

Olenemata sellest arutleb apellant pikalt esitatud apellatsioonis selle üle, et

süüdistusaktis esitatud kvalifitseeriv tunnus on ebaõige ja toob omapoolsed

põhjendused, miks maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.

Apellant märgib üheselt, et tegemist on konkretiseerimata süüdistusega ja isiku

süüdistunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse rikkumine,

mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. Nagu

märgitud, tegelikult isik ei ole süüdi tunnistatud kvalifitseeritud koosseisus

ettenähtud teos.

2. Süüdistatava

kaitsja

adv.

H.Otti

taotleb

esitatud

apellatsioonis

kõigi

kriminaalmenetluses esitatud süüstavate ja õigustavate tõendite uut uurimist.

Mõlemad apellandid taotlevad ka S La ja E Ta vahetut ülekuulamist

apellatsioonikohtu

istungil.

Loetletud

taotlused

jäid

rahuldamata

nii

eelmenetluses. Kohtuistungil kaitsja taotlusi ei esitanud. Hoomates valitud

kaitsetaktikat, kus põhirõhk on asetatud menetlejate poolt erinevate otsustuste ja

seisukohtade vaidlustamisele, peab kohtukolleegium vajalikuks põhjendada oma

seisukohta taotluste rahuldamata jätmise osas ka kohtuotsuses. Riigikohus on

korduvalt märkinud , et apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne

käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige ikkagi esimese astme kohtu

tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. . Üldjuhul apellatsioonikohtus

tõendite vahenditut uurimist ei toimu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud,

et uute faktiliste asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus peaks kujunema

erandlikuks ja seda eelkõige juhtudel, kui peale esimese astme kohtuotsuse

tegemist on asjas ilmnenud täiendavaid tõendeid. Milline olukord tingib tõendite

vahenditu uurimise ja milliseid tõendeid vahenditult uurida, selle määrab igal

konkreetsel

juhul

protsessi

iseloom

(3-1-1-115-04

ja

3-1-1-17-03).

Apellatsioonikohtus võivad mentlusosalised toetuda kõigile neile tõenditele,

millised olid vahetult uuritud ja avaldatud maakohtu istungil. Vajadust nende

taasuurimiseks ei ole apellatsioonis põhjendatud. Ka ei pidanud kohtukolleegium

võimalikuks ega vajalikuks üle kuulata apellatsioonikohtu istungil S.La ja E.Ta.

S.La asukoht ei ole teada ja E.T ütlused, kui sellised ei ole T.A süüküsimuse

seisukohast ei teda süüstavateks ega ka mitte õigustavateks tõenditeks kuna E.T

ilmudes valeütlusi andma ei teadnud midagi T.A kihutustegevusest, ta ei olenud

ka T.A kohtunud.

3. Kohtukolleegium esitab esmalt omapoolsed seisukohad nende apellatsioonide

väidete osas, mis puudutavad KrMS prg. 339 lg-s 1 ammendavalt sätestatud

kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi puudutavaid väiteid. Selliste rikkumiste

tuvastamine toob vältimatult kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja

saatmise uueks arutamiseks maakohtule. . Seadus näeb ette ainuvõimaluse

juhuks, kui kohtuotsus tühistatakse KrMS prg. 339 lg

1-s loetletud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja see on sätestatud KrMS prg.

341 lk-s 1. Selline on ka Riigikohtu seisukoht. Nii on Riigikohus oma otsuses

nr.3-1-1-46-07 märkinud, et KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumise näol

tegemist sellise kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob tulenevalt

KrMS § 341 lg-st 1 igal juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning

kriminaalasja tagasisaatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks

.Eelnevast lähtudes puudub ringkonnakohtul pädevus KrMS § 339 lg 1 p-s 7

sätestatud rikkumise tuvastamise korral seda ise kõrvaldada.

3.1.

Kohtukolleegium ei nõustu apellantidega selles, et süüdistatava poolt

kahest kaitsjast valitud ühe kaitsja e. adv. K.Lee puudumine 16.06.2010.a.

kohtuistungilt kujutab endast kaitseõiguse rikkumist. Nimelt, maakohtu

istungi protokollist nimetatud kuupäeval on näha, et tõesti istungile ei

ilmunud üks lepingulistest kaitsjatest – adv. K.Lee. Adv. K.Lee ei osalenud

ka sellele kuupäevale eelnenud kohtuistungil – 19.05.2009.a. Sel

kohtuistungil ei pidanud ei süüdistatav ega ka tema lepinguline kaitsja adv.

K.Namm teise kaitsja puudumist kohtuistungi edasilükkamise põhjuseks.

19.mail 2009.a. lükati kohtuistung edasi 16.juuniks 2009.a. On tõsi, et ei

19.05.2009.a. kohtuistungil osalenud menetlusosalistele ega ka teisele

lepingulisele kaitsjale kutseid või kirjalikke tevitusi 16.juuniks 2009.a. ei

edastatud. Samas on ilmselge, et olukorras, kus mõlemad kaitsjad on

ühest büroost, oli ka teine kaitsja kohtuistungi ajast teadlik. 19.mai 2009.a.

kohtuistungi protokollist nähtuvalt on adv. K.Namm lubanud ise teavitada

järgmise kohtuistungi ajast tegutsevaid vandeadvokaate – tunnistajaid ja

ei ole usutav, et ta ei teavitanud sellest oma büroos töötavat adv. K.Leed,

kui süüdistatava teist lepingulist kaitsjat. Kohtukolleegiumi seisukohast on

kujunenud olukorrast hoomatav jällegi kriminaalmenetlusega venitamise

võimaluse ärakasutamine olukorras, kus maakohus ei teavitanud adv.

K.Leed uuest kohtuistungi ajast eeldades, et seda teeb kindlasti sama

büroos töötav adv. K.Namm. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-86-03

asunud seisukohale, et juhul, kui kohtualune on kasutanud oma õigust ja

valinud endale mitu kaitsjat, ei too ühe kaitsja puudumine kohtuistungilt

alati kaasa kohtualuse kaitseõiguse rikkumist. Kriminaalkolleegium lähtub

seejuures KrMK § 361 lg-tes 2 ja 4 sätestatust. Veel märkis Riigikohus, et

kuna kõnealuses asjas osales kohtuistungil üks valitud kaitsjatest ei ole

alust väita, et kriminaalasja arutati ilma kaitsja osavõtuta AKKS prg. 39 lg

3 p.4 (KrMS prg. 339 lg 1 p.3) mõttes. Edasi selgitab Riigikohus, et

selgitamaks välja, kas kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena

võib olla vaadeldav kriminaalasja arutamine olukorras, kus valitud

kaitsjatest üks kohtuistungilt puudub, on määrav tähtsus küsimusel sellest,

kas puuduvat kaitsjat on kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitatud.

Seadus ei erista teistest neid juhtumeid, kus kohtualusel on mitu valitud

kaitsjat - kohtuistungi toimumise ajast ja kohast tuleb sellisel juhul

teavitada kõiki kaitsjaid. Kui mõni kaitsjatest ei tea kohtuistungi

toimumisest, ei saa ta oma kaitsealust kohaselt kaitsta ja kohtualuse

kaitseõigus

võib

olla

seega

oluliselt

rikutud.

Seetõttu

leiab

kriminaalkolleegium,

et

asja

arutamine

valitud

kaitsjatest

mõne

puudumisel olukorras, kus puuduvat kaitsjat ei ole teavitatud kohtuistungi

toimumise ajast ja kohast, võib olla vaadeldav kriminaalmenetluse

seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes, kuna selline

rikkumine võib takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset

uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Tõsi on, et

viidatud kohtuotsusega tunnistas Riigikohus ringkonnakohtu õigust

sellises olukorras kaitseõiguse rikkumise tuvastamise ja sel alusel

kohtuotsuse tühistamise põhjendatuse fakti. Tulenevalt Riigikohtu otsuses

antud selgitustest on määravaks see, kas ühe valitud kaitsja puudumine ja

seda olukorras, kus teda ei ole kohtu poolt kohtuistungi ajast teavitatud

(Riigikohus oma otsuses märgib muuhulgas, et see on kohtu kohustus) on

takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ja

seadusliku

ning

põhjendatud

kohtuotsuse

tegemist.

Käesolevas

kriminaalasjas võib kohtukolleegiumi arvates üheselt väita, et ühe

lepingulise kaitsja puudumine ei ole takistanud kriminaalasja igakülgset,

täielikku ja objektiivset uurimist ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.

Apellandid väidavad, et kaitseõiguse rikkumisega on tegemist seetõttu, et

kokkulepe kohaselt pidanuks süüdistatavat 16.06.2010 kohtuistungil

kaitsma kaks advokaati – K.Namm ja K.Lee, kellel olid vastavalt

kokkulepitud tööjaotusplaanile erinevad kaitseülesanded. Maakohtu

nimetatud kuupäeva kohtuistungi protokollist on näha, et sel päeval kuulati

üle üks tunnistaja, arutati adv. K.Nammi poolt esitatud prokuröri vastu

esitatud taandusavaldust ja jälitustegevuse materjalidega tutvumise

taotlust. Protokollist ei nähtu, et oleks olnud arutusel sellised küsimused,

mis ei kuulunud väidetava kaitsjate tööjaotusplaani alusel adv. K.Nammi

kaitseülesannete hulka, sest ta oli võimeline esitama tunnistajale

asjakohaseid küsimusi, esitama taotlusi ning protokollis ei ole fikseeritud

kordagi kaitsja väidet, et ta ei ole ettevalmistatud kuna üks või teine

probleem ei olnud tema osa. Kui võrrelda viidatud Riigikohtu otsuses

kirjeldatud kuriteo tehiolusid käesoleva kriminaalmenetluse raames

arutatavaga, siis tegemist on kardinaalselt erineva raskuse ja

keerukusega süüdistustega. Süüdistus, kus Riigikohus tunnistas ühe

lepingulise

kaitsja

puudumist

istungilt

menetlusõiguse

oluliseks

rikkumiseks, oli tegemist suure maksupettusega, kus süüdistus koosnes

rohketest tehingutest ja palju oli arvulisi näitajaid. Selles asjas võis olla

tõesti nii, et ühe kaitsja puudumine takistas kriminaalasja igakülgset,

täielikku ja objektiivset uurimist, sest tööülesanded võisid olla jaotatud ja

üks kaitsja ei saanud üle võtta teise kaitsja poolt ettevalmistatud osa.

Käesolevas

menetluses

on

tegemist

kahe

lihtsa

faabulaga

kuriteoepisoodiga. Nendeks rikkumisteks, mis aga kaitsjate arvates kohus

teinud on, ei saa olla ükski kaitsja eelnevalt ettevalmistatud. Kaitsjad ei

saanud eelnevalt ette näha kohtu seisukohti püstitatud menetluslikes

probleemides, et need omavahel ära jagada ja selgeks õppida. Veel

märgib kohtukolleegium, et juba järgmiseks kohtuistungiks 30.augustil

2009.a. oli süüdistatav lõpetanud lepingu adv. K.Leega ja istungi ajal

lõpetas lepingu ka adv. K.Nammiga. Protsessi lülitusid kaitsjad, kes ei

viibinud samuti 16.06.2009.a. kohtuistungil.

3.2.

Ka väidab adv. H.Otti, et maakohtu otsus on motiveerimata ning

maakohus jättis hindamata ka kaitsjate poolt esitatud kaitseargumendid.

Kohtukolleegium märgib, et Riigikohus ja ka apellatsioonikohus on

tunnistanud kohtuotsuse motiveerimatuks olukorras, kus kohtu poolt ei ole

tähelepanu pööratud asjakohastele kaitseargumentidele ning neid ei ole

üldse kohtuotsuses käsitletud. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-94-04 p.-

s11.1 asunud seisukohale, et asjakohastest kaitseargumentidest tehtud

järelduste analüüsimata ja kummutamata jätmine kohtuotsuses on

kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 3 p 7

mõttes. Vaidlustatud kohtuotsuse kohta seda öelda ei saa. Maakohus on

vaidlustatud kohtuotsuses pööranud piisavat tähelepanu kaitsjate poolt

esitatud argumentidele, neid hinnanud ja esitanud argumenteeritud

seisukohad, miks ei nõustu kaitsjate väidetega. Maakohtu otsus on

motiveeritud. Riigikohus on oma rohketes lahendites selgitanud, et

kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse

kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab

see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks

luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures

tugines.

Vaidlustatud

maakohtu

otsuse

lugejale

ei

saa

jääda

arusaamatuks, miks maakohus leidis, et süüdistatav T.A on süüdi

kuritegudes, millistes kohus ta süüdi mõistis, jälgitav on tõendite

hindamise protsess, analüüsitud on tõendeid eraldi, kui ka kogumis.

Kohtuotsusest on väljaloetav maakohtu seisukoht, millise süüteokoosseisu

tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab ning uuritud tõendid on

asetatud omavahelisse konteksti. Siinjuures peab kohtukolleegium

vajalikuks märkida, et asjaolu, et apellandid ei nõustu maakohtu poolse

tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest

tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud

ebapiisavalt. Kohtul ei ole kohustust hinnata tõendeid kaitsja poolt esitatud

tõendite analüüsi ja selle alusel kujundatud tõendamisprotsessi järgi.

Kohtukolleegium peab siinjuures ka vajalikuks märkida, et apellatsiooni

sisustamine rohkete Riigikohtu otsuste tsitaatidega, suutmata neid

asetada konteksti vaidlustatud asjaoludega ja seostada neid maakohtu

otsuses tehtud järelduste väidetava põhjendamatusega, ei tõsta mingilgi

moel kaitseargumentide väärtust e. ei tee neid argumenteeritumaks ja

arvestatavamateks.

3.3.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud KrMS prg. 268-1

sätteid, mistõttu ei esine KrMS prg. 339 lg 1 p.11 sätestatud

menetlusõiguse olulist rikkumist. T.Ai süüdistusasi on Pärnu maakohtusse

jõudnud 30.jaanuaril 2009.a. Kriminaalasi nr.1-06-13782 on registreeritud

maakohtus varem, nimelt 31.12.2008.a. 12.10.2009.a. on eelistungi

protokoll kriminaalasjas 1-06-13782. 23.10.2009.a. toimus kohtuistung

nimetatud üldmenetluses arutlusel olnud kriminaalasjas ja 10.12.2009.a.

on kuulutatud kohtuotsus. 18.06.2009.a. on käesolevas kriminaalasjas

toimunud eelistung ja tehtud määrus, mille kohaselt määratakse

kuulamisele 1.12. kuni 11.12.2009.a. 30.11.2009 saabus adv. K.Nammilt

avaldus, milles taotles märgitud kohtuistungi aja edasilükkamist seoses

haigusega. Tegelikult algas käesolevas kriminaalasjas kohtulik arutamine

20.04.2010.a. KrMS prg. 268-1 lg 1 sätestab, et üldkorras kriminaalasja

arutava maakohtu kohtukoosseisu liikmed ei või Ee selles asjas

kohtuotsuse tegemist osaleda teise üldmenetluses kohtusse saadetud

kriminaalasja kohtulikus arutamises. Nagu näitavad esitatud kuupäevad,

siis kohtulikku arutamist ei ole toimunud teises e. T.Ai süüdistusasjas Ee,

kui R.P jt. süüdistusasjas oli tehtud kohtuotsus. Vastavalt KrMS sätetele

koosneb kriminaalasjades kohtumenetlus mitmetest etappidest. KrMS

10.peatüki esimene jagu reguleerib kohtumenetluse esimese etapi e.

eelmenetluse

läbiviimist.

2.jagu

sätestab

kohtuliku

arutamise

üldtingimused.

Kohtulik

arutamine

algab

vastavalt

3.jao

sätetele

kohtuistungi rakendamisega – avamine jne. Seega eelmenetlus, mis on

küll kohtumenetluse esimene etapp ei ole samaaegselt kriminaalasja

kohtuliku arutamise staadiumiks. Kohtukolleegium peab vajalikuks

märkida, et kaitsja adv. H.Otti, kes nimetatud väidetavale rikkumisele oma

apellatsioonis tähelepanu juhib osales ise mõlema kriminaalasja

arutamisel ja arusaamatuks jääb, miks kaitsja, kes selle rikkumise

toimumises veendunud on, ei esitanud nimetatud põhjusel taandust kohe,

kui tema arvates rikkumine alguse sai.

4. Järgnevalt

esitab

kohtukolleegium

omapoolsed

seisukohad

nende

apellatsioonide väidete osas, millistes väidetakse, et maakohus on rikkunud

menetlusõigust, kuid millised rikkumised ei ole loetletud KrMS prg. 339 lg 1

kataloogis. Kui sellised rikkumised esinevad, siis on apellatsioonikohtul õigus

tunnistada tuvastatud rikkumine oluliseks KrMS prg. 339 lg 2 alusel ning

olenevalt rikkumise sisust, kas kõrvaldada esinenud rikkumine ise või kui see

pole võimalik, saata kriminaalasi tagasi uueks arutamiseks maakohtule.

4.1.

Kaitsjad on seisukohal, et maakohtus kriminaalasja arutanud kohtunik ei

saanud olla erapooletu. Maakohtus esitatud taandusavaldusele kohtunik

ei taandunud. Ka vaidlustatud kohtuotsuses on esitatud kaitsjate

apellatsioonides esitatud väite põhjendamatuse osas põhjalikud motiivid.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja

leiab samuti, et põhjus, miks püüti taandada maakohtus käesolevat

kriminaalasja arutanud kohtunikku ei saa kuidagi mõjutada tema

erapooletust. Tegemist on ilmselgelt otsitud põhjusega ja sellisel alusel

kohtuniku taandumine kriminaalasja arutamisest tähendanuks lihtsalt

õigusemõistmisest distanseerumist. Arusaamatuks jäävad seisukohad, et

kunagi aastaid tagasi kohtuniku vanemate vahelises vaidluses ühe poole

esindajana osalenud esindajal, kes oli ka käesoleva kriminaalasja

kohtumenetluses süüdistatava kaitsja, sai kujuneda arusaam, et

kohtuotsusega on võimalik kompenseerida üldse tänuvõlga, kui see pidi

olema. Vastasel juhul ei saa ka arvata, et kohtunik, püüdes mitte anda

võimalust hilisematele väidetele nagu ta oleks teinud õigeksmõistva

lahendi adv. K.Nammile vastuteenena tingituna võlatundest. Kohtuotsus ei

ole võlgade tasumise ekvivalent. Kohtuotsuse liik ei saa kuidagi sõltuda

sellest, kas keegi tunneb end kellegi ees võlglasena. Lihtsalt ei ole

võimalik kirjutada, s.h. motiveerida süüdimõistvat kohtuotsust, kui

puuduvad tõendid ja vastupidi – süüstavate tõendite olemasolul ei tule

kuidagi välja õigeksmõistva kohtuotsuse kirjutamine. Pigem näitab selline

taandamisavaldus seda, et nii süüdistatav, kui ka kaitsja said aru, et

tõendite kogum on selline, mis välistab õigeksmõistva kohtuotsuse

tegemist. Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-123-05 selgelt öelnud, et

kohtuniku taandumise aluseks on vaid selline tema hoiakute ja

väärtushinnangute süsteemist lähtuv arusaam, mis toimib tõepoolest

argumentidele mittealluva ja diskussiooni välistava eelarvamusena.

Käesoleval juhul selline taandumise alus puudus. Mingeid erapoolikuse

jälgi ei näita ka kohtuniku edasine käitumine protsessis – ta ei reageerinud

esitatud taandusavaldusele ebaadekvaatselt nagu viidatud Riigikohtu

lahendis käsitletavas kaasuses kohtunik käitus. Kohtunik julges ka peale

sellise

taandusavalduse

põhjendust

ikkagi

teha

otsustusi,

milles

taandusavalduse esitanud menetlusosalised kahtlesid ja nimelt, ei

nõustunud kohtunik täiel määral esitatud süüdistusega ega ka prokuröri

poolt lubatud tõenditeks tunnistatud tõenditega.

4.2.

Apellatsioonides on asutud seisukohale, et maakohus on ebaseaduslikult

taandanud süüdistatava poolt kohtumenetluse käigus valitud kaistja adv.

Paul Järve. Leitakse, et sellega on maakohus rikkunud süüdistatava

kaitseõigust ja nimelt õigust valida endale kaitsja. Kohtukolleegium sellise

seisukohaga ei nõustu. Esiteks märgib kohtukolleegium, et maakohus on

piisava põhjalikkusega vaidlustatud kohtuotsuses põhjendanud oma

seisukohta, miks kohus ei saanud vastu võtta süüdistatava valikut P.Järve

kasuks.

Kuidagi

ei

saa

mõjutada

antud

juhul

adv.

P.Järve

taandamisküsimuse

põhjendatust

tema

tunnustatus

ja

tööstaaž.

Maakohus ei ole neid konkreetse advokaadi omadusi millegagi kahtluse

alla seadnud, mistõttu nende esiletoomine apellatsioonis maakohtu

seisukoha vaidlustamisel on sisutu. Maakohtu seisukohast ei ole

õigusemõistjale vastuvõetav olukord, kus süüdistatava kaitsja hakkaks

kaitsekõnes, apellatsioonis jne. võtma seisukohta tõendi osas, mis

vastuvaidlematult on kriminaaltoimiku materjalides olemas ja mille aluseks

on tema enda jutuajamine süüdistatavaga. Samuti on süüdistatav T.A

enda tegude õigustamiseks ja nende n.ö. vähest tähtsust rõhutades

telefonikõnedes oma kolleegidega arvustanud adv. P.Järve hoopis

tugevamaid võimeid selliste „trikkide“ tegemisel. Kohtukolleegium nõustub

maakohtu seisukohaga ning ei pea samuti õigusemõistmise seisukohast

sellist olukorda normaalseks. Kohtukolleegiumi seisukohta ei kõiguta ka

apellantide argumendid ja viited seadusesättele, mille kohaselt adv.

P.Järve ei olnud KrMS prg. 54 p.1 mõttes kriminaalmenetluses muu

subjekt, mis on ainuke asjaolu, milline välistab võimaluse osaleda samas

menetluses kaitsjana. Tunnistaja ei ole menetlusseadustiku järgi

kriminaalmenetluse subjektiks. Kohtukolleegium nõustub, kui lugeda

seadust ainult lugemisoskust kasutades, siis on tõesti nii, et justkui

tunnistajana menetluses figureeriv isik võiks olla ka samas menetluses

kaitsjaks. Nii igal juhul võib apellantide seisukohtadest aru saada, et nad

peavad sellist olukorda võimalikuks. Ehk siis kaitsjad ei pea justkui

ebamõistlikuks olukorda, kus keegi advokaat on näinud pealt vahetult

mõnda kuritegu ning on ühes ja samas menetluses nii tunnistaja kui

kaitsja kuna seadus seda ei välisa. Piltlikult tähendab see seda, et

süüdistatava kaitsja tõuseb oma laua tagant ning läheb ja annab tunnistusi

selle kohta, mida ta arutatavast kuriteost teab ning pärast siis annab

iseenda ütlustele ka omapoolse hinnangu. Paraku ei saa alati seadust

sedavõrd kitsalt tõlgendada. Sellise tõlgendamise puhul poleks seadusest

tulenevalt justkui kohustuslik eesti keelt mittevaldavale tunnistajale tõlgi

kindlustamine ning tema ülekuulamine võiks toimuda ilma tõlgi osavõtuta

ja tõlgina võiks siis esineda menetleja e. ülekuulaja kuigi seadus seda

keelab. Konkreetne kaasus oli apellatsioonikohtu menetluses ning paraku

oli selles asjas just kaitsja see, kes sellise prokuratuuri ja maakohtu

seisukohaga

ei

nõustunud

(kriminaalasi

nr.

1-10-6098,

Tallinna

Ringkonnakohtu otsus 30.03.2011.a.). Siinjuures viitab kohtukolleegium

ka

krimianaalmenetluse

õigusteaduse

õpiku

autorite

seisukohale

(Õigusteaduse õpik. Kriminaalmenetlus. Eerik Kergandberg, Meris

Sillaots), kus lk.-l 62 olevas viites on autorid selgitanud, et näiteks KrMS

prg.8 lg 1 p.-s 1 sätestatu osas on vältimatult vajalik laiendatud

tõlgendamine ja selle printsiibilise kohustuse laienemine ka näiteks

tunnistajale. Ehk siis, teatud olukordades lihtsalt tuleb laiendada

menetlusosalise mõistet ka tunnistajale. Seega on kothukolleegium

seisukohal, et adv. P.Järve taandamisega käesoleva kriminaalasja

kohtulikust menetluses ei ole maakohus menetlusõigust rikkunud.

4.3.

Kaitsja poolt esitatud apellatsioonis heidetakse maakohtule ette KrMS prg.

56 sätete rikkumist ja leitakse, et uue kaitsja leidmiseks antud tähtaeg ei

vasta seadusele. Kohtukolleegium sellise seaduse tõlgendamisega ei

nõustu. Järjekordselt on toimunud seaduse meelevaldne tõlgendamine.

KrMS prg. 56 lg 3 sätestab, et kui kaitsja taandamise taotlus esitatakse

kohtumenetluses, lükatakse kohtuistung edasi kuni ühe kuu võrra. KrMS

prg. 57 lg 1 kohustab kohut taandamisavalduse läbivaatama 5 päeva

jooksul. Kaitsja taandamise taotlus esitati prokuröri poolt 9.09.2010.a.

Kohus arutas kaitsja taandamistaotlust 13.09.2010.a. Seega toimus

kaitsja

taandamise

otsustamine

tähtaegselt.

See

kuupäev

oli

kooskõlastatud kõigi asjakohaste menetlusosalistega ja ajavahemik KrMS

prg. 56 lg 3 sätestatud tähtaega ei ole samuti rikutud – kohtuistung, kus

esitati taandamisavaldus toimus 9.09.2010.a. ja järgmine kohtuistung

toimus 27.09.2010.a., s.o. ajavahemik, mis mahub mõiste – kuni uhe kuu

võrra – alla. 13.09.2010.a. andis kohus süüdistatavale aega kuni

17.09.2010.a. leida uus kaitsja. Süüdistatav ka leidis. Ajavahemik alates

eelmise kaitsja taandamisest kuni uue kaitsja leidmiseni määratakse KrMS

prg. 58 alusel kohtu poolt. Nagu märgitud, kohus määras tähtaja ja see

mingeid probleeme kaitsja leidmisel ei tekitanud. Arusaamatuks jääb,

mida sellise apellatsioonis esitatud väitega tahetakse tõestada, kui ikka ja

jätkuvalt seda, et maakohus ei suhtunud erapooletult süüdistatavasse ja

tema taotlustesse, siis sellised paljasõnalised väited seda kindlasti ei

kinnita.

4.4.

Apellatsioonides esitatud väited selles osas, et maakohtu otsuses

süüstavate tõenditena kasutatud jälitustegevuse tulemina saadud tõendid

on lubamatud, on maakohus vaidlustatud kohtuotsuses ümber lükanud.

Maakohus on esitanud oma põhjalikult motiveeritud seisukoha selles osas

ja ringkonnakohus nõustub täielikult nende maakohtu seisukohtadega.

Maakohtu otsuses toodud arutlus selles osas, et olukorras, kus advokaat

muutub teenuse osutajast kahtlustatavaks/süüdistatavaks ei evi ta enam

seadusest tulenevat advokaadile omistatud immuniteeti. Sisuliselt kinnitab

sedasama ka AdvS prg. 43 loogiline tõlgendamine. Nimetatud paragrahvi

esimene lõige kohustab advokaati õigusteenuse osutamisel juhinduma

seadusest e. välistab võimaluse, et advokaat hakkaks seadust rikkuma,

s.h. kuritegusid toime panema. Seega järgmised prg. 43 lõiked kehtivad

olukorras, kui on täidetud 1.lõikes sätestatud tingimus e. seadusejärgne

käitumine. Ka on igati põhjendatud maakohtu seisukoht osas, et

jälitustegevuse käigus kogutud tõendid, mis olid saadud sellise

paragrahvi järgi alustatud kriminaalmenetluse raames, mis lubab

jälitustegevuse läbiviimist e. KarS prg. 298 lg 1 järgi alustatud

kriminaalmenetluses ja mis on vormistatud seaduslikult, on lubatud

tõendid. KrMS § 110 lg 1 kohaselt on jälitustoiminguga lubatud tõendeid

koguda, kui kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või

tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud

karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. Siinjuures tuleb

märkida, et ka KarS prg. 319 lg 2 ja prg. 320 lg 2 sanktsioon mahub

nimetatud raamidesse. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-52-09

märkinud, et tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on

oluliselt rikutud. Käesoleval juhul on kohus kontrollinud jälitustegevuse

seaduslikkus ja tunnistanud selliste tõendite kogumise korra seaduslikuks.

Kohtukolleegium peab vajalikuks siinjuures viidata Riigikohtu otsusele

nr.3-1-1-81-08, kus Riigikohus on asunud sisuliselt samale seisukohale.

Samuti

tuleb

nõustuda

maakohtu

seisukohaga,

et

erinevates

kriminaalasjades saadud tõendite ristkasutamine on lubatud. Mis

puudutab väidet, et kriminaalmenetluses on lubatud tõendeid koguda

jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega

on välistatud või oluliselt raskendatud ja menetleja ega kohus ei ole

põhistanud, et tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on

välistatud või oluliselt raskendatud, siis kohtukolleegium on seisukohal, et

see on jälitustegevuseks loa saamise eeldus ning käesoleval juhul on ka

see tingimus täidetud. Nimelt, kriminaalmenetlus oli alustatud ja

jälitustegevus läbi viidud KarS prg. 298 lg 1 järgi. Kohtukolleegium peab

siinjuures

vajalikuks

märkida,

et

arvestades

nimetatud

kuriteo

spetsiifilisust – tegemist on kuriteoga (altkäemaksu andmine-võtmine), kus

kannatanut ei ole ja tunnistajaid välditakse teadlikult kuna tavaliselt

mõlemad – nii andja kui ka võtja on sellest huvitatud, siis sedaliiki

kuritegudes ei saa rääkida eriti võimalikest muudest tõendite kogumise

viisides e. mentlustoimingutest. Tegemist on n.ö. kokkuleppega, mis on

kasulik mõlemale poolele.

4.5.

Nõustuda ei saa ka väitega, et kriminaalmenetlus KarS prg. 298 lg 1

tunnustel oli alustatud ebaseaduslikult. Kohtukolleegium ei nõustu

seisukohaga, et fakt, et kriminaalmenetlus lõpetati tõendamatuse tõttu

kinnitab

alustatud

menetluse

ebaseaduslikkust.

Põhjendatult

on

maakohus oma seisukoha kujundamisel selles küsimuses viidanud

Riiigkohtu otsusele nr.3-1-1-60-10, kui asjakohasele lahendile. Väide, et

käesoleval juhul alustati kriminaalmenetlust KarS prg. 298 lg 1 tunnustel

ilma põhjendatud kuriteokahtluseta on paljasõnaline. Põhjendatud

kuriteokahtlust kontrollis ka kohus, kui andis loa selles menetluses

jälitustegevust

toimetada.

Viidatud

Riigikohtu

lahendis

on

ka

selgesõnaliselt väljendatud, et kriminaalmenetluse alustamine ei ole

vaidlustatav.

4.6.

Kaitsjad on seisukohal, et põhjendamatult ei kuulanud maakohus üle Vahe

M selgitamaks, kas tema võis olla valeütlustele andmisele kihutaja ja kas

ta kinnitaks süüdistatava kaitseversiooni, et tema oli vaid ütluste

vahendaja. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava T.Ai süüküsimuse

otustamisel ei oma asjaolu, kas V.M võis olla kihutamisahela n.ö. ülemine

lüli, määravat tähtsust. Maakohus on selgitanud Riigikohtu konkreetsele

lahendile

viidates,

mis

on

ahelkihutamise

olemus.

Kui

kogu

kihutamisahela algataja oli V.M, siis tuleb seda kontrollida eraldiseisvas

menetluses. V.M süüküsimuse lahendamine sellise kriminaalmenetluse

raames, kus temale ei ole süüdistust esitatud ja ta ei ole kohtu all, on

lubamatu ning kohus on seotud KrMS prg.-s 268 seatud piiridega.

Seisukoht, et T.A võib Vahe Manukani ütlustest tulenevalt jääda n.ö. vaid

Vahe M ütluste vahendajaks, ei välista T.Ai süüd. Sellisel juhul tekib

lihtsalt üks lüli ahelasse juurde. Apellatsioonides väidetud ütluste

vahendamine tähendab sisuliselt Vahe M kihutusel V M kihutamist T.Ai

poolt. T.Ai, kui ahela ühe lüli süü oleks välistatud, kui teda oleks kihutatud

vahendlikult e. kasutatud vahendina. Näiteks, kui Vahe M oleks andnud

temale kinnise ümbriku edasiandmiseks V M koos vastavasisuliste

juhtnööridega. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et karistusseadustiku

kommentaarid on selles osas ekslikud. Kommentaaridest on väljaloetav,

et ahelkihutamine ja vahendlik kihutamine on üks ja sama tegevus.

Seejuures

on

viidatud

saksakeelsele

teosele.

Viidatud

teose

originaaltekstist on aga väljaloetav üheselt, et ahelkihutamine ja vahendlik

kihutamine ei ole kattuvad. Samasisuline seiskoht on välja öeldud ka

Tallinna Ringkonnakohtu määruses nr. 1-09-21132 24.jaanuarist 2011.a.

4.7.

Apellatsioonides heidetakse veel maakohtule ette seda, et kohus ei

kuulutanud tagaotsitavaks S La, kelle ülekuulamist vahetult maakohtu

istungil taotlesid kaitsjad, kuid kelle asukoht oli teadmata. Apellantide

arvates

pidanuks

maakohus

S

La

kuulutama

tagaotsitavaks.

Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kaitsja poolt viidatud

KrMs prg. 169 normi ei saa tõlgendada sedavõrd formaalselt ja ilma iga

järgmist sammu läbimõtlemata. Esiteks, nimetatud säte näeb ette isiku

tagaotsitavaks kuulutamise juhuks, kui temale on vaja edastada

kohtukutse ning kindlustada tema teadlikkus kohtuistungi ajast ja kohast.

Käesoleval juhul oli kaitsjate eesmärk S.La kohtusse toimetamine ütluste

andmiseks. Kui kohus oleks kuulutanud S.La tagaotsitavaks, siis esiteks,

pole teada, kui kaua ja mis ajaks ta leitakse ja talle kutse edastatsakse.

Teiseks, kutse kätteandmine ei kindlusta tema istungile ilmumist. Istungi

aega ei saa aga täpselt kindlaks määrata, sest ei ole teada, millal ja kasd

S.L leitakse. Seadus ei võimalda aga teda kinni pidada kauem, kui KrMS

prg. 139 seda lubab e. 48 tundi. Tegemist oleks jällegi ilmselge

menetlusega venitamisega. Kohus ei saa lubada endale vastu võtta

otsustusi, milliste täitmine ei kindlusta esitatud taotluse eesmärki e.

reaalselt isiku ilmumist kohtuistungile. Seega leiab kohtukolleegium, et

maakohtu

poolt

S.La

ütluste

avaldamine

on

kooskõlas

menetlusnormidega, mis lubavad avaldada tunnistaja ütlusi, kui tema

asukohta ei ole suudetud selgeks teha (KrMS prg. 291 p.4). Neil

asjaoludel on maakohtu poolt S.La ütluste kasutamine tõendina T.Ai

süüküsimuse lahendamisel on seaduslik ja põhjendatud.

4.8.

Apellant adv. V.Luik ei nõustu maakohtu seisukohaga E.Ta ja V.M suhtes

lihtmenetluse

rakendamise

osas.

Kohtukolleegium

leiab,

et

T.Ai

süüküsimuse seisukohast ei oma määravat tähtsust see, mis põhjendustel

nimetatud isikute suhtes lihtmenetlust kohaldati. Fakt on see, et nende

suhtes kohaldati lihtmenetlust ja fakt on see, et tegemist on lihtmenetluses

tehtud jõustunud kohtulahenditega, milliste tühistamiseks käesoleva

kohtumenetluse raames puuduvad igasugused seaduslikud alused.

Samuti ei ole kindel, et olukorras, kus ka nende isikute süüküsimus oleks

lahendatud üldmenetluses, oleks kõikide isikute süüküsimus toimunud ühe

kriminaalmenetluse raames. Olukorras, kus kriminaalasjad on eraldatud ja

teiste isikute suhtes kohaldatud lihtmenetlust, on kohtu peamine eesmärk

tagada süüdistatavale olukord, mis oleks võimalikult sarnane sellega, kui

tõesti

oleks

kõigi

isikute

süüküsimus

olnud

arutusel

ühes

kohtumenetluses. Kriminaalasjade eraldamist puudutavate väidete osas

väljendab kohtukolleegium oma seisukoha allpool.

4.9.

Kohtukolleegium ei pea menetlusseaduse

rikkumiseks seda, kui

maakohus, olles eelnevalt rahuldanud taotluse adv.M.Ni ülekuualmiseks

tunnistaja, hiljem sellest loobus. Maakohus on oma seisukohta põhjalikult

selgitanud. Maakohtu istungil süüdistatav ega tema kaitsjad ei taotlenud

M.N ülekuulamist

peale maakohtu otsustust tühistada tunnistaja

kutsumine istungile. Menetlusosalised olid nõus kohtuliku uurimise

lõpetamisega ilma nimetatud isiku tunnistajana ülekuulamiseta ja tema

ülekuulamist apellatsioonikohtu istungil ei ole taotletud ka apellatsioonis.

Seega on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu otsustus mitte üle

kuulata adv. M.Ni tunnistajana ei mõjuta mingilgi määral vaidlustatud

kohtuotsuse seaduslikkust ja ei saanud mõjutada ka maakohtu poolt

tehtava kohtuotsuse liiki.

4.10. Järgnevalt selgitab kohtukolleegium oma seisukohta osas, mis puudutab

kihutamisahela erinevate lülide e. kuriteo täideviija, täideviija kihutaja ja

kihutaja kihutaja täideviimiseks vajaliku isiku leidmiseks, süüküsimuse

lahendamist

erinevates

kriminaalmenetlustes

ja

sellest

tulenevaid

tagajärgi tõendite lubatavuse hindamisel. Kriminaalasjade eraldamise fakt

ei saa mõjutada eraldi arutatavas kriminaalasjas kohtuotsuse liiki e. ei

tähenda seda, et välistatud oleks süüdimõistva kohtuotsuse tegemine.

Esiteks, kohtukolleegium märgib, et ei nõustu seisukohaga nagu oleks

Riigikohtu poolt kriminaalasjade eraldamist puudutavad seisukohad

kohaldatavad automaatselt käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva

kuriteo e. ahelkihutamise suhtes. Riigikohtu lahendid, millistes käsitletakse

kriminaalasjade eraldamise seaduslikkust puudutavad kuritegusid, kus on

tegemist kaastäideviijatega või altkäemaksu andja-võtjaga. Riigikohtu

sellesisulistes lahendites käsitletakse olukordi, kus hiljem tehtud

kohtuotsus mõjutab varem tehtud kohtuotsuses ühele kaastäideviijatest

antud kuriteo kvalifikatsioon (3-1-1-18-08) ja hilisemas kohtuotsusega

kaastäideviijate õigeksmõistmise mõjust varem ühe kuriteo kaastäideviija

suhtes

tehtud

süüdimõistvale

kohtuotsusele

(3-1-2-1-00).

Kahes

Riigikohtu otsuses (3-1-1-119-09 ja 3-1-1-84-09) jagab Riigikohus juhiseid,

kuidas on kasutatavad kaassüüdistatavte ütlused, millised on antud

eraldatud kriminaalasjas tõenditena. Süüdistatava kaitsja adv. V.Luik

märgib oma apellatsioonis, et E.Ta süüdistus on tema jaoks segane ja

seal ei ole sõnagi juttu T.Ai osast kihutamisel. Samas mõistis kohus

vaidlustatud kohtuotsusega T,Ai süüdi, kui E.Ta kihutaja ja tema arvates

ongi tekkinud olukord, kus erinevad kohtud on andnud justkui T.Ai

käitumisele erineva hinnangu. Ühes kriminaalasjas on tuvastatud, et E.Ta

on kihutanud ainult V M, käesolevas kriminaalasjas aga seda E.Ta kihutas

V M vahendusel T.A. Kohtukolleegium märgib, et mingit vastuolu selles,

mida näeb kaitsja, tegelikult ei ole. Tegemist on ahelkihutamisega ja

õigesti on seejuures maakohus viidanud Riigikohtu poolt kohtuotsuses nr.

3-1-1-36-09 p.-s 15 väljaöeldud selgitusele, et ahelkihutamine tähendab

seda, et ka sellise isiku, kes tellib kuriteo toimepanemise, kuid kes ise

kuriteo vahetu täideviijaga kokku ei puutugi, nagu ka sellise isiku, kes

kuriteo tellija ülesandel otsib kolmandat isikut kuriteo täideviimiseks,

käitumine on kvalifitseeritav kuriteole kihutamisena, mitte pelgalt

kaasaaitamisena. Seejuures on muidugi oluline, et iga (ahel)kihutaja

kallutaks n-ö ahelas järgmist isikut tahtlikule õigusvastasele teole ning et

kõigi nende kihutajate tahtlus ulatuks tahtliku põhiteoni selle põhijoontes.

Just sellest seisukohast lähtuvalt on igati põhjendatud ja loogiline, et isikut

(E.Ta) ei süüdistata kallutamises sellise isiku (T.Ai) poolt, kellega ta ei

olnud kordagi kokku puutunud ja kelle kihutamistegevusest ta ei teadnud

ja ei pidanudki teadma. Seejuures, tuvastanud ahelkihutamise olemasolu,

tuleb iga järgneva kihutaja süüdistuses ära näidata ka toimepandud

täideviimistegu. Veel on ahelkihutamise ja üldse kuriteole kihutamise

eripära selles, et tegelikus elus ei saagi alati üheaegselt täideviimisteoga

tuvastada, et mingi kuritegu oli kellegi poolt toimepandud kihutatuna

sellele teole või tellitud kellegi poolt. Teatavasti ei ole kohtupraktikas ka

harvad juhtumid, kus alles peale isiku süüdimõistmist tapmises selgub

näiteks, et tegemist oli tellimusmõrvaga jne. Obligatoorseks ei ole

kohtukolleegiumi seisukohast seega ahelkihutamise puhul üldse kuriteo

täideviija

ja

teda

kihutanud

isikute

ahelasse

kuuluvate

isikute

süüteoasjade menetlemine ühes menetluses ja nende süüdimõistmine

ühe kohtuotsusega. Tegemist ongi selliste süüdistustega, mis ei kattu

tõendamiseseme kõigi asjaolude osas. Tähtis on tuvastada kõigi

kihutajate tahtlus tahtliku põhiteoni. Ka käesoleval juhul on tegemist

süüdistustega, milliste objektiivne külg ei saagi kattuda nii ajaliselt kui ka

ruumiliselt kuna on toime pandud erineval ajal ja erinevates kohtades.

Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-119-09 p.-s 14 märkinud, et

kaassüüdistatavate puhul on õigusliku hindamise objekt - kuriteo

tunnustega tegu kokkulangev. Seetõttu on kohtukolleegium veendunud, et

ahelkihutamise juhtudel ei saa kriminaalasjade eraldi menetlemine

sisuliselt kuidagi kahjustada kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja

objektiivsust ning kaasa tuua seega KrMS prg.216 lg 2 sätete ja ausa ning

õiglase kohtumenetluse rikkumist. Samas, kohtukolleegium selgitab, et

eeltoodu ei tähenda seda, et kuriteo täideviija ja teda kihutanud isikute

ahelasse kuuluvate isikute süüdistusi ei võiks menetleda ka ühises

menetluses ja ka praktikas on seda tehtud (1-09-21132). Kuid

kohtukolleegiumi

seisukohast

ei

ole

kindlasti

sellistel

juhtudel

(ahelkihutamine), kui toimuvad eraldi kriminaalmenetlused, tegemist

ebaseadusliku kriminaalasjade eraldamisega. Ka seaduseandja ei dikteeri

ette kaassüüdistatavate süüteoasjade absoluutset eraldamise keeldu.

Puutuvalt

konkreetselt

käesoleva

kriminaalmenetlusega

tuvastatud

kihutamisahela

lülide

ja

kuriteo

täideviija

süüdistusasjade

eraldi

menetlemist peab kohtukolleegium vajalikuks veel märkida, et peab pigem

põhjendatuks kriminaalasjade eraldamist ja eraldi kohtulikku arutamist

ning seda järgmisel põhjusel. Nimelt, kohtukolleegiumi arvates on ka

käesoleval juhul tegemist analoogilise olukorraga nagu seda on KrMS prg.

216 lg 4 sätestatud juhul. On selge, et arutatavate kuriteoepisoodide puhul

on tegemist kuritegude täideviijatega, kes on teadlikult valitud, kui

mõjutatavad isikud. Tegemist on selliste isiksustega, kellel oleks kindlasti

olnud

raske

anda

ütlusi

olukorras,

kus

kaassüüdistatavaks

on

vandeadvokaat. Sisuliselt ilmestab seda seisukohta ka fakt, et S.L on

võimalik, et asunud end varjama kuna ei taha kohtus ütlusi anda ja E.T

püüab igati hoiduda ütluste andmisest. Paraku on keskmise inimese

mõtteviis selline, et ta võib arvata, et kui ta annab ütlusi vandeadvokaadi

vastu, kus kohtumenetluse pooleks on veel paar vandeadvokaati, siis võib

olla raskendatud tulevikus vajadusel kvaliteetset õigusteenust saada

advokaatide poolt. Kuritegude täideviijaid iseloomustavad andmed ei

välista sellise teenuse saamise vajalikkust tulevikus. Käesoleval juhul on

kriminaalasjade

eraldamine

toimunud

ja

olenemata,

kas

asuda

seisukohale, et see oli põhjendatud või mitte, on tegemist pöördumatu

toiminguga. Õige ei saa olla seisukoht, et sellisel juhul tuleb tunnistada

automaatselt

kaitseõiguse

rikkumist,

mis

välistab

süüdimõistva

kohtuotsuse tegemist nagu seda püüavad kaitsjad oma apellatsioonides

kohtule serveerida. Teatavasti ei ole ei kriminaalasjade eraldi arutamine

ega ka kaitseõiguse rikkumine õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise

aluseks. Kui on rikutud kaitseõigust, siis see on KrMS prg. 339 lg 1-s

ettenähtud kriminaalmenetluse oluline rikkumine, mille tagajärjeks saab

olla vaid kriminaalasja uus arutamine maakohtus eesmärgiga see

kõrvaldada. Sellise rikkumise kõrvaldamine ei tähenda aga seda, et

jõustunud lahendid S.La, E.Ta ja V M suhtes tühistataks ja liidetakse nad

käesoleva kriminaalasjaga. Nende lahendite tühistamiseks puudub

seaduslik alus. Kohtukolleegium on seisukohal, et isegi kui tunnistada

kriminaalasjade eraldi arutamist kaitseõiguse rikkumisena, siis tähendaks

see seda, et uus arutamine maakohtus peaks toimuma selliselt, et T.Aile

tagataks olukord, milline see olnuks ka siis, kui kõik eelnimetatud isikud

oleks temaga üheaegselt kohtu all ja annaks või peaks andma ütlusi tema

kaassüüdistatavatena. Kohtukolleegium on aga seisukohal, et maakohus

on sellise olukorra taganud ja seda ka otsuses selgitanud. Nõustuda ei

saa ka süüdistatava kaitsja väitega, et kuritegude täideviijate S.La ja E.Ta

ning nende vahetu kihutaja V M suhtes tehtud süüd tõendavad lahendid

otsustavad ette T.Ai süü ning loovad olukorra, kus T.Ai süüküsimust

otsustav kohus on seotud nendes lahendites teiste ahelkihutamises

osalenud isikute käitumisele antud juriidilise hinnanguga. Esiteks kinnitab

sellise väite ebaõigsust fakt, et olukord, kus T.Ai süü ei leia tõendamist

ning tema suhtes tehakse õigeksmõistev kohtuotsus, ei mõjuta mingilgi

määral V M ja kuritegude täideviijate süüküsimust. Kui S.La ja E.Ta süü

on nende suhtes läbiviidud menetluses leidnud tõendamist, siis iseenesest

asjaolu, kas neid üldse keegi kuriteole kihutas või panid nad kuriteo toime

omal initsiatiivil, see ei ole nende süüküsimuse otsustamisel määrav.

Samamoodi, kui on tõendatud, et V M kihutas S.La ja E.Ta kuriteole, siis

asjaolu, kas teda omakorda kihutas T.A, ei oma tema süüküsimuse

otsustamisel määravat tähtsust. Seda seisukohta ei lükka ümber ka

asjaolu, et S.La ja V M süüdistuses on kuriteo tehiolude kirjeldamisel

nimetatud ka T.Ai. Teiseks, kohus on seotud kuriteo täideviijate ja

osavõtjate suhtes varem tehtud otsustega niivõrd kuivõrd need saavad

kergendada süüdistatava olukorda ( vt. Riigikohtu otsus 3-1-1-18-08).

Hilisemas menetluses arutatava kaasüüdistatava suhtes tehtav otsus võib

olla ka hoopis varasematele kaassüüdistatavatele kergendava mõjuga ja

see omakorda toob kaasa eelmis(t)e otsus(t)e teistmismenetluse (vt.

Riigikohtu otsus 3-1-2-1-00; 3-1-2-11-11), mis aga kinnitab veelkordselt

seda, et eelnevalt tehtud eraldiseisvas menetluses tehtud otsused ei ole

hilisemale

kohtukoosseisule

eelotsustusliku

jõuga.

Käesolevas

menetluses on tõstatatud küsimus sellest, kas V M ja E Ta poolt

eeluurimisel antud ütlused on kasutatavad tõenditena süüdistatava T.Ai

vastu. S.La poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamise seaduslikkuse

kohta on käesolevas otsuses apellatsioonikohtu seisukoht väljendatud p.-s

4.7.

4.11. Süüdistatava kaitsja adv. V.Luik leidis, et otsustada selle üle, kas

tunnistaja on andnud valeütlusi saab vaid selliselt, et see tunnistaja peab

ka n.ö. põhiasjas kohtus ütlusi andma ja ainult kohus saab tunnistada

tunnistaja ütlused valeütlusteks. Käesoleval juhul oli aga E.Ta suhtes

KarS prg. 320 lg 1 alusel menetlus algatatud ajal, kui põhiasi ei olnud veel

kohtust n.ö. läbi käinud. Kohtukolleegium sellise seisukohaga nõustuda ei

saa. Tallinna Ringkonnakohus on varasemalt selles osas oma seisukohta

selgitanud kriminaalasjas nr. 1-08-7286 ja märkinud, et ei pea

normaalseks olukorda, kus isik, kes on andnud valeütlusi, tunnistatakse

Ee süüdi valeütluste andmises, kui ta annab ütlusi kohtus põhiasjas.

Sellega võetakse sisuliselt kohtult võimalus ütlusi hinnata kuna juba

eelnevalt on tunnistaja ütlused tunnistatud valeütlusteks. Samas on

sellistel juhtudel tegemist tunnistajaga, kes on küll tunnistaja KrMS prg. 66

lg 1 mõttes e. tegemist on isikuga, kes ka tegelikult võib teada

tõendamiseseme asjaolusid, kuid tahtlikult moonutab neid. Kui on aga

tegemist juba n.ö. valetunnistaja, kui kunstlikult loodud tõendiga, kes ei

saagi teada tõendamiseseme asjaolusid, kuid väidab neid teadvat ja

püüab selliselt moonutada tõendamiseseme asjaolusid, siis sellise isiku

lülitamine tunnistaja staatusesse põhiasjas ei ole põhjendatud. Käesoleval

ajal kehtiv menetlusseadustik näeb ette erinevat liiki kohtumenetlusi, s.h.

kokkuleppemenetlus ja lühimenetlus, kus tunnistajaid kohtus üle ei

kuulatagi. Samuti näeb ette seadus võimaluse lõpetada isiku suhtes

kriminaalmenetlus KrMS prg. 202,203,205 alusel, millised alused on n.ö.

kuriteokoosseisuga lõpetamised, kus isik nõustub kriminaalmenetluse

lõpetamisega, mis tähendab ühtlasi, et isik loobub talle inkrimineeritud

kuritegudes kohtulahendi taotlemisest, seega ka enda võimalikust

õigeksmõistmisest. Nimetatud juhtudel on teatud tingimustel ka hilisem

kriminaalmenetluse uuendamine. Veel on kohtupraktikas teada olukordi,

kus põhiasjas lõpetatakse menetlus süüdlase surmaga KrMS prg. 199 lg 1

p.4 alusel ning kriminaalasi, kus keegi on tunnistajana andnud valeütlusi,

ei jõua samuti kohtusse. Seega erinevalt varem kehtinud KrMK-ga, KrMS

põhimõtteliselt ei tee takistusi sellistele olukordadele, kus valeütluste

andmine tuvastatakse ilma, et seda peaks tuvastama kohus. Varem

kehtinud KrMK prg. 216 lg 3 sätestas, et materjalide eraldamine teadvalt

valeütlusi andnud tunnistaja, kannatanu või vale eksperdiarvamuse

andnud eksperdi suhtes toimub kohtuotsuse või kriminaalasja lõpetamise

määruse tegemisel e. kindlasti alles peale põhiasjas tehtud otsustust.

4.12. Kohtukolleegium leiab, et E.Ta ütlused ei oma T.Ai süüküsimuse

lahendamisel tõenduslikku väärtust. E.T, kui valetütluste andja ei teadnud

midagi T.Ai kihutamistegevusest. Tema täideviimistegu e. valeütluste

andmine on tõendatud ja seda tõendavateks tõenditeks on tema poolt

põhiasjas antud ütluste protokoll, kus ta annab East süüstavaid ütlusi

selles, et ta oli osaline narkootikumide käitlemises. Nende ebaõigsust

kinnitab aga KarS prg. 184 järgi Vahe M jt. kriminaalasjas tehtud

kohtuotsus, kus samas faktis, milles E.T ütlusi andis, teda süüdistatavate

loetelus ei ole. Samuti on selles faktis lõpetatud kriminaalmenetlus E.Ta

suhtes.

Karistusseadustiku § 320

lg 1

järgi

kvalifitseeritava

kuriteokoosseisu objektiivne külg seisneb menetlustoimingule allutatud

tunnistaja poolt teadvalt vale ütluse andmises. KarS § 320 lg 1 järgi

esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel tuleb tuvastada, et isik oli

tunnistaja kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis

ütlusi. Eelnimetatud tõenditega, millised on tõenditeks KrMS prg. 63 lg 1

tähenduses, ongi tuvastatud E.Ta poolt toimepandud täideviimistegu.

Selline seisukoht on igati kooskõlas ka Riigikohtu otsusega 3-1-1-100-07.

E.T oli toimetatud maakohtu istungile, kus ta leidis järjekordselt põhjuse

ütlusi mitte anda. T.Ai süüküsimuse lahendamiseks tõendamiseseme

asjaoludesse puutuvaid ütlusi E.T anda ei saanud, sest ta ei tea sellest

midagi. Maakohus on oma otsuses hinnanud E.Ta, kui ebausaldusväärset

tõendiallikat ning ei ole tema ütlusi arvestanud T.Ai süüküsimuse

otsustamisel. Ütluste avaldamine kohtuistungil ei saa olla ebaseaduslik

nagu väidavad apellandid, sest otsustamaks ütluste usaldusväärsuse üle,

tuleb hinnata erinevatel menetlusetappidel antud ütlusi ning seda nende

võrdlemise teel. Teisiti ei ole võimalik otsustada, kas isik on

usaldusväärne tõendiallikas või mitte. Selleks aga, et kohtuotsuses

hinnata ütluste usaldusväärsust, tuleb neid vahetult kohtuistungil uurida ja

seda ütluste avaldamise teel.

4.13. V M ütluste osas märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegiumi

arvates tuleb vahet teha V M süüdistusel ja T.Ai süüdistusel. V M on

mõistetud süüdi E.Ta ja S.La kihutamises. On selge, et tema

süüdimõistmine nendes tegevustes ei sõltunud sellest, kas ta oli

omakorda kihutatud sellele tegevusele T.Ai poolt või tegutses ta enda

initsiatiivil. Samas T.Ai süüdistuste sisuks on just V M kihutamine

täideviijate

leidmiseks

ja

nende

kuriteole

kihutamiseks.

Nagu

kohtukolleegium varem juba märkis, on V Mle etteheidetav tegevus

pandud toime juba peale T.Aile inkrimineeritud tegevust ning nende isikute

süüküsimuse otsustamisel on tõendamiseseme asjaolud erinevad. Ühine

on vaid kuriteo eesmärk – mõjutada Vahe M suhtes läbiviidavat

kriminaalmenetlust Vahe Mle soodsamas suunas. Seega on V Ml õigus

keelduda East süüstavate ütluste veelkordsest andmisest käesolevas

menetluses. Seda ta ka sisuliselt tegi maakohtu istungil. Samas teatas V

M maakohtu istungil, et ta valetas eeluurimisel T.Ai tegevuse kohta, et

arestimajast välja saada. Kuna V M ei hoiatatud maakohtu istungil

valeütluste andmise ja ütluste andmisest keeldumise eest, siis puudus tal

ka kohustus kohtu ees tõtt rääkida. Arusaamatuks jääb apellantide

etteheide maakohtule, et maakohus ei andnud võimalust ristküsitleda V

M. Olukorras, kus V M on eeluurimisel andnud ütlusi T.Ai vastu ja teatab

siis kohtuistungil, et ta valetas ja nimetades ära ka valetamise põhjuse,

jääb arusaamatuks ristküsitlemise eesmärk. Maakohus oli pädev hindama

V M ütluste usaldusväärsust olukorras, kus tema ütlused on olnud

erinevad ja siinjuures jääb kohtukolleegium oma varem öeldud seisukoha

juurde. Ja nimelt, teisiti ei ole võimalik ütluste usaldusväärsust hinnata,

kui ütlusi võrrelda ja selleks tuleb erinevatel mentlusetappidel antud

ütlused avaldada. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-119-09 p.-s 19

muuhulgas selgitanud, et … eelöeldut silmas pidades ei tulene

kriminaalmenetluse seadustikust keeldu kuulata kohtulikul arutamisel

tunnistajana üle isikut, kes on varem olnud süüdistatav või kahtlustatav

ega avaldada tema eeluurimisel antud ütlusi, kui selleks esinevad

seadusest tulenevad alused. Sellest arusaamast lähtuvalt ei ole

põhjendatud ka A. Vako kaitsja seisukoht, nagu välistaks kahtlustatavana

või süüdistatavana kohtueelsel uurimisel ütlusi andnud isiku räägitu

avaldamise kohtuistungil see, et sama isik on hilisema menetluse raames

sattunud

tunnistaja

rolli.

Samas

on

maakohus

oma

otsuses

selgesõnaliselt asunud seisukohale, et ei arvesta V M ütlusi T.Ai

süüküsimuse otsustamisel kuna tegemist on ebausaldusväärse tõendiga.

Nii on maakohtu otsusest V M ütluste usaldusväärsuse hindamisel välja

loetav üheselt järgmine kohtu seisukoht: Kohus on seisukohal, et V M

ütlused ja nende kohta avaldatud tema enda seisukohad erinevad

diametraalselt ja selleks puudub mõistuspärane põhjendus. Seetõttu

kohus jätab tõendina kõrvale V M avaldatud ütlused kohtueelsel

menetlusel ja nende kohta tema poolt avaldatud seisukohad, mis ta on

andnud nii kohtumenetlustes kui kaitsja poolt esitatud kirjas. Antud kohtu

seisukoht on oluline mõlemas T. A esitatud süüdistuse episoodis.

Asjaolude pinnalt on aga jälgitav, et ei ole kahtlustki, et V M ja T. A on

rääkinud

tõtt

salajasel

pealtkuulamisel

saadud

telefonikõnedes

jälitusprotokolli järgi, millest kohus saab ka lähtuda. Seda arusaamatum

on kohtukolleegiumile adv. H.Otti apellatsioonis esitatud väide (p-d

41,.51,67), et maakohtu otsus on suuresti rajatud muuhulgas ainult V M

poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Kaitsja, kas ei ole lugenud

maakohtu otsust süvenenult või ei ole kogu otsuse arusaadavuse juures

suutnud sellest aru saada.

4.14. Õige ei ole ka apellatsioonides esitatud väide, et T.Ai süüküsimuse

otsustamisel on maakohus arvestanud teda süüstavate tõenditena S.La

suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise määrust KrMS prg. 203 alusel ning

E Ta ja V M suhtes kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuseid.

Maakohus on oma otsuses üheselt selgitanud, et kohus on ka seisukohal,

et E. Ta ja V M kohtuotsused ning mainitud määrus S. La kohta

käesolevas asjas ei tõenda kuidagi T. A inkrimineeritud süüdistuste

asjaolusid viimase suhtes ei soodustatavalt ega kahjustavalt. Maakohus

on neid lõpplahendeid oma otsuses käsitlenud vaid niivõrd, kuivõrd see oli

vajalik nende kaitseargumentide ümberlükkamiseks, mis puudutasid

kriminaalasjaded eraldi menetlemise seaduslikkust ja kriminaalasjade

eraldi menetlemise mõju käesoleva kriminaalasja menetlusele.

5. Kohtukolleegium ei nõustu apellantidega selles osas, et maakohus on

hinnanud kõike tõendeid ühekülgselt ja puudulikult. KrMS § 61 lg-d 1 ja 2

sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab

kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See

tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse

tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p

1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses,

kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised

asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt

KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub

nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse

põhjenduste alusel lugejale jälgitav (Riigikohtu otsus 3-1-1-33-08). .

Maakohtu otsus vastab täielikult viidatud Riigikohtu otsuses esitatud

nõuetele ning kohtukolleegium ei ole tuvastanud vigu maakohtu poolses

tõendite hindamises. Riigikohus on korduvalt oma otsuses märkinud, et

kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama

tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab

ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab

ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka

esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid

kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt.3-1-1-85-07).

Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsuses selliseid tõendite

hindamisel tehtud vigu ei esine. Kuna kaitsjad ei taha näha maakohtu

otsuses T.Ai süüküsimuse lahendamisel analüüsitud tõendite kogumit ja

väidavad, et nende arvates tugineb maakohtu süüdimõistev otsus vaid

ühele tõendile, s.o. jälitustegevuse teel saadule, siis peab kohtukolleegium

vajalikuks viidata Riigikohtu otsusele nr.3-1-1-109-10, kus Riigikohus on

selgitanud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele

tõendile…. Vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse

põhjendamine

kohtu

poolt

peab

aga

olema

selline,

et

kohtu

siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti

jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks

igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi

hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud.

6. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on vaidlustatud otsuses andnud

põhjendatud

ja

seadusliku

karistusõigusliku

hinnangu

T.Ai

poolt

toimepandud tegudele. Maakohtu poolt tuvastatud kuritegude tehiolud on

kohtuotsuse

lugejale

arusaadavad

ja

nendest

tehtud

järeldused

kuritegudele antud juriidilise hinnangu osas motiveeritud ja õiguslikult

argumenteeritud.

Apellantide

vastupidised

väited

on

aga

argumenteerimata, paljasõnalised ja pigem arusaamatud ning tekitavad

kohtus paratamatult arusaama, et apellandid ei ole suutnud kas

kohtuotsust läbi lugeda või sellest aru saada. Selle ilmselge kinnitusena

peab kohtukolleegium veelkordselt vajalikuks märkida, et adv. H.Otti

vaidlustab asjaolu, mis on maakohtu poolt juba süüdistatava kasuks

tõlgendatud e. KarS prg. 319 lg 2 koosseisulist tunnust ja väiteid, et

maakohtu otsus on rajatud V M ja E.Ta poole eeluurimisel antud ütlustele.

Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuses toodud põhjendustega

T.Ai tegevusele antud karistusõigusliku hinnangu osas, ei pea vajalikuks

neid oma otsuses korrata. Apellatsioonides ei ole maakohtu seisukohti

selles osas kohtukolleegiumi arvates ümber lükatud.

7. Maakohus on oma otsuses leidnud, et T.Ai tegevuse õigusvastasust

välistavad asjaolud puuduvad. Kohtukolleegium on samal seisukohal.

Tõsiseltvõetavad ei saa olla apellatsioonis esitatud väited selle kohta, et

T.Ai puhul esinesid pea kõik karistusõiguses

aktsepteeritavad

õigusvastasust

välistavad

asjaolud.

Maakohus

on

tuvastanud

põhjendatult, et T.A pani kuriteod toime ettekavatsetult, põhjalikult

planeeritult ja teadmises, et ta ületab advokaadi kutsetegevuses lubatud

tegevuse ning astub vastuollu seadusega. Selliste kuriteo tehiolude puhul

ei saa kõne alla tulla apellatsioonis viidatud KarS prg-des 27,30,31 ja 39

sätestatud õigusvastasust välistavad asjaolud. Kohtukolleegium ei saa

nõustuda seisukohaga, et advokaaditööd justkui ei saagi teha seadust

rikkumata.

8. Lugedes maakohtu otsuses põhjendusi T.Aile mõistetud karistusliigi ja -

määra valiku osas, ei saa kuidagi väita, et mõistetud karistus on kohtu

poolt motiveerimata. Maakohus on äärmise põhjalikkusega arvestanud

kõiki seadusest tulenevaid asjaolusid, arvestanud toimepandud kuritegude

tehiolusid e.süüdistatava süüd ja samuti süüdistatava kasuks tõlgendanud

ajalist faktorit, mis on jäänud toimepandud tegude ja karistuse mõistmise

vahele. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väide mõistetud

karistuse põhjendamatuse kohta on paljasõnaline. Kohtukolleegium

nõustub kõigi maakohtu otsuses esitatud põhjendustega selles osas ja ei

pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Asjaolusid, mis annaks alust

maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamiseks, kohtukolleegium

tuvastanud ei ole.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab

kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 14.jaanuarist 2011.a. T Ai suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Meelika Aava