3-23-354/33 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.10.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-354

Haldusasi

Reyktal Services Estonia OÜ (kaebaja 1) kaebus

Tööinspektsiooni 14.12.2022 ettekirjutuse nr 3-1/22/3513-1-1

ja 25.01.2023 vaideotsuse nr 1.4-1/27-1 tühistamiseks

Reyktal Aktsiaseltsi (kaebaja 2) kaebus Tööinspektsiooni

19.12.2022 ettekirjutuse nr 3-1/22/3361-2-1 ja 27.01.2023

vaideotsuse nr 1.4-1/28-1 tühistamiseks

Reyktal Services Estonia OÜ (kaebaja 1) kaebus keelata

Reyktal Services Estonia OÜ suhtes rakendatud sunniraha

sissenõudmine ja 06.04.2023 teatega nr 3-1/22/3513-1-3

sunniraha hoiatuse rakendamine ja sissenõudmine ning

täiendavate sunnivahendite rakendamine ja sissenõudmine

seonduvalt 14.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/22/3513-1-1 kuni

käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni

Reyktal Aktsiaseltsi (kaebaja 2) kaebus keelata Reyktal

Aktsiaseltsi suhtes rakendatud sunniraha sissenõudmine ja

06.04.2023 teatega nr 3-1/22/3361-2-3 sunniraha hoiatuse

rakendamine ja sissenõudmine ning täiendavate sunnivahendite

rakendamine ja sissenõudmine seonduvalt 19.12.2022

ettekirjutusega nr 3-1/22/3361-2-1 kuni käesolevas haldusasjas

tehtava kohtulahendi jõustumiseni

Menetlusosalised

Kaebajad – Reyktal Services Estonia OÜ ja Reyktal

Aktsiaselts, volitatud esindaja vandeadvokaat Reesa Laur

Vastustaja – Tööinspektsioon, esindaja Kairit Kuusemaa

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 23.08.2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebused rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 08.11.2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1(14)

1. 05.12.2022 ajavahemikul 08:00-08:50 viis Tööinspektsioon (vastustaja) järelevalvemenetluse nr

3-1/22/3513 raames aadressil Mäealuse tn 2/3 Tallinn läbi menetlustoimingu (kontroll), mille

käigus kontrollis töötervishoiu, tööohutuse ja töösuhteid reguleerivates õigusaktides sätestatud

nõuete täitmist Reyktal Services Estonia OÜ-s (kaebaja 1). Järelevalve käigus tuvastati et

laevapere liikmete tööaeg on seitsmepäevase ajavahemiku jooksul rohkem kui 40 tundi (X.X

perioodil 07.11.2022-13.11.2022 tööaeg 61 tundi; Y.Y perioodil 01.10.2022-07.10.2022 tööaeg 84

tundi; Z.Z perioodil 01.10.2022-07.10.2022 tööaeg 83 tundi). Kontrollides tööandja poolt

iseteenindusportaali kaudu edastatud meretöölepinguid tuvastati, et nimetatud töötajate suhtes ei

kohaldata summeeritud tööaja arvestust. Seega ei või laevapere liikmed nädalas töötada rohkem

kui 40 tundi või koos ületundidega 52 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta. Rikutud on

töölepingu seaduse (TLS) § 43 lõiget 1 ja § 46 lõiget 1.

2. Vastustaja tegi 14.12.2022 ettekirjutuse nr 3-1/22/3513-1-1, millega kohustati kaebajat 1

tagama, et laevapere liikmete tööaeg ei ületaks 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul või

koos ületundidega ei ületaks tööaeg maksimaalselt 48 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta.

Kui tööandja lepib töötajaga kokku pikemas tööajas, kui 48 tundi keskmiselt seitsmepäevase

ajavahemiku kohta, siis tuleb tagada, et laevapere liikme tööaeg kokku ei ületa keskmiselt 52 tundi

seitsmepäevase ajavahemiku kohta. Ettekirjutus tuli täita 27.01.2023.

3. Kaebaja 1 esitas 19.12.2022 14.12.2022 ettekirjutusele vaide, mille vastustaja jättis 25.01.2023

vaideotsusega nr 1.4-1/27-1 rahuldamata.

4. Tööinspektsioon tegi 19.12.2022 Reyktal Aktsiaseltsile (kaebaja 2) ettekirjutuse nr 3-

1/22/3361-2-1 tagada tööaja kava koostamisel, et laevapere liikmete planeeritud tööaeg ei ületaks

40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul või koos ületundidega ei ületaks tööaeg keskmiselt

48 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta; kui tööandja lepib töötajaga kokku pikemas tööajas,

kui 48 tundi keskmiselt seitsmepäevase ajavahemiku kohta, siis tuleb tagada, et laevapere liikme

tööaeg kokku ei ületa keskmiselt 52 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta. Ettekirjutuses on

välja toodud, et kontrollis järelevalve teostamise käigus tööandja poolt iseteenindusportaali kaudu

02.11.2022 kalapüügilaev „Merike“ tööaja kavasid tuvastati, et laevapere liikmete tööajaks on

seitsmepäevase ajavahemiku jooksul planeeritud rohkem kui 40 tundi. Laevapere liikmete suhtes

ei kohaldata summeeritud tööaja arvestust.

5. Kaebaja 2 esitas 19.02.2023 ettekirjutuse vaide, mille vastustaja jättis 27.01.2023 vaideotsusega

nr 1.4-1/28-1 rahuldamata.

6. Kaebaja 1 esitas 17.02.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tööinspektsiooni 14.12.2022

ettekirjutuse nr 3-1/22/3513-1-1 ja 25.01.2023 vaideotsuse nr 1.4-1/27-1 tühistamiseks (haldusasi

nr 3-23-354). Kohus võttis kaebuse menetlusse 21.02.1023 määrusega.

7. Kaebaja 2 esitas 20.02.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tööinspektsiooni 19.12.2022

ettekirjutuse nr 3-1/22/3361-2-1 ning 27.01.2023 vaideotsuse nr 1.4-1/28-1 tühistamiseks. Kohus

võttis 28.02.2023 määrusega kaebuse menetlusse ja liitis haldusasja ühte menetlusse haldusasjaga

nr 3-23-354.

8. 28.02.2023 edastas (vastustaja) kaebajatele hoiatused, mis võisid seonduda ettekirjutustega.

9. 06.04.2023 väljastas vastustaja kaebajatele teated sunniraha rakendamisest ning uued sunniraha

hoiatused, mille kohaselt on kumbki kaebaja kohustatud maksma 600 eurot sunniraha hiljemalt

18.04.2023. Teadetes on esitatud ka uued sunniraha hoiatused, mille kohaselt on kaebajad

kohustatud kumbki maksma sunniraha 800 eurot, kui kaebajad ei täida ettekirjutusi hiljemalt

26.05.2023.

10. 12.04.2023 saabus Tallinna Halduskohtule kaebaja 1 kaebus nõudes keelata Reyktal Services

Estonia OÜ suhtes rakendatud sunniraha sissenõudmine ja 06.04.2023 teatega nr 3-1/22/3513-1-3

sunniraha hoiatuse rakendamine ja sissenõudmine ning täiendavate sunnivahendite rakendamine ja

sissenõudmine seonduvalt 14.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/22/3513-1-1 kuni käesolevas asjas

2(14)

tehtava kohtulahendi jõustumiseni ning kaebaja 2 kaebus nõudes keelata Reyktal Aktsiaseltsi

suhtes rakendatud sunniraha sissenõudmine ja 06.04.2023 teatega nr 3-1/22/3361-2-3 sunniraha

hoiatuse rakendamine ja sissenõudmine ning täiendavate sunnivahendite rakendamine ja

sissenõudmine seonduvalt 19.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/22/3361-2-1 kuni käesolevas

haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

11. Tallinna Halduskohus võttis 17.04.2023 määrusega kaebused menetlusse ja liitus need ühte

menetlusse haldusasjaga nr 3-23-354.

12. Kaebaja 1 esitas 15.05.2023 taotluse kaebuse muutmiseks selle täiendamise teel uue

alternatiivse nõudega tuvastada 14.12.2022 tehtud ettekirjutuse tühisus, kuivõrd kaebajale 1 tehtud

ettekirjutust ei ole võimalik täita, sest laevapere liikmetega sõlmitud ning vastustaja poolt

jäelevalvemenetluses kontrollitud meretöölepingud on lõppenud. Vastustaja ei vaielnud kaebaja

muutmisele vastu ning teatas 23.08.2023 istungil, et tema vastuväited muudetud nõudele on

samad, mis tühistamisnõudele.

13. Kohus otsustas 23.08.2023 istungil tehtud suulise määrusega kaebajal 1 kaebust täiendada ja

võttis alternatiivse nõude 14.12.2022 ettekirjutuse tühisuse tuvastamiseks menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebajate seisukohad

14.12.2022 ettekirjutus ja 19.12.2022 ettekirjutus.

14. Kaebajad leiavad, et ettekirjutused on õigusvastased. Kaebajate eesmärk kaebuste esitamisel

on saavutada see, et nad ei peaks täitma ettekirjutusi ja muutma töökorraldust. Vastustaja on

ületanud oma järelevalvepädevust ning jätnud kohaldamata meretöö seaduse (MTööS)

regulatsiooni ning eelduslikult seetõttu kohaldanud ebaõigesti ka töölepingu seaduse (TLS)

regulatsiooni seonduvalt tööaja piiranguga. Samuti ei ole arvestatud meresõiduohutuse seaduse

(MSOS) regulatsiooniga.

14.1 TLS §-st 115 lähtuvalt ei ole vastustajal riikliku järelevalve pädevust osas, mis puudutab

kaebaja 2 poolset töökorralduse planeerimist. Ette on heidetud aga just tööaja planeerimist. Pelk

planeerimine ei ole ette heidetav ei asjakohase MTööS ega TLS alusel. TLS § 115 lg 1 kohaselt

teostab vastustaja järelevalvet sättes toodud normide täitmise üle. Kaebaja 2 poolne tööaja

planeerimine ei ole aga tegevus, mis kujutaks endast õigusnormide täitmist, sest õigusnorme ei ole

veel täitma asutud. Kaebaja 2 on pelgalt kavandanud tegevusi. Seega puudub vastustajal pädevus

teha ettekirjutus TLS § 43 lg 1 ja TLS § 46 lg 1 väidetava rikkumise kohta. Normide tegelikku

rikkumist vastustaja ei tuvastanud. Laevapere liikmete tegeliku tööaja osas ei ole

järelevalvemenetlust teostatud ning vastavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

14.2 Ettekirjutustest nähtuvalt ei ole vastustaja ettekirjutuste tegemisel arvesse võtnud, et

ettekirjutustes nimetatud isikud on laevapere liikmed ning seega kohaldub kaebajate ja laevapere

liikmete suhtes eriregulatsioonina MTööS. Vastustaja ei ole ettekirjutustes MTööS regulatsioonile

isegi viidanud.

14.3 MTööS regulatsioonist johtuvalt ei saa kaebajatele TLS § 43 lg 1 ja § 46 lg 1 rikkumist ette

heita. MTööS § 6 sätestab, et laevapere liikme töösuhtele kohaldatakse töölepingu seadust ja teisi

töölepinguid reguleerivaid õigusakte käesolevas seaduses sätestatud erisustega. Seega tuleb

laevapere liikmete meretöösuhete osas lähtuda primaarselt MTööS regulatsioonist. Vastustaja on

aga lähtunud MTööS seletuskirjast, milles on viidatud TLS §-le 46.

14.4 MTööS §-idest 6 ja § 43 lg 1 koosmõjus MTööS §-idega 48 ja 49 ei ole võimalik teha

järeldust, et laevapere liikmete tööaja osas tuleb lähtuda TLS § 43 lg-st 1 ja § 46 lg-st 1, mille on

osundatud ettekirjutuses. MTööS § 40 reguleerib vaid summeerimisperioodi puhkust ega ütle

midagi maksimaalse tööaja kohta.

3(14)

14.5 MTööS 3. peatükk 4.jagu kehtestab töö- ja puhkeaja erisused, mis tähendab, et sättega on

laevapere liikme suhtes reguleeritud nii töö- kui ka puhkeaeg. Seega ei ole õige vastustaja

seisukoht, mille kohaselt puudub MTööS-s tööaja regulatsioon. Asjaolu, et MTööS ei reguleeri

laevapere liikmete tööaja piirangut normitehniliselt samaselt nagu TLS, ei tähenda, et MTööS ei

sisalda laevapere liikmete tööaja regulatsiooni. Kogu puhkeajast üle jäävat aega saabki käsitleda

tööajana. See tähendab, et kaebajad on tegutsenud õiguspäraselt, kui on järginud ülal tsiteeritud

normidest tulenevat regulatsiooni.

14.6 MTööS § 48 ja 49 aluseks on Nõukogu direktiiv 1999/63/EÜ. Direktiivist tulenevalt ei pea

samaaegselt lähtuma maksimaalsest tööajast ning minimaalsest puhkeajast. Valida tuleb üks või

teine ning MTööS regulatsioon lähtub minimaalsest puhkeajast. Kaebajad sõlmivad lepingud

kindlaks merereisiks, mis ei kesta kaua ning mille ajal teevad laevapere liikmed primaarselt tööd

kalalaeval avamerel. MTööS ja direktiivi kooskõlalisest tõlgendamisest lähtuvalt ongi laevapere

liikmete osas välistatud TLS-s toodud tööaja piirangute kohaldamine. Kuigi direktiiv kehtestab

miinimumnõuded, ei tähenda see seda, et direktiivi ülevõtmisel saaks täielikult eirata direktiivi

regulatsiooni mõtet, mida Eesti oleks teinud, kui MTööS regulatsiooni koosmõjus TLS

regulatsiooniga peab sisustama nii nagu vastustaja seda teinud on. Olukorras, kus kohus leiab, et

kaebajate positsiooni õigsus ei ole ilmselge tuleb küsida Euroopa Kohtult eelotsust.

14.7 Täiendavalt kinnitab kaebajate positsiooni õigsust MTööS eelnõu seletuskiri, milles on

selgitatud, et eelnõu asendab maksimaalse tööaja aluseks võetava regulatsiooni minimaalse

puhkeaja normist lähtuva regulatsiooniga. Kui kaebajad peaksid järgima TLS §-s 43 ja § -s 46

sätestatud tööaja piiranguid, muutuks ülal viidatud MTööS regulatsioon mõttetuks, kuivõrd seda ei

saaks rakendada. Sama kehtib ka summeeritud tööaja arvestuse puhul.

14.8 TLS § 43 lg 1 ja § 46 lg 1 ei saa laevapere liikmetele kohaldada ka TLS ja MTööS sätteid

eraldi tõlgendades. TLS piirangute aluseks on direktiiv 2003/88. Viidatud direktiivi artikkel 1 (3)

selgitab, et seda ei kohaldata direktiivi 1999/63/EÜ osas. Seega olukorras, kus TLS tööaja

piirangu aluseks oleva direktiivi aluseks olevat direktiivi regulatsiooni ei saa kohaldada laevapere

liikmete suhtes, ei saa ka TLS tööaja piiranguid laevapere liikmete suhtes kohaldada.

14.9 Vastustaja on jätnud asjakohase MSOS regulatsiooni arvesse võtmata. MSOS § 21 sätestab

laeva mehitamise üldnõuded. Ettekirjutustes nimetatud laevapere liikmed töötavad laevadel,

millele on väljastatud ohutu mehitamise tunnistused ning kalandustööstuse tunnistused. Viimase

väljastas Transpordiamet, kes tunnistuse väljastamiseks viib läbi ülevaatuse, mille käigus

kontrollitakse muu hulgas töö- ja puhkeaja nõuete järgimist.

14.10 Vastustaja on rikkunud haldusmenetluse põhimõtteid. Menetluses ei ole täidetud

selgitamiskohustust. Arvesse ei ole võetud kaebajate vastuväiteid, mistõttu ei ole kaebajaid ära

kuulatud. Rikutud on ka põhjendamiskohustust, kuna lähtutud ei ole MTööS regulatsioonist. Ka

vaidemenetluses on kaebajate väiteid käsitletud formaalselt.

Kaebaja 1 kaebus nõudes keelata kaebaja 1 suhtes rakendatud sunniraha sissenõudmine ja

06.04.2023 teatega sunniraha rakendamine ja sissenõudmine ning täiendavate sunnivahendite

rakendamine ja sissenõudmine seonduvalt 14.12.2022 ettekirjutusega kuni käesolevas asjas

tehtava kohtulahendi jõustumiseni; kaebaja 2 kaebus nõudes keelata kaebaja 2 suhtes rakendatud

sunniraha sissenõudmine ja 06.04.2023 teatega sunniraha hoiatuse rakendamine ja

sissenõudmine seonduvalt 19.12.2022 ettekirjutusega kuni käesolevas asjas tehtava otsuse

jõustumiseni.

15. Kaebajate seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

15.1 Kaebajate eesmärk on saavutada, et vastustaja ei saaks juba rakendatud sunniraha osas

sundtäitmist alustada ning 28.02.2023 hoiatuse ja teadete alusel rakendada uusi sunnirahasid ning

ka edaspidi rakendada mis tahes sunnivahendeid, kuni ei ole selge ettekirjutuste õiguspärasus.

Samuti vaidlustavad kaebajad 28.02.2023 hoiatuses toodud ja teates rakendatud sunniraha summa

4(14)

600 eurot kummagi kaebaja kohta ning sunniraha hoiatuses esitatud summa 800 eurot kummagi

kaebaja kohta.

15.2 ATSS § 2 lg 1 ja § 10 lg 1 kohaselt peab sunniraha rakendamisele eelnema kohane hoiatus.

28.02.2023 hoiatus ei vasta ATSS regulatsioonile ja on ebaselge. Kaebusele lisatud tõendite

kohaselt on sunniraha rakendamise kaasa toonud puudused seotud alaealiste töötajatega.

Ettekirjutused aga ei seondu alaealiste töötajatega. Kuivõrd 28.02.2023 hoiatuse sisu on ebaselge,

siis ei ole sunniraha rakendamine kooskõlas ATSS § 3 lg-ga 3.

15.3 Sunniraha rakendamine on ebaproportsionaalne ega ole kooskõlas ATSS § 3 lg-ga 3.

Kaebajate suhtes tehtud ettekirjutused ei ole oma sisus selliselt olulised, et nendega seonduvalt

oleks vajalik sunniraha rakendamine ettekirjutuste õiguspärasuse üle toimuva kohtuvaidluse

taustal. Kaebajate jaoks on olukord ka ebaselge, kuivõrd üks haldusorgan (Transpordiamet) ei ole

tööaja arvestamise osas õigusrikkumisi tuvastanud, kuid vastustaja on teisel seisukohal. Seega

esineb kaebajate suhtes ebaselge olukord, mistõttu tuleb keelata vastustaja poolt sunniraha

rakendamine ja sunniraha sissenõudmine täitemenetluses ning uute sunnivahendite kohaldamine.

15.4 Asja tehiolusid arvesse võttes on vastustaja poolt rakendatud ning hoiatatud sunniraha

summad ebamõistlikult suured. Lähtuvalt sellest, et vastustaja on mõlemat kaebajat juba

kohustanud tasuma 600 euro suurust sunniraha ning hoiatanud 800 euro suuruse sunniraha

nõudmise osas, peab kumbki kaebaja ettekirjutuste täitmata jätmise eest tasuma lühikese aja

jooksul 1400 eurot.

Vastustaja seisukoht

14.12.2022 ettekirjutus ja 19.12.2022 ettekirjutus

16. Vastustaja leiab, et 14.12.2022 ja 19.12.2022 ettekirjutused on antud kehtiva õiguse alusel ja

on seadusega kooskõlas. Samuti on õiguspärased vastustaja 25.01.2023 ja 27.01.2023

vaideotsused.

16.1 Seonduvalt kaebaja 2 väitega, mille kohaselt puudub vastustajal tööaja planeerimise osas

järelevalvepädevus märgib vastustaja, et normid, mille täitmist kaebajalt 2 nõutakse, on

kehtestatud töötajate tervise kaitseks ja tervisekahju ennetavaks vältimiseks. Tervisekahju

vältimine on ka avalikes huvides. Vastustaja ei ole peatanud ega keelanud kaebaja tegevust, vaid

on ettekirjutusega nõudnud töö- ja puhkeaja vastavusse viimist nõuetega. Vastustajal on

korrakaitseorganina riikliku järelevalve teostamise raames ohu ennetamise, ohukahtluse korral ohu

väljaselgitamise, ohu tõrjumise ja avaliku korra rikkumise korral selle kõrvaldamise õigus

(korrakaitse seadus (KorS § 2 lg-d 1 ja 4)). Ohu ennetamine tähendab, et puudub kahtlus, kuid

saab pidada võimalikuks olukorda, mille realiseerumisel tekib ohukahtlus või oht. Seega oli

vastustajal seadusest tulenev õigus ja alus (KorS ja TLS) järelevalvemenetluse läbi viimiseks ja

selle raames ettekirjutuse tegemiseks eesmärgiga tagada, et laevapere liikmete töö- ja puhkeaeg on

planeeritud seaduse nõuetele vastavalt. Kaebajale 2 tehti ettekirjutus eesmärgiga tagada, et

laevapere liikmete töö- ja puhkeaeg oleksid planeeritud seaduse nõuetele vastavalt, õigusrikkumist

ei järgneks ja töötajate tervis seeläbi ei kahjustuks.

16.2 Vastustaja ei nõustu, et laevapere liikmete puhul ei tule TLS-is sätestatud töö- ja puhkeaja

regulatsioonist lähtuda.

16.2.1 Eesti on ratifitseerinud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni (MLC),

mis sätestab, muuhulgas miinimumtingimused laevapere liikmete töö- ja puhkeajale. Standardi

A2.3 lõike 5 kohaselt on liikmesriigil õigus valida, kas reguleerida laevapere liikmete

maksimaalset iganädalast tööaega või minimaalset iganädalast puhkeaega. Eesti õiguses on

rakendatud minimaalse iganädalase puhkeaja nõuet. Samasugune regulatsioon sisaldub ka

direktiivis 1999/63/EÜ- Mõlemad õigusaktid on Eesti õigusesse üle võetud MTööS-ga.

5(14)

16.2.2 MTööS 3.peatüki 4.jagu reguleerib laevapere liikmete töö- ja puhkeaega. MTööS § 49

sätestab iganädalaseks puhkeajaks 84 tundi (77 tundi teatud erisuste puhul). MTööS ei sisalda

laevapere liikme tööaja piiranguid. MTööS § 6 sätestab, et laevapere liikmete töösuhetele

kohaldatakse TLS ja teisi töösuhet reguleerivaid õigusakte MTööS-is sätestatud erisustega.

MTööS § 40 seletuskirjas ja Sotsiaalministeeriumi kui seadusandja poolt koostatud selgitustes on

öeldud, et laevapere liikme (nii nagu ka teiste töötajate) tööaja korralduse üldpõhimõtted

tulenevad TLS-ist. Näiteks eeldatakse töötajate, sh laevapere liikme puhul, et täistööajaga töötaja

töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul ja 8 tundi päevas (TLS § 43 lõige 1), talle

võib kohaldada summeeritud tööaja arvestust (TLS § 43 lõige 3) ja tema suhtes tuleb järgida

üldiseid tööaja piiranguid (TLS § 46). Vaadates täpsemalt 3. peatüki 4. jao sisu, siis tehakse

MTööS-is selged erisused TLS-i regulatsioonist öötöö, valveaja ja arvestusperioodi puhul ning

igapäevase ja iganädalase puhkeaja puhul. Ka Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö

konventsioon sätestab, et laevapere liikme tööaeg peab sarnaselt teistele töötajatele põhinema

kaheksatunnisel tööpäeval (standard A2.3 lõige 3). Seega ei saa lähtuda üksnes sellest, et MLC

järgi võib valida, et kohaldub minimaalne 77-tunnine iganädalane puhkeaeg ning sellest tulenevalt

võiks laevapere liige töötada 91 tundi. Seega on õiguspärane rakendada TLS tööaja piiranguid,

kuivõrd MTööS-is vastavad piirangud puuduvad. Kuna eelnimetatud konventsioon ja direktiiv

näevad ette miinimumstandardid, siis liikmesriik võib neid õigusakte üle võttes oma siseriiklikus

õiguses sätestada karmimad nõuded. Antud juhul on töötajate kaitse eesmärgil otsustatud lähtuda

tööaja puhul TLS-is sätestatud piirangutest, st järgida tuleb TLS vastavaid sätteid.

16.2.3 Vastustaja tööinspektor tuvastas, et kaebaja 1 laevapere liikmete suhtes ei kohaldatud

summeeritud tööaja arvestust ja laevapere liikmete tööaeg seitsmepäevase ajavahemiku jooksul oli

rohkem kui 40 tundi, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Ka kaebaja 2 puhul tuvastas tööinspektor,

et laevapere liikmete suhtes ei kohaldatud summeeritud tööaja arvestust ning nende tööajaks oli

seitsmepäevase ajavahemiku jooksul planeeritud rohkem kui 40 tundi. Vastustaja on juhtinud

ettekirjutustes kaebajate tähelepanu TLS § 43 lg-s 1 ja § 46 lg-s 3 sätestatud tööaja piirangutele ja

kohustanud kaebajat 2 tagama, et tööajakava koostamisel ja töötajate tööle rakendamisel ei

ületataks TLS §-des 43 ja 46 toodud piiranguid.

17. MSOS-is sätestatud nõuete täitmise üle vastustajal järelevalvepädevus puudub, mistõttu ei pea

vastustaja MTööS sätestatud nõuete täitmise kontrollimisel MSOS sätteid arvesse võtma.

Vastustajal puudub info, mis asjaoludele ja dokumentidele tuginedes Transpordiamet laevadele

tunnistused väljastas.

18. Kaebajad heidavad vastustajale ette haldusmenetluse põhimõtete, s.o põhjendamis-,

selgitamis- ja ärakuulamiskohustuse ning uurimiskohustuse rikkumist. Vastustaja sellega ei

nõustu. Vastustaja on andnud kaebajale 1 enne ettekirjutuse andmist võimaluse oma seisukoha

avaldamiseks ja kaebaja 1 on seda võimalust 08.12.2022 ka kasutanud. Vastustaja on kaebajale 1

andnud omapoolsed selgitused 08.12.2022 ja 09.02.2022. Asjaolu, et kaebaja 1 ei nõustu

vastustaja poolt MTööS tõlgendamisega ei saa pidada põhjendamiskohustuse rikkumiseks.

Vastustaja on nii ettekirjutuse andmise eelselt 09.12.2022 14.12.2022 ettekirjutuses kui ka

25.01.2023 vaideotsuses ja käesolevas menetluses selgitanud TLS vastavaid sätteid. Vastustaja on

vaideotsuses välja toonud, et kaebajale 2 on antud võimalus vastustaja iseteenindusportaalis TEIS

menetlustoimingu protokolli kätte saamisest 5 tööpäeva jooksul seisukoht esitada, mida kaebaja 2

ka kasutas 12.12.2022. 01.11.2022-08.12.2022 toimus läbi vestlusakna põhjalik vestlus töö- ja

puhkeaja teemadel. Seega ei saa väita, et kaebajat 2 ei ole ära kuulatud. Kaebaja 2 on 11.10.2022

esitanud ka oma nägemuse.

Kaebaja 1 kaebus nõudes keelata kaebaja 1 suhtes rakendatud sunniraha sissenõudmine ja

06.04.2023 teatega sunniraha rakendamine ja sissenõudmine ning täiendavate sunnivahendite

rakendamine ja sissenõudmine seonduvalt 14.12.2022 ettekirjutusega kuni käesolevas asjas

tehtava kohtulahendi jõustumiseni; kaebaja 2 kaebus nõudes keelata kaebaja 2 suhtes rakendatud

sunniraha sissenõudmine ja 06.04.2023 teatega sunniraha hoiatuse rakendamine ja

6(14)

sissenõudmine seonduvalt 19.12.2022 ettekirjutusega kuni käesolevas asjas tehtava otsuse

jõustumiseni.

19. Vastustaja leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

19.1 Vastustajale jääb arusaamatuks, millisel põhjusel rikuvad 28.02.2023 hoiatus ja 06.04.2023

teated intensiivselt kaebajate õiguseid. Kohus on õigesti märkinud, et kaebajad ei ole esialgse

õiguskaitse kohaldamise menetluses põhjendanud, miks sunniraha tasumine tooks neile kaasa

pöördumatud tagajärjed. Kui kohus peaks antud haldusasja raames tühistama ettekirjutused, siis on

kaebajatel võimalus õigusvastaselt sisse nõutud sunniraha koos tekitatud kahjuga sisse nõuda.

19.2 Kaebajad on 18.04.2023 seisuga tasunud 06.04.2023 teadetega määratud sunnirahad

vabatahtlikult, mistõttu ei saa rahuldada kaebajate keelamiskaebust osas, milles nad palusid juba

määratud sunnirahade sissenõudmise keelamist.

19.3 Vastustaja edastab koos vastusega kaebajale 28.02.2023 koostatud ja edastatud sunniraha

hoiatused, millest nähtub, et kaebajaid on hoiatatud, et kui nad 14.12.2022 ettekirjutust ja

19.12.2022 ettekirjutust ei täida hiljemalt 04.04.2023, rakendab vastustaja kaebajate suhtes

sunniraha summas 600 eurot.

19.4 Kaebajatele väljastatud hoiatused vastavad täielikult ATSS § 7 lg 1 nõuetele ning seega ei

vasta tõele kaebajate väited, nagu oleksid hoiatused tehtud alaealiste töötajatega seotud rikkumiste

eest. Hoiatused on kaebajatele kätte toimetatud vestlusakna TES vahendusel. Selle tõendamiseks

esitab vastustaja kirjavahetuse väljavõtted. Seega ei ole vastustaja eksinud ATSS § 2 lg 1 vastu

ning 6.04.2023 teated sunniraha rakendamisest kaebajate suhtes on nõuetekohased ja

õiguspärased.

19.5 Kaebajate suhtes sunnivahendite rakendamise keelamine ei ole põhjendatud ka kaebajate

12.04.2023 kaebuse punktis 21 toodud põhjendustel. Ka Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas

asjas 19.04.2023 tehtud määruses leidnud, et ringkonnakohtu hinnangul ei saa vastustaja

ettekirjutusi pidada õigusvastasteks üksnes seetõttu, et Transpordiamet on väljastanud kaebajate

laevadele ohutu mehitatuse ja kalandustöö tunnistused.

19.6 Vastustaja tuvastas 2022.a detsembris läbiviidud järelevalve käigus kaebajate poolt töö- ja

puhkeaja nõuete rikkumised, mille kõrvaldamiseks koostati kaebajatele ettekirjutused. Kuna

kaebajad järjekindlalt keelduvad ettekirjutuste täitmisest, on vastustaja ettekirjutuste täitmise

tagamiseks rakendanud sunniraha.

19.7 See, et kaebajad tõlgendavad õigusakte vastustajast erinevalt, ei muuda olukorda kaebajate

jaoks ebaselgeks ning seetõttu puudub alus kaebajate esitatud keelamiskaebuste rahuldamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

20. Kohus leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

21. Kuivõrd sunniraha rakendamise ja sissenõudmise õiguspärasust sõltub 14.12.2022

ettekirjutuse nr 3-1/22/3513-1-1 ja 19.12.2022 ettekirjutuse nr 3-1/22/3361-2-1 õiguspärasusest,

siis kontrollib kohus esmalt ettekirjutuste õiguspärasust ning annab sellele järgnevalt hinnangu

sunniraha rakendamise ja sissenõudmise õiguspärasusele.

14.12.2022 ja 19.12.2022 ettekirjutuste õiguspärasus

22. HKMS § 158 lg 1 sätestab, et kui seaduses ei sätestata teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks

kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti

andmise või toimingu tegemise seisuga. Kaebaja 1 poolt esitatud andmete kohaselt oli ühe töötaja

osas sõlmitud meretöö leping lõppenud 23.11.2022, st enne ettekirjutuse tegemist ning ülejäänud

töötajatega sõlmitud meretöö lepingud lõpetatud peale ettekirjutuse tegemist. Vastustaja on

esitanud kohtule koos oma 29.06.2023 menetlusdokumendiga väljavõtted töötamise registrist (dtl

348-350), millest nähtub, et ettekirjutuses kajastatud kolme töötajaga on kaebaja 1 sõlminud uued

7(14)

töölepingud. Kuigi kannetest nähtub, et kõigi kolme töötajaga on töösuhe vahepealsel ajal

lõpetatud ja seejärel uuesti alustatud, ei ole kaebaja 1 vaielnud vastu vastustaja väitele, mille

kohaselt ei ole kaebaja 1 teinud töötajate töökorralduses muutusi, mida ettekirjutusega nõutud on.

Kohus leiab, et ettekirjutusest ja vastustaja ja kaebaja 1 poolt menetluses esitatust ei saa järeldada,

et vastustaja ettekirjutus oleks hõlmanud vaid kolme töötaja osas sõlmitud lepingute TLS

regulatsiooniga kooskõlla viimise nõuet. Nagu nähtub vastustaja poolt kohtule 15.03.2023 esitatud

kontrolli alustamise materjalidest ei olnud kontroll seotud konkreetsete töötajatega (algselt on

nõutud hoopis teiste isikute osas sõlmitud lepinguid), vaid kaebaja 1 tegevusega üldiselt. Ka

kaebaja 1 ei ole ei kohtueelses menetluses ega kohtumenetluses tuginenud väitele, et talle aru

saadavalt piirdus kontroll kolme isiku osas sõlmitud lepingutega. Kaebaja 1 ei väida, et tal ei ole

vastustaja poolt kohaldatud regulatsiooni tingimustes võimalik oma tegevust jätkata. Kaebaja 1 ei

ole väitnud, et tal ei ole võimalik tegevust jätkata olukorras, kus TLS vastav regulatsioon

kohaldub konkreetselt kolme ettekirjutuses nimetatud töötaja puhul. Kaebaja 1 on oma

vastuväidetes käsitlenud laevapere liikmeid üldiselt, st pidanud silmas kõiki oma töötajaid, kelle

osas on sõlmitud vastavad lepingud, tuues seejuures välja kolme tema poolt opereeritava laeva

nimed. Ka vastustaja on väitnud, et kaebaja 1 peab oma tegevuse viima kooskõlla seaduses toodud

nõuetega ega ole ettekirjutuse resolutsioonis toonud välja, et ettekirjutus hõlmab vaid kolme

töötajat, kelle töölepingute osas tuvastati rikkumised. Ka järelevalvemenetluse algatamist

puudutavates materjalides (dtl 146-151) ei väida vastustaja, et kontroll on piiratud. Vastustaja

poolt edastatust järeldub, et kontrollitakse kaebaja 1 tegevust töö- ja puhkeaja nõuete järgimisel

üldiselt, mitte üksnes kolme töötajat puudutavas osas. Seega ei mõjuta käesolevat vaidlust asjaolu,

et ühe töötaja osas oli ettekirjutuse tegemise ajal tööleping lõpetatud ning kahe töötaja osas

lõpetati need ettekirjutuse tegemise järgselt. Vaidluse piiridest tulenevalt ei esine seega olukorda,

kus kaebajal 1 puuduks õiguslik võimalus täita ettekirjutust ja viia oma tegevus kooskõlla

õigusaktidega sätestatud nõuetega. Nimetatust tulenevalt puudub vajadus analüüsida kaebaja 1

poolt esitatud alternatiivset nõuet tuvastada ettekirjutuse tühisus.

23. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajate laevadel laevapere liikmed töötasid või oli nende tööaeg

planeeritud ettekirjutustes toodud perioodil 52,5-84 tundi, mis ületab TLS § 43 lg-s 1 ja 46 lg-s 1

toodud tööaja norme. Samuti puudub vaidlus selles, et töötajate suhtes ei kohaldatud tööaja

summeeritud arvestust, mis oleks lubanud töötada 7-päevases ajavahemikus rohkem kui 40 tundi

(või koos ületundidega maksimaalselt 52 tundi). Vaidluse seisneb selles, kas laevapere liikmete

osas tuleb kohaldada MTööS § 48 ja 49 regulatsiooni ka tööaja osas. Vastustaja on menetluses

vaielnud vastus kaebajate käsitlusele, mille kohaselt ei tule laevapere liikmete puhul TLS-is

sätestatud töö- ja puhkeaja regulatsioonist lähtuda ning seega ei ole kaebajate poolt rikutud TLS §

43 lg-t 1 ja § 46 lg-t 1 ning kohaldada tuleb üksnes MTööS regulatsiooni, sealhulgas tööaja osas.

24. Eesti on 01.03.2016 ratifitseerinud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni

(MLC), mis sätestab miinimumtingimuses laevapere liikmete töö- ja puhkeajale. MLC Standardi

(https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/2080/3201/6004/eekirjad_koodeks.pdf#) A2.3 lõike 5 kohaselt

on liikmesriigil õigus valida, kas reguleerida laevapere liikmete maksimaalset iganädalast tööaega

või minimaalset iganädalast puhkeaega. Eesti õiguses on MTööS-s rakendatud minimaalse

iganädalase puhkeaja nõue. Samasugune regulatsioon sisaldub ka kaebajate poolt viidatud

direktiivis 1999/63/EÜ.

25. MTööS § 6 sätestab, et laevapere liikmete töösuhetele kohaldatakse TLS ja teisi töösuhteid

reguleerivaid õigusakte MTööS-is sätestatud erisustega. MTööS 3. peatüki 4. jagu reguleerib

laevapere liikmete töö- ja puhkeaega. Ehkki sätte pealkiri viitab üldiselt töö- ja puhkeaja

erisustele, on sättes toodud regulatsioon üksnes puhkeaega puudutavas osas. MTööS § 49 sätestab

iganädalaseks puhkeajaks 84 tundi (77 tundi teatud erisuste korral). Puudub vaidlus, et MTööS ei

sätesta tööaja piiranguid. Kohus leiab, et ainuüksi nimetatust ei saa aga teha järeldust, et MTööS

sisaldab kogu laevapere liikmete töö- ja puhkeaja regulatsiooni ning välistab sellest tulenevalt

TLS kohaldamise. MTööS § 40 seletuskirjas (552SE lk 39) on selgitatud, et: „Laevapere liikme

8(14)

(nii nagu ka teiste töötajate) tööaja korralduse üldpõhimõtted tulenevad TLS-ist. Näiteks

eeldatakse töötaja, sh laevapere liikme puhul, et täistööajaga töötaja töötab 40 tundi

seitsmepäevase ajavahemiku jooksul ja 8 tundi päevas (TLS § 43 lõige 1), talle võib kohaldada

summeeritud tööaja arvestust (TLS § 43 lõige 3) ja tema suhtes tuleb järgida üldisi tööaja

piiranguid (TLS § 46). Ka meretöö konventsioon sätestab, et laevapere liikme tööaeg peab

sarnaselt teistele töötajatele põhinema kaheksatunnisel tööpäeval (standardi A2.3 lõige 3).

Eelnõu sätestab töö- ja puhkeaja erisused võrreldes TLS-iga.„. Samuti on Sotsiaalministeeriumi,

kui seadusandja poolt koostatud selgitustes1 selgitatud, et laevapere liikme (nii nagu ka teiste

töötajate) tööaja korralduse üldpõhimõtted tulenevad TLS-ist. Näiteks eeldatakse töötaja, sh

laevapere liikme puhul, et täistööajaga töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku

jooksul ja 8 tundi päevas (TLS § 43 lõige 1), talle võib kohaldada summeeritud tööaja arvestust

(TLS § 43 lõige 3) ja tema suhtes tuleb järgida üldisi tööaja piiranguid (TLS § 46).

Sotsiaalministeerium on oma selgitustes MTööS § 6 juurde välja toonud, et: „MTööS näeb laeval

tööd tegevatele isikutele ette mitmeid erisusi võrreldes TLS alusel töötajatega. TLS ja MTööS

normide vastuolu või erinevuse korral tuleb lähtuda üld- ja erinormi suhtest, mis tähendab, et

vastuolu või erinevuse korral kuulub kohaldamisele erinorm, ehk MTööS. Näiteks reguleerib

laevapere liikmete igapäevase puhkeaja erisust MTööS (§ 48), samas kui üldine tööaja piirangute

regulatsioon tuleneb endiselt TLS-st (§ 46).“ (Sotsiaalministeeriumi selgitused, lk 30).

26. Kohtu hinnangul on MTööS vastavate normide tõlgendamisel asjakohane arvestada

seaduseelnõu seletuskirjaga ja seaduseelnõu välja töötanud Sotsiaalministeeriumi selgitustega.

Õigusnormide tõlgendamisel ei lähtuta üksnes grammatilisest, vaid ka süstemaatilisest ja

eesmärgipärasest tõlgendamisest ning seadusandja tahtest vastava normi väljatöötamisel.

Seadusandja tahte avamisel on kohtupraktikast tulenevalt oluline tähendus seaduseelnõu välja

töötanud ministeeriumi selgitustel ja seaduseelnõu seletuskirjal. Iseenesest on õige kaebajate

tähelepanek, et seaduseelnõu seletuskiri valmib enne seaduse vastu võtmist. Samas avabki

seletuskiri vastava regulatsiooni mõtte ning aitab sisustada seadusandja eesmärke vastavate

normide kehtestamisel. Kaebajad on põhjendamatult alahinnanud Sotsiaalministeeriumi, kui

MTööS välja töötanud ministeeriumi seisukohtade ja MTööS seletuskirja tähendust vaidlusaluste

MTööS sätete sisustamisel ja tõlgendamisel.

27. Kohus märgib täiendavalt, et ka MLC sätestab, et laevapere liikme tööaeg peab sarnaselt

teistele töötajatele põhinema kaheksatunnisel tööpäeval (Standard A2.3 lõige 3). Seega ei saa

lähtuda üksnes printsiibist, et MLC ja direktiivi 1999/63/EÜ järgi võib valida, et kohaldub 77-

tunnine iganädalane puhkeaeg ning sellest tulenevalt võiks laevapere liige nädalas töötada näiteks

91 tundi (7x24-77h). Seetõttu on kohtu hinnangul õige vastustaja seisukoht, mille kohaselt tuleb

töötajate tervise ja heaolu kaitseks rakendada TLS-is sätestatud tööaja piiranguid, kuivõrd

MTööS-is vastavad piirangud puuduvad. MTööS-is vastava regulatsiooni puudumine ei saa tuua

kaasa olukorda, kus laevapere liikmete tervis satuks liiga suure töökoormuse tõttu ohtu.

28. Kuivõrd nii MLC kui ka direktiiv 1999/63/EÜ näevad ette miinimumstandardid, siis võib

liikmesriik neid õigusakte üle võttes näha siseriiklikus õiguses ette karmimad nõuded. Antud juhul

ongi otsustatud tööaja puhul lähtuda TLS-is sätestatud tööaja piirangutest. Nii MLC kui ka

direktiivi 1999/63/EÜ tõlgendused ei tekita praegusel juhul küsimust selles, kuidas tõlgendada

nimetatud õigusakte. Asjaolu, et kaebaja leiab, et sätteid tuleb tõlgendada koosmõjus MTööS

regulatsiooniga teisiti ei tähenda, et õigusaktide tõlgendus ei oleks selge. Seega puudub alus

küsida Euroopa Kohtult eelotsustust direktiivi nr 1999/63/EÜ tõlgendamise osas.

29. Seega tuleb laevapere liikme töö- ja puhkeaja osas kohaldada lisaks MTööS-le TLS vastavaid

sätteid. MTööS § 48 ja 49 tõlgendamisel ei saa jõuda järeldusele, et kõik mis jääb kehtestatud

puhkeajast üle, on automaatselt tööaeg. Seadusandja tahe ei saanud olla suunatud sellise

1https://www.ti.ee/sites/default/files/documents/2022-08/Selgitused%20meret

%C3%B6%C3%B6%20seaduse%20juurde.pdf

9(14)

regulatsiooni kehtestamisele, kus laevapere liige ei mahu seaduse regulatsiooni alla selle tõttu, et

MTööS, kui eriseaduse normid tööaega sõnaselgelt ei reguleeri. Kohtu hinnangul on MTööS § 48

ja 49 eesmärk piirata laevapere liikmete tervise kaitse ja tööohutuse eesmärgist tulenevalt

pikaajalist töö tegemist, kehtestades nõuded puhkeajale, millest allapoole tööandjal minna ei ole

võimalik. TLS regulatsioon on seejuures rangem ning selle eesmärgiks saab olla töötaja huvide

kaitsest lähtumine.

30. Puudub vaidlus selles, et kaebajate laevapere liikmete osas ei kohaldata summeeritud tööaja

arvestust ja et laevapere liikmete tööaeg seitsmepäevase ajavahemiku jooksul oli rohkem või oli

kavandatud pikemaks kui 40 tundi (52,5-84 tundi). Kuivõrd täistööajaks on TLS § 43 lg 1 kohaselt

8-tundi päevas ja 40 tundi 7-päevase ajavahemiku kohta, siis võib töötaja töötada 7- päevase

ajavahemiku jooksul rohkem kui 40 tundi üksnes summeeritud tööaja arvestuse korral, järgdes

seejuures TLS § 3. peatüki 3. jaos kehtestatud tööaja piiranguid. TLS § 46 lg 3 alusel võivad

tööandja ja töötaja kokku leppida täiendavas ületunnitöö tegemises, kuid seejuures tuleb arvestada,

et absoluutne tööaja ja ületunnitöö piirang kokku on keskmiselt 52 tundi 7- päevase ajavahemiku

kohta 4-kuulise arvestusperioodi jooksul. Viited nimetatud piirangutele on toodud ka

vaidlusalustes ettekirjutustes, milles on kohustatud kaebajaid tagama, et tööajakava koostamisel ja

töötajate tööle rakendamisel ei ületataks TLS §-des 43 ja 46 toodud piiranguid. Kuivõrd TLS-is

sätestatud tööaja piirangud kehtivad samaselt kõigi MTööS lepingu alusel töötavate laevapere

liikmete suhtes, siis ei oma õiguslikku tähendust kaebajate väidetel, mille kohaselt ei saa nad

vastava regulatsiooni kohaldamisel oma tegevust jätkata põhjusel, et nende kalalaevadele ei ole

võimalik panna suuremat meeskonda, kui laev seda võimaldab. Kaebajad peavad laevade

soetamisel ja nende mehitamisel arvestama seaduses sätestatud nõuetega ega saa eeldada, et

seadusandja võiks nõudeid vastavalt kaebajate vajadustele kohandada. Sellega seoses ei olnud

kaebajatel ka kohustust tõendada menetluses väidet, kui suure meeskonnaga kaebajad peaksid

arvestama ja kui palju meeskonna liikmeid laevad reaalselt mahutaksid. Kaebajatel on

ettekirjutustest tulenevalt kohustus oma tegevus ümber korraldada selliselt, et töötajate tööaeg

laevadel vastaks seaduse nõuetele.

31. Kohus ei nõustu kaebajatega selles, et TLS §-s 43 lg-s 1 ja §-s 46 lg-s 1 sätestatud tööaja

piirangute järgimise kohustus muudaks MTööS §-des 48 ja 49 ettenähtu mõttetuks. MTööS §-des

48 ja 49 sätestatud minimaalne igapäevane ja -nädalane puhkeaeg võib olla asjakohane juhul, kui

laevapere liikmetele kohaldatakse summeeritud tööaega. Seda on märkinud ka vastustaja

27.01.2023 vaideotsuses (vt p 2.1).

32. Asjakohane ei ole kaebajate etteheide MSOS regulatsiooniga mittearvestamise kohta. MSOS §

1 lg 1 kohaselt reguleerib MSOS laevade ja väikelaevade ning muude veesõidukite

meresõiduohutust ja laevatatavatel sisevetel sõidu ohutust ning laevade turvalisust ja laevaliikluse

ohutuse tagamist veeteedel. Seaduse §-s 76 on sätestatud seaduse täitmise üle järelevalvet

teostavad asutused ning nende hulgas ei ole vastustajat. MSOS § 77 lg 1 kohaselt on riikliku

järelevalve põhieesmärgiks laevade sõidu ohutuse ning tervisekaitse- ja tööohutus- ja

töötervishoiunõuete järgise tagamine. MTööS § 73 lg 1 määrab riikliku- ja haldusjärelevalve

ulatuse ning määrab selles nimetatud valdkondades järelevalve tegijaks vastustaja. Muu hulgas

kuuluvad vastustaja järelevalvepädevuse alla töö tegemise aja piirangu rakendamise (§ 40) ja

laevapere liikme töö- ja puhkeaja ning valveaja rakendamise (§ 42-45 ja 48-50) kontrollimine.

Nimetatud sätete täitmise üle ei teosta järelevalvet Terviseamet ja Transpordiamet, kelle

järelevalvepädevus MTööS sätete täitmise üle on piiratud ( MTööS § 28 lg 2, § 29 lg 1 ja 2, § 32

lg 2, § 55 lg-d 1-4, § 391 , 59, 611) ega dubleeri vastustaja järelevalvepädevust. MSOS § 76 lg 1

kohaselt teostavad meresõiduohutust reguleerivate õigusaktide täitmise üle riiklikku järelevalvet

Transpordiamet ja teistes seadustes nimetatud riikliku järelevalve asutused. Kuigi MSOS § 1114 lg

4 kohaselt kontrollib Transpordiamet mh ülevaatuse käigus ka töö- ja puhkeaega, siis lg 5 kohaselt

kaasata ka Tööinspektsioon ja Terviseamet nende pädevuse piires. Töösuhete (sh töö- ja puhkeaja

nõuetest kinnipidamise) üle järelevalve teostamise pädevus on tulenevalt TLS §-st 115 ja MTööS

10(14)

§-st 73 üksnes vastustajal. Seega, ehkki kaebajate poolt opereeritavatele laevadele väljastatud

ohutu mehitatuse ja kalandustöö tunnistuste väljastamisel võis Transpordiamet muu hulgas

kontrollida töö- ja puhkeaega, ei tähenda see seda, et tunnistus tõendaks vaieldamatult seda, et töö-

ja puhkeaja nõudeid on järgitud ning et vastustaja poolt läbi viidava riikliku järelevalve käigus ei

võiks nimetatud järeldust ümber lükata, sh nõuda ettekirjutusega töö- ja puhkeaja rikkumise

kõrvaldamist. Seega ei tõenda asjaolu, et kaebajate poolt opereeritavatele laevadele on väljastatud

ohutu mehitatuse ja kalandustöö tunnistused seda, et kaebajad on töö- ja puhkeaja nõudeid

järginud. Vastavate nõuete järgimise ja rikkumiste tuvastamisel vastavate ettekirjutuste tegemise

pädevus on üksnes vastustajal ning vastavat pädevust ei ole Transpordiametil.

33. Kohus ei nõustu kaebaja 2 väitega, mille kohaselt puudus vastustajal pädevus ettekirjutuse

tegemiseks, kuivõrd rikkumist ei olnud veel toimunud. 19.12.2022 ettekirjutuse koostamise

aluseks on asjaolu, et kaebaja rikkus TLS § 43 lg-s 1 ja § 46 lg-s 1 toodud tööaja piiranguid, kuna

vastustajale edastatud meretöölepingutest ja töö- ja puhkeaja arvestustest nähtus, et kuigi

laevapere liikmete suhtes ei kohaldatud summeeritud tööaja arvestust, oli laevapere liikmete

planeeritud tööaeg seitsmepäevase ajavahemiku jooksul rohkem kui 7 tundi. Vastustaja ei

peatanud ega keelanud kaebaja 2 tegevust, vaid nõudis ettekirjutusega töö- ja puhkeaja vastavusse

viimist TLS nõuetega. Kohus leiab, et vastustajal on korrakaitseorganina korrakaitseseaduse

(KorS) § 2 lg 1 ja 4 kohaselt riikliku järelevalve teostamise raames õigus nii ohu ennetamise,

ohukahtluse korral ohu väljaselgitamise, ohu tõrjumise ja avaliku korra rikkumise korral selle

kõrvaldamise õigus. Ohu ennetamine on see osa korrakaitsest, kus puudub ohu kahtlus, kuid saab

pidada võimalikuks olukorda, mille realiseerumisel tekib ohukahtlus või oht. Ohu ennetamine

hõlmab muu hulgas teabe kogumist, vahetamist ja analüüsi, toimingute kavandamist ja elluviimist

ning riikliku järelevalve meetmete kohaldamist avalikku korda tulevikus ähvardavate ohtude

tõrjumiseks, sealhulgas süütegude ennetamiseks (KorS § 5 lg 7). Seega on vastustajal tulenevalt

KorS § 2 lg-st 1 ja 4 koosmõjus TLS §- ga 115 pädevus järelevalvemenetluse läbi viimiseks ja

selle raames ettekirjutuse tegemiseks eesmärgiga tagada, et laevapere liikmete töö- ja puhkeaeg

oleks planeeritud seaduse nõuete kohaselt. Kohus peab vastustaja poolset sekkumist põhjendatuks

ka tulenevalt asjaolust, et olukorras, kus kalalaev ja selle meeskond töötavad peaasjalikult merel,

kus vajaduse ilmnemisel lisatööjõudu ei saa kasutada, oli põhjendatud kahtlus, et planeeritud

tööaeg sellisel kujul ka realiseerub. Seega on vastustaja nõudnud kaebajalt 2 põhjendatult töö- ja

puhkeaja nõuetele vastavusse viimist.

34. Kaebajad heidavad vastustajale ette haldusmenetluse põhimõtete, s.o põhjendamis-,

selgitamis- ja ärakuulamisõiguse ning uurimiskohustuse rikkumist. Kohus kaebajate käsitlusega ei

nõustu. Kaebajate etteheited seonduvalt põhjendamiskohustuse rikkumisega seostuvad väitega, et

vastustaja ei võtnud ettekirjutuste tegemisel arvesse MTööS regulatsiooni. Kaebajate

seisukohtadega mitte nõustumine ei kujuta endast aga põhjendamiskohustuse rikkumist.

Ettekirjutustes on põhjalikult selgitatud, miks kaebajate poolt viidatud MTööS sätted ei kuulu

tööaja regulatsiooni osas kohaldamisele ning kaebajad on vastustaja põhjendustest aru saanud,

mida kinnitavad nii vaideotsused kui ka käesolevas asjas esitatud kaebused. Puudub vaidlus selles,

et vastustaja on kaebajatele edastanud menetlustoimingute protokollid, millele kaebajad on ka oma

vastuväited esitanud. Vastavaid menetlustoiminguid on vaideotsustes põhjalikult kirjeldatud,

mistõttu kohus neid siinjuures üle ei korda. Samuti on vastustaja oma 15.03.2023 vastuses

kaebusele (p 3.5) toonud välja suhtluse, mis toimus kaebajate ning vastustaja vahel nii enne

ettekirjutuste tegemist kui ka peale seda. Kaebajad vastava suhtluse toimumist ei vaidlusta,

mistõttu kohus vastavaid fakte otsuses ei kajasta. Poolte vaheline kirjavahetus kinnitab seda, et

kaebajatel on olnud piisavalt võimalusi oma seisukohti avaldada. Seega on põhjendamatud

kaebajate väited ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Vastustaja seisukoht seaduse kohaldamise

osas on olnud muutumatu nii haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses ning vastustaja seisukohad

on olnud nõutavas ulatuses põhjendatud. Vastustaja on muu hulgas vaideotsuses vastanud

kaebajate väidetele seonduvalt MSOS alusel väljastatud tunnistuste õigusliku tähendusega.

Kuivõrd vastustaja leidis, et vastav tunnistus ei oma ettekirjutuste kontekstis tähendust, ei pidanud

11(14)

vastustaja täiendavaid tõendeid koguma. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja

ei ole haldusmenetluste läbi viimisel rikkunud haldusmenetluse norme.

35. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et 14.12.2022 ettekirjutus nr 3-1/22/3513-1-1 ja

19.12.2022 ettekirjutus nr 3-1/22/3361-2-1 on õiguspärased ja nende tühistamiseks puuduvad

alused. Kuivõrd kaebajad ei ole kaebustes välja toonud asjaolusid, mille põhjala saaks järeldada, et

vaidemenetluses on rikud kaebajate õigusi vaide esemest sõltumata, jäävad rahuldamata ka

kaebajate poolt esitatud kaebused 25.01.2023 vaideotsuse nr 1.4-1/27-1 ja 27.01.2023 vaideotsuse

nr 1-4-1/28-1 tühistamiseks.

Kaebaja 1 kaebus nõudes keelata kaebaja 1 suhtes rakendatud sunniraha sissenõudmine ja

06.04.2023 teatega sunniraha rakendamine ja sissenõudmine ning täiendavate sunnivahendite

rakendamine ja sissenõudmine seonduvalt 14.12.2022 ettekirjutusega kuni käesolevas asjas

tehtava kohtulahendi jõustumiseni; kaebaja 2 kaebus nõudes keelata kaebaja 2 suhtes rakendatud

sunniraha sissenõudmine ja 06.04.2023 teatega sunniraha hoiatuse rakendamine ja

sissenõudmine seonduvalt 19.12.2022 ettekirjutusega kuni käesolevas asjas tehtava otsuse

jõustumiseni.

36. Haldusorgani toiminguid sunniraha rakendamisel on isikul ATSS § 16 lg 1 alusel võimalik

vaidlustada halduskohtus. Riigikohtu praktikas on korduvalt leidnud kinnitust, et sunniraha

rakendamine on menetlustoiming, mille vaidlustamisel saab kohus haldusorganil keelata sunniraha

rakendamise või teha ettekirjutuse toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks ning kui kohtutäitur on

juba alustanud sunniraha sissenõudmist, võib kohustada haldusorganit esitama täitemenetluse

lõpetamise avaldus (Vt Riigikohtu Halduskolleegiumi 09.06.2016 otsus nr 3-3-1-7-16, p 16 ja seal

viidatud kohtupraktika).

37. Kohus peab vajalikuks esmalt selgitada, et kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas

sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid

proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (Riigikohtu

halduskolleegiumi 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 15-16). Seega saavad käesolevas vaidluses

olla asjakohased vaid sunnivahendi rakendamise toimingut puudutavad väited, mistõttu on

käesoleval juhul oluline hinnata sisulises mõttes vaid seda, kas sunniraha rakendamise eeldused

olid täidetud. ATSS kohaselt on sunnivahendi rakendamise eeldused järgnevad: 1) on olemas

kehtiv ettekirjutus, millega on adressaadile pandud kohustus teha nõutav tegu või hoiduda

keelatud teost (ATSS § 4 lg 1); 2) haldusorgan on ettekirjutuse adressaati hoiatanud sunnivahendi

rakendamise eest, kui ettekirjutus jäetakse määratud tähtajaks täitmata; 3) adressaat on jätnud

ettekirjutuse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata; 4) ei esine sunnivahendi rakendamist

välistavaid asjaolusid (ATSS § 8 lg 3).

38. Kohus tuvastas eelnevalt, et kaebaja 1 suhtes tehtud 14.12.2022 ettekirjutus 3-1/22/3513-1-1 ja

kaebaja 2 suhtes 19.12.2022 tehtud ettekirjutus nr 3-1/22/3361-2-1 on õiguspärased. Seega on

täidetud sunnivahendi rakendamise esmane eeldus. Selle üle, et kaebajad ettekirjutusi tähtaegselt

ei täitnud ega täitnud neid ka 28.02.2023 sunniraha hoiatustes toodud tähtajaks pooled ei vaidle.

39. Vastustaja on esitanud kohtule koos 05.05.2023 kirjaliku vastusega kaebajatele väljastatud

sunniraha hoiatused (dtl 287 ja 288). Hoiatustes on märgitud, et need on antud ATSS § 7 ja KorS

§ 28 alusel ning on viidatud, et 14.12.2022 ja 19.12.2022 ettekirjutuste täitmata jätmisel

04.04.2023 rakendab vastustaja sunniraha summas 600 eurot. Hoiatustes ei ole viidatud

alaealistele töötajatele, vaid konkreetselt kaebajate suhtes tehtud ettekirjutustele. Seega ei saanud

kaebajad ka hoiatuste põhjal olla eksimuses sellest, et hoiatused seonduvad alaealiste töötajatega.

Hoiatused on kaebajatele kätte toimetatud vestlusakna TEIS kaudu ning see on tuvastatav

vastustaja poolt esitatud vestluste väljavõtete alusel. Kaebajale 1 sai hoiatuse kätte 07.03.2023 (dtl

295) ja kaebaja 2 sai hoiatuse kätte 07.03.2023 (dtl 308-309). Seega on sunnivahendi

rakendamisele eelnevalt kaebajaid nõuetekohaselt hoiatatud.

12(14)

40. Kohtul puudub alus arvata, et sunnivahendi liik ja selle kohaldamise viis olid

ebaproportsionaalsed. Kaebajate arvates on selliseks asjaoluks kaebajate poolt ettekirjutuste

õiguspärasuse küsimuses tõstatatud kohtuvaidlus. Kohtu hinnangul pooleli olev kohtuvaidlus ei

muuda sunnivahendite kohaldamist kaebajate suhtes ebaproportsionaalseks. Asjaolu, et kaebajad

leiavad, et ettekirjutused on õigusvastased, ei välista sunniraha rakendamist. Ettekirjutuse

adressaadil puudub võimalus valida, kas täita ettekirjutus või tasuda sunniraha, sest tal on

kohustus täita kehtivat ettekirjutust selle väidetavast õigusvastasusest sõltumata (vt

haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2; Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 16). Seega ei

välista asjaolu, et kaebajad on ettekirjutused vaidlustanud sunnivahendite rakendamist. Kaebajad

ei ole ka ära näidanud, et 600 ja 800 euro suuruse sunniraha tasumine tooks neile kaasa

pöördumatud tagajärjed. Halduskohus palus 13.04.2023 kohtunõudes seda põhjendada ja esitada

ka väiteid kinnitavad tõendid. Kaebajad ei esitanud halduskohtule mingeid andmeid oma

majandusliku seisundi kohta ega ole esitanud neid ka määruskaebuses. Seega on kaebajate väited

selle kohta, et sunniraha tasumine oleks ebaõiglane, asjakohatud. Ainuüksi sunniraha

rakendamisega kaasneda võivad ebamugavused ei raskenda kaebajate õiguste hilisemat kaitset

kohtuotsusega (Tallinna Ringkonnakohtu 30.08.2016 määrus nr 3-16-1408, p 7). Kui

kohtumenetluses peaks selguma, et sunniraha on rakendatud õigusvastaselt, on kaebajatel

võimalik nõuda sunniraha tagastamist (nt Riigikohtu 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p 12).

Vastustaja poolt kohaldatud sunniraha 600 eurot ei saa samuti pidada ebaproportsionaalseks, sest

kaebajad ei ole esitanud menetluses dokumente, millest tulenevalt kaasneksid neile sunniraha

tasumisega rasked majanduslikud tagajärjed.

41. ATSS § 8 lg-s 3 on sätestatud, millal sunnivahendit rakendada ei tohi. Neid aluseid

sunnivahendite rakendamise ajal ei esinenud.

42. Seega oli kaebajate suhtes sunniraha rakendamine vastavalt 28.02.2023 hoiatustele toimunud

õiguspäraselt. Kuivõrd kaebajad on praeguseks sunniraha summas 600 eurot tasunud, ning kohus

tuvastas, et sunniraha rakendamine oli õiguspärane, siis on ka sunniraha sissenõudmine toimunud

õiguspäraselt. Kohus märgib täiendavalt, et ei saa enam keelata sunniraha sissenõudmist ja

rakendamist, mis on juba toimunud. Kuivõrd kohus tuvastas, et sunniraha on rakendatud

õiguspäraselt, siis puudub menetlusökonoomiast tulenevalt alus suunata kaebajaid kaebustes

toodud nõuet muutma ning asendama esitatud keelamisnõude nõudega tasutud sunniraha

tagastamiseks.

43. Kuivõrd 14.12.2022 ja 19.12. 2022 ettekirjutused on jätkuvalt täitmata, siis oli vastustajal

õigus rakendada sunniraha ka vastavalt 06.04.2023 kaebajatele tehtud sunniraha rakendamise

hoiatustele (dtl 199 ja 213). Ka nimetatud hoiatustes on viidatud asjaomastele ettekirjutustele,

ettekirjutused on kehtivad ning puudub vaidlus, et kaebajad oleksid ettekirjutused täitnud.

Kaebajad ei ole käesolevas menetluses muu hulgas esile toonud, et sunniraha summas 800 eurot

rakendamine ja sisse nõudmine tooks nende jaoks kaasa majanduslikult raske olukorra või

mõjutaks see kaebajaid muul põhjusel oluliselt. Kuivõrd ettekirjutused on täitmata ongi vastustajal

õigus rakendada sunnivahendit korduvalt, st kuni ettekirjutuste täitmiseni. Seega on ka

sunnivahendi summas 800 eurot rakendamine kaebajate suhtes toimunud õiguspäraselt. Kuna

sunnivahendi rakendamine oli õiguspärane, puuduvad ka alused sunniraha sissenõudmise

keelamiseks. Kuna ettekirjutused on täitmata, siis on vastustajal õigus rakendada täiendavaid

sunnivahendeid kuni ettekirjutuste täitmiseni. Seega puudub alus keelata täiendavate

sunnivahendite rakendamist ning sissenõudmist vastustaja poolt.

44. Kokkuvõtvalt jäävad kaebused ka nimetatud nõuetes rahuldamata.

45. Kokkuvõtvalt jäävad kaebused rahuldamata.

MENETLUSKULUD

13(14)

46. HKMS 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on

tehtud kaebajate kahjuks. Seega jäävad menetluskulud kaebajate kanda. Vastustaja ei ole taotlenud

menetluskulu väljamõistmist, mistõttu menetluskulude jagamise küsimust ei tõusetu ning

menetluskulud jäävad kummagi poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 29.05.2025 KOHTUOTSUSEGA.

14(14)