2-23-6226/17 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Andres Suik

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.10.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-6226

Tsiviilasi

OÜ Justkull hagi L.V vastu võla nõudes

Hagihind

227 031,47 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: OÜ Justkull (registrikood 11059321; asukoht

XXX, 13516 Tallinn);

Hageja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Rahel

Behrsin ja vandeadvokaat Allar Aru (Advokaadibüroo

TARK, e-post xxx);

Kostja: L.V (isikukood XXX; elukoht Kunderi 30/2-17,

10121 Tallinn);

Kostja lepingulised esindajad

: vandeadvokaat Raiko

Lipstok,

vandeadvokaat

Jüri-Karl

Leppik

(Advokaadibüroo Eversheds Sutherland Ots & Co; e-post

xxx; xxx).

Kohtuistungi aeg

Kohtuistungil osalesid

03.10.2023

Hageja lepingulised esindajad vandeadvokaat Rahel

Behrsin ja vandeadvokaat Allar Aru

Kostja L.V ja kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat

Raiko Lipstok

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

2.1 Jätta menetluskulud hageja OÜ Justkull kanda.

2.2 Mõista välja hagejalt OÜ Justkull kostja L.V kasuks menetluskulud summas 4032 eurot.

2.3 Hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (4032 eurot) tuleb

hagejal tasuda kostjale viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

2-23-6226

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-

post talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid

mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei

taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset

menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. OÜ Justkull (hageja) väljastas 2015. aasta oktoobris L.V-le (kostja) laenusuhte alusel 215 000 eurot

tagasimakse tähtajaga 5 aastat alates laenu väljamaksmise kuupäevast. Justkull maksis 215 000 euro

suuruse laenusumma L.V-le välja 5. oktoobril 2015 makse selgitusega „L.V vastavalt lepingule“.

Laenu tagastamise tähtajaks oli 5. oktoober 2020. Justkullilt laenusumma saamise kuupäeval ehk 5.

oktoobril 2015 soetas L.V endale kinnistu asukohaga xxx. xxx kinnistu müügihind oli 215 000 eurot,

mille L.V tasus Justkullilt saadud laenusumma 215 000 euroga.

2. Hageja on kostjale korduvalt selgitanud, et käsitleb rahalist ülekannet hageja kui äriühingu poolt

väljastatud laenuna L.V-le. Hageja valmistas ette laenulepingu, edastas selle e-kirjaga kostjale ning

märkis, et on vormistanud lihtsa lepingu 5 aasta peale. Kostja laenu selle tagastamise tähtajaks ehk 5.

oktoobriks 2020 hagejale tagasi ei maksnud ega teinud mistahes makseid laenusumma katteks. Hageja

esitas kostjale korduvaid nõudeid laenusumma 215 000 eurot tagastamiseks. 31. märtsil 2023 esitas

hageja kostjale järjekordse nõudeavalduse laenusumma tagastamiseks hiljemalt 14. aprilliks 2023.

Ühtlasi hoiatas Justkull kostjat, et juhul, kui pooled ei jõua kohtuvälisele lahendusele tekkinud

olukorras, on hageja sunnitud pöörduma oma nõudega kohtusse. Kostja on hageja 31. märtsi 2023

nõudele edastanud vastused, milles kokkuvõtvalt teatanud, et ta ei kavatse hageja nõuet täita. Hageja

on pikema aja jooksul andnud kostjale korduvaid võimalusi jõuda vaidluse osas kohtuvälisele

lahendusele, kuid see ei ole tulemust andnud. Laenusaaja põhikohustuseks on laenu tagasimaksmise

kohustus. Laenu tagasimaksmise kohustuse täitmise puhul lasub tõendamiskoormis laenusaajal, kellel

on kohustus tõendada, et ta on laenuandjale laenu tagasi maksnud.

3. Laenu tagasimakse tähtaeg oli 5. oktoober 2020 ning hageja on esitanud kostjale korduvaid nõudeid

laenusumma 215 000 eurot tagastamiseks. L.V ei ole tänaseni laenu tagastanud ega teinud mistahes

makseid laenusumma katteks. Laenu tagastamise tähtaeg oli 5. oktoober 2020. L.V laenusumma

tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks 6. oktoobril 2020. Viidatud kuupäevast alates on

Justkullil õigus nõuda L.V-lt viivist 0,002% päevas laenusummalt selle tagastamisega viivitamise eest

kuni laenusumma täieliku tasumiseni. Sissenõutavaks muutunud viivis laenusummalt 215 000 eurot

hagiavalduse esitamise ehk 25. aprilli 2023 seisuga moodustab 4 007,6 eurot. Lisaks palub hageja

vastavalt VÕS § 113 lõikele 1 mõista kostjalt välja ka viivis põhinõudelt summas 215 000 eurot hagi

esitamisele järgnevast päevast (s.o alates 26. aprillist 2023) kuni kohustuse täitmiseni 0,002% päevas.

4. Juhul kui laenulepingu näol on tegemist tasulise lepinguga, on laenusaaja põhikohustuseks ka laenu

kasutamise eest laenuandjale tasu maksmine, rahalise laenu puhul makstakse tasu laenu kasutamise

eest üldjuhul intressina. Hageja väljastas 5. oktoobril 2015 kostjale laenusuhte alusel 215 000 eurot

intressimääraga 0,6% aastas ja tagasimakse tähtajaga 5 aastat alates laenu väljamaksmise kuupäevast.

Kostja poolt tasumisele kuuluv intress laenusumma 215 000 eurot kasutamise eest perioodi 5. oktoober

2-23-6226

2015 – 5. oktoober 2020 kohta moodustab 6 454,37 eurot.

5. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue summas 215 000 eurot, intress summas 6

454,37 eurot, 25. aprilli 2023 seisuga kõrvalnõudena sissenõutavaks muutunud viivis summas 4 007,6

eurot ja edasiulatuv viivis põhinõudelt summas 215 000 eurot määraga 0,002% päevas alates hagi

esitamisele järgnevast päevast (s.o alates 26. aprillist 2023) kuni kohustuse täieliku täitmiseni.

6. Hageja 16.06.2023 täiendava seisukoha kohaselt on laenusuhte osapoolteks kostja ja Justkull. Kõik

kostja seisukohad seonduvalt füüsilise isiku S.L edukuse, tema laste ja eraeluliste suhetega, sh kostja

vahelise suhtega, ei oma tähtsust käesolevas kostja ja Justkulli vahelises (laenulepingust tuleneva)

vaidluses. Seda esiteks seetõttu, et viidatud asjaolud ei puutu vaidlusküsimusse ning teiseks ja

peamiselt põhjusel, et S.L ei ole vaidlusaluse võlasuhte osapooleks. Kostja käsitleb ekslikult võlasuhte

teise poolena S.L-i kui kostajaga suhtes olnud füüsilist isikut ja kostja kahe lapse isa. Laenuleping on

aga sõlmitud kostja ja Justkulli vahel ning Justkulli tahe on olnud väljastada kostjale laen. Seetõttu ei

saa Justkulli ja kostja vahelise võlasuhte tõlgendamisel analüüsida, mis oli kahepoolse õigussuhte osas

S.L kui kõrvalise kolmanda isiku tahe või mõte, vaid hinnata tuleb Justkulli kui laenuandja tahet.

Kostja proovib kohut eksitada ning samastada füüsilisest isikust S.L-i võlasuhte tegeliku osapoole ehk

Justkulliga.

7. Justkull kui äriühing ja S.L kui kostjaga lähisuhtes olnud füüsiline isik ja kostja kahe lapse isa, on

iseseisvateks ja eraldiseisvateks isikuteks, keda ei saa isikutena samastada. Samuti ei saa S.L kui kostja

laste isa tahet automaatselt käsitleda äriühingu ehk Justkulli tahtena. Selline käsitlus ja tahte

tõlgendamine ja omistamine valele isikule ei ole õige ega põhjendatud. S.L ei tegutse oma eraelulistes

suhetes ja lastega seonduvate küsimuste lahendamisel kui Justkulli juhatuse liige. Kõik isikud on

iseseisvateks ja eraldiseisvateks õigussubjektideks ning oma individuaalsete subjektiivsete õiguste ja

kohustuste kandjaks. Asjaõigusseaduse § 6 lõike 2 teisest lausest tuleneb, et juriidilise isiku vara ega

juriidiline isik ei saa kuuluda teistele isikutele. Seega, kostja ei ole käesolevas tsiviilasjas eristanud

erinevaid isikuid, kes on mõlemad iseseisvateks ja eraldiseisvateks õigussubjektideks ning oma

individuaalsete subjektiivsete õiguste ja kohustuste kandjaks ning kelle tegevust ei ole võimalik

samastada. Mistahes kostja ja S.L vahelisi isiklikke ja intiimseid suhteid ja nende suhetega seonduvaid

küsimusi ei ole võimalik automaatselt lugeda Justkulli poolseks tegevuseks. Kostja poolt viidatud

Riigikohtu lahendid on asjakohatud ega seondu konkreetselt käesoleva õigusvaidluse ja selle

asjaoludega. Kostja seisukohad seoses S.L ja kostja laste, lähisuhete jms-ga kinnitavad asjaolu, et

kostja ei tõlgenda Justkulli, vaid ebaõigesti füüsilise isiku S.L kui kostja laste isa ja kostjaga suhtes

olnud isiku tahet. Hageja rõhutab, et S.L ei ole võlasuhte osapooleks antud vaidluses, mistõttu saab

lähtuda üksnes Justkulli kui äriühingu tegelikust tahtest.

8. VÕS § 29 lõike 3 järgi juhul, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui

teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse

lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kui teine lepingupool tegelikult teadis või

kõiki asjaolusid arvestades pidi teadma, kuidas mõistab esimene pool lepingutingimust, ei või ta hiljem

tugineda tähendusele, mis on vastuolus esimese poole arusaamisega lepingutingimusest. Näiteks

kasutatakse lepingus ilmselt ebaõiget tähistust või terminit ja mõlemad pooled teavad seda ja saavad

sellest aru või peavad teadma, arvestades nende erialast ettevalmistust, läbirääkimisi või muid

asjaolusid. Eeltoodust juhindudes tuleb antud juhul tõlgendada, kuidas mõistis raha ülekandmist esmalt

Justkull kui äriühing, mitte S.L kui kostja laste isa ja kostjaga suhtes olnud füüsiline isik, ning seejärel

tuleb hinnata, kas kostja pidi kõiki asjaolusid arvesse võttes mõistliku isikuna teadma või aru saama, et

Justkull vaatest tuleb rahalist ülekannet käsitleda laenuna.

9. Justkulli kui äriühingu tahe ei ole kunagi olnud kostjale raha kinkida. Justkulli ja kostja vaheline

leping vastab laenulepingu tunnustele. Hageja leiab, et Justkulli ja kostja vaheline leping vastab

laenulepingu tunnustele VÕS § 396 lõike 1 mõttes ning Justkulli kui äriühingu tahe ei ole olnud kostjat

2-23-6226

tasuta rikastada. Kostja on kohustatud talle Justkulli poolt ülekantud laenusumma tagastama. Hageja

on kostjale korduvalt erineval viisil selgitanud, et käsitleb rahalist ülekannet Justkulli poolt kostjale

väljastatud laenuna. Laenusumma 215 000 eurot on kostjale ülekantud Justkulli arveldusarvelt ning

ülekande selgituseks on märgitud „Vastavalt lepingule“. Tegemist on olnud Justkullile kui äriühingule

kuuluva rahasummaga, mille väljastamist on Justkull sidunud laenulepinguga, mille allkirjastamist on

kostjalt alates laenu väljastamisest korduvalt palutud. Seega, Justkulli tahe on olnud anda kostjale 215

000 eurot laenuna, et kostja saaks soetada endale kinnisvara.

10. Justkull on edastanud 19. mail 2016 kostjale e-kirja pealkirjaga „Laenuleping“, milles selgitab

kostjale järgmiselt: „Tegin hästi lihtsa lepingu, hetkel 5 aasta peale, kuigi sellega ta muutub

pikaajaliseks, aga loodetavasti auditis sellega probleeme ei teki“. E-kirjale oli lisatud laenulepingu

projekt, milles on muuhulgas sätestatud, et Justkull väljastab kostjale laenu summas 215 000 eurot

(lepingu punkt 1.1.), laenu Justkulli arveldusarvele tagastamise tähtaeg 5 aastat alates laenu saamise

päevast (lepingu punkt 3.1.) ning laenu väljastamise kuupäev 5. oktoober 2015 (lepingu punkt 4.3.).

Eelnevast nähtuvalt oli Justkulli kui äriühingu vaatest tegemist äriühingu poolt väljastatud laenuga

kostjale. Tähtsust ei oma viidatud e-kirjas S.L ja kostja vahelised eraelulisi suhteid ja teemasid

puudutavad osad.

11. Hageja ja kostja arutlesid korduvalt selle üle, et ei soovita teha tehingut, millega kaasneks

tulumaksu tasumise kohustus. Seega, kinkelepingu, millega vastav maksukohustus kaasneks,

sõlmimine poolte vahel oli välistatud. Kostja osales nendes vestlustes, mistõttu pidi ta ka aru saama, et

rahalise ülekande käsitlemine kinkena ei ole võimalik. Justkull on rahalist ülekannet käsitlenud alati

laenuna ja seetõttu on ülekantud summalt tasumata ka tulumaks. Eeltoodust nähtuvalt ei ole Justkulli

tahe olnud kunagi kostjat tasuta rikastada ning kostja pidi kõiki eeltoodud asjaolusid arvesse võttes

mõistliku isikuna aru saama, et Justkull käsitleb rahalist ülekannet laenuna. Riigikohus on 1. märtsi

2017 lahendi nr 3-2-1-145-16 punktis 13.1. märkinud järgmiselt: „Kolleegium rõhutab, et otsustamaks,

kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe

kingisaajat tasuta rikastada.“ Kuivõrd selline tahe Justkullil kui äriühingul puudus, välistab see

kinkelepingu olemasolu.

12. Laenuleping tuleb lugeda sõlmituks, sest kostja on väljendanud selleks tahteavaldust. Ebaõige ja

kohut eksitav on ka kostja käsitlus, mille kohaselt ei ole kostja väidetavalt andnud tahteavaldust

laenulepingu sõlmimiseks. Kostja on andnud vähemalt kaudse tahteavalduse TsÜS mõistes ning hageja

hinnangul saab lugeda, et pooled (Justkull ja kostja) saavutasid kokkuleppe laenulepingu sõlmimise

osas. Riigikohus on märkinud, et „laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste

võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes

viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete

tahteavaldustega“ (Riigikohtu 24. novembri 2011 lahend nr 3-2-1-109-11, punkt 11). Hageja märgib,

et antud asjas ei ole tegemist ainult rahasumma ülekandmisega Justkulli arveldusarvelt kostja

arvelduskontole. Hageja on toonud esile erinevad tõendid ja asjaolud, mis tõendavad laenulepingu

sõlmimist. Käesolevas asjas on kostja andnud vähemalt kaudse tahteavalduse laenulepingu

sõlmimiseks.

13. Justkull on kostjale laenu väljastamise ajal selgitanud, et käsitleb rahalist ülekannet Justkulli poolt

kostjale väljastatud laenuna; et tegemist on Justkulli kui äriühingu, kes ei ole kostja laste isa ning kes

on laenulepingu osapooleks, poolt väljastatud laenurahaga ning kostja peab selle Justkullile tagastama,

st on firmale võlgu; pooled arutlesid korduvalt selle üle, et ei soovi teha tehingut, millel tuleks tasuda

tulumaksu, mis välistas kinkelepingu sõlmimise. Kostja oli teadlik, et laenuandjaks oli Justkull, kelle

arveldusarvelt talle raha üle kanti selgitusega „Vastavalt lepingule.“Justkull edastas laenu väljastamise

ajal kostjale allkirjastamiseks laenulepingu projekti, milles olid toodud laenulepingu tingimused, sh

laenu tagastamise. Kostja on kõik need Justkulli selgitused kätte saanud, hagejale vastanud ning pole

oma vastutuses mitte kunagi öelnud, et ei soovi raha ülekannet laenuna käsitleda (nagu Justkull on

sellele osutanud). Seega ebaõige on ka kostja vastuses toodu, justkui oleks kostja eitanud laenusuhet.

2-23-6226

Kostja ei olnud kordagi enne kohtueelsele nõudeavaldusele vastates laenusuhet hagejale eitanud.

Vastupidi, kostja asus laenusummat kohe selle väljastamise päeval kasutama.

14. Kuigi hagejat kui äriühingut ei puuduta S.L ja kostja vahelised peresuhted ja lastega seonduvad

teemad, siis igasugused kostja viited, justkui oleks tegemist S.L kingitusega lastele, ei vasta

tegelikkusele. Notariaalselt kinnistu müügilepingust ja kinnistusraamatu väljavõttelt nähtub, et

laenusummaga soetatud kinnistu omanikuks on kostja, mitte kostja laps või lapsed. Ka ei ole kostja

tõendites kirjas, et Justkull soovis teha kingitust laste sünnitamise eest. Eeltoodust tulenevalt, kostja

nõustumus sõlmida laenuleping tuleneb järelduslikust käitumisest TsÜS § 68 lõike 3 mõttes. Justkull

saatis kostjale laenulepingu allkirjastamiseks ja mitmeid laenu teemat puudutavaid e-kirju ning kostja

vastas e-kirjadele, ei eitanud laenu saamist, võttis Justkulli arvelduskontolt laekunud raha vastu ja asus

seda kasutama.

KOSTJA VASTUVÄITED

15. Kostja vaidles 06.06.2023 vastuses hagile tema vastu esitatud nõuetele täies ulatuses vastu.

Hagiavaldus lähtub tegelikkusele mittevastavast õiguslikust konstruktsioonist, nagu oleks hageja

andnud kostjale 215 000 eurot laenu, mille tagastamist hageja kohtu kaudu nüüd nõuab. Tegelikkuses

ei ole hageja kostjale laenu andnud. Mitte ükski hageja poolt esitatud tõend ei kinnita vastupidist.

Hageja ise on esitanud kohtule tõendi, mis kinnitab, et hageja juhataja on kostjale tehtud 215 000 euro

suurust ülekannet käsitlenud kingitusena. Hageja juhataja tegi läbi hageja kostjale rahalise kingituse

põhjusel, et hageja juhatajal ja kostjal oli just sündinud teine ühine laps ning hageja juhataja soovis

tänutäheks teha kostjale hinnalise žesti. Hageja pole enne 31.03.2023 hagihoiatuse saatmist kordagi

käsitlenud 05.10.2015 üle kantud 215 000 eurot laenuna. Vastupidi, hageja juhataja on seda raha e-

kirjades korduvalt nimetanud kingituseks, mille tagasimaksmise kohustus kostjal puudub. Pooled ei

ole sõlminud laenulepingut ei kirjalikult ega suuliselt.

16. Hageja ainuosanikuks, tegelikuks kasusaajaks ja juhatuse liikmeks, kes oli kuni 2019 hageja

ainukeseks juhatuse liikmeks ehk juhatajaks, on S.L. S.L on edukas ärimees. Lihtsa internetiotsingu

tulemusel võib lugeda, kuidas ta koos äripartneriga on ehitanud üles internetiportaalid CV Keskus,

Osta.ee ja kv.ee ning müünud need edukalt maha. Äriregistrile esitatud viimase, 2021 majandusaasta

aruande, kohaselt on hageja omakapitali suuruseks 9 832 173 eurot ja viimase majandusaasta kasumiks

2 802 426 eurot.

17. S.L ja kostja olid kuni 2016 kevadeni intiimsuhtes. 16.05.2014 sündis neil poeg Peeter S.L ja

09.08.2015 sündis neil tütar Pille-Riin S.L. Klassikalist kooselu pole S.L ja kostja vahel olnud. Pärast

S.L ja kostja esimese lapse sündi sai kostja teada, et S.L-il on sündimas varasemast suhtest, mille

jätkumisest S.L ja kostja vahelise suhte ajal polnud kostja teadlik, veel üks laps. Kui kostja sellest

teada sai, soovis ta suhet S.L-iga lõpetada, kuid samal ajal selgus, et kostja ja S.L ootasid juba teist

last. Kuna S.L väga soovis last ja lubas teise suhte lõpetada, oli kostja nõus S.L-ile teise võimaluse

andma. S.L laps paralleelsest intiimsuhtest sündis 13.04.2015. Kui kõrvutada seda S.L ja kostja ühiste

laste sünnikuupäevadega, siis on näha, kuivõrd ebanormaalsesse olukorda S.L oli kostja pannud.

18. Pärast kostja ja S.L teise lapse sündi 09.08.2015 soovis S.L teha kostjale tänutäheks laste

sünnitamise eest hinnalise kingituse. Kostja oli huvitatud heas kohas elamu soetamisest. Kostja leidiski

sobiva kinnistu, kus oli peal elamu. Kuigi maja oli elamiskõlblik, paelus kostjat kõnealuse kinnistu

puhul asukoht, mitte sellel asuv maja. Kostja soovis sellele kinnistule rajada tulevikus endale sobiva

maja. Kostjal oli varasemalt juba kaks last ehk kokku on kostjal 4 last. Seetõttu sobib majas elamine

kostja pere ruumivajadusega.

19. S.L hageja juhatajana kandis 05.10.2015 hageja kontolt kostjale üle 215 000 eurot selgitusega

2-23-6226

„Vastavalt lepingule.“ S.L tahteks oli see summa kanda hageja kontolt kostjale üle kingitusena. Just

kingitusena on S.L nimetanud seda summat kostjale saadetud e-kirjades. Kingituse eesmärk oli

võimaldada kostjale kahe ühise lapse sünnitamise eest tänutäheks rahaline kingitus, et kostja saaks

endale osta hinnalise kinnistu. Kostja võttis sellise kingituse rõõmuga vastu. Kõnealuse ülekandega

samal päeval ehk 05.10.2015 sõlmiski kostja Tallinnas Lepa tn 6 asuva kinnistu müügilepingu, millega

omandas kinnistu 215 000 euro eest. 2016 kevadel sai kostja teada, et hoolimata S.L antud lubadustest,

polnud S.L oma käitumist muutnud. Ilmnes, et S.L oli jätkanud oma varasemat intiimsuhet, mida

kinnitas asjaolu, et S.L partner ootas järjekordselt last. Sellest tulenevalt lõpetas kostja enda suhte S.L-

iga. S.L järjekordne laps paralleelsest intiimsuhtest sündis 18.05.2016.

20. 2016 mais asus S.L kostjale selgitama, et kuna hiljemalt 30.06.2016 tuleb äriregistrile esitada

hageja 2015 majandusaasta aruanne, tuleb selles aruandes kajastada ka kostjale 05.10.2015 tehtud

kingitus. S.L tegi ettepaneku kajastada see fiktiivselt laenuna, kuna see on maksunduslikult soodsam.

S.L selgitas, et kõnealuse ülekande laenuna kajastamine on fiktiivne ja omab tähtsust hageja jaoks

üksnes raamatupidamislikult ning tegelikult käsitletakse seda ülekannet jätkuvalt kinkena, mille

tagasimaksmiseks kostjal mistahes kohustus puudub. S.L lubas hiljem välja mõelda, kuidas ta selle

laenu hageja raamatupidamises kustutab. Kostja keeldus S.L saadetud laenulepingut allkirjastamast,

sest kõnealune 215 000 euro suurune ülekanne polnud laen, vaid kingitus. S.L ja kostja polnud seda

ülekannet kunagi laenuna käsitlenud. S.L ja kostja ühine tahe oli suunatud sellele, et kostja saab 215

000 eurot kinkena, et kostja nimele osta kinnistu ning kostja ei pea seda summat kunagi hagejale tagasi

maksma. S.L lubas ise ära klaarida, kuidas selle summa kostjale ülekandmine hageja

raamatupidamises sobivalt vormistada.

21. Kuna kostja ostetud kinnistul asus maja ja S.L oli teadlik kostja plaanist olemasoleva maja

asemele uus ehitada, siis kirjutaski S.L „maja jaoks antud rahast“ ja „maja ongi laste jaoks“. Lisaks

kirjutas S.L selles e-kirjas selgesõnaliselt, et kõnealune 215 000 eurot on kostjale „kingitud“. Sama

kinnitab ka viide „tänamatusele“, millest ei saaks laenu puhul juttu olla. 14.04.2017 palus kostja e-kirja

teel S.L-il teatud lastega seotud kulude kandmine enda peale võtta. S.L viitas seega jällegi maja rahale

kontekstis, mis kinnitab, et S.L arvates ei pidanud kostja seda raha tagasi maksma. Nimetatu kinnitab,

et ka 2017 aprillis ei käsitlenud S.L 05.10.2015 hageja poolt kostjale üle kantud raha laenuna, vaid

jätkuvalt kinkena. Lähtudes eeltoodust tuli kostjale suure negatiivse üllatusena, kui ta sai 31.03.2023

hagejat esindavalt advokaadilt e-kirja teel nõudeavalduse ja hagihoiatuse, milles nõuti kõnealuse 215

000 euro tagastamist laenuna. Kuni 31.03.2023 nõudekirja saamiseni ei olnud hageja ega selle juhataja

S.L käsitlenud hageja poolt 05.10.2015 kostjale üle kantud 215 000 eurot kordagi laenuna. S.L e-

kirjades on selgesõnaliselt kirjas, et tegemist on olnud kingitusega.

22. Hageja ja kostja pole teinud ühtegi tahteavaldust laenusuhte loomiseks. Laenuleping nagu kõik

teisedki võlaõiguslikud lepingud loetakse sõlmituks kokkuleppe saavutamisega. Laenulepingu

tõendatuks lugemiseks peab olema tuvastatud, et hageja ja kostja olid teinud tahteavaldused

laenulepingu sõlmimiseks. Selline tahteavaldus puudub nii kostja poolt kui ka hageja poolt. Hageja ei

ole tõendanud, millisest teost võiks järeldada kostja tahet saada hagejalt laenu kinnistu ostmiseks või

kostja nõustumust saada hagejalt raha laenuna, et see raha hagejale hiljem tagasi maksta. Kostja ega

hageja pole väljendanud üksteisele tahet sõlmida laenulepingut.

23. Hageja ei kandnud kostjale raha üle laenulepingu alusel. Arvestades hageja nõuet ning asjaolu, et

kostja on eitanud laenusuhte olemasolu, on hageja ülesandeks tuua esile asjaolud ja tõendada, et

pooled leppisid kokku, et hageja annab kostjale kinnistu ostmiseks laenu 215 000 eurot ja et kostja on

kohustunud saadud laenu hagejale tagastama. Hageja pole selliseid asjaolusid esile toonud, rääkimata

nende tõendamisest. Laenulepingu sõlmituse tuvastamise peamiseks eelduseks on laenu tagastamise

kokkulepe olemasolu. Selline kokkulepe antud juhul puudub.

24. Hageja on pärast kinke tegemist soovinud vormistada näilise laenulepingu, mis olnuks tühine ja

millega kostja ei nõustunud. S.L 19.05.2016 e-kirjas tegi S.L ettepaneku vormistada kinge laenuks

2-23-6226

üksnes näiliselt, maksunduslikel kaalutlustel. Selles e-kirjas lubas S.L maksta laenuintressi ise,

klaarida see näilik laenusuhe hageja raamatupidamises hiljem kuidagi ära ning vormistada S.L ja

kostja vahel mingi paberi, mis võtab kostjalt näiliku laenulepingu alusel tekkiva laenu

tagastamiskohustuse. S.L kinnitas kõnealuses 19.05.2016 e-kirjas 05.10.2015 ülekande kohta, et

tegemist on siiski kingitusega. Kõnealust ülekannet nimetas S.L kingituseks ka 26.06.2016 e-kirjas.

Samuti tuleneb S.L 20.04.2017 e-kirjast, et hagejal ja kostjal puudub mistahes laenusuhe. Eeltoodu

kinnitab, et pärast 05.10.2015 kinke tegemist soovis hageja maksunduslikel eesmärkidel maskeerida

kinke laenuks ehk luua ilma laenusuhtele vastavate tagajärgedeta näiliku laenusuhte. Kui kostja oleks

hageja ette pandud laenulepingu allkirjastanud, siis olnuks see TsÜS § 89 lõike 1 kohaselt näilik

tehing, mis olnuks TsÜS § 89 lõike 2 kohaselt tühine ning millele kohaldunuks TsÜS § 89 lõike 3

kohaselt kinketehingu kohta sätestatu. Kostja aga ei nõustunud näilikku laenulepingut sõlmima. Seega

puudub hageja ja kostja vahel mistahes laenusuhe: nii tegelik kui ka näilik.

25. Hageja juhataja poolt väljendatud selge tahe oli suunatud raha ülekandmisele vastutasuta ehk

kinkimisele. Kinge toimus 05.10.2015. Hageja juhataja väljendas 19.05.2016 e-kirjades

selgesõnaliselt, et tegemist on kingitusega. Samamoodi nimetas hageja juhataja seda kingituseks

26.06.2016 e-kirjas – sinule kingitud raha. Seega väljendab hageja juhataja sõnakasutus e-kirjades

selgelt, et hageja kandis raha kostjale üle kingitusena ehk vastutasuta. Raha ülekandmisele vastutasuta

viitab ka asjaolu, et hageja juhataja ja kostja olid lähedased isikud. Eelnevalt on selgitatud, et kingituse

tegemise ajal olid hageja juhataja ja kostja saanud ühiselt just teise lapse. Sealjuures oli S.L kostjale

eriliselt tänulik teise lapse sünnitamise eest põhjusel, et kostja oli nõus andma teise võimaluse

hoolimata sellest, et S.L ja kostja ühise esimese ja teise lapse vahel sündis S.L-il kostjale mitte teada

olnud paralleelsest intiimsuhtest veel üks laps. Hageja tegi kinke vabatahtlikult. Hageja juhataja on

pärast ülekande tegemist korduvalt nimetanud seda ülekannet kingituseks. Hageja tahe oli kostjat

rikastada.

26. Kuigi tähtsust pole, kuidas on 05.10.2015 ülekannet kajastatud hageja raamatupidamises, ei nähtu

hageja 2021 majandusaasta aruandes selle kajastamist laenuna. Kui hageja oleks oma

raamatupidamises käsitlenud 05.10.2021 ülekannet laenuna, pidanuks see olema kajastatud hageja

2021 majandusaasta aruandes lk 22 laenuna, mis on antud tegev- ja kõrgema juhtkonna ning olulise

osalusega eraisikust omanike lähedastele pereliikmetele. Seal pole kõnealust ülekannet aga kajastatud.

Sellest järeldub, et hageja pole seda ülekannet oma raamatupidamises kostjale antud laenuna

kajastanud. Isegi, kui hageja on seda oma majandusaasta aruandes muus kohas laenuna kajastanud, ei

muuda see kohtupraktika kohaselt kingitust laenuks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

27. Vaidlus puudub, et hageja kandis kostjale 05.10.2015 üle 215 000 eurot selgitusega „vastavalt

lepingule“ ja kohus loeb selle asjaolu tuvastatuks esitatud maksekorraldusega (dtl 8). Hageja väitel

kanti nimetatud rahasumma kostjale üle laenusuhte alusel, kusjuures laenulepingus olevat kokku

lepitud, et laenu tagasimakse tähtajaks on 5 aastat alates laenu väljamaksmise kuupäevast. Hageja

arvates oli seega laenu tagastamise tähtajaks 5. oktoober 2020. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole

kostjale laenu andnud ning pooled ei ole sõlminud laenulepingut ei kirjalikult ega suuliselt. Kostja

leiab, et 215 000 euro suurune rahaülekanne hageja poolt kostjale oli hageja vabatahtlik kingitus (mis

tehti läbi hageja kui juriidilise isiku ning põhjusel, et hageja juhataja ja kostja vahel olid intiimsuhted

ning hageja juhataja soovis tänutäheks teise ühise lapse sünni eest teha kostjale hinnalise žesti).

28. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 alusel laenulepingu sõlmimise ja laenu tähtaegsele

tagastamata jätmisele põhineva hagi rahuldamise eeldusena tuleb hagejal kohtu ette tuua ja tõendada,

et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping, et laenuleping oli tähtajaline, et tähtpäev on

saabunud ning et kostja pole tagastanud laenulepingu järgi saadud raha. Seega peab kohus tsiviilasja

õigeks lahendamiseks esmalt hindama, kas pooled olid sõlminud hageja väidetud laenulepingu. Juhul,

2-23-6226

kui pooled laenulepingut ei sõlminud, ei saa kostjal olla hagejale laenu tagastamise kohustust ja

laenulepingu alusel esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2012

otsuses tsiviilasjas nr 2-10-27720 p-s 9 on selgitatud, et laenusuhte olemasolu peab tõendama hageja,

kes vastavale asjaolule tugineb. Juhul, kui hageja seda tõendada ei suuda, tuleb laenulepingule tuginev

hagi jätta rahuldamata.

29. VÕS § 9 lg 1 on sätestatud, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et

lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Riigikohtu 24.11.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11

on selgitatud et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte

vahel kokkuleppe saavutamisega, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on

sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Riigikohus märkis, et poolte tahe laenulepingu

sõlmimiseks peab olema äratuntavalt väljendatud ning üksnes rahasumma ülekandmine kostja

arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks.

30. Oluline on seejuures rõhutada, et laenulepingu sõlmimiseks peab olema tuvastatud mõlema poole

tahe sellise lepingu sõlmimiseks, laenulepingut ei saa lugeda sõlmituks üksnes selle põhjal, kuidas

hageja enda rahaülekannet kostjale (tagantjärele) mõistis. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §

67 lg 2 kolmanda lause järgi on lepingu sõlmimiseks vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus.

Vastavalt oma hagiavalduses esitatud väidetele pidi hageja tõendama poolte kokkuleppe (sh kostja

tahteavalduse) selles, et pooled leppisid kokku hagejale laenu andmises tähtajaga 05.10.2020. Seega

pidi hageja tõendama, millal ja milliste (äratuntavalt väljendatud) tahteavalduste tegemisega on

vaidlusalune laenuleping sõlmitud. Kohus on seisukohal, et hageja selliseid asjaolusid tõendanud ei

ole.

31. Mitte ükski asjas esitatud tõend ei kinnita hageja poolset tahteavaldust kostjaga laenulepingu

sõlmimiseks; rääkimata sellest, et kostjale üle kantud rahasummat oleks laenuks pidanud kostja.

Hageja seadusliku esindaja poolt kostjale 19.05.2016 saadetud e-kiri koos laenulepingu projekti

edastamisega (dtl 20-21) ei kinnita hageja väidet, justkui käsitlenuks hageja oma 05.10.2015 rahalist

ülekannet hageja kui äriühingu poolt väljastatud laenuna kostjale. Hageja seadusliku esindaja

19.05.2016 e-kirjast ilmneb üksnes hageja soov kostjale tehtud kingitus tagantjärele laenuks

vormistada. Hageja seaduslik esindaja kinnitab 19.05.2016 e-kirjas, et „Intressi tasun loomulikult ise

sinu eest ja nagu ma olen kinnitanud, tegemist on siiski kingitusega ja varem või hiljem ma klaarin

oma raamatupidamises selle asja ise ära.“ Ka hageja seadusliku esindaja 26.06.2016 e-kirjast ja

20.04.2017 e-kirjast (dtl 81-83) ei nähtu, et hageja oleks kostjale üle kantud rahasummat laenuks

pidanud. Samuti ei nähtu hageja seadusliku esindaja 11.12.2016 e-kirjadest (dtl 101), et hageja oleks

kostjale üle kantud rahasummat laenuks pidanud. Hageja seadusliku esindaja 11.12.2016 e-kirjas

esitatud väitest „Võibolla olekski olnud targem see raha sinu firmale laenata ja siis sa oleksid saanud

ise sellega majandada“ ei järeldu, et hageja oleks käsitlenud vaidlusalust rahalist ülekannet hageja

poolt kostjale väljastatud laenuna. Nimetatud sõnastusest järeldub üksnes asjaolu, et kostja firmale

laenu ei antud.

32. Iseenesest õige on hageja seisukoht, et laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt

teiste võlaõiguslikke lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu

lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. TsÜS §

68 lg 2 kohaselt on tahteavaldus otsene, kui selles avaldub sõnaselgelt tahe tuua kaasa õiguslik

tagajärg. TsÜS § 68 lg 3 järgi võib tahteavaldus olla ka kaudne, väljendudes teos, millest võib

järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kaudne ehk konkludentne on selline tahteavaldus, millest

vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik

tagajärg (vt Riigikohtu 17. märtsi 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-11650, p 11 ja 21. oktoobri 2020 otsus

tsiviilasjas nr 2-18-109972/115, p 12).

2-23-6226

33. Meelevaldne ja paljasõnaline on aga hageja arvamus, et laenuleping tuleb lugeda sõlmituks, sest

kostja olevat väljendanud selleks tahteavaldust, andes „vähemalt kaudse tahteavalduse laenulepingu

sõlmimiseks.“ Väär on hageja seisukoht, justkui tuleneks kostja nõustumus sõlmida laenuleping

„järelduslikust käitumisest TsÜS § 68 lõike 3 mõttes.“ Kostja kaudset tahteavaldust ega „järelduslikku

käitumist“ laenulepingu sõlmimiseks ei saa tuletada asjaolust, et hageja lepingulised esindajad

hakkasid tagantjärele enne kohtusse pöördumist väitma, justkui oleks pooled sõlminud laenulepingu.

Esmakordselt esitasid laenulepingu sõlmimise väite alles hageja lepingulised esindajad oma

31.03.2023 kohtueelses nõudes ehk ligi 7,5 aastat pärast väidetava „laenulepingu“ sõlmimist. Nagu

kohus eelnevalt tuvastas, siis ükski asjas esitatud tõend ei kinnita hageja poolset tahteavaldust

laenulepingu sõlmimiseks; rääkimata sellest, et kostjale üle kantud rahasummat oleks laenuks pidanud

kostja. Hageja seadusliku esindaja 19.05.2016 e-kirjast ilmneb üksnes hageja soov kostjale tehtud

kingitust tagantjärele laenuna vormistada.

34. Ilmselgelt ei saa hageja soovist kingitust tagantjärgi laenuks vormistada järeldada, et kostja oleks

mistahes viisil väljendanud tahet hagejaga laenulepingu sõlmimiseks. Kostja poolt hagejale antud

kohtueelsetest vastustest ei ole võimalik järeldada, et kostja oleks mistahes viisil möönnud

pooltevahelise laenulepingu olemasolu. Muuhulgas on kostja hageja lepingulise esindajate

kohtueelsele nõudele vastanud, et kuuleb esimest korda väidetava suulise laenulepingu sõlmimisest,

see väide ei vasta tõele ning kostja ei ole hagejalt laenu saanud (dtl 87-88, vt ka dtl 79). Kohus märgib,

et ainuüksi hageja lepinguliste esindajate kohtueelsed nõuded (dtl 23-25; dtl 87-88) ei saa tekitada

pooltevahelist laenusuhet. Pooltevahelise laenusuhte olemasolu ei saa järeldada ka sellest, et kostja

ostis Lepa tn 6 kinnistu (dtl 9-19).

35. Hageja on väitnud, et hageja raamatupidamises kajastati rahalist väljamakset kostjale summas 215

000 eurot laenuna (dtl 99-100). Kostja omakorda on viidanud, et hageja 2021 majandusaasta aruandes

ei ole kostjale tehtud ülekannet summas 215 000 eurot laenuna kajastatud (dtl 52-78). Kohus on

seisukohal, et isegi kui hageja on mingitel aastatel oma raamatupidamises kostjale tehtud ülekannet

summas 215 000 eurot laenuna kajastanud, ei saa sellest järeldada pooltevahelise laenulepingu

sõlmimist. Hageja raamatupidamine ei ole kostja kontrolli all ja kostja ei saa ühepoolselt mingit

ülekannet laenuna käsitledes tekitada sellega kohustusi kostjale. Tehingute raamatupidamises

kajastamine või mittekajastamine ei oma määravat tähtsust poolte tahte tuvastamisel (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 30.08.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-9627, p 27).

36. Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-1798 p-s 39

esitatud selgitusega, et laenu ei saa anda kellelegi, ilma et seda on küsitud ja jäetud selgesõnaliselt

kokku leppimata laenu tagastamise kohustuses. Ka käesolevas asjas puuduvad igasugused tõendid, et

kostja oleks hagejalt laenu küsinud ja et pooled oleks kokku leppinud hageja väidetud „laenu“

tagastamise kohustuses. Esitatud tõendite põhjal ei ole vaidlusalust asjaolu, s.o laenulepingu

sõlmimist, võimalik tuvastada. Tuvastamata, millal ja missugused tahteavalduse on vaidlusaluse

laenulepingu pooled teinud, ei saa ka kostjale ülekantud raha kasutamisele asumisega tuvastada

laenulepingu sõlmimist.

37. Iseenesest õige on hageja väide, et hageja kui äriühing ja S.L kui kostjaga lähisuhtes olnud

füüsiline isik ja kostja kahe lapse isa, on iseseisvateks ja eraldiseisvateks isikuteks, keda ei saa

isikutena samastada. Samuti on iseenesest õige see, et S.L kui kostja laste isa tahet ei saa automaatselt

käsitleda äriühingu ehk hageja tahtena. Eeltoodu ei muuda siiski asjaolu, et puuduvad igasugused

tõendid, mis kinnitaks pooltevahelise laenulepingu sõlmimist. Samuti ei kinnita ükski asjas esitatud

tõend hageja kui äriühingu poolset tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks. Seega on asjakohatu

hageja väide, et lähtuda saab üksnes hageja kui äriühingu tegelikust tahtest.

38. Lisaks eeltoodule ilmneb hageja seadusliku esindaja 19.05.2016 e-kirjast hageja soov kostjale

tehtud kingitust tagantjärele laenuna vormistada. Hageja seaduslik esindaja kinnitab 19.05.2016 e-

2-23-6226

kirjas, et „Intressi tasun loomulikult ise sinu eest ja nagu ma olen kinnitanud, tegemist on siiski

kingitusega ja varem või hiljem ma klaarin oma raamatupidamises selle asja ise ära.“ Kuna tuvastatud

on, et hageja on teinud kostjale 215 000 euro ülekande ja pooled ei ole kokku leppinud selle summa

tagastamises, siis on põhjendatud järeldada, et hageja on soovinud kostjat vastutasuta rikastada,

mistõttu on tegemist kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes. Ka 20.06.2016 e-kirjas kostjale viitab

hageja seaduslik esindaja „sinule kingitud“ rahale (dtl 81). Oluline on, et hageja on teinud

rahaülekande kostjale ilma vastutasuta, millega on kostjat rikastanud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

05.12.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-1798, p 42). Kuigi VÕS § 261 lg 1 kohaselt peab kinkija avaldus

endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks olema tehtud kirjalikult, loetakse VÕS § 262 lg

2 alusel vorminõude mittejärgmise puhul kinkeleping kehtivaks ka juhul, kui kinkelepingust tulenevat

kohustust täidetakse.

39. Kohtuistungil ei andnud hageja esindajad selget vastust küsimusele, kuidas oleks võimalik S.L

poolt kirjutatud e-kirjades jagada S.L kui hageja seaduslikku esindaja rolli ja S.L kui eraisiku rolli (dtl

114). Kohtu hinnangul on siiski ilmne, et viidates kostjale tehtud kingituse küsimuse

„raamatupidamises ära klaarimisele“, sai S.L tegutseda üksnes äriühingu juhatajana ja väljendada

hageja tahet, sest S.L-il kui füüsilisel isikul puudub raamatupidamine. Kui S.L hageja ainuosaniku ja

juhatajana (vt dtl 49-52) oma rollid äriühingus ja eraelus sassi ajas, siis see ei ole ette heidetav kostjale.

Eluliselt usutav ei ole hageja lepinguliste esindajate kohtuistungil esitatud väited S.L juriidilisest

kogenematusest ja e-kirjade ebatäpsest sõnastamisest. Asjas esitatud tõendid kinnitavad pigem S.L

head orienteerumist tulumaksu tasumisega seotud küsimustes (vt dtl 79) ja sellega seotud soovi

kostjale tehtud kingitus tagantjärele laenuks vormistada (dtl 20-21). Teisalt S.L väidetav juriidiliste

teadmiste mitteomamine ei oma asjas tähtsust, sest ilmselgelt peab äriühingu juhatajana tegutsev isik

olema suuteline eristama kinkelepingut ja laenulepingut ning isegi kui ta seda ei suuda, ei saa sellest

tulenevaid negatiivseid tagajärgi panna õigussuhte teisele poolele.

40. Tulenevalt eeltoodust ei ole käesolevas asjas tõendatud, et hageja ja kostja oleksid VÕS § 9 lg 1

mõttes saavutanud kokkulepped laenulepingu sõlmimiseks pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega. Laenu andmine ei saa toimuda ühepoolselt ja ilma poolte kokkuleppeta. VÕS § 9 lg 1

mõtteks ei ole luua olukordi, kus väidetav lepingupool ei saa ise ka aru, et on laenulepingu sõlminud.

Kuivõrd hagi aluseks olevad asjaolud (laenulepingu olemasolu) jäi tõendamata, ei saaks hagi

rahuldamist tingida isegi see, kui kostja ei oleks suutnud tõestada pooltevahelise kinkelepingu

olemasolu (vt Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 2-10-27720 p 13). Seega

hageja laenulepingu olemasolu väitele tuginev nõue ning sellega seotud intressi ja viivise nõuded tuleb

jätta rahuldamata. Hageja põhinõude põhjendamatuse ehk kostjal rahalise kohustuse puudumise tõttu

puudub hagejal õigus nõuda kostjalt ka põhinõudega seotud intressi ja viivist.

41. Kohus märgib, et hageja ei ole tuginenud kostjapoolsele alusetule rikastumisele. Riigikohus on

selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks

tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või

mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus

kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt

Riigikohtu 26. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10). Käesolevas asjas ei ole hageja

esile toonud ega tõendanud, et hageja tegi kostjale ekslikult ülekande, soovides täita mõnda oma

kohustust, mida ei olnud olemas, ei tekkinud või mis langes hiljem ära VÕS § 1028 lg 1 tähenduses.

Seetõttu ei ole kohtul ka põhjust käsitleda hageja rahalist nõuet kostja vastu ka alusetu rikastumise

normide alusel. Samuti ei ole hageja kohtu ette toonud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaks

kaaluda hagi rahuldamist mistahes muul alusel lisaks hageja väidetud laenusuhtele.

42. Kokkuvõttes jääb hagi täies ulatuses rahuldamata. Kuna hagiavaldus jääb laenulepingu puudumise

tõttu igal juhul rahuldamata, siis menetlusökonoomia huvides ei hinda kohus poolte muid väiteid ja

2-23-6226

tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldusi hagi

rahuldata jätmise osas. Muuhulgas ei anna kohus hinnangut S.L ja kostja eraelulisi suhteid

puudutavatele aspektidele.

43. Lõpetuseks määrab kohus vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-

st 1 menetluskulud hageja kanda.

44. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks

menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalide põhjal. Kostja esitas 03.10.2022 menetluskulude

nimekirja, milles palub kindlaks määrata ja hagejalt välja mõista kostja menetluskulud koos

käibemaksuga summas 5661 eurot (dtl 120-121). Kostja menetluskulud koosnevad lepinguliste

esindajate kuludest 26,25 tunni eest. Kostjale on osutatud õigusabi 4,5 h ulatuses tunnihinnaga 156

eurot (koos käibemaksuga) ja 21,75 h ulatuses tunnihinnaga 228 eurot (koos käibemaksuga).

45. Hageja hinnangul on võimalik, et kostja menetluskulud on osaliselt põhjendamatud. Hageja palub

kohtul hinnata kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Hageja juhib eraldiseisvalt kohtu

tähelepanu asjaolule, et kostja on käesoleva kohtuasja menetluses esitanud sisuliselt vaid ühe

menetlusdokumendi, s.o kostja vastuse hagile. Kostja vastuse lisade kogumise ajakulu põhjendatuse

hindamisel palub hageja arvestada, et lisade 1 ja 2 puhul on tegemist äriregistri väljavõtetega, lisa 6 on

käesoleva aasta e-kirjad hageja esindajaga ning lisad 3 – 5 e-kirjad S.L ja kostja vahel, millest lisa 3

on osaliselt juba hagiavaldusega esitatud. Asjaolu, et kostja on esitanud käesoleva maakohtu menetluse

jooksul vaid ühe sisulise menetlusdokumendi, on ilmselt ka põhjuseks, miks kostja esindajate

õigusabikulude kogusumma on pisut väiksem ja seda kusjuures vaid ca 1/3 võrra (võrreldes hageja

õigusabikulude summaga).

46. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohus

peab kontrollima kostja lepingulise esindaja menetluskulude põhjendatust. TsMS § 175 lg 1 alusel

mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja

menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt

Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). TsMS § 175 lg 1 esimese lause

kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust

hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire (vt Riigikohtu üldkogu 02.05.2017 otsus nr 3-2-1-134-16, p 56).

47. Kohus on seisukohal, et kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 228 eurot (koos

käibemaksuga) on käesolevas asjas ülemäärase suurusega. Kohus on seisukohal, et käesolev tsiviilasi

on oma olemuselt lihtne ja vähemahukas. Kohus ei pidanud kohaldama välisriigi ega Euroopa Liidu

õigust, asjas ei olnud vajalik määrata ekspertiise ega kuulata üle tunnistajaid. Seejuures hagejat

esindavad vandeadvokaadid on osutanud hagejale õigusteenust tunnihinnaga 150 eurot/tund

(käibemaksuta). Nimetatud asjaolusid arvestades on kohus seisukohal, et ka kostja lepingulise esindaja

mõistlik tunnitasu 21,75 h ulatuses ei ületa 150 eurot ilma käibemaksuta ehk 180 eurot/h koos

käibemaksuga.

48. Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja õigusabikulude ajaline maht on põhjendatud osaliselt.

Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja lepingulise esindaja poolt näidatud ajakulu 11.05.2023

mahus 4,5 h selgitusega „Kohtupraktika analüüs kinkelepingu eristamisest muudest lepingutest.“

Kohus leiab, et kohtupraktika analüüsi ei saa lugeda eraldi vastaspoole poolt hüvitatavaks toiminguks.

Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et õigusalast kvalifikatsiooni omava esindaja puhul eeldatakse

2-23-6226

valmisolekut õigusalase teenuse osutamiseks, mille hulka kuulub ka ülevaate omamine vajalikust

kohtupraktikast. Juhul, kui see osutub sõltuvalt asjast ebapiisavaks, on juristil võimalik küll tutvuda

vastava kohtupraktikaga täiendavalt, kuid ka siis ei saa seda kulu jätta menetluse vastaspoole kanda.

Kohus märgib, et kostja esindaja poolt näidatud ajakulu hagivastuse koostamiseks koos erinevate

analüüside ja kliendisuhtlusega moodustab niigi 16 h (kaks täispikka tööpäeva), mis kostja vastuse

mahtu ja sisu arvestades on kohtu hinnangul täielikult piisav selleks, et selle ajakulu sisse mahuks

vajadusel ka kohtupraktika analüüs. Seega vähendab kohus kostja lepingulise esindaja poolt näidatud

ajakulu 4,5 h võrra.

49. Muus osas ei pea kohus vajalikuks kostja lepingulise esindaja ajakulu vähendada. Seega peab

kohus kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 21,75 h, millele lisandub

kohtuistungi ajakulu vastavalt istungi kestusele 0,65 h. Kokku on kostja lepingulise esindaja

põhjendatud ja vajalik ajakulu seega 22,4 h (21,75 + 0,65). Kohus võtab arvesse ka seda, et hageja

lepinguliste esindajate ajakulu käesolevale menetlusele oli kokku ligi 3 korda suurem (koos kahe

lepingulise esindaja kohtuistungi ajakuluga kokku 62,55 h). Seega võrdluses hageja lepinguliste

esindajate ajakuluga (poolte lepinguliste esindajate töömahus ei ole tsiviilasja materjalide põhjal

võimalik tuvastada väga suuri erinevusi) saab kostja lepingulise esindaja ajakulu mahus 22,4 h pidada

mõistlikuks.

50. Kostja lepingulise esindaja õigusabi ajaline põhjendatud ajaline maht 22,4 h vastab kohtu poolt

mõistlikuks peetud lepingulise esindaja tunnitasu määra 180 eurot/h (koos käibemaksuga) arvestades

4032 eurole. Kohus määrab seega kostja menetluskulude rahalise suurusena kindlaks summa 4032

eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele märgib kohus TsMS §

177 lõike 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (4032 eurot) tuleb hagejal tasuda

kostjale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike

1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja

väljamõistmiseks jääb rahuldamata summas 1629 eurot (taotletud summa 5661 eurot – kohtu poolt

vajalikuks peetud summa 4032 eurot).

51. Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub kohtul vajadus kindlaks määrata hageja

menetluskulude rahalist suurust. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks

määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib

menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid

ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andres Suik, kohtunik

2-23-6226