3-23-429/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. oktoober 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-429

Haldusasi

X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 02.02.2023 tähtajalise

elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.2/48-1

tühistamiseks, Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks

vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X, esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-

Marita Alliksoo

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kohtuistung 06.09.2023

1. Jätta X. X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on

06.11.2023. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS §

52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib

apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS §

116 lg 6).

ASJAOLUD

1. X. X (kaebaja) on sündinud xx.xx.xxxx Venemaal ning ta on Venemaa Föderatsiooni

(Venemaa) kodanik. X. X esitas 10.06.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise

elamisloa taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 7 (välislepingu) alusel kui eestlane.

2. PPA keeldus 02.02.2023 otsusega nr 15.3-3.2/48-1 X. Xle tähtajalise elamisloa andmisest.

Tähtajalise elamisloa taotlus ei ole PPA hinnangul põhjendatud, kuna kaebaja ei ole tõendanud, et

ta on rahvuselt eestlane ja teda ei ole kasvatatud kui rahvuselt eestlast. Lisaks ei ole ta

täiskasvanueas elanud Eestis ega omandanud eesti keele oskust, millest saaks järeldada, et ta on

eestluse hilisemalt omandanud. Kaebaja selgitas taotluses, et tema emakeel on vene keel. PPA

möönab, et rahvus on enesemääratlemise küsimus. Kaebaja on abielus ja elab ning töötab

Venemaal ning temaga koos elavad tema abikaasa ja alaealised lapsed. Seetõttu ei rikuta tähtajalise

elamisloa andmisest keeldumisega kaebaja põhiõigust perekonna- ja eraelule. Asjaolusid kogumis

arvestades on tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine proportsionaalne. Kaebaja puhul ei ole

tuvastatud selliseid kaalukaid argumente, mis tingiksid erandina tähtajalise elamisloa andmise.

3. Tallinna Halduskohtule saabus 27.02.2023 X. X kaebus PPA 02.02.2023 tähtajalise elamisloa

andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.2/48-1 tühistamiseks, PPA kohustamiseks vaadata kaebaja

taotlus uuesti läbi.

KAEBAJA SEISUKOHAD

4. Kaebaja sugupuu koostati sellisel kujul eesmärgiga tõendada PPA-le kaebaja Eesti juurte

olemasolu. Sugupuus on toodud välja ainult eestlastest esivanemad, et anda parem ülevaade,

mismoodi on kaebaja esivanemad ennast läbi põlvkondade eestlasteks pidanud.

5. PPA ei ole arvesse võtnud, et kaebaja isa korduval sünnitunnistusel (väljastatud 2015. a) on

kaebaja vanaema Q. Q rahvuseks märgitud eestlane. Sama kinnitab kaebaja isa oma notariaalselt

kinnitatud selgitustes. Kaebaja isa selgituste kohaselt pidas tema ema Q. Q (sünd. xxxx.a) ennast

terve elu eestlaseks. Kaebajale teadaolevalt toimus arhiivis 1938. aastal tulekahju ning

dokumendid hävisid. Peale tulekahju hakati kandeid uuesti taastama. Sünnitunnistus on koostatud

alles 28.08.1939, Q. Q sündis xx.xx.xxxx. Lisaks oli G. G NSV Liidu Siseasjade

Rahvakomissariaadi

(NKVD) dokumendist nähtuvalt 24.07.1938 küüditatud. NKVD

dokumentides on G. G ennast nimetanud eestlaseks. Kui nimetatud sünnitunnituses olevad

rahvused ei oleks õiged, siis tekib küsimus, miks küüditati venelasi. Kaebajale pole teada, miks on

sünnitunnistusel ja abielutunnistusel samad algused ja kas need algused peaksid olema tavaliselt

erinevad.

6. Kaebajal puuduvad teadmised, et korduvalt väljastatavatel dokumentidel võiks andmeid muuta

vastavalt taotleja soovile või et neid saaks üldse muuta. Dokumendi ehtsuse kahtluse alla

seadmiseks ei piisa kellegi paljasõnalisest oletusest. Kaebaja korduv sünnitunnistus on väljastatud

2000.a, s.o 22 aastat tagasi ning kaebaja isa korduv sünnitunnistus 2015.a, s.o 8 aastat tagasi, mitte

vahetult enne elamisloa taotluse esitamist. Isegi juhul, kui originaalsünnitunnistuste puudumise

tõttu ei saanud PPA kindlaks teha, milline oli kaebaja ja tema isa rahvus sündides, pidi PPA võtma

arvesse, et kaebaja ja tema isa rahvus on eestlasena määratletud hiljemalt nimetatud kuupäevadel.

Kaebaja märkis enda rahvuseks eestlane juba siis, kui sai 18-aastasena esmakordse passi. Lisaks on

kaebaja rahvus märgitud eestlasena ka tema abielutunnistusel ning tema poja Y. Y sünnitunnistusel

(xxxx a).

7. Oluline originaaldokument on kaebaja isa rahvuselt eestlaseks olemise kohta kaebaja venna

sünnitunnistus, mis on välja antud aastal 1982.a, kus on kaebaja isa rahvuseks märgitud eestlane.

Seega on tõendatud kaebaja isa eestlaseks olemine ning ka kaebaja põlvnemine eestlasest.

8. Rahvus on määratlemata õigusmõiste seetõttu, et rahvuslik kuuluvus on iga inimese isikliku

identiteedi osa. Alates 1934.a kehtis Eestis rahvuse kindlaks tegemiseks eestis rahvusesse

kuuluvuse aluste määramise seadus, mille § 3 kohaselt loeti vanemate kahte rahvusesse kuuluvusel

lapsed kuuluvaks eesti rahvusesse, kui isa on Eesti rahvusest. Kaebaja isa on eestlane ning ema oli

venelane. Puudub mõjuv põhjus, miks kahelda asjaolus, et kaebaja on eestlane, kuna tema isa on

eestlane.

9. PPA ei ole arvestanud asjaolu, millises keskkonnas on isik(ud) ennast määratlenud eestlasena.

Kaebaja ja tema isa on ise otsustanud jääda Venemaal eestlaseks, kus neid nende rahvuse tõttu

2(9)

peetakse võõramaalasteks ja kannatanud välja kõik ebameeldivused, mis neile eestlaseks

olemisega on kaasnenud.

10. Samuti ei ole õige PPA analüüs kaebaja seotuse kohta Eestiga. Kaebaja isa on elanud Eestis

aastatel 1969-1973. Kaebaja vanaema elas alates 1969. aastast Eestis. Kaebaja vanavanaema W. W

(Q) suri Eestis xxxx. a vanadusse ning on maetud Raudi kalmistule. Neil kõigil oli Eestis

elamiseks seaduslik alus. Kaebaja on kindel, et tema suguvõsas on ka Eesti kodakondsusega

isikuid.

11. Kaebaja on PPA-le selgitanud, miks ta ei ole eesti keele oskust saanud kaasa oma

esivanematelt. Kaebaja vanavanaema, W. W suhtles eesti keeles, kuid kaebaja esivanemad elasid

NSV Liidu ajal, kus peale 1940. a oli peamiseks keeleks siiski vene keel. Ka koolides oli õppekeel

vene keel ning eestlastel tuli suhelda rohkem vene keeles. Kaebaja isa sündis paguluses Uuralis,

kus oli keelatud eesti keelt rääkida, kuid vanavanaema vahel salaja rääkis. Kuna kaebaja ema on

venelane ega oska eesti keelt, siis on loogiline, miks kaebaja emakeeleks on vene keel. Kaebaja

õpib eesti keelt. Samas võib keele ära unustada ka eestlane välismaale elama kolides, mis ei

tähenda, et ta ei ole eestlane.

12. Tõele ei vasta PPA väide, et kaebajal on Eesti kultuuriga vähe seoseid. Olgugi, et kaebajal pole

olnud elus palju võimalusi Eestit külastada seoses rahapuudusega, on kaebajal hulgaliselt mälestusi

ja esivanemate edasi antud jutustusi nende eludest eestlastena. Kaebaja on veetnud oma lapsepõlve

Eesti vanaema juures, millest on tal hulgaliselt mälestusi. Kaebaja esivanemad on maetud Eestisse.

Samuti on kaebajal Eestis sugulasi, kellega ta on ka suhelnud ning kellega suhtlemist soovib

jätkata.

13. Loogiline ei ole PPA mõttekäik, justkui oleksid venelased nõustunud ennast nimetama

eestlaseks lihtsalt selleks, et saada küüditatud. NKVD oli siiski professionaalne organisatsioon,

kelle tegevusi rahvuse tuvastamiseks võib pidada piisavalt usutavaks. NKVD toimikutele on

tuginenud ka nt T. T. oma 2021.a-l kaitstud doktoritöös teemal „Rahvuskuuluvuse tähendus riigi ja

üksikisiku perspektiivist Eestist Saksamaale 1941. aastal ümberasunute elulooliste andmete

põhjal“. Eesti riigi käitumine on reeturlik kõigi nende välismaal elavate inimeste suhtes, kes on

päritolust tulenevalt määratlenud ennast eestlastena, teinud seda vabal tahtel ja mistahes

mõjutustest puutumatul ajal. Mis põhjusel või ajendil otsustab eestlane asuda elama põhiseaduse

(PS) § 36 lg 3 alusel Eestisse, ei ole oluline. Ei saa olla etteheidetav, et kaebaja otsustas lahkuda

sealt, kus ta seni elanud on.

14. Kaebaja nõustub, et rahvuskuuluvuse tuvastamisel võib arvestada ka objektiivsete tunnustega.

Inimese enesemääramisõiguse tunnustamisel rahvuse määramisel saab lisaks põlvnemisele

arvestada nn objektiivsete asjaoludena: a) aega, millal on isik oma rahvuse määranud; b)

enesemääramise vormi ja püsivust; c) sotsiaalset keskkonda, milles isik on ennast määratlenud, aga

ka d) keeleoskust. Samas ei oma miski nimetatust õiguspäraselt suuremat tähendust. Erinevalt

kaebajast on samadest vanematest põlvnev kaebaja vend määratlenud ennast rahvuselt venelasena.

Ka tema esitas elamisloa taotluse, mille rahuldamisest vastustaja keeldus.

15. Meelevaldne on PPA järeldus, et kaebaja suguvõsas ei ole eesti keelt koduse keelena kasutatud,

kuivõrd see ei ole kaebaja isale ja ega kaebajale edasi kandunud. Sellest, et kaebaja isa teab eesti

keeles vaid mõnda sõna, ei saa automaatselt järeldada, et kaebaja isa ei ole eesti keelt rääkima

õppinud. Pigem on tegemist keelevahetusega, mille on tinginud suurema osa ajast venekeelses

keskkonnas elamine. Kaebaja isa on sündinud pagenduses. Statistikaameti andmetel 2017. aastal

oli Eestis vähemalt 24 000 inimest, kes pidasid ennast eestlaseks, kuid räägivad emakeelena hoopis

vene keelt. Seega ei saa kuidagi väita, et vene emakeelega inimesi ei saa pidada eestlasteks.

16. Siseministri 12.01.2017 määrus nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning

pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“

3(9)

(edaspidi: määrus nr 7) ei näe ette õigusaktina ette, et rahvusesse kuulumist peaks tõendama

millegi muu, kui dokumentidega. Kohatu on öelda isikule, kelle üks vanem ja vanavanem on

dokumentaalselt tõendatult olnud eestlane, et ta ei ole eestlane, kuna ta ei räägi eesti keelt.

Vastustaja ei ole tuvastanud, et kaebaja oleks „eestluse vaimule“ võõras või viljeleks mõnda muu

kultuuri vaimu.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

17. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. PPA on kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse

menetlemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VMS norme.

PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel kaalunud piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja

kooskõlas seadusega isikute huve ning langetanud õiguspärase otsuse. PPA on otsuse tegemisel

lähtunud ka asjakohasest kohtupraktikast.

18. PPA asus otsuse punktis 10 seisukohale, et menetluses esitatud dokumentide pinnalt ei saa

tõsikindlalt väita, et kaebaja on rahvuselt eestlane, sest esitatud dokumentide põhjal võib kaebaja

olla rahvuselt nii eestlane kui venelane. Kaebaja isa on esitatud dokumentidest nähtuvalt rahvuselt

eestlane ning kaebaja ema rahvuselt venelane. On arusaadav, miks kaebaja soovib taotletud alusel

tähtajalist elamisluba saada, kuivõrd kaebaja on haldusmenetluses öelnud, et soovib sõja pärast

Venemaalt ära minna. Samas ei ole kaebaja olenemata sellest, et ta väidetavalt tunneb ennast kui

rahvuselt eestlane ning seda lapsest saati, midagi omaltpoolt teinud, et olla päriselt Eestiga seotud

ning olla päriselt eestlane, mitte ainult enesemääratlusena dokumentidel. Rahvus ja rahvusesse

kuulumine on seotud rahvusidentiteedi ja rahvusliku enesemääratlusega, mis on ühiskondlikud

nähtused, kuid rahvuskuuluvuse määratlemisel on olulised nii objektiivsed kui ka subjektiivsed

tunnused.

19. PPA ei saa tähtajalise elamisloa taotluse menetlemisel piirduda ainuüksi sünnitunnistusel

olevate andmetega, vaid sünnitunnistust tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega. Seaduse mõtteks

ei ole anda elamisluba sisserände piirarvu arvestamata neile, kes ei ole tegelikult eestlased.

20. PPA on arvestanud kaebaja esitatud korduvate dokumentidega, kuid korduvale dokumendile

märgitavaid andmeid on võimalik ka muuta, mistõttu ei saa dokumentides märgitut õigeks lugeda.

Ei ole selge, millisel alusel on rahvused korduvalt väljastatud dokumentidel määratletud. PPA ei

ole otsuse tegemisel lähtunud üksnes dokumentides, millel on rahvused märgitud, vaid arvestanud

asjaolusid kogumis.

21. PPA hindab asjaolusid kogumis ning kaebaja isa notariaalselt kinnitatud ütlustel ei ole

suuremat kaalu kui muudel menetluses kogutud tõenditel. PPA on punktis 10 ära märkinud kaebaja

isa 25.11.2022 avalduse.

22. Kuigi rahvus on enesemääratlemise küsimus, siis ei saa ainuüksi suguvõsa liinis eestlase

olemasolu anda kaebajale õigust nimetada ennast eestlaseks, kellel on seeläbi õigus asuda Eestisse

elama. Seetõttu ei oma võrreldes teiste tõenditega, kuidagi suuremat kaalu tõsiasi, et kaebaja

sugupuus on end eestlaseks nimetanud isikuid ning ka kaebaja ise peab ennast rahvuselt eestlaseks.

Ka kohtupraktikas on kinnitust leidnud seisukoht, et PS § 36 lg-le 3 tuginemiseks ei piisa sellest, et

isik määratleb end ise eestlasena. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka teatud objektiivsed

kriteeriumid. Seaduse mõttega ei ole kooskõlas väljastada elamisluba neile, kes ei ole tegelikult

eestlased.

23. Menetluse käigus esitati tõend, kus kaebaja isa rahvuseks on märgitud eestlane. Vastustaja ei

nõustu, et kaebaja isa rahvuselt eestlaseks olemine tõendab seda, et kaebaja on eestlane. Ka kaebaja

isa puhul on rahvus enesemääratluse küsimus ning ta on võinud ennast määratleda dokumendil

eestlasena, kui ta seda on soovinud. Ainuüksi see, et kaebaja põlvneb isikust, kes peab ennast

rahvuselt eestlaseks, ei tähenda, et kaebaja on automaatselt samuti rahvuselt eestlane ning seda

isegi siis, kui ta ennast samuti rahvuselt eestlasena määratleb. PPA ei hinda rahvusesse kuuluvust

4(9)

nii kitsalt, et piisab vaid põlvnemisest, vaid juurde tuleb vaadata ka asjaolusid, mis saaks

rahvuskuuluvusele mõju avaldada.

24. Kaebaja teised lapsed on sündinud peale xxxx.a, mistõttu PPA soovis näha ka dokumente, mis

on hiljem kui xxxx.a välja antud, kuid kaebaja ei soovinud PPA-le neid dokumente esitada (vt ka

Tallinna Ringkonnakohtu 30.08.2019 otsus nr 3-19- 492, punktid 10–11, Tallinna Ringkonnakohtu

17.10.2019 otsus nr 3-19-184, punkt 12).

25. Vastustaja nõustub kaebajaga, et oluline on ka see, millises keskkonnas on kaebaja ennast

määratlenud eestlasena. Vastustaja ei nõustu sellega, et kui kaebaja määratleb ennast rahvuselt

eestlasena Venemaal elades, siis tulebki teda rahvuselt eestlaseks pidada. PPA on põhjendatult

arvestanud sellega, et kaebaja on sündinud Venemaal, seal hariduse omandanud ning töötab siiani

Venemaal, olles ise Venemaa kodanik. Lisaks on kaebaja emakeeleks vene keel. Seega tuleb

arvestada keskkonda, kus kaebaja on üles kasvanud, sest ka see avaldab mõju rahvuskuuluvusele.

26. Kuigi kaebaja isa on ennast määratlenud rahvuselt eestlasena ning elanud ka Eestis aastatel

1969-1973, siis ei ole kaebaja isa eesti keelt rääkima õppinud ega ole ka hilisemas elus Eestisse

elama asunud. Ka kaebaja on haldusmenetluse käigus selgitanud, et tema isa teab üksikuid

eestikeelseid sõnu, kuid omavahel suheldakse vene keeles. Kuigi kaebaja isa on ennast pidanud

eestlaseks, siis pigem oli ka selle puhul tegemist enesemääratlusega ning muud objektiivsed

tunnused seda ei toeta. Kuigi dokumentide põhjal on näha, et rahvuselt eestlasena on ennast

mitmed põlved pidanud (kaebaja isa, vanaema, vanavanaema), siis eesti keelt koduse keelena ei ole

räägitud. Seetõttu ei ole eesti keele oskus kandunud ka kaebaja isale edasi ning seetõttu ei oska ka

kaebaja eesti keelt. Kuna eesti keele oskus ei ole kaebaja vanavanemate kaudu edasi kandunud

kaebaja isale ning seega ka kaebajale, siis ei ole võimalik väita, et kaebajat oleks kasvatatud

eestluse vaimus. Nii oluline tunnus nagu seda on keeleoskus, ei ole põlvest põlve edasi kandunud.

Väidetavalt õpib kaebaja käesoleval ajal eesti keelt, kuid antud hetkel ei tee eesti keele õppimine

kaebajast rahvuselt eestlast. Sotsiaalne keskkond, kultuuriidentiteet ning ka keeleoskus saavad

rahvuskuuluvusele mõju avaldada ning eelnevat arvestades saab asuda seisukohale, et kaebaja ei

ole rahvuselt eestlane. Olenemata sellest, et NSV Liidu ajal võis eesti keele rääkimine olla

raskendatud, siis kodus olles said inimesed ikkagi rääkida selles keeles, milles sooviti. Eelnevast

saab järeldada, et kes soovisid, need leidsid võimaluse rääkida eesti keelt, et keeleoskus ei kaoks

ära. Kui kodune keel on vene keel, siis võibki eesti keele oskus ära kaduda. Tegemist on inimeste

vaba tahtega, kas nad soovivad hoida oma eesti keele oskust või lasevad ennast elukeskkonnast

mõjutada. Põhiliselt keele kaudu antakse edasi rahvuse tunnetus.

27. PPA ei ole eitanud ega kahtluse alla seadnud, et kaebaja võis lapsena Eestis olla, kuid PPA-l

tuleb tähtajalise elamisloa andmise üle otsustamisel selgitada välja, kas kaebaja on tähtajalist

elamisluba taotledes rahvuselt eestlane. See, et kaebaja on lapsepõlves Eestis viibinud ning

kaebajal on ka sugupuus rahvuselt eestlasi, ei tähenda, et kaebaja ise antud hetkel on rahvuselt

eestlane. Kaebajal ei ole olnud takistusi õppida eesti keelt ja kultuuri, kuid ta ei ole seda teinud.

Kaebaja on käinud Eestis vaid lapsepõlves ning seejärel alles PPA-le tähtajalist elamisloa taotlust

esitades. Eelnev ei veena selles, et kaebaja oleks rahvuselt eestlane ning kaebajal ei ole erilist seost

Eestiga.

28. Kaebaja ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele ning talle tähtajalise elamisloa

andmisest keeldumine on põhjendatud. Välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust saada Eestis

elamisluba.

KOHTU PÕHJENDUSED

29. Kaebajat ei saa määratleda eestlasena, kellel on õigus saada tähtajaline elamisluba Eestisse

elama asumiseks. PPA on põhjendatult kaebaja rahvuse määratlemisel tuginenud mh kaebaja

väidetele, ning nendest tulenevalt ei ole kaebajat kasvatatud kui rahvuselt eestlast. Lisaks ei ole

kaebaja elanud täiskasvanueas Eestis ega omandanud isegi mitte väga algelist eesti keele oskust,

5(9)

millest saaks järeldada, et taotleja on eestluse hilisemalt omandanud. Vaidlustatud otsuses võttis

PPA õigesti aluseks kaebaja esitatud väited ja seisukohad ning hindas neid koosmõjus esitatud

tõenditega.

30. Määruse nr 7 § 25 lg 1 sätestab, et Eesti rahvusest taotleja, kes soovib enda suhtes sisserände

piirarvu kohaldamata jätmist, esitab lisaks käesolevas määruses sätestatud tähtajalise elamisloa

taotlemisel nõutud dokumentidele enda eesti rahvusesse kuulumist tõendava dokumendi.

Dokument peab sisaldama andmeid taotleja või tema vanema või vanavanema rahvuse kohta

(määruse nr 7 § 25 lg 2). Kui taotleja esitab dokumendi oma vanema või vanavanema eesti

rahvusesse kuulumise kohta, lisab ta dokumendi, mis tõendab taotleja põlvnemist nimetatud eesti

rahvusest isikust (määruse nr 7 § 25 lg 3).

31. Vaidlust ei ole, et kaebaja sündis xx.xx.xxxx Venemaal ning on Venemaa kodanik (dtl 98).

Kaebaja esitas PPA-le enda 05.12.2000 väljastatud korduva sünnitunnistuse koopia, kuhu oli tema

isa rahvuseks märgitud eestlane ja ema rahvuseks venelane (dtl 99); enda abielutunnistuse koopia

(abielu sõlmiti xx.xx.xxxx, dtl 100), kus kaebaja rahvuseks oli märgitud eestlane ja kaebaja

abikaasa rahvuseks venelane; Q. Q (sünd. xx.xx.xxxx) 26.10.2021 väljastatud korduva

sünnitunnistuse koopia, kus G. G ja V. V rahvusteks oli märgitud venelane (dtl 101); W. W (sünd.

xx.xx.xxxx) 26.10.2021 väljastatud korduva sünnitunnistuse koopia, kus K. K ja H. H rahvusteks

oli märgitud venelane (dtl 102). Eelnevate tõendite alusel võib kaebaja olla nii eestlane kui

venelane. Ka kaebaja isa võib esitatud tõendite alusel olla nii eestlane kui venelane. Tuginedes

eelevatele andmetele ja esitatud tõenditele, leiab kaebaja, et tal on õigus asuda elama Eestisse kui

rahvuselt eestlane, kuivõrd määrusest nr 7 ei tulene muid nõudeid oma eestluse tõendamiseks.

32. Kohus nõustub kaebajaga, et määruse nr 7 tõlgendamisel tuleb arvestada eelkõige kirjalike

tõenditega. Samas on määruse nr 7 tõlgendamiseks välja kujunenud järgnev kohtupraktika. PS § 36

lg 3 järgi on eestlastel alati õigus Eesti Vabariiki elama asuda. Kohtupraktikas on leitud, et tuleb

eristada kodakondsust ja rahvust. PS § 36 lg-s 3 sätestatud põhiõigus on seotud just eestlaseks

olemise (nn eestlaseõigus), mitte kodakondsusega. Samas ei ole õigusaktides täpsustatud, keda

määratleda eestlasena ja keda mitte. Rahvuskuuluvuse määratlemisel on olulised objektiivsed ja

subjektiivsed tunnused. PS § 36 lg-le 3 tuginemiseks ei piisa sellest, et isik määratleb end ise

eestlasena. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka teatud objektiivsed kriteeriumid. Seaduse

mõttega ei ole kooskõlas väljastada elamisluba neile, kes ei ole tegelikult eestlased.

Rahvuskuuluvuse määratlemise objektiivsed kriteeriumid on erinevad ja neid tuleb hinnata

kogumis. Seejuures võivad kõne alla tulla eesti keele oskus, põlvnemine eestlasest, aga ka eesti

juurte olemasolu, kodakondsus ja kultuurilised tegurid, näiteks emotsionaalne side Eestiga,

kultuuriline ja sotsiaalne seotus ning haridus (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2019

kohtuotsus haldusasjas nr 3-19-184).

33. Ka haldusasjas nr 3-22-2413 selgitas Tallinna Ringkonnakohus 08.12.2022 määruse p-s 12 et: „

…/…/isiku rahvuskuuluvuse määratlemisel tuleb hinnata rahvuskuuluvuse objektiivseid tunnuseid

kogumis …/…/ Määruse nr 7 § 25 tuleb seega tõlgendada selliselt, et see nõuab lähtumist isiku

päritolu osas vanemate ja vanavanemate rahvuskuuluvuse kohta esitatud tõenditest, kuid PPA-l

tuleb täiendavalt hinnata muid objektiivseid asjaolusid, paludes vajadusel esitada taotlejal muid

asjakohaseid tõendeid (Tallinna Ringkonnakohtu 30.08.2019 otsus nr 3-19-492, p-d 8–10;

17.10.2019 otsus nr 3-19-184, p-d 11–12). Viimati nimetatud lahendis leidis ringkonnakohus, et

kui taotleja vanavanem on määratlenud end eestlasena, ei tähenda see, et ka taotlejat tuleb pidada

automaatselt eestlaseks. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka muud objektiivsed kriteeriumid

peale eestlasest põlvnemise. Seaduse mõtteks ei ole anda elamisluba sisserände piirarvu

arvestamata neile, kes ei ole tegelikult eestlased. Eestlaseks olemist kinnitavad tihe emotsionaalne,

kultuuriline, ajalooline või sotsiaalne side Eestiga (Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2019 otsus nr

3-19-184, p 15). Eelnevast tulenevalt ei saa nõustuda kaebajaga, et kuivõrd ta on esitanud määruse

nr 7 §-s 25 nimetatud dokumendid, ei saanud PPA elamisloa andmisest keelduda ega arvestada

6(9)

otsuse tegemisel ka muid asjaolusid, nt kaebaja keeleoskust, kultuurilist, emotsionaalset ja

sotsiaalset sidet Eestiga. Eesti rahvusele tuginedes välismaalasele tähtajalise elamisloa andmine ei

ole seotud ainult sellega, kuidas kaebaja ennast ise määratleb, vaid see põhineb ka sellel, kuidas

kaebaja vanem või vanavanem on ennast määratlenud, millised andmed isiku rahvuse kohta

nähtuvad tema sünnitunnistuselt ning kas tulenevalt eelnevatest asjaoludest eraldiseisvalt või

kogumis saab taotleja olla rahvuselt eestlane. Kohus hindab järgnevalt, kas kaebaja on välja toonud

asjas muid objektiivseid asjaolusid, millest nähtuvalt oleks vastustaja saanud järeldada, et kaebaja

on eestlane.

34. Kaebaja sündis aastal xxxx ning kohtule teadaolevalt määratleti Nõukogude Liidus

sünnitunnistusel isiku rahvus automaatselt tema isa järgi. Nii sai kaebajale sünnitunnsitusel

rahvuselsk eestlane ning seda tema vanemate tahtest sõltumata. Täiskasvanuna aga on inimesel

õigus määratleda ise oma rahvust. Kaebaja vastas PPA täiendavatele küsimustele vene keeles (dtl

119, 121-128,130-134) ning tõi välja järgneva: kaebaja reisis enne 1991.a palju, kuid pärast

viisade kehtestamist ei olnud võimalik raha puudumise tõttu reisida. Hiljuti raha saamisel otsustas

kaebaja Venemaalt lahkuda ning alaliselt Eestisse kolida, mistõttu esitas taotluse kodakondsuse

saamiseks. Kaebaja armastab Eestit ning on ammu Eestis elamisele mõelnud. Eestis on sugulasi,

kuid ei suhtle nendega. Kaebaja määratleb end eestlasena päritolu tõttu. Kaebaja isa on eestlane ja

kaebaja hinnangul tuleb päritolu isalt. Kaebaja isa kinnitas, et nad on eestlased. Kaebaja teadis, et

eestlasi küüditati ning tapeti nagu praegusel ajal ukrainlasi. Kui kaebaja esimese passi 18- aastaselt

sai, oli passi märgitud rahvusena eestlane. Abielludes ja uue passi saamisel ei märgitud passi

rahvust. Kaebaja mäletab, et lapsepõlves Eestis vanaemasid külastades toiduküllust ning õues

mängides laste lahkust (dtl 133). Pärast sõja algust soovis kaebaja perega Venemaalt kiiresti

lahkuda. Kaebaja jaoks on elu Venemaal väga ohtlik, ta ei soovi seal elada, riigile makse maksta

ning osaleda riigi arengus. Eesti on olnud kaebaja jaoks lapsest saadik riik, kus ta soovib elada.

Kaebaja soovib maksta makse Eesti riigile, õppida ära eesti keele ning õppida tundma kultuuri,

panustada Eesti riigi arengusse ning kasvatada lapsi Eesti patriootideks. Kaebaja ei toeta Ukraina

sõda ja soovib seetõttu koheselt koos perega asuda Eestisse elama (dtl 134).

35. Eelnevad kaebaja selgitused kinnitavad vastustaja seisukohta, et kaebaja ei ole tõendanud oma

eestlust ning teda ei ole kasvatatud kui rahvuselt eestlast. Eestlaseks võiks pidada Eestist lahkunud

isiku järeltulijaid, kelle vanavanemad ja vanemad või üks vanematest on eestlane ning keda on

kasvatatud viisil, et isik vaatamata oma kodumaale tunneks, et ta on rahvuselt eestlane. Üksnes

asjaolu, et kaebaja sünnitunnistusel ja sealt edasi abielutunnistusel on märgitud rahvuseks eestlane,

ei veena ka kohut selles, et kaebaja määratleb end ise eestlasena. Asja materjalidest ja kaebaja

selgitustest võib pigem järeldada, et kaebajate esivanemad on soovinud end siduda Venemaa ja

Vene rahvusega. Kaebaja kirjeldas asjaolusid, mida ta mäletab lapsepõlvest ning väited seostuvad

üksnes Eesti majandusliku olukorraga (nt Eestis oli palju süüa). Kaebaja ei ole välja toonud, et talle

oleks õpetatud ning ta tunneks Eesti kultuurilugu, eesti keelt, tavasid jne. Piisavaks ei saa lugeda

asjaolu, et väidetavalt tunneb kaebaja Eesti ajalugu, kuivõrd kaebaja on kirjeldanud üksnes oma

esivanemate represseerimist ning venelaste poolt vangistamist, mis on väga väike osa Eesti

ajaloost. Eelnevast ei järeldu, et kaebajat oleks kasvatatud kui eestlast, kuivõrd ka kaebaja isa ei

oska väidetavalt eesti keelt, ega kanna edasi eestlasele omaseid kombeid jne.

36. Kohus ei nõustu kaebaja etteheitega, et keeleoskus ei ole eestluse juures oluline. Eestis elab

praegusel ajal palju Venemaa kodanikke, kes ei soovi eelkõige keele mittetundimise tõttu

integreeruda Eesti ühiskonda, õppida eesti keelt ning tarbida Eesti kultuuriruumi jne1. Seega

tugines PPA õigesti hinnangule, et keeleoskus on oluline näitaja eestluse hindamisel.

37. Kaebaja soovis kohtuistungi korraldamist eelkõige selleks, et tõendada oma eesti keele oskust

(dtl 275). Kohus määras kohtuistungi aja ligi 5- kuulise etteteatamisega, et kaebaja saaks vajadusel

1 Vt - https://www.err.ee/1609000364/uuring-vahem-kui-kolmandik-venekeelsetest-elanikest-maaratleb-end-

ainult-venelastena (25.09.2023).

7(9)

eesti keelt täiendavalt õppida. 06.09.2023 toimunud kohtuistungil ei rääkinud kaebaja eesti keeles

ega saanud aru isegi kohtu korduvast küsimusest: „Kas kaebaja oskab eesti keelt?“ Kaebaja ise

kinnitas, et ei mõista, mida tähendab „eesti keel“. Eelnevast saab üheselt järeldada, et kaebaja ei

oska eesti keelt A1 tasemel ning oskab ehk vaid mõnda eestikeelset lauset enda kohta. Seega saab

väita, et kaebaja jaoks ei ole eesti keele omandamine olnud oluline. Kohus peab paljasõnaliseks ka

kaebaja haldusmenetluses väljendatut, et ta soovib saada eestlaseks, siduda end Eestiga ning

kasvatada lapsi Eesti patriootideks. Arvestades, et kaebaja soovib osta Eestisse saabumisel

kinnisvara, näitab, et kaebajal oli ka varasemalt võimalus tulla majanduslikus mõttes Eestisse

elama, kuid Eestisse saabumise vajadus ilmnes alles peale Ukraina sõja algust. Kui kaebaja oleks

tundud Eestiga sidet, oleks ta kindlasti leidnud võimalusi Eestis täiskasvanuna külastada, kuid tegi

seda peale lapsepõlve alles seoses elamisloa taotluse esitamisega nüüd. Väited rahapuudusest ei

tundu sedavõrd pika aja kohta tõsiseltvõetavad, kuivõrd ka kaebaja elukoht Venemaal oli Eestile

lähedal. Kaebaja väited viitavad eelkõige sellele, et kaebaja soovib oma perega Venemaalt lahkuda

käimasoleva sõja tõttu, mis eeldatavalt puudutab tänasel päeval igat Venemaa elanikku mh ka

majanduslikus mõttes. Seetõttu ei tundu usutavatena ka kaebaja väited osas, et ta soovib oma lapsi

kasvatada eestlasteks, kuivõrd kaebaja laste isa on venelane ning kaebaja ei ole kirjeldanud,

millisel viisil ta lastes eestlust tahab kasvatada, arvestades, et kaebaja ise ei oska eesti keelt ega tea

eestlaste kombeid, ei tunne kultuuri jne.

38. Tõesed võivad olla kaebaja väited, et tema vanavanemad on maetud Eestisse ning tal on

jätkuvalt Eestis sugulased. Samas toob kaebja välja, et ta ei ole suhelnud Eestis elavate sugulastega.

39. Kaebaja on tuginenud oma kaebuse väidetes professor M. E teadustööle, mida on kohtud

korduvalt käsitlenud erinevates lahendites (vt nt haldusasjad nr 3-19-184, nr 3-19-492). Nimetatud

teadustööle tuginedes on kohtud välja toonud, et rahvusidentiteedi määratlemise võimalike

viisidena välja toonud keele, kodakondsuse, tuumväärtused ja vereliini. Vereliini pidi enamik

Euroopa rahvaid üldiselt identiteeti ei määratle, kuid rahvuslikke juuri tunnustatakse identiteedi

võimaliku tunnusena, isegi kui keeleoskus ja kodakondsus puuduvad. Identiteedi määratlemise

kultuurilisteks teguriteks on n-ö identiteedi tuumväärtused, mis väljenduvad huvis ja tihedas

kokkupuutes eesti kultuuriga. Rahvuslik identiteet vajab lisaks enesemääratlusele kogukonna

tunnustust. Eesti rahvuslikku identiteeti on traditsiooniliselt mõistetud üsna keelekeskselt ehk

ühiskond on rahvuslikku identiteeti määratlenud kitsalt. Eelnev kinnitab, et rahvusesse kuulumine

ei ole seotud üksnes enesemääratlusega, vaid ka sellega, kuidas vanemad ja vanavanemad on end

määratlenud, missugused andmed nähtuvad sünnitunnistustelt, kas asjaolusid eraldiseisvalt või

kogumis hinnates saab taotleja olla rahvuselt eestlane. Iseenesest võib eestlaseks pidada ka

välismaalast, kes on pikka aega Eestis elanud, võtnud omaks Eesti kultuuri ja keele ning soovib

kanda Eesti kultuuriruumi ja põhiseadusliku korra alusväärtusi. Samuti isikuid, kelle esivanemad

on Eestist välja rännanud, kuid kes kasvatavad oma lapsi eestluse vaimus. Kohus nõustub

vastustajaga, et vaatamata kaebaja eesti juurtele, ei ole kaebaja haldusmenetluses ega

kohtumenetluses välja toonud, et tal oleks välja kujunenud eesti identiteet ja teda oleks kasvatatud

eestluse vaimus. Samuti ta ei ole soovinud täiskasvanu eas end Eestiga siduda. Mittekohane on

kaebaja võrdlus Kanadas, Austraalias, Rootsis või mujal riigis elavate eestlastega, kuivõrd

avalikest teabeallikatest nähtub, et nimetatud riikides pühendavad inimesed väga suurt tähelepanu

eestluse, sh kulutuuri, kommete jne hoidmisele2. Kaebaja on asja juurde esitanud tõendina

väljavõtte peaminister Kaja Kallase blogist eestluse kohta (dtl 276-278). Ka käsitletud blogis toob

peaminister kogumis välja mõtte, et eestlus tähendab eelkõige rahvuslikku kuuluvust, uhkust oma

rahva üle ning mh ka keeleoskust.

40. Kaebaja on sündinud, kasvanud, koolis käinud, töötanud Venemaal. Igati on näha, et kaebaja

side Venemaaga on olnud sünnist peale primaarne ja ta on end soovinud näha venelasena ning

2 Vt nt - https://eesti.org.au/, https://globalestonian.com/et/toronto-eesti-maja,

https://sverigeesterna.se/tag/stockholmi-eesti-maja/ (25.09.2023)

8(9)

elada Venemaal. Kaebaja ei ole otsinud enne kõnealust elamisloataotlust Eestis elu- ega töökohta.

Seetõttu ei näe kohus kaebajal nii erilist seost Eestiga, et kaebajat saaks pidada eestlaseks.

41. Kohtu hinnangul saab kaebaja seisukohtadest järeldada, et kaebaja esitatud elamisloa taotluse

eesmärgiks on eelkõige lahkuda Venemaalt sõja tõttu, mis ei ole aluseks elamisloa väljastamisel

kaebaja taotletud tingimustel.

42. Vaidlustatud otsuses on PPA välja toonud, et taotlus jäeti rahuldamata põhjusel, et kaebaja ei

ole tõendanud, et ta on rahvuselt eestlane ja teda ei ole kasvatatud kui rahvuselt eestlast. Kaebaja ei

ole täiskasvanueas Eestis elanud ega omandanud eesti keele oskust. PPA selgitused eestluse

määratlemisest ning eestlaseks olemise tõendamisest on kohtu hinnangul põhjendatud ning

tegemist ei ole üksnes ametniku subjektiivse arvamusega. Kohus peab võimalikuks, et kaebaja

esivanemad pidasid end eestlasteks, kuid kaebajat ei ole kasvatatud eestluse edendamise vaimus

ing täiskasvanueas ei ole kaebaja ise ennast eesti rahvaga sidunud.

43. VMS § 123 punkti 2 kohaselt keeldutakse isikule tähtajalise elamisloa andmisest, kui

välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. Kaebaja ei vasta VMS § 201 ja

määruse nr 7 §-i 25 tingimustele, mistõttu on PPA vaidlustatud otsus õiguspärane. Kohus jätab

kaebuse tühistamis- ning kohustamisnõudes rahuldamata.

44. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende

endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)