2-20-5167/243 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu

Määruse tegemise aeg ja koht 06.10.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-5167

Kohtuasi

C avaldus lapse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja

osaliselt avaldajale üleandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.04.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Y määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja C (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Harry Ots

Puudutatud isikud

1) Q (isikukood XXXXXXXXX), riigi õigusabi korras

esindaja vandeadvokaat Meelis Masso

2) Y (isikukood XXXXXXXXX)

3) Tallinna linn (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu),

lepinguline esindaja MP

4) Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu),

lepinguline esindaja MP

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 28.04.2023 määrus muutmata.

2. Jätta Y määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi

õigusabi korras määratud lapse esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi

kanda.

2-20-5167

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. C (ema) esitas 06.04.2020 Harju Maakohtule avalduse tema ja Y (isa) ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks Q (laps) suhtes ning ainuhooldusõiguse üleandmiseks emale. Hiljem muutis ema

oma avaldust, taotledes vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja hooldusõiguse

osalist üleandmist emale lapse elukoha, hariduse ja tervise valdkondades.

2. Avalduse kohaselt lõpetas Harju Maakohus 17.11.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-56538

vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes osaliselt ja andis ainuhooldusõiguse lapse

viibimiskoha määramise küsimuses üle isale. Laps elas alates 14.08.2014 isa juures. Ema elas

välismaal, kuid kohtus ja suhtles lapsega aeg-ajalt. 26.03.2020 teatas laps emale ning ema

omakorda politseile, et isa kasutab lapse suhtes vägivalda, mille tulemusena viidi laps

turvakodusse ja isa suhtes alustati kriminaalmenetlust. Ema taotlusel tegi Harju Maakohus

04.05.2020 esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse, millega andis ajutiselt kuni asjas tehtava

lahendi jõustumiseni ainuotsustusõiguse lapse viibimiskoha määramisel Eesti Vabariigi piires

isalt üle emale. Ülejäänud osas säilis vanemate ühine hooldusõigus. Alates 05.05.2020 on laps

elanud ema juures Eestis.

3. Maakohus rahuldas 22.11.2021 määrusega ema avalduse osaliselt, lõpetades vanemate ühise

hooldusõiguse lapse suhtes osaliselt ja andes emale üle ainuhooldusõiguse lapse elukoha

määramise küsimuses Eesti Vabariigi piires. Ülejäänud osas säilis vanemate ühine

hooldusõigus. Isa esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse.

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 07.10.2022 määrusega maakohtu määruse osas, milles

maakohus lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse ja andis emale üle ainuhooldusõiguse

lapse elukoha määramise küsimuses Eesti Vabariigi piires. Tühistatud osas saatis

ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu 22.11.2021 määrus jõustus

osas, milles maakohus jättis rahuldamata ema taotluse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja

emale ainuhooldusõiguse üleandmiseks lapse hariduse ja tervise küsimustes. Ringkonnakohtu

määruse kohaselt ei saanud ema pöörduda kohtusse avaldusega perekonnaseaduse (PKS) § 137

alusel vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, kuna vanemate ühine hooldusõigus oli juba

lõpetatud. Emal tulnuks selle asemel esitada avaldus vanemate ühise hooldusõiguse

taastamiseks PKS § 1231 lg 3 alusel või hooldusõiguse üleandmiseks emale PKS § 138 lg 1

alusel. Ringkonnakohus selgitas, et asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul välja selgitada,

mis on ema avalduse eesmärk, ning selgitada talle PKS § 1231 lg-st 3, PKS § 138 lg-st 1 ja

PKS §-st 119 tulenevaid võimalusi taotleda vastavalt kas vanemate ühise hooldusõiguse

taastamist, ainuhooldusõiguse osalist või täielikku üleandmist emale või otsustusõiguse

andmist emale konkreetses üksikküsimuses.

5. Seega jäi pärast ringkonnakohtu määruse tegemist lapse hariduse ja tervise küsimustes

kehtima vanemate ühine hooldusõigus. Lapse viibimiskoha määramise küsimuses jäi kehtima

Harju Maakohtu 17.11.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-56538 määratud isa

ainuhooldusõigus, mille täitmine oli ajutiselt peatatud maakohtu 04.05.2020 esialgse

2-20-5167

õiguskaitse määrusega selliselt, et ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha määramise küsimuses

Eesti Vabariigi piires oli emal.

6. Asja uuel läbivaatamisel esitas ema maakohtule 24.11.2022 täpsustatud avalduse.

Ema taotles temale ainuhooldusõiguse üleandmist lapse viibimiskoha määramise küsimuses

PKS § 138 lg 1 alusel selliselt, et otsustusõigus ei oleks piiratud Eesti Vabariigiga.

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Maakohus rahuldas ema avalduse 28.04.2023 määrusega (vaidlustatud määrus) osaliselt,

andes isalt emale üle ainuhooldusõiguse lapse peamise elukoha määramise küsimuses

Eesti Vabariigi piires ja lapse välisriiki reisimise küsimuses. Ülejäänud lapse viibimiskoha

määramise küsimuses (st lapse välisriiki elama asumine seoses edasiõppimisega) taastas

maakohus vanemate ühise hooldusõiguse. Maakohus tühistas 04.05.2020 esialgse õiguskaitse

määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud alates vaidlustatud määruse jõustumisest.

8. Maakohus tuvastas, et vanematel on erimeelsused lapse peamise elukoha määramise

küsimuses, lapse välisriiki reisimise küsimuses ja küsimuses, kas laps võiks pärast põhikooli

lõpetamist seoses edasiõppimisega asuda elama välisriiki. Maakohtu hinnangul on lapse

peamise elukoha määramise küsimuses Eesti Vabariigi piires täidetud PKS § 138 lg-s 1

sätestatud eeldused hooldusõiguse üleandmiseks emale. Võrreldes 2014. a kohtumäärusega,

millega lapse viibimiskoha osas anti ainuhooldusõigus isale, on asjaolud oluliselt muutunud.

Toona elas ema välismaal ning laps Eestis isa juures. Nüüd elab ema alaliselt Eestis. Laps on

alates 05.05.2020 elanud ema juures. Lapsel läheb koolis hästi ja tema tervis on paranenud.

Lapse elamistingimused ema juures on sobivad. Lapse ütluste kohaselt soovib ta elada ema

juures. Laps on valmis isaga suhtlema, kuid kardab isa ning ei soovi isa juurde jääda pikemaks

ajaks ega ööseks. Laps oli maakohtu määruse tegemise ajal 12-aastane ning oli maakohtu

hinnangul võimeline ise oma tahet väljendama. Maakohus leidis, et lapsel puudub isaga

lähedane ja usalduslik suhe, mistõttu ei vasta isaga elamine tema huvidele. Ema on maakohtu

hinnangul sobiv ja võimeline lapse elukoha määramise küsimuses hooldusõigust teostama.

9. Lapse välisriiki reisimise küsimuses on vanemate vahel olnud korduvalt erimeelsusi. Isa on

selgitanud, et ta on valmis andma reisimiseks nõusolekuid tingimusel, et reis on ohutu ja lapse

huvides. Isa on olnud vastu lapse reisimisele Gruusiasse ja Türki, samuti ei andnud isa

nõusolekut reisimiseks Dubaisse. Lapse ütluste kohaselt soovib laps koos emaga reisidel käia,

kuid arvab, et isa seda pigem ei luba. Maakohus leidis, et välisriikidesse reisimine on üldjuhul

lapse huvides, kuna see avardab silmaringi, toetab lapse arengut ning võimaldab perega aega

veeta. Ema ei ole reisimisega lapse heaolu ohtu pannud. Maakohtu hinnangul on lapse huvides

reisimise küsimuses ainuhooldusõiguse andmine ühele vanemale, et vanemate vaidlused ei

takistaks selles küsimuses hooldusõiguse teostamist. Maakohus leidis, et ema on sobiv ja

võimeline lapse välisriiki reisimise küsimuses hooldusõigust teostama. Seega on

PKS § 138 lg-s 1 sätestatud eeldused hooldusõiguse üleandmiseks emale lapse välisriiki

reisimise küsimuses täidetud. Seejuures tuleb emal lapse välisriiki reisimisest isa teavitada.

10. Ülejäänud vaidlusaluses küsimuses, st lapse võimalik õppima asumine välisriiki pärast

põhikooli

lõpetamist,

otsustas

maakohus

taastada

vanemate

ühise

hooldusõiguse

PKS § 138 lg 1 kolmanda lause alusel. Maakohus tuvastas, et emal on vaimne ja majanduslik

valmisolek last kasvatada ning tal on lapsega soe ja lähedane suhe, mistõttu ka ema (lisaks lapse

isale) on sobiv ja võimeline lapse hooldusõiguse teostamiseks eelnimetatud küsimuses.

Maakohus leidis, et lapse huvides on see, et mõlemad vanemad saavad kaasa rääkida küsimuses,

kas laps võiks pärast põhikooli lõpetamist asuda seoses edasiõppimisega elama välisriiki, ning

samuti, et laps saaks nimetatud küsimust arutada mõlema vanemaga.

2-20-5167

Määruskaebus

11. Isa esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada

ja teha uus määrus, millega jätta ema avaldus rahuldamata.

12. Määruskaebuse kohaselt puudus alus tsiviilasjas nr 2-14-56538 tehtud Harju Maakohtu

17.11.2014 määruse muutmiseks. Nimetatud määruse tegemise tingis asjaolu, et ema kolis

välisriiki ja jättis toona nelja-aastase lapse isa kasvatada. Kohtumäärus on kehtiv ja ei ole

kaalukaid põhjuseid, mis õigustaksid lapse viibimiskoha küsimuses isalt hooldusõiguse

äravõtmist ja hooldusõiguse üleandmist emale. Vaidlustatud määrus tugineb peamiselt

asjaolule, et laps on pikemat aega elanud ema juures, kuid maakohus ei ole arvestanud, et lapse

kolimise ema juurde põhjustas isa suhtes alustatud alusetu kriminaalasi ja sellest tulenenud

esialgse õiguskaitse määrus. Esialgse õiguskaitse määrus ei peaks omama tähtsust

hooldusõiguse lõpetamise küsimuses, kuna hooldusõiguse andmine emale esialgse õiguskaitse

määrusega pidi olema ajutine abinõu kuni kriminaalasja lahendamiseni (millega isa mõisteti

õigeks).

13. Vaidlustatud määrus piirab ebaproportsionaalselt isa õiguseid, sealhulgas isa õigust lapsega

suhelda. Ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata

teise vanema õiguseid üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada

tuleks võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Vanemate

hooldusõigus on seaduse järgi võrdne ja võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid

vaid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt

ühise hooldusõiguse teostamist. Hooldusõiguse reguleerimisel tuleks tagada võimalikult suures

ulatuses lapsele võimalus veeta aega mõlema vanemaga.

14. Maakohus ei arvestanud vaidlustatud määruse tegemisel, et ema on ebausaldusväärne

lapsevanem, mida näitab tema varasem käitumine ja isa esitatud tõendid, mille maakohus jättis

tähelepanuta. Maakohtu ainus etteheide isale oli, et laps kardab teda, kuid see väide ei ole

tõendatud ja lapse sellised ütlused tulenevad emapoolsest mõjutamisest. Maakohus ei ole

arvestanud tunnistajate ütlusi, mis kinnitavad, et isa sai lapse kasvatamisega hästi hakkama.

Maakohus on ebaõigesti tuginenud lapse ütlustele, et ta soovib elada emaga. Laps on

lapseealine, tema otsustusvõime on piiratud ja ta on olnud ema psühholoogilise mõju all.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

15. Tallinna linna (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) 30.05.2023 seisukoha järgi, Tallinna

linna (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) 02.06.2023 seisukoha järgi ning lapsele riigi

õigusabi korras määratud esindaja 02.06.2023 seisukoha järgi on vaidlustatud määrus seaduslik,

põhjendatud ja kooskõlas lapse huvidega.

16. Ema palus 05.06.2023 seisukohas jätta määruskaebus rahuldamata ja vaidlustatud määrus

muutmata.

17. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse

tühistamiseks, mistõttu määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Kolleegium nõustub

2-20-5167

TsMS § 654 lg 6 kohaselt koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega

korda neid.

19. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud hooldusõiguse teisele

vanemale üleandmise ja ühise hooldusõiguse taastamise eeldused ning nõuetekohaselt kaalunud

hooldusõiguse küsimusi, milles vanematel on erimeelsused (s.o lapse elukoht, lapse reisimine

välisriiki ja lapse võimalik välisriiki elama asumine seoses edasiõppimisega), lähtudes

seejuures lapse huvidest ja arvestades kummagi vanema õiguseid. Hooldusõiguse üleandmine

ja ühise hooldusõiguse taastamine on kohtu kaalutlusotsused, millesse kõrgema astme kohus

sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud kaalutlusõiguse piire või rikkunud

oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu määruses

osundatud puuduseid.

20. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et puuduvad kaalukad põhjused, mis

õigustaksid tsiviilasjas nr 2-14-56538 tehtud Harju Maakohtu 17.11.2014 määruse muutmist.

Kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, eeldab hooldusõiguse

üleandmine teisele vanemale või ühise hooldusõiguse taastamine kohtulahendi tegemise

aluseks olnud asjaolude olulist muutumist (PKS § 138 lg 1 kolmas lause). Siinsel juhul on

tuvastatud, et võrreldes 2014. a kohtumääruse tegemise ajaga on asjaolud oluliselt muutunud.

Ema on asunud alaliselt Eestisse elama ning laps elab alates 05.05.2020 emaga. Lapse praegune

elukorraldus ema juures (sealhulgas elukoht ja puhkusereisidel käimine) on lapsele sobiv ja laps

ei soovi selle muutmist. Vastuseks määruskaebuse väitele, et lapse ema juurde elama asumine

oli üksnes esialgse õiguskaitse määrusega rakendatud abinõu, mis pidi olema ajutine, märgib

ringkonnakohus, et sõltumata 2020. aastal toimunud elukorralduse muutumise põhjustest, tuleb

kohtul arvestada praeguse olukorraga, mis on võrreldes 2014. aastaga oluliselt muutunud.

21. Määruskaebuse kohaselt piirab vaidlustatud määrus ebaproportsionaalselt isa õiguseid,

sealhulgas isa õigust lapsega suhelda. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi PKS § 116 lg 1

sätestab eelduse, et vanemate hooldusõigus on võrdne, annab PKS § 138 lg 1 aluse vanema

õiguste piiramiseks vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisega või ühele vanemale

otsustusõiguse andmisega, kui see on lapse huvide tagamiseks vajalik. Vanemate võrdsuse

põhimõttest on põhjendatud teha erandeid, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis

takistavad

lapse

huvide

vastaselt

ühise

hooldusõiguse

teostamist

(RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 14). Vanemate ühine hooldusõigus tuleb säilitada

võimalikult suures ulatuses (RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 30 neljas lõik).

Kui vaieldakse vaid kindla küsimuse üle, on kohtu sekkumine põhjendatud üksnes

vaidlusaluses küsimuses (RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708, p 19 teine lõik). Maakohus on

vaidlustatud määruse tegemisel eelnimetatud põhimõtteid nõuetekohaselt kohaldanud,

tuvastades, millistes küsimustes on vanematel erimeelsused, ning taastades vanemate ühise

hooldusõiguse selles osas, milles kummagi vanema hooldusõiguse piiramine ei ole lapse huvide

kaitseks vajalik. Nii on maakohus leidnud, et lapse peamise elukoha määramise küsimuses

Eesti Vabariigi piires ning lapse välisriiki reisimise küsimuses tuleb hooldusõigus anda üle

emale, samas kui lapse välisriiki elama asumise küsimuses on võimalik ja vajalik säilitada

vanemate ühine hooldusõigus, et mõlemad vanemad saaksid selles küsimuses kaasa rääkida.

Seega on maakohus arvestanud, et isa õiguseid ei piirataks suuremas ulatuses kui on lapse

huvidest lähtudes vajalik.

22. Vastuseks määruskaebuse väitele, et lapse välisriiki viimisega võib kaasneda välisriiki

kolimine, selgitab ringkonnakohus, et lapse peamise elukoha määramise küsimuses andis

maakohus emale ainuhooldusõiguse üksnes Eesti Vabariigi piires. Samuti säilib mõlema

vanema õigus lapsega suhelda (PKS § 143 lg 1) ning mõlema vanema kohustus hoiduda

tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga (PKS § 143 lg 2). Hooldusõiguseta

2-20-5167

vanemal säilib ka õigus nõuda teiselt vanemalt teavet lapse isikuga ja varaga seotud tähtsate

asjaolude kohta, kui see ei ole vastuolus lapse huvidega (PKS § 144).

23. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et lapse ea ja emaga kooselamise mõju

tõttu ei oleks maakohus pidanud arvestama lapse ütluseid selle kohta, et ta soovib jääda elama

ema juurde. TsMS § 5521 lg 1 esimese lause järgi tuleb kohtul last puudutavas asjas isiklikult

ära kuulata laps, kes on suuteline seisukohti omama, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Laps

oli ärakuulamise ajal 12-aastane ja maakohus leidis, et laps oli võimeline oma seisukohti

väljendama. Vaidlustatud määrusest nähtuvalt on maakohus lisaks lapse enda kirjeldustele ja

arvamusele tema huvide väljaselgitamisel arvesse võtnud ka teiste puudutatud isikute

seisukohad ning hinnanud kõiki asjaolusid kogumis.

24. Määruskaebuse väitel on maakohus jätnud tähelepanuta, et ema on ebausaldusväärne

lapsevanem, mida kinnitavad tema kolimine välismaale, kui laps oli alles väike, ning isa

esitatud tõendid. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta tunnistajate ütlused, millest

nähtuvalt sai isa lapse kasvatamisega hästi hakkama. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on

asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud piisava põhjalikkusega välja selgitanud ning

tõendeid kohaselt hinnanud. Asjaolu, et maakohus ei nõustunud isa hinnangutega, ei tähenda,

et esitatud tõendid oleksid jäänud hindamata. Siinse asja lahendamiseks oli vaja tuvastada

eelkõige see, millised on kummagi vanema ja lapse suhted praegu ja milline elukorraldus on

lapse huvidest lähtudes parim praeguses olukorras, ning vastavalt sellele reguleerida vanemate

hooldusõiguse teostamist. Seda on maakohus ringkonnakohtu hinnangul nõuetekohaselt teinud.

Maakohus ei ole jätnud tähelepanuta asjas esitatud tõendeid: vaidlustatud määruse punktis 37

on maakohus käsitlenud tunnistajate ütlusi selle aja kohta, mil ema elas välismaal, ning on muu

hulgas märkinud, et tunnistajate selgitustest nähtuvalt olid isa ja lapse vahelised suhted sellel

ajal head.

25. Määruskaebuses on välja toodud, et Harju Maakohtu 10.02.2015 määrusega tsiviilasjas

nr 2-14-58573 kehtestatud suhtluskorra järgi peab emal lapsega väljaspool Eesti Vabariiki

reisimiseks olema isa kirjalik nõusolek. Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud määrusega

emale antud ainuhooldusõiguse tulemusena on emal õigus lapse välisriiki reisimise üle üksi

otsustada, millest tulenevalt isa nõusoleku saamiseks lapse välisriiki reisimise küsimuses

vajadus puudub. Selles osas, milles varem kehtestatud suhtluskord läheb vastuollu vaidlustatud

määrusega kehtestatud ainuhooldusõigusega, tuleb lähtuda vaidlustatud määrusega kehtestatud

ainuhooldusõigusest.

26. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

27. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi

korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäid Eesti Vabariigi kanda. Ringkonnakohtu

hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka

määruskaebemenetluse kulud. Vanemad ja kohaliku omavalitsuse asutused kannavad oma

menetluskulud ise. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks

määrata.

28. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda. Riigi õigusabi

korras määratud esindaja tasu taotluse lahendas Harju Maakohus 06.06.2023 määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)