2-23-105569/17 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liili Lauri

Otsuse avaldamise aeg ja koht

04. oktoober 2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-105569

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi M L vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

1378,06 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

Aktiva

Finance

Group

OÜ

(registrikood

10746479, asukoht Weizenbergi 20, 10150 Tallinn),

lepinguline

esindaja

Alla

Žulinskaja

(e-post

jurist@julianus.ee)

Kostja: M L (isikukood xxxx, elukoht xxxx, e-post xxxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Kohtuotsuse resolutsioon

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista kostjalt M L hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks põhivõlgnevus 800,95

eurot, intress 63,12 eurot, sissenõudmiskulud 40,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis

153,61 eurot ja viivis alates 24.03.2023 kuni põhinõude summas 800,95 eurot täitmiseni

lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 40% aastas.

3. Jätta tsiviilasja menetluskulu täies ulatuses kostja kanda.

4. Välja mõista kostjalt M L hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud summas

1020 eurot (riigilõiv 280 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja põhjendatud

õigusabikulud 720 eurot).

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb käesoleva otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni kostjal M L tasuda hagejale Aktiva Finance Group OÜ viivist võlaõigusseaduse

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui

apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib

apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

Hageja nõue ja asjaolud

1. Kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt kostja ja Placet Group OÜ sõlmisid lepingud nr. xxxx.

Lepingus lepiti kokku intressi määr 40% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraks on 48,08%.

Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisumma, intressimäär,

krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev, maksete tähtpäevad kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21.

Placet Group OÜ saatis kostjale 14.09.2022 lepingu nr. xxxx ülesütlemise hoiatuse, milles anti

kostjale vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Placet Group OÜ ütles

lepingu üles 29.09.2022. Vastavalt Placet Group OÜ üldtingimuste punktile 14.3. „Teade loetakse

kätte antuks: teate kätteandmisel allkirja vastu; teate saatmisel lihtkirjaga, kui teate postitamisest

on möödunud 5 kalendripäeva; teate saatmisel e-postiga, kui teate saatmisest on möödunud 1

kalendripäev.“

2. Placet Group OÜ loovutas 30.09.2022 nõude OÜ-le Aktiva Finance Group koos õigusega

nõuda kõrvalnõudeid. Vastavalt VÕS § 168 lõikele 2 peab senine võlausaldaja uuele

võlausaldajale tema nõudmisel andma tõendi, mis kinnitab nõude loovutamist. VÕS § 170

kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale,

loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või

kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja

andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Teatis nõude loovutamise

kohta tõendab kooskõlas VÕS paragrahvis 170 sätestatuga ja loovutamine on kostja suhtes

toimunud.

3. VÕS §-s 4034 lõike 1 kohaselt peab krediidiandja esiteks omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja

teiseks hindama tarbija krediidivõimelisust. Esialgne võlausaldaja on omandanud teabe lähtudes

VÕS § 4034 lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS

§ 49 ja § 50 kohaselt. Kuivõrd VÕS § 4034 lg 4 kohustab krediidiandjat teavitama krediidivõtjale,

milline teave tuleb krediidivõtjal krediidiandjale krediidivõimelisuse hindamiseks esitada, siis tuli

kostjal täita sellekohane taotlus laenutaotleja veebilehel, milles nõutakse vajalike andmete

esitamist ning mis on laenu väljastamise aluseks. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 omandas

krediidiandja muuhulgas teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste

kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kogutud andmete alusel. VÕS § 4034 lg 3

kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema

krediidivõimelisuse hindamiseks. Info kliendi varasemate maksekohustuste täitmise kohta

omandas esialgne võlausaldaja lisaks eelnevale veel ka vastavalt VÕS §-le 4034 lg 3 teavet

avalikest andmebaasidest. Krediidiandja on hinnanud tarbija krediidivõimelisust vastavalt VÕS §

4034 lg-le 2 ja 4 ning KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Krediidiandja kontrollis kostja esitatud teavet

vastavalt KAVS § 50 lg-le 3 ja 4 laenutaotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal.

KAVS § 49 ja § 50 ning vastavalt krediidiandja sise-eeskirjadele kehtestatud tarbija

krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikale analüüsis

krediidiandja eelnevalt nimetatud teavet kogumis ning hindas tarbija krediidivõimelisust.

Krediidivõtja laenukoormuse arvutamisel võetakse arvesse kõiki krediidivõtja poolt esitatud

andmeid ja avalikest andmebaasidest saadavaid andmeid. Krediidiandjal ei ole võimalik võtta

krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või

nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Samuti on krediidiandja selgitanud laenulepingust

tulenevaid õiguseid ja kohustusi ning see info on edastatud ka kirjalikult Kliendile (laenuleping

ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht).

4. Hageja esitas 6.02.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mille kohus

jättis määrusega rahuldamata ja mis anti üle Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

5. 21.04.2022 sõlmis Placet Group OÜ ja kostja krediidikonto lepingu nr. xxxx, mille alusel on

kostja võtnud kasutusele krediiti summas 800,95 eurot. Kostja kohustus krediiti tagastama kokku

lepitud arvete alusel. Kostjal on põhiosa võlgnevus alates 15.07.2022 kuni ülesütlemisele

eelnenud osamakseni 15.09.2022 summas 90,00 eurot (30,00+30,00+30,00). Kostja ei ole põhiosa

katteks makseid teostanud. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg summas 800,95 eurot.

6. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu

krediidikonto lepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

Krediidikonto lepingu põhitingimustes on kokku lepitud, et põhisummale lisandub täiendavalt

intress. Laenulepingus leppisid pooled intressimääraks 40% aastas. Laenulepingu alusel kohustus

kostja tasuma intressi lepingus kokku lepitud arvete alusel. Kostjal on intressi võlgnevus alates

15.07.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud osamakseni 15.09.2022 summas 63,12 eurot

(8+27,56+27,56). Kostja intressi tasunud ei ole. Tulenevalt eeltoodust on intressi võlgnevus

summas 63,12 eurot.

7. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi. Hagejal

on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS

1132 lg 2 sätestatust. VÕS 1132 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel: 1)

sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest

kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. 2) sissenõudmiskulude hüvitamist

kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja

eest nõuda 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on

üle 500 euro ja kuni 1000,00 eurot. 3) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot,

seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning

kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000,00 euro. Hageja

sissenõudekulude summa 40,00 eurot kujunemine: 3.10.2022 tasulise kirja saatmine 20 eurot

19.10.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot 27.10.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot muud

makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud

sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu

kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine

telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud

kulud. Tulenevalt eeltoodust on sissenõudmisega seotud kulud summas kokku 40,00 eurot.

8. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st

6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist.

Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 800,95 eurot lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast alates s.o 30.09.2022 kuni hagi esitamiseni 23.03.2023 laenuintressi aastase

määraga võrdses viivisemääras s.o 40% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 5.1. ja

VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 153,61 eurot. Hagiavalduse

esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 153,61 eurot.

Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates 24.03.2023

lepingujärgses intressimääraga võrdses määras s.o 40% aastas. Arvestatuna ühe aasta kohta

moodustub viivise summa järgmiselt: põhivõlg 800,95 eurot x 40% = 320,38 eurot. Riigikohus

asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda

tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana.

Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku

leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka

sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses

sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana

kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kohtul lisaks hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest

alates hagi esitamise järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni.

9. Hagi hind koosneb põhinõudest summas 800,95 EUR; intressinõudest summas 63,12 EUR;

sissenõudmiskuludest summas 40,00 EUR; hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivisenõudest summas 153,61 EUR; täiendava viivise nõudest, mis vastab ühe aasta

eest arvestatud viivise nõudele summas 320,38 EUR.

10. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

selle täitmist. VÕS § 113² lg 2 p 3 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel

sissenõudmiskulude hüvitist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik,

laenuandja, andma teisele isikule, laenusaajale, rahasumma või asendava asja, laen, laenusaaja

aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või

kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta

üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

11. Hageja palub kostjalt M L hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja mõista

põhivõlgnevus 800,95 eurot, intress 63,12 eurot, sissenõudmiskulud 40,00 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivis 153,61 eurot ja viivis alates 24.03.2023 kuni põhinõude summas 800,95 eurot

täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 40% aastas. Hageja palub mõista kostjalt

M L hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas

280,00 eurot ja hageja õigusabikulud 358,00 eurot ja väljamõistetud menetluskuludelt

menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §

113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kostja vastuväited

12. Kostja on kohtule esitanud kirjalikud vastuväited ja palub jätta hagi osaliselt rahuldamata.

Lepingus määratud viivise määr on oluliselt kõrgem kui võlaõigusseaduses sätestatud. Hageja on

oluliselt rikkunud vastutustundliku laenamise printsiibis kehtestatut, mille kohaselt kohustub

krediidiasutus hindama oma kliendi võimekust laen tagasi maksta ennem krediidilepingu

sõlmimist. Samuti on krediidiasutusel kohustus ennem lepingu sõlmimist klienti selgelt teavitada

millised ohud võivad tekkida seoses pikaajalise laenu tagasi maksmisega. Hageja ei ole nendest

nõuetest kinni pidanud, sest vastasel juhul ei oleks saanud võtta laenu kahe lapsega üksikema,

kelle sissetulek oli lepingu sõlmimise ajal 882 eurot ja peretoetus 120 eurot ja kellel on varasemast

juba laenukoormus. Võlaandja ei ole minule selgitanud mingeid ohtusid. Siinkohal olen

seisukohal, et osaline vastutus lasub ka võlaandjal. Kostjale on tekitatud kahju, kuna hageja

lepingut sõlmides ei informeerinud mind maksehäireregistritest, siis sinna sattudes on mul raske

peale töö kaotust uut tööd leida. Lähtuvalt VÕS § 4034 lg 7, kostja on kohustatud hagejale igal

juhul tagasi maksma laenulepingu põhiosa, sõltumata sellest, kas laenu väljastamisel on või ei ole

täidetud vastutustundliku laenuandmise nõudeid. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku

laenuandmise nõudeid, siis ei saa krediidiandja küsida tarbijalt muid kõrvalnõudeid, kui

seadusjärgset intressimäära. Sellest saab teha järelduse, et kui krediidiandja ei esita või ei selgita

või ei ole täitnud vastutustundliku laenuandmise nõudeid, siis seaduse järgi on krediidiandjal

õigus tagasi küsida vaid laenulepingu põhiosa, mitte aga kõrvalnõudeid. Lähtudes eeltoodust,

tunnistab kostja võlgnevust 800,95 eurot ja soovib selle osa tasumiseks kokku leppida mõistliku

maksegraafiku.

Kohtu põhjendused

13. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, ning hinnanud tõendeid

kogumis, asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada.

14. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 määras kohus asja lahendamise

lihtsustatud korras menetlusse võtmise määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise

kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis

arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole.

15. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada

ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest.

16. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel

esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud

tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste

asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. Kohus saab lähtuda hagi piiridest

ja nõudest tulenevalt TsMS § 5 ja 363 lg 1 p 1 ja 2, kohus ei või otsuses ületada nõude piire

TsMS § 438 lg1 kohaselt ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

17. VÕS § 2 lg 1 järgi on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk

võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta

see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS

§ 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita

vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on

täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS

§ 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või

mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 82 esimesele lõikele,

kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS

§ 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva ja kohustuse täitmata jätmine või

mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

18. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule

(laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Professionaalsel

laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja

krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev

olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei

hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju

hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10). VÕS § 402

sätestas, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 34 järgi oli

tarbija VÕS-i tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või

kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbijakaitseseaduse § 2 p 1 järgi oli tarbija defineeritud lepingu

sõlmimise ajal kehtinud seaduse redaktsioonis järgnevalt: tarbija – füüsiline isik, kellele

pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema

majandus- või kutsetegevusega. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema

tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja

andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei

nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist. (p 13) 3-2-1-105-15.

19. Harju Maakohtu määrusega määrati menetluse jätkamine kirjalikus menetluses. Pooltele

määrati tähtaeg täienduste, tõendite, taotluste (sh menetluskulude nimekirja) ja teeside

esitamiseks 13.09.2023 ning vastaspoole esitatule (sh vastaspoole menetluskulude nimekirjale)

vastamiseks 25.09.2023.

20. Vaidluse all ei ole, et kostja ja Placet Group OÜ sõlmisid lepingu nr. xxxx. Lepingus lepiti

kokku intressi määr 40% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraks on 48,08%. Placet Group OÜ

on lepingu üles öelnud 29.09.2022. Kostja ei vaidlusta põhinõude 800.95 EUR olemasolu ega

suurust.

21. Kokkuvõtvalt leiab kostja, et viivise määr on oluliselt kõrgem kui võlaõigusseaduses

sätestatud ning oluliselt on rikutud vastutustundliku laenamise printsiipi. Kohus kostjaga ei

nõustu, hageja on 11.09.2023 menetlusdokumendis põhjalikult selgitanud laenu andmisele

eelnevat. Kohtul puudub alus selles kahelda.

22. Vaidluse all ei ole, et lepingu lahutamatuks osaks on lepingu üldtingimused, punkti 1.11.2.

kohaselt: ’’Laenulimiidi taotluse esitamisega kinnitab laenutaotleja, et ta on Lepingu läbi

lugenud, saanud üksikasjalikku teavet Lepingu (sh lepingueelne teave), Üldtingimuste ning

eelnimetatutest tulenevate õiguste ja kohustuste kohta, on nendest täielikult aru saanud ja on

nende tingimustega nõus. Samuti kinnitab Laenusaaja, et talle on esitatud Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabeleht ja lepingueelne teave ning ta on nimetatud dokumentides toodust täielikult

aru saanud. Laenusaaja kinnitab, et Laenuandja on teda piisavalt teavitanud ja Laenusaaja on

aru saanud Laenulepingu sõlmimisega kaasnevatest ohtudest.’’ Sellest nähtuvalt on kostja

kinnitanud, et ta on tutvunud lepingueelse teabega.

23. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise

põhimõtet. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning

hindama tarbija krediidivõimelisust. Hageja on selgitanud, et Finantsinspektsioon on välja

andnud vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise juhendi, mis kohaldub Eesti Vabariigis

tegutsemisõigust omavatele krediidiasutustele, välisriigi krediidiasutuste filiaalidele ja piirülese

teenuse pakkujatele Eestis, tarbijakrediidi ja eluasemelaenu lepingute sõlmimisel. Juhendi punktis

4.3. on toodud, et vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks toimib krediidiasutus õigusaktidest

ja käesolevast juhendist lähtuvalt järgmiselt: 4.3.1. kogub ja säilitab andmeid tarbija regulaarsete

sissetulekute, regulaarsete finantskohustuste ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutab neid

andmeid tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks, eesmärgiga jõuda veendumusele tarbija

võimekuses krediit lepingus kokku lepitud tingimustel tagasi maksta (KAVS-i § 47 lg 3, VÕS-i §

4032 ); 4.3.2 esitab tarbijale lepingueelse teabe krediidilepingu oluliste tingimuste kohta, andes

muuhulgas vajadusel täiendavalt selgitusi eesmärgiga, et tarbija saaks piisava informatsiooni

alusel kaaluda, kas pakutav krediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale (VÕS-i §-

id 4031 ja 4032 ); 4.3.3. hoiatab tarbijat krediidi võtmisega seotud ohtudest (KAVS-i § 49 lg 6,

VÕS-i § 4032 lg 4). Kohtu hinnangul on hageja eelnimetatud kohustused kostja ees täitnud.

24. Hageja on viidanud Juhendi punktis 5.4, et vastutustundliku laenamise nõude täitmisel ei saa

krediidiasutuse tegevust kvalifitseerida konkreetses laenusuhtes vastutustundliku laenamise

nõude rikkumisena, kui see puudutab asjaolusid, mis ei ole krediidiasutuse otsese kontrolli all ja

millega kaasnevad riskid on laenuvõtmisele olemuslikud või mida krediidiasutus ei saanud ega

pidanud ette nägema (nt. kliendi hilisema makseraskuse põhjustab majanduskeskkonna üldine

halvenemine, kliendi töötasu kaotus/vähenemine, kliendi muude tulude vähenemine, tagatisvara

turuväärtuse vähenemine, kliendi poolt hiljem võetud täiendavad finantskohustused, kliendi poolt

tema tegeliku laenuhuvi ja finantsvõimekuse varjamine jmt). Punkti 5.5. kohaselt on

krediidiasutusel õigus vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel eeldada, et klient teab oma

laenueesmärki ja finantsolukorda ning et klient esitab krediidiasutusele enda huvi ja

finantsolukorra kohta õiget informatsiooni. Finantsinspektsioon on juhendi punktis 9.16 märkinud

tingimused mõistliku laenukoormuse hindamise aluseks. Krediidiandja on kohustatud hindama,

kas klient on võimeline tagastama laenu oma sissetulekute arvelt (võttes arvesse kliendi

sissetulekute suurust), krediidiasutusele laenuandmise otsuse kaalumise perioodil teadaolevate

asjaolude põhjal võib oletada, et kliendi maksevõime on ettenähtavas tulevikus jätkusuutlik,

kliendi võime laenu teenindada eksisteerib vaatamata tema olemasolevatele finantskohustustele.

25. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ 23. aprilli 2008 direktiivi artiklis 8 puuduvad

otsesed viited tarbija vastavate kohustuste kohta krediidiandjale aktiivselt omalt poolt teavet

esitada, küll aga sätestab preambuli punkt 26, et tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja

austama oma lepingulisi kohustusi.

26. VÕS § 403 4 lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiasutuse seaduse 1 § 83 lg 3 kohaselt on

krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi

krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Esitatud tõenditest nähtuvalt esitas kostja oma igakuiseks sissetulekuks 1120,00 EUR ning

väljaminekuks 226,00 EUR. Kohus leiab, et taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale andmed,

millest saab järeldada, et laenuandjale ei saa ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumist. Esitatust nähtub, et sissetulek on suurem kui igakuised kohustused. Laenuandja on

kontrollinud avalikke andmebaase, mille järgi kostja igakuine sissetulek oli 887,98 eurot ning

väljaminekud oli 451,00 eurot. Arvestades laenu osamakse 80,00 EUR tuludest maha, oli kostjale

jääv summa vähemalt 356,98 EUR. Kostja ei ole tõendanud laenu vormistamisel varasemate

laenude suurust.

27. Riigikohus on lahendis 3-2-1-76-01 märkinud, et kui leping oli sõlmimise ajal kooskõlas

heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust.

VÕS § 403 4 lg 1 krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist on kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas

tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi

krediidivõimelisus),

hindama

tarbija

krediidivõimelisust.

Riigikohus

on

sisustanud

vastutustundliku laenamise põhimõtet selliselt, et sellest tuleneva krediidiandja põhikohustuse

sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et

krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või

muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja

ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene,

kaotama oma vara (sh eluaseme) ja muutuma maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg-st 3 nähtub, et krediidivõimelisuse

hindamine toimub mh tarbija esitatud andmete põhjal.

28. Kohtu hinnangul on hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu

ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lg 2 sätestatust. Hageja on kohtuvälises menetluses

korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, mis on esitatud e-kirjadega tõendatud. Seega on

põhjendatud välja mõista sissenõudmiskulu summas 40,00 EUR.

29. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-21-108947, lahendi punktis 9.2 on märkinud, et

tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses tarbija kaitseks ettenähtud erinorm

viivisemäära kohta. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete

tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud VÕS § 113 lg-s 1.

Riigikohus on leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale

lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse

põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis

peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud

intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas

ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt Riigikohtu 14.

jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12; 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-170-13, p 16). Ringkonnakohus märgib lisaks, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause

koosmõjus VÕS § 113 lõike 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu

ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal

intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu

ülesütlemise korral soodsam intressimäär.

30. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS §

367 kohaselt võib ajaks viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte

kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse

tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuivõrd põhinõue tuleb rahuldada, kuulub

väljamõistmisele hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõudes

summas 153,61 EUR ja viivis alates 24.03.2023 kuni põhinõude summas 800,95 eurot täitmiseni

lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 40% aastas.

31. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele põhivõlgnevus 800,95 eurot, intress 63,12 eurot,

sissenõudmiskulud 40,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 153,61 eurot ja viivis alates

24.03.2023 kuni põhinõude summas 800,95 eurot täitmiseni lepingujärgse intressimääraga

võrdses määras 40% aastas.

Menetluskulud

32. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus rahuldab hagi täies ulatuses, siis jäävad tsiviilasja menetluskulud täies ulatuses

kostja kanda.

33. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist.

34. TsMS § 174 lg 8 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita

menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses

lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib

avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud

vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud

asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13 p 14).

35. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 138 lg 2 alusel kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulu.

36. Hageja 11.09.2023 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud kokku

summas 1314 eurot (riigilõiv 280 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja lepingulise

esindaja kulud 1014 eurot). Lepingulise esindaja kulud koosnevad alljärgnevatest toimingutest:

o nõude aluseks olevate dokumentide tellimine, kogumine, nende analüüs, hagiavalduse

ettevalmistamine, hagiavalduse koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine,

esitamine kohtule (2 tundi);

o kostja 20.04.2023 seisukohaga tutvumine ning hageja 15.05.2023 seisukoha koostamine

ja kohtule esitamine (3 tundi);

o hageja 11.09.2023 lõpliku seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamine, kohtule

esitamine (1 tund).

37. Kostja leiab, et hageja menetluskulude suurus on põhjendamatult suur. Nimetatud

dokumentide vormistamine ei ole kindlasti niivõrd ajamahukas. Menetluskulude suurus on

ebaproportsionaalne põhinõudega.

38. Lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi tunnihinnaga 169 eurot. Hagejat esindas

asja menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja. Riigikohtu senises

praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga ja

tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta, samuti 147 eurot 49 senti koos käibemaksuga, 153 eurot

ilma käibemaksuta ning 156 eurot koos käibemaksuga (Riigikohtu 06.06.2018 otsus nr 2-15-4981,

p. 21). Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja

kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus ülepaisutatud. Lähtudes mh mõistlikest

turuhindadest võiks põhjendatud tunnitasumäär olla 120 eurot.

39. Edasi kontrollib kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kohus

võtab lepingulise esindaja kulud arvesse täies ulatuses. Tehtud toimingud on hageja õiguste

kaitsmise seisukohast vajalikud ja nendele kulunud aeg, arvestades asja mahtu, põhjendatud.

Kostja vastuväited hageja kuludele on paljasõnalised ja põhistamata. Ühtlasi kohus märgib, et

menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiir ei ole rangelt seotud tsiviilasja

hinnaga, vaid need tuleb välja mõista põhjendatud ja vajalikus ulatuses (vt ka Riigikohtu

14.04.2021 määrust 2-19-10324 p 19). Hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu

kohtumenetluses on seega kokku 6 tundi (2 + 3 + 1). Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud

tunnihinda, on hageja õigusabikulu kokku 720 eurot (6 tundi × 120 eurot).

40. Lisaks eeltoodule taotleb hageja kostjalt riigilõivu kokku 280 euro hüvitamist. Kuna riigilõiv

on kohtukulu (TsMS § 138 lg 2), on tegemist põhjendatud kuluga, mis tuleb hagejale hüvitada.

41. Põhjendatud on ka hageja taotlus maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 euro hüvitamiseks. Kohus

selgitab, et TsMS § 4842 kohaselt ei hüvitata maksekäsu kiirmenetluses avaldaja kantud

menetluskulusid suuremas ulatuses kui 20 eurot (vt ka Riigikohtu 08.03.2017 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-165-16, p 12.1 – 12.3).

42. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1020 eurot

(720 + 280 + 20), mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Kohus leiab, et sellises

ulatuses õigusabikulude väljamõistmine on arvestades menetluse kulgu ja asja olemust, ka

põhjendatud. Hageja taotlusel tuleb kostjalt välja mõista ka viivis välja mõistetud

menetluskuludelt alates käesoleva määruse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni (TsMS § 177

lg 4).

43. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liili Lauri

kohtunik