2-23-12683/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht 03.10.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-12683

Kohtuasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliiniku taotlus X paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 06.09.2023 ja 08.09.2023 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliinik

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann

Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 06.09.2023 ja 08.09.2023 määrused muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

2-23-12683

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku

valvearst

(avaldaja,

psühhiaatriakliinik) esitas 06.09.2023 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik, patsient)

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.

2. Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus puudutatud isiku suhtes alates 05.09.2023

kell 15.14 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11

sätestatule.

2.1. Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et patsient viibib

psühhiaatriakliinikus ravil esimest korda. Digiloo andmetel on patsient pöördunud ambulatoorselt

psühhiaatri vastuvõtule, viimane haiguslugu on 2019. aastast, diagnoositud on püsiv

meeleoluhäire düstüümia (F34.1). Patsiendi poja andmetel muutus patsient juba 2013. aastal, kui

isoleerus kõigist ja kõigest ning lõpuks oli nõus suhtlema ainult psühholoogi ja psühhiaatriga.

Patsient on saanud ravi sertraliiniga (antidepressant), kuid seisund on püsinud suurema

muutuseta. Alates 2019. aastast patsient enam vastuvõtule ei ilmunud. Digiloost nähtuvalt on

psühhiaater teinud juunis 2023 digiretsepti risperidoonile (antipsühhootikum), mis on välja

ostetud, kuid patsiendi enda sõnul ta ravimeid ei võtnud, kuna ei usalda neid ja ta ostab ravimeid

selleks, et saada töövõimetuspensionit. Patsiendi poja sõnul on patsient viimasel aastal hakanud

rääkima, kuidas tema korteris käiakse sees, vahetatakse lukke (patsient paigaldas seetõttu oma

uksele mitu uut lukku ja riivi), korterisse viiakse riidepuid juurde, tema küpsetatud kooke on

söödud ära. Oma asjad pakkis ühel päeval prügikottidesse ja viis ära, väites, et need varastati.

Viimase kahe kuu jooksul on patsient kulutanud hulga raha – ligi 6500 eurot kallite riiete ja ehete

peale. Patsient on olnud poja suhtes väga süüdistav – arvanud, et poeg varastas tema jope. Iga

konflikti korral ähvardab, et läheb kohtusse. Patsiendi väitel poeg helistavat talle ja rääkivat, et

käib "oma tütart näppimas". Patsient väidab, et teab, et tegelikult ei räägi nendes kõnedes tema

poeg, vaid need kõned on poja korraldatud, patsient aga ei mõista, mis põhjusel. Patsient sooviks

kõnesid lindistada ja tõendada, et midagi sellist on juhtunud. Vahepeal oli patsient kindel, et tema

telefoni kuulatakse pealt, mingi hetk kustutati sealt ka pilte, mille oli korraldanud poeg. Poeg

olevat ka tema e-maili aadressilt kirju saatnud ja kustutanud. Viimase 3 kuu jooksul on patsient

tundnud ennast kodus hirmununa ning seetõttu uidanud sihitult linnatänavatel. Patsient oleks isegi

peaaegu auto alla jäänud. Viimase 3 kuu jooksul on patsiendil tekkinud paranoilised tõlgendused

varasemate elusündmust suhtes – näiteks 2012.aastal tulid tuttavad talle tööle külla. Sel ajal

tundus kõik tavaline, ent nüüd on ta veendunud, et tegemist oli kahtlaste toimingutega.

2.2. 05.09.2023 ilmus patsient poja töö juurde politseijaoskonda, kus ta ähvardas poega, oli

verbaalselt agressiivne, rahustamisele ei allunud. Kutsuti kiirabi, mis tõi patsiendi terviseseisundi

hindamiseks psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvepsühhiaatrile kaebas patsient, et kõik on poja

korraldatud. Ta oli hirmunud, afektlabiilses seisundis ja avaldas paranoiliseid luulumõtteid

jälitamisest ja kahjustustest, tema mõttekäik oli hüplik ja raskesti jälgitav. Kuna patsiendi

käitumine oli mõjutatud raskest psüühikahäirest ja seeläbi ohtlik tema enda ning teiste isikute elu,

tervise ja julgeoleku suhtes ning patsient abist kategooriliselt keeldus, hospitaliseeris

valvepsühhiaater patsiendi tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi otsuse alusel. Patsiendi

seisund ei ole paranenud. Patsient on teadvusel, kuid sisulist arutelu tema terviseseisundi osas ei

ole võimalik pidada. Ta keeldub rääkimast enne, "kui haiglast väljas ei ole". Mõttekäigu

seoslikkus on langenud, ta räägib mineviku sündmustest ja kaksikvennast, kes teda olnud

seksuaalset ahistanud. Avaldab jätkuvalt rohkelt paranoilisi luulumõtteid, kuidas poeg teda

kahjustada üritab, süüdistab poega. Enda käitumises osas on patsient normaliseeriv ja

dissimuleeriv. Patsient on düsfooriline, ärritatud ja vaenulikus olekus meditsiinipersonali suhtes.

2-23-12683

2.3. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ägeda psühhootilise häire (F23.9) näol. Tal

puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest häirest

lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik nii iseendale (paranoiliste

hirmude tõttu uitab sihitult tänavatel, satub ohtlikesse olukordadesse, teeb endale majandusliku

kahju kulutades palju raha) kui ka ümbritsevatele (luulumõtetest ajendatud käitumine,

ähvardamine, verbaalne agressioon). Psüühilise seisundi tõttu pole ta käesolevalt võimeline

otsustama enda ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut. Patsiendi

seisundist ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist 4

ööpäeva vältel.

3. Ärakuulamisel jäi raviarst eelnevalt esitatu juurde ja märkis, et puudutatud isik viibib

haiglaravil esimest korda. Puudutatud isik süüdistab kõiges oma poega ja räägib oma

kaksikvennast, kes on teda seksuaalselt ahistanud. Enda ravivajadust ta ei näe.

4. Ärakuulamisel oli puudutatud isik rahulik ja selgitas, et poeg ei aita tal prügi välja viia ning

on korterisse kaamerad paigaldanud. Puudutatud isikule helistatakse ja ta saab aru, et neis

kõnedes ei räägi mitte poeg, vaid Maarja. Puudutatud isik läks poja töö juurde ja ta toodi sealt

politsei ja kiirabiga haiglasse.

5. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamist.

Maakohtu määrus I

6. Maakohus rahuldas 06.09.2023 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o 05.09.2023–09.09.2023. Lisaks andis kohus loa isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamist arsti poolt valitud

viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

7. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mille tõttu ei ole ta võimeline oma tervislikust

seisundist ja ravivajadusest aru saama, häiritud on ümbritsevast arusaamine ning ta ei ole

võimeline oma käitumist adekvaatselt juhtima. Puudutatud isiku raske psüühikahäire piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haiglaravita jäädes ohustab puudutatud isik

oma psüühikahäire tõttu nii ennast kui ka teisi. Maakohtu hinnangul olid puudutatud isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tingimused täidetud ja viivitusega võib oht realiseeruda.

Maakohtu määrus II

8. Maakohus rahuldas 08.09.2023 määrusega avaldaja avalduse ja pikendas Harju Maakohtu

06.09.2023 määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, s.o kuni 15.10.2023 kell 15.14.

9. Puudutatud isiku raviarsti 08.09.2023 esitatud täiendava arvamuse kohaselt ei ole patsiendi

seisund muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta

oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

10. Tuginedes PsAS § 11 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 asus maakohus seisukohale, et

eeldused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks

tähtajaga kuni 40 päeva on täidetud.

11. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ägeda psühhootilise häire (F23.9) näol. Tal

puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest häirest

2-23-12683

lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik nii iseendale (paranoiliste

hirmude tõttu uitab puudutatud isik sihitult tänavatel, satub ohtlikesse olukordadesse) kui ka

ümbritsevatele (puudutatud isiku käitumine on luulumõtetest ajendatud, ähvardav ja verbaalselt

agressiivne).

12. Maakohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isik ei ole psüühikahäirest tulenevalt

suuteline juhtima oma käitumist ja on ohtlik nii endale kui ka teda ümbritsevatele. Isiku

reaalsustaju on psüühikahäirest tulenevalt häirunud ning endal ta ise ravivajadust ei tunnista.

Maakohus tugines arstide hinnangule, mille põhjal puudub patsiendil ravisoostumus ja

haiguskriitika. Seega ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ära

langenud. Oma psüühikahäire tõttu ohustab puudutatud isik nii ennast kui ka teisi. Kohtu

hinnangul on puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused täidetud ja

viivitusega võib oht realiseeruda. Määruse tegemise päeva seisuga ei olnud puudutatud isiku

seisund muutunud. Põhjendatud on rakendada tahtest olenemata ravi rohkem kui neli päeva.

Määruskaebus

13. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse,

milles palub maakohtu määrused tühistada ja vabastada ta viivitamatult kinnisest asutusest.

14. Puudutatud isik on seisukohal, et tema suhtes pole täidetud PsAS §-s 11 ettenähtud

eeldused. Ta on seisukohal, et tal puudub raske psüühikahäire, ta pole olnud ohtlik ega vaja

haiglaravi. Puudutatud isik leiab, et ravimeid tuleb võtta üksnes viimase abinõuna. Kui tõesti

midagi muud üle ei jää, siis on ta nõus neid ka kodus võtma.

15. Haiglasse sattumise asjaolude kohta selgitab puudutatud isik, et viimase 3 kuu jooksul on

hakanud tal taastuma mälupildid varasemast ajast, sh venna poolne seksuaalne ahistamine

lapsepõlves ja veidrad sündmused töökohas, kui ta töötas veel S AS-s. Teda käisid töökohas

külastamas mitmed inimesed, kes tegelikult kindlustust ei soovinud, samuti ilmselt üks

„korgijoogi“ manustamise episood. Samuti on viimase 3 kuu jooksul hakanud ta saama oma

pojalt kõnesid, mis on häiriva sisuga. Poeg avaldab kõnedes, et kuigi ta on politseinik, on ta

tegelikult pervert. Kuna ta pole saanud pojalt ammendavat selgitust nende kõnede kohta, siis ta

tegi poja kohta politseile avalduse ja läks poja töökohta seda selgitama. Suhted pojaga on

viimasel ajal halvenenud, kuna varem ta kuskil ei käinud ja raha ei kulutanud. Nüüd pojale ei

meeldi, et ta endale asju ostab, aga ta ostab neid asju enda raha eest.

Menetluse edasine käik

16. Avaldaja palub jätta määruskaebuse mõlema vaidlustatud määruse osas rahuldamata, sest

täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.

17. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei

anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja

maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

2-23-12683

19. Maakohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset kuni neli päeva 06.09.2023 määrusega ja

pikendanud psühhiaatriahaiglasse paigutamist 08.09.2023 määrusega kuni 40 päevani.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja

TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud

selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse

tahtest olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

määruste põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena

puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

20. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses välja toodud seisukohaga, et puudutatud isikul

puudub raske psüühikahäire ja et ta ei olnud oma käitumisega ohtlik endale ega vaja seetõttu

ravi. Puudutatud isiku haiglasse sattumisele eelnenud sündmusi on nii psühhiaatrid kui

maakohus tõlgendanud õigesti. Asjas esitatud psühhiaatrite arvamused koosmõjus avalduse

ning puudutatud isiku ja raviarsti poolt ärakuulamisel avaldatud asjaoludega kinnitavad, et

puudutatud isikul esines haiglasse saabudes raske psüühikahäire, millest tulenes eelkõige teda

ennast ohustav käitumine, seejuures puudus puudutatud isikul toimunu suhtes kriitika ning ta

ei olnud võimeline mõistma ravi vajadust.

21. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse

hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi

osas seisukoha võtmisel hindama. Psühhiaatrite eriteadmistest lähtuv hinnang oli, et häire ei

möödu 4 päevaga ja ravi pikendamise taotluse esitamisel oli ette näha, et patsiendi seisundist

tuleneva haiglaravi vajadus ületab 4 päeva. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

arvestades teadmisi puudutatud isiku haiguse kohta ning puudutatud isiku senist haiguskulgu,

ei ole raskest psüühikahäirest paranemine nelja ööpäeva vältel realistlik. Ringkonnakohtul

puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Seda ei lükka ümber puudutatud isiku enda

hinnang oma tervise kohta. Puudutatud isiku käitumine viimastel kuudel enne haiglasse toomist

viitas selgelt puudutatud isiku ebaadekvaatse psühhootilise käitumise süvenemisele.

Paranoiliste hirmude ning tagakiusamis- ja jälitusluulude tõttu oli tema käitumine

ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Haiglaravita jätmisel ohustanuks puudutatud isik psüühikahäire

tõttu eelkõige enda elu ja tervist. Seejuures leidsid psühhiaatrid, et puudutatud isiku

luulumõtetest ajendatud käitumine võis olla ohtlik ka teda ümbritsevatele (ähvardamine ja

verbaalne agressioon). Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal

lähitulevikus seega pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik

haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018,

2-15-3662, p 14.1).

22. Riigikohus on leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid

abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus isik eitab jätkuvalt temal diagnoositud rasket

psüühikahäiret ning ei mõista enda ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik

puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut

ravi kohaldades. Puudutatud isiku senine käitumine (ei usalda talle psühhiaatri poolt määratud

ravi, ostab ravimid välja üksnes töövõimetuse toetuse saamiseks, jättes ravimid tegelikult

võtmata) annab alust kahelda, et puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtaks. Seega on

maakohtu järeldused põhjendatud ja need vastavad tsiviilasjas esitatud tõenditele.

23. TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri

või muu pädeva arsti arvates. Kuna psühhiaatri arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund

esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset

pikendada, hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund seda vajab. Kuna maakohus leidis,

2-23-12683

et puudutatud isiku tervislik seisund ei olnud piisavalt paranenud ja endiselt olid täidetud tahtest

olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset

õiguskaitset pikendada.

24. Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes

hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

tingimused. Määruskaebus ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata.

25. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

26. Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas

sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule

teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (TsMS § 541 lg 1 teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt)