3-23-1246/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

29. september 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1246

Haldusasi

X kaebus tühistada Tallinna Vangla 29.03.2023 otsus

nr 5-11/23/5909-2 ja 11.05.2023 vaideotsus nr 5-

15/23/74-2 ning kohustada Tallinna Vanglat vaadata

kaebaja 20.03.2023 avaldus uuesti läbi.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – X

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Jätta vastustaja poolt 05.09.2023 esitatud vastuse lisa 1 ja 2 (dtl 75-83)

vastu võtmata ning tagastada vastustajale läbivaatamatult.

2. Rahuldada kaebus ja tühistada Tallinna Vangla 29.03.2023 otsus nr

511/23/5909-2 ja 11.05.2023 vaideotsus nr 5-15/23/74-2 ning kohustada

Tallinna Vanglat vaadata kaebaja 20.03.2023 avaldus uuesti läbi.

3. Mõista Tallinna Vanglalt Xi kasuks välja menetluskulud summas 20 eurot

(riigilõiv).

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. oktoobril 2023.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

20.03.2023 nr-ga 5-11/23/5909-1 registreeriti Tallinna Vanglas kinnipeetav Xi taotlus

(dtl 52-53) pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks abikaasa Y, kes kannab vanglakaristust

Tallinna Vanglas.

29.03.2023 otsusega nr 5-11/23/5909-2 jättis Tallinna Vangla Xi taotluse rahuldamata (dtl 4-

5).

11.04.2023 nr-ga 5-15/23/74-1 registreeriti Tallinna Vanglas Xi vaie (dtl 54-55) Tallinna

Vangla 29.03.2023 otsuse nr 5-11/23/5909-2 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks asja

uueks otsustamiseks.

11.05.2023 otsusega nr 5-15/23/74-2 jättis Tallinna Vangla Xi vaide rahuldamata (dtl 6-7).

2.

07.06.2023 (koos 26.06.2023 kaebuse täpsustusega) esitas X Tallinna Halduskohtule

kaebuse tühistada Tallinna Vangla 29.03.2023 otsus nr 5-11/23/5909-2 ja 11.05.2023

vaideotsus nr 5-15/23/74-2 ning kohustada Tallinna Vanglat vaadata kaebaja

20.03.2023 avaldus uuesti läbi.

3.

21.07.2023 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 29.08.2023 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja palub kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

4.1.

Kaebaja selgitab, et vangla juhtkond ei luba tal kohtuda oma naise Y, sünd. xxxx,

viidates VangS § 25 lg 1. Sõnasõnaliselt loetakse väljendit „vanglaväline suhtlemine”

nii eesti kui ka vene keeles „vanglaväliseks suhtlemiseks.”

Pöörates tähelepanu sellele, et kaebaja ja tema naine kohtuvad pikaajaliseks kokkusaamiseks

vanglas sees, räägib see seadus iseendale vastu, kuna kohtumine on „vanglasisene suhtlemine.”

Ühtlasi pöörab kaebaja kohtu tähelepanu sellele, et varem, kuni 2019. aastani, olid vahi all

viibijatele pikaajalised kokkusaamised üldsegi keelatud, kuid kohtuprotsesside käigus võeti

vastu seadus ja muudeti kodukorda. Vahi alla võetud – see ei tähenda süüdi olemist. Vangla ja

sotsiaaltöötajad peaksid perekondi toetama ja aitama kaasa ka nende suhtlusele.

Kuigi nii kaebaja kui tema naine on mõlemad minevikus seadust rikkunud, ei tähenda see, et

kaebaja ja tema naine ei püüdle seaduskuuleka eluviisi poole. Vangla administratsioon hävitab

kõnealuse reegliga (kokkusaamiskeeld) kõik kaebaja ja tema naise püüded elada Eesti seaduste

järgi.

Isegi vangla sisekorraeeskirja § 451 lõike 1 kohaselt ei ole põhjust keelata kaebaja ja tema naise

pikaajalist kokkusaamist.

4.2.

Vangla viitab pidevalt kehtivale vangla reglemendile. Nimel sellele, et toetatakse

vangla piiridest väljapoole jäävat suhtlemist. Ja see on karistust täideviiva asutuse

eesmärk või üks eesmärkidest. Kuid kaebaja puhul räägib vangla oma avaldustele vastu.

Vangla on valmis kumbagi meist (kaebajat ja tema naist) eraldi toetama ja suhtlemisele kaasa

aitama. Aga kui kaebaja ja tema naine sattusid juhuse tahtel mõlemad sellesse süsteemi, siis see

ei tähenda, et kaebaja ja tema naine ei taha pöörduda tagasi ühiskonda ja elada normaalset elu.

4.3.

Kaebaja palub kokkuvõtvalt kohustada vanglat anda kaebajale võimalus

pikaajaliseks kohtumiseks oma naise Y.

Samuti palub kaebaja välja mõista menetluskuludena kantud riigilõiv 20 eurot.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja palub

kohtul arvestada vaidlusaluse 29.03.2023 otsuse ja samuti 11.05.2023 vaideotsuse

põhjendustega. Täiendavalt soovib vastustaja kaebusega seonduvalt vastata järgmist.

5.1.

Kinnipeetava õigus pikaajalise kokkusaamise saamiseks ei ole absoluutne –

erisused, mis välistavad pikaajalise kokkusaamise võimaldamise, on välja toodud

vangistusseaduse (VangS) § 25 lg-s 11 . Käesoleval on juhul ei ole vangla mh pidanud

kokkusaamist võimalikuks, kuna see ei täidaks kaebaja osas vangistuse täideviimise

eesmärki (VangS § 25 lg 11 p 1). Vangistuse eesmärk on sisu poolest õigusmõiste, mille

sisustamisel on haldusorganil (vanglal) lai kaalutlusruum, mille kohtuliku kontrolli

võimalus on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-e 3 kohaselt piiratud,

muuhulgas ei saa kohus hinnata diskretsiooniotsuse otstarbekust. Vaidlustatud otsuses

on põhjendatud, miks antud juhul vangla ei pea kokkusaamist võimalikuks, hoolimata

sellest, et kaebaja soovib kokkusaamist enda abikaasaga. Vangla on seisukohal, et

tegemist on õiguspäraste kaalutlustega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2

tähenduses ning sellisel viisil ei ole vangla poolt tehtud kaalutlusviga, mis annaks aluse

ja võimaluse kaebuse rahuldamiseks. Vastustaja on seisukoha, et juba ainuüksi seetõttu

tuleb jätta kaebus rahuldamata.

5.2.

Kaebaja peeti kinni 29.08.2022. Viru Maakohtu 30.08.2022 määrusega nr

xxxxxx kohaldati kaebaja suhtes vahistamist. Tartu Ringkonnakohtu 27.09.2022

määrusega jäeti vahistamismäärus muutmata ning Viru Maakohtu 28.10.2022 ja

22.12.2022 määrustega pikendati kaebaja vahistamise tähtaega. Harju Maakohtu

20.02.2023 määrusega nr xxxxxx anti kaebaja kohtu alla karistusseadustiku (KarS) §

184 lg 2 p 1, 2 järgi ning jäeti kaebaja suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine –

muutmata. Harju Maakohtu 05.05.2023 määrusega loeti kaebaja vahistus jätkuvalt

põhjendatuks ning tõkend — vahistamine — jäeti muutmata. Seega on kaebaja alates

29.08.2022 kuni käesoleva ajani viibinud vahi all. Alates 14.03.2023 on kaebaja

katkematult paiknenud Tallinna Vanglas.

Harju Maakohtu määrusest nr xxxxxx nähtuvalt on kaebajal kaks kehtivat kriminaalkaristust

narkokuritegude eest ning käesoleva vahistamise aluseks olev süüdistus on samuti narkootiliste

ainete suures koguses käitlemises isikute grupis. Käesoleva vahistamise aluseks olnud tegu on

toime pandud perioodil mil kaebaja viibis katseajal — kaebaja oli kriminaalasjas nr xxxxxx

vabastatud 22.04.2021 tingimisi ennetähtaega elektroonilise valve kohaldamisega.

Kaebaja abikaasa Y tunnistati Harju Maakohtu 03.03.2020 otsusega nr xxxxxx süüdi KarS §

184 lg 2 p 1, 2 järgi ja teda karistati 3 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti täitmisele

pööramata tingimusel, et Y ei pane 3 aasta 3 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu

ning täidab katseajal KarS § 75 lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p-i

21 alusel pandud lisakohustust mitte omada või tarvitada narkootilisi või psühhotroopseid

aineid. Kuna Y kontrollnõudeid ja kohustusi ei täitnud pöörati Harju Maakohtu 15.06.2021

määrusega Y Harju Maakohtu 03.03.2020 otsusega mõistetud, kuid ärakandamata karistus

täitmisele. Karistuse kandmisest kõrvale hoidmise tõttu algas Y karistuse kandmine 26.12.2021

ning alates nimetatud kuupäevast kuni tänaseni viibib ta Tallinna Vanglas.

Kriminaalasjade nr xxxxx ning nr xxxxx otsustest nähtuvalt panid kaebaja ja Y nimetatud

otsustes toodud KarS § 184 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kuriteod (narkootilise ja psühhotroopse

aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) toime koos.

5.3.

VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk

soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega,

et

vältida

kinnipeetava

sotsiaalsete

sidemete

katkemist.

Vangistusseaduse

kommenteeritud väljaandes on täpsustatud, et kinnipeetava vanglavälist suhtlemist

reguleeriva jao sissejuhatav paragrahv määratleb nimetatud suhtlemise eesmärgina

kontaktide säilimist lähedaste inimestega – perekonna, sugulaste, sõprade jt isikutega,

kellega lävimine on kinnipeetava huvides ning kes avaldavad talle positiivset mõju ning

kellega suhtlemise katkemist tuleb püüda vältida. Antud juhul soovib kaebaja pikaajalist

kokkusaamist oma abikaasaga, kes on tema poolt toimepandud kuriteos kaasosaline,

lisaks on kaebaja, keda varasemalt juba on kahel korral KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi

süüdi mõistetud, taaskord süüdistatav samadel alustel kuriteo toime panemises ning

seda veel katseajal. Vangla ei saa sellise suhte soodustamist kuidagi pidada positiivset

mõju avaldavaks suhteks. Olukorras, mil abikaasad on varasemalt poolt toime pannud

kuritegusid ühiselt ja kooskõlastatult, sh esineb põhjendatud kahtlus kaebaja poolt uue

kuriteo toime panemise kohta, näitab, et abikaasade koos olemist võib konkreetsel juhul

pidada pigem kuritegusid soodustavaks faktoriks. Ühiskonna huvides on aga siiski

jätkuvalt proovida isikute taasühiskonnastamist, mille edukus on tulenevalt uuringutest

kriminaalse taustaga abikaasade puhul suurem olukorras, kus abikaasad ei ole

teineteisest mõjutatud.

5.4.

Lisaks eeltoodule tuleb arvestada ka asjaolu, et kaebaja näol on tegemist

vahistatuga, kelle liikumisele ja suhtlemisele seavad piirangud õigusaktid.

VangS § 90 kohaselt kohaldatakse eelvangistuse kandmisele käesoleva seaduse 1., 2., ja 7.

peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega (lg 1). Eelvangistust kantakse kinnise

vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas (lg 2). Vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud

kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda

süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas (lg 3). Vahistatu kamber peab vastama käesoleva

seaduse § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või

elektroonilise jälgimise (lg 4). Vanglateenistus või arestimaja on kohustatud võtma kõik

meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine (lg 5).

Kinni peetavate isikute liikumist vanglas reguleerib justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72

„Vangla sisekorraeeskiri“ § 8, mille lõige 1 näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas vabalt

vähemalt neli tundi päevas, kuid pole lõigetest 4 ja 5 tulenevalt kohaldatav vastuvõtuosakonnas

viibivale kinnipeetavale ega vahistatule, kellel tuleb VangS § 90 lg-st 3 tulenevalt olla

lukustatud kambris ööpäev läbi. Ainus erand on tehtud õppivale või töötavale vahistatule, keda

ei pea õppimise või töötamise ajal lukustatud kambris hoidma. Kuna tegemist on kehtiva

regulatsiooniga, mille täitmine on vanglale kohustuslik, puudub vanglal selles osas igasugune

kaalumisruum.

Eelnevast tulenevalt kohalduvad kaebaja suhtes eelvangistust reguleerivad sätted. Kuna kaebaja

vanglas ei tööta ega õpi, tuleb vanglal teda 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris hoida ja

võimaldada tal sealt väljuda ainult VangS § 93 lg-st 5 tuleneva vähemalt ühe tunni pikkuse

värskes õhus viibimise ajaks.

Vahistamise alused sätestab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg 2, kuid tõkendi

valimisel tuleb vältimatult arvestada ka KrMS § 127 lg-t 1, mis sätestab, et tõkendit valides

arvestatakse kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude

toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust,

karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist,

perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. See tähendab, et

kaalutlusõiguse teostamine toimub vahistamisel, kus arvestatakse vahistatu põhiõigustele

tekkiva riive mõõdukust. Kohus kasutab kriminaalmenetluse tagamise vahendit vaid vältimatult

vajalikel juhtudel, mille väljaselgitamine toimub kaalutlusõigust teostades. Eelnevast tulenevalt

hindab vahistuse tõkendina kohaldamise vajadust kohus. Vangla vahistamise aluseid ega

vahistamise põhjendatust kuidagi ei kontrolli, vangla ülesandeks on vaid vahistatu järelevalve

tagamine selliselt, et vahistatu tegevus ei ohustaks kriminaalmenetluse läbiviimist.

Vangistust reguleerivate õigusaktidega on vastustajale pandud kohustus välistada vahistatute

suhtlemise kaudu kriminaalmenetluse läbiviimise ohtu sattumine. Selle tagamiseks tuleb

vastustajal lisaks VangS § 12 lg-s 1 sätestatule, mis kohustab eraldi hoidma mehi ja naisi (p 1),

alaealisi ja täiskasvanuid (p 2), kinnipeetavaid ja vahistatuid (p 3), isikuid, keda nende endise

ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht (p 4), eraldi hoida ka vahistatuid, keda

süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas (VangS § 90 lg 3) ning välistada eri kambritesse

paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine (VangS § 90 lg 5). Arvestada tuleb asjaoluga,

et mida rohkem süüdistatavaid ühes ja samas kriminaalasjas on, seda kergem on neil leida

võimalusi vanglas info edastamiseks (nt edastatakse info tuttavale vahistatule/kinnipeetavale,

kes selle omakorda edastab, kuni info jõuab soovitud isikuni). Seega ainukeseks võimaluseks

vanglas info liikumise piiramiseks on vanglasisese kokkupuute minimeerimine.

5.5. Kokkuvõtvalt on vastustaja on seisukohal, et kaebaja taotlus pikaajalise kokkusaamise

võimaldamiseks on õiguspäraselt jäetud rahuldamata.

5.6. 05.09.2023 esitas vastustaja kohtule täiendava seisukoha ja taotluse.

Täiendavalt soovib vastustaja märkida, et kaebaja abikaasa Y käitumine vangistuse ajal on

olnud hea ning isik on asunud täitma temale individuaalses täitmiskavas sätestatud eesmärke

(lisa 1, dtl 75-79, lk 2 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava täitmine ja käitumine vangistuse

jooksul“). Seega võib järeldada, et Yon tegemas samme, mis välistaksid tulevikus tema uuesti

kuritegelikule teele naasmise. Käesoleval ajal on Y toimumas ka menetlus tingimisi enne

tähtaega vangistusest vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega, mis tähendab, et Y on

võimalus vanglast vabaneda. Sestap on seda enam oluline, et Y oleks motiveeritud

õiguskuulekalt käituma ja sooviks jätkata oma elustiili muutmist ühiskonnanormidele

aktsepteeritavaks suunas.

Juhul, kui kokkusaamise mõju on negatiivne ja kaebaja abikaasa kaotab selle tulemusena

motivatsiooni oma elu korda seadmiseks, ei ole taasühiskonnastamine efektiivne.

Taasühiskonnastamise puhul ei ole oluline vaid isiku kinni pidamine ja tema vabastamine, vaid

ka tegevused, mis õpetavad kinnipeetavat käituma edaspidi nii, et isikul puuduks edaspidises

elus põhjus sattuda vanglasse. Kaasaja õiguskontseptsioonis ei ole vangistuse eesmärk isiku

karistamine, vaid mõjutada inimest saada paremaks ühiskonnaliikmeks, suunates teda õigele

teele. Rehabilitatsiooniteooria kohaselt on karistussüsteemi eesmärk just nimelt ümber

õpetamine ja terveks ravimine. See nõuab parimat pingutust ja tahet nii vanglalt kui ka

kinnipeetavalt, kes saab vangla tuge. Juhul, kui esineb oht, et Y motivatsioon saada

uimastivabaks ühiskonnaliikmeks ning õiguskuulekaks kodanikuks võib saada tagasilöögi, ei

ole kokkusaamine kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Arvestades varasemalt

teadaolevaid Y mõjutavaid tegureid (lisa 2, dtl 80-83) võib suhtlus kaebajaga, kui korduvalt

kriminaalkorras karistatud ning käesolevalt taas vahistatud isikuga, vastustaja hinnangul seada

ohtu Y sisemise tahte saada taasühiskonnastatud.

Vastuse lisadena on esitatud Y iseloomustus (lisa 1, dtl 75-79) ja Y 2021. aastal koostatud

riskihindamise ankeedi kokkuvõte (lisa 2, dtl 80-83). Kuna mõlemad dokumendid sisaldavad Y

isikuandmeid Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 2016/679 kohaselt ning on lisaks

avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p-le 12 tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks AvTS

§ 35 lg 1 p 9 alusel, taotleb vastustaja käesoleva vastuse lisade 1 ja 2 osas tunnistada menetlus

kinniseks ning piirata kaebaja õigust tutvuda selles osas haldusasja toimikuga.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Taotluse lahendamine

6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga

lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata

taotlused.

Vastustaja esitas 05.09.2023 kohtule taotluse võtta asja materjalide juurde Y iseloomustus (lisa

1, dtl 75-79) ja Y 2021. aastal koostatud riskihindamise ankeedi kokkuvõte (lisa 2, dtl 80-83).

Ühtlasi palus vastustaja kuulutada menetlus nimetatud lisade osas kinniseks ning piirata kaebaja

õigust tutvuda selles osas haldusasja toimikuga.

HKMS § 62 lg 2 sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite

kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil

ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu

hinnangul juba piisavalt tõendatud.

Kohus leiab, et vastustaja poolt 05.09.2023 esitatud vastuse lisad 1 ja 2 (dtl 75-83) tuleb jätta

vastu võtmata ning tagastada vastustajale läbivaatamatult, kuivõrd need ei oma asja

lahendamise seisukohalt tähtsust.

Esmalt märgib kohus, et HKMS § 158 lg 2 teine lause sätestab, et haldusakti ja toimingu

õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Lisa 1 on

koostatud 26.07.2023 ehk peale vaidlusaluse otsuse ja vaideotsuse koostamist. Kuivõrd

vastustaja ei saanud kuidagi käesolevas asjas vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tegemisel

tugineda 26.07.2023 koostatud dokumendile (midagi sellist ei nähtu ka vaidlustatud otsusest ja

vaideotsusest), siis ei oma nimetatud dokument asja lahendamisel mingit tähtsust.

Vastustaja poolt kohtule 05.09.2023 esitatud lisa 2 Y 2021. aastal koostatud riskihindamise

ankeedi kokkuvõte tuleb samuti jätta vastu võtmata ning vastustajale tagastada, kuivõrd

vaidlustatud otsusest ega vaideotsusest ei nähtu, et vastustaja oleks oma otsuse tegemisel ka

nimetatud dokumendile tuginenud. Ühtegi sellekohast kaalutlust või põhjendust ei ole otsuses

ega vaideotsuses esitatud. Samuti ei ole vaidlustatud keelduvas otsuses tuginetud sellele, et

kokkusaamine võiks kuidagi negatiivselt mõjutada Y ja sellest tulenevalt on kokkusaamisest

keeldutud.

Eeltoodust tulenevalt on ka vastavad väited mitteasjakohased käesoleva kaebuse lahendamisel

ning kohus jätab need tähelepanuta.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

7. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsuses ja selle suhtes tehtud vaideotsuses

märgitut, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud

tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada.

Vangla keeldus 29.03.2023 otsusega kaebaja taotluse rahuldamisest, viidates VangS § 25 lg-s

11 p 1 ja p 3 toodud pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumise alustele. Samas ei ilmne

otsusest selgelt, millisel konkreetsel alusel sellest loetelust taotluse rahuldamisest keeldumisel

juhinduti. Pärast keeldumise aluste tsiteerimist on otsuses arutletud veel selle üle, et

kinnipeetavatest abikaasade kokkusaamine ei täidaks vanglavälise suhtluse soodustamise

eesmärki; et soovitud kokkusaamine läheks vastuollu nais- ja meessoost kinnipeetavate

eraldihoidmise printsiibiga; et kuna mõlemad abikaasad on kinnipeetavad, ei saa kokkusaamise

eesmärgiks olla väliskontaktide säilitamine; et kuritegusid toime pannes ei pidanud kaebaja ise

oluliseks perekonna toimimist (dtl 4-5).

Sellest õiguslikust ja faktilisest motivatsioonist jääb kohtu hinnangul ebaselgeks, millisel

konkreetsel õiguslikul alusel pikaajalisest kokkusaamisest keelduti. Õiguslik ja faktiline

motivatsioon ei ole seotud otsuses viisil, mis võimaldaks aru saada, millised faktilised asjaolud

täpselt vastavad millise normi abstraktsele-faktilisele koosseisule (hüpoteesile) ning toovad

tagajärjena kaasa pikaajalisest kokkusaamisest keeldumise. Seega ei ole haldusakti

põhjendused selged ning üheselt arusaadavad. Keeldumise otsuses esitatud põhjendus on küll

üsna pikk, kuid põhjenduste lähemal uurimisel ilmneb, et ühtegi selget faktilist alust, mis

vastaks VangS § 25 lg-s 11 sätestatud koosseisule, ei ole välja toodud.

8. Seega võib otsust pidada õigusvastaseks juba seetõttu, et see ei vasta haldusakti

motiveerimise nõuetele. Järgnevalt vaatleb kohus haldusakti üksikuid põhjendusi, niivõrd,

kuivõrd need on otsusest ja vaideotsusest arusaadavad.

9. Vangla on väitnud, et kuna abikaasad on kinnipeetavad (kaebaja on vahistatu), ei täida

pikaajalise kokkusaamise lubamine vanglavälise suhtlemise soodustamise eesmärki.

Tartu Ringkonnakohus on 26.19.2011 otsuses asjas nr 3-10-2893 leidnud, et vangistusseadusest

ei tulene piirangut mitte võimaldada pikaajalist kokkusaamist pereliikmega, kes samuti viibib

kinnipidamiskohas. Ka sellisel juhul on kokkusaamiste eesmärgiks hoida kontakte ja

soodustada emotsionaalse sideme säilimist (viidatud otsuse p 9). Samale seisukohale on

viidatud Tartu Ringkonnakohtu 15.01.2019 otsuses nr 3-17-2501. Käesoleval juhul ei ole

vaidlustatud otsuses viidatud ka sellele, milline konkreetne õiguslik alus võimaldab keelduda

pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest üksnes seetõttu, et mõlemad abikaasad viibivad

vanglas.

10. Kohus märgib, et VangS § 23 lg 1 järgi on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise

eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega,

et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Sama paragrahvi lg 2 järgi soodustab

vanglateenistus kinnipeetava vanglavälist suhtlemist.

Vastustaja ei ole esitanud selgeid põhjendusi, miks ei ole neid norme vajalik järgida

kinnipeetava puhul, kelle abikaasa kannab samuti vanglakaristust. Ka sellise kinnipeetava puhul

on VangS § 23 lg-st 1 tulenevalt vajalik vältida sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS ei

sätesta selliste kinnipeetavate suhtes erandeid.

Vaidlustatud otsuses on küll väidetud, et „Peresidemete säilitamise vajadus võib vangistuses

viibivatel abikaasadel kahtlemata olla, kuid siinkohal ei võimalda see piiramatuid õigusi

omavaheliseks kokkusaamiseks. Olles korduvalt karistatud, pidite olema teadlik, et vangistusse

sattudes kaasnevad piirangud ka lähedastega suhtlemiseks. Samuti ei saanud Teil tekkida

õiguslikku ootust, et olukorras, kus mõlemad abikaasad asuvad vanglas, kuulub peresidemete

säilitamine abikaasaga VangS § 23 kaitsealasse ja omavahelisteks kokkusaamisteks piiranguid

ei kaasne“, kuid siiski jääb otsusest ebaselgeks, milline on see õiguslik alus või kaalutlus, mis

võimaldab piirata sellise kinnipeetava õigust perekonnaelu säilitamisele intensiivsemalt kui

sellise kinnipeetava õigust, kelle abikaasa viibib vabaduses.

Kohus on ka seisukohal, et VangS § 23 räägib küll vanglavälisest suhtlemisest, kuid sõna

„vanglaväline“ ei saa tõlgendada selliselt, et see kohaldub vaid isikute suhtes, kes viibivad

vabaduses. Sõna „vanglaväline“ saab siinkohal mõista nii, et selleks isikuks võib olla ka teine

vanglas asuv isik, kes asub erinevas kohas (osakonnas) taotlejast ja kellel puudub täielikult

võimalus temaga koos olla.

11. Vangla on otsuses viidanud ka meeste ja naiste eraldihoidmise printsiibile. See on

sätestatud VangS §-s 12 ning selle paragrahvi lg 1 p 1 järgi hoitakse vanglas eraldi mehi ja

naisi.

Kohus on seisukohal, et sellest normist ei saa tuletada takistust vaidlusalusele kokkusaamisele.

Eraldihoidmise printsiip keelab selle sõnastusest tulenevalt meeste ja naiste vanglas koos

hoidmise, st vangistuse täideviimise meestele ja naistele ühises vanglas, kuid sellest ei saa

järeldada pikaajalise kokkusaamise keeldu kinnipeetavatest abikaasadele. Pikaajaline

kokkusaamine VangS § 25 lg 1 mõttes ei ole ilmselgelt kinnipeetavate „hoidmine“ VangS § 12

mõttes. Pikaajaline kokkusaamine on reguleeritud eraldi normis (VangS § 25) ning kujutab

seega eriregulatsiooni VangS § 12 suhtes.

12. Kohtumenetluses on vangla keeldumise aluseid täiendavalt põhjendanud, lisades, et

kaebaja ja tema abikaasa panid ühiselt toime KarS §-s 184 lg 2 p 1 ja 2 kirjeldatud kuriteo

(narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) ja sellest tulenevalt

võib kahelda vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamises.

Sellisel kujul jäävad siiski ka need põhjendused ebapiisavaks, mõistmaks, miks vastustaja

pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldub. Kohus möönab, et pikaajalisest

kokkusaamisest vanglakaristust kandva abikaasaga võib keelduda VangS § 25 lg-s 11 toodud

loetelu alusel, kui esinevad täiendavad asjaolud, mis viitavad sellele, et need alused esinevad.

Käesoleval juhul selliseid asjaolusid keeldumiseks vaidlustatud haldusaktides üheselt välja

toodud ei ole.

Selleks võib olla muuhulgas vanglale teadaolev info vanglas viibiva abikaasa käitumise,

kuritegelike sidemete vms kohta, mis annavad aluse arvata, et kokkusaamine oleks näiteks

vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega (VangS § 25 lg 11 p 1) või ohustada vangla

julgeolekut või kinnipeetava tervist (VangS § 25 lg 11 p 2 ja 4) jms. Käesolevas asjas ei ole aga

selliseid põhjendusi esitatud, vaid on sisuliselt lähtutud üksnes faktist, et kaebaja abikaasa

kannab samuti vanglakaristust. VangS § 25 lg 11 ei võimalda aga pikaajalisest kokkusaamisest

keelduda üksnes sel põhjusel, et teine abikaasa kannab samuti vanglakaristust.

Samuti ei saa hiljem kohtumenetluses esitatud põhjendusi sellest, et hoopis kaebaja võib

mõjutada negatiivselt oma abikaasat (arvestades, et abikaasa on vangistuses käitunud hästi ning

käesoleval ajal on Y toimumas ka menetlus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks

elektroonilise valve kohaldamisega, mis tähendab, et Y on võimalus vanglast vabaneda)

arvestada kui keeldumise põhjendusi vaidlustatud haldusaktides.

13. Kohus selgitab, et lisaks eelnevalt viidatud keeldumise alustele – et kokkusaamine pole

kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, võib ohustada vangla julgeolekut või korda

või kokkusaajat või kinnipeetavat (VangS § 25 lg 11 p 1, 2 ja 4), võib kokkusaamisest keelduda

ka siis, kui kokkusaaja maines on alust kahelda (VangS § 25 lg 11 p 3). Otsusest võib kaudselt

järeldada vangla arusaama, et fakt, et kaebaja abikaasa kannab vanglakaristust, tähendab

automaatselt ka seda, et tema maines on alust kahelda ja järelikult on see kokkusaamisest

keeldumise aluseks (vt vaidlustatud otsuse p kolmas lõik viimane lause). Kohus seda arusaama

liiga suure üldistusastme tõttu ei jaga. Selline lähenemine viiks selleni, et kaebajal on

abikaasaga kohtumine täielikult välistatud vähemalt niikaua, kuni nad mõlemad viibivad

vanglas.

See läheks aga vastuollu VangS § 25 lg-ga 1, mis võimaldab abikaasade vahel pikaajalisi

kokkusaamisi.

Samuti ei saa pidada võimatuks seda, et isik võib vanglakaristuse kandmise kestel oma

käitumist ning väärtushinnanguid muuta ning kujuneda juba enne vanglakaristuse lõppu

isikuks, kes hoolimata vanglakaristuse jätkuvast kandmisest avaldaks positiivset mõju ka teisele

kinnipeetud abikaasale, kes temaga kohtumist soovib. Sellisel juhul oleks abikaasade

omavaheline kohtumine ilmselgelt kooskõlas kinnipeetava vanglavälise suhtlemise

eesmärkidega ning vangistuse täideviimise eesmärkidega laiemalt. Kui aga isiku vangistuse

kandmise faktist tehakse automaatselt järeldus, et tema maines on alust kahelda ja keeldutakse

seetõttu automaatselt ka pikaajalisest kokkusaamisest, siis langeb sellise positiivse mõju

avaldumise võimalus teisele abikaasale ära. Selline tulemus ei teeniks kohtuda sooviva(te)

abikaasa(de) vangistuse eesmärke.

Seega selleks, et keeldumisel saaks tugineda kokkusaaja mainele, peaks vangla viitama lisaks

kokkusaaja vangistuse kandmise faktile ka täiendavatele andmetele (eeskätt tema käitumine

vanglas), mis viitaksid sellele, et isiku käitumine annab aluse kahelda tema maines. Käesoleval

juhul ei ole vangla seda teinud. Vastupidi, vastustaja on avaldanud, et kokkusaaja on käitunud

hästi ja soovib ennast parandada.

14. Kohus ei ole ka erinevalt vanglast veendunud selles, et kui kokku saavad abikaasad, kes

olid kuriteo kaasosalised, siis nende kokkusaamise läbi võiks veel kord kahjustada saada

õiguskord. Pikaajaline kokkusaamine toimub vangla territooriumil ning vanglal on võimalik

tagada selle käigus vangla ning isikute julgeolek ning eelduslikult tõhusalt takistada kuritegude

toimepanekut. Kui vangla näeb ohtu võimaluses, et isikud saavad vahetada infot, mis võib viia

õiguskorra kahjustumiseni, siis tuleb seda keeldumise otsuses selgelt põhjendada. Käesoleval

juhul vaidlusaluses otsuses ning vaideotsuses selline põhjendus puudub.

Kohtumenetluses viitas vastustaja küll kaebaja vahistatu staatusele ja sellest tulenevalt vangla

kohustusele välistada vahistatute suhtlemise kaudu kriminaalmenetluse läbiviimise ohtu

sattumine. Kohus märgib, et ei vaidlustatud otsuses ega vaideotsuses ei ole viidatud alustele

tuginetud. Ka asjaolu, et üks abikaasadest on vahistatu, ei saa kaasa tuua automaatselt keeldu

pikaajaliseks kokkusaamiseks. Sellist eraldi alust vangistusseaduses ei ole. Seega juhul, kui

vangla soovis vastavale põhjendusele tugineda, oleks tulnud tal otsuses vastavale ohule

sõnaselgelt viidata ja veelgi parem - konkreetselt ära näidata, kuidas satub ohtu konkreetse

kriminaalasja menetlus. Käesoleval juhul ei ole vastustaja näidanud, et tegemist oleks mõlema

abikaasa puhul vahistatuga, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas (VangS § 90 lg 3)

või et satuks ohtu nõue välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline

sidepidamine (VangS § 90 lg 5).

15. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud otsus ja selle suhtes tehtud vaideotsus

on õigusvastased ja tuleb tühistada.

29.03.2023 otsus on õigusvastane nii formaalselt - sest selles esitatud põhjendused ei ole

piisavad või asjakohased kui ka materiaalselt – sest otsuse põhjal ei saa olla kindel, et vastustaja

teostas kaalutlusõigust õigesti ning lähtus asjakohastest kaalutlustest ning jättis arvestamata

asjassepuutumatud kaalutlused. Samuti ei ole otsus selles esitatud põhjenduste põhjal kooskõlas

VangS § 23 lg-ga 1 ja § 25 lg-ga 1, sest sisuliselt on vangla mööda vaadanud vanglavälise

suhtlemise eesmärkidest ja püüdnud kaebajal abikaasaga kohtumisest keelduda üksnes abikaasa

vangistuse kandmise faktist lähtudes, mida ei ole aga kokkusaamisest keeldumise alusena

seaduses nimetatud.

Kuivõrd tühistamiskaebus kuulus rahuldamisele, siis tuleb rahuldada ka kaebaja

kohustamiskaebus.

HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat

nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist

uuesti otsustama. Kuivõrd pikaajalise kokkusaamise lubamise otsustamine on vangla

kaalutlusotsus, siis saab kohus kohustada vanglat üksnes kaebaja 20.03.2023 avaldust uuesti

lahendama. Kohus märgib siinkohal selgituseks, et vastustaja kohtumenetluses esitatud

täiendavad argumendid, mis ei olnud nähtuvalt vaidlustatud haldusaktide tekstist aluseks

haldusaktide andmisel, võivad käesoleval juhul olla kohtu hinnangul aluseks ka uuel

otsustamisel kaebaja taotluse suhtes negatiivse otsuse tegemiseks. Kohus märgib, et ei saa

siinkohal asuda haldusorgani asemel tegema kaalutlusotsust (HKMS § 158 lg 3) ja selle

tegemisel tuleb vanglal arvestada kõiki vastava otsuse tegemise ajaks ilmnenud asjaolusid ning

kaaluda asjassepuutuvaid huvisid ja õigusi ning langetada põhjendatud otsus vormistades selle

seaduses ette nähtud nõuetele vastavalt. Kohus märgib lõpetuseks kokkuvõtvalt, et ta leiab, et

antud juhul ei ole täielikult välistatud, et muutunud asjaolude tõttu ei võiks haldusorgani uus

otsus olla ka taotleja jaoks positiivne. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et sellise

võimaliku kohtumise korraldamisel tuleb paratamatult välja selgitada ka kaebaja abikaasa

seisukoht.

16. Lõpetuseks märgib kohus täpsuse huvides, et kaebaja, viitas et isegi justiitsministri

30.11.2000 määrusega nr 72 „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSKE) § 451 lõike 1 kohaselt ei ole

põhjust keelata kaebaja ja tema naise pikaajalist kokkusaamist. Kohus selgitab kaebajale, et

VSKE § 451 on kehtetu juba alates 01.01.2015 aastast. Pikaajalise kokkusaamise loa andmisest

keeldumise alused on sätestatud VangS § 25 lg 11.

17. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja on kandnud menetluskuludena

riigilõivu summas 20 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv Kohtunik