3-21-1972/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.09.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1972

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise

25 000 eurot väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja AK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29.06.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus, tühistada Tallinna Halduskohtu 29.06.2022 otsus

haldusasjas nr 3-21-1972 ning teha asjas uus otsus.

2. Mõista Tallinna Vanglalt X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 2000 eurot. Muus

osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Esimese ja teise kohtuastme menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Menetlusabi andmisega seotud kulud jäävad riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.10.2023.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-21-1972

2(8)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 28.04.2021 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju 25 000 eurot

hüvitamiseks. Taotluse kohaselt hoidis vangla X 2019. a augustist kuni 2021. a aprillini

üksikvangistuses, alandades sellega tema inimväärikust.

2. Tallinna Vangla jättis 28.07.2021 otsusega nr 5-37/21/154-2 taotluse rahuldamata. Vanglal

on kaalutlusõigus, kas paigutada kinnipeetav kambrisse eraldi või koos teiste

kinnipeetavatega. Kambrisse paigutamisel tuleb järgida eraldihoidmise printsiipi ja muid

asjaolusid, mis võivad mõjutada vangla julgeolekut. Xl oli võimalik suhelda nii lähedastega,

vanglaametnikega, psühholoogiga, sotsiaaltöötajaga kui ka kaplaniga. Lisaks oli tal võimalik

tegeleda mõtestatud tegevustega (laenutada raamatuid ja ajalehti, vaadata kambris televiisorit

või kuulata raadiot, olla kambris ja jalutusboksis füüsiliselt aktiivne).

3. X esitas 30.08.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitise 25 000 eurot väljamõistmiseks.

Kaebajale pole kohtu ega prokuratuuri poolt kohaldatud suhtlemispiiranguid. Samuti ei ole

tema suhtes rakendatud täiendavaid julgeolekumeetmeid vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 2

p 1 tähenduses. Kaebajal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Kaebaja esitas vanglale

pöördumisi lõpetada tema suhtes üksikvangistuse kohaldamine.

Eeltoodule vaatamata kohaldas vastustaja kaebaja suhtes enam kui aasta üksikvangistust,

asudes teda karistama ja piinama ning koheldes teda ebainimlikult olukorras, kus kaebaja ei

olnud kohtu poolt süüdi mõistetud. Sisuliselt asus vangla ilma ühegi objektiivse põhjuseta

kohaldama VangS § 69 lg 2 p-s 1 nimetatud täiendavat julgeolekumeedet ehk kinnipeetava

vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Vastustaja asus ilma kohtuotsuseta

karistama karistusseadustiku (KarS) § 255 lg 1 ja § 256 lg 1 alusel süüdistuse saanud isikuid.

Kaebajal on puudunud igasugune kambriväline tegevus kuue aasta vältel. Talle on

võimaldatud ainult ühe sotsiaalprogrammi läbimine 2019. a-l (vihajuhtimine). Kaebajale ei

võimaldata vangla poolt mingit vaimset stimulatsiooni, samal ajal, kui paljud teised

vahistatud saavad osaleda kursustel, käia koolis, osaleda erinevates grupis läbiviidavates

sotsiaalprogrammides jne. Kaebaja ei saa kasutada spordiinventari ega käia kirikus.

Vastustaja on ignoreerinud psühhiaatri soovitusi võimaldada kaebajale erinevaid tegevusi

vaimse aktiivsuse ja kognitiivse võimekuse säilitamiseks.

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja oli 01.08.2019–11.01.2021 vahistatu režiimil. Alates 12.01.2021 oli kaebaja

staatuselt kinnipeetav, kuid paiknes kuni 09.04.2021 VangS § 14 lg 3 alusel

vastuvõtuosakonnas, mis on suletud osakond ning kus kaebajal ei olnud vastavalt

justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VskE) § 8 lg-le 4

osakonnasisest liikumisõigust. Kaebaja oli üksi kambris 25.08.2019–28.06.2021.

Kinnipeetava üksi kambris hoidmine ei ole vastuolus kehtiva õigusega. Selle, kas paigutada

kinnipeetav kambrisse eraldi või koos teiste kinnipeetavatega, otsustab vangla kaalutlusõiguse

alusel, lähtudes VangS § 11 lg-st 1. See ei ole käsitatav üksikvangistuses hoidmisena isiku

sotsiaalse isoleerimise eesmärgil. Ei esinenud asjaolusid, mis välistanuks kaebaja üksinda

kambrisse paigutamise.

Kaebaja esitas küll vanglale korduvalt pöördumisi üksi kambris viibimise teemal, kuid

vaideid ta ei esitanud. Õige pole kaebaja väide, et vangla jättis temaga seonduvalt vastamata

3-21-1972

3(8)

õiguskantsleri pöördumisele. Sellist pöördumist pole dokumendihaldusprogrammis Delta

registreeritud.

Vangiregistri andmetel vestles kaebaja üksi kambris viibimise teemal psühholoogiga, kelle

soovitusel kaasas sotsiaaltöötaja kaebaja 05.12.2019 üksikvangistuse mõjude leevendamise

programmi. Kaebaja loobus 09.12.2019 programmis osalemast. Teabe- ja uurimisosakonna

ametnikule selgitas kaebaja 12.02.2020, et tal on eesmärk koguda kokku dokumendid, mis

kajastaks üksikvangistuse negatiivset mõju tervisele, et esitada need dokumendid kohtus, kui

talle hakatakse kriminaalasjas karistust määrama. Samas vestluses väitis kaebaja, et ta võib ise

veel pikalt üksi istuda ja midagi ei juhtuvat, sest ta on üksikvangistust ka varasemalt kogenud.

Vangiregistri järgi ei osalenud kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal hõivetegevuses. Ta ei

ole avaldanud soovi vahistatuna vanglas töötada. Üldhariduskoolis ja kutseõppes kaebaja ei

käinud, kuid tundis vahistatuna huvi, miks teda kooli ja riigikeele kursustele ei lubata. Vangla

selgitas, et vahistatute eesti keele rühma parasjagu ei olnud. Vaideid hõivetegevuste

mittevõimaldamisega seonduvalt kaebaja vanglale ei esitanud.

Kaebajal oli võimalik laenutada raamatuid ja ajakirju, lugeda ajalehti, kuulata kambris raadiot

ja vaadata televiisorit. Kaebaja sai suhelda lähedastega. Ajavahemikul 01.08.2019–

30.04.2021 toimus kaebajal üheksa lühiajalist kokkusaamist. Kaebajat külastasid lähedased ja

ametnikud. Igapäevane suhtlusvõimalus oli ka erinevate vanglateenistujatega. Kaplaniga

kohtumiseks kaebaja soovi ei avaldanud. Kaebaja viidi 02.09.2019 ja 11.09.2019 vanglavälise

tervishoiuteenuse osutaja juurde ning 21.08.2020 ja 30.04.2021 oli kaebaja praktiliselt terve

päeva vanglast ära seoses kohtuistungitega. Seega ei olnud ta järjepidevalt lukustatud

kambris, vaid viibis lühiajaliselt ka vanglast eemal.

Vaidlusalune periood jääb aega, mil kõikjal hakkas levima COVID-19 haigust põhjustav

koroonaviirus SARS-CoV-2. Alates 16.03.2020 kohaldati kõikides vanglates koroonaviiruse

leviku tõkestamiseks täiendavaid julgeolekuabinõusid, lukustati avatud osakonnad ning

peatati päevakava järgsed tegevused. Kaebaja on kõigi nende asjakohaste käskkirjadega

tutvunud, kuid vaideid ei esitanud.

5. Tallinna Halduskohus jättis 29.06.2022 otsusega kaebuse rahuldamata.

Ajavahemikul, mil kaebaja oli vahistatu staatuses, kehtisid tema suhtes VangS §-s 27

sätestatud eelvangistuse tingimused. Vahistatuid hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris,

välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda

süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Lisaks on vanglateenistus kohustatud võtma kõik

meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Ka

vastuvõtuosakonnas on väljaspool kambrit liikumine piiratud (VskE § 8 lg 4).

Asjaoludest ei nähtu, et vangla oleks kaebajat mingil viisil eraldanud sotsiaalse isoleerimise

eesmärgil. Kaebajale oli võimaldatud sotsiaalne suhtlemine, lähtudes vangistuse iseloomust.

Tal oli võimalik igapäevaselt suhelda vanglaametnikega, psühholoogiga, sotsiaaltöötajaga,

kaplaniga jne. Ta sai kambrisse laenutada raamatuid ja ajalehti, kuulata kambris raadiot ja

vaadata televiisorit, suhelda lähedastega kirja ja telefoni teel. Toimusid ka lühiajalised

kokkusaamised. Seega oli võimalik hoida sotsiaalset suhtlust, vastava võimaluse kasutamine

sõltus kaebajast endast. Kaebaja loobus 2019. a-l üksikvangistuse mõjude leevendamise

programmis osalemast. Kaebajal puudus subjektiivne õigus nõuda spordiinventari kasutamist,

talle olid tagatud igapäevased tunniajased jalutuskäigud (VangS § 93 lg 5).

VangS § 11 lg 1 ja VskE § 6 lg 1 jätavad vanglale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas paigutada

kinnipeetav kambrisse eraldi või koos kaaskinnipeetavatega. Silmas tuleb pidada VangS § 11

lg-s 1 loetletud aspekte. Vastustaja on osundanud, et varasemalt (2018. a juunis ja detsembris)

on kaebaja kambrikaaslase olemasolu korral käitunud temaga konfliktselt ega pidanud

3-21-1972

4(8)

võimalikuks kambrikaaslasega ühes kambris viibimist. Kinnipeetava vanglasiseselt

paigutamisel tuleb vastustajal arvestada kinnipeetavate iseloomuomadusi (VangS § 11 lg 1)

ning nendest tulenevaid võimalikke konfliktsituatsioone. Olukorras, kus kaebajal tekkisid

kambrikaaslasega erimeelsused, on alust arvata, et vangla ning kinnipeetavate endi julgeoleku

huvides oli mõistlik paigutada kaebaja kambrisse üksinda.

Kaebajal oli nii vahistatuna (VangS § 93 lg 7) kui ka hiljem kinnipeetavana võimalik minna

tööle ning seeläbi saada osa sotsiaalsest tegevusest ning viibida väljaspoole kambrit. Kaebaja

sellist soovi ei avaldanud. Kaebajale oli individuaalse täitmiskava alusel planeeritud

perioodiks 2021–2022 erinevad hõivetegevused, kuid kaebaja ennetähtaegse vabanemise tõttu

ei jõutud neid realiseerida. Kaebaja ei esitanud seoses hõivetegevuste mittevõimaldamisega

vastustajale vaiet. Samuti ei vaidlustanud kaebaja seoses koroonapiirangutega antud

haldusakte.

Vangla on väljendanud kahtlust, et kaebaja motiiv üksinda kambrisse paigutamise osas

pretensioonide esitamisel oli saada kergem karistus. Kaebaja esitas küll selgitamistaotlusi

kambrisse paigutamise ning koolis ja kursustel osalemise kohta, kuid ei esitanud taotlusi

kambrikaaslastega kokku paigutamiseks. Kaebaja ei ole esitanud vaideid vanglasisese

paigutamisega ja üksinda kambris hoidmisega seoses.

Riigikohus on käsitlenud üksikvangistuse määratlemist 08.12.2021 otsuses nr 3-18-1895.

Eeltoodust lähtuvalt ei olnud vastustaja tegevus õigusvastane. Kaebajale oli tagatud võimalus

igapäevaselt suhelda nii vanglasiseselt kui ka vanglaväliselt. Kaebaja sai igapäevaselt viibida

tund aega värskes õhus. Ta sai laenutada raamatuid, ajalehti, kuulata raadiot, vaadata

televiisorit. Seega oli talle soovi korral tagatud vaimne stimulatsioon. Tal oli võimalik minna

soovi korral tööle, talle pakuti sotsiaalprogrammis osalemise võimalust. Kaebajat ei

isoleeritud inimväärikust alandavalt. Vangla lähtus õigusaktidest tulenevatest piirangutest

ning üleüldisest tervishoiualasest olukorrast.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 29.06.2022 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Halduskohus hindas ebaõigesti tõendeid, leides, et kaebajat ei eraldatud sotsiaalsel eesmärgil

ning sotsiaalne suhtlus sõltus kaebajast endast. Vanglaametnikega suhtlemine käib üksnes

hommikuse ja õhtuse kontrolli ajal, mil vanglaametnikud astuvad kambrisse ja viibivad seal

umbes ühe minuti, et teostada kambri ja kambris viibiva isiku igapäevane kontroll. Sellise

kontrolli ajal ei ole vanglaametnikel aega suhelda. Samuti käisid vanglaametnikud kaebaja

kambris üksnes ravimite, toidu ja kirjade jagamise ajal. Selleks, et suhelda vanglaametnikuga,

pidi kaebaja kirjutama avalduse kas operatiivtöötajale või kontaktisikule. Sellise suhtluse

ootamine võttis tavaliselt aega 3–14 päeva. Kui kohtumine aset leidis, ei saanud kaebaja siiski

suhelda isiklikel teemadel, vaid üksnes küsimustes, mis jäid ametnike töökohustuste

raamidesse. Sama oli olukord psühholoogi ja sotsiaaltöötajaga.

Raamatute ja ajakirjade laenutamisega ei olnud olukord hea. Jällegi pidi kirjutama avalduse,

mille alusel toodi tellitud kirjandus alles mõned päevad või nädalad hiljem. Kõik sõltus

sellest, millal toimus perioodiline raamatute jagamine kaebaja sektsiooni.

Televiisori vaatamine ja raadio kuulamine ei asenda igapäevast vajalikku keelelist

inimsuhtlust. Samuti ei asenda sellist suhtlust kirjavahetus. Telefoniga sai kaebaja rääkida üks

kord nädalas ning see oli ajaliselt piiratud. Mõnikord vaid 5 minutit. Lühiajalised

kokkusaamised olid võimalikud vaid 1–2 korda kuus.

3-21-1972

5(8)

Kaebaja oli sotsiaalselt isoleeritud, sest tal puudus kvaliteetne suhe ja sotsiaalne

kuuluvustunne ning ta ei omanud tavapäraseid harilikke suhteid teiste inimestega. Kaebaja

viibimine üksinda kambris erines kartserisse paigutatud isikutest vaid päevakava poolest.

Vastustaja ei ole põhjendanud, millistel kaalutlustel tuli just kaebaja paigutada kambrisse

üksinda nii pikaks ajaks.

COVID-i olukorrale tuginemine on asjakohatu, sest vangla sektsioonis ringleb sama õhk.

Teisi kinnipeetavaid ei eraldatud, nad ei pidanud kambris viibima üksinda. Kaebajat koheldi

pika perioodi jooksul ebavõrdselt. Vahistatute suhtes, keda kahtlustatakse või süüdistatakse

KarS §-s 255 või 256 toodud süüteo toimepanemises, toimub selline ebavõrdne kohtlemine

tänapäevani.

7. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

Kahtlemata ei asenda igasugused tegevused keelelist suhtlust, kuid kaebaja ei ole tuginenud

üksnes suhtluse, vaid ka tegevuse puudumisele. Mõtestatud tegevusena on muu hulgas

käsitatav

suhtlus

kirja

teel,

lugemine,

televiisori

vaatamine,

raadio

kuulamine.

Vanglateenistuja vastuvõtule saamiseks tuleb kirjutada avaldus ning mõneks kohtumiseks

võib ooteaeg olla nädalaid, kuid n-ö hädaolukorras kasutab inimene iga võimalust. Kaebaja ei

esitanud selliseid sooviavaldusi.

Kaebaja võrdleb põhjendamatult üksinda kambris viibimist kartserirežiimiga. Kaebaja sai

kambris kasutada kõiki isiklikke esemeid. Ta ei pidanud kandma kartsavormi ning talle ei

kaasnenud muid kartserirežiimi piiranguid (VangS § 651 lg 4).

COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks soovitati inimkontakte vältida. Vanglakeskkonnas ei

ole see täielikult võimalik, kuid kontaktid tuli viia miinimumini. Kõiki kinnipeetavaid ei olnud

võimalik ruumipuuduse tõttu üksinda kambrisse paigutada. Otstarbetu oli lahutada

kambrikaaslasi, kellel oli omavaheline kokkupuude juba olnud. Paljasõnaline on kaebaja

väide, et nakkus levis vanglas ventilatsioonisüsteemi kaudu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 09.04.2015–30.06.2021. Kahju hüvitamist soovib ta

perioodi august 2019 kuni aprill 2021 eest. Vaidlust pole selles, et kaebaja oli sellel perioodil

(täpsemalt 25.08.2019–28.06.2021) kambris üksi. Vastustaja andmetest nähtub, et kuni

11.01.2021 oli kaebaja vahistatu režiimil ning seejärel kuni 09.04.2021 kinnipeetavana

vastuvõturežiimil.

9. VangS § 11 lg 1 sätestab: "Kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel,

arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise

seisundit ning iseloomuomadusi." Seda regulatsiooni täpsustab VskE § 6 lg 1 järgmiselt:

"Vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse." Seega

jätavad õigusnormid vanglale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas paigutada kinnipeetav

kambrisse eraldi või koos kaaskinnipeetavatega (Riigikohtu 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-76-11,

p 11). Lisaks märkis Riigikohus sama lahendi p-s 12, et kaalutlusõigus vanglasisesel

paigutamisel ei ole piiramatu. Kaalumisel tuleb silmas pidada VangS § 11 lg-s 1 loetletud

aspekte ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11.012006 soovituse nr 2 "Euroopa

vanglareeglistik" p-e 18.1 ja 18.5-18.7, samuti üldisi diskretsioonireegleid (haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 4 lg 2).

Vanglasisene paigutamine on toiming. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene

vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused,

3-21-1972

6(8)

kuid kinnipeetavatele peab õiguste kasutamine olema tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus

tagatud (Riigikohtu 28.04.2011 otsus nr 3-3-1-10-11, p 13).

10. Vangla leiab, et vahistatu hoidmine üksi kambris ei ole vastuolus kehtiva õigusega.

Ringkonnakohus nõustub, et vahistatu paigutamine üksi kambrisse ei ole reeglina

õigusvastane, kuid arvestades vahistatu vanglas viibimise kestvust, võib vanglal tekkida

kohustus kaaluda vahistatu ümberpaigutamist kambrisse, kus on mitu vahistatut. Arvestades

vahistatu režiimi, eelkõige võimalust viibida väljaspool kambrit vaid üks tund päevas (VangS

§ 93 lg 5), on pikka aega üksi kambris viibimisel üksikvangistuse tunnused. Seega peab

vahistatu isoleerimine teistest vanglateenistuse välistest isikutest olema kaalutletud.

11. Riigikohus on üksikvangistusena käsitanud nii kinnipeetava distsiplinaarkaristusena

kartserisse paigutamist (VangS § 651) kui ka kinnipeetava suhtes täiendavate

julgeolekuabinõuna eraldi lukustatud kambrisse paigutamist (VangS § 69 lg 2 p 4).

Üksikkambris viibiv vahistatu on võrreldav eelkõige kartserikaristust kandva kinnipeetavaga,

sest kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on vajalik konkreetsest kinnipeetavast

tuleneva reaalse ohu ärahoidmiseks, siis kartserikaristusel ja vahistatu üksinda kambris

hoidmisel selline eesmärk puudub.

Ka kartserisse paigutatud kinnipeetav saab kambrist väljaspool viibida vaid üks tund päevas

(VangS § 651 lg 3). Vahistatutest eristab neid eelkõige kartseri riietus ning isiklike asjade

omamise keeld. Muid hüvesid võidakse, kuid ei pruugita piirata (VangS § 651 lg 4). Lisaks on

oluline, et kartserisse paigutamine võib toimuda vaid kuni 45 ööpäevaks (VangS § 63 lg 1 p

4), kuid isegi selle perioodi osas on Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või

Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) kutsunud Eesti riiki üles karistuse

maksimummäära oluliselt lühendama (Riigikohtu 08.12.2021 otsus nr 3-18-1895, p 33).

12. Kartserikaristusega seoses on Riigikohus 08.12.2021 otsuses nr 3-18-1895 leidnud

järgmist.

Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada

ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil

karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb

vastavalt üksikvangistuse pikkusele. Pikaajalise üksikvangistuse määratlemisel saab eeskujuks

võtta nõuded, mis sisalduvad rahvusvahelistes mittesiduvates vangistusalastes dokumentides.

Mandela reeglite 44. reegli järgi on üksikvangistuseks kinnipeetava hoidmine eraldatuna

tingimustes, kus tal pole päevas 22 tunni või enama jooksul tähendusliku suhtlemise

võimalust. Kui see kestab üle viieteistkümne järjestikuse päeva, on tegu pikaajalise

üksikvangistusega. Sarnasest üksikvangistuse määratlusest lähtub Euroopa vanglareeglistiku

art 60.6.a.

Tähenduslik suhtlus on suhtlus, mis võimaldab inimesel luua ja hoida suhteid, kogeda

kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet. Tähenduslik suhtlus ei tohiks olla juhuslik.

See peab toimuma näost näkku ning võimaldama inimlikku kontakti. Selline suhtlus võib

toimuda ametnikega, teiste kinnipeetavatega või inimese lähedastega. Oma igapäevaseid

tööülesandeid täitvate vanglaametnikega lühidalt suhtlemise võimalus isolatsiooniga

kaasnevaid riske praegusel märkimisväärselt ei leevenda.

13. Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et vanglal pidid esinema olulised kaalutlused,

mis õigustasid kaebaja üksinda kambris hoidmist nii pika perioodi jooksul. Vangla ei ole

väitnud, et esinesid mingid objektiivsed asjaolud, miks oli kahe vahistatu ühte kambrisse

panemine võimatu. Samuti ei tugine vastustaja väitele, et vahistatute üksinda kambrisse

paigutamine ongi vangla tavapärane praktika. Vastustaja on esile toonud järgmised asjaolud:

3-21-1972

7(8)

1) 14.06.2018 ja 22.12.2018 intsidendid, kus kaebaja nõudis enda kambrikaaslasest eraldi

paigutamist;

2) Euroopa vanglareeglistiku p-de 18.5 järgi tuleb kinni peetavaid isikuid hoida kambrites

eraldi ning vastavalt p-le 96 soovitatakse vahistatuid võimaluse korral paigutada eraldi

kambritesse, välja arvatud juhul, kui neile tuleb kasuks majutamine koos teiste

vahistatutega;

3) ei esinenud asjaolusid, mis välistanuks kaebaja üksinda kambrisse paigutamise;

4) kaebaja ei esitanud vaideid vangla tegevuse peale;

5) kaebaja loobus üksikvangistuse mõjude leevendamise programmis osalemast;

6) kaebaja väitis vanglateenistujale, et tahabki üksinda kambris olla, et seeläbi saada leebemat

karistust;

7) kaebajale oli tagatud piisaval määral mõtestatud tegevust, ta sai helistada ja kirjutada

lähedastega, suhelda vanglateenistujatega, viibida lühiajaliselt vanglast eemal;

8) koroonaviiruse tõttu rakendati täiendavaid julgeolekuabinõusid.

Ringkonnakohus leiab, et eelnevalt esile toodu ei ole piisav, et põhjendada kaebaja hoidmist

üksinda kambris enam kui aasta jooksul. Asjassepuutuv on viide toimunud intsidentidele, kuid

arvestades neist möödunud aega ning hiljem kaebaja poolt esitatud taotlusi, ei ole see piisav

väitmaks, et kaebaja iseloomuomaduste tõttu polnud võimalik kaebajat teiste vahistatutega

ühte kambrisse paigutada. Vastustaja on Euroopa vanglareeglistikule viidates ebatäpne. Selle

p 18.5 näeb ette, et võimalusel tuleks vangid üksikkambrisse paigutada ööseks. Samuti ei

nähtu p-st 96, et seal peetakse silmas olukorda, kus vahistatu võib määramata ajaks paigutada

üksikkambrisse. Ka muud eeltoodud kaalutlused ei saa õigustada kaebaja üksi kambris

hoidmist nii pika aja vältel. Kaebaja üksikvangistuses hoidmine ei olnud vajalik. Vastustaja

oleks saanud olukorra lahendada kaebajale vähemalt mingi perioodi tagant kambrikaaslase

võimaldamisega, mitte tema üksikvangistuse mõjude leevendamise programmi suunamisega.

Väide, et kaebaja ise soovis üksinda kambris olla, lükkavad ümber kaebaja vastupidised

pöördumised. Koroonaviiruse leviku ajal kohaldatud julgeolekuabinõud ei tähendanud seda, et

kõik vahistatud olid kambris üksinda. Eelduslikult toimus ka siis näiteks uute vahistatute

lisandumine ning vahistatute paigutamine mitmekesi ühte kambrisse.

Kaebajal oli võimalik lähedastele helistada ja kirjutada, toimusid lühiajalised kokkusaamised.

Kaebaja sai laenutada raamatuid ja ajakirju, kuulata raadiot ja vaadata televiisorit. Samuti sai

ta viibida tund aega väljaspool kambrit ning võimalik oli otsene suhtlus vangla personaliga.

Kuid kõik see ei asenda tähendusliku suhtluse võimalust. Suhtluse puudumine viitab

inimväärikuse alandamisele ehk kannatuste põhjustamisele, mis ei ole otseselt vajalikud

kinnipidamise režiimi järgimiseks.

14. Kuna vastustaja on teinud kaalutlusvea ning kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiranud,

oli kaebaja perioodil august 2019 kuni aprill 2021 üksi kambris hoidmine õigusvastane.

Kaebaja on tuginenud inimväärikuse rikkumisele. Üksikvangistus evib intensiivset mõju

kinnipeetava õigustele (Riigikohtu 14.02.2023 otsus nr 3-19-2164, p 18.1).

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise eest. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2).

See, et kaebaja ei vaidlustanud vangla tegevust seoses tema üksinda kambris hoidmisega, ei

välista kahjunõude esitamist (Riigikohtu 04.06.2018 otsus nr 3-15-2943, p 14), vaid võib olla

vastutuse piiramise aluseks (RVastS § 13 lg 1 p 2).

3-21-1972

8(8)

15. Arvestades vaidluse asjaolusid, ei ole põhjendatud üksnes kahju põhjustanud toimingu

õigusvastasuse kindlakstegemine (HKMS § 41 lg 5), vaid õigustatud on rahalise hüvitise

väljamõistmine.

Mittevaralise kahju suuruse kindlakstegemisel on kohtul suur kaalutlusruum. Ringkonnakohus

arvestab hüvitise suuruse määramisel üksinda kambris viibimise perioodi, aga samas ka seda,

et kaebajale oli mitmel viisil võimaldatud erinev mõtestatud tegevus ning tal oli võimalik oma

lähedastega suhelda telefoni ja kirja teel. Kaebaja võinuks oma olukorda leevendada, kui ta

oleks osalenud talle pakutud sotsiaalprogrammis või taotlenud tööle määramist (VangS § 93

lg 7). Samuti oleks ta saanud oma õigusi tõhusamalt kaitsta ning vaidlustada vangla tegevust

või tegevusetust oma 10.02.2020 ja 16.03.2020 taotluste lahendamisel. Asjaoludest ei nähtu,

et seoses vangla õigusvastase tegevusega oleks kaebaja kannatanud tervisekahju. Kõike

eelnevat silmas pidades määrab ringkonnakohus mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 2000

eurot.

16. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu

29.06.2022 otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja mõistab

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 2000 eurot. Muus osas

jääb kaebus rahuldamata.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja on olnud vabastatud kaebuselt ja

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest. Vastav menetlusabikulu jääb riigi kanda

(HKMS § 118 lg 2). Muude menetluskulude hüvitamist kaebaja ei taotle. Ka vastustaja pole

menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Seega puuduvad menetluskulud, mida jagada.

(allkirjastatud digitaalselt)