3-22-669/34 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. september 2023, Tartu

Haldusasja number

3-22-669

Haldusasi

Xi kaebus Viru Vangla 17. jaanuari 2022. a käskkirja nr 6-

3/36-1 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 14. detsembri 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. oktoober 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 17. jaanuari 2022. a käskkirjaga nr 6-3/36-1 tunnistati kaebaja süüdi

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises ning talle määrati distsiplinaarkaristuseks kartserisse

paigutamine seitsmeks ööpäevaks. Käskkirja kohaselt 15. detsembril 2021 õhtuse loenduse käigus

andis vanglaametnik kaebajale kätte ravimid. Seejärel hakkas kaebaja nõudma vanglaametnikult

kahemeetrise vahe hoidmist ja keeldus täitmast vanglaametniku korraldusi ravimite manustamiseks

või tagasi ravimite pinalisse panemiseks. Pärast 3-4 korda antud korraldust kaebaja siiski allus.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu halduskohtule kaebuse Viru Vangla 17. jaanuari

2022. a käskkirja tühistamiseks.

Kaebaja selgitas, et vaidlusaluses olukorras tundis ta end ohustatuna, sest valvur ei hoidnud vangla

direktori 3. novembri 2021. a käskkirjaga nr 1-1/143 nõutud kahemeetrist vahemaad. Vanglas oli

tõsine Covid-19 pandeemiaolukord ja kaebaja oli vaktsineerimata. Valvur ebaõigesti tõlgendas

allumatusena kaebaja palvet hoida vahemaad. Ravimite manustamine tähendab kinnipeetaval maski

eemaldamist, suu avamist ja vajadusel keele liigutamist. Selleks, et veenduda selles, kas kaebaja

ravimid manustas, ei pidanud valvur olema kaebajale lähemal kui kaks meetrit. Kaebaja eesmärk ei

olnud näidata protesti Covid-19 piirangute vastu ja selle eest karistuse määramine on

ebaproportsionaalne.

3. Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja hinnangul on otsitud kaebaja põhjendus vanglaametniku korraldusele allumata jätmisel, et

ta ei ole vaktsineeritud. Üksnes kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus

vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse

täitmisest. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel järgiti vormi- ja menetlusnõudeid ning vaidlusalune

käskkiri on asjakohaselt põhjendatud. Määratud karistus ei ole kaebaja poolt toime pandud rikkumist

ja tema isiksust arvestades ebaproportsionaalne.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus 14. detsembri 2022. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus selgitas, et vanglaametniku ettekande kohaselt 15. detsembril 2021 õhtuse loenduse

ajal kaebaja kambris andis ametnik kaebajale ravimid. Kaebaja hakkas koheselt nõudma kahemeetrist

vahet. Vanglaametnik selgitas, et ta peab kontrollima tablettide manustamist. Kaebaja nõudis endiselt

kahemeetrist vahet. Vanglaametnik andis kaebajale korralduse tabletid manustada või tagastada

ravimite pinalisse. Kaebaja keeldus ravimite tarbimisest või nende tagastamisest enne, kui ei ole

kahemeetrist vahet. Vanglaametnik andis kaebajale uue samasisulise korralduse. Peale mitmendat

korraldust manustas kaebaja ravimi.

Kaebaja ei vaielnud sündmuse kirjeldusele vastu.

6. Kaebaja viidatud Viru Vangla direktori 3. novembri 2021. a käskkirja 1-1/143 resolutsioonist ei

nähtu ei kohustuslikke ega soovituslikke korraldusi vanglaametnikele hoida ametiülesannete täitmisel

kinnipeetavatega kahemeetrist vahet. Teadaolevalt kasutasid vanglaametnikud Covid-19 pandeemia

ajal isiklikke kaitsevahendeid (maskid ja visiirid). Seega, isegi juhul, kui vanglaametnik oleks andnud

kaebajale korralduse avada suu, et kontrollida ravimite võtmist, ei oleks kaebaja Covid-19 nakatumise

eest täiesti kaitsetu. Ilmselt ei saanud vanglaametnik kontrollida kaebajale jagatud ravimite tarbimist

kahemeetriselt distantsilt.

7. Kokkuvõttes ei esine asjaolusid, mis viitaksid, et kaebajale antud korraldus(ed) vastasid

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele.

8. Iseenesest ei ole alusetu kaebaja väide, et ravimite manustamise korraldus, millele järgneks

vanglaametniku poolt tema suu kontroll, on lähikontakt kaebaja ja vanglaametniku vahel. Üldteada

on asjaolu, et Covid-19 viiruse levik toimub just inimesest inimestele lähikontaktide kaudu, mistõttu

kaebaja hirm olla nakatatud Covid-19 viirusega vanglaametniku poolt kaebaja suu kontrollimise

käigus on asjakohane.

Haldusmenetluse materjalidest ei nähtu, et kaebajale korralduse andnud vanglaametnik oleks

isikukaitsevahendite kandmise kohtustust eiranud. Järelikult oli kaebaja terviseohutus siiski piisavalt

tagatud ka juhul, kui pärast ravimite manustamist oleks vanglaametnik olnud vahetult kaebaja juures

ja kontrollinud tema suud visuaalselt. Seetõttu ei ole kaebaja poolt vanglaametniku korduvate

korraldusete eiramine õigustatud ka terviseohu põhjendusel.

9. Korralduse eiramisega rikkus kaebaja VangS § 67 p-st 1 tulenevat kohustust. Kaebaja tegutses

tahtlikult, tema tegevus oli suunatud vanglaametniku korralduste eiramisele.

10. Kaebajal oli sellel ajal kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, millest kaks olid määratud

vanglaametniku

korraldusele

allumata

jätmise

eest.

Seda

arvestades

on

kaebajale

distsiplinaarkaristuse määramine põhjendatud ja valitud karistuse liik on proportsionaalne.

Karistuse määramisel ei arvestanud vastustaja, et kaebaja viivitusega siiski täitis korralduse, kaebaja

ei olnud vaktsineeritud ja korralduse allumata jätmise põhjuseks oli kaebaja soov kaitsta enda elu ja

tervist. See ei ole aga oluline diskretsiooniviga, mis võinuks mõjutada asja lõplikku otsustamist.

Kaebaja on juba varasemalt kaks korda keeldunud vanglaametnike korralduse täitmisest, see annab

aluse pidada allumatust kolmandal korral raskeks rikkumiseks. Vastustaja ei määranud kaebajale

maksimaalset karistuse määra.

11. Kaebaja pani rikkumise toime 15. detsembril 2021. Järelikult distsiplinaarkaristuse määramise

tähtaeg lõppes 15. jaanuaril 2022. Nimetatud kuupäev langes aga laupäevale. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 136 lg 8 alusel tuli karistuse määramise viimase päevana käsitada 17. jaanuari 2022,

kuna see oli puhkepäevale järgnev esimene tööpäev. Eelnevast tulenevalt pole vastustaja andnud

vaidlusalust käskkirja tähtaega ületades.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et ei jätnud täitmata ravimite manustamise korraldust. Ta ei

keeldunud ravimeid võtmast või neid ravimipinalisse tagastamast. Kaebaja täitis korralduse kohe, kui

selgus, et kaebaja soovituslikule ettepanekule vaatamata ametnik kaebaja lähedusest ei taandu.

Kaebaja oli COVID-19 viiruse vastu vaktsineerimata, kuna kaebaja korduvatele taotlustele vaatamata

vangla ei võimaldanud kaebajale vaktsineerimist. Meelevaldne on halduskohtu seisukoht, et

intsidendi käigus ei olnud kaebaja tervis ohus. Kaebajale korralduse andnud ametnik ei kandnud

maski.

Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja jättis karistuse määramisel arvestamata kaebaja kasuks

rääkivate asjaoludega. Samas jõudis kohus arusaamatule järeldusele, et vaktsineerimatusest tuleneva

ohu olemasolu ei saanud mõjutada asja lahendamist.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused

kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

15. Kaebaja leiab apellatsioonimenetluses endiselt, et ta ei ole rikkumist toime pannud, samuti et

karistus on määratud diskretsiooniveaga.

Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.

16. Vastavalt VangS § 67 p-le 1 on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku

seaduslikule korraldusele. Kaebaja väidetest ilmneb, et tema hinnangul ei olnud vastustaja ametniku

korraldus avada suu pärast ravimi manustamist seaduslik ja kaebaja ei pidanud korraldust täitma.

Kaebaja arusaamine on paraku vastuolus VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustuse olemusega.

17. Riigikohus on selgitanud, et VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja

tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse

ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte. Isegi, kui hiljem

tuvastatakse, et kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et

korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust.

Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku

korraldus vastab (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on

ilmselge.1

18. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu arusaama, et kaebajale 15. detsembril 2022

õhtuse loenduse ajal antud korraldused ei vasta tühise haldusakti tunnustele. Vaidlust ei ole, et

korraldus oli suunatud kaebajale, talle arusaadav, antud selleks õigustatud ametniku poolt ja kaebajale

arusaadav, täidetav ega kohustanud kaebajat panema toime õigusrikkumist. Kaebaja ise ei ole

täpsemalt selgitanud, miks tuleks talle antud korraldusi tühiseks pidada. Pigem saab kaebaja väidetest

järeldada, et kaebaja peab talle antud korraldust õigusvastaseks, korralduse õigusliku aluse

puudumise või õigusvastasuse tõttu. Kuid nagu Riigikohus selgitas, siis isegi olukorras, kui

korralduse õiguslik alus puudunuks, olnuks kaebaja siiski kohustatud korralduse täitma. Seega on

vastustaja põhjendatult leidnud, et korralduse täitmata jätmine oli õigusvastane ja kaebaja pani sellega

toime distsiplinaarsüüteo, s.t rikkus vangistusseaduses sätestatud kohustust.

Korralduse

õigusvastasus

võib

omada

tähendust

distsiplinaarkaristuse

liigi

ja

määra

proportsionaalsuse hindamisel. Seda eelkõige juhul, kui määratud karistus oleks seetõttu ilmselt

ebaproportsionaalne.2

19. Ravimite jagamise korraldus tuleneb justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44

„Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 38 lg-st 1 ja on vastustajale täitmiseks kohustuslik.

Viru Vangla direktori 23. jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud ja hiljem korduvalt

muudetud Viru Vangla kodukorra p 20.7 järgi manustab kinnipeetav ravimi koheselt vanglaametniku

juuresolekul ja joob vett peale, seejärel avab kinnipeetav suu ravimi manustamise kontrollimiseks ja

vajaduse korral liigutab keelt. Nii määrus üldaktina kui ka kodukord üldkorraldusena panid

ametnikule kohustuse veenduda, et kaebaja suukaudsena võetava ravimi tegelikult manustas. Teisalt

nägid samad aktid ette kaebaja kohustuse alluda selleks ametniku korraldusele ja võimaldada

ametnikul veenduda, et ravim on võetud. Nii määrus kui ka kodukord on antud selleks pädeva organi

poolt ja mõlema puhul on täidetud nende kehtivuse eeldused.

Viru Vangla direktori 3. novembri 2021. a käskkiri nr 1-1/143, millega kehtestati täiendavad piirangu

Viru Vanglas Covid-19 viiruse leviku tõkestamiseks, ei näinud ette muudatusi ravimite manustamise

korras. Käskkirjast ei saa järeldada sedagi, et kinnipeetavatele oleks antud õigus nõuda

vanglaametnikelt kahemeetrise vahemaa hoidmist ravimite manustamise või ka muude toimingute

teostamisel. See on ka mõistetav, kuna kõrvalekalded arsti määratud ravimi võtmise režiimist (näiteks

tablettide kogumine ja korraga suuremas koguses manustamine) ilmselt võivad ohustada kinnipeetava

tervist. Ravimi võtmata jätmisel võib osutuda võimalikuks ravimi edasiandmine teisele

kinnipeetavale, mis omakorda ohustab ka teisi kinnipeetavaid ja/või võimaldab kasutada ravimeid

kauba ja/või maksevahendina. Seetõttu on ravimi manustamise visuaalne kontrollimine

eesmärgipärane ning vajalik meede. Suu avamise kohustus kahtlemata riivab kaebaja isiku

puutumatust ja privaatsusõigust, kuid riive intensiivsus ilmselt ei ole sedavõrd suur, et pidada

kohustust ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohus nõustub, et kohustuse täitmise kontrollime

distantsilt ei pruugi olla efektiivne ning oli eelkõige ametniku otsustada, millise vahemaa kaebajaga

ta ravimi manustamise ja kontrolli ajaks jättis.

20. Nendel asjaoludel nõustub ringkonnakohus, et kaebajale antud korduv korraldus ravimite

manustamiseks või pinalisse tagastamiseks ei vastanud tühise haldusakti tunnustele. Ringkonnakohus

ei jaga kaebaja arusaama sellestki, et tal võinuks olla põhiseadusest tulenev õigus seada tingimusi

korralduse täitmiseks eesmärgiga kaitsta oma elu ja tervist. On ilmne, et kiirem viis lähikontakti

lõpetamiseks valvuriga oli ravimite kiire võtmine. Valvuriga sõnavahetuse alustamine soovituste

andmiseks kaebajast eemale astuda üksnes viivitas toimingu lõpetamist ega teeninud seetõttu kaebaja

1 Vt RKHK 29. septembri 2015 otsus asjas nr 3-3-2-2-15 (p 18 ja seal viidatud praktika).

2 Sealsamas (p 24).

elu ja tervise kaitse eesmärki. Teadaolevalt on COVID-19 viiruse ülekandumist soodustavateks

teguriteks peetud nii vähest distantsi isikute vahel kui ka kontakti kestust. Seetõttu ei jaga

ringkonnakohus kaebaja seisukohta, nagu võiks ravimi manustamise tingimuste seadmine olla

õigustatud.

21. Nõustuda ei saa kaebajaga selleski, nagu ei oleks ravimi manustamise asemel vanglaametnikule

eemaldumise ettepaneku tegemine käsitatav kaebajale antud korralduse täitmata jätmisena.

Nagu eelnevalt viidatud, on VangS § 67 p 1 eesmärgiks muu hulgas vältida vaidlust ametniku ja

kinnipeetava vahel selle üle, kas või millistel tingimustel tuleb korraldust täita. Kaebajale antud

korduvale korraldusele vastamine omapoolsete soovituste või tingimuste seadmisega viib

paratamatult vaidluseni ametnikuga. Omapoolsete tingimuste esitamisega seadis kaebaja ühtlasi

kahtluse alla vanglaametniku autoriteedi ja vanglas kehtivad reeglid üldiselt. Seega on kaebaja

käitumine selgelt kvalifitseeritav allumatusena, s.o VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustuse

rikkumisena.

22. Kaebaja leiab täiendavalt, et rikkumiste eest määratud kartserikaristus oli rikkumise iseloomule

mittevastav, s.t ülemäärane. Kaebaja on selle seisukoha põhjendamiseks osutanud, et halduskohus

tuvastas, et vastustaja karistuse määramisel jättis arvestamata kaebajat soodustavad asjaolud, s.o et

kaebaja tegutses intsidendi ajal oma elu ja tervise kaitse eesmärgil olles COVID-19 viiruse vastu

vaktsineerimata.

Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et vastustaja ei ole karistuse määramisel jätnud oluliste

asjaoludega arvestamata. Nii asjaolu, et kaebaja oli vaktsineerimata kui seegi, et kaebaja põhjendas

oma käitumist elu ja tervise kaitse eesmärgiga, oli vastustajale teada. Nagu ringkonnakohus eelnevalt

selgitas ei olnud kaebaja käitumine tegelikkuses kooskõlas kaebaja enda väidetud eesmärgiga ega

aidanud kaasa kaebaja tervise kaitsele. Ka halduskohus sedastas, et kaebaja pani toime tahtliku

rikkumise. Ringkonnakohus ei näe, et rikkumise subjektiivsele küljele saaks anda leebema hinnangu

või, et vaktsineerituse puudumisel oleks karistuse määramisel kaebajat soodustav tähendus.

Vastustaja on asjakohaselt selgitanud kaebajale määratud karistuse liiki ja määra. Ringkonnakohus

nõustub, et korduv allumatus on raske rikkumine, mille eest raskeimat liiki distsiplinaarkaristuse

määramist ei ole põhjust pidada ebaproportsionaalseks. Kaebajat karistati seitsmeks päevaks

kartserisse paigutamisega, s.o kohaldati karistust sanktsiooni alammäära lähedaselt. Seetõttu ei saa

pidada karistust ülemääraseks ka kohaldatud karistuse määra tõttu.

23. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

24. HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv)

jäävad Eesti Vabariigi kanda (HKMS § 118 lg 3).

25. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega

vastavalt kaebaja taotlusele.

(allkirjastatud digitaalselt)