2-20-12441/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

29.09.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-12441

Tsiviilasi

X hagi Y ja C vastu pärandvarana saadu arvel hüvitise

nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 14.12.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

8928,88 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Ivo Mahhov

Kostjad (vastustajad): Y (isikukood XXXXXXXXXXX) ja C

(isikukood XXXXXXXXXXX), ühine lepinguline esindaja

Vladimir Makarov

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu hageja 14.02.2022 osaline loobumine apellatsioonkaebusest põhivõlga

2766,67 € ületavas osas ja sellelt viivise nõudes ning lõpetada nimetatud osas

apellatsioonimenetlus.

2. Harju Maakohtu 14.12.2021 otsus on edasi kaebamata jõustunud osas, milles

kostjatelt mõisteti välja 40,83 € ning sellelt summalt viivis, samuti osas, milles hagi jäi

rahuldamata viivise saamiseks enne 06.10.2020. Koos käesoleva otsuse resolutsiooni

p-ga 1 jõustub sama otsus edasi kaebamata põhivõlga 2766,67 € ületavas osas ja sellelt

viivise nõudes.

3. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 14.12.2021 otsus muutmata.

4. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

6. Rahuldada osaliselt hageja 14.02.2022 riigilõivu tagastamise taotlus ja tagastada

hagejale kaebuse esitamisel ettenähtust enam tasutud riigilõiv 70 € OÜ Välisõigusabi

Advokaadibüroo pangakontole EE831010052038411007.

7. Rahuldada kostjate taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

Määrata kostjate põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks apellatsiooni-

menetluses 590 € ja mõista see summa hagejalt X-lt kostjate Y ja C kasuks välja.

Hagejal tuleb väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda kostjatele alates otsuse

jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras.

2 (6)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt

tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X (hageja) esitas Harju Maakohtule 28.08.2020 Y (kostja I) ja C (kostja II) vastu hagi,

milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõla 8308,31 €, viivise 1097,52 € ja

edasiulatuva viivise.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

Harju Maakohus mõistis 15.11.2010 tsiviilasjas nr 2-06-28090 H-lt (edaspidi: võlgnik)

hageja kasuks välja 130 000 kr (8308,51 €). Tallinna Ringkonnakohus jättis

04.10.2011 otsusega maakohtu otsuse muutmata;

-

võlgnik väljamõistetud summat ei tasunud. Otsus anti täitmiseks kohtutäiturile, kellel

pole õnnestunud sissenõutavat vara ega sissetulekuid leida;

-

võlgniku isa Q (edaspidi: pärandaja) suri 24.07.2019. Võlgnikul oli õigus osale tema

pärandvarast, aga ta loobus 21.10.2019 pärandist. Tema asemel osutusid pärijateks

kostjad. Hageja leiab, et tema nõude saab rahuldada pärandajale kuulunud ja kostjate

päritud vara arvel;

-

hageja hinnangul oli pärandavara pool pärandaja abikaasa (kostja I) nimel olnud panga-

kontol olnud summast (161,27 €) ehk 80,63 €. Samuti tuleb pärandvaraks lugeda

pärandaja kodune vara. Ilmselt ei õnnestuks rohkem kui kaks aastat pärast pärandaja

surma tema koduse vara täpset koosseisu kindlaks teha, või oleks see seotud eriliste

raskuste või ebamõistlikult suurte kuludega. Seetõttu palus hageja kohtul koduse vara

väärtus määrata vastavalt TsMS §-le 233 siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades. Tavapäraselt on korteri sisustuseks olevate esemete väärtus 16 600 €,

millest pärandvarasse kuuluv osa on pool ehk 8300 €;

-

kui kohus leiab, et eeltoodud summasid tuleks vähendada, siis palus hageja puudujääva

osa välja mõista nende õiguste arvel, mis pärandajal olid, tulenevalt tema 17.01.2018

sõlmitud korteri võõrandamislepingust.

2. Hageja taotlusel tagas maakohus hagi 04.09.2020 määrusega ja määras seada kostja II

korteriomandile kohtulik hüpoteek summas 9405,83 € hageja kasuks. Hagi tagamise määrus

jõustus ilma edasi kaebamata.

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu, aga ei vaidlustanud võlgniku kohustusi hageja ees ega

pärimismenetlusega seondutav. Pärandajale ei kuulunud surma ajal kinnisvara ja ka kostjate

kinnisvara on soetatud juba varem. Kostjale I kuulub lahusvarana korteriomand, aga selle arvel

ei tule täita kohustusi hageja ees. Surma päeval oli pärandaja pangakontol 83,70 €.

3 (6)

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hagi 14.12.2021 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt. Kohus mõistis

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 40,84 €, viivise 3,89 € ja viivise alates

otsuse tegemisest VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras. Lisaks mõistis kohus kostjalt II välja viivise

0,09 €. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Sama

otsusega tühistas kohus 04.09.2020 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud:

-

Harju Maakohus mõistis 15.11.2010 otsusega tsiviilasjas nr 2-06-28090 võlgnikult

hageja kasuks välja 130 000 kr (8308,51 €);

-

võlgnik ei ole temalt välja mõistetud summat vabatahtlikult ega täitemenetluses

tasunud ja tal puudub selleks piisav vara;

-

võlgniku isa (pärandaja) suri 24.07.2019;

-

võlgnik loobus isa pärandist ja tema asemel pärisid kostjad (kostja I oli pärandaja

abikaasa ja kostja II pärandaja poeg).

4.2. Nõude õiguslik alus on PärS § 126, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda, et pärandist

loobunu võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi saada olevast

pärandiosast. Võlgade rahuldamisest järele jäänud pärandiosa läheb üle pärijatele, kes pärivad

pärandist loobunu asemel. Nõude eeldused on võlgnikul kohustuse olemasolu, võlgniku

loobumine pärandist ja võimatus täita nõuet võlgniku vara arvel – need eeldused on tuvastatud

asjaoludel täidetud. Loobunu asemel pärinud isikud vastutavad ulatuses, milleks oleks pärijana

õigus olnud võlgnikul.

4.3. PärS § 13 lg 5 ja § 16 lg 1 p 1 kohaselt oleks võlgnik ja kostjad pärinud võrdsetes osades.

Seega on hagejal õigus nõuda võlgnevuse täitmist ⅓ pärandiosa arvel. Pärandaja pangakontol

oli surma päeval 83,70 €. PkS § 25 alusel tuleb see lugeda pärandaja ja kostja I ühisvaraks, st

nimetatud vara arvel on hagejal õigus saada 13,95 € (= 83,70 : 2 : 3). Kostja I pangakontol oli

samal ajal 161,27 €, millest sarnaselt on hagejal õigus summale 26,88 € (≈ 161,27 : 2 : 3).

Kokku mõistis maakohus kostjatelt kui pärijatelt (solidaarvõlgnikelt) solidaarselt hageja kasuks

välja 40,83 € (= 13,95 + 26,88). Ülejäänud osas ei ole nõue põhjendatud. Kohus ei saa hinnata

pärandaja vara koosseisu ega väärtust üldtuntud asjaoluna ega siseveendumuse alusel. TsMS

§ 233 ei ole võimalik käesolevas asjas kohaldada. Nimetatud asjaolud vajavad tõendamist ja

tõendamiskoormis lasub hagejal. Hageja ei ole muu vara olemasolu tõendanud.

4.4. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest

kuni kohase täitmiseni. Tulenevalt VÕS § 82 lg-st 1 muutub kohustus sissenõutavaks, kui

võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks

ettenähtud tähtaja möödumisel. Viivist tuleb seega arvestada nõude esitamisest kostjatele. Nõue

esitati kostjatele esmakordselt hagis. Kostja I sai hagiavalduse kätte 06.10.2020 ja kostja II

26.09.2020. Nii arvutas maakohus välja viivise VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras ajavahemikul

06.10.2020 –14.12.2021 summas 3,89 €, mille kostjad peavad tasuma solidaarselt, ja kostjal II

tuleb lisaks 26.09. – 05.10.2020 eest tasuda 0,09 €. Samuti mõistis maakohus välja kostjatelt

solidaarselt välja viivise alates otsuse tegemisest kuni nõude täitmiseni.

4.5. Menetluskulude jaotamisel kohaldas maakohus TsMS § 162 lg 1 ja § 163 lg 1. Kohus

rahuldas hagi 48,08 € (= 40,83 + 3,98 + 3,27 (aastase viivise summa)) ulatuses. Hagihind oli

10 740,25 €, st kohus rahuldas hagi 0,4% ulatuses. Niivõrd väikses ulatuses hagi rahuldamine

ei mõjuta menetluskulude jaotust ja kohus jätab menetluskulud hageja kanda. Kostjate

menetluskulu nimekirja järgi oli nende lepingulise esindaja kulu 960 € (tunnihinnaga 60 €),

mida maakohus pidas põhjendatuks.

4 (6)

POOLTE SEISUKOHAD

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada.

Menetluse kestel esitas hageja täiendavaid seisukohti ja taotlusi.

5.1. Algses 12.01.2022 kaebuses palus hageja mõista välja põhinõude 8267,48 € ja VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud viivise alates 06.10.2020. Menetluskulud palus hageja panna kostjate kanda.

5.2. Hageja ei nõustu maakohtuga, et pärandaja koduse vara väärtuse hindamisel ei saa

kohaldada TsMS § 233 ega hinnata väärtust siseveendumuse kohaselt. Asjas tuleb kohaldada

pööratud tõendamiskoormust (vt RKTKo 12.03.2015, 3-2-1-149-14, p 13, RKTKo 19.12.2017,

2-16-9016, p 11 ja RKTKo 02.10.2019, 2-18-187, p 9). Hageja on põhistanud, et pärandajal

pidi olema kodust vara. Kostjate õiguseellase koduse vara koosseis on asjaolu, mille esinemine

on kostjate kontrolli all ja mille kohta hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada.

5.3. Apellatsioonimenetluses esitas hageja pärandaja ja kostja II vahel 17.01.2018 sõlmitud

korteriomandi

(asukohaga

XXX

Tallinnas)

kinkelepingu

(edaspidi:

kinkeleping).

Kinkelepinguga soovis hageja tõendada, et pärandaja jäi korterit (ja selle sisustust) valdama.

On mõistlik ja eluline eeldada, et pärandajalt suure kingituse saanud kostja II (pärandaja poeg)

täitis kinkija suhtes oma mittetäielikku ülalpidamiskohustust ning kindlustas ta igapäevaseks

eluks kõige vajalikuga. Kinkelepingu regulatsioon kehtivas õiguses eeldab kingisaaja

tänulikkust (VÕS § 267 p 1 ja § 268 lg 19). Kinkija ei ole kinkest taganenud, mille põhjal võib

eeldada, et kingisaaja on kinkija suhtes olnud tänulik.

5.4. Kinkeleping on tõendina asjakohane ka seetõttu, et vastavalt PärS §-dele 162–164 tuleb

pärandvara jagamisel määratleda, kas kingitud vara kuulub pärandvara jagamisel arvestamisele

või mitte. Lepingus erireegleid ei ole, mistõttu tuleb lähtuda sellest, et pärandist loobunud

võlgniku pärandiosa moodustab ⅓ kogu pärandist.

5.5. Samast lepingust ei nähtu siiski muu varem teadmata vara olemasolu pärandajal. Seetõttu

täpsustas hageja apellatsioonkaebust nõude suuruse osas. Hageja leiab jätkuvalt, et pärandaja

koduse vara väärtus oli 8300 €. Kuivõrd pärandist loobunud võlgniku osa oleks sellest

moodustanud ⅓, kuuluks kostjatelt välja mõistmisele 2766,67 € koos lisanduvate viivistega.

5.6. Hageja palus 14.02.2022 kaebuse täpsustuses välja mõista põhinõudena 2766,67 € ja

sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 järgne viivis alates 06.10.2020.

5.7. Seoses apellatsioonkaebuse ulatuse vähendamisega esitas hageja ka riigilõivu osaliselt

tagastamise taotluse. Vajalik riigilõiv kaebuse esitamisel on 420 € tsiviilasja hinnalt 3210,27 €

(= 2766,67 + 221,80 + 221,80). Hageja tasus 770 €, millest palus tagastada 350 €.

6. Kostjad vaidlevad kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

8. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kaebuse ulatust ja tsiviilasja hinda.

8.1. Hagiavalduses nõudis hageja põhivõla 8308,31 € ja alates 01.11.2019 arvestatud viivise

1097,52 € – kokku 9405,83 € maksmist. Lisaks palus ta välja mõista viivise alates 28.08.2020.

Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjatelt välja 40,83 € ning VÕS § 113 lg 1 ls 2

määras viivise ajast, mis kostjad said kätte hagiavalduse, st vastavalt alates 26.09 (kostja II) ja

06.10.2020 (kostja I). Menetluskulud pani maakohus kõik hageja kanda ja määras kindlaks

kostjatele hüvitatava summa. Rahuldamata jäid seega:

-

põhivõla nõue 8267,48 € ulatuses (= 8308,31 – 40,83) ja sellelt summalt viivise nõue;

-

viivise nõue osasummalt 40,83 € ajavahemiku eest 01.11.2019 – 25.09.2020 mõlema

kostja osas ja lisaks 26.09 – 05.10.2020 eest kostja I osas.

5 (6)

8.2. Kostjad maakohtu otsust ei vaidlustanud, st neilt hageja kasuks 40,83 € ja viivise

väljamõistmise osas on otsus TsMS § 456 lg 4 ls 2 alusel jõustunud.

8.3. Hageja märkis kaebuse resolutsiooni p-s 1, et vaidlustab maakohtu otsuse p-d 6–9. Nende

numbritega on maakohtu otsuse resolutsioonis kajastatud menetluskulude jaotus ja

põhjendustes osa kostjate vastuväidetest. Ringkonnakohus saab koostoimes kaebuse

resolutsiooni p-ga 3 ja põhjendava osa p-ga 14 hagejast aru nii, et kaebust esitades soovis ta

maakohtu otsuse tühistamist osas, milles hagi jäi rahuldamata ning uue otsuse tegemist, millega

kostjatelt mõistetakse solidaarselt täiendavalt välja 8267,48 € ja viivis VÕS § 113 lg 1 ls 2

määras alates 06.10.2020; samuti aga menetluskulude jaotuse muutmist enda kasuks, mis

omakorda tähendaks ka hagejalt kostjate menetluskulude välja mõistmata jätmist. Kokkuvõttes

ei vaidlustanud hageja viivise välja mõistmata jätmist ajavahemiku eest enne 06.10.2020. Ka

selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 ls 2 alusel järelikult jõustunud.

8.4. Hageja 14.02.2022 täienduse kohaselt soovib ta nüüd põhivõlana 2766,67 € (≈ 8300 : 3)

ja sellelt summalt alates 06.10.2020 viivise väljamõistmist. Kohus saab hageja avaldusest

sisuliselt aru, et hageja soovib 2766,67 € ja sellelt viivise väljamõistmist lisaks maakohtu otsuse

(jõustunud osaga) juba välja mõistetud 40,83 €-le ja viivisele. Kuivõrd hageja avaldus on

pealkirjastatud mh kaebuse täpsustusena, siis tähendab see, et ülejäänud osas soovis hageja

kaebusest loobuda. Ringkonnakohus võtab loobumise vastu ja lõpetab põhivõlga 2766,67 €

ületavas osas ja sellelt viivise nõudes apellatsioonimenetluse (TsMS § 644 lg-d 1–6).

Apellatsioonkaebusest loobumise korral ei saa apellant esitada enam uut apellatsioonkaebust

sama apellatsioonieseme kohta ja kannab apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud.

8.5. Tsiviilasja hind apellatsiooniastmes tuleb siiski määrata lähtuvalt hageja algsest

kaebusest (TsMS § 137 lg 1). Vastavalt eespool märgitule on kaebuselt arvutatud asja hind

8928,88 € (= 8267,48 + 8%). Nimetatud hinnaga kaebuselt tuli selle esitamise ajal tasuda

riigilõivu 700 €, aga hageja tasus 770 €. Seadusandja ei ole näinud ette riigilõivu tagastamist

apellatsioonkaebusest tervikuna või osalise loobumise korral. Neil kaalutlustel saab kohus

rahuldada hageja taotluse osaliselt ja tagastada TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel 70 € (= 770 – 700).

Lõiv tuleb tagastada hageja taotluses märgitud isikule ja pangakontole.

9. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu

tuvastatud ja eespool p-s 4.1 refereeritud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1). Ringkonnakohus

nõustub maakohtu õigusliku kvalifikatsiooni ja põhjendustega ega korda neid.

10. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10.1. Maakohus otsustas õigesti, et pärandaja koduse vara tuvastamisel ja selle väärtuse

hindamisel ei saa kohaldada TsMS § 233 ega hinnata vara ja väärtust pelgalt kohtu

siseveendumuse kohaselt. TsMS § 233 lg 1 sätestab, et olukorras, kus menetluses on tuvastatud

kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine

oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, otsustab kohus kahju

suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Sama sätte lg 2 kohaselt

kohaldub see ka muule varalisele vaidlusele, kui pooled vaidlevad nõude suuruse üle ja kõigi

selle määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike

raskustega. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 233 lg 2 kohaldamine on võimalik eeldusel, et

rahaliselt hinnatava väärtuse väljaselgitamine on ebamõistlikult raske (RKTKo 02.10.2019, 2-

18-187, p 12 ja seal viidatud RKTKo 06.05.2015, 3-2-1-36-15, p 26). Käesoleval juhul ei ole

nimetatud eeldus täidetud, sest pärandaja koduse vara ja selle väärtuse väljaselgitamine ei ole

ebamõistlikult raske. Hageja sai kasutada kõiki seaduses ette nähtud tõendamisviise (TsMS

§ 229 lg 2 ls 1) ja tal oli võimalik taotleda kohtu abi tõendite kogumisel (TsMS § 236 lg 2 ls 1).

Hageja ei ole kaebuses ega täiendavates seisukohtades toonud esile asjaolusid, mis põhjendaks

TsMS § 233 kohaldamist pärandaja vara koosseisu ja väärtuse kindlakstegemisel.

6 (6)

10.2. Asjas ei tule kohaldada pööratud tõendamiskoormust. Kaebuses viidatud Riigikohtu

praktikast ei tulene, et kostjad pärijatena peaks tõendama pärandajal muu vara puudumist

olukorras, kus hageja väidab sellise vara olemasolu. Pärijatel ei ole ka kohustust uurida välja ja

tuvastada pärandaja varaesemeid, mis neile pole teada. Eelmises p-s 10.1 märgitud kaalutlustel

oli hagejal endal võimalik tõendeid esitada.

10.3. Apellatsioonimenetluses esitas hageja pärandaja ja kostja II vahelise kinkelepingu.

Ringkonnakohus ei jaga hageja arusaama, nagu tõendaks lepingudokument mh väidet, et

pärandaja jäi valdama korteri sisustust, sest niisugust kokkulepet lepingust ei nähtu. Lepingu

ese oli korteriomand koos selle oluliste osadega ja päraldistega (p 4.1). Korteri sisustus ei ole

korteriomandi oluline osa (TsÜS § 53 lg 1) ega päraldis (TsÜS § 57 lg 1). Asjakohane ei ole

hageja väidetav eeldus, et pärandajalt suure kingituse saanud kostja II täitis pärandaja kui

kinkija suhtes oma mittetäielikku ülalpidamiskohustust ja kindlustas ta igapäevaseks eluks

kõige vajalikuga. Kui kostja II sellist kohustust ka tunnistas ja täitis, ei järeldu sellest pärandajal

täiendava vara olemasolu.

10.4. Isegi kui lugeda üldtuntuks TsMS § 231 lg 1 ls 1 tähenduses asjaolu, et inimestel (sh

pärandajatel) on koduse sisustuse esemeid, siis kuulus TsMS § 230 lg 1 järgi ikkagi hageja

tõendamiskoormisesse nende konkreetne nimetamine ja väärtuse esiletoomine. Põhjendamatu

on hageja väide, et selliste esemete väärtus on üldjuhul vähemalt 8300 €. Ka sellise abstraktse

koguväärtuse kohta ei esitanud hageja tõendeid. Kokkuvõttes pole hageja täitnud asjaolude

esile toomise ja tõendamise koormist osas, mis võimaldaks kostjatelt välja mõista maakohtu

otsusega juba rahuldatust suurema summa. Järelikult tuleb jätta maakohtu otsus vaidlustatud

osas muutmata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata.

11. Maakohus tühistas põhjendatult hagi tagamise ja selles osas ei sisalda kaebus eraldi väiteid.

Samuti ei vaidlustanud hageja menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. Võttes arvesse hagi

rahuldamise ulatust, jättis maakohus menetluskulud õigesti hageja kanda.

12. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 ja § 644 lg 3 ls 2 alusel samuti

hageja kanda. Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1

ls 2).

13. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt

kindlaks määrata kostjate kulunimekirja alusel. Kostjad taotlesid 590 € hüvitamist, mis on tasu

9 t 50 min õigusteenuse eest tasumääraga 60 €/t (käibemaksu lisamist kostjad ei taotle). Hageja

leidis, et kostjate esindaja põhjendatud ajakulu on 5 t. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjate

kulunimekirjas märgitud esindaja toimingud tervikuna vajalikud ja põhjendatud, võttes arvesse

ka esindaja tunnitasu määra. Neil kaalutlustel tuleb hagejal kostjatele hüvitada apellatsiooni-

menetluse kuluna 590 €. Vastavalt kostjate taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)