2-21-11086/100 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. september 2023

Tsiviilasja number

2-21-11086

Tsiviilasi

Maarja-Liisa Pajuste hagi Karel Kasela vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

14 931,38 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 10. märtsi 2023 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maarja-Liisa Pajuste apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Maarja-Liisa

Pajuste

(ik: XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Andi

Tubin

Vastustaja (kostja): Karel Kasela (ik: XXXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Argo Küünemäe

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 10. märtsi 2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Määrata kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks ringkonnakohtus 780 eurot ning

mõista Maarja-Liisa Pajustelt Karel Kasela kasuks välja ringkonnakohtus kantud

menetluskulude katteks 780 eurot.

4. Maarja-Liisa Pajuste on kohustatud tasuma väljamõistetud menetluskuludelt 780 eurot

viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Maarja-Liisa Pajuste (hageja) esitas 14.07.2021 maakohtule Karel Kasela (kostja) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja poolt X alevikus XXXXXX kinnistule

(registriosa nr XXXXXXXX) tehtud kulutused kostjale langevas osas, s.o 18 764,72 eurot,

sh säilitamiseks vajalikud kulutused 4313,95 eurot ja käsundita asjaajamise sätete (või

alternatiivselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1024 lg 4; § 1042) alusel kulutused 14 450,76 eurot.

Hagiavalduse kohaselt oli hageja alates 21.06.2010 abielus Rünno Kaselaga. Abikaasade vahel

kehtis varaühisus, nad ei olnud sõlminud abieluvaralepingut. R. Kasela suri XXXXXXXXXX.

Viru Maakohus tuvastas 17.03.2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-8045 pärandvara koosseisu

ning jagas pärandvara R. Kasela pärijate – hageja ja kostja (R. Kasela poeg) vahel. Pärandvara

hulka kuulus vastavalt kohtuotsusele mh ½ abikaasade ühisvaraks olevast XXXXXX

kinnistust. Seega oli kostja pärandi avanemise hetkest kinnistu ¼ osa omanik ja hageja ¾ osa

omanik.

2011. a novembrist 2020. a augustini teostas hageja kinnisasjal ehitustöid, mis olid vajalikud

kinnisasja säilitamiseks, ja samuti ehitustöid, mis tõstsid oluliselt kinnisasja väärtust. Kostja oli

töödest teadlik. Pärandvara jagamisel kohustus hageja vastavalt kohtuotsuse resolutsioonile

tasuma kostjale ¼ osa eest hüvitist 13 500 eurot. Tsiviilasjas nr 2-16-8045 märkisid nii Viru

Maakohus kui Tartu Ringkonnakohus (14.01.2021 otsuses), et hagejal on võimalus esitada

kostja vastu nõue kinnisasjale tehtud kulutuste hüvitamiseks kostjale langevas osas.

2. Kostja võttis menetluse käigus õigeks, et tal on vastavalt eksperdi arvamusele kohustus

hüvitada hagejale elamu säilitamiseks vajalike tööde maksumus 2947,08 eurot.

Kostja vastuväidete kohaselt on hagi pahatahtlik. R. Kasela surma hetkel elas alaealine kostja

oma seadusliku esindajaga (ema, Merike Mägi) Tallinnas. Hageja elas XXXXXXX kinnistul.

08.03.2012 väljastas notar R. Kasela pärijatele pärimistunnistuse. A. P., kellest oli saanud

hageja elukaaslane, saatis 21.09.2012 kostja emale e-kirja, milles teatas, et seoses XXXXXX

eramu halva seisukorraga on ta alustanud parendustöid ja tööde maht on esmaste

kalkulatsioonide juures umbes 12 000 eurot, mis võib suureneda. A. P. esitles ennast hageja

esindajana ning palus, et kostja ema esitaks oma seisukoha kirjalikult. Kostja ema vastas

23.09.2012, et soovib enne seisukoha esitamist tutvuda elamu hindamisaktide ja

laenulepinguga.

Samuti

palus

kostja

ema

esitada

tutvumiseks

remondi-

ja

rekonstrueerimisprojekt. Hageja kirjale ei vastanud. 22.05.2016 esitas hageja Viru Maakohtule

hagi R. Kasela pärandi jagamiseks. Hageja märkis nimetatud tsiviilasjas, et soovib hüvitist

kinnistul tehtud renoveerimistööde eest, kuid nõuet ei esitanud. 2011. aastal võis olla vajalik

teostada remonttöid elamu säilitamiseks, kuid hageja ei informeerinud kostjat nende sisust ja

mahust ega kaasanud kostjat tööde teostamisse.

Arvestades, et kulutuste tegemise ajal oli kostja alaealine, siis eelduslikult tehti kulutusi

kavatsusega neid mitte sisse nõuda. Sellele viitab ka asjaolu, et nõue on esitatud ca kümne aasta

taguste kulutuste hüvitamiseks.

Kostja ei nõustunud väitega, et hagis toodud tööd olid vajalikud hoone säilitamiseks. Selleks,

et hageja saaks nõuda kostjalt kümne aasta lisatööde kulutuste hüvitamist ja mõistlikku tasu

nende tegemise eest, peab lisatööde tegemine vastama VÕS § 1018 lg 1 tingimustele. Hageja

ei tegutsenud kostja huvides, vaid iseenda huvides, kuna soovis välja ehitada oma kodu. Hageja

ei täitnud kohustust teavitada kostjat tehtavatest töödest (VÕS § 1020). Kostja sai täisealiseks

2017. aastal. Kostja seaduslik esindaja sai tööde tegemise soovist teada 2012. aastal e-kirjast,

kuid ei andnud oma nõusolekut, kuna soovis teada, mis töid tahetakse teha. Hageja kirjale ei

vastanud. Alaealise rahaliste vahendite kasutamiseks pidanuks kostja seaduslik esindaja võtma

kohtu nõusoleku. Selleks pidi ta omama informatsiooni, miks alaealise rahaliste vahendite

kasutamine on alaealise huvides. Kuna algusest peale oli selge, et kinnistu jääb hagejale, puudus

mõistlik põhjendus eeldada, et kostja teeb kulutusi kinnistu parendamiseks. Hageja on esitanud

valeväite, nagu oleks L. E. (kostja ema ema, kes ei olnud kostja seaduslik esindaja) käinud kaks

korda nädalas tänavalt ehitustöid jälgimas.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 10. märtsi 2023 otsusega hagi osaliselt ja mõistis K. Kaselalt välja

M.-L. Pajuste kasuks 3833,34 eurot.

Maakohus jagas poolte menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, 79,5% hageja ja

20,5% kostja kanda. Kohus määras kindlaks hageja menetluskulud summas 5781,04 eurot ja

kostja menetluskulud summas 5520 eurot, tegi menetluskulude osas tasaarvestuse ning mõistis

hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 3203,29 eurot ja viivise 3203,29 eurolt alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Menetlusabist 5040 eurot ekspertiisikulu tasumiseks jäeti samuti 79,5% hageja ja 20,5% kostja

kanda. Kohus vabastas kostja ekspertiisikulu riigituludesse tasumisest tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 190 lg 7 alusel ja mõistis hagejalt välja riigituludesse 4006,80 eurot, mis

tuleb tasuda 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamisel tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et pärandvaraks olev elamu võis vajada

selle säilitamiseks vajalike tööde teostamist. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 5 järgi ühine

omand on kaasomand, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 72 lg 4 annab kaasomanikule

õiguse teha vajalikke kulutusi teiste kaasomanike eelneva nõusolekuta ning kulutusi teinud

kaasomanik saab nõuda teistelt kaasomanikelt AÕS § 72 lg 4 alusel kulutuste hüvitamist

sõltumata sellest, kas teised kaasomanikud kiidavad kulutuste tegemise heaks või mitte.

Maakohus arvestas ekspert Ülo Lainsalu arvamust, et elamus ja kõrvalhoones on ajavahemikus

november 2011 kuni august 2020 teostatud erinevaid ehitustöid, mille osas puudusid

ehitusprojekt ja -luba ning omanikujärelevalve, töid ei dokumenteeritud. Ekspertiisi

läbiviimisel esitati hageja poolt tööde loetelu/nimekiri („Säilimiseks tehtud kulutused“), mis

käsitleb kinnistul ajavahemikus november 2011 kuni august 2020 tehtud ehitustöid. Esitatud

kulutused koosnevad 42 tööliigist, mis jagunevad töödeks, mis olevat vajalikud elamu

säilitamiseks, ja töödeks, mis ei ole otseselt asja säilitamiseks vajalikud.

Kohus pidas usaldusväärsemaks (võrreldes tunnistajate ja asjatundja Ain Luhse 03.06.2021

arvamusega) ekspert Ü. Lainsalu arvamust hädavajalike tööde ja nende maksumuse kohta.

Hädavajalike tööde eeldatav/hinnanguline maksumus, mis sisaldab ka ehitusmaterjalide

maksumust, analüüs ja detailne kirjeldus on auditi p-s 2.7 ning Lisas 5 (Ehitustööde eelarve).

Kohus nõustus eksperdi arvamusega, et hädavajalike ehitustööde maksumus seisuga 2022. a

I kvartal on koos 20% käibemaksuga 14 912 eurot. Elamule tehtud juurdeehitus (fotod 5–8),

kõrvalhoonega seotud ehitustööd (fotod 9, 10) ning kinnistul tehtud muud ehitustööd ja kulud

ei ole seotud elamu säilitamiseks hädavajalike tööde ja kulutustega. Elamu vanad

puitkonstruktsioonis põrandad vajasid nende ehituslikust seisundist ja kulumist tulenevalt

lammutamist, kuid kogu põrandate ehitamise protsess (vana põranda lammutamine ja uue

ehitamine) ei ole aktsepteeritav, sest uus põrandakonstruktsioon on ehitatud nõuetele

mittevastavalt, tehnilist lahendust (projekti) omamata ja asjatundmatult. Uus põrand tuleb

lammutada, sest põrand ei ole tuulduv ja on soojustamata. Ehitatud lahendus võimaldab

puitelamus seenkahjustuste tekke.

Kohus ei pidanud usaldusväärseteks ega põhjendatuks tunnistajate ja hageja väidet, et

kostja/kostja ema pidid olema parendustöödest teadlikud. Kostja ema ja vanaema ei ole

ehitusspetsialistid, et hinnata kinnistust mööda sõitvast autost, kas nähtud ehitustööde puhul on

tegemist hoonete säilitamiseks vajalike tööde või kinnistu väärtuse tõstmiseks vajalike töödega.

Tunnistaja L.E. eitas ehitustööde jälgimist hagis märgitud perioodil.

Kuna kostjale kuulub kinnistust ¼, on kostjal eksperdiarvamusest tulenevalt kohustus hüvitada

hagejale pärandvara säilitamiseks tehtud kulutustest 14 912 eurost (kinnistul teostatud vajalike

tööde maksumusest) ¼, s.o 3728 eurot. 20.01.2023 täpsustas ekspert aruannet ja kajastas elamu

säilitamiseks vajaliku tööna ka põranda lammutustööd maksumusega 377,35 eurot. Sellest

kuulub kostja poolt hüvitamisele 94,34 eurot. Kokku on hagi põhjendatud kinnistu säilitamiseks

vajalike kulutuste osas summas 3833,34 eurot.

Kinnistu väärtuse tõstmiseks kulutuste tegemiseks pidanuks olema kostja ema nõusolek.

Hagejal oli võimalik parendustöödes kostja emaga kokku leppida, esitada parendustööde

projekt, hinnapakkumised ja ehituskalkulatsioonid. Hageja seda ei teinud. Kostja ema, jättes

nõusoleku andmata, käitus kostja huvides, sest ei võtnud alaealisele põhjendamatuid kohustusi.

Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, jättis kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte

kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o 79,5% hageja ja 20,5% kostja kanda.

Tegemist ei ole õiguslikult keskmisest oluliselt keerukama tsiviilasjaga.

Hagejal on tekkinud õigusabikulusid 42 h 13 minuti ulatuses. Hageja esindaja vandeadvokaat

Andi Tubina tunnitasu 130 eurot (koos käibemaksuga 156 eurot) on põhjendatud.

Menetluskulude väljamõistmisel tuleb eelkõige arvestada, missuguses ulatuses on õigusabi

seotud menetlusosalise kohtus esindamisega,

s.o kohtule põhjendatud ja sisuliste

menetlusdokumentide koostamine, kohtuistungiks valmistumine ja istungil osalemine. Aeg,

mis on kulunud korraldava iseloomuga toimingutele, ei ole käsitletav menetluskuluna TsMS

mõttes. Hageja õigusabikulud koosnevad märkimisväärses osas konsultatsioonidest kliendiga.

Kohus luges hageja põhjendatud ja vajalikuks õigusabitoimingute ajakuluks 32 tundi. Hageja

õigusabikulu on seega 4992 eurot (koos käibemaksuga), lisanduvad kütusekulu 39,04 eurot ja

riigilõiv750 eurot, kokku menetluskulud 5781,04 eurot (koos käibemaksuga).

Kostjal on tekkinud õigusabikulusid 38 h 45 minuti ulatuses. Kostja esindaja vandeadvokaat

Argo Küünemäe tunnitasu 130 eurot (koos käibemaksuga 156 eurot) on põhjendatud. Kohus

luges kostja põhjendatud ja vajalikuks õigusabitoimingute ajakuluks 35 tundi. Kostja

õigusabikulu on seega 5460 eurot (koos käibemaksuga), lisandub kütusekulu 60 eurot, kokku

menetluskulud 5520 eurot (koos käibemaksuga).

Kohus tegi poolte menetluskulude osas tasaarvestuse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud 3203,29 eurot. Lisandub kostja taotletud viivis TsMS § 177 lg 4 alusel.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. M.-L. Pajuste esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 10. märtsi 2023

otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja nõude summas

14 931,38 eurot, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, ning uue otsuse

tegemist, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Alternatiivselt saata tsiviilasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) selgitas Tartu Ringkonnakohus 14.01.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-8045, et otsus ei

välista täielikult hageja hüpoteetilist õigust esitada tulevikus nõudeid, sh asja säilitamiseks

tehtud kulutuste hüvitamiseks, samuti käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete

alusel kulutuste hüvitamise nõue. Eeltoodust tulenevalt esitas hageja 14.07.2021 hagi, milles

nõudis kostjalt asja säilitamiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist ja ülejäänud kinnisasjale

tehtud kulutuste hüvitamist käsundita asjaajamise või alternatiivselt alusetu rikastumise sätete

alusel. Hageja on selgitanud, et ta tegi poolte kaasomandis olnud kinnisasjale aastate vältel

kulutusi, mille tulemusel kostja ¼ osa väärtus tõusis ja hageja pidi kostja ¼ osa pärandvara

jagamise lahendi kohaselt kallimalt välja ostma.

Kohus ei ole sisuliselt analüüsinud käsundita asjaajamise sätete alusel esitatud nõude eelduste

täitumist. Ka olukord, kus soodustatud isikut ei teavitata, ei välista käsundita asjaajamise

õigussuhte tekkimist poolte vahel, kui asjaajaja tegevus vastas teise poole huvile ja eeldatavale

tahtele (Võlaõigusseadus IV. Komm vlj. § 1020). Arvestades, et mh parendati kostjale kuuluvat

pärandvara, mille väärtus seeläbi tõusis, vastas asjaajamine kostja huvile ja eeldatavale tahtele.

Alternatiivset taotlust rahuldada nõue alusetu rikastumise sätete alusel ei ole üldse käsitletud;

2) ei ole kohus piisavalt põhjendanud, miks ta pidas kahe riikliku eksperdi arvamusest

usaldusväärsemaks Ü. Lainsalu arvamust. Kohtu seisukoht, et Ü. Lainsalu arvamus on hageja

esitatud A. Luhse arvamusest usaldusväärsem, ei ole põhjendatud. Ekspert ei saanud anda

hinnanguid dokumentatsiooni ja omanikujärelevalve vajalikkuse või kõrvalhoone vanade

müüride seaduslikkuse küsimustes (õiguslikud hinnangud), vaid kohustus vastama küsimustele,

milline töö oli hädavajalik ja mis oli töö maksumus. Tuvastades kõrvalhoone säilimiseks

vajalike kulutuste hindamisel, et töö ei ole aktsepteeritav, kuna tegemist on omavolilise

ehitisega, on ekspert väljunud ülesande raamidest. Müürid oli vaja säilitada ning ehitist on

võimalik hiljem seadustada. Erinevalt Ü. Lainsalust on A. Luhse põhjendatult käsitlenud vaid

tööde liigituse (kas hädavajalik või parenduslik) ja maksumuse küsimusi;

3) on vastuolus otsuse resolutsiooniga kohtu seisukoht otsuse p-s 16, mille järgi kohus ei nõustu

kostja seisukohaga, et kostjal on kohustus hüvitada ainult elamu säilitamiseks vajalikud kulud.

Kui kohus jõudis sellisele järeldusele (kostja peab hüvitama lisaks elamu säilitamiseks

vajalikele kulutustele ka parenduslikud kulutused), pidanuks kohus ka parenduslike kulutuste

osas hagi rahuldama. Põhjendamatu ja otsuse p 16 esimese lausega vastuolus on p 16 teine

lause, mille järgi hagi esemeks oli pärandvaraks olevale kinnisasjale tehtud säilitamiseks

vajalike kulutuste hüvitamine. Hagi esemeks oli ka parenduslike kulutuste hüvitamine;

4) on põhjendamatu kohtu seisukoht, et L.E. ei käinud töid jälgimas. Kaks tunnistajat andsid

ütlusi, et kostja vanaema sõitis autoga aeglaselt majast mööda ja jälgis hoovil toimuvat;

5) ei ole kohus piisavalt põhjendanud hageja menetluskulude 42 tundi 13 minutit vähendamist

10 tunni 13 minuti võrra. Põhjendatud toimingud on ka menetlusdokumentide analüüsid ja

konsultatsioonid kliendiga. Kostja menetluskulusid on kohus kärpinud üksnes 3 tunni 45 minuti

võrra, jättes tähelepanuta hageja peamise vastuväite, et hagivastuse koostamise ajakulu 18 tundi

(sh tutvumine hagiga 10 tundi) on täiesti ebaproportsionaalne võrreldes vastuse sisu ja mahuga.

5. K. Kasela vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonimenetluse kulud

apellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohus üksikasjalikult käsitlenud tehtud töid, mis olid vajalikud elamu säilitamiseks, ning

ka teisi töid, mis teostati kinnistul perioodil 2011–2021. Hageja palgatud asjatundja A. Luhse

ei ole menetluses käsitletav kui ekspert ega ole esitanud eksperdiarvamust. Hageja etteheited

Ü. Lainsalu ekspertiisile on sisutud. Ekspertiisist nähtub elamu säilitamiseks vajalike tööde

kirjeldus, maht ja hind, samuti muude ehitustehniliselt ebakvaliteetsete tööde kirjeldus ning

kinnitus, et puudusid ehitusprojektid ja -load ning omanikujärelevalve, töid ei dokumenteeritud;

2) palus kostja seaduslik esindaja 23.09.2012 vastuses hageja esindaja A. P. 21.09.2012 e-

kirjale

esitada

enne

rahastamisotsuse

tegemist

tutvumiseks

remondi-

ja

rekonstrueerimisprojekt. Hageja ega A. P. kirjale ei vastanud. Seega teostas hageja

renoveerimistöid kostjat nende sisust teavitamata ning ootamata ära kostja ema vastust.

Vastamata jätmine oli hageja teadlik tegevus. A. P. kinnitas istungil, et kirja vastust ta ei

oodanudki ehk ta ei kavatsenudki teavitada kostjat tehtavatest töödest ning plaanis seada kostja

fakti ette, et tööd on tehtud ja maksku välja.

Kuna vajalike kulutuste tegemise ajal oli kostja alaealine, siis eelduslikult tehti kulutusi

kavatsusega neid mitte sisse nõuda. Kui olnuks soov need maksma panna, oleks kohtuväline

nõue esitatud mõistliku aja jooksul pärast kulutuste tegemist või tsiviilasjas nr 2-16-8045.

Kostja kinnitas nimetatud menetluses juba 2016. aastal, et on nõus kinnistu jäämisega hageja

ainuomandisse. Vaatamata sellele jätkas hageja töödega, eeldades, et ebakvaliteetseid, lubadeta

töid tehakse alaealise huvides. Kirjeldatu viitab otseselt hageja pahatahtlikkusele;

3) on väär hageja käsitlus käsundita asjaajamisest. Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt kümne

aasta vältel lisatöödega seotud kulutuste hüvitamist ja mõistlikku tasu nende tegemise eest, peab

lisatööde tegemine vastama VÕS § 1018 lg 1 tingimustele. Nõudeid VÕS § 1018 lg 1 ning

§ 1023 lg-te 1 ja 2 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018

lg 2; § 1026 lg 1) või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud

käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist

(VÕS § 1023 lg 3) (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 32). Hageja ei tegutsenud üheksa

aasta vältel kostja huvides, vaid iseenda huvides, kuna soovis välja ehitada oma kodu. Hageja

teadis esimesest päevast pärast R. Kasela surma, et kinnistu jääb pärandvara jagamisel hagejale

ning et alaealisel puuduvad rahalised vahendid kinnistu sellises mahus renoveerimiseks.

Nõusoleku alaealise vara renoveerimiseks saanuks anda kohus. Hageja ei saanud eeldada, et ta

tegutseb alaealise huvides, eriti olukorras, kus alaealise seaduslik esindaja palus edastada tööde

kirjelduse ja maksumuse. Kuna hageja ei ole täitnud kohustust teavitada kostjat tehtavatest

töödest, siis käsundita asjaajamise kohustus on täitmata (VÕS § 1020 lg 1, lg 2);

4) on valed ja küünilised hageja väited nagu oleks kostja olnud töödest teadlik. Kostja sai

täisealiseks 2017. aastal. Kostja seaduslik esindaja sai hoone säilitamiseks vajalike tööde

tegemise soovist teada 2012. aastal e-kirja teel, kuid hageja ei vastanud kostja ema e-kirjale,

milles sooviti teada, mis töid tahetakse teha. Hageja on esitanud valeväite, nagu oleks L.E.

käinud kaks korda nädalas tänavalt töid jälgimas. Tunnistajad L.S. ja A. P. on andnud valeütlusi.

L.E. ei olnud ka kostja seaduslik esindaja;

5) ei ole hageja esitanud ühtegi arvet, mis tõendaks vajalikke kulutusi elamu säilitamiseks või

renoveerimiseks. Samas tsiviilasjas nr 2-16-8045 oli arutatud, et hageja peaks hoonele tehtud

kulutuste kohta esitama arved ja nende tasumist kinnitavad tõendid. Kostjal on põhjust arvata,

et materjal on soetatud n-ö althõlma, kuid hüvitist soovitakse vastavalt tolle aja hinnakirjale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata. TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muudab ringkonnakohus osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi.

7. Hageja nõudis kostjalt X XXXXXX kinnistule 2011. a novembrist kuni 2020. a augustini

tehtud kulutuste väljamõistmist, sh vajalike kulutuste 4313,95 eurot väljamõistmist AÕS § 72

lg 4 järgi ja ülejäänud kulutuste 14 450,76 eurot väljamõistmist käsundita asjaajamise sätete või

alternatiivselt alusetu rikastumise sätete järgi (kokku kulutuste nõue 18 764,72 eurot).

Maakohus rahuldas hageja nõude vajalike kulutuste väljamõistmise osas 3833,34 euro ulatuses.

Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas, siis on

apellatsiooniastmes vaidluse all vajalike kulude nõude rahuldamata jätmine 480,59 euro

ulatuses (4313,95-3833,34) ning muude kulude nõude 14 450,76 eurot täies ulatuses

rahuldamata jätmine.

8. Maakohus on hageja vajalike kulutuste nõude läbivaatamisel kohaldanud õigesti materiaal-

ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud selle osaliselt 3833,34 euro ulatuses.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki oma otsuses

TsMS § 654 lg 6 alusel korrata.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus põhjendamatult eelistanud kohtu poolt

määratud riiklikult tunnustatud eksperdi Ü. Lainsalu arvamust hageja esitatud asjatundja A.

Luhse arvamusele ning seetõttu jätnud põhjendamatult vajalike kulutuste nõude 480,59 euro

ulatuses rahuldamata.

Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu ning leiab sarnaselt maakohtuga, et riiklikult tunnustatud

eksperdi Ü. Lainsalu arvamus on usaldusväärsem.

Asja materjalide kohaselt oli A. Luhse kui asjatundja arvamuse tellijaks hageja ning arvamuse

lähteandmed pärinesid peamiselt hageja 29.03.2021 e-kirjas esitatud andmetest. Ü. Lainsalu

arvamuse aluseks oli maakohtu 25.03.2022 määrus (II kd, tl 159), ekspert Ü. Lainsalu kuulati

ära maakohtu 21.11.2022 istungil ning teda hoiatati vale eksperdiarvamuse andmise eest (III

kd, tl 83, 85-90). Lisaks on Ü. Lainsalu arvamuse koostamisel (II kd, tl 184-190) osalenud

ehitusinsener I. Maksimova. Maakohtu 25.03.2022 määrusest nähtuvalt esitati eksperdile

küsimus, millised olid vaidlusaluse kinnistu säilimiseks vajalikud tööd ning nende tööde ja

materjalide maksumus. Arvamuses on ekspert nendele küsimistele vastanud. Kuigi ekspert on

arvamuses muu hulgas märkinud, et kõrvalhoone puhul on tegemist omavolilise ehitisega, ei

saa sellest järeldada, et arvamus kinnistu vajalike tööde maksumuse osas oleks

ebausaldusväärne.

Seetõttu on põhjendamatu hageja apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, mille kohaselt on

maakohus lähtunud põhjendamatult Ü. Lainsalu arvamusest ja jätnud hageja vajalike kulutuse

nõude 480,59 euro ulatuses rahuldamata.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja muude kulutuste hüvitamise nõue 14 450,76

eurot on põhjendamatu nii käsundita asjaajamise kui alternatiivselt alusetu rikastumise sätete

järgi. Apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsust ka selles osas tühistada

ning hageja nõuet 14 450,76 euro väljamõistmiseks rahuldada.

Samas on õige hageja apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et maakohtu põhjendused

muude kulutuste hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas ei ole küllaldased ega vasta TsMS

§ 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Sellest tulenevalt ringkonnakohus täiendab (muudab) selles

osas TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel maakohtu otsuse põhjendusi.

10. Hageja nõudis muude kulutuste 14 450,76 eurot hüvitamist käsundita asjaajamise sätete

(VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1) järgi.

Käsundita asjaajamise võlasuhtega VÕS § 1018 tähenduses on tegemist juhul, kui on täidetud

järgmised eeldused: teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine (lg 1); isikul

puudub õigus või kohustus tegu teha (lg 1); isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk

asjaajajal on soov soodustada teist isikut (lg 2) ning täidetud on mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des

1-3 ettenähtud tingimustest.

Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud ühegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 ettenähtud

tingimuse esinemist ning seetõttu puudub alus muude kulutuste nõude rahuldamiseks käsundita

asjaajamise sätete järgi.

VÕS § 1018 lg 1 p 1 kohaselt on asjaajamine õigustatud juhul, kui soodustatu kiidab asjaajamise

heaks. Hageja esindaja ja kostja seadusliku esindaja kirjavahetusega perioodil 21.09.2012 kuni

23.09.2012 on tõendatud, et kostja seaduslik esindaja (kostja ema) ei andnud nõusolekut

remonditööde tegemiseks. Hageja ei ole vaielnud vastu kostja väitele, et rohkem ta kostja

seaduslike esindaja poole ei pöördunud ning jätkas remonditöödega. Apellatsioonkaebuse p-s

2.10 on hageja möönnud, et ta ei teavitanud soodustatud isikut remonditöödest.

Käsundita asjaajamine on VÕS § 1018 lg 1 p 2 järgi õigustatud, kui asjaajamisele asumine

vastab soodustatud huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Apellatsioonkaebuses on hageja

seisukohal, et remonditööd vastasid soodustatud huvile ja eeldatavale tahtele. Ringkonnakohus

hagejaga ei nõustu.

Soodustatu huvi ja eeldatava tahte kindlakstegemiseks tuleb teha kindlaks, kas mõistlikult

võttes oleks soodustatu nõustunud käsundita asjaajamisega, kui ta oleks teadnud ja hinnanud

asjaajamise ülevõtmise kõiki asjaolusid. Asja materjalide kohaselt oli kostja remonditööde

alguses 12-aastane ning hagejale oli teada, et kostja ei soovi X XXXXXX elama asuda, kinnistu

jääb pärast pärandvara jagamist hagejale ning et alaealisel kostjal puudub raha ja tahe

vaidlusalust kinnistut renoveerida. Seega tegutses hageja 2011. a novembrist kuni 2020. a

augustini kinnistul remonditöid tehes eelkõige enda huvides. Viru Maakohtu 17.03.2020

otsusega tsiviilasjas nr 2-16-8045 jagati mh X XXXXXX asuv pärandvara ning hagejalt

mõisteti kostja kasuks välja hüvitis nimetatud kinnistu osa eest 13 500 eurot. Praeguses asjas

soovib hageja mõista kostjalt sama kinnistu remonditööde eest välja kokku 18 764,72 eurot

ning apellatsioonkaebuse rahuldamise korral jääks kostja hüvitisest pärandvara eest ilma ning

peaks hagejale täiendavalt tasuma 5264,72 eurot (18 764,72-13 500). Selline olukord ei vasta

kindlasti kostja huvile ja eeldatavale tehtele.

VÕS § 1018 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimusele, s.o avalike huvidega arvestamine, ei ole hageja

tuginenud ning selliseid asjaolusid ei nähtu ka asja materjalidest.

11. Alternatiivselt nõudis hageja muude kulutuste 14 450,76 eurot hüvitamist alusetu

rikastumise sätete (VÕS § 1042) järgi.

VÕS § 1042 lg 2 kohaselt kulutuste tegijal ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

nõudeõigust, kui isik, kelle esemele kulutusi tehti, nõuab kulutusi teinud isikult parenduste

äravõtmist ja parenduste äravõtmine on parendusi rikkumata võimalik (p 1); kulutusi teinud isik

ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest

õigeaegselt teatanud (p 2); isik, kelle esemele kulutusi tehti, vaidles eelnevalt kulutuste

tegemisele vastu (p 3); kulutuste tegemine esemele oli seadusest või lepingust tulenevalt

keelatud (p 4).

VÕS § 1042 lg-st 2 tulenevalt välistab kulutuste hüvitamise nõude esitamise mistahes selle

p-des 1-4 nimetatud aluse esinemine. Kostja on tõendanud, et ta vaidles kulutuste tegemisele

vastu ning nagu ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 10 märkis, möönis hageja

apellatsioonkaebuses kostja teavitamata jätmist remonditöödest. Seega puudub muude

kulutuste hüvitamiseks alus ka VÕS § 1042 järgi ning maakohus jättis lõppkokkuvõttes hageja

nõude muude kulutuste hüvitamiseks õigesti rahuldamata.

12. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega selles, et maakohtu otsuse p-s 16

märgitud kaks lauset on vastuolus maakohtu otsuse resolutsiooni ja eelnevates punktides

märgituga ning nimetatud punkt tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta. Puudub

vaidlus, et hagi esemeks oli nii vajalike kulutuste nõue 4313,95 eurot kui muude kulutuste nõue

14 450,76 eurot ning kostja nõustus menetluse kestel hüvitama osaliselt vajalikud kulutused.

13. Maakohus on otsuse p-s 13 jõudnud tõendite hindamise tulemusel põhjendatud järeldusele,

et kostja vanaema L.E. ei käinud X ehitustöid jälgimas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

sellekohase järeldusega ning leiab, et hageja vastupidine seisukoht ei ole õige.

14. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid

juhul, kui alama astme kohus on diskretsiooni piire ületanud.

Maakohus on hageja lepingulise esindaja õigusabikulude suurust käsitlenud otsuse p-des 20-24

ning nendes esitatud põhjendustest nähtuvad kaalutlused, miks maakohus vähendas hageja

lepingulise esindaja ajakulu 42 tundi 13 minutit 10 tunni 13 minuti võrra. Vastupidiselt

hagejale leiab ringkonnakohus, et otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus arvestanud

õigusabikulude suuruse kindlaksmääramisel mh aega, mis lepingulisel esindajal kulus

menetlusdokumentide analüüsideks ja konsultatsioonideks kliendiga. Seega ei ole maakohus

diskretsioonipiire ületanud ning alusetu on hageja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et

maakohus vähendas põhjendamatult hageja lepingulise esindaja õigusabile kulunud aega.

Veel heidab hageja apellatsioonkaebuses maakohtule ette, et kostja lepingulise esindaja

õigusabikulusid oleks maakohus pidanud vähendama suurema sulatuses kui 3 tundi ja 45

minutit. Ringkonnakohus selle etteheitega ei nõustu. Kohtuotsuse p-des 25-29 on maakohus

käsitlenud kostja lepingulise esindaja õigusabikulude suurust ning otsusest nähtuvad

põhjendused, miks maakohus pidas õigusabile kulunud aega 35 tundi põhjendatud ja vajalikuks.

Maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud ning seetõttu puudub alus kostja lepingulise

esindaja õigusabile kulunud aja vähendamiseks.

Lõpetuseks märgib ringkonnakohus, et maakohtu poolt kindlaksmääratud hageja ja kostja

lepinguliste esindajate õigusabikulude suurused on võrreldavad, s.o vastavalt 4992 eurot ja

5460 eurot.

15. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Sellest tulenevalt peab hageja kandma kostja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kostja

menetluskulude

nimekirja

kohaselt

on

ta

kulutanud

õigusabile

seoses

apellatsioonkaebusele vastamisega kokku 5 tunni ulatuses summas 780 eurot (koos

käibemaksuga).

Ringkonnakohus leiab, et kostja lepingulise esindaja õigusabikulu ringkonnakohtus kokku 780

euro ulatuses on põhjendatud ja vajalik TsMS § 175 lg 1 tähenduses ning see tuleb hagejalt

välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja