1-23-440/17 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Kriminaalasi nr 1-23-440

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. september 2023. a, Tartu kohtumaja

Kohtunik

Marek Vahing

Kohtuistungi sekretär

Jana Kaaver

Kriminaalasja number

1-23-440 (22278000852)

Kriminaalasi

Avo Türksoni süüdistuses KarS (karistusseadustiku) § 119 lg

1 järgi üldmenetluses

Prokurör

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks

Süüdistatav

Kaitsja

Kohtuistungi toimumise ajad

AVO TÜRKSON, isikukood: 39805266029; elukoht: XXX;

kodakondsus: XXX kodanik; haridus: XXX; emakeel: XXX;

töökoht: XXX, XXX; karistatus: 1 kehtiv väärteokaristus ja 1

kehtiv kriminaalkaristus, viimati karistatud Tartu Maakohtu

Viljandi kohtumaja 26.02.2020 otsusega KarS § 120 lg 1 ja §

121 lg 2 p 2, 3 alusel liitkaristusena vangistusega 11 kuud ja

27 päeva, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel tingimuslikult

täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane 1 aasta ja 6-

kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu; tõkend: ei ole

kohaldatud.

advokaat Heiki Kuningas (riigi õigusabi korras)

16.08.2023. a ja 23.08.2023. a

RESOLUTSIOON

1. Süüdi tunnistada Avo Türkson KarS § 119 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 6 (kuus)

kuud vangistust.

2. KarS § 65 lg 2 alusel mõista liitkaristus, suurendades mõistetud karistust Tartu

Maakohtu 26.02.2020. a otsusega mõistetud karistuse 11 (üksteist) kuud ja 27

(kakskümmend seitse) päeva võrra ja karistuseks mõista Avo Türksonile 1 (üks) aasta

5 (viis) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust.

3. KarS § 74 lg 1 alusel mitte pöörata karistust täitmisele, kui Avo Türkson 2 (kahe) aasta

pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 märgitud

käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi:

1) elab kohtu määratud alalises elukohas – XXX;

2) ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda

registreerimisele;

3) allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ja esitab talle andmeid oma

kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

4) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti

territooriumi piires kauemaks kui 15 päevaks;

5) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha

vahetamiseks;

6) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja

väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

4. KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustada Avo Türksoni katseaja jooksul läbima

kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogrammi.

5. KrMS § 180 lg 1 alusel mõista Avo Türksonilt välja riigituludesse menetluskuludena

ekspertiisikulud (isiku kohtuarstlikud ekspertiisid) summas 122 (ükssada kakskümmend

kaks) eurot, sundraha 1087,50 (üks tuhat kaheksakümmend seitse eurot ja 50 senti) eurot

ja riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu 853,20 (kaheksasada viiskümmend kolm

eurot ja 20 senti) eurot, s.o kokku 2062,70 (kaks tuhat kuuskümmend kaks eurot ja 70

senti) eurot.

6. KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb Avo Türksonilt välja mõistetud menetluskulud ära tasuda

1 (ühe) aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

7. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti

arveldusarvele EE351010052031000004 (SEB Pank) või EE522200221013264447

(Swedbank) või EE401700017002872300 (Luminor Bank) või EE957700771001523585

(LHV Pank). Viitenumber menetluskulude tasumisel on 99923700029534. Selgitusse tuleb

märkida „1-23-440, menetluskulud, Avo Türkson“.

Menetluskulude tähtajaks tasumata jätmisel suunatakse kogu nõue täitemenetluse

läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

8. Rahuldada VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel J. V. tsiviilhagi ja mõista Avo Türksonilt

varalise kahju katteks 10 413,12 (kümme tuhat nelisada kolmteist eurot ja 12 senti) eurot

ning mittevaralise kahju katteks 5000 (viis tuhat) eurot J. V. kasuks (konto nr XXX (LHV

Pank)).

9. Kannatanu J. V. (isikukood: XXX; tel: XXX) on taotlenud enda teavitamist Avo

Türksoni vahistamise, ennetähtaegse vabastamise või kinnipidamisest põgenemise kohta.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioon

esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või

määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 15

päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

I Süüdistuse sisu

1. Avo Türksoni süüdistatakse selles, et tema juhtis 13.07.2021. a kella 16.31 paiku Tartu linnas

Turuhoone (aadressil Vabaduse pst 1, Tartu) ja Võidu silla vahel Emajõega paralleelsel

jalgratta- ja jalgteel jalgratast, suunaga Tartu Turuhoone juurest Tasku Keskuse poole ning

valimata sõidukiirust, mis võimaldaks jalakäijast ohutult mööduda, sõitis eelpool nimetatud

kohas selja tagant otsa Avo Türksoniga samas suunas liikunud jalakäijale J. V.

Taolise tegevusega rikkus Avo Türkson liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 6, mille kohaselt

jalakäija või robotliikuri vahetus läheduses tohib sõiduk liikuda jalakäija või robotliikuri

kiirusega. Samuti rikkus Avo Türkson LS § 32 lg-t 8, mille kohaselt jalgrattur, kergliikurijuht

ja pisimopeedijuht peavad vahetus läheduses olevast jalakäijast möödumisel sõitma kiirusega,

mis ei erine oluliselt jalakäija kiirusest ja mis võimaldab jalakäijast ohutult mööduda, samuti

LS § 33 lg 1, mille kohaselt juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva

vähekaitstud liikleja, sealhulgas jalakäija suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju

tekitamist.

Kokkupõrke tagajärjel sai jalakäija raskelt vigastada. Otsasõitmisega põhjustas Avo Türkson

ettevaatamatusest kannatanu J. V. raske terisekahjustuse, s.o parema kodar- ja küünarluu

alumise otsa kinnised nihkega murrud, nahamarrastuse juustega kaetud peanahal paremal

peapiirkonnas. Kannatanu hospitaliseeriti parema kodarluu alumise otsa murru kirurgiliseks

raviks. Taastumisperioodil tekkis traumajärgne jäseme neuroreflektoorne düstroofia. J. V.

suhtes 25.04.2022. a teostatud kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt põhjustavad J. V. esinevad

parema kodar- ja küünarluu murrud koos traumajärgsel perioodil tekkinud tüsistustega

tervisekahjustuse, mis kestab vähemalt neli kuud.

2. Sellega pani Avo Türkson toime karistusseadustiku (KarS) § 119 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo, s.o raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest.

3. Kaitseakti kohaselt süüdistatav Avo Türkson ennast temale etteheidetud kuriteos süüdi ei

tunnista. Kaitsja ei pea süüdistust põhjendatuks ning palub enda kaitsealuse õigeks mõista.

II Kohtu seisukoht teokirjelduse osas

4. Avo Türksonile on esitatud süüdistus KarS § 119 lg 1 järgi, s.o raske tervisekahjustuse

tekitamine ettevaatamatusest. Puudub vaidlus selle üle, et Avo Türkson sõitis 13. juulil 2021. a

kella 16.31 paiku jalgrattaga Tartu linnas Turuhoone ja Võidu silla läheduses suunaga Tartu

Turuhoone juurest Tasku Keskuse poole. Samuti puudub vaidlus selle üle, et Avo Türkson sõitis

tagant otsa eelpool nimetatud kohas endast eespool samas suunas liikunud jalakäijale J. V., kes

sai liiklusõnnetuse tagajärjel raske tervisekahjustuse, s.o tervisehäire, mis kestab vähemalt neli

kuud või kui sellega kaasneb osaline või puuduv töövõime (KarS § 118 lg 1 p 2).

5. Vaidlusaluseks küsimuseks on Avo Türksoni juhitud jalgratta sõidukiirus, see tähendab, kas

Avo Türkson sõitis jalgrattaga jalakäija vahetus läheduses jalakäija liikumiskiirusega või ta

kihutas ehk liikus suurema kiirusega, kui seda oleks tohtinud teha. Vaidlus on ka selle üle, kas

J. V. tegi kõrvalepõike ning astus seeläbi Avo Türksonile ette, põhjustades seega

liiklusõnnetuse vähemalt osaliselt ise. Kohus on veendunud, et Avo Türkson juhtis jalgratast

suurema sõidukiirusega, kui seda oleks võinud rahvarohkes piirkonnas teha, s.o Avo Türkson

kihutas. Samuti on kohus veendunud, et J. V. ei saa ette heita liiklusõnnetuse põhjustamist.

Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.

6. Esmalt on kohtu hinnangul vaja teha kindlaks, kas saabunud on KarS § 119 lg 1

koosseisupärane tagajärg, s.o raske tervisekahjustus KarS § 118 lg 1 tähenduses. Kohtuarstliku

ekspertiisi 12.10.2021. a ekspertiisiaktist nr 21E-LÕI0057 selgub, et kannatanule tekkinud

vigastused, s.o parema kodar- ja küünarluu alumise otsa kinnised nihkega murrud ja

nahamarrastus juustega kaetud peanahal piirkonnas paremal, on nende iseärasusi ja paiknemist

arvestades iseloomulikud tömbile traumale iseloomulike kehavigastustega, mis võivad olla

saadud 13.07.2021. a toimunud liiklusõnnetuses jalgrattaga kokkupõrkel saadud löögi tagajärjel

kukkumisest vastu kõva tömpi pinda. Ekspertiisiaktis nr 21E-LÕI0057 jõudis ekspert

seisukohale, et lähtudes Vabariigi Valitsuse 13.08.2002. a määrusest nr 226 „Tervisekahjustuse

kohtuarstliku tuvastamise kord“ põhjustavad J. V. esinevad kodar- ja küünarluu murrud

tervisekahjustuse, mis kestab rohkem kui 4 nädalat ja vähem kui 4 kuud. 25.04.2022. a

ekspertiisiaktiga nr 22E-LÕI0007 on tuvastatud, et kannatanul J. V. esinevad kodar- ja

küünarluu murrud koos tekkinud tüsistustega põhjustavad tervisekahjustuse, mis kestab

vähemalt neli kuud, s.o raske tervisekahjustuse KarS § 118 lg 1 p 2 tähenduses. Kohtumenetluse

pooled ei ole ekspertiisiaktide tulemusi kahtluse alla seadnud ega vaidle selle üle, kas

kannatanule J. V. tekkisid ekspertiisiaktis nimetatud vigastused kokkupõrke tagajärjel

süüdistatava Avo Türksoniga. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et J. V. tekkinud

tervisekahjustus on raske tervisekahjustus KarS § 118 lg 1 p 2 tähenduses. Kohtul ei ole põhjust

seada ekspertiisiaktide tulemusi kahtluse alla.

7. Kohtuistungil andis ütlusi kannatanu J. V.. Kannatanu rääkis, et ta liikus 13. juulil 2021. a

kella 17.00 paiku oma kodust Emajõe äärt pidi Tasku Keskuse poole. Kannatanu selgituste

kohaselt ei ole Emajõega paralleelselt kulgeval teel, mida mööda kannatanu liikus, jalgratta- ja

jalgtee üksteisest eraldatud. Jõudes Võidu silla lähistele, toimus liiklusõnnetus. Kannatanu

hinnangul toimus kokkupõrge süüdistatava Avo Türksoniga umbes 20 meetrit enne Võidu silda

Turuhoone poolt tulles. Kannatanu selgituste kohaselt oli jalgteel liiklusõnnetuse toimumise

hetkel palju inimesi, kuid kannatanu ees kedagi ei viibinud. Kannatanu rääkis et ta ei märganud

Emajõega paralleelselt kulgeval jalgratta- ja jalgteel ühtki jalgratturit, sealhulgas talle selja

tagant otsa sõitnud jalgratturit, s.o süüdistatavat. J. V. rääkis, et enne kokkupõrget liikus ta

otsejoones ehk ta ei teinud kõrvalepõikeid. Samuti mäletas J. V., et enne liiklusõnnetust ei

kuulnud ta mingeid hõikeid ega hüüdeid, st keegi ei hüüdnud talle midagi. Ta mäletas, et lendas

süüdistatavaga kokku põrgates ette poole sillutiskividele, kus teisi inimesi sel hetkel ei viibinud.

J. V. rääkis, et kokkupõrke tagajärjel valutas tal pea ning käel oli naha all luu ots püsti.

Kannatanu selgituste kohaselt kutsusid kokkupõrget pealt näinud möödakäijad talle kiirabi, kes

toimetas kannatanu haiglasse, samuti kutsuti politsei.

8. Kohtuistungil andis ütlusi ka tunnistaja I. V., kelle selgituste kohaselt toimus liiklusõnnetus

Võidu silla lähistel Emajõega paralleelselt kulgeval jalgratta- ja jalgteel 2021. aasta juulikuu

alguses. I. V. liikus koos oma tolleaegse ülemusega kontorist Soola tänaval Raekoja platsi

poole. I. V. selgituste kohaselt oli terve jalakäijate tee võrdlemisi rahvast täis, kuivõrd tegu oli

sooja suveõhtuga. Tunnistaja rääkis, et kogu kõnnitee ulatuses võis olla sadu inimesi,

kõnealusel teelõigul aga 10–20 inimest. Tunnistaja ütluste kohaselt märkas ta ainult ühte

jalgratturit, s.o süüdistatavat Avo Türksoni, pärast seda, kui keegi meesterahvas karjatas: „Mis

sa kihutad!“. Tunnistaja märkas seepeale, kuidas diagonaalselt ristuvalt kõnniteelt tuli väga

suure kiirusega jalgrattur. Tunnistaja on veendunud, et antud hüüe oli suunatud just jalgratturile,

kuivõrd jalgrattur liikus inimeste vahel suure kiirusega. Tunnistaja, olles ka ise palju jalgrattaga

liigelnud, hindas jalgratturi sõidukiiruseks 20–25 km/h, mis oli tema arvates ilmselgelt liiga

suur sõidukiirus niivõrd rahvarikkas piirkonnas liiklemiseks. Tunnistaja selgituste kohaselt oli

jalgratturi suur sõidukiirus võimalik, kuivõrd jalgrattur lähenes Emajõega paralleelselt

kulgevale jalgratta- ja jalgteele sellega diagonaalselt ristuvalt teelt, kus inimesi ei viibinud.

Sattudes aga Emajõega paralleelselt kulgevale jalgratta- ja jalgteele, pidi jalgrattur hakkama

sõitma inimeste vahel slaalomit. Tunnistaja on ise tegelenud ka maastikuratta sõiduga, mistõttu

oskas ta hinnata, et sellise kiiruse pealt millegi märkamiseks ja otsuse tegemiseks jääb

jalgratturil murdosa sekundist. Jalgrattur sai I. V. napilt mööda ning umbes sekund hiljem oli

kosta naisterahva karjatust. Kui tunnistaja end ümber pööras, märkas ta, et jalgrattur oli

naisterahvale selja tagant otsa sõitnud – naisterahvas oli kõhuli maas, pikali oli ka jalgrattur ise.

Tunnistaja selgituste kohaselt liikus naisterahvas enne kokkupõrget süüdistatava Avo

Türksoniga suunaga Raekoja platsilt Soola tänava poole. Tunnistaja rääkis, et naisterahva

liikumise juures ta midagi iseäralikku ei täheldanud.

9. Kohtuistungil andis ütlusi ka süüdistatav Avo Türkson. Avo Türksoni selgituste kohaselt

sõitis ta 13. juulil 2021. a Kirjandusmuuseumist jalgrattaga kodu, s.o Annelinna, poole. Muu

hulgas sattus ta liiklema ka Emajõe äärde. Avo Türkson rääkis, et ta ei kihutanud jalgrattaga

Emajõega paralleelselt kulgeval jalgratta- ja jalgteel, vaid liikus jalakäija sõidukiirusega.

Samuti mäletas Avo Türkson rääkida, et keegi ei hõiganud talle enne kannatanule otsasõitu

midagi. Süüdistatava selgituste kohaselt märkas ta enne kokkupõrget endast eespool liikuvat

kannatanut, kes oli tema poole seljaga ja seetõttu süüdistatavat ei märganud. Süüdistatava

selgituste kohaselt püüdis ta kannatanust mööda põigata, lisades selleks kannatanuga peaaegu

kohakuti olles sõidukiirust, kuid see ei õnnestunud, sest kannatanu astus talle ette, mistõttu

sõitis süüdistatav talle tagant otsa. Süüdistatav ei oska öelda, miks kannatanu talle ette astus.

Avo Türksoni selgituste kohaselt hüüdis ta enne kokkupõrget kannatanule, et viimane talle teed

annaks, kuid kannatanu ei reageerinud sellele. Süüdistatav on seisukohal, et kokkupõrget ei

olnud võimalik ära hoida. Seejuures ei tunne süüdistatav endal mingit süüd, vaid on seisukohal,

et jalakäijad peavad alati veenduma enne oma kõnnitrajektoorist kõrvalepõiget tehes selles, et

nad ei astuks selja tagant lähenevale liiklejale ette.

10. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et keegi ei rääkinud temaga ka pärast liiklusõnnetust

sellest, nagu oleks süüdistatav jalgrattaga kihutanud. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §

289 lg 1 alusel avaldas prokurör süüdistatava ristküsitluse käigus Avo Türksoni 26. juulil 2022.

a kahtlustatavana ülekuulamise protokollist usaldusväärsuse kontrollimiseks ühe lause: „Üks

tüüp hakkas seletama, et ma kihutasin.“. Pärast kahtlustatavana ülekuulamise protokollist

eelmainitud lause avaldamist nentis süüdistatav, et tõepoolest hakkas keegi möödakäijatest

süüdistatavaga pärast kokkupõrget rääkima sellest, et viimane oli jalgrattaga kihutanud.

11. Kuivõrd süüdistatava kohtus antud ütlustes esineb vastuolusid nii kannatanu kui ka

tunnistaja antud ütlustega, peab kohus vajalikuks vastuolud kõrvaldada ning võtta seisukoht

ütluste usaldusväärsuse osas. Süüdistatava kohtus antud ütlused on vastuolulised nii

süüdistatava liikumiskiiruse kui ka kannatanu osaluse osas liiklusõnnetuse põhjustamises.

12. Esmalt selgitab kohus, et peab J. V. ütlusi usaldusväärseks. Kannatanu selgitused juhtunu

kohta on eluliselt usutavad, samuti puuduvad vastuolud tunnistaja I. V. antud ütlustega. Kohus

on arvamusel, et J. V. puudub põhjus valetada või moonutada liiklusõnnetuse asjaolusid. J. V.

on veenvalt ja põhjalikult selgitanud, mis sündmused Emajõega paralleelselt kulgeval jalgratta-

ja jalgteel 13. juulil 2021. a kella 16.31 paiku aset leidsid.

13. Samuti peab kohus tunnistaja I. V. ütlusi usaldusväärseks. Tunnistajal puudub põhjus

valetada või liiklusõnnetuse asjaolusid moonutada. I. V. ei ole süüdistatava Avo Türksoni või

kannatanu J. V. isiklikke suhteid või isiklikku huvi käesoleva kriminaalasja lahendamise vastu.

Tunnistaja I. V. on veenvalt ja põhjalikult selgitanud, mis sündmused Emajõega paralleelselt

kulgeval jalgratta- ja jalgteel Võidu silla läheduses 13. juulil 2021. a toimusid. Samuti on I. V.

antud ütlused kooskõlas kannatanu J. V. antud ütlustega. Kohus märgib lisaks, et kuivõrd I. V.

on tegelenud maastikuratta sõiduga ning liikleb ka ise palju jalgrattaga, ei teki kohtul kahtlust,

et tunnistaja oleks hinnanud süüdistatava liikumiskiirust või selle ohtlikkust valesti.

14. Kohus ei pea süüdistatava Avo Türksoni ütlusi usaldusväärseks osas, milles süüdistatav

liikus enda kohtus antud selgituste kohaselt jalakäijate vahetus läheduses jalakäija

liikumiskiirusega. Esiteks on selline süüdistatava selgitus liiklusõnnetuse asjaoludest vastuolus

tunnistaja antud ütlustega, mille kohaselt süüdistatav kihutas. Lisaks on süüdistatav ise

kahtlustatavana ülekuulamisel ning kohtus ristküsitlusel nentinud, et keegi möödakäijatest tuli

liiklusõnnetuse järgselt süüdistatavaga rääkima sellest, et viimane oli jalgrattaga kihutanud.

Täiendavalt on kohus veendunud, et kui süüdistatav oleks liikunud jalakäija liikumiskiirusega,

ei oleks saanud kokkupõrge päädida niivõrd raske tervisekahjustuse tekitamisega kannatanule.

Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et käesolev tagajärg oleks saabunud juhul, kui

süüdistatav oleks liikunud jalakäija liikumiskiirusega. Eeltoodut arvesse võttes on kohus

seisukohal, et süüdistatava kohtus antud ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks ja tuleb seega

kõrvale jätta osas, milles süüdistatav liikus enda selgituste kohaselt jalakäijate vahetus

läheduses jalakäija liikumiskiirusega.

15. Kohus ei pea Avo Türksoni ütlusi usaldusväärseks ka osas, milles Avo Türkson on

selgitanud, et J. V. tegi kõrvalepõike ja põhjustas seeläbi kokkupõrke Avo Türksoniga vähemalt

osaliselt ise. Selline sündmuste kulg on vastuolus J. V. antud ütlustega, et ta liikus otsejoones

ning kõrvalepõikeid ei teinud. J. V. on selgitanud, et temast eespool inimesi liiklusõnnetuse

toimumise hetkel ei viibinud. Seetõttu ei pea kohus usutavaks, et J. V., kelle kõnnakus ka

tunnistaja midagi iseäralikku ei täheldanud, oleks teinud äkilise kõrvalepõike ja põhjustanud

seeläbi liiklusõnnetuse ise. Eeltoodut arvesse võttes on kohus seisukohal, et süüdistatava

ütlused osas, milles tema selgituste kohaselt astus kannatanu süüdistatavale ise ette, tuleb jätta

kõrvale kui ebausaldusväärsed.

16. Kohus peab vajalikuks märkida, et isegi kui J. V. tegi kõrvalepõike, mis päädis

kokkupõrkega süüdistatava Avo Türksoniga, ei oam see käesoleva asja lahendamise

seisukohast tähendust. LS § 22 lg 1 esimese lause järgi peab jalakäija liikuma temale ettenähtud

teel või teeosal. J. V. liikus jalgratta- ja jalgteel, kus jalgratta- ja kõnnitee ei ole üksteisest

eraldatud. Seega ei saa kannatanule ette heita, et ta ei oleks liikunud temale ettenähtud teel või

teeosal. J. V. liikus jalgratta- ja jalgteel, kus jalgratta- ja kõnnitee ei ole üksteisest eraldatud.

Kannatanu selgituste kohaselt ei olnud ta teadlik süüdistatava olemasolust, s.o sellest, et

süüdistatav läheneb talle selja tagant. Seda kinnitab ka süüdistatava ristküsitlusel antud ütlused,

mille järgi kannatanu ei saanud märgata süüdistatavat, kuivõrd süüdistatav lähenes kannatanule

selja tagant. Süüdistatav on seejuures ristküsitlusel selgitanud, et tema arvates peaks jalakäija

alati enne kõrvalepõiget tehes veenduma, et talle keegi ei lähene, kellele ta võiks ette astuda.

Kohus süüdistatava sellise seisukohaga ei nõustu. LS § 22 lg 1 kolmanda lause järgi ei tohi

jalakäija põhjendamatult takistada teist jalakäijat ega ülekäigurajal, kõnniteel või jalgratta- ja

jalgteel liikuvat jalgratturit, kergliikurijuhti või robotliikurit. See-eest ei ole kohtu hinnangul

põhjendatud eeldada, et jalakäija vaatab igal sammul oma selja taha – seda eriti veel teelõigul,

kus jalgratta- ja jalgtee ei ole üksteisest eraldatud. Kohtu arvates on selja tagant lähenev liikleja

– eriti veel liikleja, kes liigub suurel kiirusel – kohustatud võtma meetmeid tagamaks, et eespool

olev liikleja on tema olemasolust teadlik ja et eespool olevast liiklejast on võimalik ohutult

mööduda. Seega ei ole kohtu arvates oluline, kas J. V. tegi kõrvalepõike või mitte, kuivõrd

tõestust on leidnud asjaolu, et süüdistatav kihutas ning seejuures lähenes ta kannatanule selja

tagant, mistõttu lasus just süüdistataval kohustus võtta meetmeid, näiteks alandada

liikumiskiirust, tagamaks, et tal õnnestub kannatanust ohutult mööduda.

17. Kaitsja on kaitsekõnes märkinud, et jalgratturi liikumiskiiruse kohta on üksnes tunnistaja

ütlused, kes andis jalgratturile hinnangulise sõidukiiruse. Kaitsja toob kaitseaktis välja, et

tunnistaja ei saa tugineda asjaolule, et tema väide on õige. Samuti on see kaitsja seisukoha järgi

üksnes tunnistaja arvamus, kuid see ei peegelda tegelikkust, kuivõrd pole teada, kuidas

tunnistaja kiirust tajub ja kaitsja hinnangul ei saa väita, et kõik inimesed tajuvad kiirust ja

ümbrust ühtemoodi. Kaitsja toob välja, et tunnistaja saab rääkida sellest, mida ta nägi või kuulis,

kuid tunnistaja ei saa arvamust esitada, sest ta ei ole asjatundja. Kaitsja seisukoha järgi oskab

hinnata jalgratturi sõidukiirust jalakäijast möödumisel üksnes jalgrattur, s.o süüdistatav, ise.

18. Tunnistajana on võimalik anda eeskätt ütlusi selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks

oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või süüdistatava kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud

– enamasti nähtud või kuuldud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus nr

3-1-1-145-05, p 11). Kohus nõustub kaitsjaga, et I. V. ei ole asjatundja KrMS § 1091 lg 1

tähenduses, kuid see ei tähenda, et I. V. ei saaks tunnistajana anda ütlusi enda tajutu kohta. Seda

on I. V. ka teinud – tunnistaja tajus süüdistatava Avo Türksoni sõidukiirust kihutamisena. Avo

Türksoni kihutamist tõendavad ka meesterahva karjatus: „Mis sa kihutad!“ ja Avo Türksoni

kahtlustatavana ülekuulamise protokoll, millest lähtuvalt tuli keegi möödakäijatest Avo

Türksoniga peale liiklusõnnetust rääkima süüdistatava kihutamisest. Eeltoodut arvesse võttes

ei ole kohtu hinnangul lõppeks oluline, kas tunnistaja hinnang, et süüdistatava liikumiskiirus

võis olla 20–25 km/h, vastab tõele või mitte, kuivõrd tõenditega on kinnitust leidnud asjaolu, et

süüdistatav kihutas, s.o liikus suurema sõidukiirusega, kui seda oleks võinud teha.

19. KarS § 119 lg 1 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime

panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on

vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3.

märtsi 2016. a otsus nr 3-1-1-12-16, p 12). Hoolsuskohustusest rääkides tuleb eristada ühelt

poolt kõigile inimestele omistatavat üldist (üldinimlikku) hoolsuskohustust, mille aluseks on

moraalinormid ja tavad ning teiselt poolt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt

(ameti)isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust.

Igaühedelikti korral seisnebki hoolsuskohustust rikkuv tegu üldise ehk üldinimliku

hoolsuskohustuse rikkumises (nn sotsiaaladekvaatsuse eiramises). Seda võivad aga

konkretiseerida mõnes spetsiifilisemas tegutsemisvaldkonnas omaksvõetud käitumistavad ning

standardid (nt mõne toote turvalisuse kontrolliks sätestatud reeglid) (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2006. a otsus nr 3-1-1-136-05, p 15). Praegusel juhul on

süüdistatav rikkunud jalgratturile kohalduvat üldist hoolsuskohustust, s.o kohustust valida

sõidukiirus, mis ei ohusta teisi liiklejaid ning võimaldab neist ohutult mööduda. Lisaks on

süüdistatav rikkunud ka LS § 15 lg 1 p-st 6, § 32 lg-st 8 ja § 33 lg-st 1 tulenevaid jalgratturi

kohustusi. Käesoleval juhul oli hoolsuskohustuse rikkumine süüdistatava jaoks välditav,

kuivõrd ta oleks saanud valida jalakäijast möödumiseks sobiva sõidukiiruse, s.o jalakäija

kiiruse. Samuti oli hoolsuskohustuse rikkumine süüdistatavale ettenähtav, kuivõrd vajaliku

hoole järgimisel oleks ta näinud ette, et kihutamine võib päädida otsasõiduga kannatanule.

20. KarS § 119 lg 1 objektiivne koosseis näeb lisaks hoolsuskohustuse rikkumisele ette

kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamise. Raske tervisekahjustus KarS § 119 lg 1

tähenduses on KarS § 118 lg-s 1 sätestatud tagajärg. Ekspertiisiga on kindlaks tehtud, et

kannatanule tekkis tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli kuud. Seega on tegemist raske

tervisekahjustusega KarS § 118 lg 1 p 2 tähenduses, mistõttu on saabunud KarS § 119 lg 1

objektiivset koosseisu täitev tagajärg. Kohtul ei teki kahtlust, et kui süüdistatav oleks liikunud

jalakäija kiirusega, oleks saabunud tagajärg olnud oluliselt väheolulisem või sootuks puudunud.

Seega on hoolsuskohustuse rikkumine ning saabunud tagajärg omavahel põhjuslikus seoses

ning süüdistatavale objektiivselt omistatav. Eeltoodut arvesse võttes on Avo Türkson oma teoga

täitnud KarS § 119 lg 1 objektiivse koosseisu.

21. KarS § 15 lg 1 järgi on kuriteona üldreeglina karistatav üksnes tahtlik tegu, kui

karistusseadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest. KarS § 119 lg 1 on

ettevaatamatusdelikt, mistõttu tuleb sellisel juhul tuvastada täideviija tegutsemine

ettevaatamatusest. Ettevaatamatus on KarS § 18 lg 1 tähenduses hooletus ja kergemeelsus.

Süüdistatav pani teo toime kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 tähenduses, s.o ta pidas võimalikuks

süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu

lootis ta seda vältida. Avo Türkson pidas suurel kiirusel jalgrattaga kannatanule lähenedes

võimalikuks, et ta võib kannatanule otsa sõita ja põhjustada raske tervisekahjustuse, kuivõrd

süüdistatav märkas kannatanut enne kokkupõrget ning tajus oma liikumiskiirust. See-eest lootis

Avo Türkson kokkupõrget vältida, kuivõrd ta üritas kannatanust mööda põigata, kuid see

ebaõnnestus. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Avo Türkson tuleb süüdi

tunnistada KarS § 119 lg 1 järgi.

III Karistus

22. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, muid süü suurust mõjutavaid asjaolusid ning üld- ja

eripreventiivseid eesmärke. Kuna karistuse aluseks on vaid isiku süü, siis ei tohi karistuse

raskus sõltuda toimepanija isikust, vaid vaadata tuleb rangelt ainult tegu ennast.

23. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava

süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase

süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda

süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning

süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada

eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629, p 28 koos edasiste viidetega ja

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2017. a otsus nr 3-1-1-6-17, p 9 koos edasiste

viidetega). KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke

pole võimalik saavutada kergema karistusega.

24. Isiku süü suuruse määramisel tuleb anda hinnang neile asjaoludele, mis on süüteoga seotud.

Süü suurus on objektiivsete tunnuste – teo ja selle tagajärje kaudu mõõdetav ja kohus on

kohustatud hindama tagajärje raskust, teo taunitavust ja raskust, teo korduvust jne. Samuti

andma hinnangu teos avalduvale subjektiivsele süü suurusele (tahtlus või ettevaatamatus, teos

avalduv suhtumine normi jne) (vt Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 2016. a otsus nr 1-15-1618).

25. Ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamise eest näeb karistusseadustik ette

alternatiivse sanktsioonina kas rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Vangistuse

keskmine sanktsioonimäär on 6 kuud vangistust. Ka prokurör on kohtuvaidlustes nõudnud Avo

Türksonile karistuseks 6-kuulist vangistust.

26. Karistust kergendavad asjaolud on loetletud KarS §-s 57 ja karistust raskendavad asjaolud

KarS §-s 58. Kohtu hinnangul ei esine Avo Türksoni puhul karistust kergendavaid või

raskendavaid asjaolusid. Kuigi süüdistatav oma süüd ei tunnista ja kahetsust ei väljenda, ei ole

see põhjus talle raskema karistuse mõistmiseks.

27. Toimepandud tegu hinnates tuleb kohtu hinnangul arvestada eelkõige hoolsuskohustuse

rikkumise raskust ning raske tervisekahjustuse iseloomu, mis kannatanule põhjustati. Avo

Türkson sõitis jalgrattaga rahvarohkes piirkonnas Emajõe ääres. Seejuures ta kihutas, s.o ta

liikus suurema liikumiskiirusega, kui seda oleks võinud kõnealuses piirkonnas teha. Seeläbi ei

seadnud ta ohtu mitte üksnes kannatanu õigushüved, vaid kõigi isikute õigushüved, kes

kõnealuses piirkonnas viibisid. Samuti on kannatanule põhjustatud raske tervisekahjustus, mis

kohtuotsuse tegemise hetkeni, s.o enam kui kaks aastat hiljem, endiselt avaldab mõju kannatanu

elule. Seega saab kohtu hinnangul pidada kuriteo toimepanemise asjaolusid raskeks, mistõttu

ei pea kohus rahalise karistuse kohaldamist põhjendatuks, vaid peab õigeks Avo Türksonile

vangistuse mõistmist sanktsiooni keskmises määras, s.o 6 kuud vangistust.

28. Avo Türksonil on üks kehtiv kriminaalkaristus, mille järgi teda karistati KarS § 120 lg 1 ja

KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 26. veebruari 2020. a

otsusega. Tartu Maakohtu otsusega mõisteti Avo Türksonile KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel

liitkaristuseks 1-aastane vangistus, mille hulka arvati tema eelvangistuses viibitud aeg 16.–18.

november, s.o 3 päeva, ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 11 kuud ja 27

päeva. KarS § 74 lg 1 järgi jäeti Avo Türksonile mõistetud liitkaristus täielikult tingimisi

kohaldamata, kui Avo Türkson ei pane 1 aasta ja 6-kuulise katseaja kestel toime uusi

kuritegusid ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid.

29. Seega tuleb Avo Türksonile KarS § 74 lg 5 esimese lause ja KarS § 65 lg 2 järgi mõista

liitkaristus, suurendades 6-kuulist vangistust Tartu Maakohtu 26. veebruari 2020. a otsusega

mõistetud karistuse 11 kuud ja 27 päeva võrra ja lõplikuks karistuseks mõista Avo Türksonile

1 aasta, 5 kuud ja 27 päeva vangistust.

30. Kuivõrd uue teo pani Avo Türkson toime ettevaatamatusest, peab kohus õigeks kohaldada

KarS § 74 lg 5 teise lause alusel liitkaristusest tingimisi vabastamist. KarS § 74 lg 1 alusel,

jättes karistuse tingimisi kohaldamata, mitte pöörata karistust täielikult täitmisele, kui süüdlane

ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks kooskõlas KarS

§-ga 75 pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Kohtu hinnangul on põhjendatud kohustada Avo

Türksoni läbima katseaja jooksul mõni liiklusprogramm, et vältida taoliste tegude

toimepanemist tulevikus. Seega tuleb kohustada Avo Türksoni KarS § 75 lg 2 p 8 alusel läbima

käitumiskontrolli ajal kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogramm.

31. Kannatanu J. V. on taotlenud enda teavitamist KrMS § 38 lg 5 p 2 alusel süüdimõistetu

vahistamisest või vahistusest vabastamisest, samuti vangistusest ennetähtaegsest vabastamisest

või kinnipidamiskohast põgenemisest juhul, kui teavitamine võib ära hoida ohu kannatanule.

Seega tuleb seda KrMS § 313 lg 1 p 101 kohaselt otsuse resolutiivosas märkida.

IV Tsiviilhagi

32. Kannatanu on esitanud kriminaalasjas Avo Türksoni vastu tsiviilhagi. Kohus on tuvastanud,

et Avo Türkson on J. V. põhjustanud kahju, mis saabus viimasele raske tervisekahjustuse

tekitamise tagajärjel kokkupõrkel Avo Türksoniga. Tsiviilhagi kohaselt nõuab J. V. varalise

kahju hüvitamist summas 9264,70 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 25 000 eurot.

Kohtuistungil vähendas kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise summas 5000 euroni ning

täpsustas

saamata

jäänud

tulu

hüvitamise

nõuet

summani

10 043,22

euroni.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 4 p 2 järgi ei peeta hagi muutmiseks hageja

põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Kohtu

hinnangul ei ole hüvitatavate summade vähendamise või suurendamise näol tegu mitte hagi

muutmise, vaid täpsustamisega, mis on TsMS § 376 kohaselt lubatud. Samuti ei ole

kohtumenetluse pooled kohtus hagi täpsustamisele vastu vaielnud. Lisaks eeltoodule nõuab

kannatanu veel otsese varalise kahju hüvitamist summas 369,90 eurot. Kokku nõuab kannatanu

kohtus varalise kahju hüvitamist summas 10 413,12 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamist

summas 5000 eurot. Kohus rahuldab KrMS § 310 lg 1 alusel J. V. tsiviilhagi täielikult ja

põhjendab seda järgnevalt.

33. Esmalt peab kohus vajalikuks tuvastada, kas tsiviilhagilt tuleb tasuda riigilõivu või mitte.

KrMS § 381 lg 4 kohaselt on tsiviilhagi läbivaatamine kriminaalmenetluses riigilõivuvaba, välja

arvatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, kui mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei

tulene kehavigastuse või muu terviserikke tekitamisest või toitja surma põhjustamisest.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 12 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu

terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise või kaebuse läbivaatamisel.

Kuivõrd käesoleval juhul on tsiviilhagi esitatud kehavigastuse tekitamisega seoses, sealhulgas

tuleneb ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue kehavigastuse tekitamisest, ei tule kannatanul

tsiviilhagilt riigilõivu tasuda.

34. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju

tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab

kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine

õigusvastane siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega.

Kuivõrd eelnevalt on kohus tuvastanud, et Avo Türkson kahjustas oma tegevusega J. V. tervist,

s.o tekitas kannatanule tervisekahjustuse, on selline kahju tekitamine õigusvastane. VÕS § 1050

lg 1 järgi kahju tekitaja süüd eeldatakse, st kahju tekitaja peab tõendama, et ta ei ole kahju

tekitamises süüdi. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et Avo Türkson on kahju tekitamises süüdi,

kuivõrd kannatanu sai raske tervisekahjustuse just seetõttu, et Avo Türkson sõitis talle

jalgrattaga otsa. Kuna kannatanule on saabunud tervisekahjustus, on kahju tekitamine VÕS §

1045 lg 1 p 2 järgi õigusvastane. Eeltoodust tulenevalt vastutab Avo Türkson kannatanule

õigusvastaselt tekitatud kahju eest lähtuvalt VÕS §-st 1043 ning § 1045 lg 1 p-st 2.

35. VÕS § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest

tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada

kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning

täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja

edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. VÕS § 130 lg 1 järgi hüvitatav

otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 tähenduses hõlmab eelkõige vajalikke kulutusi, mida

kahjustada saanud isik on teinud oma tervise taastamiseks. Kannatanu on oma tervise

taastamiseks teinud järgnevaid kulutusi: tasunud SA Tartu Ülikooli Kliinikumi (2,50 eurot),

apteegi (6,60 eurot) ja EMO (5,50 eurot) arved, teinud kulutusi lümfimassaažile (kokku 310

eurot). Kuivõrd eeltoodud kulutused tegi kannatanu oma tervise taastamiseks, kuuluvad need

hüvitamisele. Lisaks tuleb VÕS § 130 lg 1 järgi kahjustatud isikule hüvitada ka transpordikulud,

mis on seotud raviga ning tervisekahjustusega seoses tekkinud uute vajaduste rahuldamiseks

tehtud kulutused. Seega kuuluvad hüvitamisele tsiviilhagis välja toodud taksoarved (kokku

14,30 eurot), kuivõrd kannatanu kasutas taksot Tartu Ülikooli Kliinikumi minemiseks, mis oli

seotud raviga. Lisaks kuuluvad hüvitamisele uutele riietele tehtud kulutused (kokku 31,50

eurot), sest kulutuste tegemise tingis asjaolu, et tervisekahjustuse tõttu ei olnud kannatanu

võimeline kasutama oma olemasolevaid riideid – kannatanu ei saanud tervisekahjustuse tõttu

lukuga riideid kanda –, vaid tal oli vaja soetada nööpidega rõivad. Seega kuulub otsene varaline

kahju summas 369,90 eurot hüvitamisele.

36. Saamata jäänud tuluna on kannatanu tsiviilhagis nõudnud 10 043,22 euro hüvitamist. VÕS

§ 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige

tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud. Sama lõike teise lause järgi võib saamata jäänud tulu seisneda ka

kasu saamise võimaluse kaotamises. Kannatanu on kohtus selgitanud, et kui ta ei oleks

tervisekahjustust saanud, oleks ta oma ettevõtte (XXX) varem registreerinud, s.o 2021. a

juulikuus. Tegelikkuses ettevõtte registreerimine aga viibis tervisekahjustuse tõttu ning

kannatanu registreeris oma ettevõtte 18. augustil 2021. a. Kannatanu on seisukohal, et ettevõtte

registreerimine lükkus edasi Avo Türksoni põhjustatud tervisekahjustuse tõttu, mistõttu nõuab

kannatanu saamata jäänud haigushüvitise hüvitamist summas 830,70 eurot, kuivõrd

registreerides ettevõtte juulikuus, oleks ta saanud haigushüvitist juba augustis. Lisaks saamata

jäänud haigushüvitisele nõuab kannatanu ka saamata jäänud töötasu hüvitamist, mis kannatanul

on jäänud saamata alates 2021. a augustikuust kuni käesoleva hetkeni. Saamata jäänud töötasu

nõudmisel lähtub kannatanu kahest alternatiivsest kohtule esitatud arvutuskäigust. Esimese

arvutuskäigu aluseks on kannatanu võtnud oma endiselt tööandjalt, s.o XXX-lt 2020. aastal

saadud töötasu. Kannatanu on seisukohal, et kui ta oleks oma ettevõtte loonud ja saanud töö

tegemisega alustada, oleks ta teeninud vähemalt võrdväärset töötasu XXX-st saaduga.

Lähtuvalt sellest nõuab kannatanu saamata jäänud töötasu hüvitamist summas 9212,52 eurot.

Teise alternatiivse arvutuskäigu aluseks on kannatanu võtnud töötasu alammäära aastatel 2021–

2023, mille järgi on kannatanu arvutanud saamata jäänud tuluks 2023. aastal 2867,52 eurot.

37. Kannatanu edasiste majanduslike võimaluste vähenemisest tekkinud kahjuna (kui saamata

jäänud kahju eriliigina) tuleb näiteks hüvitada sissetuleku ärajäämine tulevikus olukorras, kus

kannatanul ei olnud tervisekahjustuse saamise hetkel sissetulekut (nt ta oli veel liiga noor), kuid

ta oleks seda hakanud saama tulevikus, aga tervisekahjustuse tõttu jääb sissetulek kas täies

ulatuses või osaliselt saamata (Tampuu T. Lepinguvälised võlasuhted. Kirjastus Juura 2012).

Riigikohus on selgitanud et alati ei pruugi eelnenud 12 kalendrikuu alusel hüvitise arvutamine

täita VÕS § 127 lg-s 1 ja §-s 130 sätestatud tervise kahjustamise või kehavigastusega tekitatud

kahju hüvitamise eesmärki asetada isik tulevikus sellisesse varalisse olukorda, nagu kahju

tekitanud asjaolu poleks üldse olnud. Seda nt olukorras, kus kahju tekkimisele vahetult

eelnenud kuul oli isiku sissetulek märkimisväärselt suurem kui mitu kuud varem või kui isik ei

olegi varem sissetulekut saanud. Seetõttu tuleb kohtul tööülesannete täitmisel saadud vigastuse

või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel kooskõlas

VÕS §-des 127 ja 130 sätestatuga hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kannatanu

sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata, kõige paremini prognoosida. Olenevalt

asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele

eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 29. aprilli 2015. a otsus nr 3-2-1-17-15, p 15). Kuna tihti on saamata jäänud

tulu täpse suuruse tõendamine äärmiselt keeruline, peab VÕS § 128 lg 4 esimese lause järgi

kahjustatud isik tõendama üksnes need asjaolud, millest nähtub tulu saamise tõenäosus, st et tal

oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. aprilli 2021. a otsus nr

2-14-6942, p 13.2).

38. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus hüvitise kindlaksmääramisel lähtuma üksnes kannatanu

kahju tekkimisele eelnenud tegelikust sissetulekust, vaid võib võtta aluseks ka eeldatava

sissetuleku, mida kannatanu oleks saanud, kui kahju põhjustanud asjaolu ei oleks esinenud.

Seejuures on kannatanu välja toonud asjaolud, millest nähtub tema tulu saamise tõenäosus.

Kannatanu on selgitanud, et ta oleks saanud teha algust oma ettevõttega ning teenida seeläbi

tulu, mis on vähemalt võrdväärne XXX-st 2020. a saadud tuluga. Ettevõtte ja töö tegemisega

alustamine viibis aga tervisekahjustuse tõttu, mille Avo Türkson kannatanule põhjustas. Sellest

tulenevalt on kohus seisukohal, et kannatanu on näidanud, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu

saada ulatuses, mis on võrdväärne XXX-st 2020. a saadud tuluga, kuid see osutus võimatuks

talle Avo Türksoni poolt põhjustatud tervisekahjustuse tõttu. Kuivõrd ka haigushüvitis jäi

kannatanul saamata liiklusõnnetuse tagajärjel saabunud tervisekahjustuse tõttu, s.o ettevõtte

registreerimine viibis, kuulub kohtu hinnangul kannatanule hüvitamisele ka saamata jäänud tulu

summas 10 043,22 eurot VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel.

39. Eeltoodust lähtuvalt tuleb Avo Türksonil kannatanule J. V. hüvitada varaline kahju

kogusummas 10 413,12 eurot VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel.

40. Lisaks nõuab kannatanu hagiavalduses mittevaralise kahju hüvitamist summas 25 000

eurot, mida kohtuistungil vähendati 5000 euroni. VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline

kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2

sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise

kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas au teotamisest, tekkinud kahju

hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks

maksta mõistlik rahasumma. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 134 lg 2 puhul eeldatakse

mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks

tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus

kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Seega on hageja huvides tõendada, kui tõsine oli

talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele

ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada suurema rahalise hüvitise saamiseks muid

negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastusega seoses. Kohus peab sellisel

juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 31. mai 2007. a otsus nr 3-2-1-54-07, p 13). VÕS § 126 lg 3 ja TsMS § 233

lg 1 alusel määrab kohus mittevaralise kahju suuruse kindlaks oma siseveendumuse kohaselt

ning kõiki asjaolusid arvestades. Kohtu välja mõistetud hüvitised peavad aga vastama

ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja

kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 25. septembri 2013. a otsus nr 3-2-1-80-13, p 20).

41. Kohus on seisukohal, et kannatanu õigushüve, s.o tervise, kahjustamine on eelnevalt

kindlaks tehtud. Lisaks on kannatanu hagiavalduses selgitanud, et tervisekahjustuse tõttu peab

ta muutma enda minapilti, st ta on pidanud leppima kergema ja seega ka vähemtasustatud tööga

või jääma eelpensionile. Kannatanu lisas, et ta on vaimselt palju läbi elanud ning peab leppima,

et elab osaliselt kasutuskõlbmatu käega elu lõpuni, kuivõrd käsi ei ole kohtuotsuse tegemise

hetkeni täielikult taastunud.

42. Kohtu hinnangul on mõistlik mittevaralise kahju hüvitis käesoleval juhul 5000 eurot, võttes

arvesse kannatanule tekitatud raske tervisekahjustuse iseloomu ning mõju, mida saadud

tervisekahjustus kannatanule kohtuotsuse tegemise hetkeni, s.o enam kui kaks aastat hiljem,

endiselt avaldab – kannatanu käe funktsioon ei ole endiselt täielikult taastunud. Seega on kohtu

hinnangul Avo Türksoni põhjustatud tervisekahjustus põhjustanud kannatanu elukvaliteedi ja

heaolu languse. Kohus on seisukohal, et sellise tervisekahjustusega kaasneb kahtlemata suur

hingeline üleelamine ja kannatus, võttes arvesse ka asjaolu, et kannatanu tegi enne õnnetust

käelist tööd, mistõttu on samalaadse töö tegemisega jätkamine olulisel määral raskendatud.

Samuti on kohus seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitis summas 5000 eurot on kooskõlas

kohtupraktikaga. Nii selgub Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna kohtupraktika

kordusanalüüsist „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.–2020.

aastal“, et ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamise eest ajavahemikul 01.06.2018–

31.05.2020 välja mõistetud keskmine hüvitis oli 6050 eurot ja mediaan 5000 eurot. Eeltoodust

lähtuvalt tuleb Avo Türksonil hüvitada J. V. mittevaraline kahju summas 5000 eurot VÕS §

1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel.

43. Seega rahuldab kohus kannatanu tsiviilhagi täielikult KrMS § 310 lg 1 alusel.

V Menetluskulud

44. KrMS § 180 lg 1 esimene lause sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab

menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 175 lg 1 p-de 3, 4 ja 9 kohaselt on menetluskuludeks

riiklikul ekspertiisiasutusel seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud, määratud kaitsjale

määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses ning sundraha.

45. Riigikohus on selgitanud, et kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega

tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu ning süüdistatavale saab panna selle

hüvitamise kohustuse juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis

kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012. a määrus nr 3-1-1-120-12, p 6.1).

Eeltoodud tingimused on käesolevas asjas täidetud, sest ekspertiise oli vaja teostada

kriminaalasjas vajalike tõendite saamiseks, kuivõrd ekspertiisist selgus, et kannatanu saadud

kehavigastused on seotud liiklusõnnetusega ning et nende näol on tegu raske

tervisekahjustusega KarS § 118 lg 1 p 2 tähenduses.

46. KarS § 119 lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu on KarS § 4 lg 3 kohaselt teise astme kuritegu.

KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on teise

astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Kuupalga alammäära kehtestab

Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse 09.12.2022 määruse nr 124 „Töötasu

alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral

alates 1. jaanuarist 2023. a 725 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel tuleb Avo

Türksonilt välja mõista sundraha 1087,50 (725x1,5) eurot.

47. Kuna kohus mõistab Avo Türksoni KarS § 119 lg 1 alusel süüdi, jäävad lähtuvalt KrMS §

180 lg-st 1 menetluskulud Avo Türksoni kanda. Menetluskuludeks on käesolevas

kriminaalasjas kohtuarstlike ekspertiiside maksumus kokku summas 122 eurot (tl 37 ja 42),

määratud kaitsjale määratud tasu 97,20 eurot kohtueelses menetluses ning 756 eurot

kohtumenetluses ja sundraha summas 1087,50 eurot. Seega kokku kuulub Avo Türksonil riigi

tuludesse tasumisele 2062,70 eurot, mis tuleb KrMS § 180 lg 3 alusel tasuda 1 aasta jooksul

alates kohtuotsuse jõustumisest. Kuigi Avo Türkson ei ole kohtult taotlenud menetluskulude

tasumiseks pikemat tähtaega, peab maakohus, võttes arvesse menetluskulude suurust, Avo

Türksoni majanduslikku seisundit ning kohtu poolt rahuldatud tsiviilhagi suurust, pikendada

tähtaega omal algatusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marek Vahing

Kohtunik