3-23-56/30 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.09.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-56

Haldusasi

Y, C ja Q kaebused Politsei- ja Piirivalveameti

01.12.2022 otsuste tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja I Y, kaebaja II C ja kaebaja III Q, esindajad UP

ja KT

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja AK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.04.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17.04.2023 otsus haldusasjas nr 3-23-56. Teha uus

otsus, millega jätta Y, C ja Q kaebused rahuldamata.

3. Jätta kaebajate menetluskulud osas, milles neile anti menetlusabi, riigi kanda ning

muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

4. Tõlkida kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused vene keelde.

5. Kohtulahendi avaldamisel asendada tähemärkidega kaebajate nimed, lapse vanus ja

sünniaasta, kaebajate Eestisse saabumise aeg ja linnade nimed.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.10.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-23-56

2(16)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Abikaasad Y ja Q ning nende X-aastane tütar C saabusid XX.XX.XXXX Venemaalt Eestisse

ja esitasid järgmisel päeval rahvusvahelise kaitse taotlused.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 01.12.2022 otsustega nr 12206060017-1 ja nr

12206060002-1 Y ja C taotlused välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS)

§ 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas need VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi.

Y peab end Ukraina kodanikuks. Ta selgitas, et pärast 24.02.2022 suurenes Venemaal viha tema

vastu, halvustavalt suhtuti ka Csse. Y väitel avaldas ta sotsiaalmeedias oma arvamust, mille järel

võttis temaga ühendust politsei. Y tagakiusukartuse põhjendatust tuleb hinnata poliitilise

meelsuse ja rahvuse põhjal. Y ei kvalifitseeru pagulaseks. Kuigi Venemaa alustas 2014. a-l sõda

Ukrainas, läks Y 2017. a-l Venemaale elama ja võttis endale Venemaa kodakondsuse, et nautida

sellega kaasnevaid hüvesid. Tema abikaasal ja lapsel on Venemaa kodakondsus. Väited rahvuse

põhisest tagakiusamisest on ülepaisutatud ja ebausutavad, pigem on tegemist n-ö

olmekonfliktidega (nt tekkisid tülid samas korteris elava ämmaga). Päritoluriigi teabe järgi ei

kiusata ukrainlasi Venemaal taga pelgalt nende rahvuse tõttu. Y ei kuulu ühessegi liikumisse ega

organisatsiooni. Teda ei ole Venemaal kinni peetud või karistatud ning ta ei ole tagaotsitav. Talle

ei tehtud takistusi Venemaa passi saamisel ja riigist lahkumisel. Puudub alus arvata, et Y oleks

oma väljaütlemiste või tegude tõttu sattunud Venemaa riigivõimu huviorbiiti. Politsei on Y väitel

talle helistanud, kuid talle pole Venemaal tekkinud mingeid muid kahjulikke tagajärgi. Y elas

pärast täiemahulise sõja puhkemist veel üle kolme kuu Venemaal. Sotsiaalmeedias Venemaa

riigivõimu suhtes kriitiliste seisukohtade avaldamise eest võidakse karistada, kuid see ei ole välja

kujunenud süsteemne praktika. Y seisukohad lubavad arvata, et ta tarbis Venemaal pigem

venemeelset meediat ja tema väited pikaajalisest Ukraina pooldamisest ei ole siirad. Yl pole alust

saada ka täiendavat kaitset, sest Venemaale tagasi pöördumine pole tema jaoks ohtlik.

Kuna Cl pole iseseisvaid aluseid rahvusvahelise kaitse saamiseks, on eespool toodud järeldused

asjakohased ka lapse kohta. Lapse parimates huvides on elada koos vanematega.

3. PPA tegi eraldi vormistatud 01.12.2022 otsusega nr 12206060017-1 Yle väljasõidukohustuse

ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkuda Eestist

Venemaale, määrates ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtajaks 7 päeva, ning kohaldas VSS §

74 lg 1 alusel sissesõidukeelu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

Puuduvad majanduslikud, sotsiaalsed või tervislikud põhjused, mille tõttu tuleks jätta

lahkumisettekirjutus tegemata. Yl ei ole Eestis vara ega sugulasi, ta ei ole Eestis töötanud ega

saavutanud eesti keeles konkreetset taset. Ta ei ole integreerunud Eesti ühiskonda sellisel määral,

et see takistaks lahkumiskohustuse täitmist. Sihtriigiks määratakse Venemaa, sest Y on selle riigi

kodanik ja tal on kehtiv reisidokument. Tema väljasaatmine Venemaale pole vastuolus VSS §-s

171 nimetatud põhimõtetega samadel põhjustel, mille tõttu tema rahvusvahelise kaitse taotlus

3-23-56

3(16)

jäeti rahuldamata. Samadel põhjustel tuleb kohaldada talle sissesõidukeeld. Pole erilisi

asjaolusid, mille tõttu tuleks jätta sissesõidukeeld kohaldamata või vähendada selle kestust.

4. PPA luges 01.12.2022 otsusega nr 12206060001-1 Q taotluse VRKS § 20 lg 1 kohaselt

põhjendamatuks ja lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi, tegi talle VSS § 72 lg-te 1, 11 ja 4

alusel ettekirjutuse lahkuda Eestist Venemaale, määrates ettekirjutuse vabatahtliku täitmise

tähtajaks 7 päeva, ning kohaldas VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu 3 aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest.

Q selgitab, et on 2003. a-st alates poliitiline opositsionäär, sh on osalenud poliitilistel

meeleavaldustel ja avaldanud sotsiaalmeedias Venemaa riigivõimu tegevust kritiseerivad

seisukohti. Samuti tunneb ta survet oma abikaasa ukraina rahvuse tõttu. PPA hinnangul ei saa Q

tunnustada pagulasena. Ql ei ole olnud Venemaal oma poliitilise tegevuse pärast probleeme. Pole

usutav, et tal on olnud kontakte politseiga. Puudub alus arvata, et ta satuks oma tegevuse tõttu

riigivõimu erilise tähelepanu alla või teda soovitakse Venemaal võtta oma tegevuse tõttu

vastutusele. Q riigivõimu vastast meelsust ei saa hinnata järjepidevaks ja püsivaks. Ta ei pea end

ka ise eriti suureks aktivistiks. Venemaa riigivõimu suhtes kriitiliste seisukohtade avaldamise

eest võidakse karistada, kuid see ei ole välja kujunenud süstemaatiline praktika. Piisav pole

üksnes see, et Ql on riigivõimust erinev poliitiline meelsus. Ql pole alust saada ka täiendavat

kaitset.

Lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise põhjendused on samasugused

kui Yl.

5. Y, C ja Q esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused (liidetud kohtuasjaks numbriga 3-23-

56), milles palusid tühistada PPA 01.12.2022 otsused ning kohustada PPA-d uuesti nende

rahvusvahelise kaitse taotlusi läbi vaatama või kohustada PPA-d kaaluma Yle ja Qle tehtud

sissesõidukeelu kohaldamata jätmist või lühendamist.

Kaebaja I puhul oleks pidanud hindama tagakiusukartust kumulatiivselt neljal alusel: poliitiline

meelsus, rahvus ja kahte sotsiaalsesse gruppi kuulumine (esiteks Venemaa ja Ukraina

topeltkodakondsusega inimene ning teiseks Ukraina kodanik, kelle sugulased töötavad Ukrainas

riigi ja sõjaväe heaks). PPA ei ole sotsiaalsesse gruppi kuulumist üldse hinnanud. PPA esitab

demagoogilisi väiteid. Kaebaja I taotles Venemaa kodakondsust, sest oli äsja sünnitanud,

haavatav ning andis järele oma abikaasa ja ämma survele. Lapsetoetused olid Venemaal seotud

kodakondsusega ning tähtajalise elamisloa taotlemine Ukraina kodanikuna oleks muutnud

kaebaja I olukorra Venemaal ebakindlaks. Kaebaja I ei loobunud Ukraina kodakondsusest. Pärast

sõja algust 24.02.2022 tekkis tal soov loobuda Venemaa kodakondsusest, kuid see ei ole praegu

mõeldav, sest eeldaks suhtlemist Venemaa riigiasutustega. PPA pole analüüsinud, kuidas on

muutunud suhtumine Venemaal elavatesse ukrainlastesse ja Ukraina kodanikesse pärast

24.02.2022. Pole arvestatud kaebaja I seletust, et tema vend töötab Ukraina politseis ja teine

sugulane on meditsiinitöötaja ning kaebaja I võis sattuda Venemaa politsei huviorbiiti mh oma

sugulaste tõttu. Kaebaja I pakuks Venemaa piiri ületamisel kindlasti ametivõimudele huvi, selle

käigus tuleks kohe välja tema profiil ja suhtumine Venemaa riigivõimu. PPA välja toodud

päritoluriigi teave on puudulik ja kohati vastuoluline. Eestisse tulekul piire ületades ei tekkinud

ilmselt probleeme selle tõttu, et kaebajatel oli kaasas Eesti konsuli kiri. PPA ei arvestanud, et

politsei oli Venemaal kaebajat I taga otsinud. Tagakius võib seisneda ka ähvardamises,

kriminaalmenetluse alustamises ja isiku õiguste pikemaajalises raskes rikkumises. PPA ei ole

kogunud päritoluriigi teavet, mis näitaks, et kaebajal I oleks Venemaal ohutu elada mõnes teises

piirkonnas.

Kaebajale I kohaldatud sissesõidukeeld on kaalutlusvigadega ja ebaproportsionaalne ning võtab

kaebajalt I võimaluse turvaliselt Ukrainasse naasta. Kaebajal I ei ole Venemaal sugulasi ja

abikaasa lähikondsetega on suhted halvad. Kaebaja I sugulased elavad Ukrainas.

3-23-56

4(16)

PPA ei ole kaebaja II taotlust individuaalselt läbi vaadanud ega arvestanud ÜRO lapse õiguste

konventsiooni art-test 1, 2 3, 8, 13, 14, 16 ja 18 tulenevate õigustega. PPA pole hinnanud, et last

sunniti lasteaias rivistuma Z-kujuliselt, kandma sõduririideid ja saatma kirju vene sõduritele,

mistõttu vanemad pidid ta lasteaiast ära võtma. PPA ei ole kogunud päritoluriigi teavet, millest

nähtub, kuidas suhtutakse lapsevanematesse, kes ei soovi, et nende lapsed puutuksid kokku

sellise propagandaga, või kes kasvatavad last riigivõimust erineva meelsusega. PPA pole

hinnanud, et kaebaja II on pooleldi ukrainlane, tema sugulased elavad Ukrainas ning tema

vanemad on Venemaa riigivõimu huviorbiidis, mis võib tekitada kaebajale II vaimseid kannatusi.

Kaebaja II kvalifitseerub sellistel asjaoludel täiendavale kaitsele (VRKS § 4 lg 3 p 2). Lapse

parimates huvides ei ole pöörduda tagasi ebaturvalisse päritoluriiki.

Kaebaja III tagakiusukartust tuli hinnata kumulatiivselt kahel alusel: poliitiline meelsus ja

kuulumine sotsiaalsesse gruppi (Ukrainat toetava ja Ukrainas sugulasi omava Ukraina kodaniku

pereliige). PPA ei ole üldse hinnanud sotsiaalsesse gruppi kuulumist. PPA tõi õigesti välja, et

kaebaja III on poliitiline aktivist ja riigivõimu vastane, kuid on pisendanud sellega seotud

asjaolusid. Kaebaja III on osalenud liikumistes Aleksei Navalnõi toetuseks, käinud miitingutel,

teinud videoid ja postitusi jne. Pärast sõja algust käis kaebajate kodus pidevalt politsei, kes otsis

kaebajat III taga ka pärast lahkumist Eestisse. See toimus kaebaja III sotsiaalmeedia postituste

pärast. Kaebaja III on oma poliitilist meelsust avaldanud 2003. a-st alates ja on jäänud sellega

riigivõimudele silma. Kaebaja III pandi Avtozaki (kinnipeetavate transpordiks mõeldud

sõidukisse), kuid sugulane aitas ta sealt välja. Alates 24.02.2022 on kaebaja III suhted

lähedastega halvenenud ning eelduslikult ei saaks ta neilt probleemide korral toetust. PPA

seisukoht, et kaebaja III ütlused on vastuolulised, on demagoogiline ja otsitud. Sisuliselt andis

kaebaja III kogu aeg samasuguseid ütlusi, kuid erinevas sõnastuses, ja esitas ka tõendeid. PPA

pole hinnanud päritoluriigi teavet, millest nähtuks, et kaebajatel on võimalik elada Venemaal

muus piirkonnas ilma tagakiusuta. Ei saa eeldada, et tagakiusu vältimiseks peaksid kaebajad

tegema suuri ümberkorraldusi või muutma oma käitumist viisil, mis on vastuolus kaebajate

inimõigustega. Kaebaja III ei saa avaldada arvamust, ilma et teda tsenseeritakse ja karistatakse.

Kaebajalt III ei saa eeldada, et ta on poliitiliselt aktiivne 24/7, vaid ta võib seda teha siis, kui

mingi sündmus teda kõnetab. Kaebaja III pole suur aktivist (nagu nt A. Navalnõi ja tema staabi

liikmed), kuid siiski poliitiliselt aktiivne. Kaebaja III peab saama otsustada, kas tema laps rivistub

lasteaias Z-kujuliselt ja kirjutab sõduritele, kes tapavad abikaasa kaasmaalasi. Kaebaja III on

jätkanud oma tegevust ka Eestis. Kaebajad ei saanud Venemaalt lahkuda kohe pärast sõja algust,

sest vaja oli koguda raha ja vormistada dokumente, sh kirjutati Eesti suursaatkonnale, et vältida

probleeme piiriületusel. Venemaa piirivalve tegi kaebajatest fotod. Päritoluriigi teabe analüüs on

puudulik ja vananenud. Rahvusvahelise kaitse saamise standard ei saa olla nii kõrge, nagu PPA

arvab. PPA läbiviidud menetlus ei olnud erapooletu ja asi oli juba ette ära otsustatud.

Kaebajale III kohaldatud sissesõidukeeld on kaalutlusvigadega ja ebaproportsionaalne,

arvestades mh, et kaebaja III abikaasa on ukrainlane ja tal on Ukraina kodakondsus.

6. PPA palus jätta kaebused rahuldamata, jäädes vaidlustatud otsuste põhjenduste juurde.

PPA kogus sellist päritoluriigi teavet, millel oli asja lahendamisel tähtsust, sh tõi välja

vastandlikku teavet, et anda objektiivne pilt. Päritoluriigi teabest ei leia alati vastust igale

võimalikule küsimusele. Tõendeid on hinnatud õigesti.

Kaebaja I sai Venemaa kodakondsuse ja reisidokumendi pärast sõja algust 2014. a-l. Pole alust

arvata, et Venemaa riigivõim on teadlik tema Ukrainas elavatest sugulastest ja nende

töökohtadest. 03.10.2022 seisuga on Venemaal registreeritud 2,95 miljonit põgenikku Ukrainast,

2021. rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 0,88 miljonit ukrainlast. On mõistlik eeldada, et

osal neist on Ukrainas sugulasi ning pole usutav, et Venemaa ühiskond tajuks neid selle tõttu

teistest ukrainlastest erinevalt, sõltumata Ukraina sugulaste töökohast (see eeldaks ka teadlikkust

3-23-56

5(16)

sugulaste töökohtadest). Kaebaja I on täiskasvanud teovõimeline inimene, kes peab mõistma oma

tegude tagajärgi ning otsus võtta Venemaa kodakondsus oli kaebaja I enda valik. Kaebaja I

ütlused on vastuolulised, sest ta on väidetavalt alati olnud russofoob, kuid võttis siiski Venemaa

kodakondsuse. Kaebaja I seisukohad Krimmi annekteerimise teemal viitavad pigem venemeelse

retoorika aktsepteerimisele. Kehvad suhted ämma või töökaaslastega ei ole alus saada

rahvusvahelist kaitset. Kaebajaga I seotud asjaolud viitavad, et tegelikult sobis talle Venemaa

eluolu ning tema poliitilistel veendumustel ei ole olulist rolli. Alates 24.02.2022 kuni Eestisse

saabumiseni ei juhtunud kaebajaga I midagi sellist, mida saaks käsitada rahvusest tingitud

tagakiusamisena. See, et politsei on kahel korral külastanud kaebajate kodu, ei tähenda kaebajate

vastu suunatud tagakiusu, kaebajaid I ja III pole milleski süüdistatud või millegi eest karistatud

ning nad pole tagaotsitavad. Riigipiiri ületamisel on tavapärane, et kontrollitakse dokumente ja

pagasit. Pole eluliselt usutav, et selle käigus avastatakse inimese meelsus.

Kaebaja III ei ole poliitiliselt kuigi aktiivne. Kui kaebaja III väited oleks tõesed, pole usutav, et

kaebajate kokkupuude riigivõimuga piirduks politsei külastustega, millele ei järgne mingeid

kahtlustusi, süüdistusi, karistusi vms. Pole teada, kes ja millisel põhjusel kaebajat III pärast

Eestisse tulemist taga otsis või kas see sündmus üldse toimus – ainuke tõend selle kohta on üldine

sõnum töökaslaselt. Kaebajad I ja III on käinud ühe korra Tallinnas Venemaa saatkonna ees meelt

avaldamas, kuid Venemaal A. Navalnõi toetuseks toimunud meeleavaldusel tehtud fotodelt ja

videost ei nähtu, et kaebaja III oleks seal osalenud. On kummaline, et kaebaja III väitel tegi ta

Venemaalt lahkumiseks mitu kuud ettevalmistusi, kuid jättis koju arvutisse kõik tõendid, mis

võiks kinnitada tema poliitilist meelsust ja sellega seotud rahvusvahelise kaitse vajadust.

Haldusmenetluses esitatud kuvatõmmiste autentsuses on alust kahelda ja selliseid kirjavahetusi

on lihtne fabritseerida. Pärast 24.02.2022 halvenenud suhted sugulastega põhinevad vaid kaebaja

III ütlustel ning see poleks ka alus anda rahvusvahelist kaitset.

Kaebaja II olukord ei erine olulisel määral tema vanemate omast ning ta sõltub vanemate

otsustest. Kui vanematel ei ole alust karta tagakiusamist, ei saa seda järeldada ka X-aastase lapse

puhul. Lapse vanemate riigivõimust erinevad väärtushinnangud ei ole rahvusvahelise kaitse

andmise aluseks. Igas riigis tähistatakse õppetöö käigus selle riigi jaoks olulisi sündmusi ja

konkreetse riigi kodanikuna peab sellega arvestama või valima lapsele soovi korral nt eralasteaia,

kus järgitakse vanemate riigivõimust erinevaid vaateid ja väärtusi. Politsei külaskäik võib olla

X-aastase jaoks hirmutav, kuid seda võib olla ka mistahes teise võõra inimese külastus. Sellega

kaasnev hirm või ebamugavus ei kujuta endast sellist põhiõiguste rikkumist, mille tõttu tuleks

anda kaebajale II rahvusvaheline kaitse.

7. Tallinna Halduskohus tühistas 17.04.2023 otsusega PPA 01.12.2022 otsused ja kohustas

PPA-d vaatama kaebajate rahvusvahelise kaitse taotlused uuesti läbi (resolutsiooni p 1) ning jättis

menetlusabiga seotud kulud riigi kanda ja muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda

(resolutsiooni p 2).

PPA ei ole seadnud kahtluse alla, et kaebaja I on rahvuselt ukrainlane ja taotles Venemaa

kodakondsuse pärast seda, kui kolis 2017. a-l elama Venemaale oma abikaasa juurde. Kaebaja I

hinnangul väljendub tagakiusamine tema sõnavabaduse piiramises. Kaebaja I avaldas sõjavastast

meelsust sotsiaalmeedias, kui kirjutas artikli alla kommentaari, mille järel võttis temaga 2022. a

veebruaris ühendust politseiametnik ning märtsis käidi kaebajate ukse taga ja tehti hoiatus.

Politsei on kaebajaid korduvalt külastanud. Kaebaja I lahkus pärast politsei külaskäiku

sotsiaalmeedia gruppidest, mis sisaldasid Venemaa võimuorganite vastast teavet. Sõjaeelsel

perioodil ei järgnenud sellise meelsuse avaldamisele politsei poolset kontakti. Kaebaja III on

Venemaa kodanik, kuid oma poliitilistelt vaadetelt opositsiooniline, osales meeleavaldusel A.

Navalnõi toetuseks ja aitas A. Navalnõi staapi. Kaebaja III on oma arvamust avaldanud

sotsiaalmeedias ning teinud sõjavastaseid postitusi, samuti osalenud meeleavaldustel ning

3-23-56

6(16)

21.04.2021 miitingul peeti ta kinni. Kaebaja III võttis lapse lasteaiast ära, sest last sunniti

kirjutama kirju sõduritele.

Ehkki Venemaa võimuorganite senine tegevus kaebajate I ja III suhtes ei ületa oma raskuselt või

korduvuselt tagakiusamise künnist, piisab pagulase staatuse jaatamiseks kahtlusest, et sellised

rasked tagajärjed võivad tekkida Venemaale tagasipöördumise korral. Pagulase staatuse

omandamise eelduseks ei ole põhjendatud kartus, et taotleja mõistetakse kriminaalkorras süüdi.

Tagakius võib seisneda ka sellega järjepidevas ähvardamises, kriminaalmenetluse alustamises ja

selle käigus isiku õiguste pikemaajalises raskes rikkumises, nt läbiotsimistes ja ähvardamistes.

Päritoluriigi ametivõimude käitumise kvalifitseerimisel tagakiusuks ei ole oluline, et senine

tegevus on piisavalt leebe, et mitte sundida isikut loobuma poliitiliste vaadete avaldamisest.

Kuigi kaebajatel on võimalik oma käitumist päritoluriigis muuta ja kaebaja I on juba lahkunud

sõjategevust kritiseerivatest sotsiaalmeedia gruppidest, ei ole see taotluse rahuldamata jätmise

aluseks. Kaebaja III on öelnud, et soovib oma meelsust väljendada ka edaspidi. PPA ei ole

andnud eeltoodule hinnanguid ning järeldab, et kaebajad ei ole Venemaa võimude huviorbiidis,

lähtuvalt senisest vähesest aktiivsusest.

Kaebajate kriminaalkorras karistamist juba tehtud tegude eest ei saa välistada. Asjaolu, et politsei

on juba kaebajat I sõjavastase postituse pärast külastanud, viitab selgelt, et võimuorganitele on

kaebaja I tegevus teada ja ta on ametivõimude huviorbiidis. PPA on vaidlustatud otsustes esile

toonud Venemaa kodanike tsenseerimise ja kontrollimise, võimude survestamise sõjast mitte

rääkima ja seda mitte hukka mõistma ning sõjavastastel meeleavaldustel osalenud inimeste

massilised vahistamised, aga ka ametlikust narratiivist kõrvale kalduvate avalike arvamuste maha

surumise. Ühtlasi on PPA välja toonud, et sõja vastu arvamust avaldanud inimesed on kaotanud

oma töö ning vastu on võetud seadused, millega on kriminaliseeritud sõjaväe diskrediteerimine

ja sõjaväe kohta väärinfo levitamine. Sõjaväe kohta väärinfo levitamise eest võib määrata 1,5

miljonit rubla trahvi, aastase ühiskondliku töö või kolm aastat sunnitööd või kolm aastat

vangistust. Venemaa sõjaväe diskrediteerimise puhul saab isik kõigepealt trahvi ja teisel korral

kriminaalkaristuse. PPA on välja toonud, et võimud ei saa ise täpselt aru, mille alusel süüdistust

esitada. PPA hinnangul ei viita päritoluriigi teave, et sellest oleks kujunenud süstemaatiline

praktika, mida rakendatakse kõigi inimeste suhtes, kes on sotsiaalmeedias teinud relvajõudude

suhtes kriitilise iseloomuga postitusi. PPA on sellegipoolest järeldanud, et puuduvad tõendid, et

kaebajad I ja III oleks oma väljaütlemiste või tegude tõttu sattunud Venemaa ametivõimude

huviorbiiti või neid soovitakse sel põhjusel Venemaal vastutusele võtta. Uue seaduse

rakendamise praktika ebaselgus ei tähenda, et puudub tagakiusamise oht. PPA välja toodud

päritoluriigi info koosmõjus kaebajate avaldatud asjaoludega ei ole PPA järeldustega kooskõlas.

Ainuüksi vaidlustatud otsustes esile toodud asjaolude ja päritolumaa info põhjal saab järeldada,

et kaebajate tagakiusukartus on põhjendatud. Venemaal on kehtestatud ranged karistused mh sõja

avaliku kritiseerimise eest. Sõjaväe diskrediteerimiseks või valeinfo levitamiseks saab pidada ka

sõjavastaseid postitusi ja avalikult väljendatud sõjavastast meelsust, sh on PPA välja toonud isiku

karistamise valeinfo levitamise eest pelgalt selle tõttu, et isik seadis telefonikõnes kolleegiga

kahtluse alla mitmed ametlikud seisukohad. Mitmed inimesed on juba uute seaduste alusel

vastutusele võetud. Kaebaja III on teinud mitmeid ja kaebaja I vähemalt ühe sõjavastase

postituse. Seetõttu ei saa välistada, et kaebajad võidakse juba avaldatud meelsuse eest

kriminaalkorras vastutusele võtta. PPA järeldus, et väärinfo levitamine sõjaväe kohta ja sõjaväe

diskrediteerimine on küll karistatavad, kuid seda praktikat ei pruugita rakendada kõigi isikute

suhtes, ei ole veenev, eriti kui kaebajad on oma meelsuse tõttu juba sattunud võimude huviorbiiti.

PPA viidatud päritoluriigi andmed karistuste ja kriminaalasjade kohta pärinevad 2022. a märtsist.

Praegu on kahtlusteta selge, et sõjategevust kritiseerinud perekondadel ei ole Venemaale

naasmine ohutu ning kartus, et võimuorganid rakendavad sotsiaalmeedias sõjavastast meelsust

avaldanud isikute suhtes tagakiusamise künnist ületavaid tagajärgi, on põhjendatud. 2023. a

3-23-56

7(16)

märtsis sattus Venemaa kodanik õiguskaitseasutuste huviorbiiti pelgalt põhjusel, et tema

alaealine laps joonistas koolis sõjavastase joonistuse ning pärast seda, kui lapse isa kritiseeris

sotsiaalmeedia postituses Venemaa tegevust Ukrainas, algatati kriminaalasi ja ta mõisteti kaheks

aastaks vangi. Õiguskaitseorganid on algatanud tuhandeid menetlusi inimeste suhtes sõjaväe

diskrediteerimise eest ning palju on rakendatud ka väärinfo levitamise norme. Venemaa võim on

muutnud karistusi rangemaks.

Vastustaja seab kahtluse alla, et Venemaa ametiisikud on kaebajat I ja III otsinud, kuid see ei

näita, et kaebajate tagakiusukartus poleks põhjendatud. Kui PPA pidas seda asjaolu oluliseks ja

kaebajate esitatud tõendeid fabritseerituks, siis tulnuks teha nende ehtsuse väljaselgitamiseks

täiendavaid uurimistoiminguid. Ka fakt, et kaebajatel ei olnud riiki sisenemisel piiri ületamisel

probleeme, ei kinnita, et kaebajate Venemaale tagasipöördumise korral ei realiseeruks

tagakiusamine määral, mis õigustab kaebajate pagulasseisundi jaatamist.

Ainuüksi eespool toodud põhjustel tuleb vaidlustatud haldusaktid tühistada. Tuleb siiski märkida,

et PPA on eksinud ka kaebaja I tagakiusukartuse hindamisel seoses tema rahvusega. PPA on

ebaõigesti hinnanud kaebaja väited vastuoluliseks. Kaebaja I kahjuks ei saa tõlgendada asjaolu,

et ta asus Venemaale elama ja omandas 2018. a-l Venemaa kodakondsuse, ehkki see toimus

ajaliselt pärast Krimmi annekteerimist. Õigus riigist lahkuda ning õigus kodakondsusele ja selle

muutmisele on inimõigused ning kaebaja tehtud valikutest ei saa järeldada venemeelse narratiivi

aktsepteerimist. PPA väite õigsuse korral poleks Venemaa politseil olnud põhjust kaebaja I

külastamiseks. Kaebaja I on selgitanud, et elas kuni 2017. a-ni Ukrainas, kuid abiellus Venemaa

kodanikuga ning perekondlikel põhjustel seoses lapse saamisega ja Venemaale kolimisega

omandas kodakondsuse, sest sel moel oli noore emana Venemaal lihtsam elada. Kaebaja on

rõhutanud, et lapsetoetused on seotud kodakondsuse ja elukohaga. Sellised valikud ei tohi saada

takistuseks rahvusvahelise kaitse taotlemisel. PPA pole arvestanud asjaoluga, et vahepeal elasid

kaebajad ka Ukrainas ning pärast sõja algust ei elanud nad enam kaebaja III emaga samas

elukohas. PPA on pööranud liiga suurt tähelepanu kaebaja I probleemidele ämmaga ja

olmetülidele ning jätnud põhjendamatult tähelepanuta tagakiusamise võimalikkuse kaebaja I

rahvuse tõttu, sh koosmõjus asjaoluga, et kaebaja I ukrainlasena on avaldanud sõjavastast

meelsust. PPA pole hinnanud tagakiusamise ohtu seoses kuulumisega teatud sotsiaalsesse rühma

seoses kaebaja I topeltkodakondsusega ning asjaoluga, et tema sugulased elavad Ukrainas ja

töötavad Ukraina võimuorganite ja sõjaväe heaks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. PPA palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega

jätta kaebused rahuldamata.

Halduskohtu etteheited, et vastustaja rikkus uurimispõhimõtet ja hindas tõendeid ebaõigesti, ei

ole põhjendatud. Kaebajatel on olnud kontakte Venemaa ametivõimudega, kuid see ei ületa

tagakiusamise künnist. Kaebajate senist tegevust arvestades pole tõenäoline, et nad muudaksid

Venemaale tagasi pöördudes oma käitumist ja muutuks oma poliitilises tegevuses senisest

oluliselt aktiivsemaks. Rahvusvahelise kaitse andmiseks ei piisa sellest, et kaebajad pole rahul

Venemaa võimude tegevusega. Pole usutav, et Venemaa ametivõimudel oleks eriline huvi

kaebajate vastu. On ebaloogiline, et väidetavalt kulutasid ametivõimud suure hulga ressurssi

selleks, et kaebajaid külastada (sh väidetavalt öösel), kuid piirdusid umbmääraste vihjetega,

millele ei järgnenud mitte mingeid reaalseid tegevusi, sh kui kaebajad ületasid riigipiiri. Äratab

kahtlust, et kaebajate sõnul tegid nad Venemaalt lahkumiseks kolm kuud ettevalmistusi

(vormistasid reisidokumendid, kogusid raha jne), kuid ei võtnud kaasa mingeid materjale, mis

aitaksid rahvusvahelise kaitse menetluses tõendada nende meelsust või aktiivsust poliitilistes

aktsioonides osalemisel. Kaebajate ütlustest ei saa järeldada, et poliitilise meelsuse avaldamine

oleks oluline osa kaebajate igapäevaelust. Kaebajad ei erine võimudega rahuolematutest

3-23-56

8(16)

Venemaa kodanikest, keda on palju. Alusetu on etteheide, et PPA oleks pidanud tegema

täiendavaid toiminguid kaebajate esitatud tõendite ehtsuse kindlakstegemiseks. Kuvatõmmiste

puhul polegi toiminguid, mis võimaldanuks veenduda nende ehtsuses. PPA on selgitanud, et

selliseid tõendeid on lihtne fabritseerida, mistõttu ei saa anda neile tõenditele väga suurt kaalu.

Rahvusest tingitud tagakiusamise osas jääb PPA varasemate seisukohtade juurde. Päritoluriigi

teabe kohaselt on Venemaal juba aastaid surutud alla ukraina identiteedi väljendamist ning see

ei ole suunatud spetsiifiliselt kaebaja I vastu. Seda, et kaebaja I omandas Venemaa

kodakondsuse ja asus sinna elama, ei ole tõlgendatud kaebaja I kahjuks. Vastustaja väitis, et

need asjaolud on vastuolus kaebaja I seletustega, et ta on russofoob. Olmetülid ämmaga ei ole

põhjus, miks kaebajale I keelduti andmast rahvusvahelist kaitset. Kaebaja I sugulaste elamine

ja töötamine Ukrainas ei ole selgelt eristuv identiteet, mis moodustaks sotsiaalse grupi VRKS

§ 4 lg 1 tähenduses. Pole tõenäoline, et piiri ületades tuleks jutuks kaebaja I sugulased Ukrainas.

9. Y, C ja Q paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäävad varasemate seisukohtade

juurde ja nõustuvad halduskohtu otsuse põhjendustega.

Kõik Venemaa inimesed, kes on riigivõimu vastu, ei avalda aktiivselt meelt ega ole riigivõimu

huviorbiidis nagu kaebajad I ja III. Päritoluriigi teabe järgi represseeritakse nii opositsioonis

olevaid poliitikuid kui ka tavakodanikke. Selles, et kaebajad on riigivõimu huviorbiidis, ei ole

kahtlust. Küsimus on pigem selles, millal neid karistatakse, kui nad pöörduvad Venemaale

tagasi. Väide, et Venemaal ei ole piisavalt politseiressurssi, ei ole asjakohane. Kaebajatel

võimaldas riigipiiri ületada ilmselt Eesti saatkonna kiri või ei olnud nende vastu suunatud

menetlused veel nii kaugel, et neile oleks määratud riigist lahkumise keeld. Täiendavate

tõendite kaasavõtmine oleks seadnud kaebajad piiri ületamisel ohtu. Kaebaja III selgitas, et

ülejäänud videoarhiiv on tal Venemaal arvutis, mida ta ei saanud kaasa võtta. Kaebaja III on

osalenud poliitilistes aktsioonides ja pole kahtlust, et ta soovib seda jätkata. Poliitiliste vaadete

varjamist ei saa kaebajatelt oodata. Seega tuleb hinnata, millised tagajärjed kaebajatele

kaasneksid, kui nad jätkaksid senise tegevusega. Poliitilise meelsuse avaldamine võib seejuures

väljenduda ka nt selles, kui laps võetakse lasteaiast ära selle tõttu, et teda sunnitakse seal tegema

riigivõimu toetavaid tegevusi. Väide, et poliitilise meelsuse väljendamine ei ole oluline osa

kaebaja III igapäevaelust, on väär. Arvestada tuleb, et kaebaja I on ka Ukraina kodanik.

Kaebajate esitatud tõendeid ei ole alust jätta kõrvale üksnes selle tõttu, et sedalaadi tõendeid on

lihtne võltsida.

Kaebaja I on välja toonud, et teda on aastaid oma Ukraina päritolu tõttu diskrimineeritud.

Arvestada tuleb kõiki kaebajatega seotud asjaolusid kogumis. PPA on rõhutanud täiesti

kõrvalisi asjaolusid nagu kaebaja I tülid oma ämmaga. Kaebaja I ei teadnud vestlusel, millised

asjaolud on taotluse lahendamisel olulised. PPA otsused on oluliste puudustega, kuid kaebajate

taotluste lahendamine ei tohiks kanduda nii suures osas üle kohtumenetlusse. Kuigi

halduskohus rahuldas kõigi kaebajate kaebuse, ei ole hinnatud lapse individuaalset olukorda.

Kaebajad elasid enne Venemaalt lahkumist XXX. Ukraina toetatud „vene vabatahtlike korpus“

on rünnanud oblastit, kus kaebajad elasid, ja elanikke evakueeritakse. See muudaks kaebajate

tagasipöördumise veel ohtlikumaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. PPA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

I

Kaebajate I ja III rahvusvahelise kaitse taotlused

a) Pagulase staatus

3-23-56

9(16)

11. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu

31.12.2011 direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline

veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu

puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma

pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1).

12. Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas,

seadusandliku,

täidesaatva

või

kohtuvõimu

diskrimineerivates

meetmetes,

ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt

VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et

tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt

tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh

inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on

nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks

on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada

karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada,

millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku

suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus. Igasugune õiguste

riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei

ole tagakiusamine VRKS § 4 lg 1 mõistes (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p-d

13 ja 15).

Kaebaja I

13. Asja materjalide järgi on kaebaja I rahvuselt ukrainlane ja Ukraina kodanik, kes kasvas

ja õppis Ukrainas ning seejärel elas alates 2017. a-st kuni Eestisse saabumiseni Venemaal XXX

(v.a ajavahemik 2019. a juunist 2020. a septembrini, kui ta elas Ukrainas Kiievis). Ta abiellus

2016. a-l kaebajaga III ning neil sündis XXXX. a-l laps. Kaebaja I abikaasal ja lapsel on

Venemaa kodakondsus. Pärast abiellumist ja Venemaale elama asumist taotles kaebaja I

Venemaa kodakondsust ja reisidokumenti ning need ta ka sai. Kaebaja on Venemaal töötanud

2017. a-l lühikest aega müüjana. Kaebajal I on Ukrainas sugulased, kellest üks (vend) töötab

politseis ja teine (nõbu) kiirabis.

14. Kaebaja I selgitas PPA-le 16.08.2022 vestlusel, et temasse suhtuti Venemaal halvasti

tema rahvuse pärast, nt kaotas kaebaja I 2017. a-l töö, sest ühele kliendile ei meeldinud tema

aktsent; sünnitades ei saanud kaebaja I haiglas vajalikku abi ja venelastest palatikaaslased ei

tahtnud temaga suhelda. Pärast 24.02.2022 suurenes viha ja halvustav suhtumine tema kui

ukrainlase ja Ukraina kodaniku vastu, nt märkused ja lendlehed trepikojas. Kaebaja I laps

(kaebaja II) käis Venemaal lasteaias. Kaebaja I selgitas, et oli vastu sellele, et 9. mail kästi lastel

lasteaias joonistada pilte Venemaa sõduritele ja riietati nad vene sõjaväevormi, ning ta ei viinud

last sel ajal lasteaeda. Selle tõttu käis kodus politsei ja vormistas kaebajale I protokolli. Kaebaja

I selgitas veel, et avaldas 2022. a veebruari lõpus sotsiaalmeedias (VKontakte) ühe artikli all

sõjavastase kommentaari, mille järel palus politsei SMS-i teel kaebajal I ühendust võtta ja kui

kaebaja helistas tagasi, siis esitas politseiametnik talle küsimusi ja täpsustas asjaolusid.

Politseist lubati hiljem selle asjaga seoses tagasi helistada, kuid seda ei tehtud. Hiljem selgitas

kaebaja, et politsei käis 2022. a märtsis ka ühe „Z“ sümboli vastase kommentaari pärast kaebaja

I ukse taga ja tegi hoiatuse. Kaebaja I leiab, et Venemaal piiratakse tema sõnavabadust, sest ta

ei saa Ukraina sündmustest vabalt rääkida. Kaebaja I kardab, et teda võidakse Venemaale tagasi

pöördumise korral karistada ja vangistada, samuti kardab ta oma lapse pärast ega soovi, et laps

kasvaks sellises keskkonnas. Kaebaja I rõhutas 24.11.2022 vestluses, et on russofoob ja tal on

alati olnud venevastased vaated ning ta on abikaasale alati öelnud, et nad peaks kolima

Ukrainasse. Venemaa kodakondsuse võttis kaebaja I väidetavalt abikaasa ja ämma survel, sest

3-23-56

10(16)

vajalikke teenuseid said Venemaa kodanikud. Kaebaja I oli mõjutatav, sest oli rase ja seejärel

väikelapse ema.

15. Kaebaja I seletusi arvestades tuleb tema tagakiusamise alustena käsitada rahvust, mis

hõlmab ka tema topeltkodakondsuse ja ukraina päritolu, ning poliitilisi veendumusi, mida tuleb

sisustada laialt1. Venemaa ja Ukraina vahelised suhted, kaebaja I Ukrainas elavad sugulased ja

nende töökoht, kaebaja I abikaasa poliitiline tegevus jm kaebaja I välja toodud asjaolud on tema

olukorda täiendavalt iseloomustavad asjaolud, mida tuleb arvestada mõlema tagakiusamise

aluse puhul. Tuleb märkida, et VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud tagakiusamise alused on tihtipeale

läbipõimunud ja võivad osaliselt kattuda. Nii on see ka kaebaja I puhul. Pagulase staatuse

kindlakstegemisel on oluline, et tuvastatakse vähemalt üks viiest tagakiusamise alusest,

arvestades kõiki taotlejaga seotud isiklikke asjaolusid.

16. Isegi kui eeldada kaebaja I seletuste õigsust, ei ületa temale enne Venemaalt lahkumist

osaks saanud kohtlemine üksikjuhtumite raskuselt ega nende korduvuselt lävendit, mida saab

käsitada rahvusest või poliitilistest veendumustest tingitud tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1

tähenduses. Niisiis puudub alus väita, et kaebaja I lahkus Venemaalt põhjusel, et teda juba

kiusati seal taga. See iseenesest ei välista kaebaja I tunnustamist pagulasena, sest hinnang

tagakiusamise ohule tuleb anda ettevaatavalt. Samas on varasem tagakiusamine või selle

puudumine siiski indikaator hindamaks, kui tõenäoline on tagakiusamine päritoluriiki

tagasipöördumise korral. Ringkonnakohus nõustub PPA hinnanguga, et kaebaja I

tagakiusamine Venemaale tagasipöördumise korral ei ole tõenäoline.

17. Nõustuda saab PPA hinnanguga, et kaebaja I seletused on osaliselt ülepaisutatud ja

vastuolulised. Kaebaja I on väitnud, et on alati olnud russofoob ja tundnud viha venelaste vastu,

ometi abiellus ta venelasega, kolis elama Venemaale ja võttis endale ka Venemaa

kodakondsuse. Puudub alus arvata, et Venemaa kodakondsuse taotlemine oli n-ö sundolukord,

kuigi kaebaja I võis kodakondsust taotleda abikaasa ja ämma soovidele vastu tulles. Kaebaja I

ütlustest tuleneb pigem, et Venemaa kodakondsuse taotlemiseks olid praktilised põhjused, nt

soov saada Venemaal sotsiaal- jms avalikke teenuseid, mis muutsid elu Venemaal lihtsamaks.

See näitab, et kaebaja I vastumeelsus Venemaa, venelaste ja Venemaa kodakondsuse vastu ei

saanud olla nii tugev ja pikaajaline, nagu ta püüdis PPA-le näidata. Kaebaja I selgituste järgi

elas ta koos perega aastatel 2019–2020 umbes aasta aega Ukrainas, kuid pere pöördus

Venemaale tagasi, sest ämm igatses lapselapse järele, laps sai Venemaal lasteaiakoha ja

Ukrainas polnud tööd. See seab kahtluse alla kaebaja I väited, et ta on abikaasale alati peale

käinud, et tuleks kolida elama Ukrainasse, sest Venemaal koheldakse teda halvasti. Eeltoodu

põhjal on alust kahelda, et kaebajal I oli Venemaal oma ukraina rahvuse või Ukraina

kodakondsuse tõttu suuri probleeme. Suhtlemisel Venemaa ametivõimudega sai kaebaja I

lähtuda sellest, et ta on (ka) Venemaa kodanik.

18. PPA on analüüsinud ukrainlaste ja Ukraina kodanike kohtlemist Venemaal (kaebaja I

rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse viited 6–15). Viidatud allikatest selgub, et

Venemaal elas 2010. a rahvaloenduse järgi 2 miljonit inimest, kes määratlesid end ukrainlastena

(tegemist on suuruselt kolmanda rahvusgrupiga venelaste ja tatarlaste järel).2 2014. a-l Krimmi

annekteerimise järel kiusati mõnikord Venemaal elanud ukrainlasi taga, kuid 2020. a lõpus oli

ukrainlaste tagakiusamine pigem ebatavaline, kuigi ukraina rahvusest inimestesse suhtuti

halvustavalt. 2018. a seisuga elas Venemaal umbes 3 miljonit Ukraina kodanikku, kellest paljud

olid venemeelsed. Pärast 24.02.2022 on Ukrainast Venemaale läinud umbes 2 miljonit inimest3

1 Vt ka Practical Guide on Political Opinion, EUAA, 16.12.2022, leitav:

https://euaa.europa.eu/publications/practical-guide-political-opinion.

2 2021. a rahvaloenduse järgi elas Venemaal 0,88 miljonit ukrainlast, vt vastustaja 13.02.2023 vastuse p 4.2.

3 03.10.2022 oli Venemaal registreeritud 2,95 miljonit põgenikku Ukrainast, vt vastustaja 13.02.2023 vastuse p

4.2.

3-23-56

11(16)

ning on andmeid nende läbiotsimisest, ülekuulamistest, kinnipidamisasutusse paigutamisest.

Suhtumine ukrainlastesse on halvenenud, ukrainlastel on probleeme töö ja elukoha leidmise

ning sotsiaalabiga. Abi saamine on lihtsam, kui võtta Venemaa kodakondsus. PPA viitas

apellatsioonkaebuse p-s 3.7 täiendavatele allikatele, mille kohaselt on Venemaal aastaid püütud

ukrainlaste identiteeti maha suruda, juba 2000ndate aastate keskpaigast ei ole Venemaal

võimalik õppida koolis ukraina keeles (ega ka ukraina keelt), suletud on Ukraina kultuuri

edendavaid organisatsioone ja ühendusi. Eeltoodud päritoluriigi teabest saab järeldada, et

ukrainlasi või Ukraina kodanikke koheldakse Venemaal halvemini kui venelasi, sh on eriti

keeruline nende olukord, kes on Venemaale saabunud pärast 24.02.2022. See ei ulatu aga

tagakiusamiseni VRKS § 4 lg 1 tähenduses, mille tõttu kõik Venemaal elavad ukrainlased või

Ukraina kodanikud kvalifitseeruks pagulaseks pelgalt oma rahvuse või kodakondsuse tõttu.

19. Kaebaja I ei saabunud Venemaale põgenikuna pärast 24.02.2022 ega muu sunnitud

olukorra tõttu. Tal oli juba mitu aastat olemas Venemaa kodakondsus. Kaebaja I pole väitnud,

et Venemaa kodakondsuse saamise eeldusena oleks teda sunnitud Ukraina kodakondsusest

loobuma. Tema abikaasa ja laps on Venemaa kodanikud. Tal oli Venemaal olemas elukoht ning

ta sai Venemaa kodanikuna avalikke teenuseid ja sotsiaalabi. Kaebaja I asus Venemaale elama

ajal, kui ukrainlaste identiteeti juba suruti alla. Kaebaja I ei kogenud sellegipoolest Venemaal

elades, sh pärast täiemahulise sõja algust (24.02.2022) kuni Venemaalt lahkumiseni

(XX.XX.XXXX), sellist rahvusest või topeltkodakondsusest tingitud halba kohtlemist, mida

saaks käsitada tagakiusamisena. Kaebaja I pole väitnud, et temalt on Venemaal kunagi uuritud

tema Ukraina sugulaste või nende ametite kohta. PPA märgib õigesti, et tõenäoliselt on paljudel

praegu Venemaal elavatel ukrainlastel või Ukraina kodanikel sugulasi Ukrainas (sh võib

eeldada, et paljudel naistel on Ukrainas mehed, pojad või isad, kes teenivad Ukraina armees).

Päritoluriigi teavet ja kaebaja I profiili arvestades ei ole alust arvata, et Venemaale

tagasipöördumise korral hakatakse teda ukraina tausta tõttu taga kiusama.

20. Kaebaja I poliitiliste veendumustega seoses ei saa pidada asjakohatuks PPA

tähelepanekut, et kaebaja I kolis Venemaale ja võttis Venemaa kodakondsuse pärast seda, kui

Venemaa oli 2014. a-l okupeerinud osa Ukrainast. Kaebaja I väitis 16.08.2022 vestlusel, et

võttis sotsiaalmeedias juba enne 24.02.2022 sõna sõja teemal (p 34), kuid 24.11.2022 vestlusel

tuli välja, et nt 2014. a-l alanud sõda Ida-Ukrainas ei pidanud kaebaja I kuigi oluliseks, sest sai

aru, et Ida-Ukraina ise tahab Venemaaga ühineda ning kaebaja I elas sõjapiirkonnast eemal ega

tundnud end sellest eriti puudutatud (p-d 13, 14). See annab aluse kahelda kaebaja I väidetes,

et tema poliitilised vaated on olnud pikaajaliselt ja püsivalt Venemaa riigivõimu suhtes

kriitilised ning poliitilise meelsuse avaldamine on olnud tema jaoks oluline.

21. On usutav, et pärast 24.02.2022 muutusid kaebaja I vaated Venemaa riigivõimu suhtes

kriitilisemaks seoses sõjategevusega Ukrainas. Samas on kaebaja I poliitilist meelsust väljendav

tegevus ka pärast 24.02.2022 piirdunud mõne sõjavastase kommentaariga sotsiaalmeedias ja

oma lapse äravõtmisega lasteaiast, kus laps puutus kokku Venemaa riikliku propagandaga,

mida kaebaja I ei toetanud. PPA analüüsitud päritoluriigi teabe järgi (kaebaja I rahvusvahelise

kaitse taotluse kohta tehtud otsuse viited 21–35) kehtivad Venemaal seadused, mille alusel on

haldus- või kriminaalkorras karistatavad mh sõjaväe diskrediteerimine ja sõjaväe kohta

väärinfo levitamine, mille eest võidakse karistada rahalise karistuse, sunnitöö või vangistusega.

Tuhandeid inimesi on nende tegude toimepanemises süüdistatuna vahistatud ja paljusid ka

karistatud. Kaebaja I puhul on riigivõimu reaktsioon piirdunud politsei tehtud hoiatustega, kuigi

kaebaja I seletuste järgi oli politseile teada, et kaebaja I on ukrainlane. Tuleb ka märkida, et

kuvatõmmis, millelt on näha 04.05 kuupäeva kandev SMS sisuga „see on politseist, palun

helistage tagasi“ (dtl 33), ei tõenda usaldusväärselt, et selle on tõepoolest saatnud

politseiametnik kaebajale I. Kuvatõmmisest, mis kajastab kaebaja I vestlust lasteaia töötajaga

(dtl 59, 60) nähtub ka, et 16.05.2022 seisuga käis kaebaja I laps veel lasteaias, sest muidu poleks

3-23-56

12(16)

olnud põhjust vahetada lasteaia töötajaga sõnumeid lapse tervise teemadel. See näitab, et

lasteaias toimuv propaganda ei olnud kaebaja I jaoks siiski piisavalt häiriv, et laps lasteaiast ära

võtta. Kokkuvõttes pole usutav, et kui kaebaja I jätkaks Venemaal oma poliitilise meelsuse

avaldamist sellisel viisil nagu varem, võidakse teda selle eest kohelda viisil, mida saaks käsitada

tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses (sh arvestades tema ukraina tausta ja ka tema

abikaasa tegevust, mida ringkonnakohus hindab allpool). PPA märgib õigesti, et pagulasena

kvalifitseerumiseks ei piisa sellest, et kaebajal I on Venemaa riigivõimuse suhtes kriitilised

seisukohad.

Kaebaja III

22. Kaebaja III on Venemaa kodanik ja rahvuselt venelane. Kaebaja III elas ja töötas enne

Eestisse tulekut Venemaal XXX. Kaebaja III abikaasa ja lapsega seotud asjaolusid on

kirjeldatud eespool.

23. Kaebaja III peab end poliitiliseks opositsionääriks. Kaebaja III selgitas 18.11.2022

vestlusel, et tema esimene kokkupuude politseiga oli 2003. a-l, kui teda süüdistati alusetult

kübersüüteos, kuid sugulase abiga õnnestus kaebajal III tõendada oma süütust. Kaebajal III

keelati siiski kaheks aastakse välismaale sõitmine. 17.05.2010 võttis kaebaja III osa miitingust

Venemaa ajaloo muutmise vastu. Pärast kaebajaga I abiellumist hakkas kaebaja III tundma

survet ja eelarvamusi oma abikaasa ukraina rahvuse pärast. 2021. a jaanuaris ja aprillis osales

kaebaja III miitingutel A. Navalnõi toetuseks. 21.04.2021 meeleavalduse käigus pandi ta koos

grupi teiste inimestega istuma Avtozaki. Kaebaja III sugulane aitas ta Avtozakist välja. Kaebaja

III hakkas abistama Navalnõi keskust videote ja infoga (filmis ja kirjutas lugusid). Samas ei pea

kaebaja III end suureks aktivistiks. Kaebaja III viitas vestluses ka lasteaias 9. mai tähistamisele,

millega ta ei nõustunud. Kaebaja III selgitas, et jätkas pärast 24.02.2022 oma poliitilist tegevust

ning talle sai oma abikaasa rahvuse tõttu osaks rohkem pilkeid ja solvanguid. Kaebaja III

kardab, et seab oma poliitilise tegevusega ohtu nii enda kui ka oma perekonna. Kaebaja III

märkis, et politsei käis XXX kolmel korral nende kodus, kuid sel ajal oli kodus üksnes abikaasa.

Kaebaja III selgitas 24.11.2022 vestlusel, et politsei käis tema juures pärast sõja algust mitu

korda (sh öösel), nad küll ei ähvardanud, kuid tegid vihjeid (nt küsisid, kas kaebajate juures

elab Ukraina illegaale). Mis puudutab sündmusi pärast Venemaalt lahkumist, siis märkis

kaebaja III, et endiselt töökaaslaselt saadud info kohaselt olevat politsei kaebajat III pärast

lahkumist otsinud. Kaebaja III ei tea, mille pärast, kuid arvas, et see on seotud tema poliitilise

tegevusega. Kaebaja III viitab ka, et oma sugulaste silmis muutus ta pärast Venemaalt lahkumist

reeturiks ja ilmselt sugulased teda edaspidi enam ei aitaks.

24. Kaebaja III tagakiusamise alusena tuleb tema seletustest lähtudes hinnata tema poliitilisi

veendumusi, arvestades isiklike asjaoludena mh tema abielu kaebajaga I.

25. Ringkonnakohus leiab, et kaebajale III enne Venemaalt lahkumist osaks saanud

kohtlemine, mida on kirjeldatud eespool, ei ületa samuti üksikjuhtumite raskuselt ega nende

korduvuselt lävendit, mida saab käsitada tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses.

Tõenäoliselt ei hakata kaebajat III oma poliitiliste vaadete tõttu taga kiusama ka siis, kui ta

pöördub Venemaale tagasi.

26. Ka kaebaja III puhul on tajutav, et tema ütlused ei ole olnud järjekindlad, vaid ta on

püüdnud näidata tagakiusamise ohtu järjest suuremana. Näiteks seletas kaebaja III 18.08.2022,

et politsei käis pärast 24.2022 kolmel korral kaebajate kodus, kuid kaebaja III ise ei olnud sel

ajal kodus (p 17). Kaebaja III 24.11.2022 seletustest võib aga järeldada, justkui oleks ta vahetult

tajunud politsei külaskäike ja hirmutamist ning ise politseiga vestelnud (p-d 5–9, 12).

27. Kaebaja III seletustest saab järeldada, et tema Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised

vaated on kujunenud pikema aja jooksul, arvestades tema elus toimunud sündmusi (2013. a-l

alusetu süüdistus kübersüüteos, tutvumine ja abielu ukraina päritolu naisega, 2010. a-l

3-23-56

13(16)

osalemine ühel Venemaa ajaloo muutmist puudutaval meelevaldusel jne). Kaebaja aktiivsem

poliitiline tegevus (osalemine A. Navalnõid toetavas liikumises) sai tema seletuste järgi alguse

2021. a-l, kuid enne Venemaalt lahkumist toimus tal selle tõttu vaid üks tõsisem kokkupuude

Venemaa

ametivõimudega

(21.04.2021

meeleavaldusel

Avtozaki

panek).

Sellele

vahejuhtumile ei järgnenud aga Venemaa ametivõimude poolset reaktsiooni või repressioone

seoses kaebaja III poliitilise tegevusega. Kaebaja I seletuste järgi käis politsei nende kodus

kaebaja I sotsiaalmeedia kommentaaride pärast ning tegi talle hoiatused. Seega ei saa politsei

külaskäike seostada kaebaja III tegevusega. Venemaa ametivõimude huvi kaebaja III poliitilise

tegevuse vastu ei suurendanud ka see, et tema abikaasa on ukraina päritolu ja kaebaja III elas

aastatel 2019–2020 koos perega umbes aasta Ukrainas.

28. PPA-ga saab nõustuda, et väidetavalt kaebaja III töökaaslaselt pärast Venemaalt

lahkumist saadud lakooniline sõnum „Vennas, käisid inimesed, küsisid su sotsiaalmeedia

kohta! Ma ei tea kes sellised. Mis sa postitasid seal?“ (dtl 338), on liialt üldine ja umbmäärane,

et järeldada sellest Venemaa ametivõimude huvi kaebaja III vastu (vt ka PPA 13.02.2023

vastuse p 4.28). Samuti on asjakohane PPA tähelepanek, et kaebajad valmistusid väidetavalt

Venemaalt ärasõiduks kolm kuud (taotlesid reisidokumente, kogusid raha jne), kuid jätsid kõik

kaebaja III poliitilist tegevust puudutavad materjalid (fotod, videod), mis võimaldaks neil oma

väiteid tõendada, Venemaal asuvasse arvutisse. Kui kaebaja III lahkus Venemaalt

tagakiusamise hirmus (väites seejuures, et tema sugulased toetavad riigivõimu vaateid ja

peavad teda reeturiks), on ebaloogiline jätta koju arvutisse tõendid oma opositsioonilise

tegevuse kohta. Fotode ja videote välismaal kättesaadavaks tegemiseks ei pidanud ka tingimata

kaasa võtma tervet arvutit või isegi eraldi seadet (arvestades nt pilveteenuseid). Väide, et

kaebajatel puudusid teadmised rahvusvahelise kaitse menetlusest, ei ole usutav, sest nende

selgituste järgi valmistusid nad Venemaalt lahkumist ette kolm kuud, uurides mh erinevatesse

riikidesse reisimise ja rahvusvahelise kaitse saamise võimalusi. Kaebaja III 07.11.2022 e-kirjas

PPA-le (dtl 671, 672) on viidatud kaebaja III poliitilisi vaateid kajastavale veebilehele, kuid

selle sisu on peidetud ja kättesaadav vaid autoriseeritud kasutajale.

29. Eeltoodu seab kahtluse alla, et kaebaja III poliitiline tegevus oli nii aktiivne, nagu ta

väidab. See omakorda vähendab tõenäosust, et kaebajal III on sellised Venemaa riigivõimu

suhtes kriitilised vaated, mis on järjepidevad ja püsivad, mille väljendamine on kaebajale III

väga oluline ning mille tõttu Venemaale naastes võiks ta sattuda Venemaa ametivõimude

huviorbiiti, arvestades mh vaidlustatud haldusaktis viidatud päritoluriigi teavet (sama, mis

kaebaja I puhul, vt eespool).

30. Hinnangut kaebajate tagakiusamise ohule ei mõjuta eeltoodud asjaolusid arvestades see,

et nad on käinud ühe korra Tallinnas Venemaa suursaatkonna ees meeleavaldusel. Kuna

meeleavaldusel oli palju inimesi, pole tõenäoline, et Venemaa riigivõimul on tekkinud huvi just

kaebajate suhtes, arvestades nende profiili. Kaebajate profiili arvestades pole usutav ka see, et

Venemaa piiri ületamisel avastatakse nende poliitiline meelsus ja kaebaja I ukraina sugulaste

töökohad ning see toob neile kaasa raskeid tagajärgi, mida saab käsitada tagakiusamisena.

b) Täiendav kaitse

31. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru

pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on

alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis

kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema

piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või

karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu

sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese

relvakonflikti tõttu (p 3). Ka täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava

3-23-56

14(16)

raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid

füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed

viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt

otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).

32. Kaebajatel I ja III puudub Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse

ohtu VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohus nõustub selles osas vaidlustatud haldusaktide

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 165 lg 2). Kaebajate viidatud artiklist (20.06.2023

vastuse p 2.15) selgub, et XXX oblastis Ukraina piiri ääres tegutsevad ukrainameelsed Venemaa

vabatahtlike üksused, YYY linnas oli 2023. a juunis droonirünnakuid ja paljud linna elanikud

on evakueeritud. Sellest ei saa siiski järeldada, et kohtuotsuse tegemise aja seisuga oleks üldine

ohutase Venemaal nii suur, et tingiks vajaduse anda kaebajatele täiendav kaitse.

c) Kokkuvõte

33. Kokkuvõttes on õige PPA järeldus, et kaebajatele I ja III ei ole alust anda rahvusvahelist

kaitset.

II

Kaebaja II rahvusvahelise kaitse taotlus

34. Halduskohus rahuldas kaebused ja tühistas kõigi kaebajate kohta tehtud haldusaktid. PPA

on vaidlustanud halduskohtu otsuse tervikuna, paludes ringkonnakohtul see tühistada

(apellatsioonkaebuse p-d 2.1, 3.1 ja 5.2). Seega hõlmab apellatsioonkaebus ka kaebajat II, kuigi

apellatsioonkaebuses ei ole selle kohta eraldi vastuväiteid esitatud. PPA on selles osas jäänud

oma varasemate seisukohtade juurde ega ole esitanud eraldi vastuväiteid ilmselt seetõttu, et ka

halduskohus ei hinnanud kaebaja II kaebust vanemate kaebustest eraldi. Seega ei saa nõustuda

kaebajate 20.06.2023 seisukoha p-s 2.2 märgituga, et kaebaja II osas ei ole pooltel vaidlust.

35. Kaebaja II oli Venemaalt lahkumise ja Eestis rahvusvahelise kaitse taotlemise ajal X-

aastane ja on nüüd saanud F-aastaseks. Kaebaja II nimel esitasid rahvusvahelise kaitse taotluse

tema vanemad. Alla 10-aastase lapsega tuleb eraldi vestlus korraldada üksnes siis, kui lapse

arengutase seda võimaldab (VRKS § 18 lg 5). Kaebajad ei ole väitnud, et lapsega oleks pidanud

korraldama eraldi vestluse.

36. Lastel võib iseenesest olla eraldiseisev alus karta tagakiusamist mõnel VRKS § 4 lg-s 1

toodud põhjusel (nt kui neid ohustab päritoluriigis sundabielu, sundkorras sõjategevusse

kaasamine, inimkaubandus vms). Kaebajad ei väida, et kaebajal II oleks pagulase staatuse

saamiseks mõni vanematest eraldi seisev alus. Kaebaja II väited puudutavad täiendavat kaitset

VRKS § 4 lg 3 p 2 alusel. Kaebaja II toob välja, et kuna tema vanemad on Venemaa riigivõimu

huviorbiidis, tekitab see ka temale vaimseid kannatusi; ebaturvalisse päritoluriiki tagasi

pöördumine ei ole tema parimates huvides; kaebaja II pidi lasteaias kirjutama kirju vene

sõduritele ja rivistuma Z-kujuliselt, mistõttu võtsid vanemad ta lasteaiast ära; kaebaja II kodus

käis politsei; kaebaja II ema on ukrainlane ja tal on emapoolsed sugulased Ukrainas.

37. Nagu eespool märgitud, peab täiendava kaitse andmiseks väärkohtlemine ületama teatava

raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid

füüsilisi ja psüühilisi kannatusi. Kaebaja II väljatoodud vms sarnased asjaolud kahtlemata

mõjutavad lapse vaimset tervist ja heaolu, kuid ei ole nii intensiivsed, et annaks aluse saada

täiendavat kaitset (vt ka Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p-d 27 ja 28). Pole alust

arvata, et kaebaja II elu või tervis oleks Venemaale tagasi pöördudes tõsises ohus.

Kohtumenetluses ei ole toodud välja asjaolusid, mis lükkaks ümber PPA järelduse, et kaebaja

II huvides on elada ja kasvada koos oma vanematega. Nagu eespool märgitud, ei ole tõenäoline,

et kaebaja II vanemaid hakatakse Venemaale tagasi pöördudes taga kiusama. Seega ei saa

3-23-56

15(16)

Venemaale tagasipöördumine ka kaebajale II kaasa tuua nii raskeid tagajärgi, mille tõttu tuleks

talle anda rahvusvaheline kaitse.

38. Seega ei olnud kaebaja II kaebuse rahuldamiseks alust.

III

Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld

39. Kaebajatele I ja III tehtud lahkumisettekirjutused on samuti õiguspärased (VSS § 72 lg-d

1, 11 ja 4). Kaebajate Venemaale tagasi saatmine ei ole vastuolus VSS §-s 171 sätestatud

väljasaatmise keelu põhimõttega samadel põhjendustel, mille tõttu nad ei kvalifitseeru

rahvusvahelise kaitse saajateks.

40. VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg 3

sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid

arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu

lühemaks ajaks. VSS § 74 lg 4 alusel võib sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel

kohaldamata. Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones

olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase

perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje

(vt Riigikogu XII koosseisu 444 SE seletuskiri, lk 5; Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2022 otsus

nr 3-20-2388, p 18; Riigikohtu 05.12.2019 otsus nr 3-16-2123, p 15).

41. Kaebajatele I ja III tehti vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutus. VSS § 74

lg 1 alusel võib sellises olukorras kohaldada maksimaalselt kolmeaastast sissesõidukeeldu. PPA

on vaidlustatud haldusaktis põhjendanud kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamist, sh

kaalunud, kas esineks alus jätta sissesõidukeeld humaansetel põhjustel kohaldamata, kuid

leidnud, et selleks puuduvad mõjuvad põhjused. Ka ringkonnakohtule ei nähtu selliste mõjuvate

põhjuste olemasolu. PPA on lähtunud asjaolust, et kaebajate rahvusvahelise kaitse taotlused

jäid rahuldamata. Samuti on PPA arvestanud, et kaebaja I väitel ei olnud nad mõelnud ühelegi

muule riigile peale Venemaa, kuhu nad saaksid lahkuda. Sissesõidukeeld ei takista kaebajatel

reisida edasi Ukrainasse, kui nad seda soovivad, kuigi see võib mõnevõrra piirata Ukrainasse

jõudmise marsruutide valikut. Tuleb siiski märkida, et 24.11.2022 vestlusel väitis kaebaja I, et

kuna tema abikaasa ja laps on Venemaa kodanikud, ei tuleks Ukrainasse minek kõne alla.

Asjaolude olulisel muutumisel on kaebajatel võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja

muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75, 32).

IV

Kokkuvõte

42. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus PPA apellatsioonkaebuse ja tühistab

halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab kaebused rahuldamata.

43. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kaebajatele on antud menetlusabi riigilõivu

tasumiseks ning tõlkimise kulude kandmiseks (vt halduskohtu 12.01.2023 määrus). Need kulud

jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jäävad poolte

endi kanda (HKMS § 109 lg 1).

44. Kaebajate õiguste kaitseks tuleb avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebajate

identifitseerimist võimaldavad andmed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

3-23-56

16(16)

(allkirjastatud digitaalselt)