2-20-18589/55 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

22.09.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-18589

Tsiviilasi

X ja Y hagid Postimees Grupp AS-i vastu kahju tekitava

tegevuse lõpetamise, mittevaralise kahju hüvitise ja

viivise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 28.02.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X ja Y apellatsioonkaebused

Asja hind ringkonnakohtus

Kummagi hageja osas 7820 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad (apellandid): X (isikukood XXXXXXXXXXX) ja

Y (isikukood XXXXXXXXXXX), ühine lepinguline

esindaja advokaat Märt Mürk

Kostja (vastustaja): Postimees Grupp AS (registrikood

10184643), lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Karmen Turk ja Maarja Pild

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 04.09.2023, millel osalesid poolte

lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 28.02.2023 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga muuta ja

täiendada selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa p-le 9 koos

selle alapunktidega ning muuta tsiviilasja hinda vastavalt resolutsiooni p-le 2.

2. Muuta tsiviilasja hinda ja määrata selleks kummagi hageja osas 7820 €.

3. Hagejate apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Jätta hageja X hagi ja apellatsioonkaebuse menetlemisega seoses tekkinud

menetluskulud hageja X kanda. Jätta hageja Y hagi ja apellatsioonkaebuse

menetlemisega seoses tekkinud menetluskulud hageja Y kanda.

5. Rahuldada osaliselt kostja Postimees Grupp AS-i 05.09.2023 taotlus menetlus-

kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata kostja põhjendatud ja vajalike

menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 2456 €.

6. Mõista

hagejalt

X-lt

kostja

Postimees

Grupp

AS-i

kasuks

välja

apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 1228 €, millelt tuleb alates otsuse jõustumisest

kuni kulude hüvitamiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras.

7. Mõista

hagejalt

Y-lt

kostja

Postimees

Grupp

AS-i

kasuks

välja

apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 1228 €, millelt tuleb alates otsuse jõustumisest

2 (10)

kuni kulude hüvitamiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud

määras.

8. Mõista hagejalt X-lt välja Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse seni veel tasumata

riigilõiv 210 €, mis tuleb tasuda vastavalt otsusele lisatud makseinfole hiljemalt

31.10.2023.

9. Mõista hagejalt Y-lt välja Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse seni veel tasumata

riigilõiv 210 €, mis tuleb tasuda vastavalt otsusele lisatud makseinfole hiljemalt

31.10.2023.

10. Tunnistada

riigilõivu

väljamõistmise

osas

otsus

viivitamata

täidetavaks

(resolutsiooni p-d 8 ja 9). Tähtpäevaks tasumata riigilõivu summalt tuleb tasuda

viivist VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X ja Y (hagejad) esitasid 17.12.2020 Harju Maakohtule ühise hagiavalduse Postimees

Grupp AS-i (kostja) vastu. Hagi esitamise tingis kostja hallatavas veebiportaalis

www.postimees.ee 12.10.2019 avaldatud artikkel pealkirjaga „Konservimeister võttis

nahaalsed salakütid vahele“ (edaspidi: artikkel), milles hagejaid nimetati salaküttideks.

1.1. Hagejad palusid:

(1) esimese võimalusena kohustada kostjat hiljemalt ühe tööpäeva jooksul pärast

kohtuotsuse jõustumist eemaldama artiklist laused: „Konservimeister võttis nahaalsed

salakütid vahele“ ja „Külanaine sõitis salaküttide tabamise eest makstud preemia eest

soojale maale puhkama“;

(2) teise võimalusena kohustada kostjat hiljemalt ühe tööpäeva jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist eemaldama artiklist lause „Konservimeister võttis nahaalsed salakütid

vahele“;

(3) mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel

äranägemisel ja viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni.

1.2. Hagejate peamised väited on järgmised:

-

kostja sidus artiklis hagejad konkreetsete ulukite tapmisega, sest selles kirjeldati ühte

kindlat 2018. a märtsi juhtumit, kus metsast leiti kahe väljaspool jahihooaega tapetud

põdra korjused. Artikli kontekstis on hagejate salakütiks nimetamine faktiväide;

-

hagejate kohta avaldatu on ebaõige. Artikli avaldamisele eelnes väärteomenetlus, kus

Keskkonnainspektsioon (edaspidi: KI) süüdistas hagejaid salaküttimises ja määras

14.12.2018 otsusega kummalegi hagejale rahatrahvi 600 €. Hagejad vaidlustasid otsuse

3 (10)

kohtus. Viru Maakohus tuvastas 09.05.2019 otsusega väärteoasjas, et kuigi hagejad on

rikkunud loodussaaduste veo ja hoiustamise nõudeid (KarS § 362), ei ole piisaval

määral tõendatud, nagu oleks nad tegelenud salaküttimisega (JahiS §-d 50 ja 57).

Kohus tühistas KI otsuse hagejatele rahatrahvi määramise kohta;

-

kõnealune faktiväide kahjustab hagejate mainet ja selle avaldamine on õigusvastane.

Kostja ei saa ebaõiget faktiväidet põhjendada ajakirjandusvabadusega. Artikkel on

endiselt kättesaadav ja see tekitab hagejatele kestvalt õigusvastaselt kahju;

-

mittevaralise kahju osas märkisid hagejad, et põhjendatud hüvitis võiks olla 4000 €.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

artiklis kasutatud väljend „salakütid“ ei ole faktiväide, vaid väärtushinnang. Väide on

kõnekeelne termin iseloomustamaks lubamatut jahipidamist. Vaidlusalust mõistet

tuleb tõlgendada laiemalt. Ajakirjanik andis hinnangu asjaoludele, mis viitavad sellele,

et hagejate tegevust on võimalik iseloomustada sõnaga „salakütt“. Kohus pidas ka

väärteomenetluses eluliselt usutavaks, et just hagejad küttisid kaks ebaseaduslikult

tapetud põtra. Kohus tuvastas, et hagejad omandasid kahe põdra liha ja soovisid lihast

teha konserve. Need asjaolud annavad alust nimetada hagejaid salaküttideks.

Arvestades hagejate käitumist ei ole vaidlusalune väide sellise raskusastmega, et

hagejatel oleks kostja vastu nõudeid;

-

väite avaldamine ei olnud õigusvastane. Avalikkuse huvi ebaseadusliku jahipidamise

probleemi tõstatamise vastu kaalub üle hagejate õiguse au kaitsele. Arvestades

väärteomenetluses tuvastatud asjaolusid oli kostjal piisav faktiline baas väite

avaldamiseks. Lisaks lubab kohtupraktika ajakirjandusel kasutada liialdusi;

-

hagejatel ei ole õigust nõuda artiklist lausete eemaldamist, sest kostja ei ole ebaõiget

või põhjendamatut väidet avaldanud. Väite artiklist eemaldamine ei ole

proportsionaalne ja kostja väljendusvabadusõigust austav. Kui kohus leiab, et hagi on

põhjendatud ja kohustab kostjat artiklist laused eemaldama, siis sellega oleks kahju

heastatud ja hagejate mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ei saa rahuldada, st kohane

hüvitise summa on null.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 28.02.2023 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud

jättis maakohus hagejate kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.

3.1. Esmalt märkis maakohus, et kuigi hagejad esitasid ühise hagiavalduse, ei ole nad

vältimatud kaashagejad TsMS § 207 lg 3 tähenduses. Iga hageja osaleb menetluses teise poole

suhtes iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2 ls 1), mistõttu peaks kohus tuvastama, kas täidetud on hagi

rahuldamise eeldused kummagi hageja osas. Kostja heidab artiklis hagejatele ette ühiselt

samade toimingute sooritamist ja seetõttu pidas maakohus võimalikuks käsitleda vaidluse

aluseks olevaid faktilisi asjaolusid mõlema hageja osas koos.

3.2. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoluna artikli avaldamise. Artiklis käsitletakse

metsaveerelt leitud põdrakorjustega seotud lugu ja väidetakse, et hagejad on võimalik siduda

salakütitud põtradega. Artikli kirjutanud ajakirjanik kasutas hagejate kohta sõna „salakütid“.

3.3. Maakohtu hinnangul on mõistliku isiku arusaama järgi vaidlusalune väljend artikli

kontekstis faktiväide. Artiklis heidetakse hagejatele ette kahe põdra salaküttimist ehk jahikeelu

ajal surnuks tulistamist ning põtrade kintsude ja tagaosa maha lõikamist. Seda kinnitavad

järgmised artikli osad: „salakütid olid poegimisaja eel ehk jahikeelu ajal tulistanud surnuks kaks

põtra, jalad maha lõiganud ning korjused sinnasamma jätnud“; „salakütid olid põtrade küljest

haaranud paremad palad: pullil ja lehmal olid ära lõigatud kintsud ja tagaosa“; „kes ütles, et

teab, kus lastud põtrade liha on“; „nägi ta internetis lugu kahest tapetud põdrast“; „mehed

pääsesid salaküttimise süüdistustest, sest puudusid otsesed tõendid, et just nemad põdrapulli ja

4 (10)

-lehma maha lasid“. Viidatud osad näitavad, et ajakirjanik on sisustas mõiste „salakütid“ just

põtrade tapmisega keelatud ajal ja lihatükkide eemaldamisega. Artiklis tuuakse küll välja ka

see, et salakütid jätsid korjused metsa, kuid artikli keskmes on ikkagi ulukite tapmine keelatud

ajal ja paremate lihatükkide (jalgade) maha lõikamine. Kuna artikli järgi heidetakse hagejatele

ette eelmises lauses esitatud tegude toimepanemist, on väide „salakütid“ hinnatav faktiväitena.

3.4. Avaldatud väide kahjustab hagejate mainet. Väite avaldamisega võis kostja tekitada

kummalegi hagejale õigusvastaselt kahju VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 4 järgi. Kostja tegevust

ei loeta VÕS § 1047 lg 2 kohaselt õigusvastaseks, kui ta tõendab, et avaldanud väide vastab

tegelikkusele.

3.5. Maakohus leidis, et kostja on oma tõendamisekoormise täitnud, mida põhjendas

järgmiselt.

3.5.1. Viru Maakohus arutas väärteosajas nr 4-18-6621 hagejate kaebust KI otsusele, millega

KI karistas hagejaid rahatrahviga jahiloata jahipidamise (JahiS § 50) ning keelatud vahendiga

ja viisil, keelatud ajal ja keelatud kohas jahipidamise (JahiS § 57) eest. Väärteomenetluses

kogutud ja uuritud tõendeid käsitles maakohus 09.05.2019 otsuses, milles tuvastas ka faktilised

asjaolud. Kohtupraktika järgi on teises asjas, sh süüteoasjas, tehtud kohtuotsus dokumentaalne

tõend (TsMS § 272 lg 2, § 230 lg 1, § 238 lg 1).

3.5.2. Praeguses vaidluses omavad tähtsust järgmised väärteoasja kohtuotsuses välja toodud

tõendid ja asjaolud:

-

09.03.2018 sündmuskoha vaatluse protokoll koos fototabeli ja lisadega tõendab, et

Lääne Virumaal Haljala vallas Tidriku külas RMK Lääne-Virumaa metskonna kvartal

QN014 eraldisel 9 leiti metsa alt kaks põdra korjust;

-

tunnistaja W ütlustest nähtub, et ta oli üks nendest, kes leidis metsast uluki jäänused.

Ta oli koos kaaslasega hommikul metsas ja nad nägid kahte surnud põtra, kellelt olid

tagumised singid ja esikäpad ära lõigatud; samas oli näha inimese jälgi;

-

09.03.2018 ekspertiisimaterjali võtmise protokollist koos fototabeliga nähtub, et samal

päeval võeti põdra (pull) ja põdra (lehm) korjustelt ekspertiisimaterjalid;

-

tunnistaja C ütluste järgi on tal ettevõte ja ta tegeleb kodus konservide tegemisega.

Jahihooaegadel pakub ta konservide tegemise teenust ka jahimeestele. Umbes aasta

tagasi helistas talle üks hagejatest, kes ütles, et loom on alla aetud, ja lepiti kokku, et

loom tuuakse lihakonservide tegemiseks tunnistaja juurde. Samal päeval tõid hagejad

halli värvi Land Cruiseriga liha, mille tassisid töötoa uksest sisse ja kallasid kastidesse.

See oli kondistatud ja pehme täiesti värske põdraliha. Tunnistaja arvas, et seal ei ole

kindlasti mitte ainult üks põder ega terve põder. Seda põhjusel, et lihal puudusid

kõhuliha tükid ja kaelatükid. Puhast tagasinkide osa, mis oli lõigatud väiksemateks

tükkideks, oli samuti ühe põdra jaoks suhteliselt palju. Tunnistaja võttis ühendust

kohaliku jahiühistu esimehega ja viimase kaudu jõudis teave tunnistajale toimetatud

lihast politseile, kelle palvel ta võttis lihast proovi. Ta külmutas prooviks võetud

lihatükid ja andis need hiljem üle KI-le. Kui konservid said valmis, helistas tunnistaja

politseiniku palvel tagasi ja andis teada, et hagejad tulevad varsti konservidele järgi.

Hagejad said lihakonservid kätte ja viisid autosse;

-

kui hagejad lahkusid tunnistaja juurest, pidas KI nad kinni;

-

06.06.2018 DNA ekspertiisist nähtub, et C antud sügavkülmutatud lihatükid pärinesid

eespool esimeses taandes kirjeldatud põtradest.

3.5.3. Praeguses vaidluses ei ole otseseid tõendeid selle kohta, et hagejad tapsid keelatud ajal

kaks põtra ning lõikasid maha nende kintsud ja tagaosad. Toimikus puuduvad tõendid, mis

näitaks, et hagejad tabati eelmises lauses kirjeldatud tegude sooritamiselt. Kohtupraktika

aktsepteerib kohtu võimalust üles ehitada enda järeldused (TsMS § 442 lg 8 ls 1) kaudsetele

5 (10)

tõenditele. Käesoleval juhul moodustavad eelnevas loetletud kaudsed tõendid kogumi, mis

tervikuna võimaldab väita, et hagejad tapsid 2018. a märtsi alguses kaks põtra ja lõikasid maha

paremad lihatükid. Tõendatud on põdrakorjuste leidmine ning neilt tagumiste sinkide ja

esikäppade ära lõikamine. Samuti on tõendatud, et just hagejad tõid tapetud põtrade küljest

lõigatud osad C-le konservide tegemiseks. Hagejad tulid konservidele järgi neist ühe kasutuses

oleva autoga.

3.5.4. Otsustamaks, kas hagejad sooritasid neile artiklis omistatud teod, on oluline hinnata

hagejate käitumist väärteo- ja tsiviilkohtumenetluses. Väärteoasja kohtuotsuse järgi kasutasid

hagejad kohtuistungil õigust ütluste andmisest loobuda, sh ei soovinud kumbki neist anda ütlusi

käideldud jahisaaduste päritolu kohta. Ka praeguses menetluses tegi kohus hagejatele

ettepaneku selgitada, kuidas põdraliha nende kätte sattus, aga hagejad selgitusi ei andnud.

Väärteomenetluses ütlusi andnud tunnistajale C-le põhjendasid hagejad liha päritolu selliselt,

et loom oli alla aetud. Kui hagejate toonane väide liha päritolu kohta vastaks tõele, puuduks

neil aga mõistlik põhjus mitte anda selle kohta hiljem seletusi. Samas ei ole hagejad kummaski

kohtumenetluses esitanud selgitust liha päritolu kohta, mis seab algse väite kahtluse alla. Kui

hagejad või üks neist oleks põdrad alla ajanud, jäänuks sellest sündmusest ka muud tõendid

peale isiku seletuse, nt ametiasutusele laekunud teave liiklusõnnetuses hukkunud või

liiklusõnnetuse tõttu surmatud suurulukist (JahiS § 34 lg 4), kirjavahetus kindlusandjaga,

remonditöökoja dokumendid, vestlused teiste inimestega toimunud vahejuhtumi kohta vms.

Hagejad ei ole aga esitanud dokumente kinnitamaks enda algset versiooni liha päritolu kohta.

Hagejad avaldasid kohtueelselt KI-le ebaõiget teavet, kui eitasid liha viimist C-le ja konservide

valmistamiseks kasutatud liha päritolu teadmist. Hagejate seletused on kummutatud C

ütlustega, mille järgi tõid hagejad talle põdraliha konservide tegemiseks.

3.5.5. Keskkonnaministri 28.05.2013 määrusega nr 32 vastuvõetud „Jahieeskirja“ § 5 lg 1

järgi võib põdrale jahti pidada 15. septembrist kuni 15. detsembrini. Hagejad olid jahimehed,

mistõttu pidid nad olema teadlikud viidatud ajalisest piirangust. Eelneva põhjal tuvastas

maakohus, et hagejad küttisid põtru 2018. a märtsi alguses ehk ajal, kui põdrale on jahipidamine

viidatud määruse § 5 lg 1 järgi keelatud. Kokkuvõtvalt toimisid hagejad viisil, mida võib

nimetada salaküttimiseks ja neile viidata sõnaga „salakütt“.

3.5.6. Hagejad on heitnud kostjale ette, et viimane ei ole hagejaid eristanud, omistades põtrade

tapmist hagejatele ühiselt. Tunnistaja C ütlustest nähtub, et hagejad ühiselt toimetasid liha

tunnistajale konservide tegemiseks ja tulid konservidele järgi. Kumbki hagejatest ei ole

väärteomenetluses ega tsiviilkohtumenetluses kasutanud võimalust anda selgitusi liha päritolu

kohta. Seetõttu on kohtu hinnangul eluliselt usutav, et hagejad panid vaidluse all olevad teod

toime koos. Järelikult vastab tõele väide „salakütt“ kummagi hageja osas.

3.6. Kuna vaidlusalune faktiväide vastab tõele, ei ole selle avaldamine õigusvastane VÕS

§ 1047 lg 2 järgi ka juhul, kui see kahjustab hagejate mainet. Tegelikkusele vastava faktiväite

– isegi kui see kahjustab isiku mainet – avaldamine ei ole iseenesest õigusvastane (RKTKo

21.12.2010, 3-2-1-67-10, p 18). Seetõttu jääb rahuldamata kahju tekitamise lõpetamise nõude,

kus hagejad paluvad kohustada kostjat eemaldama artiklist nõudes välja toodud laused. Kuivõrd

hagejatele kahju tekitamine ei ole õigusvastane, jääb samuti rahuldamata hagejate nõude välja

mõista kostjalt mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Eeltoodust tulenevalt jättis

maakohus hagi täies ulatuses rahuldamata.

3.7. Menetluskulud jaotas maakohus TsMS § 162 lg 1 ning eespool p-s 3.1 märgitu kohaselt

nii, et kumbki hageja pidi kandma oma hagiga seotud kulud. Põhjendatud ei ole kostja taotlus,

mõista hagejatelt menetluskulude hüvitis välja solidaarselt. Hagejad ei ole solidaarvõlgnikud,

vaid kumbki neist osaleb menetluses vastaspoole suhtes iseseisvalt. Asjakohane on määrata

kindlaks kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus, jagada saadud summa vastavalt

hagejate arvule kahega ja mõista kummaltki välja hüvitis kostja menetluskulude katteks. Kostja

6 (10)

lepinguliste esindajate menetlustoimingud on põhjendatud ja vajalikud 35 t 30 min ulatuses.

Õigusabiteenuse tunnihind 146,73 € (käibemaksuta) on põhjendatud. Kokku on kostjale

hüvitatav õigusabikulu 5208,92 € (= 35,5 × 146,73). Kostja ei taotle õigusabikulude hüvitamist

koos käibemaksuga. Neil kaalutlustel mõistis maakohus kummaltki hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulude hüvitise 2604,46 € (= 5208,92 : 2), millelt kohustas hagejaid maksma ka viivist.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hagejad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja

hagi rahuldada. Teise võimalusena taotlevad hagejad asja maakohtule uueks läbivaatamiseks

saatmist. Menetluskulud paluvad hagejad panna kostja kanda.

4.1. Hagejad ei vaidlusta maakohtu tuvastatud asjaolusid seoses artikli ja väärteoasjas tehtud

kohtuotsuse sisuga. Samuti nõustuvad hagejad maakohtuga, et kostja avaldas artiklis hagejaid

salakütiks nimetades faktiväite, mille õigsust saab kohtumenetluses kontrollida. Sarnaselt

maakohtuga leiavad hagejad, et väärteoasjas tuvastatud teo toimepanijat ei saa nimetada

salakütiks ja kohus saab anda hinnangu poolte väidetele ka ainult kaudsete tõendite põhjal.

4.2. Hagejad ei nõustu maakohtu hinnanguga nagu oleks kostja tõendanud oma väite, et

hagejad on salakütid ja tapsid artiklis nimetatud konkreetsed loomad. Asjas esitatud tõendid

tõendavad üksnes vaidlustamata asjaolu, et hagejad on jahisaadust vedanud, kuid sellest ei ole

võimalik järeldada, nagu oleks hagejad loomi salaküttinud.

4.3. Ühtlasi on hagejad seisukohal, et kohus ei ole kahte hagejat piisaval määral eristanud.

Kostja kahjustas mõlema hageja õigusi ja kumbki hageja esitas kostja vastu eraldiseisva nõude.

Kostja nimetas salakütiks mõlemat hagejat, mistõttu ta pidi väite tõelevastavust tõendama

mõlema hageja osas eraldi.

4.4. Hagejad rõhutavad, et 09.05.2019 tehti väärteoasjas kohtuotsus, millega hagejad mõisteti

kostja väidetud loomade tapmises õigeks. Artikkel, milles hagejaid nimetati salaküttideks,

ilmus 12.10.2019 ehk ligi pool aastat hiljem. Kostjale pidi olema teada, et hagejad olid loomade

tapmises õigeks mõistetud, sest kohtuotsus oli artikli avaldamise ajaks jõustunud ja avalikult

kättesaadav. Kostja jälgis ja kajastas kohtumenetluse kulgemist ning tõi varasemas (24.04.2019

ilmunud) artiklis eraldi välja, et lugu ootab kohtuotsust. Nii avaldas kostja artiklis väite, nagu

oleks hagejad kõnealuste loomade tapmises süüdi, hoolimata sellest, et kohus oli hagejad selles

samas teos juba õigeks mõistnud. Kostja avaldas seega hagejate kohta au teotavaid väiteid mitte

üksnes enne seda, kui hagejate kohta oli jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, vaid pärast seda,

kui nende kohta oli jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Hagejate hinnangul on tegemist PS

§ 22 lg-s 1 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte olulise rikkumisega. Meedial ei ole

õigust inimest avalikult süüdistada süüteo toimepanemises, kui kohus on isiku samadel

asjaoludel õigeks mõistnud.

4.5. Lisaks rõhutavad hagejad, et nad on kasutanud PS § 22 lg-st 3 tulenevat enese mitte-

süüstamise privileegi. Käesolevas asjas tegi maakohus hagejate olukorda halvendava järelduse

lähtuvalt asjaolust, et hagejad otsustasid ütlusi mitte anda.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga muudab ja täiendab

selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hagejad

kannavad menetluskulud ringkonnakohtus.

7. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu

tuvastatud ja vaidlustamata asjaoludest artikli ilmumise ja selle sisu kohta, samuti pole

vaidlusalune väärteoasja kohtuotsuse sisu ja selles tuvastatu (TsMS § 652 lg 1 p 1).

7 (10)

8. Maakohus kvalifitseeris hagejate nõuded õigesti VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 4 alusel.

Kuigi eespool p-s 1.1 refereeritud nõue (2) sisaldub juba nõudes (1), ei ole sel hagi rahuldamata

jätmise korral iseseisvat tähtsust. Ringkonnakohus nõustub hagejate ja maakohtuga, et isiku

salakütiks nimetamine on vähemalt käesoleval juhul artikli kontekstis käsitletav faktiväitena,

mille õigsust saab kohtus kontrollida. Samuti on õige vaidlustatud otsuse p-st 6 nähtuv otsustus,

et „salaküttimise“ mõistega on hõlmatud isiku tegevus looma tapmisel või vähemalt jahtimisel.

Kirjeldatud osas pole vaja maakohtu põhjendusi korrata.

9. Kokkuvõttes on ühtlasi õige maakohtu järeldus, et kostja on täitnud VÕS § 1047 lg 2 järgse

tõendamiskoormise. Selles osas täiendab ringkonnakohus osaliselt maakohtu põhjendusi ja

vastab kaebuse väidetele järgmiselt.

9.1. Üldiselt kehtib põhimõte, et tsiviilasja lahendav kohus ei ole seotud süüteoasja lahendis

tuvastatuga, kuid sellised lahendid on kasutatavad dokumentaalse tõendina, mida kohus peab

hindama koos teiste asjas kogutud tõenditega (nt RKTKo 17.10.2013, 3-2-1-110-13, p 12;

RKTKo 28.11.2006, 3-2-1-105-06, p 10). Siiski on tsiviilkohtumenetluses kohtule siduvad

kriminaalmenetluses tuvastatud faktilised asjaolud, millest lähtudes on isik süüdi tunnistatud

(RKTKo 11.05.2005, 3-2-1-41-05, p 25).

9.2. Väärteomenetluses isiku süü tuvastamata jätmine ei tähenda, et isik ei võiks olla süüdi

deliktiõiguslikult, sest süü mõiste on karistusõiguse ja deliktiõiguse järgi erinev. Ühtlasi on

erinevad süü tõendamiseks vajalikud asjaolud ja nende tõendamise koormus. Tsiviilkohtu-

menetluses säilib võimalus tõendada süü puudumist, aga tsiviilkohus on seotud süüteo-

menetluses tuvastatud faktiliste asjaoludega, mis puudutavad käitumise subjektiivset külge

(RKTKo 17.12.2012, 3-2-1-161-12, p 14; RKTKo 11.05.2005, 3-2-1-41-05, p 28). Lisaks on

kohtupraktikas märgitud, et õigusvastaselt kahju tekitamise, kahju olemasolu ja selle suuruse,

samuti põhjusliku seose kindlakstegemine eeldab lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele ka

õiguslike küsimuste lahendamist, ei ole kriminaalasja otsuses nende asjaolude kohta võetud

seisukohad tsiviilkohtumenetluses siduvad (RKTKo 01.07.2009, 3-2-1-72-09, p 14).

9.3. Väärteoasja kohtuotsuse p-st 15 nähtub, et samas menetluses kogutud tõendite põhjal ei

pidanud kohus võimalikuks üheselt tuvastada, et hagejad oleksid ulukit väärteoprotokollis

märgitud ajal ja kohas jälitanud, püüdnud, tabanud või surmanud, st kokkuvõtvalt küttinud.

Väärteoasja läbi vaatav kohus juhindus VTMS § 2 kaudu kohalduvast KrMS § 7 lg-st 3 ja

tõlgendas kõrvaldamata kahtlust hagejate kui menetlusaluste isikute kasuks. Mõlemad pooled

on eelviidatule tuginenud ja nende asjaolude üle ei ole pooltel vaidlust.

9.4. Ringkonnakohus leiab, et menetlusõiguslikel kaalutlustel, sh põhimõtet in dubio pro reo

kohaldades, tehtud õigeksmõistev otsustus süüteomenetluses ei ole tsiviilkohtule siduv osas,

milles leiti, et teo toimepanemise asjaolud pole piisavalt tõendatud. Kirjeldatud seisukohta

toetab eelnevalt viidatud kohtupraktika. Kuigi siduvad oleks faktilised asjaolud, millest

lähtudes on isik süüdi tunnistatud, siis ei saa sama järeldust kanda üle vastupidisele olukorrale,

mil isik jääb süüdi tunnistamata. Seda õigustab tõendamiskoormise erinev jaotus ja

tõendatusele seatavad tingimused. Nii lähtus maakohus õigesti sellest, et hagejate

õigeksmõistmine JahiS §-des 50 ja 57 sätestatud tegudes ei välista võimallust tuvastada

käesolevas asjas, et hagejad on salakütid.

9.5. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus kaudsete tõendite veenvust ja tõendamiskoormise

jaotust ning nende mõju vaidluse lahendamisele.

9.5.1. Kaudsed tõendid võivad olla piisavad kohtu siseveendumuse kujundamiseks – nagu see

oli maakohtu otsuse puhul. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab kirjeldatud juhul alama astme

kohtu lahendi kontrollimine mh seda, et kõrgema astme kohus kujundab samade kaudsete

tõendite põhjal oma siseveendumuse ja võrdleb selle kokkulangevust lahendis kajastatuga.

Samuti saab ringkonnakohus kontrollida, kas maakohtu otsusest nähtub piisava selgusega,

8 (10)

kuidas kohus oma järeldusteni jõudis, st kuidas kaudsed tõendid tõendavad vaidlusaluse asjaolu

olemasolu või puudumist.

9.5.2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et käesoleval juhul saab vaidlustatud otsuses

loetletud kaudsetest tõenditest teha järelduse nagu oleks hagejad tapnud kaks põtra. Maakohus

tuvastas õigesti, et hagejad lõikasid ära värskelt tapetud loomade jäsemed ja viisid need

konservide valmistamiseks. Otsusest ei nähtu aga, kuidas kujunes kohtu siseveendumus osas,

mis puudutab hagejate seost põtrade tapmisega.

9.5.3. Siiski võib teatava hulga kaudsete tõendite esitamine tuua kaasa tõendamiskoormise

ümberpööramise hea usu põhimõtte alusel. Senises kohtupraktikas on peetud seda kohaseks

olukorras, kus vaidlusaluse asjaolu olemasolu või puudumine on seniste tõendite põhjal eluliselt

usutav (st vähemalt põhistatud) ja üldise tõendamiskoormise jaotuse järgi tõendama kohustatud

poole vastaspoole kontrolli all (nt RKTKm 19.12.2017, 2-16-9016, p 11.2). Kirjeldatud alusel

tõendamiskoormise ümberpööramist tuleb jaatada ka juhul, kui algselt tõendama kohustatud

poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele

kaasa aitamast (nt RKTKo 13.11.2017, 2-14-62732, p 14). Tõendamiskoormise ümber-

pööramise üks eesmärk on vältida tõendama kohustatud poole ülemäärast koormamist (RKTKo

14.03.2014, 3-2-1-171-13, p 13). Samas õigustavad sellist ümberpööramist üksnes erandlikud

asjaolud (RKTKo 24.03.2017, 3-2-1-103-16, p 22).

9.5.4. Käesoleval juhul olid põtrade metsas leidmise ja neist osade eraldamise asjaolud

hagejate kontrolli all. Samuti on kostja muutnud eluliselt usutavaks, et hagejad võivad olla

põtrade tapmisega vähemalt seotud, sest üldjuhul ei jäeta surmatud loomi metsa järelevalveta.

Maakohtu tuvastatud asjaoludel ja toimikust nähtuvalt ei ole hagejad kasutanud väärteo- ega

tsiviilkohtumenetluses võimalust anda juhtunu kohta selgitusi, millega nad on keeldunud

tõendamisele kaasa aitamast. Erandliku olukorra jaatamist õigustab JahiS § 34 lg 3, mille

kohaselt jahisaaduse valdaja peab tõendama jahisaaduse päritolu. Kokkuvõttes on täidetud kõik

tingimused, et pöörata põtrade aktiivse jahtimise ja/või tapmise asjaolu tõendamiskoormis

hagejate kahjuks ümber.

9.5.5. Nii maa- kui ka ringkonnakohus andsid hagejatele võimaluse tõendada, et nad ei

jahtinud ega tapnud põtru, kelle liha nad viisid konservide valmistamiseks. Hagejad ei soovinud

nimetatud asjaolu kohta tõendeid esitada. Põhjendatud ei ole hagejate arusaam, et nad saavad

abstraktselt tugineda PS § 22 lg-st 3 tulenevale enese mittesüüstamise privileegile. Kui hagejad

põtru ei tapnud, siis ei ole vastavate asjaolude esiletoomine ja tõendamine hagejaid süüstav.

Tõendamiskoormise ümberpööramise tõttu järeldub hagejate tõendite esitamata jätmisest, et

kostja on täitnud VÕS § 1047 lg 2 järgse tõendamiskoormise. Järelikult ei saa kostjale ette heita

ebaõige faktiväite avaldamist ja hagejate nõuded jäid õigesti rahuldamata.

9.6. Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega, et käesoleva asja lahendamisel tulnuks neid ja

nende tegusid põhjalikumalt eristada. Artiklis on hagejaid käsitletud koos, samuti palusid

hagejad oma nõuetes (1) ja (2) selliste lausete eemaldamist, kus neid nimetati mitmuses ja koos.

Vaidlustamata asjaoludel tegutsesid hagejad kahekesi ja ühise eesmärgiga (saada põdralihast

konserve). Artikli konteksti, hagejate valitud õiguskaitsevahendeid ja vaidluse asjaolusid

arvesse võttes ongi põhjendatud käsitleda hagejaid ja nende tegevust koos.

9.7. Samuti ei nõustu ringkonnakohus hagejate arusaamaga, et artikliga on neid täiendavalt

karistatud või rikutud süütuse presumptsiooni. Artiklist on selgelt aru saada, et hagejad mõisteti

kohtus õigeks (JahiS §-des 50 ja 57 sätestatud tegudes). Eespool p-s 9.4 märgitud kaalutlustel

ei välista see samadele asjaoludele teistsuguse õigusliku hinnangu andmist tsiviilkohtu-

menetluses ja seega ka isikutevahelistes eraõiguslikes suhetes. Viidatud JahiS normid ei sisalda

sõna „salakütt“ ja selle sõna tähendus ei kattu täpselt normides kasutatud „jahiloata

jahipidamise“ või „keelatud […] jahipidamisega“. Artiklis on kirjeldatud hagejate tegusid

ajakirjanduslikust vaatekohast, mitte aga antud õiguslikke hinnanguid. Õige on kostja väide, et

9 (10)

juhtumi asjaolud tervikuna õigustavad selle ajakirjanduses käsitlemist, sest avalikkusel on

piisav huvi jahipidamise ja loodussaaduste hankimise korrektsuse suhtes.

10. Lõpuks teeb ringkonnakohus tsiviilasja hinda ja menetluskulusid käsitlevad otsustused.

10.1. Menetluskulud jaotas maakohus õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel, jättes need kummagi

hageja hagiavalduse osas tema kanda. Kulude rahalist suurust kaebuses ei vaidlustatud.

10.2. Maakohus märkis vaidlustatud otsuse p-des 4 ja 18, et hagejad ei ole vältimatud

kaashagejad (TsMS§ 207 lg 3) ja kumbki neist osaleb menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2

ls 1). Ringkonnakohus nõustub sellega. Sisuliselt esitasid hagejad kumbki eraldi hagi kostja

vastu, mistõttu tuleb nii määrata ka tsiviilasja hind – nagu maakohus asjakohaselt märkis otsuse

sissejuhatuses. Maakohus lähtus asja hinna osas sellest, et nii artiklist lausete eemaldamine kui

ka hüvitise taotlemine kohtu äranägemisel on mittevaralised nõuded eeldatava hinnaga 3500 €,

millele viivise nõue lisab 8% samast summast ehk 280 € – kokku 7280 € kummagi hageja

kohta.

10.3. TsMS § 132 lg 3 sätestab, et hagihinna tähenduses loetakse mittevaraliseks nõudeks mh

au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kui nõutava hüvitise summa on

hagis märkimata jäetud ja taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Hagejad märkisid

hagiavalduses, et nende hinnangul on õiglane hüvitis vähemalt 4000 € (hagiavalduse p 55).

TsMS § 132 lg 2 võimaldab kohtul määrata mittevaralise nõude puhul hagihinna erinevalt

lg-s 1 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid, mh asja ulatust ja tähtsust ning poolte varalist

seisundit ja sissetulekut. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et nõudes mittevaralise kahju

hüvitamist kohtu äranägemisel, võib hageja hagi põhjendustes tuua välja, milline võiks tema

arvates olla õiglane hüvitis. Selline hagejapoolne summa nimetamine on üks asjaolu, mis

võimaldab määrata hagihinna erinevalt TsMS § 132 lg-st 1 (vt TsMS I komm (2017), § 132,

p 3.5.c). Ringkonnakohus järgib sama käsitlust. Nii kujuneb hagi hind kummagi hageja osas

7820 € (= 3500 + 4000 + 4000 × 8%). Ringkonnakohus muudab vastavalt asja hinda (TsMS);

(TsMS § 136 lg 4 ja § 137 lg 1¹).

10.4. Kummalgi hagejal tuli hagilt ja kaebuselt tasuda riigilõiv lähtudes tsiviilasja hinnast.

Eelmise alapunkti kohaselt muudetud hind riigilõivu summat otseselt ei mõjuta, sest RLS lisa 1

nii hagi kui ka kaebuse esitamise aegne asjakohane vahemik hõlmab mõlemad summad.

Maakohtus tasusidki hagejad mõlemad vastavalt sel ajal kehtinud RLS lisale 1 summa 475 €.

Apellatsioonkaebuse esitamisel pidanuks kumbki hageja maksma vahepeal muutunud RLS

lisa 1 kohaselt 665 €, aga kokku tasusid nad üksnes 910 € ja tasumata on 420 € (= 2 × 665 –

910). Puuduva lõivu saab kohus mõista välja lõpplahendis (TsMS § 179 lg 1), aga eelnevalt

tuleb otsustada ka menetluskulude jaotus.

10.5. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hagejate kanda, kusjuures

kumbki hageja peab kandma oma kaebusega seotud kulud. Resolutsioonis märgitakse kõigi

seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2).

10.6. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi

rahaliselt kindlaks määrata kostja kulunimekirja alusel. Kostja taotles 3500 € hüvitamist, mis

on tasu 22 t 48 min õigusteenuse eest tasumääraga 153,50 €/t (käibemaksu hüvitamist kostja ei

taotle). Hagejad ei esitanud kostja menetluskuludele vastuväiteid.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindajate vajalik ja põhjendatud ajakulu 16 t (sh

kaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 8 t, 09.08.2023 seisukoha koostamine 3 t 30 min,

kompromissiläbirääkimised 30 min ning kohtuistungiks ettevalmistamine ja sellel osalemine

4 t). Ringkonnakohus võtab arvesse, et vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses oli sisuliselt

sama nagu maakohtus ning pooled ei esitanud uusi väiteid ega tõendeid. Vajalik ei olnud

24.07.2023 seisukoha koostamine, sest kostjal oli võimalus enne oodata, kas hagejad üldse

soovivad esitada uusi tõendeid. Kostja esindajate tunnitasu määr on kohane.

10 (10)

Neil kaalutlustel tuleb kostjale kokku hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 2456 € (= 16 t ×

153,50). Rahuldamata jääb kostja taotlus 1044 € (= 3500 – 2456) hüvitamiseks. Kostja kulu

peavad hagejad hüvitama võrdses ulatuses, st neist kummagi kanda jääb 1228 € (= 2456 : 2).

Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus resolutsioonis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt peavad hagejad tasuma viivist.

10.7. Alapunktide 10.4 ja 10.5 põhjendustel mõistab ringkonnakohus kummaltki hagejalt riigi

kasuks välja tasumata riigilõivu 210 € (= 420 : 2). Riigilõivu väljamõistmise osas tunnistab

kohus otsuse TsMS § 445 lg 1 ning § 467 lg-te 1 ja 5 alusel viivitamata täidetavaks, sest

hagejatel on oma kaebustelt piisava riigilõivu tasumise kohustus olenemata vaidluse lõplikust

tulemusest (TsMS § 146 lg 2). Ühtlasi määrab kohus lõivu tasumiseks konkreetse tähtaja.

Kohus hoiatab hagejaid, et valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus võib

otsuse riigilõivu väljamõistmise osas sundtäitmisele saata, kui nad jätavad oma rahalise

kohustuse täitmata enam kui 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 6). Riigilõivu tasumisega

viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 ls-2 ettenähtud määras (TsMS § 179 lg 9).

(allkirjastatud digitaalselt)