2-23-11485/6 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 19.09.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-11485

Kohtuasi

X avaldus abielu sõlmimise loa saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.08.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Jelena Karžetskaja

Puudutatud isik Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X määruskaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 31.08.2023 määrus ja saata asi samale maakohtule

avalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa määruskaebust esitada.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (avaldaja) esitas 14.08.2023 Harju Maakohtule avalduse, milles palus kohtul anda loa

avaldaja ja Y (puudutatud isik) abielu sõlmimiseks Eesti Vabariigis. Menetluskulud palus

avaldaja jätta avaldaja enda kanda.

2. Avalduse kohaselt soovivad avaldaja ja puudutatud isik sõlmida Eestis abielu, kuid Tallinna

Perekonnaseisuamet nõuab avaldajalt abieluvõimetõendit. Avaldaja saabus esimest korda

Eestisse 2022 oktoobris ja asus XXX tööle XXX, kus ta tutvus puudutatud isikuga. Avaldaja ja

2-23-11485

puudutatud isik elavad alates 2023. a maist koos. Avaldaja soovib jääda Eestisse elama ja olla

koos oma tulevase abikaasaga. Avaldaja on vallaline ja soovib sõlmida abielu, kuid Tallinna

Perekonnaseisuamet (perekonnaseisuamet) ei võta Iisraeli asutuse väljastatud rahvastikuregistri

väljavõtet abieluvõimetõendina vastu, seega ei saa avaldaja esitada Eestis vormikohast

kodakondsusriigi väljastatud abieluvõimetõendit perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS)

§ 39 lg 1 tähenduses ning palub kohtul anda abielu sõlmimiseks loa PKTS § 39 lg 5 alusel.

3. Harju Maakohus palus 14.08.2023 kirjas avaldajal esitada kohtule tõendid, mis kinnitavad,

et avaldajal on Eestis viibimiseks seaduslik alus (esitada kohtule kehtiv viisa või elamisluba)

ning et tal puuduvad elukoha- ja kodakondsusriigi (Iisraeli) õiguse järgi takistused abielu

sõlmimiseks. Ühtlasi palus kohus selgitada, kas avaldaja ja puudutatud isik on esitanud

perekonnaseisuasustusele abiellumisavalduse.

4. Avaldaja selgitas, et ta saabus Eestisse 2022 oktoobris. Tema lühiajaline töötamine oli Eestis

registreeritud 14.10.2022–10.01.2024. 14.11.2022–03.05.2023 viibis avaldaja Eestis tööviisa

alusel. 20.06.2023–05.08.2023 viibis avaldaja Iisraelis ning pärast seda viibib avaldaja Eestis

viisavaba režiimi kasutades. Iisraeli kodanik võib viibida viisata Eestis 90 päeva 180 päeva

jooksul ning viisavaba periood lõppeb 2023 novembri alguses. Avaldajal on Venemaa ja Iisraeli

kodakondsus. Iisraelis ei saa tsiviilabielu sõlmida ning religioosne abielu on lubatud üldjuhul

üksnes samasse religiooni kuuluva mehe ja naise vahel. Seega ei saa avaldaja sõlmida

puudutatud isikuga seal abielu. Avaldaja ei saa selle kohta esitada Iisraeli abieluvõimetõendit.

Avaldaja kinnitab, et Venemaa õiguse järgi on abielu sõlmimise eeldused täidetud. Avaldaja ja

puudutatud isik ei ole esitanud abiellumisavaldust, sest perekonnaseisuamet ei võta avaldust

vastu enne kohtuloa saamist.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 31.08.2023 määrusega avalduse tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 371 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 menetlusse võtmata ja

menetluskulud avaldaja kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on kohus PKTS § 39 lg 5 järgi pädev luba andma

üksnes siis, kui on täidetud vähemalt üks kahest eeldusest: a) välisriigi kodanikul on elukoht

välisriigis või b) ta on elanud Eestis alla kuue kuu vahetult enne abiellumisavalduse esitamist,

kuid kumbki nimetatud eeldustest ei ole täidetud. PKTS § 9 lg 5¹ kohaselt on isiku elukoht isiku

rahvastikuregistrisse kantud elukoht. Rahvastikuregistrist nähtuvalt ei ole avaldaja elukoht

välisriigis. Seega ei ole täidetud esimene PKTS § 39 lg-s 5 sätestatud alternatiivne eeldus. Kuna

avaldaja ei ole esitanud abiellumisavaldust, ei saa olla täidetud ka teine alternatiivne eeldus.

Kuna abiellumisavalduses väljendavad abiellujad PTKS § 37 lg 2 järgi soovi sõlmida omavahel

abielu, siis ei peaks riik andma isikule õiguskaitset (kõrvaldama abiellumise takistust)

olukorras, kus isik ei ole avaldanud selgelt ja ettenähtud vormis soovi abielu sõlmimiseks,

st esineb alus keelduda avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Alles siis,

kui isik on esitanud seaduses ette nähtud avalduse abiellumiseks ning väljendanud selles

ühemõtteliselt soovi abielluda, tekib isikul õigustatud huvi, et riik rakendaks PKTS § 39 lg-s 5

sätestatud meedet, tagamaks isiku abiellumisõigus.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

6. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asja

maakohtule avalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.

2-23-11485

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus uurimiskohustust ja kohaldas vääralt

PKTS § 39 lg-t 5, arvestamata PKTS § 39 lg-s 6 sätestatut. Viidatud sätete järgi on kohus pädev

andma abiellumiseks loa, kui on täidetud vähemalt üks kolmest eeldusest: a) välisriigi

kodanikul on elukoht välisriigis või b) ta on elanud Eestis alla kuue kuu või c)

rahvastikuregistris puudub registreeritud elukoht või andmed perekonnaseisu kohta.

Avaldaja puhul on täidetud kaks ülalnimetatud eeldust: avaldaja elukoht on välisriigis ning

rahvastikuregistris puuduvad andmed tema perekonnaseisu kohta. Avaldajal ei ole

rahvastikuregistrist nähtuvalt Eestis elukohta (lisatud Rahvastikuregistri väljavõte), järelikult

on tema elukoht välismaal. Avaldaja ei ole rahvastikuregistri subjekt rahvastikuregistri seaduse

(RRS) § 5 tähenduses, sest ta viibis Eestis viisa alusel ning viibib nüüd viisavaba režiimi alusel,

mistõttu ei saa rahvastikuregister sisaldada andmeid tema elukoha ega perekonnaseisuandmete

kohta.

Maakohus jättis arvestamata avaldaja väite, et perekonnaseisuamet keeldus avaldaja

abiellumisavaldust vastu võtmast enne kohtuloa saamist. Juhul, kui avaldus ei vastanud

nõuetele, oleks kohus pidanud andma avaldajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ja selgitama,

mida tuleb sellises olukorras teha. Samuti oleks maakohus saanud uurimispõhimõttest

tulenevalt välja selgitada perekonnaseisuameti poole pöördumist puudutavad asjaolud.

TsMS § 371 lg 1 kohaldades ei saa kohus hinnata tõendeid.

7. Puudutatud isik toetas määruskaebust ja palus selle rahuldada.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada, maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2

alusel tühistada ja asi tuleb saata samale maakohtule avalduse menetlusse võtmise uueks

otsustamiseks.

10. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus avalduse ennatlikult TsMS § 371 lg 1 p 1 ja lg 2 p 2

alusel koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 menetlusse võtmata ning ekslikult määruskaebuse

rahuldamata, edastades selle ringkonnakohtule.

11. Ringkonnakohus selgitab, et kohus vaatab TsMS § 477 lg 1 alusel hagita asju läbi

hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sellest

tulenevalt saab kohus tulenevalt TsMS § 477 lg-st 1 jätta lisaks hagile TsMS §-s 371 sätestatud

alustel menetlusse võtmata ka hagita menetluses esitatud avalduse, kui see ei ole vastuolus

hagita menetluse olemusega (vt nt RKTKm 23.10.2015 3-2-1-73-15, p 18).

Mh võib kohus jätta TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 avalduse

menetlusse võtmata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. See hõlmab nii neid avaldusi, mida

kohus ei ole üldse pädev lahendama, kui ka neid asju, mida tsiviilasju lahendav maakohus või

vastava astme kohus ei ole pädev lahendama.

2-23-11485

Kohus võib jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 avalduse

menetlusse võtmata ka juhul, kui see ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi

kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui avaldusega ei ole võimalik

saavutada taotletavat eesmärki. Viidatud säte annab kohtule võimaluse jätta õiguslikult

perspektiivitu avaldus menetlusse võtmata või läbi vaatamata, seejuures on kohtul avalduse

menetlusse võtmata jätmise ja läbi vaatamata jätmise korral kõrgendatud põhjendamis- ja

kaalumiskohustus ning kohus ei saa avalduse läbi vaatamata jätmise üle otsustades hinnata

tõendeid ega lahendada vaidlust sisuliselt (vt RKTKm 18.11.2023, 3-2-1-120-13, p 12;

11.02.2015, 3-2-1-151-14, p 14; 16.12.2015, 3-2-1-149-15, p 10; 04.05.2022, 2-19-12055,

p 13). Nõue oleks õiguslikult perspektiivitu juhul, kui hagis või avalduses esitatud asjaolude

tõendatuse korral ei oleks nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel

(vt RKTKm 23.10.2015, 3-2-1-73-15, p 18; 03.03.2014, 3-2-1-193-13, p 12; 13.09.2017,

2-16-17452, p 11; 02.05.2012, 3-2-1-31-12, p 13).

12. Siinsel juhul esitas avaldaja maakohtule avalduse abielu sõlmimise loa saamiseks, tuues

esile, et perekonnaseisuamet nõuab temalt abieluvõimetõendit ja keeldub abiellumisavaldust

vastu võtmast ilma kohtu vastava loata.

12.1. Abiellumiseks peavad abiellujad esitama PKTS § 37 lg 1 järgi isiklikult kirjaliku ühise

abiellumisavalduse ning kui Eestis soovib abielu sõlmida välismaalane, peab ta PKTS § 38 lg 3

järgi üldjuhul tõendama, et tal on Eestis viibimiseks välismaalaste seaduses nimetatud seaduslik

alus, samuti esitama PKTS § 39 lg 3 järgi abieluvõimetõendi, kui tema elukoht on välisriigis

või ta on elanud Eestis alla kuue kuu vahetult enne abiellumisavalduse esitamist.

Abieluvõimetõendit ei pea PKTS § 39 lg 6 järgi esitama isik, kes on Eestis elanud vähemalt

kuus kuud vahetult enne abiellumisavalduse esitamist ja kelle perekonnaseisuandmed

kajastuvad rahvastikuregistris. Välisriigi kodanikule, kelle elukoht on välisriigis või kes on

elanud Eestis alla kuue kuu vahetult enne abiellumisavalduse esitamist ja kes mõjuval põhjusel

ei saa abieluvõimetõendit esitada, võib kohus, kelle tööpiirkonnas kavatsetakse abielu sõlmida,

anda PKTS § 39 lg 5 I lause järgi loa abielu sõlmimiseks ilma tõendita.

Viidatud sätetest saab koosmõjus järeldada, et välisriigi kodakondsusega isik peab Eestis abielu

sõlmimiseks esitama oma päritoluriigi abieluvõimetõendi juhul, kui ta ei ela Eestis või on

elanud Eestis alla kuue kuu. Alates kuue kuu möödumisest saab lugeda, et isik elab püsivalt

Eestis, mistõttu kohaldub tema puhul abielu sõlmimise eeldustele rahvusvahelise eraõiguse

seaduse § 56 lg 1 järgi tema elukohariigi, s.o Eesti õigus ja abieluvõimetõendit ei ole vaja

esitada

(vt perekonnaseisutoimingute

seaduse,

rahvastikuregistri

seaduse,

kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 464 SE

seletuskiri, lk 17–19). Sisuliselt kontrollib perekonnaseisuasutus sellises olukorras isiku

abieluvõimelisust samamoodi nagu Eesti kodanike puhul. Olukorras, kus välisriigi

kodakondsusega isikul ei ole vaja esitada abieluvõimetõendit, ei ole perekonnaseisuasutusel

alust nõuda isikult ka abieluvõimetõendit ning tal ei ole vaja ka kohtu luba abiellumiseks ilma

abieluvõimetõendita PKTS § 39 lg 5 I lause tähenduses.

Eeltoodut arvestades ei pea kohus andma välisriigi kodanikule luba abielluda ilma

abieluvõimetõendita, kui isik elab püsivalt Eestis ja on seda teinud vähemalt viimased kuus

kuud. Sellistel asjaoludel esitatud avalduse võib kohus jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel

õiguskaitsevajaduse puudumise tõttu menetlusse võtmata, juhtides menetlusosalise tähelepanu

sellele, et tal ei ole abieluvõimetõendit ja kohtu luba vaja. Samas ei tulene PKTS § 39 lg-st 5

kohtule keeldu avaldust sisuliselt lahendada, mistõttu ei saa kohus PKTS § 39 lg 5 alusel

esitatud avalduse menetlusse võtmisest keelduda pädevuse puudumise tõttu TsMS § 371 lg 1

p 1 tähenduses.

2-23-11485

Erandina tuleb Vene Föderatsiooni kodanike puhul arvestada ka seda, et nende puhul määrab

abielu sõlmimise tingimustele kohaldatava õiguse Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping

õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, mille art 26 lg 1 järgi

määratakse

abielu

sõlmimise

tingimused

iga

abielluja

jaoks

selle

lepingupoole

seadusandlusega, kelle kodanik ta on, ning abielu sõlmimise takistuste osas tuleb pidada kinni

ka selle lepingupoole seadusandluse nõuetest, kelle territooriumil abielu sõlmitakse. Sellest

tulenevalt võib Vene Föderatsiooni kodanik vajada kohtu luba abielu sõlmimiseks

abieluvõimetõendit esitamata ka siis, kui ta on elanud Eestis üle kuue kuu.

12.2. Praegusel juhul ei ole avaldaja toonud esile, et ta elab püsivalt Eestis üle kuue kuu.

Avaldaja väitel tuli ta Eestisse 2022 oktoobris ning 14.11.2022–03.05.2023 viibis avaldaja

Eestis tööviisa alusel, kuid viibis suvel (20.06.2023–05.08.2023) Iisraelis ning pärast seda on

ta viibinud Eestis viisavaba režiimi alusel. Avaldaja ei väida, et tal on Eestis püsiv elukoht.

Seega ei saa avaldaja väidete alusel üheselt järeldada, et avaldaja elab püsivalt Eestis ja on

teinud seda avalduse esitamisele eelneva kuue kuu jooksul. Seda, kas avaldaja on elanud

vähemalt kuus kuud Eestis, saab kohus tuvastada avaldust sisuliselt lahendades, selgitades välja

selleks vajalikud asjaolud. Avalduse menetlusse võtmise üle otsustades ei saa kohus

ülalviidatud Riigikohtu praktika kohaselt koguda ja hinnata tõendeid ning tuvastada nende

alusel asjaolusid.

Lisaks märgib kolleegium, et ainuüksi rahvastikuregistrisse kantud kontaktandmete alusel ei

saa kohus järeldada, et isik elab püsivalt Eestis ja on teinud seda juba üle kuue kuu. Kuigi

PKTS § 9 lg 5¹ järgi on isiku elukoht selle seaduse tähenduses tema rahvastikuregistrisse kantud

elukoht ning RRS § 6 lg 1 järgi eeldatakse rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust ja

avaliku ülesande täitmisel lähtutakse RRS § 6 lg 2 järgi rahvastikuregistrisse kantud

põhiandmetest, ei kohaldu see RRS § 6 lg 3 järgi isiku kontaktandmetele. Maakohus märkis

määruses, et rahvastikuregistrist nähtuvalt ei ole avaldaja elukoht välisriigis, kuid asja

materjalidest ei nähtu, kas ja mille alusel maakohus tuvastas, et avaldaja elab püsivalt Eestis ja

on teinud seda vähemalt kuus kuud. Kohtute infosüsteemist nähtuvad avaldaja kontaktandmed

rahvastikuregistrist, sh see, et avaldaja lisa-aadressiks on 21.09.2022 märgitud Eesti, Vabaduse

väljak, Kesklinna linnaosa, Harju Maakond, 10141. Avaldaja esitas koos määruskaebusega

väljavõtte rahvastikuregistrist, millest ei nähtu tema kehtivat registreeritud elukohta Eestis.

Seega ei ole välistatud, et avaldaja peab PKS § 39 lg 3 alusel esitama perekonnaseisuasutusele

abieluvõimetõendi. Sellisel juhul oleks kohus pädev avalduse PKS § 39 lg 5 I lause alusel

lahendama ning avaldust ei saaks selles esitatud väited arvestades pidada ka õiguslikult

perspektiivituks TsMS § 371 lg 2 p 2 tähenduses.

12.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks alust ka

asjaolu, et avaldaja ja puudutatud isik ei ole esitanud perekonnaseisuasutusele abielu

sõlmimiseks avaldust.

Iseenesest on õige maakohtu tähelepanek, et PTKS § 39 lg 5 I lause näeb ette kohtu loa andmise

juhul, kui isiku elukoht on välisriigis või isik on elanud Eestis alla kuue kuu vahetult enne

abiellumisavalduse esitamist. Nimetatud alus tuleneb PTKS § 39 lg-test 3 ja 6, mille kohaselt

sõltub perekonnaseisuasutusele abieluvõimetõendi esitamise kohustus sellest, kas isik on

vahetult enne abiellumisavalduse esitamist elanud Eestis alla kuue kuu või kauem. Viimati

nimetatud normid on suunatud perekonnaseisuasutusele, kes peab abiellumisavalduse saamisel

kontrollima, kas abieluvõimetõendit on vaja esitada või mitte. Juhul, kui perekonnaseisuasutus

leiab, et isik peab esitama abieluvõimetõendi, võib isik esitada perekonnaseisuasutusele

abieluvõimetõendi või pöörduda avaldusega kohtu poole, saamaks loa sõlmida abielu ilma

abieluvõimetõendita. Viidatud sätetest ei saa aga järeldada, et isik ei või pöörduda kohtu poole

2-23-11485

enne, kui ta on esitanud perekonnaseisuasutusele abiellumisavalduse, st algatanud vastava

haldusmenetluse. Kohtueelne kohustusliku haldusmenetluse algatamise kohustus peaks olema

seaduses selgelt sätestatud, kuid praegusel juhul see nii ei ole. Seega ei ole alust piirata isiku

juurdepääsu kohtumenetlusele enne abiellumisavalduse esitamist ning juhul, kui isikule on juba

enne abiellumisavalduse esitamist teada, et ta peab esitama koos abiellumisavaldusega

perekonnaseisuasutusele abieluvõimetõendi, kuid ta ei saa seda mõjuval põhjusel esitada

(sh juhul, kui tema päritolu riik ei väljasta selliseid tõendeid), võib isik pöörduda ka enne

abiellumisavalduse esitamist kohtu poole vastava loa saamiseks. Selline tõlgendus on kooskõlas

ka abielu sõlmimiseks seaduses sätestatud tähtajaga ning kohtu loa kehtivusajaga. PKTS § 41

lg 1 järgi ei sõlmita abielu varem kui ühe kuu ja hiljem kui kuue kuu möödumisel päevast,

millal abiellujad on perekonnaseisuasutusele esitanud abiellumisavalduse. Kohtu luba kehtib

PKTS § 39 lg 5 II lause järgi kuus kuud. Seega saab isik pärast kohtu loa saamist avalduse

esitamise korral seaduses sätestatud aja piires abielu sõlmida, samas kui abiellumisavalduse

esitamise järel kohtule avalduse esitamise korral ei ole teada kohtumenetluse kestus ning abielu

sõlmimine seaduses sätestatud aja piires võib saada kohtumenetluse tõttu takistatud.

Lisaks märgib kolleegium, et maakohus jättis praegusel juhul arvestamata avaldaja väited selle

kohta, et perekonnaseisuasutus keeldus tema ja puudutatud isiku abiellumisavaldust vastu

võtmast enne abieluvõimetõendi esitamist või kohtu loa saamist. Sellises olukorras tuli

maakohtul hagita menetluses kehtivat uurimispõhimõtet järgides välja selgitada, kas ja millisel

põhjusel keeldus perekonnaseisuasutus abiellumisavaldust vastu võtmast ning kas selleks oli

seaduse järgi alust. Seda välja selgitamata võib tekkida olukord, kus kohus keeldub avaldust

menetlusse võtmast, kuid perekonnaseisuasutuse hinnangul on isikul vaja abielu sõlmimiseks

abieluvõimetõendit, mistõttu peab isik pöörduma uuesti avaldusega kohtu poole. See ei vasta

aga menetlusökonoomia põhimõttele ega taga isikutele mõistlikult kohtulikku kaitset.

13. Ülaltoodut arvestades keeldus maakohus ennatlikult avaldust menetlusse võtmast,

tuvastades ennatlikult avaldaja püsiva elukoha ning leides ekslikult, et kohus ei saa anda

avaldajale luba enne seda, kui avaldaja ei ole esitanud perekonnaseisuasutusele

abiellumisavaldust. Seetõttu tühistab kolleegium maakohtu määruse ja saadab asja maakohtule

avalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.

14. Arvestades seda, et ringkonnakohtu määrus ei ole asjas menetlust lõpetav määrus

TsMS § 173 lg 1 esimese lause mõttes, ei jaota ringkonnakohus asjas menetluskulusid.

Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 II lause järgi maakohus vastavalt asja

läbivaatamise tulemusele. Avaldajal on TsMS § 150 lg 1 p 5 ja lg 4 alusel õigus nõuda

määruskaebuselt tasutud riigilõivu (10 eurot) tagastamist.

15. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab asja maakohtule avalduse

menetlusse võtmise uueks otsustamiseks, ei saa määruse peale määruskaebust esitada

(vt RKTKm 05.04.2017 3-2-1-12-17, p 18).

(allkirjastatud digitaalselt)