2-19-20904/77 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.09.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-20904

Kohtuasi

M.A.G. Law Offices OÜ hagi X vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.11.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

45 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja M.A.G. Law Offices OÜ (registrikood 12739561),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXX), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Yulia Zaitseva ja vandeadvokaat

Aivar Raudsik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 11.11.2022 otsus muutmata.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-19-20904

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. M.A.G. Law Offices OÜ (hageja) esitas 30.12.2019 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu

võlgnevuse 27 205 euro, intressi 3209,05 euro ja viivise 14 585,95 euro nõudes. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, NESKA Group OÜ (kustutatud; põhivõlgnik) ja kostja

29.11.2016 lepingus laenulepingu ja käenduslepingu RBMN-11/16. Laenulepingu p 2.1.2.1

kohaselt sai põhivõlgnik 27.06.2016 Ylt laenu 11 500 eurot, p 2.1.2.2 kohaselt sai põhivõlgnik

12.07.2016 Business Office Management OÜ-lt laenu 2105 eurot ja p 2.1.2.3 kohaselt sai

põhivõlgnik hagejalt 14.07.2016 laenu 13 600 eurot. Laenulepingu p-s 2.1.3 kinnitas

põhipõhivõlgnik laenu kokku 27 205 euro saamist. Lepingu p 2.1.4 järgi loovutasid Y ja

Business Office Management OÜ oma nõuded põhipõhivõlgniku vastu hagejale.

Laenulepingu p 2.3.4 kohaselt oli laenu kasutamise eest intressiks 5% iga kuu ehk 60% aastas.

Lepingupooled on kokku leppinud lepingu p-s 2.1.5 saadud laenu tagastamise graafikus,

milliseks kuupäevaks tuli tasuda ka intress: 29.12.2016 – 7205 eurot ja intress 1297 eurot;

29.01.2017 – 7000 eurot ja intress 986,30 eurot; 28.02.2017 – 7000 eurot ja intress 620 eurot;

01.04.2017 – 6000 eurot ja intress 305,75 eurot. Põhivõlgnik ei ole oma lepingulisi kohustusi

pretensioonidest hoolimata hageja ees nõuetekohaselt täitnud ja on tasunud vaid osaliselt

intressi katteks 03.11.2016 2500 eurot. Põhivõlgnik on jätnud tagastamata laenu 27 205 eurot

ja intressid 3209,05 eurot. Vastavalt laenulepingu p 2.3.1 järgi juhul, kui laenusaaja ei maksa

võetud laenusummat laenuandjale tagasi lepingus märgitud tähtajaks, kohustub laenusaaja

tasuma laenuandjale viivist 0,3% tasumata laenusummalt iga selle tasumisega viivitatud

kalendripäeva eest. Viivis tasumata põhisummalt 27 205 eurot alates 02.04.2017 kuni

30.12.2019 moodustab kokku 81 859,84 eurot. Hageja vähendab viivise nõuet kuni 14 585,95

euroni arvestades käenduslepingu p-s 8.2 kokku lepitud rahalist piirangut.

Samas lepingus sõlmiti laenulepingu täitmise tagamiseks käendusleping. Käenduslepingu p 8.1

kohaselt kohustub kostja käendajana vastutama varaliselt laenuandja ees laenuandja ja

laenusaaja vahel 29.11.2016 sõlmitud laenulepinguga võetud kohustuste nõuetekohase täitmise

eest. Käenduslepingu p 8.2 kohaselt vastutab käendaja laenuandja ees lepingu eest täielikult,

kuid mitte suuremas ulatuses kui käenduslepingus sätestatud rahaline maksimumsumma 45 000

eurot. Käendaja vastutab põhivõlgniku poolt lepingu kohaselt tasumata summade, tasumata

viivise, intressi jms ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvide,

viivise ja põhivõlgniku poolt tekitatud kahju, samuti põhivõlgnikult võlgnevuse

sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, mh lepingu ülesütlemise või

taganemisega seotud kahjud/kulud. Hageja on teavitanud kostjat, et põhivõlgnik ei täida laenu

tagastamise kohustust. Kostja käendajana oma kohustust, tasuda põhipõhivõlgniku kohustused

käenduslepingus kokku lepitud summas 45 000 eurot, täitnud ei ole.

2-19-20904

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei ole allkirjastanud 29.11.2016 käenduslepingut. Lepingule on kostja digiallkirja

andnud kostja isa Q. Kostjal puudus mistahes kontroll äriühingu üle ja ei ole eluliselt usutav, et

ta tahtis olla õiguslikult seotud kohustustega äriühingus, mille tegevuse üle tal puudub kontroll.

Põhivõlgniku konto väljavõttest nähtuvalt andis Y, olles ise juhatuse liige 27.06.2016

põhivõlgnikule 11 500 eurot selgitusega „firma arendamiseks“. Eluliselt ei ole usutav, et

äriühingule antud rahasumma eest pidi andma käenduse teine juhatuse liige ehk kostja.

Makseselgitusest ei nähtu, et tegemist on laenuga. 12.07.2016 makseselgitusest tuleneb, et

Business Office Management OÜ on tasunud põhivõlgniku arve nr 1 summas 2105 eurot. Seega

ei ole tegemist laenu andmisega, vaid arve tasumisega. 14.07.2016 makseselgitusest tuleneb, et

hageja maksab põhivõlgnikule 13 600 eurot selgitusega „laenuleping“. 03.11.2016 saadab

põhivõlgnik 2500 eurot hagejale tagasi selgitusega „laenulepingu alusel“.

Nõude loovutamisest hagejale pidi põhivõlgnikku teavitama vana võlausaldaja ehk Y ja

Business Office Management OÜ. Seega ei ole nõude loovutamist toimunud. Hagi on esitatud

üksnes käendaja vastu, mis on vastuolus lepingu p-ga 9.1. Hageja ei ole tõendanud kostjale

võlanõude, sh viivisenõude esitamist pärast võla sissenõutavaks muutumist. Jättes viivisenõude

mõistliku aja jooksul esitamata, ei ole hageja toiminud heas usus. Kostja taotles viiviste

vähendamist nullini.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 11.11.2022 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks

põhivõlgnevuse 27 205 eurot, intressi 3209,05 eurot ja viivise 14585,95 eurot. Menetluskulud

jättis maakohus kostja kanda.

4. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on 29.11.2016 laenulepingu ja käenduslepinguga nr

RBMN-11/16 tõendatud, et hageja, põhivõlgnik ja kostja sõlmisid 29.11.2016 laenulepingu ja

käenduslepingu, mille p 2.1.2.1 kohaselt sai põhivõlgnik 27.06.2016 Ylt laenu 11 500 eurot, p

2.1.2.2 kohaselt sai põhivõlgnik 12.07.2016 Business Office Management OÜ-lt laenu 2105

eurot ja p 2.1.2.3 kohaselt sai põhivõlgnik hagejalt 14.07.2016 laenu 13 600 eurot.

Laenulepingu p-s 2.1.4 kinnitas põhivõlgnik laenu, kokku 27 205 euro saamist. Lepingu p-s

2.1.4 kinnitasid lepingupooled, et nad on teadlikud, et hageja on saanud kogu laenu

võlausaldajaks Y ja Business Office Management OÜ-ga sõlmitud nõude loovutamise

lepingute alusel. Lepinguga on tõendatud, et selle allkirjastasid hageja nimel S, põhivõlgniku

nimel Y ja käendajana kostja. Lepingus märgitud laenusummade ülekandmine põhivõlgnikule

on tõendatud konto väljavõttega, millelt nähtub, et põhivõlgnikule on tehtud ülekanded

27.06.2016 Ylt 11 500 eurot, 12.07.2016 Business Office Management OÜ-lt 2105 eurot,

14.07.2016 hagejalt 13 600 eurot, kokku 27 205 eurot. Y ja Business Office Management OÜ

nõuete loovutamine hagejale on tõendatud lisaks lepingus märgitud kinnitusele ka kohtule

esitatud 29.11.2016 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-

ga 2 on kooskõlas olukord, kus varasemate erinevatel alustel tehtud rahaülekannete kohta

sõlmitakse laenuleping ning reguleeritakse laenutingimusi ja tagasimakse tähtaega.

5. Lepingu p 2.3.4 kohaselt oli igakuine laenu intress 5% laenu kasutamise eest, seega 60%

aastas. Pooled leppisid kokku, et laenusaaja tasub ajavahemikul alates 29.11.2016 kuni

01.04.2017 laenuandjale igakuist intressi 5% lepingu p-s 2.1.5 märgitud kuupäevadeks.

2-19-20904

Lepingu p-de 2.2.3 ja 2.3.4 järgi maksab laenusaaja laenuandjale laenusumma ja intressi tagasi

sularahas või ülekandega.

6. Lepinguga on tõendatud, et pooled leppisid kokku lepingu p-s 2.1.5 laenu tagastamise

graafikus, mille järgi tuli laen tagastada osadena graafiku alusel 29.12.2016 7205 eurot

lisanduva intressiga 1297 eurot, 29.01.2017 7000 eurot lisanduva intressiga 986,30 eurot,

28.02.2017 7000 eurot lisanduva intressiga 620 eurot, 01.04.2017 6000 eurot lisanduva

intressiga 305,75 eurot ning selles, et hiljemalt 01.04.2017 tuleb laenusaajal tagastada

laenuandjale kokku 30 414,05 eurot. Järelikult on laenu- ja intressinõue muutunud

sissenõutavaks.

7. Põhivõlgnik on tasunud üksnes intressi katteks 03.11.2016 2500 eurot, mistõttu ta ei ole oma

lepingulisi kohustusi täinud nõuetekohaselt. Seda tõendab laenuleping, mille kohaselt on

laenusummaks 27 205 eurot ning 2500 euro makse pangakontol. Seega on tõendatud, et

põhivõlgnikul on täitmata laenulepingust tulenev põhivõla 27 205 euro ja intressi 3209,05 euro

tasumise kohustus. 17.12.2018 pretensiooniga on tõendatud, et hageja on pöördunud

põhivõlgniku poole ja palunud laenukohustuse täitmist hiljemalt 27.12.2018, märkides ühtlasi,

et ta on tähtajaks tasumise korral nõus loobuma intressi ja viivise nõudest. Kostja ei ole

tõendanud, et põhivõlgnik oleks oma kohustusi täitnud.

8. Laenulepingu p-s 2.3.1 on kokku lepitud, et juhul, kui laenusaaja ei maksa võetud

laenusummat laenuandjale tagasi lepingus märgitud tähtajaks, kohustub laenusaaja tasuma

laenuandjale viivist 0,3% tasumata laenusummalt iga selle tasumisega viivitatud kalendripäeva

eest. Viivis põhisummalt 27 205 eurot alates 02.04.2017 kuni 30.12.2019 kokku on 81 859,84

eurot.

9. Käenduslepingu p 8.1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga laenuandja ees

vastutama varaliselt laenuandja aja laenusaaja vahel 29.11.2016 sõlmitud laenulepinguga

võetud kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Lepingu p 8.2 järgi vastutab käendaja laenuandja

ees lepingu täitmise eest täielikult, kuid mitte suuremas ulatuse, kui käenduslepingus sätestatud

rahaline maksimumsumma. Käendaja vastutab põhivõlgniku poolt lepingu kohaselt tasumata

summade, tasumata viivise, intressi jms ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige

leppetrahvide, viivise ja põhivõlgniku poolt tekitatud kahju, samuti põhivõlgnikult võlgnevuse

sissenõudmisega seotu kulutuste ning kahju hüvitamise eest, mh lepingu ülesütlemise või

taganemisega seotud kahjud/kulud. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks

(piirmääraks) on 45 000 eurot. Vastavalt käenduslepingu p-le 9.1 juhul, kui põhivõlgnik ei täida

lepingust tulenevaid kohustusi, võib laenuandja nõuda lepingust tulenevate maksmata rahaliste

kohustuste täitmist omal äranägemisel kas laenusaajalt või käendajalt või mõlemalt ühiselt.

Käendaja on kohustatud täitma põhivõlgniku poolt laenuandja kasuks täitmata rahalised

kohustused viie kalendripäeva jooksul arvates laenuandja sellekohase kirjaliku teate

kättesaamisest. Hageja on väitnud, et pooled on pidanud läbirääkimisi 26.07.2018 laenu

tagastamise kohta, kuid hageja esindaja 26.07.2018 märkmiku väljavõte ei tõenda kohtumise

sisu.

10. Kostja vastuväited nõude loovutamise kohta on ümber lükatud laenu- ja käenduslepingu p-

s 2.1.4 kinnitusega, et nad on teadlikud, et hageja on saanud kogu laenu võlausaldajaks Y ja

Bussiness Office Management OÜ-ga sõlmitud nõude loovutamise lepingute alusel. Hageja

väidet, et kostja sai teada nõuete loovutamisest veel 10.04.2019 või alternatiivselt tsiviilasja nr

2-19-7425 08.08.2019 määruse kättesaamisel, tõendavad kostjale edastatud e-kiri ja teave

Google andmete arhiivist google.com ning kohtumäärus pankrotiavalduse menetlusse võtmise

2-19-20904

kohta. Käesolevaks ajaks on kostjale esitatud dokument nõude loovutamise kohta, mistõttu ei

saa põhivõlgnik keelduda uuele võlausaldajale nõude täitmisest.

11. Kostja vastuväited, mille kohaselt ei ole tema tegelenud põhivõlgniku majandustegevusega

ning

käendajana

andis

laenu-

ja

käenduslepingule

digitaalse

allkirja

kostja

identifitseerimisvahendeid kasutades tema isa Q, on tõendamata. Kohtule esitatud põhivõlgniku

äriregistrikaardi väljavõtte ja 10.06.2016 juhatuse liikmete omavaheliste, kostjaga ja Yga

sõlmitud lepingutega on tõendatud, et kostja oli käendajana 29.11.2016 laenu- ja

käenduslepingut allkirjastades registreeritud põhivõlgniku juhatuse liikmena (perioodidel

08.05.2015–02.12.2016 ja 02.12.2016–10.01.2017) ning tal olid 10.06.2016 juhatuse liikme

lepinguga ka äriühingu siseselt kõik põhivõlgniku juhatuse liikme õigused, erinevalt Yst, kelle

esindusõigust oli äriühingu siseselt piiratud ja mis seisnesid vaid põhivõlgnikule laenu andmise

ja selle kasutamise kontrolliga. Kostja isa Q 27.02.2017 digitaalselt allkirjastatud seletusega

Harju Maakohtule on tõendatud, et Q, kes on pankrotis, leppis kostjaga kokku selles, et kostja

on põhivõlgniku juhatuse liikmeks, et põhivõlgniku äri alustamiseks laenati raha Y käest ning

lepiti kokku selles, et Y valiti juhatuse liikmeks õigusega kontrollida kontot, kuhu laekusid

laenud ja et ettevõtet juhib kostja. Antud Q seletus ja 10.06.2016 juhatuse liikme lepingud on

kooskõlas põhivõlgniku 2015. aasta majandusaastaaruandega, mille õigsust on kinnitanud ja

allkirjastanud 30.05.2016 üksnes kostja. Q arvutist ja telefonist tehtud väljavõtetega ja sms-

kirjavahetusega on tõendatud, et Q osales aktiivselt põhivõlgniku majandustegevuses.

Osaühingu osa notariaalsete müügilepingutega on tõendatud, et kostja esindas põhivõlgnikku

tehingute tegemisel nii juhatuse liikmena kui ka osales tehingutes kaasomanikuna.

12. Kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt ei osalenud ta põhivõlgniku majandustegevuses,

kuid avas äriühingule pangakonto ja tegi isa palvel pangaülekandeid või maksis telefoni arveid,

käis notari juures tehinguid tegemas ja allkirjastas 2015. majandusaastaaruande isa palvel.

Seega on nii dokumentaalsete tõenditega kui ka kostja enda ütlustega tõendatud, et ta on

faktiliselt täitnud äriseadustikus ja tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud juhatuse liikme

kohustusi, mida saab pidada põhivõlgniku majandustegevusega tegelemiseks. Asjaolu, et kostja

isa tegeles aktiivselt põhivõlgniku majandustegevusega, ei välista kostja osalemist

põhivõlgniku majandustegevuses. Tunnistaja D ütlused selle kohta, et kostja ei tegelenud

põhivõlgniku majandustegevusega, on vastuolus esitatud dokumentaalsete tõenditega ega lükka

neid ümber. Kostja huvi põhivõlgniku majandustegevuse suhtes näitab ka asjaolu, et ta on

põhivõlgniku esindaja likvideerijana alates 20.01.2020.

13. Kostja vastuväiteid selle kohta, et tema ei allkirjastanud 29.11.2016 käenduslepingut, ei ole

tõendatud. 06.09.2021 menetlusdokumendi lisana 1 esitatud lepinguga on tõendatud, et lepingul

on kostja digitaalallkiri, see sisaldub digikonteineris koos lepingu failiga ning, et leping on

allkirjastatud 01.12.2016 kell 15:07:37 kostja telefoni mobiil-ID-d kasutades. Kostja vande all

antud ütlustest nähtuvalt ei ole isa palunud tal käenduslepingut allkirjastada. Tunnistajad D ja

W ise ei näinud, et Q oleks vaidlusaluse käenduslepingu kostja mobiiltelefoni kasutades

allkirjastanud või et ta oleks W allkirja käenduslepingul võltsinud. Ka tsiviilasjas 2-19-6368

tehtud ekspertiisiaktiga ei ole kindlaks tehtud, et Q võltsis W allkirja. Järelikult on W allkirja

võltsimine Q poolt oletuslik. Tunnistaja D ütlused Q poolt kostja mobiiltelefoni kasutamisega

käenduslepingu allkirjastamisest on ebausaldusväärsed, sest tunnistaja ei ole ise allkirjastamise

juures viibinud ega seda näinud, vaid vahendas ütlusi andes Q juttu. Kostja ei ole tõendanud

tunnistaja W ütluste ja ekspertiisiaktiga väidet, et Q käitumismustriks oli temale lähedaste

isikute allkirjade võltsimine, mis ilmnes pereliikmetele alles pärast Q surma.

14. Kostja ja tunnistaja D ütlused on vastuolus tunnistaja S ütlustega, millest nähtub, et leping

sõlmiti Tallinnas Köleri 8 kontoris ja enne lepingu allkirjastamist andis tunnistaja lepingu

2-19-20904

osapooltele tutvumiseks; et lepingu allkirjastasid kohapeal tunnistaja ise ja Y; et Q viibis samal

ajal tunnistaja õigusbüroos, kuid helistas kostjale, paludes lepingu kostjal elektrooniliselt

allkirjastada ning, et kostja oli lepinguga nõus ja allkirjastas mobiil-ID-iga lepingu. Tunnistaja

kinnitas, et Q, kes oli tunnistaja ja Yga samas ruumis, ei allkirjastanud kostja asemel kostja

telefoniga käenduslepingut.

15. Järelikult ei ole kostja vastuväited lepingus tema allkirja võltsituse kohta tõendatud ega

välista hagi rahuldamist ja kostjalt kui käendajalt võlgnevuse, mis on piiratud käenduslepingus

sätestatud maksimumsummaga, väljamõistmist. Kuivõrd hageja on viivisenõuet seoses

käenduslepingu maksimumsumma ulatuses esitamisega oluliselt vähendanud, et viivise

kohaldamine ja määr on kokkulepitud kostjaga laenu- ja käenduslepingus, mistõttu oli kostja

teadlik viivise kohaldamisest võlgnevuse tasumisega viivitamisel, viivisenõue on esitatud hagi

aegumise tähtaja jooksul, siis ei ole põhjendatud kostja taotlus viivise vähendamiseks.

Apellatsioonkaebus

16. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 11.11.2022 otsus

ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt saata asi uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

17. Kostja leiab, et maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta ning analüüsimata

olulised tõendid. Selliselt on maakohus tuvastatud asjaolude pinnalt teinud ekslikud järeldused

otsuse resolutiivosas.

18. Kostja esitas maakohtule tõendid selle kohta, et kostja pole

põhivõlgniku

majandustegevusega tegelenud. Kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt ei osalenud ta

põhivõlgniku majandustegevuses. Kostja oli põhivõlgniku fiktiivne juhatuse liige. Maakohus

ei ole andnud hinnangut kostja vande all antud ütlustele, et põhivõlgniku 2015. majandusaasta

aruande allkirjastas kostja isa palvel. Kostja vande all ütlustest nähtuvalt kostja ei tea millal,

kus ja kuidas võis käenduslepingu allkirjastamine toimuda ja kostja ema, alles peale isa surma,

ütles, et isa allkirjastas lepingu kostja identifitseerimisvahendeid kasutades. Kostja kinnitas

kohtule vande all, et tema ei oleks sellistel tingimustel käenduslepingut sõlminud, kostja oli

koduperenaine ja tegemist oli kostja jaoks suurte summadega. Seda asjaolu kinnitas ka

tunnistaja D. Maakohus ei ole andnud hinnangut 14.10.2016 põhivõlgniku ja OÜ

Transpordiagentuur vahel sõlmitud lepingule, mis tõendab, et kostja ei esindanud äriühingut ja

põhivõlgniku esindajaks oli Q. Kostja esitatud Q sms-kirjavahetusest hageja lepingulise

esindajaga nähtub mh Y juhatuse liikme lepingu ettevalmistamine ning selle saatmine Q

sekretärile, mitte kostjale. Kostja juhtis maakohtu tähelepanu asjaolule, et lepingu projekt

kandis kuupäeva 10.06.2016, kuid oli saadetud 23.12.2016. Maakohus sellele tõendile

hinnangut ei andud. Kostja on osalenud tehingute tegemisel nii põhivõlgniku juhatuse liikmena

kui ka tehingutes kaasosanikuna vaid formaalselt. Maakohus ei ole andnud hinnangut sellele,

et notarite poolt kohtule saadetud dokumentidega on tõendatud, et kostja ei ole tegelenud

tehingute broneerimisega notaris.

19. Ebaõige on maakohtu järeldus, et surnud isiku Q kirjaliku seletusega saab tõendada

pooltevahelist kokkulepet põhivõlgniku juhtimiseks. Q kirjalik seletus tõendab hoopis fakti, et

Q osales aktiivselt põhivõlgniku majandustegevuses. Seda kinnitas ka tunnistaja D. Kostja ei

nõustu, et põhivõlgniku likvideerijana saab tuvastada kostja huvi põhivõlgniku

majandustegevuse suhtes.

2-19-20904

20. Tunnistajate W ja D ütlustega on tõendatud, et Q käitumismustriks oli allkirjastada

lepinguid teiste isikute eest. Tunnistaja S ütluseid ei oleks maakohus tohtinud arvestada, sest

neile tuginedes ei saa kinnitada, kas kostja allkirjastas käenduslepingu ise või mitte, kuivõrd

tunnistaja ise kinnitas, et kostjat kohapeal lepingu allkirjastamisel kohal ei olnud.

21. Hageja väide, et 26.07.2018 pidasid pooled läbirääkimisi, ei vasta tõele. Hageja ei ole

toiminud heas usus, kui jättis kostjale viivisenõude mõistliku aja jooksul esitamata. Kostja jääb

oma taotluse juurde vähendada viivist nullini.

Vastustaja seisukoht

22. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

23. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

24. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati, täielikult, millest

tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust täies ulatuses (TsMS § 651 lg 1).

25. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele

teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes

erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea

kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

26. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta

neid uuesti. Kostja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses

antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid

on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on

kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Maakohus

on tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt

põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised

ja arusaadavad. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on

teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes.

27. Kolleegiumi arvates on maakohus põhjendatult järeldanud, et hageja ja kostja vahel on

sõlmitud kehtivalt 29.11.2016 kuupäeva kandev käendusleping, mille kostja on digitaalselt

allkirjastanud 01.12.2016 mobiil-ID-d kasutades. Kolleegium märgib, et kostja vande all antud

seletus selle kohta, et tema ei tea, kuidas tema digitaalne allkiri käenduslepingule on antud, ei

ole eluliselt usutav. E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse § 24 lg 1 kohaselt

loetakse digitaalallkirja e-allkirjaks, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

nr 910/2014 art 3 p-s 12 sätestatud kvalifitseeritud e-allkirja nõuetele. Määruse art 3 p 12 järgi

antakse kvalifitseeritud e-allkiri kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi abil ja see põhineb

e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaadil. Kvalifitseeritud sertifikaat annab garantii, et sertifikaadi

väljastamisel tuvastatakse füüsilise isiku identiteet ning kvalifitseeritud allkirja andmise vahend

on garantii selle kohta, et allkirja loomiseks kasutatavad andmed on allkirjastaja ainukontrolli

2-19-20904

all. Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema mobiil-ID ja PIN-koode kasutades, tuleb

eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on väljastatud mobiil-ID toimimiseks vajalikud

sertifikaadid ja PIN-koodid. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on mobiil-ID

kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud (RKTKo

16.12.2019, 2-16-124450, p 22). Kostja vande all antud seletus, et tema pole käenduslepingut

digitaalselt allkirjastanud, on ümber lükatud käenduslepingul oleva kostja digiallkirjaga. Kuna

käenduslepingul on kostja digitaalallkiri, siis ei ole põhjendatud arvata, et seda poleks kostja

andnud kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi abil, millega tuvastati kostja isik ning

andmete alusel, mis saavad olla vaid kostja kui allkirjastaja ainukontrolli all. Maakohus on

õigesti tuvastanud, et kostja pole esitanud tõendeid, et tema pole käenduslepingut

allkirjastanud.

28. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ole andnud kellelegi teisele temale kuuluvat allkirja

andmise vahendit ega allkirja loomiseks kasutatavaid andmeid, et nende abil käenduslepingut

allkirjastada. Maakohus on õigesti järeldanud, et kostja väited selle kohta, et käenduslepingu

digiallkirjastas kostja asemel tema isa Q, ei ole tõendatud. Kostja vande all antud seletus, et

kostja isa ei palunud kostjal käenduslepingut allkirjastada vaid seetõttu, et kostja poleks seda

isa palvel teinud ja seetõttu võis kostja isa võtta kostja mobiiltelefoni ja sellega lepingu

allkirjastada, on vaid kostja arvamus kostja isa käitumisest ning sellega ei saa lugeda tõendatuks

kostja väiteid, et lepingu on allkirjastanud Q. Samas nähtub tunnistaja S ütlustest vastupidiselt

kostja vande all antud seletusele, et Q palus kostjal käenduslepingu allkirjastada. Tunnistaja W

kahtlustest, et Q on korra tema allkirja võltsinud, sest ta arvas äratundvat Q käekirja, ei ole

võimalik tuvastada, et Q on kindlasti võltsinud W allkirja. Tunnistaja W kahtlustest tema

käsikirjalise allkirja võltsimise kohta ning tunnistaja D ütlustest, et tema teab, et Q võltsis W

käsikirjalise allkirja, ei piisa järeldamaks, et Q on kostja eest digiallkirjastanud käesolevas

tsiviilasjas vaidlusaluse käenduslepingu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vaid tunnistajana

üle kuulatud kostja ema D ütlustele tuginedes, mis on vastuolus tunnistaja S ütlustega, ei ole

tõsikindlalt võimalik tuvastada, et käenduslepingu digiallkirjastas Q. Tunnistaja D ei ole ise

näinud, et Q on käenduslepingu digiallkirjastanud, s.o ta ei ole näinud, et Q oleks kasutanud

kostja mobiiltelefoni, sisestanud sinna kostjale antud sertifikaatide väljastamisel antud

vajalikud andmed kostja identiteedi tuvastamiseks ning andmed kostja allkirja loomiseks.

Tunnistaja S ütluste kohaselt palus Q telefoni teel kostjal käenduslepingu elektrooniliselt

allkirjastada, mida kostja mobiil-ID-d kasutades tegi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et

tunnistaja D ütlused on vastuolus tunnistaja S ütlustega, mille kohaselt Q ise käenduslepingut

mobiili kasutades ei digiallkirjastanud, vaid palus telefoni teel teha seda kostjal. Maakohus ei

ole tunnistaja S ütlustele tuginedes tuvastanud, et kostja andis digiallkirja käenduslepingule

mobiil-ID-d kasutades, vaid maakohus tuvastas S ütlustele tuginedes, et Q seda ei teinud.

29. Kostja väited ja vande all antud seletus selle kohta, et tema põhivõlgniku

majandustegevusega ei tegelenud, sellega tegeles kostja isa, mistõttu tal puudus igasugune

majanduslik huvi käenduslepingu allkirjastamiseks, on vastuolus käenduslepingus kostja

kirjalikult antud tahteavaldusega hagejale olla käenduslepinguga seotud. Pooled ei vaielnud

maakohtus selle üle, et 14.10.2016 põhivõlgniku ja OÜ Transpordiagentuuri vahelises lepingus

oli põhivõlgniku esindajaks volikirja alusel Q. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et tsiviilasja

toimikust puuduvad tõendid, et põhivõlgniku majandustegevuses kostja ei osalenud. Olukorras,

kus põhivõlgniku majandustegevusega tegeles aktiivselt Q, kes võis ka olla põhivõlgniku

tegelikuks juhiks, ei välista kostja osalemist põhivõlgniku majandustegevuses, mis tulenevad

kostja õigustest ning vastutusest põhivõlgniku juhatuse liikmena. Maakohus on tuvastanud ja

pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli põhivõlgniku juhatuse liikmeks. Seetõttu pole põhjust

arvata, et kostjat ei saanud pidada isikuks, kel on juhatuse liikmena õigused ja kohustused

põhivõlgniku suhtes. Kolleegium nõustub maakohtuga, et põhivõlgniku 2015. aasta

2-19-20904

majandusaastaaruande kinnitamine ja allkirjastamine kostja poolt ning osaühingu osa

notariaalsete müügilepingutega on tõendatud, et kostja esindas põhivõlgnikku nii

majandusaastaaruande kinnitamisel kui tehingute tegemisel. Asjaolust, et kostja ei tegelenud

notariaegade broneerimisega tehingute tegemiseks, ei muuda maakohtu järeldust, et kostja on

esindanud põhivõlgnikku tehingute tegemisel, ebaõigeks. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja

on põhivõlgnikku notariaalsete tehingute tegemisel esindanud. Kostja väitest, et ta tegi seda

vaid oma isa Q palvel, ei ole võimalik välistada kostja enda tahet tegutseda põhivõlgniku

juhatuse liikmena, sest vaidlust ei ole selle üle, et kostja on andnud nõusoleku olla põhivõlgniku

juhatuse liikmeks. Samuti ei saa nõustuda kostjaga, et tema määramine põhivõlgniku

likvideerijaks võis toimuda ilma igasuguse kostja huvita põhivõlgniku majandustegevuse

suhtes. Kostja väidetel, et peale 2015. aasta majandusaasta aruande kinnitamist pole tema ühtegi

põhivõlgniku majandusaasta aruannet kinnitanud, ei ole asja lahendamisel tähtsust, sest pooled

ei vaielnud selle üle, et 2017. aastast kostja enam põhivõlgniku juhatuse liikmeks ei olnud.

30. Asjaoludest, et Qlt küsiti kostja aadressi juhatuse liikme lepingu ettevalmistamiseks ning

teise juhatuse liikme Yga 10.06.2016 sõlmitud juhatuse liikme leping saadetud Q sekretärile

23.12.2016, ei ole samuti võimalik järeldada, et kostja ei olnud põhivõlgniku juhatuse liikmeks.

Maakohus on põhjendatult järeldanud, et Q 27.02.2017 kirjalike seletustega, kui dokumentaalse

tõendiga on tõendatud, et tema leppis kostjaga kokku, et põhivõlgniku juhatuse liikmeks saab

kostja ja tema hakkab ettevõtet juhtima. Kuna kostja oli ka äriregistrisse kantud põhivõlgniku

juhatuse liikmena, siis ei saa kolleegium nõustuda kostja seisukohaga, et kokkulepet kostja

juhatuse liikmeks olemiseks Q 27.02.2017 seletusest ei ole kuidagi võimalik järeldada. Kuna

kostja on 29.11.2019 käenduslepingu allkirjastanud 01.12.2016, millega on avaldanud hagejale

tahet olla lepinguga seotud, siis ei ole oluline tuvastada, mis põhjusel kostja kohtumenetluses

on käenduslepingu sõlmimist põhjendatuks pidanud. Kolleegium märgib, et kostja oli

põhivõlgniku juhatuse liikmeks ning hoolimata asjaolust, kas põhivõlgniku tegevuses osales

rohkem kostja või tema isa, on äriühingute laenulepingute sõlmimisel tavapärane, et käenduse

annab juhatuse liige.

31. Käenduslepingu täitmise nõude seisukohalt ei oma iseenesest aga tähendust, kas kostja oli

lepingu sõlmimise ajal vaid fiktiivne juhatuse liige või siiski mitte (vt RKTKo 20.06.2018, 2-

17-1601, p 30). Nii ühel kui teisel juhul on käenduslepingu näol tegemist VÕS § 143 lg 1 mõttes

tarbijakäenduslepinguga, kuna kostja käendajana on füüsiline isik. Puudub vaidlus, et lepingus

oli kokku lepitud käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma, mistõttu VÕS § 143 lg 2 alusel

ei ole käendusleping tühine.

32. Maakohus on õigesti tuvastanud, et vaidlusalune käendusleping on kehtiv, mistõttu tuleneb

käenduslepingust kostjale kohustus vastutada põhipõhivõlgniku täitmata rahaliste kohustuste

eest.

33. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega.

VÕS § 6 lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja põhivõlgnik teineteise suhtes käituma hea usu

põhimõttest lähtuvalt. Kolleegium leiab, et oma nõude maksmapanekut ei saa lugeda hea usu

põhimõttega vastuolus olevaks, et see jätta seetõttu rahuldamata. Praegusel juhul on

põhipõhivõlgnik äriühing, mistõttu tuleb ka seda, kas viivisemäär oli põhivõlgnikku

ebamõistlikult kahjustav, hinnata laenulepingu, mitte aga käenduslepingu kontekstis. Kostja kui

käendaja vastutab põhipõhivõlgniku kohustuse eest sellises ulatuses, nagu see kehtib

võlausaldaja ja põhipõhivõlgniku vahelises suhtes, ja juhul, kui põhipõhivõlgniku jaoks

lepingus sätestatud viivisemäär ei ole teda ebamõistlikult kahjustav, ei saa see eraldi võetuna

olla ebamõistlikult kahjustav ka käendaja suhtes. Kohtupraktikas ei loeta ebamõistlikult suureks

viivise nõuet, mis on piiratud kuni põhivõla suuruseni. Hageja on viivise nõude piiranud

2-19-20904

14 585,95 euroni, mis on põhivõlast tunduvalt väiksem summa. Kostja ei ole esile toonud

selliseid asjaolusid, mis annaksid alust viivist VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 alusel

vähendada.

Menetluskulude jaotus

34. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks.

35. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad ringkonnakohtu menetluses kantud

kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

36. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus. Kostja vastuväited selle kohta, et hageja on maakohtus

hilinenult esitanud menetluskulude nimekirja ja kas seetõttu on hageja menetluskulusid

põhjendatud arvesse võtta, hindab maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel.

37. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)