2-23-8811/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht 18.09.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-8811

Kohtuasi

Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

kaudu)

avaldus

X

suhtes

tahtest

olenematu

psühhiaatrilise

ravi

kohaldamise

pikendamiseks

kolmeks kuuks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.07.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja:

Tallinna

linn

(Tallinna

Sotsiaal-

ja

Tervishoiuameti kaudu)

Puudutatud isik: X (isikukood xxxxxxxxxx viibimiskoht

SA

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliinik,

Paldiski mnt 52, Tallinn 10614), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta puudutatud isiku määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 26.07.2023 määrus muutmata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib

2-23-8811

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) (avaldaja) esitas 20.07.2023

Harju Maakohtule avalduse X (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi

kohaldamise pikendamiseks 3 kuuks.

2. Avalduse kohaselt on Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-23-8811 rakendanud esialgset

õiguskaitset ning kohaldanud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut vältimatut

psühhiaatrilist ravi kuni 28.07.2023. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik on

18.07.2023 esitanud avaldajale taotluse, millest nähtuvalt esineb vajadus tahtest olenematu ravi

jätkamiseks orienteeruvalt kuni 3 kuuks.

3. Psühhiaatrite OD ja PT arvamuse järgi viibib puudutatud isik SA Põhja- Eesti

Regionaalhaigla (SA PERH) psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 19. korda. Varasemast

on teada, et isik haigestus psüühiliselt 1977. aastal, diagnoosiks skisofreenia (F20), mis 2010.

aastal muudeti maniakaalseks skisoafektiivseks häireks (F25.0). Kuni 2019. aastani oli isik

haiglaravi vahel regulaarsel ambulatoorsel jälgimisel ja püsis küllaltki stabiilses psüühilises

seisundis, kuid viimase aasta jooksul on vajanud haiglaravil kolmel korral.

3.1. Viimati viibis isik statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil 12.04.-22.05.2023. 12.04.2023

pärastlõunal teavitati häirekeskust puudutatud isikust, kes suunas aknast relva laste poole ja

ähvardas neid maha lasta. Kiirabi saabudes istus isik politseiautos käed selja taga raudus. Isik

oli hoiakult agressiivne, kõneles valjuhäälselt monoloogina, sõimles, karjus ja ropendas,

küsimustele vastuseid ei andnud, keskendus ebaolulistele detailidele. SA PERH

psühhiaatriakliiniku valvetoas kõneles isik valjuhäälselt, sõimas vihaselt politseid ning

süüdistas politseid piinamises. Patsiendi mõttekäik oli segane ja ta andis vastukäivaid ütlusi

juhtunu kohta. Valvearst hospitaliseeris isiku psühhoosi ägenemise tõttu tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega. Haiglaravi foonil (püsiv kontrollitud raviskeemi

jälgimine ja struktureeritud päevakava, juhendamine ja suunamine) isiku seisund stabiliseerus,

tema käitumine on rahulik, kuid haigustaju isikul ei kujunenud. Raviarsti hinnangul vajaks isik

edaspidi suunamist ja toetamist. Isikule määrati toetusravi, sh depoosüst polikliinikus ja

ambulatoorne psühhiaatri vastuvõtt, kuid depoosüstile isik ei ilmunud.

3.2. Käesolevalt toodi isik psühhiaatriakliiniku valvetuppa kodust kiirabi ja politsei saatel.

17.06.2023 hilisõhtul oli isik kodus söögitegemise ajal magama läinud, köögis tekkis põleng ja

naabrid kutsusid päästeameti tuld kustutama. Päästeameti saabumisel oli tuba suitsu täis ja kodu

ohtlikult segamini. Isik ise ei olnud põlengus viga saanud, ühtegi kaebust tal ei olnud. Kiirabiga

suheldes oli isik hoiakult agressiivne, karjus ja vehkis kätega ning enda teo tagajärgi ei

mõistnud. Isiku transportimisel haiglasse oli vaja politsei abi. Valvetoas oli isik ärritunud,

rahutu ja rääkis korduvalt kõvahäälselt. Isiku mõttekäik oli katkendlik. Toimunu kohta sisulisi

selgitusi ei olnud isik võimeline andma. Isik süüdistas naabreid, kes reageerisid tema sõnul üle.

Haiguse ägenemisest tuleneva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu hospitaliseeriti

puudutatud isik valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 18.06.2023 kell

01.00 ning tahtest olenematut ravi pikendati Harju Maakohtu määrusega kuni 40 päevaks

(tsiviilasja nr 2-23-8811).

2-23-8811

3.3. Ravi foonil oli puudutatud isik jätkuvalt maniakaalses seisus – ta oli kõrgenenud meeleolus

ja tõusnud tahteaktiivsusega. Vestluste käigus oli isik afektlabiilne – kord nuttis, kord naeris.

Kõne oli isikul laialivalguv, kohati täiesti seosetu. Küsimusele, kuidas on isik ravimeid kodus

tarvitanud, avaldab ta, et võttis ravimeid korraga kahe skeemi järgi – dr. T antud skeemi järgi

ja Dr. P skeemi järgi – isiku sõnul saavad nii rohud kiiremini otsa.

3.4. Ravi foonil kontrollitud keskkonnas on isiku psüühiline seisund olnud positiivse

dünaamikaga, siiski haiguskriitikat ei ole isikul tekkinud, haiglaravi käigus on isik jätkuvalt

olnud valjuhäälne, kohati distantsitundetu, segades ja häirides kaaspatsiente. Korduvalt osutus

vajalikuks toetusravi annuste tõstmine.

3.5. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – maniakaalne skisoafektiivne häire. Antud

häire ägenemine ei ole käesolevaks ajaks lõplikult taandunud ning isikul puudub täielikult

haiguskriitika. Isikul puudub ka kriitika oma varasema teistele ja endale ohtliku käitumise

suhtes. Ravimeid võttis isik kodus oma äranägemise järgi, mis ei taga tema psüühilise seisundi

paranemist, vaid võib hoopis tema tervist kahjustada. Pärast eelmist 40-päevast ravikuuri oli

isik kodusel ravil vaid ühe kuu ning pärast seda hospitaliseeriti ta uuesti tahtest olenematult

haiglaravile, seega 40-päevane ravikuur osutus ebapiisavaks. Arvestades isiku haigusseisundit,

vajab ta tahtest olenematut vältimatut haiglaravi veel orienteeruvalt kuni kolmeks kuuks.

Puudutatud isikute seisukohad

4. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja avaldas oma seisukohas, et kuulas

puudutatud isik ära tema viibimiskohas. Puudutatud isik selgitas, et sai haiglast koju ja keetis

vett ning tahtis teha hernesuppi ning jäi magama. Isik arvab, et kodus on tal parem, ta ei

soovinud haiglasse jääda. Ravimeid enese sõnul võtab ning samuti usaldab arste. Puudutatud

isik ise ei eitanud enesel vaimuhaiguse olemasolu. Riigi õigusabi korras esindaja leidis, et

puudutatud isiku haiglasse paigutamisel ei olnud tegemist pelgalt hüpoteetilise ohtlikkusega,

vaid see on ka realiseerunud. Isik põhjustas tulekahju, millega seadis reaalselt ohtu nii enese

kui teiste inimeste elu ja tervise. Varasem käitumise dünaamika viitab sellele, et pärast

statsionaarse ravi lõppu võib isikul tekkida tagasilangus. Seeläbi võib teha järelduse, et ilma

tahtest olenematu ravi kohaldamiseta on piisavalt reaalne, et võib taas tekkida tagasilangus.

Ärakuulamisel andis siiski puudutatud isik rahulikult selgitusi ja oli ka enese suhtes kriitiline

seoses põhjustatud tulekahjuga. Riigi õigusabi korras esindaja leiab, et käesoleval juhul ei

pruugi puudutatud isik vajada enam kinnises asutuses viibimist, kuid vajab kontrolli ravimite

tarbimise üle. Kohtul on võimalik kohaldada TsMS § 540 lg 1 ja panna puudutatud isikule

kohustus ambulatoorse ravi korras regulaarselt külastada psühhiaatrit ja/või muud arsti ning

järgida kehtestatud raviskeemi. Tallinna Linnavalitsusel on võimalik kaaluda ka puudutatud

isiku elukeskkonna vahetust ja tema paigutamist elama hoolekandeasutusse. Eeltoodust

tulenevalt palus riigi õigusabi korras määratud esindaja kohaldada puudutatud isiku suhtes

tahtest olenematut ravi 90 päevaks alates 18.06.2023 kell 01.00 ning peatada kuni tahtest

olenematu ravi tähtaja lõpuni puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamine, määrates talle

kohustuseks: 1) ambulatoorse ravi korras regulaarselt külastada psühhiaatrit ja/või muud arsti

vähemalt ühel korral 10 päeva jooksul; 2) võtta vajadusel teda raviva psühhiaatri määratavaid

ravimeid ja pidada kinni kehtestatavast raviskeemist.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohtu 26.07.2023 määrusega avaldus rahuldati, paigutati puudutatud isik tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks kuni

26.10.2023 ning kohaldati puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal

2-23-8811

tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.

Maakohus määras, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 26.10.2023

või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses

kinnisesse asutusse paigutamise eelduste ära langemisega. Maakohus jättis menetluskulud riigi

kanda.

6. Maakohus viitas psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 2 ja

TsMS § 533 lg 1 p-le 1.

7. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt määras kohus 20.07.2023 ekspertiisi selgitamaks

välja, kas isik vajab tahtevastase ravi pikendamist kolme kuu võrra. Psühhiaater JE teostas

21.07.2023 ekspertiisi, mille kohaselt on isik teadvusel, ülemeelik, haiguskriitika varasemate

hospitaliseerimisete ja käesoleva haiglaravile paigutamise suhtes puudub. Endale ohtlikku

käitumist, haiguse olemust, ravirežiimi tagamise vajadust ega varasemaid tahtest olenematu

ravi vajadusi isik ei adu. Laste ja politseinike relvaga (relvasarnase esemega) ähvardamisi isik

ei adu. Isik on desorienteeritud, hüpomaniakaalne, haiguskriitikata ja ravisättumus puudub.

Ekspert on diagnoosiks määranud maniakaalse skisoafektiivse häire (F25.0), mis piirab isiku

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Isik ei saa kestvalt oma tegude tähendusest

aru ega oska neid adekvaatselt juhtida. Arvestades isiku psüühilist seisundit, püsib prognoos

ohtlikkuse kohta. Käesolevalt ei ole võimalik isiku suhtes kohaldada peale haiglaravi muud

psühhiaatrilist abi. Ekspert on seisukohal, et puudutatud isik vajab tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi kohaldamist kuni kolme kuu vältel.

8. Avaldus puudutatud isiku korduvaks psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks on põhjendatud ja

kuulub rahuldamisele, kuivõrd puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Kuivõrd puudutatud isiku käitumine on

olnud agressiivne, ta on tekitanud köögis tulekahju mõistmata enda teo tagajärgi ja tal puudub

haiguskriitika, võib ta ohustada nii enda kui ka teiste elu, tervist ja julgeolekut ning tema suhtes

ei ole võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale tahtest olenematu ravi

psühhiaatriakliinikus. Ekspertiisiaktist nähtub, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja

ravisättumus ning ta plaanib võtta ravimeid topelt, et saada need rutem võetud, mistõttu on

ebatõenäoline, et puudutatud isik jätkaks ravi vastavalt raviplaanile haiglast välja saamisel.

Seetõttu on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole muu psühhiaatriline abi, sh ambulatoorne

ravi küllaldane. Eeltoodust tulenevalt tuleb puudutatud isik paigutada tema tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kuni kolmeks kuuks.

9. Kohus kuulas puudutatud isiku ära psühhiaatriahaiglas esialgse õiguskaitse rakendamisel.

Lisaks on kohus küsinud seisukohta avalduse osas puudutatud isiku riigi õigusabi korras

määratud esindajalt. Muude isikute ärakuulamist ei pea kohus vajalikuks, sest arvestades

puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute

ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.

Määruskaebus

10. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse täies

ulatuses või peatada kinnisesse asutusse paigutamine TsMS § 540 lg 1 alusel.

11. Puudutatud isiku suhtes toimub eestkoste seadmise menetlus (tsiviilasi nr 2-23-5254).

Puudutatud isiku ohtlikkust on võimalik vähendada, kui muuta tema elukeskkonda.

Hooldekodusse elama paigutamine oleks tõhus alternatiiv kinnises asutuses viibimisele.

Puudutatud isik vajab kontrolli ravimite võtmise üle. Kohtul on võimalik kohaldada

2-23-8811

TsMS § 540 lg-t 1 ja panna puudutatud isikule kohustus ambulatoorse ravi korras regulaarselt

külastada psühhiaatrit ja/või muud arsti ning järgida kehtestatud raviskeemi.

12. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tähtaeg peab jääma ka põhimenetluses kohaldatava

tähtaja hulka. Seeläbi ei ole seaduslik puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamine kuni

26.10.2023. Kolmekuulist tähtaega tulnuks hakata lugema alates isiku 18.06.2023 kell 01.00

psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

13. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Puudub alus TsMS § 540 lg 1

kohaldamiseks, kuna puudutatud isik on ohtlik nii endale kui ka teistele. Käesoleval juhul tuleb

ennetada uute samalaadsete olukordade tekkimist ja toetada puudutatud isiku tervisliku seisundi

parenemist, millele käesoleval hetkel aitab kaasa vaid statsionaarne sundravi. Viimast kinnitab

ka asjaolu, et peale eelmist 40-päevast ravikuuri oli isik kodusel ravil vaid ühe kuu ning pärast

seda hospitaliseeriti ta uuesti tahtest olenematule haiglaravile. Eestkostja määramine ei too

automaatselt kaasa elukeskkonna vahetust. Eestkoste seadmise aluste esinemine või eestkostja

olemasolu ei ole seotud tahtest olenematu ravi rakendamise eeldustega.

14. SA PERH psühhiaatriakliiniku hinnangul on käesoleval juhul täidetud kõik tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused vastavalt PsAS §11 lg-

le 1. Kuni 2019. aastani manustati isikule raviks pika toimeajaga psühhoosivastast ravimit

süstituna, mistõttu püsiva toetusravi foonil püsis tema psüühiline seisund stabiilsena. Järgnevalt

on isik keeldunud pika toimeajaga ravi manustamisest ning tema seisund on süvenevalt

halvenenud ravikoostöö puudumise tõttu. Haiglaravile toimetatakse isik reeglina psüühikahäire

ägenemisperioodil, kus tema käitumine on meeleolutõusust ja lisandunud luulumõtetest

lähtuvalt lärmakas, rahutu ja agressiivne ümbritsevate suhtes (majaelanike ähvardamine

tapmisega, esemete allaloopimine rõdult; laste ähvardamine relvaga; rõdul tõrvikutega

vehkimine, tulekahju tekitamine korteris; ähvardused lõhkeainega õhkamiseks; maja

elektrivarustuse katkestamine jms). Isik on toimetatud haiglaravile tema vastupanu tõttu

kiirabiga ja politsei kaasabil ning ravi on jätkatud isiku jätkuva vastupanu tõttu tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi korras. Kestvate ravikuuride tulemusena isiku meeleolu

stabiliseerub, luulumõtete aktuaalsus väheneb ja käitumine korrastub, kuid tugevalt kontrollitud

ravikeskkonna puudumisel katkestab isik koheselt toetusravi ja isikul esinev skisoafektiivne

häire ägeneb. 2023. aasta vältel on isik sarnastel asjaoludel vajanud neljal korral haiglaravil,

käesolevalt alates 18.06.2023. Haiglaravi järgselt on haigus ägenenud toetusravi katkestamise

tõttu ja isik on vajanud korduvaid ravikuure vähem kui ühe kuu pikkuse vahega. Haiguspildis

on ägenemiste korral meeleolutõus seosetu mõttekäigu ja absurdsete luulumõtetega, aktiivsuse

tõus psühhomotoorse rahutuse, impulsiivse ja ründava käitumisega ümbritseva suhtes.

Käesolevalt on isik vaatamata seni manustatud psühhoosivastasele, meeleolu stabiliseerivale ja

rahustavale ravile veel kõrgenenud meeleolus, absurdsete mõtete ja plaanidega, valjuhäälne,

emotsionaalselt pidurdamatu, kõigesse sekkuv, haiguskriitikata ning keeldub jätkuvalt

igasugusest ravist ja abist, mistõttu on vajalik tema ohutu toimetuleku tagamiseks jätkata

psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ning rahustava ravi manustamist tugevalt kontrollitud

ravikeskkonnas tema psüühilise seisundi ja ravikoostöö paranemise ja ohtlikkuse ära

langemiseni.

15. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-23-8811

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

16. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-

ga 659 jätta rahuldamata ning vaidlustatud määrus muutmata.

17. Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohus asus põhjendatult seisukohale, et puudutatud

isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks kolmeks kuuks, sh vajadusel tahtevastaselt ravimite manustamiseks.

18. Kohus menetleb TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahteta

või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi

kohaldamist isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Kui tegemist on isiku

paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata

psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida,

2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

19. Asja materjalidest nähtuvalt viibib puudutatud isik SA Põhja-Eest Regionaalhaigla

psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 19. korda. Puudutatud isik haigestus psüühiliselt

1977. aastal, mil tal diagnoositi skisofreenia (F20), mis 2010. aastal muudeti maniakaalseks

skisoafektiivseks häireks (F25.0). Käesolevalt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus

alates 18.06.2023 ning psühhiaatrite OD ja PT arvamusest nähtuvalt ning käesoleva tsiviilasja

raames läbi viidud kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti (ekspert JE) kohaselt esineb puudutatud

isikul raske psüühikahäire – maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0), mis piirab tema võimet

oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Raske psüühikahäire tõttu ei suuda isik adekvaatselt

hinnata oma tervislikku seisundit, tegevuse tagajärgi ega ravivajadust. Seega on täidetud PsAS

§ 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus.

20. Ringkonnakohus märgib, et isiku tegelik ohtlikkus tuleb alati konkreetselt tuvastada.

Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite

kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena,

vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku

mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse

kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda. Isiku

ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist

kahjustada. Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et

isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-

16-10435/138, p 18; RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662/92, p 14; RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-

155-13, p 39.2). Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkus väljendub eelkõige füüsilises ohus

tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile.

21. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul väljendub isiku ohtlikkus eelkõige füüsilises

ohus teda ümbritsevate inimeste elule ja tervisele, sest puudutatud isik on teda ümbritsevate

inimeste suhtes olnud agressiivne ja ähvardav (m.h on puudutatud isik ähvardanud lapsi ja

politseid relva ja relvataolise esemega). Nimelt teavitati 12.04.2023 häirekeskust sellest, et

puudutatud isik suunas aknast relva laste poole ja ähvardas neid maha lasta. Kiirabi saabumisel

2-23-8811

oli puudutatud isik agressiivne, sõimles ning karjus. 17.06.2023 jäi puudutatud isik kodus

söögitegemise ajal magama, köögis tekkis põleng ning naabrid kutsusid päästeameti tuld

kustutama. Kiirabi saabumisel oli puudutatud isik taas agressiivne ja karjus ning tema

transportimisel haiglasse oli vaja politsei abi, lisaks ähvardas puudutatud isik politseinikke

relvataolise esemega. Eelnevatel asjaoludel on ringkonnakohtu hinnangul isiku ohtlikkus teiste

elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline ning täidetud on

PsAS § 11 lg 1 p- s 2 sätestatud kriteerium.

22. Asja

materjalidest

nähtub,

et

puudutatud

isik

on

mitmel

korral

viibinud

psühhiaatriakliinikus ravil. Kuni 2019. aastani oli puudutatud isik haiglaravi vahel regulaarsel

ambulatoorsel jälgimisel ja püsis stabiilses psüühilises seisundis, kuid 2023. aasta jooksul on

isik vajanud haiglaravil neljal korral. Puudutatud isik viibis statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil

12.04. – 22.05.2023, pärast mida määrati talle toetusravi, sh depoosüst polikliinikus ja

ambulatoorne psühhiaatri vastuvõtt, kuid depoosüstile puudutatud isik ei ilmunud. 18.06.2023

hospitaliseerimisel väitis puudutatud isik, et ta on kodus määratud toetusravi tarvitanud, kuid

kiirabikaardi andmetel olid isiku kodus enamus väljaostetud ravimeid suletud pakkides.

Puudutatud isik on ise avaldanud, et ta tarvitas kodus ravimeid kahe raviarsti antud skeemide

alusel, et ravimid saaksid kiiremini otsa. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti (ekspert Jüri Ennet)

järgi ei adu puudutatud isik haiguse olemust, ravirežiimi tagamise vajadust ega varasema tahtest

olenematu ravi vajadust. Puudutatud isik on eksperdile avaldanud, et tema ravi ei vaja.

Ekspertiisiakti kohaselt ravita jätmisel või ravi katkemisel puudutatud isiku maniakaalne

skisoafektiivne psühhoos ägeneb ning suureneb oht puudutatud isiku ja teda ümbritsevate

isikute julgeolekule ja tervisele. Arvestades, et puudutatud isik on korduvalt viibinud

psühhiaatriakliinikus ravil, isik ei ole korrektselt järginud talle antud ravisoovitusi, isik tarvitab

enda väidete järgi kodus ravimeid enda äranägemise järgi (segiläbi kahe raviarsti skeemi järgi),

isik ei saa aru ravivajadusest, isikul puudub haiguskriitika ning ravita jäämisel esineb oht

puudutatud isikut ümbritsevate isikute elule ja tervisele, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul

muu psühhiaatriline abi küllaldane ega võimalik ning täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3

sätestatud eeldus.

23. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hooldekodusse elama

paigutamine ei ole käesoleval juhul tõhus alternatiiv kinnisesse asutusse paigutamisele, kuivõrd

puudutatud isiku ohtlikkust ei ole võimalik ennetada muul viisil, kui tema kinnisesse asutusse

paigutamise teel. Vastuses määruskaebusele märgib SA PERH psühhiaatriakliinik, et

käesolevalt on puudutatud isik vaatamata seni manustatud psühhoosivastasele, meeleolu

stabiliseerivale ja rahustavale ravile veel kõrgenenud meeleolus, absurdsete mõtete ja

plaanidega, valjuhäälne, emotsionaalselt pidurdamatu, kõigesse sekkuv, haiguskriitikata ning

keeldub jätkuvalt igasugusest ravist ja abist, mistõttu on vajalik tema ohutu toimetuleku

tagamiseks jätkata psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ning rahustava ravi manustamist

tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas tema psüühilise seisundi ja ravikoostöö paranemise ja

ohtlikkuse ära langemiseni. Ringkonnakohus märgib ka, et sotsiaalhoolekande seadusest (SHS)

ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast psühhiaatrilist

ravi (RKTKm 24.04.2019, 2-18-5670, p-d 18-18.4), vaid erihoolekandeasutuse režiim

lihtsustab puudutatud isiku igapäevast elukorraldust ja asutuses saab jälgida, et puudutatud

isik võtaks ravimeid vastavalt raviplaanile (SHS § 100 lg 2 p 4). Käesoleval juhul nähtub asja

materjalidest, et puudutatud isik ei saa aru ravivajadusest ning tal puudub haiguskriitika. Lisaks

on SA PERH psühhiaatriakliinik avaldanud, et isik keeldub jätkuvalt igasugusest ravist ja abist.

24. Puudutatud isik on määruskaebuses esitanud taotluse peatada kinnisesse asutusse

paigutamine TsMS § 540 lg 1 alusel. TsMS § 540 lg 1 järgi võib isiku kinnisesse asutusse

paigutamise määrusega kuni üheks aastaks isiku enda või tema eestkostja või tema

2-23-8811

elukohajärgse valla- või linnavalitsuse taotlusel või omal algatusel peatada. Peatamisega võib

siduda tingimusi ja kohustusi. Riigikohus on selgitanud, et sellised tingimused ja kohustused

peaksid distsiplineerima isikut oma raviga tegelema ja paremini käituma ning nende täitmisel

ei kujuta isik endast ohtu iseendale ega teistele (vt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 15.6).

Peatamise saab määrata siis, kui kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on iseenesest

täidetud, kuid arvestades konkreetse isiku tervislikku seisundit, oleks võimalik tema vabadusse

jätmine kohtuliku kontrolli all (vt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 19). Kohus võib TsMS

§ 540 lg 1 järgi mh ette näha perioodilise kontrolli või ravimite tarbimise (RKTKm 13.02.2017,

3-2-1-151-16, p 16).

Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad käesoleval juhul alused puudutatud isiku kinnisesse

asutusse paigutamise peatamiseks. Ringkonnakohus on eelnevalt tuvastanud, et puudutatud isik

enda sõnul ravi ei vaja, ta ei ole kasutanud talle määratud toetusravi ning ta tarvitab enda väidete

järgi

kodus

ravimeid

enda

äranägemise

järgi.

SA

Põhja–Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliinik avaldanud, et isik keeldub jätkuvalt igasugusest ravist ja abist. Kuna

puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ravisoostumus, siis ei ole puudutatud isiku ohtlikkust

võimalik ennetada muul viisil kui tema kinnisesse asutusse paigutamise teel.

25. Vastuseks puudutatud isiku määruskaebuse väitele, et esialgse õiguskaitse kohaldamise aeg

peab jääma ka põhimenetluses kohaldatava tähtaja hulka, st kolmekuulist tähtaega oleks

pidanud hakkama lugema alates isiku tahtest olenematule ravile võtmisest 18.06.2023 kell

01.00, vastab ringkonnakohus järgmist. Puudub vaidlus, et käesoleval juhul on puudutatud isik

hospitaliseeritud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 18.06.2023 kell 01.00.

19.06.2023 määrusega kohaldas maakohus puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas isiku psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4

päeva alates tema 18.06.2023 kell 01.00 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile

võtmisest kuni 22.06.2023 kell 01.00. 21.06.2023 määrusega pikendas maakohus esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani, s.o kuni

28.07.2023 kell 01.00. Käesolevaga arutatav avaldus on esitatud TsMS § 533 lg-te 1 ja 2 alusel,

mitte esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. TsMS § 538 lg 2 järgi ei või isikut paigutada

kinnisesse asutusse kauemaks kui üheks aastaks. Käesoleval juhul on taotletud puudutatud isiku

tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamist kolmeks kuuks. Maakohus rahuldas

avalduse ja määras, et ravi tuleb lõpetada hiljemalt 26.10.2023. Arvestades, et isik võeti tahtest

olenematule ravile 18.06.2023 kell 01.00, ei ületa ravi tähtaeg kuni 26.10.2023 lubatud

maksimaalselt üheaastast tähtaega, mistõttu ei ole põhjendatud määruskaebuse esitaja väide, et

esialgse õiguskaitse kohaldamise aeg peaks jääma kolme kuu sisse, st et seda peaks arvestama

alates 18.06.2023.

26. Kohus toimetab määruse TsMS § 541 lg 1 järgi kätte puudutatud isikule ja talle määratud

esindajale ning edastab määruse TsMS § 541 lg 2 järgi psühhiaatriakliinikule ja avaldajale.

Juhindudes TsMS § 315 lg-st 1 ja Riigikohtu seisukohast (RKTKm 30.04.2019, 2-18-17167,

p-d 15–16) toimetab ringkonnakohus määruse puudutatud isikule kätte psühhiaatriakliiniku

vahendusel. Kui puudutatud isiku terviseseisund ei võimalda tal kohtumäärust mõista ja see

võib tekitada olulist kahju tema tervisele, võib psühhiaatriakliinik viivitamatult talle kätte

toimetada üksnes väljavõtte kohtumäärusest ilma kirjeldava ja põhjendava osata.

27. Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 I lause alusel

riigi kanda. Avaldajal ja psühhiaatriahaiglal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

2-23-8811

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt