2-22-126308/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.09.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-126308

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi X vastu võlgnevuse

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 28.04.2023 tagaseljaotsus ja 29.05.2023

täiendav otsus 28.04.2023 tagaseljaotsusele

Kaebuse esitaja ja liik

Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

384,57 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Aktiva

Finance

Group

OÜ

(registrikood

10746479), lepinguline esindaja AŽ

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu

menetlusse.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 28.04.2023 tagaseljaotsus ja 29.05.2023 täiendav otsus

28.04.2023 tagaseljaotsusele osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata

sissenõudmiskulude 120 euro nõudes (resolutsiooni p 5), hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise 110,06 euro nõudes (resolutsiooni p 4) ja

edasiulatuva viivisenõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määra ületavas osas (resolutsiooni p 3), samuti menetluskulude jaotuse osas

(resolutsiooni p 7). Saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2-22-126308

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega Osaühing Aktiva Finants) (hageja) esitas

19.07.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus X-lt (kostja)

välja mõista 866,03 eurot. Kuna kostja esitas maksekäsu kiirmenetluse avaldusele vastuväite,

siis anti nõue üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 18.10.2022 Pärnu Maakohtule hagiavalduse, mida on täiendatud 20.12.2022,

milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 575,03 eurot, intressi 58,10 eurot,

hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 142,83 eurot,

sissenõudmiskulud 120 eurot ja viivise alates 19.10.2022 kuni põhinõude (575,03 eurot)

täitmiseni lepingujärgses määras, s.o 34,87% aastas.

3. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid PLACET GROUP OÜ (laenuandja) ja

kostja 16.07.2021 laenulepingu nr 31003696666, mille alusel on kostjale väljastatud laenu 200

eurot. Laen ning intressid tuli tagastada hiljemalt 06.07.2023. Kostja on laenuandjale laenu

põhiosa katteks tasunud kokku 17,84 eurot. Põhiosa võlgnevus on 182,16 eurot. 11.07.2021

sõlmisid laenuandja ja kostja laenulepingu nr SR3694579, mille alusel on kostjale väljastatud

laen summas 200 eurot. Laen ja intressid tuli tagastada hiljemalt 01.07.2023. Kostja on

laenuandjale laenu põhiosa katteks tasunud kokku 126,92 eurot. Põhiosa võlgnevus on 73,08

eurot. 06.05.2020 sõlmisid laenuandja ja kostja laenulepingu nr TL3552350, mille alusel on

kostjale väljastatud laen summas 200 eurot. Laen ning intressid tuli tagastada hiljemalt

26.04.2022. Kostja on laenuandjale põhiosa katteks tasunud kokku 18,10 eurot. Põhiosa

võlgnevus on 181,90 eurot. 24.12.2020 sõlmisid laenuandja ja kostja laenulepingu nr

TL3633177, mille alusel on kostjale väljastatud laenu 200 eurot. Laen ning intressid tuli

tagastada hiljemalt 14.12.2022. Kostja on laenu põhiosa katteks tasunud kokku 62,11 eurot.

Põhiosa võlgnevus on 137,89 eurot.

Kuna kostja oma laenulepingutest tulenevaid kohustusi ei täitnud, ütles laenuandja lepingud

üles järgmiselt: 28.01.2022 laenulepingu nr 31003696666, 23.01.2022 laenulepingu nr

SR3694579, 27.01.2022 laenulepingu nr TL3552350 ja 24.12.2020 laenulepingu nr

TL3633177. Laenuandja loovutas 01.02.2022 laenulepingutest tulenevad nõuded kostja vastu

hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Teatis nõude loovutamisest saadeti kostja poolt

lepingu sõlmimisel antud aadressile.

2-22-126308

Laenulepingus nr 31003696666 leppisid pooled intressimääraks 36,85% aastas. Kostjal on

intressi võlgnevus alates 5. osamaksest, s.o. alates 13.11.2021 kuni ülesütlemisele eelnenud

osamakseni, s.o. kuni 12.01.2022 summas 16,20 eurot (5,60 + 5,40 + 5,20). Laenulepingus nr

SR3694579 leppisid pooled intressimääraks 36,85% aastas. Kostjal on intressi võlgnevus alates

5. osamaksest, s.o. alates 08.11.2021 kuni ülesütlemisele eelnenud osamakseni, s.o. kuni

07.01.2022 summas 16,20 eurot (5,60 + 5,40 + 5,20). Laenulepingus nr TL3552350 leppisid

pooled intressimääraks 34,87% aastas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 1. osamaksest, s.o.

alates 17.11.2021 kuni ülesütlemisele eelnenud osamakseni, s.o. kuni 16.01.2022 summas

14,13 eurot (4,91 + 4,71 + 4,51). Laenulepingus nr TL3633177 leppisid pooled intressimääraks

34,87% aastas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 5. osamaksest, s.o. alates 04.11.2021 kuni

ülesütlemisele eelnenud osamakseni, s.o. kuni 16.01.2022 summas 11,57 eurot (4,08 + 3,86 +

3,63).

Hagejal on õigus nõuda viivist põhivõla summalt 575,03 eurot lepingute loovutamise päevast

alates, s.o. 01.02.2022 kuni hagi esitamiseni 18.10.2022 142,83 eurot ja alates hagi esitamisest

kuni põhinõude täitmiseni lepingutes kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses

viivisemääras s.o 34,87% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1 ja VÕS § 113 lg 1

kolmanda lausega.

Laenuandja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi,

millega on tekkinud võla sissenõudmise kulud kokku 120 eurot.

Kostja vastuväited

4. Kostja hagiavaldusele vastust ei esitanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Pärnu Maakohtu 28.04.2023 tagaseljaotsusega rahuldati hagi osaliselt, mõisteti kostjalt

hageja kasuks välja kostja ja laenuandja vahel 24.12.2020 sõlmitud laenulepingust nr

TL3633177, 06.05.2020 sõlmitud laenulepingust nr TL3552350, 11.07.2021 sõlmitud

laenulepingust nr SR3694579 ja 16.07.2021 sõlmitud laenulepingust nr 31003696666 tulenev

põhivõlgnevus 575,03 eurot, intress 58,10 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 32,77

eurot ning viivis põhinõudelt (575,03 eurot) alates 19.10.2022 kuni põhinõude täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude

kostja vastu sissenõudmiskulude 120 euro, viivise 110,06 euro väljamõistmiseks ning tulevikku

suunatud viivisenõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtust ületavas osas. Maakohus jättis

menetluskulud 20,98% ulatuses hageja ja 79,02% ulatuses kostja kanda.

6. 28.04.2023 tagaseljaotsuse kohaselt menetles kohus asja tulenevalt tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 p-st 9 lihtmenetluses ning tegi kohtuotsuse ilma kirjeldava ja

põhjendava osata.

7. 04.05.2023 esitas hageja TsMS § 448 lg 41 alusel maakohtule taotluse täiendava otsuse

tegemiseks.

8. Pärnu Maakohtu 29.05.2023 täiendava otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja nõue kostjalt

põhivõlgnevuse 575,03 eurot ja intressi 58,10 eurot väljamõistmiseks rahuldada (VÕS § 396

lg 1, § 397 lg 1, § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 108 lg 1). Hageja hagiavalduses esitatud ja kostja poolt

TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause kohaselt omaksvõetud asjaoludel on hageja nõuded osaliselt

eeltoodud ulatuses õiguslikult põhjendatud.

2-22-126308

9. Poolte vahel sõlmitud viivisekokkulepe on tühine. Hagejal on õigus nõuda viivist üksnes

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu

üldtingimused on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 kohaselt, sest eelduslikult ei ole kostjaga

lepingutingimusi eraldi läbi räägitud. Maakohus viitas VÕS § 101 lg 1 p-le 6, § 415 lg 1

esimesele lausele ja § 113 lg-le 1 ning märkis, et hageja nõutav viivis lepingutes nr TL3552350

ja nr TL3633177 määraga 34,87% aastas ületab seadusjärgset viivisemäära hagiavalduse

esitamise seisuga 4,35875 korda ning alates 01.01.2023 seisuga 3,32 korda. Lepingutes nr

31003696666 ja nr SR3694579 on kokku lepitud viivisemäär hageja poolt nõutavast määrast

veelgi kõrgem: 36,85% ehk seadusjärgse viivisemäära 4,6 kordne hagiavalduse esitamise

seisuga ja 3,51 kordne 01.01.2023 seisuga. Tegemist on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult

kahjustava tüüptingimusega. Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi

eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab

kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine

tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses

sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hagejal

õigus kostjalt nõuda hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist perioodi

01.02.2022 kuni 18.10.2022 eest 32,77 eurot. Samuti saab viivisekokkuleppe tühisuse tõttu

nõuda viivist põhinõudelt alates 19.10.2022 kuni põhinõude täitmiseni üksnes VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

10. Hageja ei ole tõendanud, et laenuandjal on tekkinud võla sissenõudmisega kulud 120 eurot.

Apellatsioonkaebus

11. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles

maakohus jättis sissenõudmiskulude nõude 120 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisenõude

110,06 eurot rahuldamata, ning osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata edasiulatuva

viivise nõude. Hageja vaidlustas ka menetluskulude jaotuse. Hageja palub teha asjas uue otsuse,

millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

12. Maakohus on ebaõigesti mõistnud põhinõudelt viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause koostoimes tuleb lugeda

tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, kui

see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses viidatud määrast. Käesoleval juhul on poolte vahel

sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määr. Ühtlasi on ka lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub

lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu saab ja tuleb antud olukorras lugeda kohalduvaks

viivisemääraks lepingutes kokku lepitud ja hageja nõutud intressimäär, s.o 34,87% aastas.

Antud juhul ei ole kostja taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise summa

vähendamist. Kuivõrd tagaseljaotsuse tegemise eelduseks on asjaolu, et kostja ei ole hagile

vastanud, ei saa kohus tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg-t 8 kohaldada ega viivise suurust

piirata.

13. Maakohus on põhjendamatult jätnud hageja 20.12.2022 sissenõudmiskuludega seonduvad

selgitused ja tõendid tähelepanuta.

14. Kuivõrd hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele, siis kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 tuleb

menetluskulud jätta kostja kanda.

2-22-126308

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu

tagaseljaotsus ja täiendav otsus tagaseljaotsusele tuleb vaidlustatud osas TsMS § 646, § 656 lg

1 p 5 ning § 657 lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas

uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

16. Esiteks märgib ringkonnakohus, et käesolev asi oli lihtmenetluse asi, milles maakohus ei

andnud luba edasikaebamiseks. TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi menetleb kohus hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja

hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja kostjalt välja mõista

põhivõlgnevuse 575,03 eurot, intressi 58,10 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 142,83

eurot ja edasiulatuva viivise ning sissenõudmiskulud 120 eurot. Seega ei ületanud hageja

põhinõue kostja vastu 3500 eurot ega koos kõrvalnõuetega 7000 eurot ning tegemist on

lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud

luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kuigi käesoleval juhul on maakohus

otsuses märkinud, et ta ei anna luba otsuse edasikaebamiseks, siis kuna kolleegium leiab, et

maakohus on kohaldanud selgelt valesti materiaalõiguse normi ja rikkunud menetlusõiguse

norme, võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse.

17. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on

vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p 4, millega maakohus jättis osaliselt rahuldamata

hageja viivisenõude summas 110,06 eurot, samuti resolutsiooni p 5 osas, milles maakohus jättis

rahuldamata sissenõudmiskulude nõude summas 120 eurot ja resolutsiooni p 3 edasiulatuva

viivisenõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas. Hageja vaidlustas ka

otsuse resolutsiooni p 7, millega jäeti menetluskulud osaliselt hageja kanda.

18. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise

kohustust ja eksinud materiaalõiguse kohaldamisel.

19. Hageja on hagiavalduses oma viivisenõuet esitades tuginenud VÕS § 113 lg 1 esimesele ja

kolmandale lausele. Hageja märkis, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-dest 1 ja 6 nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seejärel selgitas hageja,

et ta nõuab lepingu alusel viivist põhivõlalt 575,03 eurot alates lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast, s.o 01.02.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 18.10.2022,

lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 34,87%

kooskõlas laenulepingu üldtingimuste p-ga 7.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja

esitas viivise arvestuse ja nõudis viivist kokku 142,83 eurot. Samuti nõudis hageja

edasiulatuvalt viivist kogu põhinõudelt, s.o 575,03 eurolt, alates 19.10.2022 kuni kohase

tasumiseni lepingujärgses viivisemääras 34,87% aastas (TsMS § 367).

2-22-126308

20. Maakohus rahuldas viivisenõude osaliselt, mõistes nii hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise kui ka edasiulatuva viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Maakohus põhjendas seda sellega, et viivisemäär 34,87% aastas ületab kolmekordset

seadusjärgset viivisemäära, mistõttu viivisekokkulepet sisaldav tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1

ja § 42 lg 3 p 5 järgi tühine ning kohaldub VÕS § 113 lg 1 järgi seadusjärgne viivise määr.

21. Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis hageja

viivisenõuet lahendades põhjendamatult tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS

§ 415 lg 1, mis viis selleni, et kohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas

lauses viidatud viivisemäära. Selle käigus rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise

kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), jättes hageja viivisenõuet osaliselt rahuldamata jättes

käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta

ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Samuti ei ole

maakohus vaidlustatud otsuses analüüsinud VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause

kohaldamist, mistõttu nende sätete kohaldamata jätmise põhjused ei ole jälgitavad.

22. Kolleegiumi hinnangul nähtub hagiavaldusest ja maakohtu tuvastatust, et kostja ja

laenuandja vahel sõlmitud lepingu näol, millest tulenevad nõuded on laenuandja hagejale

loovutanud, on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1

kohaselt krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja

annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Lepingu poolteks olid praegusel juhul

füüsilisest isikust kostja ja äriühing. Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses

erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate

maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat

viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda

tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Riigikohus on osundanud sellele, et kuna seadusandja

ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide

hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1 ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (RKTKo 14.01.2009,

3-2-1-120-08, p 12). VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. Riigikohus selgitas, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus

lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas

intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta

viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12).

Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled

näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt samas). Vastupidisel juhul on võlgnikule

soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.

23. Praegusel juhul oli laenulepingutest tulenev kokkulepitud väikseim intressimäär 34,87%

aastas. Seega oli tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause

kohaselt tuleb lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagi kohaselt on

hageja omandanud laenuandjalt viimase nõuded kostja vastu. Seega on hagejal hagi aluseks

olevatel asjaoludel õigus nõuda kostjalt viivist määras 34,87% aastas.

24. Kolleegium märgib, et maakohtu viidatud Riigikohtu 14.06.2005 otsus asjas 3-2-1-66-05

(p 24) ei käsitle tarbijakrediidi olukorda ega ole oma järelduse osas – eelduslikult on tühine

selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära – käesoleval juhul asjakohane. Maakohus ei ole viidanud vaidlustatud otsuses ka

sellistele asjaoludele, millega võiks kaasneda lepingus sisalduva intressimäära kokkuleppe või

2-22-126308

kogu lepingu tühisus. Muu hulgas ei ole maakohus tuvastanud, et tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr ületaks VÕS § 406² lg-s 1 sätestatud ülempiiri. Kuna praegusel

juhul on hagist nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille puhul VÕS § 415 lg 1 ja VÕS

§ 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud intressimäära kohaldamise

viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited VÕS § 42 lg-le 1 ja lg 3 p-le. Seadusest ega

kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär kehtib VÕS

§ 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle suurus ei

ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat). Arvestades, et kostja

ei ole viivise vähendamist ka taotlenud, ei oleks maakohus saanud viivist omal algatusel

vähendada ega piirata edasiulatuva viivisenõude suurust.

25. Maakohus on rikkunud menetlusõigusnorme hageja sissenõudmiskulu nõuet lahendades.

Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus leides, et hageja on jätnud esitamata tõendid

sissenõudmiskulude tõendamiseks, on jätnud hageja selgitused ja tõendid sissenõudmiskulude

põhjendamiseks tähelepanuta. Maakohus lahendas hagi tagaseljaotsusega. TsMS § 407 lg 1

kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud

vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis

või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja

poolt omaksvõetuks. Kolleegium märgib, et tagaseljaotsus tähendab kohtuotsust, mille puhul

kohus rahuldab õiguslikult põhjendatud hagi, hindamata, kas hagiavalduses nimetatud

faktilised asjaolud on tõendatud või mitte.

26. Eeltoodud maakohtu eksimused annavad aluse vaidlustatud otsuse tühistamiseks osas,

milles maakohus jättis hageja nõuded rahuldamata. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa

ringkonnakohus aga teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb

tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui

kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob

ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi

saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei ole

praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja

menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ning § 657 lg 2

järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

27. Kuivõrd asi saadetakse TsMS § 646 alusel maakohtule uueks läbi vaatamiseks üksnes

kaebuse põhjal menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, siis ei ole ringkonnakohtul

kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1, RKTKo

24.01.2018, 2-13-56825, p 11).

28. Ringkonnakohtul tuleb ka tagaseljaotsuse tühistamisel arvestada apellatsioonkaebuse

piiridega (TsMS § 651 lg 1). Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle

tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb

maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata võla

sissenõudmisega seotud kulud 120 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise

110,06 eurot ja rahuldamata hageja edasiulatuva viivise nõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määra ületavas osas.

29. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja saadetakse maakohtule osaliselt uueks

läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus.

2-22-126308

Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi esimese astme kohus asja

uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

30. Kuna erinevalt hageja taotletust ei saa ringkonnakohus uut lahendit teha ega jaota

menetluskulusid, rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt.

Menetluskulude jaotus

31. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus ja rahaline suurus

(sh viivis menetluskuludelt) kindlaks asja uuel läbivaatamisel.

32. Hageja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 170 eurot. Arvestades hageja

apellatsioonkaebuse ulatust, st et hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus

jättis sissenõudmiskulude nõude 120 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisenõude 110,06

eurot rahuldamata, ning osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata edasiulatuva viivise

nõude, on apellatsioonkaebuse hind TsMS § 137 lg 1, § 124 lg 1 ning § 133 lg-te 1 ja 2 järgi

384,57 eurot (120 + 110,06 + 154,51 (= 575,03 x 34,87% –575,03 x 8%)). Apellatsioonkaebuse

hinnalt kuni 500 eurot tuleb riigilõivuseaduse § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 järgi tasuda riigilõivu

140 eurot. Seega on hageja tasunud riigilõivu 30 eurot ettenähtust rohkem ning hagejal on õigus

taotleda kohtult, kelle menetluses asi viimati oli, riigilõivu enam tasutud osas tagastamist, s.o

summas 30 eurot (TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)