1-23-1588/49 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.september 2023, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-23-1588

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Janika Kallin, Orvi Koik

Kriminaalasi

Ülo Kuulman süüdistuses KarS § 113 lg 1- KarS § 25

lg 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 27.juuli 2023 otsus

Apellatsiooni esitaja

Ringkonnaprokurör Lauri Jõgi ja süüdistatava Ülo

Kuulmani kaitsja adv. Argo Küünemäe

Süüdistatav

Ülo Kuulman

(ankeetandmed

Harju Maakohtu

otsuses)

Kaitsja

Adv. Argo Küünemäe

Prokurör

Lauri Jõgi

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 27.juuli 2023 otsus Ülo

Kuulmani suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid

rahuldamata.

Määrata Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid

apellatsioonimenetluses adv. Argo Küünemäe poolt

Ülo Kuulmanile riigi õigusabi osutamise eest

makstavaks

tasuks

koos

käibemaksuga

(kakssada seitsekümmend ) eurot ja 23 senti, mis

jääb riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad

kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või

advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib

esitada

määruskaebuse

ringkonnakohtu

kaudu

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu 27.juuli 2023 otsusega tunnistati Ülo Kuulman KarS § 113 lg 1- § 25

lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja mõisteti talle karistuseks 8

aastat vangistust.

KarS § 73 lg 4 ja KarS § 65 lg 2 kohaselt moodustati liitkaristus, suurendades Ülo

Kuulmanile vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistust Harju Maakohtu

22.11.2021 kohtuotsusega nr 1-21-1891 mõistetud karistuse ärakandmata osa (5 kuud

vangistust) võrra, mõistes lõplikuks liitkaristuseks 8 aastat ja 5 kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka Ülo Kuulmani eelvangistuses viibitud aeg

ja karistuse kandmise alguseks loeti tema kahtlustatava kinnipidamine 18.10.2022.

Ülo Kuulmani suhtes kohaldatud tõkend –vahistamine– tuleb tühistada kohtuotsuse

jõustumisel.

KrMS § 180 lg-te 1 ja 3, § 175 lg 1 p 2, 3, 4, 9, § 178 lg 1 p 1 ning § 179 lg 1 p 1 alusel

mõisteti Ülo Kuulmanilt välja riigituludesse menetluskuludena:

- sundraha I astme kuriteo toimepanemise eest 1812,50 eurot,

- kohtupsühhiaatria- ja psühholoogiaekspertiisi teostamise kulu osaliselt, st 2900

eurot;

- isiku kohtuarstliku ekspertiisi nr 22E-AOI0206 teostamise kulu 84,00 eurot;

- määratud kaitsjale makstud tasu kohtueelses menetluses 508,54 eurot,

- määratud kaitsjale makstud tasu kohtumenetluses osalemise eest 1125,60 eurot,

see on kokku 6430,56 eurot.

Võttes aluseks KrMS § 180 lg 3 tuleb Ülo Kuulmanil tasuda menetluskulud kokku

summas 6430,56 eurot ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul ositi igakuiselt 535,88

eurot.

Menetluskulud osaliselt, st kohtupsühhiaatria- ja psühholoogiaekspertiisi teostamise

kulu summas 4840 eurot, tunnistaja C saamata jäänud töötasu summas 93 eurot ja

lukuabi arve summas 110 eurot, jäeti riigi kanda.

Ülo Kuulman mõisteti süüdi selles, et tema lõi eluohtlike vigastuste ja surma

põhjustamise eesmärgil 18.10.2022.a kella 12.21 paiku Tallinnas XXX asuvas X

kaupluses ühe korra Y-le terariistaga vasakule poole rindkere ülaossa südame

piirkonda. Oma tegevusega põhjustas ta kannatanule torke-lõikehaava vasakul pool

rindkerel koos südame parema vatsakese eesseina ja vasaku kopsu ülasagara

vigastusega. Ülo Kuulman nägi, et ta tabas kannatanut kopsu ja südame piirkonda ja

teadis et nimetatud piirkonda lüües saabuvad mistahes tagajärjed sh surm, kuid sellest

hoolimata lahkus ta sündmuskohalt. Ülo Kuulmani tegu jäi tema tahtest olenemata

põhjusel lõpule viimata, kuna lähedal viibinud isik helistas Häirekeskusesse ja Yle

osutati kiiresti meditsiinilist abi.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOALISTE SEISUKOHAD:

Maakohtu otsuse on vaidlustanud süüdistatava kaitsja ja prokurör.

Süüdistatava kaitsja adv. Argo Küünemäe taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu

otsuse tühistamist süüdistatava süüdimõistmises KarS § 113 lg 1 ja 25 lg 2 järgi ja ja

uue otsusega mõista süüdistatav õigeks. Juhul, kui kohus leiab, et süüdistatava süü

on tõendamist leidnud, siis kvalifitseerida süüdistatava süütegu KarS § 118 lg 1 p 1

järgi ja mõista piiratud süüdivuse seisundist tulenevalt kergem karistus; Samuti

rahuldada kaitsja tasu taotlus.

Oma taotlust põhjendab apellant alljärgnevalt.

Kaitsja kirjutab apellatsioonis pikalt, kuidas hindab toimunud kuriteosündmust

süüdistatav. Süüdistatav leiab, et asjas ei ole tõendamist leidnud nagu oleks

süüdistatav rünnanud kannatanut väikse taskunoa lõiketeraga. Asjas sisalduv

videosalvestis ei kinnita kannatanu ja tunnistaja C väiteid nagu oleks nad näinud

väikest taskunuga süüdistatava käes, millel oli välja tõmmatud lõiketera. Süüdistatav

kinnitas kohtus ja kinnitab kaebuses veelkord, et tal oli tasukus taskunuga, millel

pudelikorgits, et pudeleid avada. Tunnistaja C andis kohtus ebausaldusväärseid ütlusi,

mille kinnituseks on tunnistaja püüe anda sündmusest kahetine pilt. Süüdistatav leiab

samuti, et kannatanu püüab sündmusest luua moonutatud pilti, et õigustada enda

ründavat käitumist. Nimelt väljendas kannatanu ennast süüdistatava suhtes korduvalt

ründavalt, mis päädis lausega „mida sa tõmbled“. Süüdistatav ei saanud sellist lauset

tõlgendada teisiti kui signaali eelseisva ründe kohta, mistõttu tegi noakorgitsaga ühe

löögi kannatanu suunas.

Süüdistatav leiab, et kohus on vääralt kvalifitseerinud talle etteheidetava teo KarS §

113 lg 1 ja § 25 lg 1 järgi. Süüdistatav ei tundnud kannatanut ja nägi teda esimest

korda. Samuti leiab süüdistatav, et tema ei ole tekitanud kellegagi tüli ja kogu olukord

tekkis üksnes seetõttu, et kassiir lõpetas süüdistatava teenindamise kassas ja sõnagi

lahkumata lahkus iseteeninduskassa juurde. Süüdistatava pahameel kassiiri suhtes

peaks olema mõistetav ja ka kassiir on maakohtu istungil kinnitanud, et ta tegi vea

kassa juurest lahkumise osas ilma süüdistatavale selgitusi andmata. Süüdistatav võis

oma pahameelt kassiiri lahkumis osas väljendada, kuid see ei olnud põhjuseta ja

selline, mis väljendas agressiooni nagu kohus on seda meelevaldselt tõlgendanud.

Süüdistatav ei ole kannatanuga konflikti otsinud ja ei ole kannatanu poole pöördunud

enne, kui kannatanu alustas süüdistatava solvamist ja verbaalselt ründama, mis

päädis lausega „mida sa tõmbled“. Süüdistatav ei saanud kannatanu fraasi „mida sa

tõmbled“ mõista teisiti, kui verbaalset rünnet, millest tingituna arvas süüdistatav, et

koheselt järgneb ka füüsiline rünne. Süüdistataval oli põhjus nii arvata, sest konflikt

lähtus just kannatanu verbaalsetest väljaütlemistest ilma, et süüdistatav oleks

kannatanut kuidagigi verbaalselt rünnanud või provotseerinud. Asjas sisalduv

videosalvestus ei anna mingit sisulist teavet suulise vestluse kohta kannatanu ja

süüdistatava vahel. Tunnistaja Kübarsepp (kassiir) ütlustest nähtub, et süüdistatav

väljendas vene keeles pahameelt just tema suhtes, kuid mitte kannatanu suhtes.

Vaatamata sellele, et tunnistaja Kübarsepp on istungil püüdnud oma kohtueelses

menetluses antud ütlusi muuta, siis väljendas ta selgesõnaliselt, et „Kui

iseteeninduskassas olnud mees oli oma toimingud sealt ära teinud ja lõpetas, siis

agressiivne mees karjus talle kõva häälega, mida sa tahad minust või mida sul minust

vaja on või midagi taolist“. Eelöeldu kinnitab, et süüdistatav ei olnud kannatanu suhtes

kuidagi agressiivne vaid väljendas oma mõistmatust kannatanu suhtes, kelle tõttu

teenindaja oli süüdistatava juures lahkunud sõnagi lausumata ja selle peale kannatanu

väljendab süüdistatava suhtes verbaalse agressiivsusega öeldes „mida sa tõmbled“.

Süüdistatav võis ekslikult arvata, et pärast kannatanu lauset „mida sa tõmbled“ võib

käsitleda kui eelseisva ründe algusena, mistõttu arvas ta et on hädakaitseseisundis.

Kannatanu oli süüdistatavaga võrreldes oluliselt suurem füüsiliselt, mistõttu oli ta

veendunud kannatanu eelseisvas ründes. Süüdistatav ei mõistnud kannatanu

käitumist kui väljaastumisena kassiiri suhtes või ebaadekvaatse kaaskodaniku korrale

kutsumisena, sest süüdistatav väljendas pahameelt teenindaja suhtes üksnes

seetõttu, et viimane katkestas teenindamise sõnagi lausumata ja hakkas teenindama

kannatanut iseteeninduskassas ning sellise pahameele väljendamist ei saa kuidagi

käsitleda ebaadekvaatsena. Meelevaldne on maakohtu seisukoht, et videolt on selgelt

näha, et kannatanul ei olnud plaanis jääda seisma või hakata süüdistatavaga pikemalt

vaidlema, vaid ta plaanis süüdistatavast mööda kõndides poest lahkuda.

Maakohus

märgib

otsuse

õigesti,

et

süüdistatav

on

korduvalt

viibinud

psühhiaatriahaiglas ja tal on tuvastatud skisotüüpne häire (F21). Maakohus toob ka

õigesti välja süüdistatava käitumise kohtuistungitel, mis 23.03.2023.a eelistungil

päädis sellega, et maakohus kõrvaldas süüdistatava istungilt. Kaitsja ei nõustu

maakohtuga selles, et süüdistatava piiratud süüdivuse küsimuse otsustamisel on

lähtealuseks üksnes see, kas ekspert on tuvastanud süüdistataval psüühikahäire

olemasolu sündmuse ajal. Kohus tugineb asjas läbiviidud eksperdi arvamusele, et

süüksarvatava teo toimepanemise ajal ei olnud süüdistataval oma psüühilise seisundi

ja kognitiivsete funktsioonide poolt takistusi ega piirangid ümbrusest, oma tegude

iseloomust, võimalikest tagajärgedest ja sotsiaalsest tähendusest arusaamiseks ning

sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks.

Kaitsja juhib kohtu tähelepanu, et KarS § 35 kohaselt on piiratud süüdivusega tegemist

siis, kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele

arusaamisele juhtida on sama seadustiku §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud.

Seega on toimepanija süüdivus piiratud, kui tal on teo toimepanemise ajal mõni selline

KarS §-s 34 loetletud raske psüühikahäire, mis ei võta inimeselt küll täielikult võimet

mõista oma teo keelatust või enda käitumist selle arusaamise järgi juhtida, kuid mille

tõttu on normikuulekas käitumine toimepanijale siiski oluliselt raskem, kui see oleks

süüdimatuse

meditsiiniliste

tunnusteta

inimese

jaoks

(vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-105-16, p 21). Piiratud

süüdivus ei ole vaheaste süüdivuse ja süüdimatuse vahel, vaid iseseisev süüd

vähendav asjaolu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-1-

1-22-09, p 6.2). Võttes arvesse süüdistatava suhtes ekspertiisiaktis väljatoodud

vaimse tervise minetusi ja skisotüüpse häire pikaajalist kulgu ning süüdistatava

käitumist istungitel ja nendel väljendatut ning süüdistatava käitumist ja situatsiooni

hinnangut 18.10.2022.a sündmuse ajal kinnitavad, et süüdistataval esinevaid vaimseid

minetusi, mis on kirjeldatud ekspertiisiaktis skisotüüpne häire (F21) kirjelduses, tuleb

asuda seisukohale, et süüdistatava puhul on tegu piiratud süüdivusega isikuga

sündmuse ajal. Kaitsja ei saa nõustuda ekspertiisiakti ja maakohtu arutlusega, et

süüdistataval on küll skisotüüpne häire, sellest tuleneva käitumise ja mõtlemise

minetustega, kuid isik suudab teatud hetkedel ja suutis, sh 18.10.2022.a käituda ja

kõigest aru saada määral, mis lubab pidada isikut süüdivaks. Kohus märgib õigesti, et

piiratud süüdivuse otsustus on juriidiline otsustus ehk tegemist on õigusliku

otsustusega, mille langetamisel annab kohus hinnangu sellele, mil määral oli

süüdistatav võimeline järgima õiguskorraga seatud reegleid. Selleks tuleb kohtul

analüüsida piiratud arusaamisvõime või kontrollivõime seost konkreetse teo ja

süüteokoosseisu kontekstis, võttes arvesse kõiki tegu ning inimest iseloomustavaid

asjaolusid (RKKKo 20.06.2022 lahend kohtuasjas nr 1-20-6745). Kaitsja leiab, et

maakohus ei ole otsuses arusaadavalt põhjendanud ega analüüsinud asjaolusid, mis

viitavad süüdistatava piiratud süüdivuse seisundile 18.10.2022.a. Piiratud süüdivuse

väljaselgitamisel tulnuks maakohtul lisaks ekspertiisiaktis toodule analüüsida piiratud

arusaamisvõime või kontrollivõime seost konkreetse teo ja süüteokoosseisu

kontekstis, võttes arvesse kõiki tegu ning inimest iseloomustavaid asjaolusid.

Ringkonnaprokurör Lauri Jõgi taotleb maakohtu otsuse tühistamist Ülo Kuulmanile

mõistetud karistuse osas ning uue otsusega mõista talle karistuseks KarS § 113 lg 1 p

1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 10 aastat ja 6 kuud

vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel moodustada liitkaristus Harju Maakohtu 22.11.2021.a

otsusega nr 1-21-1891 mõistetud karistuse ärakandmata osa 5 kuud vangistust võrra

ja mõista lõplikuks liitkaristuseks 10 aastat ja 11 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel

arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks lugeda

18.10.2023.

Prokurör leiab, et maakohus ei ole Ülo Kuulmanile karistust mõistes arvestanud kõiki

süü suurust mõjutavaid asjaolusid. KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemise eest näeb karistusseadustik ette 6- kuni 15-aastase vangistuse. Seega

sanktsiooni keskmäär, mis tuleks kohtupraktikat silmas pidades orientiiriks võtta, on 10

aastat ja 6 kuud vangistust. Apellandi hinnangul on süü suuruse juures olulisteks

argumentideks teo toimepanemine avalikus kohas, kannatanu oli süüdistatava jaoks

võõras isik ning kohus on lugenud tuvastatuks, et kannatanu käitumises ei esinenud

midagi, mida oleks võimalik käsitleda provokatsioonina Ülo Kuulmani suhtes. Samuti

ei väljendanud süüdistatav mitte mingit kahetsust nii tekitatud tervisekahjustuste kui ka

võimaliku tagajärje osas. Liiatigi pole Ülo Kuulman kordagi eitanud Y terariistaga

löömist. Eelnimetatud asjaolusid kohus teosüü suuruse hindamise juures arvestanud

ei ole, kuid mis prokuratuuri hinnangul omavad kahtlemata tähtsust. Ülo Kuulmanil on

kaks kehtivat karistust vägivalla kuritegude toimepanemise eest nii elukaaslase kui ka

kambrikaaslase suhtes. Süüdistuse aluseks olev tegu on toime pandud katseajal ning

süüdistatav on varasemalt kandnud vägivalla kuriteo toimepanemise eest 2

vangistuslikku

karistust.

Lisaks

nähtub

kohtupüshhiaatria-psühholoogia

kompleksekspertiisi aktist, et Ülo Kuulmanil on diagnoositud sõltuvus alkoholist. Ta on

jätkanud alkoholi tarvitamist ka peale viimast kinnipidamisasutuses karistuse kandmist.

Ka kuriteo toimepanemise ajal oli Ülo Kuulman parajasti taas soetamas alkoholi.

Lisaks iseloomustab süüdistatava enda käitumine kohtuistungitel, et ta ärritub kergesti,

mis väljendub ka ebatsensuursetes väljendites kohtu aadressil ja kohtu korralduste

korduv ignoreerimine, mis omakorda iseloomustab tema suhtumist õiguskorda. Seega

puudub

Ülo

Kuulmani

käitumises

mingigi

indikatsioon,

et

sanktsiooni

miinimummäärale lähedane karistus mõjutaks tema hoiakuid õiguskuulekamale

käitumisele. Harju Maakohus on karistust mõistes tuginenud karistusmäära valikul

sarnastes, s.o KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 katsestaadiumisse jäänud

tapmissüüdistusega kriminaalasjades, määratud karistustele, mis on vahemikus 6-8

aastat vangistust. Samas tuleb märkida, et kõigis viidatud kriminaalasjades erinesid

oluliselt kuriteo toimepanemise asjaolud. Prokurör avab lühidalt süüdistatavale

etteheidetud käitumise sisu nendes otsustes, rõhutades neid asjaolusid, mis tema

arvates annavad aluse kergema vangistusmäära mõistmiseks. Kokkuvõtvalt annavad

nii Ülo Kuulmani teosüü suurus kui ka eripreventatiivsed asjaolud alust tema

karistamiseks sanktsiooni keskmises määras s.o 10 aasta ja 6 kuu pikkuse

vangistusega.

Tallinna Ringkonnakohtu 5.septembri 2023 määrusega määrati kriminaalasi

apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele

anti seisukohtade esitamiseks aega 11.septembrini 2023.

Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör.

Prokuröri seisukoht:

Maakohus on otsuses käsitlenud Ülo Kuulmani väiteid hädakaitseseisundi kohta, mida

käesoleval juhul korratakse. Harju Maakohus on ammendavalt selgitanud, kuidas Y

poolt Ülo Kuulmanile lausutu koosmõjus süüdistatava ja kannatanu edasise käitumise

ja kehakeelega ei võimalda järeldada kannatanu poolt vahetult eelseisvat rünnakut.

Harju Maakohus on tuginenud Ülo Kuulmani poolt noa kasutamist kuriteo

toimepanemise vahendina kasutamise tuvastamisele lisaks Y ja C ütlustele ka

kaupluse turvakaamera salvestisele, kannatanu Y riiete asitõendi vaatlusprotokollile ja

isiku kohtuarstlikule ekspertiisiaktile. Asitõendi vaatlusprotokollid ja ekspertiisiakt

vastupidiselt kinnitavad Y ja C ütluste usaldusväärsust nii tervikuna kui ka antud

küsimuses. Ülo Kuulmani väited korgitseri kasutamise kohta põhinevad üksnes tema

enda ütlustele ja on vastuolus ülejäänud tõendikogumiga.

Riigikohus on otsuse nr 1-20-6745 punktis 35 selgitanud, et ekspert tuvastab, kas isikul

on psüühikahäire, hindab kuivõrd raskel kujul psüühikahäire meditsiinilises mõttes

avaldus, kuidas häire mõjutas psüühilisi funktsioone ning millise KarS §-s 34 nimetatud

süüdimatuse meditsiinilise tunnuse alla häire paigutub. Üksnes asjaolu, et

süüdistatavale on pandud diagnoos, mis kuulub rahvusvahelisse haiguste

klassifikatsiooni F-kategooria diagnooside alla, ei tähenda automaatselt, et seeläbi on

juba eeltoodud KarS § 34 p 1-5 loetletud psüühikahäire tuvastatud. Apellatsioonis

tuginetakse ühest küljest ekspertiisiaktis tuvastatud ühele diagnoosile s.o

skisotüüpsele häirele (F21), kuid samas ei nõustuta järeldustega, et 2 (2)

psüühikahäire ei takistanud Ülo Kuulmanil mingil viisil oma käitumisest aru saada ja

seda juhtida. Esitatud apellatsioonist ei nähtu, millised on kompleksekspertiisi akti

puudused, mis võimaldavad sellega üksnes osaliselt arvestada. Eksperdiarvamusega

osaliselt mitte nõustumine üksi ei muuda akti ebausaldusväärseks tõendiks. Ülo

Kuulmani ebatsensuurne käitumine kohtuistungil ja kohtuistungi korra korduv

rikkumine sellisteks uuteks, ekspertide jaoks tundmatuteks asjaoludeks ei ole.

Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktist nähtuvalt on Ülo Kuulman

kohtuistungil

ka

varasemalt

vastanud

ebatsensuurselt

kohtu

küsimustele

(20.02.2020.a istung, akti lk 28) ja rikkunud kohtuistungi korda (11.06.2021.a istung,

akti lk 29; 22.11.2021.a istung, akti lk 30). Samuti ei saa jätta tähelepanuta, et soovi

korral ei olnud süüdistataval probleeme kohtu korraldustest aru saamise ja

kohtuistungi korrale allumisega. Seega ei saa soovimatust õiguspäraselt käituda

samastada suutmatusega õiguspäraselt käituda. Kokkuvõtvalt ei ole süüdimatuse

meditsiinilised tunnused kinnitamist leidnud ning sellest tulenevalt on välistatud ka Ülo

Kuulmani piiratud süüdivus

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Ringkonnakohus, olles tutvunud maakohtu otsusega, kriminaalasja materjalidega,

apellatsioonidega ja prokuröri kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus tuleb

KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Kaitsja apellatsiooni osas

Apellatsioonis on veelkordselt sisuliselt esitatud süüdistatava versioon toimunust ja

põhilised väited, mis kuriteosündmuse kohta esitatud jutustusest välja võib lugeda, on

järgmised: süüdistatav eitab noaga löömist ja väidab, et see oli korgitser, tema ei

alustanud konflikti ja oli kannatanut lüües hädakaitseseisundis. Kõik annavad

valeütlusi tema vastu.

Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava versioon, mida apellatsioonis kirjeldatakse ei

erine maakohtus esitatust ning lugedes maakohtu otsust, ei ole võimalik mitte aru

saada sellest, et maakohtule olid kõik need seisukohad teada. Maakohus on kõigi

uuritud tõendite alusel tuvastanud täpselt kuriteo tehiolud ja käsitlenud nii

süüdistatava, kui kannatanu käitumist ka enne noalööki, sel ajal ja ka süüdistatava

hilisemat käitumist. Põhjalikult tõendeid uurides ja veenvalt neid analüüsides on

maakohus jõudnud õigele järeldusele süüdistatava süü osas ning kummutanud

seejuures ka süüdistatava väidetava hädakaitseseisundis viibimise. Õigusvastast

rünnet kannatanu poolt ei ole maakohtu hinnangul toimunud. Maakohus põhjendas ka

oma järeldust selles, et puudub alus väita, et Ü. Kuulman oleks võinuks ekslikult arvata,

et ta on hädakaitseseisundis.

Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on põhjendatult teinud järelduse, et

süüdistatav on süüdi kannatanu löömises terariistaga ja seejuures noaga. Miks just

noaga aga mitte korgitseriga, ka seda on maakohus põhjendanud, kuid sisuliselt ei

oma see tähtsust süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel.

Mõlemal juhul on rindkeresse vasakule e südame piirkonda löömisel võimalik tagajärg

sarnane.

Kohtukolleegium ei pea vajalikuks hakata üle kordama maakohtu põhjendusi, millega

on kummutatud kaitseväited, millistega püütakse eitada süüdistatava süüd, sest

nõustub maakohtu põhjendustega.

Mis puudutab kuriteo kvalifikatsiooni, mida samuti apellatsioonis vaidlustatakse, siis

selles osas on kohtukolleegiumi seisukoht järgmine.

Vaidlust ei ole selles, et Ülo Kuulman lõi 18.10.2022.a kella 12.21 paiku Tallinnas XXX

asuvas X kaupluses ühe korra Y-le terariistaga vasakule poole rindkere ülaossa

südame piirkonda. Oma tegevusega põhjustas ta kannatanule torke-lõikehaava

vasakul pool rindkerel koos südame parema vatsakese eesseina ja vasaku kopsu

ülasagara vigastusega.

Maakohus analüüsis põhjalikult ka U.Kuulmani tegevuse subjektiivset teokoosseisu ja

jõudis põhjendatult järeldusele, et tegemist on tapmise katsega. Noalook südame

piirkonda oli kavatsetud löök, sest see oli tehtud lähedalt, oli tugev ja liigutuse järgi

sihipärane. Tagajärg e eluohtlik vigastus oli tekitatud kaudse tahtlusega. Just

subjektiivsele küljele antud hinnangu alusel otsustas maakohus ka kuriteo

kvalifikatsiooni. Kaitsja taotlus kvalifitseerida ümber toimepandu KarS § 118 lg 1 p 1

on jäänud apellatsioonis maakohtu otsuse põhjenduste kõrval paljasõnaliseks ning

maakohtu põhjendusi ei ole isegi püütud kummutada.

Kohtukolleegium rõhutab, et kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje

heaks,

s.t

soostub

sellega,

kergemeelsuse

korral

aga

loodab

tagajärje

mittesaabumisele. Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku poolt

äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei

realiseeru tagajärjes. Maakohtu otsuses on ka seda küsimust analüüsitud veenvalt.

Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see

toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast

juhuslikkusest. Kannatanule kohene abi osutamine või abi kutsumine võivad kujutada

endast ajaolusid, mis annavad süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu.

Lahendades küsimust, kas isikul oli vaatamata oma käitumises sisalduva ohu

äratundmisele alust loota kannatanu surma saabumata jäämisele, tuleb arvestada

süüdistatava käitumist vahetult pärast noahoopi. Nimelt on Riigikohus selgitanud , et

ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on arvestatav argument, et tegelikkuses

lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-128-06, p 9).

Õigusvastase tapmiskatse ei ole süüline sel juhul, kui süüdlane oma aktiivse

tegevusega pärast tapmiskatset oma osutab abi kannatanule nt kutsub ise kiirabi või

koheselt palub abi kiirabi kutsumisel jms. Seda võiks hinnata loobumisena tapmisest

KarS § 42 lg 1 ls 1 mõttes ning sel juhul vastutab süüdlane tekitatud tagajärje järgi.

Praegusel juhul lõi aga süüdistatav jõuliselt kannatanule südamepiirkonda ja jooksis

ise minema sündmuskohalt ning varjus.

Kaitsja on tõstatanud apellatsioonis taaskord ka küsimuse piiratud süüdivusest ja selle

arvestamisest karistuse mõistmisel. Maakohus on ka seda küsimust põhjalikult

käsitlenud ja kohtukolleegium nõustub ka selles osas maakohtuga.

KarS § 34 kohaselt ei ole isik süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline

aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele

juhtima seose vaimuhaiguse, ajutise raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkuse,

nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäirega. Inimese süü tuleb KarS § 34 järgi

seega tuvastada kahetasandiliselt ehk nn bioloogilis-psühholoogilise ehk meditsiinilis-

juriidilise meetodi alusel: kõigepealt peab kindlaks tegema nn meditsiiniliste

(bioloogiliste) tunnuste esinemise (vaimuhaigus, ajutine raske psüühikahäire,

nõrgamõistuslikkus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäirega) ja seejärel tuleb

analüüsida nn juriidilisi (psühholoogilisi) tunnuseid (võime mõista oma teo keelatust või

suutlikkus juhtida oma käitumist vastavalt oma arusaamale keelatusest) (RKKKo 3- 1-

1-22-09, p 6.1; RKKKm 3-1-1-105-16, p 18 jj., Pikamäe – KarS. Kommentaar. 4. trükk,

§ 34/2;

Maakohus leidis, et KarS § 34 esimene tasand ei ole täidetud. Maakohtu seisukoht

tugineb 07.02.2023 koostatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi

aktile nr 3/3. Ekspertide hinnangul on Ü. Kuulmanil ei esine käesoleval ajal ning ei ole

esinenud ka varasema elu jooksul selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite,

mis oleksid hõlmatavad määratlustega ,,vaimuhaigus“, ,,nõrgamõistuslikkus“,

,,nõdrameelsus“, ,,ajutine raske psüühikahäire“ või ,,muu raske psüühikahäire“.

Ü.Kuulmanil ei ole senise elu jooksul esinenud selliseid psüühikahäireid ega

kognitiivseid defitsiite, mis temal püsivalt takistaksid või piiraksid ümbrusest, oma

käitumise iseloomust ja võimalikest tagajärgedest arusaamist ning sihipärast

arutlemist ja käitumist. Temale süüksarvatava teo toimepanemise ajal 18.10.22. ei

olnud Ülo Kuulmanil oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolt

takistusi ega piiranguid ümbrusest, oma tegude iseloomust, võimalikest tagajärgedest

ja sotsiaalsest tähendusest (sh keelatusest) arusaamiseks ning sihipäraseks

arutlemiseks ja käitumiseks. Ülo Kuulmanil esineb skisotüüpne häire, mis avaldub

kroonilise kulu ja muutliku intensiivsusega käitumise, mõtlemise, tajumise ja tundeelu

omapärana (sotsiaalne eraldumine ja veider, ebaharilik käitumine; keerukas, targutlev,

hulgaliste metafoorsete väljendite, omapäraste seoste ja sõnakasutusega mõttekäik;

ebatavalised tajuelamused sh kehalised aistingud; usaldamatus ümbritsevate suhtes,

absurdsed suurelised väited enda võimete ja plaanide kohta). Psühhiaatriliseks raviks

näidustus puudub. Temal esinev häire ei ole raviga korrigeeritav.

Ehk siis süüdistataval esineb skisoidne isiksusehäire ja isiksusehäire on variatsioon

normaalsest isiksusest. See tähendab, et meie kõigi isiksusi on võimalik samade

isiksusjoontega

kirjeldada

(näiteks

kui

palju

impulsiivne,

negatiivse

emotsionaalsusega, usaldav või meelekindel keegi on), kuid isiksushäirete puhul on

üks või mitu joont väga tugevalt väljendunud ja mõjutavad olulisel määral käitumist.

Isiksusehäire ei ole hõlmatud määratlustega ,,vaimuhaigus“, ,,nõrgamõistuslikkus“,

,,nõdrameelsus“, ,,ajutine raske psüühikahäire“ või ,,muu raske psüühikahäire“.

Edasi on maakohus vägagi arusaadavalt ja jälgitavalt selgitanud, miks ei ole antud

süüdistatava puhul tegemist süüdimatuse ega ka piiratud süüdivusega ning miks

ei saa ka rääkida stressist või järsku vallandunud mingist ägedast reaktsioonist.

Maakohtu põhjendusi ei ole ümber lükanud ka apellant oma apellatsioonis. Apellant

püüab kummutada maakohtu põhjendusi selliselt, et nimetab skisoidset isiksusehäiret

psüühikahäireks, mida ta aga paraku ei ole. Viide Riigikohtu otsuse 3-1-1-105-16 p-le

21 on samuti asjassepuutumatu, sest see seal käsitletakse olukorda, kus isikul

esinevad teo toimepanemise ajal süüdimatuse meditsiinilised tunnused.

Seejärel nimetab kaitsja skisoidset isiksusehäiret vaimse tervise minetuseks, kuid

kuidas see mõiste seostub määratlustega ,,vaimuhaigus“, ,,nõrgamõistuslikkus“,

,,nõdrameelsus“, ,,ajutine raske psüühikahäire“ või ,,muu raske psüühikahäire“, see

jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks.

Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on jõudnud süüdistatava süüdivust

hinnates ainuõigele järeldusele ja nimelt, et süüdistatav ei ole viibinud käesoleva teo

toimepanemise ajal KarS § 35 mõistes piiratud süüdivuse seisundis.

Prokuröri apellatsioon.

Prokuröri taotlus on karistada süüdistatavat 2 aastat ja 6 kuus rangemalt, kui seda on

teinud maakohus. Peamiseks argumendiks on see, et maakohus ei ole arvestanud süü

suuruse hindamisel asjaolu, et kuritegu on toime pandud avalikus kohas. Samuti

rõhutatakse apellatsioonis süüdistatava isikut ja tema varajasemaid karistusi ning

kannatanu käitumises igasuguse provokatsiooni puudumist.

Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et tegelikult on ka 8 aastane vangistusmäär väga pikk

vangistusmäär ja kui see on mõistetud katsestaadiumisse jäänud tapmise eest, siis

rääkida, et see ei ole õiglane või et midagi on siinjuures jäänud arvestamata, ei ole

õige. Prokuröril võib olla oma nägemus sellest, millist karistust väärib süüdistatav, kuid

olukorras, kus kohus on mõistnud süüdistatava süüdi ja on temale mõistnud pikaaegse

vangistuse, peaks ka prokurör leppima sellega, et konkreetne kohtu poolt mõistetud

karistus, mis küll mingil määral erineb tema arvamusest, on samuti adekvaatne ja süü

suurusele ning süüdlase isikule vastav. Õiguskorra huvid on kaitstud pikaks ajaks ka

kohtu poolt mõistetud karistusega, vähemalt osas, mis puudutab süüdistatava

vägivallatsemist avalikus kohas.

Prokurör viitab oma apellatsioonis ka karistuse mõistmise metoodikale, mis on

kohtupraktikas omaks võetud. Ka maakohus on oma otsuses sellele metoodikale

viidanud. Kohtukolleegium rõhutab, et selline Riigikohtu suunis ei saa olla automaatselt

üle kantud igale konkreetsele kaasusele. Olulised on eelkõige kuriteo tehiolud, sest

need võivad ühe kuriteokoosseisu piires olla väga erinevad. Eriti kaotab selline

aritmeetika mõtte, kui jutt käib kuriteokatsest. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga,

et kohtupraktika peab olema nö enam – vähem ühetaoline ja see, kui tapmise katse

eest mõistetakse tunduvalt pikemaid vangistusmäärasid kui lõpuleviidud tapmise eest,

võib kõrvaltvaatajas tekitada arusaama, et karistuspraktika justkui ei väärtusta

inimelusid. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus asjakohaselt viidanud ka

kohtupraktikale ja ainuüksi fakt, et viidatud kohtuotsustes oli tegemist selliste

kuritegudega, mis leidsid aset korteris, ei ole piisavad põhjendamaks raskema

karistuse mõistmist nagu arvab prokurör. Ka prokuröri poolt käsitletud otsustes võib

leida hulganisti muid erinevusi tehioludes. Näiteks, kriminaalasi 1-22-266 - ründas

kahe noaga, kaks korda rindkeresse. Järgmises prokuröri poolt viidatud kriminaalasjas

1-20-6452 lõi süüdlane kannatanut kolm korda noaga rindkeresse. Järgmises viidatud

kohtuotsuses ei ole pelgalt selle avamisel RT-s tuvastada tehiolusid, sest tegemist on

resolutiivotsusega ja kuriteosündmust ei ole kirjeldatud. See ei ole ka ringkonnakohtu

eesmärk, analüüsida ja tudeerida lähemalt kõiki viidatud otsuseid. Kriminaalasjas 1-

19-4629 lõi süüdlane kannatanut korduvalt noaga. Seega ei saa nõustuda prokuröriga,

et maakohus on viidanud otsustele, kus justkui esineb rohkem süü suurust

vähendavaid asjaolusid. Esmane faktor süü suuruse hindamisel tapmiskatse puhul on

kohtukolleegiumi hinnangul siiski ründe intensiivsus ja kui lüüakse mitmel korral

rindkere piirkonda noaga, on tegemist intensiivsema ründega, kui ühel korral, sest

vigastusi ja seejuures eluohtlikke vigastusi võib tekkida hulgi ning kannatanu

ellujäämise võimalused on ka kiiresti osutatud abi korral väiksemad. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on 20.10.2016 otsuses asjas nr 3-1-1-70-16 p-s 14 märkinud, et

katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt

isiku tahtluse intensiivsus, millega on seotud nt ka kuriteo toimepanemise põhjalik

planeerimine ja ettevalmistamine. Teiseks on oluline see, kas ja millises ulatuses

rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja

soovitud tagajärje saavutamise lähedus. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud

asjaolusid, mis viitaksid kuriteo toimepanemise planeerimisele ja ettevalmistamisele.

Samas rünnata isikut noaga ootamatult avalikus kohas, on mõistetamatu ning sellisel

tegevusel ei saa olla vähimatki õigustust.

Kohtupraktikast võib tuua hulgaliselt näiteid, kus lõpuleviidud tapmise korral on

karistus lühem, kui seda taotleb prokurör (1-20-3107; 1-21-218; 1-20-7016; 1-16-

8889). Kohtukolleegium rõhutab ka seda, et kuriteokatse eest võib seaduse järgi

karistada leebemalt kui lõpuleviidud teo eest. Teoebaõigus on küll sama, kuid

tagajärjeebaõigus väiksem. Kannatanu jäi õnneks ellu. Selliselt on süüdistatava süü

teo toimepanekus alla keskmise määra.

Riigikohus on oma otsuses 1-19-4150 p-s 27 selgitanud järgmist. Kuna kohus otsustab

karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla

korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui

nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik

rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse

kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule

selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Karistuse kohaldamine ei ole täiel määral

taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse

karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise

küsimus Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või

määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest

tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu.

Eeltoodut arvestades leiab kohtukolleegium, et maakohus ei ole karistust mõistes

rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ega kohaldanud ka vääralt kriminaalõigust

ning karistus vastab toimepandu raskusele ja süüdistatava isikule.

Süüdistatava

kaitsja

adv.

A.Küünemäe

on

esitanud

taotluse

hüvitada

apellatsioonimenetluses

tekkinud

õigusabi

kulud.

Kaitsja

kulutas

apellatsioonimenetluses õigusabi andmisele kokku 3 tundi, mille eest taotleb

kaitsjatasu hüvitamist koos käibemaksuga 259,20 eurot. Taotuses on loetletud ka

kaitsetoimingud, millele nimetatud aeg kulus – apellatsioonimenetluseks ettevalmistus

(sh süüdistatava kaebeõiguse soovi väljaselgitamine Tallinna Vanglas 18.08.2023 kell

13.15- 14.00 ja kaebuse koostamine). Samuti palub kaitsja hüvitada sõidukulud

vanglasse ja tagasi e kokku 30,62 km e 11,03 eurot (koos käibemaksuga). Kokku on

seega

apellatsioonimenetluse

kulud

270,23

eurot

(koos

käibemaksuga).

Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. Kuna apellatsiooni on esitanud ka

prokuratuur, siis jäävad menetluskulud riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/