3-22-2605/31 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.09.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2605

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 31.10.2022 otsuse

nr 12205150001-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja AK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.03.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde apellatsioonkaebuse p-s 1.5 viidatud artiklid ning vastustaja

01.06.2023 ja 25.08.2023 menetlusdokumentide lisad.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.03.2023 otsus

haldusasjas nr 3-22-2605 muutmata.

3. Jätta apellandi menetluskulud osas, milles talle on antud menetlusabi, riigi kanda ja

ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.

4. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi ja Eestisse saabumise kuupäev

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.10.2023 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-22-2605

2(9)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X (kaebaja) saabus Eestisse XX.XX.XXXX ning esitas

samal päeval Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) rahvusvahelise kaitse taotluse.

2. PPA luges 31.10.2022 otsusega nr 12205150001-1 kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks

ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi (resolutsiooni p 1), tegi talle väljasõidukohustuse

ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Venemaale

vabatahtliku täitmise tähtajaga seitse päeva, mis kuulub täitmisele seadusliku viibimisaluse

lõppemise korral (resolutsiooni p 2), ning kohaldas VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu

kolmeks aastaks lahkumiskohustuse täitmisest alates (resolutsiooni p 3).

Kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks (VRKS § 4 lg 1). Kaebaja on väljendanud hirmu Venemaale

tagasipöördumise ees, sest teda ootab seal kutse ajateenistusse, mille järel võidakse ta saata

Ukrainasse sõdima. Kaebaja väitel on tal olnud konflikt sõjakomissariaadi ametnikuga ja

sõjakomissariaat otsib teda taga. Kaebaja subjektiivse tagakiusukartuse aluseks on eelneva põhjal

poliitiline meelsus (tema vaated ei ühti Venemaa riigivõimu vaadetega) ning kuulumine

sotsiaalsesse gruppi (sõjaväeteenistuse ealine mees, kes ei soovi täita sõjaväekohustust). On

vähetõenäoline, et Venemaa ametivõimud kiusaks kaebajat tema vaadete tõttu taga või võiks

seda teha tulevikus. Kaebaja on osalenud ühel meeleavaldusel ja väljendanud meelsust

sotsiaalvõrgustike kommentaariumites. Kaebaja ütlustest ei nähtu, et ta oleks olnud Venemaa

võimude huviorbiidis või teda oleks süüdi mõistetud. Kaebaja väidab, et kui Venemaa ei oleks

alustanud sõda Ukrainas, poleks ta koduriigist lahkunud ega taotlenud rahvusvahelist kaitset.

Venemaal ei ole välja kuulutatud üldmobilisatsiooni ja kaebajal puudub oht võtta osa

soovimatust sõjategevusest. Üldmobilisatsiooni asemel proovitakse leida sõdureid muul viisil, nt

meelitatakse sõjaveterane, ajateenijaid ja vaeseid noori. Sõtta ei saadeta sunniviisiliselt etnilisi

venelasi, vaid muudest piirkondadest pärit mehi. Kaebaja ei ole läbinud Venemaal kohustuslikku

sõjaväeteenistust, tal puudub sõjaväepilet ja seetõttu ei kuulu ta võimaliku üldmobilisatsiooni

alla. Kaebaja taotlus on kantud eesmärgist mitte läbida kohustuslikku sõjaväeteenistust. Kaebaja

hirm, et tema suhtes võidakse alustada sõjaväeteenistusest või mobilisatsioonist kõrvale

hoidmise tõttu kriminaalmenetlust, ei ole samuti objektiivselt põhjendatud. Päritoluriigi info ei

kinnita, et kõik Venemaal kohustuslikku sõjaväeteenistust läbivad mehed saadetakse väljaõppe

ajal Ukrainasse. Puuduvad tõendid, et kaebajat oleks kohustatud ilmuma sõjaväeteenistusse.

Venemaa seadused näevad ette võimaluse lükata kohustuslik sõjaväeteenistus edasi. Pole

eluliselt usutav, et keegi oleks kaebajat Venemaal sotsiaalmeedias avaldatud kommentaaride

tõttu nii suurel määral mõjutanud kui kaebaja väidab. Kaebaja ütlustest kumab läbi, et

opositsiooniline tegevus ei olnud tema põhitegevus või oluline osa tema igapäevaelust.

Osalemine ühel Aleksei Navalnõid toetaval miitingul ei ole nii märkimisväärne, et kaebaja

poliitiline tegevus võiks Venemaa ametivõimudele huvi pakkuda.

Kaebaja ei vaja täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Venemaal ei toimu sellist relvakonflikti, mille

tõttu võiks kaebaja elu seal ohus olla. Puudub teave, et tagasipöördunud Venemaa kodanikke

võiks ohustada tagakius või tõsine oht põhjusel, et nad on taotlenud Euroopas varjupaika.

3-22-2605

3(9)

Kaebajale tuleb teha vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutus. Kaebaja tegi PPA-ga

koostööd, ta ei esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente ning ta pole muul moel takistanud

menetluse efektiivset läbiviimist. Kaebaja ütles vestlusel, et on nõus lahkuma Venemaale.

Puuduvad lahkumisettekirjutuse tegemist takistavad asjaolud. Kaebajal ei ole Eestis sugulasi

ning Poolas elab tema onupoeg, kellega suheldakse interneti vahendusel. Ka tervislik seisund ei

takista lahkumist. Sihtriigiks tuleb määrata Venemaa, kus kaebaja ei ole ohus ning kuhu

väljasaatmine ei ole vastuolus VSS §-s 171 nimetatud põhimõtetega. Kaebaja selgitas, et saab

lahkuda 7 päeva jooksul.

Sissesõidukeeldu tuleb kohaldada 3 aastaks. Puuduvad asjaolud, mille tõttu tuleks jätta

sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata. 3-aastane sissesõidukeeld on

proportsionaalne ja puuduvad selle kestuse vähendamist tingivad kergendavad asjaolud.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 31.10.2022 otsuse tühistamiseks ning PPA

kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.

Kaebajat hakatakse Venemaale naastes tõenäoliselt oma poliitiliste veendumuste tõttu taga

kiusama ning teda võidakse saata Ukrainasse sõtta. Kaebaja kardab, et sõjaväeteenistusest

hoidumisel võetakse ta kinni, teda koheldakse ebainimlikult ning võidakse karistada ebaõiglase

karistusega. Rahvusvahelise kaitse andmine on võimalik, kui isik keeldub sõjaväeteenistusse

minemast olukorras, kus teda võidakse sundida osalema sõjalises konfliktis, mille rahvusvaheline

üldsus on hukka mõistnud. Kaebaja peaks sõdima oma Ukrainas elavate sugulaste vastu.

Kaebaja on Ukraina sõja vastu, ta on avaldanud riigivastaseid sõnavõtte sotsiaalmeedias ning

osalenud meeleavaldusel „Navalnõi 2018“. Venemaa jõustruktuurid võivad otsida kaebaja

suhtlusvõrgustike arhiivist välja riigivastased sõnavõtud, mille alusel võidakse ta võtta

kriminaalvastutusele. Venemaa uurimisasutustel on kõrgendatud huvi peatada teisitimõtlejate ja

sõjavastaste tegevus, karistada võimalikult paljusid ja hirmutada sellega teisi kodanikke. Kaebaja

ei pea tõendama, et teda kiusati taga või päritoluriigi ametiisikud olid temaga seotud asjaoludest

teadlikud juba enne tema riigist lahkumist. Venemaa seadused annavad õiguse karistada isikuid

kuni 15-aastase vanglakaristusega, kui diskrediteeritakse Venemaa relvajõude või levitatakse

nende kohta „valeteavet“.

Kaebaja on sõjaväekohustuslasena arvel alates 2015. a-st ning talle anti ajapikendus

õppeperioodiks kuni 2020. a suveni. 2020. a kutseperioodil kutsuti kaebaja meditsiinilisele

läbivaatusele ja kutsekomisjoni istungile, kus talle omistati meditsiinilistel põhjustel

sõjaväeteenistuse kõlblikkuse tase „B-3“ – kõlblik väheste piirangutega. Kaebaja vaidlustas selle

otsuse kohtus, kuid kohus jättis kaebaja kaebuse rahuldamata. Tol perioodil kaebajat enam

sõjaväeteenistusse ei kutsutud, kuid nüüd on ta saanud uue kutse. Venemaa asendab

mobilisatsiooni

korralise

väeteenistusse

kutsumisega.

Kutsealused

võidakse

saata

sõjaväeteenistuse käigus Ukrainasse lahingutegevuse tsooni. Venemaa kutsealused juba sõdivad

Ukraina territooriumil. Sel aastal kuulutatakse Venemaal välja mobilisatsioon, sõjaolukord ja

suletakse piirid. Kutsealused võidakse saata Ukraina piiriäärsetesse piirkondadesse, Ukraina võib

alustada pealetungi ja konflikt võib eskaleeruda ning piiriäärsed alad võivad jääda Ukraina

raketilöökide alla. Seetõttu kujutab sõjaväeteenistus Venemaa sõjaväes aastatel 2022–2023

reaalset ohtu kaebaja elule ja tervisele. Kui Venemaal kuulutatakse välja mobilisatsioon,

langeksid tõenäoliselt mobilisatsiooni alla just kaitseväelased, sest nad juba asuvad

komplekteeritud väeosades. Militaarkohustusest kõrvalehoidmise eest on karistus 10 aastat

vanglat.

Kaebaja suhtes võidakse Venemaal alustada kriminaalmenetlust sõjaväeteenistusest või

mobilisatsioonist kõrvalehoidmise tõttu. Kaebaja võib olla sõjaväekomissariaadi poolt

tagaotsitav – seda kinnitavad iga-aastased sõjaväekutsed, lisaks on sõjaväekomissariaadist

helistatud kaebaja emale ning käidud kaebaja kodus.

3-22-2605

4(9)

Kaebajale tuleks anda vähemalt täiendav kaitse, sest tema suhtes võidakse fabritseerida

kriminaalsüüdistus. Venemaa riigivõimu strateegiaks on massiline hirmutamine. Selle tulemusel

aitavad riigipoolset vaimset ja füüsilist vägivalda ellu viia ka tavalised inimesed, sest kardetakse,

et ka neid seostatakse riigivastase tegevusega, kui nad ei väljenda aktiivselt vastupidist või ei

reageeri teisitimõtlejate väljaütlemistele. Viimase aja kriminaalpoliitika on ebainimlikult range

nende suhtes, kes ei täida militaarkohustust. Ukrainasse sõdima saadetakse just ajateenijaid. Oht

kaebaja õiguste rikkumiseks on reaalne.

3-aastase sissesõidukeelu kohaldamine ei ole proportsionaalne. PPA lähtub eeldusest, et

sissesõidukeeldu tuleb kohaldada, mistõttu on ka äraspidised otsuse põhjendused. VSS § 74 lg 4

võimaldab jätta sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Venemaa kodanike

tuleviku suhtes puudub kindlus ja prognoositavus. Ei ole teada, mil määral mõjutab sõjategevus

edaspidi inimeste igapäevaelu. Kaebaja on menetluse läbiviimisele kaasa aidanud, ta ei ole

viibinud Eestis seadusliku aluseta, ei ole käitunud pahatahtlikult. Seega tuleks kaebajale tagada

võimalus, et kui Venemaale tagasi saates muutuks tagakius väljakannatamatuks, saaks ta uuesti

taotleda rahvusvahelist kaitset ja turvaliselt emigreeruda oma päritoluriigist.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde.

5. Tallinna Halduskohus jättis 21.03.2023 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1)

ning menetlusabiga seotud menetluskulud riigi ja muud menetluskulud poolte endi kanda

(resolutsiooni p 2).

Kaebaja ei soovi minna Venemaal sõjaväeteenistusse ja tal on olnud kohtuvaidlus kutsekomisjoni

otsuse õiguspärasuse üle. Samuti on kaebaja vahetanud sotsiaalmeedia kommentaariumis

arvamusi tundmatute inimestega ning neid vestlusi ei saa pidada kuigi sõbralikeks. Need asjaolud

ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Kaebaja isikuline profiil ei ole selline, et pakuks

Venemaa võimudele huvi sellisel määral, et teda hakatakse Venemaal taga kiusama rassi, usu,

rahvuse, poliitilise meelsuse või sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu.

VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena mh süüdimõistmist või karistamist

sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-

s 22 sätestatud tegude toimepanemise. Tagakiusu jaatamiseks peaks olema isikule saadetud

mobilisatsioonikäsk või -kutse. Hinnata tuleks, kas ja millised on isiku keeldumise võimalused

ning kas tal on võimalik neid kasutada, samuti milliseid teenistusülesandeid isik peaks täitma

(Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 26). Rahvusvahelise kaitse saamise välistab see,

kui sõjaväekohustusest pääsemiseks on olemas seaduslik alus (Euroopa Kohtu otsus C-280/21,

p 35; C-238/19, p-d 27–32). Euroopa Kohus selgitas otsuses C-472/13 direktiivi asjakohaste

sätete kohta järgmist: a) sätetega on hõlmatud kõik sõjaväelased, sh logistiline ja abipersonal; b)

sättes peetakse silmas olukordi, kus läbitav sõjaväeteenistus iseenesest eeldab konkreetses

konfliktis sõjakuritegude toimepanemist, sh olukorrad, kus pagulasseisundi taotleja osaleb vaid

kaudselt nende kuritegude toimepanemises, kuna oma teenistusülesandeid täites pakub ta

mõistliku usutavusega vältimatut abi nende kuritegude ettevalmistamisel või täideviimisel; c)

silmas ei peeta eranditult neid olukordi, kus on tõendatud, et sõjakuriteod on juba toime pandud

või võivad kuuluda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla, vaid ka neid, kus

pagulasseisundi taotleja suudab tõendada, et niisuguste kuritegude toimepanemine on väga

tõenäoline; d) faktide hindamine peab tuginema tõendite kogumile, mis kõiki kõnealuseid

asjaolusid arvesse võttes saab tõendada, et see teenistusolukord võib usutavalt viia väidetavate

sõjakuritegude toimepanemiseni; e) hindamisel tuleb arvesse võtta, et sõjaline sekkumine

põhineb ÜRO mandaadil või rahvusvahelise üldsuse konsensusel, ning et sõjalisi operatsioone

läbiviivas riigis või riikides on sõjakuriteod karistatavad; f) teenistusest keeldumine peab olema

ainus vahend, mille abil pagulasseisundi taotleja saab vältida väidetavates sõjakuritegudes

osalemist, ning järelikult asjaolu, et ta hoidus kasutamast menetlust, mis andnuks talle

3-22-2605

5(9)

sõjaväeteenistusest keelduja staatuse, välistab igasuguse kaitse andmise direktiivi alusel, välja

arvatud siis, kui nimetatud taotleja tõendab, et ühtki seda laadi menetlust ei olnud tema

konkreetses olukorras võimalik kasutada. Euroopa Kohus märkis asjades C-238/19 ja C-472/13,

et pelgalt süüdimõistmine või karistamine ei ole piisav, vaid see peab olema seotud ühega viiest

tagakiusu alusest ning karistus peab olema ebaproportsionaalne või diskrimineeriv.

Pole vaidlust, et kaebaja võeti kaitseväekohustuslasena arvele 2015. a-l; seoses

ülikooliõpingutega vabastati ta sõjaväekohustusest 2020. a suveni; 2020. a kutseperioodil kutsuti

kaebaja meditsiinilisele läbivaatusele ja kutsekomisjoni istungile, kuhu ta ilmus ning kus talle

määrati kõlblikkuse tase B-3 (kõlblik väheste piirangutega); kaebaja vaidlustas kohtus komisjoni

otsuse

keelduda

tema

saatmisest

meditsiinilisele

läbivaatusele

seoses

kaebusega

kaitseväeteenistuse läbimist takistava kroonilise haiguse ägenemisele, kuid kaebus jäi

rahuldamata. Kaebaja ei ole tõendanud, et talle on sisepassi löödud tempel sõjaväekohustuse

kohta ja antud sõjaväepilet. Kaebaja ei ole veenvalt ära näidanud, et Venemaal puuduks tal

võimalus keelduda sõjaväeteenistusest, taotleda sõjaväekõlblikkuse kordushindamist või

asendada sõjaväeteenistus tsiviilteenistusega. Nt selgitati Venemaal tehtud kohtuotsuses, et kui

kodaniku meditsiinilisel läbivaatusel enne tema suunamist kaitseväeteenistusse või kontroll-

läbivaatusel tuvastatakse tema tervislikus seisundis kõrvalekaldumised, mis muudavad tema

kaitseväeteenistuse kõlblikkuse kategooriat, tühistatakse kutsekomisjoni otsus. Seega kui

kaebaja tervislik seisund on pärast 2020. a hindamist muutunud, siis on tal võimalik taotleda

kordushindamist ja vältida sõjaväeteenistust. 2020. a-l, kui kaebaja seda tegi, siis ei värvatud teda

kohtuvaidluse ajal sõjaväeteenistusse. Tõenditest ei nähtu, et kaebajal oleks olnud 2020. a-l

sõjaväeteenistuse läbimisega seoses sisemine vastuolu. Ta ei vältinud komisjoni ega otsinud

aktiivselt võimalust sõjaväeteenistusest keeldumiseks. Pole tõendatud, et kaebajale oleks üldse

2022. a-l sõjaväekutse kätte toimetatud. Kaebaja väitel on teda alates 2020. a-st püütud

sõjaväeteenistusse kutsuda kahel korral, kuid kummalgi korral ei ole kutset õnnestunud kätte

toimetada, mistõttu ei ole ta pidanud sõjaväeteenistusse ilmuma. Kaebaja väitel toimub uus

sõjaväeteenistusse värbamine 2023. a sügisel ning ei ole välistatud, et kaebajal oleks võimalik

see asendada nt tsiviilteenistusega või taotleda tervisliku seisundi kordushindamist.

Kokkuvõttes on kaebaja hirm rindele saatmise ees hüpoteetiline. Lisaks ei nähtu, et see hirm

oleks seotud ühega viiest VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud tagakiusamise alusest. Puudub teave, et

Venemaa eelistaks rindele saata neid ajateenijaid, kes on poliitilise võimuga opositsioonis või

kes on tugevalt sõjavastased. 2023. a sügiseni, mil kaebaja sõnul toimub uus värbamiste laine,

on veel aega ning pole välistatud, et selleks ajaks on sõda juba Ukraina võiduga lõppenud.

Kaebaja väited võimalikust üldmobilisatsioonist ja mobilisatsiooni korras Ukrainasse sõdima

saatmisest ei ole tõenäolised, sest kaebaja ei ole läbinud sõjaväeteenistust ning tal puudub

igasugune sõjaline väljaõpe ja kogemus. Kaebaja väide, et ta võib olla sõjaväekomissariaadi

poolt tagaotsitav, on hüpoteetiline.

Mõistet „poliitilised vaated“ tuleb tõlgendada laialt ning see hõlmab mis tahes vaadet, mis

puudutab riigiaparaati, valitsust, ühiskonda või poliitikat. Inimeselt ei saa oodata, et ta taganeks

oma poliitilistest veendumustest või varjaks eelnimetatuid selleks, et vältida tagakiusu oma

päritoluriigis (Euroopa Kohtu lahendid asjades C-199-201/12, C-71/11 ja C-99/11; C-56/17).

Kaebaja on osalenud sotsiaalmeedia vestlustes, kuid ei ole teinud seal võimu- või sõjavastaseid

üleskutseid. Kommentaariumis vestlemist ei saa pidada poliitilise meelsuse väljendamiseks

viisil, mille tulemuseks võiks olla rahvusvahelise kaitse saamine. Tegemist ei ole süstemaatilise

ja pideva poliitilise meelsuse avaldamisega. Ehkki Venemaal elavad inimesed on mõjutatud

kohalikust propagandast ning sellest, mida võimumeelne meedia neile räägib, on Venemaal palju

inimesi, kes ei toeta praegust poliitilist olukorda ja Ukraina sõda ning on võimuga opositsioonis.

Samuti on Venemaal inimesi, kes postitavad sotsiaalmeedias, kuid päritoluriigi info alusel ei ole

tõenäoline, et mõne üksiku postituse alusel võidakse kaebajat hakata süsteemselt taga kiusama.

3-22-2605

6(9)

Kuigi pärast laiaulatusliku agressioonisõja algust on Venemaal õigusakte muudetud ning selle

tulemusel võiks kriminaalkorras karistada iga isikut, kes ei poolda Ukraina sõda ning Venemaa

võimuladvikut ja poliitikat, tuleb hinnata, milline on tõenäosus, et kaebajat võidakse karistada.

PPA leidis õigesti, et selline tõenäosus on väike.

PPA leidis õigesti, et kaebajal ei ole alust saada täiendavat kaitset. Ka lahkumisettekirjutus ja

sissesõidukeeld on õiguspärased. Neis küsimustes puudub vajadus korrata vaidlustatud

haldusakti põhjendusi. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaks aluse kahelda

sissesõidukeelu proportsionaalsuses. Rahvusvahelise kaitse menetlus on salajane ja pole alust

arvata, et Venemaa riigivõim saab sellest teada. Kui olukord päritoluriigis muutub, saab kaebaja

uuesti sealt lahkuda ja taotleda rahvusvahelist kaitset, sõltumata sissesõidukeelust. Samuti on

kaebajal õigus asjaolude muutumise korral taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või

selle kehtivusaja peatamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus

rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Kaebaja jääb varem avaldatud seisukohtade juurde. Halduskohus eksis tõendite hindamisel ega

arvestanud kaebaja isikliku olukorraga. Venemaal on muudetud õigusakte selliselt, et

ajateenistusse kutsumine on veel lihtsam. Sõjaväekutsete kättetoimetamine on muutunud

formaalsuseks ja sõjaväekohustuse vältimine on sisuliselt võimatu. Kaebaja on 24-aastane ning

talle on saadetud kutse ilmuda sõjaväelisele registreerimisele ja arstlikule läbivaatusele.

Ajateenistusse kutsutud isikud saadetakse Ukrainasse sõtta. Kaebajat on oma poliitiliste vaadete

tõttu solvatud ja ähvardatud ning tema poliitiline meelsus on tõsiseltvõetav. Kaebajale

kohaldatud sissesõidukeeld ei ole proportsionaalne.

7. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja

nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

Venemaal on muudetud seadusi selliselt, et sõjaväeteenistuse kutse kättetoimetamine on lihtsam,

kuid kaebaja puhul ei ole sõjaväeteenistusse kutsumine tõendatud. Kaebaja on saanud 2022. a-l

kutse arstlikule läbivaatusele ja värbamiskomisjoni, kuid sõjaväeteenistuse läbimise kutse

kättetoimetamine pole tõendatud. Kui lugeda kutse saamine tõendatuks, on kaebajal võimalik

taotleda asendusteenistust (kuigi see võib olla keeruline) või oma terviseseisundi korduvat

hindamist. Kui kaebaja siiski kutsutakse ajateenistusse, on oht, et ta saadetakse Ukraina vastu

sõdima, hüpoteetiline.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. HKMS § 158 lg 31 esimene lause sätestab, et rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise

otsuse õiguspärasust hindab halduskohus kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See tähendab

kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid ja tõendeid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse

vastuvõtmist (vt Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p-d 24 ja 25 ning seal viidatud

lahendid). Seepärast võtab ringkonnakohus asja juurde apellatsioonimenetluses esitatud uued

tõendid (apellatsioonkaebuse p-s 1.5 viidatud artiklid, PPA 01.06.2023 ja 25.08.2023

menetlusdokumentide lisad). Tõendeid puudutavad olukorda Venemaal seoses ajateenistusse

kutsumise ja mobilisatsiooniga. Ringkonnakohus peab arvestama uute arengutega

päritoluriigis, mis võivad mõjutada kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamist.

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

10. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest – rass, usk,

rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise ja

3-22-2605

7(9)

eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Halduskohus määratles kaebaja

tagakiusukartuse alustena õigesti poliitilise meelsuse ja kuulumise sotsiaalsesse gruppi, lähtus

asja lahendamisel asjakohastest õigusnormidest ja kohtupraktikast ning jõudis kaebajaga seotud

asjaolusid ja kogutud tõendeid hinnates õigele järeldusele, et kaebajat ei saa tunnustada

pagulasena. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid

(HKMS § 201 lg 4).

11. VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena mh süüdimõistmist või

karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude

või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise. Halduskohus selgitas õigesti, et kaebaja

pagulasena tunnustamise eeldused (vt halduskohtu otsuse p 13) ei ole täidetud: kaebajale

ajateenistuse kutse kättetoimetamine ei ole tõendatud, kuid ka sellise kutse kättetoimetamist

eeldades pole alust arvata, et kaebajal puuduks võimalus taotleda oma sõjaväekõlbulikkuse

korduvat hindamist, kui tema tervislik seisund on halvenenud, või võimalust läbida

asendusteenistus. Kui kaebaja siiski võetakse ajateenistusse, siis ei suurenda tema isikuline

profiil tõenäosust, et ta saadetakse Ukrainasse sõdima. Ajateenistust on võimalik läbida ka muid

ülesandeid täites. Seepärast ei ole kaebaja subjektiivne hirm, et ta võetakse ajateenistusse ja

saadetakse Ukrainasse sõdima, objektiivsete asjaoludega põhjendatud. Halduskohtu otsuse

tegemise aluseks olnud päritoluriigi teavet arvestades ei saanud pidada tõenäoliseks ka kaebaja

profiiliga isiku mobiliseerimist ilma eelnevat ajateenistust läbimata.

12. Apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid ei anna alust asuda teistsugusele

seisukohale. Apellatsioonkaebuse p-s 1.5 viidatud artiklitest saab järeldada, et 2023. a aprillis

vastu võetud seadusemuudatusega lihtsustati Venemaal ajateenistusse kutsumise süsteemi

selliselt, et kutseid hakatakse laiali saatma elektrooniliselt riigiteenuste portaali kaudu;

ajateenistusest kõrvalehoidjatel ei lubata Venemaalt lahkuda ja riigisiseselt piiratakse nende

õigusi. Eeltoodu põhjal saab eeldada, et kui kaebajale saadetakse kutse ajateenistusse, siis

loetakse see kätte toimetatuks ka siis, kui seda ei saa kaebajale isiklikult üle anda. Samas ei ole

pelgalt võimalus, et kaebaja kutsutakse ajateenistusse või sellest kõrvale hoidmise tõttu

võidakse piirata tema õigusi või määrata rahatrahv, piisav, et anda talle rahvusvahelist kaitset

(vt halduskohtu otsuse p-s 13 viidatud Riigikohtu ja Euroopa Kohtu lahendites nimetatud

kriteeriumid). Vastustaja esitatud tõenditest selgub ka, et ajateenistusele on jätkuvalt olemas

alternatiiv tsiviilteenistuse näol, kuigi asendusteenistuse taotlemine on bürokraatlik ja võib olla

keerukas (dtl 635 jj). Puuduvad andmed, et kaebaja oleks esitanud Venemaa asjaomasele

haldusorganile taotluse läbida asendusteenistus.

13. Vastustaja on viidanud 2022. a artiklile, mille kohaselt ei ole Venemaal oodata massilisi

mobilisatsioone, sest eeskätt värvatakse relvajõududesse lepingulisi sõdureid (dtl 642 jj).

Apellatsioonkaebuse p-s 1.5 viidatud artiklitest selgub, et 2023. a aprilli seisuga oli Venemaa

poliitika jätkuvalt selline, et eelkõige proovitakse meelitada mehi sõlmima lepinguid

relvajõududesse teenima astumiseks. Suuremat mobiliseerimislainet ei pidanud eksperdid

2023. a aprillis tõenäoliseks. Puuduvad andmed, et kohtuotsuse tegemise aja seisuga oleks

olukord Venemaal oluliselt muutunud ja toimunud oleks üldine mobilisatsioon, mis mh

hõlmaks kaebaja profiiliga mehi, kes ei ole läbinud ajateenistust ja kellel puudub igasugune

sõjaväeline väljaõpe ja kogemus. Kui siiski eeldada, et välja kuulutatakse üldmobilisatsioon ja

ka kaebaja mobiliseeritakse, sõltuks kaebaja tunnustamine pagulasena mh sellest, millised

ülesandeid ta peaks mobiliseerimise korral täitma (vt halduskohtu otsuse p-s 13 viidatud

Riigikohtu ja Euroopa Kohtu lahendites nimetatud kriteeriumid).

14. Kokkuvõttes on kohtuotsuse tegemise aja seisuga jätkuvalt hüpoteetiline kaebaja kartus,

et ta peab osalema sõjategevuses Ukrainas ja panema seal toime VRKS §-s 22 nimetatud

tegusid, sh rahu- või inimsusvastaseid või sõjakuritegusid.

3-22-2605

8(9)

15. Halduskohus ei seadnud kahtluse alla, et kaebaja on avaldanud sotsiaalmeedia

kommentaarides Venemaa riigivõimu suhtes kriitilisi seisukohti ja osalenud 2018. a-l ühel

poliitilisel meeleavaldusel. Õige on aga halduskohtu järeldus, et tegemist ei ole süstemaatilise

ja pideva meelsuse avaldamisega, mida saaks pidada kaebaja jaoks oluliseks. Pole tõenäoline,

et kaebaja on sattunud oma poliitilise meelsuse või sõjaväekomissariaadiga aset leidnud

erimeelsuste tõttu Venemaa riigivõimu huviorbiiti või satuks

sinna Venemaale

tagasipöördumise korral. Apellatsioonimenetluses ei ole esitatud selle tagakiusamise aluse

kohta uusi asjaolusid või tõendeid, mida halduskohus poleks juba hinnanud.

16. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru

pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on

alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis

kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema

piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või

karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu

sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese

relvakonflikti tõttu (p 3). Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava

raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid

füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed

viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt

otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).

17. Kaebaja tugineb täiendava kaitse puhul samadele asjaoludele, mis pagulase staatuse

puhul. Ringkonnakohtule ei nähtu eespool toodud põhjendusi arvestades, et kaebajat ähvardaks

Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu. Seega leidis

halduskohus õigesti, et kaebaja ei kvalifitseeru ka täiendava kaitse saajaks.

18. Kuna kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse saajaks, on õiguspärane ka

lahkumisettekirjutus (VSS § 72 lg-d 1, 11 ja 4). Kaebaja ei ole selle kohta

apellatsioonimenetluses mingeid vastuväiteid esitanud, mistõttu ringkonnakohus nõustub selles

osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).

19. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on õiguspärane (VSS § 74 lg 1). Sissesõidukeelu

tähtaja määramine on kaalutlusotsus (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). Halduskohus leidis õigesti, et

kaebaja pole esile toonud erilisi asjaolusid, mis annaksid aluse kohaldada sissesõidukeeldu

lühemaks ajaks kui kolm aastat. Kaebajal puuduvad kaitsmisväärsed sidemed ja huvid Eestis ja

teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et

vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis toonuks kaasa sissesõidukeelu

tähtaja lühendamise humaansetel kaalutlustel. Väite, et kaebajat ähvardab Venemaale

tagasipöördumise korral karistamine, lükkab ümber halduskohtu otsuses tuvastatud asjaolu, et

kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitsele ning tema hirm tagakiusamise ees ei ole

põhjendatud. Kohaldatud sissesõidukeeld ei takista kaebajal päritoluriigist emigreerumist.

Kaebajal on võimalik siirduda väljapoole Schengeni ala jäävatesse riikidesse ja seda ka otse

Eestist, sest kaebajale on tehtud ettekirjutus lahkumiseks vabatahtliku täitmistähtajaga.

Sissesõidukeeld ei takista hädavajaduse tekkimisel kaebajal Schengeni riikide piirile

saabumisel taotleda rahvusvahelist kaitset (vt VSS § 28 lg 4). Asjaolude muutumise korral saab

taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või peatamist (VSS §-d 32 ja 321).

20. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kaebajale on antud menetlusabi riigilõivu

tasumiseks ning tõlkimise kulude kandmiseks (vt halduskohtu 06.01.2023 määrus), samuti riigi

õigusabi kohtus esindamiseks. Need kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Esindaja

3-22-2605

9(9)

tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Muud võimalikud menetluskulud

jäävad poolte endi kanda (HKMS § 109 lg 1).

21. Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja

nimi ja Eestisse saabumise kuupäev tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)