2-21-18260/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv (eesistuja), Gea Lepik, Peeter Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 07.09.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-18260

Kohtuasi

TYCOON OÜ kaebus Tallinna kohtutäituri Kristiina

Feinmani

11.11.2021

otsuse

peale

täiteasjas

nr 034/2021/2414

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13.12.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

TYCOON OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(võlgnik)

TYCOON

OÜ

(registrikood

12605197), lepinguline esindaja Reet Vokk

Puudutatud isik Tallinna kohtutäitur Kristiina Feinman

Puudutatud isik (sissenõudja) CONEX OÜ (registrikood

11452935), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Jüri-

Karl Leppik ja Raiko Lipstok

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 13.12.2021 määrus osas, milles maakohus jättis

rahuldamata TYCOON OÜ kaebuse kohtutäitur Kristiina Feinmani täiteasjas

nr 034/2021/2414 11.11.2021 tehtud otsuse tühistamiseks, samuti menetluskulude

jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus määrus, millega

rahuldada TYCOON OÜ kaebus osaliselt ja tühistada kohtutäitur Kristiina

Feinmani 11.11.2021 otsus täiteasjas nr 034/2021/2414 ning jaotada menetluskulud

vastavalt praeguse määruse resolutsiooni p-s 3 märgitule. Muus osas jätta

maakohtu määrus muutmata.

2. TYCOON OÜ määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud TYCOON OÜ menetluskulud kohtutäitur

Kristiina Feinmani kanda ning kohtutäitur Kristiina Feinmani ja CONEX OÜ

menetluskulud nende enda kanda.

4. Sõnastada kohtumääruse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Rahuldada TYCOON OÜ kaebus osaliselt.

2-21-18260

4.2. Tühistada kohtutäitur Kristiina Feinmani 11.11.2021 otsus täiteasjas

nr 034/2021/2414.

4.3. Jätta rahuldamata TYCOON OÜ taotlus kohtutäitur Kristiina Feinmani

tegevuse täiteasjas nr 034/2021/2414 08.10.2021 konto arestimise akti

koostamisel ebaseaduslikuks tunnistamiseks.

4.4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud TYCOON OÜ menetluskulud

kohtutäitur Kristiina Feinmani kanda ning kohtutäitur Kristiina Feinmani ja

CONEX OÜ menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kaebus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. TYCOON OÜ (võlgnik) esitas 19.11.2021 Harju Maakohtule kaebuse, milles palus

tunnistada Tallinna kohtutäituri Kristiina Feinmani (kohtutäitur) tegevus täiteasjas

nr 034/2021/2414 08.10.2021 kontode arestimise akti koostamisel ebaseaduslikuks, tühistada

kohtutäituri 11.11.2021 otsus ja kohustada kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama. Võlgnik

palus jätta menetluskulud kohtutäituri kanda.

1.1. Kaebuse kohaselt algatati täiteasjas nr 034/2021/2414 (täiteasi) täitemenetlus CONEX OÜ

(sissenõudja) 06.09.2021 täitmisavalduse alusel. Täitemenetlus algatati võlgniku vastu

464 381,34 euro saamiseks ning täitedokument oli Tallinna Ringkonnakohtu 07.04.2021

kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-18-16352, mis jõustus 06.09.2021. Võlgnik esitas 18.10.2021

kohtutäituri tegevuse peale kaebuse, milles palus peatada täitemenetluse, tühistada 08.10.2021

konto arestimise akti ja tagastada ebaseaduslikult arestitud summa. Kohtutäitur jättis

18.10.2021 otsusega täitemenetluse peatamata ning 11.11.2021 otsusega võlgniku kaebuse

kohtutäituri tegevuse peale rahuldamata. Kohtutäitur lõpetas 21.10.2021 täitemenetluse nõude

täitmise tõttu. Võlgnik ei tea, kas ja millal kanti võlgniku kontol olnud ja arestitud raha

kohtutäituri ametialasele arvelduskontole üle ning kas ja millal kandis kohtutäitur selle raha

sissenõudjale üle.

1.2. Võlgnik esitas kohtutäiturile kaebuse esitamisele eelnenud sündmuste kronoloogia:

-

02.11.2018 määrusega seadis Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-18-16352 (tsiviilasi)

hagi tagamise korras võlgnikule kuulunud kinnistule registriosa numbriga 3385901

kohtuliku hüpoteegi summas 692 323,23 eurot;

2-21-18260

-

30.04.2019 tühistas Harju Maakohus 02.11.2018 määrusega tsiviilasjas kohaldatud hagi

tagamise abinõu ja asendas selle võlgniku kohtu deposiiti tasutud rahasummaga

692 323,23 eurot;

-

19.08.2020 esitas võlgnik Harju Maakohtule tsiviilasjas taotluse, milles palus asendada

30.04.2019 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu;

-

06.10.2020 tegi Harju Maakohus tsiviilasjas määruse, millega rahuldas võlgniku

taotluse osaliselt ning määras, et senine abinõu, deposiiti tasutud rahasumma

asendatakse 578 899,23 euro ulatuses kohtulike hüpoteekide seadmisega kinnistutele

registriosa numbritega 14976050, 14976450, 14983250 ja 14986150 (kinnistud) ning

abinõu jääb kehtima 113 424 euro ulatuses. Kohus määras hüpoteegisummadeks 80%

sissenõudja väidetud kinnistute väärtustest, v.a ühe kinnistu puhul;

-

06.09.2021 jõustus Harju Maakohtu 06.10.2020 tsiviilasjas tehtud määrus. Samal päeval

tagastas kohus võlgnikule deposiiti tasutud 578 899,23 eurot;

-

06.09.2021 alustas kohtutäitur täiteasjas nr 034/2021/2414 täitemenetlust;

-

07.09.2021 koostas kohtutäitur rahalise nõude arestimise akti, millega kohtutäitur

pööras sissenõude kohtu deposiidis olevale ja osaliselt võlgnikule tagastamisele

kuuluvale summale 468 599,34 euro ulatuses;

-

30.09.2021 esitas kohtutäitur kinnistusregistrile avaldused keelumärgete seadmiseks

kohtulike hüpoteekidega koormatud kinnistutele;

-

04.10.2021 teatas Harju Maakohus kohtutäiturile, et võlgnikule tehti väljamakse

06.10.2020 määruse kohaselt määruse jõustumisel (06.09.2021);

-

08.10.2021 koostas kohtutäitur võlgniku konto arestimise akti, millest nähtub

sissenõude pööramine 472 799,34 euro ulatuses võlgniku kontodele, mis asuvad

krediidiasutustes ja Maksu- ja Tolliametis;

-

09.10.2021 arestiti võlgniku ettemaksukontol Maksu- ja Tolliametis summa

468 599,34 eurot;

-

11.10.2021 teatas kohtutäitur, et kinnistute arestimine toimub 18.10.2021 kohtutäituri

büroos;

-

14.10.2021 teatas kohtutäitur, et 18.10.2021 arestimist ei toimu ning et ta esitas avalduse

kinnistutele seatud keelumärgete kustutamiseks.

1.3. Võlgnik vaidlustas kohtutäituri tegevuse võlgniku kontode arestimisel, sest kohtutäitur

rikkus täitemenetluse seadustiku (TMS) § 53 lõikeid 1 ja 3. Kuna võlgnikule kuuluvatele

kinnistutele olid tsiviilasjas nr 2-18-16352 seatud sissenõudja hagi tagamiseks kohtulikud

hüpoteegid ja kohtutäitur ka arestis need samad kinnistud, siis oli ebaproportsionaalne arestida

lisaks võlgniku kontod.

Kohtutäituril oleks tulnud pöörata sissenõue kohtulike hüpoteekidega koormatud kinnistutele

(asjaõigusseaduse (AÕS) § 363 lg 2, § 364, § 352 lg 1). Kohtulike hüpoteekide seadmisega olid

nii sissenõudja kui ka võlgniku huvid tasakaalus. Kuna kohtutäitur soovis pöörata sissenõuet

hagi tagamise raames kohtu deposiiti tasutud rahale, siis oli kohtutäitur teadlik 06.10.2020 hagi

tagamise määrusest.

Igal juhul puudus kohtutäituril alus asuda sissenõuet pöörama võlgniku kontodele seetõttu, et

ta arestis kinnistud ja kinnistute väärtus oli suurem kui sissenõudja nõue koos täitekuludega.

Kohtutäitur lasi seada kinnistutele keelumärked enne kõigi arestimistoimingute tegemist

(TMS § 142 lg 1). Samas on keelumärke kinnistusraamatusse kandmise näol tegemist

arestimisega (TMS § 148 lg 1). Seetõttu pidi kohtutäitur välja selgitama kinnistute väärtuse.

Kinnistute väärtuse kohta andis aimduse 06.10.2020 hagi tagamise määrus, milles kohus

arvestas kohtulike hüpoteekide summade määramisel sissenõudja hinnanguga kinnistute

väärtuse kohta ja sellega, et koormatud vara peab olema piisav vähemalt nõude summas

2-21-18260

692 323,23 eurot katmiseks. Kohtutäituril ei saanud tekkida kahtlust võlgniku maksevõime

osas, kuna võlgnikule kuulub 71 kinnisasja ning ta ei ole andnud mõista, et ta ei ole kättesaadav

või et tal oleks probleeme maksevõimega. Kuivõrd kohtutäitur arestis võlgniku kinnistud enne

vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist, siis on arusaamatu kohtutäituri otsuses esitatud

õigustus, mille kohaselt oleks võlgnik saanud täitedokumendiga temalt välja mõistetud summa

tasuda vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul.

1.4. Kohtutäitur tekitas võlgnikule oma tegevusega kahju. Võlgniku käibevahendite

arestimisega takistati võlgniku majandustegevuse normaalset toimimist. Samuti tekkis

võlgnikul maksuvõlg tema ettemaksukonto Maksu- ja Tolliametis arestimise tõttu.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Kohtutäitur palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda.

2.1. Kohtutäitur jäi 11.11.2021 otsuses esitatud seisukohtade juurde. Võlgnik ei täitnud

täitedokumenti vabatahtlikult. Täitedokument sai tänu 08.10.2021 arestimisaktile täidetud

kiiresti ja efektiivselt (TMS § 8 lg 1, kohtutäiturimäärustiku § 10 lg 1). Võlgniku kinnistute

arestimine ja müümine oleks täitemenetlust ebamõistlikult venitanud ning tekitanud võlgnikule

kulusid viiviste ja täitekulude näol. Kohtumenetluses nõude tagamiseks seatud hüpoteegid ei

määra ega piiritle täitemenetluses arestitavat vara. Kohtutäituril on õigus võtta tarvitusele kõik

seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Sissenõudja soovis täitmisavalduses

sissenõude pööramist võlgniku nõudeõigustele ja kinnisvarale.

2.2. Kohtutäitur

ei

rikkunud

ülearestimise

keeldu.

Keelumärgete

seadmine

enne

täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist ei ole keelatud. TMS § 142

lg 1, mis sätestab arestimistoimingud, ei ole imperatiivne norm. Kohtutäitur saab seada

kinnisasjale keelumärke enne arestimisakti koostamist ja TMS § 145 lg 4 alusel ka enne

täitmisteate kättetoimetamist. Kohtutäitur ei olnud kinnistuid lõplikult arestinud ning

kohtutäituril on õigus sissenõue pöörata mitmele võlgniku asjale ja õigusele. Võlgniku viide

ülarestimisele ei oma tähendust ka seetõttu, et võlgnik on juriidiline isik. Kui võlgnikule kuulub

kokku 71 kinnistut, siis ei ole neljale kinnistule keelumärke seadmine ülearestimine, arvestades

sissenõudja nõude suurust.

2.3. Arusaamatuks jääb, mis eesmärgil taotleb võlgnik 08.10.2021 arestimisakti tühistamist

olukorras, kus täitemenetlus lõpetati, võlgniku kontod vabastati arestist ja võlgnikule tagastati

ülejäänud raha. Võlgnikule edastati 20.10.2021 laekumiste aruanne. Kui võlgniku eesmärk on

saavutada 08.10.2021 arestimisakti alusel saadud raha tagastamine, siis see ei ole võimalik, sest

arestimisakt oli seaduslik ja selle alusel saadud rahalisi vahendeid kasutati sissenõudja nõude

rahuldamiseks. Täitemenetluse läbiviimist ei saa lugeda kahju tekitamiseks, kuna

sissenõudmine tugineb kehtivale täitedokumendile.

3. Sissenõudja palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda.

3.1. Kohtutäitur ei ole rikkunud TMS § 53 lõikeid 1 ja 3. Kohtutäituril oli õigus esimeses

järjekorras arestida võlgniku kontol olev raha jõustunud kohtuotsusest tuleneva sissenõudja

nõude täitmiseks. Sissenõudja nõude rahuldamine on võlgniku kontode arestimise kaudu

võimalik saavutada oluliselt kiiremini kui kohtulike hüpoteekide realiseerimiseks

enampakkumise korraldamise kaudu. Kohtutäitur ei arestinud kohtulike hüpoteekidega

koormatud kinnistuid. Kuigi kohtutäitur saatis 11.10.2021 teate, et kinnistud arestitakse

2-21-18260

18.10.2021, siis enne arestimist teatas kohtutäitur, et kavandatud arestimist ei toimu ja esitas

registripidajale avalduse keelumärgete kustutamiseks.

3.2. Kuna kohtutäitur kandis võlgniku kontolt arestitud raha 19.10.2021 sissenõudjale üle ja

täitemenetlus lõpetati 21.10.2021 sissenõudja nõude rahuldamise tõttu, siis pole võlgniku

kaebuses esitatud taotlusi võimalik rahuldada. Võlgniku väited on erinevates tsiviilasjades ka

omavahel vastuolus. Võlgnik soovib siinses asjas kontolt arestitud raha tagastamist põhjusel, et

sissenõudja nõue tagati rakendatud hagi tagamise abinõudega, kuid samal ajal soovib

tsiviilasjas nr 2-18-16352 hagi tagamise abinõudeks olnud kohtulike hüpoteekide kustutamist

ja kohtu deposiiti tasutud raha tagastamist, sest sissenõudja nõue täideti kontolt arestitud raha

arvel.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 13.12.2021 määrusega võlgniku kaebuse kohtutäituri 11.11.2021

otsuse peale rahuldamata. Maakohus jättis kohtutäituri menetluskulud tema enda kanda ning

teiste menetlusosaliste menetluskulud võlgniku kanda, samuti määras kindlaks sissenõudjale

hüvitatavate menetluskulude suuruse.

4.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei olnud kohtutäitur kohustatud täitemenetlust

peatama (TMS § 46 lg 2 p 1). Kohtutäitur hindas objektiivselt menetluse peatamise vajalikkust

ja ei ole ületanud kaalutlusotsuse piire. Kohtutäitur hoidis oma otsustustega ära võimaliku kahju

tekkimise.

4.2. Kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Arvestades nõude suurust, olid kohtutäituri toimingud

nõude täitmisel põhjendatud ja järjestatud kooskõlas TMS § 53 lg-ga 3. Täitmisavalduse järgi

oli sissenõudja eelistus, et nõue rahuldataks esimeses järjekorras raha arvel. Selliselt on ka

võimalik kohtuotsus täita kõige kiiremini ja efektiivsemalt. Samuti ei rikkunud kohtutäitur

TMS § 53 lg-t 1. Kontode arestimise akti täitmise käigus laekus kohtutäituri ametialasele

kontole 477 223,97 eurot. Nõue rahuldati 13.10.2021 ja kohtutäitur teatas 14.10.2021, et

kinnistute arestimist ei toimu ning et kinnistusraamatusse esitati avaldus keelumärgete

kustutamiseks. Kohtutäitur tagastas 19.10.2021 võlgnikule 790,13 eurot. Lisaks, kui võlgnik

avaldas kaebuses, et talle kuulub 71 kinnistut, siis kohtutäitur seadis kooskõlas TMS § 145 lg-

ga 4 keelumärked üksnes neljale kinnistule.

Võlgniku väited talle kohtutäituri tegevuse tagajärjel kahju tekkimise kohta on paljasõnalised.

Muu hulgas on tõendamata võlgniku väide, et arestimise tagajärjel tekkis tal maksuvõlg.

E-äriregistrist nähtub, et võlgnikul puudus maksuvõlg 13.12.2021 seisuga.

Asjaolu, et võlgnik esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi 11.10.2021 tasaarvestuse

avaldusele tuginedes, ei anna alust jätta jõustunud kohtuotsust täitmata. Kohtutäitur ei pea

laskuma

menetlusosaliste

vahelistesse

õigusvaidlustesse.

Kuna

kohtutäitur

täitis

täitedokumendi kooskõlas TMS-s sätestatuga, siis ei saa võlgnik nõuda arestitud raha

tagastamist.

4.3. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-te 1 ja 10 alusel

võlgniku kanda. Kuivõrd kohtutäitur ei taotlenud menetluskulude väljamõistmist, jäävad

kohtutäituri menetluskulud tema enda kanda.

2-21-18260

Määruskaebus

5. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue

määruse, millega rahuldada kaebus, tühistada kohtutäituri 11.11.2021 otsus ja tunnistada

kohtutäituri tegevus 08.10.2021 kontode arestimise akti koostamisel seadusevastaseks ning

kohustada kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama ja tegema uue otsuse. Võlgnik palus jätta

menetluskulud kohtutäituri kanda.

5.1. Määruskaebuse väidete kohaselt jättis maakohus võlgniku väidetele vastamata. Võlgnik

selgitas kaebuses, et ta tasus tsiviilasja nr 2-18-16352 raames võimaliku hagi rahuldava

kohtuotsuse täitmiseks kohtu deposiiti 113 424 eurot ja võlgniku kinnistutele seati kohtulikud

hüpoteegid. Kohus ei põhjendanud, kuidas järgis kohtutäitur sellises olukorras võlgniku

kontosid arestides proportsionaalsuse põhimõtet ja ei rikkunud võlgniku õigusi. Kohtutäituril

ei olnud võimalik valida erinevate sissenõude pööramise viiside vahel, vaid tal tuli arvestada,

et võlgniku vara on juba koormatud.

Kuna kohtutäitur esitas 30.09.2021 kinnistusosakonnale avalduse keelumärgete seadmiseks

neljale kohtuliku hüpoteegiga koormatud kinnistule, milliste väärtus ületas oluliselt sissenõudja

nõuet, siis puudus kohtutäituril alus asuda kasutama teisi sissenõude pööramise viise.

Keelumärke seadmine on kinnisasja arestimise üks osa ning ka keelumärke seadmisel tuleb

arvestada üldiste arestimisele esitatavate nõuetega, sh TMS § 53 lg-ga 1. Kohtutäitur pidi

hiljemalt kinnistusosakonnale avalduse koostamise hetkeks olema välja selgitanud, milline on

kõnealuste kinnistute väärtus ja et kinnistute arestimisega on tagatud sissenõudja nõue ja

täitekulud. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei rikutud ülearestimise

keeldu, sest kohtutäitur seadis keelumärked üksnes neljale kinnistule, kuigi võlgnikule kuulub

71 kinnistut. Ülearestimise seisukohast ei oma tähtsust mitu kinnistut võlgnikule kuuluvatest

arestiti.

5.2. Maakohtu määrusest ei nähtu, millise tõendi põhjal jõudis kohus järelduseni, mille kohaselt

oli sissenõudja eelistus, et nõue rahuldataks esimeses järjekorras raha arvel. Täitmisavaldusest

nähtub, et sissenõudja soovis sissenõude pööramist võlgniku nõudele kohtu deposiitkontole

tasutud raha tagastamiseks summas 692 323,23 eurot ning vallas- ja kinnisvarale. Asjaolu, et

täitmisavalduses on esitatud vara liigid üksteisele järgnevate punktidena, ei tähenda, et tegemist

oleks sissenõudja poolt järjekorra määramisega. Samuti ei soovinud sissenõudja sissenõude

pööramist võlgniku kontodele.

5.3. Maakohus õigustas põhjendamatult kohtutäituri tegevust efektiivsusega. Täitemenetluse

käigus ei või võlgniku huve kahjustada. Sissenõudja ei andnud ka pärast nõude rahuldamist

nõusolekut hüpoteekide kustutamiseks ja kohus tegi selles osas määruse alles 22.12.2021, mis

ei ole veel jõustunud. Kui nõue oleks rahuldatud koormatud kinnistute realiseerimise teel, oleks

täitemenetlus juba lõppenud ja võlgnikul puuduks vajadus teha kulutusi õigusabile. Kinnistute

hüpoteekidega koormatus teeb võimatuks nende realiseerimise.

5.4. Maakohus leidis ebaõigesti, et väited kohtutäituri tegevuse tagajärjel kahju tekkimise kohta

on paljasõnalised. Arusaamatuks jääb, kas kahju oleks kohtu arvates tekkinud juhul, kui võlgnik

ei oleks maksuvõlga likvideerinud. Võlgnikule sai kahju tekkida sellest, et tema kontol puudus

raha, mille arvel oleks saanud tähtaegselt täita maksukohustust.

Menetlusosaliste seisukohad

6. Kohtutäitur palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda.

2-21-18260

Kohtutäituri väidete kohaselt käsitles maakohus kõiki võlgniku välja toodud asjaolusid ja

puuduvad materiaalõiguslikud alused määruse muutmiseks.

7. Sissenõudja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda.

7.1. Sissenõudja väidete kohaselt ei rikkunud maakohus põhjendamiskohustust. Isegi kui

maakohus oleks rikkunud põhjendamiskohustust, siis ei viinud see ebaõige lahenduseni, sest

kohtutäituri tegevus võlgniku kontode arestimisel oli õiguspärane.

Seda, millise vara liigi arvel sissenõudja nõue rahuldada, otsustab kohtutäitur diskretsiooni

alusel. Võlgniku varale sissenõude pööramisel tuleks alustada kontol olevast rahast. Kohtutäitur

arestis 08.10.2021 ehk enne kinnistute arestimise akti koostamist, mis pidi toimuma

18.10.2021, võlgniku kontod ning sai seeläbi võla katteks piisavalt raha. Võlgniku lähenemine,

mille kohaselt oleks kohtutäitur pidanud hakkama tegelema pika ja kuluka kinnistute

enampakkumise protsessiga, on vastuolus TMS § 53 lg-ga 3.

Kohtutäitur ei rikkunud TMS § 53 lg-s 1 sätestatud vara ülearestimise keeldu. Kuna

kinnistusosakonnale keelumärgete seadmiseks avalduse esitamise (30.09.2021) ja kontode

arestimise hetkel (08.10.2021) ei olnud kohtutäitur kinnistuid veel hinnanud, siis ei saanud

kohtutäitur kontode arestimisel lähtuda sellest, et kinnistutel on väärtus, mis on realiseeritav ja

katab täitedokumendist tuleneva nõude. Kohtutäituril ei olnud ka formaliseerituse printsiibi

tõttu võimalik lähtuda tsiviilasjas hagi tagamise raames seatud kohtulike hüpoteekide

summadest. Samuti ei näita kohtuliku hüpoteegi summa asja väärtust. Kuna kinnistuid ei

arestitud pärast võlgniku kontol oleva raha arvel täitedokumendi täitmist, siis ei ole võlgniku

vara olnud ülearestitud.

7.2. Võlgniku käitumine on ka vastuoluline, arvestades, et võlgniku arvates oleks kohtutäitur

pidanud sissenõude pöörama tsiviilasjas nr 2-18-16352 hagi tagamise raames koormatud

varale, kuid samas palus võlgnik tsiviilasjas nr 2-20-1466 hagi tagamise abinõuna keelata

viidatud vara arvel sissenõudja nõude rahuldamine.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 osaliselt rahuldada ja maakohtu määrus tühistada osas, milles maakohus jättis

rahuldamata võlgniku kaebuse kohtutäituri 11.11.2021 otsuse tühistamiseks, samuti

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas

uue määruse, millega rahuldab võlgniku kaebuse osaliselt, tühistab kohtutäituri 11.11.2021

otsuse ja jaotab uuesti menetluskulud. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata.

10. TMS § 217 lg 1 kohase kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid

täitedokumendi täitmisel või sellest keeldumisel ning kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse

peale kohtule edasikaebamisel on kohtul võimalik anda hinnang kohtutäituri tegevuse

seaduslikkusele (vt ka RKTKm 15.03.2017, 3-2-1-166-16, p 14).

2-21-18260

11. Maakohus tuvastas mh järgmised vaidluse lahendamise jaoks olulised asjaolud, mille üle

menetlusosalised ei vaidle:

• Harju Maakohus seadis 06.10.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-16352 hagi tagamise

abinõu asendamise korras võlgniku kinnistutele registriosa numbritega 14976050,

14976450, 14986150 ja 14983250 sissenõudja kasuks kohtulikud hüpoteegid kokku

summas 578 899,23 eurot ning jättis kohtu deposiitkontole tasutud raha tagama

sissenõudja nõudeid 113 424 euro ulatuses (I kd, tl-d 6–7);

• võlgniku suhtes alustati 06.09.2021 täiteasjas nr 034/2021/2414 täitemenetlust

464 381,34 euro ja sellele lisanduva viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilasjas nr 2-18-16352 07.04.2021 tehtud otsuse alusel (I kd, tl-d 18–19);

• võlgnikule toimetati täitmisteade kätte 07.09.2021 (II kd, tl 88);

• kuigi sellekohast avaldust ei ole kohtule esitatud, siis ei vaidle menetlusosalised ka selle

üle, et kohtutäitur saatis 30.09.2021 kinnistusosakonnale avalduse võlgnikule

kuuluvatele kinnistutele registriosa numbritega 14976050, 14976450, 14983250 ja

14986150 käsutamise keelumärgete kandmiseks kinnistusraamatusse (nt I kd, tl 58

pöördel);

• kohtutäitur koostas 08.10.2021 arestimisakti, mille järgi kuulusid arestimisele võlgniku

konto(d) krediidiasutustes 468 599,34 euro või 472 799,34 euro ulatuses sõltuvalt

sellest, kas nõue täidetakse elektroonilise arestimissüsteemi kaudu kolme tööpäeva

jooksul või mitte, ning konto(d) Maksu- ja Tolliameti juures 472 799,34 euro ulatuses

(I kd, tl-d 31–32).

Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas kohtutäitur rikkus võlgniku kontosid arestides

TMS § 53 lõikeid 1 ja 3. Kohtutäitur jättis 11.11.2021 otsusega (I kd, tl-d 58–62) võlgniku

kaebuse kohtutäituri tegevuse peale rahuldamata. Ringkonnakohus on erinevalt maakohtust

seisukohal, et kohtutäituri viidatud otsus tuleb tühistada.

12. Kohtutäitur ei või TMS § 53 lg 1 järgi arestida rohkem võlgniku vara, kui on vaja

sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks, välja arvatud juhul, kui sissenõudja

nõude rahuldamine muul viisil ei ole võimalik. TMS § 53 lg 3 kohaselt määrab kohtutäitur vara

arestimise järjekorra, kuulates eelnevalt ära sissenõudja ettepaneku. Järjekorda määrates

arvestab kohtutäitur seda, et sissenõudja nõue tuleb rahuldada kõige kiiremal viisil ning et

võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada.

13. Võlgnik heidab määruskaebuses ette, et maakohus jättis seisukoha võtmata tema väite

kohta, mille kohaselt tuleb kohtutäituri tegevust võlgniku kontode arestimisel pidada

õigusvastaseks mh seetõttu, et sissenõudja nõude tagamiseks oli juba hagi tagamise ja selle

asendamise tulemusena kohtu deposiidis raha ja kohtulike hüpoteekidega olid koormatud

võlgniku neli kinnistut. Kolleegium võlgniku kõnealuse väitega ei nõustu.

13.1. Kohtutäitur ei pidanud pöörama sissenõuet hagi tagamise raames koormatud varale.

Praegusel juhul oli sissenõudja nõude realiseerimise aluseks (täitedokumendiks) kohtulahend,

millega oli rahuldatud nõue ja mõistetud võlgnikult välja raha. Sissenõudja esitas

täitmisavalduses (I kd, tl 88) nõude võlgniku vastu võla kättesaamiseks, mitte kitsalt kohtulike

hüpoteekide realiseerimiseks. Riigikohtu praktika järgi on kohtulahendi näol sissenõudjal n-ö

isiklik täitedokument võlgniku suhtes (vt nt RKTKo 29.05.2012, 3-2-1-64-12, p 17; RKTKo

28.09.2011, 3-2-1-60-11, p 16). See tähendab, et isiku kui võlgniku vastu on täitedokument,

mille täitmiseks saab pöörata sissenõude kogu tema varale. Seega vastutas võlgnik nõude

täitmisel kogu oma varaga.

2-21-18260

13.2. Võlgnik märgib iseenesest määruskaebuses õigesti, et ekslik on maakohtu seisukoht,

mille kohaselt oli sissenõudja eelistus, et nõue rahuldataks esimeses järjekorras raha arvel.

Samal ajal ei ole asja materjalide põhjal võimalik teha võlgniku soovitud järeldust, et

sissenõudja ei soovinud üldse võlgniku kontole sissenõude pööramist.

Kohtu ette toodud tõenditest ei nähtu, et sissenõudja oleks teinud ettepaneku vara arestimise

järjekorra kohta. Sissenõudja loetles küll täitmisavalduses (I kd, tl 88) erinevad vara liigid,

millele ta soovib sissenõuet pöörata, kuid vara arestimise järjekorra määramisele ei viita üksnes

see mitmendana on sissenõudja avalduses konkreetse vara liigi nimetanud. Põhjendatud ei ole

määruskaebuse väide, et täitmisavalduse järgi ei soovinud sissenõudja sissenõude pööramist

võlgniku kontole. Sissenõudja soovis täitmisavalduses sissenõude pööramist võlgniku

nõudeõigustele ning sissenõude pööramine võlgniku kontole (TMS § 115) on oma olemuselt

nõude arestimine. Pangakontol olevat raha võib vaadelda kui arvelduskonto omaniku varalist

nõuet panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Seda seisukohta kinnitab ka Riigikohtu

praktika (vt nt RKKKo 07.03.2012, 3-1-1-13-12, p 22). Kuigi sissenõudja tõi täitmisavalduses

välja, et võlgnik on tasunud kohtu deposiitkontole konkreetse rahasumma, siis ei järeldu sellest,

et sissenõudja soovis sissenõude pööramist üksnes võlgniku nõudele kohtu deposiitkontole

tasutud raha tagastamiseks. Sissenõudjal tuleb seaduse järgi märkida täitmisavalduses

võimaluse korral andmed võlgniku vara kohta (TMS § 23 lg 2 p 4). Seega ei olnud võlgniku

kontode arestimine iseenesest vastuolus sissenõudja avaldusega.

13.3. Vara realiseerimise järjekorra määrab TMS § 53 lg-st 3 tulenevalt kohtutäitur, arvestades

sealjuures, et sissenõudja nõue tuleb rahuldada kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud

huve ei või kahjustada. Kohtutäitur ei ole seega kohustatud enne võlgniku kontole sissenõude

pööramist pöörama sissenõuet võlgniku kinnisvarale või muudele varalistele õigustele, vaid tal

tuleb valik langetada sissenõudja ja võlgniku õigustatud huvide kaalumise teel. Ainuüksi

asjaolu, et võlgnikul võib olla täitmisel oleva nõude väärtuses arestitavat kinnisvara ja nõue

kohtu deposiiti tasutud raha tagastamiseks, ei välista seega kontode arestimist. Praegusel juhul

proovis kohtutäitur esmalt pöörata sissenõuet võlgniku nõudele kohtu deposiitkontole tasutud

raha tagastamiseks, koostades selleks 07.09.2021 arestimisakti, kuid kohus teatas 04.10.2021,

et raha tagastati võlgnikule 06.09.2021 (I kd, tl-d 24–26). Kolleegiumi arvates ei ole sellises

olukorras sissenõude pööramine võlgniku kontole iseenesest ebaproportsionaalne ja

ebamõistlik. Küll aga peab kohtutäitur võlgniku vara arestimisel arvestama TMS § 53 lg-st 1

tuleneva ülearestimise keeluga.

14. Kolleegium muudab maakohtu seisukohta ja leiab, et kohtutäitur eksis TMS § 53 lg-st 1

tuleneva ülearestimise keelu vastu, kui arestis võlgniku kontod sissenõudja nõude ja täitekulude

ulatuses, kuigi oli eelnevalt lasknud kanda kinnistusraamatusse keelumärked võlgniku neljale

kinnistule.

14.1. Kolleegium selgitab, et TMS eelnõu seletuskirja (143 SE, lk 45) järgi on arestimise piir

vajalik üleliigse arestimise vältimiseks. Seadusandja kaitseb võlgnikku seega ülemäärase ehk

ebaproportsionaalse sekkumise eest tema omandiõigusesse.

14.2. Kohtutäituri väitel ei kohaldunud TMS § 53 lg-st 1 tulenev ülearestimise keeld, sest

kinnistute arestimist ei viidud lõpuni. Kohtutäituri seisukoht on ekslik, sest keelumärge

väljendab kinnistu arestimist.

Vaidlustamata asjaolude kohaselt esitas kohtutäitur 30.09.2021 avalduse võlgnikule kuuluvale

neljale kinnistule keelumärgete seadmiseks. Kohtutäitur saab täitemenetluse läbiviimiseks

kinnistu suhtes selle arestida ja lasta kinnistusraamatusse kanda keelumärke TMS §-de 64, 142

2-21-18260

ja 145 alusel. Vallasvara arestimise kohta näeb TMS § 64 lg 1 II lause ette, et vara arestimiseks

loetakse ka kohtutäituri avalduse alusel registripidaja poolt registrisse asja käsutamise

keelumärke tegemist, kui see toimub enne arestimisakti üleandmist või kättetoimetamist.

Kinnisasja arestimisel näeb TMS § 64 lg 1 II lausega sama tagajärje ette TMS § 148 lg 1. Asja

materjalidest ei nähtu, et kohtutäitur oleks koostanud arestimisakti või selle kätte toimetanud,

vaid et vastavalt kohtutäituri teatele pidi kinnistute arestimine toimuma 18.10.2021 kohtutäituri

büroos (I kd, tl 37). Seega, kuna keelumärked kanti kinnistusraamatusse enne arestimisakti

üleandmist või kättetoimetamist võlgnikule, saab juba keelumärgete kinnistusraamatusse

kandmist lugeda täitemenetluse seadustiku järgi arestimiseks.

Tõlgendust, et keelumärke kinnistusraamatusse kandmine väljendab arestimist, toetab ka

arestimise eesmärk. Kinnistu arestimise eesmärgiks on takistada võlgnikku kinnistut

käsutamast, et ta ei saaks kinnistut täiendavalt koormata või seda võõrandada (vt ka TMS § 54

lg 1). See eesmärk on saavutatav keelumärke kandmisega kinnistusraamatusse. Keelumärge

teeb nähtavaks käsutuskeelu kinnistusraamatus. Samuti keelab kohtutäituri avalduse alusel

seatud keelumärge TMS § 54 lg 3 II lause järgi vastavalt selle ulatusele kinnistusraamatusse

kannete tegemise kohtutäituri avalduseta või nõusolekuta. Seega blokeerib keelumärge edasiste

kannete tegemise ja n-ö lukustab selliselt kinnistusraamatu keelumärkes väljendatud ulatuses.

Eelnevat arvestades pidi kohtutäitur kinnistute käsutamise keelumärgete kinnistusraamatusse

kandmise järgselt arvestama TMS § 53 lg-st 1 tuleneva ülearestimise keeluga.

14.3. TMS § 53 lg 1 kohaldamise teeb võimalikuks vara hindamine. Seda on märgitud ka TMS

eelnõu seletuskirjas (143 SE, lk 45), kus on selgitatud, et kohtutäitur peab olema suuteline

hindama arestitavate asjade ligikaudset väärtust, et vältida ülearestimist. Kohtutäitur ei ole

väitnud, et ta oleks kinnistuid, millele käsutamise keelumärked seati, hinnanud ega ka

põhjendanud, miks ta seda ei teinud.

Kuigi Riigikohtu praktika järgi võimaldab TMS erandjuhul kinnisasja hindamise edasi lükata

kuni hetkeni, mil on selge, et sissenõudja nõude rahuldamiseks tuleb kinnisasi müüa, annab

vara hindamine võimaluse teada saada, kas järgitakse TMS § 53 lg-s 1 sätestatut. Vara

hindamisel on võimalik võrrelda sissenõudja nõude suurust hindamise tulemusel saadud

võlgniku varaesemete väärtusega ja selle alusel otsustada, kui palju vara on vaja arestida

(RKTKm 06.04.2010, 3-2-1-14-10, p 17). Kinnisasju hinnatakse TMS § 142 lg 1 ja § 143 p 4

koostoimes kinnisasja üleskirjutamise käigus, mil kinnisasja arestimisakti märgitakse

kinnisasja hind. Tavajuhul saadetakse avaldus keelumärke seadmiseks kinnistusosakonnale

TMS § 145 lg 1 järgi alles pärast kinnisasja arestimisakti koostamist. Kuna võlgnikule toimetati

täitmisteade kätte 07.09.2021 (II kd, tl 88) ehk enne keelumärgete sissekandmist (30.09.2021),

siis ei olnud tegemist olukorraga, kus kohtutäitur oleks lasknud kinnistute kohta kanda

kinnistusraamatusse keelumärke erandlikel asjaoludel kohalduva TMS § 145 lg 4 alusel ilma

eelnevalt arestimisakti koostamata ja enne täitmisteate võlgnikule kättetoimetamist.

Kuna kinnistute väärtuse kindlakstegemata jätmise põhjustas kohtutäitur oma tegevusetusega,

siis on põhjendamatu sissenõudja väide, mille kohaselt kuna võlgniku kontode arestimise hetkel

(08.10.2021) ei olnud kohtutäitur veel kinnistuid hinnanud, siis ei saanud kohtutäitur lähtuda

sellest, et kinnistutel on selline väärtus, mis on realiseeritav ja katab ära täitedokumendist

tuleneva nõude.

14.4. Kuigi TMS § 53 lg 1 ei kohusta vara arestima täpselt sellises ulatuses, mis oleks võrdne

sissenõudja nõude ja täitekulude suurusega, siis ei ole kohtutäitur väitnud, et täitmine kinnistute

realiseerimise kaudu ei olnud kindel ja seetõttu asus ta kontosid arestima. Igal juhul ei ole

2-21-18260

kohtutäituril alust võlgniku vara arestida ilmselgelt ülemäärases ulatuses. 06.09.2021

täitmisteates on märgitud sissenõudja nõude koos täitekuludega suuruseks 472 799,34 eurot

(I kd, tl 18 pöördel). Kohtutäitur arestis 08.10.2021 võlgniku kontod 472 799,34 euro ulatuses

ehk sissenõudja nõude ja täitekulude ulatuses (I kd, tl 31), kuigi oli ajaliselt varem (30.09.2021)

seadnud keelumärked võlgnikule kuuluvatele kinnistutele registriosa numbritega 14976050,

14976450, 14983250 ja 14986150. Kohtutäitur ei ole põhjendanud ega viita ka ükski asjaolu

sellele, et kõnealused kinnistud oleksid olnud väärtusetud.

Muu hulgas tõi võlgnik kohtutäiturile esitatud kaebuses esile, et kohtutäitur seadis keelumärked

kinnistutele, mille väärtus peaks olema vähemalt 578 899,23 eurot. Tsiviilasjas nr 2-18-16352,

milles tehtud kohtuotsus oli täitedokumendiks, 06.10.2020 tehtud määrusega asendas Harju

Maakohus senise hagi tagamise abinõu, deposiiti makstud raha, 578 899,23 euro ulatuses

kohtulike hüpoteekide seadmisega kinnistutele registriosa numbritega 14976050, 14976450,

14983250 ja 14986150. Kohus määras hüpoteegisummad 80% ulatuses sissenõudja väidetud

kinnistute väärtusest, v.a ühe kinnistu puhul, mille osas sissenõudja nõustus, et selle väärtus on

piisav võlgniku soovitud ulatuses kohtuliku hüpoteegi seadmiseks. Hagi tagamise abinõu jäi

kehtima 113 424 euro ulatuses (II kd, tl-d 12–20). Kolleegium nõustub võlgniku väitega, et

asjaoludest nähtuvalt oli kohtutäitur 06.10.2020 kohtumäärusest teadlik vähemalt 07.09.2021,

mil ta soovis pöörata sissenõuet võlgniku 06.10.2020 kohtumäärusest tulenevale nõudele kohtu

deposiiti tasutud raha tagastamiseks (I kd, tl 24). Kinnistud, millele maakohus seadis määruse

alusel kohtulikud hüpoteegid, olid ühtlasi need, mille kohta kohtutäitur lasi 30.09.2021 kanda

kinnistusraamatusse keelumärked. Sissenõudja väitis menetluses, et kohtuliku hüpoteegi

summa ja asja tegelik väärtus ei ole omavahel seotud. Samas arvestati esile toodu kohaselt

kohtulike hüpoteekide summa suuruse määramisel sissenõudja hinnanguga kinnistute

võimaliku väärtuse kohta ja et see tagaks haginõuet vähemalt 578 899,23 euro ulatuses (vt ka

AÕS § 2972 lg-d 1 ja 2 ja § 363 lg-d 1 ja 2). Sissenõudja viitas siinjuures samuti

formaliseerituse printsiibile. Täitemenetluses kehtivast formaliseerituse printsiibist tulenevalt

ei saanud kohtutäitur anda hinnanguid täitedokumendi sisule ega muudele pooltevahelistele

suhetele. Samas pidi kohtutäitur hindama arestitavate kinnistute ligikaudset väärtust, et vältida

ülearestimist, ning viidatud Harju Maakohtu 06.10.2020 määruse põhjal pidi kohtutäituril

tekkima kahtlus TMS § 53 lg 1 nõuete järgimise kohta.

14.5. Kohtutäitur märgib iseenesest õigesti, et tal tuleb tõhusalt ja mõistliku aja jooksul

täitedokument täita. Samas tuleb Riigikohtu praktika järgi sealjuures arvestada võlgniku

seaduses sätestatud õigustega (vt nt RKTKm 06.04.2010, 3-2-1-14-10, p 12; RKTKm

18.04.2017, 3-2-1-19-17, p 16). Võlgniku ja sissenõudja huvid peavad täitemenetluses kehtiva

proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt olema menetluse käigus tasakaalus, läbiviidavad

menetlustoimingud ei tohi kumbagi poolt ebamõistlikult kahjustada ega eelistada. Viidatud

põhimõttega ei ole kooskõlas kohtutäituri poolt suure hulga võlgniku vara arestimine selle

väärtust hindamata ja sissenõudja nõude ulatust arvestamata.

14.6. Vastuseks kohtutäituri väidetele märgib kolleegium lisaks järgmist. Ülearestimise keelu

rikkumist ei õigusta kohtutäituri viidatud asjaolu, et võlgnik ei täitnud nõuet vabatahtlikuks

täitmiseks antud tähtaja jooksul. Ülearestimine ei saa olla sanktsiooniks selle eest, et võlgnik

nõuet vabatahtlikult ei täitnud. Samuti on asjakohatu kohtutäituri viidatud asjaolu, et võlgnik

on juriidiline isik. Täitemenetluse seadustik ei sea ülearestimise keelu järgmise kohustust

sõltuvusse sellest, kas võlgnik on juriidiline või füüsiline isik. Omandipõhiõigus laieneb ka

juriidilistele isikutele. Seega tuleb ka juriidilisest isikust võlgniku puhul arvestada, et vara ei

arestitaks rohkem kui seadusega lubatud ulatuses.

2-21-18260

14.7. Eelmärgitut arvestades ei nõustu kolleegium kohtutäituriga, et ta ei rikkunud

täitemenetluse läbiviimisel TMS § 53 lg-t 1. Maakohtu vastupidine seisukoht on ekslik.

Asjakohane ei ole maakohtu väide, et võlgnikule kuulub 71 kinnistut, kuid kohtutäitur seadis

keelumärked neist üksnes neljale. Ülearestimise seisukohast ei oma tähtsust, kui palju

kinnistuid võlgnikule kuulub. Ka asjaolu, et kohtutäitur teatas pärast võlgniku kontode

arestimise tulemusena sissenõudja nõude rahuldamist, et kinnistute arestimist ei toimu ning et

esitatud on avaldus keelumärgete kustutamiseks (I kd, tl 163; II kd, tl 54), ei anna alust

järelduseks, et rikkumist ei esinenud. Samuti on põhjendamatu maakohtu etteheide, et võlgnik

ei ole tõendanud talle kahju tekkimist. Kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse menetluses

tuleb anda hinnang kohtutäituri tegevuse seaduslikkusele. Kaebemenetluses ei saa mõista

võlgniku kasuks välja kahjuhüvitist ja võlgnik ei ole ka seda taotlenud. Riigikohus on

selgitanud, et tõendid võlgniku õiguste rikkumise ja võlgnikule kahju tekitamise kohta võidakse

esitada hilisemas võimaliku tekitatud kahju eest hüvitise nõudmise menetluses (RKTKm

06.04.2010, 3-2-1-14-10, p 16).

15. Ülaltoodud põhjendustel jättis maakohus võlgniku kaebuse kohtutäituri 11.11.2021 otsuse

tühistamiseks ebaõigesti rahuldamata ja maakohtu määrus tuleb selles osas tühistada.

Ringkonnakohus teeb asjas ise uue määruse, millega tühistab võlgniku kaebuse kohta tehtud

kohtutäituri 11.11.2021 otsuse. Ringkonnakohus selgitab, et kuna vaidlustamata asjaolude

kohaselt on arestimise akt täidetud, raha sissenõudjale üle kantud ja võlgniku kontod aresti alt

vabastatud, siis võlgniku 17.10.2021 kaebuses kohtutäiturile taotletud eesmärke, et 08.10.2021

konto arestimise akt tühistataks ja arestitud raha tagastataks, ei ole TMS § 217 lg 1 kohase

kaebuse alusel siiski enam võimalik saavutada (vt ka käesoleva määruse p 16).

Kuivõrd võlgnik ei esitanud siinses asjas kaebust kohtutäituri 18.10.2021 otsuse (I kd, tl-d 56–

57) peale, millega kohtutäitur jättis rahuldamata võlgniku taotluse täitemenetluse peatamiseks

kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamise tõttu, siis on maakohus põhjendamatult hinnanud

viidatud kohtutäituri otsuse seaduslikkust.

16. Rahuldada ei saa võlgniku kaebust kohtutäituri otsuse peale osas, milles võlgnik palub

tunnistada

kohtutäituri

tegevus

08.10.2021

kontode

arestimise

akti

koostamisel

ebaseaduslikuks. TMS § 53 lg 1 rikkumine ei võta iseenesest arestimiselt õiguslikku alust. Asja

materjalidest ei nähtu asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et võlgniku vara arestimine

kohtutäituri poolt oleks tühine TMS § 55 alusel. Võlgniku vara ei ole samuti enam ülearestitud

ning asja materjalidest ei tulene ja võlgnik ka ei väida, et tema vara oleks realiseeritud suuremas

ulatuses kui sissenõudja nõue ja täitekulud. Kohtutäitur tõi esile, et ta esitas pärast sissenõudja

nõude rahuldamist võlgniku kontole sissenõude pööramise teel avalduse vaidlusalustele

kinnistutele seatud keelumärgete kustutamiseks. Võlgnik ei ole vastupidist väitnud. Eelnevat

arvestades tuleb võlgniku eelviidatud taotlus jätta rahuldamata.

17. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb ise uue määruse, peab

ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 I lausest tulenevalt vajadusel muutma ka menetluskulude

jaotust. Arvestades, et võlgniku kaebus kohtutäituri 11.11.2021 otsuse peale kuulub sisuliselt

rahuldamisele ja sissenõudja on toetanud kohtutäituri positsiooni, on kolleegiumi hinnangul

õiglane jätta TsMS § 172 lg 1 II lause ja lg 10 alusel nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud

võlgniku menetluskulud kohtutäituri kanda ning kohtutäituri ja sissenõudja menetluskulud

nende enda kanda.

18. Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning

TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse

kindlaks mõistliku aja jooksul alates menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

2-21-18260

19. Vastavalt TMS § 218 lg-le 3 saab praeguse määruse peale esitada määruskaebuse

Riigikohtule. TsMS § 178 lg 1 I lause kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)