1-20-8509/130 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. september 2023, Tallinn

Kriminaalasja number

1-20-8509

Kohtukoosseis

Janika Kallin, Julia Katškovskaja ja Sten Lind

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 20. detsembri

2022 otsus üldmenetluses

Kriminaalasi

X ja Y süüdistuses karistusseadustiku (KarS) §-de 294

lg 2 p-de 3 ja 4 järgi; C süüdistuses KarS § 298 lg 1

(kuni 31.12.2014 KarS § 297 lg 3) järgi; W süüdistuses

KarS § 298 lg 1 järgi.

Apellant

Riigiprokuratuur, prokurör Vahur Verte

Süüdistatavad ja nende kaitsjad

X (isikukood XXXXXXXXX, ülejäänud isikuandmed

maakohtu otsuses), kaitsja Kaspar Koppel

Y

(isikukood

XXXXXXXXXXX,

ülejäänud

isikuandmed maakohtu otsuses), kaitsja Aivar Pilv

C

(isikukood

XXXXXXXXXXX,

ülejäänud

isikuandmed maakohtu otsuses), kaitsja Elmer Muna

W (isikukood XXXXXXXXX, ülejäänud isikuandmed

maakohtu otsuses), kaitsja Jüri Leppik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 20. detsembri 2022 otsus muutmata ja Riigiprokuratuuri

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada C kaitsja Elmer Muna taotlus apellatsioonimenetluse kulude

hüvitamiseks. Mõista Eesti Vabariigilt C kasuks välja 3250,25 eurot (summa

sisaldab käibemaksu).

3. Rahuldada Y kaitsja Aivar Pilve taotlus apellatsioonimenetluse kulude

hüvitamiseks osaliselt. Mõista Eesti Vabariigilt Y kasuks välja 3583,67 eurot

(summa sisaldab käibemaksu).

4. Rahuldada W kaitsja Jüri Leppiku taotlus apellatsioonimenetluse kulude

hüvitamiseks. Mõista Eesti Vabariigilt W kasuks välja 4224 eurot (summa sisaldab

käibemaksu).

5. Rahuldada X kaitsja Kaspar Koppeli taotlus apellatsioonimenetluse kulude

hüvitamiseks. Mõista Eesti Vabariigilt Kaspar Koppeli kasuks välja 3906 eurot

(summa sisaldab käibemaksu).

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

HARJU MAAKOHTU 20.12.2022 OTSUS (vaidlustatud osas):

Harju Maakohtu 20.12.2022 otsusega kriminaalasjas nr 1-20-8509 mõisteti X talle KarS §-de

294 lg 2 p-de 3, 4 ja 300 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks, Y talle KarS §-de 294 lg 2 p-de

3, 4 ja 300 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks, C talle KarS § 298 lg 1 järgi esitatud

süüdistuses õigeks ja W talle KarS § 298 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. A suhtes lõpetati

kriminaalmenetlus seoses aegumisega. Süüdistatavate kasuks mõisteti Eesti Vabariigilt välja

nende poolt kantud kulud valitud kaitsjatele, osaliselt (määratud kaitsjate tasu) jäeti kaitsjatasu

riigi kanda. Viimaks määras kohus, kuidas tuleb otsuse jõustumisel toimida asitõenditega.

Maakohus tegi otsuse tervikteksti menetlusosalistele kättesaadavaks selle kuulutamise päeval,

20.12.2022.

Maakohtu motiivid olid kokkuvõtvalt järgmised.

Vastuseks Y, X ja C kaitsjate taotlusele kohaldada F OÜ-ga seotud episoodides aegumist,

märkis maakohus, et süüdistuse sõnastust arvestades sõlmiti ebaõiguskokkulepe ja tegu viidi

seega õiguslikult lõpule hiljemalt 31.12.2013. Ebaõiguskokkuleppe detailid (s.o tööde tegemine

ja nende eest maksmine) lepiti süüdistuse järgi kokku hiljem. Varasemat ebaõiguskokkulepet

kinnitati korduvalt üle ajavahemikul jaanuar 2014 – detsember 2016, kui tehti töid ja maksti

selle eest tasu. Q OÜ esitas ja F OÜ tasus esitatud arve 23.12.2016 ning see kuupäev on teo

faktiline lõpetamine, mille järgi kohtupraktikas (RKKK 3-1-1-14-14 p 1023) määratletakse teo

toimepanemise aeg. Järelikult pole õige kaitsjate seisukoht, et teo toimepanemise ajaks tuleks

lugeda ebaõiguskokkuleppe sõlmimise aeg (s.o hiljemalt 31.12.2013). Y-le ja X-le etteheidetav

I astme kuritegu, mis on seotud F OÜ-ga, aegub seega kooskõlas KarS § 81 lg 1 p-de 1 ja 2

alusel alles 23.12.2026. C-le etteheidetav II astme kuritegu aegub 17.02.2026, sest 23.12.2021

aeguma pidanud teo puhul katkes aegumine 17.02.2021 C kohtu alla andmise tõttu.

Maakohus heitis prokuratuurile esmalt ette seda, et süüdistus on laialivalguv ning viitas tekstis

esinevatele arvutus- ja loogikavigadele. Maakohus ei jaganud prokuratuuri seiskohta, et X ja Y

tegevust F OÜ-lt ja AS-lt E altkäemaksu võtmisel saab käsitleda jätkuvana, sest

ebaõiguskokkulepete sõlmimise vahele jääb väga pikk aeg (2013.a F OÜ ja 2016.a AS E).

Samuti on erinevad altkäemaksuesemed: F OÜ tellis süüdistatavatega seotud ettevõtetelt IT-

töid ja transporti, kuid AS E IT-töid ja lao kasutamise teenust.

F

OÜ-ga

seotud

episoodid,

mis

puudutasid

X-le,

Y-le

ja

C-le

esitatud

altkäemaksusüüdistust (riigihanked nr 155129 ja 178738)

Maakohus tuvastas, et X ja Y töötasid neile etteheidetavate kuritegude toimepanemise ajal RIK-

is ja olid ametiisikud KarS § 288 lg 1 mõttes. Paralleelselt RIK-is töötamisega olid mõlemad

süüdistatavad seotud ettevõtlusega. X oli D OÜ juhatuse liikmeks ajavahemikul 04.11.2008-

25.09.2012 ning äriühingu osanikud olid ajavahemikul 27.10.2008-07.07.2015 X, Y ja L. Q

OÜ juhatuse liikmed ja osanikud on alates 12.11.2010 kuni k.a X, Y abikaasa S ja L.

Maakohus tuvastas, et C oli kuni 07.09.2015 F OÜ juhataja ning alates 07.09.2015-20.02.2017

üks kolmest ettevõtte juhatuse liikmest, kes esindas äriühingut suhetes RIK-iga (v.a

hankeleping nr 2/21-17). A oli ajavahemikul 2013-2017 M OÜ juhatuse liige, äriühing pakkus

alates 2009. a arvutialaseid konsultatsioone. M OÜ ja F OÜ sõlmisid 28.03.2010 kaks

konsultatsiooniteenuse osutamise lepingut. Ajavahemikul märts 2011 – juuni 2016 kandis F

OÜ M OÜ-le arvete alusel üle kokku 121 144,80 eurot ning osa sellest (ülekanded ajavahemikul

02.09.2013-07.06.2016) 77 516,40 eurot oli seotud nõustamisega, mis puudutas RIK

raamhankeid.

Maakohus oli seisukohal, et süüdistuses pole täpsustatud, kuidas väidetav ebaõiguskokkulepe

2013. a X, Y ja C vahel sõlmiti või kuidas selleni jõuti. Altkäemaksu kokkulepe ehk süüdistuses

näidatud tööde tegemise võimalus kui vastutasu ametiseisundite ärakasutamise eest peab olema

eristatav tavapärasest töövõtust. Antud juhul tõendeid ebaõiguskokkuleppe sõlmimise kohta ei

esitatud. Kohtu hinnangul on tõendatud, et X ja Y täitsid RIK korraldatud hankemenetlustes

oma tavapäraseid tööülesandeid. RIK-is töötanud ja hangete läbiviimisega seotud tunnistajatest

ükski ei tajunud, et X eelistanuks kindlat pakkujat, Y ei teadnudki, kellega X konsulteerib.

Riigihanke nr 145994 ja 155132 puhul on tõendatud, et tingimused, mida prokuratuur pidas F

OÜ-d eelistavaks, olid tegelikult vajaduspõhised ja sisend lähtus lõppkasutajate soovidest.

Samuti on tõendatud, et hanke ettevalmistamisel oli RIK-is tavaks küsida tehniliste tingimuste

kohta nõu välispartneritelt, sh isikutelt, kes võisid hankel osaleda. Lisaks ei rikkunud X

riigihanke nr 145994 ajal kehtinud RHK § 3 sätestatud üldpõhimõtteid ehk võrdse kohtlemise

põhimõtet. Esiteks pole tõendatud, et hanketingimustesse lisati F OÜ-d eelistavad tingimused

ja teiseks lubasid tegude toimepanemise ajal kehtinud õigusaktid avaliku sektori hankijal enne

riigihanke väljakuulutamist konsulteerida ja suhelda turuosalistega, et saada abi hankelepingu

eseme tehnilise kirjelduse koostamisel. Tehnilise kirjelduse lõplikus kokkupanekus osales mitu

inimest ning see välistas tehnilisse kirjeldusse ühte pakkujat eelistavate tingimuste sattumine.

X ja A (M OÜ esindaja) omavaheline suhtlus riigihangete ettevalmistavas staadiumis on küll

tõendatud, kuid tõendeid ei ole selle kohta, et konsultatsioonide tulemusel lisati

hanketingimustesse F OÜ-d soosivad tingimused. Lepingute täitmisega seotud küsimused (nt

lepingute ja üleandmise-vastuvõtmise aktide koostamine ning allkirjastamine) olid X ja Y

tavapärased tööülesanded.

Ebaõiguskokkuleppe puudumist kinnitab lisaks fakt, et F OÜ ei võitnud kõiki ühe pakkujaga

sõlmitavaid raamhankeid ning süüdistuses näidatud perioodil esines mitme täitjaga

raamlepinguid, milles F OÜ-le esitatud tellimuste maht oli väike.

Maakohus tuvastas, et X ja Y-ga seotud D OÜ-l ja F OÜ-l olid lepingulised suhted enne

raamhanke nr 145994 ettevalmistusstaadiumini jõudmist. Raamlepingu nr 2/3-14 alt sõlmis F

OÜ nii RIK-i kui ka teiste hankijatega 161 lepingut, raamlepingute nr 2/3-14 ja 2/53-15 alt

sõlmitud kõik hankelepingud eeldasid, et arvutitele paigaldatakse tarkvara ja seadmete kohta

koostatakse csv-formaadis tabel. Ettevalmistatavate seadmete hulk oli suur ning F OÜ ostis

teenuse sisse, küsides eelnevalt hinnapakkumisi erinevatelt ettevõtetelt, sh D OÜ-lt. Viimasega

jõuti olulistes tingimustes kokkuleppele ning ajavahemikul jaanuar 2014 – detsember 2016 tegi

esmalt D OÜ ja seejärel Q OÜ F OÜ-le allhanke korras arvutite ja monitoride ettevalmistustöid

ning osutas ühel korral transporditeenust vastavalt RIK ja F OÜ vahel sõlmitud hankelepingutes

kokkulepitule. D OÜ ja Q OÜ võtsid ajavahemikul 2013-2016 F OÜ-lt vastu RIK-i

hankelepingutega seostatavaid töid seitsme hankelepingu alusel (nr-d 2/98-14, 2/18-15, 2/29-

15, 2/95-15, 2/106-15, 2/98-16 ja 2/105-16) tellitud seadmete ettevalmistamiseks. Samal

ajavahemikul teenindas F OÜ ainuüksi raamlepingu nr 2/3-14 alt 161 tellimust ning sellele

lisandusid raamlepingu 2/53-15 alt tehtud tellimused. Järelikult oli D OÜ ja Q OÜ tehtud tööde

osakaal tööde kogumahust väike ning F OÜ ostis arvutite ettevalmistamise teenuse valdavalt

sisse mujalt. Tõendid kinnitavad, et X oli kõhkleval seisukohal, kas hakata F OÜ-le RIK-i

tellimuse alusel saabunud arvuteid ette valmistama, mõne teise hankija puhul X probleemi ei

näinud. Järelikult ei saa välistada, et süüdistatav pelgas võimalikku huvide konflikti. Eeltoodu

tõttu vastab F OÜ, D OÜ ja Q OÜ vaheline suhe tavalise töövõtu tunnustele ning ajavahemikul

2013-2016 saadud tasu kokku 36 275 eurot pole altkäemaks, vaid D OÜ ja Q OÜ lepinguliste

kohustuste täitmise eest saadud tasu.

Kõrvutades D OÜ hinnapakkumist F OÜ-le teiste samal perioodil sarnast teenust pakkunud

äriühingute hindadega, olid D OÜ (hiljem Q OÜ) hinnad madalamad. Järelikult pole põhjust

väita, et makstud tasu oli meelehea põhjusel, et see ületas keskmist turuhinda. Ühel korral

maksis F OÜ tööde eest sularahas ja kahel korral kasutati arve esitamisel puhvrina B OÜ-d,

kuid eeltoodu ei viita võimaliku altkäemaksu varjamisele. Enamus arveid on vormistatud otse

Q OÜ ja F OÜ vahel ning seega ei saa välistada muid põhjuseid (maksualased üleastumised,

soovimatus sattuda huviorbiiti tehingutega, mida tehakse RIK-i töötajatega seotud

äriühinguga). Osaliselt viitasid selliste põhjuste esinemisele ka tõendid.

F OÜ ja Q OÜ koostöö jätkus veel mõned kuud pärast C lahkumist äriühingust. Fakt, et uus

juhatuse liige R otsustas edaspidi tellida seadmete ettevalmistamise teenust T OÜ-lt ei tähenda,

et C kokkulepe D OÜ-ga ja Q OÜ-ga oli altkäemaksukokkulepe. Tõendite järgi lõppes ca aasta

pärast F OÜ osade müüki Vle äriühingul koostöö näiteks ka B OÜ-ga. Ei saa välistada, et F OÜ

uus juhatus sai soodsama kokkuleppe T OÜ-ga.

Süüdistuse väide, et X seostas F OÜ-le tööde tegemist enda ja C kokkuleppega, sest pärast F

OÜ osade müüki V AS-le Q OÜ-lt enam arvutite ettevalmistustöid ei tellitud, pole õige. V AS

(endine AS T) sai F OÜ osanikuks 20.06.2015 ning arvutite ettevalmistustöid tegi Q OÜ

aprillini 2017, sh F OÜ uue juhatuse liikme ametiajal.

Kohus märkis, et seoses F OÜ-le RIK hankelepingute alusel saabunud arvutite

ettevalmistamisega ei heidetud X-le ja Y-le ette toimingupiirangu rikkumist. Laialivalguvast

süüdistusest sobilike faktide otsimine selleks, et süüdistatavate tegevus mahuks mõne

toimingupiirangu rikkumise alla, ei ole õige – kohus ei saa asja lahendajana ja õigusemõistjana

võtta üle süüdistusfunktsiooni.

AS-ga

E

seotud

episoodid,

mis

puudutasid

X-le,

Y-le

ja

W-le

esitatud

altkäemaksusüüdistust (riigihanked nr 155129 ja 178738)

Maakohus tuvastas, et X ja Y olid neile etteheidetavate kuritegude toimepanemise ajal RIK-i

töötajad, kes oma tööülesannete tõttu on ametiisikud KarS § 288 lg 1 mõttes. Paralleelselt olid

mõlemad süüdistatavad seotud ettevõtlusega: Q OÜ juhatuse liikmed ja osanikud alates

12.11.2010 kuni k.a on X, Y abikaasa S ja L. W on alates 16.11.2012 üks AS-i E juhatuse

liikmetest. W oli süüdistuses näidatud perioodil AS-i E juhatuse liige, kes esindas äriühingut

suhetes RIK-i ja Q OÜ-ga.

Riigihange nr 155129 algatati 27.08.2014 (s.o paralleelselt riigihankega nr 155132 – vt F OÜ

episood). Süüdistuses on kirjeldatud küll hanketingimustes ja -lepingutes sisalduvaid nõudeid,

mis puudutasid seadmete ettevalmistamist (s.o tarkvara ja kleebiste lisamine, csv-tabeli

lisamine), kuid süüdistus ei seosta tingimuste lisamist X ja Y käitumisega. Süüdistatavate

ametialast tegevust on kirjeldatud alles hankejärgses faasis, siis kui raamlepingu alusel tehti

tellimusi. Kuna raamhanked nr 155129 ja 155132 toimusid korraga ning viimase puhul oli

tõendatud, et süüdistuses märgitud tingimused, mis puudutasid seadmete ettevalmistamist, lisati

SMIT-i soovitusel, on alust eeldada, et ka raamhankesse 155129 lisati tingimus hankijate

töökoormuse vähendamiseks.

Raamhanke nr 178738 puhul on tõendatud, et riigihanke komisjoni esimees K kooskõlastas

enne hanke välja kuulutamist tehnilised kirjeldused X-ga ning saatis need seejärel üle

vaatamiseks ja kommenteerimiseks mitmele võimalikule pakkujale. Seejärel arutati vastuseid

teiste komisjoni liikmetega. Süüdistuses loodud kuvand, et X koostas tehnilisi kirjeldusi ja

suhtles potentsiaalsete pakkujatega üksinda, pole tõendatud. Kehtivad õigusaktid lubasid K-l ja

X-l raamhanke ning samuti ka minikonkursi ettevalmistamisel turuosalistega suhelda selleks,

et saada abi hankelepingu eseme tehnilise kirjelduse koostamisel. Tõendeid ei ole selle kohta,

et raamhanke ettevalmistamisel eelistati AS-i E või piirati konkurentsi. RIK-is töötanud ja

raamhangetega kokku puutunud tunnistajad ei tajunud X kallutatust kindla tootja, edasimüüja

või pakkuja kasuks.

Lepingute täitmisega seotud küsimused (nt üleandmise-vastuvõtmise aktide koostamine ja

allkirjastamine) olid X ja Y tavapärased tööülesanded.

AS-i E korporatsioonis on nn „vilepuhuja vihjeliin“ kuhu töötajad saavad anonüümseks jäädes

teatada korporatsiooni käitumisjuhiste või seaduse mittejärgimisest. Seoses seadmete

ettevalmistamisega suhtles X-ga mitu AS-i E töötajat, kes teadsid, et süüdistatav töötab RIK-is

ja tegeleb nende tellimustega. Pole usutav, et meeleheana käsitatava tööpakkumise tegemine

jäetakse töötajate hoolde, kes teavad, et käitumisjuhiste eiramisest võib korporatsioonile

konfidentsiaalselt teada anda.

Süüdistuses ei täpsustata, kuidas oktoobris 2016 või 2016. aastal X, Y ja W vaheline väidetav

ebaõiguskokkulepe sündis. Ainuüksi raamlepingu nr 2/17-15 alt sõlmisid tellijad AS-iga E

kokku 337 hankelepingut ning lisaks sõlmiti hankelepinguid ka raamlepingu nr 2/14-17 alt.

Kõik raamhangete alt sõlmitud hankelepingud nägid ette seadmete ettevalmistamise (s.o

tarkvara paigaldamise, csv-formaadis tabeli koostamise jms). Järelikult oli lepingute alusel

ettevalmistatavate seadmete hulk suur ja AS E ostis teenuse sisse. Enne teenuse sisseostmist

küsisid AS-i E töötajad ja juhatuse liige W hinnapakkumisi erinevatelt äriühingutelt (T OÜ, B,

P, Q OÜ).

Q OÜ tegi oktoobris-novembris 2016, mais-augustis 2017, oktoobris-detsembris 2017 ning

jaanuaris-veebruaris 2018 AS-le E seadmete (sülearvutite) ettevalmistustöid. Tööde

teostamisele eelnesid läbirääkimised oluliste tingimuste (sh hinna) üle. Ajavahemikul oktoober

2016-veebruar 2018 võttis Q OÜ AS-ilt E vastu RIK-i hankelepingutega seostatavaid arvutite

ettevalmistamise pakkumisi üheksal juhul (hankelepingud nr 2/86-16, 2/104-16, 2/33-17, 2/77-

17, 2/123-17, 2/138-17, 2/153-17, 2/190-17 ja 2/4-18). Arvestades, et AS E teenindas ainuüksi

raamlepingu nr 2/17-15 alt 337 tellimust, millele lisandusid raamlepingu nr 2/14-17 alt tehtud

tellimused, siis osutas Q OÜ AS-le E seadmete ettevalmistamist väikeses mahus ning enamuse

töödest ostis AS E sisse mujalt.

Süüdistuskõnes tehtud viide, et X üritas juunis 2018 varjata oma ja Y seotust AS-ga E, ei ole

õige. Vestlust kogumis teiste tõenditega vaadates on selge, et pärast märtsi 2018 Q OÜ enam

AS-le E seadmete ettevalmistamise teenust ei osutanud ning kõnes tehtud viide O OÜ-le, kui

AS-ile E seadmete ettevalmistamise teenust osutavale äriühingule ei ole järelikult vale.

AS-i E ja Q vahel kokkulepitud ja seadmete ettevalmistamise eest makstav tasu vastas nende

tööde eest makstavale turuhinnale. Sülearvuti dokkide garantiitööde puhul sai AS E tootjalt

(Lenovo) ühe doki garantiitööde eest 24 eurot ning maksis allhanke korras neid töid tegevale Q

OÜ-le 9 eur/dokk. Järelikult tegi Q OÜ tööd tootja prognoositust märksa madalama hinnaga.

Ajavahemikul juuni-november 2017 ladustas AS E ruumide nappuse tõttu Q OÜ XXX

Tallinnas asuvas laos IT-seadmeid ja maksis lao kasutamise eest renti 3055,20 eurot. Samal ajal

maksis Q OÜ ruumide rendi, kommunaalteenuste ja valve eest kokku 4976,39 eurot. Järelikult

olid AS-lt E saadud tulu väiksem ruumidega seotud kulust ning laoteenuse eest küsitud hind ei

olnud ülepaisutatud.

Kokkuvõtvalt vastavad AS-i E ja Q OÜ omavahelised suhted tavapärastele lepingulistele

suhetele (töövõtt, laoteenus), mitte altkäemaksukokkuleppele. Sülearvutite ettevalmistamise

tööde eest (sh need tööd, mis pole seostatavad RIK-i tellimustega) maksis AS E Q OÜ-le

6731,76 eurot. Q OÜ arve nr 201723 alusel 1257,12 euro saamine AS-lt E pole tõendatud.

Dokkide parandustööde eest sai Q OÜ AS-lt E 3024 eurot ja kauba ladustamise eest 3055,20

eurot. Kõik summad maksti lepinguliste kohustuste täitmise eest.

PROKURÖRI APELLATSIOONKAEBUS

Prokurör esitas Harju Maakohtu 20.12.2022 otsusele tähtaegse apellatsioonkaebuse. Prokurör

taotleb kooskõlas KrMS § 340 lg 4 p 2 maakohtu õigeksmõistva otsuse osalist tühistamist, s.o

X ja Y süüdistuses KarS § 294 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi ning C ja W süüdistuses KarS § 298 lg 1

järgi. Tühistatud osas palub prokurör teha uus otsus, millega tunnistada X ja Y süüdi KarS §

294 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi ning C ja W tunnistada süüdi KarS § 298 lg 1 järgi. Alternatiivselt

taotleb prokurör X ja Y süüdi tunnistamist KarS § 3001 lg 1 järgi. Muus osas prokurör Harju

Maakohtu 20.12.2022 otsust ei vaidlusta.

Prokuröri hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 338 p 2 mõttes

ning rikkus KrMS § 338 p 3 tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Maakohtu minetused

on prokuröri arvates võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

Apellatsioonkaebuses esitatud argumendid on kokkuvõtvalt järgmised.

Maakohtu seisukoht, et X ja Y poolt altkäemaksu võtmine F OÜ-lt ja AS-lt E pole jätkuv

tegevus, on vale.

Maakohus leidis põhjendatult, et F OÜ-ga seotud etteheites on teo toimepanemise ajaks viimase

ebaõiguskokkuleppe järgse töö tegemise ja selle eest tasumise aeg ehk 23.12.2016. AS-ga E

sõlmisid süüdistatavad ebaõiguskokkuleppe oktoobris 2016. Arvestades seda, et vastutasuna

käsitletavaid töid tegid süüdistatavate äriühingud F OÜ-le ja AS-le E pikema aja vältel ja tööde

tegemise aeg ka osaliselt kattus, pole väga veenev maakohtu põhjendus, mis puudutab ajalist

kriteeriumi. Samuti pole kohus selgitanud, mille poolest F OÜ ja AS-i E altkäemaksuesemed

(mõlemal juhul IT-teenused) olemuslikult teineteisest niivõrd erinevad, et nende põhjal teo

jätkuvust eitada. Kohtupraktikas pole välistatud altkäemaksu võtmine või andmine jätkuva

süüteona, kui on täidetud järgmised tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline

seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad

altkäemaksukokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele

tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka

selle kokkuleppe täitmine. Kohtus uuritud tõendite põhjal on eeltoodud kriteeriumid täidetud:

altkäemaksukokkulepped olid seotud RIK riigihangetega, mida X või Y pidid korraldama.

Sarnane on soodustuste iseloom ja teod on omavahel ajaliselt tihedalt seotud.

Maakohtu seisukoht, et X ja Y ei osalenud riigihangetega seotud otsustusprotsessides, on vale.

Maakohus märkis, et X ei teinud riigihangetes nr 145994, 155132 ja 155129 pakkumuste kohta

otsustusi, sest ta ei loginud pakkumuste vastavaks või edukaks tunnistamise eelselt riigihangete

registrisse sisse. Samas jättis kohus analüüsimata prokuröri väite, et riigihangete 145994,

155132, 155129 ja 178738 komisjonides olid üle poole liikmetest Y ja X alluvad ning kõikides

hangetes andis olulise sisendi X. Seda, et X-l oli hangetes kaalukas roll, kinnitasid kohtus üle

kuulatud tunnistajad OL, RS, OO ja MK. Lisaks ei haaku maakohtu järeldus kohtus uuritud ja

otsuses refereeritud tõenditega (sh süüdistatavate ütlused). Apellatsiooni lisas 1 on ära näidatud

X ja Y tegevused ja otsused vaidlusaluste riigihangete raames. Tabelist on näha, kuidas

süüdistatavad olid kõikides hangetes aktiivsed ja tegid otsuseid, mh selliseid, mis ei olnud

kohased (näiteks tellimuse vastuvõtmine olukorras, kus kaupa ei olnud tarnitud või akti

allkirjastamine nii, et arvutid ei olnud RIK-is kohal). Maakohtu käsitlus ei ole kooskõlas KVS

käsitlusega, mis puudutab ametiisiku poolt toimingu või otsuse tegemist. KVS tähenduses

loetakse ametiisiku otsuse või toimingu tegemisena näiteks ka juhte, kus otsuse või toimingu

teeb tema alluv.

Maakohtu seisukoht, et D OÜ, Q OÜ ja F OÜ ning Q OÜ ja AS-i E vahel olid tavapärase

majandustegevuse raamidesse jäävad suhted, on vale.

Maakohus sõnastas kohtuasja keskse vaidlusküsimuse otsuse p-des 51 ja 134 - kas X-ga ja Y-

ga seotud äriühingute ning C ja W juhitud äriühingute vahel olid tavalised lepingulised suhted

või võimaldati RIK-i töötajate äriühingutele töö tegemise võimalust vastutasuks üksnes selle

eest, et nad kasutasid oma ametiseisundit F OÜ ja Q OÜ huvides. Küsimusele vastates juhindus

maakohus Riigikohtu poolt antud juhistest, mis on lahendis nr 1-18-8101. Neid näpunäiteid

pole võimalik kasutada, sest kaasuste asjaolud on erinevad. Käsilolevas asjas oligi

alltöövõtuteenuste pakkuma hakkamine altkäemaks. Viidatud kaasuses (p-s 47) kordas

Riigikohus varasemat seisukohta, et altkäemaksu esemena võib olla käsitatav ka töökoha

pakkumine vastutasuna ametiseisundi kasutamise eest. Eeltoodu on asjakohane, sest tõendite

järgi lisati riigihangete tingimustesse kleebistamise, imagete paigaldamise ja pakendamise nõue

süüdistatavate poolt teadmisega, et tootjad sellist teenust ei paku ning hankel osalevad isikud

ei ole valmis seda teenust pakkuma. Neid teenuseid pakkusid toona teadaolevalt Eestis üksnes

X ja Y äriühingud. Kuigi D OÜ-d ja Q OÜ-d ei loodud spetsiaalselt F OÜ ja AS-i E jaoks,

möönis X kohtus, et äriühingute käibest 90% moodustas teenuste osutamine F OÜ-le ja AS-le

E .

Eeltoodu tõttu tuleb kaasuse lahendamisel lähtuda Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-31-14 ja

Tallinna Ringkonnakohtu lahendist nr 1-12-12226, kus jaatati altkäemaksuesemena töökoha

pakkumist. Sellise pakkumisega asetatakse isik olukorda, kus ta saab hakata endisega võrreldes

rohkem raha teenima. Lepingud F OÜ-ga ja AS-ga E olid X ja Y sissetulekute seisukohast

üliolulised. Kohtupraktikas sisustatakse vara mõistet TsÜS § 66 kaudu ning varana käsitatakse

altkäemaksu puhul ka palgalise töökoha pakkumist, sest sellega kaasneb teenimisvõimalus

(RKKKo 3-1-1-31-14 p-d 14.2-14.4). X-le ja Y-le heidetaksegi ette vara saamist ja selleks on

F OÜ ja AS-i E poolt D OÜ-le ja Q OÜ-le riigihangete esemeks olnud tööde alltöövõtu korras

tegemise eest makstud rahasummad.

Arutatava koosseisu mõttes ei oma tähtsust, kas X ja Y said süüdistuses nimetatud rahasummad

reaalselt tehtud töö eest või mitte. Süüdistatavatel puudus RIK hangete eest vastutavate

ametiisikutena võimalus teha töid F OÜ või AS-i E töötajatena ning sestap loodi skeem, mille

järgi nad tegid töid endaga seotud ettevõtete D OÜ ja Q OÜ alt. X ja Y ei teavitanud RIK-i, et

nad on hangete täitmisega seotud. Maakohus luges tõendatuks, et C oli X ja Y tegevuse

keelatusest teadlik ja sel põhjusel kasutati arvete tasumisel puhvrina B OÜ-d. AS-i E juht W

pidi samast asjaolust olema teadlik, sest AS E Q OÜ-ga kirjalikku lepingut ei sõlminud. AS E

täiendas alles hiljem sisemisi tegevusreegleid, et sarnast tegevust tulevikus välistada.

Maakohtu väide, et enamuse riigihangete järgsetest seadmete ettevalmistuseks vajalikest

töödest ostsid nii F OÜ kui ka AS E sisse, ei oma tähtsust. Fakt, et nende positsioonilt vaadatuna

oli altkäemaksuna käsitletav ese majandustegevuse kontekstis ebaoluline, ei muuda

altkäemaksuna käsitatava tööde ja teenuste olemust. Märksa olulisem on, et D OÜ ja Q OÜ (ja

seega X ja Y) jaoks olid F OÜ-lt ja AS-lt E saadud teenuste ja tööde tellimused äriühingute

kestmise seisukohalt üliolulised (lepingute maht oli ca 90% käibest).

Ekvivalentsussuhte

olemasolu

üle

otsustamisel

tuleks

lähtuda

eeldusest,

et

korruptsioonikuritegude eripära tõttu tuleb sageli piirduda kaudsete tõenditega ning sageli pole

selle üle võimalik otsustada muul viisil, kui tuletada see olemasolevate tõendite pinnalt

tuvastatud tehioludest elulise usutavuse meetodil. Juhul, kui maakohus poleks lähtunud nn

Dsissi kaasusest, vaid käsitlenud X ja Y-ga seotud äriühingute alltöövõttu altkäemaksuna,

võinuks kohtu tuvastatud asjaolud (alltöövõtu esemeks olnud tööd, mis olid vajalikud hangetes

tellitud IT-seadmete üleandmiseks, nõu küsimine F OÜ-ga seotud A-lt, aktide allkirjastamine

Y poolt) olla käsitatavad ebaõiguskokkulepete olemasolu kinnitavate kaudsete tõenditena.

Kokkuvõtvalt jõudis maakohus eeltoodu tõttu ebaõigele järeldusele, et X, Y, C ja W tuleb

õigeks mõista neile esitatud süüdistuses, mis puudutab altkäemaksu andmist ja võtmist.

Maakohus jättis põhjendamatult hindamata, kas X ja Y käitumine võib olla toimingupiirangu

rikkumine KarS § 3001 lg 1 mõttes.

KarS § 3001 lg 1 näeb ette vastutuse KVS-is kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise

eest suures ulatuses. Kuni 15.09.2019 kehtinud KVS § 11 lg 1 kohaselt oli ametiisikul keelatud

toimingu või otsuse tegemine, kui otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud

isiku suhtes, ametiisik oli teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust

huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust, ametiisik on teadlik korruptsiooniohust. Alates

15.02.2018 kehtiva KVS § 11 lg 1 redaktsioonis on tehtud täpsustus ning sedastatud, et

ametiisikul on toimingu või otsuse tegemine, kui esineb vähemalt üks eelnimetatud asjaoludest.

Kehtiva kohtupraktika järgi (Tartu Ringkonnakohtu otsus 1-19-6293 p 129) tuleb nii eelmise

kui ka kehtiva KVS § 11 lg 1 redaktsiooni puhul lähtuda alternatiivsuspõhimõttest.

Maakohtu seisukoht, et kohus ei kanna asja lahendajana süüdistusfunktsiooni, irdub

kohtupraktikas juurdunud põhimõttest, mille järgi on kohtul aktiivne roll materiaalõigusliku

olukorra väljaselgitamisel. Seega pidanuks kohus pärast järeldust, et uuritud tõendid ei kinnita

ebaõiguskokkulepet, analüüsima X ja Y-le esitatud etteheiteid KarS § 3001 lg 1 kontekstis. Seda

enam, et maakohus on nõutavaid elemente oma otsuses tegelikult juba analüüsinud. Fakt, et

süüdistuses pole avatud KarS § 3001 lg 1 erinorme, ei ole tähtis. Kehtiva kohtupraktika

(RKKKo 4-21-3478 p 21) järgi on kohtul võimalik tugineda blanketes süüteokoosseisu

sisustamisel ka süüdistuses nimetamata sätetele, kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo

faktilisi asjaolusid.

Maakohus tuvastas, et X ja Y olid tegude toimepanemise ajal ametiisikud KarS § 288 lg 1 ja

KVS §-de 1 ja 2 p-de 1-2 järgi. Maakohtu järeldus, et süüdistatavad ei teinud riigihangetes

otsustusi, on ekslik. Kuigi X ja Y ei osalenud riigihangete komisjonide liikmetena otsuste

vastuvõtmisel, realiseerisid nad KarS § 3001 lg 1 koosseisu otsuseid sisulisi suunates (s.o läbi

eelnevate arutelude, kirjavahetuse ja suhtluse).

Kohtupraktikas (Tartu Ringkonnakohtu otsus 1-19-6293) on asutud seisukohale, et

korruptsioonioht esineb igal juhul, kui ametnik teeb otsuse või toimingu iseenda või endaga

seotud isiku suhtes. Maakohus tuvastas õigesti, et X ja Y olid seotud D OÜ-ga ja Q OÜ-ga.

Äriühingute käekäiku uurides jõudis maakohus põhjendatult järeldusele, et tegemist ei olnud

riiulifirmadega, vaid tegutsevate ettevõtetega, kuhu töömahtude suurenemise tõttu võeti (küll

mitteametlikult) täiendavat tööjõudu. X möönis kohtus, et äriühingute lepingutest 90% olid

sõlmitud F OÜ-ga ja AS-ga E . Järelikult olid need lepingud X ja Y sissetulekute seisukohalt

üliolulised. Maakohus luges tõendatuks, et X ja Y said äriühingute kaudu kokku 49 085,96

eurot, mis on KarS § 3001 lg 1 sätestatud nõutav korruptsiooniohu ulatus.

Kohus tuvastas (otsuse p 91), et X ja Y teadsid vähemalt 2012. a kevadest, et neil on RIK-i

töötajatena piirangud eraettevõtluses tegutsemiseks, kuid vaatamata sellele osutasid nendega

seotud äriühingud ajavahemikul 2013-2018 RIK-i riigihangete võitjatele alltöövõtuteenuseid.

Maakohus asus seisukohale, et äriühingud said tehtud tööde eest tasu ning märkis, et kahel

korral kasutati arvete maksmisel puhverettevõtet, sest X pelgas huvide konflikti. Selliselt on

kohus vaidlustatud otsuses analüüsinud subjektiivse koosseisu nõutavaid elemente.

KAITSJATE

KIRJALIKUD

VASTUSED

PROKURÖRI

APELLATSIOONKAEBUSELE

1. X kaitsja vastus

X kaitsja hinnangul tuleb prokuröri apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning Harju Maakohtu

20.12.2022 otsuse muutmiseks alust pole. Kõik menetlustulud tuleb jätta riigi kanda.

Alternatiivselt leiab kaitsja, et X süüdi tunnistamise korral tuleks klient KrMS § 306 lg 1 p 61

alusel karistusest vabastada mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Kaitsja taotles asja

arutamist

suulisel

kohtuistungil.

Kirjalikus

seisukohas

esitatud

vastuargumendid

apellatsioonkaebusele on lühidalt järgmised.

Harju Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ei saa X-le KarS § 294 g 2 p-de 3 ja 4 järgi

kvalifitseeritavat kuritegu F OÜ-d ja AS-i E puudutavates etteheidetes käsitada jätkuvana.

Prokuröri kriitika eesmärk jääb arusaamatuks. Süüdistusaktis on episoodid olnud läbivalt

eraldiseisvad ning seda, et need on seotud, pole kordagi väidetud. Maakohus tuvastas, et

ajaliselt varasemates, F OÜ-ga seotud episoodides, aeguks X-le etteheidetav tegu alles

23.12.2026 ning seega on keeruline mõista, mida prokurör üritab saavutada väitega, et

maakohus kohaldas valesti materiaalõigust osas, mis puudutab altkäemaksusüüdistuse esemeks

olevate tegude jätkuvust.

Apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad riigihangete nõuete rikkumist X poolt, on

alusetud. Maakohus mõistis X KarS § 300 lg 1 järgi õigeks ning seega on kohatu väita

vastupidist.

Prokuröri väide, et maakohus jättis analüüsimata prokuröri väite, mille järgi kuulusid

riigihangete komisjonidesse X alluvad, pole asjakohane. Asjas puuduvad tõendid selle kohta,

et X alluvad oleks teinud mõne toimingu või otsuse, millega oleks kuidagi soodustatud

süüdistatavat või pandud toime mistahes õigusrikkumine. KVS järgi oleks võimalik alluvate

rikkumised toimingupiirangu rikkumisel kõne alla juhul, kui isik annab alluvale ülesande teha

enda eest toiminguid või otsustusi. Antud juhul on tõendatud, et riigihanke komisjonid

moodustati RIK direktori MS käskkirjaga.

Riigihankeid analüüsides tuvastas maakohus tõenditele tuginedes, et X-le esitatud etteheited on

alusetud. Apellatsioonkaebuses esitatud väited kohtu järeldusi ei kummuta. Prokurör on

esitanud arvukalt eksitavaid väiteid, mis on tõenditega vastuolus. Näiteks tunnistajad OL, K,

RS, MK rääkisid kohtus kas midagi muud või on nende ütlused kontekstist välja rebitud. Vale

on prokuröri seisukoht, et X ja Y olid teadlikud, et vaidlusaluste riigihangete ajal pakkusid

seadmete ettevalmistamise (s.o image paigaldamise, kleebistamise jms) teenust ainult nende

äriühingud. Kohtule esitati arvukalt tõendeid alternatiivsete teenusepakkujate kohta. Prokurör

pole apellatsioonkaebuses sisalduvat väidet tõenditega sidunud.

Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et F OÜ ja AS-i E lepingud moodustasid 90%

süüdistatavate äriühingute käibest, on vale ja tõenditega (nt Q OÜ majandusaasta aruanded)

ümber lükatav. Lepingute alusel saadu oli ca 10% käibest ning seega eksisteerinuks äriühingud

edukalt ka ilma nendeta. Ajavahemikul 2015-2017 sai X 2026 eurot ning seda tasu ei saa pidada

ülioluliseks. Valdava osa nn altkäemaksuna saadud rahast said 19.12.2018 KAPO

vaatlusprotokolli järgi RS, OO ja L. Altkäemaksukokkuleppe korral oleks raha pidanud saama

X ja Y, mitte nende töökaaslased ja sõbrad, kellele pakuti võimalust teenida lisaraha. Prokuröri

seisukoht, et X ei teavitanud oma ettevõtlusest RIK-i ja tegeles sellega varjatult, ei haaku

maakohu tõenditel põhineva järeldusega. Näiteks Q OÜ XXX asunud laost teadsid mitmed

RIK-i töötajad.

Prokuröri etteheide maakohtule, et too pidanuks pärast X õigeks mõistmist KarS § 294 lg 2 p-

de 3 ja 4 järgi süüdistatava süüdi mõistma KarS § 3001 lg 1 järgi, ei ole kohane. Täiesti

asjakohatu on viidata toimingupiirangu rikkumisele, sest kohus mõistis X KarS § 300 lg 1 järgi

õigeks. Prokurör pole varasemas menetluses kordagi osundanud võimalusele, et

altkäemaksuetteheitega seotud episoodides võiks kõne alla tulla KarS § 3001 lg 1 kohaldamine.

Apellatsioonkaebuses tuleb keskenduda maakohtu võimalikele vigadele, mitte uuele

süüdistusele, mis pealegi rikub X kaitseõigust. Nii näiteks pole kaitsjal enam võimalik esitada

tunnistajatele võimaliku toimingupiirangu rikkumise kohta küsimusi. Maakohus on korrektselt

tuvastanud, et X täitis oma tavapäraseid tööülesandeid ning seega oli tegemist KVS § 11 lg 3

p-des 5 ja 6 nimetatud olukorraga. Apellatsioonkaebusele lisatud tabel tuleb prokurörile

tagastada. Apellatsioonkaebuses ei ole põhjendatud, miks seda ei olnud võimalik esitada

maakohtus. Lisas on loetletud rutiinsed toimingud, mida X tegi oma igapäevatöö raames ning

neid ei saa pidada KVS § 11 lg 3 järgi keelatuks. Tõendeid selle kohta, et X pannuks toime

toimingupiirangu rikkumise, pole.

X-le etteheidetava teo puhul puudub subjektiivne koosseis. Tunnistajad W, RS, MK ja OL

kinnitasid, et X lähtus alati RIK-i huvidest. Süüdistatav ei varjanud kunagi seda, et Q OÜ

tegeleb IT-alaste teenuste osutamisega. Altkäemaksu võtmise korral oleks olnud põhjust seda

fakti varjata. D OÜ, Q OÜ, F OÜ ja AS-i E vahel oli koostöö juba varemgi, enne RIK-i

riigihankeid ning koostöö viimastega lõppes enne avalike menetlustoimingute algust ning see

viitab asjaolule, et lähtuti majanduslikest huvidest. Uued hanked arvutite intensiivistunuks.

Lisaks tõusetub küsimus KarS § 31 kohaldamises, selles osas pole põhjust korrata

kohtuvaidluses esitatud argumente.

Alternatiivselt tuleks kohaldada KrMS § 306 lg 1 p 61 juhul, kui X süüdi mõistetakse.

Süüdistatav peeti kahtlustatavana kinni 30.07.2018. Tema suhtes kohaldati tõkendina elukohast

lahkumise keeldu ja ta kaotas oma pikaajalise töökoha RIK-is. Kriminaalmenetlus on kestnud

aastaid, ta oli allutatud pikka aega jälitustoimingutele ja viibinud väga suure aja kohtus.

Mainekahju on takistanud erialase töö leidmist. Süüdistataval on 4 alaealist last, karistusel oleks

negatiivne mõju kogu pere toimetulekule. Eeltoodu tõttu ei ole X karistamine põhjendatud.

Karistuse kergendamisena võib kohaldada ka karistamata jätmist.

2. Y kaitsjate kirjalik vastus

Y kaitsjate hinnangul tuleb prokuratuuri apellatsioon jätta rahuldamata ja Harju Maakohtu

20.12.2022 otsus tuleb jätta muutmata. Õigeksmõistva lahendi korral paluvad kaitsjad jätta

menetluskulud

riigi

kanda.

Alternatiivselt

taotlevad

kaitsjad

lõpetada

Y

suhtes

kriminaalmenetlus KarS § 294 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi esitatud süüdistuses F OÜ-ga seotud

episoodides aegumise tõttu KarS § 81 lg 1 p 2 alusel. Lisaks, et kaitsjad jäävad kohtuvaidluses

avaldatud seisukohtade juurde, on kirjalikus seisukohas esitatud vastuargumendid

apellatsioonkaebusele lühidalt järgmised.

Maakohus on õigesti leidnud ja ammendavalt põhjendanud oma seisukohta osas, mis puudutab

F OÜ-ga ja AS-ga E seotud episoodide jätkuvust.

Apellatsioonkaebuses sisalduvad etteheited maakohtule on abstraktsed ning sel põhjusel pole

võimalik aru saada, milliseid tõendeid on maakohus ebaõigesti hinnanud ning miks pidanuks

kohus andma tõenditele teistsuguse hinnangu. Prokurör ei ole sisustanud Y tegevuses

ebaõiguskokkuleppe sõlmimisele viitavaid toiminguid. Maakohus leidis põhjendatult, et Y

täitis süüdistuse esemeks olevates riigihankemenetlustes oma tavapäraseid tööülesandeid ning

ta pole ei iseseisvalt ega oma seisundit ära kasutades püüdnud lisada F OÜ-d ja AS-i E

soodustavaid tingimusi, mis tagaksid teatud teenuste tellimise temaga seotud D OÜ-lt või Q

OÜ-lt. Kohus tuvastas, et Y tegeles üksnes lepinguliste vaidlustega, kuid neid esines harva.

Prokurör ei ole kohtu tõenditele rajatud järeldusi ümber lükanud. Tunnistajad, kellele apellant

viitab kaebuse p-s 3.2, ei ole kordagi viidanud, et Y osales hanketingimuste ettevalmistamisel.

Tõenditest ei nähtu, et Y oleks tegelenud D OÜ või Q OÜ poolt või nimel alltöövõtuga seotud

tööde korraldamisel vms või saanud nende tööde eest tasu. Prokurör pole vaidlustanud kohtu

seisukohta, mille järgi pole ei F OÜ ega AS-i E episoodis tuvastatav, kuidas väidetav

ebaõiguskokkulepe Y osavõtul sõlmiti.

Prokurör leidis, et teatud tingimused lisati riigihangetesse selleks, et nende täitmiseks vajalikud

tööd ja teenused tellitaks alltöövõtu korral Y-ga seotud äriühingutelt D OÜ ja Q OÜ. Tööde

tegemine ja teenuste pakkumine oligi altkäemaks. Samas pole prokurör oma kaebuses ümber

lükanud järgmisi asjaolusid: D OÜ-d ja Q OÜ-d ei asutatud selleks, et teha süüdistust läbivates

hankemenetlustes alltöövõtu korras töid; F OÜ ja AS E võtsid enne teenuste/tööde sisse ostmist

pakkumisi kolmandatelt isikutelt ning kasutasid ka teiste teenuseid; D OÜ ja Q OÜ pakkumine

vastas turutingimustele ja oli sageli teistest pakkujatest soodsam; D OÜ ja Q OÜ kasutasid

tööjõuna erinevaid isikuid, kellele maksti tasu, alltöövõtu korras tehtud teenuste ja töödega

kaasnesid kulud (sh turvateenus, ruumide üür); D OÜ ja Q OÜ ei tegutsenud kasumlikult,

kahjum tulenes süüdistuse aluseks olevate teenuste osutamisest, Y ja teised osanikud alltöövõtu

korras tehtud tööde ja teenuste arvel tulu ei teeninud; D OÜ ja Q OÜ tegevus ei olnud varjatud,

XXX lao olemasolu oli teada paljudele RIK-i töötajatele. Eeltoodu tõttu järeldas maakohus

õigesti, et tegemist ei olnud ebaõiguskokkuleppe realiseerimisega, vaid tavapärase

majandustegevusega.

Prokuröri viited kohtulahenditele (nt RKKK nr 3-1-1-31-14, TlnRng 1-21-12226) on

ebaõnnestunud, sest viidatud kaasuste asjaolud erinevad käsioleva kriminaalasja asjaoludest.

Lahendis nr 3-1-1-31-14 oli KarS § 293 alusel esitatud süüdistuse aluseks intressita laenu

andmine, asutatud äriühingus osaluse lubamine, väga kõrge palga pakkumine ja ettemaksuna

lg tegemist olukorraga, kus isik sai omale kõrgemalt tasustatud töökoha ja hakkas rohkem raha

teenima. Minnes vastuollu maakohtu tuvastatud asjaoludega leidis prokurör kohatult, et kuna

süüdistatavatega seotud äriühingute käibest 90% moodustasid alltöövõtu korras tehtud tööd,

olid need süüdistatavate sissetulekute seisukohalt üliolulised. Prokuröri väide käibe suuruse

kohta on lisaks eksitav, sest tööde ja teenuste käive sisaldas ka neid, mis ei olnud seotud

süüdistust läbivate riigihangetega. Tõendeid selle kohta, et Y-l oleks olnud teenuste osutamisest

üliolulisi sissetulekuid, asjas pole.

Ainetu on prokuröri kriitika, et maakohus ei kaalunud alternatiivselt Y võimalikku vastutust

KarS § 3001 lg 1 järgi. Apellatsioonimenetluses ei saa uut süüdistust esitada, prokurör oleks

pidanud seda tegema maakohtus. Prokuröri käsitlus on vastuoluline. Esiteks mõistis maakohus

Y KarS § 300 lg 1 järgi õigeks leides, et ta ei ole hankemenetlustes mittemingisuguseid nõudeid

rikkunud. Prokurör maakohtu õigeksmõistvat otsust ei vaidlustanud. Eeltoodu tõttu tekib

küsimus, millistest faktilistest asjaoludest või õiguslikest kaalutlustest lähtuvalt oleks põhjust

hinnata Y tegevust toimingupiirangu rikkumisena KarS § 3001 lg 1 mõttes. Olukorras, kus Y

rikkunuks nn toimingupiiranguid, pidanuks need avalduma ka KarS § 300 lg 1 alusel esitatud

süüdistuse kontrollimisel. Selliseid fakte ei tuvastatud ja prokurör selle järeldusega ka nõustus.

Prokuröri poolt uue süüdistuse hüpoteesi püstitamine on põhjendamatu ja ebaloogiline

sõltumata sellest, et ta taotleb KarS § 3001 lg 1 süüteokoosseisu võimalikku hindamist ja

tuvastamist algselt KarS § 294 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi esitatud süüdistuse asjaolude alusel.

Kui võrrelda Y-le KarS §-de 294 lg 2 p-de 3 ja 4 ja 300 lg 1 järgi kvalifitseeritavate süütegude

kirjeldust ja uut, KarS § 3001 lg 1 järgi esitatud süüdistust, on selge, et need on erinevad.

Järelikult ei palu prokurör anda faktilistele asjaoludele teistsugust õiguslikku hinnangut, vaid

ta on esitanud täiesti uue süüdistusversiooni.

KrMS § 268 lg 6 järgi on maakohtul võimalik muuta kuriteo kvalifikatsiooni kohtulikul

uurimisel tuvastatud asjaoludest lähtuvalt üksnes juhul, kui süüdistataval on olnud küllaldane

alus ennast uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Regulatsiooni mõte on, et prokurör ei saa

apellatsioonkaebuses esitada uut süüdistust, seda tuleb teha maakohtus. Samuti pole võimalik

asuda süüdistatavat süüdistama uue kvalifikatsiooni alusel alles apellatsioonimenetluses, kui

sellega seonduvaid asjaolusid ja kaitse argumente maakohtus ei arutatud.

Süüdistuse muutmine apellatsioonimenetluses rikub süüdistatava kaitseõigust. Kehtiva

kohtupraktika järgi (RKKKo 1-17-5210 p 35) võib kaitseõigust rikkumata KrMS § 268 lg 5

alusel teole antavat õiguslikku hinnangut muuta üksnes siis, kui süüteo toimepanemise vormi

puutuv on olnud kõigis kohtuastmetes keskne kaitsetees ja arutlusküsimus. Maakohtu

menetluses ei olnud Y-l ennast toimingupiirangu rikkumise etteheite vastu kaitsta. Prokurör

esitas apellatsiooni 04.01.2023 ning kaitsjad pidid oma seisukoha kujundama väga lühikese aja,

pelgalt 4 tööpäeva jooksul. Kaitsjatel ei ole apellatsioonimenetluses enam võimalik asuda

uuesti tunnistajaid küsitlema, kontrollimaks väiteid toimingupiirangu võimaliku rikkumise

kohta.

Kohtumenetlus kestis väga pikka aega ning kui prokurör oleks süüdistust muutnud menetluse

kestel, siis oleks kaitsjad ja süüdistatav saanud kasutada KrMS § 268 lg 4 sätestatud võimalust

taotleda kaitseõiguse tagamiseks kohtuliku arutamise edasilükkamist. Apellatsioonimenetluses

sellist võimalust kehtiv seadus ette ei näe.

Juhul, kui ringkonnakohus asub apellatsioonimenetluses esmakordselt uut süüdistusversiooni

arutama ja teeb selle põhjal süüdimõistva otsuse, on süüdistatava kaebeõigus oluliselt piiratud

ning see rikub kaitseõigust. Siis muutub kohtumenetlus sisuliselt üheastmeliseks, sest

ringkonnakohtu otsuse läbi vaatamine ja selle õiguspärasuse hindamine kõrgema astme kohtu

poolt pole enam tagatud. Riigikohtusse pöördumise korral puudub süüdistataval kindlustunne,

kas tema kaebust sisuliselt menetletakse või mitte. EIK-i praktikas on leitud (20.04.2006 I.H vs

Austria), et kui isikul on küll õigus muudetud kvalifikatsiooni vaidlustada kõrgema astme

kohtus, aga selle kohtu pädevus asja lahendamisel on piiratud, siis on tegemist kaitseõiguse

rikkumisega.

Isegi siis, kui ringkonnakohus leiab, et süüdistuse kvalifikatsiooni muutmine on võimalik, jääb

apellatsioonkaebusest selgusetuks, milles täpselt seisneb karistusõiguslik etteheide KarS § 3001

lg 1 alusel. Apellatsioonist ei selgu järgmised asjaolud: millised on Y teod-toimingud, mida

tuleks käsitleda toimingupiirangu rikkumisena ja miks; millal toimingupiirangu rikkumised

toime pandi ja mitu rikkumist oli; miks tuleb toiminguid käsitleda toimingupiirangu

rikkumisena; milles seisneb KVS § 11 lg 1 p-de 1-3 rikkumine ja millist normi on iga

etteheidetava teo puhul rikutud; millised tõendid kinnitavad toimingupiirangu rikkumist; milles

väljendub toimingupiirangu rikkumise suur ulatus. Süüteokoosseisu tunnuste käsitlemine koos

Riigikohtu seisukohtadega ei ole piisav. Eeltoodu ära näitamise asemel on prokurör leidnud, et

maakohus oleks pidanud ise süüdistusaktist otsima ja tuvastama, kas mõni riigihankega seotud

otsus või toiming võiks konkreetse isiku suhtes vastata hoopis KarS § 3001 süüteokoosseisu

tunnustele. Süüdistatav on apellatsioonimenetluses olukorras, kus ta ei saagi aru, mida talle

KarS § 3001 järgi ette heidetakse. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et maakohus pidanuks

hindama Y võimalikku vastutust KarS § 3001 järgi, siis tuleks asi tagastada maakohtule uueks

arutamiseks. Esitatud apellatsiooni alusel pole ringkonnakohtul võimalik teha sisulist otsustust

KarS § 3001 järgi ning süüdistatav ja kaitsjad ei saa apellatsioonimenetluses teostada igakülgselt

ja sisuliselt kaitseõigust. Viimane eeldaks maakohtus ristküsitletud tunnistajate korduvat

ülekuulamist ringkonnakohtus.

Prokurör rõhutas uue etteheite kontekstis, et süüdistatavad mõjutasid hankemenetluste tulemusi

läbi hankekomisjoni liikmete, kes olid mh ka Y alluvad. Väide on asjakohatu, sest maakohus

leidis, et mitte ükski tunnistaja ei tajunud suunamist või mõjutamist. Erinevad RIK-i töötajad

kinnitasid, et Y ei osalenud hanketingimuste väljatöötamisel ja otsuste kujundamisel.

Tunnistajate ütlused haakuvad ülejäänud tõendikogumiga (nt erinevates programmides

salvestatud andmed, mis kajastasid hankemenetluste käiku). Apellatsioonile lisatud tabelis

sisalduvad andmed Y tegevuste kohta hankemenetlustes, kuid prokurör ei maini teadlikult seda,

et tegemist on süüdistatava tavapäraste tööülesannete täitmisega. Prokurör pole tõenditele ja

faktidele viidates avanud väidet, et Y tegevus on olnud sisustatav KVS § 11 kui ka 15.02.2019

kehtinud KVS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatu kaudu.

Alternatiivselt tuleb arvestada seda, et KarS § 3001 lg 1 on II astme kuritegu, mis kooskõlas

KarS § 81 lg 1 p 2 aegub 5 aasta möödumisel teo toimepanemisest. KarS § 3001 lg 1 järgi on

tegu toime pandud alates hetkest, kui ametiisik osaleb otsuse tegemisel, mis on suunatud teisele

isikule, sh asutusele või eraõiguslikule juriidilisele isikule, milles ametiisikul on ametiseisund,

õiguste või kohustuste tekitamisele. Kohtupraktika järgi (RKKKo 1-17-4309 p 22) arvestatakse

enne 01.01.2015 toime pandud kuritegude aegumistähtaega sellel ajal kehtinud KarS § 81 lg 1

kohaselt kuriteo toimepanemisest, mitte selle lõpuleviimisest. Järelikult – kui konkreetse otsuse

tegemisest on möödunud enam, kui 5 aastat, on tegu aegunud. Varasemas menetluses on

kaitsjad viidanud, et süüteo aegumist üritati kunstlikult vältida Y kahtlustatavana

kinnipidamisega 30.07.2018 ja seejärel tema suhtes tõkendi elukohast lahkumise keeld

kohaldamisega. Tõkendi seadmise ainsaks eesmärgiks oli soov hiljem, kohtumenetluses, väita,

et aegumine katkes. Kuivõrd tõkendi kohaldamiseks vajadust ei olnud, siis ei saa sellest

lähtuvalt lugeda kuriteo aegumist kooskõlas KarS § 81 lg 5 p 1 katkenuks. Aegumist tuleb

arvestada teo toimepanemisest ja järelikult on aegunud kõik teod, mille toimepanemisest oli Y

kohtu alla andmise hetkeks möödunud 5 või enam aastat.

3. C kaitsja kirjalik vastus.

Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu 20.12.2022 otsus tuleb C õigeks mõistmises jätta muutmata ja

prokuratuuri apellatsioon selles osas tuleb jätta rahuldamata. C apellatsioonimenetluse kulu

tuleb jätta riigi kanda. Lühidalt on kaitsja vastuväited prokuröri kaebusele järgmised.

Prokuratuur viitab apellatsioonis nii tunnistajate ütlustele kui ka dokumentaalsetele tõenditele,

kuid konkreetseid viiteid, kus toimikus tõend asub, kaebuses pole. Tunnistajate ütlusi on

protokollitud lehekülgede kaupa ning puudub mõistlik põhjendus, miks pole võimalik viidata

lehekülje täpsusega. Usaldusväärne ja põhjendatud pole ütluste kajastamine viis, mis on

sisuliselt prokuröri ümberjutustus. Viimasel puudub igasugune tõendiväärtus. Apellatsioon ei

vasta KrMS § 321 lg 2 p 5 sätestatud nõuetele. Selles puudub käsitlus selle kohta, milliseid

tõendeid tuleks ringkonnakohtus uurida ja mil moel on need seotud süüdistusversiooni ning

apellatsioonis esitatud taotlustega. Kaebuses pole välja toodud maakohtu vigu, mis viisid kohtu

järeldused vastuoludeni faktiliste asjaoludega. Apellatsioonkaebus on esseistlikus vormis

käsitlus, miks prokuratuuri arvates on keegi süüdi ja kuidas maakohus on töö tegemata jätnud.

Apellatsioonis on kesksele kohale seatud väide, et maakohtu juhindumine uuemast

kohtupraktikast ehk Riigikohtu lahenditest nr 1-18-8101 (nn Dsissi kaasus) ja nr 1-18-7807 (nn

Kalmeri kaasus) pole õige, kuid fakt, et maakohtu lahend prokurörile ei meeldi, ei ole KrMS §-

de 338-339 järgi lahendi tühistamise ja ammugi mitte süüdimõistmise aluseks. Uuritud tõendid

kinnitavad, et X ja Y ei püüdnud riigihangete tulemusi mõjutada mis tahes isiku (sh F OÜ)

huvides ning nendega seotud äriühingud osutasid F OÜ-le teenuseid turuhinnast pigem

madalama hinnaga. Apellatsioonist ei nähtu, milles seisnevad maakohtu eksimused tõendite

hindamisel.

Prokuratuur võrdsustas süüdistusaktis ilma ühegi selgituseta, tõendita ja seadusest tuleneva

aluseta teenused altkäemaksuga, s.o teenuste eest makstud 39 148,78 eurot on prokuratuuri

arvates 100% altkäemaks. Kohtuvaidluses asus prokurör seisukohale, et altkäemaksu esemeks

oli D OÜ-le ja Q OÜ-le F OÜ ja selle juhatuse liikme C poolt loodud võimalus osutada teenust

ja teenida raha. Tegemist oli lubamatu katsega muuta süüdistust pärast kohtuliku arutamise

lõpetamist (KrMS § 268 lg 2). Süüdistusakti järgi heidetakse C-le selgelt ette, et ta andis

altkäemaksuna üle vara ehk 39 148,78 eurot, mitte ei loonud adressaadile teenimisvõimalust.

Apellatsioonkaebus ei kummuta tõendeid, mis kinnitavad, et C pole F OÜ huvides X-le ja Y-le

altkäemaksu andnud. Prokuratuur eirab osanike rolli ja ei erista käivet kasumist. Isegi kui

eeldada, et prokuratuuri väited on õiged, siis tasuti väidetav altkäemaks äriühingutele, mitte

süüdistatavatele. ÄS § 157 lg 1 järgi tehakse osanikele väljamakseid kas jooksva või eelmiste

majandusaastate jaotamata kasumi arvel, millest on maha arvatud eelmiste aruandeperioodide

kahjum. Perioodil, mis hõlmab C-le esitatud süüdistust, oli D OÜ-l lisaks X-le ja Y-le osanikuks

ka L ning Q OÜ osanikeks olid X, L ja S. Mõlemal juhul jagunesid osalused äriühingutes

osanike vahel võrdselt. Prokuratuur pole esitanud ei tõendeid ega käsitlust selle kohta, miks ja

kuidas omistatakse F OÜ poolt äriühingutele tasutud summad ehk käive täies ulatuses

tasumisena füüsilistele isikutele X-le ja Y-le. Puuduvad selgitused selle kohta, miks ei arvestata,

et nad oleksid kumbki võinud pärast käibest kulude mahaarvamist saada 33,33% kasumist. Q

OÜ puhul puudub selgitus, miks ei arvestata, et Y ei olnud isegi äriühingu osanik.

Kriminaalasjas pole tõendatud, et X ja/või Y oleks saanud prokuratuuri poolt süüdistuses

esitatud summades kasumi väljamakseid D OÜ-lt või Q OÜ-lt. See, et D OÜ-l ja Q OÜ-l

tekkisid teenuste osutamisest ka kulud, on asjas igakülgselt tõendatud. Järelikult ei tohi

äriühingutele makstud summasid (ehk käivet) võrdsustada osanikele väljamaksmisele kuuluva

kasumiga. Apellatsioonist ei selgu, milles maakohus tõendeid hinnates eksis.

Apellatsioonkaebuses ei lükata ümber seda, et F OÜ poolt tehtud üheksast maksest üks jäi

väljapoole süüdistuse ajalisi piire ning ühe tasumine on tõendamata. Tunnistajate ütlustega on

tõendatud, et X ja Y ei saanud mõjutada riigihangete nr 145994 ja 155132 kulgu süüdistusaktis

kirjeldatud viisil. Kehtiva kohtupraktika järgi (RKKKo 1-18-7807) saab altkäemaksu võtmisest

KarS § 294 tähenduses kõneleda siis, kui osapoolte kokkulepe kirjeldab ametiisiku poolt toime

pandud või temalt tulevikus oodatavat käitumist piisavalt konkreetsel määral. C-le esitatud

süüdistuse puhul millestki sellisest ilmselgelt rääkida ei saa.

4. W kaitsja kirjalik vastus.

Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu 20.12.2022 otsus tuleb W õigeks mõistmises jätta muutmata

ja prokuratuuri apellatsioon selles osas tuleb jätta rahuldamata. W apellatsioonimenetluse kulu

tuleb jätta riigi kanda. Lühidalt on kaitsja vastuväited prokuröri kaebusele järgmised.

Prokuröri apellatsioonkaebus ei vasta KrMS § 321 lg 2 p 5 sätestatud nõuetele. Viidatud normi

järgi tuleb kaebuses märkida tõendid, mille uurimist apellant ringkonnakohtus taotleb ning need

peavad olema korrelatsioonis apellandi nõuete sisu, motiivide ja taotlustega. Apellatsioon on

prokuratuuri vaba jutustus. Tõenditele pole viidatud ja tõendite pinnalt tuvastatud fakte pole

kaebuses kajastatud. Kohus ja vastaspool ei pea oletama ja iseseisvalt sisustama võimalikke

asjaolusid ja otsima tõendatud faktiväiteid. Lisaks peab apellant ära näitama esimese astme

kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu ekslikele järeldustele. Seda ei ole

tehtud. Prokuratuuri apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu.

W süüdi tunnistamine KarS § 298 lg 1 järgi pole õiguslikult võimalik. X ja Y mõisteti maakohtu

otsuse alusel KarS § 300 lg 1 järgi esitatud etteheites õigeks, selles osas prokuratuur otsust ei

vaidlustanud. Järelikult on W-le etteheidetava ebaõiguskokkuleppe ese ehk väidetava eelise

andmine riigihanke menetluses jõustunud õigeksmõistva otsusega välistatud. Apellandi

etteheited materiaalõiguse kohaldamisel seonduvalt väidetega, et X ja Y on toime pannud

riigihangete nõuete rikkumise, s.o osalesid riigihangetega seotud otsustusprotsessides, ei

puuduta W-le esitatud süüdistust. Apellatsiooni p-s 3.2 sisalduv prokuröri käsitlus jääb sel

põhjusel arusaamatuks.

Apellatsioonis sisalduv väide, et AS-le E alltöövõtuteenuste pakkumine oli altkäemaks

vastutasuks selle eest, et X ja Y kasutasid oma ametiseisundit äriühingu huvides, on arusaamatu.

Q OÜ osutas AS-le E teenuseid turuhinnaga või sellest soodsamalt. Prokuratuur pole esitanud

tõendite analüüsi, miks teenused on ebaharilikud või väidet, et AS E neid teenuseid ei vajanud.

Ringkonnakohtu seisukoht:

I

Riigikohus on oma praktikas juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et süüdistusakt peab olema

keeleliselt korrektne, tekstis tuleks vältida põhjendamatuid kordusi ning karistusõiguslikult

olulised faktilised asjaolud peavad olema kirja pandud ladusalt ja nii, et faabulast saab aru ka

lugeja, kellel pole väidetava kuriteosündmuse kohta mittemingisugust eelinfot (viimati RKKKo

1-18-158).

Ringkonnakohus on päri maakohtuga, et süüdistusakt Riigikohtu sõnastatud kvaliteedinõuetele

ei vasta.

Maakohtul on õigus, et tekstis sisaldub ohtralt tarbetuid korduseid, mis paisutavad selle mahtu

ning teevad sisu raskesti jälgitavaks. Maakohtuga tuleb nõustuda selleski, et süüdistust lugedes

on keeruline mõista, mis on konkreetsed etteheited ja mis on prokuratuuri silmis altkäemaksu

ese: kas süüdistuses märgitud rahasummad, mis laekusid X ja Y-ga seotud äriühingute

arveldusarvetele, või võimalus teha hanked võitnud F OÜ-le ja AS-le E töid. Maakohus on

õigesti viidanud (vt maakohtu otsuse osa, mis käsitleb kohtu tähelepanekuid süüdistuse kohta),

et kuigi süüdistuses räägitakse ka töödest, tekitab süüdistuse sõnastus ja menetlusdokumendis

kasutatud tekstitöötlus (paks kiri) lugejas tunde, et prokuratuur peab altkäemaksu esemeks

arvete alusel ülekantud summasid. Kohtumenetluse algfaasiski rõhutati töö tegemise

võimalusest märksa enam seda, et süüdistatavad said ametiseisundi kasutamise eest raha (vt

prokuröri avakõne kohtute andmebaasis KIS maakohtu menetluse all 30.08.2021 istungi

salvestus, jrk nr 27). Seda, et prokuratuur võrdsustab ilmselt süüdistusaktis märgitud summad

altkäemaksuga, mõistsid kaitseakte koostades ka kaitsjad (vt nt Y ja C kaitsjate kaitseaktid).

Kohtuvaidluses ja apellatsioonimenetluses asus prokurör ringkonnakohtule arusaadavalt

seisukohale, et tegelikult on prokuratuuri nägemuse järgi altkäemaksu esemeks X ja Y-ga

seotud äriühingutele antud võimalus teha alltöövõtu korras töid. Tööde tegemise eest laekunud

rahasummasid prokurör ringkonnakohtus toimunud istungil enam üldse tähtsaks ei pidanud,

vastates kolleegiumi liikme küsimusele, et altkäemaksu võtja jaoks ei olegi tegelikult tulu

oluline ning altkäemaksuga on tegu ka siis, kui n-ö jäädakse nulli.

Kuigi prokuratuuri heitlik seisukoht altkäemaksueseme kohta ei ole antud juhul süüdistatavate

kaitseõigust ülemääraselt kahjustanud (kaitsjad on saanud menetluses esitada vastuargumente

mõlemale versioonile), tuleks süüdistusakt sõnastada nii, et seda pole võimalik mitmeti mõista.

Maakohus on oma otsuse põhjendavas osas väga põgusalt peatunud süüdistuse ühel olulisemal

probleemil: tegelikult on seda lugedes esiteks juba väga keeruline hoomata ja teiseks veelgi

keerulisem välja noppida konkreetseid ja sidusaid etteheiteid (vt näiteks maakohtu otsuse p 57

ja 59). Paljuski koosneb süüdistus erinevatest, omavahel loogiliselt seostamata lõikudest. Noil

süüdistusaktis esinevatel minetustel peatub kolleegium edaspidi, otsuse osas III, mis käsitleb

lähemalt apellatsioonkaebuses sisalduvaid väiteid.

Kolleegiumil tuleb nõustuda ka kaitsjate kriitikaga, mis puudutab apellatsioonkaebust. Seda

just osas, mis puudutab apellatsioonis esitatud väiteid ja esseistlikku sisu. Iseenesest ei olnud

vead nii ulatuslikud, et need oleks tinginud apellatsiooni käiguta jätmise, kuid vaatamata sellele

märgib kolleegium järgmist. Esiteks opereeritakse kohtumenetlustes ainult selliste

faktiväidetega, millel on tõenduslik kate. Väide ei muutu faktiks üksnes sel põhjusel, et

menetlusosaline ütleb, et nii on. Prokurör on apellatsioonkaebuses esitanud rea väiteid, kuid

pole viidanud, milline asjas uuritud tõend tema väidet kinnitab. Nii näiteks selgus

ringkonnakohtu istungil, et vähemalt üks apellatsioonis sisalduv kategooriline väide – arvutite

ettevalmistamise teenust osutasid ainult süüdistatavatega seotud äriühingud - on tõenäoliselt

tõendusliku katteta, sest prokurör osanud viidata seda kinnitavatele tõenditele. Lisaks möönis

prokurör, et tegelikult ilmnes, et vastavaid teenuseid osutavaid äriühinguid on teisigi.

Lisaks tuleb juhul, kui prokurör leiab, et maakohus on eksinud tõendite hindamisel, selgelt

argumenteerida, milles viga seisnes (nt tõendeid hinnati ühekülgselt, järeldused rajati

ebausaldusväärsele tõendile jpt kohtupraktikas kinnistunud pidepunktid), ning viidata oma

seisukohta kinnitavatele tõenditele. Seda on apellatsioonis tehtud üksnes osaliselt.

II

Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldustega selles, mis puudutab küsimust, kas X-le

ja Y-le etteheidetavaid tegusid saab käsitada jätkuvatena või mitte (maakohtu otsuse p 17).

Kuigi kolleegium jagab prokuröri mõttekäiku, et maakohtu viide F OÜ-le ja AS-le E tehtud

tööde ja osutatud teenuste erinevusele on mõnevõrra ebaõnnestunud, ei toeta prokuröri soovitud

nägemust tuvastatud asjaolud ja kehtiv kohtupraktika.

Riigikohtu praktikas (viimati 1-19-7473 p 32) on jätkuva süüteo piiritlemisel lähtutud

teoühtsuse põhimõttest, so jätkuva süüteo korral moodustavad üksikteod ajalis-ruumilise

loogilise jada, kus iga eelnev tegu on vaadeldav eelmise teo jätkuna. Jätkuva teo puhul on

erinevad teod objektiivses mõttes olulises osas kattuvad (asjade sarnase käigu juures

realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve) ja subjektiivselt iseloomustab

neid ühtne tahtlus (toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist juba

järgmist tegu).

Prokuratuur on veendunud, et jätkuvuse jaatamiseks on olemas kõik vajalikud elemendid: F

OÜ-ga ja AS-ga E sõlmitud altkäemaksukokkulepped hõlmasid RIK-i riigihangetega seotud

otsuseid, mida X või Y pidid korraldama, sarnane oli soodustuste iseloom ning teod olid

ajaliselt seotud.

Õige on prokuröri tähelepanek, et Y ja X-ga seotud äriühingud ei osutanud F OÜ-le ja AS-le E

olemuslikult väga erinevaid töid ja teenuseid. Mõlemal juhul seisnes nii süüdistuse kui ka

tõendite põhjal D OÜ ja Q OÜ põhiline tööülesanne pakkuja asemel hankija ja kasutajate jaoks

arvutid ettevalmistada (s.o seadmetele triipkoodiga kleepsude ja image paigaldamine jne).

Maakohtu otsuse järgi oli erisuseks F OÜ-le osutatud transporditeenus ja laoteenus AS-ile E ,

kuid ei transporditeenus ega lao lühiajalisse kasutusse andmine ei moodustanud kokkulepitud

ja tehtud töödest olulist osa. Nii näiteks nähtub laoteenuse kohta kogutud tõenditest, et see oli

tingitud ühekordsest vajadusest seoses sellega, et AS-le E saabus korraga suur hulk seadmeid.

Prokurör on apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et ajalis-ruumilise seose hindamisel ei tule

lähtuda ebaõiguskokkulepete sõlmimise ajast. Arvestades, et F OÜ-le tehti töid kuni

detsembrini 2016 ning AS-ga E sõlmiti kokkulepe oktoobris 2016, ei saa prokuröri arvates

tugineda argumendile, et ebaõiguskokkuleppeid lahutab liialt pikk ajavahemik.

Ringkonnakohus prokuröriga ei nõustu. See, et üks väidetav ebaõiguskokkulepe sõlmiti siis,

kui teise alusel kokkulepitud töid alles tehti, ei tähenda antud juhul jätkuvust.

Süüdistuse järgi sõlmiti F OÜ-ga ebaõiguskokkulepe 2013. aastal ning AS-ga E 2016. aastal.

Kahe erineva äriühingu juhatuse liikmega kolme aasta taguse intervalliga ebaõiguskokkulepete

sõlmimist ei saa kolleegiumi arvates pidada tegudeks, mis on kantud ühtseks tahtlusest.

Eelduslikult sarnaneb ebaõiguskokkuleppe sõlmimine tavapärase äritegevuse raames sõlmitud

kokkulepetega: neile eelneb sobiva partneri valik või ennast ise pakkuma tulnud partneri

kõlblikkuse üle otsustamine (mis kahe ametnikust süüdistatava puhul eeldab lisaks omavahelisi

kooskõlastusi) ja läbirääkimised, kus selgitatakse, kuidas saadakse üksteisele kasulik olla ja

lepitakse kokku olulised tingimused (kes teeb mida ja mille eest). Ringkonnakohtu hinnangul

ei tähenda kahe erineva äriühingu (kes pealegi olid esitatud ja uuritud tõendite järgi RIK

korraldatud riigihangetel konkurendid) juhatuse liikmega sisult sarnase ebaõiguskokkuleppe

sõlmimine veel seda, et nende kokkulepete sõlmimine oleks kantud ühtsest tahtlusest (vt

siinkohal mh ka RKKKo 1-18-7408 p-d 11 ja 12). Iseenesest on õige prokuröri tähelepanek, et

teatud juhtudel võib jätkuvusest rääkida juhul, kui erinevad altkäemaksukokkulepped on

suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele. Teoreetiliselt võiks

sellisest olukorrast rääkida näiteks siis: N asutuse ametnik, kelle jaoks on altkäemaksu võtmine

kujunenud harjumuspäraseks käitumismustriks, mõistab, et isikult X pole mingisugusel

põhjusel enam midagi loota ja temaga sõlmitud ebaõiguskokkulepe muutub teatud hetkel

sisutuks. Seejärel sõlmib viidatud ametnik kiiresti (veel eelmise kokkuleppe kehtivuse ajal) uue

kokkuleppe, sest ta ei soovi oma harjumuspärasest lisasissetulekust loobuda. Käsilolevas asjas

prokurör seda ei väida ja süüdistus sellist olukorda ka ei kirjelda.

III

Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses ei nõustu prokurör osaliselt maakohtu

tuvastatud faktidega. Ringkonnakohtus toimunud istungil kinnitas prokurör, et ainukene

faktiline asjaolu, mille maakohus tuvastas valesti, on järeldus, et X ja Y ei osalenud

hankemenetluste otsustusprotsessides. Prokuröri hinnangul tegid süüdistatavad seda läbi

alluvate. Prokurör on välja toonud järgmised maakohtu minetused: 1) maakohus jättis

analüüsimata prokuröri etteheite, et riigihangete komisjoniliikmete enamus koosnes Y ja X

alluvatest; 2) X andis hangete puhul olulise sisendi ehk aitas ise otsuseid kujundada; 3)

maakohus jättis nõutavalt hindamata apellatsiooni lisas 1 toodud X ja Y toimingud seoses

vaidlusaluste hangetega.

Kolleegiumile arusaadavalt seisneb maakohtu viga lihtsustatult selles, et kohus hindas tõendeid

ühekülgselt ja ignoreeris oma järelduste tegemisel fakte, mis on prokuratuuri arvates ilmselged

ja tõendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole õige apellandi etteheide, et maakohus pole üldse peatunud

sellel, kas ja milline oli RIK-i ametnikest süüdistatavate panus riigihangete ettevalmistamisega

seotud tööprotsessidesse. Maakohus on otsuse p-s 47 tuvastanud süüdistatava X ja tunnistajate

MS, K, MK, OL, RS ja OO ütluste (maakohtu otsuse p-d 31-43) ning X ja RIK töötajate e-

kirjavahetuse (kohtuotsuse p 45) alusel, et X osales arvutitöökohaga seonduvate raamhangete

tehnilise spetsifikatsiooni väljatöötamises ja temaga arutati vajadusel hangetes ning hindamisel

tõusetunud küsimusi. Maakohus märkis, et seega oli X-l võimalus oma tööülesandeid täites

suunata riigihangetes ja riigihanke komisjoni kuuluvate isikute otsustusi. Otsuse p-s 48 leidis

maakohus ülalviidatud tõenditele tuginevalt, et Y seos hangete ettevalmistamisega oli

praktiliselt olematu. Maakohus on järelikult tuvastanud selle, mida prokurör rõhutab – X-l olid

olemas kõik hoovad, et hankeid ja nende tulemusi suunata, kuid järgnevalt on maakohus väga

põhjaliku tõendite analüüsi tulemusel jõudnud järeldusele, et ta seda ei teinud.

Ringkonnakohus nendib, et apellant on apellatsioonkaebuses X võimalikku panust ja osalust

nii hanketingimuste kujundamise kui ka otsustuste tegemise puhul sisustanud viidetega

tõenditele (tunnistajate ütlused), mis räägivad prokuröri arvates maakohtu järeldustele vastu,

kuid Y kohta ei ole kaebuses ridagi. Järelikult tuleb lähtuda maakohtu otsuses tuvastatust, s.o

puutumus hangete ettevalmistamisega ja läbiviimisega oli ainult X-l.

Niisiis on maakohus erinevalt apellatsioonis väidetust siiski jõudnud järeldusele, et nii oma

ametiseisundi kui ka töökogemuse tõttu oli X-l võimalik kujundada hanketingimusi ja mõjutada

komisjoniliikmete otsustusi. Järgnevalt on maakohus tegelikult iga hanke puhul jaatanud seda,

et X oligi aktiivne: ta suhtles võimalike pakkujatega ning oma kontaktidega (nt kaassüüdistatav

A). See, et maakohtu hinnangul X ei teinud pakkumuste osas otsustusi (nt maakohtu otsuse p-

d 55, 76, 138), ei tähenda, et maakohus poleks analüüsinud tõendeid, kontrollimaks süüdistuses

esitatud etteheite (X ja Y leppisid F OÜ ja AS-i E esindajatega kokku, et RIK riigihangete

alusdokumentide koostamisel ja hindamisel arvestatakse igakülgselt mõlema äriühingu

huvidega) paikapidavust. Lisaks ei muudaks ringkonnakohtu arvates selle fakti tuvastamine, et

X ja/või Y ise otsuseid tegid või teiste otsuseid suunasid, antud juhul sisuliselt mitte midagi

järgmistel põhjustel.

Maakohus on otsuses tuvastanud (vt näiteks p-d 120 ja 157), et hangete ettevalmistamisel

suhtlesid RIK töötajad – eelkõige X ja K – erinevate pakkujatega ning see oli tavapärane ja

kooskõlas kehtiva õigusega. Kohus kõrvutas isikuliste tõendiallikate ütlusi kirjalike tõenditega

(eelkõige e-kirjavahetus) ning tegi järelduse, et vaatamata aktiivsele ja pidevale suhtlusele ei

kinnita tõendid süüdistuse väidet, et hangete ettevalmistamisel eelistati mingilgi moel F OÜ-d

ja/või AS-i E . Ringkonnakohtule arusaadavalt ignoreeris maakohus prokuröri hinnangul

ilmselget tõsiasja, et X hääl oli tingimuste kujundamisel ja otsuste langetamisel kaalukaim.

Kolleegium nendib, et isegi kui kõik hangete ettevalmistamisega RIK-i poolt seotud isikud

jätsid prokuröri hinnangul X-le viimase sõna, pole prokurör maakohtu hindamisvigadele ja

maakohtu seisukohti kummutavatele tõenditele apellatsioonis viidanud. Kaitsjatel on õigus, et

erinevalt maakohtust, kes analüüsis tõendeid kogumis on apellatsioonis tsiteeritud tunnistajate

ütlusi, mis on kontekstist välja rebitud (vt siinkohal ka apellatsioonis viidatud tunnistajate

ütlused selle kohta, et nad ei tajunud X ja Y puhul seda, et viimane kallutanuks neid mõne

konkreetse pakkuja kasuks või eelistanuks ise kedagi) ning see pole maakohtu seisukohtade

ümberlükkamiseks piisav. Maakohus on järelduste tegemisel erinevalt prokurörist arvestanud

ka kirjalike tõenditega, s.o arvukad e-kirjavahetused

Apellant heidab maakohtule ette seda, et too lahendas küsimuse, kas X tegi vaidlusaluste

hangete pakkumuste osas otsustusi või mitte, formalistlikult, analüüsides pelgalt asjaolu, kas

süüdistatav logis pakkumuse vastavaks või edukaks tunnistamise eelselt riigihangete logidesse

sisse (vt maakohtu otsuse p-d 55, 76, 138). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu järeldus

õige ning riigihangete olemust silmas pidades ei olegi pakkumuste edukaks tunnistamisel

tegelikult väga palju võimalusi komisjoni otsuseid mõjutada. Väga lihtsustatult on

hankemenetluses edukas see, kes pakub tingimustele vastava, sobivaima ja parimate

parameetritega eseme parima hinnaga. Pakkumusi läbi vaatava ja edukaima välja selgitava

komisjoni töö on suuresti tehniline – kontrollitakse pakkumuses oleva toote vastavust

tingimustele ja lähtutakse hindamiskriteeriumist (näiteks soodsaim hind või parim kvaliteedi-

hinna suhe), mis on varem fikseeritud ja pakkujatele teatavaks tehtud. Järelikult on hangete

puhul rõhuasetus hoopis sellel, millised tingimused hankesse pannakse (vt siinkohal näiteks kd

X tlk 156-159). Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul toiminud korrektselt, sest süüdistuses

pole täpsustatud, keda komisjoniliikmetest ja kuidas (milliseid meetmeid kasutades) X mõjutas

või suunas, et nood F OÜ või AS-i E edukaks tunnistasid. Selles olukorras ei saagi maakohtult

midagi enamat nõuda.

See, millised olid need tingimused, mis siis pidid soodustama F OÜ ja AS-i E edu hangetel,

süüdistusest ei selgu. Kas hankesse lülitati mingisugused tingimused, mis asetasid F OÜ ja AS-

i E võrreldes teistega paremasse seisu või elimineerisid eos juba mõne tugeva konkurendi või

kohandati hanketingimusi nii, et anti vaikimisi teatud eelised toodetele, millega F OÜ ja AS E

plaanisid hankesse tulla? Või n-ö mängiti punktidega (nt mingisugust üksnes F OÜ ja AS-i E

toodetel olevat omadust hinnati kõrgemalt) vms? Eeltoodu asemel teeb süüdistusakt üldsõnalisi

ja abstraktseid viiteid mingisugustele omavahelistele konsultatsioonidele ja lubadustele.

Maakohus on täiesti kohaselt täheldanud, et üldistatud etteheidet on keeruline kontrollida (vt

maakohtu otsuse p 81).

Hanketingimuste puhul on süüdistuses ainsaks erandiks F OÜ-d puudutav hange nr 145994,

millesse süüdistuse järgi lisati nõue, et klass 1 monitori peab olema võimalik seadistada. Siin

on süüdistuses lisaks ära näidatud fakt, et selle täitmise tõttu sai F OÜ ainsana lisapunkti ning

see garanteeriski hankel võidu. Paraku on maakohus süüdistuse versiooni veenvalt, loogiliselt

ja tõendipõhiselt kummutanud (vt maakohtu otsuse p-d 55, 64, 67) ning lisaks tuvastanud, et

õige pole prokuratuuri väide, mille kohaselt oli F OÜ hankel edukas üksnes tänu sellele, et sai

ainsana monitori reguleerimisvõimaluse pakkumise eest lisapunkti (vt arvutuskäik maakohtu

otsuse p 70). Apellatsioonis pole vaidlustatud maakohtu järeldusi (s.o sisend tingimuse

lisamiseks tuli lõppkasutajatelt, hanke ettevalmistavas staadiumis keegi tingimusele vastu ei

vaielnud; pole tõendeid, et HP oli ainuke tootja, kelle tootel oli nõutav omadus jpt) selle kohta,

et tingimus seadis F OÜ teiste pakkujatega võrreldes paremasse seisu.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asja eripära tõttu ei ole põhjust väita, et

ebaõiguskokkulepped sõlmitaksegi üldjuhul varjatult ning nende taasesitamise võimatuse tõttu

pole

kokkulepete

olemuse

hilisem

tuvastamine

mõeldav.

Käsilolevas

asjas

on

altkäemaksuetteheited

seotud

riigihankemenetlustega.

Kriminaaltoimikute

järgi

olid

prokuratuuri käsutuses nii esialgsed hanketingimused (vt tunnistajate ütlused ja e-kirjad, et uuel

hankel võeti aluseks eelmise hanke dokumendid, mida hakati kaasajastama ja kohandama),

arvukad (maakohtule köidete kaupa üle antud) süüdistatavate e-kirjad, mis ajaliselt külgnesid

vaidlusaluste hankemenetlustega (sh võib e-kirjadest järeldada, et nt X ja A suhtlesid hangete

teemal pigem kirja teel, mitte telefonitsi või veel varjatumalt) kinnitatud hanketingimused,

pakkumised ja hanke lõpptulemus. Juhul, kui sõlmiti mingisugused ebaõiguskokkulepped,

mille sisuks oli ühe või teise äriühingu edukuse tagamine hangetel, on mõistlik eeldada, et

loetletud tõendite kõrvutamisel ja analüüsimisel ilmnevad mingisugused anomaaliad, mis

viitavad sellele, et tingimused koostati mõnda pakkujat eelistades.

Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et süüdistuses pole märgitud, kuidas sattusid

hanke alusdokumentidesse IT-seadmeid puudutavad tarkvara lisamise, kleebistamise,

andmetabelite koostamise ja tasuta kohaletoomise nõudeid. Neid tingimusi pole süüdistuses

seostatud ei X ega Y tegevusega RIK-is (maakohtu otsuse p 59).

Kolleegium lisab omalt poolt, et süüdistusest ei ole võimalik ka üheselt aru saada, kas need

kleebistamise jne tööd olid lisaks sellele, et need olid prokuratuuri nägemuse järgi altkäemaksu

ese, paralleelselt F OÜ-d ja AS-i E soodustavad tingimused. Süüdistuse järgi pidid Y ja X

tagama hankelepingute täitmisel ja tarnete vastuvõtmisel F ja AS-i E jaoks sujuva koostöö,

osaledes ise oma äriühingute D OÜ ja Q OÜ kaudu lepingu täitmise protsessis alltöövõtjana.

Süüdistuse etteheide, mis puudutab neid töid, mida RIK ametnikest süüdistatavad oma

äriühingute kaudu alltöövõtu korras tegid, tekitab paratamatult küsimuse, kas see kätkeb endas

samuti võimalikke eeliseid, mis F OÜ-l ja AS-l E l vastavalt kokkuleppele RIK ametnikest

süüdistatavatega riigihankemenetlustes olid või mitte. Fakt on see, et hankel osalenute jaoks

tähendas selle tingimuse hankesse lisamine üksnes täiendavat ressursikulu ning sel põhjusel

pole esmapilgul loogiline, et see seati hankesse pakkujate huve silmas pidades. Muidugi on

hüpoteetiline võimalus, et äriühing N võidab mingisuguse riigihanke suuresti tänu paremale

hinnapakkumisele, mis on tingitud sellest, et neil on erinevalt teistest pakkumisel osalejatest

olemas alltöövõtja X, kes teeb hankes nõutud vajalikud tööd ära märksa soodsamalt kui

keskmine turuhind1, kuid sellest võimalusest süüdistus antud juhul ei räägi. Süüdistus toob välja

küll F OÜ ja AS-i E poolt pakutud tükihinna, kuid puudub võrdlus teiste pakkujatega ning edasi

viide, kas see tükihind oli soodsam ja mõjutas seetõttu oluliselt lõpliku pakkumishinna

kujunemist ja sealt edasi omakorda hanke tulemust või mitte.

Tõendusliku poole pealt pole prokurör apellatsioonis vaidlustanud maakohtu tõenditel

põhinevat järeldust, et tingimused, mis nägid ette arvutite ettevalmistamise ja arvelevõtu

hõlbustamiseks vajalike tööde tegemise, lisati hanketingimustesse pärast SMIT-i sisendit ning

et need vähendasid hankijate töökoormust (vt otsuse p-d 72, 84, 143-144, 159).

1 (vt nt J. Nozdrenko 04.11.2016 e-kiri O. Olupile, kd XV tlk 1376, milles süüdistatav selgitab, et arvutite

ettevalmistustööde eest küsitavat hinda ei ole võimalik tõsta, sest kui seda küsida, siis see tuleb nende arvelt, sest

hankes on hinnad paigas ja alltöövõtja saab 75% hankesse pandud hinnast ja hanke võitnud äriühingule jääb 25%

transpordi pealt ning neid ei saa muuta. Janek Nozdrenko märgib, et tulevases hankes saaks suurema summa panna,

aga - kas siis võidavad)

Maakohus tuvastas, et X koostatud hankelepingute projektid läbisid alati kohustusliku

kooskõlastusringi, kooskõlastajate seas oli ka Y; üleandmise-vastuvõtmise aktide

allkirjastamine jne olid Y ja X tavapärased tööülesanded ning süüdistuses viidatud anomaaliad

– näiteks arvuti mudeli vahetamine – olid hankija huvides (vt näiteks maakohtu otsuse p 74, 86,

149, 150, 161, 162, 166 jne). Prokurör ei ole maakohtu tuvastatud asjaolu apellatsioonis

vaidlustanud. Süüdistuse lugejat informeeritakse järgmistest asjaoludest (vt näiteks süüdistuse

lk 28-30):

1) Hanke tingimustes fikseeriti nõuded, mille järgi pidid pakutavad tooted olema nii

kasutamiseks kui ka arvele võtmiseks varustatud vajalike elementide ja lisadega.

Järgneb loetelu (süüdistusakti lk 28, ülevalt teine lõik);

2) Toodete üleandmise-vastuvõtmise tingimused. Järgneb loetelu (süüdistusakti lk 28,

ülevalt kolmas lõik);

3) Y tööülesanded. Järgneb loetelu viitega tõsiasjale, et Y tegeles ka F OÜ poolt tarnitud

toodete vastuvõtmisega (süüdistusakti lk 28 ülevalt neljas lõik);

4) X tööülesanded. Järgneb loetelu viitega tõsiasjale, et X tegeles ka F OÜ poolt tarnitud

toodete vastuvõtmisega ja Y-le vastava teabe edastamisega (süüdistusakti lk 28 ülevalt

neljas lõik);

5) Loetelu

raamlepingu

alusel

sõlmitud

hankelepingutest,

ülevaade

nende

kooskõlastamisest, koostamisest, üleandmise-vastuvõtmise aktide vormistamisest jne

(süüdistusakti lk 29 alates ülevalt teine lõik kuni alt eelviimane lõik);

6) Loetelu

raamlepingu

alusel

sõlmitud

hankelepingutest,

ülevaade

nende

kooskõlastamisest, koostamisest, üleandmise-vastuvõtmise aktide vormistamisest jne

viitega tõsiasjale, et toodete ettevalmistamisega seotud töid tegid Y ja X oma

äriühingute D OÜ ja OÜ Q alt ning üleandmise-vastuvõtmise aktid allkirjastati nii, et

tooted olid alles D OÜ või Q OÜ laos (süüdistusakti lk 29 alates alt eelviimane lõik kuni

lk 30 alt eelviimane lõik).

Süüdistuses pole seega mõne üksiku erandiga (nt kui on heidetud ette toodete vastuvõtmist ajal,

mil need olid alles X ja Y-ga seotud äriühingute laos) selgitatud, milles seisnes võimalik kasu

AS-le E ja F OÜ-le. Maakohus on otsuses tuvastanud, et lepingute täitmise faasis oli süüdistuses

kirjeldatu Y ja X tavapärane tööülesanne, apellatsioonis pole maakohtu järeldust vaidlustatud.

Kolleegium märgib, et maakohus pole öelnud, et Y ja X ei teinud mingisugust otsustust,

vastupidi – maakohus tuvastas, et nad tegid, kuid kohtu hinnangul nad pididki seda tegema, sest

see oli nende töö. Juhul, kui prokuratuuri loogika oli see, et X ja Y sisuliselt pidid oma

ametiülesannete tõttu kontrollima oma töö kvaliteeti (vt apellatsioonis viide, et osa otsustest ei

olnud kohased), nad seda nõuetekohaselt ei teinud ning see fakt andis F OÜ-le ja AS-le E

mingisuguse soodustuse või eelise või oli hoopis X ja Y endi huvides, siis sellest ei süüdistus

ega apellatsioon ei räägi. Süüdistus annab lõikude kaupa infot, kuid need lõigud on seostamata

nii omavahel kui ka süüteokoosseisu elementidega. Kirjeldatud olukorras pole paslik

maakohtule ette heita seda, et kohus jättis nõutavalt hindamata apellatsiooni lisas 1 toodud X

ja Y toimingud ja otsused seoses süüdistuses nimetatud riigihangetega, mis kogumis tingis

vaidlustatud otsuse ebaõigele seisukohale jõudmise X-le ja Y-le KarS § 294 lg 2 p 3, 4 ning C-

le ja W-le KarS § 298 lg 1 esitatud süüdistuse osas“.

Kokkuvõtvalt on süüdistus osas, mis puudutab ebaõiguskokkuleppe üht vajalikku elementi

(ametiseisundi kasutamist), abstraktne ja üldsõnaline. Lepingute täitmise faasi jäävad etteheited

on süüdistuses poolikud ja sel põhjusel sisult arusaamatud. Tõendusliku poole pealt ei kummuta

apellatsioonis esitatud väited maakohtu järeldusi selle kohta, et X ja Y ei eelistanud hangete

ettevalmistus- ja otsustusprotsessis F OÜ-t ja/või AS-i E .

IV

Järgnevalt on apellandi hinnangul ebaõige maakohtu seisukoht, et süüdistatavate X ja Y-ga

seotud ettevõtted osutasid F OÜ-le ja AS-le E teenuseid ning need tööd ei olnud altkäemaks.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et kolleegium jätab kõrvale apellatsioonis sisalduva väite,

mille kohaselt „kohtus uuritud tõenditest nähtub, et hangete tingimustesse lisati kleebistamisse,

imagete paigaldamise ja pakendamise nõue, mille osas kohtus uuritud tõenditest ilmnes, et

süüdistatavad teadsid, et tootjad ei saa sellist teenust pakkuda ning ka hankel osalenud

pakkujad ei olnud valmis seda teenust pakkuma. Nimetatud teenust pakkusid toona teadaolevalt

Eestis üksnes süüdistatavate X ja Y ettevõtted“. Ringkonnakohtu istungil selgus, et väide ei

põhine asjas esitatud tõenditel. Vastupidi: prokurör möönis, et tõendid kinnitavad pigem seda,

et neid teenuseid osutavaid äriühinguid oli teisigi. Prokurör selgitas istungil, et see fakt selgus

(ringkonnakohtule arusaadavalt süüdistatavatele) siis, kui hanked olid juba välja kuulutatud,

kuid ka see väide on tõendusliku katteta. Apellatsioonis ja kriminaalasja materjalides viiteid

prokuröri seisukohta kinnitavatele tõenditele pole. Maakohtu otsusest nähtub, et tõendid selle

kohta, et arvuteid valmistasid lisaks süüdistatavatega seotud äriühingutele ette teisedki, asja

kohtulikul arutamisel esitati ja kohus nendega lahendi tegemisel ka arvestas (maakohtu otsuse

p-d 107, 116, 172, 173, 188). Seda, et maakohus oleks tõendite hindamisel eksinud, prokurör

apellatsioonis ei väida. Lisaks juhtis kolleegium juba istungil prokuröri tähelepanu asjaolule, et

selline väide on vastuolus süüdistuse loogikaga: olukorras, kus X ja Y-ga seotud äriühingutel

oli n-ö kleebistamise monopol, tekib küsimus ebaõiguskokkulepete sõlmimise otstarbekusest,

sest absoluutselt iga pakkuja on sellisel juhul sunnitud teenuse X-lt ja Y-lt sisse ostma põhjusel,

et ta ise ei saa/suuda ja keegi teine seda Eesti Vabariigis ei tee.

Maakohtu argumendid, mis puudutavad seda, et X ja Y-ga seotud äriühingud tegid töid, mis oli

harilik (all)töövõtt, olid pärast tõendite analüüsimist lühidalt järgmised:

1) süüdistusversioon, et töövõtu esemeks olnud tööd olid vastuteene ametiseisundi

kasutamise eest, ei pea paika, sest tõendid ei kinnita, et hangetes eelistati F OÜ-d ja AS-

i E (maakohtu otsuse p-d 119-120, 189-191);

2) D OÜ-l olid F OÜ-ga lepingulised suhted varem, enne 2013. a teist kvartalit (maakohtu

otsuse p 124);

3) F OÜ ja AS E küsisid enne tööde tellimist D OÜ-lt ja/või Q OÜ-lt hinnapakkumisi

erinevatelt äriühingutelt. Arvestades hangete mahtu, pidid lisaks D OÜ-le ja Q OÜ-le

vaidlusaluseid töid F OÜ-le ja AS-le E tegema ka teised äriühingud, enamus töödest ja

teenustest ostetigi ilmselt sisse mujalt (maakohtu otsuse p-d 124 ja 196);

4) Q OÜ tegi paralleelselt sarnaseid töid U-le, ADle ja AS-le E (maakohtu otsuse p 129);

5) Enne F OÜ-lt pakkumise saamist tööde tegemiseks küsis X OO-lt, RS-lt, Li-lt ja Y-lt

üle, kas töö vastu võtta ja mis hinnaga seda teha. Vestluses OO-ga 06.06.2014 oli X

kõhkleval seisukohal, kas võtta töö vastu või mitte (maakohtu otsuse p 124);

6) D OÜ ja Q OÜ tegid vaidlusaluseid töid F OÜ-le ja AS-le E turuhinnaga või sellest

veidi madalama hinnaga (kohtuotsuse p-d 126 ja 198);

7) Q OÜ ja F OÜ koostöö jätkus veel mõned kuud pärast C lahkumist, ca aasta hiljem

lõpetas F OÜ koostöö ka B OÜ-ga ning jätkas ainult T OÜ-ga (maakohtu otsuse p 127);

8) Dokkide detailivahetuse tegi Q OÜ AS-le E prognoositust märksa madalama hinnaga,

AS-lt E Q OÜ lao kasutamise eest küsitud tasu ei olnud ülepaisutatud (maakohtu otsuse

p-d 199-201).

Apellatsioonis esitas prokurör maakohtu seisukohtadele järgmised vastuargumendid:

1) maakohus lähtus oma otsustust tehes Riigikohtu lahendis nr 1-18-8101 sisalduvatest

juhistest, kuid nendest pole võimalik lähtuda, sest alltöövõtuteenuste pakkuma

hakkamine oligi altkäemaksuks vastutasuks ametialase teo eest;

2) kuigi D OÜ-d ja AS-i E ei loodud spetsiaalselt F OÜ-le ja AS-le E vaidlusaluste teenuste

pakkumiseks, moodustas D OÜ ja Q OÜ käibest 90% teenuste osutamine F OÜ-le ja

AS-le E – ilma nende tööde tegemiseta poleks kumbagi äriühingut sellisel kujul

eksisteerinud. Järelikult olid lepingud X-le ja Y-le sissetulekute seisukohalt üliolulised;

3) Arutatava koosseisu kontekstis pole tähtis, kas altkäemaksu ese saadi õiguspärasel või

õigusvastasel teel, s.o kas X ja Y said süüdistuses nimetatud rahasummad reaalselt

tehtud töö eest ehk töötasuna või mitte. X-l ja Y-l puudus RIK-i hangete eest vastutavate

ametiisikutena võimalus teha mingeid töid F OÜ või AS E töötajatena, s.o näidata endi

isikuid hangete esemeteks olnud tööde tegijatena ning sel põhjusel loodi skeem, mille

kohaselt tegid nad vastavaid töid oma äriühingute (D OÜ ja Q OÜ) alt;

4) Hangetesse lisati tingimus (arvutite ettevalmistamise nõue), mida tootjad ja pakkujad ei

soovinud või ei saanud täita. X ja Y teadsid, et nendega seotud äriühingud saavad töid

teha ning seega asusid nad vajalikke teenuseid varjatult pakkuma. Tehtud tööde eest

teenisid nad kokku vähemalt 49 085,96 eurot, lepingud moodustasid vähemalt 90%

äriühingute käibest;

5) Asjaolu, et F OÜ või AS-i E vaates oli altkäemaksu ese majandustegevuse kontekstis

väheoluline, ei muuda altkäemaksuna käsitatava tellitud tööde ja teenuste olemust.

Märksa olulisem on see, et D OÜ ja Q OÜ ehk X ja Y jaoks olid F OÜ-lt ja AS-lt E

saadud teenuste ja tööde tellimused äriühingute kestmise seisukohalt üliolulised – 90%

käibest.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lahendit tehes siiski lähtunud sellest, et antud

kaasuses olid altkäemaksuesemeks hangete raames sõlmitud lepingute täitmiseks tellijale ehk

RIK-ile tarnitavate arvutite ettevalmistamisega seotud tööd (kleebistamine, imagete

paigaldamine jne). Väga lihtsustatult tuvastas maakohus tõendite põhjal tunnused, mis kohtu

arvates viitavad harilikule töövõtule – hinnapakkumiste küsimine (s.o töid ei suunatud

automaatselt RIK-i ametnikega seotud äriühingutele) ning varasem koostöökogemus (s.o

selgitab, miks F OÜ ja AS E oskasid hinnapakkumist X-lt küsida). Samuti nähtub maakohtu

järeldustest fakt, et F OÜ-l ja AS-l E ei olnud hädavajalik tellida töid RIK-i ametnikega seotud

äriühingutelt, maakohus hindas tööde kogumahtu ning leidis, et D OÜ ja Q OÜ tehtud tööd ei

moodustanud sellest märkimisväärset osa. Maakohus tuvastas, et F OÜ ja AS-i E huvi võis olla

keskmisest turuhinnast madalam hind, millega D OÜ ja Q OÜ töid tegid. Kolleegium nendib,

et tööde tellimises juba tuttavalt koostööpartnerilt, kes pealegi teeb vajalikke töid märksa

odavama hinnaga, kui teised, peegeldub väga selgelt F OÜ ja AS-i E äriline huvi tellida töid D

OÜ-lt ja Q OÜ-lt.

Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et antud juhul pole võimalik tuvastada nõutavat

ekvivalentsussuhet. Lisaks sellele, et pole tõendatud, kuidas X ja Y oma ametiseisundit

kasutades F OÜ ja AS-i E hangetel eelisseisundisse asetasid, on õige maakohtu seisukoht, et

antud juhul viitavad asjas esitatud tõendid pigem võimalusele, et süüdistatavate X ja Y-ga

seotud äriühingud tegid F OÜ-le ja AS-le E töid täiesti tavapärase töövõtu korras. Kolleegium

lisab omalt poolt maakohtu motiividele järgmist.

Seda, et vähemalt F OÜ juhataja C vaates ei saanud tööd olla 2013. aastal sõlmitud

ebaõiguskokkuleppe osis ehk altkäemaksu ese, räägib C 03.03.2014 e-kiri X-le (vt kd X tlk

213-214). Maakohuski viitas oma otsuses (vt maakohtu otsuse p 103), et 2013. aasta raamhanke

esimese tellimuse vormistamisel uurib C X-lt pärast toodete tarnevajadusest teada saamist, et

seal on kleebistamise nõue, kuidas sellega teeme? Pooled leiavad lahenduse (X märgib, et

vajadusel teevad nad – s.o RIK – ise) ning seejärel informeerib X C, et edaspidi hakataksegi

arvuteid nii (s.o ettevalmistatult) tellima. Kolleegium märgib, et antud juhul on e-

kirjavahetusega tõendatud, et esimese hanke, kus F OÜ osutus edukaks (süüdistuses märgitud

hange nr 145994) täitmiseks vajalike toodete tarnimise vajadus tuli F OÜ-le väga lühikese

etteteatamistähtajaga, sest RIK töötajad avastasid, et monitorid vajavad kiiresti vahetamist –

rendiperiood lõpeb arvatust (01.10.2014) märksa varem. See, et vajalikku tellimust hanke

võitnud pakkujale aegsasti ei esitatud, oli RIK-i süü (vt X ja RSi - 05.03.2014-06.03.2014 e-

kirjavahetus – „varasemalt teadsime, et 01.10.2014 on alles vahetus“, kd X tlk 215-216).

Kleebistamise nõude kohta uurib C X-lt pärast seda, kui viimane on kirjutanud, et meil said

monitorid ootamatult otsa. Järelikult ei olnud märtsis 2014 F OÜ juhatajal C-l veel vähimatki

aimu, mil viisil lahendab hanke võitnud osaühing küsimuse arvutite ettevalmistamisest.

Asjaolu, et kõnealused arvutid oli RIK nõus ise ette valmistama (vt X kinnitus kd X tlk 213) ei

viita mittemingisugusele ebaõiguskokkuleppele – on mõistlik eeldada, et RIK ametnikud

teevadki töö ise ära olukorras, kus nad on hankija teavitamisega hiljaks jäänud põhjusel, et nad

arvasid, et rendiperiood lõpeb hiljem. Viidatud e-kirjavahetus võimaldab kolleegiumi

hinnangul vastupidiselt süüdistusversioonile (ebaõiguskokkulepe sõlmiti 2013. aastal)

järeldada, et märtsis 2014, pärast esimese süüdistuses ära toodud hanke võitmist, ei

eksisteerinud F OÜ-l ja X ning Y-ga seotud äriühingutel mittemingisugust kokkulepet selle

kohta, et D OÜ-le ja Q OÜ-le garanteeritakse alltöövõtu korras tööd, kui F OÜ hanke võidab.

Seda, et tööde tegemine ei olnud enesestmõistetav (ebaõiguskokkuleppe korral on mõistlik

eeldada, et kui ametiisik on omapoolse soorituse teinud, tekib tal ootus vastusooritusele),

kinnitab näiteks ka 15.02.2019 vaatlusprotokoll (kd VIII tlk 121 ja 123), milles on fikseeritud

sõnumivahetus X ja Y vahel. Y märgib 11.12.2017, et peab vaatama, mis XXX-st saab ning X

vastab, et ta kohtus eelmisel nädalal sellel teemal W-ga, kes ütles, et installi tahaks nendega

jätkata, aga kuna SMIT on viimasel ajal ise installinud, siis nad on otse ALSO-st saanud.

Prokurör rõhutab, et erinevalt F OÜ-st ja AS-ist E oli X-le ja Y-le arvutite ettevalmistamisega

seotud töid vaja, sest need olid nii äriühingute käivet kui ka jätkusuutlikkust ning süüdistatavate

sissetulekuid silmas pidades üliolulised. Apellatsioonis viidatud kohtupraktika valguses tuleks

lähtuda eeldusest, et altkäemaksu esemeks olnud võimalus teha tööd tähendas X ja Y jaoks

võimalust teenida endisega võrreldes enam. Ringkonnakohus märgib, et soov teenida rohkem

raha on lisaks altkäemaksule iseloomulik tavapärasele majandustegevusele. Üldjuhul

asutatakse äriühing eesmärgiga hakata tegelema majandustegevusega ja teenida sellelt kasumit.

Prokuröri väide, mille kohaselt oli X-le ja Y-le F OÜ-lt ja AS-lt E laekuv sissetulekute vaates

ülioluline jääb kolleegiumile arusaamatuks. Tegelikult ei ole ei süüdistuses ega maa- ja/või

ringkonnakohtus kordagi kõlanud suurusjärk, mille võrra X ja Y sissetulekud suurenesid.

Kahetsusväärselt ignoreerib prokuröri mõttekäik, mis puudutab saadut (apellatsiooni järgi

teenisid X ja Y prokuröri hinnangul kokku vähemalt 49 085,96 eurot) jätkuvalt maakohtu

tuvastatud fakti, et F OÜ-lt ja AS-lt E laekunud summad jagati kõikide vahel, kes töid tegid (s.o

lisaks X-le ja Y-le tegelesid arvutite ettevalmistamisega nt OO, RS, L jne) ja kanti jooksvaid

kulusid, nt maksti lao üüri (vt maakohtu otsuse p 104, 108, 129, 186, 187, 196).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, sest kohtu järeldus põhineb tõenditel: seda, et nad

tegelesid F OÜ ja AS-i E tellimuste täitmisega, rääkisid kohtus näiteks tunnistajad RS (vt

ütlused 24.09.2021 kohtuistungil), L (vt ütlused 18.11.2021 kohtuistungil), OO (vt ütlused

19.11.2021 kohtuistungil). Ütlusi kinnitavad prokuröri poolt maakohtule esitatud kirjalikud

tõendid: 19.12.2018 vaatlusprotokoll (kd VIII tlk 56-115) tööde ja tasude arvestus; X

17.11.2016 e-kiri OO-le ja RS-le, milles X teavitab adressaate, et ta sai E -lt 60 senti juurde.

Sel põhjusel jagas ta igale tegevusele 20 senti juurde ja tegi esimese arvutite partii osas tabelis

parandused – sisestas OO-le ja RS-le suuremad summad (kd XVI tlk 1548); X, RS, OO ja L

vaheline e-kirjavahetus, milles X palub adressaatidel täpsustada, kes kui palju tooteid ette

valmistas. X e-kirjas on ära toodud nii ühikute arv kui ka teenitud summad (kd XVIII tlk 2013);

X 31.08.2015 e-kirjavahetus RT-ga, milles X loetleb inimesed, kes arvutite ettevalmistamisega

tegelevad (kd XIV tlk 1033); X 19.10.2015 e-kiri OO-le, milles X saadab tabeli tehtud tööde

loeteluga ja selle eest arvestatud rahasummadega ning palub üle vaadata, kas kõik sobib (kd

XIV tlk 1075); tööde ja tasude arvestus (kd XI tlk 331-340); X ja Y vaheline vestlus 11.09.2014

(kd XI tlk 341-348, 375), millest nähtub, et töid ja selle eest saadud raha jagati; tööde ja tasude

arvestus X 16.01.2014 e-kiri Y-le ja L-le (kd X tlk 167-173). OO uurib samal päeval X-lt (kd

X tlk 174-175), kas tööd on kokku rehkendatud. Sõnumivahetusest on näha, et tehtud töö eest

saadud tasu eest kaeti ka äriühingu tegevuskulusid (s.o D sai poole kuu üüri) jpt.

Ringkonnakohus ei tähelda, et maakohus oleks faktilist asjaolu (F OÜ-lt ja AS-lt E saadud raha

jagati) tuvastades tõendite hindamisel vigu teinud, sellisele võimalusele ei viidanud

apellatsioonkaebuses ka prokurör.

Ringkonnakohus märgib, et prokuröri abstraktne väide, et F OÜ-lt ja AS-lt E laekuvad summad

olid sissetulekute mõttes üliolulised, on sisustamata ja tõendamata.

Vastab tõele, et X ja Y olid töö tegemise võimalusest huvitatud. Asjaolu, et süüdistatavad ei

soovinud piirduda RIK-ist laekuvate sissetulekutega ehk palgaga on ilmne kasvõi juba seeläbi,

et nad mõlemad tegelesid paralleelselt ettevõtlusega varem, kui sõlmiti esimene süüdistuses

näidatud

väidetav

ebaõiguskokkulepe.

Maakohtule

esitatud

tõenditest

nähtub,

et

ettevõtlustegevus ei piirdunud IT-alaste teenuste osutamisega (vt siinkohal Y ja X ning L

vaheline e-kirjavahetus, kus klaaritakse erimeelsusi, mis on tõusetunud ühise äritegevuse

pinnalt, kd X tlk 227-242) Apellandi järeldus, et ei D OÜ-d ega Q OÜ-d ei asutatud sel põhjusel,

et teha alltöövõtu korras hanketingimustes ettenähtud töid, on kohane. Mõlemad äriühingud

tegid (nii nagu maakohus korrektselt tuvastas) arvutite ettevalmistamisega seotud töid F OÜ-le

juba varem (vt nt maakohtu otsuse p 100, 101) ning F OÜ ja AS E alltöövõtu korras tehtud

arvutite ettevalmistustööd ei piirdunud ainult RIK-i hangete täitmiseks tarnitavate arvutitega

(vt nt maakohtu otsuse p 107, 111, 112, 188).

Sissetulekute üliolulisust pole võimalik hinnata ka D OÜ ja Q OÜ tulemite abil (X ja Y kui ise

või endaga seotud isikute kaudu D OÜ ja Q OÜ osanike ringi kuuluvad inimesed ja järelikult

kasusaajad), sest tõendid räägivad sellest, et laekunud summad võimaldasid hoopis nii

süüdistatavatel kui ka teistel töid teinud inimestel panna äriühingute arvele ettevõtlusega

mitteseotud kulusid. Sellele, et töötasu klassikalises mõttes ei makstud, viitasid kohtus üle

kuulatud tunnistajad. Näiteks RS (kes selgitas, et tabelis kajastatud teenistuse arvel sai ta nii

kütust, autopesu, reisi, köögimööbli sissemaksu), OO (kes selgitas, et tabelis kajastatud teenuse

arvel sai ta kütust, telefoni, reisi). X ja Y-ga seotud äriühingute raamatupidamist korraldanud

tunnistaja MK kurtis kohtus (23.09.2021 istungil), et Q OÜ kassajääk pidevalt paisus ning seda

peamiselt arvete tõttu, mis ei kajastanud ettevõtlusega seotud kulusid. Viidatud asjaolu kohta

esitas prokurör kohtule ka kirjalikke tõendeid: 28.08.2019 jälitustoimingu protokollis (kd XXIII

tlk 151) fikseeritud 09.02.2018 kell 15.07 toimunud telefonivestlus X ja L vahel, milles mh

räägitakse sõidukite liisingusse võtmisest nii, et liisinguvõtjaks on äriühing (kas M või Q), mitte

eraisik. L ütleb X-le, et leidis endale normaalse auto, T länkari ja küsib Q viimaste kuude

väljavõtteid, kui on vaja. Samuti märgib X, et iseenesest oleks hea teha täiesti uus äriühing,

kuid see ei saa alguses ühtegi autot, sest on uus. X kurdab, et Q-l on kassa suur, kuid see on

hakanud vähenema, sest ta maksis D-le emapalka, mille viimane võttis sularahas välja ja ta pani

selle Q-sse tagasi. Selle võrra kassa väheneb ning kassa tuleks korda saada; Y 14.01.2015 e-

kiri, milles viimane ütleb, et Q-s kantakse igaühele 500 ja selle kaardiga saab igaüks toimetada

vastavalt oma äranägemisele, sinna kantakse ka igakuiselt teenitud tööde eest raha ja X

15.01.2015 vastus (XI tlk 431-432); 15.02.2019 vaatlusprotokoll (kd VIII tlk 122), milles on

fikseeritud sõnumivahetus X ja Y vahel. 16.04.2018 arutatakse maja finantseerimist nii, et

kulud saaks panna äriühingu arvele (vt ka 05.07.2018 sõnumivahetus); Y ja X sõnumivahetus

15.01.2014 (kd X tlk 165), millest on näha, et äriühingu arvel on osaliselt (300 eurot) kantud

OO ja RS reisikulusid, vt ka 16.01.2014 X ja OO sõnumivahetus (kd X tlk 175); X 04.11.2016

e-kiri OO-le (kd XV tlk 1376) – OO-l on raha Q-s kinni ning on võimalus saada see sularahas

kätte ilma, et peaks arvete ja tšekkidega sahkerdama.

Kuivõrd kriminaalasjas on tõendatud, et F OÜ-lt ja AS-lt E laekunud summad ei liikunud ainult

X-le ja Y-le, saadud summade arvel kanti vähemalt osaliselt ettevõtlusega seotud kulutusi (lao

üür) ning tegelikult puudub igasugune ülevaade, kui suur oli n-ö X ja Y osa ning kuidas suhestus

saadu nende ülejäänud sissetulekutega (RIK-ist saadud palk, mille suurus pole teada ning muust

ettevõtlusest laekuvad võimalikud tulud – vt kd X tlk 227-242) pole võimalik nõustuda

apellandi väitega, et ebaõiguskokkuleppe poolt räägib see, et X-le ja Y-le olid F OÜ-lt ja AS-lt

E laekunud summad üliolulised.

See, miks X ja Y jaoks oli oluline, et Q OÜ tingimata jätkaks, apellatsioonist ei selgu. Prokuröri

hinnangul olid lepingud F OÜ-ga ja AS-ga E D OÜ ja Q OÜ käibest 90% ning äriühingute

kestmise seisukohalt üliolulised. D OÜ tegi süüdistuses märgitud töid ainult F OÜ-le ning selle

osaühingu hülgamisega süüdistatavatel probleeme ei paistnud olevat; lisaks on tõendatud, et

süüdistatavatel oli lisaks palgatööle ja F OÜ/AS E tellimuste täitmisele teisigi n-ö projekte (vt

uuesti kd X tlk 227-242).

Ringkonnakohus nendib, et KarS § 294 objektiivne teokoosseis räägib ametiisiku poolt talle

või kolmandale isikule vara või muu soodustuse lubamisega nõustumisest või vastuvõtmisest.

Koosseisu mõttes on järelikult oluline, et vastutasuks ametiseisundi kasutamise eest ametiisik

kas nõustub sellega, et talle lubatakse või võtab vastu vara või muu soodustuse. Viimase all

peetakse kohtupraktikas (vt RKKKo 1-18-7807) silmas seda, kui altkäemaksuandja soorituse

tulemusena ei parane mitte ametiisiku varaline, vaid tema isiklik või sotsiaalne olukord.

Soodustusena on näiteks käsitatud ka laenu saamist, kuna see võimaldab ametiisikul raha

kasutada ning seeläbi on ta paremas varalises seisus (vt RKKKo nr 3-1-1-31-14). Järelikult on

kohtupraktikas omaks võetud seisukoht, et soodustus peab KarS § 294 mõttes olema selline,

mis asetab ametiisiku endisega võrreldes paremasse olukorda. Täpselt sama loogika kehtib vara

kohta ning vaadeldava koosseisu mõttes ei olegi tegelikult tähtis, kui suur oli ametniku vara

juurdekasv (ebaoluline, oluline, ülioluline). Koosseis on täidetud siis, kui ametniku varaline

olukord paraneb. Antud juhul on selge, et süüdistuse väide, et X ja Y said endaga seotud

äriühingute kaudu süüdistuses märgitud summad, ei ole kooskõlas asjas esitatud ja uuritud

tõenditega. Samas on eluliselt usutav, et süüdistatavate varaline seis pidi paranema, vastasel

korral poleks nad töid tegema nõustunud. Vaatamata eeltoodule pole kolleegiumi arvates

aktuaalne, kas ja kui palju X ja Y alltöövõtu tegemisest kasu said, sest asjas ei ole võimalik

jaatada ekvivalentsussuhet (kolleegium nõustus eelnevalt maakohtu järeldustega, mis

puudutasid F OÜ ja AS E eelistamist hangetel) ning lisaks on maakohtul õigus, et asjas kogutud

tõendid toetavad kaitseversiooni, mille järgi oli tegemist tavapärase töövõtuga.

Maakohus on viidanud, et tööde tegemine turuhinnaga või sellest isegi odavamalt, räägib

ebaõiguskokkuleppe kahjuks. Kolleegium nõustub maakohtuga ja märgib täiendavalt, et lisaks

pole ka eluliselt usutav, et oma töökohtadega riskides hankeid võita aidanud RIK-i

juhtivametnikud saavad vastutasuks tööd endaga seotud äriühingutele, kuid see võimalus teha

tööd tähendab rabamist õhtuti ja nädalavahetustel (vt nt X 18.11.2016 ja 24.11.2016 e-kirjad

kd XV tlk 1379, 1385, X ja Y vaheline vestlus kd XI tlk 374-375) ning sellist tasu, millega

pidevalt keegi rahul pole. Lisaks tekib küsimus, kas hankeid võita ja sujuvalt täita aitavatel

ametnikud peaksid pidevalt kannatama töid tegevate meeste nurinat väikese tasu üle ning selle

üle läbi rääkima? Nii on X ja OO vahel 17.04.2017 toimunud vestlus, milles X kirjutab OO-le

vastuseks, et ta üritab E hinda paremaks saada osas, mis puudutab masinate installi. X märgib,

et ta põhjendab OO esitatud argumendiga ära, et neil on ALSO-ga sama hind (kd XVII tlk

1704). Või näiteks X 17.10.2015 e-kirjavahetus C-ga, milles X räägib C-ga läbi pakendite

hävitamise hinda (kd XIV tlk 1074). Või siis X 16.10.2015 e-kiri C-le, milles X saadab C-le

tabelid (koolide hange ja RIK masinad) hindadega ning palub C-l üle vaadata, kas on sellised

nagu kokku lepiti. X teatab ühtlasi, et kuigi transpordi pakkumine oli 2 eurot ja sisaldas

monitore, siis viimaste ärakukkumise tõttu tuli küll kohale sõita, aga oli vähem kaste tassida ja

sestap vähendas ta hinda 1,3 euroni (kd XIV tlk 1072). Viitamist väärt on ka X 18.02.2016 e-

kirjavahetus RS ja OO-ga, milles X selgitab hinnastamist, mh märgib X, et kui sellised asjad

(vaidlused kes, mida, kui suure raha eest teeb) hakkavad pingeid valmistama, siis ta on pigem

nõus nendest töödest loobuma (kd XIV tlk 1167). Kolleegium märgib, et viited

hinnaläbirääkimistele (kas on nii nagu kokku lepiti), juurdlemine, kuidas suuremat hinda

põhjendada ning tasu vähendamine toetavad kogumis maakohtu argumente selle kohta, et tööd

ei olnud altkäemaks.

Prokurör on apellatsioonis väitnud, et X-l ja Y-l puudus RIK-i hangete eest vastutavate

ametiisikutena võimalus teha mingeid töid F OÜ või AS E töötajatena, s.o näidata endi isikuid

hangete esemeteks olnud tööde tegijatena ning sel põhjusel loodi skeem, mille kohaselt tegid

nad vastavaid töid oma äriühingute (D OÜ ja Q OÜ) alt. Kolleegiumile jääb prokuröri

mõttekäik arusaamatuks. Esiteks pole võimalik mõista, kas prokurör peab silmas seda, et X ja

Y eelistanuks töid teha eraisikutena, F OÜ ja/või AS-i E palgal olles? Sellisele võimalusele

tõendid ei viita ja järelikult on tegu prokuröri oletusega. Oletus ei ole esiteks etteheide

maakohtu otsusele, mida apellatsioonimenetluses kontrollima peaks hakkama ja teiseks tuleks

kohtumenetluses oletused siiski kõrvale heita. Samuti jääb selgusetuks viide mingisuguse

skeemi loomisele. Kolleegium märgib, et äriregistri andmed selle kohta, kas üks või teine isik

on mingisuguse äriühinguga seotud, on avalikud. Maakohus tuvastas tõendite najal (vt

maakohtu otsuse p 126), et kuigi esialgu kasutati F OÜ-le tehtud tööde eest arve esitamiseks

puhvrina B OÜ-d, võisid motiivid selleks olla kas maksualased või tingitud RIK-i ametnikest

süüdistatavatega seotud varasema skandaaliga (millele viitasid ka näiteks tunnistajad MS ja

MK). Pärast esitati arveid otse Q OÜ nimelt, s.o süüdistatavad mõtlesid prokuröri nägemuse

järgi küll välja mingisuguse skeemi, kuid loobusid siis millegipärast jälgede segamisest ehk

arvetega trikitamisest.

Kokkuvõtvalt leiab kolleegium maakohtuga nõustuvalt, et asjas kogutud tõendid ei toeta

süüdistusversiooni selle kohta, et D OÜ ja Q OÜ poolt alltöövõtu korras F OÜ-le ja AS-le E

olid altkäemaks ning apellatsioonkaebuses esitatud väited seda järeldust ei kummuta.

V

Viimaks leiab prokurör, et maakohus pidanuks hindama, kas RIK-i ametnikest süüdistatavate

X ja Y tegevus vastab KarS § 3001 lg 1 objektiivsele ja subjektiivsele kuriteokoosseisule, sest

kõik vajalikud faktilised asjaolud on süüdistuses olemas.

Ringkonnakohus märgib prokuröriga nõustuvalt, et kehtiva kohtupraktika järgi tuleb kohtutel

olla õigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivne. Juhul, kui süüdistuses märgitud ja tuvastatud

asjaolud ei vasta süüdistuses märgitud süüteokoosseisule, peab kohus kontrollima, kas tegu

vastab mõnele muule karistusseadustiku eriosa sättele (nt RKKKo 1-18-7807). Kohus pole

seotud süüdistusaktis näidatud kvalifikatsiooniga, küll aga peab kohus lähtuma süüdistuses

kirjeldatud faktiliste asjaolude kogumist. Kaitsjatel on küll õigus, et kaitseõiguse tagamiseks ei

tohi süüdistatavale ja tema kaitsjale olla kohtu kohaldatav õigusnorm üllatuseks (viimati

RKKKo 1-18-158), kuid antud juhul oli kaitsjatel võimalik apellatsioonivastustes prokuröri

seisukoha kohta arvamust avaldada. Kaitsjate viide, et uus kvalifikatsioon eeldaks seda, et

tõendeid tuleks uuesti uurida, ei päde – prokurör palub KarS § 3001 lg 1 kohaldamisel arvestada

süüdistuses sisalduvate ja tema hinnangul tuvastatud (v.a faktid, mida prokuratuur

apellatsioonis vaidlustab) asjaoludega.

KarS § 3001 lg 1 näeb ette vastutuse korruptsioonivastases seaduses kehtestatud

toimingupiirangu teadva rikkumise eest suures ulatuses. Kuivõrd norm eeldab KVS §-de 1 lg 2

ja 2 järgi erisubjekti, ei puuduta järgnev C ja W. Süüdistus ei väida, et neil oli ametiseisund

avaliku ülesande täitmise tõttu.

Prokurör on kohaselt viidanud, et kuigi KarS § 3001 lg 1 on blanketne süüteokoosseis, on kohtul

võimalik tugineda blanketse süüteokoosseisu sisustamisel ka süüdistuses nimetamata sätetele.

Ringkonnakohtu istungil palus kohus prokuröril täpsustada seda, mis on need süüdistuses

nimetatud faktilised asjaolud, mis võimaldavad teha järelduse, et X ja Y võisid panna toime

KarS § 3001 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Prokurör nimetas kolm: 1) süüdistatavad olid

ametiisikud ja selle fakti maakohus ka tuvastas; 2) toimingud-otsused on süüdistuses loetletud

ja kokkuvõtvalt näha ka apellatsioonkaebusele lisatud tabelis; 3) süüdistatavatel oli majanduslik

huvi ja sellegi fakti maakohus juba tuvastas.

Apellatsioonis on prokurör viidanud KVS § 11 lg 1, mis keelab ametiisikul toimingu või otsuse

tegemise, kui see tehakse enda või endaga seotud isiku suhtes või kui ametiisik on teadlik tema

enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut

või otsust.

Vastab tõele, et X ja Y olid süüdistuses näidatud ajavahemikul ametiisikud, kes paralleelselt

tegelesid ettevõtlusega ning tegid selle raames alltöövõtu korras töid RIK-i hanked võitnud

äriühingutele. Need väited on süüdistuses esitatud ja maakohtu hinnangul on tegemist

tõendatud faktiväidetega. Samuti tuvastas maakohus selle, et X ja Y koostasid, kooskõlastasid

ja allkirjastasid RIK-i nimel erinevaid dokumente, mis olid seotud hankelepingute täitmisega.

Samas tegi kolleegiumi arvates süüdistatavate tegevusele hinnangu andmise keeruliseks tõsiasi,

et süüdistuses (ja apellatsiooni lisas) on väidetavad korruptiivsed otsused ja toimingud küll

ammendavalt üles loetletud, kuid süüdistus pole sidus (vt juba varem käsitletud probleem, et

süüdistus koosneb omavahel seostamata lõikudest, lepingutingimuste loeteludest jms).

Tegelikult ongi kohane maakohtu hinnang – kuigi prokurör süüdistust koostades ei pidanud

silmas, et X ja Y tegevus võiks vastata KarS § 3001 lg 1 tunnustele ning süüdistus pole sellest

lähtuvalt koostatud, ei pea kohus ise laialivalguvast süüdistusest fakte välja noppima, neid ise

omavahel seostama ja seeläbi võimalikke etteheiteid konstrueerima.

Ringkonnakohus nendib, et apellatsioonis esitas prokurör taotluse, et ringkonnakohus

kontrolliks, kas X ja Y tegevus võib vastata KarS § 3001 lg 1 tunnustele. Eeltoodu tõttu peaks

ringkonnakohus erinevalt maakohtust (kes vaagis küsimust võimalikust alternatiivsest

kvalifikatsioonist omal algatusel) vaatama süüdistuses esitatud faabulat koos kaebuses esitatud

väidetega. Viimased peaksid kohtul aitama mõista, milliseid fakte prokurör silmas peab väites,

et kõik vajalik on süüdistuses olemas.

Kolleegiumi hinnangul pole KarS § 3001 lg 1 kontekstis võimalik arvestada süüdistuses ja

apellatsioonis esitatuga selles, et X ja Y tegid kas ise või alluvate kaudu hankemenetluses

otsustusi, mis puudutasid hanketingimusi või tulemust. Ringkonnakohus on maakohtuga

nõustuvalt seda meelt, et tingimused, mis nägid ette arvutite ettevalmistamise (s.o tööd, mida

süüdistatavatega seotud äriühingud alltöövõtu korras tegid) lülitati hangetesse lõppkasutajate

huvides ja sisend tuli kolmandatelt isikutelt. Lisaks pole tõendeid selle kohta, et F OÜ ja AS E

osutusid hangetel edukaks üksnes sel põhjusel, et süüdistatavatel oli võimalik hankekomisjoni

otsuseid suunata. Järelikult pole põhjust X-le ja Y-le ette heita seda, et nad n-ö garanteerisid

omale töö nii, et lisasid vastavad tingimused ja/või aitasid potentsiaalsel partneril võita.

Järelikult saaks vaagida ainult seda, kas asjaolu, et X ja Y koostasid/allkirjastasid

hankelepingute täitmiseks toodete tarnelepingud ja üleandmise-vastuvõtmise aktid võis

tähendada toimingupiirangu rikkumist KarS § 3001 lg 1 mõttes või mitte. Paraku neid

pidepunkte, millised süüdistuses sisalduvad faktilised asjaolud võimaldaks seda jaatada,

apellatsioonkaebuses ei ole. Apellant on ringkonnakohtule arusaadavalt keskendunud sellele,

et süüdistatavad tegid töid, mille tegemist kohustavad tingimused olid nad ise hangetesse

lülitanud.

Eeltoodu tõttu ei nõustu ringkonnakohus prokuratuuri seisukohaga, et X ja Y võimalikku

vastutust KVS § 3001 lg 1 järgi oleks võimalik süüdistuses esitatud faktiliste asjaolude põhjal

kontrollida. Sel põhjusel ei hakka kolleegium vaagima küsimusi jätkuvusest, objektiivse

teokoosseisu vajalikest elementidest (suur ulatus) jpt.

VI

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 1, et Riigiprokuratuuri

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning Harju Maakohtu 20.12.2022 otsus tuleb jätta

muutmata. Seoses sellega, et prokuratuuri kaebus jääb edutuks, tuleb KrMS § 185 lg 1 järgi

rahuldada kaitsjate taotlused menetluskulude hüvitamiseks. Õigeksmõistva kohtuotsuse korral

kannab menetluskulud vastavalt KrMS § 181 lg 1 riik.

C

kaitsja

Elmer

Muna

esitatud

menetluskulude

nimekirja

järgi

osutas

kaitsja

apellatsioonimenetluses oma kliendile õigusabiteenust kokku 17h ja 50min hinnaga 170 eur/h

(summale lisandub käibemaks). Ringkonnakohtu istungi kestuseks prognoosis kaitsja 2 tundi,

tegelikult kestis istung 3 tundi. Järelikult on kaitsja ajakulu kokku 18,5 tundi ehk veidi rohkem,

kui kaks tööpäeva. Kaitsja taotleb kokku 3046,25 euro hüvitamist, summale tuleb juurde

arvestada kohtuistungi tegeliku kestuse tõttu 1 tunni tasu, mis on 204 eurot (summa koos

käibemaksuga).

Y kaitsjad Aivar Pilve ja Marko Pilve esitatud menetluskulude nimekirja järgi osutas Aivar Pilv

oma kliendile apellatsioonimenetluses õigusabiteenust kokku 19h ja 16min hinnaga 155 eur/h

(summale lisandub käibemaks). Marko Pilv osutas oma kliendile apellatsioonimenetluses

õigusabiteenust 4h ja 46min hinnaga 155 eur/h (summale lisandub käibemaks). Järelikult on

kaitsjate ajakulu kokku 24,04 tundi ehk kolm tööpäeva Kaitsjad taotlevad kokku 4470,20 euro

(summa koos käibemaksuga) hüvitamist.

W kaitsja Jüri Leppiku esitatud menetluskulude nimekirja järgi osutas kaitsja

apellatsioonimenetluses oma kliendile õigusabiteenust kokku 22h hinnaga 160 eur/h /summale

lisandub käibemaks). Järelikult kulutas kaitsja apellatsioonimenetluses õigusteenuse

osutamisele veidi vähem, kui kolm tööpäeva. Kaitsja taotleb kokku 4224 euro (summa koos

käibemaksuga) hüvitamist.

X kaitsja Kaspar Koppeli esitatud menetluskulude nimekirja järgi osutas kaitsja

apellatsioonimenetluses oma kliendile õigusabiteenust kokku 25h ja 50min, kaitsja märkis, et

ta ei ole arvestanud ajakulu kohtuistungil osalemise eest. Kuivõrd istung kestis 3h, siis on

õigusabiteenuse ajaline maht kokku 28h ja 50min, mis on veidi rohkem, kui kolm ja pool

tööpäeva. Kaitsja osutas oma kliendile õigusabiteenust kuni juunini 2023 hinnaga 110 eur/h

(summale lisandub käibemaks) ning alates juunist 2023 (s.o 15.06.2023 kohtuistung ja selleks

ettevalmistamine) hinnaga 150 eur/h (summale lisandub käibemaks). Kaitsja taotleb kokku

3366 euro (summa koos käibemaksuga) hüvitamist, summale tuleb juurde arvestada kaitsja tasu

kohtuistungil osalemise eest, mis on kokku 3x150 eur (summa ilma käibemaksuta) ehk 540

eurot (summa koos käibemaksuga). Kokku on X apellatsioonimenetluse kulu seega 3906 eurot

(summa koos käibemaksuga).

Ringkonnakohus nendib, et kriminaalasjas on köiteid kokku üle 20-ne, maakohtu otsus on

mahukas. Apellatsioonile vastamine eeldab maakohtu otsusega uuesti tutvumist ning kindlasti

eeldab kaitseõiguse tagamine ka kliendisuhtlust ning kaitseülesande täitmiseks võib teatud

juhtudel olla ka vajalik konsulteerida kliendi kaassüüdistatavat esindava advokaadiga eriti

juhul, kui etteheide puudutab grupis tegutsemist ja isikutel on esitatud süüdistuse osas ühine

positsioon. Arvestades, et üldjoontes on kaitsjate ajakulu mõistlik (apellatsioonimenetlusele on

kulutatud 2-3 tööpäeva) leiab ringkonnakohus ühe erandiga, et kaitsjate taotlused tuleb

rahuldada. Erand puudutab Y, kellel oli taotluse järgi kaks kaitsjat. Kooskõlas KrMS § 175 lg

2 arvatakse juhul, kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, menetluskulude hulka

neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat

mõistliku suurusega tasu. Arvestades eeltoodut jätab kolleegium Y-le hüvitatavast

apellatsioonimenetluse kulust välja selle osa, mis puudutab Marko Pilve panust, s.o 4h ja

46min. Apellatsiooni koostamise eest on tasu arvestamise märkinud ka teine kaitsja, taotlusest

ei nähtu kaitsjate täpsem tööjaotus.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus järgmist:

C kaitsja Elmer Muna taotlus kliendi apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks tuleb

rahuldada. Eesti Vabariigilt tuleb C kasuks välja mõista 3250,25 eurot (summa sisaldab

käibemaksu).

Y kaitsja Aivar Pilve taotlus kliendi apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks tuleb

rahuldada osaliselt. Eesti Vabariigilt tuleb Y kasuks välja mõista 3583,67 eurot (summa

sisaldab käibemaksu).

W kaitsja Jüri Leppiku taotlus kliendi apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks tuleb

rahuldada. Eesti Vabariigilt tuleb W kasuks välja mõista 4224 eurot (summa sisaldab

käibemaksu).

X kaitsja Kaspar Koppeli taotlus kliendi apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks tuleb

rahuldada. Eesti Vabariigilt tuleb Kaspar Koppeli kasuks välja mõista 3906 eurot (summa

sisaldab käibemaksu).

/allkirjastatud digitaalselt/