2-21-4109/53 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. september 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-4109

Kohtuasi

OSAÜHINGU

TABACALERA

(pankrotis)

pankrotihaldur Oliver Ennoki hagi X vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17. juuni 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

70 698,96 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

OSAÜHING

TABACALERA

(registrikood

10754527,

pankrotis)

pankrotihaldur

Oliver

Ennok,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Liis Könn

Kostja X (X, isikukood XXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Ukrainas tõendite kogumisest Y-le kuulunud kinnisvara ja selle müügi

kohta.

2. Jätta Harju Maakohtu 17. juuni 2022. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-21-4109

muutmata, kuid täiendada resolutsiooni otsustusega jätta kohtuotsuse täitmise

tagamiseks jõusse Harju Maakohtu 17. märtsi 2021. a määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõu, samuti täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

3. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OSAÜHINGU TABACALERA (pankrotis) pankrotihaldur Oliver Ennok (hageja) esitas

16. märtsil 2021 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks

välja mõista võlgnevuse 65 462 eurot ja sellelt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda. Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise taotluse.

1.1. Hagiavalduse kohaselt on kostja OSAÜHINGU TABACALERA (pankrotis)(võlgnik)

juhatuse liige ja osanik. Kostja isa on Y. Perioodil 21. august 2014 kuni 27. september 2017

tegi kostja võlgniku arvelduskontolt ülekandeid Y-le 78 482 euro ulatuses selgitusega „leping“,

millest 13 020 eurot on võlgnikule tagastatud ja 65 462 eurot on jätkuvalt tagastamata. Hageja

hinnangul puudus ülekannete tegemiseks õiguslik alus.

1.2. Y esindaja esitas võlgniku pankrotimenetluses hagejale väidetavalt 1. jaanuaril 2014

sõlmitud laenulepingu (laenuleping), mille alusel Y andis võlgnikule laenu 100 000 eurot.

Samuti esitati kassa sissetuleku orderid (kassaorderid), mille kohaselt on Y väidetavalt

perioodil 10. veebruar 2014 kuni 17. aprill 2014 andnud võlgnikule sularahas 75 000 eurot.

Hageja hinnangul ei ole esitatud laenuleping ja kassaorderid ehtsad ning tegemist võib olla

võltsitud dokumentidega. Seejuures ei tõenda laenulepingu sõlmimist maksete tegemisel

märgitud selgitused. Isegi kui laenuleping sõlmiti, siis selle alusel hagejale laenu ei antud, sest

hageja arvelduskontole laenusummat laekunud ei ole. Samuti ei ole tõendatud ega eluliselt

usutav, et Y oleks võlgnikule andnud sularahas 75 000 eurot. Y kui eakas pensionär ei omanud

selliseid rahalisi vahendeid (sh vara) võlgnikule 100 000 euro laenamiseks. Kostja ei ole

tõendanud, et Y-le kuulus Ukrainas kinnisvara.

1.3. Kostja poolt vaidlusaluste ülekannete tegemine on tekitanud kahju hagejale ja tema

võlausaldajatele ning mõjutanud tõenäoliselt ka hageja maksejõuetuks muutumist ja suutmatust

täita võlausaldajate ees võetud kohustusi. Kostja on oma juhatuse liikme kohustusi rikkunud,

kuivõrd suurtes summades alusetute ülekannete tegemine oma isale, jättes seejuures raha tagasi

nõudmata, on vastuolus juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusega (äriseadustiku

(ÄS) § 187 lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35). Kostja tegevuse (ülekannete)

tulemusel on hageja jäänud ilma 65 462 eurost. Nimetatud kahju tuleb kostjal ÄS § 187 lg 1 ja

TsÜS § 37 alusel hüvitada.

1.4. Hageja nõue ei ole aegunud. Kuna kostja on tahtlikult võlgnikule kahju tekitanud, kohaldub

kümneaastane aegumistähtaeg. Seejuures tuleb kohustuse rikkumise ajana käsitleda korduva

rikkumise lõpuleviimise ehk viimase makse tegemise aega, s.o 27. september 2017. Isegi kui

praegusel juhul kümneaastane aegumistähtaeg ei kohaldu, ei ole aegunud kahju hüvitamise

nõue, mis tugineb perioodil 17. märts 2016 kuni 27. september 2017 tehtud maksetele kokku

38 882 eurot.

1.5. Hageja leiab, et kostja vastutab võlgnikule tekitatud kahju eest ka siis, kui kostja isiklikult

ülekandeid ei teinud. Kostja teadis või pidi teadma tema isale teostatud maksete tegemisest.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks võlgniku arvelduskontolt Y-le ülekandeid teinud.

Kostjal puudub ligipääs võlgniku arvelduskontole, millelt maksed tehtud on. Kuivõrd kostja

ülekandeid teinud ei ole, siis puudub põhjuslik seos kostja teo ja kahju vahel.

2.2. Ka ei ole võlgnikule kahju tekkinud. Ülekanded Y-le on tehtud Y ja võlgniku vahel

sõlmitud laenulepingu alusel, et tagastada Y poolt võlgnikule antud laen. Laenusuhte olemasolu

tõendavad võlgniku ja Y vahel 1. jaanuaril 2014 sõlmitud laenuleping ja kassaorderid.

2.3. Hageja ei ole tõendanud, et laenuleping ja kassaorderid on võltsitud. Y-l oli piisavalt

rahalisi vahendeid võlgnikule laenu andmiseks. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Y-le

kuulus Ukrainas kaks maja (Luganski oblastis XXX linnas, XXX ja AAA). Lisaks sai Y

pensioni Ukraina riigilt. Enne Eestisse kolimist müüs Y oma kinnisvara Ukrainas.

2.4. Lisaks on hageja väidetav nõue kostja vastu aegunud. Kostja ei nõustunud hagejaga, et

praegusel juhul kohaldub kümneaastane aegumistähtaeg. Kostja hinnangul kohaldub ÄS § 187

lg-s 3 toodud viieaastane aegumistähtaeg. Seejuures tuleb aegumistähtaega arvestada kohustuse

rikkumisest alates ja seda iga Y-le tehtud ülekande kohta eraldi.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 17. juuni 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) kostja 24. mai 2022. a

vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 65 462 eurot ja sellele lisanduva viivise VÕS § 113 lg-s 1 määras alates

16. märtsist 2021 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja

kanda, jättes need rahaliselt kindlaks määramata.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole Y poolt võlgnikule laenu andmine summas

100 000 eurot tõendatud. Kohtule esitatud laenulepingus ei ole välja toodud, kes on sõlminud

laenulepingu võlgniku nimel. Esitatud laenuleping sätestas laenu andmise pangaülekandega.

Kohtule

esitatud

arvelduskonto

väljavõttest

nähtub,

et

laenulepingule

vastavalt

(pangaülekandena) on võlgnikule kantud Y poolt 13 020 eurot lepingu sõlmimise järgselt.

Maakohus nõustus hagejaga, et maksekorralduste selgitus „leping“ ei viita konkreetsele

laenulepingule ega laenulepingule üldiselt, kuivõrd lepingupoolte vahel võis olla ka muid

lepingulisi suhteid.

3.2. Maakohtu hinnangul ei ole kostja kirjeldatud viisil laenusuhe juriidilise isikuga eluliselt

usutav. Laenulepingust nähtub võimalus tasuda laenusumma võlgnikule kas tervikuna või

osadena. Täiendavalt, n-ö vastavalt võlgniku täiendavatele (tootmis) vajadustele vastava laenu

andmist, ei tõenda pangaülekannete suurused. Seos täiendavate rahaliste vahendite vajaduse ja

Y poolt võlgnikule tehtud pangaülekannete vahel on kostja poolt tõendamata. Samuti ei tõenda

ainult kassa sissetuleku orderid nr 15, 37 ja 64 seda, et laenulepingu asusel on tehtud kassasse

sularaha sissemakseid 75 000 euro ulatuses. Kuna võlgnik on Y arvelduskontole teinud

ülekandeid 78 482 euro ulatuses ja Y võlgniku omale 13 020 euro ulatuses, siis on õigusliku

aluseta tehtud ülekandeid 65 462 euro ulatuses.

3.3. Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud, sest kohaldada tuleb TsÜS § 146 lg-st 4

tulenevat kümneaastast aegumistähtaega. Tehes ise või võimaldades kolmandatele isikutele

teha võlgniku arvelduskontolt korduvaid ülekandeid Y arvelduskontole, jättes seejuures raha

võlgnikule tagasi nõudmata, rikkus kostja juhatuse liikme kohustusi.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1. Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja tõendite kogumise taotluse. Kostja soovis

Sotsiaalkindlustusametilt kogutavate tõenditega tõendada, et Y sai Ukraina riigilt pensionit, mis

võimaldas tal võlgnikule laenu anda. Ukraina riigilt kogutavate tõenditega soovis kostja

tõendada, et Y-l oli Ukrainas kinnisvara. Ka nende tõenditega soovis kostja tõendada, et Y-l oli

raha võlgnikule laenu andmiseks.

4.2. Kostja ei nõustu maakohtuga, et võlgniku ja Y vahel laenulepingu sõlmimine ja laenusuhte

olemasolu ei ole usutav. Kostja on kohtule esitanud kirjaliku laenulepingu. Seejuures on

võlgnik ise laenusuhte olemasolu kinnitanud. Pärast laenulepingu sõlmimist tegi Y võlgnikule

ülekande summas 13 020 eurot. Tõendamata on hageja väide nagu oleks Y teinud võlgnikule

makseid mingi muu lepingu alusel. Kohtule esitatud kassaorderid tõendavad, et Y andis

võlgnikule sularahas laenu summas 75 000 eurot. Tõendamata on hageja väide, et laenuleping

ja kassaorderid on võltsitud. Laenusuhet võlgniku ja Y vahel on kinnitanud ka võlgniku endine

juhatuse liige Q. Maakohus viidatud tõendit arvestanud ei ole, jättes seejuures ka tõendi

arvestamata jätmise vaidlustatud otsuses põhjendamata.

4.3. Ka leidis maakohus ebaõigesti, et hageja nõudele tuleb kohaldada kümneaastast

aegumistähtaega. Kostja ei ole oma kohustusi juhatuse liikmena rikkunud. Kostja ei olnud

teadlik Y-le ülekannete tegemisest. Samas on kostja seisukohal, et ülekandeid tehti võlgniku ja

Y vahel sõlmitud laenulepingu alusel viimasele laenu tagastamiseks. Isegi kui hagejal oleks

kostja vastu nõue, siis kohalduks praegusel juhul TsÜS § 187 lg-s 3 sätestatud viieaastane

aegumistähtaeg. Seega on hageja nõue kostja vastu aegunud.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657

lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada

otsustusega, et kohaldatud hagi tagamise abinõu jääb jõusse kohtulahendi täitmist tagava

abinõuna, samuti tuleb täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

7. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus, jättes kostja taotluse tõendite kogumiseks

rahuldamata, rikkus asja lahendamisel menetlusnorme. Kolleegium sai selle rikkumise

kõrvaldada ning see ei mõjuta maakohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise kohta.

7.1. 4. mai 2022. a määrusega jättis maakohus rahuldamata kostja taotluse tõendite

kogumiseks. Kostja taotles maakohtult abi, et nõuda välja tõendid Sotsiaalkindlustusametilt Y-

le makstud pensioni kohta ning Ukraina ametiasutuselt Y-le Ukrainas kuulunud kinnisvara ja

selle müügi kohta. Kohtu kaasabil kogutavate tõenditega soovis kostja tõendada, et Y-l oli

rahalisi vahendeid laenu andmiseks. Ringkonnakohus rahuldas tõendite kogumise taotluse (tl-

d 128–129).

7.2. Hagi on esitatud 16. märtsil 2021, õigusabitaotlus on välja saadetud 12. detsembril 2022

ning kuni käesoleva ajani ei ole Ukrainast edastatud teavet õigusabitaotluse menetlemise kohta

(tl 152). Kohus peab arvestama, et praegune hagi on seotud pankrotimenetlusega, milles

pankrotihaldur peab tagama seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka menetluse.

Pankrotiseaduse § 55 lg-te 1–3 järgi selgitab pankrotihaldur välja võlausaldajate nõuded,

valitseb pankrotivara, korraldab selle moodustamise ja müügi ning pankrotivara arvel

võlausaldajate nõuete rahuldamise. Tõendite kogumine Ukrainas takistab pankrotimenetluse

läbiviimist ning tagatud ei ole tsiviilasja lahendamine mõistliku aja jooksul. Sellest tulenevalt

keeldub ringkonnakohus Ukrainas tõendite kogumisest TsMS § 238 lg 3 p 2 järgi. Kostjale on

antud võimalus oma väiteid muude kättesaadavate tõenditega tõendada.

8. Maakohus on tuvastanud järgmised asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei

vaidle, mistõttu võtab ringkonnakohus need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi asja lahendamisel

aluseks.

-

Perioodil 21. august 2014 kuni 27. september 2017 tehti võlgniku arvelduskontolt

ülekandeid Y kontole summas 78 482 eurot ning Y arvelduskontolt võlgniku kontole

summas 13 020 eurot selgitusega „leping“;

-

Kostja oli ülekannete tegemise ajal võlgniku osanik ja juhatuse liige, Y (surnud) oli

tema isa;

-

8. mail 2019 kuulutati võlgniku suhtes välja pankrot.

9. Maakohus on hageja nõude õigesti kvalifitseerinud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamise nõudena VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2 järgi. Samuti on maakohus

õigesti leidnud, et hageja nõue ei ole aegunud (vt maakohtu otsuse p-d 26–28). Kostja

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

9.1. ÄS § 187 lg 3 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat.

Pooled ei ole tuginenud asjaolule, et osaühingu põhikirjas või juhatuse liikmega kokkuleppel

oleks ette nähtud muud aegumistähtaega. Kolleegiumi hinnangul on maakohus tuvastatud

asjaoludele õigesti kohaldanud TsÜS § 146 lg-t 4, mille kohaselt tuleb ülekannetele, mis on

tehtud hagi esitamisest rohkem kui viis aastat tagasi, kohaldada kümneaastast aegumistähtaega.

Riigikohus on selgitanud, et kuna TsÜS § 37 lg 4 järgi arvestatakse aegumistähtaega rikkumise

toimepanemisest, mitte sellest teadasaamisest, siis on kümneaastase aegumistähtaja

kohaldamine põhjendatud just olukorras, kus juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud sellise

tegevusega, mida saab pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks kahju tekitamiseks

VÕS § 1045 lg 1 p-s 8 sätestatuga analoogilises mõttes (RKKKo 03.03.2021 1-17-2359/122, p

66). Kolleegium maakohtu põhjendusi selles osas ei korda.

9.2. Hilisemas kohtupraktikas on Riigikohus kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude

aegumistähtaja puhul leidnud, et olukorras, kus juhatuse liikmed osalesid kahju tekitamisel, ei

ole hea usu põhimõttega kooskõlas siduda aegumistähtaja algust tema juhatuse liikmete

teadmisega. Juriidilisest isikust kannatanu pankroti väljakuulutamise korral saab lugeda

aegumistähtaja kulgemise alguseks aja, mil kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust sai

teada kannatanu pankrotihaldur (RKTKo 23.02.2022 2-19-3736/84, p 12). Sama põhimõte on

kolleegiumi hinnangul kohaldatav ka juriidilisest isikust kannatanu pankrotihalduri poolt

juhatuse liikme vastu esitatud kahju hüvitamise nõude aegumise puhul, sest kostja oli enne

pankroti väljakuulutamist võlgniku ainuke juhatuse liige. Kuna pankrot kuulutati välja ja

pankrotihalduriks nimetati O. Ennok 8. mail 2019, siis ei ole hagi esitamisest viite aastat

möödunud.

10. Osaühingu pankroti väljakuulutamise korral võib juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise

nõude osaühingu nimel esitada üksnes pankrotihaldur (ÄS § 187 lg 4). ÄS § 187 lg-s 2

sätestatud nõude eeldused on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi

(ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1

ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab

oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit

(ÄS § 187 lg 2 teine lause). Tõendamiskoormis jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude

maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on

osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda

võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nt RKTKo

24.11.2015 3-2-1-129-15, p 13). Muuhulgas tuleneb juhatuse liikme hoolsuskohustusest keeld

kasutada osaühingu raha mingil muul eesmärgil kui osaühingu huvides.

Hageja tugineb sellele, et kostja on teinud või lasknud teha oma isale võlgniku arvelduskontolt

olematu kohustuse täitmiseks makseid ning pole neid tagasi nõudnud. Kolleegium nõustub

maakohtu lõppjäreldusega, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi, tekitades sellega

võlgnikule kahju 65 462 eurot.

11. Kostja vaidlustab maakohtu järeldusi, mille kohaselt ei ole laenulepingu sõlmimine ja laenu

andmine tõendatud. Kolleegium märgib, et kuigi maakohus ei ole sõnaselgelt tuvastanud

laenulepingulise suhte puudumist, tuleneb maakohtu põhjendustest, et maakohus jaatas

laenulepingu sõlmimist ja sellel alusel Y poolt võlgnikule 13 020 euro suuruse laenu andmist,

kuid leidis, et laenu andmine summas 65 462 eurot ei ole tõendatud (vt maakohtu otsuse p-d 18

ja 22). Hageja ei ole TsMS § 230 lg 1 järgi tõendanud, et võlgnik on Y-lt saanud raha mõnel

muul õiguslikul alusel. Hageja apellatsioonkaebuse vastuses esitatud väited ei anna alust asuda

maakohtust erinevale seisukohale.

11.1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et Y poolt võlgnikule 65 462 euro suuruse laenu

andmine ei ole tõendatud (vt maakohtu otsuse p-d 33 ja 34). Kostja apellatsioonkaebuse väited

ning ringkonnakohtus esitatud ja kogutud uued tõendid ei anna alust asuda maakohtust

erinevale seisukohale. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsust järgnevaga.

11.2. Maakohus hindas otsuse p-s 20 laenulepingus kokkulepitut kostja esile toodud

asjaoludega ning jõudis põhjendatud järelduseni, et kostja väited ei ole usutavad, sest need ei

haaku laenulepingu tingimustega. Laenulepingu p-de 1.1 ja 1.2 kohaselt pidi laenuandja andma

võlgnikule laenu 100 000 eurot täies ulatuses või osadena pangaülekandena võlgniku

arvelduskontole (tl 15). Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus on jätnud kostja esitatud

tõendid arvestamata. Kuigi maakohus ei ole kõiki tõendeid loetlenud, nähtub maakohtu otsuse

p-st 21, et maakohus on Q kirja kogumis teiste tõenditega hinnanud ning põhjendanud oma

järeldust, et sularahas 75 000 euro suuruse laenu andmine on tõendamata. Samuti on maakohus

analüüsinud rahaülekannete tegemise aega ja summasid.

11.3. Hageja vaidlustas laenulepingu ja kassa sissetuleku orderite ehtsuse (tl-d 15–16).

Kolleegium märgib, et isegi kui laenuleping ja kassa sissetuleku orderid olid allkirjastatud

tagantjärele (intellektuaalne võltsimine), ei tähenda see, et laenulepingust ei saa tuleneda

õiguslikke tagajärgi. Samuti on lepingu ja kassa sissetuleku orderite allkirjastamist kinnitanud

kostja ja Q (tl-d 64, 60 ja pöördel). Seega omab asja lahendamisel tähtsust, nagu leidis õigesti

ka maakohus, kas laenulepingu alusel on võlgnikule laenu antud. Kohtupraktika kohaselt võib

kassa sissetuleku orderit hinnata täitmise kviitungina VÕS § 95 lg 1 mõttes (vt RKTKo

21.09.2016 3-2-1-57-16, p 28). Tõenduslikult tähendab selline kviitung aga üksnes eeldust, et

võlgnik on laenuandjalt raha saanud. Selle eelduse sai hageja ümber lükata.

11.4. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kassa sissetuleku orderid ei tõenda

sularahas 75 000 euro suuruse laenu andmist (vt maakohtu otsuse p 21). Ennekõike saab sellise

järelduse teha asjaolust, et Y-l (laenuandja) ei saanud laenuks antavat raha olla. Riigikohus on

leidnud, et laenusaaja võib laenu mittesaamist tõendada asjaoluga, et laenuandjal ei olnud

laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka seda laenusaajale

üle anda (vt RKTKo 05.12.2012 3-2-1-145-12, p 12).

Kolleegium märgib, et laenulepingu alusel raha mittesaamise kui negatiivse asjaolu tõendamise

võimalused on hageja jaoks piiratud. Hageja tõi esile, et laenuandja oli 80. aastane pensionär,

kes Eestis registervara ei omanud (tl-d 41–42). Kolleegiumi hinnangul on hageja põhistanud, st

teinud TsMS § 235 mõttes usutavaks, et laenuandja tegelikult laenulepingu alusel sularaha üle

ei andnud. Seega läks tõendamiskoormis, et laenuandja on laenulepingus kokkulepitud summa

võlgnikule üle andnud, üle kostjale. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, siis võlgniku

arvelduskonto väljavõttega on 13 020 euro laenuks andmine tõendatud.

11.5. Kuigi maakohus jättis menetlusnorme rikkudes kostja tõendite kogumise taotluse

rahuldamata, kõrvaldas ringkonnakohus selle rikkumise. Kostja soovis laenuandja rahaliste

vahendite olemasolu tõendada Q, S ja N kirjadega, kinnisvarakuulutuste väljavõtetega ja

Sotsiaalkindlustusameti vastusega (tl-d 64–71, 139 ja pöördel, 155, 162–163). Hinnates

eeltoodud tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, leiab

kolleegium, et nende põhjal ei saa teha kostja soovitud järeldust, et laenuandjal oli piisavalt

raha, et anda võlgnikule sularahas 75 000 euro suurust laenu.

Esmalt märgib kolleegium, et kinnisvarakuulutustes toodud maju ei ole võimalik seostada

laenuandjaga. Samuti ei ole kostja esile toonud, millal ja mis hinnaga need majad müüdi (vt

kostja 17. oktoobri 2022. a täpsustatud taotlust; tl 122, p 2.5). Kuigi kostja soovis majade

müügi ja hinna kohta esitatud väiteid tõendada kogutavate tõenditega, on nende asjaolude kohta

– kinnisvara müük ja hind – esitatud väited üldsõnalised (TsMS § 236 lg 1, vt RKTKo

21.10.2020 2-17-18305/45, p 17). Teiseks ei tõenda laenuandjal rahaliste vahendite olemasolu

Sotsiaalkindlustusameti andmed väljamakstava pensioni kohta. Y sai aastatel 2013–2017

pensioni kokku 11 558,79 eurot, s.o keskmiselt 2312 eurot aastas (tl-d 139 ja pöördel).

Kolmandaks ei tõenda laenu andmist ka Q, S ja N kirjad. Kuigi kolmandad isikud on kinnitanud,

et laenuandja oli majanduslikult heal järjel, on need andmed üldsõnalised, et teha kostja

soovitud järeldust laenuandjal sularaha 75 000 euro olemasolu kohta. Ringkonnakohus

põhjendab oma seisukohta järgnevaga.

Kirjalikest seletustest ei nähtu, et kolmandad isikud oleksid vahetult näinud nt laenuandjal

olevaid rahalisi vahendeid või kinnisvara võõrandamise dokumente, et kinnitada rahaliste

vahendite olemasolu. Ka kostja ise on 14. augusti 2023. a lõppsõnas kõnealuste tõendite kohta

märkinud, et kolmandate isikute kirjades avaldatud info pärineb laenuandjalt, kes on neile

avaldanud, et ta andis enda laste ettevõtlusele laenu. Kuigi kolmandate isikute kirjad on

käsitatavad dokumentaalse tõendina, on neile kohaldatav TsMS § 251 lg 1 järgi tunnistaja

ütluste regulatsioon, mille kohaselt saab tunnistaja kohtus ütlusi anda minevikus toimunu kohta,

millest tal on isiklikul tajul põhinev teadmine.

Samuti ei haaku kolmandate isikute kirjalikud seletused ühegi teise asjas esitatud ja kogutud

dokumentaalse tõendiga. Lisaks sellele on kirjade usaldusväärsus ja tõendusjõud

dokumentaalse tõendina madalam, sest vaatamata kohtu ettepanekule ei esitanud kostja kirju

digitaalselt allkirjastatuna ega algdokumendina. Q kirjaliku seletuse osas märgib kolleegium

täiendavalt, et ainuüksi selle tõendi põhjal ei saa kostja väiteid lugeda tõendatuks, sest

kõnealusel isikul on isiklik huvi, et asi lahendatakse kostja kasuks – isik oli laenulepingu

sõlmimise ajal võlgniku juhatuse liige, kostja ja laenuandja perekonnaliige, samuti allkirjastas

ta ühe kassa sissetuleku orderi.

11.6. Täiendavalt märgib kolleegium, et kostja ei ole tõendanud, millisel eesmärgil laenu võeti.

Q kirjaliku seletuse kohaselt võeti laenu võlgniku majandustegevuses tekkinud kulutuste eest

tasumiseks või tootmisvajaduste rahastamiseks (tl 64). Kostja ei ole neid asjaolusid täiendavalt

selgitanud ega nende tõendamiseks tõendeid esitanud. Võlgniku põhitegevusalaks oli jookide

ja tööriistade jaemüük (tl 4 pöördel). Maakohus leidis ja kostja ei ole vastupidist väitnud, et

võlgniku raamatupidamisdokumente ei ole pankrotihaldurile üle antud. Nii puuduvad andmed

võlgniku majandustegevuses toimunud kulude kandmise kohta. Nähtub vaid see, et võlgniku

arvelduskontolt on tehtud Y kontole ülekandeid (tl-d 9–11). Kui sularahas saadud raha kasutati

võlgniku huvides, siis oleks kostja juhatuse liikmena pidanud varustama end tõenditega

kohustuse täitmise kohta. ÄS § 183 järgi korraldab juhatus osaühingu raamatupidamist.

Praegusel juhul ei ole kostja tõendanud, et võlgnik vajas rahalisi vahendeid, selleks võeti laenu

ning laenatud raha kasutati võlgniku huvides. Ainuüksi kostja ja tema lähikondsete koostatud

dokumentide põhjal kohus selliseid järeldusi teha ei saa.

12. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja on juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1,

TsÜS § 35) rikkunud (vt maakohtu otsuse p-d 29–37). Põhjendamatu on kostja väide, et kuna

tema võlgniku arvelduskonto olemasolu kohta, millelt ülekandeid tehti, ei teadnud, siis ei

saanud ta juhatuse liikme kohustusi rikkuda. Vastates apellatsioonkaebuse väidetele märgib

kolleegium järgmist.

12.1. ÄS § 187 lg 1 järgi juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja

hoolsusega. Nagu märgitud, siis ÄS § 183 järgi korraldab juhatus osaühingu raamatupidamist.

Korraliku ettevõtja hoolsusega tegutsemine tähendab, et juhatuse liige peab oma kohustuste

täitmisel ilmutama hoolsust, mida mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel

ilmutaks (vt RKTKo 11.05.2005 3-2-1-41-05, p 31). Korraliku ettevõtja hoolsuse järgimine

nõuab juhatuse liikmelt käitumist sama moodi, nagu sarnases olukorras käituks keskmine heas

usus tegutsev professionaal (vt RKTKo 04.05.2010 3-2-1-33-10, p 18). Maakohus on õigesti

leidnud, et juhatuse liikme kohustuse rikkumine saab seisneda tema tegevusetuses ehk

passiivses käitumises, nt osaühingu juhatuse poolt põhjendamatute maksete tegemise talumises

osaühingu vara arvel ning selles, et ta ei võta midagi ette nende maksete tegemise lõpetamiseks.

12.2. Asjas on tõendatud, et võlgniku arvelduskontolt tegi Y-le internetipanga vahendusel

ülekandeid Q (tl 40). Nende ülekannete tegemise ajal oli kostja võlgniku juhatuse liige. Kostja

vastutas võlgniku tegevuse ja rahaliste vahendite kasutamise eest, mh oli kostjal

raamatupidamise korraldamise kohustus. Ainuüksi asjaolu, et ülekandeid tegi endine juhatuse

liige,

ei

tõenda

kostja

väidet,

et

ta

ei

teadnud

võlgniku

arvelduskonto

nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX olemasolust. Asjas ei ole esitatud ka kaudseid tõendeid, mis

ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid mis saaksid kinnitada kostja väidet, et tal

puudus informatsioon viidatud arvelduskonto kohta.

Küll märgib kolleegium, et sellistes summades ja perioodi jooksul võlgniku rahaliste vahendite

väljaviimine ei saanud kostjale jääda märkamatuks. Juhatuse liikmelt saab eeldada, et ta selgitab

välja osaühingu rahalised vahendid, arvelduskonto olemasolu ning isikud, kellel on sellele

juurdepääs. Üksnes juhul, kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene

sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks.

Isegi kui juhatuse liige ei tee makseid ise, võib tema kohustuste rikkumist näha selles, et ta talub

põhjendamatute maksete tegemist ega võta midagi ette nende takistamiseks (vt RKTKo

29.05.2013 3-2-1-40-13, p 26). Kostja pidi teadlik olema laenulepingu osalisest rahatusest.

Kostja kinnitas 17. detsembri 2021. a menetlusdokumendis, et tema allkirjastas võlgniku

esindajana laenulepingu, samuti sissetuleku orderid nr 37 ja 64. Kostja ei ole tõendanud ÄS §

187 lg 2 teise lause järgi vastutust välistavaid asjaolusid, st et ta on tegutsenud korraliku

ettevõtja hoolsusega.

13. Olematu kohustuse täitmisega on võlgnikule tekkinud varaline kahju (VÕS § 127 lg 1,

§ 128). Võlgnik sattus kostja kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes

olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud – tekkis 65 462 euro ulatuses

varaline diferents. Kahju ei oleks tekkinud, kui kostja ei oleks teinud või ei oleks lasknud

kolmandal isikul teha olematu kohustuse täitmiseks võlgniku arvelduskontolt (võlgniku vara

arvel) makseid oma isa kontole. Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Kuna Y on surnud, siis on võlgniku kahjuks kogu olematu kohustuse täitmiseks tehtud

ülekanded, sest nõue Y vastu oleks väärtusetu. Samuti tõusetuks Y võimalike pärijate vastu

alusetust rikastumisest tuleneva nõude osas üles aegumise küsimus (TsÜS § 151 lg 1).

14. Põhinõude rahuldamisega koos on maakohus põhjendatult rahuldanud VÕS § 101 lg 1 p 6,

§ 113 lg 1 teise lause ja TsMS § 367 alusel ka viivisenõude.

15. TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise

abinõudega seotud küsimused. 17. märtsi 2021. a maakohtu määrusega on hagi tagatud (tl 25–

26 pöördel). Hagi rahuldamise tõttu jääb hagi tagamise abinõu tagama kohtuotsuse täitmist

(TsMS § 445 lg 2). Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni.

Menetluskulude jaotus

16. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kostja ei ole menetluskulude jaotuse kohta sisulisi väiteid

esitanud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud teisiti jaotada sõltumata sellest, et maakohus

hagi rahuldas.

17. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude

jaotuse. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise

tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)