2-22-16716/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Määruse tegemise aeg ja koht 04.09.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-16716

Kohtuasi

X avaldus Y vastu alaealiste laste Q ja W osas ühise

hooldusõiguse

täielikuks

lõpetamiseks

ja

ainuhooldusõiguse üleandmiseks avaldajale

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.12.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(isa)

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja advokaat Kardo Karon

Puudutatud isik I (laps) Q (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud

isik

II

(laps)

W

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud

isik

III

(ema)

Y

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta tsiviilasja materjalide juurde määruskaebemenetluses esitatud tõendid.

2. Jätta Harju Maakohtu 15.12.2022 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta

osaliselt määruse põhjendusi.

3. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

4. Määruskaebemenetluse menetluskulud jätta X kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-22-16716

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (avaldaja, laste isa) esitas 07.11.2022 Harju Maakohtule avalduse Y (puudutatud isik III,

laste ema) vastu alaealiste laste Q (puudutatud isik I, tütar) ja W (puudutatud isik II) (ühiselt

lapsed) osas ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse üleandmiseks

avaldajale.

1.1. Avalduse kohaselt on avaldaja ja puudutatud isik III (ühiselt laste vanemad) endised

abikaasad, kelle kooselust on sündinud kaks last: puudutatud isikud I ja II. Alates 2021. aasta

maist elab laste ema koos lastega Montenegros ja laste isa elab Eestis. Laste viimane elukoht

oli ja on endiselt Eestis, vaatamata sellele, et laste ema on tegutsenud laste huvide vastaselt ja

lapsed röövinud ning hoidnud neid Montenegros kinni. Montenegro I astme kohus on teinud

lahendi, mille kohaselt on laste ema laste röövimise toime pannud, kuid kohus otsustas, et lapsi

ei tagastata tuginedes Haagi lapseröövi konventsiooni art 13 lg 1 p-le b. Kohus leidis, et kuna

laste ema pigem Eestisse ei naase, siis oleks laste tagasi toomine neile stressirohke ja ebamugav,

sest nad peaksid lahkuma oma ema juurest. Otsus on jõustunud. Seega oli laste viimane elukoht

Eestis ja hooldusõiguse vaidlust on pädev lahendama Eesti Vabariigi kohus.

1.2. Laste isa täpsustas 08.12.2022, et tema avaldus sisaldab endas ka soovi ja taotlust, et Eesti

kohus tuvastaks, et põhjendatud ja laste huvides on laste isa avalduse rahuldamine ja ühes

sellega ka laste viivitamatu tagastamine Eestisse.

Maakohtu määrus ja põhjendused

2. Harju Maakohus keeldus 15.12.2022 määrusega (vaidlustatud määrus) laste isa avaldust

menetlusse võtmast, kuna asi ei allu Eesti Vabariigi kohtule. Menetluskulud jättis maakohus

avaldaja kanda.

2.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt keeldus maakohus avalduse menetlusse võtmisest

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus § 477 lg-ga 1), mille

järgi ei võta kohus avaldust menetlusse, kui kohus ei ole pädev asja lahendama.

2.2. Nõukogu määrus (EL) 2019/1111, 25.06.2019, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja

vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning

rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) (Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrus)

jõustus alates 01.08.2022. Enne 01.08.2022 kehtis Nõukogu (EÜ) määrus 2201/2003,

27.11.2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades,

mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks

määrus (EÜ) nr 1347/2000 (Brüsseli II bis määrus). Lisaks on Eestile siduv vanema kohustuste

kindlaksmääramist ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevust, kohaldatavat õigust,

abinõude tunnustamist, rakendamist ja koostööd käsitlev 19.10.1996 Haagi konventsiooni

(Haagi 1996. a konventsioon), mis reguleerib mh rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimist

kaasustes, kus vaidluse all on lapse hooldusõigus. Montenegro, kus lapsed hetkel viibivad, ei

ole Euroopa Liidu liige. Küll aga on Montenegro ratifitseerinud Haagi 1996. a konventsiooni.

2-22-16716

2.3. Avalduse kohaselt ja avaldusele lisatud Montenegro II astme kohtulahendist nähtuvalt

elasid lapsed alates 2020. aasta septembrist koos ema ja isaga Tallinnas. Lapsed veetsid Eestis

kaheksa kuud ning on viibinud Montenegros alates 10.05.2021. Seega on lapsed viibinud

Montenegros avalduse esitamise ajaks üks aasta ja kuus kuud. Riigikohus on tsiviilasja nr 2-

17-11804 lahendi p-s 21 selgitanud, et Brüsseli II bis määruse art 61 järgi kohaldub Brüsseli II

bis määrus üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu

liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile

siduvatest välislepingutest. Haagi 1996. a konventsiooni art 5 lg 1 kohaselt allub hooldusõiguse

vaidlus Eesti kohtule üksnes juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on avalduse esitamise ajal

Eesti Vabariigis. Kuigi alates 01.08.2022 kehtib Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrus,

nähtub ka nimetatud määruse art-st 97, et Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrust

kohaldatakse olukorras, kus lapse harilik viibimiskoht on liikmesriigi territooriumil. Seega

tuleb kohtualluvuse kindlakstegemiseks kohaldatava õigusakti määramisel tuvastada, kas laste

harilik viibimiskoht käesoleva avalduse esitamise ajal oli Eesti Vabariigis. Kui oli, kohaldub

Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrus, kui Montenegros, kohaldub Haagi 1996. a

konventsioon.

2.4. Avaldusele lisatud Montenegro II astme kohtu 09.09.2022 otsusest nähtub, et lapsi otsustati

Eestisse mitte tagastada. Kohtu põhjenduste kohaselt on oluline aeg, millal lapsed veetsid Eestis

ja Montenegros, ning laste vanus nende ajavahemike jooksul, aga ka laste kohanemine

keskkondadega. Perekond kolis Eestisse 09.09.2020. Sel ajal oli tütar kaks ja pool aastat ning

poeg veidi üle kuu aja vana. Lapsed veetsid Eestis kaheksa kuud ning on viibinud Montenegros

alates 10.05.2021 kuni otsuse tegemiseni, mis on kohtuotsuse tegemise aja seisuga üks aasta ja

kaks kuud. Ajavahemik, mille lapsed veetsid Montenegros, on pikem kui see, mille nad veetsid

Eestis. Vanus, milles lapsed viibisid Eestis, samuti olukord, milles nad sel ajal elasid (piiratud

liikumine tingituna COVID-19 viiruse vastastest meetmetest), mõjutas märkimisväärselt laste

kohanemist eluga Eestis. Sellises vanuses lapsed ei ole veel arengutasemel, mis võimaldaks neil

saada selgelt aru oma keskkonnast ning sellega olulisel määral või tugevasti kohaneda.

Montenegro kohus leidis, et laste parimates huvides on jääda keskkonda, millega nad on

kohanenud, milles nad on veetnud rohkem aega kui Eestis ning eluperioodil, mille jooksul nad

on rohkem teadlikud iseendast ja end ümbritsevast, kus nad elavad koos oma emaga, kellest

nad pole sünnist saadik lahus olnud, samuti oma vanaema, tädi ja perekonnaga, kes pakuvad

neile emotsionaalset ja materiaalset tuge. Maakohtu hinnangul saab eeltoodust järeldada, et

laste harilik viibimiskoht käesoleva avalduse esitamise seisuga on Montenegros, mistõttu tuleb

kohtualluvus kindlaks määrata Haagi 1996. a konventsiooni alusel.

2.5. Haagi 1996. a konventsiooni art 5 p-de 1 ja 2 kohaselt lapse hariliku viibimiskoha

osalisriigi kohtu või haldusasutuse pädevuses on rakendada abinõusid lapse või tema vara

kaitseks. Lapse hariliku viibimiskoha muutumisel ja tekkimisel teises osalisriigis on pädevad

uue hariliku viibimiskoha riigi ametiasutused, välja arvatud art-s 7 sätestatud juhtudel. Art 7

lg 1 kohaselt lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise korral säilitavad pädevuse selle

osalisriigi ametiasutused, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist või

kinnihoidmist ja seda selle ajani, kuni laps on saanud hariliku viibimiskoha teises riigis, ja

a) hooldusõigusega isik, institutsioon või muu organ on nõustunud äraviimise või

kinnihoidmisega, või b) kui laps on elanud teises riigis vähemalt ühe aasta pärast seda, kui

hooldusõigusega isik, institutsioon või muu organ sai teada või pidi teada saama lapse

ligikaudse asukoha, ent ei ole selle aja jooksul esitanud lapse tagastamise taotlust, ja laps on

uues keskkonnas kohanenud. Maakohtu hinnangul tuleneb eelnevalt viidatud artiklitest

koosmõjus, et Eesti kohtul ei ole pädevust käesoleva hooldusõiguse vaidluse lahendamiseks,

kuna tulenevalt Montenegro II astme kohtu 09.09.2022 otsusest on lapsed saanud hariliku

viibimiskoha Montenegro riigis ja lapsed on seal elanud vähemalt ühe aasta pärast seda kui

2-22-16716

avaldaja sai teada laste asukoha. Avaldaja on küll tagastamise taotluse esitanud, kuid see on

jäetud kohtu poolt rahuldamata ja kohtu otsusest nähtub, et lapsed on uues keskkonnas

kohanenud. Avalduse esitamise ajaks on lapsed Montenegros elanud poolteist aastat.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et vaidluse lahendamine on Haagi 1996. a konventsiooni

art 5 lg-st 1 tulenevalt Montenegro kohtu pädevuses ning Eesti riigi kohus ei ole pädevust

lähtuvalt art 7 lg-st 1 säilitanud.

Määruskaebus

3. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määrus tühistada.

3.1. Määruskaebuse kohaselt on maakohus materiaal- ja menetlusõiguse norme ekslikult

tõlgendanud. Maakohus on sisustanud ja kohaldanud Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrust

ja Haagi 1996. a konventsiooni käesoleva kaasuse valguses ebaõigesti. Maakohus on valesti

tuvastanud ka laste hariliku viibimiskoha, asudes seisukohale, et laste harilik viibimiskoht on

Montenegros. Määruskaebuse esitaja leiab, et laste harilik viibimiskoht on endiselt Eestis.

Seejuures on oluline Brüssel II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 29, mille järgi kui lapseröövi

kaasuses jäetakse laps tagastamata Haagi lapseröövi konventsiooni art 13 lg 1 p b või art 13

lg 2 alusel, siis on viimane hariliku viibimiskoha riik enne lapseröövi pädev lahendama

hooldusõigusega seotud küsimusi. Brüssel II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 97 lg 1 p a

alusel on laste harilik viibimiskoht Eestis koosmõjus sama määruse art-ga 29. Kuna lapsed jäeti

tagastamata Haagi lapseröövi konventsiooni art 13 lg 1 p b alusel, siis tuleb laste harilikuks

viibimiskohaks igal juhul lugeda Eesti ja Eesti kohtul on pädevus hooldusõiguse küsimust

menetleda.

3.2. Asjakohane on ka Brüssel II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 9, mille kohaselt lapseröövi

korral säilib viimasel riigil, kus oli laste harilik viibimiskoht kohtualluvus seni kuni lapsed on

omandanud hariliku viibimiskoha teises liikmesriigis ja on täidetud ka art 9 lg 1 p a või b

tingimused. Praegusel juhul ei ole tingimused täidetud ja järelikult ei ole laste harilik

viibimiskoht muutunud ning Eesti Vabariigi kohtualluvus on säilinud. Võimalik on tuletada

Eesti kohtualluvus ka Brüssel II bis (uuesti sõnastatud) määruse art-st 10, mis näeb ette

võimaluse Eesti kohtul hooldusõiguse asju lahendada ka siis, kui ühe vanema harilik

viibimiskoht on Eestis ja lastel on vähemalt olnud selles riigis harilik viibimiskoht. Ka Haagi

1996. a konventsiooni art-de 5 ja 7 tähenduses ei ole laste harilik viibimiskoht Montenegros.

3.3. Maakohtu määrus ei sisalda piisavalt selgitusi, et kuidas ja millele tuginedes on maakohus

asunud seisukohale, et laste harilik viibimiskoht on Montenegros. Menetluse venimist ja selle

kestvust ei saa võtta arvesse selle ajana, mis lapsed on Montenegros viibinud. Lastel ja ka nende

emal on endiselt sissekirjutus Eestis. Lastel on Eestis haridusasutus ja perearst. Lapsed on

endiselt tugevalt seotud Eestiga. Montenegros viibivad lapsed illegaalselt (välismaalane tohib

riigis viibida maksimaalset 30 päeva), neil pole seal sissekirjutust, nad pole riigi kodanikud ja

üleüldse puudub neil mis iganes seose riigiga peale selle, et laste ema röövis nad ja jäi nendega

sellesse riiki. Ka laste emal endal puudub juriidiline ja ajalooline side Montenegroga.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

4. Laste ema vaidles määruskaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Maakohus on

õigesti leidnud, et asi ei allu Eesti kohtule. Samale õiguslikule seisukohale on asunud ka

Montenegro Podgorica esimese astme kohus, kes leidis, et laste ema hagi hooldusõiguse üle

otsustamiseks allub sellele kohtule.

2-22-16716

5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21

(koosmõjus §-ga 659) alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta määruse põhjendusi.

Määruskaebus jääb rahuldamata.

7. Laste ema esitas 07.06.2023 tõendi (Podgorica esimese astme kohtu 18.04.2023 määrus asjas

nr 849/22) ja laste isa esitas 25.08.2023 tõendi (Montenegro kohtusse esitatud apellatsioon

seoses kohtualluvusega). Kooskõlas TsMS § 662 lg-ga 3 ja § 238 lg-ga 1 võtab kolleegium

tõendid asja materjalide juurde.

8. Maakohus keeldus avaldust menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 1 p 1 (koosmõjus §-

ga 477) alusel, põhjendades, et tsiviilasi ei kuulu alluvusel lahendamiseks Eesti Vabariigi

kohtule. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et avalduse menetlusse võtmisest tuli

keelduda, kuid seda mitte TsMS § 371 lg 1 p 1, vaid TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel.

TsMS § 371 lg 1 p 1 järgi ei võta kohus avaldust menetlusse, kui kohus ei ole pädev asja

lahendama, sama lõike p 2 järgi, kui hagi ei allu sellele kohtule. Riigikohus on selgitanud, et

olukorras, kus kohus keeldub avalduse menetlusse võtmisest kohtualluvuse puudumise tõttu,

on ebatäpne viide TsMS § 371 lg 1 p-le 1, kuna kohtualluvuse (kui kohtu territoriaalse

pädevuse) puudumine on hagi menetlusse võtmisest keeldumise erialusena toodud TsMS § 371

lg 1 p-s 2 (vt RKTKm 19.04.2017, 3-2-1-7-17, p 14). Seega oleks maakohus pidanud jätma

avalduse menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel (koosmõjus § 477 lg-ga 1), mistõttu

muudab ringkonnakohus vaidlustatud määruse põhjendusi viidatud sätte osas. Kuigi maakohus

on viidanud valele sättele, on maakohtu põhjendused avalduse menetlusse võtmisest

keeldumiseks õiged, millega kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus §-ga 659

ega korda neid. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Laste isa leiab määruskaebuses, et maakohus oleks pidanud kohaldama Haagi 1996. a

konventsiooni asemel Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrust. Laste isa on viidanud õigesti

Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 97 lg 1 p-le 1, mille järgi kohaldatakse Brüsseli II

bis (uuesti sõnastatud) määrust seoses Haagi 1996. a konventsiooniga juhul, kui kõnealuse lapse

harilik viibimiskoht on liikmesriigi territooriumil. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse

kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest (vt RKTKm 20.03.2019, 2-

17-11804/175, p 21). Maakohus aga leidis, et laste harilik viibimiskoht praeguses tsiviilasjas

avalduse esitamise ajal oli Montenegros, mistõttu ei kohaldu Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud)

määrus, kuna laste viibimiskoht ei olnud liikmesriigi territooriumil. Selle asemel tuli kohaldada

Haagi 1996. a konventsiooni.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti tuvastanud laste hariliku viibimiskoha ning

kohaldanud õiget õigusakti. Lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitada rahvusvahelise

eraõiguse autonoomse mõistena, mida saab nii Brüsseli II bis määruse, Haagi 1980. a

konventsiooni kui ka Haagi 1996. a konventsiooni kohaselt määrata kindlaks asjaolude järgi,

mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud (vt RKTKm

20.03.2019, 2-17-11804, p 21; 10.10.2012, 3-2-1-109-12, p 17). Montenegro kohus on

menetlenud laste isa taotlust laste tagastamiseks Eestisse, kuid jätnud taotluse rahuldamata,

leides, et lapsed olid Eestis viibimise ajal vanuses, mis ei võimaldanud neil saada selgelt aru

2-22-16716

oma keskkonnast ja sellega olulisel määral või tugevasti kohaneda, seevastu Montenegros on

lapsed kohanenud, neil on tagatud arstiabi, lastel on hea tervis, nad elavad koos emaga ja

Montenegros elavad ka nende sugulased ja sõbrad (Podgorica II astme kohtu 09.09.2022 otsus

dtl 18, 20–21). Ringkonnakohtu hinnangul nähtub Montenegro kohtu lahendis tuvastatud

asjaoludest, et lapsed olid praeguse avalduse esitamise ajaks integreerunud Montenegro

sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Eeltoodut ei lükka ümber ka laste isa esile toodud

asjaolud, et lapsed on sisse kirjutatud Eestisse ning et neil on siin endiselt haridusasutus ja

perearst. Lastel on ka Montenegros lasteaiakoht ning lastearst (dtl 21), mistõttu ei anna üksnes

need asjaolud alust järeldada, et laste harilik viibimiskoht võiks olla Eestis. Põhjendatuks ei saa

pidada ka laste isa väiteid, et lapsed viibivad Montenegros illegaalselt ning lastel ega laste emal

ei ole Montenegroga juriidilist ega ajaloolist seost. Montenegro kohus on otsustanud lapsi

Eestisse mitte tagastada ning lapsed on Montenegros elanud praeguse määruse ajaks faktiliselt

juba üle kahe aasta. Kuigi lastel on sissekirjutus Eestis, võib see olla tingitud vanemate vahel

pooleliolevast hooldusõiguse vaidlusest Montenegro kohtus (dtl 147–150), mistõttu ei ole

rahvastikuregistri andmeid muudetud. Montenegro kohus on tuvastanud, et laste emal on oma

kodu ning lisaks elab Podgoricas ka laste ema õde koos oma perega ning sõbrad, kes neid

toetavad (dtl 21).

Euroopa Kohus on selgitanud, et kui Haagi 1980. a konventsiooni art 16 kohaselt on tuvastatud,

et selle konventsiooni kohased lapse tagasitoomise tingimused ei ole täidetud, või kui on

möödunud mõistlik aeg, ilma et nimetatud konventsiooni alusel oleks esitatud taotlus, saavad

selle riigi ametiasutustest, kuhu laps viidi või kus teda kinni hoiti, lapse hariliku viibimiskoha

asutused ning nad peaksid sellele harilikule viibimiskohale geograafiliselt kõige lähemal

asuvate kohtutena saama teostada oma pädevust vanemliku vastutuse valdkonnas (EKo

24.03.2021, C-603/20 PPU, SS v MCP, p 61). Kuna Montenegro kohus on otsustanud, et lapsi

ei tule Eestisse tagastada ja täidetud ei ole Haagi 1996. a konventsiooni art-s 5 ega 7 sätestatud

eeldused Eesti kohtualluvuse jaatamiseks, ei ole Eesti Vabariigi kohtul antud juhul laste

hooldusõiguse osas territoriaalset pädevust.

10. Kuna praegusel juhul kohaldub Haagi 1996. a konventsiooni, mitte Brüsseli II bis (uuesti

sõnastatud) määrus, ei ole asjakohased laste isa viidatud Brüssel II bis (uuesti sõnastatud)

määruse art-d 9, 10 ja 29. Ka Euroopa Kohus on varem kehtinud Brüssel II bis määruse art 10

kohta (millele vastab Brüssel II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 9) märkinud, et see ei ole

kohaldatav juhul, kui on tuvastatud, et vanemlikku vastutust puudutava taotluse esitamise

kuupäevaks on laps saanud kolmandas riigis, kuhu ta rööviti, hariliku viibimiskoha. Sellisel

juhul tuleb asja lahendava kohtu pädevus kindlaks määrata vastavalt kohaldatavatele

rahvusvahelistele lepingutele või sellise rahvusvahelise lepingu puudumisel vastavalt selle

määruse art-le 14 (vt EKo 24.03.2021, C-603/20 PPU, SS v MCP, p 64). Seega puudub

praegusel juhul alus viidatud artiklite kohaldamiseks.

11. Laste ema on leidnud vastuses määruskaebusele, et Eesti kohus ei saa praegust asja

lahendada, kuivõrd Montenegro kohtus on juba pooleli laste hooldusõiguse vaidlus. Haagi

1996. a konventsiooni art 13 järgi, millele viitab ka Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse

art 97 lg 2 p c, peavad osalisriigi ametiasutused, kes on art-de 5 kuni 10 alusel pädevad abinõude

rakendamiseks lapse või tema vara kaitseks, hoiduma oma pädevuse teostamisest, kui

menetluse algatamise ajal oli nende abinõude rakendamist taotletud teise osalisriigi

ametiasutuselt, kes olid art-de 5 kuni 10 alusel taotluse esitamise ajal pädevad ja nad ei ole veel

otsust langetanud. Kuna laste harilik viibimiskoht ei olnud Eestis ja Eesti kohus ei ole nimetatud

artiklite alusel pädev asja lahendama, ei oma iseenesest tähtsust, kas Montenegros on pooleli

samasisuline vaidlus.

2-22-16716

12. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171

lg 1 alusel kaebuse esitanud avaldaja kanda. Laste ema esitas vastuse määruskaebusele ise ning

toimikust ei nähtu laste ema kindlaksmääratavaid menetluskulusid, mistõttu puuduvad

määruskaebemenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud.

13. TsMS § 372 lg 5 esimene lause koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 võimaldab esitada

määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)

Täiendatud 11.09.2023 määrusega

RESOLUTSIOON

1. Teha täiendav määrus, millega täiendada Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2023

määruse resolutsiooni p 4 menetluskulude kindlaksmääramise osas.

2. Määrata kindlaks Y menetluskulude rahaline suurus määruskaebemenetluses ja

mõista X-lt Y kasuks välja menetluskulud summas 190 eurot.