3-21-2855/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.09.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2855

Haldusasi

AS-i

HOOLEKANDETEENUSED

kaebus

Riigi

Tugiteenuste Keskuse 10.09.2021 otsuse nr 11.2-6/1134

ja 10.11.2021 vaideotsuse nr 11.2-6/1375 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja AS HOOLEKANDETEENUSED, esindaja

vandeadvokaat Kati Jakobson-Lott

Vastustaja Riigi Tugiteenuste Keskus, esindaja MM

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 05.04.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS-i HOOLEKANDETEENUSED apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde kaebaja 28.04.2023 menetlusdokumendi lisaks olevad tõendid.

2. Rahuldada AS-i HOOLEKANDETEENUSED apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 05.04.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-2855. Teha uus

otsus, millega rahuldada AS-i HOOLEKANDETEENUSED kaebus ning tühistada Riigi

Tugiteenuste Keskuse 10.09.2021 otsus nr 11.2-6/1134 ja 10.11.2021 vaideotsus nr 11.2-

6/1375.

4. Mõista

Riigi

Tugiteenuste

Keskuselt

AS-i

HOOLEKANDETEENUSED

menetluskulude katteks välja 6300 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste

endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.10.2023.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3).

3-21-2855

2(13)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS HOOLEKANDETEENUSED (AS Hoolekandeteenused, kaebaja) viis Euroopa

Regionaalarengu Fondist toetatava projekti raames läbi riigihanke eluhoone ehitustööde

tellimiseks Sillamäel (viitenumber 218169). Hankes esitati viis pakkumust ning leping sõlmiti

osaühinguga VANALINNA EHITUS (OÜ Vanalinna Ehitus).

2. Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) leidis 10.09.2021 otsuses nr 11.2-6/1134, et kaebaja ei

järginud riigihanke läbiviimisel riigihangete seaduse (RHS) nõudeid, sest kvalifitseeris

tingimustele mittevastava pakkuja. RTK rakendas 25% finantskorrektsiooni määra ning luges

mitteabikõlblikuks kuluks 236 570,35 eurot, sh toetuse 201 084,81 eurot ja omafinantseeringu

35 485,54 eurot. Ühtlasi muutis RTK 27.04.2018 otsuse nr 9-2.4-3/14/20/11/78 punkte 3–5

toetuse määramise kohta ning vähendas esitatud maksetaotluste abikõlblikke kulusid 25% võrra

ja järgnevates maksetaotlustes hüvitamiseks esitatud kulusid 25% võrra, millele vastavalt

vähenes ka projekti eelarve.

Otsuse tegemise õiguslikuks aluseks on perioodi 2014-2020 struktuuritoetuse seaduse (STS2014–

2020) § 8 lg 2 p-d 4 ja 6, § 45 lg 1 p 3 ja § 46 ning Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määruse nr

143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise,

toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ (ühendmäärus,

alates 09.10.2020 kehtivas redaktsioonis) § 223 lg 5.

Kaebaja kvalifitseeris pakkuja, kes ei vastanud hanketeates kehtestatud kvalifitseerimise

tingimusele, rikkudes sellega ka RHS § 3 p-des 1 ja 2 sätestatud põhimõtteid. Kaebaja

korraldatud riigihankes esitati viis pakkumust ning edukaks tunnistatud OÜ-ga Vanalinna

Ehitus sõlmiti ehitustööde hankeleping maksumusega 1 688 998,95 eurot (käibemaksuta).

Hankes oli seatud kvalifitseerimise tingimus, et ehitustööde tegemisele peab olema kaasatud

eriosade projektijuht, kellel on kutsekvalifikatsioon ehitusjuht, tase 6 (spetsialiseerumisel

küttesüsteemide ehitamine, veevarustuse ja kanalisatsiooni ehitamine, ventilatsiooni ehitamine)

või samaväärne. OÜ Vanalinna Ehitus esitatud eriosade projektijuht I ei vastanud nendele

nõuetele. Kaebaja ei käitunud riigihanke läbiviimisel läbipaistvalt ning eksitas pakkujaid, luues

nõuetele mittevastavale edukaks tunnistatud pakkujale soodsama olukorra. Isegi kui eksimus ei

olnud tahtlik, ei muuda see rikkumist olematuks. Ei ole teada, milliseks oleksid võinud

kujuneda pakkujate ring ja hanke tulemus, kui rikkumist ei oleks olnud. Euroopa Kohtu praktika

järgi peab hankija rangelt kinni pidama enda määratud tingimustest ja olema pakkumuste

kontrollimisel hoolas. Pakkumuses märgitud spetsialisti asendamine oleks pakkumuse sisuline

muutmine, mis ei ole lubatav. Eriosade projektijuhi asendamine pärast pakkumuste esitamise

tähtaega viiks OÜ Vanalinna Ehitus eelistamiseni teiste pakkujate ees. RHS-i rikkumise tõttu

on rikutud STS2014–2020 § 26 lg-t 1, mistõttu tuleb teha finantskorrektsioon.

Finantskorrektsiooni määraks on STS2014–2020 § 46 lg 1 ja ühendmääruse § 223 lg 5 järgi 25%.

Määra osas puudub RTK-l kaalutlusõigus. Isegi kaalutlusõiguse olemasolul oleks põhjendatud

määraks 25%. Ühendmääruses sätestatud määradega on juba kaalutud kohustuse eiramise

võimalikku mõju. Projekti maksumusest (946 281,41 eurot) on mitteabikõlblik 25%, s.o 236

3-21-2855

3(13)

570,35 eurot, millest toetus moodustab 201 084,81 eurot ja omafinantseering 35 485,54 eurot.

Projekti eelarvet vähendatakse mitteabikõlbliku summa ulatuses.

3. Kaebaja esitas vaide, mille RTK jättis 10.11.2021 vaideotsusega nr 11.2-6/1375

rahuldamata.

OÜ Vanalinna Ehitus pakkumuses puudus nõutava kvalifikatsiooniga isik ja ta oleks tulnud

jätta kvalifitseerimata. Nõuetele mittevastava isiku hilisem asendamine ei ole lubatud, s.o

tegemist ei olnud kõrvaldatava puudusega. Seega on kaebaja rikkunud riigihangete reegleid ja

loonud sellega edukaks tunnistatud pakkujale teistest soodsama olukorra. Rikkumise

tuvastamisel ei ole tähtsust, kas eksimus oli tahtlik. Kui RTK tuvastatud faktiline olukord vastas

mõnele ühendmääruses kirjeldatud koosseisule, tuli teha finantskorrektsioon, sest sellisel juhul

eeldatakse kahju tekkimist Euroopa Liidu (EL) finantshuvidele. Kaalutlusõigust saab

kohaldada vaid ühendmääruses ettenähtud finantskorrektsiooni määrade vahel valides.

Finantskorrektsiooni määra kaalumisel on ühendmääruses mh arvestatud Euroopa Komisjoni

14.05.2019 juhendit C(2019) 3452 (p 2.2 alap 14). Ühendmäärus ei näe praeguse juhtumi

asjaoludel ette finantskorrektsiooni määra vähendamist.

4. AS Hoolekandeteenused esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse RTK 10.09.2021 otsuse

ja 10.11.2021 vaideotsuse tühistamiseks.

Kaebaja ei rikkunud riigihangete reegleid. Kaebaja kontrollis pakkuja vastavust

kvalifitseerimise tingimusele ning tal ei tekkinud kahtlust, et pakkuja ei vasta nõuetele. OÜ

Vanalinna Ehitus oli varem osalenud umbes kümnel sarnasel hankel, kus oli samasugune

kvalifikatsiooninõue.

Kaebajale

teadaolevalt

töötasid

pakkuja

koosseisus

nõutava

kvalifikatsiooniga insenerid. Kahes hankes osutus sama pakkuja edukaks. Kohe, kui

vaidlusaluses hankes tekkis kahtlus OÜ Vanalinna Ehitus eriosade projektijuhi I

kvalifikatsiooninõuetele vastavuse osas (hankelepingu täitmise etapis), nõudis kaebaja tema

asendamist tingimustele vastava isikuga, mida ka tehti. Seega poleks eriosade projektijuhi I

tingimustele mittevastamine toonud kaasa pakkuja kvalifitseerimata jätmist, kuna puudus oli

kõrvaldatav. Kvalifitseerimata jätmine olnuks ebaproportsionaalne. Pakkumuses tehtud lihtsa

ja kõrvaldatava vea parandamine ei oleks toonud kaasa uue pakkumuse esitamist. Tegemist

polnud RHS § 98 lg-s 4 nimetatud olukorraga (vt ka Riigikohtu 13.02.2013 otsus nr 3-3-1-24-

13). Kaebaja poleks saanud jätta OÜ-d Vanalinna Ehitus kvalifitseerimata (vt Euroopa Kohtu

otsused C-210/20 ja C-295/20).

Eriosade projektijuht I ei olnud OÜ Vanalinna Ehitus töötaja, vaid pakkuja tugines teise

ettevõtja vahenditele (RHS § 103). Töö pidi tegema osaühing Viljandi Õhumeister, kelle töötaja

(eriosade projektijuht I) asendati Hardegal OÜ töötajaga (eriosade projektijuht II). Kutsekoja

kutsetunnistuste portaalis nende isikute andmeid võrreldes on näha, kui lihtne on eksida.

Kaebaja hindas talle esitatud andmeid oma parimate oskuste kohaselt. Pakkuja, Kutsekoja

portaal ega kutsestandard ei selgita lahti, mis on osakutse või kuidas see suhestub

kutsestandardi, spetsialiseerumise või lisakompetentsidega ning see pole veel tänagi üheselt

selge (vt ehitusseadustiku (EhS) § 24 lg 4 alusel antud määrus, kutseseaduse (KutS) § 3 lg 1,

kutsestandard). Asjaolu, et puudus avastati hankelepingu täitmise etapis, ei muuda

kõrvaldatavat puudust kõrvaldamatuks. Kaebaja pole väitnud, et tingimustele mittevastav

pakkumus muutus vastavaks. Kui OÜ-l Vanalinna Ehitus poleks olnud tingimustele vastavat

eriosade projektijuhti, siis oleks kaebaja hankelepingust taganenud ja korraldanud uue

hankemenetluse.

Kaebaja pole pakkujaid teadlikult eksitanud. Vale on väide, et ei ole teada, milliseks oleks

võinud kujuneda pakkujate ring ja hanke tulemus. Ei saa väita, et hankes võinuks olla edukad

need, kes ei suuda nõudeid täita. OÜ Vanalinna Ehitus suutis nõuded täita ja jääb arusaamatuks,

3-21-2855

4(13)

milles seisnes talle eelise andmine. Kaebaja järgis läbipaistvuse nõuet, sest andis hankega

seotud asjaoludest avalikult teada. Keegi pole teinud etteheiteid, et hanketingimused olnuks

ebaselged. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist pole tuvastatud. Kaebaja kvalifitseeris kõik

pakkujad, olenemata eriosade projektijuhtide kutsetunnistuse sõnastuse täpsusest.

EL-i finantshuve ei ole kahjustatud ja kahju ei ole tekkinud. Kuna OÜ Vanalinna Ehitus

pakkumus oli madalaim, ei tekkinud rahalist kahju. Kaebaja ei sea kahtluse alla, et isegi

konkreetset finantsmõju mitteomavad eeskirjade eiramised võivad tõsiselt mõjutada EL-i

finantshuve. Vastustaja tõlgendab aga valesti Euroopa Kohtu 14.07.2016 otsust C-406/14.

Riigihangete korraldamise eeskirjade rikkumised kujutavad endast eeskirjade eiramist, kui ei

saa välistada võimalust, et nendel rikkumistel on mõju asjaomaste fondide eelarvele (p 45). Iga

juhtumit tuleb uurida ja arvestada proportsionaalsuse põhimõttega (p-d 47–49; vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 12.01.2021 otsus nr 3-15-1709, p 19). Õige ei ole vastustaja väide, et mistahes

puuduse tuvastamisel tuleb finantskorrektsiooni alati rakendada ühtemoodi. RTK pole kahju

tekkimist sisuliselt hinnanud.

Vastustaja tegi kaalutlusvigu. Kaebaja ei kohaldanud valesti riigihanke dokumentides

avaldatud kvalifitseerimise tingimusi (ühendmääruse § 223 lg 5). Hankija uuris enne

kvalifitseerimise otsuse tegemist faktilisi asjaolusid ja veendus, et pakkuja kvalifitseerimine on

õiguspärane. Asjaolu, et kvalifikatsioonitingimusi puudutavad asjaolud tuvastati puudulikult,

ilmnes hiljem, ning see ei andnud alust hankelepingu lõpetamiseks. Kui nõustuda, et rahaline

mõju oli olemas, siis on rakendatud ebaproportsionaalselt kõrget korrektsioonimäära (vt

ühendmääruse § 21 lg 1). Ei saa nõustuda, et vastustajal polnud ühendmääruse § 223 lg-st 5

tulenevalt võimalust rakendada muud määra kui 25% (vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 1303/2013 art 143 lg 2, Euroopa Komisjoni 14.05.2019 otsus nr C(2019)3452,

Euroopa Kohtu otsused C-465/10 ja C-406/14). Isegi kui eeskirjade rikkumine leidis aset, oli

küttesüsteemide osa projektis marginaalne – kõik kütte-, ventilatsiooni- ja jahutustööd kokku

olid pakkuja hinnapakkumuse kohaselt 216 879,75 eurot (käibemaksuta), millest küte eraldi

moodustas vaid 50 392,29 eurot. Finantskorrektsioon, mis ületab ligikaudu viis korda

eeskirjade eiramisega seotud tööde maksumuse, on ebaproportsionaalne. Määra valikul tuleb

arvestada, et kaebaja ei teinud viga tahtlikult.

Vastustaja ei arvestanud kaebaja selgitusi ja väidetava rikkumise olemust ning jättis hindamata,

kas EL-i finantshuve on kahjustatud. Hankemenetluses ei esitatud ühtegi taotlust vaidlusaluse

tingimuse täpsustamiseks või selgitamiseks, samuti ei vaidlustatud hankedokumente. Puuduvad

andmed, et kvalifitseerimise tingimused oleksid takistanud mõnel teisel huvitatud isikul hankes

osaleda. Kui kaebaja oleks tuvastatud asjaoludel jätnud OÜ Vanalinna Ehitus kvalifitseerimata

ja ta menetlusest kõrvaldanud, siis oleks isik selle suure tõenäosusega edukalt vaidlustanud (vt

RHS § 98 lg 4 ja § 104 lg 8; Riigikohtu 13.06.2013 otsus nr 3-3-1-24-13). Seega ei ole võimalik

väita, et hankelepingu saanuks sõlmida kellegi teisega. Kui kaebaja eksis dokumentide

kontrollimisel, siis ei saa väita, et kohaldati valesti riigihanke alusdokumentides avaldatud

kvalifitseerimise tingimust. Pole arvestatud, et kaebaja lähtus pooltevahelisest varasemast

praktikast, pakkuja kinnitustest ja tema esitatud dokumentidest, sh kutsetunnistustest. SA

Kutsekoda koostatud dokumendid on eksitavad ja raskesti loetavad.

Vaidlusalune kvalifikatsiooninõue polnud ebaõiglane, ebaproportsionaalne ega põhjendamatu.

Kaebaja on hankijana viimasel viiel aastal läbi viinud suure hulga sarnaseid ehitustööde

hankeid. Valdavalt on hangetel osalenud samad pakkujad. Seega ei ole asjakohane väita, et ei

ole teada, kes oleks hankel osalenud, kui vaidlusalust kvalifikatsioonitingimust ei oleks olnud

või seda oleks kohaldatud teisiti. Hankeleping täideti korrektselt.

5. RTK palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktide põhjenduste juurde.

3-21-2855

5(13)

6. Tallinna Halduskohus jättis 05.04.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus nõustus RTK 10.09.2021 otsuse ja 10.11.2021

vaideotsuse põhjendustega ega korranud neid kõiki.

Hanketeate III osa p-s 1.3 „Tehniline ja kutsealane suutlikkus“ viidatud hankepassi osas

„Kvalifitseerimistingimused“ p-s „C: Tehniline ja kutsealane suutlikkus“ oli tingimus nr 2

„Haridus- ja kutsekvalifikatsioonid“ sõnastatud järgmiselt: „Pakkuja peab antud riigihanke

objektiks olevate ehitustööde teostamisel kaasama projektijuhi, kes vastab järgmistele

nõudmistele: Diplomeeritud ehitusinsener, tase 7 või samaväärne; objektijuhi, kes vastab

järgmistele nõudmistele: kutsekvalifikatsioon ehitusjuht, tase 6 või samaväärne; eriosade

projektijuhi, kes vastab järgmistele nõudmistele: kutsekvalifikatsioon ehitusjuht, tase 6

(spetsialiseerumisel küttesüsteemide ehitamine, veevarustuse ja kanalisatsiooni ehitamine,

ventilatsioonisüsteemide ehitamine) või samaväärne. Pakkuja esitab nimetatud isiku andmed

vormidel VII ja VIII.“

RHS § 98 lg-st 1 tulenevalt on kvalifikatsiooni kontrollimine hankija õigus, mitte kohustus. Kui

aga kvalifitseerimise tingimused on hanke alusdokumentides teatavaks tehtud, on nendest

lähtumine kohustuslik. Kaebaja nõudis hanketeates eriosade projektijuhilt kindlate tingimuste

täitmist. Seega pidi ta selle tingimuse täitmist kontrollima ega tohtinud kvalifitseerida pakkujat,

kelle pakkumuses puudus hankija seatud tingimustele vastav eriosade projektijuht. Vastustaja

ei väida, et kaebaja poleks tohtinud seada sellist tingimust. Seetõttu ei ole asjakohased kaebaja

selgitused, et tingimus on proportsionaalne ja pakkujad ei ole selle kohta küsimusi esitanud.

Vaidlus on selles, kas kaebaja järgis enda seatud tingimust. Eduka pakkuja kvalifikatsiooni

tuleb sisuliselt kontrollida ka nn pöördmemenetluse korral (RHS § 52 lg 3, § 104 lg 8).

Pooled ei vaidle selle üle, et OÜ Vanalinna Ehitus pakkumuse esitamisel üles seatud eriosade

projektijuhil I puudus nõutav kvalifikatsioon: kuigi isikul olid osakutsetunnistused 003125

(jahutussüsteemide

ehitamine

ehitustegevuse

juhtimise

ametialal)

ja

003126

(ventilatsioonisüsteemide ehitamine ehitustegevuse juhtimise ametialal), puudus tal osakutse

küttesüsteemide ehitamisel. Kaebaja tuvastas selle vea alles hankelepingu täitmise etapis ning

nõudis siis eriosade projektijuhi I asendamist.

Kontrollikohustuse rikkumist ei välista kaebaja selgitus, et kutsestandardite süsteem on

ebaselge. Hankija peab kvalifitseerimise tingimust kehtestades sellest ise aru saama, et hinnata

tingimuse kohasust ja proportsionaalsust (RHS § 98 lg 1). Kaebaja väitel kasutas ta sama

kvalifikatsiooninõuet varem umbes kümnel sarnasel hankel. Pealegi ei ole kutsestandardite,

osakutsete, spetsialiseerumiste ja kompetentside süsteem nii keeruline, nagu kaebaja väidab.

Kaebaja märgib kaebuses, et OÜ Vanalinna Ehitus esitas pakkumusega koos eriosade

projektijuhi I CV ja SA Kutsekoda väljavõtted ja osakutsetunnistused, millest nähtub isiku

kutsestandardina „Volitatud kütte-, ventilatsiooni- ja jahutuseinsener tase 8“ (KVJ-insener tase

8) osakutsetega „jahutussüsteemide ehitamine ehitustegevuse juhtimise erialal“ ja

„ventilatsioonisüsteemide ehitamine ehitustegevuse juhtimise erialal“. Seega puudu oli

küttesüsteemide ehitamise osakutse. KVJ-insener tase 8 kutsestandardi osakutsete lahtris on

nimetatud kõik kolm võimalikku osakutset, mille põhjal on ilmne, et kvalifitseerimise

tingimustes kehtestatud küttesüsteeme puudutav osakutse oli KVJ-insener tase 8 puhul

kutsestandardis olemas, kuid eriosade projektijuhil I see puudus. Võrdluseks nähtub eriosade

projektijuhi II kohta kutseregistrist, et diplomeeritud kütte-, ventilatsiooni- ja jahutusinsenerina

(tase 7) kuulub tema kompetentside hulka ehitustegevuse juhtimine küttesüsteemide ehitamisel,

ehitustegevuse juhtimine ventilatsioonisüsteemide ehitamisel ja ehitustegevuse juhtimine

jahutussüsteemide ehitamisel, s.o ta vastab kvalifitseerimise tingimustele. Kutsestandardist

nähtub, et osakutsed ja spetsialiseerumised puuduvad ning lahtrist „muudatused“ selgub, et

selle asemel on kutsestandardid vormistatud kompetentsipõhises vormis. Seega – kuigi

3-21-2855

6(13)

kutsestandardites nimetatakse spetsialistide pädevusi erinevalt (osakutse, spetsialiseerumine,

kompetentsid), on kutsestandarditest arusaadav, kuidas need omavahel suhestuvad. Kaebaja

tugines talle esitatud dokumentidele ja kutseregistrist nähtuvale, mitte EhS § 24 lg 4 alusel

antud määrusele ega KutS-le, mis 02.03.2022 menetlusdokumendist nähtuvalt jäid talle

ebaselgeks. Pealegi sai kaebaja hankelepingu täitmise etapis aru, et eriosade projektijuht I ei

vasta hanke alusdokumentidest tulenevale kvalifikatsiooninõudele.

Kaebaja rikkus OÜ Vanalinna Ehitus kvalifitseerimisel kontrollikohustust, sest selle kohustuse

(hoolsal) täitmisel oleks ta märganud, et eriosade projektijuhil I puudub üks nõutav osakutse,

mistõttu polnud lubatav selle pakkujaga hankelepingu sõlmimine. Kaebaja väited

kontrollikohustuse täitmisest on vastuolulised. Kaebaja väidab, et kontrollis kvalifitseerimise

etapis dokumentides nõutud tingimuste täitmist ja tal ei tekkinud kahtlusi (kaebuse p 2.2),

samas hiljem kahtlus tekkis (kaebuse p 2.3) – järelikult oli võimalik kvalifitseerimise tingimuste

täidetust hoolsamalt kontrollida ka varem. Kaebaja selgitas, et veendus enne otsuse tegemist, et

pakkuja kvalifitseerimine on õiguspärane (kaebuse p 2.8). Aga kuna kaebaja kvalifitseeris

pakkuja, kes ei vastanud nõuetele, siis järelikult ei veendunud ta kvalifitseerimise

õiguspärasuses. Pole oluline, et kaebaja võib-olla ei teinud seda teadlikult, sest hankijalt sai

eeldada hoolsust vaidlusaluse nõude kontrollimisel (vt RHS § 104 lg 8 ja § 52 lg 3). Samuti ei

muuda järeldusi rikkumise osas asjaolu, et OÜ Vanalinna Ehitus oli osalenud varem umbes

kümnel sarnasel hankel, kus oli samasugune kvalifikatsiooninõue, sest hankija peab enda

kohustusi täitma igas hankes. Põhimõtteliselt järeldub kaebaja väidetest, et tema usaldus OÜ

Vanalinna Ehitus vastu oli nii suur, et sisulist kontrolli tehti hooletult. See ei lähe kokku

riigihanke läbipaistvuse ega võrdse kohtlemise põhimõtetega. Ka kaebaja väide, et ta

kvalifitseeris kõik pakkujad ega jätnud kedagi kvalifitseerimata seetõttu, et esitatud eriosade

projektijuhtide kutsetunnistustel ei olnud kirjas sõnaselgelt „küttesüsteemide ehitamine,

veevarustuse ja kanalisatsiooni ehitamine, ventilatsioonisüsteemide ehitamine“, viitab pigem

sellele, et kaebaja ei järginud korrektselt enda seatud kvalifitseerimise tingimust. Viited teiste

pakkujate spetsialistide kutsetunnistustele ei oma tähtsust, sest nendega ei sõlmitud

hankelepingut. Seega on kaebaja väited kontrollikohustuse täitmisest alusetud – kui kaebaja

oleks seda kohustust täitnud, olnuks tulemuseks tõdemus, et eriosade projektijuht I ei vasta

seatud nõuetele. Ka kontrollikohustuse puudulik täitmine viib praegustel asjaoludel järeldusele,

et kaebaja rikkus RHS-i nõudeid.

Kaebaja väidab, et ta poleks vea õigeaegsel avastamisel saanud jätta OÜ-d Vanalinna Ehitus

kvalifitseerimata, sest viimane oleks tingimustele mittevastava isiku asendanud, nagu tehti

hankelepingu täitmise etapis. Kaebaja leiab ka, et pakkumuses tehtud lihtsa ja kõrvaldatava vea

parandamine ei oleks toonud kaasa uue pakkumuse esitamist. Vastustaja põhjendused

spetsialisti asendamise ja sisuliselt uue pakkumuse esitamise lubamatuse kohta on õiged (RTK

10.09.2021 otsuse lk 4, vaideotsuse p-d 3.5, 3.6, 3.9; vt ka Riigikohtu 13.06.2013 otsus nr 3-3-

1-24-13, p-d 20 ja 23). Tegemist on sisulise puudusega, sest pakkuja tugines sellise isiku

kvalifikatsioonile, kes ei vastanud sisuliselt nõuetele. Sellist puudust ei saanud kõrvaldada,

küsides täiendavaid selgitusi, dokumente või andmeid, sest nende esitamine oleks viinud uue

pakkumuse esitamiseni. Kuna pakkumuses tugineti eriosade projektijuhile I, siis ei oleks

täiendavad dokumendid muutnud teda nõuetele vastavaks, s.t puuduse sai kõrvaldada ainult

spetsialisti väljavahetamisega, mis olnuks aga pakkumuse lubamatu muutmine.

Kaebaja väide, et tegemist on tuginemisega teise ettevõtja vahendile (RHS § 103), milles on

spetsialisti asendamine lubatud, ei mõjuta järeldust, et kaebaja pani toime temale etteheidetava

rikkumise. Vaidlustatud haldusaktide põhjendused alltöövõtja asendamise kohta võinuks olla

selgemad, kuid õige on järeldus, et spetsialiste ei saa asendada. Kaebaja selgitas, et eriosade

projektijuht I oli teise ettevõtja, OÜ Viljandi Õhumeister, töötaja, ning eriosade projektijuht II,

kellega pakkumuses nimetatud spetsialist välja vahetati, OÜ Hardegal töötaja. Ühe ettevõtja

3-21-2855

7(13)

töötaja saab teatud tingimustel olla „teise ettevõtja vahend“ RHS § 103 mõistes, kuid sel juhul

peab hankija kontrollima, kas ettevõtja, kelle vahenditele tuginetakse, vastab esitatud

kvalifitseerimise tingimustele, mille osas pakkuja või taotleja on nendele näitajatele tuginenud

(RHS § 103 lg 5). Seega eespool toodud põhjendus, et kaebajal oli kohustus kontrollida

vastavust kvalifitseerimise tingimusele, kehtivad ka teise ettevõtja vahendile tuginemise juhul.

Selle kaudu, et eriosade projektijuhil I, kes oli OÜ Viljandi Õhumeister töötaja, puudus nõutav

kvalifikatsioon, ei vastanud kvalifitseerimise tingimusele ka OÜ Vanalinna Ehitus, kes tugines

teise isiku kvalifikatsioonile.

Kaebaja viitab ettevõtja asendamise võimalusele. RHS § 103 lg-s 6 ei nimetata otseselt, et ka

kvalifitseerimise tingimusele mittevastava ettevõtja saab asendada, kuid RHS § 103 lg 6

mõtteks ei ole mittevastava pakkumuse asemele uue pakkumuse esitamise võimaldamine.

Kaebaja oleks kvalifitseerimise etapis lasknud asendada nii tuginetava ettevõtja kui ka

spetsialisti (selliselt hankelepingu täitmise etapis toimitigi), mis muudab pakkumust oluliselt.

Asendamise võimaluse puudumine ei olnud ebaproportsionaalne, sest OÜ-l Vanalinna Ehitus

oli võimalus kontrollida, kas spetsialist, kelle kvalifikatsiooni ta teise ettevõtja vahendile

tuginedes silmas pidas, vastas hankija seatud tingimustele, sest sellised andmed on avalikult

kättesaadavad. Seega ei olnud tegemist veaga, mis oleks tekkinud edukast pakkujast

sõltumatult, vaid tal oleks pidanud olema nii huvi kui ka võimalus vältida tingimustele

mittevastava pakkumuse esitamist (vrd Euroopa Kohtu 03.06.2021 otsus C-210/20, p-d 40–44).

Pealegi on eelnev arutlus pigem teoreetiline, sest kaebaja küll väidab, et ta oleks kohaldanud

RHS § 103 lg-t 6, kuid päriselt ta seda ei teinud. Vastuolulised ja arusaamatud on kaebaja

väited, et OÜ Vanalinna Ehitus oli koostööpartner, kelle puhul oli alus eeldada, et tal on nõutav

kutsealane suutlikkus ja ebaproportsionaalne olnuks jätta kvalifitseerimata pakkuja, kelle

koosseisus oli nõutava kvalifikatsiooniga insener. OÜ-l Vanalinna Ehitus ei olnud endal

nõutava kvalifikatsiooniga spetsialisti, vaid ta tugines teiste ettevõtjate vahenditele, ning seda

ei saa ette teada, kas ja millal on pakkujal võimalus kaasata teise ettevõtja töötajaid.

Ühtlasi rikkus kaebaja RHS § 3 p-des 1 ja 2 sätestatud üldpõhimõtteid. Läbipaistvuse ja võrdse

kohtlemise nõude täitmiseks peab hankija enda seatud hanketingimustest täpselt kinni pidama.

Riigihankest huvitatud ettevõtja peab saama olla kindel, et samad nõuded kehtivad kõikide

konkurentide kohta. OÜ Vanalinna Ehitus seati eelisseisu, sest ta sai hankelepingu sõlmida

olenemata sellest, et ei vastanud kvalifitseerimise tingimustele.

Ühendmääruse § 223 lg 5 sätestab mh, et kui pärast pakkumuste avamist on kohaldatud valesti

riigihanke

alusdokumentides

avaldatud

kvalifitseerimise

tingimust,

kohaldatakse

hankelepingule

25%

finantskorrektsiooni

määra.

Ühendmääruses

sätestatud

finantskorrektsiooni määrade kehtestamisel on juba kaalutud kohustuse eiramise võimalikku

mõju (vt üldmääruse seletuskiri ja Euroopa Komisjoni 14.05.2019 juhend C(2019) 3452).

Finantskorrektsioon tehakse juhul, kui riigihanke nõuete rikkumine avaldas või võinuks

avaldada finantsmõju EL-i eelarvele, arvestades Euroopa Komisjoni juhendis ettenähtud

määrasid. Kuigi finantskorrektsiooni mehhanismi rakendamist õigustavaks eeskirjade

eiramiseks saab pidada vaid sellist rikkumist, millel on või oleks EL-i eelarvet kahjustav mõju

(põhjendamata kuluartikli eelarvest debiteerimise tõttu), ei ole samas nõutav, et konkreetne

finantsmõju oleks nähtav. Seega kujutavad riigihangete korraldamise eeskirjade rikkumised

endast eeskirjade eiramist, kui ei saa välistada võimalust, et nendel rikkumistel on mõju

asjaomaste fondide eelarvele. Isegi konkreetsed finantsmõju mitteomavad eeskirjade eiramised

võivad tõsiselt mõjutada EL-i finantshuve (Euroopa Kohtu 21.12.2011 otsus C-465/10, p 47).

Kaebajaga ei saa nõustuda, et praegusel juhul ei ole EL-i finantshuve kahjustatud. Ei nähtu

asjaolusid, mis lükkaks ümber ühendmäärusega seatud eelduse, et kvalifitseerimise tingimuse

valesti kohaldamisel esineb finantsmõju. Ainuüksi see, et OÜ Vanalinna Ehitus pakkumus oli

3-21-2855

8(13)

esitatutest soodsaim, ei välista nimetatud mõju. Vastustaja selgitas õigesti, et ei ole teada,

milliseks oleks võinud kujuneda pakkujate ring ja hanke tulemus, kui hankest huvitatud isikud

oleksid teadnud, et tööde juhtimiseks saab kaasata eriosade projektijuhi, kellel puudub

kvalifitseerimise tingimustes nõutud pädevus. Pakkujaid oleks võinud olla rohkem ning nende

seas võinuks olla ka soodsamaid pakkumusi, kui pakkujad oleks teadnud, et hankija ei järgi

enda seatud tingimusi. Seega on võimalik, et osa pakkujaid jättis pakkumused esitamata

põhjusel, et neil ei olnud pakkumuse esitamise hetkeks võimalust kaasata nõuetele vastavat

eriosade projektijuhti. Asjakohane on ka vastustaja arutluskäik, et hankes saanuks olla edukad

need, kes tegelikult ei suutnud nõudeid täita. See, et 2020. a sügisel oli OÜ-l Vanalinna Ehitus

võimalik spetsialist asendada, ei kinnita, et eriosade projektijuht II Hardegal OÜ töötajana oleks

saanud olla OÜ Vanalinna Ehitus meeskonna koosseisus juba pakkumuste esitamise hetkel.

25% korrektsioonimäära põhjendused on õiged ja asjakohased, tuginedes ühendmääruse § 223

lg-le 5 ja ühendmääruse seletuskirjale. Puuduvad ühendmääruse sätted, mis võimaldaks kaaluda

muud määra. Ühendmääruse § 21 lg-s 1 nimetatud määrade vahel kaalumise õigus ei rakendu,

sest § 223 lg 5 on selle suhtes erinorm. Seetõttu jäävad tähelepanuta kaebaja viited asjaoludele,

mida vastustaja oleks pidanud kaebaja arvates hindama. Kui möönda, et ühendmääruse

seletuskirjast lähtuvalt on kaalutlusõigus olemas, ei ole alust pidada vaidlustatud haldusakti

õigusvastaseks. Praeguses asjas ei teki kahtlust korrektsioonimäära proportsionaalsuses,

arvestades toimepandud eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning asjaomase fondi rahalist

kahju. Vastustaja põhjendas, et ka kaalutlusõiguse olemasolul oleks määraks 25%, arvestades

rikkumise olemust. Tegemist ei olnud formaalse rikkumisega, nagu väidab kaebaja. Kaebaja

kvalifitseeris pakkuja vääralt ja sõlmis temaga hankelepingu. Asjaolu, et küttesüsteemide osa

projektis oli marginaalne ja finantskorrektsioon ületab sellega seotud kulu ligi viis korda, ei ole

oluline, sest praeguses asjas RTK ei väidagi konkreetses summas kahju, vaid tugineb sellele, et

kõnealuse rikkumise kaalutud ja proportsionaalne määr on õigusaktide kohaselt 25%. Kaebaja

väidetud inimlik eksimus olnuks hõlpsalt ärahoitav. Väiksema korrektsioonimäära

kehtestamine peaks olema erandlik ja selleks peaks olema kaalukad argumendid, mis praeguses

asjas puuduvad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. AS Hoolekandeteenused palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha

uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde.

Kaebaja ei jätnud kontrollikohustust täitmata. Kontrollikohustuse rikkumist ei saa järeldada

pelgalt sellest, et kvalifitseeriti tingimustele mittevastav pakkuja. Kaebaja on tõendanud, et

kontrollis kvalifikatsiooninõuete täitmist. Sisuline eksimus kutsekoja dokumentide lugemisel

ei tähenda kontrollikohustuse täitmata jätmist. Tegemist on pakkujate andmete kontrollija

inimliku eksimusega, kuid mitte kaebaja hooletusega, sest kutsekoja dokumendid on raskesti

mõistetavad, pakkuja oli kinnitanud, et vastab kvalifitseerimise tingimustele, ning pakkuja oli

varem korduvalt osalenud kaebaja korraldatud hangetel ja vastanud samasugustele

kvalifitseerimise tingimustele. Kuna kohus jättis selle konteksti arvestamata, tegi ta kaebaja

selgitustest eksliku järelduse, nagu kaebaja ei mõistaks enda seatud kvalifitseerimise tingimusi.

Kaebaja lihtsalt selgitas, kuidas eksimus juhtus.

Kaebaja ei rikkunud riigihanke korraldamise nõudeid. Kohus ei ole tuvastanud, et pakkuja ei

täitnud vaidlusalust tingimust, s.t ei oleks saanud asendada tingimustele mittevastavat isikut

teise isiku või enda töötajaga (RHS § 103 lg 6).

EL-i finantshuve ei ole kahjustatud ja kahju ei ole tekkinud. Kaebaja ei kehtestanud

kvalifitseerimise tingimust selleks, et piirata pakkujate ringi. Kaebaja on korraldanud palju

erihoolekande eluhoonete ehitamisega seotud riigihankeid, kus on enamasti kasutatud

3-21-2855

9(13)

samasugust või sarnast kvalifitseerimise tingimust. Enamasti on hangetel osalenud samad

pakkujad ja kordagi pole muud isikud väitnud, et nad sooviksid hankel osaleda, kuid

kvalifitseerimise tingimus ei võimalda seda. Kaebaja nõudis pakkujalt nõude täitmist kohe, kui

selgus, et pakkuja nimetatud isikul puudub nõutud kvalifikatsioon. Praegune vaidlus sarnaneb

Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 otsusega nr 3-20-895, mille seisukohti arvestades tuleks

kaebus rahuldada.

Korrektsioonimäär on ebaproportsionaalselt suur ega arvesta üldse kaebaja tegevust (või

tegevusetust) konkreetses asjas. Samasuguse määraga – 25% – sanktsioneeritakse hankijat, kes

eirab reegleid teadlikult. Kaebaja on struktuurivahenditest ehitanud sadu uusi erihoolekande

kohti ning kaebajale ei ole varem suuri etteheiteid tehtud ega finantskorrektsiooni kohaldatud.

See viitab sellele, et kaebaja riigihangetega tegelevad töötajad on üldjuhul tublid ja hoolsad.

Inimlikke eksimusi kahjuks siiski juhtub. Ka siis, kui jaatada hankereeglite rikkumist, tulnuks

arvestada kaebaja käitumist ja seda, et mingit rahalist kahju ei kaasnenud. Arvestades

Riigikohtu 28.06.2023 otsust nr 5-23-2 ning sellega ühendmääruse § 23 lg 5 põhiseadusega

vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamist, tuleks apellatsioonkaebus rahuldada ainuüksi

põhjusel, et vastustaja ei ole kaalunud väiksema korrektsioonimäära kohaldamist.

Euroopa Kohtult tuleks küsida eelotsust järgmiste asjaolude selgitamiseks: a) kas määruse (EL)

nr 1303/2013 art 143 lg 2 võimaldab liikmesriigil kohaldada finantskorrektsiooni määra, mille

proportsionaalsust on hinnatud õigustloova akti (ühendmääruse) tasandil ja määra ei kaaluta

üksikjuhtumi asjaolude põhjal; b) milline on määruse (EL) nr 1303/2013 art 143 lg 2 kohane

tõendamisstandard, tuvastamaks, et fondidele on tekkinud kahju.

8. RTK palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

Vastustaja seisukohti finantskorrektsiooni osas toetab Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2022

otsus nr 3-19-1239. Riigikohtu 28.06.2023 otsusest nr 5-23-2 tulenevalt ei ole vastustaja

kohaldanud ühendmääruse õiget redaktsiooni, kuid sisuliselt on korrektsioonimäära

kohaldamist vaidlustatud haldusaktides siiski kaalutud. Vale õigusliku aluse kasutamine on

formaalne puudus, mis ei anna alust vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks. Kaebajale ette

heidetud rikkumise korral oli finantskorrektsioon ette nähtud ka ühendmääruse varasemas

redaktsioonis. Vastustaja on põhjendanud, miks kaebajale ette heidetud rikkumise korral ei saa

kohaldada väiksemat finantskorrektsiooni määra kui 25%.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Määruse (EL) nr 1303/2013 art 143 lg 2 kohaselt teevad liikmesriigid tegevustes või

rakenduskavades avastatud üksiku või süstemaatilise eeskirjade eiramisega seoses nõutavad

finantskorrektsioonid, mis seisnevad avaliku sektori toetuse täielikus või osalises tühistamises.

Liikmesriigid võtavad arvesse eeskirjade eiramise olemust ja keerukust ning fondidele tekitatud

rahalist kahju ja kohaldavad proportsionaalseid korrektsioone. Eeskirjade eiramisena

käsitatakse määruse (EL) nr 1303/2013 art 2 p 36 kohaselt EL-i õiguse või selle kohaldamisega

seotud liikmesriigi õiguse rikkumist, mis tuleneb Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide

rakendamisega seotud ettevõtja tegevusest või tegevusetusest, mis on mõjutanud või oleks

võinud kahjustavalt mõjutada EL-i eelarvet põhjendamata kuluartikli EL-i eelarvest

debiteerimise tõttu.

10. STS2014–2020 § 45 lg 1 p 3 kohaselt tehakse finantskorrektsiooni otsus toetuse vähendamiseks

või tühistamiseks määruse (EL) nr 1303/2013 art 143 alusel ja sellega kooskõlas mh juhtudel,

kui toetuse saaja on jätnud osaliselt või täielikult täitmata kohustuse või nõude ja see on

mõjutanud kulu abikõlblikkust. STS2014–2020 § 46 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et kui

3-21-2855

10(13)

finantskorrektsiooni otsuse tegemisel ei ole kohustuse või nõude täitmata jätmise laadist

tulenevalt võimalik selle rahalise mõju suurust hinnata, kuid esineb põhjendatud oht, et

kohustuse või nõude täitmata jätmine tõi kaasa rahalise mõju, siis vähendatakse toetust

kooskõlas ühendmäärusega.

11. Finantskorrektsiooni otsuse tegemise aluseks on eeskirjade eiramine, mis Euroopa Kohtu

praktika kohaselt eeldab kolme asjaolu koos esinemist: 1) rikutud peab olema EL-i õigust; 2)

rikkumine peab tulenema majandustegevuses osaleja tegevusest või tegevusetusest ning 3) EL-

i eelarvele peab olema tekkinud või tõenäoliselt tekkima kahju (Euroopa Kohtu 01.10.2020

otsus C-743/18, p 51). EL-i õiguse rikkumise all mõeldakse mh nende riigisiseste õigusnormide

rikkumist, mis on kohaldatavad fondidest toetatavate toimingute suhtes ja aitavad tagada

rahastatud projektide juhtimist reguleerivate EL-i õigusnormide nõuetekohast kohaldamist

(otsus C-743/18, p 52). Eeskirjade eiramise tuvastamisel ei ole otsuse tegemise eelduseks

toetuse saaja tahtlus või hooletus (otsus C-743/18, p-d 57–65). Nõutav ei ole ka konkreetse

finantsmõju tõendamine, vaid piisab sellest, kui asjasse puutuva fondi eelarve mõjutamise

võimalus ei olnud välistatud (otsus C-743/18, p 67).

12. Need eeskirjade rikkumise eeldused on praeguses asjas täidetud. Ringkonnakohus nõustub

selles osas enamiku halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg

4).

13. Vastustaja hinnangul rikkus kaebaja riigihanke (viitenumber 218169) korraldamisel EL-i

õigust sellega, et kehtestas hanketeates kvalifitseerimise tingimuse, kuid kvalifitseeris pakkuja,

kes ei vastanud kehtestatud kvalifitseerimise tingimusele. Selle üle, et kaebaja kvalifitseeris OÜ

Vanalinna Ehitus, kuigi tema pakkumuses nimetatud eriosade projektijuht I ei vastanud hankija

kehtestatud kvalifitseerimise nõuetele, ei ole vaidlust. Halduskohus leidis õigesti, et see on

kvalifitseeritav RHS § 3 p-des 1 ja 2 sätestatud läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete

rikkumisena. Hankija peab kinni pidama enda seatud hanketingimustest ja tagama ettevõtjatele

võrdsed võimalused hankes osaleda. Riigihankes osalejatel peab olema kindlus, et kõigile

pakkujatele kehtivad samasugused nõuded. Praegusel juhul sai OÜ Vanalinna Ehitus eelise, sest

ta kvalifitseeriti ja temaga sõlmiti hankeleping, hoolimata kaebaja seatud kvalifitseerimise

tingimuse mittetäitmisest.

14. Kaebajale heidetakse ette tema faktilist tegevust – seda, et ta kvalifitseeris enda kehtestatud

kvalifitseerimise tingimustele mittevastava pakkuja. Seepärast ei välista OÜ Vanalinna Ehitus

kvalifitseerimisel aset leidnud rikkumist kaebaja teoreetiline arutlus selle üle, kas ta oleks

võinud anda OÜ-le Vanalinna Ehitus võimaluse kõrvaldada pakkumuses esinenud puudus (s.o

asendada kvalifikatsiooninõuetele mittevastav eriosade projektijuht teise isikuga, ilma et see

oleks kujutanud endast pakkumuse sisulist muutmist) ning kas puuduse kõrvaldamine enne

kvalifitseerimist oleks olnud tõenäoline (s.o OÜ-l Vanalinna Ehitus oleks olnud sel ajal

võimalik vahetada pakkumuses märgitud projektijuht I teise isiku vastu). Pole vaidlust, et

kaebaja selliseid toiminguid tegelikult ei teinud. Rikkumise kindlakstegemisel ei ole eespool

toodud kohtupraktikat silmas pidades tähtsust ka sellel, kas kaebaja tegutses OÜ Vanalinna

Ehitus kvalifikatsiooni kontrollimisel tahtlikult või hooletusest. Neil asjaoludel, mis

iseloomustavad rikkumise raskust ja rikkumise subjektiivset külge, võib olla tähtsust

finantskorrektsiooni määra üle otsustamisel. Kokkuvõttes on õige halduskohtu järeldus, et

kaebaja rikkus kvalifitseerimise nõuetele mittevastava pakkuja kvalifitseerimisel EL-i õigust.

Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et eeskirjade rikkumine tulenes tema tegevusest.

15. Kaebajale ette heidetud rikkumise puhul saab eeldada kahju tekkimist EL-i eelarvele (vrd

Riigikohtu 28.06.2023 otsus nr 5-23-2, p 87). Tegemist on sisulise, mitte formaalse

rikkumisega. Halduskohus märgib õigesti, et pakkujate ring ja riigihanke tulemus võinuks olla

3-21-2855

11(13)

teistsugused, kui hankest huvitatud isikud oleksid teadnud, et tööde juhtimiseks saab kaasata ka

sellise eriosade projektijuhi, kellel puudub kvalifitseerimise tingimustes nõutud pädevus.

Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 otsuse nr 3-20-895 asjaolud olid teistsugused, sest seal ei

heidetud kaebajale ette kvalifitseerimise tingimustele mittevastava pakkuja kvalifitseerimist,

vaid vastustaja väitel konkurentsi piirava ja teise liikmesriigi ettevõtjaid ebavõrdselt kohtleva

kvalifitseerimise tingimuse kehtestamist ning sellise tingimuse mõju EL-i eelarvele. Konkreetse

juhtumi asjaolusid arvestades ei pidanud ringkonnakohus haldusasjas nr 3-20-895 mõju liidu

eelarvele tõenäoliseks, kuid selles asjas võetud seisukohti ei saa laiendada praeguse vaidluse

asjaoludele.

16. Ringkonnakohus võtab asja õigemaks lahendamiseks vastu 28.04.2023 menetlusdokumendi

lisaks olevad tõendid: Vanalinna Ehitus OÜ kinnituskiri ja ülevaade sarnastest

hankemenetlustest (HKMS § 198 lg 3). Kinnituskirjaga soovib kaebaja tõendada, et Vanalinna

Ehitus OÜ-l oli võimalik juba pakkumuse esitamise ajal arvestada kvalifitseerimise

tingimustele vastava eriosade projektijuhiga (OÜ Hardegal töötajaga) ning ta ei saanud teiste

pakkujate ees ajalist eelist. Teise tõendiga soovib kaebaja näidata, et kaebaja on korraldanud

mitmeid hankeid, kus pakkujate pakutud hind on sarnane. Kaebaja hinnangul näitavad need

tõendid, et EL-i eelarvele ei ole kahju tekkinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka need

tõendid ümber eespool toodud järeldust EL-i eelarvele kahju tekkimisest. Kinnituskiri on

üldsõnaline ja selles esitatud väiteid ei ole võimalik kontrollida. Samuti ei lükka kinnituskiri

ümber väidet, et kaebajal oli pakkumuse esitamine mõnevõrra lihtsam kui teistel pakkujatel,

sest faktiliselt ei pidanud ta pakkumuse esitamise ajaks korraldama kõigi kvalifitseerimise

tingimustele vastavate töötajate valmisolekut. Teisest tõendist on näha, et kaebaja on

korraldanud sarnaseid riigihankeid, kuid puudub võimalus võrrelda, kas hangetel kasutatud

kvalifitseerimise tingimused jms asjaolud olid samasugused. Need tõendid võivad siiski olla

asjakohased juhul, kui vastustaja otsustab teha kaebajale uuesti finantskorrektsiooni otsuse ja

kaalub seal finantskorrektsiooni määra kohaldamist.

17. Eeltoodut

arvestades

tuli

vastustajal

teha

finantskorrektsioon.

Üldjuhul

tuleb

finantskorrektsiooni otsus teha summas, mis vastab rikkumise rahalisele suurusele. Praeguses

asjas pole võimalik hinnata kahju täpset suurust, sest ei ole teada, milliseks oleks kujunenud

pakkujate ring, esitatud pakkumused ja edukas pakkuja, kui vaidlusalust riigihangete reeglite

rikkumist ei oleks esinenud. Seepärast tuleb finantskorrektsiooni ulatuse määratlemisel lähtuda

ühendmääruses sätestatud määradest.

18. Vaidlustatud haldusaktide aluseks oli ühendmääruse 09.10.2020 jõustunud redaktsiooni §

223 lg 5, mis sätestab, et kui riigihanke alusdokumentides ei ole avaldatud kohaldatud

kvalifitseerimise tingimusi või pakkumuste hindamise kriteeriume ja neile antud suhtelisi

osakaale või kui pärast pakkumuste avamist on muudetud või kohaldatud valesti riigihanke

alusdokumentides avaldatud kvalifitseerimise tingimust või tehnilist kirjeldust, kohaldatakse

hankelepingule 25% finantskorrektsiooni määra. Vastustaja lähtus eeldusest, et nimetatud norm

ei anna vastustajale finantskorrektsiooni määra üle otsustamisel kaalumisõigust ning kaebaja

suhtes võimalik oli kohaldada üksnes 25% finantskorrektsiooni määra.

19. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et arvestades Riigikohtu 28.06.2023 otsust nr 5-23-2, tuleb

kaebajale tehtud finantskorrektsiooni ulatuse määramisel lähtuda hoopis ühendmääruse § 22 lg

11 p-st 8 ning lg-st 12, mis kehtisid kaebaja toetustaotluse rahuldamise ajal (ühendmääruse v.r).

Valele õiguslikule alusele viitamine või ka üldse õiguslikule alusele viitamata jätmine ei too

iseenesest kaasa haldusakti tühistamist, kui haldusakti toetav õiguslik alus on õiguskorras

tegelikult olemas ning kohtuvaidluses ilmneb, et selle kohaldamise eeldused on täidetud

(haldusmenetluse seaduse § 58; vt ka Riigikohtu 22.09.2022 otsus nr 3-20-1548, p 14).

3-21-2855

12(13)

20. Ühendmääruse v.r § 22 lg 11 p 8 kohaselt vähendatakse hankelepingule eraldatavat toetust

25% juhul, kui hankemenetluse korraldamisel ei ole järgitud seatud kvalifitseerimise tingimusi

ning kvalifitseeriti pakkuja, kes ei vastanud kehtivatele kvalifitseerimise tingimustele.

Ühendmääruse v.r § 22 lg 12 järgi võib mh ühendmääruse v.r § 22 lg 11 p-s 8 nimetatud juhtudel

sõltuvalt rikkumise raskusest kohaldada 5% või 10% finantskorrektsiooni määra. Seega asjas

kohalduvate normide järgi tuli vastustajal otsustada finantskorrektsiooni määra üle

kaalutlusõiguse alusel. Järelikult on vaidlustatud haldusaktid õigusvastased ja tuleb tühistada,

sest neis on lähtutud ebaõigest eeldusest, et vastustajal puudus võimalus kaaluda muud

finantskorrektsiooni määra peale 25%.

21. Vastustaja on 10.09.2021 otsuse p-s 1.4 tõepoolest märkinud, et isegi kui tal oleks

finantskorrektsiooni määra suuruse üle otsustamisel kaalutlusõigus, tuleks kohaldada 25%

määra. See ei muuda eespool toodud seisukohta. Riigikohtu selgituste järgi tuleb

finantskorrektsiooni määra üle otsustamisel kaalutlusõigust sisustada kooskõlas määruse (EL)

nr 1303/2013 art 143 lg-ga 2, sh tuleb kaalumisel arvestada konkreetse vaidluse asjaolusid.

Kaalutlusõiguse teostamine ei saa seetõttu piirduda viidetega Euroopa Komisjoni suunistele (vt

ka Riigikohtu 28.06.2023 otsus nr 5-23-2, p-d 66, 70, 88 ja 94; 31.05.2023 määrus nr 3-20-

2402, p 24) või nende suuniste alusel kehtestatud ühendmäärusele. Praeguses asjas ei ole

vastustaja sisuliselt kaalunud konkreetse juhtumi asjaolusid, vaid on väitnud, et kaalumine on

juba teostanud ühendmääruse kehtestamisel, mille aluseks omakorda olid Euroopa Komisjoni

suunised, ning kaebajale etteheidetud rikkumise korral tuleb seetõttu kohaldada ühendmääruses

kehtestatud 25% finantskorrektsiooni määra. Kuna tegelikult võimaldas kaebaja suhtes

kohaldatav ühendmääruse redaktsioon ka 5% või 10% määra kohaldamist ning ühendmäärust

tuleb tõlgendada kooskõlas EL-i õigusega, puudub ringkonnakohtul veendumus, et

kaalutlusõiguse õiguspärasel teostamisel tuleks kaebaja suhtes teha samasisuline otsus.

Vaideotsuse p-s 5.3 on vastustaja selgelt öelnud, et tal puudus võimalus kohaldada mingit muud

finantskorrektsiooni määra kui 25%.

22. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus tuleb eespool toodud põhjendustel rahuldada, ei ole vaja

sisuliselt lahendada kaebaja taotlust küsida Euroopa Kohtult eelotsust, sest see ei mõjutaks

praeguse asja lahendust.

23. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse

ja teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ning tühistab vaidlustatud haldusaktid.

24. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja

menetluskulud jäävad seega tema enda kanda ning temalt tuleb välja mõista kaebaja vajalikud

ja põhjendatud menetluskulud. Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on

menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1).

25. Kaebaja palus halduskohtus vastustajalt välja mõista 4950 eurot, sh kaebuse esitamisel

tasutud riigilõiv 750 eurot, vaidemenetluse kulud 1600 eurot ja halduskohtus kantud

õigusabikulud 2600 eurot (vt 02.03.2022 menetlusdokumendi p 2.12 jj ja selle lisaks olevad

arved). Riigilõiv on vajalik kulu. Vaidemenetluses kantud õigusabikulusid ei ole võimalik

HKMS-i alusel vastustajalt välja mõista, sest need õigusnormid reguleerivad kohtumenetluses

välja mõistetavaid menetluskulusid (vt Riigikohtu 27.06.2018 otsus nr 3-15-2595, p 22).

Kohustuslikus kohtueelses menetluses kantud õigusabikulud oleks põhimõtteliselt võimalik

välja mõista riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 alusel, kuid sellist nõuet ei ole kaebaja praeguses

menetluses esitanud ja halduskohus ei ole seda lahendanud. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja

sellega seoses samuti vastuväiteid esitanud. Kaebaja halduskohtus kantud õigusabikulud olid

2600 eurot (käibemaksuta). Osaliselt hõlmab menetluskulude nimekiri (dtl 95) ka 2022. a

veebruaris osutatud õigusteenust, kuid arved on esitatud üksnes 2021. a oktoobris ja detsembris

3-21-2855

13(13)

ning 2022. a jaanuaris osutatud õigusabi kohta (dtl 96–98). Arvestades eeltoodut, samuti asja

keerukust ja mahtu ning menetluse käiku, on kaebaja vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud

halduskohtus 2000 eurot (käibemaksuta).

26. Kaebaja

palus

ringkonnakohtus

vastustajalt

välja

mõista

4457,50

eurot,

sh

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 1050 eurot ja õigusabikulud 2900 + 507,50 =

3407,50 eurot (käibemaksuta, vt 28.04.2023 ja 11.08.2013 menetlusdokumendid ja nende lisaks

olevad arved). Riigilõiv on vajalik kulu. Kaebaja õigusabikulud on ringkonnakohtus suuremad

kui halduskohtus. Õigusabikulude suurust võis mõjutada Riigikohtu otsus põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 5-23-2, mille menetluse ajaks peatas ringkonnakohus asja menetluse ning

mille tulemusel pidid menetlusosalised apellatsioonimenetluses oma varasemaid seisukohti

täiendama. Asja keerukust ja mahtu ning menetluse käiku arvestades loeb ringkonnakohus

apellatsioonimenetluses

vajalikuks

ja

põhjendatud

õigusabikuludeks

2500

eurot

(käibemaksuta).

27. Kokku tuleb kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks vastustajalt välja

mõista 750 + 2000 + 1050 + 2500 = 6300 eurot. Muus osas jäävad menetluskulud poolte endi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)