2-21-7034/40 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tallinn, 31.08.2023. a

Kohtuasja number

2-21-7034

Kohtuasi

X hagi C vastu soodustingimustel vanaduspensioni

saamiseks

tahteavalduse

andmiseks

kohustamise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 19.01.2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

C apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja

(apellant)

C

(isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaire Aus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 19.01.2022. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-21-7034

muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Jätta C apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud C kanda. Hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-21-7034

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 04.05.2021 C (kostja) vastu hagi, milles palus kohustada kostjat andma

riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 10 lg 2 kohaselt nõusoleku, et kostja loobub

laste Q (laps I) ja G (laps II) kasvatamise eest RPKS § 10 lg 1 p-s 2 sätestatud soodustingimustel

vanaduspensioni õiguse kasutamisest hageja kasuks. Lisaks palus hageja asendada kostja vastav

tahteavaldus jõustunud kohtuotsusega. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda ning

mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt hageja kasuks välja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 lg- s 1 sätestatud määras alates menetluskulude kohta lahendi tegemisest kuni

menetluskulude hüvitamiseni.

1.1. Hagejal on neli last – lapsed I ja II, F (laps III) ja U (laps IV). Lapsed I ja II sündisid hageja

ja kostja abielu ajal (vastavalt XX.XX.XXXX ja XX.XX.XXXX).

1.2. Hageja lahkus lastega I ja II kostja juurest 1982. a jaanuaris, kuna kostja oli hageja ning

laste I ja II suhtes vägivaldne. Kostja peksis hagejat korduvalt ning viskas lapse I ühest käest ja

jalast haarates ühest toast teise. Kostja lõhkus korteri välisust, akent ja mööblit. Lisaks jättis

kostja lapsed I ja II hooletusse ja järelevalveta, kuigi hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja

jääb lapsi I ja II hoidma. Koju jõudes avastas hageja lapsed I ja II üksinda jäetuna ohtlikus

olukorras – laps II oli ennast hingetuks röökinud ning laps I jalgupidi võrevoodi pulkades kinni.

Kui hagejal oli kõrge palavikuga rinnapõletik ja ta palus kostjal lapse mähkida, jättis kostja

lapse laua peale ja lahkus. Hetkeks, mil hageja mõistis, et kostjat ei ole toas, oli laps veeretanud

ennast laua äärele ja kukkumisest puudus vaid hetk. Laste I ja II ning enda turvalisuse nimel

otsustas hageja kostja juurest lahkuda. Kostja kutsus hagejat koju tagasi ning käis mõned korrad

hageja uues elukohas laamendamas, kuid hageja keeldus kostja juurde naasmast. Hageja ja

kostja abielu lahutati 26.11.1985.

1.3. Kostjal ei ole õigust saada RPKS-is sätestatud soodustusi. Hageja sai riigilt väikese lapse

kasvatamise toetust, kui kostja oli sõjaväes. Kostja vabanes lapse II sünni tõttu sõjaväest varem,

kuid ei elanud praktiliselt kodus. Lapsed I ja II elasid alates 1982. a jaanuarist ainult hagejaga

ning kostja ei kasvatanud lapsi I ja II. Kui hageja küsis laste I ja II ülalpidamiseks kostjalt

toetust, vastas kostja, et ei hakka raha vabatahtlikult ega kohtu kaudu maksma. Tol ajal oli

võimalik laste ülalpidamise kohustusest kõrvale hoida. Hageja märkis hagiavalduses, et ei

pöördunud lastele I ja II ülalpidamise saamiseks kohtusse. Hiljem möönis hageja siiski, et laste I

ja II ülalpidamiseks mõisteti alimendid (praeguses lahendis käsitleb ringkonnakohus alimente

ja elatist sünonüümidena) Rapla Rajooni Rahvakohtu 13.02.1990 tsiviilasjas nr 2-52/1990

tehtud otsusega (13.02.1990. a kohtuotsus) välja, kuid kostja ei tasunud neid. Laps I oli

13.02.1990. a kohtuotsuse tegemise ajal 11. aastane ja laps II üheksa aastane. Vanemapensioni

taotlemiseks peab vanem olema kasvatanud last kaheksa aastaseks saamiseni. Kostja ei

osalenud 13.02.1990. a kohtuotsuse kohaselt laste I ja II ülalpidamises regulaarselt ning

lapsed I ja II olid hageja ülalpidamisel. Hageja ei oleks tsiviilasjas nr 2-52/1990 avaldust

esitanud, kui kostja oleks lastele I ja II regulaarset ülalpidamist võimaldanud. Kostja ei vaielnud

13.02.1990. a kohtuotsuse kohaselt tsiviilasjas nr 2-52/1990 esitatud nõudele vastu, st tunnistas,

et ei osalenud laste I ja II ülalpidamises.

2-21-7034

Kostja tööraamatu väljavõtetest nähtus, et pärast 13.02.1990. a kohtuotsust puudusid kostjal

ametlikud töökohad ning kostja hoidus lastele I ja II elatise tasumisest. Kostja töötas

taksojuhina mitteametlikult ning ametlikku sissetulekut ei näidanud.

1.4. Hageja kasvatas lapsed I ja II üles koos oma tolleaegse elukaaslase Z-ga, kellega hageja

elas koos rohkem kui 20. a ning kes on laste III ja IV isa. Hageja kasvatas kõiki oma lapsi ja

pidas oma lapsi ülal nende sünnist kuni täisealiseks saamiseni (st vähemalt kaheksa aastat).

1.5. Lapsepõlves käisid lapsed I ja II kostjal mõne päeva külas, ca kolm või neli korda. Lapsed I

ja II ei ööbinud ega elanud pärast 1982. a jaanuari kostja juures. Seetõttu ei olnud võimalik

neile ka nt toidu ostmine. Laps II igatses seitsme-kaheksa-aastaselt väga kostjat. Üks kord oli

kostjal lapse II sünnipäev meeles. Kostja ja tema ema elasid Hiiumaal. Hageja palus kostjal

lapse II suvel mõneks ajaks enda juurde võtta. Kostja keeldus. Lapsed I ja II olid siiski vahel

Hiiumaal kostja hea ja hoolitseva ema juures. Kostja ema hoidis lapsi I ja II vahel mõnel suvel

ning saatis lastele I ja II igal aastal sünnipäevaks ja jõuludeks paki. Pere majanduslik seis oli

väga raske ning laps I läks seitsmendas klassis hageja vanemate juurde Raplasse elama, käis

seal koolis ja oli hageja vanemate ülalpidamisel aastatel 1992–1994. Laps I otsis teismelisena

kostjaga kontakti. Kostja sõitis Raplas taksot ning laps I ootas mitu korda taksopeatuses, et

kostjaga kokku saada. Laps I ja kostja rääkisid kostja autos juttu. Kostja näitas lapsele I

kindalaekas olevat raha ja ütles: „Näe, raha on, võib elada.“ Kostja ei andnud lapsele I aga

taskuraha. Kostja libistas lapsel I käega jalgade vahelt. Kostja ei teavitanud 2019. a lapsi I ja II

kostja ema surmast ning matuse toimumise ajast ja kohast. Matusekõnes ei mainitud kostja

lastena lapsi I ja II.

1.6. Hageja sündis XX.XX.XXXX ning sai 61,5 aastaseks XX.XX.XXXX. Õigus

vanaduspensionile tekib 1959. a sündinutel vanuses 64 aastat ja kuus kuud (RPKS § 7 lg 11).

Emal, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat nelja last, on õigus soodustingimustel

vanaduspensionile kolm aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist (RPKS § 10 lg 1 p 2). Seega

oli hagejal õigus jääda vanaduspensionile alates XX.XX.XXXX.

1.7. Laste III ja IV isa (st Z) andis hagejale RPKS § 10 lg-s 2 (hagiavalduses ekslikult märgitud

lg 3) sätestatud nõusoleku. Hageja palus 2021. a märtsi alguses kostjalt vaidlusalust nõusolekut,

kuid kostja ei vastanud. Kostja teatas talle helistanud Sotsiaalkindlustusosakonna ametnikule,

et on nõusoleku andmisele kategooriliselt vastu. Eelnevast tulenevalt pidi hageja pöörduma

RPKS § 10 lg-s 2 sätestatud nõusoleku saamiseks kostja vastu kohtusse. Kostja tahteavalduse

andmisest keeldumine on hea usu põhimõttega vastuolus (tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 68 lg-d 1 ja 5, § 138 lg 1; RKEKm 20.01.2014, 3-3-4-2-13, p 21).

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja nõustus, et hageja ja kostja abielust sündisid lapsed I ja II ning poolte abielu lahutati

26.11.1985. Lapsed I ja II elasid kostjaga alates sünnist kuni 1982. a jaanuarini. Kostja ei

nõustunud hageja väidetega hageja lahkumise põhjuste kohta. Kostja ei olnud vägivaldne ega

jätnud lapsi I ja II hooletusse. Hageja väited olid tõendamata, paljasõnalised, väärad ja kostjat

halvustavad.

2.2. Hagejal puudub õigus nõuda kostjalt nõusolekut soodustingimustel vanaduspensioni

saamiseks, kuna kostja on täitnud laste I ja II ülalpidamise kohustust. Pärast poolte kooselu

lõppemist olid lapsed I ja II kuni teismeeani tihti kostja juures. Lapsed I ja II viibisid kostja

juures igas kuus vähemalt kuus päeva ning koolivaheaegadel ka seitse kuni kümme päeva.

Lapsed I ja II veetsid aega koos kostja ja tema tolleaegse abikaasa N-ga. Kostja kandis laste I

2-21-7034

ja II ülalpidamise kulud ja ostis neile vajalikke esemeid (süüa, riideid, mänguasju), kui lapsed

I ja II tema juures viibisid.

2.3. Väär oli hageja väide, et kostja keeldus lapsi I ja II ülal pidamast ja neile elatist tasumast,

mistõttu hageja ei pöördunud elatisenõudega kohtusse. Kostjalt mõisteti 13.02.1990. a

kohtuotsusega laste I ja II ülalpidamiseks välja elatis. Tööandjad pidasid 13.02.1990. a

kohtuotsuse alusel kostja töötasust elatise kinni ja tasusid hagejale. Kostjal olid töökohad, mis

võimaldasid elatise kinnipidamist. Lisaks täitis kostja 13.02.1990. a kohtuotsust postiettevõtte

kaudu rahakaarte edastades ning hagejale sularaha andes. Kostja töötasust peeti elatis kinni ka

27.11.1989. a kohtumääruse nr AA-36 alusel. Seega tasus kostja elatist ning täitis laste I ja II

ülalpidamise kohustust nii vahetult kui ka elatist tasudes. Hageja ei tõendanud, et kostja ei

tasunud lastele I ja II elatist. Hageja väited olid tõendamata, paljasõnalised, väärad ja kostjat

halvustavad.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Maakohus rahuldas 19.01.2022. a. otsusega hagi ning kohustas kostjat andma RPKS § 10

lg 2 kohase nõusoleku, et ta loobub laste I ja II kasvatamise eest RPKS § 10 lg 1 p-s 2 ette

nähtud soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamisest hageja kasuks. Maakohus

määras, et kohtuotsus asendab kostja tahteavaldust. Maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1). Maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (riigilõiv) 300 eurot ja viivise sellelt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (TsMS § 177 lg 4).

3.1. Õigus soodustingimustel vanaduspensionile on mh emal ja isal, kui neil on

vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž ja nad on kasvatanud vähemalt kaheksa

aastat nelja last kolm aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist (RPKS § 10 lg 1 p 2). Kui

samade laste suhtes on õigus taotleda soodustingimustel vanaduspensioni mitmel RPKS § 10

lg 1 p-des 1–3 nimetatud isikul, lepivad nad kokku, kes õigust soodustingimustel

vanaduspensionile kasutab. Kokkulepet väljendab kirjalik nõusolek soodustingimustel

vanaduspensioni õiguse kasutamisest loobumise kohta teise pensionitaotleja kasuks

(RPKS § 10 lg 2). Kui üks RPKS § 10 lg 1 p-des 1–3 nimetatud isikutest ei anna teisele isikule

soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamiseks kirjalikku nõusolekut ja mõlemal

isikul on õigus soodustingimustel vanaduspensionile, määratakse soodustingimustel

vanaduspension mõlemale, lähtudes iga isiku vanaduspensionieast. RPKS § 10 lg 1 p-des 1–3

sätestatud aastad, mille võrra on õigus enne vanaduspensioniikka jõudmist soodustingimustel

vanaduspensionile, jaotatakse võrdselt mõlema isiku vahel (RPKS § 10 lg 3).

3.2. RPKS § 10 lg 3 ja § 24 lg 8 alusel toimub kahe eraõigusliku isiku vahel sisuline vaidlus

selle üle, kumb vanematest saab sätetes nimetatud õigusi kasutada. Asi kuulub TsMS § 1 ja § 9

lg 1 järgi maakohtu kui tsiviilasju lahendava kohtu pädevusse (RKEKm 20.01.2014,

3- 3- 4- 2- 13, p 19).

3.3. Maakohus viitas Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt võib praeguse tahteavalduse

saamise nõude aluseks olla teoreetiliselt TsÜS § 68 lg 5. Selleks, et kohus saaks tahteavaldust

asendada, peaks isikul olema kohustus kindla sisuga tahteavaldus teha. Sellist kohustust

materiaalõigusest ei tulene. Võrdselt last kasvatanud isikute puhul poleks põhjendatud lugeda

ühe vanema keeldumist nõusoleku andmisest hea usu põhimõttega vastuolus olevaks

(TsÜS § 138) või õigusvastaselt kahju tekitamiseks VÕS § 1043 mõttes (RKEKm 20.01.2014,

3-3-4-2-13, p 21). Kostja keeldumine hagejale nõusoleku andmisest võib olla vastuolus hea usu

põhimõttega TsÜS § 138 järgi, kui hageja kasvatas üksi poolte ühiseid lapsi ning kostja ei

osalenud laste I ja II kasvatamises ja ülalpidamises või osales selles ebapiisavalt.

2-21-7034

3.4. Maakohus tuvastas, et hagejal on neli last: laps I (sündinud XX.XX.XXXX), laps II

(sündinud XX.XX.XXXX), laps III (sündinud XX.XX.XXXX) ja laps IV (sündinud

XX.XX.XXXX). Kostja on laste I ja II isa. Hageja ja kostja abielu lahutati 26.11.1985 ning

pooled ei vaidle, et nad läksid lahku 1982. a, mil laps I oli alla kolme aastane ja laps II alla kahe

aastane. Lapsed I ja II jäid elama hageja juurde, kes on neid kuni täisealiseks saamiseni

kasvatanud ja ülal pidanud.

3.5. Maakohtu hinnangul ei tõendanud kostja lastele I ja II ülalpidamise andmist.

3.5.1. Kostjalt mõisteti 13.02.1990. a kohtuotsusega hageja kasuks välja alimendid laste I ja II

ülalpidamiseks 2/8 töötasust kuni 21.02.1997 ja edasi 1/6 suuruses, kuid mitte vähem kui

20 rubla kuus iga lapse kohta. Kohus mõistis 13.02.1990. a kohtuotsusega kostjalt alimendid

välja ka X kasuks kostja ja X kahe ühise lapse ülalpidamiseks. Maakohus luges praeguses asjas

13.02.1990. a kohtuotsusega tõendatuks, et kostja ei tasunud laste I ja II ülalpidamiseks

vabatahtlikult alimente ning hageja pidi pöörduma nõudega kohtusse. Maakohus ei pidanud

põhjendatuks ja usutavaks kostja väiteid, et ta andis hagejale laste I ja II ülalpidamiseks igas

kuus sularaha ja võttis selle kohta allkirja ning hageja esitas kostja vastu nõude kohtusse, kuna

lootis rohkem raha saada. Kui kostja oleks sellisel viisil laste I ja II ülalpidamiseks raha tasunud,

oleks kostja saanud tsiviilasjas nr 2-52/1990 esitada kohtule vastavad tõendid ja hagile vastu

vaielda. Kostja võttis aga 13.02.1990. a kohtuotsuse kohaselt elatisenõude õigeks ja elatisenõue

oli 13.02.1990. a kohtuotsuse teinud kohtu hinnangul põhjendatud. Seega ei olnud kostjal

lastele I ja II elatise tasumise kohta tsiviilasjas nr 2-52/1990 kohtule tõendeid esitada. Kui kostja

oleks elatist vabatahtlikult tasunud, ei oleks hagejal olnud vaja elatisenõudega kohtusse

pöörduda, eriti olukorras, kus kostja väitel andis hageja allkirjad raha saamise kohta.

X märkis tunnistajana, et kui kostjal oli autoavarii, andis tema hagejale laste I ja II

ülalpidamiseks raha ja võttis selle kohta allkirja. X kinnitusel andis kostja mitu korda laste I ja

II ülalpidamiseks raha. Maakohus leidis, et isegi kui kostja mõnikord andis hagejale raha, oli

see laste I ja II ülalpidamiseks ebapiisav. Alaealised lapsed vajavad ülalpidamist iga päev.

3.5.2. Maakohus viitas praeguses asjas 06.09.2021 tehtud määruse p-s 2, et kostjal on võimalik

esitada maakohtule tõendid elatise tasumise kohta (dokumendid elatise kinnipidamise ja

ülekandmise kohta tööandjalt, kui töötasust elatis kinni peeti; kohtutäituri dokumendid, kui

13.02.1990. a kohtuotsus oli kohtutäituri juures täitmisel ja otsust täideti). Kostja ei tõendanud

aga elatise tasumist 13.02.1990. a kohtuotsuse järgi.

Maakohtu hinnangul olid X ütlused, mille kohaselt peeti rahad kostja töötasust kinni, X sai

13.02.1990. a kohtuotsuse järgi raha ja käis sellel postkontoris järel, vastuolus laste I ja II ning

Z tunnistajana antud ütlustega. Laste I ja II ning Z ütluste järgi ei andnud kostja laste I ja II

ülalpidamiseks raha. Maakohus tuvastas, et kostja töötas pärast 13.02.1990. a kohtuotsusega

elatise väljamõistmist ca 3,5 aastat. Tööraamatu kohaselt töötas kostja pärast teenistust

Nõukogude armees 03.11.1980–13.08.1986 Autotranspordibaasis, 18.08.1986– 13.01.1989

Mahtra sovhoosis, 23.01.1989–17.03.1990 Tallinna Linna Gaasimajanduse Trust Tallinn

Gaasis, 02.04.1990–30.04.1991 TK Autoteeninduses ning 01.05.1991–21.09.1993 TTK-s

Liikuv Pilt. Pärast 21.09.1993 töötamise kohta ei esitanud kostja maakohtule ühtegi tõendit.

Kostja ei tõendanud usaldusväärselt, et pidas lapsi I ja II vähemalt kaheksa aastat ülal.

3.6. Maakohus kuulas tunnistajatena ära lapsed I ja II, Z ja X ning leidis, et kostja ei osalenud

laste I ja II kasvatamises vähemalt kaheksa aastat ega samaväärselt hagejaga.

3.6.1. Laps I selgitas tunnistajana mh järgmist. Kostja ei osalenud lapse I ülalpidamises (ei

andnud raha ega ostnud asju) ning laps I ei saanud kostjalt majanduslikku toetust. Nad elasid

väga kitsastes tingimustes, raha ei olnud ning hagejal oli lapsi I ja II raske üksinda ülal pidada.

Laps I jättis gümnaasiumi pooleli ja läks tööle, sest tal ei olnud midagi jalga ega selga panna.

2-21-7034

Kostja ei käinud ametlikult tööl ja oli uhke, et ei pea lastele I ja II ülalpidamist maksma. Kostja

eesmärk oli hagejat karistada. Kostja näitas 90-ndate alguses lapsele I, et tal on raha, kuid

lapsele I raha ei andnud. Kostja alustas sel ajal Saksamaalt autode toomist. Lapse I ütluste

kohaselt ei elanud ega viibinud ta kostja juures ning lapsepõlvest tal kostjaga kontakti ei olnud.

Kui laps I elas Valgus, ei olnud tal kostjaga kontakti. Laps I mäletas, et käis nõukogude ajal

kostjaga kaks korda suvel Hiiumaal kostja ema juures. Laps I kolis seitsmendas klassis Raplasse

hageja vanemate juurde, et saaks koolis käia, sest perel oli raha vähe. Sel perioodil kohtus laps

I vahel kostjaga tänaval, sest viimane sõitis taksot. Laps I käis Alus kostjal ühe korra külas,

kuid ei ööbinud seal. Laps I ei mäletanud, et käis X vanematel külas. Kostja emaga kohtus laps

I hageja vanemate juures. Lapse I hinnangul kostja ei tunnistanud lapsi I ja II – neid ei nimetatud

kostja ema järelhüüdes.

Lapse II ütluste kohaselt on kostja tema jaoks võõras isik, keda laps II on näinud kaks korda.

Kui laps II oli nelja-aastane, tõi kostja talle mänguauto. Kostja ei kasvatanud last II ega toetanud

teda rahaliselt (mh ei andnud taskuraha ega pidanud sünnipäevadel meeles). Laps II peab isaks

Z, kes kasvatas last II ja andis talle taskuraha.

Z ütluste kohaselt ei aidanud kostja hagejal lapsi I ja II kasvatada ega andnud selleks raha. Lapsi

I ja II kasvatasid ning selleks rahad tulid hagejalt ja Z-lt. Kostja käis lapsi I ja II ca viis korda

vaatamas. Lapsed I ja II ei käinud Z teada lapsepõlves kostja juures ega suhelnud kostjaga.

X märkis tunnistajana mh, et elas kostjaga aastatel 1982–1997 ning kohtus ka lastega I ja II. X

nimetas korrad, mil kostja lastega I ja II kohtus. Lapsed I ja II tulid kostjale ja X-le külla 1982. a,

kui toimus Autobaasi jõulupidu. Kostja ja X käisid lapsi I ja II mitu korda öörühmas vaatamas.

Kostja ja X käisid lastega I ja II üks kord kostja vanemate juures Hiiumaal, üks kord Pärnu

rannas ja üks kord Tootsis X vanemate juures. Kostja ja X käisid last II Orissaare koolis kaks

korda vaatamas. X ütluste kohaselt käisid lapsed I ja II kostjal ja X-l külas, kuid ta ei osanud

öelda, kui tihti. X väitel suhtles kostja lapsega I rohkem ja laps I käis neil külas, kui ta elas

Raplas.

3.6.2. Maakohus selgitas, et kostja poolt maakohtule esitatud kaks fotot tõendavad, et laps I

viibis kostja kodus vähemalt üks kord. Nimetatud fotod ei olnud vastuolus lapse I ütlustega, et

ta käis Raplas elades isal ühe korra külas. Maakohus märkis lapse II 28.04.1995 kostjale

saadetud kirja ja 21.06.1998 kostja emale saadetud kirja kohta, et laps II ei nimetanud

tunnistajana, et kirjutas kostjale või kostja emale. Samas ei tõendanud kostja ema poolt lapsele

II pakkide või raha saatmine, et kostja osales lapse II kasvatamises (v.a ühe paki saatmisel).

3.6.3. Maakohus luges tunnistajate ütlustega tõendatuks, et kostja kohtus lastega I ja II pärast

hagejast 1982. a lahkuminekut harva ning kohtumised lapsega II olid peaaegu olematud.

Seetõttu on kostja lapse II hinnangul talle võõras isik ning laps II peab isaks Z, kes teda

kasvatas. X ütlused kohtumiste osas olid osaliselt vastuolus laste I ja II ning Z ütlustega. Samas

ei nimetanud X kostja ning laste I ja II kohtumiste ja suhtlemise sagedust. Maakohtu hinnangul

ei olnud kohtumised ilmselt regulaarsed, vaid pigem harvad.

3.7. Maakohus luges laste I ja II ning Z ütlustega tõendatuks, et kostja ei osalenud laste I ja II

ülalpidamises ega kasvatamises või kui osales, siis väga vähe. Maakohus arvestas kõikide

tunnistajate ütlusi kogumis ja kohtule esitatud kirjalikke tõendeid ning leidis, et kostja kohtus

ja suhtes lastega I ja II, kui nad olid alaealised. Seda ei saanud aga lugeda laste I ja II

kasvatamiseks kaheksa aastat järjest RPKS § 10 lg 1 p 2 mõttes. Kostja kohtus ja suhtles lapsega

II äärmiselt vähe. Kostja ei tõendanud, et osales laste I ja II ülalpidamises ja kasvatamises

vähemalt kaheksa aastat. Kostja keeldumine hagejale nõusoleku andmisest soodustingimustel

vanaduspensioni õiguse saamiseks RPKS § 10 lg 2 mõttes on vastuolus hea usu põhimõttega.

2-21-7034

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1. Maakohus rikkus TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtet ning tuvastas

vääralt asjaolud. Hageja tunnistajate ütlused olid ebausaldusväärsed ning oleks tulnud jätta

tähelepanuta. TsMS § 238 lg 5 teise lause kohaselt võib tõendi selle hindamise järel jätta

arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Hagejale soodsate ütluste andmises

kokkuleppimine tunnistaja(te)ga ei olnud kooskõlas TsMS §-s 2 sätestatud asja õigesti

lahendamise põhimõttega. Maakohtu põhjendused ei ühti maakohtule esitatud tõenditega (sh

tunnistajate ütlustega) ning maakohus jõudis valede järeldusteni.

4.1.1. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata, et lapsed I ja II andsid valeütlusi.

Lapsed I ja II väitsid kohtuistungil, et neil puudub kostjaga kokkupuude, nad ei ole kostja juures

viibinud ning neist ei ole ühiseid fotosid. Maakohtu poolt kohtuistungil vastu võetud kostja

tõenditest (kirjad; fotod) nähtub, et lastel I ja II olid kostjaga kokkupuuted, kirjavahetus ja

suhtlus. Seega andsid lapsed I ja II kohtuistungil valeütlusi. Eelnevast tulenevalt on laste I ja II

ütlused ebausaldusväärsed ning suure tõenäosusega kallutatud hageja kasuks. Laste I ja II

ütluste ebausaldusväärsust näitab see, et nad ei mäletanud kostjaga kokkupuuteid ega ühiseid

pilte, kuid teadsid täpselt, et kostja ei tasunud neile elatist. Lisaks väitis laps II, et kostja on talle

võõras, kuid lapse II kostjale saadetud kirjast nähtuvalt ei olnud see adresseeritud võõrale

inimesele. Eelnevast nähtuvalt leppisid tunnistajad ja hageja (apellatsioonkaebuses ekslikult

märgitud kostja) kokku ühesuguste ütluste andmises ja maakohtule valetamises. Olukorras, kus

üks tunnistajatest väitis, et ei ole kostja juures viibinud, ja teine ütles, et käis ainult kostja kodu

uksel ja edasi ei läinud, ei olnud jälgitav maakohtu järelduskäik, et hageja tunnistajate ütlused

ei ole vastuolus tõenditega.

4.1.2. Ebausaldusväärsed olid ka Z ütlused. Z teatas, ilma et seda oleks küsitud, et ta ei

keelanud kostjal lastega I ja II suhelda (kohtuistungi salvestis). Z viidatud ütlustest nähtub, et

ta leppis hagejaga eelnevalt kokku, et eitab kostja ning laste I ja II suhtlemise takistamist.

4.2. Hageja poolt valede väidete esitamine nähtus hagiavaldusest, mille kohaselt hageja ei

pöördunud elatisenõudega kohtusse. Hageja pöördus 13.02.1990. a kohtuotsuse kohaselt

elatisenõudega kohtusse ning hageja kasuks tehti elatise väljamõistmise kohta lahend.

Maakohus oleks pidanud suhtuma hageja väidetesse kriitiliselt, sest ta ei mäletanud laste I ja II

ülalpidamise asjaolusid (mh seda, et kostja andis laste I ja II ülalpidamiseks igas kuus hagejale

sularaha).

4.3. Maakohus jättis arvestamata, et lapsed I ja II elasid kostjaga kuni 1982. a jaanuarini, mil

hageja lahkus lastega I ja II kostja juurest. Seega kasvatas ja pidas kostja lapsi I ja II vähemalt

kuni 1982. a jaanuarini (k.a) vahetult ülal. Laps I oli sel ajal kaks aastat ja 11 kuud ning laps II

üks aasta ja viis kuud vana.

4.4. Kostja seletustest ja X ütlustest koostoimes 13.02.1990. a kohtuotsusega nähtus, et kostja

andis hagejale laste I ja II ülalpidamiseks raha. Seega leidis maakohus vääralt, et kostja ei

osalenud laste I ja II ülalpidamises RPKS § 10 lg 1 p 2 mõttes. Laps I sai täisealiseks 21.02.1997

ja laps II 17.09.1998. Kui kostjal oleks olnud laste I ja II elatise tasumata jätmise tõttu võlg

hageja ees, oleks hageja pöördunud kostja vastu nõudega täitevosakonna poole

(täitevosakonnad tegutsesid kohtute juures kuni 2001. a, mil täitevosakonna ülesandeid

hakkasid täitma kohtutäiturid). Hageja ei teinud seda, kuigi väidetavalt oli tema majanduslik

2-21-7034

olukord halb. Hageja menetluses esitatud väited olid väärad. Maakohus tegi ekslikult väära

lahendi.

4.5. Praeguses asjas puuduvad tõsikindlad tõendid, mis kinnitaksid hagiavalduse väiteid ning

seda, et kostja ei täitnud laste I ja II kasvatamise ja ülalpidamise kohustust. Seega leidis

maakohus vääralt, et kostja kasvatas ja pidas lapsi I ja II ülal ebapiisavalt ning tal puudub õigus

saada RPKS § 10 lg 3 kohaselt osaliselt soodustingimustel vanaduspensioni.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu

otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuse vastuse kohaselt esitas kostja mh apellatsioonkaebuse

pärast edasikaebamise tähtaja möödumist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata

ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse

põhjendusi.

7. Kolleegium märgib esmalt, et ei nõustu apellatsioonkaebuse vastuses esitatud väitega, et

kostja esitas apellatsioonkaebuse hilinenult.

TsMS § 632 lg 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest. TsMS § 62 lg 1 ja TsÜS § 135 lg 1 järgi algab tähtaja

kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati

kindlaks tähtaja saabumise algus. TsMS § 62 lg 2 esimese lause kohaselt võib

menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, teha tähtaja viimasel päeval kuni

kella 24.00-ni. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kostja lepingulisele esindajale toimetati

vaidlustatud maakohtu otsus kätte 26.01.2022. Asja materjalidest ei tulene ning hageja ei ole

ka esitanud asjaolusid, millest järelduks, et kostja lepinguline esindaja sai maakohtu otsuse kätte

varem (TsMS § 307 lg 3; RKTKm 01.03.2017, 3-2-1-171-16, p 20.2).

Seega hakkas praegu apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema 27.01.2022 ning

apellatsioonkaebus

tuli

esitada

hiljemalt

25.02.2022

kell

24.00.

Kostja

esitas

apellatsioonkaebuse 25.02.2022 TsMS § 632 lg- s 1 sätestatud apellatsioonitähtaja jooksul ehk

tähtaegselt.

8. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praeguses asjas

vaidlustab kostja maakohtu otsust tervikuna ning seega saab ringkonnakohus maakohtu otsust

tervikuna kontrollida.

9. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et praeguse asja lahendamisel tuleb

mh kohaldada RPKS § 10 lg-t 3. Kolleegium muudab nimetatud osas maakohtu põhjendusi,

jätab maakohtu põhjendustest välja RPKS § 10 lg-ga 3 seonduva ning selgitab alljärgnevalt

praeguses asjas kohaldatavat õigust.

9.1. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

TsMS § 438 lg 1 sätestab, et otsust tehes otsustab kohus mh, millist õigusakti tuleb asjas

kohaldada. Seega kohaldab kohus seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad

asjaolud. See nõue kehtib ka ringkonnakohtu kohta, kes TsMS § 652 lg 8 järgi ei ole seotud

apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega (RKTKo 21.09.2016, 3-2-1-59-16, p 13).

2-21-7034

Õigusliku hinnangu andmisel on ringkonnakohus TsMS § 652 lg 8 alusel pooltest sõltumatu

(RKTKo 10.07.2023, 2-20-11960, p 10.1). Seega tuleb ringkonnakohtul praeguse asja

lahendamisel kontrollida, kas maakohus kohaldas materiaalõigust õigesti ning õigeid sätteid

kohaldada, kuigi kostja apellatsioonkaebuses maakohtu poolt valede õigusnormide

kohaldamisele ei tugine (vt ka RKTKo 10.04.2013, 3-2-1-21-13, p 16).

9.2. Maakohus kohaldas praeguse asja lahendamisel õigesti RPKS-i redaktsiooni, mis kehtis

2021. aastal. Kuna praeguseks on RPKS § 10 lg-te 2 ja 3 sõnastust 2021. aastaga võrreldes

muudetud, kasutab kolleegium praeguses asjas kohalduvale seaduse redaktsioonile viitamiseks

alljärgnevalt lühendina „RPKS (2021)“.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et hetkel kehtivas RPKS-i redaktsioonis on § 10 lg-d 2 ja 3

RPKS (2021) § 10 lg-tega 2 ja 3 sisult samad, muudeti üksnes sätete sõnastust. Riikliku

pensionikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse 475 SE seletuskirja kohaselt

oli eesmärgiks parandada RPKS § 10 lg 2 sõnastust, tuues selgemalt välja, et õigus

soodustingimustel vanaduspensionile võib lisaks vanematele olla ka teistel sooduspensionidele

õigust omavatel isikutel, nt vanema abikaasal. Eelnõu seletuskirja kohaselt täpsustati

RPKS § 10 lg-t 3, kasutades kahe vanema asemel sätte sõnastuses viidet kõigile õigustatud

isikutele.

9.3. Hageja

soovib

minna

pensionile

enne

vanaduspensioniiga

ning

taotleda

Sotsiaalkindlustusametilt soodustingimustel vanaduspensioni. Pooled ei vaidle, et hageja puhul

on täidetud soodustingimustel vanaduspensioni õiguse taotlemise RPKS (2021) § 10 lg 1 p-s 2

sätestatud eeldused – hagejal on nõutav pensionistaaž, ta on kasvatanud nelja last vähemalt

kaheksa aastat, hagejal on vanaduspensioniikka jõudmiseni praeguseks (ja oli ka hagi esitamise

ajal) vähem kui kolm aastat. Lisaks tuli hagejal soodustingimustel vanaduspensioni õiguse

taotlemiseks esitada Sotsiaalkindlustusametile kostja (ja ka Z) RPKS (2021) § 10 lg 2 kohane

nõusolek. Kuna kostja keeldus viidatud nõusoleku andmisest, esitas hageja kostja vastu nõude.

Hageja nõudeks praeguses asjas on kohustada kostjat andma RPKS (2021) § 10 lg 2 kohaselt

nõusolek, et kostja loobub laste I ja II kasvatamise eest RPKS (2021) § 10 lg 1 p-s 2 sätestatud

soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamisest hageja kasuks. Lisaks palus hageja

asendada kostja vastava tahteavalduse jõustunud kohtuotsusega.

9.3.1. Maakohus viitas kohalduvate õigusnormidena asjakohaselt RPKS (2021) § 10 lg 1

p- le 2 ja lg-le 2. RPKS (2021) § 10 lg 1 p 2 kohaselt on õigus soodustingimustel

vanaduspensionile (kolm aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist) mh emal või isal, kes on

kasvatanud vähemalt kaheksa aastat nelja last, kui neil on olemas vanaduspensioni

määramiseks nõutav pensionistaaž. RPKS (2021) § 10 lg 2 järgi, kui samade laste suhtes on

õigus taotleda soodustingimustel vanaduspensioni mitmel RPKS (2021) § 10 lg 1 p-des 1–3

nimetatud isikul, lepivad need isikud kokku, kes õigust soodustingimustel vanaduspensionile

kasutab. Kokkulepet väljendab kirjalik nõusolek soodustingimustel vanaduspensioni õiguse

kasutamisest loobumise kohta teise pensionitaotleja kasuks. Sätted kehtisid viidatud sõnastuses

alates 01.06.2002.

9.3.2. Maakohus viitas aga kohalduva õigusnormina vääralt RPKS (2021) § 10 lg-le 3, mille

kohaselt, kui üks RPKS (2021) § 10 lg 1 p-des 1–3 nimetatud isikutest ei anna teisele isikule

soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamiseks kirjalikku nõusolekut ja mõlemal

isikul on õigus soodustingimustel vanaduspensionile, määratakse soodustingimustel

vanaduspension mõlemale, lähtudes iga isiku enda vanaduspensionieast. RPKS (2021) § 10 lg 1

p-des 1–3 sätestatud aastad, mille võrra on õigus enne vanaduspensioniikka jõudmist

soodustingimustel vanaduspensionile, jaotatakse võrdselt mõlema isiku vahel.

2-21-7034

RPKS (2021) § 10 lg 3 jõustus viidatud sõnastuses 13.01.2019. Enne seda sätestas RPKS § 10

lg 3, et kui üks RPKS § 10 lg 1 p-des 1–3 nimetatud isikutest ei anna teisele isikule

soodustingimustel vanaduspensioni taotlemiseks kirjalikku nõusolekut, on pensioni taotlejal

õigus vaidluse lahendamiseks pöörduda kohtu poole. Riikliku pensionikindlustuse seaduse

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse 613 SE seletuskirja kohaselt

riivas enne 13.01.2019 kehtinud RPKS §-s 10 käsitletud soodustingimustel vanaduspensioni

kasutamise õigus võrdsuspõhiõigust – sarnases olukorras isikuid peab kohtlema võrdselt.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusega (RKPJVKo 08.11.2017,

5- 17- 9) tunnistati tol hetkel kehtinud RPKS § 24 lg-d 7 ja 8 ning § 28 lg 2 p 12

põhiseadusvastaseks

ja

kehtetuks

osas,

milles

need

ei

võimaldanud

täiendavat

pensioniõiguslikku staaži jagada RPKS § 28 lg 2 p-s 12 nimetatud isikute vahel olukorras, kus

mõlemad isikud vastasid sättes esitatud täiendava pensioniõigusliku staaži saamise eeldustele,

kuid nad ei jõudnud selle omavahelises jagamises kokkuleppele. Tuginedes viidatud Riigikohtu

lahendile, oli eelnõu seletuskirja kohaselt põhjendatud ka soodustingimustel vanaduspensioni

saamise õiguse jagamine isikute vahel, kellel on õigus sellele pensionile, kuid ei jõua selle

omavahelises jagamises kokkuleppele. Seetõttu muudeti RPKS §10 lg-t 3 ja sätestati võimalus

pensioniaastate jagamiseks.

Kolleegium selgitab, et nii eelnõu seletuskirjast kui ka viidatud Riigikohtu lahendist nähtub, et

RPKS (2021) § 10 lg 3 reguleerib olukorda, kus mõlemad isikud tahavad kasutada

soodustingimustel vanaduspensioni, kummalgi on sellele pensionile õigus ning isikud ei jõua

soodustuse kasutamises omavahel kokkuleppele, st kumbki isikutest ei ole nõus teise kasuks

soodustuse kasutamisest loobuma ning isikud soovivad soodustust omavahel jagada. Eespool

viidatud eelduste täidetuse korral määratakse soodustingimustel vanaduspension mõlemale

isikule ning RPKS (2021) §-s 10 sätestatud aastad, kui palju on õigus enne vanaduspensioniikka

jõudmist soodustingimustel vanaduspensionile, jaotatakse võrdselt mõlema vanema vahel,

lähtudes mõlema isiku vanaduspensionieast. Seega ei kohaldu RPKS (2021) § 10 lg 3 olukorras,

kus pooled vaidlevad selle üle, kas mõlemal on soodustingimustel vanaduspensionile õigus.

Riigikohus selgitas viidatud asjas (küll teiste RPKS-i sätete kontekstis), et vaidlused, kus

vanemad leiavad, et üks vanematest ei ole lapse kasvatuskohustust täitnud, lahendatakse

kohtumenetluses (RKPJVKo 08.11.2017, 5-17-9, p 39). Praegu vaidlevad pooled selle üle, kas

kostja on laste I ja II kasvatuskohustust täitnud. Seega leidis maakohus praeguse asja

lahendamisel vääralt, et kohaldada tuleb ka RPKS (2021) § 10 lg- t 3.

9.4. Kuigi maakohus viitas ekslikult mh RPKS (2021) § 10 lg-le 3, lahendas maakohus

praeguses asjas esitatud nõude siiski õigete nõudenormide alusel, kontrollides nende eelduste

täidetust.

9.4.1. Pooled vaidlevad praeguses asjas selle üle, kas kostjal on kohustus anda

RPKS (2021) § 10 lg 2 alusel tahteavaldus, et kostja loobub laste I ja II kasvatamise eest

RPKS (2021) § 10 lg 1 p-s 2 sätestatud soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamisest

hageja kasuks. Maakohus viitas Riigikohtu praktikale tuginedes asjakohaselt (mh 06.09.2021. a

korraldavas määruses (I kd, tl 42)), et RPKS (2021) § 10 lg 2 tahteavalduse saamise nõude

aluseks on TsÜS § 68 lg 5 ja § 138 lg 1 (RKEKm 20.01.2014, 3-3-4-2-13, p 21). Kui isik on

kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab TsÜS § 68 lg 5 kohaselt tahteavaldust

jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist

tahteavaldust andma. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel

toimida heas usus.

9.4.2. Maakohus leidis eespool viidatud nõude aluseks olevaid õigusnorme õigesti kohaldades

ning tõlgendades (mh 06.09.2021. a korraldavas määruses), et kostjat saab kohustada andma

hagejale RPKS (2021) § 10 lg-s 2 sätestatud nõusoleku, kui kostja ei ole laste I ja II

2-21-7034

kasvatamisel hagejaga võrdselt osalenud (RKEKm 20.01.2014, 3- 3- 4- 2- 13, p 21). Juhul, kui

kostja ei ole laste I ja II kasvatamisel hagejaga võrdselt osalenud ning lapsi I ja II vähemalt

kaheksa aastat kasvatanud, on kostja keeldumine nõuoleku andmisest vastuolus hea usu

põhimõttega.

9.5. Eelnevast tulenevalt kohaldas maakohus hageja nõuet lahendades õigeid nõudenorme ning

kontrollis nende eeldusi. Maakohtu põhjendustest tuleb üksnes välja jätta RPKS (2021) § 10

lg- ga 3 seonduv, kuna viidatud norm ei reguleeri eespool viidatud põhjendustel praegust

olukorda.

10. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatud apellatsioonkaebuse väited hageja

tunnistajate ütluste ebausaldusvääruse kohta.

10.1. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise

esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades mh poolte kokkuleppeid tõendamise kohta.

TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

TsMS § 238 lg 5 teise lause kohaselt võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis,

kui see on ilmselt ebausaldusväärne. TsMS-is sätestatud tõendite hindamise reeglite kohaselt

annab aluse pidada tunnistaja ütlusi kallutatuks ütluste vastuolulisus või ebausaldusväärsus

(vt ka RKTKo 20.06.2018, 2-16-5282/51, p 10). Kohus saab hinnata tunnistajate ütlusi

ebausaldusväärseteks,

kui

need

on

vastuolus

asjas

esitatud

muude

tõenditega

(RKTKo 22.11.2010, 3-2-1-99-10, p 14). Tõendi usaldusväärsuse hindamisel tuleb arvestada

kõiki tõendi ja selle esitamisega seotud asjaolusid (RKTKo 25.02.2009, 3-2-1-122-08, p 19).

Õiguskirjanduses on rõhutatud, et tõendi ebausaldusväärsust ei saa tuvastada tõendit hindamata

ja tõendi sisusse tungimata (TsMS I komm (2017), § 238, p 3.4.2).

Eelnevast tulenevalt hindab ringkonnakohus selleks, et tuvastada, kas laste I ja II ning Z

tunnistajana antud ütlused on ebausaldusväärsed, kõiki tõenditega seotud asjaolusid ning mh

kas hageja tunnistajate ütlused on vastuolus muude asjas esitatud tõenditega.

10.2. Kostja hinnangul olid laste I ja II tunnistajatena antud ütlused ebausaldusväärsed, kuna

kostja tõendina esitatud fotod ja kirjad lükkasid ümber laste I ja II ütlused, et neil puudus

kostjaga kokkupuude, nad ei ole kostja juures viibinud ning neist ei ole ühiseid fotosid.

10.2.1. Kuigi kohtuistungi protokolli kohaselt märkis laps I, et tal puudus kostjaga kokkupuude

ja lapsepõlves kontakt, nähtub lapse I muudest ütlustest (I kd, tl-d 97–99) lapse I kinnitus, et ta

kohtus kostjaga nii enne kui ka pärast Raplasse hageja vanemate juurde kolimist. Laps I selgitas,

et käis ühe korra kostjal Alus külas ning kostjaga üks või kaks korda Hiiumaal kostja emal

külas. Lisaks märkis laps I, et kohtus kostja ja X-ga Raplas (mh käis nende kodus üle ukse).

Lapse I ütlustest tervikuna järeldub, et laps I ei eitanud, et kohtus kostjaga aeg-ajalt, kuid tema

väitel ei elanud ta kostjaga (st tal ei olnud vahelduvat elukohta mõlema vanema juures).

Lapse I ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks see, et ta ei mäletanud lapsepõlves tehtud fotot

(I kd, tl 82), millel kostja oli lastega I ja II pärast hagejast lahku kolimist (I kd, tl 103). Lapsed I

ja II olid sel ajal väga väiksed ega pruugi igat detaili lapsepõlvest mäletada. Samuti ei muuda

lapse I ütlusi ebausaldusväärseks see, et ta ei mäletanud fotosid endast koos X ning kostja ja X

lastega (I kd, tl 81). Maakohus viitas asjakohaselt, et nimetatud fotod tõendavad, et laps I on

viibinud Raplas kostja kodus. Laps I märkis tunnistajana antud ütlustes samuti, et on käinud

kostja Rapla kodus üle ukse.

Ebausaldusväärsuse puudumisele lapse I ütluste puhul viitab ka see, et need on kooskõlas

tunnistaja X ütlustega kostja ja lapse I kohtumiste sageduse osas. Laps I ei mäletanud küll kõiki

X väidetud kohtumisi kostjaga, kuid ka X ei väitnud, et lapsed I ja II oleksid püsivalt elanud

kostjaga või et kohtumised oleksid olnud sagedased ja regulaarsed. Lapse I ja X ütlustes

2-21-7034

puuduvad vastuolud mh osas, et kostja suhtles lapsega I rohkem ja laps I käis neil külas, kui ta

elas Raplas. Nimetatut kinnitavad ka Raplas kostja kodus tehtud fotod.

Kostja poolt tõendina esitatud kirjad kirjutas laps II. Seega ei ole viidatud kirjavahetus lapse I

tunnistajana antud ütluste usaldusväärsuse hindamisel asjakohane.

10.2.2. Lapse II ütluste usaldusväärsust ei saa hinnata kostja poolt tõendina esitatud fotode

alusel. Pooled ei vaidle, et last II Raplas tehtud fotodel (I kd, tl 81) ei ole. Seega ei kinnita need

fotod lapse II kokkupuuteid ja suhtlust kostjaga. Nagu eespool märgitud, olid lapsed I ja II

lapsepõlves kostjaga tehtud fotol (I kd, tl 82) väga noored ning lapse II ütlusi ei muuda

ebausaldusväärseks see, et ta nimetatud foto tegemist ei mäletanud.

Laps II märkis oma ütlustes (I kd tl-d 99–100), et kostja on tema jaoks tundmatu isik, keda ta

on paar korda näinud (mh tõi kostja lapsele II mänguauto, kui laps II oli nelja-aastane). Lisaks

viitas laps II, et kostja ei helistanud ega kirjutanud talle, kui viimane oli alaealine. Kostja

esitatud kirjad (I kd, tl 83–84 pöördel) ei tõenda lapse II ütluste ebausaldusväärsust. Nimetatud

tõenditest ei nähtu, et kostja oleks lapsele II vastanud ega ka seda, et laps II ja kostja oleksid

regulaarselt suhelnud. Pigem nähtub viidatud tõenditest vastupidine – laps II kirjutas, et tahab

kostjat väga näha, kui kostja ei ole teda veel ära unustanud.

Ebausaldusvääruse puudumisele lapse II ütlustes viitab mh see, et lapse II ütlused on kostja ja

lapse II kohtumiste ja suhtlemise sageduse osas kooskõlas X ütlustega. X selgitas, et laps II oli

kostja ja X-ga koos, kui ta oli ca seitsme-kaheksa-aastane. Lisaks nähtub ka X ütlustest, et

kostja suhtles tihedamalt lapsega I. Samuti ei muutunud lapse II ütlusi kostjaga seotud asjaolude

osas ebausaldusväärseks see, et laps II kostja emaga seotud asjaolusid ei mäletanud ning väitis,

et ei ole kostja emaga suhelnud.

10.3. Z tunnistajana antud ütlusi ei muutnud ebausaldusväärseks see, et ta märkis, et ei

keelanud kostjal lastega I ja II suhelda, ilma et selle kohta oleks küsimust esitatud. Kohtuistungi

protokollist nähtub, et Z märkis nimetatut pärast seda, kui oli öelnud, et kostja käis lapsi I ja II

vaatamas.

10.4. Eelnevast tulenevalt ei olnud hageja tunnistajate ütlused ebausaldusväärsed ning

maakohus on neid menetlusõiguse norme järgides asja lahendamisel arvestanud.

11. Kostja vaidlustab maakohtu lahendit ka tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise

kontekstis. Kostja hinnangul puudusid tõsikindlad tõendid, et kostja ei täitnud laste I ja II

kasvatamise ja ülalpidamise kohustust. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tõendas kostja

(tunnistaja S ütlustega ja 13.02.1990. a kohtuotsusega), et tasus laste I ja II ülalpidamiseks raha.

12. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust

(RKTKo 21.10.2020, 2-17-18305/45, p 14). TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 järgi on pooltel võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt on poolel kohustus tõendada neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

13. Nagu eespool märgitud on hageja nõude rahuldamise eelduseks see, et kostja ei ole laste I

ja II kasvatamisel hagejaga võrdselt osalenud. Sellises olukorras on kostja keeldumine hagejale

RPKS (2021) § 10 lg-s 2 sätestatud nõusoleku andmisest vastuolus hea usu põhimõttega.

13.1. Kuigi hageja peaks praeguse nõude puhul üldisest tõendamiskoormuse jaotusest

lähtudes tõendama, et kostja keeldumine hagejale RPKS (2021) § 10 lg-s 2 sätestatud nõusoleku

andmisest on vastuolus hea usu põhimõttega, saab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi panna

hagejale tõendamiskoormise üksnes osaliselt. Negatiivse asjaolu (kostja ei ole laste I ja II

2-21-7034

kasvatamisel hagejaga võrdselt osalenud) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab

hageja tõendamiskoormise täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks TsMS § 235 mõttes), et

kostja ei ole laste I ja II kasvatamisel hagejaga võrdselt osalenud. Seejärel on kostjal kohustus

tõendada, et ta on laste I ja II kasvatamisel hagejaga võrdselt osalenud. Kui kostja ei suuda

tõendamiskoormist täita, tuleb hagi rahuldada (vt ka RKTKo 21.06.2023, 2- 20- 9760/94, p 26;

RKTKo 29.05.2012, 3- 2- 1- 64- 12, p 16 ).

13.2. Maakohus selgitas pooltele nende tõendamiskoormist 06.09.2021. a korraldavas

määruses (I kd, tl 42). Maakohus ei selgitanud küll 06.09.2021. a korraldavas määruses, et

hagejal on negatiivse asjaolu puhul üksnes põhistamise kohustus, kuid see ei väära asjaolu, et

maakohus täitis kostja puhul menetlusõiguse normidega kooskõlas tõendamiskoormise osas

selgitamiskohustuse (TsMS § 392 lg 1 p-d 3 ja 4). Maakohus viitas hageja esitatud nõude

eelduste kontekstis asjakohaselt, et kostjal on võimalik esitada maakohtule tõendid, et ta osales

laste I ja II kasvatamises ja ülalpidamises. Seejuures oli kostjal maakohtu 06.09.2021. a

määruse kohaselt võimalik esile tuua asjaolud, millisel perioodil ta lapsi I ja II vahetult kasvatas

ning kuidas ta osales laste I ja II kasvatamises, kui ta neist lahus elas (mh kui tihti olid lapsed I

ja II kostja juures).

Kuigi TsMS § 5 lg 2 teise lause kohaselt on poole kohustus tagada, et ta esitab oma vastuväidete

tõendamiseks piisavad tõendid, võib kohus vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse

täitmiseks teha poolele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause;

RKTKo 01.02.2019, 2-15-13216, p 14.4). Seega rõhutas maakohus selgitamiskohustuse

täitmiseks asjakohaselt, et üksnes elatise väljamõistmise kohtuotsus ei tõenda elatise kohustuse

reaalset täitmist. Elatise tasumise tõendamiseks on võimalik esitada kohtule dokumendid elatise

kinnipidamise ja ülekandmise kohta hagejale (sh tööandja dokumendid, kui elatis peeti kinni

töötasust; kohtutäituri dokumendid, kui elatise väljamõistmise kohtuotsus oli täitmisel

kohtutäituri juures; ülekannete dokumendid).

Eelnevast tulenevalt selgitas maakohus kostjale menetlusõiguse normidega kooskõlas tema

tõendamiskoormist.

14. Kolleegiumi hinnangul on põhjendamatud apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt

rikkus maakohus tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme.

14.1. Selle, et kostja ei ole laste I ja II kasvatamisel hagejaga võrdselt osalenud (mh lastele I

ja II ülalpidamist andnud), saab lugeda põhistatuks (st on usutavaks tehtud) 13.02.1990. a

kohtuotsusega. Nagu eespool märgitud, tuli kostjal tõendada, et ta on lapsi I ja II pärast 1982. a

jaanuari hagejaga võrdselt kasvatanud.

14.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt kostja kohtus

lastega I ja II, kui nad olid alaealised, kuid seda ei saanud lugeda laste I ja II kasvatamiseks

kaheksa aasta vältel RPKS (2021) § 10 lg 2 mõttes (TsMS § 654 lg 6). Maakohus tuvastas (ja

pooled ka ei vaidle), et 1982. a jaanuaris, mil kostja ja hageja lahku läksid, oli laps I alla kolme

aastane ja laps II alla kahe aastane. Maakohus ei jätnud arvestamata, et lapsed I ja II elasid

kostjaga kuni 1982. a jaanuarini. Maakohtu hinnangul ei olnud tõendatud, et kostja kasvatas

lapsi I ja II vähemalt kaheksa aastat. Nimetatud maakohtu järeldust ei väära see, kas kostja last I

alla kolme aasta ja last II alla kahe aasta kasvatas.

14.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka osas, milles maakohus leidis, et

tunnistajate ütlusi ning kirjalikke tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates ei

olnud tõendatud, et kostja osales laste I ja II kasvatamises ülalpidamise andmise kaudu

vähemalt kaheksa aastat (TsMS § 654 lg 6).

14.3.1. Maakohus leidis kooskõlas menetlusõiguse normidega, et 13.02.1990. a kohtuotsusega

(I kd, tl 30) on tõendatud, et kostja ei tasunud alates 1982. a jaanuarist lastele I ja II

2-21-7034

vabatahtlikult regulaarselt elatist. See, et hageja ei mäletanud kohe, et pöördus elatisenõudega

kohtusse, ei tähenda, et 13.02.1990. a kohtulahendiga tõendatud asjaolud oleksid ümber

lükatud. Kostja ei vaielnud 13.02.1990. a kohtuotsuse kohaselt hageja esitatud elatisenõudele

vastu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kui kostja oleks enne 13.02.1990. a

kohtuotsuse tegemist hagejale laste I ja II ülalpidamiseks allkirja vastu sularaha andnud, siis

oleks kostja seda kohtule ka maininud. Lisaks ei nähtu ka X ütlustest, et kostja oleks lastele I ja

II sularahas elatist tasunud regulaarselt igas kuus. X selgitas, et kostja andis korduvalt (rohkem

kui üks kord) laste I ja II ülalpidamiseks sularaha. Samuti on X ütlused ümber lükatud

13.02.1990. a kohtuotsusega.

Eelnevast tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et kostja ei tasunud enne 13.02.1990. a

kohtuotsust hagejale laste I ja II ülalpidamiseks raha.

14.3.2. Nagu eespool märgitud, tuli kostjal tõendada, et ta on pärast 13.02.1990. a kohtuotsuse

tegemist lapsi I ja II kasvatanud (mh nende ülalpidamiskohustust täitnud). Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et kostja ei ole nimetatut tõendanud (TsMS § 654 lg 6). X ütluste kohaselt

peeti elatis kinni kostja töötasust. Kostja ei tõendanud mh, et tal olid pärast 21.09.1993

töökohad ning seega ka töötasu, millelt oleks saanud laste I ja II ülalpidamiseks elatist kinni

pidada. Kostja poolt laste I ja II ülalpidamiskohustuse täitmist ei tõenda see, et hageja ei

pöördunud kostja vastu nõudega täitevosakonna poole. Hagejal oli õigus otsustada, kas ta

pöördub kohtulahendi täitmiseks täitevosakonna poole.

15. Eelnevast

tulenevalt

rahuldas

maakohus

hageja

nõuded

põhjendatult

ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu lahendit tühistada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

17. Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale

kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes

kantud menetluskulude rahalise suuruse (TsMS § 174 lg 3).

18. Asja materjalidest nähtub, et hagejal puuduvad apellatsiooniastmes hüvitatavad

menetluskulud. Hagejat ei esindanud ringkonnakohtus lepinguline esindaja.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler