3-22-2744/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.08.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2744

Haldusasi

Xi kaebus Kiili vallalt varalise kahju hüvitise summas

125 eurot ja 26 senti koos viivisega väljamõistmiseks

ning

Kiili

valla

kohustamiseks

hüvitama

Xile

eralastehoiuga

seotud

suuremad

kulud

vastavalt

kuludokumentidele, kuni lapsele koha võimaldamiseni

elukohajärgses Kiili valla munitsipaallasteaias.

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Kiili vald

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Mõista Kiili vallalt Xi kasuks välja hüvitis summas 55 eurot ja 91 senti ning

seadusjärgne viivis alates 05.10.2022 kuni vastustajapoolse kohustuse täitmiseni.

Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on kogunenud viivist summas 5 eurot ja 13 senti.

3. Kohustada Kiili valda hüvitama kaebajale eralastehoiuga seotud suuremad kulud

vastavalt kuludokumentidele, kuni lapsele koha võimaldamiseni elukohajärgses Kiili

valla munitsipaallasteaias. Kohustamiskaebusega hõlmatud kuludeks on eralastehoius

tasutud enammakstud söögiraha, saamata jäänud tulumaksusoodustus ja transpordiga

seonduvad kulud alates 04.04.2023 kuni lapsele koha võimaldamiseni elukohajärgses Kiili

valla munitsipaallasteaias.

4. Jätta kaebus rahuldamata hüvitise nõudes 69 eurot ja 35 senti.

5. Mõista Kiili vallalt Xi kasuks välja menetluskulu kokku 9 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 02.10.2023 (halduskohtumenetluse

seadus (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X on Kiili valla elanik alates 04.06.2020 Xi laps, Y (sündinud xx xx xxxx, isikukood

xxxxxxxxxxx) (edaspidi Laps), on olnud Kiili valla elanik alates xx xx xxxx ja Kiili valla

munitsipaallasteaia järjekorras alates 26.08.2020. Kiili vallale esitatud lasteaiakoha saamise

avaldusele märkis X, et ta soovib saada lapsele kohta

elukohajärgses (Kiili

teeninduspiirkonnas) lasteaias.

2. Kuna lasteaeda mineku aeg tuli aina lähemale ja laps sai xx xx xxxx 1,5 aastaseks, ent Kiili

vallast lasteaiakohta ei pakutud, tegi X lasteaiakoha osas päringu e-maili teel nii Kiili valda kui

ka Kiili Lasteaeda. Kuna kohtade puuduse tõttu lasteaiakohta ei eraldatud, hakkas X ise oma

lapsele kohta otsima naabervaldade ja Tallinna lastehoidudes. Lastehoiu koht õnnestus saada

alates 05.09.2022 OÜ Laagri Lastehoidu (edaspidi ka erahoid).

3. Erahoiu ja Xi vahel on sõlmitud lepingud, millega X tasub teenuste eest vastavalt erahoiu

poolt esitatud arvetele. Erahoiu ja Kiili valla vahel on eraldi leping, millega ta hüvitab lapse

kohatasu, võttes aluseks kehtiva Kiili Lasteaia kohatasu suuruse.

4. Olukorras, kus Kiili vald on jätnud lapsele lasteaiakoha võimaldamata, on tekkinud Xil

rahaline kahju: rohkem on tulnud maksta igakuist toiduraha. Samuti asub erahoid lapse kodust

oluliselt kaugemal, mistõttu lapse transpordikulud erahoidu ja tagasi on oluliselt suurem

transpordikulust, mis oleksid elukohajärgsesse munitsipaallasteaeda. Erinevalt Kiili valla

munitsipaallasteaiast ei ole lastehoid koolituskulu, mistõttu ei saa X tasutud kohatasu pealt

tagasi tulumaksu.

5. Lasteaiakoha tagamise kohustus tekkis Kiili vallal xx xx xxxx, mil laps sai 1,5 aastaseks.

Laps ei ole tänaseni saanud kohta valla munitsipaallasteaias ja on sunnitud siiani kasutama

erahoiu teenust.

6. 03.10.2022 pöördus Xi elukaaslane ja lapse isa A Kiili valla poole avaldusega hüvitada

tekitatud kahju perioodil 05.09.2021-30.09.2022, samuti tulevased enammakstud kulud

vastavalt esitatavatele kuludokumentidele.

7. Kiili vald vastas 06.10.2022 Xi elukaaslase ja lapse isa pöördumisele eitavalt.

8. B ja veel 15 kaebajat esitasid 02.11.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kiili valla vastu

valla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Kaebajate hinnangul põhjustas vald neile varalist

kahju, kuna ei taganud nende lastele õigeaegselt kohta munitsipaallasteasutuses, mistõttu

kaasnesid kaebajatel täiendavad kulud. X oli üks 15nest kaebajast.

9. Tallinna Halduskohtu kohtunik Tristan Ploom eraldas oma 25.01.2023 antud määrusega nr.

3-22-2348 kõik kaebused B kaebusest ja tegi kohustuseks teised kaebused registreerida

eraldiseisvate kaebustena, sh Xi kaebus.

10. Tallinna Halduskohtus registreeriti Xi kaebus nõuetes kohustada Kiili valda hüvitama Xile

perioodil 05.09.2022 – 30.09.2022 erahoiu Laagri Lastehoid OÜ söögiraha tasu summas 18.45

eurot, mida X maksis rohkem, kui oleks maksnud Kiili valla munitsipaallasteaias, hüvitama

Xile perioodil 30.06.2022-30.09.2022 transpordikulu summas 60.48 eurot, mida X maksis

rohkem, kui oleks maksnud transportides last Kiili valla munitsipaallasteaeda, hüvitama

tulumaksusoodustuse perioodil 30.06.2022 – 30.10.2022 summas 37.46 eurot, mida X taotleda

ei saa, kuna eralastehoid võrreldes Kiili valla munitsipaallasteaiaga ei saa kohatasu pealt

tulumaksu soodustust, kohustada tasuma viivist kahjusummalt seadusjärgses määras alates

05.10.2022 ja kohustada Kiili valda hüvitama Xile eralastehoiuga seotud suuremad kulud

vastavalt kuludokumentidele, kuni lapsele koha võimaldamiseni elukohajärgses Kiili valla

munitsipaallasteaias.

11. Kohtul jäi kaebus menetlusse võtmata nõudes hüvitada Xile eralastehoiuga seotud

suuremad kulud, vastavalt kuludokumentidele, kuni lapsele koha võimaldamiseni

elukohajärgses Kiili valla munitsipaallasteaias. Kohus võttis nimetatud nõude menetlusse

17.05.2023.

12. Kaebaja on 08.01.2023 menetlusse esitanud täiendavad dokumendid, millest selgub, et

kaebaja on tõstnud nõutavat transpordile tekkinud kulutuste hüvitise summat 60, 48 eurolt 69,

35 euroni.

13. Kokkuvõtvalt jäi menetlusse Xi kaebus Kiili vallalt varalise kahju hüvitise summas 125

eurot ja 26 senti koos viivisega väljamõistmiseks ning kohustada Kiili valda hüvitama Xile

eralastehoiuga seotud suuremad kulud vastavalt kuludokumentidele, kuni lapsele koha

võimaldamiseni elukohajärgses Kiili valla munitsipaallasteaias.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

14. Xi põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Lasteaiakoha tagamise kohustus tekkis vastustajal xx xx xxxx, mil laps sai 1,5 aastaseks. Laps

ei ole tänaseni saanud kohta valla munitsipaallasteaias ja on sunnitud siiani kasutama erahoiu

teenust. Olukorras, kus vastustaja on jätnud lapsele lasteaiakoha võimaldamata, on tekkinud

kaebajale rahaline kahju: rohkem on tulnud maksta igakuist toiduraha. Samuti asub erahoid

kodust oluliselt kaugemal, mistõttu lapse transpordikulud erahoidu ja tagasi on oluliselt suurem

transpordikulust, mis oleksid elukohajärgsesse munitsipaallasteaeda. Erinevalt Kiili valla

munitsipaallasteaiast ei ole lastehoid koolituskulu, mistõttu ei saa kaebaja tasutud kohatasu

pealt tagasi tulumaksu.

Ühistranspordi kasutamine lapse Laagrisse lastehoidu toimetamiseks oleks väga ajakulukas.

Ühistranspordiga liigeldes oleks hoidu minnes minimaalne ajakulu 1 tund ja 1 minut ning tagasi

tulles 1 tund ja 20 min, millest olulise osa moodustab ka väikelapsega kõndimine pimedal

teeserval. Transpordile kuluva aja info on võetud Google maps`i alusel. Autoga liigeldes on

ühe sõidu ajakulu 15-16 minutit. Kaebaja saatis soovid koha saamiseks mõlema lapsevanema

töökoha lähiümbruse hoidudesse (Laagris ja Rae vallas), lisaks kodulähedastesse

lastehoidudesse. Positiivse vastuse sai kaebaja kahest Laagris tegutsevast hoiust. Tol hetkel ei

olnud võimalik valida paremat varianti.

Lisaks alates 04.04.2023 on kaebaja raseduspuhkusel ja sellega seoses enam Laagrisse tööle ei

sõida, sellest ajast alates on sõidud seotud ainult lapse hoidu ja koju transpordiga. Kaebaja ei

soovi, et vastutaja kaebaja töölkäimist finantseeriks, vaid soovib transpordi kompensatsiooni

nende päevade eest, kui ta tööl ei käinud, aga transportis last lastehoidu. Kaebaja saatis tööandja

kinnituse, et perioodil 12.09.-30.10.2022 töötas kaebaja 0,5 koormusega, 31.10.2022-

03.04.2023 0,8 koormusega, seega kaebaja igapäevaselt tööl ei käinud ja pidi tegema lapse

hoidu viimiseks lisasõite

15. Kiili valla põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Kiili vald nõustub kaebusega osaliselt. Vastustaja on nõus hüvitama kaebajale enammakstud

söögiraha vahe summas 18,45 eurot, saamata jäänud tulumaksusoodustust summas 37, 46 eurot,

kui see on seadusega põhjendatud ja kohus peab vajalikuks, tulevikus tekkivaga söögiraha vahe,

saamata jäänud tulumaksusoodustuse ja tekkinud viivise. Vastustaja on nõus hüvitama

kaebajale transpordikulu alates 04.04.2023 kuniks Kiili vald tagab kaebaja lapsele lasteaiakoha

Kiili valla munitsipaallasteaias. Kuna kaebaja viibib alates 04.04.2023 raseduspuhkusel ja

kaebajal tekib seoses lapsega lastehoidu viimisel eraldi transpordikulu on vastustaja hinnangul

sellisel juhul transpordikulu hüvitamine asjakohane.

Kaebaja laps käib OÜ Laagri Lastehoius alates 05.09.2022. OÜ Laagri Lastehoid asub Seljaku

põik 6, Laagri. Kaebaja töötab Laagri Perearstikeskuses, asukohaga Tervise 2, Laagri. Alates

04.04.2023 on kaebaja raseduspuhkusel ja seetõttu enam Laagrisse tööle ei sõida, vaid kaebaja

sõidab Laagrisse seetõttu, et viia ja tuua laps hoidu. Kaebaja lapse teine vanem töötab RMIT-

s, asukohaga Lõõtsa 8a, Tallinn. Kuivõrd kaebaja töökoht ja kaebaja lapse lastehoid asuvad

mõlemad Laagri alevikus, siis kuni 03.04.2023 ei ole kaebajal tekkinud vastustaja hinnangul

kahju, mida tal ei oleks olnud võimalik vältida. Vastustaja hinnangul ei ole õige maksta

kaebajale kinni transpordikulusid, mis tekkisid kaebajal igal juhul, kuna kaebaja sõitis tööle ja

koju ning lastehoid jäi samasse piirkonda.

KOHTU PÕHJENDUSED

16. Vastustaja võttis kaebuse osaliselt õigeks ja on nõus hüvitama kaebajale enammakstud

söögiraha vahe summas 18,45 eurot, saamata jäänud tulumaksusoodustust summas 37,46 eurot,

tulevikus tekkivaga söögiraha vahe, saamata jäänud tulumaksusoodustuse ja tekkinud viivise.

Vastustaja on nõus hüvitama kaebajale transpordikulu alates 04.04.2023 kuniks Kiili vald tagab

kaebaja lapsele lasteaiakoha Kiili valla munitsipaallasteaias. Kohus rahuldab eeltoodud nõuete

osas kaebuse.

17. Esialgu on kaebuses esitatud nõue transpordikulude hüvitamiseks ajavahemikul 30.06.2022

kuni 30.09.2022, kuid hiljem esitatud dokumentidest lähtuvalt soovib kaebaja kohtule

arusaadavalt transpordikulude hüvitamist ajavahemikul juuli 2022 kuni oktoober (k.a.) 2022

eest. Kõigepealt soovis kaebaja transpordikulude hüvitamist summas 60, 48 eurot, siis hiljem

on tõusnud summa 69, 35 euroni.

Vastustaja ei nõustu transpordikulude hüvitamisega, mis tekkisid enne 04.04.2023.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4

ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab

koolieelse lasteasutuse (KELS) § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada

lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna

Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Isik peab kahju hüvitama üksnes

juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et

tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (RVastS § 7 lg 4 ja võlaõigusseaduse § 127 lg 4).

Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi

ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta

poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit,

mille abil jäetakse väidetavalt kahju põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas

kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse korral saab kasutada

asendamismeetodit, mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas

kahju oleks siis jäänud olemata (nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p-d 18–19).

Riigikohtu halduskolleegium oma 07.10.2015 otsuses nr. 3-3-1-11-15 punktis 12 selgitanud, et

kannatanule ei tule hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev

negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise

määramine on piiratud võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest

tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju

ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju

hüvitamise kohustus tekkis. Tuginedes KELS § 10 lg 1 sõnastusele ja väljakujunenud

kohtupraktikale võib väita, et kahju ärahoidmine, mis on tekkinud näiteks enammakstud

söögiraha tõttu on KELS § 10 lg 1 eesmärgiks, kuid kulutused transpordile sellise kahju sisse

kuuluda ei pruugi. KELS § 10 lg 1 sätestab muu hulgas, et valla- või linnavalitsus loob

võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Teeninduspiirkonnad võivad olla piisavalt

suured ja varustatud suhteliselt halva ühistranspordiga, kus muud võimalust kui isikliku

sõiduauto kasutamist laste viimiseks võimalik kasutada pole. Munitsipaallasteaeda viimisel

tekkiv kulu ei pruugi olla suurem ega välditav, mistõttu tuleb hinnata, kas KELS § 10 lg 1 kaitse

eesmärgiks on ka transpordiga seonduva kahju ärahoidmine.

KELS § 10 lg 1 esimene lause sätestab, et valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile

pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil

ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses.

KELS § 10 lg-ga 1 on antud isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist.

Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal

hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna

Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Tallinna Ringkonnakohus viitab

haldusasjas nr. 3-21-336 punktis 17 muu hulgas õiguskantsleri seisukohtadele (01.06.2020

seisukoht nr 7-5/200640/2003209 punktid 33 ja 34, 21.05.2021 seisukoht nr 7-

5/210971/2103494), kus õiguskantsler selgitab, et ehkki KELS ei sätesta, kui kaua võib kuluda

aega kodust lasteaeda jõudmiseks ja ei keela volikogul kehtestada teeninduspiirkonnaks kogu

asjaomase kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi, ei ole vald või linn täitnud KELS § 10

lg-s 1 kehtestatud lasteaiakoha võimaldamise kohustust, kui perele pakutakse kohta koolieelses

lasteasutuses, mis jääb pere elukohast kaugele, mistõttu sinna minek võtab ebamõistlikult kaua

aega või on liiga kulukas. See tähendab, et lasteaiakoha pakkumisel tuleb arvestada ka

lasteaiateenuse tegeliku kättesaadavusega. Seadus ei näe ette, et lapsele peab andma

lasteaiakoha, mis asub tema pere elukohale võimalikult lähedal. Siiski ei saa lugeda valla- või

linnavalitsuse kohustust täidetuks, kui perele pakutakse kohta lasteaias, kuhu minek võtab

näiteks ebamõistlikult kaua aega või on liiga kulukas. Tallinna Ringkonnakohus jagab

eelnimetatud seisukohta, tuues oma otsuse punktis 18 välja, et eriti sõimeealiste laste heaolu

huvides on üldjuhul see, et lasteaed asub võimalikult kodu lähedal. Sel juhul ei kujune

lasteaiapäev lapsele ülemäära pikaks ja väsitavaks. Samuti võib eeldada, et lapse käimine

kodulähedases lasteaias on perele tavaliselt kõige mugavam ja vähem kulukas lahendus.

Kuna nii õigusnormid kui kohtupraktika toetavad olukorda, kus munitsipaallasteaias koha

loomata jätmise tõttu tekkinud kõrgem kulu tuleb üldjuhul kaebajatele hüvitada, peab nõustuma

eeltoodud põhjendustega, et kõrgem kulu võib tekkida ka transpordi osas. Kuna võib tekkida

olukordi, kus transpordile kulunud kõrgem kulu tuleb kaebajale hüvitada, peab jaatama

tõlgendust, et KELS § 10 lg 1 kaitse eesmärgiks on ka transpordiga seonduva kahju

ärahoidmine. Transpordiga seonduv kahju peab olema kohaliku omavalitsuse vastutusel

põhineva asjaoluga sellises seoses, et kahju on selle asjaolu tagajärg.

Kuigi normi kaitse eesmärgiks on ka transpordiga seonduva kahju ärahoidmine ei tähenda see,

et nimetatud kahju tuleb alati hüvitada. Antud juhul oli kaebajal võimalik kasutada

alternatiivseid lahendusi lapse eralastehoidu viimisel. Kõigepealt oli võimalik laps lasteaeda

viia ka ühistranspordiga. Reisiplaneerija rakenduse kohaselt (reisiplaneerija.tallinn.ee) ja

kaebaja põhjendustest lähtuvalt liigub ühistransport peatuste Sausti ja Nõlvaku vahel pidevalt.

Kuigi aeganõudvam ja tülikam lahendus ei saa jaatada olukorda, kus laste lasteaeda viimine

peab toimuma alati vaid sõiduautoga. Selline lähenemine võib kaasa tuua ebavõrdse kohtlemise

nende vanemate osas, kellel auto puudub ja kelle ainus võimalus on ühistranspordi kasutamine.

Auto kasutamine koos transpordile tekkinud kulutuste hüvitamisega saaks olla põhjendatud kui

ühistransporti vajalikel kellaaegadel kasutada ei saa või kasutus oleks ebamõistlik. Teisalt on

lasteaeda toomine sageli ühitatav teiste tegevustega – tööle ja poodi minek, huviringid jms.

Kahju hüvitamise loogikast tulenevalt tuleks igasugune muu kasu maha arvata. Kaebaja on

välja toonud, et osaliselt valiti lastehoid selliselt, et hoid oleks ühe vanema tööle lähedal ja last

oleks lihtsam hoidu viia, mis võis tekitada olukorra, kus laps viidi teadlikult kaugemal asuvasse

lastehoidu. Kuigi kaebaja nõuab hüvitist vaid nende päevade eest, millal ta tööl ei käinud on

muude võimalike sõitude tegemine siiski tõendamata. Kaebaja väited, et mujale hoidu last

panna võimalik ei olnud, on samuti tõendamata (teadmata on, milliste lastehoidudega kaebaja

ühendust võttis ja miks lapse vastuvõtmisest keelduti). Eelneva kokkuvõtteks selgub kohtule,

et kaebajal oli võimalus alternatiivide kasutuseks transpordile ning tõendamata on, miks valiti

just Väike Päike Laagri lastehoid, mistõttu nõuet transpordile tekkinud kulude hüvitamiseks

summas 69 eurot ja 35 senti kohus ei rahulda.

18. Vastustaja on nõus kaebajale hüvitama ka tulevikus tekkivaga söögiraha vahe, saamata

jäänud tulumaksusoodustuse ja tekkinud viivise. Kuna kaebaja lapsele pole kohtule teadaolevalt

otsuse tegemise ajaks kohta munitsipaallasteaias tagatud ning tulevikus tekkivat kahju pole

võimalik objektiivselt hinnata, on õigustatud kohustada kahju tekitajat hüvitama tulevikus

tekkiva kahju näiteks vastava kahju tekkimist ja selle suurust kajastavate kuludokumentide

alusel. Tulevikus tekkivaks kahjuks on käesoleval juhul enammakstud söögirahast ja saamata

jäänud tulumaksusoodustusest tekkiv kahju. Tulumaksusoodustuse hüvitamine on põhjendatud,

sest erahoiu kohatasu puhul ei ole tegemist koolituskuluga, mida oleks võimalik

tulumaksuseaduse § 26 alusel tuludeklaratsioonis tuludest maha arvata. Kuna vastustaja

nõustub hüvitama ka kulutused transpordile alates 04.04.2023, on tulevikus tekkivaks kahjuks

ka kulutused transpordile, mis on tehtud alates 04.04.2023.

19. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

selle kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivis on kohaldatav ka avalik-õiguslikes kahju hüvitamise

suhetes (nt Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3- 3-1-66-14, p 19). VÕS § 113 lg 2 alusel saab

viivist hakata arvestama alates hetkest, mil võlgnik on nõudest teadlik.

Kaebaja osas tuleb hakata viivist arvestama hetkest, millal kaebaja vastava avaldusega

vastustaja poole pöördus ehk 05.10.2022 kuni vastustajapoolse kohustuse täitmiseni. Vastustaja

nõustus seadusjärgse viivise tasumisega. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on kogunenud

viivist summas 5,13 eurot. Kohus kasutab viivise arvestamisel viivisekalkulaatorit

(https://www.viivisekalkulaator.ee/).

Viivisekalkulaatorit

on

tsiviilkohtute

praktikas

tunnustatud viiviste arvutamise usaldusväärse abivahendina.

20. Kokkuvõtvalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja

55,91, eurot, kuid jätab kaebuse nõudes 69, 35 euro väljamõistmiseks rahuldamata.

Väljamõistetav summa koosneb enammakstud söögirahast 18,45 eurot ja saamata jäänud

tulumaksusoodustust summas 37,46 eurot koos viivistega. Kaebuse osalisel rahuldamisel

jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2).

Kaebaja on riigilõivuna tasunud 20 eurot. Välja mõistetud summa moodustab nõutavast

summast 45 %. 20 eurost 45 protsenti on 9 eurot, mis tuleb menetluskuludena vastustajalt välja

mõista. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad

vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)