3-20-1439/64 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.08.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1439

Haldusasi

Jõelähtme valla kaebus Keskkonnaameti 03.07.2020

otsuse nr 7-13/20/11317 õigusvastasuse tuvastamiseks

ja Keskkonnaameti kohustamiseks vaadata Jõelähtme

valla taotlus ehituskeeluvööndi vähendamise osas uuesti

läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – Jõelähtme vald, esindaja TL

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindajad LV ja MÖ

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.05.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Jõelähtme valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

21.08.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Jõelähtme valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

03.05.2022 otsus haldusasjas nr 3-20-1439 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.09.2023, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-20-1439

2(20)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõelähtme Vallavalitsuse 12.04.2018 otsusega nr 62 võeti vastu ja suunati

avalikustamisele Jõelähtme valla üldplaneering (ÜP), mille põhieesmärk on valla ruumilise

arengu põhimõtete kujundamine ning selle alusel maa- ja veealade üldiste kasutamis- ja

ehitustingimuste, sh maakasutuse juhtotstarbe määramine. Jõelähtme Vallavalitsus esitas

18.07.2018 kirjaga Keskkonnaametile taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks Jõelähtme

valla ÜP-s näidatud ulatuses ja alustel.

2. Keskkonnaamet rahuldas 03.07.2020 otsusega nr 7-13/20/11317 Jõelähtme

Vallavalitsuse taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks osaliselt.

3. Jõelähtme vald esitas 03.08.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti

03.07.2020 otsuse nr 7-13/20/11317 õigusvastasuse tuvastamiseks ja Keskkonnaameti

kohustamiseks vaadata Jõelähtme valla taotlus ehituskeeluvööndi vähendamise osas uuesti läbi.

Tallinna Halduskohus kinnitas 16.02.2021 määrusega Jõelähtme valla ja Keskkonnaameti vahel

sõlmitud kompromissi haldusasja menetluse osaliseks lõpetamiseks, mille järgi kaebaja loobus

kaebusest järgmiste alade ja kinnistute osas: ala nr 10 – Neeme küla (kaebuse p-d 2.61‒2.65)

Kivineeme tn 10, 10a ja 12 kinnistute osas; ala nr 15 ja 16 – Loo aleviku osas (kaebuse p 2.75);

ala nr 5 – Ülgase küla osas osaliselt (kaebuse p-d 2.46‒2.48) Nuki põik 3, Nuki põik 7, Nuki

tee 13, Nuki tee 9, Nuki tee 5, Nuki tee 1, Loode tee 2 kinnistu metsamaa, Loode tee 4 metsamaa,

Loode tee 6 metsamaa ja Loode tee 24 osas.

Kaebaja on taotlenud ehituskeeluvööndi vähendamist järgmistel aladel: ala 1 ‒ mererannal

Uuskülas olemasolevas Muuga sadamas 0 meetrini; ala 2 ‒ mererannal olemasoleval

tootmismaal Uuskülas 100 meetrini astangu servast; ala 3 ‒ mererannal olemasoleval

tootmismaal Kallavere külas 100 meetrini astangu servast; ala 4 ‒ mererannal Saviranna külas

50 meetrini veepiirist seoses väljakujunenud elamualaga (aiandusühistu); ala 5 ‒ mererannal

Ülgase külas 0 meetrini veepiirist Koljunuki sadamaga seoses ja elamualal 50 meetrini

veepiirist; ala 6 ‒ mererannal Kostiranna külas olemasolevate ehitiste ehitusjooneni ja

õuemaade vahelisel alal 100 meetrini veepiirist; ala 7 ‒ mererannal Manniva külas 100 meetrini

üleujutatava ala piirist; ala 8 ‒ mererannal Jõesuu külas 100 meetrini veepiirist; ala 9 ‒

mererannal Ihasalu külas 100 meetrini veepiirist; ala 10 ‒ mererannal Neeme külas 0 meetrini

veepiirist Neeme sadamaga seoses ja tiheasustusala elamualal 50 meetrini veepiirist ning

hajaasustuse elamuala õuemaade vahelisel alal 100 meetrini veepiirist; ala 11 ‒ mererannal

Kaberneeme külas 0 meetrini veepiirist Kaberneeme sadamaga seoses ja elamualal kehtivas

ÜP-s määratud ehituskeeluvööndi ulatuses; ala 12 ‒ mererannal Haapse külas õuemaal

olemasoleva ehitusjooneni ja õuemaade vahelisel alal 100 meetrini veepiirist; ala 13 ‒

mererannal Kullamäe külas õuemaal olemasoleva ehitusjooneni ja õuemaade vahelisel alal 100

meetrini veepiirist; ala 14 ‒ Lundi paisjärve kaldal Koogi külas õuemaal olemasoleva

ehitusjooneni; ala 15 ‒ Pirita jõe kaldal Loo alevikus 10 meetrini veepiirist; ala 16 ‒ Vadioja

kaldal Loo alevikus 0 meetrini veepiirist; ala 17 ‒ Vadioja kaldal Liivamäe külas 0 meetrini

veepiirist; ala 18 ‒ Pirita jõe kaldal Iru külas 22 meetrini veepiirist.

Vaidlustatud otsus on soodustavast haldusaktist keeldumise otsus. Vastustaja ei ole esitanud

otsuses asjakohaseid põhjendusi (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1) või on need

esitatud viisil, mis ei ole arusaadavad ega kohtumenetluses kontrollitavad. Vastustaja ei ole

analüüsinud tema poolt 01.04.2019 heaks kiidetud ÜP keskkonnamõju strateegilise hindamise

3-20-1439

3(20)

(KSH) aruandes välja toodud asjaolusid ning ennetus- ja leevendusmeetmeid. Vastustaja on

ehituskeeluvööndi vähendamise esitanud mitme ala osas tekstiliselt, mitte joonistega, mistõttu

pole üheselt arusaadav, kus ehituskeeluvööndit on vähendatud ja kus mitte.

Vastutaja on kaalutlusõiguse piire ja õigusaktides antud pädevust ületades väljunud talle

esitatud taotluse raamidest, asudes vähendama ehituskeeluvööndit kohtades, kus kaebaja ei ole

seda taotlenud (nt joonis nr 8, joonis nr 24), ning vähendades ehituskeeluvööndit rohkem, kui

kaebaja taotles.

Vastustaja ei ole ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisel ja osaliste

vähendamiste puhul arvestanud varasemalt kehtestatud detailplaneeringutega (DP). Mitmes

piirkonnas, kus vastustaja keeldus vööndi vähendamisest, on juba ehituskeeluvööndit kehtiva

DP-ga varasemalt vähendatud (nt joonis nr 19). Vastustaja ei ole selgitanud, milliseks kujuneb

kinnistute ehitusõigus olukorras, kus kehtestatud DP-ga on ehituskeeluvööndit vähendatud ning

ehitusõigus antud, kuid ÜP sellesse asukohta ehitamist ei luba. Vastustaja on käsitlenud

Jõelähtme valla territooriumi kui ala, kus ehituskeeluvööndi vähendamist ei ole kunagi justkui

üldse tehtudki.

Looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et 200 m laiune

ehituskeeluvöönd kohaldub olukorras, kus mets kasvab rannal või kaldal, mitte mitmekümneid

või sadu meetreid kaugemal. Sellistes olukordades, kus mets kasvab kaldast või rannast

kaugemal, tuleb rakendada ehituskeeluvööndi üldnormi, mille kohaselt on ehituskeeluvööndi

laius 100 m. Üleujutusaladel ehitamine ei ole keelatud. Vastustaja on ebaõigesti sisustanud

veekaitsevööndi piiri (veeseaduse (VeeS) § 118 lg 2). Vastustaja on võtnud eelduseks, et

üleujutatavale alale tuleb liita ehituskeeluvööndi ala. Sellise käsituse õigusvastasusele on

korduvalt tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler, kelle selgituste kohaselt tuleb LKS § 35 lg-t 4

mõista nii, et ehituskeeluvööndit ja üleujutusala ei liideta. Väär on vastustaja käsitus, et

Jõelähtme vallas on merelised üleujutused 1,5‒2 m tavapärased ja kõik rannaalad, kus maapinna

kõrgus on vähem kui 2 m, on seetõttu üleujutatavad alad. Tavapärane on, et tormi puhul on

veetõus kuni 0,8 m, kuid see on sama üle kogu rannaala, s.o kogu Läänemere ulatuses.

Kaebaja on taotlenud ehituskeeluvööndi vähendamist abstraktsena selliste ehitiste juurde

viivate juurdepääsuteede osas, mille rajamine on võimalik ehituskeeluvööndit vähendamata.

Ehituskeeluvööndit vähendamata ei ole võimalik lahendada piiranguvööndis asuvate kinnistute

juurdepääsuteid. Seadusest ei tulene keeldu lubada vähendamist ka abstraktse taotluse alusel.

Kaebaja on taotlenud Vadiojaga seoses ehituskeeluvööndi vähendamist nullini, sest on varem

määranud

DP-dega

kindlaks

hoonestusalad

ja

andnud

ehitusõiguse

Vadioja

ehituskeeluvööndisse. Olukord, kus ehituskeeluvööndit ei ole vähendatud, toob kaasa selle, et

ka tehnorajatiste rajamisel (nt sademeveelahendused) tuleb taotleda igakordselt DP raames

ehituskeeluvööndi vähendamist.

Vastustaja on jätnud arvestamata, et pärast DP-de kehtestamist on meri tulnud osades kohtades

rannale ja kaldale lähemale ehk osa varasemast rannast või kaldast on saanud veekogu piiriks.

Selle tulemusena on tekkinud olukord, kus varem DP-ga ehitusõiguse saanud alad on jäänud

ehituskeeluvööndisse.

Vastustaja on jätnud ehituskeeluvööndi vähendamata kohalikule omavalitsusele kuuluval maal,

mis asub rannas ning on ühiskondlike ehitiste maa (joonis nr 17 ja 18, esitatud lisades nr 24‒

25). Vastustajale ei tulene õigusaktidest alust, millele tuginedes oleks võimalik keelduda

ehituskeeluvööndi vähendamisest üksnes seetõttu, et ehitamine on võimalik ka väljaspool

ehituskeeluvööndit. Vastustaja peab hindama kavandatava ehitustegevuse mõju ranna või kalda

kaitse eesmärgist lähtuvalt (LKS § 34, § 40 lg 1). Ka vastustaja põhjendus, et maatulundusmaal

3-20-1439

4(20)

ehituskeeluvööndi vähendamine ei ole põhjendatud kinnistu sihtotstarbest tulenevalt, on

vastuolus

õigusaktides

vastustajale pandud kohustusega hinnata

ehituskeeluvööndi

vähendamist ranna või kalda kaitse eesmärgist lähtuvalt.

Vastustaja ei ole arvestanud ebaseaduslike ehitiste seadustamise võimalust, mida saab teha

üksnes läbi ehituskeeluvööndi vähendamise. Vastustaja otsusest ei selgu, mida tuleks teha

ehitistega, mis on püstitatud ehituskeeluvööndisse enam kui 10 aastat tagasi. Ehituskeeluvööndi

vähendamise otsus saaks nende hoonete osas olla ka kõrvaltingimusega.

Ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamisel on vastustajal kohustus käsitleda ka kaebaja poolt

esitatud põhjendusi, miks on alal vajalik ehituskeeluvööndit vähendada ning keeldumisel tuua

välja ka mõjud, mis tekivad vähendamata jätmise otsusest tulenevalt. Mõjuks ei saa olla ainult

looduskeskkonnale tekkivad mõjud, sest üheks asjaoluks, mida tuleb vaadata, on ka asustuse

suunamisega seonduvad asjaolud. Vastustaja ei saa asuda omavalitsuse asemel kujundama

asustusstruktuuri. Omavalitsusel on õigus määratleda, kuhu on otstarbekas inimasustust

suunata. Asustuse määramisel tuleb võtta arvesse ka sotsiaalmajanduslikke mõjusid ja lähtuda

muu hulgas ka planeeringulistest looduskeskkonda säästvatest põhimõtetest.

Vastustaja seisukoht, et kui kinnistu ja mere vahele jääb nn reformimata maa ehk maa, mis ei

kuulu kellelegi ehk ei ole kinnistu, siis ei saa selle maa-ala osas ehituskeeluvööndit vähendada,

on õigusvastane.

Väär on vastustaja lähenemine, et ÜP menetluse raames on võimalik ehituskeeluvööndi

vähendamise menetluses muuta varem DP menetluses antud nõusolekuid ehituskeeluvööndi

vähendamiseks. See toob kaasa olukorra, kus üheaegselt kehtivad haldusaktid (DP ja ÜP)

näeksid ette erinevad ehituskeeluvööndid ja nende ulatused.

4. Keskkonnaamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vaidlustatud otsus on menetlustoiming, mitte haldusakt. Lõplikuks haldusaktiks on Jõelähtme

valla ÜP. Kui Jõelähtme vald ei nõustu või ei saa aru haldusorgani otsuse põhjendustest või

näeb, et haldusorgani nõusolekus võib olla vigu, mis võivad viia ka õigusvastase haldusakti

andmiseni, on kohalikul omavalitsusel võimalus taotleda nõusolekut andvalt haldusorganilt

selgitusi ning saab uute asjaolude ilmnemisel paluda taotluse uuesti otsustamist.

Kuna LKS § 38 lg 3 alusel on ehituskeeluvööndisse ehitamine üldreeglina keelatud, ei saa

kohalik omavalitsus eeldada, et Keskkonnaamet igal juhul annab nõusoleku ehituskeeluvööndi

vähendamiseks.

Planeerimismenetluses

on

kohalikul

omavalitsusel

väga

suur

diskretsiooniõigus ning kohalikul omavalitsusel on võimalus suunata planeeringulahendust

selliselt,

et

ehitustegevust

ei

kavandataks

ehituskeeluvööndisse.

Menetlustoimingu

motiveerimise nõuded on leebemad, võrreldes haldusakti motiveerimise nõuetega. Seda

arvestades on 03.07.2020 otsus piisavalt põhjendatud. Samuti on vastustaja arvestanud, et

vähendamise menetlus toimub ÜP tasemel, kus ei ole ehitamise kavatsust kujutatud

kinnistupõhiselt, vaid alapõhiselt üldistatult.

Nii keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusest (KeHJS) kui ka

planeerimisseadusest (PlanS) tuleneb, et KSH tulemused peavad olema arvesse võetud juba ÜP

koostamisel ja need peavad olema integreeritud ÜP-sse. Keskkonnaamet hindas

ehituskeeluvööndi vähendamise taotlust mh vastuvõetud ÜP alusel. KSH aruandes ei sisaldu,

et ehituskeeluvööndi vähendamisega ei kaasneks negatiivseid mõjusid looduskeskkonnale.

KSH aruandes on leitud, et kohaliku omavalitsuse arengueesmärkide täitmised ja positiivsed

sotsiaalmajanduslikud mõjud kaaluvad üles kaasnevad mõjud looduskeskkonnale ning teatud

tingimustel on mõjud leevendatavad, kuid mitte olematud. Leevendavad meetmed, mis on

3-20-1439

5(20)

planeeringulahendusse integreeritud, on kaalumisel ka arvesse võetud. Mitmed KSH-s toodud

meetmed (nt soovituslik krundi suurus Laheranna piirkonnas) ei ole piisavad, tagamaks ranna

ja kalda kaitse eesmärkide täitmist.

Keskkonnaamet ei nõustu kaebaja väitega, et tekstilises osas esitatud informatsiooni põhjal ei

ole üheselt arusaadav, kus Keskkonnaamet on nõustunud ehituskeeluvööndit vähendama ja kus

mitte. 03.07.2020 otsuse I ptk on esitatud valdavalt arusaadavalt.

Keskkonnaamet ei vähenda ehituskeeluvööndit, vaid annab selleks LKS § 40 lg 3 kohaselt

nõusoleku. Nõusoleku andmisel on lähtutud kaebaja ettepanekust, kuid arvesse on võetud ka

LKS § 40 lg-s 1 nimetatud asjaolusid (nt kõlvikulist koosseisu (maakasutust) konkreetses

piirkonnas) ning otsus on tehtud ulatuses, mis on ranna ja kalda kaitse eesmärke arvestades

võimalik. Seadusest ei tulene, et juhul kui Keskkonnaamet nõustub andma nõusoleku

ehituskeeluvööndi vähendamiseks suuremas ulatuses kui kohalik omavalitsus taotles, on

viimasele kohustuslikuks sellises ulatuses ehituskeeluvööndit ka vähendada.

Keskkonnaamet on 03.07.2020 otsuse I ja III ptk-s iga vastava ala osas, kus varem on DP alusel

ehituskeeluvööndit vähendatud, välja toonud, et varasem DP kohane vähendamise nõusolek

jääb kehtima. Sama on toodud 03.07.2020 otsuse sissejuhatuses.

Ranna või kalda piiranguvööndis (mis mererannal on 200 m) kasvavat metsa loetakse rannal

või kaldal kasvavaks metsaks. Ka siis, kui rannal ja kaldal on piiranguvööndis muid kõlvikuid

kui metsamaa, jääb metsamaa kõlvik ikkagi metsamaa kõlvikuks LKS § 38 lg 2 ja metsaseaduse

(MS) § 3 lg 2 tähenduses. LKS § 38 lg 2 sätestab selgelt, et ranna või kalda metsamaal MS § 3

lg 2 mõistes laieneb ehituskeeld piiranguvööndi piirini. Piiranguvööndi ulatus on sätestatud

LKS § 37 lg 1 alusel. Piiranguvööndis asuvate metsade kaitse-eesmärgiks on vastavalt LKS §

37 lg-le 2 vee ja pinnase kaitsmine ning puhketingimuste säilitamine (vt ka

Keskkonnaministeeriumi 12.08.2009 kiri nr 16-1/11841-2).

Üleujutusalade juures tuleb eristada nn korduva üleujutusega alasid ja üleujutusriskiga alasid

ehk üleujutusohtlikke alasid. Esimese puhul tuleneb piirang LKS § 35 lg-test 3 ja 4. Korduvalt

üleujutataval alal kehtivad nii ranna piiranguvööndi, ehituskeeluvööndi kui veekaitsevööndi

kitsendused, mis seavad olulisi piiranguid ka ehitustegevusele. VeeS § 119 lg 5 kohaselt on

veekaitsevööndis keelatud ehitamine, v.a juhul, kui see on kooskõlas VeeS § 118 lg-s 1

nimetatud eesmärgiga ning LKS-s sätestatud ranna- ja kalda kaitse eesmärkidega.

Üleujutusohtlik on ala, mis ujutatakse üle mitte sageli, vaid erakordsetel juhtudel (nt rannikul

valdavalt erakordsete tormide ajal, sisemaal erakordsete sadude või lumesulaperioodide järel).

Erakorraliste üleujutustega seotud riskide maandamiseks kaardistatakse olulised üleujutusega

seotud riskipiirkonnad. Kuigi Jõelähtme valla rannikul ei ole seni olulisi üleujutusega seotud

riskipiirkondi kaardistatud, ei tähenda see, et üleujutusoht või kliimamuutusi arvestav

potentsiaalne üleujutusoht täielikult puuduks. Jõelähtme valla vastuvõetud ÜP seletuskirjas

seatakse üleujutusaladel (küll konkreetse viitena korduva üleujutusega aladele) ehitamise

tingimusi. KHS aruandes märgitakse, et ehituskeeluvööndi vähendamise ettepaneku kaalumisel

tuleb arvesse võtta mereveetaseme potentsiaalset tõusu. Üleujutatavatel aladel ehitamine ei

pruugi olla igal juhul seadusest tulenevalt keelatud, kuid üleujutusohtu peab Keskkonnaamet

tavapäraselt ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku otsust mittetoetavaks asjaoluks. LKS §

35 lg 4 sätestab selgelt, et korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd,

veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd koosnevad üleujutatavast alast ja LKS §-des 37‒39

sätestatud vööndi laiusest. Keskkonnaamet on kursis õiguskantsleri seisukohaga, kuid see ei ole

siduv. Juhul kui õiguskantsler on seisukohal, et viidatud LKS määratlus on vastuolus PS §-ga

32, on tal võimalik esitada Riigikohtule vastavasisuline taotlus küsimuses seisukoha võtmiseks,

mida ei ole seni tehtud. Keskkonnaamet on kaalumisel võtnud aluseks, et Jõelähtme valla

3-20-1439

6(20)

rannikul ei ole välistatud erakorraliste olude esinemisel veetaseme tõus 1,5‒2 m üle keskmise

ning selliseid alasid on käsitatud üleujutuste poolt potentsiaalselt ohustatavate aladena.

Jõelähtme valla ranniku üleujutusohtu ei ole detailselt hinnatud. Seega tuleb lähtuda lähimate

olemasolevate

veetaseme

mõõtejaamade

andmetest,

modelleerimistulemustest

ja

ettevaatusprintsiibist, samuti tuleb arvestada kliimamuutustest tuleneva teadmatusega.

Keskkonnaamet ei ole pidanud üleujutusohu esinemist automaatselt ehituskeeluvööndi

vähendamist välistavaks asjaoluks, vaid on arvestanud iga asustusüksuse puhul võimalikke

üleujutusohust tulenevaid mõjusid koos teiste LKS §-s 34 ja § 40 lg-s 1 toodud tingimustega.

Kaebaja esitas 16.12.2019 kirjaga nn abstraktse ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse

ehituskeeluvööndis paiknevate kinnistute juurdepääsuteede rajamiseks ja juurdepääsuks

paadisildade ja lautriteni. Kui Keskkonnaametile ei ole konkreetsemalt teada, kuhu selliseid

juurdepääsuteid soovitakse rajada, ei ole võimalik piisaval määral hinnata võimaliku

juurdepääsutee rajamise mõjusid nt taimestikule, reljeefile jne (LKS § 40 lg 1). Jõelähtme vallas

on mitmeid kohti, kus rannale on iseloomulik astangu esinemine (näiteks Uuskülas, Saviranna

külas, Ülgase külas, Kostiranna külas). Sellistes asukohtades tähendaks abstraktselt

ehituskeeluvööndi vähendamine juurdepääsuteede rajamiseks seda, et juurdepääsutee peab

tõenäoliselt läbima astangut. Seetõttu võivad ehituskeeluvööndi vähendamisega nõustumisega

abstraktselt kaasneda sellised mõjud ranna või kalda kaitse-eesmärkidele, mida vastustaja ei

suuda hindamisel ette näha. Vastustaja nõustus vööndi vähendamisega juurdepääsuteede osas

Ülgase külas (kuigi ka seal ei olnud juurdepääsuteid ÜP kaardile kantud) seetõttu, et antud

kinnistutel (Nuki tee ja Loode tee piirkonnas) on väljaspool ehituskeeluvööndit paikneva

ehitusõiguse aluseks kehtiv Koljunuki maaüksuse DP, mille alusel on kinnistud krunditud ning

kus on määratud hoonestusalade asukohad. Osaliselt ehituskeeluvööndis paiknevate kinnistute

laiuseks on keskmiselt 50 m, ala on selgelt piiritletud ja seal esinevad looduskooslused on

sarnased. Seetõttu sai hinnata vähendamise võimalikkust lähtuvalt LKS § 40 lg-st 1 ja vastustaja

käitumine ei ole vastuoluline. LKS § 38 lg 5 p-s 10 toodud ehituskeeluvööndi erand

juurdepääsuteede osas kehtib juhul, kui tegemist on avalikuks kasutuseks mõeldud teedega ja

nende rajamine on ette nähtud kehtestatud üld- või detailplaneeringuga. Erandi korral puudub

vajadus taotleda selle osas Keskkonnaametilt vööndi vähendamise nõusolekut.

Lähtuvalt LKS § 40 lg-st 1 peab Keskkonnaamet ehituskeeluvööndi vähendamise võimalikkuse

hindamisel arvestama eelkõige ranna ja kalda kaitse-eesmärke, mitte avalikkusele tekkivaid

mõjusid. Ranna ja kalda kaitse on samuti avalik huvi, mis tagab rannale ja kaldale vaba

juurdepääsu, võimaluse kasutada ranna või kalda puhkevõimalusi ning säilitada seal asuvaid

looduskoosluseid. Avalikku huvi iseloomustab eelkõige selle kättesaadavus igaühele.

Vastustaja leidis otsuses, et Laheranna piirkonnas ehituskeeluvööndi vähendamisega

nõustumisel 100 meetrini ei ole ranna kaitse-eesmärgid tagatud.

LKS § 40 lg 1 järgi ehituskeeluvööndi vähendamise hindamisel tuleb lähtuda mh kõlvikute ja

kinnisasjade piiridest, mistõttu hinnang, kas kinnisasjal on võimalik ehitada ka väljaspool

ehituskeeluvööndit, on kaalumisel asjakohane. Ehituskeeluvööndi vähendamine on

põhjendatud eelkõige olukordades, kus kinnistu piirid ei võimalda ehitustegevust realiseerida

väljapoole ehituskeeluvööndit ning ehituskeeluvööndis on võimalik ehitustegevust teostada

ranna või kalda kaitse eesmärke kahjustamata.

Mitteelamumaa sihtotstarbega kinnistu omanikul puudub õigustatud ootus, et maa sihtotstarvet

on igal juhul võimalik muuta elamumaaks ja realiseerida seal omaniku poolt soovitavat

ehitusõigust isegi siis, kui kinnistule ei ulatu rannast või kaldast tulenev ehituskeeluvöönd.

Piiratud ehitusõigusega alal kinnistu omandanud isik ei saa omandiõiguse puutumatusele

tuginedes eeldada, et avalikes huvides seatud piirangut peab olema igal juhul võimalik tema

kasuks muuta. Keskkonnaamet ei ole otsuses pidanud maatulundusmaa sihtotstarvet

3-20-1439

7(20)

automaatselt ehituskeeluvööndi vähendamisega mittenõustumise aluseks. Keeldumise alused

tulenevad maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel peamiselt kinnistute looduslikust

seisundist. Paljudel juhtudel on maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel ehituskeeluvööndi

vähendamine vastuolus ka piirkonna väljakujunenud asustusega.

Keskkonnaamet on veekaitsevööndi eesmärkidega arvestanud. LKS-i kohaselt tuleb

veekaitsevööndi kulgemise määramisel arvestada üldjuhul küll VeeS § 118 lg-s 2 tooduga, kuid

arvestada tuleb ka LKS § 35 lg-tes 4 ja 5 toodut.

Ebaseaduslike ehitiste seadustamisega seotud taotluste lahendamisel lähtub vastustaja

põhimõttelisest hinnangust, kas ebaseadusliku ehitise rajanud isik oleks saanud ehitise

rajamiseks nõusoleku, kui seda oleks ehitamisele eelnevalt küsinud (antud juhul taotletud

nõusolekut ehituskeeluvööndi vähendamiseks). Ebaseadusliku ehitustegevuse puhul ei saa

kinnistu omanik eeldada, et hoonet peab olema igal juhul võimalik seadustada. Õige ei ole

selline halduspraktika, mille kohaselt on aja möödudes igal juhul võimalik ebaseaduslikku

ehitustegevust tagantjärgi seadustada. Kuigi seadus ei välista ehituskeeluvööndi vähendamise

võimalikkust tagantjärgi, võimaldab LKS-i regulatsioon ka neil juhtudel lähtuda ainult LKS §

40 lg-s 1 toodud tingimustest. Ebaseadusliku ehitustegevuse tagajärgede üle otsustamine kuulub

kohaliku omavalitsuse pädevusse.

5. Tallinna Halduskohus jättis 03.05.2022 otsusega kaebuse rahuldamata.

Keskkonnaameti 03.07.2020 otsus on lõplikku planeerimisotsust tegevale haldusorganile siduv

menetlustoiming, mis oma sisust ja HKMS § 45 lg-st 3 tulenevalt on halduskohtus vaidlustatav.

Menetlustoimingu motiveerimise ja põhjendamise tase ei ole võrdsustatav haldusakti

motiveerimisele ja põhjendamisele esitatavate nõuetega. Samas ei tähenda see, et

menetlustoimingut ei peaks põhjendama. Vastustaja menetlustoimingu sisuks on LKS § 40 lg 5

kohase hinnangu andmine, kas kaebaja poolt vastuvõetud ÜP-s ettenähtud ehituskeeluvööndi

vähendamine on vastavuses ranna või kalda kaitse eesmärgiga ja vastavad põhjendused peavad

sisalduma vastuvõetud otsuses. Vastustaja on õigustatult viidanud, et kuna ehituskeeluvööndi

vähendamise ettepaneku hindamine toimub seoses ÜP menetlusega, on ta lähtunud valdavalt

mitte kinnistupõhisest, vaid alapõhisest positsioonist. See paneb teatud piirid otsuse

põhjendamise põhjalikkusele võrreldes näiteks detailplaneeringupõhise menetlusega. Samuti on

õigustatud vaidlustatud otsuses tehtud viide vastustaja varasemalt avaldatud seiskohtadele (nt

20.02.2020 kirjas kaebajale).

KSH tulemused peavad olema arvesse võetud juba ÜP koostamisel ja need peavad olema

integreeritud ÜP-sse, sest ainult sellisel juhul vastab vastuvõetud ÜP seadusest tulenevatele

nõuetele. Järelikult hindab vastustaja paratamatult vastuvõetud ÜP-s sisalduvaid KSH tulemusi.

Leevendusmeetmed, mis ÜP-sse pole lisatud, võivad kaalumisel olla küll lisaargumendiks, kuid

Keskkonnaamet peab esmajärjekorras lähtuma looduskaitselistest põhimõtetest. LKS § 40

kohaselt võib ehituskeeluvööndit vähendada ainult vastavuses ja arvestades LKS §-s 34 toodud

ranna ja kalda kaitse-eesmärke.

Vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei anna alust kaebaja väide, et otsuse tekstiline osa ja joonistel

näidatu erineb mitme ala puhul ning lõplik otsus ei ole seetõttu üheselt selge. Vastustaja on

selgitanud vaidlustatud otsuses (p 20, lk 155), et „Palume arvestada ehituskeeluvööndi

vähendamise nõusoleku kulgemise määramisel käesolevas kirjas toodut. Lisades toodud

kaardikihi näol on tegemist abimaterjaliga, kuhu muuhulgas ei ole valdavalt peale kantud

varasemate detailplaneeringute alusel antud ehituskeeluvööndi vähendamisi“. Lisaks on

vastustaja hea halduse tava järgides juba enne kaebuse esitamist leppinud kaebaja esindajaga

kokku koostöökorra, kuidas käituda juhul, kui midagi seoses ehituskeeluvööndi vähendamise

ulatusega jääb selgusetuks. See nägi ette ebakõlade lahendamist omavahelise suhtlemise teel.

3-20-1439

8(20)

Lisaks on vastustaja andnud vajalikke selgitusi seoses kaebaja väidetega tekstilise osa

ebaselguse kohta kohtumenetluses.

Asjakohatud on kaebaja väited, nagu oleks vastustaja vähendanud õigusvastaselt

ehituskeeluvööndit kohtades, kus seda ei ole taotletud. Vaid kaebaja ise saab teha lõpliku otsuse

ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Vastustaja on ainult andnud nõusoleku selleks. Vastustaja

põhjendab neid kõrvalekaldumisi talle esitatud taotlusest sellega, et ta pidas võimalikuks teha

otsuse ulatuses, mida pidas selgemini arusaadavaks või maksimaalselt võimalikuks, arvestades

ranna ja kalda kaitse-eesmärke. Kaebaja õigusi sellega rikutud ei ole, sest kaebajal ei ole

kohustust järgida vastustaja nõusolekut ehituskeeluvööndi kehtestamisel ÜP-s maksimaalses

ulatuses. Vastustaja on arvestanud taotluse lahendamisel ja ehituskeeluvööndi osalisel

vähendamisel varasemalt kehtestatud DP-sid ning ei ole läinud vastuollu enda poolt varem

antud siduvate kooskõlastuste ja haldusaktidega.

LKS § 5 lg 1 tõlgendamisel tuleb kalda ja ranna ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda ka lause

teises pooles määratletust. Sellest tulenevalt peab kalda ja rannaala ulatuse määrama lähtudes

LKS §-des 34‒42 sätestatust. Kõige laiem vastavate erinõuete piir seaduses on ranna ja kalda

piiranguvöönd Läänemere ääres, milleks on 200 m (LKS § 37 lg 1) ja mida hakatakse

tavajuhtumil arvestama vastavalt LKS § 35 lg-le 2 ruumiandmete seadusest tuleneva Eesti

topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiirist. Seetõttu ei ole õige ja

seadusega kooskõlas kaebaja seisukoht, et kaldaks saab pidada ainult veekoguga piirnevat

vahetut ala maaga, s.o ala, kus veepiir kohtub maapiiriga. See seisukoht väljendab rohkem kalda

või ranna tavatähendust.

LKS toob välja ka erisused, mille korral tuleb vööndite ulatust arvestada tavaolukorrast

suuremana (nt § 38 lg 2 ranna või kalda piiranguvööndis esineva metsamaa erisus). Mets, mis

asub ranna või kalda piiranguvööndis, tuleb lugeda seaduse mõttes rannal või kaldal kasvavaks

metsaks sõltumata sellest, kui kaugel mets asub veepiirist. Metsamaa määratlemisel tuleb

omakorda lähtuda MS § 3 lg 2-st. LKS § 38 lg 2 sätestab selgelt, et ranna või kalda metsamaal

MS § 3 lg 2 mõistes laieneb ehituskeeld piiranguvööndi piirini.

Vastustaja on ehituskeeluvööndi vähendamise kaalumisel tõlgendanud LKS sätteid korduva

üleujutusega alade ning ranna ja kalda kasutust piiravate vööndite osas korrektselt. LKS §-s 35

on erisituatsioonides (korduva üleujutusega rannad ja kaldad ning kaldaastangud) kehtivad

erisused piirangute lähtejoone osas sõnastatud mitmeti mõistetavana ja seda on väitnud ka

õiguskantsler. Samas on vastustaja selgitanud, et LKS §-i 35 tervikuna lugedes ja eriti selle

lõikeid 4 ja 5 arvesse võttes, on võimalik asuda seisukohale, et korduva üleujutusala piir tuleb

liita olemasolevatele piiravatele vöönditele, mitte arvestada nende sisse. Vastustaja on ka

selgitanud, et Keskkonnaministeerium on seda küsimust samamoodi mõistnud ja vastavast

tõlgendusest on lähtutud ka halduspraktikas. Lisaks on kaebaja väitel kavandamisel LKS §-i 35

täpsustus, et võimalik mitmeti tõlgendatavus likvideerida. Puudub vastuolu PS-ga seoses

õigusselguse küsimusega.

Üleujutusaladel ei ole ehitamine keelatud absoluutselt, seda pole väitnud ka vastustaja. Korduva

üleujutusega alade puhul on ala piir määratud rannal ÜP-ga ja nende alade suhtes on kehtivad

ranna piiranguvööndi, ehituskeeluvööndi ja veekaitsevööndi kitsendused ning ehitamine on

näiteks veekaitsevööndis keelatud. Erandiks veekaitsevööndis ehitamisele on olukord, kui see

on kooskõlas VeeS § 118 lg-s 1 nimetatud eesmärgiga ning LKS-s sätestatud ranna- ja kalda

kaitse-eesmärkidega. Üleujutusriskiga aladel ei keela ükski õigusakt sõnaselgelt ehitamist, kuid

praktikas on planeeringutega seatud nendel ehitamise suhtes kahjusid ärahoidvaid piiranguid.

Selliseid piiranguid sisaldab ka Jõelähtme valla ÜP (seletuskirja p 5.10.3). Uute

elamupiirkondade moodustamise eesmärgil on ehituskeeluvööndi vähendamine nii korduvalt

3-20-1439

9(20)

üleujutataval alal kui ka olulise üleujutusriskiga alal valdavalt vastuolus nii veekaitsevööndi kui

ranna ja kalda kaitse-eesmärgiga. Kui tegemist on juba olemasolevate, varasemalt tugevalt

mõjutatud hoonestusalade vahel oleva või nendega külgneva alaga, võivad ehituskeeluvööndi

vähendamise ja sellega kaasneva ehitustegevuse mõjud, kui üleujutusoht minimeeritakse

tehniliste meetmetega, jääda mõõdukaks ning ehituskeeluvööndi vähendamine võib osutuda

põhjendatuks. Vastustaja on ehituskeeluvööndi vähendamise kaalumisel võtnud aluseks, et

Jõelähtme valla rannikul ei ole välistatud erakorraliste olude esinemisel veetaseme tõus 1,5‒2

m üle keskmise ning sellisest veetõusust puudutatud alasid on käsitatud üleujutuste poolt

potentsiaalselt ohustatavate aladena. Vastustaja on ka välja toonud, et ta ei ole üleujutusest

ohustatud aladel välistanud ehituskeeluvööndi vähendamist, vaid on nõustunud seda

vähendama näiteks Kostiranna, Manniva, Jõesuu, Neeme, Ihasalu ja Kaberneeme külades

aladel, mille reljeefi kõrgus on madalam kui 2 m. Ajalooliselt mõõdetud mereveetasemetest

lähtuv modelleerimine on näidanud, et matemaatiliselt võib veetaseme ekstreemum Jõelähtme

valla rannikul ulatuda ka suurusjärku 1,5 m üle tavapärase. Lisaks on vastustaja arvestanud

kliimamuutustest tuleneva teadmatusega ja on seisukohal, et erinevatest teadusartiklitest

tulenevalt on tõenäoline, et kliimamuutuste tõttu suureneb Läänemerel tormisus ja seeläbi

tormidega kaasnevate rannikukahjustuste (milleks on nii üleujutused kui ranna purustused)

tekkimise oht. Seetõttu peab vastustaja õigustatuks ehituskeeluvööndi vähendamise

otsustamisel neid seisukohti arvesse võtta ja kasutada otsustamisel keskkonnaõiguses laialdaselt

rakendatavat ettevaatusprintsiipi. Sellised kaalutlused ei ole õigusvastased ja on

eesmärgipärased.

Alusetud on kaebaja väited vastustaja vastuolulisest käitumisest seoses ehituskeeluvööndi

abstraktse vähendamisega. On selge, et juhul, kui hindajale ei ole teada, kuhu selliseid

juurdepääsuteid soovitakse rajada, ei ole võimalik seaduses nõutud määral hinnata võimaliku

juurdepääsutee rajamise mõjusid näiteks taimestikule, reljeefile jne. Vastustaja toob välja, et

Jõelähtme vallas on mitmeid piirkondi, millele on iseloomulik astangu esinemine rannas ja

sellistes kohtades ei ole vastustajal võimalik ehituskeeluvööndi vähendamist seaduses nõutud

tingimusi täites abstraktselt hinnata. Vastustaja on seda seisukohta väljendanud ka 20.02.2020

kirjas. Samuti selgitas vastustaja oma vastuses seda, miks ta vaatamata sellele seisukohale oli

nõus ehituskeeluvööndi vähendamisega juurdepääsuteede osas Ülgase külas (Koljunuki

maaüksuse DP).

Vaidlustatud otsus ei riku kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust asustuse suunamisel, sh

asustuse suunamisel piirkondadesse, kus on juba olemas ühisveevärk ja kanalisatsioon.

Vastustaja on esitanud usutavad ja arusaadavad põhjused, miks ta ei anna nõusolekut kaebaja

väljendatud soovile ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Keskkonnaamet on selgitanud, et kuigi

teede- ning tehnovõrkude olemasolu on ehituskeeluvööndi vähendamist toetavaks asjaoluks,

tuleb lõppotsuses arvestada ka teisi LKS § 40 lg-s 1 sätestatud asjaolusid. Ainuüksi

olemasolevad juurdepääsuteed ning tehnovõrgud ei taga, et kinnistutele ehitamisega ei kaasneks

negatiivseid mõjusid ranna või kalda looduskooslustele, ei suureneks inimtegevusest lähtuv

kahjulik mõju, ei muutuks piirkonnale omane asustusstruktuur või ei halveneks vaba ligipääs

veekogu kaldale. Uute elamute rajamine piirkonda muudab selle üldist kasutamist ja keskkonda.

LKS § 40 lg 4 p 2 loob võimaluse lahendada vajadusel tekkinud probleem ÜP-d muutva DP

menetluses. Olukorras, kus ainult DP menetlus on otsuse langetamiseks vajalikku detailset

teavet koondav menetlus, on selle menetluse kasutamine õigustatud. DP menetlus ei pea

käsitlema ainult ühte ehituskrunti (kinnistut) ja kui hõlmata sellesse suurem arv ühes piirkonnas

asuvaid kinnistuid, vähendab see ka kaebaja halduskoormust. Vastustaja on õigustatult viidanud

ka asjaolule, et avalikult kasutatavate teede rajamisele, mis on ette nähtud kehtestatud detail-

või üldplaneeringus, ei laiene tulenevalt LKS § 38 lg 5 p-st 10 sama paragrahvi lõikes 3 ette

nähtud ehituskeeld ja selle vähendamiseks ei ole vaja taotleda nõusolekut.

3-20-1439

10(20)

Vastustaja ei ole jätnud arvestamata ja kajastamata avalikkusele kaasnevaid mõjusid seoses

ehituskeeluvööndi vähendamata jätmisega nn Laheranna piirkonnas. Valla tegelik huvi

ehituskeeluvööndi vähendamiseks seostub eelkõige Jõesuu külas oleva Laheranna kinnistuga,

mille puhul on tegemist väikeelamute ja puhkeotstarbelise maa-alaga, millele võib ÜP

seletuskirja kohaselt rajada ka ühiskondlikke ehitisi. Vastustaja on otsuses ja vastuses kaebusele

õigustatud leidnud, et LKS § 40 lg 1 kohustab teda arvestama ehituskeeluvööndi vähendamise

taotluse hindamisel eelkõige ranna ja kalda kaitse-eesmärke ning lähtuma seda tehes

taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust

ning väljakujunenud asustusest. Avalikkusele tekkivad mõjud, mis on vastuolus ranna ja kalda

kaitse-eesmärkidega, võib seejuures täielikult arvestamata jätta juhul, kui need on suunatud

eelkõige erahuvide järgimisele ja kahjustavad suure tõenäosusega ranna ja kalda kaitse-

eesmärkidega hõlmatud avalikke huve. Praegusel juhul on valla peamine huvi sellel kinnistul

arendada välja uus elamupiirkond ja sellega edendada eelkõige sinna elama asuvate isikute

erahuve kaunis looduslikus keskkonnas elamiseks. Selline huvi on ilmselgelt vastuolus avaliku

huviga omada rannale ja kaldale vaba ligipääsu, kasutada ranna ja kalda (ka selle metsaala)

puhkevõimalusi ja säilitada seal asuvaid looduskooslusi. Isegi oluliste leevendusmeetmete

rakendamisel (tavalisest suurem eramukruntide miinimumsuurus, kruntide aedadega piiramise

keeld, hoonestuse asukohtade hajutatud paigutamine jne) muutub praegu täielikult avalikus

kasutuses oleva metsaala kasutamine tavainimestele oluliselt piiratumaks ja senine ainult

looduslike takistustega piiratud ligipääs merele oluliselt piiratumaks. Eeltoodut arvesse võttes

puudub alus pidada vastustaja kaalutlusi ja põhjendusi ehituskeeluvööndi vähendamisest

keeldumiseks sellel alusel õigusvastaseks.

Kohus nõustub kaebajaga osaliselt selles, et ainuüksi teoreetiline võimalus ehitada samal

kinnistul väljaspool ehituskeeluvööndit ei anna alust lükata vööndi vähendamise taotlust tagasi.

Samas ei saa ehituskeeluvööndi vähendamist sellises olukorras ka eeldada. Sellistes

olukordades peavad esinema erakorralised asjaolud (milleks ei ole lihtsalt kinnistuomaniku

soov ehitada ehituskeeluvööndi alale), mis võimaldaks põhjendada LKS §-s 38 sätestatud üldise

ehituskeelu reegli muutmist. Ehituskeeluvööndi vähendamine on sellisel juhul põhjendatud

eelkõige olukordades, kus kinnistu piirid ei võimalda ehitustegevust realiseerida väljapoole

ehituskeeluvööndit ning ehitustegevust on võimalik teostada ranna või kalda kaitse-eesmärke

kahjustamata. Asjaolu, kas kinnisasjal on võimalik ehitada ka väljaspool ehituskeeluvööndit,

on kaalumisel asjakohane ja sellel võib olla ka otsustav tähtsus lõpliku kaalutlusotsuse

tegemisel.

Mitteelamumaa sihtotstarbega kinnistu omanik ei saa eeldada ja tal puudub õigustatud ootus, et

maa sihtotstarvet on igal juhul võimalik muuta elamumaaks ja realiseerida seal omaniku poolt

soovitavat ehitusõigust. Piiratud ehitusõigusega alal kinnistu omandanud isik ei saa

omandiõiguse puutumatusele tuginedes eeldada, et avalikes huvides seatud piirangut peab

olema igal juhul võimalik tema kasuks muuta. Siinkohal tuleb vastustajal kindlasti kaaluda ka

muid asjaolusid, milleks maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel on näiteks kinnistu

looduslik seisund ja piirkonnas varasemalt väljakujunenud asustus. Asjaolu, et vastustaja on

neid seisukohti otsustamisel arvesse võtnud ja ei ole ainuüksi kinnistu sihtotstarvet arvestades

alati keeldunud ehituskeeluvööndi vähendamisest, kinnitavad vastustaja toodud näited

kinnistutest, kus on nõustutud maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel ehituskeeluvööndi

vähendamisega (Kostiranna külas Hindreku, Peetri tee 11 ja 15, Kostiranna tee 7, Kostiranna

tee 17/32, Eest-Piganeeme ja Taga-Piganeeme kinnistutel, ning Neeme küla lääneosas

Tuuleranna ja mitmete Metsamarja põik kinnistutel).

Ebaseaduslike ehitiste seadustamise või likvideerimise küsimuse otsustamine kuulub eelkõige

kohaliku omavalitsuse kompetentsi. Ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse, mille sisuks on

ebaseaduslike ehitiste seadustamiseks võimaluse loomine, lahendamisel lähtub vastustaja

3-20-1439

11(20)

hinnangust, kas ebaseadusliku ehitise rajanud isik oleks saanud ehitise rajamiseks nõusoleku,

kui seda oleks küsitud enne ehitamist. Vastustaja toob välja, et otsuse langetamisel arvestab ta

kaalumisel lisaks muid LKS § 40 lg-s 1 toodud tingimusi. Ebaseadusliku ehitise omanikul ei

teki õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse suhtes isegi juhul, kui kohalik omavalitsus on

küll väljastanud ehitusõiguse, kuid on seda teinud vastusolus LKS §-s 38 sätestatuga. Kaebaja

seisukoht, et 10‒15 aasta möödumisel ei ole enam võimalik selliste ehitiste likvideerimine

tulenevalt õiguspärase ootuse printsiibist, ei ole õige. Kaheldamatult on vastava menetluse

läbiviimine ja pikemat aega kasutuses olnud hoonete likvideerimisotsuse langetamine raske nii

otsustajale kui ka puudutatud isikule, kuid see ei tähenda, et selliseid otsuseid ei peaks

langetama ja vajadusel ellu viima ega õigusta nende küsimustega tegelemise viimist

üksikjuhtumi tasemelt ÜP tasemele, mis võimaldaks kohalikul omavalitsusel senised

ebaseaduslikud ehitised mugavalt seadustada. Selline otsus peab olema igakordselt kõiki

asjaolusid arvesse võttes läbi kaalutud ja seadustamiseks peavad olema tunduvalt tõsisemad

põhjused, kui lihtsalt ehitise pikaajaline olemasolu.

Kohtul puudub põhjus vaidlustatud otsuse tühistamiseks, lähtudes kaebaja poolt üksikute alade

suhtes välja toodud vastuväidetest. Vastustaja on nii vaidlustatud otsuses, kohtumenetluse ajal

peetud kompromissiläbirääkimiste tulemustest lähtuvas otsuses kui ka täiendavates

seisukohtades veenvalt, arusaadavalt ja põhjendatult välja toonud oma seisukohad ja

põhjendused ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumiseks.

Alade nr 2‒3 (Uusküla) osas nõustub kohus vaidlustatud otsuses (lk 22‒27) ja 01.12.2021

täiendavas otsuses (lk 3‒6) tooduga seda kordamata. Nende alade puhul omab otsustavat

tähtsust vajadus säilitada rannal asuvad looduskooslused ja see eesmärk kaalub sisuliselt üles

ehituskeeluvööndi vähendamise taotlustes toodud põhjendused. Looduskoosluste säilitamiseks

on vajalik piirata inimtegevuse mõju, sest alade nr 2‒3 kinnistute hoonestamine eeldab puude

raiet hoonete, õue- ja parkimisalade ja liikumisteede rajamiseks, mistõttu kaasneb

ehitustegevusega selgelt negatiivne mõju looduskooslustele. Ka juhul, kui säilitatakse tammed

jt väärtuslikud puud, säilivad need arendusalade piires vaid üksikpuude, mitte tervikliku

metsakooslusena. Ehitustegevuse lubamine kaebaja poolt soovitud ulatuses tooks paratamatult

kaasa looduskoosluste täieliku hävinemise Nuudi tee 70, Nuudi tee 66 ja 68 kinnistutel.

Viidatud DP näol on tegemist juba kehtestatud DP-ga, mistõttu puurkaevu osas rakendub sellele

LKS § 38 lg 5 p-st 8 tulenev erisus. Kaebaja viidatud Harjumaa Keskkonnateenistuse DP

kooskõlastamise kirja näol ei ole tegemist ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekuga, kuna

selleks pidi andma sel ajal kehtinud ranna ja kalda kaitse seaduse § 6 lg 2 kohaselt nõusoleku

keskkonnaminister.

Ala nr 4 (Saviranna küla) osas on täiendav ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolek Saviranna

tee 158a ja 160a osas tingitud eelkõige nende kinnistute puhul nendele iseloomulikust

looduskooslusest, väljakujunenud asustusest ning juba avaldunud inimmõjust ehitustegevuse

näol. Lõpliku otsuse ehituskeeluvööndi vähendamise osas teeb kaebaja. Sisuliselt samad

põhjendused kehtivad ka kaebaja välja toodud Kalda tee 44 kinnistu osas. Kalda tee 27‒Kalda

tee 38 osas oli vööndi osaline vähendamine põhjendatud ja vajalik, et tagada looduslikult

esineva kõrge astangu stabiilsus. Lisaks võttis vastustaja arvesse olemasoleva ehitusjoone

(vaidlustatud otsuse III ptk p-d 3.4 ja 3.6). Kaalutlused ei ole õigusvastased. Õiguspärane oli

vastustaja otsus ka seoses Tamme kinnistuga, mis on olnud ajalooliselt hoonestamata, valdavalt

looduslikus seisundis ja sellele kasvab väga väärtuslik tammepuistu. Ehitustegevus tooks kaasa

raadamisvajaduse ja ehitiste hilisema kasutamisega suureneks tallamiskoormus. Need

kaalutlused on piisavad ja õigustavad ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumist. Vastustaja

on seoses Saviranna tee 130 ja Nuudi kinnistu osas leidnud õiguspäraselt, et ehituskeeluvööndi

vähendamiseks annab aluse võimalus ehitada ka väljaspoole seda.

3-20-1439

12(20)

Ala nr 5 (Ülgase küla) osas on vastustaja selgitanud, et kohalik omavalitsus peab arvestama

ehituslubade väljastamisel kehtiva seadusega ja looduses esinevate asjaoludega ka juhul, kui

looduslike protsesside tagajärjel on ehituskeeluvöönd nihkunud sisemaa suunas. Lisaks on

ehitusõigust võimalik jätkuvalt realiseerida, arvestades kruntide suurust ja ehitusõiguse ulatust.

Samuti on vastustaja lubanud osade kruntide (Nuki põik 3, 5 ja 7, Nuki tee 1, 5, 8 ja 13, Loode

tee 2, 4, 6 ja 24) osas ehituskeeluvööndit täiendavalt vähendada oma 01.12.2020 otsusega.

Vastustaja vastuväited ja selgitused on asjakohased ja kehtiva õigusega kooskõlas. Vastustaja

on selgitanud 01.12.2020 otsuses asjakohaselt, miks ta ei nõustu ehituskeeluvööndi

vähendamisega Nuki põik 1, 2 ja 4 ning Nuki tee 6 kinnistute ning Koljunuki parkmetsa kinnistu

lõunaosast moodustuvate positsioonide 14 ja 15 (aadressi ettepanek vastavalt Väike-Nuki tee 2

ja 4) hoonestusalade ulatuses.

Ala nr 6 (Kostiranna küla) osas ei ole vastustaja õigusvastaselt keeldunud Kostiranna külas

Nuudi tee 10/Ranna (kaebuses ekslikult Raja tee 10/Ranna) kinnistu (24504:004:0021) puhul

ehituskeeluvööndi vähendamisest kinnistu õueala osas kinnistu piirini. Vastustaja vähendas

ehituskeeluvööndit kuni veekaitsevööndini ja veekaitsevööndisse jäävas osas hoonete

kontuurini ning põhjendas seda eesmärgiga vältida ranna erosiooni ja hajuheiteid. Lisaks tõi

vastustaja välja, et hetkel olemasolevate hoonete puhul neid mõjusid ei kaasne, kuid

ehituskeeluvööndi soovitud ulatuses vähendamisega nõustumise korral võib kaasneda

asustusstruktuuri mõningane nihkumine veekogu suunas, lisaks tuleb arvestada ka

üleujutusriskiga osade kinnistute puhul (sh Nuudi tee10/Ranna). Sellised kaalutlused on

loogilised ja seaduspärased. Vastustaja on oma vastuses välja toonud, et Eesti 2020. a

põhikaardi kohaselt on Hindreku, Kostiranna tee 17/32 ja Eest-Piganeeme kinnistutel kujutatud

piiranguvööndi ulatuses metsamaa kõlvik. Lisaks on kaebaja ise oma 22.06.2020 kirjas nr 7-

3/2415 (vastuse lisa 12) taotlenud ehituskeeluvööndi vähendamist Hindreku kinnistul (mh selle

metsamaal) ja vastustaja nõustus vastava taotlusega oma 21.08.2020 kirjas nr 7-13/2010676-2

(vastuse lisa 13). Erandit poleks vaja, kui metsamaad Hindreku kinnistul ei oleks. Alusetu on

ka kaebaja etteheide, et arusaamatuks jääb ehituskeeluvööndi vähendamise ulatus Taga-

Piganeeme kinnistu osas. 03.07.2020 otsuse p-s 5.6 (lk 45) on ehituskeeluvööndi vähendamise

nõusolek Taga-Piganeeme kinnistu osas sõnastatud arusaadavalt, sest kinnistu idapiir saab olla

ainult kinnistu asukohta arvesse võttes selle idapoolses küljes paiknev piir. Kostiranna tee 15

(kaebajal kaebuses ekslikult Kostivere 15) osas selgitas vastustaja, et otsuse p-s 5.6 (lk 45) on

tekstist nähtuvalt vähendatud ehituskeeluvööndit veekaitsevööndi piirini ja see on kantud ka

kaardile. Tuleb möönda, et punkti sõnastus ei ole kõige parem, kuid punkti süstemaatiliselt

lugedes ja otsusele lisatud kaarti uurides on võimalik eeltoodud kinnistutega seotud

ehituskeeluvööndi vähendamise piir kindlaks teha.

Ala nr 7 (Manniva küla) osas viitab vastustaja õigesti, et kaebaja ei ole kaebuses välja toonud

sisulisi põhjendusi, miks

vastustaja oleks pidanud nõustuma suuremas ulatuses

ehituskeeluvööndi vähendamisega. Manniva külas on mereäärne ala valdavalt roostikuline,

seda on ÜP materjalides korduvalt määratud üleujutatavaks alaks ja alal olev 5 m kõrgune

astang paikneb veepiirist enamuse küla osas rohkem kui 200 m kaugusel. Astangualune ala on

säilinud põhiliselt looduslikuna ning ehitustegevus eeldaks osaliselt metsamaa raadamist,

astangualusel maal puuduvad tulenevalt selle soisusest enamiku kinnistute osas

juurdepääsuteed. Inimtegevusega kaasneksid ranna kaitse eesmärke kahjustavad mõjud ning

muutuks piirkonnale omane asustusstruktuur. Ehituskeeluvööndi lähtejooneks on korduva

üleujutusala lõpujoon (LKS § 35 lg 4). Samuti tuleb arvestada metsamaaga seotud piirkondi

sellest joonest tulenevalt.

Ala nr 8 (Jõesuu küla) osas toob vastustaja välja, et Jõelähtme Vallavolikogu poolt 25.06.1998

kehtestatud Rannaveski DP alal on varasemalt taotletud ehituskeeluvööndi vähendamist, kuid

keskkonnaminister leidis, et vööndi vähendamine 60‒100 meetrini ning uue tiheasustusala

3-20-1439

13(20)

loomine piirkonda ei ole põhjendatud. Tulenevalt Rannaveski DP seletuskirjast paiknes

praktiliselt kogu Rannaveski DP ala ehituskeeluvööndis ja selle vähendamiseks luba saamata ei

oleks tohtinud ehitusõigust kehtestada. Vastustaja toob korrektselt välja, et konkreetsetel

üleujutusaladel tuleb ehituskeeluvööndi täpsel määratlemisel lähtuda mitte Maa-ameti

geoportaali kitsenduste kaardil toodust, vaid seadusest.

Laheranna piirkonna ehitustegevusega kaasneks ehitusaluse pinna ulatuses metsamaa

raadamine kui ka ala niiskustingimustest tulenevalt maapinna kuivendamine ja madalamate

alade täitmine, mis muudab looduslikku veerežiimi ja hävitab loodusliku taimkatte. Ala

tervikuna avalikuks kasutuseks võtmisega kaasneks paratamatult ka tallamisest tuleneva

koormuse

suurendamine,

mis

mõjuks

negatiivselt

metsakoosluse

rohurindele.

Ehituskeeluvööndi vähendamine võib kahjustada rannal asuvaid looduskooslusi ning muutub

olemasolev asustusstruktuur ja suureneb inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju rannale. Seega ei

ole vööndi vähendamine kooskõlas ranna kaitse-eesmärkidega. Vastustaja möönab, et kuigi

Jõesuu küla Ihasalu lahe piirkonnas esineb ka tänasel päeval hoonestust, ei ole hoonestuse määr

samalaadne, mida oleks sinna võimalik rajada ehituskeeluvööndi vähendamisega nõustudes,

mistõttu ei ole ka seal täna esinevad inimtegevusest tulenevad mõjud ranna kaitse-eesmärkidele

võrreldavad piirkonnas ulatusliku ehituskeeluvööndi vähendamisega kaasnevate mõjudega.

Need selgitused ja vaidlustatud otsuses kajastatu näitavad, et vastustaja on teostanud

kaalutlusõigust ning vaatamata veale ühe kinnistu omandi küsimuses on põhjendanud piisavalt

keeldumist ehituskeeluvööndi vähendamisest. Vastustaja kaalutlustest ei nähtu oluliste

asjaolude tähelepanuta jätmist ega ka muud kaalutlusviga. Asjaolu, et kaebaja soovidega

mittearvestamine

ei

lase

viimasel

vabalt

suunata

asustusstruktuuri

(teostada

enesekorraldusõigust), ei tähenda, et vastavad otsused oleksid õigusvastased. Kaebaja

seisukoht, et tema arengueesmärgid peaksid olema eelistatud seadusega määratud ranna ja kalda

kaitse-eesmärkidele, on ekslik ja vastuolus seaduses sätestatuga.

Ala nr 9 (Ihasalu küla) osas nõustub kohus vaidlustatud otsuse III ptk p-s 8.1 (lk 57‒64) tooduga.

Kaebuses puuduvad sisuliselt igasugused argumendid, mida on vastustaja valesti teinud.

Ala nr 10 (Neeme küla) osas on vastustaja kaebuse vastuses (p-d 3.8.1‒3.8.3) üksikasjalikult

selgitanud kõigi kaebaja kirjeldatud probleemsete aladega seotut. Vastavat ala ja kaalutlusi on

käsitletud otsuse III ptk p-s 9 (lk 73‒99). Toodud selgitused on piisavad ja kaebaja oleks võinud

neid küsida ka haldusmenetluse raames. Samuti tunnistas vastustaja, et Kivineeme tn 10, 10a ja

12 kinnistute osas esines 03.07.2020 kirjas eksitus, mille kohaselt arvati need Kadakaranna DP

koosseisu ning viimase osas jäi kehtima varasem ehituskeeluvööndi vähendamise otsus. Seega

ei käsitletud kõnealuse kolme kinnistu osas 03.07.2020 otsusega ehituskeeluvööndi

vähendamise võimalikkust. Samas selgitas Keskkonnaamet, et 08.09.2020 täiendava otsusega

edastati kaebajale otsus ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekuga Kivineeme tn 10, 10a ja

12 kinnistute osas, mis tähendab, et kaebaja tõstatud probleem on tema soovide kohaselt

lahendatud. Kohus nõustub vastustaja selgitusega osas, mis puudutavad keeldumist vähendada

ehituskeeluvööndit Neeme sadamas asuva reformimata riigimaa osas, sest puudub huvitatud

isik ning on ebaselge, kes vastutab alal esineda võivate olukordade eest.

Ala nr 11 (Kaberneeme küla) osas on vastustaja kaebuse vastuses selgitanud, et piirkonnas, sh

Kordoni tee 22 kinnistu osas, on lähtudes ranna kaitse eesmärkidest põhjendatud

ehituskeeluvööndi vähendamisega nõustumine vaid õuemaa ulatuses, kuivõrd õuemaa ja mere

vahelisele maa-alale jääb looduslikus seisundis ranna-ala, kuhu ehitustegevuse laienemine

tooks kaasa negatiivsed mõjud ranna looduskooslustele ja veekogu suunas nihkuks piirkonnale

omane asustusstruktuur. Tõusu tee 33 kinnistul nõustus Keskkonnaamet ehituskeeluvööndi

vähendamisega lisaks veekaitsevööndist väljapoole jäävale alale ka merepoolse abihoone osas

selle kontuuris. Vastav seisukoht on arusaadav 03.07.2020 otsuse I ptk p-s 10 (lk 9) toodud

3-20-1439

14(20)

nõustumusest. Kaberneeme tee 2a kinnistu merepoolsema abihoone osas märkis vastustaja

vastuses kaebusele, et hindas ehituskeeluvööndi vähendamise võimalikkust lähtudes LKS § 40

lg-s 1 toodud tingimustest ning leidis, et vähendamine on võimalik mõnevõrra suuremas

ulatuses kui taotleti, kuid mitte põhihoonestusest oluliselt mere suunas paikneva abihoone osas.

Seega nõustuti ehituskeeluvööndi vähendamisega 20 meetrini, arvestades tavalisest veepiirist.

Soovitust soodsama lahenduse leidmine ei kahjusta kuidagi kaebaja õigusi.

Ala nr 12 (Haapse küla) osas nõustus Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuse I ptk p-s 11 (lk 10)

esitatud ulatuses Haapse küla lääneosas ehituskeeluvööndi vähendamisega seni juba

hoonestatud alade osas. Seni hoonestamata kinnistute osas ning valdavalt metsamaaga kaetud

kinnistute osas, kus esineb ka mõningast hoonestust, viitas Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuse

III ptk p-s 11.6 (lk 116‒117), et vähendamine ei ole võimalik. Argumendid on toodud

03.07.2020 otsuse III ptk p-des 11.2‒11.5 (lk 112‒116). Kaebuse p-s 2.69 esitatud seisukoht on

väga ebamäärane ja pole arusaadav, mida ette heidetakse. Samuti on arusaamatu, milles näeb

kaebaja ehituskeeluvööndi vähendamata jätmise õigusvastasust joonisel nr 31 toodud osas.

Ala nr 13 (Kullamäe küla) osas jäi vastustaja 03.07.2020 otsuse III ptk p-des 12.2‒12.5 (lk 118‒

121) välja toodud põhjenduste juurde. Monte tee 25 kohta esitatud pretensioonide osas puudub

kaebuses sisuline põhjendus. 03.07.2020 otsuse III ptk p-s 12 (lk 117‒121) on välja toodud, et

sealne ehitustegevus on toimunud ebaseaduslikult ning ehitustegevusele eelnevalt oli tegemist

100% metsamaaga, mistõttu on alal raadatud metsa. Ehitustegevusega kaasnes ka

asustusstruktuuri muutus ja inimtegevusest tuleneva negatiivse mõju suurenemine ranna

ehituskeeluvööndis. Kaebaja etteheited vastustaja otsuse põhjendamatuse kohta on ümber

lükatud ja asjaolu, et kaebaja nendega ei nõustu, ei anna põhjust otsuse tühistamiseks.

Ala nr 14 (Koogi küla) osas leidis kaebaja, et vastustaja ei ole Jägala-Joa tee 33 kinnistu

abihoone osas ehituskeeluvööndit vähendanud ning talle ei ole arusaadav, mis saab hoonest

edasi. Tegu on pigem selgituse küsimise kui tõsiseltvõetava argumendiga vastustaja otsuse

õigusvastasuse osas. Sellised küsimused tuleks esitada haldusmenetluse käigus ja need ei anna

alust kaebuse rahuldamiseks.

Ala nr 17 (Liivamäe ja Saha küla) osas toodud väited ei anna alust vaidlustatud otsust

õigusvastaseks tunnistada. Vastustaja on näidanud selgelt ära, millistele põhjendustele

tuginedes on ta otsuse langetanud, need on kirjas vaidlustatud otsuses ja õiguspärased. Samuti

on vastustaja selgitanud vastuses kaebusele tehnorajatiste rajamisega seotud küsimusi ja toonud

välja LKS-s nende suhtes ette nähtud erisused.

Ala nr 18 (Iru küla) osas on kaebaja vastuväide väga üldsõnaline ja raskesti arusaadav.

Vastustaja on korduvalt selgitanud ja ka vaidlustatud otsuses märkinud, et varasemate DP-dega

antud ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekud ei kaota kehtivust pärast ÜP vastuvõtmist.

Isegi juhul, kui ÜP ja DP ehituskeeluvööndi alad ei kattu, tuleb sel juhul arvestada puudutatud

isikule soodsamat lahendust ja tema õigused ei saa sellisest kahe haldusakti korraga kehtimisest

kahjustatud.

Ala nr 19 (Jõesuu küla) osas on kaebaja etteheide väga üldsõnaline ja sellest ei nähtu põhjendusi,

miks ta peab vastustaja otsust õigusvastaseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-20-1439

15(20)

6. Jõelähtme vald palub 02.06.2022 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

03.05.2022 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, asudes seisukohale, et vaidlustatud

otsus on menetlustoiming, mitte haldusakt. Kaebaja leiab, et tegemist on eelhaldusaktiga. Kuna

LKS § 40 lg 3 alusel on võimalik ehituskeeluvööndit vähendada üksnes vastustaja nõusolekul,

on kaebaja enda kaalutlusõigus pärast vastustaja vastavat otsust redutseerunud nullini. Kui

vastustaja ei nõustu vähendamisega, ei ole kaebajal võimalik teha teistsugust lõppotsust ja otsus

on kaebajale siduv. Küsimus, kas isikule kuuluva kinnisasja osas nõustub vastustaja

ehituskeeluvööndit vähendama või mitte, mõjutab otseselt ja olulisel määral kinnistu omaniku

omandiõigust. Vastustaja otsus piirab oluliselt ka sellise kinnistu omaniku õigusi, kelle kinnistu

suhtes jäeti ÜP-ga ehituskeeluvöönd vähendamata ning kes peaks soovima seda vähendada DP

alusel (LKS § 40 lg 4 p 2).

Kohus on jätnud kontrollimata, kas vastustaja otsus on nõuetekohaselt põhjendatud, sh, kas on

kaalutud negatiivset mõju kinnistute omanike suhtes. Vastustaja on suuresti jätnud kaalumata

kõik asjaolud, mis seonduvad väljakujunenud asustusega. Seejuures tuleb lähtuda mitte

konkreetsest kinnistust, vaid vaadelda piirkonda, kus kinnistu asub, arvestades ka piirkonnas

asuvat hoonestust ja muud elukondlikku taristut, sh sotsiaalobjekte. Arvestada tuleb ka kaebaja

kui kohaliku omavalitsuse üksuse huvisid, sh enesekorraldusõigust, keskkonnasäästu ja

keskkonnahoidu. Vastustaja on esitanud põhjendused üksnes looduskaitselistest eesmärkidest

tulenevalt, eirates LKS § 40 lg-t 1.

Vaidlusaluse otsuse täpsustust ega täiendavaid selgitusi otsuse sisust ei oleks vastustaja andnud,

kui kaebaja ei oleks pöördunud kohtusse.

Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et mets, mis asub ranna või kalda piiranguvööndis, tuleb

lugeda seaduse mõttes rannal või kaldal kasvavaks metsaks sõltumata sellest, kui kaugel mets

asub veepiirist. LKS § 38 lg-s 2 sätestatud ehituskeeluvööndi ulatust tuleb sisustada LKS §-s

34 toodud ranna või kalda kaitse eesmärkidest tulenevalt. Kui metsal MS § 3 lg 2 tähenduses

puudub igasugune reaalne ja tuntav seos ranna või kaldaga, ei ole kooskõlas LKS §-ga 34 lugeda

mets rannal või kaldal kasvavaks ning selle tulemusena lugeda ehituskeeluvööndi ulatuseks 200

m.

Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et korduva üleujutusega alasid ning ranna ja kalda kasutust

piiravate vööndite liitmine on õiguspärane. Halduskohus ei ole oma seisukohta põhjendanud,

nõustudes üksnes vastustaja põhjendustega. Kohus ei põhjendanud, miks on kohtu hinnangul

kaebaja seisukohad, mis langevad kokku õiguskantsleri käsitusega, ebaõiged. Õiguskantsleri

käsituse kohaselt tuleb LKS § 35 lg-t 4 mõista nii, et ehituskeeluvööndit ja üleujutusala ei

liideta. Halduskohus on tuginenud vastustaja varasemale halduspraktikale, mis on olnud

õigusvastane. Sisuliselt võib ehituskeeluvöönd nii ulatuda mitmete kilomeetrite kaugusele

veepiirist. Halduskohtu põhjendused seoses üleujutusalale ehitamisega on vastuolulised ja

kordavad vastustaja õigusvastase halduspraktikaga kinnistatut. Kohus on jätnud arvestamata

LKS § 40 lg-s 1 toodud tingimusega, et ehituskeeluvööndi vähendamisel tuleb arvestada mh

väljakujunenud asustust ning olemasolevat infrastruktuuri. Põhjendamatu ja tõendamata on

väide, et üleujutusaladel ehitamine toob kaasa looduskeskkonnale kuidagi intensiivsema mõju

kui mujal piirkonnas. Ebaõige on kohtu arusaam, et üleujutusaladel ehitamine vajaks ulatuslikke

pinnasetöid – võimalik on kasutada ka vaivundamente ja muid ehitustehnilisi meetmeid selleks,

et tagada hoonete ohutus ja looduskeskkonna säilimine ning LKS §-s 34 sätestatud eesmärkide

täitmine.

3-20-1439

16(20)

Halduskohtu ja vastustaja põhjendused seoses ehituskeeluvööndi abstraktse vähendamisega on

vastuolulised. Ühes asukohas on abstraktse vähendamisega nõustutud ja teises mitte. Selle

tulemusena koheldakse kaebaja territooriumil elavaid isikuid ebavõrdselt.

Halduskohus on ebaõigesti sisustanud kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust.

Õiguspärane ei ole, et vastustajal on sedavõrd suur õigus sekkuda kohalike omavalitsuste

enesekorraldusõigusesse olukorras, kus asustuse suunamine ei riku LKS §-s 34 toodud

eesmärke. Kaebajal on merepiiri kokku ca 40 km ulatuses. Kui arvestada ka teede ja

tehnovõrkude asukohti ning väljakujunenud asustust, on põhjendatud suunata asustust neisse

kohtadesse, kus juba asuvad teed ja infrastruktuur ning ka olemasolev asustus. Sellisteks

kohtadeks on tihtipeale aga merega piiratud alad. Vastustajal on õigus looduskaitselistel

eesmärkidel jätta ehituskeeluvöönd vähendamata, kuid põhjendused ei saa olla üldsõnalised.

Vastustaja ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, millistel kaalutlustel on jäetud Laheranna

piirkonnas ehituskeeluvöönd vähendamata. Vastustaja ei ole isegi kaalunud kõrvaltingimuste

määramist, selliselt oleks võimalik tagada ka inimeste vaba juurdepääs randa ja kaldale.

Vastustaja ei ole ära näidanud, kuidas oleks vaba liikumine rannal ja kaldal või juurdepääs

rannale või kaldale takistatud, kui ehituskeeluvööndit vähendataks 200 meetrilt 100 meetrile.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja on jätkuvalt soovinud 100 m laiuse ehituskeeluvööndi

Laheranna piirkonda alles jätta ning see täidab ka kõik LKS §-s 34 sätestatud eesmärgid. Selle

tõenduseks on kaebaja esitanud KSH hinnangu, mille seisukohti ei ole vastutaja ümber lükanud.

Halduskohtu

seisukohad

seoses

õigusvastaselt

püstitatud

ehitistega

on

vastuolus

väljakujunenud kohtupraktikaga. Seisukoht, et ebaseaduslike ehitiste seadustamise või

likvideerimise küsimus kuulub eelkõige kohaliku omavalitsuse kompetentsi, ei ole õige. Ka

vastustajal on õiguslik alus otsustada ranna või kalda ehituskeeluvööndis olevate ebaseaduslike

ehitiste likvideerimine (EhS § 130 lg 5). Kuigi ebaseaduslike ehitiste olemasolu on pikka aega

olnud teada ka vastustajale, ei ole vastustaja rakendanud sellega seoses ühtegi meedet. Ometi

on vastustaja keeldunud ka selliste ehitiste osas ehituskeeluvööndi vähendamisest. LKS § 38

lg-s 9 sätestatud erand küll välistab teatud juhtudel õiguspärase ootuse tekke selliste ehitiste

omanikel, kuid ainuüksi ka sellest ei tulene, et lammutusettekirjutuse tegemine oleks

õiguspärane. Halduskohus on otsuses sisuliselt asunud seisukohale, et selliste ehitiste

lammutamine on võimalik, kuid ei ole kaalunud EhS § 132 lg-s 3 toodud asjaolusid ega senist

väljakujunenud kohtupraktikat. Kaebaja hinnangul ei ole ka lammutusettekirjutuse tegemine

enam võimalik. Seega jääb üle üksnes ehitise seadustamine. Kui ÜP raames on vastustaja

selliste kinnistute suhtes ühemõtteliselt keeldunud ehituskeeluvööndi vähendamisest, ei saa

vastustaja teha teistsugust otsust ka ÜP-d muutva DP menetluse raames.

Halduskohus on ebaõigesti nõustunud vastutajaga, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks peavad

esinema erakorralised asjaolud, milleks ei ole kinnistuomaniku soov lihtsalt ehitada

ehituskeeluvööndi alale. LKS § 40 lg 1 ei näe seda ette. Asjaolu, kas isikul on võimalik ehitada

sama ehitis ka kusagile mujale, ei saa omada sellist kaalu, nagu on sisustanud vastutaja.

Ehituskeeluvööndi vähendamise taotlust lahendades tuleb arvestada lisaks omandiõigusele ka

ranna või kaldaga seotud kasutuseelistega (nt merevaade, mereõhk jne). Ehituskeeluvööndisse

ehitamise soov ongi seotud ranna olemasolu ehk merelähedusega. Soov ehitada

ehituskeeluvööndisse võib tuleneda ka muudest asjaoludest – nt seda näeb ette DP, kuid pärast

DP kehtestamist on muutunud seadusandlus, DP-ga määratud hoonestusala on vähenenud

ärauhte tõttu jms. Kõigil juhtudel peab vastustaja kitsalt lähtuma LKS §-s 34 ja § 40 lg-s 1

toodust, kuid ei saa tugineda põhjendusele, et ehitamine võib olla võimalik ka muudele aladele

väljaspool ehituskeeluvööndit.

Halduskohtu otsus on ka muus osas oluliste põhjendamispuudustega ning vastuolus HKMS §

157 lg-ga 1. Kaardimaterjal omab olulist tähtsust õigusselguse ning isiku õiguste ja huvide

3-20-1439

17(20)

kaitse seisukohast. ÜP kaardimaterjalile tõmmatava joone laius võib looduses olla sisustatav

erinevalt, mistõttu on oluline, et otsuse tekstiline osa ja kaardimaterjal (joonis) kattuksid. Kohus

on põhjendamatult asunud seisukohale, et olukorras, kus kaebaja ei ole ehituskeeluvööndi

vähendamist taotlenud, kuid vastustaja on selle siiski andnud, ei ole kaebaja õigusi rikutud, sest

kaebaja ei pea järgima vastustaja nõusolekut. Sellises olukorras on vastustaja loonud olukorra,

kus kaebaja (kui ta vähendamisega ei nõustu) teeb isiku jaoks kahjuliku tagajärjega

kaalutlusotsuse. Kuna LKS-i järgi on pädevus ehituskeeluvööndit vähendada vaid vastustajal,

ei ole kaebajal sisuliselt muud võimalust, kui nõustuda vähendamisega.

7. Keskkonnaamet palub 04.07.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud poolte endi kanda.

Vaidlustatud otsus on menetlustoiming, mitte haldusakt. Kinnistu omanikul ei saa olla

õigustatud ootust, et igal juhul on ehituskeeluvööndi vähendamine võimalik. See saab toimuda

üksnes erandkorras ja Keskkonnaameti nõusolekul ning peab olema kooskõlas ranna või kalda

kaitse-eesmärkidega või kantud mingitest erakordsetest ja looduskaitselisi väärtusi üles

kaaluvatest avalikest huvidest. Ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamisel lähtub vastutaja

LKS § 40 lg-s 1 sätestatud tingimustest. LKS §-s 34 on toodud ranna või kalda kaitse-eesmärk,

mida metsamaal täpsustab LKS § 37 lg 2. 03.07.2020 kirjas on kõiki asjaolusid kaalutud.

Seejuures on tegemist ÜP protsessis antava nõusolekuga, mille andmisel tuleb lähtuda eelõige

ÜP täpsusastmest, mis on DP lahendusega võrreldes üldisem. Vastustaja ei nõustu kaebaja

seisukohaga, et kaalumisel peaks väljakujunenud asustuse kriteerium hõlmama ka kohaliku

omavalitsuse enesekorraldusõigust. Kohalik omavalitsus ei saa ruumiotsuste tegemisel eeldada

avaliku huvi kaitseks seatud piirangute leevendamist. Vastustaja on 15.12.2020 vastuses

selgitanud, miks ta oma praktika kohaselt ei anna ehituskeeluvööndi vähendamisega

nõustumisel üldiselt kõrvaltingimusi. Selliste tingimuste määramisel väljaspool kaitstavaid

loodusobjekte ei saa veenduda, et neist ka pikemas ajaperspektiivis kinni peetakse.

ÜP menetluste käigus lähtub Keskkonnaamet metsamaa olemasolu hindamisel eelkõige

kõlvikukaardist. Vaid erijuhtudel hinnatakse kohtülevaatustel, kas käsitletava ala taimkate

vastab metsamaa kriteeriumile ka lähtudes MS § 3 lg 2 p-s 2 nimetatud puittaimestiku kõrgusest

ja liituvusest lähtudes. Keskkonnaamet tunnistab, et metsamaast ning LKS § 38 lg-st 2 tuleneva

kitsendusega arvestamine on praktikas komplitseeritud, kuna see sõltub lisaks näiteks

planeerimisprotsessist ka otsestest looduslikest arengutest ning maaomaniku poolsest maa

kasutusest, teatud juhtudel maaomaniku hoolsusest maa korrashoiul.

Rand ja kallas on pindalalised vööndid. Kaebaja võrdsustab ranna ulatuse rannajoonega,

arvestamata, et LKS § 37 lg 1 p 1 määratleb ranna piiranguvööndi laiuseks Läänemere rannal

200 m. Teiseks laieneb ehituskeeluvöönd piiranguvööndi piirini vaid metsamaal. LKS-s toodud

ranna ja kalda kaitse-eesmärgid on sätestatud kogu ranna ja kalda ulatuses. See, milliste

eesmärkidega ehituskeeluvööndi vähendamine mingis asukohas vastuolus on, on konkreetselt

toodud 03.07.2020 kirja ptk-s II.

Kaebaja väide, nagu ei oleks Keskkonnaamet arvestanud mh väljakujunenud asustust ega

olemasolevat infrastruktuuri, on meelevaldne. Vastavad kaalutlused on toodud 03.07.2020 kirja

ptk-s II.

Keskkonnaameti praktika kohaselt ei saa üldjuhul anda nõusolekut arendustegevusteks, mis

võib olla kooskõlas teatud ranna ja kalda kaitse-eesmärkidega või arvestatavate kriteeriumitega

(näiteks juba olemasolev hoonestus või teede- ja tehnovõrgud), kuid kahjustab samas olulises

ulatuses teisi kaitseväärtusi (näiteks looduskooslusi). Ehituskeeluvööndi peamist eesmärki,

kaitsta ranna ja kalda looduslikku kooslust liigse arendussurve eest ning tagada elanikkonnale

alade avatus, kinnitab ka Riigikontrolli 21.11.2007 aruande „Ehitustegevus ranna- ja kaldaalal”

3-20-1439

18(20)

p 10. Aruandest tuleneb, et piiratud ehitusõigusega ala kinnistu omanik ei saa omandiõiguse

puutumatusele tuginedes eeldada, et avalikes huvides seatud piirangut peab olema igal juhul

võimalik tema kasuks muuta.

Apellatsioonkaebuses viidatakse KSH hinnangule, mis väidetavalt tõendab, et Laheranna

piirkonnas tagab 100 m laiune ehituskeeluvöönd kõik LKS §-s 34 sätestatud eesmärgid.

Jõelähtme valla ÜP KSH aruanne sellist analüüsi paraku ei sisalda. See ei ole ka KSH otsene

ülesanne, kuna ehituskeeluvööndi vähendamise kaalumine on LKS § 40 lg 3 alusel

Keskkonnaameti pädevus. KSH saab selles osas anda oma arvamuse. Antud arvamus piirdubki

vaid tõdemusega, et kõige suurem ja looduskeskkonda kõige enam puudutav osa vähendatavast

ehituskeeluvööndist on seotud ettepanekuga mitte arvestada ehituskeeluvööndi laienemist

metsaalal 200 meetrini, vaid jätta see 100 m laiuseks, ning järeldus, et ÜP-s seatav tingimus

määrata krundi miinimumsuurus 7000 m2 ja piirata ehitusaladel raiet, on piisav mõjude

leevendamiseks. KSH-s ei ole analüüsitud, kuidas Laheranna piirkonda kavandatud

tiheasustusala hoonestamise järgselt oleks tagatud LKS-s seatud piiranguga võrreldes kaks

korda kitsamal alal kõikide ranna kaitse-eesmärkide täitmine.

Kui ehitiste püstitamisel tuvastatakse materiaalne õigusvastasus, st luba ei oleks saanud anda

ka juhul, kui isik oleks käitunud seaduskuulekalt, on lammutusettekirjutuse tegemine

õigustatud. Ebaseadusliku ehitise tagantjärele seadustamine on võimalik juhul, kui tuvastatakse

vaid formaalne õigusvastasus. Keskkonnaamet on 03.07.2020 kirjas korduvalt rõhutanud, et

ebaseadusliku ehitustegevuse korral arvestatakse ehituskeeluvööndi vähendamise kaalutlustel

algset olukorda. Väär on eeldada, et igal juhul tuleb nõustuda ehituskeeluvööndi

vähendamisega, kui alal on ebaseaduslik ehitis.

Loodusväärtuste kahjustamist ei saa õigustada elanike sooviga nautida mereõhku või -vaadet.

Nii rannal ja kaldal kinnisvara omavad maaomanikud kui omavalitsused peavad oma

ruumiotsuste tegemisel lähtuma esmalt üldreeglist, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndis on LKS

§ 38 lg 3 kohaselt uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud, tagamaks ranna ja kaldaga seotud

avalike huvide kaitse. Ehituskeeluvööndi vähendamise kaalumisel arvestab Keskkonnaamet

lisaks LKS § 40 lg-le 1 ka taotluses ja planeeringus esitatuga, sh seal välja toodud

põhjendustega, miks on antud kohas vajalik ehitada ehituskeeluvööndisse (nt loodusliku

rannajoone muutused, muutunud seadusandlus). Kui kaalumiseks esitatud dokumentatsioon

neid põhjendusi ei käsitle, ei ole vastustajal võimalust neid otsuse tegemisel arvestada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

pole alust. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid (HKMS

§ 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Keskkonnaameti nõusolek ehituskeeluvööndi vähendamiseks on planeeringumenetluses

tehtav menetlustoiming, mitte eelhaldusakt. Selline seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga.

Kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3

alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-17-2766, p

25.1 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu ei laiene kooskõlastamisele HMS §-st 56

tulenevad haldusakti põhjendamise nõuded. Iseenesest ei ole välistatud ka tingimusliku siduva

kooskõlastuse andmine, kuid sellisel juhul on sisuliselt tegemist kooskõlastuse andmisest

keeldumisega ning tingimustele vastavalt muudetud haldusakti andmise kavatsus tuleks uuesti

kooskõlastada (Riigikohtu 03.12.2021 määrus nr 3-14-50421, p 24 ja seal viidatud

kohtupraktika). Välistatud ei ole ka see, et Keskkonnaamet annab nõusoleku ehituskeeluvööndi

vähendamiseks kindlatel tingimustel, kuid sellisel juhul tuleb nõusoleku andmisel seatud

3-20-1439

19(20)

kõrvaltingimused sätestada haldusaktis, s.o üldplaneeringus. Keskkonnaamet peab sel juhul

kooskõlastama üldplaneeringus ehituskeeluvööndi vähendamise koos kõrvaltingimustega.

Seega ei ole kaebaja argumentatsioon Keskkonnaameti kooskõlastusest kui eelhaldusaktist ja

selles seatavatest kõrvaltingimustest asjakohane.

10. Keskkonnaamet on sisustanud õigesti rannal või kaldal kasvava metsa mõiste ja sellega

seostatava ehituskeeluvööndi ulatuse. LKS § 38 lg 2 kohaselt ulatub ehituskeeluvöönd rannal

ja järve või jõe kaldal metsamaal MS § 3 lg 2 tähenduses ranna või kalda piiranguvööndi piirini.

See tähendab, et kui metsamaa MS § 3 lg 2 mõistes paikneb ranna või kalda piiranguvööndis,

siis on sellel metsamaal ehitamine keelatud, sest sellele laieneb LKS § 38 lg 2 alusel

ehituskeeluvöönd. Keskkonnaamet on selgitanud, et üldplaneeringu menetluste käigus lähtub

Keskkonnaamet metsamaa olemasolu hindamisel eelkõige kõlvikukaardist. Vaid erijuhtudel

hinnatakse kohtülevaatustel, kas käsitletava ala taimkate vastab metsamaa kriteeriumile ka MS

§ 3 lg 2 p-s 2 nimetatud puittaimestiku kõrgusest ja liituvusest lähtudes. Metsamaa rannal LKS

§ 38 lg 2 kontekstis ei tähenda metsamaad üksnes rannajoonel või kallasrajal, nagu ekslikult

leiab kaebaja. Selline tõlgendus ei tugine õigusaktidel. LKS § 37 lg 1 p 1 määratleb ranna

piiranguvööndi laiuseks Läänemere rannal 200 m ja seda tuleb tõlgendada koosmõjus LKS §

38 lg-ga 2. Lisaks on Keskkonnaamet selgitanud, et ehituskeeluvöönd laieneb piiranguvööndi

piirini vaid metsamaal, mitte aga näiteks rannajoone ja metsa vahele jääval ja ehituskeeluvööndi

100 m alast välja jääval muu kõlvikulise koosseisuga maal.

11. Keskkonnaamet ei ole eksinud ka LKS § 35 lg-te 4 ja 5 tõlgendamisel. LKS § 35 lg 4

sätestab, et korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja

ehituskeeluvöönd koosnevad üleujutatavast alast ja §-des 37‒39 sätestatud vööndi laiusest.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seda sätet õige tõlgendada viisil, et LKS §-des 37‒39 vööndid

juba hõlmavadki korduvalt üleujutatava ala, mitte seda ei liideta üleujutatavale alale. Et

üleujutatav ala ja ehituskeeluvöönd on n-ö liidetavad, on aktsepteeritud ka kohtupraktikas (nt

Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2016 otsus nr 3-12-1411, p 13). Asjaolu, et õiguskantsler on

asunud teistsugusele seisukohale, ei ole määrav, sest see pole kohtule siduv. Looduskeskkonna

kaitse ei oleks eesmärgipärane ja tõhus, kui seejuures ei arvestataks looduskeskkonna

perioodilise muutumisega üleujutuse ajal. Oluline on siinkohal ka märkida, et vastavalt LKS §

35 lg-le 31 määratakse korduva üleujutusega ala piir mererannal üldplaneeringuga. Kui

uuringud näitavad, et korduvalt üleujutatav ala on väiksem kui LKS § 35 lg 31 teises lauses

sätestatud või erandina puudub sootuks, on võimalik see nii ka üldplaneeringus kindlaks

määrata. Ka LKS § 35 lg-st 5 tulenevat kitsendust tuleb tõlgendada selliselt, et veepiirile

lähemal kui 200 m oleva kaldaastangu puhul koosneb ehituskeeluvöönd astangust veepiirini

jäävast alast, millele lisandub astangust algav ehituskeeluvööndi laius. Ehkki ehituskeeluvöönd

võib selliselt kujuneda üsna ulatuslikuks, ei ole seda põhjust siiski pidada abstraktselt PS §-ga

32 vastuolus olevaks, sest põhjendatud juhtudel (ja kui see on kooskõlas ranna ja kalda kaitse

eesmärkidega), on võimalik ehituskeeluvööndi vähendamine (vt ka otsuse põhjendusi allpool).

12. Keskkonnaamet on õiguspäraselt keeldunud üldise nõusoleku andmisest ehituskeeluvööndi

vähendamiseks seonduvalt juurdepääsuteedega. Ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku

andmise käigus peab Keskkonnaamet hindama LKS § 40 lg-s 1 sätestatud asjaolusid. Neid

asjaolusid ei ole võimalik hinnata abstraktselt ja teoreetiliselt. Keskkonnaameti seisukoht ei ole

ka vastuoluline. Vastustaja selgitas, et Ülgase külas võimaldas ehituskeeluvööndi vähendamist

Koljunuki detailplaneering. Lisaks sätestavad LKS § 38 lg-d 4, 5 ja 6 hulga erandeid, millele

ehituskeeld (teatud eeltingimuste täitmisel) ei laiene, sh nt tehnovõrgud ja -rajatised, avalikult

kasutatavad teed, lautrid ja paadisillad. Ehituskeeluvööndisse ehitamine on õigusaktide

kohaselt reeglina võimalik siiski üldplaneeringut muutva detailplaneeringu menetluse kaudu ja

selle põhimõtte eiramiseks ei ole piisav põhjus kohaliku omavalitsuse suur töökoormus.

3-20-1439

20(20)

Keskkonnaamet ei ole sekkunud õigusvastaselt ka kohaliku omavalitsuse üksuse

enesekorraldusõigusesse. Kohalik omavalitsus saab otsustada asustuse suunamise üle kehtivat

õiguskorda järgides, st ta saab suunata asustust piirkonda, kus see on õiguslikult võimalik. Kui

ehituskeeluvööndi vähendamine ei ole kehtivatest õigusaktidest tulenevalt võimalik, ei saa

ainuüksi sellest tulenevat ehitamise keeldu pidada kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse

ebaproportsionaalseks riiveks.

13. Ka õigusvastaselt püstitatud ehitiste seadustamine ei saa toimuda üldplaneeringuga, vaid

iga juhtumit tuleb menetleda eraldi selleks ettenähtud menetluskorras (detailplaneering,

projekteerimistingimused, kasutusluba). Kuna seadus näeb ühe võimalusena ette ka

ebaseadusliku ehitise lammutamise, ei ole seegi põhimõtteliselt välistatud, kui õiguslikud

eeldused selleks on täidetud. Ehitiste lammutamist või seadustamist ei otsustata üldplaneeringu

menetluses, sest üldplaneering ei ole ehitustegevuse aluseks. Seetõttu ei saa ka praeguses

vaidluses lahendada küsimust, kas üks või teine ebaseaduslik ehitis tuleks lammutada või kas

ja kuidas peaks seda seadustama. Võrreldes kohaliku omavalitsuse ja Keskkonnaameti riikliku

järelevalve pädevust (EhS § 130 lg-d 2 ja 5), on selge, et ehitise ehitusloale ja planeeringutele

vastavuse kontroll on kohaliku omavalitsuse pädevuses ning Keskkonnaameti kontroll piirdub

keskkonna- ja looduskaitseliste aspektidega. Kinnistutel, kus ehituskeeluvööndit on varem juba

detailplaneeringuga vähendatud, jääb detailplaneering kehtima, sõltumata uue üldplaneeringu

kehtestamisest.

14. Põhimõtteliselt õige on kaebaja seisukoht, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks ei pea

esinema mingeid väga erakordseid asjaolusid, kuid see küsimus ei olegi praeguse vaidluse

lahendamisel määrav. LKS sätestab küll üldreegli, et teatud laiusega vööndi ulatuses on

ehitamine keelatud, kuid kui ehitamine ei kahjusta konkreetses asukohas ranna ja kalda kaitse

eesmärke (LKS § 34) ja ka muud õiguslikud eeldused on täidetud (LKS § 40 lg 1), saab sellest

reeglist teha erandi. Kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole ehituskeeluvööndi vähendamisel

arvestanud olemasolevaid teede- ja tehnovõrke ega väljakujunenud asustust (LKS § 40 lg 1),

on üldsõnaline. Vastustaja on igas vaidlusaluses positsioonis, kus see väide on esitatud,

täiendavalt põhjendanud, miks ehituskeeluvööndi vähendamine ei ole vaatamata olemasolevale

infrastruktuurile ja asustusele võimalik. Paljudes kohtades on siiski ehituskeeluvööndit ka

vastavalt kaebaja taotlusele vähendatud.

15. Apellatsioonkaebuse väidete osas, mis puudutavad vastustaja otsuse kaardimaterjali ja

sõnalise osa omavahelisi ebatäpsusi ja küsimust ehituskeeluvööndi vähendamisest suuremas

mahus, kui kaebaja taotles, nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega neid üle

kordamata (HKMS § 201 lg 4).

16. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Menetlusosaliste apellatsiooniastme kulud jäävad vastavalt HKMS § 108

lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)