3-23-665/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Pihel Sarv

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. augustil 2023 Tallinnas

Haldusasja number

3-23-665

Haldusasi

X. X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 8. detsembri 2022. a

otsuse ja 2. märtsi 2023. a vaideotsuse tühistamiseks ning

ameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X. X

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Y. Y kohta tehtud rahvastikuregistri päringute

vastustest tehtud kuvatõmmised ja dokument „Avaldus arhiivipäringu tegemiseks“.

2. Rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 8. detsembri 2022. a

otsus nr 1 ja 2. märtsi 2023. a vaideotsus nr 5.2-3/86-2 osas, millega amet jättis kaebaja

pensioniõigusliku staaži hulka arvestamata ajavahemiku 31. detsembrist 1989 kuni 29.

märtsini 1990. Kohustada Sotsiaalkindlustusametit kaebaja 23. septembri 2022. a

avaldust selles osas uuesti läbi vaatama. Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

4. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja X. X ja tema tütre Y. Y nimed tähemärgiga.

Jätta avaldamata aadress Xxxxxxxx xx-xx, Tallinn ja Y. Y sünniaeg x. xxxxxxxxx xxxx

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 25. septembril 2023 (halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib

esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal

seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ring-

konnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist

3-23-665

(HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka

apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X esitas 23. septembril 2022 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse,

milles palus määrata endale vanaduspensioni alates 2. augustist 2022. Avalduses on

märgitud, et aastatel 1990 kuni 2013 töötas kaebaja Venemaal. Kaebaja taotles

pensioni määramist vastavalt välislepingule. Kaebaja taotles pensionistaaži lapse Y. Y

kasvatamise eest. Avaldusele oli lisatud lapse isa nõusolek lapse kasvatamise aastate

lisamiseks kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka.

2. SKA määras 8. detsembri 2022. a otsusega nr 1 X. X-ile vanaduspensioni

220 eurot ja 30 senti kuus alates 2. augustist 2022. Otsuse järgi on kaebajal

pensionistaaži kokku 35,63 aastat. Sellest on Eestis omandatud 14,737 aastat.

3. Kaebaja esitas otsuse peale vaide, milles leiab, et SKA ei arvestanud kogu

tema Eestis omandatud pensioniõiguslikku staaži.

3.1.

Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 28 lg 2 p 12 järgi tuleb kaebaja

pensioniõigusliku staaži hulka arvata kaks aastat tütre kasvatamise eest. Venemaa

lapse kasvatamise aega teenistusaastate hulka ei arvestanud.

3.2.

Pensionile õigust andva staaži hulka tuleb arvestada kolm kuud, mille vältel

kaebaja sai töötu abiraha (30. detsember 1989 kuni 30. märts 1990). Kaebaja koondati

oma töökohalt. Toona kehtinud õigusaktide järgi tuleb see aeg lugeda katkematuks

tööstaažiks.

3.3.

Eestis omandatud staaži hulka tuleb arvata endise NSV Liidu territooriumil

ajavahemikul 1. novembrist 1990 kuni 1. jaanuarini 1991 omandatud pensioniõiguslik

staaž. Seda aega Vene Föderatsiooni pensionifond ei arvestanud.

4. SKA jättis vaide 2. märtsi 2023. a vaideotsusega nr 5.2-3/86-2 rahuldamata.

4.1.

Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni pensionikindlustust käsitleva

koostöölepingu (edaspidi koostööleping) art 6 lg 1 järgi arvestab kumbki lepingupool

pensioni suuruse oma territooriumil omandatud pensionistaaži järgi. Selleks, et lapse

kasvatamise aja eest saaks kaebajale arvestada staaži, peab kaebaja olema last

kasvatanud Eestis. Kaebaja ei ole seda teinud. Kaebaja tütar sündis x. xxxxxxxxx xxxx

Tallinnas. Rahvastikuregistri järgi oli kaebaja ja tema tütre elukohaks Xxxxxxxx xx-

xx, Tallinn alates 19. veebruarist 1996. Esitatud dokumentide järgi töötas kaebaja

alates 1. novembrist 1990 Venemaal.

4.2.

Kaebaja töötuna arvel oleku aeg ja töötu abiraha saamine ajavahemikul 30.

detsembrist 1989 kuni 30. märtsini 1990 ei ole tõendatud. Sotsiaalministri 27.

detsembri 2012. a määruse nr 59 „Pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike

dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži arvestamise

erisused“ (vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioon, edaspidi määrus nr

59 (2022)) § 12 järgi tuleb tööhõivetalituses töötu abiraha saamise aega tõendada Eesti

Töötukassa teatisega. Töötukassa 3. jaanuari 2023. a selgituse järgi pole töötukassa

arhiivis andmeid selle kohta, et kaebaja oleks olnud töötuna arvel ja saanud töötu

abiraha. 1989 kuni 1990 töötute kohta andmeid ei ole, kuna Tallinna Tööbörs loodi 1.

oktoobril 1990.

2(8)

3-23-665

4.3.

Ajavahemikul 1. novembrist 1990 kuni 1. jaanuarini 1991 ei töötanud kaebaja

Eestis. Tööraamatu viimase kande alusel lõpetas kaebaja Eestis töötamise 8. oktoobril

1990. Pärast seda töötas kaebaja Venemaal. Vene Föderatsiooni Pensionifondi 4.

oktoobri 2022. a tõendist nähtub, et kaebaja pensionistaaži hulka on arvatud

ajavahemik 1. novembrist 1990 kuni 1. septembrini 1995.

5. Kaebaja esitas 26. märtsil 2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus

SKA otsuse ja vaideotsuse tühistada. Kaebaja palus kohustada vastustajat tema

pensioni ümber arvutama, võttes arvesse lapse kasvatamist ning RPKS § 28 lg 2 p-s 8

ja lg-s 4 sätestatut. Kaebaja palub kohustada SKA-d maksma talle ümberarvutuse järgi

võlgnetava pensioni alates pensioni määramise kuupäevast kuni kohtuotsuse

tegemiseni.

5.1. RPKS-st ei tulene, et lapse kasvatamine peab olema toimunud Eestis. Kaebaja elas koos

lapsega kuni 10. veebruarini 1989 aadressil Kolde pst 100-54, Tallinn. 28. veebruarist 1989

kuni 9. veebruarini 1996 elas kaebaja koos lapsega aadressil X. Xxxxxx xxx (Xxxx xx) xx-xx,

Tallinn. Alates 19. veebruarist 1996 elas kaebaja koos lapsega Tööstuse tänaval.

5.2. Pensionit käsitlevates Eesti õigusaktides ei ole sätestatud, kuidas arvestada aega, mil laps

viibis välismaal. Kaebaja tütar viibis vaheldumisi Leningradis ema juures, Tallinnas isa juures

või mõlema vanema juures nendes ja teistes linnades ning vanavanemate juures Venemaal ja

Eestis. Lapse isa on andnud nõusoleku, et lapse ühise kasvatamise aeg arvestatakse kaebaja

pensionistaaži hulka. Selle põhjal, et kaebaja töötas Venemaal, ei saa järeldada, et laps ei

olnud Eestis. Kaebaja töötas kuni 1994. a-ni Venemaal osalise tööajaga. See võimaldas perel

viibida iga kuu pool kuud Eestis.

5.3. Kaebaja kinnitab, et tema laps on sünnist kuni tänaseni olnud Eesti alaline elanik ja tema

elukoht on olnud Eestis (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14). Vanemad kasvatasid tütart

kogu tema lapsepõlve jooksul, aga eelkõige rohkem kui kaheksa aastat Eesti piires.

5.4. 30. detsembrist 1989 kuni 30 märtsini 1990 oli kaebaja registreeritud töötukassas ja sai

hüvitisi. Töötajate kaitseks oli toona kasutusel „pideva staaži“ mõiste, mis säilis kolme kuu

vältel. Kaebaja pidas sellest tähtajast kinni. Ajal, mil kaebaja oli töötu, tegi tööandja talle

makseid. Maksed kajastuvad palgalehel (palgaraamatus). Makseid ei tehtud, kui inimene

polnud töötuna registreeritud ega otsinud tööd. Kui on teada, et Tallinna tööbörs loodi 1991.

aastal, pole sinna varasema perioodi kohta päringut mõtet teha. Vastustaja pidanuks tegema

päringu arhiivi ja kontrollima tööandja palgalehte 1990. a jaanuari, veebruari ja märtsi kohta.

5.5. Ajavahemikku 1. novembrist 1990 kuni 1. jaanuarini 1991 saab arvestada Eestis

omandatud staaži hulka. Tegu on endise NSVL territooriumil enne 1. jaanuari 1991

omandatud staažiga. Vene Föderatsioon kaebaja pensioni arvestamisel neid kuid arvesse ei

võtnud.

6. Vastustaja esitas vastuse, milles palus kaebuse rahuldamata jätta.

6.1. Eesti riik maksab pensioni inimestele, kes on olnud hõivatud riiklikule pensionile õigust

andva tegevusega Eestis. Muudes riikides toimunu arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka

vaid juhul, kui seadus nii ette näeb. RPKS § 28 lõigetes 1 kuni 3 sätestatud tegevuse aeg

endise NSVL territooriumil kuni 1. jaanuarini 1991 arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka

vaid juhul, kui inimesel on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži ja mõni muu

riik ei maksa selle staaži eest pensioni (RPKS § 28 lg 4).

6.2. Kaebaja esitas pensioniavalduse koostöölepingule tuginedes, mis tähendab, et Eesti

Vabariik maksab talle pensioni, võttes arvesse Eestis omandatud pensionistaaži, ja Venemaa

3(8)

3-23-665

Föderatsioon maksab talle samuti pensioni, võttes arvesse oma riigis omandatud

pensionistaaži (vt koostöölepingu art 6 lg 1).

6.3. Tööraamatu järgi töötas kaebaja Eestis 8. oktoobrini 1990. Vene Föderatsiooni Pensioni-

fondi poolt vastustajale saadetud 7. novembri 2022. a tõendi järgi on ajavahemik 1.

novembrist 1990 kuni 31. detsembrini 1990 nende pensionistaaži hulka arvatud. Kaebaja ei

töötanud sel ajavahemikul Eestis. Tema Eestis omandatud pensioniõiguslik staaž on alla 15

aasta ning Vene Föderatsioon on seda perioodi arvestanud (RPKS § 28 lg 4). Seega pole alust

arvata seda perioodi kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka.

6.4. RPKS § 28 lg 2 p 12 eesmärgiks on kompenseerida vanema tulevase pensioni võimalikku

vähenemist lapse kasvatamise tõttu. RPKS § 28 lg-s 2 nimetatud pensionistaažiks õigust

andev tegevus, sh lapse kasvatamine peab olema toimunud Eestis. Arvestades seda, et kaebaja

asus 1990. a-l tööle Venemaale, ei saanud ta samal ajal kasvatada last Eestis.

6.5. Vastustajal pole andmeid selle kohta, et kaebaja oleks ajavahemikul 30. detsembrist 1989

kuni 30. märtsini 1990 saanud töötu abiraha või osalenud tööturukoolitusel. Määruse nr 59

(2022) järgi tõendatakse riigi tööhõivetalituses töötu abiraha saamise või tööhõivetalituse

vahendusel tööturukoolituses osalemise aega Eesti Töötukassa teatisega (§ 12).

7. Kaebaja esitas 12. juunil 2023 avalduse, milles täiendas varasemaid seisukohti.

7.1.

Vabariigi Valitsuse 8. novembri 2012. a määruse nr 91 „Teenistusstaaži

tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja erinevused

teenistusstaaži arvutamisel“ (vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioon)

§-s 15 on loetletud dokumendid, mis kinnitavad lapse kasvatamise aega ja fakti.

Loetelu ei hõlma vanemate tööraamatuid, passitempleid ja reisidokumente. Puuduvad

reeglid, mille alusel arvestada lapse välismaal viibimise aega. Õiguslikust seisukohast

on kaebaja tütar seega Eesti alaline elanik sünnist praeguseni. Kaebajal pole kohustust

tõendada lapse viibimiskohta.

7.2.

1989. aastal oli võimalik end töötuna registreerida Tallinna Tööhõivebüroos.

Vastustajal ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et kaebaja poleks olnud ajavahemikul

30. detsembrist 1989 kuni 30. märtsini 1990 tööhõiveametis registreeritud. Tallinna

tööhõiveameti asjaajamine peaks olema säilinud arhiivis või ameti õigusjärglase

juures. Koondatud inimeste sotsiaalkaitse, mis kehtis aastatel 1989 kuni 1990, hõlmas

esiteks rahalist hüvitist kolme keskmise kuupalga ulatuses (tööandjalt) ja teiseks staaži

järjepidevuse põhimõtte rakendamist, sh pensionistaaži jätkuvat arvestamist. Need

tagatised sätestas dokument „Lisa NSV Liidu Riikliku Tööhõive Komitee määruse

juurde; NSVL Riiklik Töö- ja Sotsiaalkomiteed; sotsiaalküsimused; Ametiühingute

Üleliidulise Kesknõukogu sekretariaat 2. märtsist 1988, N 113/6-64; määrus“.

7.3.

Arhiivitaotluse vorm, mille lingi vastutaja andis oma 13. septembri 2022. a

kirjas, on üldine. Selle täitmisel saab teavet ainult tööle asumise ja töölt lahkumise

faktide kohta. Kaebaja täitis vormi, kuid ei saatnud seda välja. Päring näis kasutu,

kuna sellel pole veerge töötu olemise ajal tehtud makseid kajastavate dokumentide

nõudmiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. RPKS § 7 lg 1 järgi on õigus vanaduspensionile inimesel, kes on saanud 65-

aastaseks ja kellel on vähemalt 15-aastane Eestis omandatud sama seaduse 8. peatükis

sätestatud pensionistaaž. Vastustaja leiab, et kaebajal on pensionistaaži 14 aastat 8

kuud ja 25 päeva (vt vastustaja 2. augusti 2023. a vastus kohtunõudele). Kui kaebajal

oleks Eestis kogunenud pensionistaaži 15 aastat, oleks tal võimalik saada

4(8)

3-23-665

vanaduspensioni RPKS § 11 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud baasosa ja staažiosa põhjal.

Kuna kaebajal vastustaja hinnangul Eestis 15-aastast pensionistaaži kogunenud ei ole,

määras vastustaja talle pensioni RPKS § 42 lg 2 alusel. Selle sätte alusel määratud

igakuine pension on ligikaudu poole väiksem kui pension, mida saaks Eestis 15-

aastast pensionistaaži omav inimene.

9. Kohus selgitab esmalt, kas kaebaja pensionistaažile saab lisada kaks aastat tütre

kasvatamise eest. RPKS § 28 lg 2 p 12 alusel lisatakse lapsevanema pensioniõigusliku staaži

hulka kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat.

10. Esmalt on pooled eri meelt selle sätte tõlgendamise osas. Kaebaja ei nõustu SKA seisu-

kohaga, et kahe aasta lisamiseks lapsevanema pensioniõigusliku staaži hulka peab vanem

olema kasvatanud last vähemalt kaheksa aastat Eestis.

11. SKA selgitas, et Eesti Vabariigis on inimese õigus riiklikule vanaduspensionile otseselt

seotud tema poolt või tema eest pensionikindlustussüsteemi panustamisega ehk sotsiaalmaksu

tasumisega. Erandid, mil tegevuse aeg arvestatakse pensioniõigusliku staaži hulka, olenemata

sotsiaalmaksu tasumisest, on sätestatud RPKS § 28 lg-s 2. Tegu on olukordadega, kus

inimene ei panusta küll pensionikindlustussüsteemi, kuid riik on sellegipoolest otsustanud

tema tegevust pensioni määramisel arvestada.

12. Vastustaja viitab „Kogumispensionide seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse

muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu 213 SE

(Riigikogu XII koosseis) seletuskirjale, mille järgi on lapse kasvatamise eest pensionilisa

maksmise eesmärgiks kompenseerida vanema tulevase pensioni võimalikku vähenemist lapse

kasvatamise tõttu. RPKS § 28 lg 2 p-d 7 ja 12 ning § 24 lg 11, kogumispensionide seaduse

(KoPS) § 10 ja sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 6 moodustavad selle eesmärgi saavutamiseks

ühtse süsteemi. KoPS § 10 lg 1 järgi teeb riik pensionifondi täiendava sissemakse

lapsevanema eest, kes kasvatab kuni kolmeaastast Eestis elavat last. SMS § 6 lg 1 p-de 1, 11 ja

10 järgi on inimese eest sotsiaalmaksu tasumise eelduseks see, et nii vanem kui ka laps elavad

Eestis. Erand on ette nähtud üksnes välismaal õppimise tõttu perest eemal viibiva lapse puhul.

Erandi üldpõhimõttest, et RPKS § 28 lg-s 2 nimetatud pensionistaažiks õigust andev tegevus,

sh lapse kasvatamine peab olema toimunud Eestis, sätestab vastustaja sõnul ka RPKS § 28 lg

4. See võimaldab teatud tingimuste täitmise korral arvestada pensionistaaži hulka tegevuse aja

endise NSV Liidu territooriumil kuni 1. jaanuarini 1991.

13. Kohus nõustub vastutaja tõlgendusega, mis on süstemaatiline ja võtab arvesse RPKS § 28

lg 2 p 2 eesmärki. Lapsevanemale pensioniõigusliku staaži lisamise eesmärgiks on

kompenseerida tema võimalikku väiksemat sotsiaalmaksu laekumist lapse kasvatamise ajal.

Lapse kasvatamine on aja- ja töömahukas tegevus. Seetõttu ei pruugi lapsevanem suuta

panustada sotsiaalmaksuga maksustatava tulu teenimisse võrdväärselt lastetu inimesega või

nõuab see temalt olulist lisapingutust, mida seadusandja on otsustanud pensionistaaži

lisamisega väärtustada. Sellest eesmärgist lähtudes on loogiline järeldada, et aja eest, mil

lapsevanem ei ela ega tööta Eestis, ei maksa Eestis sotsiaalmaksu ega kasvata last Eestis, ei

ole alust talle pensionilisa arvestada. Aastate eest, mil inimene elab ja töötab välismaal,

maksab seal makse ja kasvatab seal last, on lapsekasvatamise väärtustamise ja

kompenseerimise viis ja ulatus vastava välisriigi otsustada. Sarnasele seisukohale on jõudnud

Tallinna Ringkonnakohus 30. oktoobri 2019. a otsuses asjas nr 3-18-1959 (p 15).

14. Vaidlust pole selle üle, et kaebaja kasvatas tütart Eestis x. xxxxxxxxxx xxxx kuni xx.

xxxxxxxxxx xxxx, seega veidi enam kui viis aastat. 1. novembril 1990 asus kaebaja tööle

Venemaale. Kaebaja laps käis koolis Venemaal. Kaebaja väidab, et perel oli kaks elukohta:

üks Tallinnas, kus elas lapse isa, ja teine Peterburis (varasem Leningrad), kus töötas kaebaja.

5(8)

3-23-665

Kaebaja väidab ka, et töötas kuni 1994. aastani osalise koormusega, mis võimaldas perel

viibida poole ajast Eestis. Kaebaja esitatud tõendid kinnitavad osakoormusega töötamist

(tööraamatu väljavõte (7. augustil 2023 esitatud tõend nr 1), 1990. a käskkiri (tõend nr 2),

1992. a käskkiri (tõend nr 3) ja 1993. a käskkiri (tõend nr 4)). Kaebaja selgitas, et enne 1994.

aastat ei olnud Venemaa ja Eesti vahel piiriületuskontrolli nende alaliste elanike puhul, kellel

ei ole Eesti kodakondsust.

15. See, kas pere elas novembrist xxxx kuni lapse kooliminekuni xxxx. aastal poole ajast

Eestis, pole vaidluse lahendamisel määrav. Kaebaja laps läks enne kaheksa-aastaseks saamist

Venemaal kooli. Pärast seda ei olnud perel enam võimalik iga kuu nädalate kaupa Eestis

viibida isegi juhul, kui kaebaja töö seda võimaldas. Enne lapse kaheksa-aastaseks saamist ei

saanud kaebaja kasvatada last kaheksa aastat Eestis.

16. Kaebaja tütar läks 1992. aastal seitsme aastaselt Peterburis kooli. Kaebaja väidab, et

pärast seda käidi Eestis koolivaheaegadel ja puhkepäevadel. Kokku viibis pere kaebaja sõnul

Eestis umbes nelja kuu vältel igal aastal. Pere elukohaks Tallinnas oli 1989. aastast X.

Xxxxxx xxx xx-xx (kajastatud kaebaja passi elukohakandes ja erastamisväärtpaberi

maksekorraldusel, 7. augusti 2023. a seisukoha lisad nr 5 ja 6). 1996. aastal kolis pere

Tallinnas Xxxxxxxx xx xx-xx asuvasse korterisse.

17. Kaebaja on esitanud oma 1991. kuni 1996. a-l kehtinud passi koopia (26. märtsi 2023. a

kaebuse lisa „reisimine“), millel on näha piiriületuse templid 23. juulist 1994, 21. augustist

1994 (kuupäev on kehvasti loetav), 27. augustist 1994, 31. detsembrist 1994, jaanuarist 1995

(kuupäev kehvasti loetav, tõenäoliselt 4. jaanuar), 29. juunist 1995 ja 9. juulist 1995. Seejärel

on loetamatu tempel tõenäoliselt aastast 1995, siis 28. augustist 1995 ja viimaks veel üks

loetamatu tempel 1995. või 1996. aastast.

18. Rahvastikuregistri andmete järgi oli kaebaja tütrel, kes on Venemaa kodanik, Eestis

elamisluba kehtivusajaga 6. juulist 1995 kuni 7. juulini 2000. 6. mail 2000 on kaebaja tütrele

väljastatud uus elamisluba, mis kehtib tänaseni. Rahvastikuregistri järgi on kaebaja tütrel

olnud alates 19. veebruarist 1996 registreeritud elukoht Eestis aadressil Xxxxxxx xx xx-xx,

Tallinn. Kohus võtab asja juurde rahvastikuregistri päringute vastustest tehtud kuvatõmmised.

19. Kaebaja osundab TsÜS § 14 lg-le 2, mille järgi võib inimese elukoht olla ühel ajal

mitmes kohas. Elukoht on koht, kus inimene alaliselt või peamiselt elab (TsÜS § 14 lg 1).

Seega oleks võimalik tuvastada, et kaebajal ja ta lapsel oli kaks elukohta, juhul, kui kumbagi

elukohtadest ei saaks pidada pere peamiseks elukohaks. Kohus leiab, et pere peamine elukoht

oli vähemalt alates 1992. aasta sügisest siiski Venemaal, kus kaebaja töötas ja kaebaja tütar

koolis käis. Eestis käidi puhkepäevadel ja koolivaheaegadel.

Järeldust, et pere peamine elukoht ei olnud Eestis, ei lükka ümber asjaolu, et lapsel oli Eesti

elamisluba ning perel oli Eestis korter, mis oli registreeritud kaebaja ja tema lapse elukohana

Eestis. Puhkuse ajal ja puhkepäevadel Eestis käimine ei anna alust järeldada, et kaebajale

tuleks lapse kasvatamise tõttu pensionistaaži lisamisega kompenseerida sotsiaalmaksu

väiksemat laekumist Eestis. Kaebaja käis lapsega Eestis puhkamas ega kasvatanud last seega

Eestis töötamise kõrvalt või asemel.

20. Seega leidis vastustaja õigesti, et kaebaja pensioniõiguslikule staažile ei ole alust lisada

kahte aastat lapse kasvatamise eest RPKS § 28 lg 2 p 12 alusel. Kaebus tuleb selles osas

rahuldamata jätta.

21. RPKS § 28 lg 2 p 8 järgi arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka riigi tööhõivetalituses

töötu abiraha saamise või tööhõivetalituse vahendusel tööturukoolituses osalemise aeg.

Määruse nr 59 (2022) § 12 järgi tõendatakse seda aega Eesti Töötukassa teatisega. Määruse §-

s 22 on sätestatud, et pensioniõiguslikku staaži võib tõendada ka arhiiviteatisega. Kaebaja

6(8)

3-23-665

soovib, et tema pensionistaaži hulka lisataks ajavahemik 30. detsembrist 1989 kuni 30.

märtsini 1990, mil kaebaja oli enda sõnul koondamise tõttu töötu. Kaebaja väidab, et oli sel

ajal registreeritud Tallinna Tööhõivebüroos ja sai tööandjalt kompensatsiooni.

22. Töötukassa on SKA-le teada andnud, et tal ei ole andmeid kaebaja töötuna arvel oleku

kohta. Töötukassal on olemas Tallinna Tööbörsi andmed alates 1. oktoobrist 1990, kuid

kaebaja väidetav töötu olemise periood jäi varasemasse aega.

23. Vastustaja selgitas 13. septembril 2022 kaebajale saadetud kirjas (30. mai 2023. a vastuse

lisa nr 3), et tal tuleb esitada lisadokumente mh töötamise vahe kohta perioodil 31. detsember

1989 kuni 30. märts 1990. Vastustaja märkis, et kui kaebajal on säilinud lisadokumente töötu

abiraha saamise kohta, siis tuleks need esitada. Vastustaja selgitas, et kui dokumente pole, on

kaebajal võimalik teha arhiivipäring blanketil, mis on kättesaadav ameti kodulehel aadressil

https://sotsiaalkindlustusamet.ee/asutus-uudised-ja-kontakt/dokumendid/taotlused-

blanketid#Pensioni%20blanketid.

24. Kaebaja arhiivipäringut ei esitanud. Kaebaja selgitas kohtule, et jättis arhiivipäringu

tegemata, kuna vastustaja viidatud blankett võimaldas küsida üksnes organisatsiooni nime ja

töötamise perioodi kohta. Kaebajal oli aga vaja dokumente, mis tõendaks, et ta oli

registreeritud töötuna ja tööandja tegi talle jaanuarist kuni märtsini 1990 makseid.

25. Vastustaja on omakorda kohtule selgitanud, et ilma kaebaja sooviavalduseta vastustaja ise

arhiivipäringut teha ei saa. Lisaks on päringud üldjuhul tasulised. Tasu tuleb maksta kaebajal

endal. Vastustaja märkis, et kui dokumendid pole säilinud, on kaebajal võimalik RPKS § 281

lg 2 ja määruse nr 59 § 28 alusel võimalik pöörduda SKA poole, et tõendada

pensioniõigusliku staaži olemasolu tunnistajate ütluste alusel.

26. Kaebaja tööraamatu väljavõttes („10_09_2022_tööraamat_5_Livanova.jpg“, lisatud

vastustaja 30. mai 2023. a vastusele) on kanne 30. detsembrist 1989, mille järgi on kaebaja

vabastatud töökohalt koosseisude koondamise tõttu. Järgmine tööraamatu kanne on 30.

märtsist 1990. Poolte vahel pole vaidlust selle üle, et 30. märtsist 1990 hakkas kaebajal

pensioniõiguslik staaž taas jooksma (vt kaebuse lisa „S. S staaž (1)“).

27. Kaebaja esitas oma väidete kinnituseks väljavõtte NSV Liidu Riikliku Tööhõive Komitee

määruse lisast (2. märtsist 1988), mille järgi maksti koondatud töötajatele lahkumishüvitist

keskmise kuupalga ulatuses. Teise kuu jooksul säilitati töötajale keskmine töötasu töötamise

aja eest. Erandkorras maksti töötajale keskmist töötasu kolmanda kuu jooksul tööhõiveameti

otsusega, tingimusel, et töötaja on kahe nädala jooksul pärast vallandamist pöördunud selle

asutuse poole ega ole kahe kuu jooksul töötanud oma kutsealal. Dokumendi p 15 nägi ette, et

riiklike sotsiaalkindlustushüvitiste ja pensioni suurendamise puhul säilitatakse katkematu

tööstaaž töötajate puhul, kes on koondatud personali vähendamise või koondamise tõttu või

seoses ettevõtte reorganiseerimise või likvideerimisega, kui töötamise vaheaeg pärast

koondamist ei ületa kolme kuud.

28. Haldusmenetluses ja kohtule esitatud seisukohtadest nähtub, et vastustaja on pidanud

võimalikuks tõlgendada RPKS § 28 lg 2 p 8 nii, et selles sätestatud töötu abiraha saamise aja

alla saaks lugeda ka aja, mil kaebaja sai pärast koondamist tööandjalt makseid kaebaja

viidatud õigusakti järgi. Selleks oleks aga vaja, et selliste maksete tegemine oleks tõendatud.

Kaebaja väidab, et maksed kajastuvad tema palgalehel (palgaraamatus). Kaebaja möönab, et

vaja oleks teha arhiivipäring, et kontrollida tööandja palgalehte 1990. a jaanuari, veebruari,

märtsi kohta (kaebaja 18. augusti 2023. a seisukoht).

29. RPKS § 31 lg 6 järgi tuleb SKA-l osutada taotlejale vajaduse korral abi pensioni

taotlemiseks vajalike dokumentide saamisel (vt ka uurimispõhimõte: haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 6 ja selgitamiskohustus: HMS § 36 lg 1 p 3). Kohus leiab, et vastustaja jättis oma

7(8)

3-23-665

abi osutamise kohustuse nõuetekohaselt täitmata. Päringu tegemisest töötukassale ei piisa olu-

korras, kus töötukassal ei saagi olla andmeid võimalike töötu abiraha saajate kohta ajal, mil

taotleja väidetavalt abiraha sai. Kaebajal on õigus selles, et vastustaja 13. septembri 2022. a

kirjas viidatud blankett „Avaldus arhiivipäringu tegemiseks“, mille kohus võtab praeguse asja

materjalide juurde, ei võimalda küsida arhiivist kaebaja jaoks vajalikke andmeid. Selle

blanketi alusel saab arhiivist küsida andmeid töötamise aja kohta. Seda, kuidas oleks kaebajal

võimalik tõendada oma väidet, et ta oli kõnealusel ajavahemikul töötuna registreeritud ja sai

töötu abirahaga võrreldavaid makseid tööandjalt, vastustaja kaebajale ei selgitanud.

30. Menetlusnormi rikkumine vastustaja poolt võis tuua kaasa õigusvastase otsuse kõnealuse

ajavahemiku osas. Seega tuleb kaebus osaliselt rahuldada ja vaidlustatud otsus ajavahemiku

31. detsember 1989 kuni 29. märts 1990 osas tühistada.

31. Viimaks tuleks kaebaja meelest staaži hulka lisada ajavahemik 1. novembrist 1990 kuni

1. jaanuarini 1991, mil kaebaja töötas Venemaal. Seda põhjusel, et Venemaa Föderatsioon

kaebaja sõnul seda perioodi kaebajale pensioni määramisel ei arvestanud. Aluse seda perioodi

arvestada annab kaebaja hinnangul RPKS § 28 lg 4.

32. RPKS § 28 lg 4 võimaldab tegevust endise NSV Liidu territooriumil arvestada üksnes

juhul, kui inimese pensioniõiguslik staaž Eestis on vähemalt 15 aastat. Ka kaebaja möönis

seda 18. augustil 2023 esitatud seisukohas. Isegi kui kaebaja staaži hulka saaks pärast tema

avalduse uut läbivaatamist arvestada kolmekuulise ajavahemiku, mil kaebaja sai enda sõnul

töötu abiraha, ei oleks tal 15-õaastast pensionistaaži. Seega pole kohtul asja lahendamiseks

tarvis vastata küsimusele, kas koostöölepingu sätted välistavad praegusel juhul RPKS § 28 lg

4 kohaldamise. Samuti pole vaja vastata küsimusele, kas Venemaa Föderatsioon arvestas

kõnealust perioodi kaebajale pensioni määrates. Kaebus tuleb selle ajavahemiku osas

rahuldamata jätta.

33. Eeltoodu põhjal rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus tühistab SKA 8.

detsembri 2022. a otsuse nr 1 ja 2. märtsi 2023. a vaideotsuse nr 5.2-3/86-2 osas,

millega SKA jättis kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka arvestamata ajavahemiku

31. detsembrist 1989 kuni 29. märtsini 1990. Vastustajal tuleb kaebaja avaldus selles

osas uuesti läbi vaadata, juhendades kaebajat nõuetekohaselt vajalike dokumentide

esitamisel. Ülejäänud osas jätab kohus kaebuse rahuldamata.

34. Kohus märgib, et kuna kaebajal jääb Eestis vanaduspensioni saamiseks

vajalikust staažist väga vähe puudu, võiks ta kaaluda staaži omandamist lühiajalise

töötamise abil. SKA-l tuleks kaebajale vajaduse korral selgitada, mil moel ja kui pika

töötamise abil ta puudujäävat staaži omandada saaks.

35. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt

kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetlusosalised ei ole taotlenud

menetluskulude teiselt poolelt välja mõistmist. Seega jäävad poolte menetluskulud

nende endi kanda.

36. HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb avaldatavas otsuses asendada kaebaja X. X ja

tema tütre Y. Y nimed tähemärgiga. Avaldamata tuleb jätta pere elukoha aadress

Xxxxxxxx xx-xx, Tallinn ja kaebaja tütre sünniaeg x. xxxxxxxxx xxxx

Pihel Sarv

/allkirjastatud digitaalselt/

8(8)