2-21-15359/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. august 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-15359

Kohtuasi

SIA „Volmat“ hagi Erikson Group OÜ vastu

võlgnevuse ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Erikson Group OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

5872,14 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

SIA

„Volmat“

(välismaine

registrikood

40103998184), lepinguline esindaja Tatjana Kostrõkina

Kostja Erikson Group OÜ (registrikood 12987431),

lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 10. märtsi 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-15359 osas,

millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ja mõistis Erikson Group OÜ-lt välja SIA

„Volmat“ kasuks põhivõlgnevuse 5437,17 eurot, 10. märtsi 2022. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 193,06 eurot ning võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras viivise tasumata põhivõlalt (5437,17 eurolt) alates 11.

märtsist 2022 kuni põhivõla tasumiseni (resolutsiooni punkt 2), samuti

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, sh osas, millega maakohus

mõistis poolte menetluskulud teineteiselt välja ja tasaarvestas need (resolutsiooni

punktid 3–9). Saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks

eelmenetluse staadiumis.

2. Erikson Group OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Harju Maakohtu 10. märtsi 2022. a otsus on jõustunud osas, millega hagi jäeti

rahuldamata viivise nõudes ajavahemiku eest, mis eelnes 30. septembrile 2021, ning

alates 30. septembrist 2021 viivise nõudes, mis ületas seadusjärgses määras

arvestatud viivist.

2-21-15359

2 (11)

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. SIA „Volmat“ (hageja) esitas 21. septembril 2021 Harju Maakohtule hagi Erikson Group OÜ

(kostja) vastu võlgnevuse ja viivise nõudes. Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja

põhivõlgnevus 9727,17 eurot ja 21. septembri 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

3550,66 eurot, samuti viivis tasumata põhivõlalt (9727,17 eurot) määraga 0,08% päevas alates

21. septembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni.

2. 2. detsembril 2021 loobus hageja põhinõudest 4290 euro osas ja sellelt viivise nõudest.

Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevus 5437,17 eurot, 2. detsembri 2021.

a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 2326,96 eurot ning viivis tasumata põhivõlalt

(5437,17 eurot) määraga 0,08% päevas alates 2. detsembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni.

3. Maakohus võttis 6. jaanuari 2022. a määrusega vastu hageja osalise loobumise hagist 4290

euro ja sellelt arvestatud viivise osas ning lõpetas nimetatud osas tsiviilasja menetluse.

Maakohus otsustas määrata menetluskulude jaotuse menetlust lõpetavas lahendis.

4. Hagiavalduse ja selle 2. detsembri 2021. a täpsustuse kohaselt sõlmisid pooled 21. juunil

2019 tarnelepingu nr 21.06.2019/01 (tarneleping). Hageja esitas samal päeval tellimuse nr 1,

millega tellis 27 456 klaaspudelit ja 50 000 polümeerset kombineeritud korkimisseadet. Kostja

esindaja võttis tellimuse vastu ja kostja väljastas tellimuse spetsifikatsioonid. Spetsifikatsiooni

nr 1 (klaaspudel) kohaselt oli vastu võetud tellimuse kogumaksumus 6788,83 eurot, millest

5408,83

eurot

oli

kauba

maksumus,

1000

eurot

transpordikulud,

eurot

tollimaakleriteenused ja 280 eurot imporditollimaks; tasumise tingimus oli 100% ettemaks.

Spetsifikatsiooni nr 2 (korkimisseade) kohaselt oli vastu võetud tellimuse kogumaksumus 4290

eurot, millest 3665 eurot oli kauba maksumus, 300 eurot transpordikulud, 100 eurot

tollimaakleriteenused ja 225 eurot imporditollimaks; tasumise tingimus oli 100% ettemaks.

Tellitud kauba kogumaksumus oli 11 078,83 eurot, mille hageja kandis 30. juulil 2019 kostja

arvelduskontole.

Kostja ei ole spetsifikatsioonis nr 1 nimetatud kaupa tarninud. Kuna kaup jäi pikema aja jooksul

tarnimata, oli hagejal õigus leping üles öelda, mida hageja ongi teinud. Kostja on lepingu

ülesütlemist aktsepteerinud, millele viitavad kostja tehtud tagasimaksed. Kostja on tagastanud

hagejale kokku 1351,66 eurot selgitusega „Tagasimaksed täitmata kohustuste eest kaubatarnel.

Klaaspudel Arve-Proform ERGR Nr. 04/07/19-02 Alates 12/07/2019“ järgmiselt: 2. juulil 2020

– 500,83 eurot; 4. septembril 2020 – 500,83 eurot; 3. detsembril 2020 – 350 eurot. Lepingu

lõpetamise päevaks tuleks lugeda 2. juuli 2020, mil kostja hakkas hagejale ettemaksu

2-21-15359

3 (11)

tagastama. 2. detsembri 2021. a seisuga on tagastamata ettemaks 5437,17 eurot. Lepingu p-dest

7.1 ja 7.3 tulenevalt on hagejal õigus nõuda viivist määraga 0,08% päevas.

Kostja vastuväited

5. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

5.1. Hageja viivisenõue määraga 0,08% päevas on alusetu ja põhjendamata. Lepingu p-dest

3.11 ja 7.2 tulenevalt võib hageja nõuda viivist spetsifikatsioonis märgitud kauba tarnimise

tähtaja ületamise korral. Kuna spetsifikatsioonides ei ole kauba kohaletoimetamise aega

määratud, ei ole kostja tähtaega rikkunud ning hageja ei saa viivist nõuda. Viivise arvestamise

alguskuupäev ei ole põhjendatud. Ka viivise määr ei ole põhjendatud, sest 0,08% viivis on

lepinguga ette nähtud ainult kauba tarnimise tähtaja ületamise eest. Seega tuleks lähtuda

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast.

5.2. Lepingu p 8.1 järgi kehtib leping kuni 31. detsembrini 2019. Lepingu p 8.2 sätestab, et igal

lepingu kehtivuse viimasel päeval loetakse leping ühe aasta võrra pikendatuks, kui kumbki pool

ei ole teist poolt eelnevalt kirjalikult teavitanud lepingu lõppemisest. Hageja ei ole teavitanud

kostjat lepingu lõppemisest. Seega on poolte leping kehtiv. Hageja väide, et ta on lepingu üles

öelnud, ei vasta tõele. Kehtiva lepingu raames võib hageja nõuda lepingu täitmist, s.o tarnimata

jäänud kauba tarnimist. Hageja ei saa nõuda kauba eest tehtud ettemaksu. Seega on pudelite

eest tehtud ettemaksu tagastamise nõue alusetu.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

6. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse

5437,17 eurot, 10. märtsi 2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 193,06 eurot ning

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise tasumata põhivõlalt (5437,17 eurot)

alates 11. märtsist 2022 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja menetluskuludest jättis maakohus

37,61% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 62,39% hageja kanda. Maakohus rahuldas

poolte avaldused menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud 413,71 eurot ja hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud

249,56 eurot. Maakohus tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude nõuded ja mõistis

tasaarvestuse järgselt kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 164,15 eurot, samuti VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates

otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.

6.1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

-

pooled sõlmisid 21. juunil 2019 tarnelepingu nr 21-06.2019/01;

-

hageja esitas 21. juunil 2019 tellimuse, millega tellis 27 456 klaaspudelit ja 50 000

polümeerset kombineeritud korkimisseadet;

-

kostja esindaja võttis tellimuse vastu ning kostja väljastas selle kohta spetsifikatsioonid

nr 1 ja 2;

-

spetsifikatsiooni nr 1 (klaaspudel) kohaselt oli vastu võetud tellimuse kogumaksumus

6788,83 eurot, millest 5408,83 eurot oli kauba maksumus, 1000 eurot transpordikulud,

100 eurot tollimaakleriteenused, 280 eurot imporditollimaks;

-

spetsifikatsiooni nr 2 (korkimisseade) kohaselt oli vastu võetud tellimuse

kogumaksumus 4290 eurot, millest 3665 eurot oli kauba maksumus, 300 eurot

transpordikulud, 100 eurot tollimaakleriteenused, 225 eurot imporditollimaks;

2-21-15359

4 (11)

-

tellitud kauba kogumaksumuse 11 078,83 eurot kandis hageja 30. juulil 2019 kostja

arvelduskontole;

-

spetsifikatsioonis nr 2 nimetatud kauba on kostja hagejale tarninud; spetsifikatsioonis

nr 1 nimetatud kaupa ei ole kostja hagejale tarninud;

-

kostja on saadud ettemaksust tagastanud 1351,66 eurot järgmiselt: 2. juulil 2020 –

500,83 eurot; 4. septembril 2020 – 500,83 eurot; 4. detsembril 2020 – 350 eurot.

6.2. Maakohus analüüsis, kas ja millal on leping lõppenud.

6.2.1. Lepingu p-st 8.1 nähtub, et leping oli tähtajaline ja kehtis kuni 31. detsembrini 2019.

Samas tuleneb lepingu p-st 8.2, et leping pikeneb automaatselt ühe aasta kaupa, kuni

lepingupool teavitab teist poolt lepingu lõpetamise soovist. Esile ei ole toodud ega tõendatud,

et kumbki pool oleks sellekohast soovi avaldanud. Seega ei ole leping lõppenud p 8.2 kohaselt.

6.2.2. Hageja väitel on ta lepingust taganenud, kostja vaidleb sellele vastu. Hageja ei ole

tõendanud, et ta oleks esitanud kostjale kirjalikus vormis tahteavalduse lepingu ülesütlemiseks

või sellest taganemiseks. Seega lähtus kohus eeldusest, et lepingut ei ole kirjalikult üles öeldud.

6.2.3. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või

seadusega ettenähtud muul alusel. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et pooled on kokku

leppinud spetsifikatsioonis nr 1 nimetatud kauba osas lepingu lõppemise ja tagasitäitmise.

Kostja on tagastanud saadud ettemaksust 1351,66 eurot kolme osamaksega. Kõik maksed on

tehtud selgitusega „raha tagastus seoses täitmata kohustusega kaupade tarnimisel, klaaspudel

[…]“ ja viitega arve numbrile. Seega on kostja raha tagastamisega kinnitanud, et poolte leping

on spetsifikatsioonis nr 1 nimetatud kauba osas lõppenud. Kostja ei ole usutavalt selgitanud,

miks ta on tagasimaksed teinud. Seega tuleb leping lugeda taganemisega lõppenuks alates 2.

juulist 2020 (esimese tagasimakse kuupäev) ja poolte vahel on tekkinud tagasitäitmise võlasuhe

(VÕS § 189 lg-d 1 ja 3).

6.3. Hageja tasus kostjale kõnealuse kauba eest 6788,83 eurot ja kostja on tagastanud 1351,66

eurot, jääk on seega 5437,17 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks selle summa hagejale

tagastanud, mistõttu tuleb põhivõlgnevus 5437,17 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista.

6.4. Maakohus leidis, et hageja viivisearvestus on väär ning kohaldub seadusjärgne määr.

Kohus nõustus kostjaga, et lepingu p-s 7.2 sätestatud viivisekokkulepe ei kohaldu. See säte

kohaldub, kui kostja viivitab kauba tarnimisega. Kui hageja oleks esitanud lepingu täitmise

nõude, oleks ta võinud kõrvalnõudena esitada p-s 7.2 sätestatud viivisenõude. Praegu on aga

hageja esitanud võlasuhte tagasitäitmisel põhineva nõude, mitte lepingu täitmise nõude. Seega

lähtus kohus VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgsest viivisemäärast. Kuna hageja on

esitanud taganemisel põhineva väljaandmisnõude, ei ole kohustuse sissenõutavaks muutumise

aega kindlaks määratud. VÕS § 113 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 362 lg-

te 1 ja 3 alusel mõistis kohus kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise alates hagi

esitamisest 30. septembril 2021 kuni otsuse tegemiseni 10. märtsil 2022 summas 193,06 eurot

(võla suurus 5437,17 eurot, viivitatud päevi 162, viivisemäär 8% aastas). Kohus rahuldas ka

edasiulatuva viivise nõude ning mõistis kostjalt TsMS § 367 alusel hageja kasuks välja VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise tasumata põhivõlalt (5437,17 eurot) alates 11.

märtsist 2022 kuni põhivõla tasumiseni.

6.5. Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskuludest 37,61% kostja kanda ja

kostja menetluskuludest 62,39% hageja kanda. Maakohus võttis arvesse, et kohus rahuldas

põhihagi 37,61% ulatuses (arvestades esialgse hagi hinda 16 125,95 eurot ja hagi rahuldatud

2-21-15359

5 (11)

osale vastavat hagihinda 6065,20 eurot), samuti seda, et hageja esitas enda eksimuse tõttu hagi

algselt suuremas nõudes ja hiljem osaliselt loobus sellest.

6.6. Maakohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse.

6.6.1. Hageja menetluskulud olid kokku 1100 eurot, seisnedes riigilõivus 550 eurot ja

õigusabikulus 550 eurot (käibemaksuta; töömaht 5,5 t, tunnihind 100 eurot). Riigilõivule

vastava kulu kandmine on tõendatud, tegemist on põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga.

Ehkki hageja on tasunud riigilõivu 700 eurot, on tal seoses hagist osalise loobumisega võimalik

esitada riigilõivu tagastamise taotlus (TsMS § 150 lg 2 p 2). Hageja esindaja toimingud

(dokumentide analüüs 1 t, hagiavalduse koostamine 2,5 t, hageja 2. detsembri 2021. a vastuse

koostamine 2 t) on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Ka esindaja tasumäär on

kooskõlas kohtupraktikas aktsepteeritud tasumääradega. Seega on hageja põhjendatud ja

vajalikud menetluskulud kokku 1100 eurot, millest menetluskulude jaotuse kohaselt tuleb

kostjalt välja mõista 413,71 eurot (1100×37,61%).

6.6.2. Kostja menetluskulud olid kokku 480 eurot, seisnedes õigusabikulus (käibemaksuta;

töömaht 4 t, tunnihind 120 eurot). Kostja esindaja toimingud (hagimaterjalide analüüs 1 t,

õigusnõustamine ja hagi vastuse jaoks vajaliku info kogumine 1 t, hagi vastuse koostamine 2 t)

on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kostja esindaja tunnihinda 120 eurot

(käibemaksuta) pidas kohus tsiviilasja asjaolusid arvestades põhjendamatuks, leides, et see on

keskmisest mõnevõrra kõrgem. Arvestades asja olemust, keerukust ja õigusbüroode osutatava

teenuse üldist turuhinda, pidas maakohus põhjendatuks lugeda kostja esindaja mõistlikuks

tunnihinnaks 100 eurot (käibemaksuta). Seega on kostja põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud 400 eurot (4 t × 100), millest menetluskulude jaotuse kohaselt tuleb hagejalt

välja mõista 249,56 eurot (400×62,39%).

6.6.3. Lähtudes TsMS § 445 lg-st 1 määras kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused

välja mõistetavad menetluskulud. Tasaarvestuse tagajärjel mõistis kohus kostjalt hageja kasuks

välja menetluskulud 164,15 eurot (413,71-249,56). Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177

lg-le 4 mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja ka viivise menetluskuludelt.

Apellatsioonkaebus

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus

hagi rahuldas ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja palub teha vaidlustatud osas uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonimenetluse

kulud palub kostja samuti jätta hageja kanda.

7.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt eksis maakohus materiaalõiguse normi kohaldamisel.

7.2. Kostja ei nõustu maakohtuga, et hageja on tõendanud, et pooled on kokku leppinud

spetsifikatsioonis nr 1 nimetatud kauba osas lepingu lõppemise ja tagasitäitmise. Kohus tegi

ebaõige järelduse, et kostja on ettemaksust 1351,66 euro tagastamisega kinnitanud, et poolte

leping on spetsifikatsioonis nr 1 nimetatud kauba osas lõppenud, tuleb lugeda taganemisega

lõppenuks alates 2. juulist 2020 ja poolte vahel on tekkinud tagasitäitmise võlasuhe (VÕS § 189

lg-d 1 ja 3).

7.3. Kostja on seisukohal, et leping ei ole lõppenud. Lepingu p 8.1 järgi kehtib leping kuni 31.

detsembrini 2019. Lepingu p 8.2 sätestab, et igal lepingu kehtivuse viimasel päeval loetakse

leping ühe aasta võrra pikendatuks, kui kumbki pool ei ole eelnevalt teist poolt kirjalikult

2-21-15359

6 (11)

teavitanud lepingu lõppemisest. Ükski pool ei ole lepingu lõpetamise tahteavaldust teinud.

Asjaolu, et kostja tagastas hagejale 1351,66 eurot, viitab ainult sellele, et kostja ei soovi

tagastatud summa osas lepingu täitmist. Ülejäänud osas ei ole kostja lepingu täitmisest

keeldunud. Seega on pooltevaheline leping kehtiv. Kehtiva lepingu raames võib hageja nõuda

lepingu täitmist, s.o kauba tarnimist, mitte raha tagastamist.

Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik

8. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

9. Ringkonnakohus selgitas pooltele 16. juunil 2023 saadetud kirjas kohtul tekkinud küsimusi

seoses vaidluse aluseks olevale lepingule kohaldatava õigusega ja ÜRO 1980. a konventsiooni

kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG või konventsioon) kohaldumisega.

Kohus palus pooltel avaldada seisukohta, kas pooled on tarnelepingus või selle raames sõlmitud

müügilepingus (klaaspudelite ostmiseks) kokku leppinud, millise riigi õigust lepingule

kohaldatakse, ning kas pooled on leppinud kokku CISG-i kohaldumise välistamises. Samuti

palus kohus pooltel avaldada, kas pooled on nõus sellega, et nende lepingulisele suhtele

kohaldatakse Eesti õigust ja praegune vaidlus lahendatakse Eesti õiguse kohaselt ning CISG-i

ei kohaldata. Samas kirjas selgitas ringkonnakohus pooltele ka oma esialgseid seisukohti seoses

vaidluse sisulise lahendamisega ning palus hagejal täpsustada oma positsiooni selle osas, kas

hageja on spetsifikatsioonis nr 1 nimetatud kauba (klaaspudelid) osas sõlmitud müügilepingust

taganenud või on pooled müügilepingu kokkuleppel lõpetanud, viidates ka oma väidete aluseks

olevatele asjaoludele ja tõenditele.

10. Hageja leidis 30. juunil 2023 esitatud seisukohas, et pooled on 21. juunil 2019 sõlmitud

tarnelepingu p-des 7.1 ja 7.8 leppinud kokku lepingule Eesti seadusandluse kohaldamises.

Ühtlasi avaldas hageja, et ta on nõus, et tarnelepingust tulenev vaidlus lahendatakse Eesti õiguse

kohaselt, ja palus kohtul kohaldada asja lahendamisel Eesti õigust. Seoses CISG-i

kohaldumisega oli hageja seisukohal, et ehkki pooled ei ole lepingus CISG-i kohaldumist

otsesõnu reguleerinud, siis kuna sõlmitud tarnelepingus on pooled leppinud kokku Eesti õiguse

kohaldamises ning pooled ei ole lepingus ega ka kohtumenetluses CISG-ile tuginenud, on

poolte tahe olnud CISG-i kohaldumine välistada. Hageja avaldas ka, et on nõus, et kohus ei

kohalda poolte lepingulisele suhtele ja praeguse vaidluse lahendamisel CISG-i. Seoses oma

nõude alusega täpsustas hageja, et ta on lepingust taganenud, tehes seda telefoni teel vahetult

enne kostja esimest tagasimakset ehk enne 2. juulit 2020. Hageja leidis, et tal oli alus lepingust

taganeda, kuna tellitud kaup jäi pikema aja jooksul tarnimata. Hageja leidis, et tehtud

tagasimaksed koos nende selgitustega ja asjaolu, et kostja ei ole siiani kaupa tarninud ega

määranud kindlaks tarneaega, viitavad selgelt sellele, et kostja on lepingust taganemist VÕS §

13 lg 3 mõttes aktsepteerinud. Ettemaksu tagastamine osade kaupa oli tingitud kostja

makseraskustest. Lepingust taganemisega seotud asjaolude kohta palub hageja tunnistajana üle

kuulata tema prokurist VM.

11. Kostja leidis 30. juunil 2023 esitatud seisukohas, et pooled ei ole kokku leppinud selles,

millise riigi õigust lepingule kohaldatakse. Tarnelepingu p 7.1 kohaselt kohaldatakse Eesti

õigust üksnes poolte vastutusele lepingu rikkumise korral, mitte lepingule tervikuna ega lepingu

ülesütlemise korrale. Siiski avaldas kostja, et tal ei ole vastuväiteid sellele, et poolte

lepingulisele suhtele ja praegusele vaidlusele kohaldatakse Eesti õigust. Kostja leidis, et poolte

õigussuhtele kohaldub ka CISG ning Eesti õigust saab kohaldada ulatuses, mida konventsioon

ei reguleeri. Kostja ei olnud nõus sellega, et poolte lepingulisele suhtele ja praeguse vaidluse

lahendamisel CISG-i ei kohaldata. Seoses hageja sisuliste väidetega märkis kostja, et hageja

2-21-15359

7 (11)

väide telefoni teel lepingust taganemise kohta on uus, tõendamata ja väär. Kostja vaidles vastu

hageja uutele väidetele taganemisavalduse esitamise asjaolude ja isiku kohta, samuti hageja

tunnistaja ülekuulamise taotlusele, kuna hageja ei ole nende väidete ja tõendite hilist esitamist

põhistanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas,

millega maakohus hagi rahuldas ning jaotas ja määras kindlaks menetluskulud. Asi tuleb saata

tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kuna erinevalt kostja taotletust ei tee

ringkonnakohus asjas hagi rahuldamise kohta uut otsust.

13. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt, jättes selle (otsuse põhjendustest nähtuvalt)

rahuldamata osas, milles hageja nõudis viivist seadusjärgset määra ületavas määras (s.o 0,08%

põhivõlalt päevas) ning ajavahemiku eest, mis eelnes 30. septembrile 2021. Maakohtu otsuse

peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes vaidlustas otsuse osas, millega hagi rahuldati.

Hageja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega on maakohtu otsus osas, millega hagi jäeti viivise

nõudes osaliselt rahuldamata, TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud. Osas,

milles hageja nõudis esialgses hagiavalduses ka 4290 euro suurust põhivõlga spetsifikatsioonis

nr 2 märgitud kauba tarnimata jätmise eest ja viivist sellelt, on asjas menetlus lõppenud juba

maakohtu 6. jaanuari 2022. a määrusega, millega maakohus võttis vastu hageja osalise

loobumise hagist ja mis on jõustunud.

14. Olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsioonimenetluses esitatud seisukohtade ja muude

asja materjalidega, on kolleegium seisukohal, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas

tühistada ja asi tuleb saata selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on eksinud

materiaalõiguse kohaldamisel, jättes asjas kohaldamata CISG-i ja kohaldanud CISG-iga

reguleeritud osas ekslikult VÕS-i sätteid. Lisaks on maakohus rikkunud selgitamiskohustust,

jättes pooltele selgitamata, millised on asjas kohaldamisele kuuluvad õigusnormid ja hagi

rahuldamise eeldused. Eelneva tulemusel võisid pooltel jääda esile toomata asja lahendamiseks

olulised asjaolud ja esitamata tõendid. Samuti on maakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendamata

(TsMS § 436 ja § 442 lg 8 rikkumine). Kolleegium selgitab neid seisukohti järgnevaga.

15. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hinnanud, millise riigi õigus lepingule kohaldub.

15.1. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja Läti äriühing, kelle asukoht on hagiavalduse

kohaselt Lätis. Kostja on Eesti äriühing, kelle asukoht on asja materjalidest nähtuvalt Eestis.

Kuna poolte asukohad on erinevates riikides, tõusetub praeguses asjas küsimus sellest, millise

riigi õigust tuleb poolte lepingulisele suhtele kohaldada. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses

kohaldatava õiguse küsimust käsitlenud ning asja materjalidest ei nähtu, et seda oleks pooltega

ka maakohtus arutatud.

15.2. Kuna poolte 21. juuni 2019. a tarneleping ja selle raames sõlmitud müügileping

klaaspudelite ostmiseks on sõlmitud pärast 17. detsembrit 2009, tuleb lepingule kohaldatav

õigus kindlaks määrata vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. a määrusele

(EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) (vt

Rooma I määruse art 28). Selle määruse art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse lepingule lepingupoolte

2-21-15359

8 (11)

valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või see peab nähtuma selgelt lepingutingimustest

või juhtumi asjaoludest. Lõike 2 kohaselt võivad pooled igal ajal kokku leppida selles, et

lepingu suhtes hakatakse kohaldama muud õigust, kui selle suhtes kohaldati varem kas art 3

alusel tehtud valiku või muude Rooma I määruse sätete alusel. Riigikohus on varasemas

praktikas leidnud, et tsiviilkohtumenetluses kehtivast dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt on

pooltel õigus ka kohtumenetluse vältel leppida kokku vaidluse lahendamisele kohaldatava

õiguse suhtes (vt Riigikohtu 16. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-04, p 17).

Ringkonnakohus on seisukohal, et ka Rooma I määruse art 3 võimaldab pooltel ka

kohtumenetluse ajal vaidluse lahendamisele kohaldatavas õiguses kokku leppida, kui seda

tehakse sõnaselgelt või see nähtub selgelt juhtumi asjaoludest.

15.3. Poolte 30. juunil 2023 ringkonnakohtule esitatud seisukohtadest nähtuvalt on poolte vahel

vaidlus, kas pooled olid juba 21. juunil 2019 sõlmitud tarnelepingus leppinud kokku lepingule

Eesti õiguse kohaldamises. Mõlemad pooled olid aga ringkonnakohtule esitatud seisukohtades

sõnaselgelt nõus sellega, et poolte lepingulisele suhtele ja praegusele vaidlusele kohaldatakse

Eesti õigust. Ringkonnakohus leiab, et sellega on pooled teinud Rooma I määruse art 3 lg 1

kohase valiku lepingule Eesti õiguse kohaldamiseks, arvestades ka sama artikli lõiget 2.

Eelnevast lähtuvalt tuleb praegune vaidlus lahendada Eesti riigisisese õiguse järgi.

15.4. Seega on maakohus kokkuvõttes õigesti lähtunud vaidluse lahendamisel Eesti riigisisesest

õigusest.

16. Maakohus on eksinud poolte õigussuhte kvalifitseerimisel, jättes eristamata tarnelepingu ja

selle raames sõlmitud müügilepingud.

16.1. Maakohtu tuvastatud asjaolusid (vt praeguse otsuse p 6.1) arvestades on maakohtu käsitus

poolte õigussuhte kohta ebatäpne, kuna maakohus ei ole eristanud poolte 21. juuni 2019. a

tarnelepingut kui raamlepingut ning selle raamlepingu raames sõlmitud müügilepinguid (sh

praeguses

asjas

vaidluse

all

olev

müügileping

27 456

klaaspudeli

ostmiseks).

Ringkonnakohtule nähtub hagiavaldusest ja asja materjalidest, et 21. juuni 2019. a

tarnelepinguga leppisid pooled kokku omavahelise suhte üldistes tingimustes, samas kui

konkreetsed tehingud konkreetse kauba ostmiseks pidid toimuma ostja (hageja) tellimuste

alusel. Seejuures pidi müüja (kostja) tellimuse vastu võtma (kinnitama, heaks kiitma) ja

vastuvõetud tellimuse kohta vormistati spetsifikatsioonid (sh hagi lisad 3 ja 4). Hageja on

esitanud menetluses tõendina 21. juunil 2019 esitatud tellimuse mh 27 456 klaaspudeli

ostmiseks, mille kostja on heaks kiitnud (dokumendil on kostja esindaja allkiri ja kostja pitser)

(tl 28, tõlge tl 28 pöördel), ning tellimust kinnitava spetsifikatsiooni, mis on mõlema poole poolt

allkirjastatud (tl 20, tõlge tl 20 pöördel). Eelneva põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et

tellimuse esitamise ja selle heakskiitmise teel on pooled sõlminud tellimuses märgitud ja selle

kohta koostatud spetsifikatsioonis kajastatud kauba müügilepingu. Ringkonnakohus selgitas

oma hinnangut poolte õigussuhte kvalifikatsiooni kohta pooltele 16. juunil 2023 saadetud kirjas

ning kumbki pool sellele vastu ei vaielnud.

16.2. Eelnevast tulenevalt tuleb praegusel juhul eristada 21. juuni 2019. a tarnelepingu

kehtivust ning poolte vahel sõlmitud konkreetse müügilepingu kehtivust. Tarnelepingu p-d 8.1

ja 8.2, millele maakohus on viidanud (vt maakohtu otsuse p 18), reguleerivad 21. juunil 2019

sõlmitud tarnelepingu kui raamlepingu kehtivust ja pikendamist. Kolleegiumi hinnangul ei

reguleeri need lepingupunktid tarnelepingu raames sõlmitud üksikute müügilepingute

kehtivust. Selleks, et spetsifikatsioonis nr 1 märgitud kauba (27 456 klaaspudelit) kohta

sõlmitud müügileping oleks lõppenud, peaks see olema lõppenud mõnel seaduses (või

2-21-15359

9 (11)

müügilepingus endas) sätestatud alusel, nt kuna müügileping on kohaselt täidetud, poolte

kokkuleppel lõpetatud või kumbki pool on müügilepingust taganenud.

17. Eksimused poolte õigussuhte kvalifitseerimisel on viinud materiaalõiguse ebaõige

kohaldamiseni, kuna maakohus on jätnud asjas kohaldamata CISG-i. Sellega on kaasnenud ka

selgitamiskohustuse ja kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumine.

17.1. Maakohtu tuvastatud asjaoludel on poolte vahel sõlmitud müügileping, mille alusel

hageja ostis kostjalt klaaspudeleid, tehes seda 21. juuni 2019. a tarnelepingu raames. CISG art

1 lg 1 kohaselt rakendatakse seda konventsiooni kaupade ostu-müügi lepingute puhul, kui

lepingu sõlminud poolte tegevuskohad (ingl places of business) asuvad eri riikides ning: a) need

riigid on konventsiooni osalisriigid; või b) rahvusvahelise eraõiguse normide järgi tuleb

kohaldada konventsiooni osalisriigi õigust. Nii Eesti kui ka Läti on CISG-i osalisriigid. Lisaks

tuvastas ringkonnakohus, et rahvusvahelise eraõiguse normide järgi tuleb poolte lepingust

tulenevale vaidlusele kohaldada Eesti õigust (vt praeguse otsuse p 15.3). Seega on praegusel

juhul CISG-i kohaldumiseks täidetud nii konventsiooni art 1 lg 1 p-s a kui ka p-s b sätestatud

eeldused, kuna poolte tegevuskohad on konventsiooni osalisriikides ning poolte lepingule

kohaldub ka konventsiooni osalisriigi (Eesti) õigus. Praegusel juhul ei ole tegemist ühegi CISG

art-s 2 loetletud olukorraga, mil konventsiooni ei kohaldata. Seejuures kohaldub konventsioon

automaatselt, kui selle art-s 1 toodud tingimused on täidetud, kuid art 6 kohaselt on pooltel

võimalik konventsiooni kohaldumine kokkuleppel ka välistada.

17.2. Poolte ringkonnakohtule 30. juunil 2023 esitatud seisukohtadest nähtuvalt on poolte vahel

vaidlus, kas pooled on leppinud kokku CISG-i kohaldumise välistamises. Ehkki hageja avaldas,

et ta on nõus, et kohus ei kohalda poolte lepingulisele suhtele ja praeguse vaidluse lahendamisel

CISG-i, siis kostja sellega nõus ei olnud, vaid leidis, et poolte õigussuhtele kohaldub ka CISG

ning Eesti õigust saab kohaldada ulatuses, mida konventsioon ei reguleeri. Ringkonnakohus on

seisukohal, et asjas esile toodu ei võimalda järeldada, et pooled oleksid leppinud kokku CISG-

i kohaldumise välistamises CISG art 6 tähenduses. Asjaolust, et pooled ei ole lepingus ega

kohtumenetluses CISG-ile viidanud, ei saa sellist kokkulepet järeldada. Hageja ei ole viidanud

ühelegi kostja avaldusele, milles väljenduks kostja tahe CISG-i kohaldumine välistada.

Kolleegium ei nõustu hagejaga, et CISG-i kohaldumise välistamine nähtub sellest, et pooled on

leppinud tarnelepingus kokku Eesti õiguse kohaldamise. Esiteks on pooled ringkonnakohtule

esitatud seisukohtades eriarvamusel selle osas, kas tarnelepingus oli valitud lepingule

kohaldatav õigus. Tarnelepingust endast nähtuvalt on selles Eesti õiguse kõrval (nt p 7.1)

viidatud ka juhindumisele Venemaa Föderatsiooni seadusandlusest (vt p 9.9). Teiseks, kuna

Eesti on CISG-i ratifitseerinud, tuleb konventsiooni käsitada osana Eesti õigussüsteemist (vt ka

põhiseaduse § 123 teine lõik). Seega ei saa sellest, kui pooled on valinud lepingule kohalduvaks

õiguseks Eesti õiguse (mida pooled on vähemalt kohtumenetluse käigus teinud, vt praeguse

otsuse p 15.3), järeldada CISG-i kohaldumise välistamist.

17.3. Seega tuleb praeguse vaidluse lahendamisel kohaldada konventsiooniga reguleeritud

ulatuses CISG-i ning Eesti õigus kuulub kohaldamisele ulatuses, mida CISG-i sätted ei

reguleeri. Konventsioon reguleerib ostu-müügilepingu sõlmimist ning ostja ja müüja õigusi ja

kohustusi, mis tulenevad sellest lepingust (vt CISG art 4). Muu hulgas reguleerib CISG lepingu

kokkuleppel lõpetamist (art 29) ning ostja poolt lepingust taganemist (art 49, ka art-d 25 ja 26)

ja taganemise tagajärgi (art-d 81–84). Seega on maakohus põhjendamatult lahendanud need

küsimused Eesti riigisisese õiguse alusel, ehkki tegelikult oleks tulnud kohaldada

asjassepuutuvaid CISG-i norme.

2-21-15359

10 (11)

17.4. Kuna maakohus CISG-i kohaldumist ja sellest tulenevaid eeldusi hagis esitatud nõuete

rahuldamiseks pooltega ei arutanud ja neid otsuses ei käsitlenud, on kohus rikkunud ka

selgitamiskohustust ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS 436 lg 1 ja § 442 lg 8).

18. Lisaks on maakohtu otsuse põhjal ebaselge, kas maakohus luges poolte lepingu

spetsifikatsioonis nr 1 nimetatud kauba osas lõppenuks poolte kokkuleppel või põhjusel, et

hageja on lepingust taganenud. Ühelt poolt leidis maakohus otsuse p-s 20, et hageja on

tõendanud poolte kokkulepet lepingu lõppemise osas, kuid teisalt on kohus samas punktis

leidnud, et leping tuleb lugeda taganemisega lõppenuks (alates 2. juulist 2020) ja poolte vahel

on tekkinud tagasitäitmise võlasuhe (VÕS § 189 lg-d 1 ja 3). Eelnevaga on maakohus rikkunud

kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kuna kohtu põhjendused pole selged ja vastuoludeta.

19. Kolleegium märgib, et hageja hagiavalduse ja 2. detsembri 2021. a seisukoha põhjal ei

olnud selge, millisel alusel on spetsifikatsioonis nr 1 märgitud kauba osas sõlmitud müügileping

hageja hinnangul lõppenud. Hageja viitas ühelt poolt, et ta on lepingu üles öelnud (vt

hagiavalduse p 2.7), mille all ringkonnakohus mõistab seda, et hageja arvates oli ta

müügilepingust taganenud. Samas aga märkis hageja, et kostja lubas talle ettemaksu tagastada

(vt hagiavalduse p-d 1.9 ja 1.10), viitas VÕS §-le 13 („Lepingu muutmine ja lõpetamine“) ning

leidis, et kostja on nõustunud lepingu lõpetamsega ja lepingu lõpetamise päevaks tuleks lugeda

päev, mil kostja hakkas hagejale ettemaksu tagastama (vt 2. detsembri 2021. a seisukoha lk-d

2 ja 3). Eelnev viitas sellele, et pooled võivad olla lepingu lõpetamises ja tasutud ettemaksu

tagastamises kokku leppinud. Seega oli hageja avaldatu põhjal ebaselge, kas hageja väitel on ta

spetsifikatsioonis nr 1 märgitud kauba müügilepingu ühepoolselt lõpetanud sellest taganemise

teel või on pooled lõpetanud müügilepingu kokkuleppel. Eelnev on oluline, kuna esimesel juhul

tuleks hinnata, kas hagejal oli õigus müügilepingust taganeda ja kas ta on teinud kostjale

sellekohase tahteavalduse, ning teisel juhul tuleks hinnata, kas pooled on saavutanud

kokkuleppe müügilepingu lõpetamises. Samuti on lepingust taganemisel ja lepingu

kokkuleppel lõpetamisel erinevad õiguslikud tagajärjed, kusjuures viimasena nimetatud juhul

tuleks selgitada välja poolte kokkuleppe sisu, sh lepingu alusel üleantu tagastamist puudutavas

osas. Jättes hagi aluseks olevad faktilised väited ja hageja nõude aluse nõuetekohaselt välja

selgitamata, rikkus maakohus oma kohustusi eelmenetluses, mille tulemusena jäid

nõuetekohaselt välja selgitamata ka poolte seisukohad hageja nõuete suhtes (TsMS § 392 lg 1

p-d 1 ja 3). Samuti ei olnud maakohus hagi aluseks olevaid asjaolusid ja õiguslikku olukorda

pooltega arutanud ega selgitanud pooltele hagi rahuldamise eeldusi ja tõendamiskoormust,

rikkudes sellega kohtu selgitamiskohustust.

20. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse

apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks

arutamiseks esimese astme kohtule mh siis, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse

kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

Sama paragrahvi 2. lõike teise lause kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse

põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks

esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist

ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium on seisukohal, et praegusel

juhul on maakohtu menetlusõiguse normi rikkumised sedavõrd olulised, et ringkonnakohtul ei

ole võimalik puuduseid kõrvaldada. Kohtul tuleb täita selgitamiskohustust kohaldatavate

õigusnormide ja hagi rahuldamise eelduste osas ning anda pooltele võimalus esitada seisukohti,

tuua esile asjaolusid ja vajadusel esitada lisatõendeid. Seega eeldaks asja lõpuni lahendamine

olulises mahus eelmenetluse ülesannete (TsMS § 392 lg 1 p-d 1–4) täitmist, mis ei ole kooskõlas

apellatsioonimenetluse olemusega. Olulises mahus uute tõendite hindamine ja asjaolude

tuvastamine ringkonnakohtus ei ole menetlusosaliste huvides, kuna sel juhul ei oleks neil

2-21-15359

11 (11)

võimalik vaidlustada tõenditele antud hinnanguid kõrgemas kohtuastmes (vastavalt TsMS §

688 lg-le 5 ei kogu ega uuri Riigikohus madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud

tõendeid). Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus hagi rahuldamise osas tühistada ja saata

asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

21. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul selgitada välja, kas hageja tugineb oma hagi

alusena üksnes müügilepingust taganemisele või alternatiivselt ka müügilepingu kokkuleppel

lõpetamisele (see jääb hageja 30. juunil 2023 ringkonnakohtule esitatud seisukohast endiselt

ebaselgeks). Sellest lähtuvalt tuleb maakohtul selgitada pooltele hageja nõude rahuldamise

eeldusi, sh CISG-ist tulenevaid eeldusi lepingust taganemiseks või selle kokkuleppel

lõpetamiseks, ja tõendamiskoormust ning anda pooltele võimalus tuua esile sellekohased

asjaolud ja vajadusel esitada lisatõendeid.

22. Kuna ringkonnakohus asja apellatsioonkaebuse põhjal ei lahenda ja tõendeid ei hinda, ei

lahenda ringkonnakohus ka hageja 30. juuni 2023. a taotlust tunnistaja ülekuulamiseks, vaid

hagejal on võimalik esitada tunnistaja ülekuulamise taotlus maakohtule asja uuel

läbivaatamisel. Asja maakohtule tagasi saatmise korral ei oleks tunnistaja ülekuulamine

ringkonnakohtus põhjendatud, kuna ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ei oleks maakohtule

asja uuel lahendamisel siduvad (vt TsMS § 658 lg 2).

23. Kuna vaidlustatud otsus tühistatakse osaliselt asja sisulise lahendamise osas, tuleb see

tühistada ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Menetluskulude jaotuse

otsustab asja uuel läbivaatamisel maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (TsMS § 173

lg 3 teine lause).

24. Ringkonnakohus märgib, et kostja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 35

eurot liiga palju. Apellatsioonkaebuse hinda (5872,14 eurot; s.o 5437,17 eurot + sellelt summalt

aastane viivis alates hagi esitamisest 434,97 eurot) arvestades oleks sellelt tulnud

riigilõivuseaduse § 59 lg 15 ja lisa 1 (tabel) kohaselt tasuda riigilõivu 595 eurot. Kostja on

tasunud 630 eurot, seega 35 eurot nõutust rohkem. TsMS § 150 lg 1 p 1 kohaselt on kostjal

õigus nõuda enam tasutud riigilõivu tagastamist. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt tagastab

riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel,

kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Lõike 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise

nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse

jõustunud lahendiga lõppemist.

(allkirjastatud digitaalselt)