3-23-970/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

25.08.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-970

Haldusasi

Xe kaebus Pärnu linna kohustamiseks taastada

rahvastikuregistri kanne

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Rene Hallemaa

Vastustaja Pärnu linn, esindaja Tiina Roht

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24.05.2023 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xe määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja materjalide juurde Xe määruskaebusele lisatud tõend.

2. Jätta Xe määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.05.2023 määrus

muutmata.

3. Määruse avaldamisel asendada tähemärkidega Xe, Yi, Zi ja Qi nimed ning tsiviilasja

number xxx.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus on lõplik (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Yi vanematena oli enne 03.01.2023 rahvastikuregistrisse kantud ema Z ja isa Q. Lapse

hooldusõigus kuulus ainult emale.

Pärnu Maakohus tuvastas 21.03.2022 otsusega tsiviilasjas nr xxx, et Y ei põlvne Q,

lapse sünniakti tehtud kanne vanema Q kohta on ebaõige ning laps põlvneb Xest.

Kohtuotsus jõustus 12.12.2022.

2. Pärnu Linnavalitsuse perekonnaseisuametnik tegi Pärnu Maakohtust 30.12.2022 edastatud

toimiku alusel rahvastikuregistrisse 03.01.2023 kande, mille kohaselt põlvneb laps Xest ning

Xel on lapse suhtes alates 12.12.2022 täielik isikuhooldusõigus ja täielik varahooldusõigus.

Perekonnaseisuametnik tegi Siseministeeriumi märgukirja alusel 06.03.2023 kande paranduse,

mille tulemusel puudub rahvastikuregistris praegu märge Xe hooldusõiguse kohta.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule 04.05.2023 kaebuse (hiljem täiendatud) Pärnu

Linnavalitsuse kohustamiseks teha rahvastikuregistris kanne Xe ühise hooldusõiguse kohta

lapse suhtes. X avastas 2023. a aprillis, et rahvastikuregistri kannete kohaselt puudub tal lapse

suhtes isikuhooldusõigus ja varahooldusõigus. Kaebaja ei pea enne kande tegemist esitama

3-23-970

2(4)

taotlust vastustajale, sest ta soovib rikkumise heastamist ja juba tehtud kande taastamist.

Vastustajal ei ole võimalik ühepoolselt vanemaõiguseid puudutavaid kandeid muuta

(perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) § 13 lg 2). Isaduse tuvastamisega kohtus kaasneb

perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 1 ja § 117 koosmõjus isale automaatselt hooldusõigus lapse

suhtes.

Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus Pärnu linna kohustamiseks taastada

rahvastikuregistris kanne Xe ühise hooldusõiguse kohta lapse suhtes kuni kohtuotsuse

tegemiseni. Esialgse õiguskaitseta võib ainuhooldusõigust omav vanem teha otsuseid

ainuisikuliselt, sh vahetada elukohta, reisida välisriikidesse ning välistada kaebaja osalemine

lapse kasvatamises.

4. Pärnu linn palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Kaebaja ei ole näidanud, et tema õigused võiksid esialgse õiguskaitse kohaldamiseta saada

pöördumatult kahjustada. Kaebuse rahuldamise tõenäosus on pigem tagasihoidlik. Vastustaja

lähtub rahvastikuregistri kannete tegemisel Siseministeeriumi kohtulahendite täitmise

juhendist. Juhendi II osa p-i 2.5 järgi lisatakse põlvnemise tuvastamise kohtulahendiga

hooldusõigused isikule, kellest põlvnemine tuvastatakse, kui see on kirjas kohtulahendi

resolutsioonis. Kui isaduse tuvastamise kohtulahendi resolutsioonis puudub info hooldusõiguse

kohta, siis isale hooldusõiguseid ei lisata. Juhendi I osa p-i 2.2.7 järgi ei too isaduse tuvastamine

kohtus automaatselt kaasa isa hooldusõigust. Hooldusõiguse andmine peab olema kohtulahendi

resolutsioonis kirjas, vastasel juhul ei saa isa hooldusõigust. Vastustaja ametnik eksis

kohtulahendi andmete kandmisel rahvastikuregistrisse (03.01.2023), kuid parandas selle vea

06.03.2023. Lapse hooldusõiguse küsimuse lahendamine on maakohtu pädevuses.

5. Tallinna Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse 24.05.2023 määrusega

rahuldamata.

Pärnu Maakohus rahuldas 21.03.2022 otsusega tsiviilasjas nr xxx kaebaja hagi isaduse

vaidlustamise nõudes ja tuvastas, et lapse sünniaktis oli ühe vanema kohta tehtud kanne ebaõige

ja laps põlvneb Xest. Vastustaja parandas kande muutmisel varem tehtud vea. Vea parandamine

ei saa olla õigusvastane. Nõue võib seetõttu olla perspektiivitu, mis välistab omakorda esialgse

õiguskaitse kohaldamise. Vaidlus on selles, kas põlvnemise tuvastamisega peaks kaasnema

hooldusõiguse kanne või mitte. Vastustaja on lähtunud Siseministeeriumi praktikast, mis

eeldatavalt tugineb tsiviilasjade kohtupraktikale ning teistsugusele seisukohale asumine ei

pruugi praeguses olukorras olla põhjendatud. Kande puudumine ei ole ka pöördumatu tagajärg

HKMS § 249 lg 1 tähenduses.

6. X esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub Tallinna Halduskohtu

24.05.2023 määrus tühistada ja teha uus määrus, millega kohustada Pärnu Linnavalitsust

taastama kuni kohtumenetluse lõpuni rahvastikuregistri kanne Xe ühise hooldusõiguse kohta

lapse suhtes.

Siseministeeriumi juhendmaterjal ei ole õigusakt, millest lähtudes saab ja peab tegema kaebaja

õiguseid reguleeriva kohtulahendi. Halduskohus ei ole põhjendanud, milles seisneb vastustaja

tehtud viga, selle parandamine ja õigusvastase toimingu puudumine. Rahvastikuregistrist

kustutatud kaebaja hooldusõigust puudutav kanne põhines kohtuotsusel ja perekonnaseadusel,

mistõttu ei saanud see olla ebaõige. Siseministeeriumi praktika ei põhine kohtupraktikal ega

materiaalõigusel. Kaebajal ei ole materiaalõiguslikku alust esitada hooldusõiguse tuvastamise

nõue. Pärast isaduse tuvastamist tekivad vanemal PKS § 116 lg 1 kohaselt võrdsed õigused.

Hooldusõigust ei ole võimalik tagasiulatuvalt teostada, mistõttu saaksid kaebaja õigused

esialgse õiguskaitse kohaldamiseta pöördumatult kahjustatud. Lapse ema aktsepteeris ühist

hooldusõigust.

3-23-970

3(4)

7. Pärnu linn palus jätta määruskaebus rahuldamata.

Kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja isadus on kohtus tuvastatud. Kaebaja

seisukohast nähtub, et vanematel on kokkulepe selles, et lahus elav vanem osaleb lapse

kasvatamises. Kui sellest kokkuleppest ei peeta kinni, on tegemist eraõigusliku vaidlusega.

Vastustaja lähtus rahvastikuregistri kannet tehes Siseministeeriumi kui rahvastikuregistri

vastutava töötleja juhistest. Halduskohtu määrus tugineb senisele halduspraktikale, mida ei ole

põhjust esialgse õiguskaitse korras muuta. Asja sisulise läbivaatamise käigus saab kohus anda

hinnangu, kas senine praktika rahvastikuregistris põlvnemise ja hooldusõiguse kannete

tegemisel on materiaalõigusega kooskõlas. Selleks on põhjendatud kaasata menetlusse ka

Siseministeerium rahvastikuregistri vastutava töötlejana.

8. Z palus jätta määruskaebus rahuldamata.

Isaduse tuvastamine, hooldusõigus ja lapsega suhtlemise õigus on eraldiseisvad küsimused.

Kaebaja suhtlus lapsega on toimunud, hoolimata probleemidest oluliste küsimuste otsustamisel

ja elatise maksmisega. Suhted kaebajaga on praeguseks väga konfliktsed ja ühise hooldusõiguse

teostamine pole mõeldav. Kaebaja on andnud märku, et ei teostaks hooldusõigust lapse

huvidega kooskõlas. Hooldusõiguse küsimused on maakohtu pädevuses ja neid ei tohiks

reguleerida halduskohtus esialgse õiguskaitse korras. Kokkuvõttes ei ole registrikande

muutmine kehtiva õigusega kooskõlas ning kahjustaks nii Z kui ka lapse huve.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Määruskaebusele on lisatud kaebaja ja Z vaheline kirjavahetus, millega kaebaja soovib

tõendada esialgse õiguskaitse vajadust. Ringkonnakohus võtab tõendi määruskaebuse

õigemaks lahendamiseks asja materjalide juurde (HKMS § 203 lg 2, § 198 lg 2 p 3).

10. Esialgset õiguskaitset kohaldatakse, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse

kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Kohus

arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi

ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi

(HKMS § 249 lg 3).

11. Rahvastikuregistri kandel on üksnes tõenduslik tähendus ning selle vaidlustamisega ei ole

võimalik muuta seaduse alusel tekkivaid perekonnaõiguslikke õigussuhted. Samas eeldatakse

rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust ning nendest lähtutakse avaliku ülesande täitmisel

(rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 6 lg-d 1 ja 2). Kui rahvastikuregistri kanne on vale, võib

õigustatud isik taotleda selle parandamist (RRS § 32 lg 3 p 1, § 33 lg 1, PKTS § 13).

Rahvastikuregistrisse kantavad isikuandmed on muu hulgas hooldusõiguse andmed (RRS § 21

lg 1 p 11). Hooldusõigus on vanema kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. See

hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku ja lapse vara eest ning otsustada lapsega seotud asju (PKS

§ 116 lg 2). Kuna vastustaja märkis rahvastikuregistris 03.01.2023 vanemate ühise

hooldusõiguse lapse suhtes, kuid 06.03.2023 märkis ainuhooldusõiguse lapse emale, mõjutab

vastutaja tegevus kaebaja õigusi.

12. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Puudub selgus lapse hooldusõiguse osas (vt

allpool), mistõttu võib kaebajal lapse vanemana olla raskem oma õigusi ilma rahvastikuregistri

kandeta teostada.

13. Kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Asja materjalide järgi tegi vastustaja

kaebaja isadust ja hooldusõigust puudutavad rahvastikuregistri kanded Pärnu Maakohtu

21.03.2022 otsuse nr xxx alusel. Maakohus tuvastas tsiviilasjas nr xxx lapse põlvnemise

kaebajast, kuid ei teinud mingeid otsustusi hooldusõiguse kohta. Seega sõltub asja lahendus

sellest, kas isaduse kohtus tuvastamisega kaasneb isale automaatselt ka hooldusõigus oma lapse

3-23-970

4(4)

suhtes. Kui isaduse kohtus tuvastamine ei too automaatselt kaasa hooldusõigust lapse suhtes,

siis ei olnud perekonnaseisuametnikul pädevust otsustada rahvastikuregistri kande tegemisel

hooldusõiguse küsimust, sest maakohus ei olnud sellist otsust teinud (vt ka PKTS §-d 25–29).

Järelikult ei saaks ka kohus siinses asjas vastustajat sellise kande tegemiseks kohustada.

14. Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest, mis

on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras (PKS § 82). Lapse isa on mh mees, kelle isaduse

on tuvastanud kohus (PKS § 84 lg 1 p 3). PKS § 116 lg 1 järgi on vanematel oma laste suhtes

võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Vanemate ühist hooldusõigust

oma lapse suhtes eeldatakse PKS § 117 kohaselt juhul, kui vanemad on abielus (lg 1) ning kui

mitte abielus olevad vanemad ei ole isaduse omaksvõtu tahteavaldusi esitades väljendanud oma

soovi jätta vanema hooldusõigus vaid ühele vanematest (lg 2). PKS §-s 117 ei käsitleta aga

selgesõnaliselt olukorda, kui isadus tuvastatakse hiljem kohtus, kuid hooldusõiguse kuuluvust

kohtulahendis ei lahendata. Samas ka ei piira PKS otsesõnu sellises olukorras isa hooldusõiguse

tekkimist automaatselt. Ringkonnakohtu arvates on isa automaatse hooldusõiguse tekkimiseks

olukorras, kus isadus tuvastatakse kohtus, kaalukaid argumente, mida kaebaja on oma

menetlusdokumentides ka välja toonud, eelkõige vanemate võrdsuse põhimõte ning lähtepunkt,

et vanemal on hooldusõigus olemas seni, kuni seda pole piiratud. Samas võimaldavad

õigusaktid ka vastustaja tõlgendust, mis seab lähtepunktiks selle, et kui lapse sünni

registreerimisel määrati lapse ainuhooldusõigus seaduses ettenähtud korras emale, siis hiljem

isaduse kohtus tuvastamine hooldusõiguse kuuluvust automaatselt ei muuda, sest see ei pruugi

olla kooskõlas lapse parimate huvidega. Kokkuvõttes on tegemist vaieldava küsimusega, mis

tuleb lõplikult otsustada asja sisulisel lahendamisel.

15. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole praegusel juhul siiski põhjendatud. Kuigi

ringkonnakohus möönis kaebajal esialgse õiguskaitse vajadust, ei ole tema õiguste riive väga

intensiivne. Nagu öeldud, ei tekita ega lõpeta rahvastikuregistri kanne kaebaja hooldusõigust

oma lapse suhtes, vaid sellel on üksnes tõenduslik tähendus. Samuti ei sõltu kaebaja õigus

suhelda oma lapsega hooldusõigust puudutavast kandest rahvastikuregistris. Kaebaja väited

oma õiguste riivest on üldsõnalised. Lapse ema Z on vastuses määruskaebusele selgitanud, et

ei tunnusta ühist hooldusõigust ning peab esialgse õiguskaitse kohaldamist enda ja lapse

huvidega vastuolus olevaks. Kaebuse eduväljavaated ei ole nii ülekaalukad, et õigustaks

rahvastikuregistri kannete muutmist kaebaja taotletud viisil juba kohtumenetluse ajal,

arvestades kaebaja õiguste riive ulatust. Toimiku materjalide järgi on ka praegune

halduspraktika selline, et kohtus isaduse tuvastamisel ei tehta rahvastikuregistrisse kannet isa

hooldusõiguse kohta, kui seda ei ole kohtulahendis märgitud (vastustaja möönab, et 03.01.2023

kanne oli ekslik). Kuigi sellise halduspraktika aluseks olev Siseministeeriumi juhend ei ole

õigusakt ega ole perekonnaseisuasutusele ja kohtule siduv, on rahvastikuregistri kannete

tegemine ühtsetel alustel avalikes huvides (vt ka RRS § 3 lg 2, § 9 lg 2 p-d 2, 7 ja 11).

16. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.

17. Määruses nimetatud inimeste eraelu kaitseks asendab ringkonnakohus avaldatavas

kohtumääruses füüsiliste isikute nimed ja tsiviilasja numbri tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)