2-21-16895/33 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(8)

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-16895

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 23. august 2023

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke

Kohtuasi

Inkassoteenused OÜ hagi Margus Aava vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 5. juuli 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Inkassoteenused OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Inkassoteenused OÜ (registrikood

14997899), lepinguline esindaja Julia Vaganova

Vastustaja

(kostja):

Margus

Aava

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

Kaupo

Süvaoja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Inkassoteenused OÜ Tartu Maakohtu 5. juuli 2023. a otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmisest

ja

lugeda

apellatsioonkaebus

Inkassoteenused OÜ-le tagastatuks.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Inkassoteenused OÜ

kanda. Apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

2(8)

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja

kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline

võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega

kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD

1. Inkassoteenused OÜ (hageja) esitas 28. oktoobril 2021 Tartu Maakohtule hagi Margus

Aava (kostja) vastu põhivõlgnevuse 4592 väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt

välja põhivõlgnevuse 4592 eurot 12 senti, intressid laenulepingu ülesütlemise seisuga 598

eurot 19 senti (intressimääraga 2,90% kuus, s.o 34,80 % aastas), sissenõutavaks muutunud

viivise 283 eurot 90 senti (viivisemäär võrdne laenuintressi määraga), kahjuhüvitise 410

eurot ja viivise 0,0966% tasumata põhisumma jäägilt päevas alates 29. oktoobrist 2021 kuni

põhinõude rahuldamiseni. Hageja vähendas menetluse kestel viivist ning palus kohaldada

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 23. mail 2018 laenuandja mogo OÜ-ga (praegune

Primero

Finance

OÜ)

(võlausaldaja)

laenu-

ja

tagatisomandamise

lepingu

nr XXXXXXXXXXXXXX, mille alusel sai kostja laenu 4598 eurot 85 senti kohustusega

tagastada see osamaksetena hiljemalt 20. maiks 2024. Kostja on teinud põhisumma katteks

tasumisi 60 eurot 28 senti, seega on põhisumma jääk 4538 eurot 57 senti. Kostja ja

võlausaldaja sõlmisid 20. septembril 2018 laenulepingu lisa nr XXXXXXXXXXXXXX-E1,

mille kohaselt pikenes laenu tagastamise tähtaeg kuni 20. juunini 2024. 5. oktoobril 2018

sõlmiti laenulepingu lisa nr XXXXXXXXXXXXXX-G1, mille kohaselt suurenes

laenusumma 2500 euro võrra. Samuti fikseeriti, et laenu tagastamata põhiosa moodustab

kokku 7163 eurot 57 senti, mis sisaldab täiendavalt väljastatud laenu 2500 eurot ja

lepingutasu 125 eurot (4538,57+2500+125), mida kostja kohustus tagastama osamaksetena

hiljemalt 20. septembril 2024. Kostja on teinud põhisumma katteks tasumisi 808 eurot 73

senti, põhisumma jääk on 6354 eurot 84 senti.

18. juuni 2020. a laenulepingu lisaga nr XXXXXXXXXXXXXX-G2 suurenes laenusumma

351 euro 18 sendi võrra ning moodustas 6706 eurot 2 senti, mida kostja kohustus tagastama

osamaksetena hiljemalt 16. juuniks 2026. Kostja on teinud põhisumma katteks tasumisi 87

eurot 89 senti, seega on põhisumma jääk 6618 eurot 13 senti. 10. septembri 2020. a

laenulepingu lisaga nr XXXXXXXXXXXXXX-G2-E1 pikenes laenu tagastamise tähtaeg

kuni 16. augustini 2026. Kostja on teinud põhisumma katteks tasumisi 31 eurot 1 sent, seega

on põhisumma jääk 6587 eurot 12 senti.

Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud, jättes laenu suuremas osas

tagastamata. Kostja ei ole reageerinud võlausaldaja korduvatele meeldetuletustele ega täitnud

oma kohustust täiendava tähtaja jooksul. Võlausaldaja ütles laenulepingu üles alates

4. veebruarist 2021. Laenulepingu ülesütlemise seisuga oli põhiosa võlgnevus 6587 eurot 12

senti ja tasumata intress 598 eurot 19 senti.

Lepingust tulenevate nõuete tagamiseks võõrandati 13. mail 2021 hinnaga 2000 eurot tagatis,

s.o mootorsõiduk Volkswagen Caravelle, reg.nr XXXXXXX, millest 1995 eurot arvestati

põhiosa katteks ja 5 eurot menetluskulude katteks. Seega on põhiosa jääk 4592 eurot 12 senti.

Võlausaldaja kandis mootorsõiduki võõrandamisega seotud kulud 410 eurot, mis kuuluvad

3(8)

kostja poolt hüvitamisele vastavalt laenulepingu p-le 2.1.4. Võlausaldaja loovutas

26. augustil 2021 laenulepingust tuleneva nõude hagejale ning teavitas kostjat sellest.

Kokku sai kostja laenu 7450 eurot 3 senti. Kostja tehtud maksed sisaldasid ka intressi.

VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Pooled on intressi maksmises kokku leppinud. Kostja kohustus tagastama krediiti igakuiste

maksetena intressimääraga 34,80% aastas.

Esialgne võlausaldaja oli kostja tausta uurinud ning maksehäired puudusid. Samuti puudusid

kostja osas kohtulahendid ja ka teated Ametlikes Teadaannetes. Kostja igakuine sissetulek

oli 1200 eurot. Majapidamiskuludena märkis kostja taotluses 350 eurot, hagejale teadaolevad

kostjal kohustused puudusid. Laenuandja on kostjale lepingu sõlmimise eelselt selgitanud

lepingu olulisi tingimusi ja lepingu sõlmimisega seotud ohtusid ning lepingust tulenevate

kohustuste mittetäitmisest tulenevaid tagajärgi. Kostja esitatud andmed täitemenetluste ja

kohtutäituri arestide kohta ei ole avalikud ega kättesaadavad. Need on kättesaadavad vaid

laenusaajale isiklikult. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 3 peab tarbija esitama krediidiandjale õige

ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kostja pidi

makseraskustest võlausaldajat teavitama. Praegusel juhul saab rääkida teadvalt valeandmete

esitamisest kostja poolt. Seega ei saa väita, et esialgne laenuandja ei järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kostja poolt maksehäirete kohta avaldatud informatsioon on väär. Enne laenu väljastamist

kontrollis laenuandja maksehäireregistrit, maksevõimet mõjutavad maksehäired kostjal

puudusid, st maksejõuetus puudus.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on tasunud kokku 5880 eurot 17 senti. Viivise nõue on

ebamõistlikult kõrge, vastav lepingupunkt on tühine. Hageja on taotlenud viivist 0,0966%

päevas, Riigikohtu praktika järgi ei või kokkulepitud viivis ületada kolmekordselt viivise

seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi on viivis 0,022 % päevas, 3-kordne

määr on 0,066% päevas. VÕS § 408 lg 10 kohaselt, kui viivis ei ole väljendatud aasta- ja

päevamäärana, on krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras, kõrgeim lubatud viivisemäär päevas on 0,066%.

Intressinõue tuleb jätta tühisuse tõttu rahuldamata. Eesti Panga andmetel on intressimäär 0%.

Lepingu eritingimuste järgi oli intressimäär 2,90%. Arvestades, et Eesti Panga järgi on

intressimäär 0%, siis on hageja poolt esitatud intressimäär 2,90% ebamõistlikult kõrge,

mistõttu on tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt vastuolus heade

kommetega. Kostja loobus menetluse kestel intressi osas esitatud tühisuse vastuväitest.

Laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal olid juba laenu

võtmise ajal maksehäired. Kostjal oli laenu saamise hetkel Elisa Eesti AS-i ees maksehäire,

mis kestis 30. aprillist 2009 – 22. aprillini 2019 ning Lowell Eesti AS-i ees, mis kestis

26. augustist 2015 – 11. oktoobrini 2019. Laenu saamise hetkel oli kostja suhtes käimas mitu

täitemenetlust, lisaks oli kostjal olemas kohtutäituri arest. Kostjal oli juba toona 3 alaealist

ülalpeetavat. Kostjale ei oleks tohtinud lähtuvalt vastutustundliku laenamise põhimõttest

laenu anda. TsÜS § 84 lg 1 järgi tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti. Seega on kostjal kohustus tasuda põhivõlg. Kostja on põhivõla

tasunud. Krediidisaajal on kohustus esitada andmeid oma maksejõuetuse /maksejõulisuse

kohta, kuid krediidiandjal on kohustus neid andmeid kontrollida.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 5. juuli 2023. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja

kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 249 eurot ning menetluskuludelt

4(8)

viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude rahalist suurust

kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Kostja ja võlausaldaja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Kohus

peab kontrollima tarbijakrediidilepingute puhul ka seda, kas krediidilepingu tingimused

võivad olla tarbija suhtes ebaõiglased ning tarbijakrediidileping tühine. Seejuures on

keskseks küsimuseks see, kas on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

VÕS § 4034 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist

omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust ja tarbija

krediidivõimelisust

ka

tegelikult

hindama.

Krediidiandja

peab

toimima

tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada

olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud

tingimustel tagasi maksta. Mh peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema

regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks

eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS)

§ 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija

krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija

krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.

VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Finantsinspektsiooni

soovitusliku juhendi p-i 9.10.3. järgi peab krediidiandja koguma teavet mh tarbija varasema

käitumise kohta finantskohustuste ja teiste varaliste kohustuste täitmisel. Juhendi p-i 9.11.

kohaselt võtab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse ülalpeetavate

arvu ja tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele.

Asjakohased vorminõuded ja hindamise metoodika otsustab krediidiandja või -vahendaja.

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja.

Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt

piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika

ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks

laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid,

kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto

väljavõtetest nähtuv. Kostja pangakonto väljavõttest on eelduslikult nähtav nii kostja

sissetulek, kui ka kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. Ka

ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning majapidamiseks kuluvad summad saavad nähtuda just

konto väljavõttelt. Kuigi hageja on märkinud, et krediidiandja kontrollis nii kostja

sissetulekut, kui ka kohustusi, ei ole hageja kohtule esitanud konkreetseid tõendeid, mille

alusel ta kostja sissetulekuid kontrollis, s.h kas esialgne võlausaldaja küsis kostjalt

pangakonto väljavõtet. Samuti ei ole kohtule esitatud ka kostja poolt täidetud laenutaotlust,

millest nähtuks, milliseid andmeid kostja enne laenulepingu sõlmimist esitas.

Kuigi hageja väidab, et krediidiandja kontrollis enne laenu väljastamist kostja maksevõimet

ning maksehäired kostjal puudusid (tl 145), ei nähtu esitatud tõendist kuupäeva, millal on

vastav päring teostatud. Seega ei ole nimetatud tõendi alusel tuvastatav, et krediidiandja

väljavõte kostja maksehäirete kohta oli tehtud laenulepingu sõlmimise kuupäeval või

vahetult eelnevalt. Samuti ei väära see kohtu järeldust, et krediidiandja ei küsinud kostjalt

pangakonto väljavõtet, mille alusel saanuks analüüsida laenuandmisele eelnevalt kostja

maksevõimekust. Eelneva tõttu leidis maakohus, et krediidiandja on kostjale krediidi

võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet – krediidiandja ei kogunud

ega nõudnud kostjalt piisavalt andmeid viimase krediidivõime kohta ega hinnanud neid

5(8)

kohase hoolsusega. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu

osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul

intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 34,80%

aastas (tl 5–8). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on

kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust nõuda kostjalt intressi.

Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

Sellises olukorras pidanuks krediidiandja VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed

uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe

esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja

hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole kohtule esitatud

asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult võltsinud krediidiandjale

esitatavaid andmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Kui krediidiandja täiendavaid

andmeid ei nõua, ei saa ka kostjale ette heita, et ta neid ei esita. Hageja väide, et kostja võis

ise rikkuda teabe andmise kohustust ning varjata enne lepingu sõlmimist enda makseraskusi,

on paljasõnaline ning tõendamata.

Krediidiandja on võimaldanud kostjale laenu 4598 eurot 85 senti ja 2500 eurot, mis on

kostjale ka välja makstud. Hageja viidatud täiendavat põhivõlasummat 351 eurot 18 senti,

mis on arvestatud 18. juunil 2020 sõlmitud laenulepingu lisas nr XXXXXXXXXXXXXX-

G2 tegelikkuses kostjale välja ei makstud, mistõttu ei saa hageja seda kostjalt ka

põhivõlaosana tagasi nõuda.

Kostja on esitanud kohtule konto väljavõtte, millest nähtuvad mh mootorsõiduk Volkswagen

Caravelle, reg.nr XXXXXXX osas tehtud tagasimaksed (tl 113–118). Need maksed perioodil

18. juuni 2018 – 8. jaanuar 2021 on tuvastatavad kas makse selgitusse märgitud laenulepingu

numbri (XXXXXXXXXXXXXX) või sõiduki margi ja registrinumbri (VW, XXXXXXX)

alusel. Kohtu arvutuste kohaselt on kostja sel perioodil tasunud hagejale eelmärgitud

mootorsõidukiga seoses kokku 5481 eurot. Tasumata põhivõla suuruseks oli seega

laenulepingu ülesütlemise aja (4. veebruar 2021. a) seisuga 1617 eurot 85 senti (4598,85 +

2500 – 5481eurot). Hagiavalduse kohaselt võõrandati lepingust tulenevate nõuete tagamiseks

13. mail 2021 tagatisena mootorsõiduk Volkswagen Caravelle, reg.nr XXXXXXX hinnaga

2000 eurot, mille müügiga kanti kulusid 410 eurot. Seega kattis tagatise müügist saadud

summa kostja põhivõla ning ei tekkinud alust kostjalt viiviste, mida on arvestatud alates 26.

augustist 2021, ega täiendavate tasude nõudmiseks.

MENETLUSOSALISE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palub menetluskulud jätta kostja

kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei hinnanud maakohus hageja poolt esitatud tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohus jõudis ekslikule järeldusele, et krediidiandja

on kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Võlausaldaja kontrollis enne laenulepingu sõlmimist ning laenu väljastamist kostja

maksevõimelisust. Kostja igakuine sissetulek oli 1200 eurot, majapidamiskuludena märkis

kostja 350 eurot. Hagejale teadaolevad kohustused kostjal puudusid. Kostja suhtes ei olnud

tehtud kohtulahendeid, puudusid teated Ametlikes Teadaannetes. Hageja ei saa esitada

vastavaid tõendeid, sest kohtulahendite ja teadete Ametlikes Teadaannetes reaalajas otsingu

tegemisel ning negatiivse tulemuse puhul ei saa vastavat dokumenti alla laadida. Kostjal

puudusid maksevõimet mõjutavad maksehäired. Hageja esitas tõendina väljavõtte

6(8)

maksehäireregistrist (tl 145), mis oli tehtud vahetult enne laenu väljastamist. Tõendist on

selgelt näha, et päring on tehtud 23. mail 2018 kell 09.31. Seega on hageja tõendanud, et

kostjal puudusid maksevõimet mõjutavad maksehäired. Maksehäire tekkimise algust võib

iga võlausaldaja märkida maksehäirete registris oma algatusel ka tagantjärgi, mille tõttu

võivad need ilmuda ka hiljem.

Kostja käitus enne laenu saamist pahatahtlikult. Alles koos 28. märtsi 2023. a

menetlusdokumendiga esitas kostja kohtule täiendavaid tõendeid, s.o kohtutäiturite poolt

kostja isikliku päringu alusel saadud andmed, väljavõtte kostja Maksu- ja Tolliameti

isiklikust portaalist, maksehäireregistri andmed. Kostja poolt esitatud andmed ei ole

avalikud, st laenuandja ei saa neid avalikest portaalidest kätte ning ei saanud neid hinnata.

Kostja poolt esitatud maksehäireregistri andmed on avaldatud peale laenu ja lisalaenu

saamist. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe,

mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Juhul kui kostjal olid makseraskused,

pidi ta sellest esialgset võlausaldajat teavitama. Esialgne võlausaldaja on hinnanud vastustaja

maksevõimekust kogumis nii registripäringute alusel, kui ka vastustaja poolt avaldatud

andmete põhjal. Kuigi krediidiandja ei kontrollinud kostja krediidivõimelisust pangakonto

väljavõtete alusel, ei olnud see praegusel juhul vajalik.

Kostja kohustus tagastama krediidiandjale krediiti igakuiste maksetena intressimääraga

34,80% aastas. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on

lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku

lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud

nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Kostjalt tuleb hageja kasuks mõista VÕS § 108 lg 1 alusel välja lepingu ülesütlemise ajaks

sissenõutavaks muutunud intress 598 eurot 19 senti. Kostja loobus menetluses oma

vastuväitest intressi osas.

Pooled on lepingu p-s 5.3. kokku leppinud, et kui laenusaaja ei soorita mistahes maksmisele

kuuluvaid makseid tähtaegselt, kohustub ta maksma võlgnetavalt summalt viivist määras,

mis vastab laenule kohaldatavale intressi määrale. VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda

lause alusel võib tarbijalt nõuda viivist samas määras nagu on tarbijakrediidilepingus

kehtivalt kokku lepitud intressimäär. Riigikohus on viidatud sätteid tõlgendades leidnud, et

kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku

leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama

ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (vt

Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Pooled on kokku leppinud intressimääras

34,80% aastas. Seega kuulub rahuldamisele ka viivisenõue.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS

5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et Tartu

Maakohtu 5. juuli 2023. a otsuse peale esitatud hageja apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda.

6. TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid,

ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul otsust tehes ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võiks mõjutada lahendit,

samuti ei ole maakohus valesti hinnanud tõendeid. Maakohus on hagis esile toodud

asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid

TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Maakohus on asunud põhjendatult seisukohale, et

7(8)

hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega

pea vajalikuks neid kõiki korrata.

7. Maakohus on õigesti leidnud, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402

lg 1 mõttes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlausaldaja on lepingut sõlmides

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus on õigesti leidnud, et

krediidiandja on jätnud kogumata kostja kui tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

Maakohus selgitas 15. märtsi 2023. a kohtuistungil, et hageja peab tõendama, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud. Hageja kinnitas, et on sellest teadlik ning

seda ei pea hagejale täiendavalt selgitama.

VÕS § 4034 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

vajaliku teabe omandamiseks küsima vajadusel tarbijalt teavet. Seejuures peab krediidiandja

tarbijalt saadud teavet VÕS § 4034 lg 4 teisest lausest tulenevalt vastavalt KAVS § 50 lg-tele

3 ja 4 kontrollima. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi,

et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades KAVS-is ja VÕS-is sätestatud nõudeid

informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale

teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet tema

sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse

konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav krediidivõimelisuse hindamiseks.

Seega ei tulene seadusest küll nõuet, et tarbijalt tuleb nõuda kontoväljavõtet igal juhul, kuid

üldjuhul tuleks siiski laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtet küsida, et adekvaatselt

hinnata tema krediidivõimelisust. Pangakonto väljavõtte saab üldjuhul jätta tarbijalt

nõudmata välja üksnes juhul, kui muu info on tarbija krediidivõime hindamiseks piisav.

Seejuures ei saa piirduda ainult tarbijalt endalt saadud infoga. Seega ei saanud laenuandja

kostja krediidivõimet hinnates tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotluses märgitud

teabele, seda mõistlikult kontrollimata ja arvestamata kostja pangakonto väljavõtetelt

nähtuva teabe ja muu laenuandjale teadaoleva informatsiooniga.

Praegusel juhul ei ole krediidiandja kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja

kohustuste kohta piisaval määral, mistõttu on ta rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ei saa tuletada krediidiandja

poolt üksnes kostja maksehäirete kontrollimisest. Kuigi hageja poolt esitatud maksehäire

kontrollimise väljavõttes (tl 145) nähtub selle teostamise kuupäev, s.o 23. mai 2018 ning

vastupidine maakohtu seisukoht on ekslik, nõustub ringkonnakohus maakohtu tuvastatuga,

et krediidiandja ei küsinud kostjalt pangakonto väljavõtet ega muud infot, mille alusel

saanuks analüüsida laenuandmisele eelnevalt kostja maksevõimekust. Lisaks ei nõustu

ringkonnakohus hageja poolt antud hinnanguga hageja 23. mai 2018. a väljavõttele

maksehäirete kohta (tl 145). Nimelt nähtub sellest, et kostjal on võlgnevus 47 eurot 50 senti.

Hageja väited seoses tõendite esitamisega on olnud vastuolulised. Kohtuistungil kinnitas

hageja, et ta saaks esitada tõendeid selle kohta, et maksehäired ja kohtulahendid puudusid,

Avalike Teadaannete teated puudusid ja kostjal oli sissetulek palgana. Apellatsioonkaebuses

asus hageja väitma, et tegemist on negatiivsete asjaoludega, mida ta tõendada ei saa.

Ringkonnakohus leiab, et hageja ei peagi negatiivset asjaolu tõendama, kuid ta saab

tõendada, et ta on vastavad päringud teinud ning andmeid kontrollinud.

Tähtsust ei oma, et kostja menetluse kestel loobus oma vastuväitest intressi kokkuleppe

tühisuse kohta. Kohus peab kontrollima vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka

omal algatusel ning selle põhimõtte rikkumise tuvastamise tagajärjeks on lepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas.

9. Laenuandjal oli vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus kostja esitatud

andmeid kontrollida. Riigikohus on 31. jaanuari 2018. a otsuses tsiviilasjas nr 2-14-21710,

8(8)

p-s 29.3. leidnud, et laenusaajal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale

laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja laenuandja võis sellest lähtuda. Samas ei tähenda see, et

laenuandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud

andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada.

Hageja väitel avaldas kostja laenutaotluses, et tema sissetulek on 1200 eurot ja väljaminekud

350 eurot. Hageja ei ole kohtule esitanud kostja poolt esitatud laenutaotlust. Kostja väitel

võis ta laenu võtmise ajal mõned kuud töötada. Samuti oli kostjal laenu võtmise ajal kolm

ülalpeetavat. Hageja ei ole väitnud, et krediidiandja oleks kostjalt täiendavaid andmeid enne

laenu väljastamist küsinud. Seega on ringkonnakohtu hinnangul krediidiandja laenu

väljastamisel käitunud etteruttavalt ning vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.

10. Maakohus on põhjendatult leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas. VÕS § 4034 lg 7 järgi

loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, praegusel

juhul oli intressimäär lepingu sõlmimise ajal 0%. Maakohus leidis, et kostja tasutud summat

saab pidada laenu põhiosa tasumiseks ning kostja oli lepingu ülesütlemise ajaks tasunud kõik

oma kohustused. Hageja ei ole maakohtu arvutuskäiku apellatsioonkaebuses vaidlustanud.

Maakohus jättis põhjendatult hagi rahuldamata. Eelmärgitut arvestades ei ole

ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi alust apellatsioonkaebust menetleda.

11. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme

menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi hageja kanda. Kuna kostjal ei ole selles

menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal hüvitada kostjale

apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid.

12. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus

tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega

tagastada. Kuna hageja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda tagastada.

TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

13. Ringkonnakohus märgib, et hageja on tasunud riigilõivu ettenähtust vähem. Hageja on

apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 475 eurot, kuid RLS § 59 lg 15 ja Lisa 1

kohaselt tulnuks tsiviilasjas hinnaga 6000 eurot kuni 7000 eurot tasuda riigilõiv 630 eurot.

Kuivõrd hagejal on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda

TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv, ei pea

ringkonnakohus otstarbekaks anda hagejale tähtaega puuduste kõrvaldamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke