3-22-2705/34 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.08.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2705

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.11.2022

otsusele nr 12204230065-1

C kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.11.2022

otsusele nr 12204230088-1

Menetlusosalised

Kaebajad – X ja C, esindaja advokaat Merili Laansoo

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad MS

ja RL

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.02.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X ja C apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

25.05.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta X ja C apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 28.02.2023

otsus haldusasjas nr 3-22-2705 muutmata.

2. Jätta kaebajatele menetlusabi andmise kulud riigi kanda. Muus osas jätta

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Tõlkida otsuse sissejuhatav osa, resolutsioon ja põhjendav osa vene keelde.

4. Asendada otsuses kaebajate ja Q nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.09.2023.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-22-2705

2(9)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Abikaasad X ja C saabusid 29.03.2022 Eestisse ning esitasid 23.04.2022 rahvusvahelise

kaitse taotlused.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 18.11.2022 otsusega nr 12204230088-1 C

taotluse välismaalasele VRKS § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2

alusel otsuse tema taotluse tagasilükkamise kohta (p 1); tegi Cle VSS § 72 lg 1, 11 ja 4 alusel

ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva (p 2)

ning kohaldas Cle VSS 74 lg 1 alusel sissesõidukeelu 3-ks aastaks alates lahkumiskohustuse

täitmisest (p 3).

PPA-l puudub teave selle kohta, et C oleks teinud koostööd mõne rahvusvahelise

organisatsiooni või välismaalasega. Pelgalt asjaolu, et C viibis Eestis ja peatus endise NATO

sõduri juures, ei ole piisav lugemaks seda koostööks rahvusvahelise organisatsiooni või

välismaalastega. On väheusutav, et Venemaa ametivõimud teavad, kelle juures C Eestis

peatus. Ka C varasem käitumine ja profiil ei ole sellised, mis võiks Venemaa ametivõimudes

äratada põhjendamatut huvi.

Kuivõrd C ei ole läbinud sõjaväeteenistust ning ta ei ole saanud kutset ilmuda

sõjaväeteenistusse, on ebatõenäoline, et C mobiliseeritakse. C on 32-aastane, seega vanem kui

kohustusliku sõjaväeteenistuse iga.

Cl puudub ka vajadus täiendava kaitse saamiseks. Puudub oht, et C värvatakse

sõjaväeteenistusse või mobiliseeritakse. C hirmud Venemaa ees on seotud üldise olukorraga,

mitte C isiklike asjaoludega. Puuduvad asjaolud, et Ct võidakse pidada välisagendiks. Lisaks

ei ole välisagendi staatus tagakiusamise aluseks.

C suhtes ei esine majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid, mis võiksid mõjutada

isikule lahkumisettekirjutuse tegemist ning selle täitmist tähtaja saabumisel. Cl ei ole Eestis

ega Euroopas vara ning ta ei tööta Eestis. C tervis ei takista tema lahkumist. C on Venemaa

kodanik ja tal on kehtiv Venemaa pass. C oli nõus vabatahtlikult lahkuma Venemaale, kuna ei

ole kolmandaid riike, kuhu ta saaks lahkuda. Cl ei ole Eestis või Schengeni alal lähemaid

sidemeid, mis vääriksid kaitsmist. Cl on Venemaal sugulased ning tal on olemas side

päritoluriigiga. C puhul ei esine VSS § 31 mõistes sissesõidukeelu määramist välistavaid

asjaolusid.

3. PPA luges 22.11.2022 otsusega nr 12204230065-1 X taotluse välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tegi

VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta (p 1); tegi

Xle väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse

lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva (p 2) ning

kohaldas Xle VSS 74 lg 1 alusel sissesõidukeelu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest

(p 3).

Ei ole põhjendatud võtta rahvusvahelise kaitse alla isikut, kelle puhul ei ole meelsuse

väljendamine olnud püsiv ega ametivõimudele teada ning kelle tegevus on piirdunud aegajalt

3-22-2705

3(9)

sotsiaalmeedias postituste tegemisega võõra nime alt. X osalus poliitikas ja arvamuse

avaldamine Venemaal piirdus igapäevaselt sellega, et ta püüdis jälgida A. Navalnyi tegemisi.

Sõjavastasel meeleavaldusel osales X ainult ühe korra.

On vähetõenäoline, et Venemaa ametivõimud võiks Xt süüdistada riigireetmises. Pelgalt

asjaolu, et X viibis Eestis ja peatus endise NATO sõduri juures, ei ole piisav jaatamaks

taotleja koostööd rahvusvahelise organisatsiooni või välismaalastega. On väheusutav, et

Venemaa ametivõimudel on teadmine, kelle juures X Eestis peatus.

X ei vaja VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud täiendavat kaitset. Venemaal ei toimu sellist

relvakonflikti, mis lubaks arvata, et X elu võiks naasmisel ohtu sattuda. PPA-l puudub

informatsioon selle kohta, et Venemaale tagasipöördunud Venemaa kodanikke võiks ohustada

tagakiusamine või tõsine oht põhjusel, et nad on Euroopas varjupaika taotlenud.

X suhtes ei esine majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid, mis võiksid mõjutada

talle lahkumisettekirjutuse tegemist ning selle täitmist tähtaja saabumisel. Xl ei ole Eestis ega

Euroopas vara ning ta ei tööta Eestis. X tervis ei takista tema lahkumist. X on Venemaa

kodanik ja tal on kehtiv Venemaa pass. X sõnul püüaks ta lahkuda mujale, mitte Venemaale,

kuid ta ei nimetanud konkreetseid kolmandaid riike, kuhu ta saaks lahkuda. Xl ei ole Eestis

või Schengeni alal lähemaid sidemeid, mis vääriksid kaitsmist. Xl on Venemaal sugulased

ning tal on olemas side päritoluriigiga. X puhul ei esine VSS § 31 mõistes sissesõidukeelu

määramist välistavaid asjaolusid.

4. X ja C esitasid 27.12.2022 Tallinna Halduskohtule kaebused PPA 18.11.2022 ja

22.11.2022 otsuste tühistamiseks.

Kaebajatel on põhjendatud hirm tagakiusamise ees VRKS § 19 lg 2 p-de 1, 2, 3, 7 ja Cl ka p 5

mõttes. Kaebajate sõber Q, kelle juures kaebajad Eestis peatuvad, on NATO taustaga,

mistõttu ähvardab kaebajaid Venemaale naastes süüdistus riigireetmises (VRKS § 19 lg 2 p

3). Asjakohatu on PPA väide, et Venemaa ametivõimudele ei ole tõenäoliselt teada, kelle

juures kaebajad peatusid. Kaebajate pikk Eestis viibimine tekitab küsimusi ning nad satuvad

uurimise alla, mille käigus see kindlaks tehakse. Lisaks on Eesti Vabariik Venemaal lisatud

ebasõbralike riikide nimekirja.

Kaebajad kardavad Venemaa võime, mistõttu pole nad saanud oma arvamust vabalt

väljendada. Tõenäoliselt ei suuda kaebajad ülekuulamisel valetada või jätta vastamata, pigem

murduvad. Kaebajaid ähvardab diskrimineeriv ja ebaõiglane süüdimõistmine ja vabaduse

kaotus, kuna neid võidakse süüdistada riigireetmises koostöö tõttu välismaalastega. X on

teinud riigivõimu vastaseid postitusi. Ei ole võimalik väita, et Venemaal saab ohutult

võimuorganitega vastupidisel arvamusel olla.

Venemaale naastes riivatakse kaebajate inimõigusi. Kaebajad riskivad oma arvamust

avaldades vabaduse kaotuse ja füüsilise ning vaimse vägivallaga. Vene õigusriik on äärmiselt

nõrk, puudub õiguskindlus, seadused muutuvad kiiresti, tõendamisstandard on madal. X

poliitilised vaated hakkasid kujunema juba 2012. a-l. Kaebajad ei ole käinud palju

meeleavaldustel, kuid see ei tähenda, et kaebajate poliitiline meelsus oleks olnud muutlik.

Kaebajad on kursis riigis toimuvaga ning on pidevalt proovinud edasi anda oma poliitilist

meelsust. Olukorras, kus kaebajaid ähvardab reaalne vabaduse kaotus, ei saa neile ette heita

seda, et nad pole käinud meeleavaldustel. PPA-le on teada asjaolud, kus ebaproportsionaalse

süüdistuse võib kaasa tuua ka ühekordne ja väikese arvuga jälgijatele tehtud postitus.

C võidakse mobiliseerida. C ei ole läbinud ajateenistust, kuid ta on sellest hoolimata arvatud

reservi sellise kategooriaga, keda saab mobilisatsioonile allutada. Euroopa Kohtu 26.02.2015

lahendist C-472/13 tulenevalt pole oluline, millisel kohal C teenistuses olema peaks ning kas

ta suunataks otse rindele. Euroopa Kohtu sõnul piisab, kui sõjakuritegude toimepanemine on

3-22-2705

4(9)

väga tõenäoline. Vaidlust ei ole, et Venemaa sõjavägi paneb toime sõjakuritegusid. Cl puudub

seadusest tulenev võimalus teenistusest keelduda.

PPA info sõjaväekohustuse ja mobilisatsiooni osas on puudulik. Arvestades, et

mobiliseerimine on toimunud 1-2 tunni jooksul ning isikuid on mobiliseeritud öösiti kodust

või otse töölt, ei saa väita, et mobilisatsiooni juures oleks midagi ettearvatavat või

prognoositavat. Mobilisatsioonist kõrvalehoidumisel rikutakse Venemaa kodanike põhiõigusi.

Samuti võidakse desertööridele määrata kuni 10-aastane vanglakaristus.

Alternatiivselt tuleb kaebajaid tunnistada täiendava kaitse saajateks. Kaebajad on Eestis

viibinud kauem kui viisa seda võimaldab, mistõttu tekivad ametivõimudel küsimused, millele

ei suuda kaebajad vastata ennast ohtu seadmata. Ametiisikute järeldused nende meelestatuse

kohta toovad kaasa tagakiusamise. Lisaks on X teinud riigivõimuvastaseid postitusi, mis

päritoluriigi info kohaselt toob kaasa süüdistuse. PPA ei ole sisuliselt kaalunud täiendava

kaitse andmise tingimusi ning on lähtunud asjakohatutest andmetest, kuna asjaolud on

muutunud.

PPA kohaldatud sissesõidukeeld ei ole põhjendatud ega vajalik. PPA on sissesõidukeelu

kohaldamisel tõlgendanud valesti materiaalõigust. Seaduse ega kohtupraktikaga ei ole

kooskõlas, et puuduvad kergendavad või humaansed kaalutlused sissesõidukeelu kohaldamata

jätmiseks. Imperatiivne sissesõidukeeld kohaldub vaid sellisel juhul, kui isikule ei anta

lahkumiseks vabatahtliku lahkumise tähtaega (VSS § 74 lg 2). Kaebajatele on antud

vabatahtlik lahkumise tähtaeg. PPA ei ole kaalunud, kas esineb asjaolusid, miks

sissesõidukeeldu kohaldada ja milline pikkus on proportsionaalne. PPA ei ole menetluse

jooksul seadnud kahtluse alla kaebajate selgitusi ning on leidnud, et kaebajate selgitused on

järjepidevad.

Sissesõidukeelu oleks pidanud jätma kohaldamata humaansetel kaalutlustel. Kaebajad on

välja toonud oma psüühilise erivajaduse ning pikaaegsed sõprussuhted Eesti elanikega.

Kaebajad on Eestis viibides õppinud riigikeelt ning lävinud kohaliku elanikkonnaga, osalenud

kursustel, mis võimaldavad Eestis töö leida. Päritoluriiki naastes halveneb kaebajate vaimne

tervis (emotsionaalse pinge ja halva ravikvaliteedi tõttu).

Põhjendatud ei ole ka vabatahtliku lahkumise tähtaja pikkus. PPA ei ole välja toonud

kaalutlusi, miks on kaebajate võimalikult kiire lahkumine vajalik ning proportsionaalne.

Kuivõrd kaebajatel on psüühiline erivajadus, tingib see aeglasema tegutsemistempo ning

suurema kohanemisaja vajaduse. Lisaks on kaebajatel vajalik varuda ravimeid ja mõelda läbi

kõik muu lahkumisega seonduv, korraldada lahkumine finantsilistest jm võimalustest

lähtuvalt.

5. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktides avaldatud

seisukohtade juurde.

6. Tallinna Halduskohus jättis 28.02.2023 otsusega kaebused rahuldamata.

X tõi rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise põhjustena välja, et osales pärast sõja algust

Venemaal sõjavastastel meeleavaldustel ja avaldas sotsiaalmeedias sõjavastaseid seisukohti.

X tuli 29.03.2022 abikaasaga Eestisse, et külastada sõpra. Eestis viibides selgus, et Venemaal

karmistati seadusi. X kardab Venemaale naastes, et teda süüdistatakse riigireetmises, kuivõrd

ta viibis Eestis sõbra juures, kes on NATO reservis.

Eelnevat aluseks võttes on õige PPA hinnang ohu puudumise kohta. Üldist otsingut internetis

kasutades (sh sotsiaalmeedias) nähtub, et Q, kelle juures kaebajad väidetavalt Eestis viibisid,

on teeninud sõjaväeteenistuses, kuna ta on postitanud endast fotosid sõjaväevormis. Kaebajad

toovad välja, et Q ei ole tegevteenistuses ja töötab hetkel turvamehena, mistõttu puuduks alus

seostada Qd jätkuvalt Eesti sõjateenistusega. Samuti ei nähtu interneti avalikest otsingutest, et

3-22-2705

5(9)

Qd võiks seostada kaebajatega. Kaebajatel puudub vajadus avaldada, kelle juures nad Eestis

viibisid. Isegi praeguses olukorras ei muuda Eestis viibimine (seda ka üle viisa tähtaja)

kaebajaid Venemaal automaatselt riigireeturiteks.

Kaebajad toovad välja, et on käinud üksikutel meeleavaldustel. X selgitas PPA-le, et

Venemaa ametivõimud teavad kaebajat sotsiaalvõrgustiku kaudu, kuigi kaebaja ei ole

kasutajaks registreeritud oma nimega ning et sotsiaalmeedia kontod on seotud kaebaja

telefoninumbriga, mille kaudu on võimalik kaebaja isikut tuvastada. X selgitas PPA-le, et neil

abikaasaga ei olnud Venemaal ametivõimudega kokkupuuteid ega probleeme ning nad

järgisid seadusi. Alles Eestis olles alustas X sõjavastaste postituste tegemisega, sh andis

allkirja pöördumisele, milles sooviti president Putini tagandamist ning sõjategevuse

peatamist. X ei ole Venemaal tagaotsitav.

PPA leidis õigesti, et kaebaja ei vaja rahvusvahelist kaitset seetõttu, et on avaldanud arvamust

Eestis viibides sotsiaalmeedias võõra nime all. Lisaks ei tegelenud kaebajad Venemaal

aktiivselt poliitikaga ning osalesid üksnes mõned korrad meeleavaldustel mitme aasta vältel.

Eelnevast saab järeldada, et kaebajate võimuvastane tegevus ei olnud järjepidev. Kaebajad ei

olnud Venemaal olles kordagi ametivõimude huviorbiidis, üksnes korra 2018. a-l tänaval

peatati X kontrollimiseks pärast meeleavaldust. X tõi ka välja, et tuli koos abikaasaga Eestisse

seetõttu, et tahtsid puhata, kuna koolis oli vaheaeg ning nad olid väsinud. Eestis pärast uudiste

lugemist, et Venemaal peetakse inimesi kinni ja pannakse vangi, arvasid nad, et Venemaale

naasmine on ohtlik. Eelnevaga kinnitab X ise, et Venemaal olles ta ohus ei olnud ning tuli

Eestisse külla puhkuse eesmärgil. X kahtlus, et Venemaale naasmisel satuvad nad abikaasaga

ohtu, on hüpoteetiline. X postitusi saab pidada Ukraina sõda mittepooldavateks, kuid ta ei ole

teinud neid oma nime alt. X ise ei ole poliitiliselt aktiivne. Samuti ei ole postituste arv

märkimisväärselt suur, millest võiks järeldada ohu tekkimist.

C kirjeldas 27.07.2022 PPA-le asjaolusid, miks ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, ning

tõi välja, et tuli Eestisse sõbraga kohtuma ning Eestis plaaniti viibida ühe kuu. Piiriületusel

tekkisid probleemid, kuna piiri lubati ületada üksnes neil, kel oli mõjuv põhjus, nt minna

ravile. Kaebajad broneerisid koha hotellis, kus osutati raviteenuseid. Eestis viibides, uudiste

jälgimise järgselt otsustasid kaebajad esitada rahvusvahelise kaitse taotluse. C võidakse

kutsuda armeesse olenemata sellest, et kaebaja vanuses inimesi enam ei kutsuta armeesse.

Samuti tuli uudistest välja, et NATO töötajatega või eriteenistuses töötavate inimestega

koostöö tegemise eest võidakse karistada.

Eelnevaid C selgitusi aluseks võttes leidis PPA õigesti, et kaebaja ei vaja rahvusvahelist

kaitset ning C ei vasta Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivis 2011/95/EL toodud

rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele. C ei toonud välja, et tal oli pöördumatu vajadus

Venemaalt lahkuda, vaid lahkuti eesmärgiga minna Eestisse puhkama. Rahvusvahelise kaitse

taotlus esitati lähtudes kaebajateni jõudnud uudistest. Erinevates infokanalites kajastatud

sündmustest ei saa aga järeldada, et ka Cle saabuvad sarnased tagajärjed, kuivõrd asjaolud ei

pruugi olla samasugused.

Asjaolude pinnalt ei paista tõenäosust C mobiliseerimiseks. Vaidlust ei ole, et C ei ole läbinud

sõjaväeteenistust ning ta on praeguse ajani sõjaväeteenistusest vabastatud tervislikel

põhjustel. Aega peavad teenima kõik 18‒27 aastased Vene kodanikud. C on 32-aastane,

mistõttu see kohustus teda enam ei puuduta. Samuti puuduvad tõendid, et C on kohustatud

ilmuma sõjaväekomissariaati seoses käimasoleva mobilisatsiooniga. Kaebaja on esitanud asja

juurde 2008. a sõjaväepileti. Ka nimetatud tõendist ei saa järeldada, et C mobiliseeritakse,

vaatamata asjaolule, et ta on määratud reservi. C ei ole mobilisatsioonikutset saanud ning

puudub alus arvata, et C ka värvatakse sõjaväeteenistusse oma ea tõttu.

3-22-2705

6(9)

Kaebajad ei vasta pagulasena tunnustamise ja täiendava kaitse andmise eeldustele. Venemaal

ei toimu selliseid relvakonflikte, millest võib kaebajatele tuleneda oht. Venemaal ei ole välja

kuulutatud sõjaseisukorda. Kaebajad ei ole välja toonud riigiorganitest või muudest

asjaoludest tulenevat ohtu. X on enda väitel avaldanud poliitilist meelsust sotsiaalmeedias,

millele ei ole järgnenud ametivõimude huviorbiiti sattumist. C ei ole üldse avaldanud

meelsust, mistõttu puudub alus arvata, et kaebajad võivad seetõttu võimuorganite huviorbiiti

ning seeläbi ohtu sattuda. Kohus ei pea usutavaks, et kaebajaid võidakse karistada üksnes

seetõttu, et kaebajad viibisid Eestis koos endise militaristiga, kuivõrd vastavat asjaolu ei ole

võimalik üheselt tuvastada. Samuti ei pea kohus ustuvaks võimalust, et kaebajaid võidakse

karistada üksnes Eestis viibimise tõttu. Toodud põhjustel nõustub kohus PPA-ga, et kaebajad

ei vaja täiendavat kaitset.

VSS § 7 lg 1 alusel tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist

lahkumiseks (lahkumisettekirjutus). Kaebajatele oli enne ettekirjutuse tegemist tagatud õigus

olla ära kuulatud. Vastustaja on ettekirjutustes piisavalt selgelt ja arusaadavalt oma seisukohti

selgitanud ning asjaolusid kirjeldanud. Vastustaja leidis õiguspäraselt, et kaebajatel puuduvad

Eestis kaitsmist väärivad isiklikud, majanduslikud või muud sidemed.

Kaebajad toovad välja tõenäosuse, et päritoluriiki naastes halveneb nende vaimne tervis

(pinge ja halva ravikvaliteedi tõttu). Oma väidete tõendamiseks on asja juurde lisatud C

04.01.2023 psühhiaatri epikriisid. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on isiku

väljasaatmine tema tervisliku olukorra tõttu keelatud vaid väga erandlikel juhtudel. Keeld

kohaldub, kui väljasaadetav on füüsiliselt või psüühiliselt raskelt haige isik. Kaebajatel võivad

olla tervisehäired, kuid mingeid tõendeid ei ole selle kohta, et kaebajad oleks füüsiliselt või

psüühiliselt nii raskelt haiged ning nende haigusi ei ole Venemaal võimalik ravida.

PPA rakendas VSS § 74 lg 3 alusel kaalutlusõigust, kohaldades kaebajatele sissesõidukeelu

kolmeks aastaks. Kaebajad leiavad, et PPA oleks pidanud sissesõidukeelu jätma kohaldamata

tulenevalt VSS § 74 lg-st 4 ehk humaansetel kaalutlustel. Õiguskirjanduses on humaanseks

kaalutluseks peetud näiteks isiku enda või tema lähedase haigust, haiglas viibimist või

operatsioonijärgset ravi arsti järelevalve all (vt ka nt Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2019 otsus

haldusasjas nr 3-17-1928). Kaebajatel puuduvad Eestis lähedased inimesed. Samuti

võimaldab kaebajate tervislik seisund Eestist lahkuda. Sissesõidukeelu vaatenurgast lähtuvalt

ei oma tähtsust asjaolu, et kaebajad on Eestis viibides õppinud riigikeelt ning lävinud

kohaliku elanikkonnaga, osalenud kursustel, mis võimaldavad Eestis töö leida. PPA on

vaidlustatud otsuse kohaselt arvesse võtnud ja kaalunud kaebajate vestlustel ja ärakuulamisel

väljendatut, sh kaebajate tervisliku seisundiga seonduvat. PPA asus õigesti järeldusele, et

kaebajatel ei ole Schengeni alal selliseid lähemaid sidemeid, mis vääriksid kaitsmist.

Kaebajatel on Venemaal sugulased, seega on neil side päritolumaaga. Sissesõidukeelu

kohaldamine kolmeks aastaks on proportsionaalne.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X ja C paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu 28.02.2023 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebused rahuldada. Kaebajad jäävad halduskohtus toodud

seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.

Kaebajad kvalifitseeruvad rahvusvahelise kaitse saajaks, samuti on alternatiivselt täidetud

täiendava kaitse saamise tingimused. Kaebajate tegevust võidakse käsitada kui koostööd

välisagentidega. Venemaale naastes värvatakse C sõjaväkke ning sunnitakse osalema

Venemaa ja Ukraina vahelises sõjalises konfliktis. Kaebajate sõjavastaseid veendumusi

tõlgendatakse nende kahjuks.

3-22-2705

7(9)

Õige pole kohtu järeldus, et viibimist endise NATO töötaja Q juures ei saa pidada piisavaks,

et jaatada kaebajate koostööd NATO töötajaga. Pole oluline, et avalike otsingutega ei saa Qd

seostada Eesti sõjaväeteenistuse ega kaebajatega. Välisagentide seadust on Venemaal

kasutatud väga laialt ning selle kohaldamiseks puudub vajadus teha selgeks, kelle juures

täpselt viibiti. Piisab vaid kahtlusest. Kahtluse tekkimine on paratamatu, kui kaebajad on

Eestis viibinud aasta ning on selge, et selleks on puudunud tavapärane alus. Kohus lähtus

ekslikult eeldusest, et Venemaa ametivõimud kasutavad vaid avalikult juurdepääsetavat infot.

Puudub teadmine, millistest allikatest tegelikult infot saadakse. Pingelises olukorras ei ole

kaebajad suutelised varjama, kelle juures nad viibisid. On realistlik, et küsitlemisel

kasutatakse agressiivseid võtteid.

Kohus tugines põhjendamatult asjaolule, et kaebajate võimuvastane tegevus ei ole olnud

järjepidev. Kohus pole arvestanud tugevat korruptsiooni Venemaal ning pealekaebamisi, mis

viivad omakorda selleni, et karistada saavad ka isikud, kes pole üldse oma meelsust

avaldanud.

Päritoluriigis

oma

poliitilise

meelsuse

varjamine

pole

põhjendatud

tagakiusukartust välistav asjaolu. Kaebajad on selgitanud oma postituste, postituste sageduse

ja poliitilise meelsuse tagamaid. Ei esine ühtegi põhjust, miks asuda järeldusele, et kaebajate

poliitiline meelsus ei ole pidev.

Tõene on kohtu järeldus, et kaebajatel tekkis tugeva hirm peale Eestis uudiste lugemist.

Sellest ei saa aga teha järeldust, et Venemaal olles nad ohtu ei tundnud. Kaebajad tegutsesid

teadlikult sellisel moel ja piiril, et mitte sattuda tagakiusamise ohvriks. Samas tuleb võtta

arvesse, et sisepoliitiline olukord on muutunud, mistõttu on sama mustriga meelsuse

avaldamine oluliste karmimate tagajärgedega.

Kohus leidis, et C isikut arvestades ei ole tema mobiliseerimine tõenäoline. Kaebajad on

esitanud kohtule tõendid, millest nähtub, et mobiliseerimise juures puudub igasugune

seaduspärasus.

Mobilisatsiooni

alla

kuuluvad

kõik

18‒50

aastased

sõjaväelise

isikutunnistusega mehed. Ajateenistuse läbimine ei oma mingit tähtsust. Ebaproportsionaalne

on nõuda, et C peab olema saanud mobilisatsioonikutse. Avalikult kättesaadav on teave, et

mobiliseerimine on toimunud ka ilma igasuguse kutse ja aluseta. Teada on juhtumid, kus

metroode sissekäikude juures võeti kinni kõik mehed, kelle iga sobis. Seega pole õige kohtu

seisukoht, et Euroopa Kohtu 26.02.2015 lahend C-472/13 Shepherd vs Bundesrepublik

Deutschland ei kohaldu.

Kaebajatel on alternatiivselt õigus täiendavale kaitsele. Venemaal toimuvat ei saa pidada

ohutuks. Kindlasti pole Venemaal ohutu isikutel, kelle poliitiline meelsus on riigivõimust

erinev. Õige pole kohtu väide, et C pole üldse meelsust avaldanud. Ta on osalenud

meeleavaldustel ning tema meelsus kattub X omaga. Tegemist on abikaasadega ning on selge,

et Ct seostatakse X postitustega.

Sissesõidukeeld ei ole proportsionaalne. Selle kohaldamisega võetakse Clt võimalus

asjaolude muutumisel Euroopa Liitu siseneda ja kaitset paluda. Kaebajatele tuleks tagada

võimalus, et kui Venemaal muutub tagakiusamine väljakannatamatuks, saavad nad uuesti

taotleda rahvusvahelist kaitset ja päritoluriigist turvaliselt emigreeruda.

8. PPA palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

3-22-2705

8(9)

10. Halduskohus leidis õigesti, et puudub igasugune alus arvata, et Venemaale saab teatavaks

kaebajate ajutine viibimine Q juures ning seetõttu võidakse nende suhtes rakendada

välisagentide seadusest tulenevaid tagajärgi. Kaebajate ütlustest nähtuvalt polnud nad enne

Venemaalt lahkumist riigivõimu huviorbiidis. Seega ei ole usutav, et Venemaa on mingil

põhjusel kogunud avalikult või varjatult teavet kaebajate Eestis viibimise asjaolude kohta.

Väide, et kaebajad võivad küsitlemise ajal nn murduda ja selle info ise Venemaa võimudele

anda, on hüpoteetiline ega ole piisav, et kaebajad kvalifitseeruks pagulaseks või täiendava

kaitse saajaks.

11. Ringkonnakohus ei vaidlusta, et kaebajatel on subjektiivne kartus võimaliku

tagakiusamise ees, kuid haldus- ja kohtumenetluses tuvastatud asjaolud ei kinnita, et kaebajate

subjektiivne kartus tegelikult realiseeruks. Kaebajad ei ole oma võimuvastast meelsust

avaldanud viisil, mis oleks pälvinud võimuorganite tähelepanu. Kaebajate senine tegevus ei

ole neile soovimatut tähelepanu toonud määral, mis viitaks, et neid võidakse poliitiliste

veendumuste pärast hakata taga kiusama. Halduskohus on seda kõik põhjalikult ja

ammendavalt analüüsinud. Kaebajad tuginevad Venemaa kohta avaldatud infole, millest

nähtub võimuvastaste isikute tagakiusamine ning väärkohtlemine. Seda kõike ei saa vahetult

laiendada kaebajatele. Asukohamaa info kohaselt ei toimu Venemaa elanikkonna valimatut ja

ulatuslikku represseerimist.

12. Seoses C kartusega, et teda ootab Venemaal mobiliseerimine, märgib ringkonnakohus

järgmist.

Kaebajad on palunud arvestada, et Venemaal on olukord vahepeal muutunud. HKMS § 158 lg

31 esimese lause järgi hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse

õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See tähendab nii faktiliste kui ka õiguslike

asjaolude ex nunc hindamist, st kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid, mis ilmnesid pärast

vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist. Varem tuvastatud ja uute (apellatsioonkaebuses esile

toodud) asjaolude valguses ei ole praeguses asjas alust teha järeldust, et olukord Venemaal ja

arengud seoses Ukraina sõjaga oleksid sellised, mis tingiks vältimatult rahvusvahelise kaitse

andmise.

Kaebaja ei ole väitnud, et talle oleks saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse, kas ja millised

oleks tema keeldumise võimalused ning kas ja miks poleks tal võimalik neid kasutada (vt nt

C-238/19 Bundesamt für Migration und Flüchtlinge, p-d 28 ja 29). Ei ole teada, millisesse

üksusesse kaebaja kuuluks, milliseid teenistusülesandeid ta eeldatavalt täidaks jms (vt nt C-

472/13 Shepherd, p-d 30–46), vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.02.2023 otsus asjas nr 3-

20-1115, p 26. Kaebaja väide, mille kohaselt võidakse talle mobilisatsioonikäsk juba

piiripunktis kätte anda, on oletuslik ja põhineb pigem kaebaja abstraktsel hirmul

mobiliseerimise ees.

13. Täiendava kaitse andmise aluseks ei ole päritoluriigi ebademokraatlikkus. Venemaal ei

toimu laiaulatuslikku sõjategevust ja Ukrainaga piirnevast konfliktikoldest on võimalik

eemale hoida. Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et kaebaja ei

kvalifitseeru rahvusvahelisele kaitsele.

14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega, et lahkumisettekirjutuse tegemiseks puudus alus.

Lahkumisettekirjutus tehakse välismaalasele, kes viibib Eestis seadusliku aluseta või kelle

seaduslik alus riigis viibimiseks lõppeb. Rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise

tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine ning riigisisese õiguse sätete järgi

piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks. VRKS § 25 lg 22 sätestab, et rahvusvahelise

kaitse taotluse tagasilükkamise otsuses või koos sellega tehakse välismaalasele ettekirjutus

Eestist lahkumiseks. Direktiivi 2008/115/EÜ art 5 kohaselt tuleb riigil võtta nõuetekohaselt

arvesse isiku perekonnaelu ja tervislikku seisundit ning järgida mittetagasisaatmise põhimõtet.

3-22-2705

9(9)

Olukord Venemaal pole selline, mis tooks kaasa väljasaatmise keelu VSS § 171

(mittetagasisaatmise põhimõte) järgi. Kaebajad ei ole toonud haldus- ega kohtumenetluses

esile selliseid asjaolusid, mis välistanuks lahkumisettekirjutuse tegemise.

15. Lahkumisettekirjutuse tegemisel on PPA-l õigus üldjuhul kohaldada välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (VSS § 74 lg 1). Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata

humaansetel kaalutlustel (lg 4) või lühendada selle kehtivust, kui eelnimetatud tähtaeg on

kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (lg 3). Humaansed

kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse

või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu,

seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtuga, et kaebajad pole siinsel juhul esile toonud erilisi asjaolusid, mis

annaksid aluse sissesõidukeelu lühendamiseks.

Seega on vaidluse all eelkõige küsimus, kas esinevad asjaolud, mis muudavad 3-aastase

sissesõidukeelu ebaproportsionaalseks. VSS § 74 lg-s 1 nimetatud 3-aastast tähtaega võib

põhimõtteliselt lühendada nullini. Vaidlustatud sissesõidukeeld on piisavalt põhjendatud ning

halduskohus leidis õigesti, et see on antud kaalutlus- ja hindamisvigadeta. Kaebusest ega

apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu,

mis toonuks kaasa sissesõidukeelu tähtaja lühendamise VSS § 74 lg 3 alusel. Kuigi tegemist

on liikumisvabadust piirava meetmega, ei ole riive ebaproportsionaalne. Kaebajatel puuduvad

kaitsmisväärsed sidemed ja huvid nii Eesti kui ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega.

Sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja pädevuses ning kohus ei saa PPA eest otsustada,

kas ja kui pikaks ajaks sissesõidukeeldu kohaldada (HKMS § 158 lg 3). Kohtu pädevuses on

üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3).

Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga

(HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-16-2088, p 18).

Õige ei ole väide, et sissesõidukeeld igal juhul välistab võimaluse taotleda enne kolme aasta

möödumist uuesti rahvusvahelist kaitset. Kui kaebajatele peaks Venemaal osaks saama

tagakiusamine või ilmneks muul põhjusel oht nende elule, mis vastab VRKS § 4 lg-te 1 ja 3

tingimustele, on neil Eestisse pagemisel ja rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel võimalik

taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist vastavalt VSS § 32 lg-le 1.

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebajate kanda

(HKMS § 108 lg 1). Kaebajatele menetlusabi andmisega seotud kulud jäävad riigi kanda

(HKMS § 118 lg 3).

17. Asendada kaebajate ja Q nimed otsuses tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)