3-21-1601/46 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.08.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1601

Haldusasi

Kalatalu

Härjanurmes

kaebus

Keskkonnaameti

05.04.2021 korraldusele nr DM-110185-18, 18.03.2022

korraldusele nr DM-116943-18 ning keskkonnaloale

KL-511888

Menetlusosalised

Kaebaja – Kalatalu Härjanurmes, esindajad ML ning

vandeadvokaat Vahur Kivistik

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindajad HMK, EA ja JJ

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.09.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kalatalu Härjanurmes apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

30.05.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Kalatalu Härjanurmes apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 27.09.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-1601 muutmata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.09.2023.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-21-1601

2(9)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet otsustas 05.04.2021 korraldusega nr DM-110185-18 anda FIE-le

Kalatalu Härjanurmes tähtajatu keskkonnaloa nr KL-511888 Lääne-Viru maakonnas Vinni

vallas Aravuse külas Salmo kinnistutel vesiviljeluseks, pinnavee võtmiseks Kunda jõest,

vesiviljelusel kasutusel olnud vee Kunda jõkke juhtimiseks ning Kunda jõe paisutamiseks

Aravuse paisul.

Korralduses olid muu hulgas sätestatud järgmised kõrvaltingimused: loa andjal on õigus

tunnistada luba kehtetuks, kui FIE Kalatalu Härjanurmes ei esita Aravuse paisu kalapääsu

tööprojekti hiljemalt 31.12.2021 või ei raja kalapääsu Aravuse paisule hiljemalt 31.12.2022.

Lisaks nägi korralduse p 3.3.2.4 ette, et madalveeperioodil, kui allavoolu paisust pole

ökoloogiline miinimumvooluhulk tagatud, pole veevõtmine vesiviljeluse tarbeks lubatud.

Kunda jões peab säilima ökoloogiline miinimumvooluhulk või looduslik äravool Aravuse

paisu lävendis.

2. Keskkonnaamet muutis 18.03.2022 korraldusega nr DM-116943-18 FIE-le Kalatalu

Härjanurmes antud tähtajatut keskkonnaluba nr KL-511888 nii, et Aravuse paisu kalapääsu

rajamise või paisutuse likvideerimise tööprojekt tuleb esitada hiljemalt 31.12.2022 ning

kalade läbipääs Aravuse paisul tuleb tagada hiljemalt 31.12.2024.

3. Kalatalu

Härjanurmes

esitas

14.07.2021

Tallinna

Halduskohtule

kaebuse

Keskkonnaameti 05.04.2021 osaliseks tühistamiseks. Hiljem kaebust muudeti ning

kohtuotsuse tegemise seisuga olid halduskohtu menetluses järgmised nõuded:

1) tühistada Keskkonnaameti 05.04.2021 korralduse nr DM-110185-18 punktis 3.3.2.4 ja

keskkonnaloa nr KL-511888 punkti V3 alapunktis 5 toodud nõue, mille kohaselt on

pinnavee võtmine vesiviljeluse tarbeks keelatud, kui allavoolu paisust pole tagatud

ökoloogiline

miinimumvooluhulk

ning

tagatud

pole

Kunda

jõe

ökoloogiline

miinimumvooluhulk või looduslik äravool Aravuse paisu lävendis;

2) tühistada Keskkonnaameti 18.03.2022 korralduse nr DM-166943-18 punktides 1.1.4 ja

1.1.5 ning keskkonnaloa nr KL-511888 punkti V9 alapunktis 6 toodud nõue esitada

Aravuse kalapääsu või paisutuse likvideerimise tööprojekt hiljemalt 31.12.2022 ning

rajada Aravuse paisul kalade läbipääs vastavalt tööprojektile hiljemalt 31.12.2024.

Nõustuda ei saa vastustaja seatud piiranguga, mille kohaselt madalveeperioodil, kui allavoolu

paisust pole ökoloogiline miinimumvooluhulk tagatud, pole veevõtmine vesiviljeluse tarbeks

lubatud. Sellise piirangu seadmisel ei ole KeA arvesse võtnud kalakasvatuse tegevusest

tulenevaid eripärasid ning loataotleja põhjendatud huvi selle vastu, et kalakasvatuse toimimise

perioodil oleks tagatud vajalik veehulk kalakasvatuses. Samas on ebaselgus jätkuvalt ka

küsimuses, milline on tegelik vooluhulk paisust allavoolu jääval ca 770 m pikkusel jõelõigul,

mis on piiritletud ülesvoolu paisuga ja allavoolu suublaga. Paisualuses lõigus on arvukalt

allikaid, mis annavad täiendavat veetoidet ja järelikult vooluhulka. Vastustaja määratletud

ökoloogiline miinimumvooluhulk ca 0,25 m3/s on tõenäoliselt hinnatud ebaõigesti,

arvestamata konkreetse jõelõigu eripära ja täiendavalt jõkke lisanduvaid veehulki. Kaebaja

kinnistul pole ühtegi alternatiivset veehaarde võimalust. Piirang mõjuks seega hävitavalt

kalakasvatuse tööle (pole tagatud piisav vee läbivool), kuid ei annaks sisulist märgatavat

positiivset efekti paisu ja kalakasvatuse suubla vahelise 770 m pikkuse lõigu kalastikule.

Kaebaja on valmis kompromissvariandina tooma suubla ca 440 meetri võrra praegusega

3-21-1601

3(9)

võrreldes ülesvoolu, taoliselt jääks mõjutatud (veevaesema) jõelõigu pikkuseks vaid 324

meetrit.

Looduskaitseseaduse § 51 lg 1 piirab uute paisude rajamist või olemasolevate

paisutustasemete muutmist, kuid mitte olemasoleva tegevuse jätkamist, st samade füüsikaliste

mõjude jätkamist samas ulatuses. Aravuse kalakasvandus on toiminud ning selles asukohas

tegutsenud vähemalt alates 1960-ndate aastate lõpust. Paisutamine kui tegevus ning

kalakasvatusega tegelemine ei ole Aravusel katkenud. Alates 13.07.2016 lõppes AS-le Viru

Salmo antud veeluba, kuid paisutus ja kalakasvatus eksisteerisid ka veeloa puudumise

perioodil. Eeltoodust tulenevalt ei saa vastustaja põhjendada veeseaduse (VeeS) § 174 lg-s 4

sätestatud ja kaebaja poolt taotletud otsustuse tegemata jätmist (KeA võib veeloaga

leevendada või paisu omaniku vabastada kalade läbipääsu tagamise kohustuse täitmisest).

Kalade läbipääsu tagamise korral (kalapääsu rajamise või paisu likvideerimise tagajärjel)

muudetakse uutele haigustele avatuks praegune Kunda jõe looduslik populatsioon, millega

tekitatakse kalakasvanduse toimimisele vahetu ja otsene risk täiendavate nakkusohtude kujul.

Samasid asjaolusid on Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) selgitanud vastustajale sisukamalt

ja põhjalikumalt 23.02.2022 vastuskirjas, selgitades, et kalapääsude rajamine suurendab nii

olulist mõju omavate riiklike loomatauditõrjeprogrammidega hõlmatud kalataudide kui ka

muude kalahaiguste levikuriski ning toob ettevõtjale kaasa täiendavaid kulutusi

riskiohjamismeetmete rakendamisel. Vastustaja on käesoleval juhul arvestanud üksnes

otsekontakti teel levivaid haiguseid ja nende võimalikke mõjusid, kuid erinevad tõved võivad

levida erinevalt, sh üksnes vee kaudu. Vastustaja ei ole asjakohaselt hinnanud kalapääslatega

jõgede ja muuhulgas Natura alade Läänemerele avamisega kaasneda võivaid kahjusid, jättes

täitmata haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 6 tuleneva uurimiskohustuse. Nõustuda ei saa

paljasõnalise väitega, et tõenäoline ei ole ja geneetiliste uuringutega ei ole tõendatud, et

Aravuse paisust ülesvoolu on tekkinud omanäoline forellipopulatsioon. Kaebaja esitas

31.01.2022 seisukoha lisades asjatundja arvamuse, mis toetab ja kinnitab kaebaja väidet.

Vastustaja ei ole sisuliselt analüüsinud kalapääsu rajamise majanduslikku võimalust, sh

seatud kohustuse proportsionaalsust, vajalikkust ja kohasust. Aravuse pais on jõe lähtest

arvates kõige esimene pais, kus veehulgad on väikesed ja ebastabiilsed. Jõgi on alles

tekkefaasis. Ülesvoolu jääb üpris kitsas ja lühike, osaliselt kopratammidega tõkestatud ja

tõusuallikatest koosnev pisike jõelõik, kus on sobivaid kudealasid üsna vähe isegi jõeforelli

jaoks. Seetõttu ei jaga kaebuse esitaja vastustaja optimismi meriforelli kuderändeks niivõrd

kõrgele üles isegi juhul, kui oletada, et täna eksisteerivad alumised rändetõkked oleksid

eemaldatud. Paraku aga allavoolu asuvad rändetõkked eksisteerivad ja välistavad taoliselt

meriforelli kuderände merest mööda jõge Aravuseni. Kalapääsu rajamise kohustus ei saa

lasuda ainult taotlejal, sest omandiõiguse riivega on kaebaja majandustegevusse sekkunud riik

läbi vastustaja, nõudes kaebajalt sooritust (kalapääsu rajamine) ilma selleks vahendeid

andmata. Arvestades Aravuse kalakasvanduse tulusust, ei ole kalapääsu ehitamine Aravusel

teenitava kasumi arvelt realistlik. Ka oleks sellise kohustuse panemine taotlejale ilma riigi

poolt

selgelt

ja

läbipaistvalt

korraldatud

toetusmeetmete

andmiseta

ilmselgelt

ebaproportsionaalne.

Kaebaja on pidanud kalapääsu rajamist võimalikuks üksnes juhul, kui vastavate kulude

rahastamine toimub 100% ulatuses toetuste või eraldiste arvelt. Sealjuures peaks

ehitusprojekti esitamise tähtaeg olema minimaalselt hiljemalt 31.12.2023 ja vastavalt pääsla

rajamine hiljemalt 31.11.2025. Vaatamata eelprojekti olemasolule on tööprojekti koostamise

maksumus ligikaudu 10 000 eurot, mille rahastamiseks ei ole toetusi ega muid meetmeid ette

nähtud. Ka paisutuse lammutamiseks tuleks koostada projekt ning arvestades, et selle kohta

eelprojekt puudub, siis on selle koostamisega kaasnev kulu sama suur või suurem, kui

kalapääsu rajamise tööprojekti koostamise kulu. Vastustaja seatud tähtajad ei arvesta asjaolu,

3-21-1601

4(9)

et poolte vahel on pooleli kohtumenetlus selle üle, kas Aravuse paisule tehakse VeeS § 174

lg-s 4 sätestatud erand.

4. Keskkonnaamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktides toodud

seisukohtade juurde.

5. Tallinna Halduskohus jättis 27.09.2022 otsusega kaebuse rahuldamata.

Keskkonnaministri 15.06.2004 määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse

kudemis- ja elupaikade nimistu“ § 2 p 33 alusel on Kunda jõgi kogu ulatuses tunnistatud

lõhejõeks. Aravuse pais asub seega lõhejõel. Vastavalt keskkonnaministri 09.10.2019

määruse nr 54 „Veekogu paisutamise, paisu likvideerimise ja veetaseme alandamise

täpsustatud nõuded ning ökoloogilise miinimumvooluhulga määramise metoodika“ § 7 lg-le 3

peab lõhejõgedel või nende lõikudel ökoloogiline miinimumvooluhulk olema tagatud kogu

ulatuses, välja arvatud paisu juurde rajatud kalapääsu väljavoolu ja paisu vahelisel

vooluveekogu osal. Aravuse paisu juurde pole senini kalapääsu rajatud, mistõttu peab

ökoloogiline miinimumvooluhulk olema tagatud Aravuse paisu juures kogu ulatuses. Määruse

nr 54 § 7 lg 3 ei võimalda kaalumist. Seda ei saa jätta eesmärgipärasel tõlgendamisel

kohaldamata või nõuet leevendada kalakasvatuse tegevuse tagamise vms eesmärkidel.

Määruse nr 54 § 6 kohaselt määratakse ökoloogiline miinimumvooluhulk jäävaba perioodi

kohta, mis kestab maist oktoobrini, arvutades 95% ületustõenäosusega kuu keskmise

miinimumvooluhulga. Sarnaselt oli defineeritud sanitaarvooluhulk varem kehtinud

õigusaktide kohaselt. Keskkonnaministri 27. juuli 2009. a määruse nr 39 „Nõuded veekogu

paisutamise, veetaseme alandamise ja veekogu tõkestamise ning paisu kohta“ § 5 lg 2

kohaselt on sanitaarvooluhulk jäävaba perioodi (maist oktoobrini) 95% ületustõenäosusega

kuu keskmine miinimumvooluhulk.

Ökoloogilise miinimumvooluhulga suurus pole õigusaktiga fikseeritud keskkonnaloa

kõrvaltingimus, vaid selle määramisel lähtutakse ekspertide koostatud uuringute tulemusest.

Ökoloogiline miinimumvooluhulk võib ajas muutuda. Vastustaja on ökoloogilise

miinimumvooluhulga tuvastamisel tuginenud ekspertide hinnangutele, eelkõige TTÜ teadlaste

2012. a tööle „Sanitaarvooluhulkade arvutamine ja paisutustaseme mõõtmine“ (dtl 168-219).

Ka on vastustaja viidanud Aravuse paisu KMH eelhinnangule (2020, dtl 257-276). Lisaks on

vastustaja pöördunud Keskkonnaagentuuri poole, kes on 22.10.2021 esitanud hinnangu

Aravuse paisu lävendis ökoloogilise miinimumvooluhulga suuruse kohta (dtl 341). TTÜ

teadlaste hinnangus on tollal kehtinud õigusaktide kohane sanitaarvooluhulk Aravuse paisul

suvel 0,26 m3/s ja talvel 0,25 m3/s. KMH eelhinnangu kohaselt on ökoloogiline

miinimumvooluhulk Aravuse paisu lävendil 0,26 m3/s. Keskkonnaagentuuri hinnangu

kohaselt, mis on saadud arvutuslikul teel kasutades Kunda jõe – Sämi hüdromeetriajaama

(vaatlusperiood 1942-2020) vaatlusandmeid, on ökoloogiline miinimumvooluhulk Aravuse

paisu lävendil 0,32 m3/s. KeA 05.04.2021 korralduses nr DM-110185-18 on ökoloogiliseks

miinimumvooluhulgaks märgitud 0,25 m3/s.

Kaebaja leiab, et KeA on ökoloogilise miinimumvooluhulga määramisel lähtunud üksnes

üldistest arvestuslikest hinnangutest, mis ei ole arvesse võtnud Aravuse paisu tegelikku

olukorda, sh allikate tõttu lisanduvat täiendavat veehulka. Kohtul puuduvad andmed, mille

põhjal seada kahtluse alla seireandmed, mida teadlased on oma töödes lähteandmetena

kasutanud. Kaebaja pelk viide allikate olemasolule paisust allavoolu ei ole kohtu arvates

piisav, et aastakümneid hõlmavaid vaatlusandmeid, mille põhjalt on arvutatud ökoloogiline

miinimumvooluhulk Aravuse paisu lävendil, kahtluse alla seada.

Kaebaja on tellinud Elke Sensor OÜ-lt vooluhulga mõõtmise (dtl 349, mõõtmise kokkuvõte

dtl 474), milles on tuvastatud, et paisust allavoolu on vee vooluhulk suurem kui ülesvoolu

silla juures. Elke Sensor OÜ esindaja MJ toob 17.11.2021 kirjas välja, et: „Tulemustest on

3-21-1601

5(9)

näha, et allavoolu on vooluhulk suurem kui ülesvoolu silla juures. Vahe ei ole väga suur ja

vajaks ilmselt erinevate veetasemete juures üle kontrollimist, et täpsemalt hinnata allikate

vooluhulka.“ Samuti on kirjas välja toodud, et osad mõõtmistulemused on kustutatud, kuna

„allavoolu ilmselt mõjutas osasid mõõtmisi taimestik ja silla juures oli GPS levi probleemne.“

Seega pole selge, kuivõrd usaldusväärsed on need mõõtmistulemused. Esitatud

mõõtmistulemusest ei saa teha järeldust, et ekspertide poolt ja seiretulemustele tuginevad

arvutused oleks tehtud valesti. Kaebaja esitatud tõendist saab üksnes järeldada, et teatud

ajahetkel on paisust allpool olev vooluhulk olnud suurem pealpool paisu asuvast

mõõtmiskohast.

See

ei

ole

piisav

eksperthinnangutes

toodud

ökoloogilise

miinimumvooluhulga õigsuse kummutamiseks.

IP kinnitab oma arvamuses (dtl 356-360), et paisutuse mõju ökosüsteemile on marginaalne,

kuna kasvanduses tarbitav vesi suunatakse kiiresti ehk lühikese maa järel tiikide väljavoolust

tagasi jõkke. Ühtegi mõõtmistulemust IP arvamuses ei sisaldu, ekspert on andnud pelgalt

hinnangu, et paisualusesse jõevoolu võib lisanduda kolmest harujõekesest tõusuallikatena

hinnanguliselt 200-250 liitrit põhjavett sekundis (dtl 359). Ka IP arvamus ei kinnita, et

vastustaja oleks ökoloogilise miinimumvooluhulga määranud valesti.

Õige on vastustaja seisukoht, et Aravuse paisu lävendis on veepuuduse tekkimine

vähetõenäoline. Sanitaarvooluhulga tagamise nõuet sisaldas ka varasem Viru Salmo AS-le

väljastatud vee erikasutusluba, mistõttu pole tegemist uue ning kaebaja jaoks ebasoodsama

olukorra loomisega. Kaebajalt ei ole ebaproportsionaalne nõuda, et praktikas harva ette tuleva

veepuuduse olukorra jaoks tuleb tal kasutada lisaveehaaret. Kuna tegemist on õigusaktidest

tuleneva nõude täitmisega, ei ole asjassepuutuv arutluskäik selle üle, kuivõrd Kunda jõe

forellid miinimumvooluhulka vajaksid. Ökoloogiline miinimumvooluhulk ei ole vajalik

üksnes forellidele, vaid see peab tagama kogu jõe ökosüsteemi toimivuse (VeeS § 174 lg 7).

Kui vastab tõele kaebaja väide, et arvesse pole võetud allikate olemasolu paisust allavoolu,

tähendab see, et tegelik veehulk on arvestatust suurem ning ei teki ka raskusi ökoloogilise

miinimumvooluhulga tagamisega.

VeeS § 174 lg 3 kohaselt peab lõhejõele ehitatud paisul paisu omanik või valdaja tagama

kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu. Kuna Aravuse paisule pole seni kalapääsu

rajatud, on VeeS § 174 lg 3 kohustus täitmata. Sellest tulenevalt on täitmata ka VeeS §-st 32

ja EL veepoliitika raamdirektiivist 2000/60/EÜ tulenev nõue, mille kohaselt tuleb saavutada

pinnaveekogumite vähemalt hea seisund. EL veepoliitika raamdirektiivis oli seatud tähtajaks

2015. a, VeeS-ga on seda pikendatud 2021. a 22. detsembrini, kuid seegi tähtaeg on

möödunud.

Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavas (VMK) aastateks 2015‒2021 hinnati Kunda jõe

seisundit neljas lõigus, millest Vinni vallaga on seotud Kunda_1 (Kunda jõe lähtest Ädara

jõeni). Antud lõigu ökoloogiline seisund hinnati kesiseks, keemiline seisund oli hea ning

koondseisund oli kesine. Kuni 2021. aastani kehtinud VMK-s ei ole seatud erandit ning ka

2022.‒2027. aasta VMK eelnõus ei peeta võimalikuks erandi seadmist Kunda_1 kogumi

eesmärkide täitmisele Aravuse paisul. Seetõttu läheks kalade läbipääsu nõude täitmisest

vabastamine vastuollu VMK eesmärkidega (VeeS § 38–42) ja selliselt oleks täitmata ka EL

tasandil võetud kohustused. Kaebaja väited jõe vähesest potentsiaalist lõhejõena, teistest

olemasolevatest ja seni läbimatutest tõketest (allavoolu olevad paisud, ülesvoolu jäävad

kopratammid) jms tuleb jätta tähelepanuta, sest läbipääsu tagamise kohustus tuleneb

kehtivatest õigusaktidest ja see on täitmata. Vastustaja on ka selgitanud, et teiste rändetõkete

kõrvaldamisega tegeletakse.

Kaebaja leiab, et talle tuleks teha erand VeeS § 174 lg-st 4 tulenevalt. Nimetatud sätte

kohaselt võib kalade läbipääsu tagamise kohustuse täitmist veeloaga leevendada või paisu

3-21-1601

6(9)

omaniku selle kohustuse täitmisest vabastada, arvestades kaaluka põhjuse olemasolu. Kohtu

arvates selliseid kaalukaid põhjuseid ei esine.

Kaebaja toob esile, et kalapääsu rajamisel hakkavad levima haigused, mis satuvad

kasvandusse. Vastustaja on põhjendatult juhtinud tähelepanu sellele, et vabalt voolavas jões

levivad nii kalad kui ka haigused ja see on looduse loomulik toimimise viis. Looduses jäävad

asustustihedused reeglina kordi madalamaks, kui väga tiheda asustusega kalakasvatustes, kus

oht haigustekitajate plahvatuslikuks kasvuks läbi füüsilise kontakti on märgatavalt suurem.

Kaebaja on viidanud IHN viiruse levimise juhtumile kasvanduses 2018. aastal. Vastustaja

märgib, et kuna uuringud ühtegi haigustekitajaga nakatunud looduslikku kala ei tuvastanud,

on tõenäoline, et haigus ei pärinenud loodusest, vaid kasvandusse toodi sisse nakatunud

alusmaterjal. Tulenevalt Euroopa Liidu ja Eesti enda õigusruumist ei ole mõeldav, et

looduslikus jões haiguste levikut tõkestatakse paisudega ning looduslikule kalade

taastootmisele eelistataks eraettevõtte huvi võimalikult kuluefektiivselt kala kasvatada.

Kaebaja märgib veel, et kalapääsu rajamisel ei ole võimalik tagada kalakasvanduse

veevajadust. Vastustaja on õigesti selgitanud, et Kunda jões kui lõhejões on keelatud

veerežiimi

muutmine

ning

veevähesuse

korral,

kui

pole

tagatud

ökoloogiline

miinimumvooluhulk (või kalapääsu rajamise korral projektikohane vooluhulk kalapääsus)

peab kaebaja leidma alternatiivse veehaarde (nt puur- või salvkaev, allikas).

Kaebaja tugineb asjaolule, et kalapääsu rajamisel hävineb omanäoline forellipopulatsioon

Kunda jões Aravuse paisust ülesvoolu. Kaebajal puudub õigus vaidlustada keskkonnaluba

avalikes huvides, st keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtudes. Vastustaja on õigesti

märkinud, et kaebaja väited omanäolisest forellipopulatsioonist ei ole põhjendatud ega

tõendatud. Üheski Eesti teadlaste läbi viidud uuringus pole välja toodud Kunda jõe Aravuse

paisust ülesvoolu jääva forellipopulatsiooni eraldi hoidmise vajadust. Kohus peab usutavaks

vastustaja seisukohta, et eraldatud populatsioonid pigem hääbuvad ning on enam

vastuvõtlikud häiringutele veekogus. Arvestades Kunda jõe suurt kalanduslikku potentsiaali,

ei kaalu väidetavalt geneetiliselt erilise forellipopulatsiooni kaitse ja eraldatuse säilitamine

üles lõhe, jõe- ja meriforelli ning harjuse arvukuse suurenemist.

Kaebaja toetub ka sellele, et paisutamise näol on tegemist jätkuva tegevusega ‒ Aravuse

kalakasvandus on tegutsenud juba 1960-ndatest aastatest alates. Kaebaja ei saa tegevuse

jätkuvusele tugineda, sest kaebaja ei ole enne vaidlusaluse veeloa taotlemist Aravuse

kalakasvanduses tegutsenud. Varasem vee erikasutusluba nr L.VV/320565 oli väljastatud

Viru Salmo AS-le. Nimetatud vee erikasutusluba kehtis perioodil 13.07.2011‒13.07.2016.

Kaebajale ei saanud tekkida õiguspärast ootust jätkata vee paisutamist ilma kalapääsu

rajamata. Juba vee erikasutusloas nr L.VV/320565 oli kirjas, et kalastiku rännete tagamiseks

Aravuse paisul tuleb tagada kalade läbipääs nii üles- kui ka allavoolu hiljemalt 2013. a

jaanuariks. Kaebaja pidi rendilepingut sõlmides olema teadlik paisutamisega seonduvatest

tingimustest ja pidi end kurssi viima ka õigusaktide nõuetega. Kaebaja on teadlikult võtnud

äririski ning ei saa eeldada keskkonnanõuete täitmata jätmist. Vastustaja ei pea ega saagi

tagada vajaliku rahastamise olemasolu, kuna vastavate taotluste esitamine jääb taotleja

ülesandeks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Kalatalu Härjanurmes palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 27.09.2022

otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb

halduskohtus toodud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised

vastuväited.

3-21-1601

7(9)

Vastustaja rikkus ökoloogilise miinimumvooluhulga määramisel ja põuaperioodi erandite

kohaldamata jätmisel kaalutlusreegleid. Halduskohus hindas ebaõigesti tõendeid, leides, et

ökoloogiline miinimumvooluhulk on määratud õigesti ning OÜ-le Karilatsi Kalamajand

väljastatud veeluba ei ole võrreldav Aravuse paisuga.

Aravuse pais asub Kunda jõel, mis on allikatoiteline. Allikad annavad allpool kasvanduse

veehaaret piisava vooluhulga ka olukorras, kus vett ei suunata üle paisu, vaid ainult läbi

kalakasvanduse.

VeeS § 174 lg 7 kohaselt on ökoloogiline miinimumvooluhulk vooluveekogu vooluhulk, mis

tagab ökosüsteemi toimivuse. Vastustaja poolt määratud miinimumvooluhulk ca 0,25 m3/s ei

arvesta konkreetse jõelõigu eripära. Halduskohus möönis, et Elke Senser OÜ mõõtmise

kokkuvõtte järgi on paisust allpool olev vooluhulk suurem pealpool paisu asuvast

vooluhulgast, kuid jättis arvestamata kaebaja väite, et see lisanduv vooluhulk on teguriks, mis

tagab paisust allpool ökosüsteemi toimivuse ka olukorras, kus üle paisu vooluhulkasid ei

juhita. Madala veeseisu korral on kalal tulenevalt enesealalhoiu oskustest võimalus laskuda

mõnisada meetrit allavoolu. Kohus ei ole kontrollinud, kas vastustaja hindas ökoloogilise

miinimumvooluhulga nõuet vastavalt selle nõude eesmärgile ning võttis nõuetekohaselt

arvesse seda, kas ajutiste erandite võimaluse kehtestamine tagaks eesmärgi saavutamise, ilma

et ebaproportsionaalselt piiratakse kaebaja õigusi.

Vastustaja määras vooluhulga 0,25 m3/s aastaringse miinimumnõudena, arvestamata

ökosüsteemi erinevust aastaaegade või kuude osas. Perioodiliste erandite ettenägemata

jätmine mõjub hävitavalt kalakasvatuse tööle. Vastustaja ei täitnud uurimiskohustust ega

põhjendanud piisavalt, miks on asjakohatu kaebaja väide, et ökosüsteemi toimimine on paisust

allavoolu tagatud täna piisavale allikatoitele. Kaalutud ei ole kaebaja huvi selle vastu, et

vältida erakordselt põuastel perioodidel kalade hukkumist kalakasvanduses. Kaebajal on

olemas seadmed vee täiendavaks aereerimiseks, kuid seisvas vees on kalade suremus ka heade

veetingimuste puhul kiire. Poole tunni kuni tunni jooksul sureb 90–99% kaladest.

Ökoloogilise vooluhulga erandi rakendamine on vajalik ja põhjendatud üksnes äärmuslikel

põuaperioodidel (võib-olla ühel korral 10–15 aasta jooksul).

OÜ-le Karilatsi Kalamajand väljastatud veeloas on ette nähtud, et kui erakordselt põuasel

suvel pole võimalik tagada minimaalset vooluhulka, tuleb sellest teavitada Keskkonnaametit,

kes võib anda kaalutlusotsusega loa maksimaalselt kaheks nädalaks kalapääsu väiksema kui

0,10 m3/s vooluhulga juhtimiseks või kalapääsu sulgemiseks. Seega on vastustaja pidanud

võimalikuks erandite tegemist. Kui Karilatsi kalapääsu äärmusliku madalveeperioodi ajal

vooluhulkasid ei juhita, siis ei toimu vooluhulkade juhtimist ka üle Karilatsi paisu, ehk Leevi

jõe vooluhulgad suunatakse üksnes kalakasvanduse tarbeks. Halduskohus jõudis ekslikule

järeldusele, et Aravuse paisul on erandi kehtestamine välistatud.

Kalade läbipääsu rajamise kohustusega seonduvalt rikkus halduskohus kohtuotsuse

põhjendamise ja kaalutlusõiguse kontrollimise nõudeid, jättes kõrvale kaebaja väited seoses

kohustuse

majandusliku

koormavusega

ning

kohustusega

kaasnevate

kulude

ebaproportsionaalsusega. Kohus jättis tähelepanuta IPi arvamuse, Eesti Maaülikooli vastuses

sisalduva kriitilise hinnangu kalade läbipääsu rajamisele (haiguste levik, olemasoleva

populatsiooni hävimise) ning õiguskantsleri 01.12.2015 ettepanekus toodud seisukohad.

Aravuse paisust ülesvoolu tekkinud jõeforelli populatsiooni argument on asjakohane, sest

kaebajale seatud piirangud lähtuvad just keskkonnakaitselistest kaalutlustest. IPi arvamus on

eksperdi kogemust ja haridust arvestades piisavalt olulise kaaluga, et põhjendada täiendavate

tõendite kogumise vajadust. Vastustaja ei ole läbi viinud analüüsi ega uurimust selle kohta,

kas paisu muutmine või likvideerimine omab olulisi negatiivseid mõjusid paisu samal kujul

säilitamisega võrreldes. Õiguskantsler on 01.12.2015 ettepaneku p-s 13 juhtinud tähelepanu,

3-21-1601

8(9)

et kalapääsu rajamise otstarbekuse hindamises tuleb arvesse võtta ka asjaolu, kas allavoolu

rajatud jõeosa on kaladele ligipääsetav. Kunda jõel on paisust allavoolu mitmed ületamatud

kalade rändetõkked. Vastustaja on viidanud, et nende tõkete kõrvaldamisega tegeletakse.

Samas ei ole teada, kas üldse ja millal on Kunda jõgi kaladele läbipääsetav jõe suudmest kuni

Aravuse paisuni. Allavoolu jäävate paisudega seoses on käimas kohtuvaidlused. Seega ei ole

kohane seada kaebajale kohustust esitada kalapääsla rajamise või paisu lammutamise

põhiprojekt 31.12.2022 ning tagada paisul kalade läbipääs juba 2023. a lõpuks. Teiste

rändetõkete eemaldamine võib toimuda alles näiteks 10 aasta pärast.

VeeS § 174 lg-s 4 sätestatud erandi tegemisel tuleb muu hulgas hinnata paisu omaniku

omandipõhiõigust ning omanikule langeva majandusliku koormuse arvessevõtmine toob

endaga kaasa omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive (õiguskantsleri 01.12.2015

ettepaneku p-d 10 ja 16–20). Ebamõistlikud või ebavõrdselt kohaldatavad omandipiirangud

võivad kaasa tuua kompenseerimiskohustuse. On möödapääsmatu, et kalade läbipääsu

rajamise kohustuse seadmisega koos on loodud reaalsed võimalused majandusliku koormuse

kompenseerimiseks või vähendamiseks. Kalade läbipääsu projekteerimise kulu on ligikaudu

13 000 eurot, pääsla rajamine võib maksta 220 000–240 000 eurot. Aravuse kalakasvanduse

puhaskasum on seevastu vaid 10 000–20 000 eurot aastas.

7. Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemas haldus- ja kohtumenetluses avaldatud seisukohtade

juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidele

märgib ringkonnakohus järgmist.

9. VeeS § 174 lg 5 p 3 järgi on paisu omanik või valdaja kohustatud tagama vesiehitisest

allpool looduslikus voolusängis ökoloogilise miinimumvooluhulga või loodusliku vooluhulga,

kui looduslik vooluhulk on ökoloogilisest miinimumvooluhulgast väiksem. Ökoloogiline

miinimumvooluhulk on vooluveekogu vooluhulk, mis tagab ökosüsteemi toimivuse (VeeS §

174 lg 7).

Vaidlustatud keskkonnaloa kohaselt on Kunda jõe ökoloogiliseks miinimumvooluhulgaks

Aravuse paisul hinnatud ca 0,25 m3/s. Uuringuid, millel see tulemus põhineb, on halduskohtu

otsuses ammendavalt käsitatud. Kaebaja esitatud hinnangud (Elke Sensor OÜ mõõtmine ja IPi

arvamus) ei näita, et ökosüsteemi toimivus on paisust allavoolu tagatud ka siis, kui

ökoloogiline miinimumvooluhulk on väiksem kui 0,25 m3/s.

VeeS asjakohased sätted ei näe ette võimalust teha ökoloogilise miinimumvooluhulga nõudest

erandit. Seega on asjakohatud kaebaja väited, et vastustaja on kaalutlusõigust teostanud

ebaõigesti. Juba ökoloogilise miinimumvooluhulga mõistest nähtub, et järeleandmiste

tegemine pole võimalik, sest vastasel korral pole ökosüsteemi toimivus tagatud. Kaebaja

kirjeldatu, et taimestik saab madalvee ajal allikatoite najal hakkama ning kalad liiguvad

enesealalhoiuinstinkti tõttu jõe sügavamatesse osadesse, ei võrdu ökosüsteemi toimivusega.

Karilatsi kalakasvatuse osas selgitas halduskohus õigesti, et seal on erandina lubatud

kalapääsule vee juhtimise peatamine. Vastustaja on selgitanud, et veeloaga on lubatud vee

juhtimise kalapääsu katkestada talvisel perioodil seetõttu, et tegevus võib kahjustada

kalapääsu (külmumise oht), mitte seetõttu, et tagada kalakasvatuse veetarve. Järelikult pole

tegemist sarnaste olukordadega ning vastustajale ei saa ette heita halduspraktika järgimata

jätmist.

3-21-1601

9(9)

10. Vaidlust pole selles, et Kunda jõgi on kogu ulatuses loetud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja

harjuse kudemis- ja elupaigaks. VeeS § 174 lg 3 järgi peab sellisele veekogule ehitatud paisu

omanik või valdaja tagama kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu. Seda kohustust

võib Keskkonnaamet veeloaga leevendada või paisu omaniku kohustuse täitmisest vabastada,

arvestades kaaluka põhjuse olemasolu (VeeS § 174 lg 4).

Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et sellist kaalukat põhjust praegusel

juhul ei esine.

Fiskaalsed küsimused on küll omandiõiguse riive seisukohast olulised, kuid ei kaalu

ringkonnakohtu hinnangul üldjuhul üles keskkonnaalaseid eesmärke. Kuna kalapääslate

rajamine on kulukas, muutuks selle erandi tegemisel arvesse võtmisel VeeS § 174 lg 3

sisutuks. Kaebaja kasutab looduslikku ressurssi oma ettevõtluse tarbeks ning põhjendamatu on

tema eeldus, et ta peab saama seda hüve kasutada sisuliselt tasuta. Põhjendused, miks ongi

hea, et kala ei liigu Aravuse paisust allavoolu, on paljuski otsitud. Õige ei saa olla lähenemine,

et olukord, kus kalade tavapärane looduslik levik on takistatud, on parem, kui kaladele

võimaluse tagamine liikuda kogu veekogu ulatuses. Halduskohus on seda kõike ammendavalt

analüüsinud. Õige pole apellatsioonkaebuse väide, et halduskohus on jätnud kaebaja väited

tähelepanuta. Asjaolu, et Kunda jõel on veel paise ning nende likvideerimise või neile

kalapääsude ehitamise üle on käimas vaidlused, ei tähenda, et kaebaja ei pea õigusnormidest

tulenevaid kohustusi täitma. Õiguskantsleri ettepanekust ei saa järeldada vastupidist.

11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja

kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)