3-21-1306/52 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-21-1306

Otsuse kuupäev

21.08.2023

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Xi kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses vangla tegevusega COVID-19

vastaste meetmete tarvitusele võtmisel

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Viru Vangla

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja nr 3-22-571 materjalide juurest praeguse asja materjalide juurde

Viru Vangla direktori 01.06.2020. a käskkiri nr 1-1/68, 15.06.2020. a käskkiri nr 1-1/74,

27.08.2020. a käskkiri nr 1-1/112, 27.09.2020. a käskkiri nr 1-1/132, 30.10.2020. a käskkiri

nr 1-1/151 ja 01.04.2021. a käskkiri nr 1-1/45.

2. Jätta rahuldamata kaebaja 20.07.2023. a vastuväited Tartu Halduskohtu 07.07.2023. a

määrusega kaebaja taotletud tõendite kogumata jätmisele.

3. Jätta rahuldamata kaebaja 20.07.2023. a taotlused asjas täiendavate tõendite

kogumiseks.

4. Jätta Xi kaebus rahuldamata.

5. Jätta menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

6. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

20.09.2023

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-21-1306

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav X (edaspidi ka kaebaja) esitas 10.03.2021 Viru Vanglale taotluse (digitaalse

kohtutoimiku leht (dtl) 26) mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses sellega, et vangla jättis

2020. a sügisel COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku ennetamiseks piisavalt

reageerimata ja kaebaja haigestus vangla süül 28.10.2020 COVID-19 haigusesse; pärast

tervenemist hoiti kaebajat veel mitme kuu vältel suletud ruumis, mille tagajärjel tekkis tal

allergia (näoärritus) ja kahjustada said aju- ja närvirakud.

2. Viru Vangla jättis 11.05.2021. a otsusega nr 6-16/44-2 (dtl 23–25) kaebaja kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata, põhjendades seda järgmiselt.

2.1. 2020. a sügisese haiguspuhangu ajal ei olnud üleriigilisi korraldusi maskide kandmise

kohta, samuti ei reguleerinud üleriigilised normid vangla töökorraldust tavapärasest erinevalt.

Vangla töökorras kehtestati muudatused direktori 27.10.2020. a käskkirjaga nr 1-1/149, mis

toimetati kinnipeetavatele, sh kaebajale kätte. Selles käskkirjas olid välja toodud erisused

tavapärasest töökorrast, samuti põhjendused, millest vangla lähtus. Vangla jääb nende

põhjenduste juurde. Tuleb arvestada, et tegu on uue haigusega, mille leviku kohta ei olnud veel

ka kahjunõude lahendamise ajal täit teadmist. Vangla tegutses selle nimel, et üheaegselt oleks

tagatud nii kinnipeetavate järelevalve kui ka nende tervise kaitse, aga samuti oleksid võimalusel

kinnipeetavatele võimaldatud jalutused. Nakkuse levikut ei ole täielikult suudetud vältida

kuskil, seega tuli ka vanglas arvestada, et nakkus jõuab vanglasse, sh kinnipeetavatele. Vangla

mõistab, et see võis kinnipeetavates, sh kaebajal, tekitada mõningast hirmutunnet, kuid seda ei

saa seostada ainuüksi vangla tegevusega. Vanglat ei ole võimalik välismaailmast täielikult

isoleerida. Vangla ei ole süüliselt õigusvastaselt käitunud, samuti ei ole kaebajale tekkinud

kahju.

3. X esitas 10.06.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, mis pärast osalist eraldamist teise

kohtumenetlusse ja osalist tagastamist jäi Tartu Halduskohtu 02.06.2022. a määrusega

menetlusse Viru Vanglalt 4000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmise nõudes seonduvalt

vangla poolt ohutusmeetmete rikkumisega COVID-19 pandeemia ajal ning kaebajale

tervisekahju tekitamisega.

4. Viru Vangla esitas kaebusele 07.07.2022 kirjaliku vastuse, paludes jätta kaebuse

rahuldamata.

5. Kohus lahendas 07.07.2023. a määrusega kaebaja taotlused tõendite kogumiseks, otsustas

lahendada asja kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate tõendite ja

seisukohtade esitamiseks.

6. Kaebaja esitas 20.07.2023 kohtule täiendavad seisukohad, vastuväited ning taotlused

täiendavate tõendite kogumiseks.

7. Viru Vangla esitas 21.07.2023 kohtule täiendavad tõendid ja selgitused.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja palub mõista Viru Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitise ning põhjendab

kaebust järgmiselt.

8.1. Vangla on COVID-19 pandeemia algusest alates rikkunud jämedalt ohutusmeetmeid, on

tegutsenud hoolimatult ning see on enam kui 200 inimesele toonud kaasa ohu nende elule ja

tervisele. Vangla poolt COVID-19 haiguse kahtlusega isikute mitteisoleerimine, maskide

mitteväljastamine, kinnipeetavate läbiotsimine valvurite poolt ilma käsi desinfitseerimata,

toidujagajate töötamine ilma maskideta, haigete kinnipeetavate kambrite desinfitseerimata

3-21-1306

jätmine ja tervete kinnipeetavate samadesse kambritesse paigutamine jm tõi kaasa isikute

haigusesse nakatumise vangla süül. Ka kaebaja nakatus COVID-19 haigust põhjustavasse

koroonaviirusesse. Pärast tervenemist hoiti teda viis kuud suletud ruumis, kus ei olnud võimalik

akent avada. Samuti ei vastanud see ruum ruutmeetrite poolest Euroopa standarditele. Sellised

kinnipidamistingimused kutsusid kaebajal esile allergilise reaktsiooni ja tekitasid tervisekahju.

Teaduslikult on tõestatud, et hapnikunälja tõttu hukuvad peaaju rakud (neuronid) tohutu

kiirusega. Vangla oli kohustatud järgima pandeemia oludes avalikes allikates antud Maailma

Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitusi.

8.2. Teaduslikult on tõestatud ja üldteada, et COVID-19 süvendab ja aitab kaasa erinevate

haiguste tekkele, samuti võivad tagajärjed ilmneda pika aja möödudes. Kaebaja puhul möödus

COVID-19 haigus ilma sümptomiteta, aga selle tulemusena tekkis tal krooniline väsimus, jõu

kaotus, samuti töötas tuntavalt halvemini organismi hingamissüsteem. Kaebaja tunneb end

füüsiliselt palju halvemini kui enne haigust. Samuti tekkis kaebajal tugev näoärritus (punetus).

Vangla ei ole alates 2020. a lõpust kaebajale diagnoosi pannud. Kaebaja viidi Ahtme haiglasse

dermatoloogi vastuvõtule, kus arst selgitas talle, et tal on dermatiit ja see on mingi allergilise

reaktsiooni ilming, mida tema ei saa tuvastada, sest see ei ole tema kompetentsis. Kaebaja

saadeti selle arsti juurde valesti. Kaebaja ei ole võimeline hindama ja tooma välja täpset põhjust,

mis konkreetselt tema organismis korrast ära on, sest ta ei ole arst. Ka intensiivne

psühholoogiline surve tekitab tervisekahju, sest vähendab närvirakkude kogust, mis on otseselt

seotud eluea pikkusega. Kaebaja on nõudnud enda saatmist allergoloogi juurde, kuid ta ei ole

allergoloogi vastuvõtule saanud. Viru Vangla meditsiiniosakonna töötajate väited on omavahel

vastuolus ega ole usaldusväärsed. See kinnitab omakorda seda, et suure tõenäosusega on kantud

ka patsiendikaardile valeandmeid, et pääseda vastutusest ja täita vähem enda kohustusi.

8.3. Kui kohus tuvastab vangla ventilatsioonisüsteemi kehva toimimise, on võimalik väita, et

see asjaolu on üks teguritest, mis avaldas mõju COVID-19 levikule, ning selles on süü Viru

Vanglal. Seejuures avaldab üldkasutatavate ruumide kehv ventilatsioon märkimisväärset mõju

S-hoone kõikide sektsioonide kinniste ruumide mikrokliimale. Ventilatsioon on aga COVID-

19 epideemia leviku takistamise üks tähtsamaid tegureid.

9. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, jäädes enda 11.05.2021. a otsuses toodud

põhjenduste juurde ning esitades järgmised täiendavad seisukohad.

9.1. Kuigi kaebaja väidab tal tervisekahjuna allergia tekkimist, on allergia objektiivselt

tuvastatav ning kaebajalt on tema kaebuste peale meditsiiniosakonnas võetud allergeenitestid

(06.05.2021. a haiguslugu A9270 2021), mille vastused on olnud negatiivsed. Kaebaja

tervisekaardilt ei nähtu ka muid võimalikke terviserikkeid, mis võiksid kuidagi olla seotud

kaebaja nõudega. Kaebaja ei ole ka ise oma kaebuses midagi konkreetsemalt välja toonud ning

ei vastustajal ega kohtul ei ole võimalik sisustada kaebust kaebaja eest. Seega ei ole kaebajale

tervisekahju tekkinud ning kahjunõue tuleb ainuüksi seetõttu jätta rahuldamata.

10. Kaebaja 20.07.2023. a avalduses on esitatud järgmised vastuväited ja taotlused.

10.1. Kohus on võtnud 07.07.2023. a määrusega kaebaja poolt taotletud tõendid asja juurde

ebapiisavalt. Kaebaja oli taotlenud Amecon OÜ poolt aastate 2012 ja 2021 kohta teostatud

uuringute täies mahus asjast nr 3-21-1802 praeguse asja juurde võtmist, kuid kohus võttis asja

juurde vaid S-hoone ventilatsioonisüsteemi hoolduspäeviku (3 A4 lehel), mis ei ole piisav.

Kaebaja palub lisada asja juurde 2012. a ja 2021. a uuringud täies mahus.

10.2. Kaebaja palub kohtul kohustada vanglat teostama S-hoone ruumide õhu-uuringud

(ekspertiisid CO2 ning MP 2,5 ja MP 10 mikroosakeste sisaldumise kohta) ning esitama

saadavad tõendid kohtule.

3-21-1306

10.3. Kohtul on ebapiisav hinnata üksnes direktori käskkirjade vastavust soovitustele ning

vajalik on koguda täiendavaid tõendeid. Vaja on teha kindlaks, millal toimusid esimesed

haigestumised, millal andis direktor piirangute kohta välja esimese käskkirja ning millised

meetmed võttis vangla viiruse edasise leviku takistamiseks esimeste haigestumiste toimumisest

käskkirja andmiseni. Kindlaks tuleb teha ka see, kes tol päeval töötas, kuulata need isikud üle

ning kõrvutada nende tegevusi WHO soovitustega. Samuti tuleb välja selgitada see, milliseid

soovitusi on WHO avalikes allikates (kuupäeva täpsusega) andnud enne vanglas esimeste

haigestunute tuvastamist. Kaebaja palub kohtul nõuda vanglalt välja S-hoone esimese

sektsiooni videosalvestised alates esimeste haigestunute tuvastamisest. Salvestistest saab näha,

et vanglavalvurid ei isoleerinud haigestunuid kohe, vaid lasid neil ligikaudu 3–4 tundi vabalt

liikuda ja teiste isikutega sektoris suhelda, mitte kellelegi ei väljastatud maske, läbiotsimistel

jäeti käed desinfitseerimata; ning muid kaebaja viidatud vastustaja tegevusi ja tegevusetust.

10.4. Kaebaja palub võtta asja juurde kahe teise kinnipeetava selgitused nende paigutamisest

haigetega samadesse kambritesse, olles ise samal ajal terved. Viidatud isikud on esitanud

avaldused kohtule ja vanglale ning kaebaja palub kohtul teha kindlaks nende asjade numbrid.

Need asjaolud tõendavad, et vangla ei täitnud tegelikult täielikult WHO soovitusi, viies ellu

tegevusi, millega ilmselgelt kaasnes COVID-19 levik. Nende asjaolude kindlakstegemisel on

võimalik need üle kontrollida ka videosalvestistega ning isikuid üle kuulates.

KOHTU SEISUKOHT

11. Kaebaja heidab Viru Vanglale ette seda, et vangla jättis järgimata vajalikud

ohutusmeetmed, mille tagajärjel haigestus kaebaja COVID-19 haigusesse (haigus diagnoositi

kaebajal 28.10.2020, dtl 120). COVID-19 haigus möödus kaebajal küll sümptomiteta, kuid

haigestumisega kaasnesid kaebaja tervisele väidetavalt mitmed pikaajalised kahjulikud

tagajärjed – krooniline väsimus, jõu kaotus ja organismi hingamissüsteem töötas tunduvalt

halvemini. Lisaks hoiti kaebajat pärast terveks tunnistamist mitmeid kuid 23 tundi päevas

suletud ruumis, kus ei avanenud aken, ning kaebaja sõnul arenes tal õhupuuduse tõttu välja

allergia – tema nägu on pidevalt punane. Samuti avaldas eelnev kaebaja väitel mõju tema aju-

ja närvirakkudele. Eeltoodu tõttu nõuab kaebaja enda tervisele tekitatud kahju eest hüvitist

4000 eurot.

12. Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud

kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt

võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise,

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nendest sätetest tulenevalt kuulub mittevaralise

kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu

sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda

RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul

kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud

võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud

eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

Praegusel juhul väidab kaebaja, et vangla on oma süülise õigusvastase tegevusega kahjustanud

tema tervist.

13. Esmalt käsitleb kohus kaebust osas, milles kaebaja väidab talle kahju tekitamist seoses tema

COVID-19 haigusesse nakatumisega (I), ning seejärel osas, milles kaebaja palub hüvitada talle

3-21-1306

pärast COVID-19 haigusest tervenemist kinnises kambris hoidmisega põhjustatud kahju (II).

Viimasena esitab kohus lõppjäreldused ja teeb muud menetluslikud otsustused (III).

I

14. Kaebaja ei ole rahul sellega, et vangla ei järginud 2 kuud enne kinnipeetavate hulgas

haiguse tuvastamist WHO ja Terviseameti juhiseid, ega sellega, et esimeste COVID-19

kahtlusega isikute tekkimisel vanglas ei võtnud vangla vajalikke meetmeid, et haiguse levikut

tõkestada. Kaebaja heidab vanglale ette, et vangla jättis COVID-19 kahtlusega kinnipeetavad

vangla sektorisse liikuma ning need kinnipeetavad kasutasid seetõttu telefoni, liikusid ringi ja

suhtlesid teistega, sest selgeid juhiseid ei olnud neile antud. Veel heidab kaebaja vanglale ette

seda, et umbes nädala jooksul pärast esimeste koroonakahtlusega kinnipeetavate tekkimist ei

väljastatud kinnipeetavatele maske (kuigi valvurid käisid maskides), samuti otsisid valvurid siis

kõiki kinnipeetavaid läbi käsi desinfitseerimata ning käisid kontrollimisi läbi viies ühest

kambrist teise samades jalatsites ega desinfitseerinud neid. Hiljem sundisid valvurid kaebaja

sõnul kinnipeetavaid jalutuskäigult tagasi tulles maske eest võtma ja suud lahti tegema ning

veel hiljem paigutati terved kinnipeetavad kambritesse, kus eelnevalt oli viibinud haige

kinnipeetav ilma kambrit eelnevalt desinfitseerimata. Kaebaja sõnul oli siis ka näiteid, kus

haige kinnipeetav pandi kokku tervega.

15. Vastavalt HKMS § 44 lg-le 1 võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma

õiguse kaitseks. Seega saab kaebaja kaebust esitades tugineda vaid enda õiguste rikkumisele ja

kaebuse aluseks ei saa olla teiste kinnipeetavate võimalik õiguste rikkumine. Samuti peab

hüvitamisele kuuluv kahju olema haldusorgani väidetava õigusvastase tegevusega põhjuslikus

seoses. Võttes arvesse, et kaebajalt võeti COVID-19 haiguse positiivne test 28.10.2020, ei

saanud osad kaebaja välja toodud vangla tegevused mingil moel olla põhjuslikus seoses

kaebajale tervisekahju tekitamisega ehk tema haigestumisega COVID-19 haigusesse. Seetõttu

ei analüüsi kohus kaebaja väiteid sellest, et valvurid sundisid kinnipeetavaid jalutuskäigult

tagasi tulles maske eest võtma ja suud lahti tegema ning terved kinnipeetavad paigutati

kambritesse, kus eelnevalt oli viibinud haige kinnipeetav ilma kambrit eelnevalt

desinfitseerimata, või haige kinnipeetav pandi kokku tervega, sest kaebaja kirjelduse kohaselt

leidsid need juhtumid aset pärast kaebaja haigestumist.

15.1. Samadel põhjustel ei ole asja õigeks lahendamiseks vajalik võtta asja juurde kaebaja

viidatud teiste kinnipeetavate selgitusi nende paigutamisest haigetega samadesse kambritesse

ja neid toiminguid kajastavaid videosalvestisi ega kuulata nimetatud isikuid üle tunnistajatena.

Kaebaja vastavad taotlused jäävad seega HKMS § 62 lg 2 alusel rahuldamata.

16. Vangistusseadus ei sisalda sätteid, mis reguleeriksid abinõude kohaldamist nakkushaiguse

tõrjumise eesmärgil. Küll aga sätestavad nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse

§ 17 lg 3 p-d 1 ja 2, et Justiitsministeeriumil tuleb korraldada kinnipidamisasutuses võimalikult

nakkusohutud tööolud vanglaametnikele ja kinnipeetavatega vahetult kokkupuutuvatele

isikutele, samuti võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Seega oli

vanglal üldine hoolsuskohustus oma töökorralduses vastavaid abinõusid rakendada. Seda on

vangla kohtu hinnangul ka teinud.

17. Asja materjalidest nähtub, et esimesed COVID-19 viirusega nakatunud Viru Vangla

kinnipeetavad tuvastati 26.10.2020, kui teatati viiest nakatunud kinnipeetavast. Umbes 2 kuud

enne seda ehk 2020. a augusti lõpuks oli Viru Vangla direktor 01.06.2020. a käskkirjaga nr 1-

1/68 lõpetanud kinnipeetavatele varem kehtinud vanglasisese liikumis- ja suhtlusvabaduse

piirangud, välja arvatud isolatsiooniosakonnas. Viru Vangla direktori 15.06.2020. a käskkirjast

nr 1-1/74 nähtuvalt jätkas vanglas tegevust isolatsiooniosakond, kuhu olid paigutatud või

paigutati seoses nakkusohuga kinnipeetavad, kellel esinesid haigustunnused, mis viitasid

3-21-1306

COVID-19 haiguse esinemisele, või kellel oli diagnoositud COVID-19 (vt käskkirja lk 2). Viru

Vangla direktori 27.08.2020. a käskkirjaga nr 1-1/112 oli piiratud kinnipeetavate vanglavälist

suhtlemisvabadust ja peatatud kokkusaamiste korraldamine (kuivõrd Vabariigi Valitsuse

13.03.2020. a korraldusega nr 77 kehtestatud külastuskeeld kinnipidamisasutustes enam ei

kehtinud). Viru Vangla direktori 27.09.2020. a käskkirjaga nr 1-1/132 pikendati seda piirangut

pikaajalisi kokkusaamisi puudutavas osas. Kohus võtab kõik praeguses punktis viidatud

käskkirjad haldusasjast nr 3-22-571 asja materjalide juurde ning leiab, et eeltoodud piirangute

kohaldamisega on vangla asjakohaselt püüdnud vähendada võimalusi COVID-19 haiguse

levikuks vanglas ja kinnipeetavate nakatumiseks.

18. Vastustaja on kaebaja kahjunõude rahuldamata jätmise otsuses asjakohaselt viidanud, et

2020. a sügisel ei reguleerinud üleriigilised normid vangla töökorraldust tavapärasest erinevalt.

Sellised normid puudusid ka 2020. a augusti lõpus. Seetõttu ei saanud kaebaja kirjeldatud

vastustaja tegevus olla vastuolus ühegi sellise õigusaktiga. Kohtule ei ole teada ka see, et

Terviseamet oleks andnud 2020. a suvel ja sügisel just vanglatele konkreetseid soovitusi

COVID-19 leviku takistamiseks meetmete võtmiseks. Kohus ei pea jätkuvalt põhjendatuks

koguda täiendavat infot selliste soovituste olemasolu kohta ei Terviseametilt ega ka WHO-lt.

Pelgalt soovituste (aga mitte õigusaktide) järgimata jätmine ei muudaks vangla vastavat

tegevust õigusvastaseks. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et rahvusvaheliste

organisatsioonide soovitusliku iseloomuga juhised ei ole õiguslikult siduvad ning neid tuleb

käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral

juhinduda (vt nt Riigikohtu 31.12.2014. a otsus nr 3-4-1-50-14, p 32; 07.04.2010 otsus nr 3-3-

1-5-10, p 19). Avalikult kättesaadava info kohaselt oli WHO koostöös teiste rahvusvaheliste

organisatsioonidega teinud küll 13.05.2020 avalduse COVID-19 kohta vanglates ja teistes

kinnistes asutustes1, kuid selles toodud soovitustega ei saa pidada kaebaja kirjeldatud vangla

tegevust vastuolus olevaks. Nimelt sisaldas see avaldus üldiseid põhimõtteid, nagu

ülerahvastatuse vähendamine, inimõiguste tagamine, jätkuvalt tervishoiuteenustele liigipääsu

tagamine, ega andnud vanglatele konkreetseid juhiseid näiteks kinnipeetavate vahel distantsi

hoidmiseks või isikukaitsevahendite kasutamiseks.

18.1. Samadel põhjustel jätab kohus rahuldamata kaebaja vastuväite kohtu tegevusele seoses

Terviseametilt ja WHO-lt täiendavate tõendite kogumata jätmisega (HKMS § 90 lg 1). Kuigi

kohus on enda 07.07.2023. a määruses jätnud tähelepanuta, et kaebaja on pidanud silmas

tõendite väljaküsimist just Terviseametilt (ehk Terviseameti kriisistaabilt, mille kõneisikuks

meedias oli hädaolukorra meditsiinijuht Arkadi Popov), ei anna see asjaolu alust vastuväite

rahuldamiseks ning vajadus Terviseametilt ja WHO-lt täiendavate tõendite väljaküsimiseks

puudub jätkuvalt.

19. Konkreetsed juhised vanglale COVID-19 leviku olukorras käitumiseks puudusid

õigusaktides ka 24.10.2020, kui vanglale sai teatavaks, et Viru Vanglas töötaval õpetajal

diagnoositi COVID-19 haigus. Samuti puudus sel ajal väljaspool vanglat kehtiv regulatsioon,

mis oleks käsitlenud maskide kandmise või käte desinfitseerimise kohustust. Üldine avalikes

siseruumides viibijate kohustus kanda kaitsemaski või katta suu ja nina kehtestati alles

Vabariigi Valitsuse 23.11.2020. a korraldusega ning see jõustus 24.11.20202. Kaebaja ei ole

1 https://www.who.int/news/item/13-05-2020-unodc-who-unaids-and-ohchr-joint-statement-on-covid-19-in-

prisons-and-other-closed-settings

2 Vt Vabariigi Valitsuse 23.11.2020. a korraldus nr 417 „Vabariigi Valitsuse 19. augusti 2020. a korralduse nr 282

„COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud liikumisvabaduse ning avalike koosolekute pidamise ja

avalike ürituste korraldamise piirangud“ muutmine“ (https://www.riigiteataja.ee/akt/323112020001) ning alates

24.11.2020 kehtinud Vabariigi Valitsuse 19.08.2020. a korralduse nr 282 „COVID-19 haiguse leviku

3-21-1306

väitnud, et pärast vanglas töötanud õpetajal COVID-19 haiguse diagnoosimist oleks mõnel

koolis käinud kinnipeetaval olnud haigustunnuseid. Kuigi vanglas isoleeriti selleks ajaks

haigustunnusega isikuid (vt Viru Vangla direktori 15.06.2020. a käskkiri nr 1-1/74), ei olnud

lähikontaktsete isoleerimise kohta vangla praktikas veel otsuseid vastu võetud. COVID-19

diagnoosiga ja lähikontaktsete kinnipeetavate jalutuskäikudele saatmise peatamine otsustati

Viru Vangla direktori 30.10.2020. a käskkirjaga nr 1-1/151. Kohus võtab viimati nimetatud

käskkirja haldusasja nr 3-22-571 materjalide juurest praeguse asja materjalide juurde. Ka

2020. aasta sügisel COVID-19 viiruse vanglasse jõudmise ajal oli tegemist veel uue haigusega,

mille leviku kohta ei olnud täit teadmist. Kuigi eksisteerisid üldised soovitused hoida distantsi,

pesta käsi ja jääda positiivse diagnoosi saanuna isolatsiooni, oli teada ka see, et viirus on

kergesti nakkuv ka veel sümptomiteta isikutelt (vt Viru Vangla 27.10.2020. a käskkirja nr 1-

1/149 (dtl 100–105) lk-l 6 viidatud allikad). Sellises olukorras ei saa vanglale ette heita, et

koheselt pärast vanglas töötanud isikul COVID-19 haiguse tuvastamist kõiki tema läheduses

olnud isikuid ei isoleeritud. Seejuures tuli vanglal arvestada piirangute mõjudega

kinnipeetavate õigustele. Vangla direktor kehtestas 27.10.2020. a käskkirjaga nr 1-1/149 alates

27.10.2020 kell 11.00 uuesti vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangud, lähtudes

teada olnud informatsioonist, et nakatumise ohtu vähendab enim vahetute kontaktide

minimeerimine. On mõistetav, et kaebaja tundis hirmu COVID-19 haigusesse nakatumise ees

ning vangla teatud toimingud, mida ta väidetavalt pealt nägi või millest kuulis, võisid tekitada

tal arusaamist, et vangla ei tee piisavalt selleks, et nakkuse levikut takistada, kuid kohtu

hinnangul ei saa Viru Vanglale siiski COVID-19 pandeemia tingimustes tegevusetust või

ohutusmeetmete rikkumist ette heita.

19.1. Eeltoodud põhjustel puudub asja lahendamiseks vajadus selgitada täiendavalt välja

kaebaja poolt viidatud ja 2020. a oktoobris aset leidnud juhtumite (kinnipeetavate koheselt

isoleerimata jätmine, maskide väljastamata jätmine, käte desinfitseerimata jätmine) täpsemaid

asjaolusid ja selleks tõendeid koguda. Seetõttu jäävad kaebaja 20.07.2023. a avalduses esitatud

taotlused vanglaametnike tunnistajatena ülekuulamiseks ja S-hoone esimese sektsiooni

videosalvestiste väljanõudmiseks HKMS § 62 lg 2 alusel rahuldamata.

20. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et vangla ei ole käitunud 2020. a sügisese viiruse leviku

tingimustes õigusvastaselt. Seevastu on võetud asjakohaselt meetmeid, et vähendada vanglas

inimeste vahelisi otsekontakte ja vältida kokkupuuteid viirusega võimalikult saastunud

pindadega. Isikute nakatumine, hoolimata viiruse levikut takistavate meetmete võtmisest,

toimus ka väljaspool vanglat. Lisaks ei nähtu kaebaja väidetest, et vangla oleks õigusvastaselt

pannud just kaebaja sellisesse olukorda, et tema nakatumine oleks olnud vältimatu. Seetõttu ei

saa kohtu hinnangul jaatada ka põhjuslikku seost kaebaja nakatumise ja vangla tegevuse vahel.

Ka kaebajale lisaks haigestumisele püsivate pikaajaliste tervisekahjustuste tekkimine ei ole

millegagi tõendatud. Seega ei ole kaebaja COVID-19 haigusesse nakatumist puudutavas osas

kahjunõude rahuldamise eeldused täidetud.

II

21. Kaebaja väidab, et vangla põhjustas talle COVID-19 leviku takistamiseks võetud

meetmetega tervisekahju muu hulgas sellega, kui hoidis teda pärast tema terveks tunnistamist

viie kuu vältel iga päev 23 tundi suletud ruumis, kus ei avanenud aken, sest kaebajal arenes

õhupuuduse tõttu välja allergia. Samuti avaldas eelnev väidetavalt mõju kaebaja aju- ja

närvirakkudele. Vangla kohaldas alates kaebaja isolatsioonist vabanemist (03.11.2020) kuni

2021. a aprillikuuni vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiranguid direktori

tõkestamiseks vajalikud liikumisvabaduse ning avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise

piirangud“ punkt 82 (https://www.riigiteataja.ee/akt/323112020002).

3-21-1306

27.10.2020. a käskkirja nr 1-1/149 (dtl 100–105), 30.11.2020. a käskkirja nr 1-1/159 (dtl 194–

202), 29.12.2020. a käskkirja nr 1-1/167 (dtl 204–209), 01.02.2021. a käskkirja nr 1-1/16 (dtl

214–219), 01.03.2021. a käskkirja nr 1-1/28 (dtl 221–226) ja 01.04.2021. a käskkirja nr 1-1/45

alusel. Viimati nimetatud käskkirja võtab kohus haldusasja nr 3-22-571 materjalide juurest

praeguse

asja

materjalide

juurde.

Viidatud

käskkirjadega

lõpetati

kinnipeetavate

mittehädavajalikud saatmised ning peatati kodukorraga kinnitatud päevakavade järgsed

tegevused. Käskkirjade kohaselt toimusid saatmised jalutuskäigule vastavalt vangla

töökorralduslikele võimalustele.

22. Kohus leiab, et viimati kirjeldatud osas ei kuulu kaebaja kahju hüvitamise nõue

rahuldamisele ainuüksi seetõttu, et kaebajal esinenud nahalööbe tekkimist ei ole võimalik

seostada 2020. a sügisest kuni 2021. a kevadeni kohaldatud liikumispiirangutega. Nimelt

tuleneb kaebaja tervisekaarti 06.05.2021 tehtud sissekandest (dtl 121) selgelt, et kaebajal oli

probleem lööbega ka eelneval 3–4 aastal ning varem oli see olnud rohkem väljendunud. Seega

puudub vastustaja kohaldatud liikumispiirangute ja kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahel

põhjuslik seos, mis on üheks kahjunõude rahuldamise kohustuslikuks eelduseks

(RVastS § 7 lg 1). Lisaks on vastustaja asjakohaselt viidanud sellele, et kaebajalt on võetud

allergeenitestid ja nende vastused on olnud negatiivsed (06.05.2021. a sissekanne tervisekaarti,

dtl 121). Ka ei ole kaebaja ise viidanud ühelegi konkreetsemale asjaolule ega tõendile selle

kohta, et tal oleks liikumispiirangute kohaldamise ajal ja suure osa ajast päevas kambris

viibimise tõttu tekkinud mingeid vaimse tervise kahjustusi. Kinnises kambris viibimine võis

vaieldamatult põhjustada kaebajale meelehärmi ja muretsemist, kuid pelgalt see ei ole käsitatav

tervisekahjuna. Inimväärikuse alandamises seisneva kahju hüvitamise nõude on kohus

02.06.2022. a määrusega kaebajale tagastanud, mistõttu ei ole tarvis analüüsida, kas tegemist

võis olla kaebaja inimväärikuse alandamisega.

23. Kohus jätab rahuldamata kaebaja 20.07.2023. a avalduses esitatud vastuväite kohtu

tegevusele seoses sellega, et kohus ei võtnud 07.07.2023. a määrusega asja juurde kõiki kaebaja

taotletud Viru Vangla S-hoone ventilatsioonisüsteemi nõuetelevastavust puudutavaid tõendeid.

Samuti jääb rahuldamata kaebaja taotlus kohustada vanglat teostama S-hoone ruumide õhu-

uuringud (ekspertiisi). Kuivõrd kahjunõuet ei ole hoolimata nende tõendite kogumisest

võimalik rahuldada, ei ole vajalik kaebaja poolt nende tõenditega soovitud asjaolu ka tõendada

(HKMS § 62 lg 2).

III

24. Eelnevalt esitatud põhjendustel ei ole praegusel juhul RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1

sätestatud kahju hüvitamise eeldused täidetud ning kaebus tuleb jätta täies ulatuses

rahuldamata.

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

kohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja ei esitata, siis menetluskulusid välja ei

mõisteta (HKMS § 109 lg 1).

26. Tegemist on riigilõivuvaba kaebusega (HKMS § 22 lg 1 p 12) ning kohtule ei ole teada, et

kaebaja oleks käesolevas asjas kandnud muid menetluskulusid. Hoolimata sellest jäävad tema

võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud

menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema kanda.

27. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga, kuna otsus sisaldab

kaebaja tervist puudutavaid andmeid (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)