1-21-4285/70 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. august 2021, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-21-4285

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Orvi Koik, Janika Kallin

Kriminaalasi

Marko Kikkase süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 1,2,3 järgi,

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 20.märtsi 2023 otsus

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja adv. Silver Reinsaar

Süüdistatav

Marko Kikkas (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses)

Kaitsja

Adv. Silver Reinsaar

Prokurör

Natalja Vester

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 20.märtsi 2023 otsus Marko Kikkase

suhtes muutmata.

Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule.

Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult

päeva

jooksul

alates

päevast,

mil

kohtumenetluse

poolel

on

võimalik

ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad

kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või

esindaja vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada

määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15

päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu 20.märtsi 2023 otsusega mõisteti Marko Kikkas õigeks temale kolme

paragrahvi järgi esitatud süüdistuses ja nimelt, süüdistuses KarS § 1572 lg 1, KarS § 281 lg 1

ja KarS § 349 järgi.

Samuti mõisteti Marko Kikkas õigeks ka 15.01.2019 kuni 15.02.2019 ja 19.11.2019 kuriteo

episoodides KarS § 121 lg 2 p 1, 2, 3 järgi.

Marko Kikkas mõisteti süüdi 17.10.2020 ja 12.03.2020 kuriteo episoodides KarS § 121 lg

2 p 1,2,3 järgi ja talle mõisteti karistuseks 2 (kaks) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 12.03.20 so 1 päev

ning ärakandmisele kuulub 2 (kaks) aastat, 5 (viis) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva

vangistust.

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täielikult tingimisi kohaldamata, kui Marko

Kikkas ei pane 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

KarS § 78 p 1 alusel arvestatakse katseaja algust kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o alates

20.03.2023.

VÕS § 1043 alusel, tulenevalt TsMS § 440 lg 1 rahuldati osaliselt kannatanu X esitatud

tsiviilhagi varalise kahju nõudes ning mõisteti Marko Kikkas’elt välja X kasuks 33.16 eurot

(arstide vastuvõttude tasud ja ravimid), mis tasuda kannatanu X arveldusarvele nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (AS Swedbank). Jätta rahuldamata kannatanu X tsiviilhagi osas

mis puudutas saamata jäänud tulu ja sõidukulusid.

Kannatanu X esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes 5000 eurot rahuldati osaliselt ning

VÕS § 128 lg 5, § 134 lg 2 ja 5; § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel mõisteti Marko Kikkas’elt välja

X kasuks mittevaraline kahju summas 300 eurot, mis tasuda kannatanu X arveldusarvele nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (AS Swedbank).

X 24.01.2020 esitatud hagiavaldus jäeti rahuldamata.

KrMS § 175 lg 1 p-de 1 ja 9 ning § 179 lg 1 p 2 alusel on menetluskuluks II astme kuriteo

süüdimõistmisega kaasnev sundraha 1087.50 eurot, mida on süüdistaval võimalik tasuda ositi

12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes iga kuu viimaseks kuupäevaks

vähemalt 90.63 eurot Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele.

Määratud kaitsja Leelo Viil kaitsjatasu kogussummas 444 eurot, määratud kaitsja Eva Tibari

kaitsjatasu summas 64.80 eurot ja isiku kohtuarstlik ekspertiis (ekspertiisiakt nr 21E-

AOI00004) summas 84 eurot -jäeti KrMS§ 180 lg 3 alusel riigi kanda.

Kannatanu esindaja poolt tehtud kulutuste hüvitamise taotlus rahuldati osaliselt ning KrMS §

182 lg 3 alusel hüvitati tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud summas 3861,60 eurot, milline

jätta riigi kanda.

Marko Kikkas’e kaitsja taotlus õigusabi kulude hüvitamise osas rahuldati osaliselt ja ja KrMS §

181 lg 1 alusel mõisteti Eesti Vabariigilt välja süüdistava Marko Kikkas´e kasuks valitud kaitsja

tasu ja kulud kokku 10 672 eurot. Ülejäänud osas, s.o 5336 eurot jätta süüdistatava kanda.

Marko Kikkase õigeksmõistmist maakohtu otsusega ei ole apelleeritud. Apellatsioon puudutab

kahte kuriteoepisoodi, milles on Marko Kikkas mõistetud süüdi KarS § 121 lg 2 p 1,2,3 järgi ja

nimelt, Marko Kikkas on mõistetud süüdi selles, et tema

-

12.03.2020 kella 08:20 paiku Tallinnas, Narva maantee ja YYY tänava ristmikul, lõi

käega Q paremale poole näopiirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja

kehavigastusi (punetuse naos parema silma ümbruses).

-

17.10.2020 kella 20:00 paiku Tallinnas, aadressil XXX korter nr XX juures trepikojas

ründas oma endist abikaasat X: lasi kannatanule pipragaasi otse näkku, mille järel

tõukas kannatanu trepist alla, võttis maha kukkunud Xl jalast kinni ja lohistas trepikojast

välja. Sellise tegevusega tekitas Marko Kikkas kannatanu Xle füüsilist valu ja

tervisekahjustuse, mis kestab vähemalt neli nädalat.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava kaitsja adv. Silver Reinsaar taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist s.o

Marko Kikkase 12.03.2020 ja 17.10.2020 episoodides KarS § 121 lõike 2 p 1, 2 ja 3 järgi süüdi

mõistmises ja karistamises, samuti menetluskulude osalises süüdistatava kanda jätmises ning

tsiviilhagi osalises rahuldamises. Uue otsusega palub ta mõista Marko Kikkas õigeks ka

12.03.2020 ja 17.10.2020 episoodides. Osas, milles maakohus rahuldas kannatanu X

tsiviilhagi, jätta hagi läbi vaatamata. Maakohtu menetluses tekkinud lepingulise kaitsja tasu

jätta riigi kanda täies ulatuses.

Kokkuvõtvalt on kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohad järgmised:

Kaitsja on seisukohal, et maakohus ei ole nõuetekohaselt lahendanud küsimust Marko

Kikkasele etteheidetava teo õigusvastasusest. Samas on apellant seisukohal, et ka maakohtu

otsuse õigsuse korral süüküsimuses tulnuks riigil hüvitada suurem osa maakohtu menetluses

tekkinud menetluskuludest. Kaitsja on seejuures seisukohal, et 17.10.2020 kuupäeva

episoodis on maakohus ebaõigesti tuvastanud lähisuhte Marko Kikkase ja X vahel.

Apellant on seisukohal, et mõlema episoodi puhul oli süüdistatava tegu õiguspärane.

Kronoloogiliselt esimese episoodi osas on kaitsja seisukohal, et see oli õiguspärane eelkõige

seetõttu, et tegemist oli Q ja Marko Kikkase omavahelise vabatahtliku kokkuleppega, mille

raames Marko Kikkas lõi Q. Sellise teo eest ei ole õige karistada, sest Riigikohtu praktikas on

omaks võetud, et seadusülene õigusvastasust välistav asjaolu on kannatanu nõusolek. Antud

juhul oli tegemist olukorraga, kus verbaalse konflikti pideva eskaleerumise tingimustes

otsustasid kaks inimest, et nad asuvad omavahelist probleemi lahendama füüsilise

arveteõiendamise abil. Nõusolek vastastikuseks kakluseks hõlmab ka nõusolekut vähemasti

kergemate kehavigastuste tekitamiseks, sest just sellega arvestab iga inimene, kui otsustab

osaleda kakluses.

Teise episoodi puhul kaitses Marko Kikkas iseenda ja enda alaealise lapse F õigushüvesid.

Nimelt oli X tunginud õigusvastaselt XXX kortermaja trepikotta, sest ta soovis F viia ära Marko

Kikkase korterist. Selline tegevus oli esiteks vastuolus Marko Kikkase õigusega kodu

puutumatusele ning oli käsitletav KarS § 266 järgi kvalifitseeritava süüteona. Teiseks oli see

vastuolus ka sellel hetkel kehtinud kohtumäärusega, mille kohaselt pidi laps olema enda isaga.

Sellise tegevuse vastu võis Marko Kikkas end kaitsta ja võtta käsile ka X õigushüvesid

kahjustavaid samme selleks, et ta lahkuks tema elukoha trepikojast.

Maakohus

on

selles

episoodis

Marko

Kikkase

vastutuse

lahendamisel

jätnud

kaitseargumendid sisuliselt tähelepanuta ning ekslikult jätnud lahendamata küsimuse sellest,

kas X tegevus 17.10.2020 oli õigusvastane. Põhjendamatu on maakohtu järeldus selles, et

trepikotta sisenemine ei põhjustanud hädakaitseseisundit (maakohus selgitab seda sellega, et

puuduvad viited, et kannatanu oli agressiivne või muul viisil süüdistatavale või tema perele

ohtlik). Taoline seisukoht ei tugine seadusele, sest hädakaitseõigus ei eeldagi ründava poole

agressiivsust. Oluline on õigusvastane rünne teise isiku õigushüvedele. Kaitsja tugines just X

enda tegevuse õigusvastasusele. Kohus ei ole andnud hinnangut, et Xl oli õigus viibida võõra

kortermaja trepikojas või et tal oligi õigus nõuda F endale. Need X tegevused, milliste aset

leidmises ei ole asjas vaidlust, olid vastuolus õigusega, st õigusvastased. Need kahjustasid

Marko Kikkase ja F õiguseid, mistõttu võis Marko Kikkas nende õiguste kaitsmise eesmärgil

kahjustada ka X enda õigushüvesid. Kohus ei ole asja lahendamisel avaldanud hinnangut

sellest, missugusel põhjusel või eesmärgil üldse X 17.10.2020 trepikojas viibis. Õiguskord ei

näe ette, et kaitsta võib vaid agressiivse ründe eest. Riigikohus on enda praktikas osutanud

sellelegi, et hädakaitseõigus ei eelda veel mingi õiguse rikkumist vaid piisab sellest, kui

asjaolud viitavad sellise ohu tekkimise tõenäosusele. Seejuures ei pea pikaaegse ja

väljakujunenud kohtupraktika kohaselt see rünne vastama isegi süüteo tunnustele (RKKKo 3-

1-1-111-04 p 11), kuigi antud juhul see just süüteo tunnustele vastas (KarS § 266). Kortermaja

trepikotta sisenemine selleks õiguslikku alust omamata on kahtlemata käsitletav õigusvastase

ründena. Seadusega vastuolus on maakohtu seisukoht, millega ta on piiranud õigusvastase

ründe mõiste üksnes „agressiivsuse“ või „ohtlikkusega“. Kuigi kaitsja on seisukohal, et antud

juhul oli X nii agressiivne kui ka Marko Kikkase pereliikmete õigustele ohtlik, ei ole see

kaitsetegevuse rakendamiseks üldse vajalik eeldus. Igasuguse õigusvastase ründe tõrjumise

eesmärgil võib kahjustada ründaja õigushüvesid. Seejuures on kohtupraktikas osutatud

sellele, et kaitsetegevuse käigus on üldjuhul lubatud kahjustada ka ründaja sellist õigushüve,

mis on suurem kaitstavast õigushüvest, ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat

ähvardanud kahjust (RKKKo 1-18-10214 p 27). Maakohus ei ole põhjendanud, milline Marko

Kikkasele kättesaadav alternatiivne kaitsevahend olnuks X eemaldamiseks võõralt

territooriumilt samuti kindel, kuid viimast enam säästvam. Riigikohtu praktikas on osutatud, et

hädakaitseõiguse kontekstis ei ole õigusvastase ründe ohver kohustatud võtma enda kanda

riske, mis tulenevad kaitsevahendi ebapiisavusest. Maakohus leidis, et pipragaas ei olnud

kohane kaitsevahend, kuid sellise seisukoha esitamisel ei ole maakohus sisuliselt vastanud

apellandi poolt maakohtus esitatud argumentidele ega selgitanud, milline kaitsevahend oleks

kohtu arvates olnud Marko Kikkasele kindlasti äratuntavalt säästvam, Marko Kikkasele

samavõrra kättesaadav ning samas samuti kindel eesmärgi saavutamiseks (ehk X sundimisele

trepikojast lahkuma). Isik võib hädakaitse rakendamiseks kasutada mis tahes vahendit, mis ei

ole ründe ohtlikkust arvestades ilmselgelt, s.o ka ründe eest end kaitsvale isikule selgesti

arusaadavalt ülemäärane. Maakohus ei ole sellekohaste hinnangute andmisel arvesse võtnud,

et kohtu poolt eelnevalt tuvastatud asjaoludel (vt maakohtu otsuse p 197–198) oli X lapse

üleandmisega/mitteülendamisega seonduvalt olnud Marko Kikkase suhtes varasemaltki

füüsiliselt vägivaldne. Maakohus pidas 19.11.2019 episoodis Marko Kikkase ütluseid

usaldusväärseteks just selles, et X ründas teda lapse üleandmisega seonduvas olukorras.

Sellele järgnes pikka aega kestnud vaimne terror Marko Kikkase ja X õigushüvedele.

Maakohus ei ole selgitanud, miks vaatamata peaaegu aasta aega kestnud vaimsele terrorile

Marko Kikkase ja tema perekonna suhtes oli jätkuvalt Marko Kikkasel veel mingisuguseid muid

säästvamaid kaitsevahendeid X õigusvastase ründe kindlaks lõpetamiseks. Maakohtu otsus

seejuures vaikib täielikult, millised need konkreetsed kaitsevahendid siis kohtu arvates olid,

mis Marko Kikkasele olid vabalt kättesaadavad ning mida ta sai X peal rakendada selleks, et

viimane kindlalt eemaldada enda kortermaja trepikojast. Varasemad palumised, vestlused,

politseisse pöördumised ning läbirääkimised lastekaitsetöötajate ja piirkonnapolitseinike

kaasabil ei olnud toonud tulemust, sest X jätkas enda õigusvastast rünnet Marko Kikkase

perekonnaelule ka 17.10.2020. Seejuures oli juba varasemalt Marko Kikkas sattunud X

õigusvastase füüsilise ründe ohvriks 19.11.2019 episoodis ning selle sündmuse kohta oli juba

alustatud kriminaalmenetlus (käesolevas asjas maakohtu otsusega ei tuvastatud Marko

Kikkase tegevuses kuriteo tunnuseid just seetõttu, et viimane kaitses iseenda õigushüvesid).

X kestvat agressiivsust iseloomustab ka 04.04.2020 videosalvestis ukse jalaga löömise osas,

milline on kaitsja poolt kohtule esitatud 17.06.2022 kohtuistungil. Apellandi arvates ei olnud

pipragaas ilmselgelt ülemäärane kaitsevahend, arvestades kõigi muude meetodite senist

ebaedu. Maakohtu väide, et Xga tulnuks jätkata läbirääkimistega, on väga põhjendamatu.

Marko Kikkas võiski X suhtes rakendada sisuliselt mis tahes kindlameetodeid, Eeltoodud

põhjendustest tulenevalt on kohus ekslikult lahendanud Marko Kikkase vastutuse küsimuse.

Maakohus on sündmuse asjaolud kvalifitseerinud ekslikult, jätnud tuvastamata X tegevuse

õigusvastasuse Marko Kikkase ja F õigushüvede suhtes ning põhjendamatult leidnud, et

Marko Kikkase valitud kaitsevahend – pipragaas – oli liiga intensiivne.

Apellant on seisukohal, et isegi kui maakohtu otsus jääb süüküsimuse osas muutmata, siis

tuleks siiski korrigeerida maakohtu otsustust menetluskulude hüvitamises. Kaitsja on

seisukohal, et maakohus mõistis süüdistatava kasuks liialt väikese osa temal maakohtus

tekkinud lepingulise kaitsja tasust. Tegelikult tekkis maakohtu otsuse süüdimõistva osa

menetlemisega seonduvalt oluliselt väiksem osa menetluskuludest kui ⅓. Vaid väga väike osa

reaalsest kaitsetegevusest oleks aset leidnud siis, kui Marko Kikkasele oleks süüdistus

esitatud vaid nendes episoodides, millistes ta maakohtu otsusega süüdi mõisteti (st

12.03.2020 ja 17.10.2020 episoodides). Maakohtu lahendist nähtuvalt mõistis kohus Marko

Kikkase kasuks välja temal tekkinud kaitsekulust ⅔. Apellant on seisukohal, et selline arvestus

ei võta arvesse tegelikku töö mahtu nendes episoodides, millistes maakohus Marko Kikkase

õigeks mõistis. Kaitsja arvates tuleks tema kaitsealuse lepingulise kaitsja kuludest pärast

09.11.2021 esitatud arvete järgi arvestada järgmiselt: 1. ID-kaardiga seonduv episood – 75%

2. 2019. aasta episoodid kokku – 10% 3. 12.03.2020 episood – 5% 4. 17.10.2020 episood –

10% 66. Pärast 09.11.2021 on Marko Kikkasel tekkinud õigusabikulusid kogusummas 14 183

eurot, millest olnuks õiglane jätta tema enda kanda maksimaalselt 15%. Seetõttu tulnuks jätta

riigi kanda 85% Marko Kikkase lepingulise kaitsja tasust alates 09.11.2021 arve esitamisest,

mis moodustab 12 055 eurot. Kokku tulnuks kaitsjatasust hüvitada 12 055 + 1460 = 13 515

eurot. Seetõttu on kaitsja seisukohal, et maakohus eksis, kui hüvitas kõigest ⅔ tekkinud

menetluskuludest. Kaitsja märgib, et kuivõrd ta taotleb süüdistatava täielikku õigeksmõistmist,

taotleb ta esmasena kõigi menetluskulude riigi kanda jätmist. Ka juhul kui ringkonnakohus

jätab maakohtu otsuse resolutsiooni aga muutmata, palub kaitsja korrigeerida hüvitavate

menetluskulude suurust ning hüvitada maakohtu menetluses tekkinud menetluskuludest 13

515 eurot.

Tallinna Ringkonnakohtu 2.augusti 2023 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras

arutamisele kirjalikus menetluses. Pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 11.augustini

2023. Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör, kes palub jätta otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata. Põhjendused on järgmised.

Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. 12.03.2020

episoodis on Harju Maakohus igati põhjendatult asunud seisukohale, et kannatanu ei andnud

süüdistatavale nõusolekut ennast lüüa ning seeläbi luba vastastikuseks kakluseks. Kaitsja

soovib apellatsioonis jätta muljet nagu tegemist oli kahepoolse järjest enam eskaleeruva

verbaalse tüliga, kuid tegelikkuses oli konflikt võrdlemisi ühepoolne – süüdistatav solvas ja

karjus kannatanu peale, samal ajal oli kannatanu sündmuskohal rahulik ja vaikne. Kui

kannatanu palus solvamise lõpetada, ähvardas süüdistatav kannatanu maha lüüa. Palve peale

solvamine lõpetada süüdistatav ei reageerinud ning lõi ootamatult kannatanut ühe korra lahtise

käega parema oimu piirkonda. Seda kinnitavad ka tunnistajate U ja Õ ning kannatanu ütlused.

Kannatanu enda löömiseks kordagi luba ei andnud ning kohus on õigesti leidnud, et kannatanu

kohtus antud ütlustes öeldud lauset „Ma ütlesin, et kui ta nii julge on, proovigu…“ ei saa 2

eelnevaid asjaolusid arvesse võttes ning tõendeid kogumis hinnates käsitleda nõusolekuna.

Kui tegemist oleks tõesti olnud vastastikuse kaklusega, siis oleks see tulnud välja ka

tunnistajate ütlustest, mis aga kinnitasid vastupidist. Seega on maakohus õigesti leidnud, et

vastastikku kaklust ei olnud ning tõendatud on süüdistatava kehaline väärkohtlemine

kannatanu suhtes. Harju Maakohus on põhjalikult analüüsinud ja tähelepanu juhtinud, mis

põhjusel leiab, et süüdistatav tuleb X kehalise väärkohtlemise eest KarS § 121 lg 2 p 1, 2, 3

järgi süüdi mõista. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus on kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust ning kaitsja on hinnangul, et süüdistatav viibis hädakaitseseisundis, kui

kasutas pipragaasi. Selline seisukoht on vale. Hädakaitse üheks eelduseks on KarS § 28 lõike

1 järgi hädakaitseseisundi olemasolu, mis tähendab, et vahetu või vahetult eesseisev

õigusvastane rünne on suunatud kaitsja enda või kellegi teise õigushüve vastu. Kannatanu

viibimine trepikojas või korteriuksele koputamine ei ole rünne õigushüve vastu. Rünne peab

kohtupraktika järgi ohustama või kahjustama individuaalõigushüve piisavalt intensiivselt, et

pidada seda õigusvastaseks ründeks. Riigikohtu seisukoha järgi peab rünne olema ka

sotsiaalse arusaama järgi rünne, mis tähendab, et ründeks ei saa lugeda ühiskondlikult lubatud

käitumist, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri. Kohus on õigesti

sedastanud, et ei ole ühtegi tõendit, mis viitaks, et kannatanu oli agressiivne või kuidagi

ohustanud süüdistatava või tema pere õigushüvesid. Järelikult ei viibinud süüdistatav

pipragaasi

kasutamise

ajal

hädakaitseseisundis.

Kui

hüpoteetiliselt

jaatada

hädakaitseseisundit, kus süüdistatav tundis, et peab kaitsma enda kodu ja pere ning lasi

seetõttu kannatanule pipragaasi, tuleb kontrollida, kas tegevus ründe peatamiseks oli sobiv ja

säästvaim. Trepikojas viibimise ja uksele koputamise pärast lasta isikule näkku suure

intensiivsusega pipragaasi, mida kinnitavad ka tunnistajate Š ja R ütlused, on ilmselge liialdus

ning hädakaitsepiiride ületamine. Süüdistatava kaitsja viitab apellatsioonis korduvalt

pipragaasile kui sobivaimale ja säästvaimale kaitsevahendile (mida see ei ole), samas jättes

täiesti tähelepanuta, et lisaks sellele tõukas süüdistatav kannatanu X trepist alla, võttis maha

kukkunud kannatanul jalast kinni ja lohistas trepikohast välja, mille tagajärjel tekitati

kannatanule vähemalt neli nädalat kestev tervisekahjustus. Eelnevast tulenevalt saab öelda,

et süüdistatava tegevus ei vastanud kannatanu ründe ohtlikkusele ning kannatanule tekitati

liigset kahju. Isegi kui jaatada pipragaasi kasutamist kui vajalikku kaitsevahendit, siis ülejäänud

süüdistatava tegevused ületasid ilmselgelt hädakaitsepiire. Niisiis on kohus jõudnud õigele

järeldusele, et süüdistatava teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. Maakohus on

sedastanud, et menetluse käigus ei tõusetunud vaidlust asjaolus, kas kannatanu ja

süüdistatava vahel oli lähisuhe ning on piisavalt põhjendanud, miks käesolevas kohtuasjas

saab rääkida lähisuhtest. Kuigi terve menetluse jooksul ei ole kaitsja kordagi välja toonud

küsimust lähisuhte olemasolu kohta, siis on nüüd kaitsja esmakordselt asunud seisukohale, et

lähisuhet poolte vahel ikkagi ei olnud. Arusaadavalt on tegemist lihtsalt kaitsja püüdega

vähendada süüdistatava karistust. Kannatanu X ja süüdistatava vahel on lähisuhe, mida

kinnitab naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu

konventsioon, mille artikkel 3 kohaselt loetakse lähisuhtes olevateks isikuteks muuhulgas

endiseid partnereid. Süüdistatav ja kannatanu on tihedalt seotud ühise lapse kaudu ning

pooltevahelised probleemid keerlevadki peamiselt poja hooldusõiguse ümber, sealhulgas

17.10.2020 episoodiga seonduv sündmustik. See näitab selgelt süüdistatava ja kannatanu

vahelist ühiselulist sidet. Samuti on asjakohased maakohtu viited, kus on välja toodud pikalt

kestnud vabaabielu, ühine alaealine poeg ja seosed äriühingute kaudu kui lähisuhtele viitavad

tunnused. Järelikult on tegemist lähisuhtega ja kohus on õigesti kvalifitseerinud süüdistatava

teo KarS § 121 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. 3 Kokkuvõttes olen seisukohal, et süüdistatava Marko

Kikkase kaitsja Silver Reinsaare apellatsioonkaebus on põhjendamatu ning seal toodud väited

ei anna alust Harju Maakohtu otsuse, mis on seaduslik ja põhjendatud, tühistamiseks.

Maakohus on teinud uuritud tõendite pinnalt veenvalt argumenteeritud otsuse, mistõttu

puuduvad alused esitatud apellatsiooni rahuldamiseks. Menetluskulud mõista KrMS § 180 lg

1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral välja süüdistatavalt. Maakohtu otsuse muutmata

ja apellatsiooni rahuldamata jätmise korral mõista menetluskulud välja süüdistatavalt KrMS §

185 lg 2 järgi, kuivõrd apellatsioon on esitatud süüdistatava huvides.

Kaitsja esitas märatud tähtaja jooksul taotluse õigusabi kulude hüvitamiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ning

prokuröri seisukohaga leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

tühistamiseks aluseid ei ole.

Esmalt märgib kohtukolleegium, et ei nõustu nende rohkete etteheidetega maakohtu otsusele,

millistele on pühendatud suurem osa apellatsioonist. Kaitsja töö selle nimel, et leida maakohtu

otsusest vigu, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks, on muljetavaldav, kuid edutu.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma otsuses pööranud enam kui piisavalt

tähelepanu neile kaitseväidetele, mis omavad tähtsust süüdistatava käitumisele juriidilise

hinnangu andmiseks ja on tõendamiseseme seisukohast asjassepuutuvad. Sealhulgas on

kohtuotsuses kummutatud ka kaitseväited, mida kaitsja kordab apellatsioonis e et 12.03.2020

episoodis oli tegemist Q ja Marko Kikkase omavahelise vabatahtliku kokkuleppega, mille

raames Marko Kikkas lõi Q ning teo õigusvastasust välistav asjaolu on kannatanu nõusolek

ning 17.10.2020 episoodis tegutses süüdistatav hädakaitseseisundis. Samuti on maakohus

põhjendanud, miks leiab, et M.Kikkase poolt X suhtes toimepandud vägivallategude

kvalifitseerimisel esineb ka KarS § 121 lg 2 p-s 2 nimetatud kvalifitseeriv asjaolu. Põhjalikult

on maakohus uurinud ka süüdistatava ja kannatanu X omavahelisi suhteid, nende omavahelisi

vaidlusi lapse kasvatamise korra ja ka korra järgimise osas. Piisavalt selgelt on igale

kohtuotsuse lugejale ka arusaadav, et maakohus on jaatanud võib öelda, et kohtuotsust

läbivalt seda, et need suhted on pingelised, toksilised jne ning et kannatanu roll konfliktide

tekkimises ei ole kindlasti mitte teisejärguline. Süüdistatava ja kannatanu X tegevust hinnates

võib üheselt väita, et mõlemad on impulssiivse käitumisega isikud, kes ei oska

konfliktsituatsioone lahendada rahulikult. Nii üks kui ka teine õigustavad oma käitumist, ei näe

endal mingit süüd ja püüavad enda rolli selles pingestatud suhetekeerises pisendada.

Läbivaks sõnumiks suhetes on üksteise süüdistamine. Maakohus andis kohtuotsuses suhetele

adekvaatse hinnangu ja nimelt: Vaidlust ei ole asjaolu üle, et süüdistatava Fe ja kannatanu X

vaheline suhe on väga keeruline, täis konflikte, mõlemapoolset verbaalset ja füüsilist

väärkohtlemist, vaidlusi lapse hooldusõiguse ja vara üle. See, et pooled on üksteise suhtes

negatiivselt meelestatud oli tajutav ka kohtuistungitel ning ilmses nende poolt antud ütlustest.

Tunnistaja Z (süüdistatava abikaasa, kes oli iga nädal lapse üleandmise juures) ütlustest

nähtub, et iga kord kui toimus lapse emale üleandmine, oli ka skandaal. Tunnistaja ei mäleta

praktiliselt mitte ühtegi lapse üleandmist mis toimus ilma skandaalideta ja arvete klaarimiseta.

Konkreetse kuriteoepisoodi süüküsimuse lahendamise seisukohast on need järeldused

piisavad, et anda tekkinud konkreetses konfliktsituatsioonis kasutatud vägivallategudele õige

karistusõiguslik hinnang.

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et juba fakt, et X sisenes võõrasse trepikotta ja et

ta tuli sinna lapsele järgi ajal, kui laps oli määratud olema isa e M.Kikkase juures, on vaadeldav

õigusvastase ründena, mis automaatselt määrab M.Kikkase seisundiks hädakaitseseisundi ja

õigustab iga tema vägivallaakti. Väitega, et X õigusvastane sisenemine XXX kortermaja

trepikotta on ise kvalifitseeritav KarS § 266 järgi ja seega on tegemist õigusvastase ründega,

kohtukolleegium ei nõustu. Asjaolu, et kortermaja iga elanik omab õigust eemaldada

trepikojast võõraid isikuid, kellel puudub õiguslik alus viibida kortermaja trepikojas, ei tähenda,

et tegemist on ebaseadusliku sissetungimisega KarS § 266 tähenduses. Mõiste „eemaldada“

ei ole ka selles kontekstis päris asjakohane. Kindlasti võib majaelanik, olgu ta korteri omanik

e trepikoja kaasvaldaja või korteri üürnik paluda võõral isikul lahkuda trepikojast ja sellele

õigusele viitab juba ainuüksi KarS § 266 kirjeldatud teokoosseis. Praegusel juhul tuli X järgi

oma lapsele, tahtis seda M.Kikkas või mitte, lasi M.Kikkas ta trepikojast sisse või tegi seda

mõni teine majaelanik, see ei oma mõiste „ebaseaduslikult“ sisustamisel tähtsust. Ka ei ole

õige seisukoht, et antud olukorras võis M.Kikkas kasutada X väljaajamiseks pipragaasi.

Kolleegium nõustub sellega, et maakohtu tuvastatud ja otsuses kajastatud faktikogum osutab

kannatanu enda hukkamõistetavale ja õigusvastasele käitumisele varasemalt, kui ta käis

süüdistatava ukse taga ja tagus jalgadega vastu ust. Riigikohus on oma otsuses 1-21-3307

märkinud, et on üldtunnustatud, et teise isiku privaat- ja intiimsfääri rikkumine võib endast

kujutada õigusvastast rünnet, sest kõigil on vaja hetketi ruumi, kus neid rahule jäetaks, ning

seda iseäranis siis, kui seda soovi sõnaselgelt ka väljendatakse. Ringkonnakohus rõhutab, et

X tõesti rikkus süüdistatava ja tema perekonna privaatsfääri sellega, et käis korteri ukse taga

„märatsemas“ ja tuli ka seekord ukse taha, kuid öelda, et süüdistuses näidatud ajal pani

kannatanu

toime

õigusvastase

ründe,

mis

välistab

süüdistatava

vägivallaaktide

õigusvastasuse, ei saa. Kannatanu käitumine ei muutu õigusvastaseks ründeks sellest, et ta

tuli süüdistatava juurde last ära tooma ajal, mil laps pidi olema isa juures.

Ka Riigikohus selgitas viidatud otsuses, et privaatsuse määr, mille rikkumise korral on isikul

õigus end kaitsta, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Sekkumine, mida lugeda privaatsfääri

intensiivseks rikkumiseks, on lähisuhtes kindlasti teistsuguse ulatusega kui nt võõraste

inimeste puhul.

Arutatavas kuriteoepisoodis on süüdistuse kohaselt süüdistatavat ja kannatanut käsitatud

lähisuhte pooltena. Maakohus on ka põhjendanud, miks sellise käsitusega nõustub. Nimelt

leidis maakohus, et kohtumenetluses ei tõusetunud vaidlust asjaolus, et F ja X vahel oli äsja

lõppenud pikalt kestnud vabaabielu mille keskmesse jäi kannatanu ja süüdistatava ühine

noorem poeg. Seega ei tõusetunud vaidlust ka asjaolu üle kas isikud on lähisuhtes või mitte.

Vaatamata vabaabielu lõppemisele sidus F ja X omavahel ühine alaealine poeg, kelle

üleandmisel ongi kõik konfliktsed olukorrad tekkinud. Samuti on ka käesoleva menetluse

raames tuvastatud, et X oli koos Fga seotud äriühingute kaudu, X arusaama kohaselt oli

tegemist pereettevõtetega.

Kaitsja sellise maakohtu seisukohaga ei nõustu ning leiab, et süüdistatav ja kannatanu ei olnud

enam 17.10.2020 seisuga lähisuhtes.

Riigikohus on eelviidatud lahendis ka selgitanud, et lähisuhte tuvastamisel ei saa piirduda

pelgalt suhte vormiliste tunnuste sedastamisega, ehk siis lähisuhte jaatamiseks ei pruugi

piisata üksnes pere-, sugulus-, põlvnevus- vms suhte kui fakti tuvastamisest. Viimasest

tähtsam on sisuline ühiseluline side inimeste vahel, mis võib, kuid alati ei pruugi hõlmata ka

laste kasvatamist, ühist majapidamist jmt. Oluline on tegelik sotsiaalne ja enamasti ka

emotsionaalne side isikute vahel, mis tugineb nt vastutuse jagamisele, üksteisele toetumisele

ning usaldusele. Lähisuhe loob ja kindlustab suhtepoolte sotsiaalset turvatunnet. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2020. a otsus nr 1-19-3377/32, p 10.) Tegemist on seega

faktilise asjaoluga, mis kuulub tõendamiseseme hulka. Ka selgitas Riigikohus, et kui pooled

elavad eraldi majapidamistes või isegi kui elavad ühises majapidamises, kuid ööbivad

erinevates hoonetes, ei ole nad lähisuhtes. Samuti välistab lähisuhte emotsionaalsete

sidemete, teineteisele toetumise ja usalduse puudumine, pidevad tülid, süüdistuses ja

usaldamatus teineteise suhtes. Kaude võib Riigikohtu seisukohast aru saada, et KarS § 121

lg 2 p 2 kvalifitseeriv asjaolu – lähisuhe – eeldab ainult häid ja positiivseid suhteid, kus selles

idüllilises suhtes üks pool teisele füüsiliselt kallale läheb. Sellest tekib tahtmatult arusaam, et

see raskendav koosseisuline asjaolu on võimalik vaid esimese füüsilise rünnaku

kvalifitseerimisel perekonnas, kus magatakse ühes voodis ja ühiselt jagatakse ka rahakotti

ning mingeid tülisid ei ole olnud. Kui pärast esimest vägivalla kasutamist suhted jahenevad,

minnakse magama erinevatesse tubadesse, omavahel ei räägita ja algavad vastastikused

süüdistused, on lähisuhe karistusõigusõiguslikus mõttes läbi. Või siis saab see kesta vaid siis,

kui ohver on nõus kannatama ja idüll jätkub. Kohtukolleegiumi arvates oleks selline

lähenemine siiski eluvõõras. On ju Riigikohtu seisukohast ka väljaloetav, et lähisuhe võib kesta

ka siis kui inimesi seob ühine laste kasvatamine. Kohtukolleegiumi arvates ei ole mõistel

„lähisuhe“ lähisuhte vägivalla kontekstis siiski sama tähendus, mis heas mõttes lähedaste

inimeste vaheline suhe. Koos elanud ja ühist majapidamist, äri ja ühiseid lapsi omanud

inimeste lähisuhe ei katke enne, kui on lahendatud kõik probleemid teemadel, mis neid enne

lähedaseks tegi – abielulahutus, varalised vaidlused, vaidlused lapse hooldusõigus, eluaseme

vaidlused jne. Asjaolu, et nende vahel puuduvad selleks ajaks soojad tunded, austus ja

usaldus ning nad on juba uues suhtes, ei välista lähisuhte edasi kestmist vägivallaaktidele

karistusõigusliku hinnangu andmise mõttes Ehk siis lähissuhtest tekkinud vaidluste käigus

kasutatud vägivald on veel perevägivald e lähisuhte vägivald. Lähisuhte vägivalla all

mõeldakse muuhulgas ka perevägivalda. Vaidlust ei ole selles, et M.Kikkas ja X elasid enne

perekonnana e neil oli pikk kooselu, osa sellest kooselu ajast olid nad ka ametlikult abielus ja

nad on väljendanud oma seotust laste saamise näol. Samuti olid nad seotud äriühingute

kaudu, mis viitab ka varasemale piisavalt tugevale sõltuvussuhtele. Naistevastase vägivalla ja

perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon ( Istanbuli

konventsioon) artikkel 3 „b“ avab perevägivalla mõiste - perevägivald – igasugused füüsilise,

seksuaalse, psüühilise ja majandusliku vägivalla aktid, mis leiavad aset perekonnas või

koduseinte vahel või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel, sõltumata

sellest, kas vägivallaakti toimepanija elab või on elanud ohvriga samas elukohas. Seega kuna

perevägivald on üks lähisuhte vägivalla väljendusvorm, on kohtukolleegiumi hinnangul ka

põhjendatud süüdistatavale KarS § 121 lg 2 p 2 kvaliftseeriva asjaolu omistamine. Kui see nii

ei ole, siis kvalifitseeruvad eelnimetatud faktilised asjaolud vähemalt KarS § 58 p 4 järgi.

Olenemata, kas tegemist on koosseisulise või koosseisuvälise raskendava asjaoluga, on

kohtukolleegiumi hinnangul olukorras, kus osapooltel on ühine väike laps ja kus lapse

kasvatamise küsimustes ei ole pooled olnud võimelised kokkuleppeid saavutama ning nende

suhetega tegeleb politsei, kohus, lastekaitse, on ka selge, et ühist meelt lapse kasvatamise

küsimustes ei ole ja mõlemad pooled peavad suuremal või vähemal määral taluma teise poole

nö rünnakuid, mis ei ole seotud intensiivse füüsilise vägivallaga ning piirduvad lapse

kasvatamise korra täitmisega. Kokkuvõtvalt rõhutab kohtukolleegium veelkord, et X tulek valel

ajal süüdistatava trepikotta ja ukse taha ning soov laps isa juures ära tuua, ei ole oma

olemuselt sellise intensiivsusega käitumisakt, mida käsitatakse hädakaitseseisundi tekkimise

alusena ja selle kaudu kaitsetegevuse õigusvastasuse välistava asjaoluna e õigusvastase

ründena. Kohtukolleegium nõustub seega maakohtu seisukohaga mis on väljendatud

kohtuotsuse p-s 236.

Kaitsja ootab vastust ka küsimusele, kuidas oleks pidanud selles olukorras tegutsema

M.Kikkas, kes oli varasemalt juba politsei kutsumise kaudu püüdnud olukorda lahendada, kuid

edutult, vastab kohtukolleegium, et ka seekord oleks pidanud kutsuma politsei.

Kohtukolleegium vastab sellele küsimusele järgmiselt ja seda Riigikohtu otsuses 3-1-1-106-03

e juba 20 aastat tagasi poolt väljendatud seisukohaga. Hädakaitse seisundi ühe eeldusliku

tingimuse - ründe õigusvastasuse - puudumine välistab hädakaitse kui õigustava asjaolu ja

seetõttu ei ole kaitsetegevuse vajalikkuse ja sobivuse hindamine enam vajalik.

Teine kuriteoepisood, mida apellatsioonis vaidlustatakse on seotud sündmustega, mis

toimusid 12.03.2020 hommikul XXX ja YYY ristmikul, kus politseitöötajate poolt kontrollimiseks

peatatud Q süül tagurdas tema auto vastu M.Kikkase Lexust, riivates ratast ja M.Kikkas tuli

autost välja ning hakkas Q peale karjuma ja karjus tema kohta solvavaid väljendeid. Politsei

palus tal karjumine lõpetada. Samal ajal tuli eemalt Z koeraga ja M.Kikkas hakkas temale

olukorda selgitades Q kohta taas raevunult solvavaid väljendeid jagama, mille peale Q palus

tal vait jääda. Seepeale teatas M.Kikkas, et lööb ta maha. Q vastas, et eks proovigu, kui ta nii

julge on. M.Kikkas jätkas tema solvamist naisterahva juuresolekul ja Q palus tal suu kinni

panna, mille peale M.Kikkas lõi Q käega näkku. Juures olnud politseitöötaja tõmbas M.Kikkase

Qst eemale.

Kaitsja seisukoht on, et antud juhul kujunes poolte vahel ühine ühetaoline arusaam sellest, et

edasi lahendatakse konflikti füüsiliselt. Tegemist on situatsiooniga, kus Q lubas proovida enda

löömist, kui Marko Kikkasel selleks piisavalt julgust on. Taolist nõusolekut on sotsiaalselt

adekvaatne mõista selliselt, et sellega on hõlmatud ka sellise „proovimise“ õnnestumise korral

ka nõusolek taluda vähemalt teatavaid kergeid vigastusi (nt mõni hematoom või kriimustus).

Riigikohtu praktikas on korduvalt osutatud, et seadusüleseks õigusvastasust välistavaks

asjaoluks võib olla ka kannatanu nõusolek. Vastastikusel kokkuleppel toimuva kakluse puhul

on tegemist olukorraga, kus nii ründaja kui kaitsja rollid pidevalt vahetuvad ning nad mõlemad

arvestavad enda tervise kahjustamise võimalusega (nt õiguspraktikute seas laialt teada olev

ML juhtum – RKKKo 3-1-1-60-10 p 17.2).

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga, kes näeb tuvastatud tehiolude pinnalt kannatanu

nõusolekut enda löömiseks süüdistatava poolt. Maakohus on selles osas põhjendatult leidnud,

et see kannatanu väljaütlemine, mida kaitsja tõlgendab nõusolekuna, seda tegelikult ei ole.

Esiteks, vaidlust ei ole selles, et Ql endal puudus vähimgi soov astuda füüsilisse kontakti

M.Kikkasega. Ta ei ähvardanud, ei sõimanud ja nagu kohapeal olnud politseitöötaja ütlustest

nähtub oli ta rahulik. Teiseks, kui võtta sõna-sõnalt M.Kikkase poolt öeldut e „ma löön su maha“

, siis tegelikult tähendab see, et ma tapan su ära. Kui kaitsja väidab, et kannatanu lause, eks

proovigu, kui nii julge on, tähendab nö nõusolekut, siis pidi see nõusolek olema antud enda

maha löömiseks. See ei ole eluliselt usutav, et Q lubab M.Kikkasel end maha lüüa ja pigem

kvalifitseeruks selline väide absurdsusena. Teiseks, Tallinna Ringkonnakohus on juba oma

23.11.2010 otsuses 1-09-9875 e sellessamas kaitsja poolt viidatud ML süüdistusasjas tehtud

otsuses selgtanud järgmist. Millisel määral/ulatuses on isik üleüldse pädev lubama talle

kuuluvate, nn individuaalsete õigushüvede kahjustamist (karistusõiguse dogmaatikas

nimetatakse seda asjaolu ka nõusolevaks võõrkahjustuseks), seda ka nt kehalise

puutumatuse osas. Üksmeel valitseb õiguskirjanduses ja ka praktikas sisuliselt vaid selles, et

isik ei ole pädev lubama kahjustada nn võõrandamatuid õigushüvesid nagu seda on nt inimelu.

Seega, keegi ei saa õiguslikult siduvalt/tähendust omavalt lubada enda tapmist. Seda

seisukohta kinnitab ka Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-122-05 tuvastatud asjaolud ja nendele

antud karistusõiguslik hinnang. Küll aga on võimalik, et see kehtiva nõusoleku piir ulatub nt

KarS §-s 118 kriminaliseeritud tegudeni, s.o isik saab nõustuda (õigusvastasust välistavalt)

endale raske tervisekahjustuse tekitamisega (nt teadlik seksuaalvahekord HI-viiruse kandjaga,

enda elundi loovutamine vms). Mõistagi sõltub lahendus konkreetse kriminaalasja tehioludest.

Kuid üksmeelselt ollakse seisukohal selleski, et isik, kelle vastutusvõime ei ole piiratud ning

keda ei ole mingites asjaoludes viidud eksitusse (ning käesolevas kriminaalasjas tuleb mõlema

nimetatud asjaolu esinemist eitada), saab anda õiguslikult siduva nõusoleku enda kehaliseks

väärkohtlemiseks KarS § 121 tähenduses.

Sellest seisukohast on oluline rõhutada kahte aspekti – isik ei saa lubada enda maha löömist

ning kas tegemist on nõusoleva võõrkahjustusega, see sõltub kriminaalasja tehioludest.

Oluline on kohtukolleegiumi arvates rõhutada just seda ja selles ei ole ka kohtul kahtlust, et

kannatanul endal puudus soov igasuguseks füüsiliseks konfliktiks. Riigikohus on oma

lahendites käsitlenud kannatanu nõusolekut õigusvastasust välistava asjaoluna kaasustes,

kus on tegemist kahepoolse füüsilise konfliktiga e nö omavahelise kaklusega, kus jagatakse

hoope, kasutatakse jõu ja valuvõtteid vastastikku ning sellistel juhtudel tõusetud üldjuhtudel

vaidlus hädakaitseseisundist e et kas ja millal tekkis jne. Neil juhtudel on selge Riigikohtu

seisukoht, et nö nõusolev võõrkahjustus lõpeb sel momendil kui üks osapooltest soovib

kahepoolset kaklust lõpetada või muutub võitlusvõimetuks. Pärast seda tekitatud

tervisekahjustused on juba õigusvastased. Vastastikuse kakluse korral on tegemist teadliku

eneseohustamisega, kus mõlemad kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva

vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole

käsitatav ründe tõrjumisena (RKKKo 3-1-1-34-08). Kohtukolleegium kordab, et ei Q käitumine

sh ei verbaalne ega ka kehaline väljendus ei viidanud sellele, et tal olnuks soov kakelda

M.Kikkasega.

Nõustuda tuleb maakohtuga ka selles, et kannatanu ei ole ka provotseerinud süüdistatavat

ennast ründama. Provokatsioon tuleb ka kõne alla sel juhul, kui kannatanul olnuks endal olnud

tahe rünnata R.Kikkast, kuid ta provotseerib vastast kaklust alustama ja sellega enda edasist

tegevust õigustama hädakaitsega näiteks. Sellist soovi nagu öeldud kannatanul ei olnud.

Kohtukolleegiumi hinnang kannatanu poolt öeldule on tegelikult see, et lause „proovigu kui nii

julge on“ ei ole ka sisuliselt kujunenud konkreetses situatsioonis hinnatav üldse nõusolekuna

e et tule ja löö mina olen valmis. Arvestades seda, et kohapeal olid ka politseitöötajad, siis on

see lause hinnatav tegelikult hoiatusena. Keskmisele kõrvaltvaatajale on selge, et isik, kes nii

ütleb ei arva ometi, et see kellele ta ütleb tuleks tõesti kallale politseitöötajate juuresolekul.

Seega nõustub ka selles kuriteoepisoodis maakohtu järeldusega R.Kikkase süü osas ning

leiab, et R.KIkkase süüdimõistmine on ka selles osas põhjendatud.

Tsiviilhagi vaidlustamise osas ei ole apellatsioonis põhjendusi esitatud, mistõttu teeb

kohtukolleegium järelduse, et tsiviilhagi osas kohtuotsuse tühistamist taotletakse vaid juhul kui

ringkonnakohus süüdistatava õigeks mõista.

Karistust eraldi vaidlustatud ei ole. Maakohtu otsuses esitatud põhjendused konkreetse

vangistusmäära osas on veenvad ja põhjalikud. Katseaaja pikkus vastab mõistetud

vangistusmäärale e on pikem, kui vangistusmäär. Katseajaks kriminaalhooldust ei ole

määratud.

Mis puudutab menetluskulusid, siis maakohus on andnud oma hinnangu, milline on nö süüdi-

ja õigeksmõistva otsuse osakaal ning millistes proportsioonides tuleb kaitsja poolt tehtud töö

hüvitada riigil ja millises osas süüdistataval. Maakohtu hinnang on 2/3 riigile ja 1/3

süüdistatavale e protsentides 66,6% ja 33,3%. Arvudes on see vastavalt 10 672 eurot ja 5336

eurot. Kaitsja nägemus on, et see pidanuks olema 13515 eurot ja 2493 eurot e 85% ja 15%.

Esmalt rõhutab kohtukolleegium seda, et olukorras, kus maakohus on lahendanud

kaitsekulude hüvitamise kooskõlas kohtupraktikaga e arvestanud seda, et suuremas osas

esitatud süüdistuses mõisteti süüdistatav õigeks, siis need konkreetsed proportsioonid, mis

tuginevad kohtu hinnangulisele arvestusele, on eelkõige selle kohtuastme lahendada, kus

kulud tekkisid. Maakohtu otsustus kulude hüvitamise korra proportsionaalsuse osas on

kohtukolleegiumi seisukohast adekvaatne. Maakohus on arvestanud kokkuvõtvalt seda, et ID

kaardiga seotud süüdistus oli esitatud küll kolme eriosa erineva paragrahvi järgi, kuid

süüdistuses etteheidetud tegevus oli suuresti kattuv. Kehalises väärkohtlemises olid need

episoodid kindlasti väiksema kaaluga ja seega eeldasid ka väiksemat töömahtu kui nendes

episoodides, milles süüdistatav süüdi jäi. Mis puudutab lapse löömise episoodi, mis on

süüdistusaktis küll süüdistuses esitatud, kuid mille kohta süüdistusakti kirjeldavas osas sõnagi

ei ole ja tegelikult oli selles osas selleks ajaks kui süüdistusakt valmis olemas jõustunud

kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, siis juba eelistungil tunnistas prokurör nö apsakat. Kui

sellises olukorras ja teadmises, et kriminaalmenetlusõiguses kehtib topeltmenetlemise keeld,

kaitsja siiski oma tööaega sellele kulutab, siis riik, kes on seadusandluses oma seisukoha

selles osas selgelt välja öelnud, ei pea seda tööd kinni maksma. See töö on üleliigne.

Kohtumenetluses seda episoodi ei arutatud. Kuna kõik süüdistuses episoodid, mis on seotud

Xga, on seotud ka X ja R.Kikkase omavaheliste keeruliste ja skandaalidest ning konfliktidest

tiine suhtega, siis on ilmselge, et nende suhete kohtu lauale toomisega oleks kaitsja tegelenud

ka siis, kui tema kaitsealust oleks süüdistatud vaid selles ühes kuriteoepisoodis.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus kaitsekulude jagamisel arvestanud juba kõiki neid

fakte kaitsja töös, mida kaitsja kirjeldab oma apellatsioonis ja mis tema arvates peaks

kõigutama kaitsekulude proportsioone veel enam süüdistatava kasuks.

Süüdistatava kaitsja adv. S.Reinsaar esitas apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamise

taotluse. Apellatsioonimenetluses esitatud advokaadi taotluse õigsuse ja põhjendatuse

kontrollimise kohustus lasub ringkonnakohtul ning ringkonnakohus määrab advokaadi taotluse

alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks

tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele

kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad

kulud. Ka kaebuse põhjendatuse astet on võimalik arvestada menetluskulu suuruse

kindlakstegemisel, küll aga ei saa seda arvestada selle üle otsustamisel, kes millises ulatuses

menetluskulu kandma või hüvitama peab.

Vastavalt menetluskulude nimekirjale on kaitsja kulutanud õigusteenustee aprillis 3 tundi ja

juulis 12 tundi. Pole küll täpsustatud, kuid võib aru saada, et töötunnid on kulunud maakohtu

otsusega tutvumise peale ja apellatsiooni koostamise peale. Kuna maakohtu otsus jääb

muutmata, jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. Olenemata sellest peab aga

kohus otsustama, kas tegemist on mõistlike menetluskuludega, sest ei ole välistatud, et

edasikaebemenetluses ringkonnakohtu otsus maakohtu otsuse muutmata jätmise osas

tühistatakse,

mis

omakorda

tähendab,

et

riik

peab

hüvitama

süüdistatava

apellatsioonimenetluse kulud. Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et loomulikult võivad

lepingupooled omavahel kokku leppida mistahes summades, kuid kriminaalmenetluses

hüvitatakse vaid mõistliku suurusega tasu.

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale apellatsiooni koostamise

eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on apellatsiooni

argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus

oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.detsembri 2017 määrus asjas 1-17-7077 ja 19.

juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15). Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa

üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 185 lg 1

lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele

kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse

argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe

tööühiku hinna põhjendatusele.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsusega tutvumiseks kulutatud aeg e 3 tundi,

mõistlik ajakulu. Tegemist on vajaliku õigusteenusega. Ka apellatsiooni esitamine oma

kaitsealuse huvides on vajalik õigusteenus, kuid selle argumendid on tegelikke ja vägagi

konkreetseid vaidlusküsimusi arvestades suuresti asjakohatud. Ka on kaitsja oma kohtukõnes

maakohtus sisuliselt neidsamu vaidlusmomente v.a. lähisuhe, juba käsitlenud ja ka kirjalikus

kaitsekõnes

esitanud.

Kohtukolleegium

peab

põhjendatud

ajakuluks

apellatsiooni

koostamisele 6 tundi. Kokku on apellatsioonimenetluses tekkinud põhjendatud õigusabi kulu 9

tundi. Tunnitasu 125 eurot (ilma käibemaksuta) on samuti põhjendatud. Õigusabi kulud jäävad

süüdistatava enda kanda.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1 , 2 jääb Harju

Maakohtu otsus Marko Kikkase suhtes muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik Janika Kallini eriarvamus kriminaalasjas nr 1-21-4285

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis tänase otsusega muutmata Harju

Maakohtu 20.03.2023 otsuse, millega Marko Kikkas tunnistati mh süüdi KarS § 121 lg 2 p-de

1, 2 ja 3 järgi. Ma olen erinevalt kolleegidest seisukohal, et Marko Kikkast pole võimalik süüdi

tunnistada KarS § 121 lg 2 p 2 järgi, sest minu hinnangul ei olnud süüdistatav ja kannatanu teo

toimepanemise ajal, 17.10.2020, enam lähisuhtes. Põhjendan oma seisukohta järgmiselt.

Kehtivas kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tähendab koos- või abielu hääbumine

reegeljuhtumil ka lähisuhte lõppemist, erandid tuleb igal üksikjuhtumil tuvastada faktiliste

asjaolude põhjal.

Kõnealuses kaasuses nõustus ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaoludega. Maakohus

tuvastas, et süüdistatav ja kannatanu abiellusid 2001 aastal, lahutasid 2004 aastal ning elasid

koos vabaabielus kuni juulini 2019 (maakohtu otsuse p 46). Riigikohtu lahendis 1-19-3377

toodud üldise loogika järgi lõppes poolte lähisuhe seega juulis 2019. Marko Kikkase ja X

edasise omavahelist suhtluse kohta märkis maakohus pärast tõendite uurimist ja analüüsimust

kokkuvõtvalt järgmist:

1) Süüdistatav ja kannatanu kolisid lahku elama orienteeruvalt 2019 aastal ning hiljemalt

sügiseks 2019 sügisel olid nendevahelised suhted halvad. Tunnistaja Ole jäi vestlusest

kannatanuga mulje, et X ikkagi tahab lahku minna, kuid ütles ka, et tahab Marko

„paljaks“ teha ning ära võtta korteri ja firmad, mis tegelikult kuulusid süüdistatavale.

Tunnistaja O on usaldusväärne (maakohtu otsuse p-d 118 ja 119).

2) Pärast vabaabielu lõppemist on poolte suhted konfliktsed ja erinevad ametiasutused

lahendavad nende erinevaid vaidlusi, mille alustajaks on olnud valdavalt kannatanu.

Sealjuures kasutab X teadlikult ära kooselu jooksul toiminud pooltevahelist

elukorraldust ja kokkuleppeid ning esitab kohtumenetlustega manipuleerides Marko

Kikkasele suuri rahanõudeid (maakohtu otsuse p-d 46 ja 113);

3) Süüdistatav elab alates novembrist 2019 koos uue elukaaslasega ja neil on kaks ühist

last, kes sündisid XX.XX.XXXX ja XX.XX.XXXX. Pärast seda, kui kannatanu sai

teada süüdistatava uuest elukaaslasest hakkas ta koos emaga süüdistatava uue naisega

vastu viimase tahtmist pidevalt kontakteeruma, sh ilmuma nende elukohta (maakohtu

otsuse p-d 120-121);

4) Süüdistataval ja kannatanul on ühine alaealine poeg. Vanemate vaheline suhtluskord on

alates 2020 aastast süüdistatava taotlusel korraldatud kohtumääruse alusel, kuid selle

täitmine on problemaatiline: lapse üleandmisega kaasnevad skandaalid, mida käib

lahendamas politsei. Kannatanu käib pidevalt süüdistatava ukse taga lõhkumas. Kohtu

määratud suhtluskorda rikub kannatanu ning ema manipuleerib lapsega (maakohtu

otsuse p-d 124, 137, 195 ja 209).

Minu hinnangul pole Marko Kikkase ja X puhul võimalik enam lähisuhtest rääkida alates

sügisest 2019. Alates sellest ajast on süüdistatav ja kannatanu pöördumatult tülis ning Marko

Kikkasele tekkis uus elukaaslane, kellega tal on käesolevaks ajaks kaks last. Ma olen

kolleegiumi enamusega täielikult seda meelt, et ühist last kasvatavate endiste elu- või

abikaasade vahel võib teatud juhtudel rääkida lähisuhtest, kuid sellisel juhul iseloomustab

omavahelist suhet vastastikune austus, lugupidamine ja soov teha tihedat koostööd lapse

parimatest huvidest lähtuvalt. Pelgalt fakt, et kahe inimese puhul on ühiseks nimetajaks laps, ei

tähenda veel seda, et vanemad on automaatselt lähisuhtes. Suhe, kus laps on kannatanu jaoks

muutunud üheks vahendiks paljudest, millega manipuleerida ja endisele kaasale kätte maksta,

ei ole ühise lapse kasvatamisel põhinev lähisuhe.

Väga lihtsustatult võib öelda, et alates sügisest 2019 seovad süüdistatavat ja kannatanut

tegelikult kõige tihedamalt erinevad (kohtu)vaidlused. Antud kaasuses ei saa ma kuidagi

nõustuda kolleegide seisukohaga, mille järgi: „koos elanud ja ühist majapidamist, äri ja ühiseid

lapsi omanud inimeste lähisuhe ei katke enne, kui on lahendatud kõik probleemid teemadel,

mis neid enne lähedaseks tegi – abielulahutus, varalised vaidlused, vaidlused lapse

hooldusõigus, eluaseme vaidlused jne. Asjaolu, et nende vahel puuduvad selleks ajaks soojad

tunded, austus ja usaldus ning nad on juba uues suhtes, ei välista lähisuhte edasi kestmist

vägivallaaktidele karistusõigusliku hinnangu andmise mõttes Ehk siis lähissuhtest tekkinud

vaidluste käigus kasutatud vägivald on veel perevägivald e lähisuhte vägivald“. Maakohtu

tuvastatud faktide põhjal pole võimalik öelda, et pärast lahku kolimist oleks jõudude vahekord

kuidagi kannatanu kahjuks või ei oskaks või ei julgeks ta oma (oletatavate) õiguste kaitseks

midagi ette võtta. Või pärsiks enda eest seismist tihe emotsionaalne ja psühholoogiline side

süüdistatavaga või suured tunded. Minevikus lähisuhtes olnud võrdsete poolte vahel

lähisuhtega kaasnenud vara või laste jagamise vaidluste käigus kasutatud vägivald ei ole

lähisuhtevägivald seda enam olukorras, kus kohus on andnud vaidluste ajaks ajutised

korraldused, mida tuleb täita ka kannatanul. Kolleegiumi enamuse viide poolte majanduslikule

seotusele (ühised ettevõtted, mida kannatanu pidas perettevõteteks) ei ole päris õnnestunud

arvestades seda, mida maakohus tuvastas otsuse osas, mis tõi kaasa Marko Kikkase õigeks

mõistmise KarS §-de 1572 lg 1, KarS § 281 lg 1 ja KarS § 349 järgi.

Eeltoodu tõttu ei ole minu arvates vaidlusaluses kaasuses üldse vaja arutleda selle üle, kas

lähisuhe eeldab ainult häid ja positiivseid suhteid või paigutatakse sinna ka olemasolevad

perekondlikud suhted, mida saab kokkuvõtvalt iseloomustada sõnaga toksiline.

Leian, et ringkonnakohtu otsuses viidatud Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise

ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ( Istanbuli konventsioon) artikkel 3 „b“, mis

avab perevägivalla mõiste, ei ole asjakohane. Otsuses pidas kolleegiumi enamus vajalikuks

märkida seda, et perevägivald ehk lähisuhtevägivald võib aset leida ka endiste abikaasade või

partnerite vahel. Olen seisukohal, et konventsiooni puhul tuleb esiteks silmas pidada seda, et

see on suunatud nii lähisuhte kui naistevastase vägivalla vastu üldisemalt ning teiseks seda, et

adressaatideks on väga erineva kultuuri ja religioosse taustaga riigid - nii näiteks ei aktualiseeru

Eestis üldiselt (v.a ühel hetkel sisserännanud) suguelundite sandistamise või sundabielude ja -

abortidega seonduvad probleemid (vt nt art 37, 38 või 39). Kolmandaks on vägivalla mõiste

konventsiooni mõttes väga lai ja ei piirdu ainult füüsilise vägivallaga. Konventsioon lähtub

eesmärgist tasakaalustada jõudude vahekordi, vajadusest teadvustada, et sugupooled on

võrdsed, et perevägivald ei ole eraasi jpt laiematest eesmärkidest (vt art 1). Noil põhjustel on

konventsioonis viidatud ka endisele kaasale. Nii näiteks võib endine abikaasa olla kontrolliv,

tal võivad olla hoovad endise partneri elukorralduse negatiivseks mõjutamiseks ja endast

sõltuvusse seadmiseks. See, et Eestis pole üldjuhul endisel abikaasal eksnaise või -mehe üle

mingisugust tavadel või kirjutatud õigusel põhinevat võimu (sh majanduslikku), ei tähenda, et

see oleks nii mõnes muus riigis. Eeltoodu tõttu leian, et arusaam justkui õigustaks

konventsiooni sõnastus Marko Kikkase ja X vahelise suhte käsitlemist lähisuhtena, pole õige.

Vaatamata eeltoodule nõustun ma otsusega osas, mis puudutab Marko Kikkasele mõistetud

karistust. Ma ei näe, et kahe erineva inimese vastu ehk korduvalt vägivalda kasutanud inimese

karistus peaks olema leebem.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 06.12.2023 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. augusti 2023. a otsus ja Harju

Maakohtu 20. märtsi 2023. a otsus osas, millega:

1.1. Marko Kikkas tunnistati süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi;

1.2. jäeti kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu

5336 eurot ning apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu

2250 eurot Marko Kikkase kanda.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega:

2.1. mõista Eesti Vabariigilt Marko Kikkase kasuks välja 1334 eurot valitud

kaitsjale kohtueelses menetluses ja maakohtus ning 562 eurot ja 50 senti

apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Marko Kikkase kasuks välja 916 eurot ja 80 senti

valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.