2-22-132386/9 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hele Kaldma

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. august 2023, Tartu

Tsiviilasja nr

2-22-132386

Tsiviilasi

AS Aktiva Portfolio hagi G. - L. K. vastu võla

väljamõistmiseks

Hagi hind

1894 eurot 92 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: AS Aktiva Portfolio (registrikood: 11930038

asukoht: A.Weizenbergi 20, Tallinn 10150)

lepingulised

esindajad:

A. Ž.

ja

S.

R. (e-post

jurist@julianus.ee)

Kostja: G. - L. K. (ik XXX; elukoht: XXX; e-post XXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus, lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Mõista G. - L. K. lt AS Aktiva Portfolio kasuks välja 1203 eurot 9 senti.

3. Mõista G. - L. K. lt AS Aktiva Portfolio kasuks välja viivis alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni järelmaksulepingust nr XXX tuleneva nõude 413 euro 62 sendi

tasumiseni 11,9% aastas, järelmaksulepingust nr XXX tuleneva nõude 116 euro 11 sendi

tasumiseni 15,9% aastas, järelmaksulepingust nr XXX tuleneva nõude 238 eurot 86 sendi

tasumiseni 9,9% aastas ja järelmaksulepingust nr XXX tuleneva nõude 434 euro 50 sendi

tasumiseni 14,9% aastas.

4. Jätta AS Aktiva Portfolio menetluskulud 71,73% ulatuses G. - L. K. kanda.

5. Rahuldada

AS

Aktiva

Portfolio

taotlus

menetluskulude

rahalise

suuruse

kindlaksmääramiseks osaliselt.

6. Mõista G. - L. K. lt AS Aktiva Portfolio kasuks menetluskulude katteks välja 498 eurot

52 senti. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

7. Mõista G. - L. K. lt AS Aktiva Portfolio kasuks välja viivis väljamõistetud

menetluskuludelt (498 eurot 52 senti) alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

8. Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Toimetada tagaseljaotsus pooltele kätte.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kostja võib esitada Tartu Maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata

mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil

kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja

võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajalt tasutakse riigilõiv

poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Kajale tuleb

lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik koos dokumentide ja nende lisade

ärakirjadega vastavalt menetlusosaliste arvule.

Hageja võib esitada Tartu Ringkonnakohtule tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse.

Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kohus selgitab, et ringkonnakohus menetleb apellatsioonkaebust

üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse

normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja

see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. AS Aktiva Portfolio (hageja) esitas XXX Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

G. - L. K. (kostja) vastu 1683 euro 31 sendi saamiseks. Pärnu Maakohus tegi kostjale

makseettepaneku, mida ei õnnestunud kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas 24. novembril

2022 maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Hageja esitas 3. jaanuaril 2023 hagiavalduse, milles palub mõista kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlg 1330 eurot 11 senti, intress 92 eurot 23 senti, lepingutasu 6 eurot 50 senti, haldustasu

3 eurot 60 senti, sissenõudmiskulud 120 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 169 eurot

91 senti. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja viivised alates 4. jaanuarist 2023 kuni lepingu

nr XXX põhinõude 467 eurot 67 sendi täitmiseni 11,9% aastas, lepingu nr XXX põhinõude

152 eurot 33 sendi täitmiseni 15,9% aastas, lepingu nr XXX põhinõude 262 eurot 11 sendi

täitmiseni 9,9% aastas, lepingu nr XXX põhinõude 448 eurot täitmiseni 14,9% aastas.

Hageja palus kostjalt välja mõista hageja menetluskulud ja menetluskuludelt viivist VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni.

Hageja nõue tuleneb kostja ja Inbank AS vahel sõlmitud lepingutest:

* XXX sõlmitud järelmaksuleping nr XXX, kauba maksumus 480 eurot;

* XXX sõlmitud järelmaksuleping nr XXX, kauba maksumus 199 eurot 99 senti;

* XXX sõlmitud järelmaksuleping nr XXX, kauba maksumus 332 eurot 82 senti;

* XXX sõlmitud järelmaksuleping nr XXX, kauba maksumus 448 eurot.

3. Kohus toimetas hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale kätte kättetoimetamisportaali

KÄPO kaudu 1. märtsil 2023. Kostja ei ole hagiavaldusele vastanud (tähtaeg möödus 15. märtsil

2023).

4. Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja ei ole

kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on hoiatatud, et

kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega

rahuldada. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad TsMS § 407 lg-s 5 sätestatud

tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus

tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega

õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada

tagaseljaotsusega osaliselt. TsMS § 444 lg 3 alusel põhjendab kohus tagaseljaotsuses vaid hagi

osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulusid.

5. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu.

Vaidlust ei ole selles, et lepingutega seoses tegutses krediidiandja oma majandus- või

kutsetegevuses ning kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 mõistes. Seega on hageja nõude aluseks olevad

lepingud tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 mõistes.

Vaidlust ei ole ka selles, et kostja rikkus lepingutest tulenevat kohustust, jättes lepingujärgsed

maksed nõuetekohaselt tasumata. Krediidiandja andis 7. märtsil 2022 kostjale tähtaja võla

tasumiseks koos hoiatusega, et ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles. Kuna kostja

lepingutest tulenevaid kohustusi ei täitnud, saatis krediidiandja 28. märtsil 2022 kostjale lepingu

ülesütlemise teate. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et krediidiandjal oli õigus

tarbijakrediidilepingud

üles

öelda

ning

tarbijakrediidilepingud

öeldi

kehtivalt

üles

28. märtsil 2022.

Krediidiandja loovutas 30. märtsil 2022 järelmaksulepingutest tulenevad nõuded koos õigusega

nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid hagejale ning teavitas sellest samal päeval

kostjat. Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võla tasumist.

6. VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega

konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu

laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid

peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud

meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige).

Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel

kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste

osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija

nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik

mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud

kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave

lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe

alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt

koostatud tingimustel (EKo C‑226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez

Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus

kontrollida tarbija kaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe

esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma

tarbija vastavasisulist taotlust ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed

siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64).

7. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot

koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

Kohus on täiendavalt nõudnud hagejalt selgitusi VÕS § 4034 alusel vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise kohta. Hageja selgitas 20. juuni 2023 vastuses, et laenuandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtteid ning esitas selle kohta tõenditena Finantsinspektsiooni

soovitusliku juhendi vastutustundliku laenamise nõuete kohta, kostja täidetud laenutaotlused ja

taust.ee väljavõtte.

Hageja esitas järgnevad selgitused: kostja on lepingu nr XXX taotluses oma sissetulekuks

märkinud 900 eurot ja väljaminekuks 400 eurot, seega jäi kostjale raha reservi vähemalt

500 eurot. Kostja on lepingu nr XXX taotluses oma sissetulekuks märkinud 1000 eurot ning

väljaminekuks 500 eurot, seega jäi kostjale raha reservi vähemalt 500 eurot. Kostja on lepingu

nr XXX taotluses oma sissetulekuks märkinud 1200 eurot ning väljaminekuks 600 eurot, seega

jäi kostjale raha reservi vähemalt 600 eurot. Kostja on lepingu nr XXX taotluses oma

sissetulekuks märkinud 1200 eurot ning väljaminekuks 500 eurot, seega jäi kostjale raha reservi

vähemalt 700 eurot. Iga taotluse krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja

päringud maksehäireregistritesse ning Maksu- ja Tolliametisse. Krediiditaotluste esitamise ajal

kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud, seetõttu võis laenuandja igakordselt järeldada

kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut.

Hageja märkis, et Taust.ee süsteemist tehtud väljavõttest on näha, et kostjal puudusid lepingu

sõlmimisel maksehäired. Arvestades hagi aluseks oleva lepingu laenusummat, osamakse suurust

ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane.

Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga,

kes on võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.

8. Kohus märgib, et vastavalt VÕS § 4034 lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Seega ei ole krediidiandjal mitte ainult kohustus tarbija krediidivõimelisust hinnata, vaid ta võib

tarbijale krediiti anda vaid siis, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemusena selgub, et tarbija

on vastava krediidi tagasimaksmiseks lepingus kokkulepitud tingimustel võimeline.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -

vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija

krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava

metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud

näitajad. KAVS § 49 lg 3 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi

lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus

sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist;

2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise

regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;

3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite

õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.

KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud

nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale

teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet

tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse

konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

9. Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Kohtu

hinnangul ei saa vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist tõendada Finantsinspektsiooni

soovitusliku juhendi vastutustundliku laenamise nõuete kohta, kostja täidetud laenutaotluste ega

taust.ee väljavõttega. Kohtule esitatud ilmselgelt tagantjärele võetud taust.ee väljavõttest ei

järeldu midagi kostja maksehäirete kohta lepingute sõlmimise ajal. Esitatud väljavõttest nähtuvalt

on kostja vastu esitatud varaseim nõue 5. detsembri 2021 kuupäevaga (avalikustatud 20. mail

2022) ja hiliseim nõue 7. aprilli 2022 kuupäevaga. Kostja sõlmis lepingud krediidiandjaga

ajavahemikul 8. augustist 2021 kuni 5. oktoobrini 2021. Lisaks ei anna pelgalt maksehäirete

puudumine alust väita, et kostja finantsvõimekust on kontrollitud. Kohtupraktikas on

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda

laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et

adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast

küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet

taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Praegusel juhul on

laenuandja tuginenud laenuvõtja enda esitatud andmetele. Kohus möönab, et üksikult võttes on

lepingutest tulenevad igakuised osamaksed suhteliselt väikesed (vastavalt 16 eurot 38 senti,

20 eurot 97 senti, 31 eurot 32 senti ja 13 eurot 50 senti) ning sellise suurusega osamaksete puhul

ei pruugi olla põhjendatud sama põhjaliku taustauuringu läbiviimine kui suuremate osamaksete

puhul. Siiski olukorras, kus suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul (8. august, 11. august,

19. august ja 5. oktoober 2021) on laenusaaja taotlenud järelmaksu samalt krediidiandjalt

korduvalt ning kirjutanud enda sissetulekute ja väljaminekute kohta erinevaid arvandmeid,

sissetulekuks vastavalt 900 eurot, 1000 eurot, 1200 eurot ja 1200 eurot ning väljaminekuks

vastavalt 400 eurot, 500 eurot, 600 eurot ja 500 eurot, oleks laenuandjal vähemalt alates teisest

järelmaksutaotlusest pidanud tekkima kahtlus esitatud andmete tõeväärtuses ning neid oleks

tulnud kontrollida. Kohtu hinnangul oleks kostja konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek,

samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees ning majapidamiseks kuluvad

summad. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja kontrollis kostja esitatud andmeid sissetuleku

ja kulude suuruse kohta. Kuivõrd praegusel juhul ei ole krediidiandja kostja konto väljavõtteid

küsinud, on krediidiandja kostjale igakordsel krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja

krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS

§ 4034 lg-le 7 loetakse selle tagajärjel tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud

sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga

seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu).

9. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi,

on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga

ei

ole

ette

nähtud

teisiti.

Vastavalt

Eesti

Panga

poolt

avaldatud

infole

(https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenulepingu kehtivuse perioodi

olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud.

10. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja

kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi

maksnud.

Järelmaksulepingust nr XXX nähtub kauba maksumus 480 eurot, millele lisandub lepingutasu 15

eurot ja igakuine laenuhaldustasu 1 euro 20 senti (kokku 57 eurot 60 senti), millest hagiavalduse

kohaselt on kostja tasunud 66 eurot 38 senti (12 eurot 33 senti põhisosa katteks, intressimaksed

18 senti, 15 eurot 18 senti, 10 eurot 98 senti ja 7 eurot 91 senti, laenuhaldustasud 4 x 1 euro

20 senti, lepingutasu 15 eurot).

Järelmaksulepingust nr XXX nähtub kauba maksumus 199 eurot 99 senti, millele lisandub

lepingutasu 19 eurot ning millest hagiavalduse kohaselt on kostja tasunud 83 eurot 88 senti (47

eurot 66 senti põhiosa katteks, intressimaksed 1 euro 97 senti, 7 eurot 41 senti, 4 eurot 17 senti, 3

eurot 67 senti, lepingutasu 19 eurot).

Järelmaksulepingust nr XXX nähtub kauba maksumus 332 eurot 82 senti, millele lisandub

lepingutasu 9 eurot 90 senti ning millest hagiavalduse kohaselt on kostja tasunud 93 eurot 96 senti

(70 eurot 71 senti põhiosa katteks, intressimaksed 4 eurot 38 senti, 4 eurot 61 senti, 4 eurot 36

senti, lepingutasu 9 eurot 90 senti).

Järelmaksulepingust nr XXX nähtub kauba maksumus 448 eurot, millele lisandub lepingutasu 20

eurot ning millest hagiavalduse kohaselt on kostja tasunud 13 eurot 50 senti.

Kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, järelikult tuleb kõik maksed arvestada

põhivõla katteks. Järelmaksulepingutest tulenev põhivõlg on kokku 1460 eurot 81, millest kostja

on tasunud kokku 257 eurot 72 senti. Seega on kostjal hagejale tasumata põhivõlast 1203 eurot

9 senti.

11. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt

uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari

2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut

tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Eelnevast

tulenevalt tuleb hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue jätta rahuldamata.

Kuna kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1203 eurot 9 senti, mis muutub

sissenõutavaks alates käesoleva otsuse jõustumisest, on hagejal õigus nõuda põhivõlgnevuselt

viivist alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest.

Põhinõue tuleneb neljast järelmaksulepingust, millest igaühes on rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise puhuks kehtestatud erinev viivisemäär. Seetõttu tuleb edasiulatuv viivis välja mõista

iga järelmaksulepingust tuleneva nõude täitmisega viivitamise puhuks eraldi.

Järelmaksulepingust nr XXX tuleneva nõude 413 euro 62 sendi tasumiseni kuulub tasumisele

viivis 11,9% aastas; järelmaksulepingust nr XXX tuleneva nõude 116 euro 11 sendi tasumiseni

viivis 15,9% aastas, järelmaksulepingust nr XXX tuleneva nõude 238 eurot 86 sendi tasumiseni

viivis 9,9% aastas ja järelmaksulepingust nr XXX tuleneva nõude 434 euro 50 sendi tasumiseni

viivis 14,9% aastas.

12. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulusid 120 eurot, lähtudes VÕS § 1132 lg-st 2. Vastavalt

VÕS § 4034 lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid. Kohtu hinnangul

tuleb sellise muu tasuna võtta ka lepingus kokkulepitud sissenõudekulu. Lisaks on

sissenõudekulud põhjendamatud selle tõttu, et vastavalt eelmistes punktis väljatoodule ei olnud

kostja sattunud sissenõudetoimingute tegemise ajal maksetega viivitusse. Hageja nõue

sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata.

13. Kohus, tuginedes tsiviilasja materjalidele ja eespool väljatoodud põhjendustele, mõistab

kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 1203 eurot 9 senti ja viivise alates käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest kuni lepingu nr XXX põhinõude 413 euro 62 sendi tasumiseni 11,9%

aastas, lepingu nr XXX põhinõude 116 euro 11 sendi tasumiseni 15,9% aastas, lepingu nr XXX

põhinõude 238 eurot 86 sendi tasumiseni 9,9% aastas, lepingu nr XXX põhinõude 434 euro 50

sendi tasumiseni 14,9% aastas.

14. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 1894 eurot 92 senti. Kohus

rahuldab hageja nõude osaliselt, kokku summas 1359 eurot 16 senti (1203 eurot 9 senti põhinõue

+ edasiulatuv aastane viivis lepingu nr XXX eest 49 eurot 22 senti, lepingu nr XXX eest 18 eurot

46 senti, lepingu nr XXX eest 23 eurot 65 senti, lepingu nr XXX eest 64 eurot 74 senti), seega

rahuldab kohus hagi 71,73% ulatuses. Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 71,73%

ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 28,27% ulatuses hageja kanda.

15. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 315 euro,

maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 euro ja hageja õigusabikulude 460 euro väljamõistmiseks.

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses põhjendatud

kuluga.

Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse asja maksekäsu

kiirmenetluse kulud TsMS § 172 lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse kulude hulka. See

tähendab, et need kulud kannab TsMS § 162 lg 1 alusel kostja. Seadusega on avaldajale

maksekäsu kiirmenetluses tekkivate menetluskulude katteks ette nähtud 20 eurot, mistõttu on ka

maksekäsu kiirmenetluse kulu kostjalt väljamõistmine põhjendatud.

Hagejat esindas lepinguline esindaja, tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksu). Esindaja ajakulu

oli kokku 3 tundi 50 minutit. Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu on ülepaisutatud. Arvestades

nõude olemust, keerukust, mahtu ja neljast erinevast järelmaksulepingust tulenevate arvutuste

rohkust, leiab kohus, et põhjendatud ja vajalik ajakulu on 3 tundi (TsMS § 175 lg 1). Hagejale

osutatud õigusabi tunnitasu on kohtupraktikas peetud põhjendatuks. Hageja lepinguline esindaja

on käibemaksukohustuslane ning hageja on käibemaksukohustuslane, mistõttu on hagejal õigus

saada käibemaksu tagastust. Lepingulise esindaja arve on esitatud ilma käibemaksuta. Seetõttu

on põhjendatud õigusabikulude väljamõistmine summas 360 eurot.

Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja menetluskuluks kokku 695 eurot

(315+20+360).

Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 498 eurot 52 senti (71,73% 695-st).

Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt

välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).

Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal

menetluskulud puuduvad.

16. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik