2-22-116293/18 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.08.2023 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-116293

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finants hagi M. S. vastu võlanõudes

Tsiviilasja hind

4946,79 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

Osaühing

Aktiva

Finants

(registrikood

10746479), lepinguline esindaja Alla Žulinskaja

Kostja M. S. (isikukood xxxx), lepinguline esindaja

Natalia Artjušenkova

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista M. S.lt Osaühing Aktiva Finants kasuks põhivõlgnevus 3670,50

eurot.

3. Jätta OÜ Aktiva Finants hagi M. S. vastu rahuldamata intressi 282,67 euro,

sissenõudmiskulude 50,00 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 637,44 euro

nõudes ning alates 01.07.2022 kuni põhinõude täitmiseni viivise nõudes.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja P OÜ 12.01.2021 krediidikonto lepingu nr xxxx

ning 07.02.2021 ja 08.02.2021 krediidikonto lepingu nr xxxx põhitingimuste muutmise

kokkuleppe. Kostja on võtnud välja krediiti summas 3670,50 eurot, kuid ei ole seda

tagastanud. Kuna kostja oma laenulepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, ütles P OÜ

lepingu üles 30.11.2021. P OÜ loovutas 01.12.2021 nõude kostja vastu hagejale koos

õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

2. Kostja võlgnevus on 3670,50 eurot. Laenulepingus leppisid pooled intressimääraks 29,9%

aastas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 1. osamaksest 05.05.2021 kuni ülesütlemisele

eelnenud 3. osamakseni 29.01.2020 summas 282,67 eurot. Hageja saatis kostjale tasulisi

meeldetuletuskirju võlgnevuste tõttu ja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas

50 eurot. Hageja nõuab kostjalt viivist summas 637,44 eurot perioodi 01.12.2021 kuni

30.06.2022 eest. Hageja on arvestanud viivist laenuintressi aastase määraga võrdses

viivisemääras s.o 29,9% aastas. Edasiselt, so alates 01.07.2022 kuni põhivõlgnevuse

täitmiseni nõuab hageja kostjalt viivist seadusjärgses viivisemääras.

3. Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja, et nõude loovutamine on kehtiv ning hageja

on õigustatud kostja vastu nõuet esitama. Vorminõuet loovutamise teatele kehtestatud ei ole.

Laenuandja loovutas hagejale lepingust tuleneva nõude, millest teavitati ka kostjat. Kostjale

on edastatud loovutamise teatis, mille allkirjastamine ei ole vajalik, kostja lepingujärgsele e-

posti aadressile xxxx. Laenuandja saatis kostjale e-postiaadressile xxxx 15.11.2021

laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, mis on ühtlasi ka ülesütlemise teatis. Teate kohaselt anti

kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks kuni 29.11.2021 ning teavitati sellest, et kui

kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei tasu, öeldakse leping üles 30.11.2021. Pooled

on meeldetuletuskirjade eest tasu maksmises ja tasu suuruses kokku leppinud. Nii laenuandja

kui ka hageja on kostjale saatnud kokku 111 kirja. Seega on igati põhjendatud

sissenõudmisega seonduvad kulud.

4. Laenulepingu nr xxxx taotlemisel esitas kostja oma igakuiseks sissetulekuks 1200 eurot

ning väljaminekuks 159 eurot. Olukorras, kus kostja esitas laenutaotluses teadvalt

valeandmeid oma sissetulekute ning kohustuste kohta, on kostja rikkunud hea usu põhimõttest

tulenevat kohustust teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust

oluliselt mõjutada. Seega kui taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale ebaõigeid andmeid,

ei saa laenuandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Laenuandja ei

saa eeldada, et temale esitatud andmed ei ole õiged. Lisaks on laenuandja kontrollinud avalike

andmebaase ja pensioniregistrit. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud tuludest maha

ning teada saanud, et kostja limiidiks on 826,07 eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

5. Kostja vaidleb hagile vastu. Nõude loovutamine ja hagemisõigus ei ole tõendatud, seega on

kostjal õigus keelduda tema väidetava kohustuse täitmisest hagejale. Laenuleping ei ole

kehtivalt üles öeldud. 15.11.2021 saatis laenuandja kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta,

kuid kostja ei ole seda teadet saanud. 15.11.2021 esitatud teatist ei saa lugeda laenulepingu

ülesütlemiseks. Antud teatis on pigem ülesütlemise tahteavaldus. Kostja vaidleb võla

sissenõudmiskuludele pärast väidetava lepingu lõppemist vastu. Kostja ei pea põhjendatuks

kolmanda isiku poolt võlateatiste saatmisega seotud sissenõudmiskulude hüvitamist, sest VÕS

§ 113² lg 2 näeb tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitise nõudmise alusena ette tarbijaga

sõlmitud lepingu. Nõudmaks kostjalt sissenõudmiskulu hüvitamist, tuleb hagejal välja tuua,

kuidas on nimetatud summa kujunenud. Ainuüksi võlateatiste lisamisega hagiavaldusele ei

ole sissenõudekulude tekkimine tõendatud.

6. Kostja leiab täiendavalt, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtteid. 12.01.2021 laenulepingu sõlmimise ajaks oli temal arvukalt võetud laene, tal

puudusid vahendid, mille arvelt laenukohustusi täita, ta võttis uusi laenu varasemate laenude

likvideerimiseks. Laenukohustusi täitis kostja uute laenude võtmisega, ta ei olnud võimeline

tagastama laenu oma sissetulekute arvelt, mille tulemusena tekkisid tal arvukad maksehäired.

Kostja märgib, et VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt kahaneb vastutustundetu laenamise korral kostja

intressikohustus VÕS §-s 94 sätestatud määra ehk lepingu kehtivuse aja eest 0 %-ni ning

muid tasusid tarbija sel juhul ei võlgne.

7. Kostja taotleb viivise vähendamist. Kostjal on mitmeid võlad teiste võlausaldajate ees.

Viivise nõudmine kostjalt lepingujärgses määras asetab kostja raskesse majanduslikku

olukorda. Kostja majanduslik seis on väga raske. Kostjal ei ole piisavalt rahalisi vahendeid.

Kostja on sattunud võetud laenude ja krediitide tagasimaksetega hätta.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

8. Kohus rahuldab hagi osaliselt.

9. Kohus täitis 22.05.2023 määrusega selgitamiskohustuse ning selgitas käesolevale

vaidlusele kohalduvat õigust ja poolte tõendamiskoormist (dtl 734-738).

10. Hageja põhinõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 108 lg 1. Kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Kui lepingust ei

tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva

möödumisel (VÕS § 82 lg 7 ls 2). Raha maksmise aluseks olev kohustus võib tuleneda

seadusest või lepingust. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Kui

kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb

kohustus täita sellel tähtpäeval (VÕS § 82 lg 1). Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest,

välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav (VÕS § 103 lg 1 ls 1). Seega peab kohus hagi

lahendamiseks tuvastama, et poolte vahel oli kehtiv leping, kohustus on muutunud

sissenõutavaks, kostja rikkus lepingut ja kostja vastutab lepingu rikkumise eest.

11. Kohus tuvastab, et kostja ja P OÜ sõlmisid 12.01.2021 krediidikonto lepingu nr xxxx ning

07.02.2021 ja 08.02.2021 krediidikonto lepingu nr xxxx põhitingimuste muutmise

kokkuleppe. Vaidlus puudub, et kostja on kasutanud seisuga 30.09.2021 krediiti summas

3670,50 eurot (dtl 288).

12. Esitatud asjaoludel vastab nõude aluseks olev leping tarbijakrediidilepingu tunnustele.

Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku

(krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise

eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma (VÕS § 401 lg 1). Kui

krediidiandjaks on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik ning krediidi saajaks tarbija, on

tegemist tarbijakrediidilepinguga (VÕS § 402 lg 1).

13. Kohus võtab seisukoha nõude loovutamise osas. Kui krediidiandja loovutab

tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude, tuleb tarbijat nõude loovutamisest teavitada, välja

arvatud juhul, kui krediidiandja jääb kokkuleppel uue võlausaldajaga tarbija suhtes edasi

võlausaldajaks (VÕS § 412 lg 1). Kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud

uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet

tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on

nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi

võlgnikule (VÕS § 170). Hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse

pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist (vt RKTKo nr 3-2-1-62-07, p

12). Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete loovutamise käsutustehingu vormile ei ole

seadusandja kehtestanud erisusi võrreldes mistahes muude nõuete loovutamisega. Tegemist

on tehinguga senise ja uue võlausaldaja vahel, milles võlgnikul aktiivne roll puudub, kuna

tema suhtes ei muutu muu kui võlausaldaja isik. Ainuüksi nõude loovutamine ei saa

võlgnikku kahjustada. Üldise põhimõtte kohaselt on loovutustehing vormivaba (RKTKo nr 3-

2-1-2-15, punkt 18) (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2016, lk 832-833).

14. Kohus leiab, et tõendatud on, et algne võlausaldaja on kostja vastu tulenevad nõuded

loovutanud hagejale. Nimetatu on tõendatud kostjale hageja poolt 01.12.2021 saadetud

esialgse võlausaldaja P OÜ kinnituskirjaga nõude loovutamise kohta (dtl 447). Hageja edastas

P OÜ kinnituskirja 01.12.2021 kostja lepingujärgsele e-posti aadressile xxxx (dtl 448-449).

Nimetatud e-postiaadressi on kostja märkinud oma e-posti aadressiks mh 16.08.2022

hagivastuses. Samuti sai kostja nõude loovutamisest teada ka käesoleva tsiviilasja

hagiavaldusest. Vastavalt on nõude loovutamine kehtiv ja hageja nõudeõigus on tõendatud.

15. Kohus võtab seisukoha nõude sissenõutavaks muutumise osas. Kostja hinnangul ei ole

laenuleping kehtivalt üles öeldud. Hageja nõude rahuldamise üheks eelduseks on kohustuse

sissenõutavaks muutumine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse

rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda.

Krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija

makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult

vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta

ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg 1). Tulenevalt VÕS §-st 421 on VÕS § 416 lg-s 1 sätestatust tarbijast

krediidivõtja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine.

Laenuandja (P OÜ) edastas 15.11.2021 kostjale krediidilepingu ülesütlemise hoiatuse, mille

kohaselt on kostja viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega ja seisuga 15.11.2021 on

võlgnevus kokku 532,67 eurot ja andis kostjale võlgnevuse tasumiseks tähtaja hiljemalt

29.11.2021 (dtl 85 ja 451). Vaidlus puudub, et kostjal oli võlgnevus alates 05.05.2021 kuni

29.01.2022, so 3 osamakset. Laenulepingu ülesütlemise hoiatus on ühtlasi ka lepingu

ülesütlemise teatis. Nimetatud teates märkis P OÜ, et juhul, kui kostja võlgnevust hiljemalt

29.11.2021 ei tasu, loeb P OÜ lepingu lõppenuks alates 30.11.2021 ning nõuab kogu

võlgnevuse tasumist täies ulatuses. P edastas ülesütlemise hoiatuse kostja lepingujärgsele e-

posti aadressile xxxx. Kostja tähtajaks 29.11.2021 võlgnevust ei tasunud. Eeltoodust

tulenevalt tuleb lugeda tarbijakrediidileping 30.11.2021 kehtivalt ülesöelduks ning nõue on

muutunud sissenõutavaks.

16. Lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama lepingu lõpetamisele

järgneva aja kohta juba ette üleantu (VÕS § 195 lg 5 ls 1). Lepingu ülesütlemise korral jäävad

kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2). Lepingu

erakorralise

ülesütlemise

esmaseks

tagajärjeks

on

kogu

tagasimaksmata

krediidi

tagasimaksmise nõude sissenõutavaks muutumine, sellele lisanduvad ülesütlemise hetkeni

tekkinud intressi- ja viivisenõuded.

17. Järgnevalt hindab kohus, kas hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja

leiab 03.10.2022 täiendavas seisukohas, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Kostja on seisukohal, et 12.01.2021 laenulepingu sõlmimise ajal oli temal arvukalt

võetud laene, tal puudusid vahendid mille arvelt laenukohustusi täita ning ta võttis uusi laene

varasemate laenude likvideerimiseks. Kohtul on ka endal kohustus kontrollida krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (EKo C 679/18, p-d 20-23).

Selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet või seda sisustama.

18. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas

tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi

krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust (VÕS § 4034 lg 1).

Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6).

19. Krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase

hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik

talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised

varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate

rahaliste

kohustuste

võimaliku

suurenemise

mõju,

määrates

vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud

kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §

49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust

(VÕS § 4034 lg 2).

20. Krediidiandja või -vahendaja peab vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-

eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise

metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga

seotud näitajad (KAVS § 49 lg 1):

1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus;

2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused;

3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine;

4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena;

5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju;

6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

täitmist;

7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus.

21. Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline,

et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast

tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille

tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja

muutuda maksejõuetuks (RKTKo nr 3‑2‑1‑169‑13, p 21). Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja

(VÕS § 4034 lg 13). Riigikohus on nr 2-14-21710 selgitanud, et asja lahendamisel tuleb

tuvastada, milliseid andmeid kostja ise oma sissetuleku kohta hagejale enne laenulepingu

sõlmimist esitas. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid,

mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo nr 2-14-21710). Kostjal oli VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus

esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis krediidiandjana sellest

lähtuda.

22. Hageja esitas kohtule kostja krediidivõimelisuse tõendamiseks krediidivõimelisuse

hindamiseks koostatud analüüsi (dtl 571-714). Laenulepingu nr xxxx taotlemisel esitas kostja

oma igakuiseks sissetulekuks 1200 eurot ning väljaminekuks 159 eurot. Kohus selgitas

hagejale 22.05.2023 määruses, et hagejal tuleb kohtule esitada tõend(id), mida analüüsides

jõudis hageja laenuandjana järeldusele, kui suured on kostja sissetulekud ja kohustused.

Hageja ei esitanud kohtule ühtegi tõendit kostja krediidivõimelisuse kontrollimise kohta, ega

selle kohta, et krediidiandja omandas muuhulgas teabe avalikest andmebaasidest. Hageja ei

ole isegi kontrollinud kostja pangakonto väljavõtet. Krediidivõimelisuse hindamine tähendab

kohtu hinnangul veendumist, et tarbija on lepingut sõlmides seisundis, mis võimaldab tal

tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused täielikult täita, ilma et kohustuste täitmine

ohustaks tema toimetulekumiinimumi. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse

rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, vaid ta peab seda kontrollima. Vastasel

juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärki. Tarbija krediidivõime

hindamisel peab krediidiandja veenduma, et tarbija suudaks krediiti tagasi maksta enda

jooksvast sissetulekust. Asjaolu, et kostja ei esitanud andmeid teiste laenude kohta, ei oma

tähtsust. Hagejal oli endal kohustus kontrollida kostja krediidivõimelisust. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimine oli hageja kui krediidiandaja kohustus ja hageja pidi aktiivselt

tegutsema selleks, et omandada teavet kostja krediidivõime kohta. Vastutustundliku

laenamise printsiibi kohaselt peab krediidiasutus tundma oma klienti, mis tähendab kohustust

hinnata enne krediidilepingu sõlmimist tarbija võimekust laen tagasi maksta. Samuti on

krediidiasutusel kohustus enne lepingu sõlmimist klienti (kostjat) sõnaselgelt teavitada,

millised ohud võivad tekkida seoses pikaajalise laenu tagasimaksmisega. Seega on hageja

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

23. Kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu

intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata,

kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4

või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud

tarbija krediidivõimelisust valesti (VÕS § 4034 lg 7). Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7

sätestatule on tarbijal õigus kasutada muid asjakohaseid õiguskaitsevahendeid, välja arvatud

kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega (VÕS § 4034 lg 8).

24. Seega saab hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist. Hageja ei ole vaatamata kohtu

22.05.2023 määruses märgitule tagasimakseid uuesti määranud. Hageja väitel kasutas kostja

seisuga 30.09.2021 krediiti 3670,50 eurot. Kostja nimetatut vaidlustanud ei ole. Seega tuleb

nimetatud summa kostjal hagejale tagastada. Kostjal ei ole vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tõttu kohustust tasuda intresse, lepinguhaldustasu ja sissenõudmiskulu

ning nimetatud nõuded jäävad rahuldamata. Vastavalt on kostja hagejale võlgu

põhivõlgnevuse 3670,50 eurot ja nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

25. Kohus analüüsib viivisenõuet. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni (VÕS § 113 lg 1 ls 1). Viivise määraks loetakse VÕS §-is

94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (VÕS § 113 lg 1 ls 2).

Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise

nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas

võlgnikule oma nõudest (VÕS § 113 lg 2).

26. Kohus on seisukohal, et viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

põhjendatud arvestada ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti

määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist ning

tarbija (kostja) satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse. Käesoleval juhul ei ole

hageja kostjale vaatamata kohtu nõudmisele uut tagasimaksegraafikut esitanud, seega ei ole

kostja saanud maksetega viivitusse sattuda. Seega viivisenõue rahuldamisele ei kuulu.

27. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 3670,50

eurot. Kohus jätab hagi rahuldamata intressi 282,67 euro, sissenõudmiskulude 50,00 euro,

sissenõutavaks muutunud viivise 637,44 euro nõudes ning alates 01.07.2022 kuni põhinõude

täitmiseni jooksva viivise nõudes.

MENETLUSKULUD

28. Kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173

lg 1).

29. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Kohus on

seisukohal, arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid ja asjaolu, et kohus rahuldas hagi

osaliselt põhivõlgnevuse osas ja jättis muud nõuded rahuldamata, et menetluskulud tuleb jätta

poolte endi kanda. Kohus arvestab hagi rahuldamise ulatust 74% ning hageja tehtud

kompromissettepanekut. Laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Vaatamata sellele pakkus hageja kostjale kompromissina tasuda 5814,25 eurot, mis sisaldas

viivist, intressi, sissenõudmiskulu, poolt riigilõivu ja õigusabikulusid 600 eurot. Eeltoodust

tulenevalt ei oleks õiglane jätta menetluskulusid protsentuaalselt poolte kanda. Vastavalt ei

ole vaja määrata kindlaks menetluskulude rahalist suurust.

30. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik