2-21-8473/62 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati

Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. august 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-8473

Kohtuasi

OÜ FOOKUS-K hagi Sihtasutuse Vene Teater vastu

kahju hüvitamise nõudes

Sihtasutuse Vene Teater vastuhagi OÜ FOOKUS-K

vastu kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31. märtsi 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ FOOKUS-K apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

19 986 411 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

OÜ

FOOKUS-K

(registrikood

10281879),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres

Kostja Sihtasutus Vene Teater (registrikood 90008666),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaan Lindmäe

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 31. märtsi 2023. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-21-8473

muutmata, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.

2. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus võttis vastu Sihtasutuse Vene

Teater osalise loobumise vastuhagis esitatud 1474,16 euro suurusest nõudest ja lõpetas

selles osas menetluse, samuti osas, milles maakohus rahuldas vastuhagi ja mõistis OÜ-

lt FOOKUS-K Sihtasutuse Vene Teater kasuks välja 46 818,99 eurot.

3. Jätta OÜ FOOKUS-K apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud OÜ FOOKUS-K kanda.

5. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista OÜ-lt

FOOKUS-K Sihtasutuse Vene Teater kasuks välja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud 1306,20 eurot. Kohustada OÜ-d FOOKUS-K tasuma väljamõistetud

menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. FOOKUS-K OÜ (hageja) esitas 24. mail 2021 Harju Maakohtule Sihtasutuse Vene Teater

(kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 19 986 411 eurot.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja õiguseellane Eesti Riiklik Vene Draamateater ja

hageja õiguseellane tootmiskooperatiiv Fookus 19. jaanuaril 1990 rendilepingu (edaspidi

leping), mille alusel anti hagejale üürile kaks restorani Astoria saali ja muuks tööks vajalikud

abiruumid (edaspidi ruumid) tähtajaga viis aastat. 2. oktoobril 1990 sõlmiti lepingu muutmise

kokkulepe, millega pikendati lepingu tähtaega 99 aastaks, so kuni 2089. aasta jaanuarini.

Lepingu p 4.3 kohaselt pidi lepingu ühepoolse katkestamise korral lepingu katkestamise

algatanud pool tasuma teisele lepingupoolele tema tehtud kulutused ja sõlmitud lepingu kogu

tähtaja arvestusliku kasumi (faktiliselt kulutatud valuutas).

1.2. Kostja esitas 21. jaanuaril 2020 hagejale lepingu ülesütlemise avalduse, mille kohaselt

ütles kostja võlaõigusseaduse (VÕS) § 318 lg 1 alusel lepingu üles alates 27. aprillist 2020.

Kuivõrd kostja ütles lepingu ühepoolselt üles, on ta kohustatud hagejale vastavalt lepingu p-

le 4.3 tasuma hageja tehtud kulutused ja lepingu kogu tähtaja arvestusliku kasumi

19 986 411 eurot. Tekkinud kahju suuruse arvestuse aluseks on hageja ärimudel, mille kohaselt

hageja võimaldas Klubi teenused OÜ-l opereerida rendilepingu esemeks olevates ruumides

ööklubi Teater. Klubi teenused OÜ ja hageja leppisid kokku sellest tegevusest saadava tulu

jagamises. Kasumi diskonteerimine ei ole põhjendatud ning lähtuda tuleb tervest prognoositud

kasumist kuni 2089. aastani.

1.3. Vaidlusalune lepingu p 4.3 ei kehtinud vaid viis aastat, nagu väidab kostja. 2. oktoobri

1990 lepingu tähtaja pikendamisel jäid muud tingimused, sh lepingu p 4.3 kehtima. Leping oli

sellisel kujul kostjale soodne, sest see võimaldas alustada teatri rekonstrueerimisega väljaspool

endise restorani Astoria ruume. Kostjal ei olnud lepingu sõlmimise ajal võimalik saavutada

hoone hädavajalikuks rekonstrueerimiseks vajalikku finantseerimist.

1.4. Lepingu p 3.1 nägi ette, et hageja kohustub teostama teatri lava ja suure saali remondi,

samuti restorani Astoria ruumide remondi ja restaureerimistööd. Hageja on kõik remondi ja

restaureerimistööd teostanud. Seejuures tegi hageja Riigikontrolli 2001. aasta auditi kohaselt

kostja ruumides olulisi parendustöid kokku 15,7 miljoni krooni ulatuses, sealhulgas tehti

ehitustöid ruumides, mis ei olnud tema kasutuses.

1.5. Nõude aluseks olev tingimus ei ole vastuolus heade kommetega. Sellises kokkuleppes ei

saa olla midagi õigusvastast või ebamoraalset, sest asja pikaajalist koormamist teise isiku

kasuks seadus lubab. Lepingu p 4.3 näol ei ole tegemist ka tagatiskokkuleppega ning isegi, kui

kokkuleppel oleks lepingu täitmist tagav iseloom, ei vastaks see nn globaalse

tagamiskokkuleppe tunnustele. Ka ei ole hageja nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Kostjal

puudus mõjuv põhjus rendilepingu ülesütlemiseks. Hageja ei saa sellisel juhul kuidagi

kuritarvitada lepingust tulenevat õigust kulutuste ja kasumi hüvitamiseks.

1.6. Kuigi leping on sõnastatud rendilepinguna, tuleb sellele alates 1. juulist 2002 kohaldada

võlaõigusseaduse sätteid (võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 1).

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Hagejal ei ole lepingu p 4.3 alusel kahjunõuet kostja vastu, sest viidatud tingimus on

vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86).

Kuna rendileping oli sõlmitud 99 aastaks, on selle p 4.3 oma olemuselt tagatiskokkulepe, mis

oma ebamõistlikkuses peaks võtma teiselt lepingupoolelt ära igasuguse huvi lepingut

ennetähtaegselt lõpetada. Selline kokkulepe on ebamoraalne ega vasta ühiskonnas valitsevatele

arusaamadele, sest piirab oluliselt ja ebaproportsionaalselt lepingupoole majanduslikku

vabadust. Lepingu p 4.3 heade kommete vastasus väljendub ka selles, et see on suunatud

ülemäärase kasu saamisele. Seejuures oli leping sõlmitud kostja jaoks pikaajaliselt ebasoodsatel

tingimustel. Lepingu ülesütlemine ei too kaasa hageja majandustegevuse seiskumist, vaid

hagejal on võimalus oma tegevust jätkata mõnel muul pinnal ja seeläbi teenida jätkuvalt

kasumit. Olukorras, kus hageja tegutses lepingu esemeks olnud ruumides rohkem kui 30 aastat,

on hageja 69 aasta arvestusliku kasumi hüvitamise nõue vastuolus ka hea usu põhimõttega, sest

selle eesmärgiks on kahju tekitamine kostjale.

2.2. Täiendavalt leidis kostja, et lepingut tuleb tõlgendada selliselt, et hageja nõude aluseks olev

kokkulepe kehtib üksnes viie aastase perioodi vältel. Seega kui eeldada lepingu p 4.3 kehtivust,

tuleb hageja kahjunõude arvestamisel lähtuda viidatud perioodist.

2.3. Seoses hageja kahjunõude suurusega leidis kostja, et hageja esitatud asjatundja arvamuses

on tuginetud ebausaldusväärsele kinnituskirjale. Kuigi kinnituskirja p-s 4.2 sisaldub, et Klubi

teenused OÜ peaks hagejaga kasumit jagama ning tulemustasu makstakse kord kümne aasta

jooksul, ei kajastu vastavad andmed hageja ega Klubi teenused OÜ majandusaasta aruannetes.

Kostja leidis, et kinnituskiri on vormistatud üksnes hageja põhjendamatu nõude põhistamiseks

ning selline käitumine on vastuolus heade kommete või vähemalt hea usu põhimõttega.

2.4. Hageja diskontomäära puudutavate väidete osas leidis kostja, et rendilepingu sõlmimise

hetkel ei saanudki pooled kokku leppida diskontomäära kohaldamise vajalikkuses, sest

eelduslikult 1990. aastal Eesti majandusruumis sellist mõistet veel ei tuntud. Seejuures ei saa

arvestuslik kasum tekkida kulude arvesse võtmiseta. Allüürimine ei ole võimalik selliselt, et

hageja ise üürikulusid ei kanna. Ka ei täitnud hageja rendilepingust tulenevaid

renoveerimiskohustusi.

2.5. Lisaks tuleb võimalikku kahjuhüvitist VÕS §-de 139 ja 140 alusel vähendada. Hageja ei

ole tõendanud, et rendilepingu ülesütlemise ja ruumide 18. augustil 2021 vabastamise järgselt

oleks tema majandustegevus seiskunud. Isegi kui hageja ei ole seni leidnud uut üüripinda, ei

ole tõendatud, mis on teda takistanud tegevust jätkama teisel üüripinnal. Seega tuleb eeldada,

et hageja ei ole selleks midagi teinud ning see on aluseks kahjuhüvitise vähendamiseks.

2.6. Kosja nõustus hagejaga, et kuigi leping on sõnastatud rendilepinguna, tuleb sellele

kohaldada võlaõigusseaduse sätteid tulenevalt VÕSRS § 12 lg-s 1 sätestatust.

Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

3. Kostja esitas 10. augustil 2021 vastuhagi, milles palus hagejalt kostja kasuks välja mõista

48 293,15 eurot. Kostja vähendas 24. veebruaril 2022 nõuet ja palus hagejalt välja mõista

46 818,99 eurot.

11. juunil 2021 tsiviilasjas nr 2-20-9614 tehtud kohtuotsuses tuvastas kohus, et kostja on poolte

vahel sõlmitud rendilepingu kehtivalt üles öelnud ja leping lõppes 27. aprillil 2020. Hageja

tagastas kostjale ruumid 18. augustil 2021. Seejuures ei tasunud hageja perioodil mai 2020 kuni

august 2021 üüri, samuti ei ole hageja tasunud kommunaalteenuste eest. Poolte vahel

20. detsembril 2007 sõlmitud rendilepingu lisakokkuleppe järgi oli igakuise üüri suuruseks

55 000 krooni. Seega on kostjal hageja vastu kahjunõue 46 818,99 eurot (37 192,38 eurot

tasumata üür + 9626,61 eurot tasumata kommunaalteenused).

Hageja vastuväited kostja vastuhagile

4. Esmalt vaidles hageja vastuhagile vastu, kuid 16. mail 2022 avaldas, et tal ei ole vastuhagile

sisulisi vastuväiteid. Hageja leidis, et tal on õigus hagis esitatud nõue tasaarvestada vastuhagi

nõudega.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 31. märtsi 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata.

Maakohus võttis vastu kostja loobumise vastuhagi nõudest summas 1474,16 eurot ja lõpetas

loobutud osas menetluse. Maakohus rahuldas vastuhagi hageja õigeksvõtul põhineva otsusega

ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 46 818,99 eurot. Menetluskulud jättis maakohus hageja

kanda, määrates need rahaliselt kindlaks. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud 17 841 eurot ning neilt viivise seadusjärgses määras.

5.1. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et lepingu p 4.3 kehtis vaid algselt kokku lepitud lepingu

puhul. Selliseid välistusi ei ole lepingupooled teinud.

5.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on lepingu p 4.3 vastuolus heade kommetega ning

seetõttu tühine. Maakohus asus seisukohale, et lepingu p 4.3 tõi kaasa olukorra, kus poolte

vastastikused lepingulised kohustused olid olulisel määral tasakaalust väljas. Maakohtu

hinnangul pikendati 2. oktoobril 1990 lepingut ebamõistlikult pikaks tähtajaks. Alates ajast, mil

pooled pikendasid lepingu tähtaega 99 aastale, muutus lepingu p 4.3 selliseks sätteks, mis

kaotas

poolte

vastastikuste

kohustuste

tasakaalu

ning

muutis

lepingu

hagejale

ebaproportsionaalselt soodsaks ja kostjale ebaproportsionaalselt koormavaks.

5.3. Maakohus leidis, et lepingu p 4.3 kohaselt tuli kostjal sisuliselt igasugusel lepingu

ennetähtaegsel lõpetamisel tasuda teisele poolele ülisuurt leppetrahvi. Seejuures ei näinud

vaidlusalune punkt ette, et kostja oleks vabanenud hüvitise maksmise kohustusest siis, kui

hageja on lepingut rikkunud. Seega pidi vaidlusalune tingimus tagama selle pikaajalise

kehtivuse ning piiras seeläbi ebamõistlikult kostja majandusvabadust ja tema õigust kasutada

ruume ise omal äranägemisel. Seejuures oli lepingu alusel tasumisele kuuluv tasu väiksem

turutingimustel makstavast renditasust.

5.4. Lisaks sellele, et leping sõlmiti kostja suhtes äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, esinesid

ka TsÜS § 86 lg-s 2 toodud asjaolud. Tunnistaja Y ütluse kohaselt oli teater 1990-ndate aastate

alguses olukorras, kus esines erakorraline vajadus täiendavate rahaliste vahendite saamiseks,

mida riigieelarvest tulenevate vahendite abil katta ei olnud võimalik. Kuna poolte vastastikuste

kohustuste väärtus oli ebamõistlikult tasakaalust väljas, on võimalik TsÜS § 86 lg 3 järgi

eeldada, et hageja kui lepingu teine pool teadis või pidi teadma nendest asjaoludest, mis

sundisid kostjat lepingusse lisama p 4.3.

5.5. Maakohus asus seisukohale, et kui lepingu p 4.3 ei oleks tühine, oleks selle kohaldamine

vastuvõtmatu hea usu põhimõttest nähtuvalt (VÕS § 6 lg 2). Lepingu p 4.3 võimaldas hagejal

nõuda ebamõistlikult suurt hüvitist sõltumata sellest, kas ta on ise lepingulisi kohustusi täitnud.

Lepingu p 3.1 järgi pidi hageja vastutasuks pikaajalise ja soodsa rendilepingu sõlmimise eest

remontima teatri lava ja suure saali lisaks tema enda kasutuses olnud ruumidele. Asjas kogutud

tõenditest ei saa järeldada, et hageja oleks seda kohustust täitnud. Hageja teostas remonti ainult

tema valduses olnud pinnal.

5.6. Kuna maakohus ei pidanud võimalikuks hageja nõude rahuldamist, ei pidanud maakohus

vajalikuks eraldiseisvalt hinnata tõendeid, mida mõlemad pooled kahju suuruse tõendamiseks

esitasid. Küll aga nõustus maakohus kostjaga, et hageja väited tema saamata jäänud arvestusliku

kasumi kohta on eluliselt ebausutavad.

5.7. Maakohus hindas kostja vastuhagi ja leidis, et kostja on menetluse käigus loobunud

vastuhagi nõudest summas 1474,16 eurot. Maakohus võttis vastuhagist osalise loobumise vastu

ning lõpetas 1474,16 euro osas menetluse. Maakohus leidis, et kostja vastuhagi menetlusse

jäänud osas ehk summas 46 818,99 eurot kuulub rahuldamisele, sest hageja on nõude õigeks

võtnud. Seejuures on kostja vastuhagi ka asjas esitatud tõendite alusel sisuliselt põhjendatud.

Apellatsioonkaebus

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi

jäeti rahuldamata, samuti menetluskulusid puudutavas osas ning teha uue otsuse, millega

rahuldada hagi ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 19 986 411 eurot. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

6.1. Maakohus leidis ebaõigesti, et rendilepingu p 4.3 on heade kommete vastane TsÜS § 86

lg 1 ja lg 2 p 2 tähenduses ja seetõttu tühine. Kostja õiguseellasel ei olnud rendilepingu

sõlmimise ajal erakorralist vajadust TsÜS § 86 lg 2 tähenduses. Asjas esitatud tõendite kohaselt

sõlmisid kostja ja hageja õiguseellased p 4.3 sisaldanud lepingu selleks, et sellesama lepingu

lõpetamine oleks keeruline, millest tulenevalt kaoks kolmandatel isikutel huvi teatrihoone vastu

ja kostja saaks selles hoones jätkata. Kuna lepingu p-st 4.3 ei tulene vastastikuseid kohustusi ja

seetõttu alus TsÜS § 86 lg 2 p 2 kohaldamiseks puudub, ei saa kohaldada ka TsÜS § 86 lg-t 3

ja eeldada hageja teadmist kostja sundolukorrast. Juhul kui lepingu p 4.3 käsitleda

majandusvabadust ebamõistlikult piiravana, tuleb tühisuse aluse esinemise asemel kõne alla

lepingu tühistamise alus vastavalt TsÜS § 131 lg-le 1. Kuna aga lepingut tühistatud ei ole, ei

saa olla kõnealune tingimus ega ka kogu leping kehtetu.

6.2. Isegi kui lepingu p 4.3 on tühine, siis ei saa eeldada, et hageja ja kostja õiguseellased

oleksid lepingu sõlminud ka selle punktita. Seda arvestades oleks maakohus pidanud lepingu

p 4.3 tühisust nentides järeldama, et see toob kaasa ka teiste osade ehk lepingu tühisuse

tervikuna.

6.3. Ka leidis maakohus ekslikult, et kui lepingu p 4.3 ei ole tühine, oleks see vastuolus hea usu

põhimõttega. Privaatautonoomia ja lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lubatud kokku

leppida, et üks lepingupool peab teisele hüvitama kulutused või kahju ka juhul, kui seadus

niisugust kohustust otseselt ette ei näe. Ka hüvitise ülemäärane suurus ei anna alust tingimuse

kohaldamata jätmiseks, sest selline kokkulepe ei ole iseenesest hea usu põhimõttega vastuolus.

Olukorras, kus kohus nendib hüvitise ebamõistlikku suurust, tuleb kohaldada VÕS § 140 lg-t 1

ja hüvitise summat vähendada, mitte jätta VÕS § 6 lg 2 alusel tingimus tervikuna kohaldamata.

6.4. Hageja hinnangul ei võimalda asjas esitatud tõendid asuda seisukohale, et hageja jättis

lepingu p-st 3.1 tulenevad kohustused teatrisaali ja lava remontimiseks täitmata. Ka ei nõustu

hageja maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on hageja väited saamata jäänud arvestusliku

kasumi kohta eluliselt ebausutavad.

Vastustaja seisukoht

7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 2¹ alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid muuta

tuleb maakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.

9. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Tulenevalt apellatsioonkaebuse ulatusest on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi

jõustunud osas, milles maakohus võttis vastu kostja osalise loobumise vastuhagist ja lõpetas

hagejalt kostja kasuks 1474,16 euro väljamõistmise osas menetluse ning rahuldas vastuhagi

hagejalt kostja kasuks 46 818,99 euro väljamõistmise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d

2 ja 3).

10. Maakohus on tuvastanud järgmised asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei

vaidle, mistõttu ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi asja lahendamisel

aluseks.

-

19. jaanuaril 1990 sõlmisid hageja ja kostja õiguseellased rendilepingu viieks aastaks,

millega anti hageja õiguseellasele rendile kaks restorani Astoria saali ja muud

abiruumid;

-

2. oktoobril 1990 sõlmiti lepingu muudatus, millega pikendati lepingu tähtaega 99

aastat, s.o kuni 2089. aasta jaanuarini;

-

19. jaanuari 1990. a lepingus on p-s 4.3 pooled kokku leppinud, et: „Lepingu ühepoolse

katkestamise korral tasub lepingu katkestamise algatanud pool teisele lepingupoolele

tema tehtud kulutused ja sõlmitud lepingu kogu tähtaja arvestlusliku kasumi (faktiliselt

kulutatud valuutas).“;

-

21. jaanuaril 2020 esitas kostja hagejale üürilepingu ülesütlemise avalduse, mille

kohaselt ütles ta lepingu üles alates 27. aprillist 2020;

-

Harju Maakohtu 11. juuni 2021. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-6914, mis jõustus 14. juulil

2021, põhjendustes tuvastati, et kostjapoolne üürilepingu ülesütlemine oli kehtiv;

-

Hageja andis kostjale ruumide valduse üle 18. augustil 2021.

11. Maakohus hindas kõiki kostja alternatiivselt esitatud vastuväiteid, leides, et need kõik

välistavad hageja nõude maksmapaneku kostja vastu. Nii leidis maakohus, et TsÜS § 86 lg 2

p-de 1 ja 2 kohaldamise eeldused on täidetud ning lepingu p 4.3 sama paragrahvi lg 1 järgi

tühine. Teiseks tuvastas maakohus, et hea usu põhimõttest lähtuvalt on vastuvõetamatu, et

hageja saaks lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral nõuda kostjalt ebatavaliselt suurt hüvitist.

Kolmandaks tuvastas maakohus, et hageja väited lepingu tähtaja arvestusliku kasumi kohta pole

eluliselt usutavad.

Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas hageja lepingu p 4.3 on kehtiv,

kas sellest tuleneva nõude (lepingu kogu tähtaja arvestusliku kasumi hüvitamine) eeldused on

täidetud ning saamata jäänud tulu tõendatud.

12. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 19. jaanuaril 1990 tähtajalise rendilepingu, mille

tähtaega pikendati 2. oktoobril 1990 sõlmitud lepingu muudatusega. Enne võlaõigusseaduse

jõustumist kehtis Eesti Vabariigi rendiseadus ning ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) järgi käsitati

üüri ja renti sünonüümidena. Harju Maakohtu 11. juuni 2021. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-6914,

mis jõustus 14. juulil 2021, põhjendustes tuvastati, et kostjapoolne üürilepingu ülesütlemine

VÕS § 318 lg 1 järgi oli kehtiv (I kd, tl-d 96–99). VÕS § 318 lg 1 sätestab, et kumbki

lepingupool võib pikemaks kui 30 aastaks sõlmitud üürilepingu pärast 30 aasta möödumist

VÕS §-s 312 sätestatud tähtaega järgides üles öelda. Kolleegiumi hinnangul on varasemas

menetluses õigusküsimusele antud õigussuhte kvalifikatsioon praeguses menetluses

TsMS § 457 lg 1 järgi siduv. Seega on alates võlaõigusseaduse jõustumisest poolte vahel

üürilepingust tulenev võlasuhe, mis on kostja ülesütlemisega lõppenud.

13. Esmalt tuleb lahendada küsimus, kas ja millises osas kohaldub pooltevahelisele suhtele

enne 1. juulit 2002 kehtinud seadus ja millises osas nimetatud kuupäeval jõustunud

tsiviilseadustiku üldosa seadus ja võlaõigusseadus. Kuigi maakohus ei ole seaduse erinevate

redaktsioonide kohaldamise küsimusega tegelenud, ei tingi see maakohtu otsuse tühistamist.

Ringkonnakohus saab selle rikkumise kõrvaldada ning muuta maakohtu otsuse õiguslikke

põhjendusi.

13.1. Otsustamaks, kas vaidlusele tuleb kohaldada enne 1. juulit 2002 või pärast seda kehtinud

seadusi, tuleb kindlaks teha hageja nõude sisu. Hageja nõuab kostjalt lepingu alusel hüvitist,

sest pooled olid kokku leppinud, et lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel tuleb lepingu teisele

lepingupoolele hüvitada kogu lepingu tähtaja arvestuslik kasum. Kuigi hageja nõue seondub

lepingu ülesütlemisega ning üldjuhul tuleks ülesütlemise tagajärgede hindamisel lähtuda

ülesütlemise ajal kehtinud seadusest, siis praegusel juhul on olukord teistsugune – kostja

vaidlustab nõude aluseks oleva lepingutingimuse kehtivust.

13.2. Kohtu ülesanne on mh poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine

(kvalifitseerimine), kusjuures kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga

(vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Kohus peab menetluses juhtima poolte

tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta

arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436

lg 4). Ringkonnakohus andis pooltele 15. juunil 2023 võimaluse esitada seisukoht kohaldatava

seaduse redaktsiooni kohta, sest õigusliku hinnangu andmine ei tohi tulla pooltele üllatusena.

13.3. Pooled vaidlevad lepingust tuleneva kohustuse täitmise üle. Leping, millest tuleneva

kohustuse täitmist hageja kostjalt nõuab, on sõlmitud 19. jaanuaril 1990. Selle muudatus

(tähtaja pikendamine) on sõlmitud 2. oktoobril 1990. Kostja leiab, et kohustuse aluseks olev

lepingutingimus on vastuolus heade kommetega või alternatiivselt, selle kohaldamine on

vastuvõtmatu hea usu põhimõttest lähtuvalt. Maakohus on kostja väited kvalifitseerinud

vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 järgi,

hageja hüvitise nõuet maakohus kvalifitseerinud ei ole.

13.4. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus tuvastatud asjaoludele valesti alates

1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut, kuid ei ole

rikkunud asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus leiab, et kuna

vaidlusalune kestvusleping on sõlmitud enne 1. juulit 2002, tuleb võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse (VÕSRS) § 12 lg 2 alusel

hinnata, kas see on kehtivalt sõlmitud, enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi sätete järgi.

Võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse VÕSRS § 11 järgi enne VÕSRS

jõustumist kehtinud seadust. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit

2002, kohaldatakse VÕSRS § 2 järgi asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud

seadust. Enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 1 järgi

alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. See ei

välista ega piira VÕSRS § 12 lg 2 esimese lause järgi aga lepingupoolte õigusi ja kohustusi,

mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis

on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 2 teise lause järgi

senikehtinud seadust.

13.5. Riigikohus on leidnud, et VÕSRS § 12 on erinormiks VÕSRS § 7 suhtes, mis näeb ette

eriregulatsiooni varem tehtud tehingute tühistamise ja lõpetamise kohta (vt nt RKTKo

22.03.2011 3-2-1-178-10, p 16). Samuti on Riigikohus leidnud, et kui kestvusleping on

sõlmitud enne 1. juulit 2002, tuleb VÕSRS § 12 lg 2 alusel hinnata, kas see on kehtivalt

sõlmitud, enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi sätete järgi (vt ka RKTKo 21.12.2010 3-

2-1-111-10, p 10). Riigikohtu viimatinimetatud otsuse asjaolud on sarnased praeguse vaidluse

asjaoludega – käendusleping sõlmiti enne 1. juulit 2002, kuid kohustus, mille täitmist nõuti,

tulenes 2008. a kaupade müügist. Teisalt on Riigikohus teinud erandi, mille kohaselt tuleb enne

võlaõigusseaduse jõustumist sõlmitud määratlemata tulevaste kohustuste käendamisele

suunatud käenduslepingule kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut, kui võimalik käendatav

kohustus tekkis pärast selle seaduse jõustumist (vt nt RKTKo 12.06.2006 3-2-1-50-06, p 14).

Seda põhimõtet ringkonnakohus vaidusaluse lepingutingimuse kehtivuse hindamisel ei järgi,

kuivõrd praeguses asjas on lepingupooled kokku leppinud konkreetses lepingust tulenevas

kohustuses, mille rikkumise tagajärjel tekib ühel lepingupoolel teise vastu saamata jäänud tulu

hüvitamise nõue.

13.6. Kuna hageja hüvitise nõue seondub lepingu ülesütlemisega, mis toimus pärast 1. juulit

2002, tuleb hüvitise nõude eelduste tuvastamisel lähtuda alates 1. juulist 2002 kehtivast

seadusest (vt RKTKo 28.02.2007 3-2-1-1-07, p 18). Hageja nõuet saab kvalifitseerida VÕS §

115 lg 1 ja 2 järgse kahju hüvitamise nõudena kostja üürilepingu ülesütlemise tõttu. Nõudes

lepingu ülesütlemise järel kahju hüvitamist VÕS § 115 mõttes, on nõude sisuks VÕS § 127 lg

1 ja § 128 lg 4 alusel üürilepingust saamata jäänud kasumi kui saamata jäänud tulu hüvitamine.

13.7. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et 10. jaanuari 2005. a kokkuleppega said pooled välistada

lepingu sõlmimise ajal kehtinud seaduse kohaldamise. Ka ilma selle kokkuleppeta tulnuks

pooltevahelist võlasuhet alates võlaõigusseaduse jõustumisest lugeda üürilepinguks

(VÕSRS § 12 lg 1). Pooled pole väitnud ja asja materjalidest ka ei nähtu, et hilisema

kokkuleppega muudeti lepingu p 4.3 sisu või kohaldamise eeldusi. Kolleegium märgib, et

VÕSRS § 12 lg-t 3 kohaldatakse olukorras, kus kestvuslepingu tingimus on pärast 1. juulit

2002 vastuolus seaduse sättega, millest ei ole võimalik lepingupoolte kokkuleppel kõrvale

kalduda. Võlaõigusseaduses üürilepingu kohta sätestatu ei keela äriruumi tähtajalise

üürilepingu pooltel kokku leppida, et üürileandjal on kohustus maksta üürnikule hüvitist, kui ta

ütleb üürilepingu üles ennetähtaegselt (vrd VÕS § 334 lg 4, mille kohaselt on tühised

kokkulepped, mille raames tekib üürnikul varaline kohustus ja mille puhul ei ole tegemist ei

üüri ega kõrvalkuludega). Samuti ei ole esitatud asjaolude kohaselt vaidlusaluse

lepingutingimuse näol tegemist tüüptingimusega. Lisaks märgib kolleegium, et üürilepingu

ülesütlemise kehtivuse hindamisel näeb VÕSRS § 12 lg 1 ette võlaõigusseaduse kohaldumise,

kuid lepingutingimuse kehtivust tuleb siiski hinnata VÕSRS § 12 lg 2 järgi senikehtinud

seaduse alusel.

Kolleegium ei nõustu kostjaga ka selles, et üürilepingu tähtaja kokkulepe oli TsK § 281 lg 1

järgi kehtetu, sest viidatud sätte järgi ei tohtinud vara üürilepingu tähtaeg ületada 10 aastat.

Kostja on jätnud tähelepanuta, et lepingu tähtaja pikendamine aastani 2089 lepiti kokku

2. oktoobril 1990, mil rendisuhteid reguleeris rendiseadus, millega tähtajalisi piiranguid enam

ei sätestatud.

Samuti ei nõustu kolleegium hagejaga, et lepingutingimuse kehtivuse hindamisel tuleb

kohaldada rendiseadust. Nimetatud seadus jõustus pärast vaidlusaluse lepingu sõlmimist, s.o

1. oktoober 1990. Rendiseadus ei näe ette seaduse tagasiulatuvat kohaldamist.

14. Hageja on apellatsioonkaebuses esile toonud, et maakohus ei ole võtnud seisukohta, kas

leping oleks sõlmitud ka p-ta 4.3. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus ei võtnud selget

seisukohta, kas leping on osadeks jagatav ning kas ühe lepingutingimuse tühisus toob kaasa

teiste osade tühisuse. Samas ei ole tegemist olulise menetlusõiguse normi rikkumisega ning

ringkonnakohus saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

14.1. Tsiviilkoodeksi sätetes oli TsÜS §-ga 85 sarnane säte. TsK § 63 järgi tehingu ühe osa

kehtetus ei too endaga kaasa selle teiste osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing oleks

teostatud ka ilma kehtetu osata. Kolleegium peab vajalikuks maakohtu põhjendusi täpsustada.

Tulenevalt hageja nõudest vajab vaidluse lahendamisel hindamist üksnes lepingu p 4.3 see osa,

mis annab aluse nõuda üürileandjalt kasumi hüvitamist. Kolleegiumi hinnangul on lepingu

p 4.3 osadeks jagatav ja kuna praeguses hagis nõuab hageja lepingu kogu tähtaja arvestusliku

kasumi hüvitamist, puudub ülejäänud p 4.3 osas lepingutingimuse kehtivuse hindamiseks

vajadus.

Lepingud on tühised või tühistatavad (tsiviilkoodeksi järgi kehtetud või kehtetuks

tunnistatavad), kui neis on sisulisi või vormilisi puudusi. Võib aga esineda tehinguid, milles

puudustega elemendid ei muuda defektseks teisi lepingu elemente ja seetõttu ei mõju kogu

lepingule. Hageja hinnangul ei ole lepingu p 4.3 eraldi tühine ja ei saa eeldada, et hageja ja

kostja õiguseellased oleksid lepingu sõlminud ka selle tingimuseta. Kolleegium hagejaga ei

nõustu. Ainuüksi tunnistaja Y ütluste põhjal sellist järeldust teha ei saa. Hindamaks, kas leping

on osadeks jagatav, tuleb tõlgendada lepingut tervikuna, st poolte vastastikuseid õigusi ja

kohustusi.

14.2. Hageja tugineb tunnistaja Y ütlustele, mille kohaselt oli vaidlusalune tingimus Vene teatri

„ankruks“ ja see pidi ennetama „ründeid“ teatrile. Kolleegiumi hinnangul ei saa ainuüksi sellest

eeldada, et leping oleks kasumi hüvitamise kokkuleppeta jäänud sõlmimata. See läheb vastuollu

ka lepingupoolte õiguseellaste esmases lepingus kokkulepituga, mis vaidlusalust tingimust

sisaldas ja mis oli sõlmitud 5-aastase tähtajaga (tõlge I kd, tl 88 pöördel–89).

Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et vaidluse all olev lepingu p 4.3 osa on

võimalik jätta lepingu tingimuste hulgast kõrvale. Muus osas leping kehtib. Kostja esile toodud

lepingutingimuse puudus ei ole selline, mis saaks olla kogu lepingu tühisust (kehtetust)

tingivaks asjaoluks, kuna leping on osadeks jaotatav, ning saab eeldada, et leping oleks sõlmitud

ka siis, kui pooled ei oleks kokku leppinud järgmises: „Lepingu ühepoolse katkestamise korral

tasub lepingu katkestamise algatanud pool teisele lepingupoolele /---/ sõlmitud lepingu kogu

tähtaja arvestusliku kasumi (faktiliselt kulutatud valuutas).“

15. Maakohtu tuvastatud asjaoludele on kolleegiumi hinnangul kohaldatav TsK § 60 lg 1, mille

kohaselt tehingu, mis on teostatud pettuse, vägivalla, ähvarduse, ühe poole esindaja kuritahtliku

kokkuleppe mõjul teise poolega, samuti ka tehingu, mille kodanik oli sunnitud teostama talle

äärmiselt ebasoodsail tingimustel raskete asjaolude kokkusattumuse tagajärjel, tunnistab kohus

kannatanu või riikliku, kooperatiivse või ühiskondliku organisatsiooni hagi põhjal kehtetuks.

Samuti on tuvastatud asjaoludele kohaldatav TsK § 61 lg 1, mille kohaselt on kehtetu tehing,

mis on teostatud näilikult, ilma kavatsuseta luua juriidilisi tagajärgi.

15.1. Kolleegiumi hinnangul tuleb esmalt tuvastada, kas TsK § 61 lg 1 kohaldamise eeldused

on täidetud. Viidatud normi näol tegemist erinormiga, mis tähendab seda, et kõigepealt tuleb

selgitada, kas tegemist on näiliku kokkuleppega ning alles seejärel saab käsitleda teisi tehingu

kehtetuse aluseid. Kui kokkulepe on näilik ja selle põhjusel kehtetu, siis ei ole vaja enam

täiendavalt hakata selgitama kokkuleppe võimalikku vastuolu heade kommetega. Ühtlasi

märgib kolleegium, et TsK § 60 lg 1 kohaldub vaieldavatele tehingutele ning sättes kirjeldatud

asjaolude mõjul tehtud tehingu kehtetuks tunnistamine toimub kannatanu hagi põhjal.

15.2. Maakohus tuvastas ja apellatsiooniastmes ei vaielda selle üle, et lepingu p 4.3 pidi tagama

lepingu pikaajalise kehtivuse selliselt, et lepingut oleks raske lõpetada (vt maakohtu otsuse

p 115 ja apellatsioonkaebuse p 14). Kolleegiumi hinnangul jätsid lepingupooled tähtaja

pikendamisel lepingu p 4.3 lepingusse vaid selleks, et luua kolmandatele isikutele ettekujutus,

nagu tekiksid sellest pooltele õigused ja kohustused, kuid samal ajal pooled mingeid juriidilisi

tagajärgi ei soovinud. Sellele viitab ka lepingutingimuse sõnastuse ebaselgus, kuidas tasumisele

kuuluvat hüvitist peaks arvutama, ning hüvitise tasumise kohustuse tekkimist ei välistanud

lepingu ülesütlemine rikkumise tõttu. Kuigi sellisest kokkuleppest mulje jätmine saaks olla

käsitatav ka heade kommete vastase tegevusena, ei ole selle kehtivust heade kommetele

vastavuse aspektist vaja enam hinnata.

15.3. Üldjuhul ei saa näiliku tehingu puhul olla võimalust, et tehing jääks osaliselt kehtima, sest

võimalik ei ole tehing, mis on näilik ainult osaliselt. Eespool öeldust saab kolleegiumi

hinnangul teha praegusel juhul erandi, kuna lepingu p 4.3 ei puuduta lepingu põhilist eset

(kasutamiseks antavad ruumid ja selle eest makstava tasu suurus). Kolleegiumi hinnangul saab

eeldada, et leping oleks sõlmitud ka siis, kui pooled ei oleks sellises lepingutingimuses kokku

leppinud.

16. Kolleegium märgib, et ka juhul, kui asjas rakenduks praegu kehtivad tsiviilseadustiku

üldosa seaduse sätted, on maakohtu seisukoht lepingu p 4.3 tühisuse kohta lõppjärelduses õige.

Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud

ning ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid

(TsMS § 654 lg 6). Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale.

Lepingu p 4.3 on näilik, sest lepingupooled soovisid jätta mulje sellise kokkuleppe olemasolust.

Kuna näiliku kokkuleppega ei ole soovitud õiguslikke tagajärgi, siis on tingimus tühine

(TsÜS § 89 lg 2). Kolleegium järgib selles osas otsuse p-de 15.2 ja 15.3 põhjendusi.

17. Kolleegium leiab lisaks, et kuigi lepingu p 4.3 on selle näilikkuse tõttu tühine, saab

nõustuda maakohtu järeldusega tingimuse vastuolu kohta hea usu põhimõttega nii TsK § 6 lg 1

kui ka VÕS § 6 lg 2 alusel. Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud hea usu põhimõttest

tuleneva õiguse kaotamise eeldused ning hageja väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale.

17.1. TsK § 6 lg 1 hõlmab juhud, kui subjektiivset õigust teostatakse teisele isikule kahju

tekitamise ning tema huvide rikkumise eesmärgil. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata

võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.

TsÜS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et

õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

Kolleegium ei nõustu hagejaga, et hea usu põhimõtte vastasusele tuginemine ei välista lepingu

p 4.3 kohaldamist, vaid saaks mõjutada üksnes hüvitise suurust. Hea usu põhimõtte eesmärgiks

on lepinguliste kohustuste laiendamise kõrval ka lepingust tulenevate õiguste teostamise

piiramine (vt RKTKo 22.04.2015 3-2-1-28-15, p 13). Kolleegium nõustub kostjaga, et saamata

jäänud tulu nõudmine lepingu p 4.3 alusel viib selleni, et hageja teenib kostja arvel ülemäärast

kasu, kuigi hageja on pika ajaperioodi jooksul saanud ruume kasutada turutingimustega

võrreldes soodsamalt ning jätnud lepingu p-s 3.1 võetud remonditööde kohustuse täitmata.

17.2. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus on tõendite hindamisel rikkunud

menetlusõiguse norme. Maakohus on kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt hinnanud ning teinud nendest põhjal õiged järeldused (vt maakohtu

otsuse p-d 118–132). Hageja annab põhjendamatult suure kaalu tunnistaja Yi ütlustele, sest

nõustudes maakohtuga, leiab ka ringkonnakohus, et tunnistaja ütlused remonditööde kohta on

üldsõnalised ega lähe kokku dokumentaalsete tõendite pinnalt tehtavate järeldustega.

Maakohus on tõendite hindamisel järginud TsMS § 232 lg-s 2 sätestatud põhimõtet, mille

kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kostja etteheited

maakohtule pole põhjendatud.

18. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja ei saa kostja vastu saamata

jäänud tulu nõuet lepingu p 4.3 alusel maksma panna, puudub vajadus saamata jäänud tulu

suuruse ja tõendatuse kohta apellatsioonimenetluses esitatud väidete hindamiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kuigi hageja on palunud tühistada maakohtu otsuse hagi

rahuldamata jätmise osas, ei ole hageja menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta

sisulisi väiteid esitanud. Ka ei ole hageja väitnud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud

teisiti jaotada sõltumata sellest, et maakohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi.

20. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude

jaotuse. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise

tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

21. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles

kulud tekkisid. Kuna maakohus on kostja menetluskulud kindlaks määranud, määrab

kolleegium TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks kostja apellatsiooniastme menetluskulud.

21.1. Apellatsioonimenetluses on kostja palunud hagejalt välja mõista lepingulise esindaja kulu

4018 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on kostjale osutanud õigusabi vandeadvokaat Jaan

Lindmäe 28 tundi ja 40 minutit tunnihinnaga 140 eurot (käibemaksuta). Kostja on kinnitanud,

et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud

seoses praeguse kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5) ning ta on käibemaksukohustuslane

(TsMS § 174 lg 10).

21.2. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS

§ 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindajakulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja

mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka

esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust.

Kostja lepingulise esindaja ajakulu apellatsioonistmes ei ole kolleegiumi hinnangul

TsMS § 175 lg 1 mõttes täies ulatuses põhjendatud ega vajalik. Võttes arvesse, et tegemist oli

tsiviilasja materjalidega kursis olnud vandeadvokaadist esindajaga ning menetlusdokumentide

sisu ja mahtu, milles korratakse juba varem menetluses esitatud seisukohti, on

apellatsioonkaebuse vastuse koostamise ja sellega seotud toimingute põhjendatud ajakulu

menetluskulude nimekirjas esitatud 13 tunni ja 5 minuti asemel 5 tundi ning kohtu 15. juuni

2023. a kirjale vastamiseks seisukoha kujundamiseks 15 tunni ja 15 minuti asemel 4 tundi.

Menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu 20 minutit on vajalik ja põhjendatud. Kostja

lepingulise esindaja tunnihind on põhjendatud.

21.3. Eeltoodut arvestades on kostja põhjendatud ja vajalik menetluskulu apellatsiooniastmes

(9,33 x 140) 1306,20 eurot. Lisaks peab hageja tulenevalt kostja taotlusest tasuma hüvitatavatelt

menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

22. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)