2-19-6614/93 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Mati Maksing ja Kadri

Mälberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. august 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-6614

Kohtuasi

Eesti Metsameister OÜ hagi X vastu 65 000 euro

väljamõistmiseks

või

alternatiivselt

tahteavalduse

asendamiseks lepingu muutmiseks ja enammakstud

63 957 euro

ning

kahjuhüvitise

1151,24 euro

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 9. jaanuari 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

67 457 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Eesti Metsameister OÜ (registrikood 12394062),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Tauri Tigasson ja

vandeadvokaat Ott Lepmets

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Raul Ainla

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 9. mai 2023. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 9. jaanuari 2023. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-19-

6614 muutmata, kuid täiendada resolutsiooni otsustusega jätta kohtuotsuse täitmise

tagamiseks jõusse Harju Maakohtu 3. mai 2019. a määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõu, samuti muuta osaliselt kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda.

4. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Xlt

Eesti Metsameister OÜ kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

1128 eurot. Kohustada Kalle Rebast tasuma väljamõistetud menetluskuludelt

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Eesti Metsameister OÜ (hageja) esitas 30. aprillil 2019 Harju Maakohtule X (kostja) vastu

hagi (täpsustatud 28. septembril 2020) 65 000 euro väljamõistmiseks või alternatiivselt

tahteavalduse

asendamiseks

lepingu

muutmiseks

ja

enammakstud

63 957 euro

väljamõistmiseks. Lisaks palus hageja välja mõista kostjalt varalise kahju hüvitise 1151,24

eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 6. detsembril 2018 lepingu (leping), mille alusel seati

kostja kinnisasjale XXX (kinnisasi) hageja kasuks kasutusvaldus kaheks aastaks. Lepingu

eesmärgiks oli anda hagejale metsa raiumise õigus kinnisasja kaheksal eraldisel. Hageja tasus

kasutusvalduse eest kostjale 65 000 eurot. Hageja esitas 24. jaanuaril 2019 Keskkonnaametile

kavandatava raie kohta metsateatise. Amet peatas 15. veebruari 2019. a otsusega teatiste

menetluse seitsmel eraldisel, sest need jäävad kinnisasjale kavandatava kanakulli püsielupaiga

piiridesse.

6. märtsil 2019 esitas hageja kostjale lepingu tühistamise avalduse, mille kohaselt tühistas

hageja tehingu eksimuse tõttu. Enne lepingu sõlmimist ei olnud hageja teadlik, et kinnisasjal

võib olla kanakulli püsielupaik, mis välistab sellel majandustegevuse. Hagejal puudus teave ka

selle kohta, et Keskkonnaamet kaalub võimalust kehtestada kinnisasjale linnu püsielupaiga ala,

mille projekteerimismenetluse jooksul ei ole metsaraie võimalik. Hageja oli teadlik, et

kinnisasjal asus üksnes kanakulli leiukoht ja sellest tulenevalt piiranguvöönd, mis ei välistanud

metsa raiumist. Lepingus sisalduvad kinnitused kanakulli püsielupaiga kohta on väärad. Kostja

ei teavitanud lepingueelsete läbirääkimiste käigus hagejat kinnisasjale kavandatavast kanakulli

püsielupaigast, kuigi ta oli nimetatud asjaolust teadlik alates 23. maist 2018. Tehingu

tühistamise tõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu alusel tasutud 65 000 euro tagastamist.

Enne lepingu sõlmimist on hageja kontrollinud avalikult kättesaadavaid andmeid kinnisasja ja

sellel lasuvate piirangute kohta ning ta ei leidnud teavet Keskkonnaameti kavatsuse kohta.

Sellega on hageja täitnud enda hoolsuskohustuse andmete kogumisel enne lepingu sõlmimist.

Alternatiivselt tugines hageja lepingueelsete läbirääkimiste kohustuse rikkumisele. Hagejal oli

äratuntav oluline huvi saada teada, et Keskkonnaamet kavandab võtta kinnisasja kaitse alla.

Jättes olulise teabe andmata, rikkus kostja oluliselt lepingut ja hagejal oli õigus muuhulgas

lepingust taganeda. 6. märtsil 2019 esitatud avaldusega taganes hageja lepingust, mistõttu on

hagejal õigus nõuda lepingu alusel tasutud 65 000 euro tagastamist.

Juhul, kui kohus leiab, et hagejal puudus õigus tehing tühistada või lepingust taganeda, on

hagejal õigus nõuda lepingu tingimuste muutmist. Lepingu eesmärgiks oli anda hagejale 1708

tm metsa raiumise õigus. Pärast lepingu sõlmimist selgunud piirangu tõttu sai hageja metsa

raiuda mahus 101 tm. Hageja palus kohtul muuta lepingut selliselt, et kohus alandaks

kasutusvalduse tasu saadud õiguste väärtuseni, so 1043 eurot ning hagejal on õigus metsa raiuda

kahe aasta jooksul kohtulahendi jõustumisest. Lepingutasu muutmise korral on hagejal õigus

nõuda kostjalt enammakstud 63 957 euro tagastamist.

Kui kohus rahuldab hagi tehingu tühistamise või lepingust taganemise tõttu, palus hageja välja

mõista kostjalt varalise kahju hüvitise 1151,24 eurot, mis koosneb kasutusvalduse seadmise

lepingu sõlmimisel tasutud notari tasust 324,98 eurot ja riigilõivust 72 eurot ning

metsamajanduskava koostamise tasust 204,26 eurot ja kohtueelsetest õigusabikuludest

550 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata.

Tehingu tühistamise eeldused ei ole täidetud. Kostja ei ole hagejat eksimusse viinud. Ka kostja

ei teadnud, et Keskkonnaamet kavandab kinnistule kanakulli püsielupaika. Kostja sai AS-i

A&P Mets käest teada, et Keskkonnaamet on ette valmistamas kanakulli püsielupaiga kaitse

alla võtmise määrust, millest tulenevad raiepiirangud. Kostja informeeris lepingueelselt hagejat

viidatud asjaolust, kuid hageja ei näinud selles probleemi. Ka võinuks hageja ise uurida

Keskkonnaametilt püsielupaiga kavandamise kohta. Seejuures kostja eeldaski, et hageja kui

metsanduses tegelev professionaalne ettevõtja on ise lepingu eseme kohta olulise

informatsiooni välja selgitanud. Hageja ei saanud lepingu sõlmimisel olla eksimuses ka

seetõttu, et lepingu kolmes sättes oli mainitud kanakulli püsielupaika. Ka notar selgitas lepingu

sõlmimisel piirangute mõju.

Hagejal ei olnud õigust lepingust taganeda, sest kostja ei ole lepingueelsetel läbirääkimistel

kohustusi rikkunud. Kostja on edastanud hagejale kolmandalt isikult saadud teabe. Isegi juhul,

kui kostja ei oleks seda teinud, oli tal võrreldes kostjaga paremad võimalused antud teave kätte

saada.

Ka ei ole hagejal õigust nõuda lepingu tingimuste muutmist, sest asjaolud ei olnud pärast

lepingu sõlmimist muutunud. Hageja teadis või pidi teadma enne lepingu sõlmimist

Keskkonnaameti kavatsusest. Seejuures ei saa lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude

määramisel üldjuhul lähtuda ühe lepingupoole ootustest. Tegutsedes metsandusvaldkonnas ja

ostes massiliselt kokku metsa raieõigust, on eeldatav, et metsaraiet võivad mõjutada teatud

tegurid. Keskkonnaameti poolt seatavad piirangud on metsanduse valdkonnas üks

tavapärasemaid ohtusid. Kuivõrd kostja ei ole kohustusi rikkunud, ei ole hagejal õigust nõuda

kahju hüvitamist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 9. jaanuari 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hageja hagi ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 65 000 eurot ja kahju 1151,24 eurot. Maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 8020 eurot

ning neilt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus leidis, et hageja ei teadnud tehingu tegemisel, et Keskkonnaamet plaanis kinnisasja

kaitse alla võtmist kanakulli püsielupaigana, mistõttu peatati metsa raiumise õigus kuni kaitse

alla võtmise menetluse lõpuni. Kostja sellest hagejat ei teavitanud. Hagejale ei olnud see teave

kättesaadav ka muudest allikatest. Hageja oli teadlik kahest piirangust, aga need ei välistanud

metsa majandada. Kuigi hageja pidi hoolika metsaettevõttena olema teadlik, et kinnisasjal asub

kanakulli püsielupaik, siis see ei saanud tekitada hagejale arusaama, et kinnisasjal ei saa metsa

majandada. Ka lepingu p-dest 1.6, 2.1.4 ja 2.2.3 ei saanud hageja sellist järeldust teha. Erinevalt

sihtkaitsevööndist on piiranguvööndis majandustegevus lubatud. Seega oli hagejal ebaõige

ettekujutus, et metsaraie kostja kinnisasjal oli võimalik. Hageja oli lepingu sõlmimisel

eksimuses tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 lg 1 tähenduses.

Maakohus leidis, et olukorras, kus hageja ei saanud lepingu kehtivuse ajal metsaraiet seitsmel

eraldisel teha, ei oleks hagejaga sarnane mõistlik isik samasuguses olukorras tehingut teinud.

Seetõttu tegi hageja tehingu olulise eksimuse mõjul (TsÜS § 93 lg 3). Olles teadlik

Keskkonnaameti kavatsusest, sellega kaasnevatest piirangutest ja arvestades pooltevahelise

lepingu eesmärki, tuli kostjal TsÜS § 95 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 lg 2 esimese lause

alusel eelviidatud teave edastada hagejale. Kostja oli alates AS-i A&P Mets 23. mai 2018. a e-

kirja kättesaamisest teadlik Keskkonnaameti kavatsusest ning sellega kaasnevatest piirangutest.

Kostjal oli võimalus lepingueelsete läbirääkimiste käigus avaldada hagejale kirjas sisalduvat

teavet, mida kostja aga ei teinud. Maakohus tuvastas, et kostja saatis viidatud e-kirja hagejale

alles pärast lepingu sõlmimist.

Hageja on piisavalt hoolikalt täitnud kohustust ise teavet hankida. Seega ei kandnud hageja

eksimuse riisikot, mistõttu ei välista TsÜS § 95 lg 5 tema õigust tehingut tühistada. Maakohus

asus seisukohale, et tehingu tühistamise materiaalsed ja formaalsed eeldused on täidetud,

mistõttu on hageja 6. detsembril 2018 lepingu kehtivalt tühistanud. Seega tuleb TsÜS § 90 lg 2

ning VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel kostjal hagejale lepingu alusel saadud

65 000 eurot tagastada.

Maakohus hindas hageja kahju hüvitamise nõuet ja leidis, et lepingu sõlmimise tõttu on hagejal

tekkinud otsene varaline kahju 1151,24 eurot (VÕS § 128 lg-d 1–3). Hageja varalise kahju

hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele TsÜS § 101 lg 1 alusel.

Maakohus jättis 3. mai 2019 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi

täitmist tagava abinõuna (TsMS § 445 lg 2).

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei ole hagejat eksimusse viinud. Kostja on lepingueelsetel läbirääkimistel hagejale

selgitanud, et kinnisasjale võidakse seada raiekeeld. Asjaolu, et kostja ei edastanud hagejale

AS-i A&P Mets 23. mai 2018. a e-kirja, ei tähenda seda, et ta hagejat kirja sisust ei

informeerinud. Kostja on oma väiteid tõendanud vande all antud seletusega, mille on maakohus

põhjendamatult arvestamata jätnud. Ebaõige on maakohtu järeldus, et kostja on andnud tema

versiooni kinnitavaid ütlusi olukorras, kus ta on huvitatud hagi rahuldamata jätmisest. Lisaks

on maakohus ebaõigesti hinnanud tunnistajate ütlusi. Tunnistaja C ütlused ei ole

usaldusväärsed, sest need sisaldavad järeldusi ning on vastuolus tunnistaja Q ja kostja omavahel

riimuvate ütlusega. Ka on maakohus ebaõigesti hinnanud poolte telefonivestluste sisu.

Maakohtul tulnuks telefonivestluste sisu hinnata koos teiste tõenditega.

Tõendamata on asjaolu, et kostja teadis või pidi lepingu sõlmimisel teadma, et kinnisasjale on

seoses kanakulli püsielupaigaga seatud täiendavad piirangud. Kostja sai kinnisasjale seatud

piirangutest ja nende ulatusest teada alles paar kuud pärast tehingut, kui hageja teatas tehingust

taganemise soovist. Kuivõrd kostja avaldas hagejale enne lepingu sõlmimist, et kinnisasjale

võidakse seada raiekeeld, pidi hageja kui metsanduses tegelev ettevõtja hoolsuskohustuse

raames ise välja selgitama Keskkonnaameti kavatsused. Seejuures on kostja tõendanud, et

hageja ongi tavapäraselt ise Keskkonnaametile enne tehingu tegemist päringuid teinud.

Maakohtu järeldus, et hagejal ei olnud avalikest allikatest võimalik teavet hankida, tugineb

hageja tõendamata väitel. Kostja ei vastuta selle eest, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

äriühing ei ole piisavalt hoolas olnud. Lisaks pidi hageja piirangutest aru saama ka lepingust

endast, sest selle kolmes punktis (p-d 1.6, 2.1.4, 2.2.3) on mainitud kanakulli püsielupaika.

Seega võttis kostja lepingut sõlmides teadliku riski.

Hageja varalise kahju hüvitamise nõue on alusetu, sest kostja ei vastuta hagejale kahju

tekkimise eest. Arvestades kostja esile toodud asjaolusid, ei kuulu rahuldamisele ka hageja

alternatiivsed nõuded.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657

lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada

otsustusega, et kohaldatud hagi tagamise abinõu jääb jõusse kohtulahendi täitmist tagava

abinõuna, samuti tuleb osaliselt muuta kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi.

7. Maakohus on tuvastanud järgmised asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei

vaidle, mistõttu võtab ringkonnakohus need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi asja lahendamisel

aluseks.

-

23. mail 2018 teavitas AS-i A&P Mets esindaja kostjat e-kirja teel, et Keskkonnaamet

valmistas ette kanakulli püsielupaikade kaitse alla võtmise määrust, mis hõlmas ka

vaidlusalust kasutusvalduse seadmise lepingu eset;

-

6. detsembril 2018 sõlmisid pooled kasutusvalduse seadmise lepingu, millega seati

kostja kinnisasjale hageja kasuks kasutusvaldus kaheks aastaks. Hageja sai õiguse

teostada kinnisasja kaheksal eraldisel metsaraiet 65 000 euro suuruse tasu eest;

-

24. jaanuaril 2019 esitas hageja Keskkonnaametile metsateatise kinnisasjal raiete

teostamiseks;

-

6. novembril 2018 tegi Keskkonnaamet ettepaneku võtta kinnisasja seitse eraldist kaitse

alla XXX kanakulli püsielupaiga moodustamiseks ning 15. veebruari 2019. a otsusega

määras Keskkonnaamet peatada seitsmel eraldisel hageja metsateatise menetlus kuni 28

kuuks;

-

6. märtsil 2019 esitas hageja kostjale lepingu tühistamise avalduse, mis mh sisaldas

avaldust lepingust taganemise kohta, mille kostja on samal päeval kätte saanud.

Lisaks eeltoodule ei vaidle pooled selle üle, et hageja ei ole kinnisasjal metsaraiet teostanud (vt

ringkonnakohtu 9. mai 2023. a istungi protokoll; ajamärk 00:13:43).

8. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas lepingu sõlmimise ajal hageja

teadis või pidi teadma Keskkonnaameti kavatsusest võtta XXX kinnisasi kanakulli

püsielupaigana kaitse alla. Kostja heidab maakohtule ette kohtuotsuse põhjendamiskohustuse

rikkumist ning tõendite põhjal ebaõigete järelduste tegemist. Kolleegium kostja etteheidetega

ei nõustu, sest maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel menetlusõigust rikkunud. Küll aga on

maakohus kohaldanud kolleegiumi hinnangul valesti TsÜS § 92 ja andnud tuvastatud

asjaoludele väära õigusliku hinnangu. See aga ei muuda maakohtu lõppjäreldust valeks ning

vaatamata sellele kuulub hagi rahuldamisele. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise

kõrvaldada, muutes osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.

9. Maakohus leidis, et TsÜS § 92 lg-te 1 ja 2 ning lg 3 p 1 järgi on lepingu tühistamise eeldused

täidetud. Maakohtu hinnangul oli hagejal ebaõige ettekujutus, et metsaraie kostja kinnisasjal oli

võimalik (vt maakohtu otsuse p 11). Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et leping sõlmiti

metsaraie eesmärgil ning tema eksimus seisnes selles, et raie kinnisasjal keelati ära (ajamärgid

00:08:42 jj).

TsÜS § 92 lg 1 järgi on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Asjaolude all tuleb

mõista faktilisi asjaolusid. Asjas puudub vaidlus, et tehingu tegemise ajal ei olnud kinnisasjal

raie keelatud. Pärast lepingu sõlmimist tegi Keskkonnaamet otsuse XXX kinnisasja eraldistel

2, 3, 4, 6, 7, 8 ja 9 metsateatise menetlus peatada kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või

kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et üksnes

seetõttu ei ole tehingu tühistamise materiaalne eeldus täidetud, sest faktilist asjaolu – raie

peatamine või raiekeeld – tehingu tegemise ajal ei esinenud. Seega ei saanud hageja eksimus

olla seotud ebaõige ettekujutusega tehingu tegemise aluseks olevatest asjaoludest, millel

põhines hageja tahe tehing teha.

10. Kolleegium leiab, et maakohtu tuvastatud asjaoludel on hagejal kostja vastu 65 000 euro

suuruse nõude puhul tegemist lepingueelsete läbirääkimiste rikkumisest tuleneva üleantu

tagastamise nõudega. Oma lõplikus seisukohas märkis hageja, et kohus pole seotud

alternatiivnõuete järjestusega (II kd, tl 154, p 3).

10.1. Hageja on nõude aluseks olevate asjaoludena esile toonud, et lepingueelsete

läbirääkimiste käigus ei teavitanud kostja hagejat kinnisasjale kavandatavast kanakulli

püsielupaigast, kuigi kostja oli sellest asjaolust AS-i A&P Mets poolt saadetud e-kirja

vahendusel teadlik alates 23. maist 2018. Hageja väidab, ja kostja vaidleb sellele vastu, et

hageja seda asjaolu lepingu sõlmimisel ei teadnud ega pidanudki teadma. Hageja tugineb

sellele, et tal oli metsaraie teostamist mõjutada võivate asjaolude suhtes äratuntav oluline huvi

ning kostja rikkus VÕS § 14 lg-s 2 nimetatud kohustust.

Hageja nõude eelduseks on, kas kostja on lepingut rikkunud, kas kostja vastutab rikkumise eest

ning kas hagejal oli seetõttu õigus lepingust taganeda.

10.2. Pooled ei vaidle selle üle, et kasutusvalduse tasu 65 000 eurot oli seotud raiutava metsa

väärtusega (vt ringkonnakohtu 9. mai 2023. a istungi protokoll; ajamärk 00:07:25 jj).

Kokkulepitud raie mahuks oli 1708 tm (vt lepingu lisa 2, I kd, tl 11). VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb

kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Asjaõigusseaduse § 201 lg 1 järgi koormab

kasutusvaldus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud

kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju. Lepingu p 3.2 järgi on kasutusvalduse esemeks

kogu vaidlusalune kinnisasi, mida hageja on õigustatud valdama ja kasutama ning omandama

selle vilju. Asjas puudub vaidlus, et vastavalt lepingus kokkulepitule hageja kinnisasjal raiet

teostada ei saanud, sest Keskkonnaamet peatas 15. veebruaril 2019 metsateatise menetluse.

VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine

või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

10.3. Riigikohus on varem selgitanud, et tulenevalt VÕS § 14 lg-test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg-

test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel lisaks üldisele kohustusele mitte

eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga, hea usu põhimõttest tulenev kohustus

teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada

(vt RKTKo 31.01.2018 2-14-21710/105, p 25.1). Kui lepingueelsete kohustuste rikkumine

selgub alles pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise

suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud

juba enne lepingu sõlmimist. Sellisel juhul saab lepingu pool tugineda lepingueelsete

läbirääkimiste käigus kokku lepitu rikkumisele kui lepingueelsete läbirääkimiste järel sõlmitud

lepingu rikkumisele (vt RKTKo 19.11.2007 3-2-1-111-07, p 14). Ka VÕS § 14 lg 2 esimeses

lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda (vt RKTKo

27.05.2015 3-2-1-43-15, p 14).

10.4. Praegusel juhul on hageja põhjendanud enda taganemisõiguse olemasolu sellega, et kostja

jättis talle teatamata, et Keskkonnaamet kavatses võtta kinnisasja kanakulli püsielupaigana

kaitse alla. Kuna Keskkonnaamet hageja esitatud metsateatise menetluse peatas, siis sai hageja

raiet teostada vaid eraldisel 18, mis moodustas ca 1,6% lepinguga ettenähtud raie mahu

väärtusest. Hageja on tõendanud, et sellise raieõiguse väärtus on 1043 eurot (I kd, tl 164).

VÕS § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav isik teatama

teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades

äratuntav oluline huvi (vt RKTKo 19.11.2007 3-2-1-111-07, p 14). Kolleegium leiab, et lepingu

eesmärki arvestades saab eeltoodud asjaolude tõendatuse korral jaatada taganemisõiguse

olemasolu, sest hageja jäi olulisel määral ilma sellest, mida ta lepingust lootis.

11. Maakohus on hinnanud seda, millistest asjaoludest pidi kostja hagejat VÕS § 14 lg-st 2

tulenevalt teavitama, st kas hagejal oli äratuntav huvi kinnisasjal kavandatava kanakulli

püsielupaiga moodustamise vastu (vt maakohtu otsuse p-d 13.1–13.3). Kolleegium nõustub

maakohtu põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi täies ulatuses ei korda.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud lepingu eesmärgi, milleks oli hagejale kostja

kinnisasjal metsaraie teostamise õiguse andmine. Seega olid hageja jaoks tähtsad kõik asjaolud,

mis piiravad või välistavad kinnisasjal metsa majandamist. Teades, et Keskkonnaamet

valmistas ette kanakulli püsielupaikade kaitse alla võtmise määrust ja et üheks selliseks paigaks

oli ka XXX kinnisasi, pidi kostja sellest hagejat teavitama.

12. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga selles, et hageja ei pidanud Keskkonnaameti

projekteeritavast XXX püsielupaigast olema teadlik. Maakohus tuvastas, et lepingueelselt

kättesaadavate avalike andmete alusel sai hageja eeldada, et kostja kinnisasjal on metsaraie

lubatud (vt maakohtu otsuse p-d 9–9.3, 14.1–14.2). Kostja etteheited hagejale, et ta oleks

pidanud tegema täiendavaid päringuid kinnisasjal asuvate piirangute kohta, ei ole põhjendatud.

Maakohus ei ole nende asjaolude tuvastamisel menetlusõigust rikkunud. Maakohtu järeldus, et

hagejal ei saanud lepingu p-des 1.6, 2.1.4 ja 2.2.3 esitatud andmete põhjal tekkida kahtlust

metsa majandamise võimatuse kohta, on põhjendatud.

12.1. Iseenesest on õige kostja arusaam, et lepingupoolelt ei saa väga põhjalikku teatamist ja

nõustamist oodata teise lepingupoole suhtes, kes valdab ise vastavat teavet, on erialase

ettevalmistuse või vastavate kogemustega. Praegusel juhul on aga maakohus nõuetekohaselt

tuvastanud, et hagejal ei saanud metsamajandamise kava ja lepingus antud kinnituste põhjal

tekkida kahtlust Keskkonnaameti kavatsusest lepingu eseme suhtes sihtkaitsevööndi

moodustamise kohta. Kostja ei ole esile toonud, millise tõendi või asjaolu jättis maakohus

tähelepanuta, et jõuda kostja soovitud järelduseni. Asjaolu, et sellist informatsiooni avaldas

Keskkonnaamet kolmandale isikule, ei tähenda, et see informatsioon oli kättesaadav ka

hagejale. Tunnistaja Q ütluste kohaselt uuris ta Keskkonnaametilt telefoni teel, kas kinnisasjal

on piiranguid ning talle vastati, et „nende poolt on roheline tuli, et võite raieteatised peale

võtta“. Iga kord, kui tunnistaja rääkis kostjaga, vaatas ta ka metsaregistri andmeid, millest

piiranguid ei nähtunud (II kd, tl-d 67 pöördel–68 pöördel). Põhjendamatu on kostja arusaam, et

kogutud tõend tunnistaja ütluste näol on ebausaldusväärne ning hageja väidet Keskkonnaameti

poole pöördumise kohta saab tõendada üksnes dokumentaalse tõendiga. TsMS § 232 lg 2 järgi

ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning hageja väide on tõendatud

tunnistaja ütlusega.

12.2. Lisaks heidab kostja hagejale ette, et hageja oleks pidanud kontrollima andmeid ka

vahetult enne lepingu sõlmimist. Asjaolu, et vahetult enne lepingu sõlmimist ei olnud Maa-

ameti katastriüksustes kitsendusi ega piiranguid sisse kantud, tõendavad tunnistaja Q ütlused ja

lepingu p-s 1.6 märgitud Maa-ameti olemasolevad andmed katastriüksuste kitsenduste kohta.

Eelneva põhjal nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja tegutses majandustegevuses

oodatava hoolsusega ega pidanud avalikult kättesaadavate andmete ega lepingus antud

kinnituste põhjal teadma, et Keskkonnaamet kavandab XXX kinnisasjale kanakulli

püsielupaiga tõttu looduskaitsepiirangu seadmist, mis välistab igasuguse raietegevuse.

12.3. Mis puudutab elulist usutavust ehk seda, milline on asjaolude esinemise üldine tõenäosus,

siis kolleegiumi hinnangul on usutav see, et kui hageja oleks olnud Keskkonnaameti kavatsusest

kinnisasja kaitse alla võtmise kohta teadlik, ei oleks ta lepingut sõlminud ega 65 000 eurot

üksnes 1043 euro väärtuses metsa eest tasunud (vt I kd, tl 164). Vähe tõenäoline on kostja

esitatud versioon, et hageja võttis lepinguga teadlikult riski, et ta jõuab raiet enne raiekeelu

seadmist teostada.

13. Järgnevalt tuleb kohtul hinnata, kas kostja rikkus VÕS § 14 lg-st 2 tulenevat teavitamise

kohustust. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et ta teavitas hagejat telefoni teel sellest, et

Keskkonnaamet kavatses hakata menetlema kanakulli püsielupaigaga seotud täiendavate

piirangute seadmist XXX kinnisasjal. Maakohus on oma otsuse p-des 8.2–8.10 menetlusõiguse

norme järgides tuvastanud, et kostja ei ole lepingueelselt teavitanud hagejat sellest, et

Keskkonnaamet oli asunud kaaluma XXX kinnisasja kaitse alla võtmist kanakulli

püsielupaigana. Kolleegium nõustub maakohtuga ning kostja etteheited menetlusõiguse

rikkumise kohta on põhjendamatud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

13.1. Maakohus on õigesti hinnanud lepingus kasutatud mõisteid ning järeldanud, et hageja oli

teadlik, et kinnisasi paikneb vääriselupaiga piiranguvööndis (vt maakohtu otsuse p 10.2.1).

Nõustuda saab maakohtuga ka selles, et lepingus kasutatud mõistet „püsielupaik“ ei saa

VÕS § 29 lg-te 5 ja 6 järgi tõlgendada „leiukohana“. Lepingu p-s 1.6 on välja toodud

elektroonilises Maa-ameti katastriüksuses sisalduvad kitsendused ja piirangud, sh

vääriselupaiga piiranguvööndid. Asjas omab tähtsust see, et sõltumata sellest, kas lepingus on

märgitud „püsielupaik“ või „leiukoht“, ei olnud lepingu sõlmimise ajal seatud kinnisasjale

kitsendusi ega piiranguid, mis oleksid raietegevuse täielikult välistanud. Piiranguvööndis on

majandustegevus

lubatud,

arvestades

seadusega

sätestatud

kitsendusi

(looduskaitseseadus²⁰¹⁹ § 31 lg 1). Maakohus on neid asjaolusid oma otsuse p-des 10.2.1 ja

10.2.2 piisavas ulatuses hinnanud ning poolte väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale.

13.2. Kostja

leiab

jätkuvalt,

et

ta

on

omapoolse

teavitamiskohustuse

täitnud.

Apellatsioonkaebuses heidab kostja maakohtule ette, et maakohus ei ole hinnanud kostja vande

all antud seletust ning on teinud tunnistajate ütluste põhjal ebaõiged järeldused. Kolleegium

kostjaga ei nõustu.

Pooled ei vaidle, et kostjaga pidasid hageja nimel lepingueelseid läbirääkimisi C ja Q.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus tunnistajate ütlusi, kostja vande all antud seletust ning

dokumentaalseid tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt

hinnanud. Maakohus ei ole kostja vande all antud seletust kõrvale jätnud, vaid hinnanud seda

kogumis koos teiste asjas esitatud ja kogutud tõenditega. Kolleegium märgib, et kostja vande

all antud seletust ei saa eelistada tunnistajate ütlustele ega dokumentaalsetele tõenditele, sest

ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg 2).

13.3. Kostja hinnangul tuleb tunnistajate ütluste põhjal järeldada, et kostja ütles tunnistajale Qle

kohe ja ka hiljem, et raiet ei saa teostada. Mõlemad tunnistajad on aga kinnitanud, et kostja neid

sellisest asjaolust teavitanud ei ole. Samuti on maakohus oma otsuse p-des 8.8 ja 8.9.5

põhjendanud, miks tuleb kostja vande all antud seletusesse suhtuda kriitiliselt. Kolleegium ei

näe põhjust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale.

13.4. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et tunnistaja C ütlused on ebausaldusväärsed ja tuleb

tõendite hindamisel kõrvale jätta. Kostja väide, et kõnealune tunnistaja ei avaldanud enda poolt

tajutavat, ei ole põhjendatud. Tunnistaja C suhtles vahetult kostjaga ning tema ütlustest

tulenevalt ei teavitanud kostja teda, et Keskkonnaametil oli kavatsus kinnisasja kaitse alla

võtmiseks. Asjaolu, et tunnistajate ütlused ei olnud samasuguse sisuga, ei tee ütlusi

vastuoluliseks, sest tunnistajad vestlesid kostjaga erinevas mahus ning teadsid seetõttu

erinevaid asjaolusid.

Tõendeid kogumis hinnates on maakohus oma otsuse p-s 8.9.3 põhjendatult leidnud, et kostja

oli hagejale enne lepingu sõlmimist avaldanud informatsiooni piirangutest, mis olid avalikest

registritest nähtavad. Kostja ei avaldanud aga lepingu sõlmimisel asjaolu, et talle oli läbi

kolmanda isiku teatavaks saanud Keskkonnaameti poolt piirangu seadmise kavatsus, mis

välistaks kinnisasja seitsmel eraldisel raietegevuse täielikult. Eelneva põhjal on maakohus

teinud tõendite pinnalt õige järelduse, et kostja väide, et ta avaldas hagejale AS-i A&P Mets

esindaja 23. mai 2018. a e-kirjas sisalduvad andmed, on tõendamata.

14. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on

lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). VÕS § 116 lg-s 2

on sätestatud mitteammendav loetelu olulistest lepingurikkumistest. VÕS § 116 lg 4 kohaselt

ei ole lepingust taganemine kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega

andmata ei ole lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole

lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud

kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega

andmata taganeda, kui rikuti VÕS § 116 lg 2 p-s 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool

teatab, et ta oma kohustust ei täida. VÕS § 116 lg 2 p 2 kohaselt on tegemist olulise

lepingurikkumisega, kui lepingupool rikkus kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust

tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kolleegiumi

hinnangul on lepingust taganemise eeldused täidetud, sest kostja rikkus kohustust, mille täpne

järgimine oli lepingust tulenevalt hageja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kuna

Keskkonnaamet hageja esitatud metsateatise menetluse peatas, sai hageja raiet teostada vaid

eraldisel 18, mis moodustas ca 1,6% lepingus kokkulepitud raie mahu väärtusest.

15. VÕS § 188 lg 1 järgi taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele

lepingupoolele. VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse

lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta

sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Hageja esitas kostjale

taganemisavalduse 6. märtsil 2019 ja kostja on selle kätte saanud (I kd, tl-d 34–38). Maakohus

leidis, et hageja on järginud tehingu tühistamise tähtaega. Kuna tühistamise avaldus ja

taganemisavaldus on tehtud samas dokumendis, siis ka lepingust taganemise korral on hageja

esitanud avalduse mõistliku aja jooksul VÕS § 118 lg 1 p 1 mõttes.

16. Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu

tagasitäitmise võlasuhteks (vt ka nt RKTKo 20.06.2011 3-2-1-57-11, p 31; RKTKo 8.11.2011

3-2-1-104-11, p 25). Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool VÕS § 189 lg 1

esimese lause järgi nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja

muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kostjal tuleb hagejale tagastada lepingu

alusel tasutud 65 000 eurot.

17. Maakohus rahuldas hageja nõude kostja vastu otsese varalise kahju 1151,24 euro

hüvitamiseks. Praegusel juhul pole õiguskaitsevahenditena lepingust taganemise ja kahju

hüvitamise koos kasutamine välistatud (VÕS § 101 lg 2). Kolleegiumi hinnangul ei ole

maakohus 1151,24 euro suuruse kahjuhüvitise nõude rahuldamise eelduseks olevate asjaolude

tuvastamisel menetlusõigust rikkunud (vt maakohtu otsuse p-d 19.2–19.3), kuid osaliselt tuleb

muuta kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid materiaalõiguse norme. Kuna kostja rikkus

lepingut, siis VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 annavad hagejale õiguse nõuda kostjalt kahju

hüvitamist.

18. Kokkuvõttes on maakohus seega põhjendatult leidnud, et hageja nõue tasutud 65 000 euro

tagastamiseks ja kahju 1151,24 euro hüvitamiseks tuleb rahuldada ning hagi õigesti rahuldanud.

Nõude alternatiivseid õiguslikke käsitusi kolleegium ei analüüsi (TsMS § 442 lg 8 viies lause).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kuigi kostja on palunud tühistada maakohtu otsuse hagi

rahuldamise osas, ei ole ta menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta sisulisi väiteid

esitanud. Ka ei ole kostja väitnud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud teisiti jaotada

sõltumata sellest, et maakohus hagi rahuldas.

20. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude

jaotuse. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise

tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

21. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles

kulud tekkisid. Kuna maakohus on hageja menetluskulud kindlaks määranud, määrab

kolleegium TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks hageja apellatsiooniastme menetluskulud.

22. Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu

2850 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutanud õigusabi 23 tundi ja

45 minutit tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Hageja on kinnitanud, et kõik kohtule

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses

praeguse kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5) ning ta on käibemaksukohustuslane (TsMS §

174 lg 10).

23. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS

§ 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindajakulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja

mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka

esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust.

24. Hageja lepingulise esindaja ajakulu apellatsiooniastmes ei ole kolleegiumi hinnangul TsMS

§ 175 lg 1 mõttes täies ulatuses põhjendatud ega vajalik. Võttes arvesse, et tegemist oli

tsiviilasja materjalidega kursis olnud vandeadvokaadist esindajaga ning menetlusdokumentide

sisu ja mahtu, milles korratakse juba varem menetluses esitatud seisukohti, on

apellatsioonkaebuse vastuse koostamise ja sellega seotud toimingute põhjendatud ajakulu

menetluskulude nimekirjas esitatud 23 tunni ja 45 minuti asemel 9 tundi ja 24 minutit, mis

koosneb apellatsioonkaebuse vastuse koostamisest ja sellega seotud toimingutest 6 tundi, kostja

19. aprilli 2023. a seisukohaga tutvumisest 30 minutit, kohtuistungi ettevalmistusest ja sellel

osalemisest

2 tundi,

kompromissiläbirääkimistest

28 minutit,

lõpliku

seisukoha

ja

menetluskulude nimekirja koostamisest 26 minutit. Hageja lepingulise esindaja tunnihind on

põhjendatud.

25. Eeltoodut arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu apellatsiooniastmes

(9,4 x 120) 1128 eurot. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt

menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

26. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)