2-21-5195/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.08.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-5195

Tsiviilasi

X (X) hagi Y (Y) vastu kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.02.2023 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

X apellatsioonkaebus, hind 19 838 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXXX)

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 20.02.2023 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

3. Kostjal menetluskulude puudumise tõttu jätta need rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 03.04.2021 maakohtule hagi (täpsustatud 29.05.2021) Y (kostja) vastu

kahjuhüvitise 19 404 euro väljamõistmiseks. Hageja suurendas 07.02.2023 nõuet, paludes

kostjalt välja mõista 21 838 eurot. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt kuulus hagejale Metsa-Annukse kinnistu Kuusalu vallas, millega

piirnes kostja kinnistu Laane 34. Hageja avastas 05.04.2018, et kostja raius hageja loata

Metsa-Annukse kinnistul maha 29 üle 8 cm diameetriga puud ja ca 30 alla 8 cm diameetriga

puud. Hageja palus kostjalt välja mõista hüvitise tekitatud kahju hüvitamiseks.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku

asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Ebaseaduslik raie leidis aset

Salmistu küla tiheasustusalal, mistõttu ei saanud kostja tekitatud kahju arvestada vaid

langetatud ja ära viidud puude tihumeetrites. Hageja soovis ebaseaduslikult raiutud puude

asemele uute istutamist, et taastada oma kinnistu põhjaküljel haljastus raie-eelse seisundiga

võimalikult samaväärsena. Istutatava puuliigina eelistas hageja harilikku pärna. Tallinna linnas

on kehtestatud kord, millega määratakse kindlaks, mitu uut puud peab asemele istutama, kui

keegi soovib raiuda või on omavoliliselt raiunud kasvavaid puid. Seejuures arvestatakse, et

istutatavad puud on alati väiksemad kui raiutavad puud, mistõttu tuleb neid istutada arvuliselt

rohkem. Kuivõrd Kuusalu vallas sellist korda ei kehtestatud, tuli lähtuda Tallinna linna

asendusistutuse korrast, mis kehtestati Tallinna Linnavolikogu määrusega 11.02.2021 nr 2.

Viidatud määrus oli olemuselt kohustatud isiku kohustuse suuruse kindlaksmääramise

metoodika. Määruse alusel tehtud arvestuse järgi tuli raiutud puude asemele istutada hageja

kinnistule 441 haljastuse ühikut maksumusega 21 838 eurot (49,52 x 441).

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata ja lõpetada tsiviilasja menetlus. Alternatiivselt palus

kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Hageja väidete kohaselt toimus metsa hooldusraie segametsaga kaetud 200 m2 maa-alal. Hageja

soovis selle ala taasmetsastamist endale meelepärase pärnadest koosneva parkmetsaga,

täpsemalt selle eest rahalist hüvitist kolmekordses määras ning arvestades tiheasustusega alal,

st Tallinna linnas Tallinna Linnavalitsuse poolt kehtestatud tasumäärasid. Nimetatud

hinnastamine ei olnud kooskõlas asja taastamisväärtusega ning kahju hüvitamise nõudega.

Tegemist ei olnud tiheasustusega alaga. Hageja pakutud kahjuhüvitise kujunemine ei

arvestanud asjaolu, et Metsa-Annukse kinnistu sihtotstarbeks oli maatulundusmaa. Kostja

tellitud hinnapakkumise järgi oleks hageja kinnistule vaja istutada 21 istikut maksumusega 630

eurot. Kostja oli valmis teostama istikute transpordi ja istutamise.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2 000 eurot.

Menetluskulud jäid hageja kanda ja rahaliselt kindlaks määramata.

Kohus leidis, et kostja rikkus hageja omandit, kui raius maha hageja kinnistul olnud puid. Nii

põhjustas ta hagejale õigusvastaselt kahju VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 mõttes. Asjaoludest

nähtuvalt puudusid õigusvastasust (VÕS § 1045 lg 2) ja süüd (VÕS § 1050 lg-d 1 ja 2, § 1052)

välistavad asjaolud. Seega vastutab kostja hagejale õigusvastaselt tekitatud kahju eest. Kui

omandiõiguse rikkumine seisneb asja kahjustamises, hõlmab kahjuhüvitis VÕS § 132 lg 3 järgi

eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ja võimaliku väärtuse vähenemise. Käesoleval

juhul nõudis hageja kinnistu parandamise kulude hüvitamist. Poolte vahel oli vaidlus, kuidas

tuvastada kahju suurus. Tõendamata oli hageja kinnistu ala, kust kostja puid maha raius. Kostja

väitel oli maa-ala ca 200 m2, kuid hageja väitel oli see suurem. Kohus leidis, et dokumendid,

millega pooled soovisid tõendada metsaraie ala, olid poolte seletused, mis ei olnud tõendid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg 2 järgi ja kohus neid ei arvestanud.

Hageja soovib lähtuda Tallinna Linnavalitsuse määrusest. Kohus leidis, et viidatud määrus ei

reguleeri eraõiguslikes suhetes tekitatud kahju hüvitamist ja määruse alusel ei saanud tuvastada

hüvitamisele kuuluva kahju suurust. Määrus kehtestati looduskaitseseaduse (LKS) § 45 alusel,

mis sätestab, et tiheasustusalal asuvaid üksikpuid, va kasvav mets metsaseaduse tähenduses ja

viljapuud, tohib raiuda kohaliku omavalitsuse loa alusel. Loa andmise tingimused ja korra

kehtestab kohalik omavalitsus. Määruses reguleeritakse Tallinna linna haldusterritooriumil

kasvava puu raie- või hoolduslõikusloa taotlemist ja andmist ning loale kõrvaltingimuste, sh

asendusistutuskohustuse määramist (§ 2 lg 1). Määruses ei reguleerita kasvava metsa raiet

metsaseaduse tähenduses ega põõsaste ja viljapuude raiet ja hoolduslõikust (§ 2 lg 2). Määruse

§ 15 lg 1 esimese lause järgi määratakse asendusistutuskohustus ehitusraieks, kujundusraieks

ja kahjustatud puu raieks antud raieloa kõrvaltingimusena. Käsitletav määrus on kehtestatud

avalik-õiguslikes suhetes ja see reguleerib Tallinna linna territooriumil kasvava puu raie- või

hoolduslõikusloa taotlemist ja andmist ning loale kõrvaltingimuste, sh asendusistutuskohustuse

määramist. Määrusega reguleeritud asendusistutuse (§-d 15–21) alusel ei saanud määrata

hagejale tekitatud kahju suurust, sest asendusistutuse eesmärgiks ei ole määruse § 15 lg 1

esimese lause järgi reguleerida erasuhtes tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramist ja

hüvitamist. Eelnevast tulenevalt oli kohus seisukohal, et käsitletav määrus ei kohaldunud

hagejale tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel.

Hageja muid tõendeid ei esitanud ja jäi kahju suuruse osas määrusest tuleneva asendus-

istutuskohustuse mahu kujunemise juurde. Kui menetluses tehti kindlaks kahju tekkimine, kuid

kahju täpset suurust ei õnnestunud kindlaks teha või selle kindlakstegemine on seotud eriliste

raskuste või ebamõistlikult suurte kuludega, saab kohus TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6

alusel otsustada kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.

Pooled ei esitanud tõendeid kahju suuruse kohta. Kuivõrd kahju tekkimine tehti kindlaks, tuli

kohtul neist sätetest juhindudes otsustada kahju suurus siseveendumuse kohaselt.

Kahju suuruse otsustamisel arvestas kohus järgnevaid asjaolusid:

− pooled nõustusid, et 200 m2 suuruse ala taasmetsastamiseks läheb vaja 21 istikut

koguhinnaga 630 eurot (tl 28-29, tl 61-64);

− kohtul ei õnnestunud menetluses tuvastada raieala täpset suurust. Pooled ei vaielnud

selle üle, et ala, kus kostja puid maha raius, ei saanud olla väiksem kui 200 m2. Seetõttu

arvestas kohus, et endise olukorra taastamiseks võib vaja minna rohkem kui 21 istikut.

Lisaks võttis kohus arvesse, et osa värskelt istutatud puudest võivad mitte kasvama

minna, mistõttu võib olla vaja need uute istikutega asendada. Istutatud puude

hooldamine tekitab täiendavaid kulutusi. Kohus arvestas, et kostja oli valmis istikuid

transportima ja neid istutama.

Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et kahju suuruseks sai pidada 2 000 eurot. Täidetud olid

üldised kahju hüvitamise eeldused VÕS § 115 lg-te 1 ja 3 alusel. Hagejal tekkis otsene varaline

kahju 2 000 eurot VÕS § 128 lg-te 1, 2 ja 3 tähenduses. Hagejal tekkinud kahju oli hõlmatud

kostja rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 4). Kohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 2 000 eurot.

Hageja apellatsioonkaebus

5. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse ulatuses, milles hageja nõue jäeti rahuldamata ja

teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 21 838 eurot. Menetluskulud tuli

jätta kostja kanda.

Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse kui menetlusõiguse norme ja hindas tõendeid

ebaõigesti, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Kohus jättis arvesse võtmata, et kostja

ebaseaduslik raie toimus tiheasustusalal, kus raieks oli vajalik kohaliku omavalitsuse luba (LKS

§ 45). Puude ebaseaduslik raie tiheasustusalal on väärtegu (LKS § 73 lg 1 ja § 75 lg 2). Kuusalu

vallas õigussuhte reguleerimiseks normatiivakt puudub ja seepärast on hageja õigustatud

kasutama kahju suuruse kindlaksmääramisel tiheasutusaladele (antud juhul Tallinnas ja Tartus)

kehtestatud korda ning määrama vastustaja kohustuse rahalise suuruse asendusistutuse

haljastusühiku maksumuse kaudu.

Viidatud määruse § 15 lg 1 ei välista võimalust kasutada määruses esitatud metoodikat

erasuhetes, sh vastustaja kohustuse kindlaksmääramiseks. Hageja soov oli kostja poolt raiutud

haljastuse maksimaalne taastamine. Kuigi Tallinna linnavolikogu määrus kehtib Tallinna piires,

ei sõltu selle kasutatavus omavalitsusüksuse haldusterritooriumist. Puud vajasid kaitset ka 26

kilomeetrit Tallinnast eemal ja metoodika ei muutu vääraks ega kasutuskõlbmatuks linna piirest

väljaspool. Kohus eksis, et kõnealuse määrusega ei saanud reguleerida erasuhetes tekitatud

kahju suuruse kindlaksmääramist. Määrus reguleeris ka naabritevahelistest suhetest tulenevaid

raieid. Kohtu vastupidine käsitlus oli väär. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 4 ei

oleks kohus tohtinud kõrvale jätta Tallinna linna asendusistutuse korda ning vastustaja

kohustuse suuruse määramist haljastusühiku maksumuse kaudu, kuivõrd Tallinna ja Tartu

asendusistutuse korrad reguleerivad vaadeldavale õigussuhtele lähedast õigussuhet. Kohtul tuli

näidata, millisel sisulisel põhjusel ei saa meetodiga, millega määratakse kindlaks Tallinna ja

Tartu tiheasustusaladel puude raiega kaasneva asendusistutuse kohustuse suurus, määrata

samasuguse kohustuse suurust Tallinnast 26 km kaugusel külas. Kohus ei täitnud TsMS § 436

lg-st 1 tulenevat otsuse põhjendatuse nõuet.

Otsus mõista kostjalt välja 2 000 eurot oli vastuolus VÕS § 127 lg 1 nõudega. Kostja raius

hageja kinnistul 29 üle 8 cm läbimõõduga puud ja sama palju alla 8 cm läbimõõduga puud. Üle

8 cm diameetriga raiutud puude tüveläbimõõtude summa oli 441 cm ehk 441 haljastusühikut.

Tallinna linnas oli ühe haljastusühiku maksumus asendusistutusel 49,52 eurot. Hagejale

väljamõistetud summa 2 000 eurot võrdub 40 haljastusühiku maksumusega, st selle summa eest

oli Tallinna linnas võimalik istutada ja hooldada kümme nelja sentimeetrise tüveläbimõõduga

pärna või kaheksa viie sentimeetrise tüveläbimõõduga pärna. Hagejale tekitatud kahju seisnes

29 puu (diameetriga 9-36 cm) raiumises.

Kohus langetas ebaõigesti, tuginedes TsMS § 233 lg-le 1, otsuse kahju suuruse kohta oma

siseveendumuse kohaselt. Kahju suuruse kindlakstegemine ei olnud eriliselt raske ega seotud

ebamõistlikult suurte kulutustega. Hageja lähtus arusaamast, et raiutud puude tüve diameetrite

summa sentimeetrites (korrutades täiendavalt puuliigi koefitsiendiga) annab haljastusühikute

arvu ning ühe haljastusühiku maksumus 2023. aastal Tallinnas oli 49,52 eurot. Menetluses ei

esitatud argumente, et istutamine Salmistus oleks odavam kui Tallinnas. Otsusest järeldus, et

kostjalt hageja kasuks välja mõistetud 2 000 eurot oli mõeldud katma vaid ostetavate istikute

hinna ja kohus arvestas sellega, et istikute transport, istutamine ning hooldamine kahe aasta

jooksul jääb kostja teha. Samas ei pannud kohus kostjale otsusega istutamise ja hooldamise

kohustust. Selles osas ei olnud otsus TsMS § 442 lg 5 kohaselt selge ja ühemõtteline. Kohus

rikkus tõendeid hindamata jättes TsMS § 438 lg 1 nõuet. Samuti jättis kohus täitmata TsMS §

442 lg 8 nõude põhjendada otsuses, miks kohus ei nõustunud hageja või kostja faktilise väitega

tiheasustusalast. Kohtu käsitlus, et dokumendid, millega pooled soovisid tõendada metsaraie

ala, ei olnud tõendid TsMS § 229 lg 2 järgi, oli vastuolus TsMS § 272 lg 1 sätetega.

Vastustaja seisukoht

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Kostja maakohtu

otsust ei vaidlustanud. Seega ei olnud pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles

maakohus hagi 2000 euro nõudes rahuldas. Viidatud osas on maakohtu otsus jõustunud (TsMS

§ 456 lg 2 p 1, lg 4).

Ringkonnakohus, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on

vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel oluliselt

menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti

piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega

ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

9. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus

oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

10. Ringkonnakohus märgib esmalt, et hageja on kaebuses korranud maakohtu menetluses

esitatud seisukohti, antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust

olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust

apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele

veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud

ning kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud. Ringkonnakohus ei pea

võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud

asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kaebust lahendades

maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse

tühistamiseks.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Vaidlust ei olnud selles, et pooled on naaberkinnistute omanikud – hagejale kuulub Metsa-

Annukse ja kostjale Laane 34 kinnistu ning et kostja langetas 05.04.2018 hageja loata hageja

kinnistul 29 üle 8 cm diameetriga puud ja ca 30 alla 8 cm diameetriga puud. Pooled vaidlesid

maakohtus, kuidas tuvastada kahju suurus, st kas hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist

Tallinna Linnavolikogu määrusega kehtestatud korras. Hageja õigusliku käsitluse järgi ei ole

vahet, kas kahju on talle tekitatud Tallinna linna territooriumil või 26 km väljaspool linna,

kuivõrd ülalnimetatud määrus kohaldub. Hageja tugines nii maakohtus kui ka

apellatsioonkaebuse peamisele väitele, et ta nõuab kostja raiutud puude asemele uute puude

maksumuse ja nende istutamisega seotud kulude hüvitamist ning et varem olnud nn segamets

asemele tuleks rajada pärnapuude mets. Kostja väitel ei olnud hagejale kuuluv kinnistu

tiheasutusega ala, vaid see on 100% maatulundusmaa, mis on tõendatud Kuusalu valla

maaspetsialisti kirjaliku selgitusega (t.lk 85). Tõendamata jäi hageja väide, et kostja raius puid

tiheasutustega alal. Samuti jäi paljasõnaliseks ja tõendamata hageja väide, et ala, millelt kostja

puid maha raius, oli suurem kui 200 m2. Kuna kostja väitel oli ala 200 m2, saigi kohus selles

lähtuda.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et praegusel juhul ei ole Tallinna

Linnavolikogu määrus kahju suuruse kindlakstegemisel kohaldatav. Maakohus selgitas otsuses,

et hageja soovitud puude raie- ja hoolduslõikusloa andmise korra reguleerimisala on teine.

Kohus selgitas pooltele asjakohaselt, et kuivõrd hageja kinnistu on kahjustatud ja hageja nõuab

asja parandamise mõistlike kulude hüvitamist, oleks pooltel võimalik pöörduda kas asjatundja

poole või taotleda kohtult ekspertiisi määramist, et tuvastada kui palju ja milliseid puid tuleks

olukorra taastamiseks istutada ja saada hinnang tööde maksumuse kohta. Hageja tõendeid ei

esitanud, kuigi kahju hüvitamise nõude esitamisel on tema kanda vastav tõendamiskoormis.

13. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus läbi nõuetekohase eelmenetluse ja kvalifitseeris

õigesti pooltevahelise õigussuhte. Ringkonnakohus leiab, et kohus ei rikkunud menetlusnorme,

kuivõrd kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2

p 3 järgi esile tooma pooled. Kohus selgitas pooltele korduvalt oma nõuete ja vastuväidete

tõendamise põhireegleid.

14. Esmalt palus maakohus hagejalt esitatud nõude kohta selgitust 13.05.2021 määruses (t.lk 7-

8). Järgnevalt selgitas maakohus 29.11.2021 istungil, et ülalviidatud määrus ei olnud vaidluses

kohaldatav ning tegi hagejale ettepaneku esitada tõendid kahju suuruse tuvastamiseks, näiteks

asjatundja arvamuse esitamiseks (t.lk 48). Kohus määras pooltele tähtajad täiendavate

seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Hageja jäi oma väite juurde, et kahju suuruse tuleb leida

Tallinna haldusterritooriumil kehtiva „Raie- ja hoolduslõikusloa andmise korras“ sätestatud

asendusistutuse mahu ja maksumuse kaudu. Maakohus andis 01.03.2022 korraldusega pooltele

veelkord võimaluse oma väidete tõendamiseks ja selgitas võimalust, kui tõendeid ei esitata,

kohaldada vaidluse lahendamisel TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg-t 6 (t.lk 86). Pooled jäid

kohtu 01.03.2022 korraldusele vastates varemesitatud põhimõtete juurde (t.lk 87-88, 90-92).

15. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt

või teha tuvastatud asjaoludest õiguslikke järeldusi, mis oleks hagejale maakohtu otsusest

soodsamad. Maakohus ei rikkunud asja lahendamisel kaebuses viidatud menetlusõiguse norme,

arvestas hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid ning hindas kõiki tõendeid kooskõlas

TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2. Isegi kui maakohus ei oleks tohtinud kahju suurust hinnata oma

siseveendumuse kohaselt, oleks selle tagajärg olnud hagi tervikuna rahuldamata jätmine, sest

kahju ega nõudesumma suurust hageja ei tõendanud.

16. Maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna

alust selle tühistamiseks. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kostjal kindlaksmääratavad

apellatsioonimenetluse kulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)