2-23-103831/42 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 9. august 2023

Tsiviilasja number

2-23-103831

Tsiviilasi

A.A. hagi D.S. vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 23. mai 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja I.P.

Vastustaja

(kostja):

D.S.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Võtta A.A. apellatsioonkaebus Viru Maakohtu

23. mai 2023. a otsuse peale menetlusse.

2. Lahendada

apellatsioonkaebus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§ 646

alusel

üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

3. Rahuldada A.A. apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Tühistada Viru Maakohtu 23. mai 2023. a otsus

ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule eelmenetluse staadiumis.

5. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse

määrab

kindlaks

maakohus

asja

uuel

läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 24. jaanuaril 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

D.S.lt (kostja) elatise väljamõistmiseks. Kostja esitas makseettepanekule vastuväite ja

tsiviilasja menetlus jätkus hagimenetluses Viru Maakohtus.

Hagiavalduse kohaselt on kostja hageja isa. Hageja on täielikult ema ülalpidamisel. Hageja

palus mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise 255 eurot 64 senti alates 24. jaanuarist

2023 kuni hageja täisealiseks saamiseni ja indekseerida elatist iga aasta 1. aprillil vastavalt

perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-tele 3 ja 4.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Alates vanematevahelise kooselu lõppemisest kuni kohtusse

pöördumiseni on hageja viibinud kostja juures arvestuslikult 10 ööpäeva kuus, s.o keskmiselt

üle PKS § 101 lg-s 6 sätestatud päevade arvu, mistõttu on hageja poolt nõutav elatissumma

arvutatud valesti. Elatise suuruseks saab olla 86 eurot 77 senti. Kostja töötab alates

25. jaanuarist 2023 XXXXX OÜ-s. Kostja töötasu veebruaris oli 238 eurot ning märtsis 522

eurot 82 senti. Kostja ei oma kinnisvara ega väärtuslikku vallasvara. Hageja ema varaline seis

on kostjaga võrreldes märkimisväärselt parem.

3. Viru Maakohus rahuldas 23. mai 2023. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja elatise 150 eurot kuus alates 24. jaanuarist 2023 kuni hageja täisealiseks saamiseni,

märkides, et elatis tuleb maksta I.P. arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

Swedpank AS-is jooksva kuu 15. kuupäevaks ning et otsuse täitmisel tuleb arvestada kostja

poolt alates 24. jaanuarist 2023 hagejale elatisena makstud summasid. Maakohus jättis

menetluskulud poolte enda kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt arvestades hagi hinda (2300 eurot 76 senti), on

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi tegemist lihtmenetluses lahendatava

hagiga. Maakohus leidis et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Perekonnaseaduse (PKS) §-de 96 ja

97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. PKS § 101 lg-te 1–5 kohaselt

ei või igakuine elatis olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Välja mõistetava

elatise suuruse kindlaksmääramisel on arvestatud nii kohustatud vanema sissetulekuga, kui ka

asjaoluga, et osa hageja vajadustest on kaetud riikliku peretoetusega. Hageja palub välja mõista

kostjalt elatise miinimummääras. Kuni 31. märtsini 2023 oli elatise summaks 225 eurot 64 senti

ja alates 1. aprillist 2023 on hagejale makstav elatis 260 eurot 33 senti. Kostja väitel viibib laps

ühes kuus tema juures keskmiselt 10 päeva kuus ning selle võrra tuleks elatise suurust

vähendada (PKS § 101 lg 6). Mõjuvale põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes peab tuginema

kohustatud vanem, ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja

neid ka tõendama. Väljamõistetava elatise puhul võib mõjuv põhjus olla muu hulgas asjaolu,

millele on viidatud PKS § 101 lg-tes 5–7 (Riigikohtu 22. juuni 2022. a otsus tsiviilasjas

nr 2-19-19160, p-d 15.2., 15.3.). Kostja ei ole tõendanud, et hageja viibib väidetud aja tema

juures. Kostja ei ole välja toonud ka seda, milliseid kulutusi ta teeb vahetult lapse vajaduste

rahuldamiseks aja jooksul, mil laps viibib tema juures. Hageja seaduslik esindaja on lapse

viibimisele kostja juures vastu vaielnud.

Maksu- ja Tolliameti vastuse järgi on kostja viimase aasta sissetulek 4709 eurot 20 senti, s.o

kuus keskmiselt 392 eurot 43 senti (sh palk 3703 eurot 23 senti, Haigekassa ajutise

töövõimetuse hüvitis 149 eurot 25 senti, vanemahüvitis 623 eurot 20 senti ja Töötukassa

töötuskindlustushüvitis 233 eurot 52 senti). Kostja pangakonto väljavõttest täiendavaid

sissetulekuid ei nähtu. Kinnisvara ja mootorsõidukeid kostjale ei kuulu. Eeltoodust tuleneb, et

kostja varaline seisund, eelkõige sissetulek, ei võimalda tal elatist tasuda PKS § 101 alusel

arvutatud summa ulatuses. Muu vara, mille arvelt elatist tasuda, kostjal puudub. Kohustatud

vanema varaline seisund võib anda alust mõista temalt välja miinimumelatisest väiksem elatis

(Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 13). Samas ei vabane

vanem lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema

sissetulek on liiga väike (Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13).

Maakohus leidis, et täisealine isik ei suuda toime tulla, kui tal jääb enda esmavajaduste

rahuldamiseks 132 eurot kuus (392–260). Maakohtu hinnangul on kostja võimeline tasuma

elatist 150 eurot kuus, mis võimaldab kasutada tema käsutuses olevaid rahalisi vahendeid enda

ja lapse ülalpidamiseks samaväärselt. Vanemat ei saa panna olukorda, kus ta ei ole võimeline

ise

toime

tulema

ega

suuda

kohtuotsust

täita.

Arvestades

ka

teise

vanema

ülalpidamiskohustusega, saavad lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks

piisavad vahendid tagatud. Kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last

ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma

vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid

vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse ning mõista uue otsusega kostjalt hageja kasuks välja igakuine elatis 255 eurot 64 senti

alates 24. jaanuarist 2023 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Elatist indekseeritakse iga aasta

1. aprillil vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4. Hageja palub kanda elatis üle I.P. arveldusarvele

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-is jooksva kuu 15. kuupäevaks ning jätta

kõik menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus otsust põhjendanud. Kohtu järeldused pole

jälgitavad ega kontrollitavad. Kostja varatus ei ole elatise minimaalse suuruse vähendamiseks.

Kostja väide, et hageja veedab ja/või hakkab veetma aega kostjaga, on vastuolus tegelikkusega.

Kostja ei osale ega väljenda soovi osaleda hageja kasvatamises. Kostja osalemine hageja

kasvatamises on äärmiselt problemaatiline, kuna kostjat on kriminaalkorras karistatud

narkokuriteo eest, määratud katseaega on ka pikendatud. See viitab lapse viibimise ohtlikkusele

kostjaga.

Hageja soovib asja arutamist istungil suulises üldmenetluses mitte lihtmenetluses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ja asi lahendada

TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal.

Viru Maakohtu 23. mai 2023. a otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise

tõttu, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata

uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p 1 ja § 656 lg 2 teise lause

alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada.

7. TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal,

kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob

ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg 1). Sel juhul otsus

tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus

ei pea TsMS § 646 kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust

(TsMS § 641 lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (Riigikohtu 24. jaanuari

2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).

TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 5 kohaselt ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse

apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks

arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus on oluliselt rikutud õigusliku

ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet ning otsust ei ole seaduse kohaselt olulises

ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. TsMS § 656 lg 2

teise lause järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata

tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka

teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

8. Asja materjalidest nähtuvalt lahendas maakohus asja lihtmenetluses (maakohtu 24. märtsi

2023. a menetlusse võtmise määrus, dtl 50–52, maakohtu 4. mai 2023. a e-kiri pooltele, dtl 135,

maakohtu 15. mai 2023. a vastus hageja lepingulisele esindajale).

Maakohus leidis ekslikult, et asja saab lahendada lihtmenetluses. TsMS § 405 lg 1 kohaselt

menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega

hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Samas paragrahvis on sätestatud, millistest üldiselt kehtivatest

menetlusreeglitest on kohtul õigus lihtmenetluse puhul kõrvale kalduda.

Maakohus määras tsiviilasja hinnaks 2300 eurot 76 senti. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et

tegemist ei ole tavapärase rahalise nõudega, vaid korduva kohustusega, ehk elatise nõudega.

Riigikohus selgitas 17. oktoobril 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-96-16 tehtud otsuses, et TsMS § 405

lg 1 esimese lause mõttes on hagihinnal autonoomne sisu ja lihtmenetluse asja olemasolu

hindamiseks tuleb lähtuda esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ning teha kindlaks asjas taotletu

harilik väärtus, s.o hageja kogu tegelik nõue, mis tähendab korduvate kohustuste puhul juba

sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuvate perioodiliste maksete

kogusummat. TsMS § 405 lg 1 tähenduses saab lihtmenetluse asjaks pidada elatiseasja, milles

nõutud elatisemaksete kogusumma ei ületa 2000 eurot (Riigikohtu 16. juuni 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-56-16, p 9). Ringkonnakohtu hinnangul kehtib sama arusaam ka alates

1. jaanuarist 2022 kehtima hakanud lihtmenetluse piirmäärade puhul. Käesolevas asjas palus

hageja mõista välja elatise 255 eurot 64 senti kuni täisealiseks saamiseni. Hageja saab

täisealiseks 15. jaanuaril 2039. Järelikult on hageja nõude koguväärtus suurem kui TsMS § 405

lg 1 esimeses lauses sätestatud varalise nõude ülempiir. Maakohus leidis ekslikult, et tegemist

on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses.

9. Hageja seaduslik esindaja teatas 8. mail 2023, et lihtmenetluse kohaldamine lapse elatise

asjas võib kahjustada lapse huve ning sisuliselt võtab hagejalt ära apellatsioonkaebuse esitamise

võimaluse. Hageja seaduslik esindaja soovis väljendada hageja seisukohti istungil (dtl 137). 15.

mail 2023 pöördus maakohtu poole hageja nimel hageja lepinguline esindaja, paludes

võimaldada osaleda nii lepingulisel kui ka seaduslikul esindajal istungil / ärakuulamisel video

teel (dtl 140). Maakohus vastas hageja lepingulisele esindajale 15. mail 2023, et tegemist pole

istungiga ja esindajal puudub vajadus kohal viibida. Tegemist on lihtmenetluses hageja

ärakuulamisega tema taotlusel. Video teel ei ole võimalik osaleda (dtl 148). Hageja seaduslik

esindaja teavitas kohut 16. mail 2023, et kuna tal puuduvad õigusalased teadmised, ei saa ta

ärakuulamisel osaleda (dtl 150).

TsMS § 217 lg-te 1–3 kohaselt võib menetlusosaline menetluses osaleda isiklikult või

tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Isiklik

osavõtt asjast ei võta menetlusosaliselt õigust omada selles asjas esindajat või nõustajat.

Esindaja osavõtt asjast ei piira tsiviilkohtumenetlusteovõimelise menetlusosalise isiklikku

osavõttu asjast. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist esindab kohtus tema

seaduslik esindaja.

Õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumine TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes võib seisneda ka

selles, kui isik ei saa kasutada esindajat. Kuigi kohus kohustas hageja seaduslikku esindajat

isiklikult kohtusse ilmuma, ei võtnud see hagejalt õigust kasutada ka lepingulise esindaja abi.

Maakohus ei lubanud hageja lepingulisel ega seaduslikul esindajal osaleda ärakuulamisel video

teel, kuid ei ole seda põhjendanud. Maakohus on sellega rikkunud TsMS § 350 lg-t 1, mille

kohaselt võib kohus korraldada istungi menetluskonverentsina selliselt, et menetlusosalisel või

tema esindajal või nõustajal on võimalik viibida istungi ajal muus kohas ja teha sealt reaalajas

menetlustoiminguid.

Kirjeldatust nähtub, et maakohus ei taganud hagejale ega tema seaduslikule esindajale

võimalust olla ärakuulatud. Lisaks lahendas maakohus asja lihtmenetluses, kuigi hageja nõuete

väärtus ületab lihtmenetluses lahendatavate asjade nõuete suuruse piiri.

10. Maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata. Maakohus ei ole selgitamiskohustust

täitnud.

Elatise alla miinimummäära väljamõistmisel ei tuginenud maakohus kostja väitele, et hageja

viibib kostjaga keskmiselt 10 päeva kuus, pidades seda kostja väidet tõendamatuks. Maakohus

kogus tõendeid kostja majandusliku seisundi kohta, s.o edastas päringuid krediidiasutustele ja

Maksu- ja Tolliametile. Maakohus, tuginedes kogutud andmetele, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja elatise miinimummäärast väiksemas ulatuses, s.o summas 150 eurot kuus.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu poolt väljamõistetud summa kujunemine selge.

Vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või

et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-16-2343, p 13). Ka hageja tugineb apellatsioonkaebuses asjaolule, et kostja väidetav

varatus ei ole elatise vähendamise aluseks.

PKS § 102 lg 2 kolmanda lause kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist

alla PKS § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuvale põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes

peab aga tuginema kohustatud vanem ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad

asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (Riigikohtu 22. juuni 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-

19-19160, p 15.2). Maakohus ei ole seda tõendamiskohustust kostjale selgitanud, kostja ei ole

mõjuvat põhjust välja toonud ega seda tõendanud, kuid sellele vaatamata vähendas maakohus

väljamõistetavat elatist alla miinimummäära.

Maakohus leidis, et kohustatud vanema varaline seisund võib anda alust elatise alla

miinimummäära väljamõistmiseks. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et sellisel alusel elatise

alla miinimummäära väljamõistmisel tuleb arvestada ka lapse huve ning seda, kas elatise

vähendamine on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne (vt Riigikohtu 7. veebruari

2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 13). Maakohus ei ole läbi viinud elatise alla

miinimummäära väljamõistmiseks vajalikku lapse ja vanema huvide kaalumist. Arvestada tuleb

sellega, millised on lapse vajadused ning kohustatud vanema sissetulek ja varaline seisund.

Lisaks tuleb lapse vajadusi hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest

väiksema elatise (vt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 14).

Maakohus ei ole hageja vajadusi hinnanud.

Eelnevast tulenevalt on maakohus jätnud asja lahendamisel välja selgitamata olulised asjaolud,

rikkudes selliselt ka eelmenetluse ülesandeid elatisnõude lahendamisel.

11. Kirjeldatud rikkumised toovad TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 2 ja lg 2 alusel kaasa maakohtu

otsuse tühistamise ja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise eelmenetluse staadiumis.

Kuna asjas on eelmenetlus nõuetekohaselt lõpuni viimata, ei saaks ringkonnakohus praegusel

juhul maakohtu rikkumisi ise kõrvaldada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb asjas korraldada

istung.

12. Kuna ringkonnakohus saadab tsiviilasja uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke