2-23-104132/14 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Anna Liiv

Kohtujurist

Lii Zerel

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. august 2023.a., Tallinna kohtumajal

Tsiviilasja number

2-23-104132

Tsiviilasi

Osaühing Aktiva Finants Group hagi N P vastu

võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

3 149,43 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

Aktiva Finance Group OÜ

(registrikood

10746479), lepingulised esindajad juristid A Ž ja S R (e-post

xxx)

Kostja: N P (isikukood xxx), lepinguline esindaja jurist I B

(e-post xxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Osaühing Aktiva Finants Group hagi N P vastu võlgnevuse

nõudes.

2. Jätta menetluskulud Osaühing Aktiva Finants Group kanda ning määrata, et

rahaliselt hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus

võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku

2-23-104132

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Aktiva Finants esitas 27.01.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse võlgnikult 2 697,54 euro saamiseks. Kohus tegi 31.01.2023 võlgnikule

makseettepaneku, mis on kätte toimetatud 01.02.2023 e-toimiku menetlemise infosüsteemi

kaudu. Võlgnik N P esitas 01.02.2023 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 20.02.2023

maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Harju Maakohus kohustas 20.02.2023 määrusega avaldajat esitama nõuetekohase

hagiavalduse. Hageja esitas hagiavalduse 08.03.2023.

3. Vastavalt 08.03.2023 hagiavaldusele nõuab hageja kostjalt OÜ Aktiva Finance Group ja

kostja N P vahel 31.08.2022 sõlmitud võlatunnistuse ning võlausaldaja ja võlgniku vahel

sõlmitud maksekokkuleppe nr xxx alusel võlgnevust summas 2 415,21 eurot, hagiavalduse

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 207,72 eurot, kokku summas 2 622,93 eurot,

viivist tasumata põhivõla jäägilt (2 219,18 eurot) alates hagiavalduse kohtule esitamisele

järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni kokkuleppes sätestatud määras 0,065% iga

tasumisega viivitatud päeva eest, menetluskulud: riigilõiv 420 eurot ja esindustasu 527 eurot

(ilma käibemaksuta) ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud

ulatuses.

4. Harju Maakohus võttis hagi 09.03.2023 määrusega menetlusse ja kohustas kostjat 20 päeva

jooksul materjalide kättetoimetamisest hagile vastama. 28.03.2023 määrusega kohustas kohus

hagejat esitama kohtule detailsed andmed selle kohta, et laenulepingute sõlmimisel on järgitud

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust 20 päeva jooksul

kohtumääruse kättetoimetamisest.

5. Hageja kohtule nõutud andmeid ei esitanud, vaid esitas 12.04.2023 seisukoha, et hagi

aluseks on hageja ja kostja vahel sõlmitud võlatunnistus ja võlausaldaja ja võlgniku vahel

sõlmitud maksekokkuleppe. Sealjuures on võlatunnistus hageja käsitluses konstitutiivne, sest

pooled on võlatunnistuses nii kokku leppinud. Hageja osundab, et võlatunnistuses on kokku

lepitud, et võlgnik kaotab õiguse esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või

tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida võlgnik võinuks esitada

algse võlgnevuse suhtes enne võlatunnistuse andmist, sõltumata mistahes varasematest

asjaoludest. Hageja on seetõttu seisukohal, et hagi aluseks ei ole tarbijakrediidileping, vaid

võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, ning hageja hinnangul vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimine ei kohaldu võlatunnistuse puhul.

6. Kohus selgitas 18.05.2023 kohtunõudes hagejale kohalduvat õigust ja selgitas, et kuivõrd

vaidlusaluse võlatunnistusega on krediidiandja ühemõtteliselt soovinud välistada

tarbijakrediidilepingute

regulatsiooni

kohaldamise

võlasuhtele,

mis

algselt

tarbijakrediidilepingust tulenes. Kohus selgitas, et VÕS § 421 alusel kohaldub vaidlusalusele

võlasuhtele tarbijakrediidi regulatsioon (dtl 62). Kohus selgitas veel kord hagejale, et nõue ei ole

selge ja andis teistkordse võimaluse haginõude täpsustamiseks ja krediidiandja poolt uuesti

määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga esitamiseks. Hageja ei

täitnud kohtunõuet, vaid jäi oma senisele arvamusele, et loodi iseseisev kokkulepe, mitte ei

piirdutud olemasoleva kohustuse tunnistamisega. Hageja asus ka seisukohale, et maakohus ei saa

käesoleval juhul hageja nõude menetlemisel võtta aluseks hageja ja kostja vahel sõlmitud

varasemat võlasuhet ega sellest lähtuvalt kohaldada hageja ja kostja vahelisele võlasuhtele

tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut.

2-23-104132

7. Kostjale N P olid hagimaterjalid avaliku e-toimiku kaudu kätte toimetatud 03.04.2023 ning

kostja lepingulisele esindajale I B olid hagimaterjalid avaliku e-toimiku kaudu kätte toimetatud

09.03.2023, kuid kostja hagile õigeaegselt nõuetekohast hagivastust ei esitanud.

8. Hagiavalduse punktis 4.3 on hageja esitanud taotluse lahendada asi tagaseljaotsusega, kui

kostja ei vasta hagile kohtu poolt määratud tähtajaks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

9. TsMS § 407 lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagiavaldus ei ole õiguslikult põhjendatud ja

hagi ei kuulu rahuldamisele, mistõttu jätab kohus TsMS § 407 lg-le 6 tuginedes hagi

rahuldamata.

10. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5.04.1993 Euroopa

Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on

Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast

(Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v

Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex

officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu

kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada

ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei

pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja

asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

11. Kohus ei nõustu hagejaga, et tulenevalt asjaolust, et hageja väidab nõude aluseks olevat

konstitutiivse võlatunnistuse (dtl 33-35), on tegemist konstitutiivse kokkuleppega, milline

välistab muuhulgas tarbijakrediidi sätete kohaldamise võlasuhtele.

12. Riigikohus on 3. juuni 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks, et

võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb

hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse

deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124,

p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36; 10. detsembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui

vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis

kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne)

kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe

lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet

ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes

kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle

sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 24.

aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-149-11, p 20).

13. Samuti on Riigikohus 3. juuni 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et kui

võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist

teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik

saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega

loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb

kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse

sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.

2-23-104132

14. Kohus hindab võlatunnistust (dtl 33-35) ning asub seisukohale, et poolte ühiseks tahteks,

eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu

kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud

kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni

kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust

oluliselt kehvemasse olukorda.

15. Kohus arvestab võlatunnistuse tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlatunnistuse

sõlmimise asjaolusid, st seda, et võlatunnistus on ette valmistatud hageja poolt ning puudub alus

kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus (dtl 33-35) on tüüptingimustega leping VÕS § 35

tähenduses. Võlatunnistust allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus tal oli juba tähtaegselt

tasumata võlgnevus summas 2 512,93 eurot (dtl 33). Seega on suure tõenäosusega võlatunnistus

sõlmitud olukorras, kus kostjale selgitati, et alternatiivina pöördutakse kostja vastu koheselt

nõudega kohtusse ning kostja, suure tõenäosusega väheste õigusalaste teadmise tõttu, on pidanud

võlatunnistuse sõlmimist soodsamaks ja mõistlikumaks lahenduseks, mõistmata võlausaldaja

kavatsusi.

16. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse,

kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus

piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu

eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks.

17. Vaidlusaluse võlatunnistusega on krediidiandja ühemõtteliselt soovinud välistada

tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis algselt tuleneb

tarbijakrediidilepingust. Nimetatut kinnitab ka hageja 09.06.2023 vastus kohtunõudele, milles

hageja rõhutatult osundab, et tulenevalt võlatunnistuse sõlmimisest ei ole hagi aluseks

tarbijakrediidileping.

18. Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber kujundada

pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda

olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS § 421).

19. Maakohus ei nõustu hageja käsitlusega, et kohtu tõlgendus muudab sisutühjaks VÕS § 30

toodud konstitutiivse võlatunnistuse kui sellise. Konstitutiivse võlatunnistuse regulatsiooni

eesmärk ei ole ega saanud kunagi olla välistada imperatiivsete sätete kohaldamist, kasutades ära

tarbija teadmatust. Seda eesmärki toetab üheselt VÕS § 421 teises lauses sätestatu, mille kohaselt

kohalduvad imperatiivsed tarbijakrediidisätted ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida

kokkulepete teistsuguse sõnastusega.

20. Seega hoolimata sellest, et võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei tuvasta

kohus, et poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele suunatud. Samuti

ei tulene pelgalt võlatunnistuses märgitust, et võlgnik on kõikidest vastuväidetest loobunud.

Kohus asub seisukohale, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud konstitutiivne võlatunnistus,

mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS §

421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahelisele

õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise kohustus. Kohus tuvastab samuti, et ülaltoodud asjaolusid arvestades ei ole

kostja loobunud vastuväidetest, millised on kostjale kui tarbijale VÕS § 421 alusel tagatud

tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud

vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe, mida

vastuväidetest loobumine vaieldamatult on, VÕS § 421 alusel nii või teisiti tühine.

21. Kohus andis hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole kohtu määratud tähtajal esitanud andmeid

2-23-104132

ega tõendeid (VÕS § 4034 lg 13), mille alusel saaks järeldada, et krediidiandja oleks järginud

vastustundliku laenamise põhimõtet.

22. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste

täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei ole tõendanud, et

krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud ning toimikust nähtuvad

tõendid kinnitavad, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud.

23. Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise

põhimõtet järginud, tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud.

24. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus andis hagejale võimaluse

ümber arvestada oma nõue lähtuvalt VÕS 4034 lg-s 7 sätestatust, kuid hageja ei ole kohtu

määratud ajaks ümberarvestust esitanud.

25. Kohtu hinnangul ei ole nõue selge. Kohus andis 18.05.2023 ja 31.05.2023 kohtunõuetega

hagejale võimaluse täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teabe krediidiandja poolt uuesti

määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga. Hageja on kohtunõuded

kätte saanud, kuid otsustatud oma nõuet mitte ümber arvestada ega teavet esitada.

26. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

27. Tallinna Ringkonnakohus on 12. juuli 2023 määruses tsiviilasjas 2-22-147995 selgitanud, et

kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et

krediidiandja oleks VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale

teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades

hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole

kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja

tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed

on muutunud sissenõutavaks.

28. Kuivõrd hageja ei ole hoolimata kahel korral saadud kohtunõudest esitanud VÕS § 4034 lg-

ga 7 kooskõlas olevat tagasimaksete uuesti määramist, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded

ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja

vastu rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

29. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab

hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus

jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

30. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja ei ole kohtule esile toonud ning ka kohtute

infosüsteemist ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab

kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

2-23-104132

31. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS §

178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Anna Liiv

kohtunik