2-20-19126/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. august 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-19126

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi X vastu laenulepingust

tulenevates rahalistes nõuetes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 9. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

8282,27 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (endine ärinimi

Osaühing Aktiva Finants, registrikood 10746479),

lepinguline esindaja KR

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Inna Bodagovskaja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta tõendina tsiviilasja materjalide juurde Aktiva Finance Group OÜ 28. juuni

2023. a menetlusdokumendiga esitatud 25. aprilli 2018. a maksekorraldus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 9. märtsi 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-19126 osas,

millega maakohus jättis rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ (endine ärinimi

Osaühing Aktiva Finants) hagi X vastu põhivõla 8267,27 euro nõudes, samuti

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus,

millega mõista X-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 8267,27 eurot

ning jätta maakohtus kantud menetluskulud 39,89% ulatuses Aktiva Finance

Group OÜ kanda ja 60,11% ulatuses X kanda.

3. Jätta Harju Maakohtu 9. märtsi 2022. a otsus muutmata osas, millega maakohus

jättis hagi rahuldamata 15 euro põhivõla nõudes.

4. Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2-20-19126

2 (15)

5. Harju Maakohtu 9. märtsi 2022. a otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis

rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi X vastu intressi, võla

sissenõudmiskulude ja viivise nõuetes.

6. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud 39,89% ulatuses Aktiva Finance

Group OÜ kanda ja 60,11% ulatuses X kanda.

7. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus:

7.1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi osaliselt ja mõista X-lt Aktiva

Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 8267,27 eurot.

7.2. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi X vastu põhivõla 15 euro

nõudes ning intressi, võla sissenõudmiskulude ja viivise nõuetes.

7.3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 39,89% ulatuses Aktiva Finance

Group OÜ kanda ja 60,11% ulatuses X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (endise ärinimega Osaühing Aktiva Finants) (hageja) esitas 29.

detsembril 2020 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu laenulepingust tuleneva põhivõla,

intressi, viivise ja sissenõudmiskulude nõudes.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Coop Finants AS ja kostja 17. märtsil 2017 laenulepingu

nr L2700541537, mille alusel anti kostjale laenu 8447,27 eurot (laenuleping). Kostja allkirjastas

lepingu digitaalselt. Kostja kohustus laenusumma, intressid ja haldustasu tasuma 60

osamaksega: põhiosa 8447,27 eurot, intress 6502,99 eurot, lepingutasu 15 eurot, haldustasu 54

eurot, kokku 15 019,26 eurot. Kostja ei tasunud osamakseid täielikult. Coop Finants AS saatis

27. oktoobril 2017 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav

tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 14. novembril 2017. Kuna kostja ei tasunud võlga ka

täiendava tähtaja jooksul, ütles Coop Finants AS kostjaga sõlmitud laenulepingu 23. novembril

2017 üles. Coop Finants AS loovutas 30. aprillil 2018 oma nõude kostja vastu hagejale koos

õigusega nõuda kõrvalnõuete täitmist. Nõude loovutamise teatis saadeti kostja poolt lepingu

sõlmimisel antud aadressile.

1.2. Kostja on tasunud põhivõla katteks 165 eurot, millest 150 eurot tasus kostja hagejale 25.

aprillil 2018. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostjal põhiosa võlg 8282,27 eurot,

intressivõlg 1007,63 eurot ja tasumata kuuelt osamakselt arvestatud lepingu haldamise tasu 5,40

eurot. Hagi esitamise seisuga on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue 3750,21 eurot.

Hageja palus mõista kostjalt välja ka edasiulatuv võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

2-20-19126

3 (15)

lauses ettenähtud määras viivis põhinõudelt alates 30. detsembrist 2020 kuni põhinõude

täitmiseni. Lisaks nõudis hageja võla sissenõudmiskulusid VÕS § 1132 lg 2 alusel 50 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

2.1. Kostja hinnangul on hagi aluseks olev laenuleping tarbijakrediidileping. Kostja vaidlustas

hageja nõude krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste

rikkumise tõttu. Krediidiandja ei oleks tohtinud kostjaga tarbijakrediidilepingut sõlmida, kuna

kostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline. Kostjal olid suured kohustused

paljude võlausaldajate ees ja polnud piisavat sissetulekut nende täitmiseks. Kostja oli

makseraskustes ja tal olid maksehäired. Krediidiandja ei kontrollinud kostja maksevõimet, ei

kogunud piisavalt andmeid ega teinud nõuetekohast analüüsi kostja krediidivõimelisuse

hindamiseks, st ei hinnanud kostja krediidivõimelisust. Krediidiandjal ei saanud kujuneda

veendumust, et kostja on krediidivõimeline.

2.2. Laenusumma ei ole sissenõutav, kuna krediidiandja ega hageja ei ole koostanud kostjale

vähenenud intressi arvestades uut graafikut tagasimakseteks ega andnud kostjale hageja

makserekvisiite. Kuni see võlausaldaja kohustus on täitmata, ei ole kostjal kohustust maksta.

2.3. Kostja ei ole laenulepingus näidatud laenu tegelikult saanud. Laenulepingu p 3.1 kohaselt

refinantseeriti sellega mingeid muid määratlemata päritolu, sisu, koosseisu ja ulatusega

väidetavaid kostja kohustusi. Kostjale väljamakseid ei tehtud. Seejuures oli p-s 3.1 nimetatud

refinantseeritud lepinguliste kohustuste summa 8432,27 eurot, kuid laenulepingu p-s 2 on laenu

summaks märgitud 8447,27 eurot. Punkti 3.1 viimasest lausest võib järeldada, et laenu summa

hulka on arvestatud ka lepingutasu, kuid selline põhivõla moodustamine ei ole õiguspärane.

Põhivõlana on õige käsitada vaid summat, mille kostja on tegelikult saanud. Samuti ei ole

õiguspärane refinantseeritud summa 8432,27 euro kujunemine Tõenäoliselt sisaldas see summa

põhjendamatuid koostisosi erinevate kõrvalnõuete, sh intressi, viivise ja lepingutasu näol, mille

ulatus, õiguspärasus ja põhjendatus ei ole kontrollitav. Kostja leiab, et refinantseeritud summa

vormistamisega uude laenulepingusse pandi intressi ja viivist teenima ka kõrvalnõuded, millelt

neid arvestada ei tohi. Lepingutasu on intressiga sarnane õigusvili, st tasu raha kasutamise eest,

millelt ei ole lubatud arvestada intressi ja viivist. Kostja muude väidetavate kohustuste

refinantseerimise fakt kinnitab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, kuna vähemalt

krediidiandja hinnangul oli kostja lepingu sõlmimise ajaks krediidiandja ees juba võlgu jäänud.

2.4. Hageja nõude kujunemine ja arvestus on ebaselge. Hageja ei ole avaldanud, kui palju kostja

on kokku makseid teinud, millisel alusel ja millise kohustuse katteks. Selleks, et hinnata hagis

märgitud põhivõla kujunemist, tuleb selgitada ja tõendada ka refinantseeritud kohustust.

2.5. Lepingus on avaldatud tegelikust väiksem krediidi kulukuse määr. Kui kostjal on kohustus

intressi maksta, väheneb see kohustus proportsionaalselt sellega, kui palju on krediidi kulukuse

määr tegelikust väiksemana avaldatud. Hagejal tuleb esitada õigelt põhivõlalt arvestatud

krediidi kulukuse määra jälgitav ja kontrollitav arvutuskäik. Vastasel juhul ei ole hageja

intressinõue selge ja seda ei saa rahuldada.

2.6. Kostja on seisukohal, et tegelikust suuremate intressimaksete ettekirjutamisega kostjale on

krediidiandja üritanud kostjat petta. Pettusest teades ei oleks kostja lepingut sõlminud. Pettuse

kavatsusega sõlmitud leping on vastuolus heade kommetega.

2-20-19126

4 (15)

2.7. Lepingus on märgitud intressimäär aasta kohta, kuid puuduvad andmed selle kohaldamise

tingimuste kohta. Seega on laenulepingut sõlmides tarbija kahjuks kõrvale kaldutud

tarbijakrediidi imperatiivsetest nõuetest ja leping võib olla tühine. Kostja tasaarvestab oma

kahju hüvitamise nõude kattuvas osas hageja nõudega kostja vastu. Kuivõrd andmed

intressimäära kohaldamise kohta kujutavad endast samuti andmeid intressimäära kohta, võib

alternatiivselt olla tühine ainult intressikokkulepe. Sel juhul kuulub kohaldamisele seadusjärgne

intressimäär, mis lepingu sõlmimisest alates on olnud 0% aastas.

2.8. Krediidiandja loovutas hagejale laenulepingust tuleneva nõude. Muudest krediidiandja

lepingutest ega alusetust rikastumisest tulenevat nõuet hagejale loovutatud ei ole. Lepingu

tervikuna tühisuse korral laenulepingust nõuet ei tulene, kuivõrd tühisel tehingul ei ole

õiguslikke tagajärgi. Kui lepingust nõuet ei tulene, ei ole hageja kostja võlausaldaja. Lisaks,

kostjal on seadusest tulenev kohustus tagastada krediidiandjale lepingu alusel saadu. Kuna

kostja ei ole lepingu alusel krediidiandjalt midagi saanud (väljamakset ei tehtud), ei ole kostjal

krediidiandjale ka midagi tagastada.

2.9. Kostja vaidles vastu hageja viivise nõudele ning ei tunnistanud hageja nõuet ka

sissenõudmiskulude osas.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt

kostja kasuks välja menetluskulud 1260 eurot ja viivise menetluskulude tasumata osalt VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni, kuid

mitte rohkem kui 1260 eurot.

3.1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et Coop Finants AS ja kostja sõlmisid 17.

märtsil 2017 laenulepingu ja Coop Finants AS loovutas hagejale laenulepingust tuleneva nõude.

3.2. Kostja sõlmis laenulepingu VÕS § 1 lg 5 tähenduses tarbijana. Kohtu hinnangul on

laenuleping tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Laenulepingu p-st 3.1 nähtuvalt

võeti laenu selleks, et laenu arvel tasuda kostja olemasolev lepinguline kohustus Coop Finants

AS ees summas 8432,27 eurot. Laenulepingu p-ga 3.1 on tõendatud, et kostja sõlmis

laenulepingu enda olemasoleva kohustuse refinantseerimiseks.

3.3. Kostja esitas vastuväite, mille kohaselt sisaldab refinantseeritud nõue ilmselt ka intressi ja

viivist. Kohus viitas Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 tehtud otsuse p-des 28–

30 ja leidis, et hagejal oli kohustus välja tuua ja tõendada asjaolud, millest nähtub laenulepingu

alusel saadud laenusummaga refinantseeritud nõuete koosseis. Kohus tegi hagejale 9. novembri

2021. a kohtuistungil ettepaneku selgitada ja tõendada nõude arvestuse koosseisu ning andis

selleks tähtaja. Hageja ei avaldanud kohtu määratud tähtaja jooksul täiendavaid asjaolusid,

millest nähtuks refinantseeritud nõuete koosseis, ega esitanud lisatõendeid. Eelnevat arvestades

oli maakohus seisukohal, et hageja ei ole välja toonud ega tõendanud nõude aluseks olevaid

asjaolusid, milleks on refinantseeritud nõuete koosseis. 17. märtsi 2017. a laenuleping võib olla

osaliselt või tervikuna tühine VÕS § 113 lg 6 järgi, kui olemasolevad kohustused sisaldavad

viivist või intressi ning kohustused refinantseeriti kostjale üle antud laenusumma arvel. Hagi

aluseks olevate asjaolude välja toomata ja tõendamata jätmine ei võimalda kohtul täita

kohustust kontrollida 17. märtsi 2017. a laenulepingu kehtivust.

3.4. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt ei ole talle laenusummat üle antud. Kohus

leidis, et laenu andmist laenusaaja kasutusse peab tõendama hageja. Kui laenuandja ei anna

2-20-19126

5 (15)

laenusaajale laenusummat üle, ei saa selle tagastamise kohustus muutuda sissenõutavaks, kui

pooled ei ole teisiti kokku leppinud. Kui laenusummat on kasutatud kohustuse täitmiseks ehk

olemasoleva kohustuse refinantseerimiseks, siis on võlausaldajal võimalik tõendada, et

laenusaaja varasemad kohustused on täidetud konkreetses laenulepingus märgitud laenusumma

arvelt. Hagejal on võimalik tõendada, et seda laenu tegelikult kasutati. Laenu kasutamine ei

tähenda, et laenusumma tuleb kindlasti välja maksta. Kui laen on mingil muul viisil kasutusse

antud, siis on hagejal võimalik seda tõendada. Kohus tegi hagejale 9. novembri 2021. a

kohtuistungil ettepaneku tõendada asjaolusid, millest nähtub laenusumma arvel kostja

kohustuste täitmine ehk refinantseerimine, kuid hageja ei esitanud kohtule määratud tähtaja

jooksul täiendavaid tõendeid ega toonud välja täiendavaid asjaolusid. Kohus leidis, et hageja ei

ole tõendanud laenusumma üleandmist kostjale ning asjaolusid, millest nähtub laenusumma

arvel kostja kohustuste täitmine ehk refinantseerimine. Seega ei ole hageja tõendanud, et

laenusumma tagastamise kohustus on muutunud sissenõutavaks.

3.5. Hageja ei ole tõendanud refinantseeritud kohustuse koosseisu, laenusumma üleandmist

ning selle arvel olemasoleva kohustuse refinantseerimist ning laenu tagastamise kohustuse

sissenõutavaks muutumist. Seetõttu leidis kohus, et hagis märgitud asjaoludel puudub kostjal

kohustus tasuda hagejale võlgnevus 8282,27 eurot, intress 1007,63 eurot, võla

sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 3750,21 eurot. Kohus jättis hagi

nendes nõuetes rahuldamata.

3.6. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi

hageja kanda.

3.7. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud maakohtus

1260 eurot, mis ei sisalda käibemaksu. Kostja palus määrata menetluskulud kindlaks ilma

käibemaksuta. Kohus leidis, et praeguses asjas on lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud

vastavalt taotletule 120 eurot, mis ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest

makstavat tasu. Kohus leidis, et lepingulise esindaja ajakulu 10,5 tundi kostja esindamisel on

olnud vajalik ja põhjendatud, arvestades asja keerukuse astet ning kostja esitatud

menetlusdokumentide mahtu ja sisu. Seega on kostja lepingulise esindaja tasu 1260 euro (10,5

× 120) ulatuses vajalik ja põhjendatud. Vastavalt kostja taotlusele mõistis kohus hagejalt kostja

kasuks välja ka viivise väljamõistetud menetluskulude tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, milles

maakohus jättis hagi rahuldamata põhivõla 8282,27 euro osas, ja teha tühistatud osas uus otsus,

millega hagi põhivõla osas rahuldada. Hageja palus jätta poolte menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus kostja kanda. Alternatiivselt palus hageja saata asi uueks läbivaatamiseks

tagasi Harju Maakohtule.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud kohtuotsuse tegemisel TsMS § 436

lg-d 1 ja 4. Maakohtu otsus on vastuoluline, põhjendamata ja seadusega vastuolus. Maakohtu

otsus on ka menetlusosalistele üllatuslik.

4.2. Pooled ei vaidle selle üle, et Coop Finants AS ja kostja sõlmisid 17. märtsil 2017

laenulepingu; kostjal oli Coop Finants AS ees võlgnevus 8432,27 eurot, mis tulenes varasemast

laenulepingust Coop Finants AS ja kostja vahel; 17. märtsi 2017. a laenuleping sõlmiti

varasema võlgnevuse refinantseerimiseks.

2-20-19126

6 (15)

4.3. Laenulepingu p 3.1 kohaselt oli kostja taotlus ja soov võtta laenu selleks, et laenu arvelt

tasuda olemasolev lepinguline kohustus Coop Finants AS ees summas 8432,27 eurot. Kostja

on laenulepingu sõlmimisel kinnitanud ja tunnistanud varasemat võlgnevust Coop Finants AS

ees summas 8432,27 eurot. Kostja avaldas soovi ja taotles, et Coop Finants AS teeks laenu

väljamakse kostja nimetatud lepingulise kohustuse katteks Coop Finants AS ees ning et laenu

väljamakse toimuks otse Coop Finants AS-le, ilma vahepealse laenusumma ülekandeta

kostjale. Kostja nõustus lepingu tingimusega, mille kohaselt laenusummale lisatakse

lepingutasu. Laenulepingu p 3.2 kohaselt andis kostja lepingu allkirjastamisega selgesõnalise

nõusoleku lepingu täitmiseks, sh kostjale lepingu p-s 3.1 sätestatud viisil laenu väljamakse

tegemiseks. Seega ei ole vaidlust, et raha kostjale üle ei antud, vaid selle arvel loeti varasema

lepingu järgsed kohustused täidetuks ja asendatuks uue lepingu järgsete kohustustega.

4.4. Maakohus ei ole välja selgitanud, kas 17. märtsi 2017. a laenulepinguga tekkis uus

iseseisev võlasuhe või muudeti sellega varasemat lepingut, pikendades antud laenu

maksetähtaega ja muid tingimusi. Riigikohus on leidnud, et üksnes eelmise laenulepingu

refinantseerimisest ja maksetähtpäeva edasilükkamisest põhjusel, et laenusaaja ei ole suuteline

laenu tasuma, ei saa järeldada, et refinantseerimisleping oleks sõlmitud laenusaaja jaoks

äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Laenulepingu järgi ei ole kostja kohustatud tasuma

ülemäära suurt intressi. Lepingu kohaselt on intressimäär 14,9% aastas ja krediidi kulukuse

määr 27,27%. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa

automaatselt pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Krediidi kulukuse

määr ei ületa Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

4.5. Kostja on tasunud hagejale 17. märtsi 2017. a laenulepingu alusel vaid 150 eurot. Kostja ei

ole tõendanud, et ta oleks teinud rohkem makseid. Vaidlust ei ole selles, et Coop Finants AS

ütles laenulepingu üles 23. novembril 2017, kuna kostja ei tasunud oma võlgnevust ka täiendava

tähtaja jooksul.

4.6. Hageja on seisukohal, et maakohtul puudus alus jätta välja mõistmata laenulepingus

märgitud ja tunnistatud põhivõla jääk 8282,27 eurot (8432,27-150), seda ka juhul, kui

laenulepingu alusel ei saa nõuda lepingujärgset intressi ja viivist. Riigikohus on lahendi nr 3-2-

1-169-13 p-s 26 leidnud, et põhivõlgnevuse välja mõistmist ei mõjuta see, kas hinnata lepingut

varasema lepingu muutmisena või iseseisva lepinguna. Kostja on lepingu allkirjastamisega

varasemat võlgnevust tunnistanud, seega ei oma tähtsust, millistest komponentidest see

võlgnevus koosnes. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-169-13 p-s 27 leidnud, et kokkuleppe

tühisus VÕS § 113 lg 6 järgi ei saa eelduslikult kaasa tuua hilisema laenulepingu tühisust

tervikuna. Maakohus ei ole ka tuvastanud, et 17. märtsi 2017. a laenuleping oleks tühine.

Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

6. Ringkonnakohus saatis pooltele 19. juunil 2023 kirja, milles selgitas oma esialgseid

seisukohti seoses VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva keelu rikkumise mõjuga laenulepingu kehtivusele

ning tõendamiskoormusega laenu üleandmise ja tagastatud laenu põhisumma suuruse osas.

Kohus andis pooltele võimaluse esitada neis küsimustes seisukohti ning vajadusel täiendavaid

asjaolusid ja tõendeid.

2-20-19126

7 (15)

7. Kostja esitas 26. juuni 2023. a menetlusdokumendis taotluse aegumise kohaldamiseks.

Kostja märkis, et kuna hagiavalduse kohaselt ütles Coop Finants AS kostjaga sõlmitud

laenulepingu üles 23. novembril 2017, on kohustuse sissenõutavaks muutumisest (23.

november 2017) kuni hagi esitamiseni (29. detsember 2020) möödunud üle kolme aasta. Kostja

viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-le 1 ja § 147 lg-le 1. Muus osas avaldas

kostja, et esitas kõik oma seisukohad juba vastuses apellatsioonkaebusele.

8. Hageja vaidles 28. juunil 2023 esitatud seisukohas kostja aegumise kohaldamise taotlusele

vastu. Hageja on seisukohal, et hagis esitatud nõue ei ole aegunud. Kostja ei ole väitnud ega

tõendanud, et ta oleks lepingu alusel tasunud rohkem kui 150 eurot, mis tasuti 25. aprillil 2018.

Samuti ei ole kostja vaidlustanud selle makse tegemist. Võlgnevuse osalise tasumisega katkes

aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi ja algas uuesti. Seega oleks hageja nõue aegunud alles 25.

aprillil 2021 (hageja seisukohas ilmselt ekslikult märgitud 25.05.2021), mistõttu hageja on

kohtusse pöördunud (29. detsembril 2020) aegumistähtaja jooksul. Hageja esitas lisatõendina

maksekorralduse 150 euro maksmise kohta 25. aprillil 2018. Hageja taotleb selle tõendi

vastuvõtmist, kuna tegemist on aegumise seisukohalt olulise tõendiga. Kuna kostja ei olnud

varem nõude aegumisele tuginenud, ei olnud hagejal vaja tõendit esitada.

9. Kostja avaldas 6. juulil 2023 esitatud seisukohas, et ta on nõus hageja põhjendusega nõude

aegumise kohta. Muus osas jäi kostja oma varem esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas,

millega maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja vastu põhivõla 8267,27 euro nõudes,

samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus,

millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 8267,27 eurot ning jätta maakohtus kantud

menetluskulud 39,89% ulatuses hageja kanda ja 60,11% ulatuses kostja kanda. Maakohtu otsus

tuleb vaidlustatud osas jätta muutmata osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata 15 euro

põhivõla nõudes. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

11. Ringkonnakohus otsustab esmalt hageja 28. juuni 2023. a menetlusdokumendile lisatud uue

tõendi vastuvõtmise. Hageja soovib esitatud maksekorraldusega tõendada seda, et kostja tegi

laenulepingu alusel 25. aprillil 2018 makse 150 eurot. Kolleegium leiab, et see tõend tuleb

TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4 ning § 238 lg 1 alusel asja materjalide juurde võtta. Tõendil on asjas

tähtsust, kuna see kinnitab hageja väiteid nõude aegumise katkemise kohta TsÜS § 158 lg 1

järgi, mis võivad olla olulised kostja aegumise vastuväite hindamisel. Ehkki kostja ei ole

menetluses hageja väiteid kõnealuse makse tegemise kohta vaidlustanud, ei ole ta neid ka

selgesõnaliselt omaks võtnud, mis vabastaks hageja oma väidete tõendamise kohustusest TsMS

§ 231 lg 2 järgi. Hagejal oli mõjuv põhjus tõendi varem esitamata jätmiseks TsMS § 652 lg 3 p

2 tähenduses, sest varasemas menetluses ei olnud kostja hagis esitatud nõuete aegumisele

tuginenud. Ehkki hageja oli juba maakohtus välja toonud, et kostja tegi laenulepingu alusel 25.

aprillil 2018 makse 150 eurot, ei olnud kostja seda väidet vaidlustanud ja hagejal ei olnud otsest

vajadust selle kohta tõendeid esitada. Kostja ei esitanud maksekorralduse tõendina

vastuvõtmisele ringkonnakohtus ka vastuväiteid.

12. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata, s.o põhivõla (8282,27 eurot), intressi (1007,63

eurot), hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise (3750,21 eurot) ja

2-20-19126

8 (15)

sissenõudmiskulude (50 eurot) osas. Ehkki maakohtu otsuse resolutsioonis ei ole eraldi

nimetatud hageja edasiulatuva viivise nõuet, on vaidlustatud kohtuotsusest selge, et hagi jäi ka

selles osas rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Hageja esitas

apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse põhivõla 8282,27 euro välja mõistmata

jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Seega kontrollib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

alusel maakohtu otsust üksnes põhivõla nõude lahendamise ja menetluskulude jaotuse osas.

Osas, milles maakohus jättis rahuldamata intressi, viivise ja võla sissenõudmiskulude nõuded,

on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud. Maakohtu otsus

ei ole jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise osas (TsMS § 456 lg 4 kolmas lause).

13. Pooled ei vaidle mh järgmiste maakohtu tuvastatud asjaolude üle:

-

Coop Finants AS ja kostja sõlmisid 17. märtsil 2017 laenulepingu;

-

laenulepingu p-st 3.1 nähtuvalt võeti laenu selleks, et laenu arvelt tasuda kostja

olemasolev lepinguline kohustus Coop Finants AS ees summas 8432,27 eurot;

-

Coop Finants AS loovutas laenulepingust tuleneva nõude hagejale.

Hageja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses ka maakohtu järeldust, et kostja sõlmis laenulepingu

VÕS § 1 lg 5 mõttes tarbijana ja tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1

tähenduses.

14. Kolleegium käsitleb kõigepealt kostja aegumise vastuväidet.

14.1. Kostja esitas aegumise vastuväite esmakordselt ringkonnakohtule 26. juunil 2023 esitatud

menetlusdokumendis. TsMS § 651 lg 2 kohaselt on poolel õigus nõuda ringkonnakohtus

aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Riigikohus

on märkinud, et ehkki TsMS ei määratle selgelt, millise ajani saab menetlusosaline esitada

apellatsioonimenetluses aegumise vastuväite, siis arvestades TsMS § 329 lg-s 1 sätestatud

kohustust esitada kohtumenetluses vastuväited võimalikult varakult ning TsMS § 651 lg-s 1

sätestatud apellatsioonimenetluse olemust ja eesmärki, milleks on eelkõige maakohtu lahendi

õiguspärasuse kontrollimine, saab apellant taotleda apellatsiooniastmes aegumise kohaldamist

apellatsioonitähtaja jooksul ning vastustaja apellatsioonkaebusele vastamiseks antud tähtaja

jooksul (vt Riigikohtu 31. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10, p 15). Kuna kostja

ei esitanud aegumise vastuväidet kohtule 23. mail 2022 esitatud vastuses apellatsioonkaebusele,

on kostja 26. juunil 2023 esitatud vastuväide hilinenud. Seega tuleb see jätta tähelepanuta.

14.2. Täiendavalt märgib kolleegium, et kostja aegumise vastuväide ei oleks ka sisuliselt

põhjendatud, millega nõustus oma 6. juuli 2023. a seisukohas ka kostja ise. Hageja väitel ütles

Coop Finants AS kostjaga sõlmitud laenulepingu üles 23. novembril 2017. Seega oleksid hageja

nõuded, mis muutusid sissenõutavaks laenulepingu ülesütlemisega (sh põhiosa tagastamise

nõue), ilma aegumise katkemise ja peatumiseta aegunud TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg-te 1 ja 2

järgi, arvestades ka TsÜS §-s 135 ja § 136 lg-s 2 sätestatut, 23. novembril 2020, s.o enne hagi

esitamist. Hageja on aga asjas väitnud ja 28. juunil 2023 esitatud maksekorraldusega ka

tõendanud, et 25. aprillil 2018 tegi kostja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks

makse 150 eurot. Maksekorralduse kohaselt on makse tehtud Julianus Inkasso OÜ arvele, kes

on hageja esindaja. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et makse on tehtud laenulepingust

tulenevate kohustuste katteks. Kolleegium nõustub hagejaga, et makse tegemine on käsitatav

nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 2 tähenduses, mistõttu sellega aegumine katkes ja algas

TsÜS § 158 lg 1 järgi uuesti. Nõude uus aegumistähtaeg lõppenuks 25. aprillil 2021, s.o pärast

hagi esitamist (hagi esitati 29. detsembril 2020).

2-20-19126

9 (15)

15. Maakohus jättis hagi rahuldamata peamiselt kahel põhjusel. Esiteks leidis maakohus, et

kuna hageja ei olnud välja toonud ega tõendanud laenulepinguga refinantseeritud nõuete

koosseisu, ei olnud kohtul võimalik kontrollida laenulepingu kehtivust. Maakohtu hinnangul

võis laenuleping olla osaliselt või tervikuna tühine VÕS § 113 lg 6 järgi, kui laenusumma arvel

refinantseeritud varasemad kohustused sisaldasid viivist või intressi. Teiseks leidis maakohus,

et hageja ei olnud tõendanud laenu üleandmist ja asjaolusid, millest nähtub laenusumma arvel

kostja kohustuste täitmine ehk refinantseerimine. Seega ei olnud hageja maakohtu hinnangul

tõendanud, et laenusumma tagastamise kohustus oleks muutunud sissenõutavaks. Muid kostja

vastuväiteid hagile maakohus vaidlustatud otsuses ei hinnanud.

16. Kolleegium leiab, et maakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, leides, et

laenulepingu võimalik vastuolu VÕS § 113 lg-ga 6 annab alust jätta hagi tervikuna rahuldamata.

16.1. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu

raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv

kokkulepe on tühine. TsÜS § 85 kohaselt ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade

tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata.

16.2. Riigikohus on mitmes lahendis selgitanud VÕS § 113 lg 6 kohaldamist olukorras, kus

laenulepinguga on refinantseeritud varasemaid kohustusi. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 113

lg 6 kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendatakse üks võlasuhe teisega. Tulenevalt

intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus lubatud arvestada

viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Kui varasemas praktikas leidis

Riigikohus, et VÕS § 113 lg 6 välistab õiguse nõuda sissenõutavaks muutunud intressilt ja

viiviselt ka intressi (vt nt 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 29), siis 3.

juuni 2015. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14 muutis Riigikohus seisukohta ja leidis, et VÕS

§ 113 lg 6 ei keela poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud

intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist (vt viidatud otsuse p 16).

16.3. VÕS § 113 lg 6 esimesest lausest tulenevat keeldu rikkuva kokkuleppe tagajärgede kohta

on Riigikohus TsÜS §-le 85 viidates selgitanud, et nimetatud keeldu võlgniku kahjuks rikkuv

kokkulepe on küll VÕS § 113 lg 6 teise lause järgi tühine, kuid selle kokkuleppe tühisus ei saa

vähemasti eelduslikult tuua kaasa laenulepingu tühisust tervikuna (vt 19. veebruari 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 27). Hageja ülesanne on selgitada oma nõude arvestust ja

koosseisu ning tõendada, et ta ei ole nõudnud viivist hilisema laenulepingu järgses põhivõlas

sisalduvalt refinantseeritud laenulepingu järgselt intressilt ega viiviselt. Kui ta seda ei tee, ei ole

alust viivist välja mõista (vt samas, p 30). Juhul, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte

muutmiseks, mille tulemusena lepitakse mh kokku viivise arvestamises sissenõutavaks

muutunud võlgnevuselt, on käsitatav VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna,

võib VÕS § 113 lg 6 kohaldamine olla ka välistatud (vt Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 17).

16.4. Eelnevast tulenevalt oleks maakohus saanud praeguses asjas juhul, kui hageja oleks

nõudnud viivist laenulepinguga refinantseeritud nõudelt, mis sisaldas mh intressi ja viivist, ning

hageja polnud väitnud ega tõendanud, et tegemist oleks olnud kompromissilepinguga, jätta hagi

rahuldamata hageja viivise nõude osas. Laenulepingu võimalik vastuolu VÕS § 113 lg-ga 6 ei

oleks saanud tuua kaasa hagi rahuldamata jätmist tervikuna, sh laenu põhisumma ulatuses.

Praegusel juhul ongi hageja vaidlustanud maakohtu otsuse üksnes laenu põhisumma

väljamõistmise osas. Isegi kui 17. märtsil 2017 sõlmitud laenuleping oleks tühine osas, milles

sellega rikuti VÕS § 113 lg-st 6 tulenevat keeldu arvestada viivist põhivõlas sisalduvalt

2-20-19126

10 (15)

refinantseeritud laenulepingu järgselt intressilt ja viiviselt, ei välistaks see hagi ja seega ka

apellatsioonkaebuse rahuldamist põhivõla osas.

17. Kolleegiumi hinnangul on maakohus osaliselt ekslikult leidnud, et hageja ei ole tõendanud

laenu üleandmist kostjale, sh laenusumma arvel kostja varasemate kohustuste refinantseerimist.

17.1. Pooled ei vaidle selle üle, et laenulepingu alusel kostjale laenu rahas välja ei makstud,

vaid lepingu p 3.1 kohaselt refinantseeriti laenuga kostja varasemaid lepingulisi kohustusi

laenuandja ees summas 8432,27 eurot. Kostja on hagile vastates avaldanud, et ta selliseid

kohustusi ei tunnista.

17.2. Laenulepingu p 3.1 kohaselt, millele pooled on menetluses tuginenud, on Coop Finants

AS ja kostja leppinud kokku järgmiselt: „Teie taotlus ja soov on võtta Laenu selleks, et Laenu

arvelt tasuda oma olemasolev lepinguline kohustus Meie ees summas 8432,27 EUR. Seetõttu

avaldate soovi ja taotlete, et Me teostaksime Laenu väljamakse Teie nimetatud lepingulise

kohustuse katteks Meie ees ning et Laenu väljamakse toimuks otse Meile, ilma vahepealse

Laenu summa ülekandeta Teile. […]“. Kuna pooled on 17. märtsi 2017. a laenulepingu p 3.1

tõlgendamise osas eriarvamusel, tuleb seda mõista nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik

isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Kolleegiumi hinnangul mõistab

lepingupooltega sarnane mõistlik isik kõnealust lepingupunkti nii, et selles väljendub kostja

õiguslikult siduv kinnitus, et tal on Coop Finants AS ees lepinguline kohustus 8432,27 eurot,

mille ta soovib täita laenulepingu alusel väljamaksmisele kuuluva laenusumma arvel.

Kolleegium nõustub hagejaga, et selle lepingupunktiga on kostja kinnitanud ja tunnistanud oma

varasemat võlgnevust Coop Finants AS ees summas 8432,27 eurot (vt apellatsioonkaebuse p-d

8.3 ja 8.5). Seega vastab kõnealune kokkulepe deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele. Kuna

kostja tahe on suunatud kohustuse täitmisele, ei ole tegemist üksnes võla olemasolu

konstateerimisega (vt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.1).

17.3. Riigikohtu

praktika

kohaselt

on

deklaratiivse

võlatunnistuse

andmise

menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormuse ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole

vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik

peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole

võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt nt 2. mai 2018. a

otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 13.1 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna kostja oli 17.

märtsil 2017 sõlmitud laenulepingu p-s 3.1 tunnistanud lepingulist kohustust laenuandja ees

summas 8432,27 eurot, mida nimetatud laenulepingu alusel saadud laenu arvel täideti, lasus

võla puudumise tõendamise koormus kostjal. Seejuures ei piisa üksnes võla puudumise

põhistamisest TsMS § 235 tähenduses, vaid see tuleb tõendada (vt samas, p 13.2 ja seal viidatud

kohtupraktika). Kuna maakohus ei olnud arutanud pooltega seda, kas laenulepingu p-s 3.1 võib

sisalduda deklaratiivne võlatunnistus, ega selgitanud sellest lähtuvalt tõendamiskoormust,

võisid kostjal jääda refinantseeritud kohustuse puudumist kinnitavad asjaolud ja tõendid

maakohtus esitamata maakohtu menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Seetõttu andis

ringkonnakohus kostjale võimaluse tuua esile asjaolud ja esitada tõendid, millest nähtuvalt

kostjal ei olnud 17. märtsi 2017. a seisuga Coop Finants AS ees lepingulist kohustust summas

8432,27 eurot, mille olemasolu kostja laenulepingus tunnistas. Kostja selliseid asjaolusid esile

ei toonud ja lisatõendeid ei esitanud. Ka maakohtu menetluses ei ole kostja toonud esile ühtegi

sellist asjaolu, mis viitaks sellele, et tal kõnealust kohustust ei olnud. Kostja on vaid üldiselt

märkinud, et tõenäoliselt sisaldas ka see summa põhjendamatuid koostisosi erinevate

kõrvalnõuete näol (vt 14. jaanuari 2021. a vastus hagile, p 2), kuid sellisest üldsõnalisest

oletusest ei piisa võlatunnistusega ümberpööratud tõendamiskoormuse täitmiseks ega hagejale

võlatunnistusega tunnistatud võla olemasolu tõendamise koormuse asetamiseks. Kostjal oleks

2-20-19126

11 (15)

tulnud selgelt esile tuua ja tõendada vähemalt asjaolud, millest nähtuvalt laenulepinguga

refinantseeritud kohustus sisaldas selliseid nõudeid, mis võisid olla põhjendamatud, ja

põhjendada, miks krediidiandjal ei olnud õigust neid nõuda.

17.4. Kolleegium märgib, et isegi kui laenulepingu p-s 3.1 sisalduvat kinnitust ei saaks lugeda

deklaratiivseks võlatunnistuseks, oleks see sellegipoolest käsitatav dokumentaalse tõendina

selle kohta, et kostjal oli 17. märtsi 2017. a seisuga Coop Finants AS ees lepinguline kohustus

8432,27 eurot (vt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.1). Kostja ei

ole toonud menetluses esile asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest nähtuks laenulepingu p-s

3.1 viidatud kohustuse puudumine. Seega oleks alust jaatada refinantseeritud kohustuse

olemasolu ka juhul, kui laenulepingu p-s 3.1 sisalduv kinnitus ei oleks käsitatav deklaratiivse

võlatunnistusena.

17.5. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu järgse

laenusumma arvel kostja varasemate kohustuste täitmist (vt maakohtu otsuse p 6). Samuti ei

ole põhjendatud kostja väide, et asja materjalidest ei nähtu, et mingi kostja varasem kohustus

oleks täidetuks loetud (vt apellatsioonkaebuse vastuse p 7). See, et laenulepingu alusel antava

laenu arvel tuli lugeda täidetuks kostja varasem kohustus Coop Finants AS ees, nähtub

laenulepingust endast (selle p-d 3.1 ja 3.2). Ebamõistlik oleks hagejalt nõuda, et ta tõendaks, et

laenuandja tegi laenusumma arvel tegeliku makse iseendale. Hageja on menetluses kinnitanud,

et laenusumma arvel loeti kostja varasemad lepingulised kohustused täidetuks (vt nt 9.

novembri 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:18:45; apellatsioonkaebuse p 8.3). Kostja

väide, et seda tegelikult ei tehtud, on põhistamata. Seega lõppes kostja varasem kohustus Coop

Finants AS ees VÕS § 186 p 1 järgi täitmisega. Kostja ei ole menetluses väitnud ega põhistanud,

et tal oleks ka pärast 17. märtsi 2017. a laenulepingu sõlmimist säilinud Coop Finants AS ees

laenulepingu p-s 3.1 nimetatud varasem lepinguline kohustus summas 8432,27 eurot, sh et

Coop Finants AS oleks talt sellise kohustuse täitmist nõudnud (lisaks 17. märtsi 2017. a

laenulepingust tulenevatele kohustustele). Alusetu on ka kostja väide, et algne krediidiandja või

tema õigusjärglane võib ka võimalike varasematest lepingutest tulenevate nõuetega kohtusse

pöörduda (vt apellatsioonkaebuse p 14). Kostja ei ole välja toonud, et laenulepingu sõlmimisele

järgnenud ligi 6,5 aasta jooksul oleks seda juhtunud. Lisaks saanuks kostja sel juhul esitada 17.

märtsi 2017. a laenulepingul põhineva vastuväide, et ta on varasematest lepingutest tulenevad

kohustused 8432,27 euro ulatuses täitnud.

17.6. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et Coop Finants AS on laenulepingu alusel kostjale

laenu VÕS § 396 lg 1 ja § 402 lg 1 tähenduses 8432,27 euro ulatuses üle andnud, lugedes selle

arvel kostja enda soovil täidetuks kostja varasema lepingulise kohustuse Coop Finants AS ees.

17.7. Kostja on menetluses siiski põhjendatult välja toonud, et laenulepingu järgne laenu

põhisumma 8447,27 eurot sisaldas lisaks refinantseeritud kohustusele summas 8432,27 eurot

ka 15 euro ulatuses lepingutasu (vt laenulepingu p 3.1; 14. jaanuari 2014. a hagi vastuse p 2).

Kuna menetluses esile toodud asjaoludel on kostjaga 17. märtsi 2017. a laenulepingu

sõlmimisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi (vt praeguse

otsuse p 19.1), on kostjalt lepingutasu nõudmine vastuolus VÕS § 4034 lg 7 teise lausega.

Viidatud sättest tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste

järgimata jätmise korral ei võlgne tarbija krediidiandjale muid tasusid peale laenu põhisumma

ja sama lõike esimeses lauses sätestatud määras intressi. Kuna Coop Finants AS-l ei olnud

õigust nõuda kostjalt lepingutasu 15 eurot, ei saa laenusummat lugeda selle summa ulatuses

kostjale üle antuks. Järelikult on kostjale üle antud laenusumma 17. märtsil 2017 sõlmitud

laenulepingu alusel kokku 8432,27 eurot.

2-20-19126

12 (15)

18. Vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 on laenusaajal kohustus maksta laenuna saadud rahasumma

laenuandjale tagasi. VÕS § 86 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita kokkulepitud tähtpäeval. Kostja

ei ole vaidlustanud hageja väidet, et Coop Finants AS ütles kostjaga sõlmitud laenulepingu 23.

novembril 2017 üles, kuna kostja ei teinud lepingus ette nähtud osamakseid laenu tagastamiseks

(tl 11). Laenulepingu erakorralisel ülesütlemisel laenuandja poolt võib laenuandja nõuda laenu

kohest tagastamist (VÕS § 399 lg 1). Seega muutus laenu põhisumma tagastamise kohustus

osas, milles kostja ei olnud seda juba tagastanud, sissenõutavaks laenulepingu ülesütlemisega

23. novembril 2017. Kuna vaidlust ei ole selles, et Coop Finants AS on loovutanud

laenulepingust tulenevad nõuded hagejale, on hagejal õigus nõuda kostjalt laenu tagastamata

põhiosa tasumist. Põhjendatud ei ole kostja väide, et tal ei ole kohustust maksta, kuna talle ei

ole antud hageja makserekvisiite. Kuna kostja on teinud hagejale 25. aprillil 2018 makse 150

eurot, olid kostjal järelikult makse tegemiseks vajalikud andmed olemas. Lisaks on hageja

esitanud menetluses mitmeid meeldetuletuskirju, mille tema esindaja Julianus Inkasso OÜ on

enne kohtusse pöördumist kostjale saatnud, millelt nähtub ka pangakonto, millele võlgnetav

summa tuleks kanda (tl-d 14 – 20 pöördel).

19. Kostja on esitanud menetluses vastuväite, et Coop Finants AS rikkus kostjaga 17. märtsi

2017. a laenulepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi.

Kostja on seisukohal, et Coop Finants AS ei kontrollinud kostja krediidivõimelisust ning ta ei

oleks tohtinud kostjaga tarbijakrediidilepingut sõlmida, kuna kostja ei olnud lepingu sõlmimise

ajal krediidivõimeline (vt kostja 14. jaanuari 2021. a vastus hagile, p 1). Kolleegium leiab, et

vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste rikkumine ei välista hageja

õigust nõuda kostjalt laenu põhiosa tagasimaksmist.

19.1. Maakohus on 9. novembri 2021. a kohtuistungil õigesti selgitanud, et hagejal oli VÕS §

4034 lg 13 järgi kohustus tuua esile ja tõendada asjaolud, millest nähtuvalt on krediidiandja

(Coop Finants AS) täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke

kohustusi (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:29:10). Hageja maakohtu määratud tähtajaks

selliseid asjaolusid esile ei toonud. Seega tuleb asjas esitatu põhjal järeldada, et Coop Finants

AS ei ole 17. märtsil 2017 sõlmitud laenulepingu puhul vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalikke kohustusi täitnud. Selle tagajärg on VÕS § 4034 lg 7 esimese lause

kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, muid tasusid tarbija

krediidiandjale ei võlgne ning krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Praegusel

juhul ei esine sama lõike teises lauses toodud aluseid esimese lause kohaldamata jätmiseks.

19.2. Eelnevast tulenevalt on hagejal ka juhul, kui Coop Finants AS rikkus kostjale laenu andes

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi, õigus nõuda kostjalt

laenu põhiosa tagastamist. Sellega on hagile esitatud vastuses nõustunud ka kostja (vt 14.

jaanuari 2021. a vastus hagile, p 1). Kolleegium ei nõustu kostjaga, et laenusumma ei ole

sissenõutav, kuna ei Coop Finants AS ega ka hageja ei ole koostanud ja esitanud kostjale uut

maksegraafikut, mille puhul oleks tagasimaksetes arvestatud vähenenud intressimääraga (vt

samas). Korrigeeritud maksegraafiku esitamata jätmine ei välista praegusel juhul laenu põhiosa

tagastamise nõude rahuldamist, kuna hageja nõue laenu põhiosa tagastamiseks on igal juhul

sissenõutavaks muutunud.

Esiteks, pooled ei vaidle selle üle, et Coop Finants AS ütles kostjaga sõlmitud laenulepingu 23.

novembril 2017 üles. Hageja esile toodud asjaoludel oli kostja tasunud enne laenulepingu

ülesütlemist laenulepingust tulenevate kohustuste katteks vaid 15 eurot, lisaks tegi kostja 150

euro suuruse makse hagejale 25. aprillil 2018. Olukorras, kus kostja oli maksnud alates

2-20-19126

13 (15)

laenulepingu sõlmimisest kuni 23. novembrini 2017 vaid 15 eurot, samas kui maksegraafiku

kohaselt oleks tulnud tasuda laenu põhiosa alates 20. juunist 2017 iga kuu vahemikus 77,04–

86,27 eurot (I kd, tl 7), ning Coop Finants AS oli andnud 27. oktoobril 2017 kostjale täiendava

tähtaja (kuni 14. november 2017) võlgnevuse tasumiseks (tl 10), ei ole alust arvata, et VÕS §

4034 lg-s 7 viidatud maksegraafiku korral, mille puhul igakuised osamaksed ei oleks sisaldanud

intressi ja muid kulusid, ei oleks Coop Finants AS-l olnud õigust 23. novembril 2017

laenulepingut üles öelda. Laenulepingu p-st 11.2 tulenes laenuandjale õigus leping ühepoolselt

üles öelda, kui laenusaaja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva laenu ja intressi osamaksega ja laenuandja on andnud talle edutult vähemalt

kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks. See säte on kooskõlas VÕS §-s

416 sätestatuga. Nimetatud eeldused oleksid olnud täidetud ka korrektse maksegraafiku korral.

Seega on laenu põhiosa tagastamise kohustus muutunud laenulepingu kehtiva ülesütlemise tõttu

sissenõutavaks 23. novembril 2017.

Teiseks, isegi kui Coop Finants AS ei oleks laenulepingut kehtivalt üles öelnud, oleks laen

tulnud maksegraafiku kohaselt lõplikult tagastada 20. aprilliks 2022, mis oli laenulepingu

kohaselt ka laenu tagastamise tähtpäev (tl-d 6, 7–7 pöördel). Seega sõltumata sellest, kas hagejal

on õigus nõuda kostjalt intressi ja muude kulude tasumist, on laenu põhiosa tagastamise

kohustus muutunud sissenõutavaks ka kohustuse täitmise tähtpäeva möödumise tõttu (VÕS §

82 lg 7). Seadusest ei tulene, et vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste

rikkumise korral lükkuks laenu põhiosa tagastamise tähtpäev edasi.

20. Pooled vaidlevad selle üle, kui suures osas on kostja laenu põhiosa tagastanud. Sellest sõltub

hageja põhjendatud nõude suurus.

20.1. Hageja on menetluses väitnud, et pärast 23. novembrit 2017, mil laenuleping üles öeldi,

on kostja tasunud hagejale laenu põhiosa katteks 25. aprillil 2018 150 eurot, mille hageja on

arvestanud laenu põhiosa summast maha (hagiavalduse p 1.1). Hagiavalduse samas punktis on

hageja aga märkinud, et kokku on kostja tasunud põhiosa katteks 165 eurot. Hageja on välja

toonud, et laenulepingu ülesütlemise seisuga 23. novembril 2017 oli kostja põhivõlgnevus

8432,27 eurot, mida kinnitab ka Coop Finants AS poolt kostjale saadetud lepingu ülesütlemise

teatis (tl 11). Arvestades, et laenulepingu kohaselt oli laenu põhisumma 8447,27 eurot, on kostja

järelikult juba enne laenulepingu ülesütlemist tasunud põhiosa 15 euro võrra. Kokku on kostja

seega hageja esile toodud asjaoludel teinud laenu põhiosa katteks makseid 165 eurot.

20.2. Juhul, kui kostja arvates oli ta teinud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks

rohkem makseid kui 165 eurot, tulnuks tal sellekohased asjaolud esile tuua ja tõendada. Kuna

maakohus ei olnud seda kostjale selgitanud, andis ringkonnakohus 19. juuni 2023. a kirjaga

kostjale võimaluse tuua esile ja tõendada maksete tegemisega seotud asjaolusid. Kostja selliseid

asjaolusid esile ei toonud ja tõendeid ei esitanud. Hageja väitest, et kostjal oli võlgnevus alates

teisest osamaksest, ei saa teha kostja soovitud järeldust, et kostja on tasunud intressi 249,16

eurot ja haldustasu 0,90 eurot ning lisaks veel 165 eurot (vt apellatsioonkaebuse vastuse p 16).

Hageja ei ole seda väitnud ega kostja väiteid rohkem kui 165 euro tasumise kohta menetluses

omaks võtnud.

20.3. Seega tuleb asjas esitatu põhjal järeldada, et kostja on teinud laenulepingu alusel makseid

165 eurot, mis on arvestatud laenu põhiosa katteks. Maksete arvestamine laenu põhiosa katteks

on kostja huvides ja kooskõlas VÕS § 415 lg-ga 2. Kuna laenusumma ilma lepingutasuta oli

8432,27 eurot (vt praeguse otsuse p 17.7), on hageja põhinõue põhjendatud 8267,27 euro

ulatuses (8432,27-165). Eelnevat arvestades ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud kostja

väide, et hageja nõude kujunemine on ebaselge (vt 14. jaanuari 2021. a hagi vastuse p 3).

2-20-19126

14 (15)

21. Vastavalt TsMS § 654 lg 5 teisele lausele vastab kolleegium ka kostja muudele maakohtus

esitatud vastuväidetele hageja hagile osas, mis puudutab laenu põhiosa nõuet.

21.1. Kostja on väitnud menetluses, et lepingus avaldatud krediidi kulukuse määr on tegelikust

väiksem (14. jaanuari 2021. a hagi vastuse p 4). Kuna VÕS § 408 lg 9 järgi võiks see anda alust

laenulepingus

kokkulepitud

intressimäära

vähendamiseks,

aga

hageja

ei

taotle

apellatsioonkaebuses hagi rahuldamist intressi osas, ei ole kostja kõnealusel vastuväitel

apellatsioonkaebuse lahendamisel tähtsust. Seetõttu kolleegium seda väidet ei hinda. Praegusel

juhul ei ole alust arvata, et tegelik krediidi kulukuse määr oleks ületanud VÕS § 4062 lg-s 1

sätestatud ülemmäära, kuid ka juhul, kui see nii oleks, tuleks tarbijal sama paragrahvi 3. lõike

kohaselt maksta tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi

krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Seega ei välistaks krediidi

kulukuse määraga seotud rikkumised hageja õigust nõuda kostjalt laenu tagastamata põhiosa

tasumist.

21.2. Kostja on heitnud Coop Finants AS-le ette ka seda, et krediidiandja on maksegraafikus

põhjendamatult suurte intressimaksete ettenägemisega üritanud kostjat petta, mistõttu leping

tuleks lugeda TsÜS § 86 lg 1 alusel tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega (14. jaanuari

2021. a hagi vastuse p 6). Kolleegium märgib, et pettus tehingu sõlmimisel võib TsÜS § 90 lg

1 ja § 94 järgi anda alust tehingu tühistamiseks, kuid kostja ei ole seda õiguskaitsevahendit

kasutanud. Tegemist ei ole tühisuse alusega TsÜS § 86 lg 1 järgi.

21.3. Kolleegium ei nõustu kostjaga ka selles, et laenuleping tuleks lugeda tühiseks, kuna selles

puuduvad andmed intressi kohaldamise tingimuste kohta (VÕS § 4031 lg 1 p 8) (14. jaanuari

2021. a hagi vastuse p 6). Iseenesest võib VÕS § 4031 lg 1 p-s 8 toodud andmete puudumine

tuua VÕS § 404 lg 2 p 2 ja § 408 lg 1 järgi kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse (kostja on

ekslikult viidanud VÕS §-le 421). Nagu aga kostja ka ise välja toob, on intressi kohaldamise

tingimused laenulepingu üldtingimuste p-des 5.1 ja 5.2 sätestatud: nende punktide kohaselt

tuleb intressi tasuda laenulepingu p-s 2 sätestatud määras (14,90% aastas) vastavalt

maksegraafikule, kusjuures intressi arvestamisel lähtutakse tegelikust päevade arvust kuus ja

360-päevasest aastast. See, kui lepingus sätestatu vajas tõlgendamist (sh kas intressi tuleb

arvestada laenujäägilt või laenu algsummalt), ei anna alust väita, et andmed intressi

kohaldamise tingimuste kohta oleks lepingust puudunud. Lisaks oleks laenuleping muutunud

VÕS § 408 lg 2 järgi kehtivaks sõltumata VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete puudumisest,

kuna kostja on laenu kätte saanud (vt praeguse otsuse p-d 17–17.7). Kolleegiumi hinnangul ei

esine laenulepingu puhul ka muid tühisuse aluseid, sh ei ole alust lugeda lepingut tühiseks TsÜS

§ 86 alusel. Samas, isegi kui laenuleping oleks tühine, tuleks kostjal TsÜS § 84 lg 1 järgi laenu

põhisumma tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et

hagejal ei oleks õigust alusetust rikastumisest tulenevat nõuet esitada, kuna krediidiandja ei ole

seda talle loovutanud (14. jaanuari 2021. a hagi vastuse p 6). Pooled ei vaidle selle üle, et

krediidiandja 17. mai 2018. a teatise kohaselt nõude loovutamise kohta on Coop Finants AS

loovutanud hagejale „laenulepingust nr L2700541537 tuleneva nõude“ (tl 5 pöördel).

Kolleegium leiab, et tõlgendades seda teatist kostjaga sarnase mõistliku isiku vaatest (TsÜS §

75 lg 1 teine lause), hõlmab loovutatud nõue ka laenu tagastamise nõuet laenulepingu võimaliku

tühisuse korral, sõltumata selle nõude õiguslikust alusest. Ehkki alusetu rikastumise nõue tekib

seaduse alusel, on selle aluseks siiski asjaolu, et laen on üle antud tühiseks osutunud lepingu

alusel, ning nõue on suunatud lepingu alusel tehtud soorituse tagasisaamisele.

21.4. Kostja seisukoht, et tal on tekkinud algse krediidiandja vastu kahju hüvitamise nõue, mille

ta saab hageja nõudega tasaarvestada (vt 14. jaanuari 2021. a hagi vastuse p 6), ei ole

põhjendatud. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjale oleks krediidiandja väidetavate rikkumiste

2-20-19126

15 (15)

tõttu mingit kahju tekkinud. Maakohus andis 9. novembri 2021. a kohtuistungil kostjale tähtaja

tuua välja asjaolud ja tõendada kahju, mis ei ole kaetud intressimäära alanemisega (vt

kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:29:10), kuid kostja selliseid asjaolusid esile ei toonud.

Kostja seisukohtadest nähtuvalt käsitab ta oma kahjuna lepingust tekkinud kõrvalkohustusi,

kuid hageja ei nõua praeguses menetluses enam kõrvalkohustuste täitmist ja maakohtu otsus

nende nõuete rahuldamata jätmise kohta on jõustunud. Seega ei ole kostjal kahju hüvitamise

nõuet, mida tasaarvestada hageja nõudega laenu põhiosa saamiseks.

21.5. Kostja on esitanud menetluses ka muid vastuväiteid hageja intressinõudele (14. jaanuari

2021. a hagi vastuse p-d 5 ja 6), samuti vaielnud vastu viivisenõudele (samas, p 8) ja

sissenõudmiskulude nõudele (samas, p 9). Kuna hageja ei taotle apellatsioonkaebuses hagi

rahuldamist intressi, viivise ega sissenõudmiskulude osas, ei ole nendel vastuväidetel

apellatsioonkaebuse lahendamisel tähtsust, mistõttu kolleegium neid menetlusökonoomia

kaalutlustel ei hinda.

22. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega hageja nõue laenu

põhiosa tagastamiseks jäeti 8267,27 euro ulatuses rahuldamata, ning hagi tuleb uue otsusega

selles osas rahuldada.

Menetluskulude jaotus

23. Maakohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja

kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahendamise osas, tuleb

seda muuta ka menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Samuti tuleb

jaotada apellatsioonimenetluse kulud (TsMS § 173 lg 1 esimene lause).

24. Kuna apellatsioonimenetluse tulemusena hagi osaliselt rahuldatakse, on põhjendatud

jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Lähtudes

hagihinnast (13 752,70 eurot) on hagi rahuldamise ulatus 60,11% (8267,27 ÷ 13 752,70 ×

100%). Seega tuleb jätta menetluskulud 39,89% ulatuses hageja kanda ja 60,11% ulatuses

kostja kanda.

25. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja maakohus ei

ole määranud vaidlustatud otsuses kindlaks hageja menetluskulusid, ei määra ringkonnakohus

kindlaks menetluskulude rahalist suurust (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-142-15, p 21; TsMS § 174 lg 4), vaid seda teeb TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras asja

lahendanud maakohus pärast praeguse otsuse jõustumist.

26. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause

järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Villem Lapimaa

Meeli Kaur