2-22-14661/29 · Pärnu Maakohus Paide kohtumaja

2-22-14661

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Ingrid Niinemägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.juuli 2023 Paide kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-14661

Tsiviilasi

Projekt Kolm OÜ hagi K.R.Rootsitalu OÜ ja U.F vastu

raha maksmise kohustuse täitmise nõudes

Hagihind

15 823,62 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Projekt Kolm OÜ, registrikood 14999786, asukoht

XXX

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal,

Advokaadibüroo HEED Entsik, e-post: XXX

Kostja I: K.R Rootsitalu OÜ, registrikood 12209076,

asukoht XXX

Kostja II: U.F, isikukood XXX, elukoht XXX-

Kostjate I ja II lepinguline esindaja advokaat Ivo Kallas, e-

post: X

Kohtuistungi aeg

07.06.2023

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Välja mõista K.R.Rootsitalu OÜ-lt ja U.F-ilt Projekt Kolm OÜ kasuks solidaarselt 12

523,62 eurot.

MENETLUSKULUD

1. Jätta menetluskulud K.R.Rootsitalu OÜ ja U.F kanda.

2. Määrata hageja Projekt Kolm OÜ menetluskulud kindlaks summas 4340 eurot.

3. Välja mõista K.R.Rootsitalu OÜ-lt ja U.F-ilt Projekt Kolm OÜ kasuks solidaarselt

4340 eurot.

4. Välja mõista viivis menetluskuludelt alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni st menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

2-22-14661

Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab

ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Hageja nõue

Kostja I andis 25.09.2019 hageja õiguseelneja Alam-Pedja Investeeringud OÜ kasuks

võlatunnistuse, millega võttis endale kohustuse tasuda Alam-Pedja Investeeringud OÜ-le 16

800 eurot vastavalt 25.09.2019 kokku lepitud ja koos võlatunnistusega allkirjastatud

maksegraafikule. Pooled leppisid kokku (võlatunnistuse p 5) ühtlasi selles, et maksetega

viivitamisel on Alam-Pedja Investeeringud OÜ-l õigus arvestada hilinenud makselt viivist

arvestusega 0,5% iga viivitatud päeva eest. Kostja II andis 25.09.2019 käenduse, rahalise

vastutuse maksimumssummas 30 000 eurot, võlatunnistusest tulenevate kostja I kohustuste

täitmise tagamiseks.

30.09.2022 on hageja omandanud Alam-Pedja Investeeringud OÜ nõuded kostjate vastu. Kostja

I rikkus maksegraafikus kokkulepitud osamaksete tähtaegasid ning viivitas kõikide

maksegraafikus tasumisele kuuluvate maksetega. Sellest tingituna rakendus viivise arvestus

ning tulenevalt arvestatud viivisest on hageja põhinõue 6292,56 eurot ning kogu viivisenõude

suurus on 27 813,10 eurot. Arvestades, et kostja I ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks

ta makse on teinud, on hageja juhindunud VÕS § 88 lg-st 8 ning arvestanud tehtud maksetest

tasutuks viivisintressi ja seejärel põhiosa maksed ning vähendanud üldist viivisenõuet põhivõla

suuruseni.

01.02.2023 on hageja oma nõude arvestust korrigeerinud ning esitanud avalduse nõude

suurendamiseks, nõudes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 15 823,62 eurot, millest põhinõue

moodustab 7911,81 eurot ja viivised 7911,81 eurot.

Kostjate vastuväited

Kostjad vaidlevad hagile vastu. Kostjad ei nõustu hageja väitega, et kostja I ei ole määratlenud,

millise kohustuse täitmiseks ta on makse teinud ning hageja õiguseelneja on seetõttu arvestanud

kostja I maksetest esmalt viivise võlgnevuse ning seejärel põhivõlgnevuse katteks. Kostjad

nõustuvad hagejaga osaliselt selles, et maksete tegemisega on osaliselt hilinenud, kuid kostja I

on hageja õiguseelnejale kogu võlgnevuse, so 16 800 eurot, tasunud. Seega on hageja

põhivõlgnevuse nõue kostjate vastu lõppenud. Kostja I ei ole kõikide maksetega hilinenud nagu

seda väidab ekslikult hageja. Samuti on kostja I iga makse tegemisel täpselt määratlenud,

millise konkreetse kohustuse katteks kostja I makse teeb – kostja I on kõigi võlatunnistuse

alusel tasutud maksete selgitusse märkinud „Arve nr. x osaline tasumine“. Kuivõrd arvel nr y

kajastub põhinõue summas 16 800 eurot, on kostja I maksed tehtud arve nr x, so hageja

õiguseelneja põhinõude tasumiseks. Kuigi hageja õigueelneja on vahetult enne hagi esitamist

nõude hagejale loovutanud, on kostja järgmisel tööpäeval, so 03.10.2022 tasunud hageja

õiguseelnejale 3000 eurot. Kuna hageja õiguseelneja ei ole kostjatele nõudeõiguse hagejale

loovutamisest teatanud, tuleb kostja I poolt 03.10.2022 tehtud makse summas 3000 eurot lugeda

VÕS § 169 lg 1 alusel tehtuks õigele isikule.

Et kostjate põhivõlgnevus on hageja ees 0 eurot, ei ole ka hageja viivise nõude rahuldamine

põhjendatud. Kostja II on füüsiline isik, kes on sõlminud tarbijakäenduslepingu (VÕS § 143 lg

1). Kostjad leiavad, et 25.09.2019 sõlmitud võlatunnistus ja käendusleping on sõlmitud

tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõistes ning et võlatunnistuse p-s 5 märgitud viivivsemäär 0,5%

päevas kahjustab ebamõistlikult kostjat I ning tarbijast kostjat II, kuna ületab tarbijalt nõutava

viivise lubatud määra 22,82 korda.

Alternatiivselt, juhul, kui kohus siiski leiab, et hageja viivise nõue kostjate vastu on

põhjendatud, paluvad kostjad viivisenõuet vähendada mõistliku suuruseni. Hageja ei ole hagis

esile toonud, et talle on kostja I poolt raha tasumisega osalise hilinemise tõttu kahju tekkinud.

2-22-14661

Eeltoodut kinnitab asjaolu, et hageja õiguseelneja ei ole kostjate poole pöördunud nõude

põhiosa ega ka viivise tasumise nõudega, hageja õigueelneja ei ole kostjatele saatnud

meeldetuletusi ega muul viisil juhtinud kostjate tähelepanu võimalikele hageja kahju

ärahoidmise vajadusele, mida tavapärast hoolsust järgiv mõistlik isik kahju tekkimisel teeks.

Arvestades, et hageja omandas nõude 2,5 tundi enne hagiavalduse esitamist, ei saanud hagejale

kostja I poolt raha tasumisega viivitamisel kahju tekkida. Kui kohus peab hageja viivisenõuet

põhjendatuks, taotlevad kostjad selle vähendamist ning mitte nõuda kostjatelt välja üle 3 000

euro, mis oli kostja I põhivõlgnevuse suurus hagi esitamise ajal.

Täiendavalt on kostjad osutanud kohtupraktikale, mille järgi tuleb VÕS § 88 lg 8 kohaldamisel

sättes nimetatud intressiks pidada ka viivist (viivisintress). Seega tuleb vaidluse korral, millise

nõude katteks tuleb võlgniku makse esmalt lugeda, viivis (kui viivisintress) samastada

intressiga ja vastupidi – intress tuleb VÕS § 88 lg 8 kohaldamisel samastada viivisega

(viivisintress). Pooled ei vaidle selle üle, et võlatunnistus on kehtiv, seega on olemas kehtiv

kokkulepe, mille järgi ei pea kostja I võlgnevuselt intressi tasuma.

Kostjate poolt maksete tasumisel viitamine õiguseelneja arvele nr x on korrektne, kuna

võlatunnistuse järgi puudus pooltel kokkulepe, millises sõnastuses selgituse peab kostja I

hagejale maksete tegemisel märkima. Arve nr x oli põhinõude arve, mitte viivise arve,

järelikult ei saa olla ka mõistlikku vaidlust, et kostja I soovis tasuda põhiosa, mitte mingit muud

kohustust. VÕS § 88 lg-st 1 tuleneb võlgniku õigus määrata, millise kohustuse täitmiseks on

raha üle antud.

Kostjad leiavad, et VÕS § 106 lg 1 järgi võivad võlgnik ja võlausaldaja eelnevalt kokku leppida

kohustuste rikkumise eest vastutuse välistamises ja piiramises ning sõlmitud kokkulepped on

hageja õiguseelneja ja kostjate vahel kehtivad. Kostjad on arvamusel, et kuna kohtupraktikas

jaatatakse kohustuste täitmimise järjekorra vaidlustes, et intress VÕS § 88 lg 8 mõistes on ka

viivitusintress, siis tuleb võlatunnistuse p-s 4 kokkulepitut käsitleda eelkõige kokkuleppena

kohustuse rikkumise eest vastutuse välistamises VÕS § 106 lg 1 tähenduses ning hageja ei saa

kostjate vastu viivise nõuet selle välistamise kokkuleppe kehtivuse tõttu esitada.

Hageja seisukoht kostja vastuväidetele

Kostja märge maksekorraldusel „Arve nr.x osaline tasumine“ ei oma pooltevahelises suhtes

muud tähendust kui seda, et kostja I on rikkunud võlatunnistuses ja maksegraafikus

kokkulepitud võlatunnistuse täitmise korda, kuivõrd poolte vahel sõlmitud tunnistuse näol on

tegemist konstitutiivse võlatunnistusega ning selle andmisel on kostja I loobunud mistahes

pretensioonidest hageja nõude aluseks oelvate asjaolude suhtes.

Vastavalt võlatunnistuse p-le 3 loetakse täitmiseks seda, kui mkasegraafiku järgse osamakse

tasumise kohustuse täitmine on toimunud Alam-Pedja Investeeringud OÜ arvelduskontole.

Seega ei oma tähtsust, millal tegi kostja I makse, vaid oluline on see, millal jõudis makse Alam-

Pedja Investeeringud OÜ-ni. Kostja I ei tasunud mitte ühtegi maksegraafikujärgset makset

tähtaegselt, kuna ka 30.09.2019 maksekorralduse alusel üle kantud 2800 eurot jõudis Alam-

Pedja Investeeringud OÜ arvelduskontole 01.09.2019.

Kostja käsitlus kostjast I nagu ka kostja II antud käenduse kvalifitseerimine tarbijakäendusena

ei oma võlatunnistuse kokkuleppeid muutvat tähendust. Kostjad vastutavad solidaarselt.

Kostjate taotlus viivise vähendamiseks on alusetu. Hageja on viiviseid vähendanud piirini, mis

arvestab maksimaalselt kostjate huve.

VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud kohustuse täitmise korra kohaselt tuleb kostja I tehtud maksetest

kõigepealt maha arvestada selleks ajaks tekkinud viivis ja seejärel ülejäänud osa lugeda põhiosa

makseks.

Kohtu seisukoht

1. Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning kostja vastuväiteid,

2-22-14661

leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi

poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle

omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta

esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

3. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et

- kostja I on hageja õiguseelneja Alam-Pedja Investeeringud OÜ kasuks andnud võlatunnistuse,

millega kohustus kostja I tasuma võlausaldajale 16 800 eurot vastavalt lisatud maksegraafikule

(dtl 9, 11);

- kostja II andis 25.09.2019 käenduse rahalise vastutuse kogusummas 30 000 eurot

võlatunnistusest tulenevate kostja I kohustuste täitmise tagamiseks (dtl 10);

- kostja I on tasunud enne hagiavalduse Alam-Pedja Investeeringud OÜ-le 13 800 eurot ja

pärast hagaivalduse esitamist 3000 eurot (dtl 57).

Pooled vaidlevad järgmiste asjaolude üle:

- kas kostja I on Alam-Pedja Investeeringud OÜ ees kohustused nõuetekohaselt täitnud;

- kas maksegraafikujärgse osamakse tasumist saab arvestada alates makse tegemisest või selle

laekumisest Alam-Pedja Investeeringud OÜ arvelduskontole;

- kas hagejal on õigust nõuda viivist ja kui on õigus, siis millises ulatuses;

- kas kostja I on käsitletav tarbijana ja kostja II poolt antud käendus on kvalifitseeritav

tarbijakäendusena, mistõttu on tüüptingimus ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 2 teise lause

mõttes.

4. VÕS 30 lg 1 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt,

et lubadusega luuakse iseseisev kohustus. Käesoleval juhul on pooled kinnitanud sõltumatu

(abstraktse) võlatunnistuse tahet võlatunnistuse p-s 2, samuti leppinud kokku võlatunnistusega

kostja I poolt võetud kohustuse täitmise iseseisvates tingimustes. Sellist võlatunnistust saab

käsitleda konstitutiivse võlatunnistusena, mille vastuväitmise tingimused piirduvad kostjatel

üksnes vastuväidetega võlatunnistusele endale, mitte võlasuhtele. Võlgnevuse aluseks on Alam-

Pedja Investeeringud OÜ poolt esitatud arve nr 190319-1 (dtl 7). Võlatunnistuse p 2 kohaselt on

võlgnik ja Alam-Pedja Investeeringud OÜ kokku leppinud, et käesoleva võlatunnistusega

luuakse iseseisev kohustus, mis ei ole sõltuvuses pooltevahelistest varasematest õigussuhetest,

tehingutest ja toimingutest, lähtudes võlgnevuse tasumisel üksnes võlatunnistuse tingimustest.

Seega nähtub eeltoodust, et kostja poolt tuleb täita võlatunnnistuses kokkulepitut sõltumata

sellest, et kostja I on märke makse tasumisel teinud võlatunnistuse aluseks olevale arvele nr

190319-01.

5. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise

vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Võlatunnistuse p-s 3

kohaselt saab lugeda kohustuse täidetuks, kui osamakse on tasutud maksegraafikus sätestatud

ajaks võlausaldaja arvelduskontole. Ka VÕS § 91 lg 3 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisel

võlgnevata summa kandmisega võlausaldaja kontole loetakse kohustus täidetuks võlausaldaja

konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses. Seega kostja I kohustuse saab lugeda

2-22-14661

täidetuks, kui maksegraafikujärgne makse on laekunud võlausaldaja arvelduskontole

maksegraafikus sätestatud päeval. Hageja on esitanud tõendid, millest nähtub, et kostja I ei ole

teinud makseid maksegraafikujärgselt tähtaegselt, seega on kostja I võlatunnistusest tulenevat

kohustust rikkunud.

6. VÕS § 108 lg 1 ja 113 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist ning nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral viivitusintressi (viivist) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Kostjad ka ise möönavad, et kostja I ei ole kinni pidanud maksegraafikus

toodud tähtaegadest vähemalt osaliselt. Hageja on esitanud 01.02.2023 arvestuse nõude

kujunemise kohta lähtudes kostja I maksete laekumisest (dtl 88-89).

7. Võlatunnistuse p-s 4 tulenevalt ei tasu võlgnik võlgnevuselt intressi. Kostjad väidavad, et

kuivõrd võlatunnistuses sisalduv kokkuleppe intressi mittetasumise kohta, välistab see ka

viivisenõude. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et võlatunnistuse p 4 kohaselt ei pidanud

kostja I tasuma võlgnevuselt intressi VÕS § 94 tähenduses, kuid p 5 alusel pidi tasuma

viivisintressi VÕS § 113 lg 1 tähenduses võlatunnistusest ja maksegraafikust tulenevate

kohustuste rikkumise korral. Õige on see, et intress VÕS 94 lg 1 tähenduses on kasutusintress,

so tasu raha kasutamise eest, viivisintress VÕS § 113 lg 1 tähenduses on õiguskaitsevahend

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Pooled on kokku leppinud (võlatunnistuse p 4),

et kostja I ei tasu kasutusintressi, kuid viivisintressi kui õiguskaitsevahendi rakendamise

õiguses on kokku lepitud võlatunnistuse p-s 5.

8. Tulenevalt võlatunnistusest tuli kostjal I täita võlatunnistuse alusel kindlaksmääratud

kohustust, kuid kostja I on maksete tegemisel viidanud hoopis arvele x. Selgusetuks jääb

kohtule, millel põhineb kostjate väide, et viide arvele määratleb põhikohustuse täitmise. Seega

on kohtu arvates teinud kostja I makseid määratlemata, millise kohustuse täitmiseks makse

tehakse. VÕS § 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks põhikohustusele tasuma kulutusi ja

intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks

muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Selliselt on hageja ka kostjate kohustuse

täitmist arvestanud. Tuginedes Riikohtu lahendile nr 3-2-1-25-11 (p 54) hõlmab mõiste

„intress“ ka viiviseid. VÕS § 88 lg 9 välistab võlgniku õiguse sellisest maksete arvestamise

korrast kõrvale kalduda. Seega puudub alus väita, et hageja arvestus kostja I poolt tehtud

maksete arvestamiseks osaliselt viivisvõlgnevuse katteks oleks ebaõige.

9. VÕS § 1 lg 5 kohaselt on VÕS-i tähenduses tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- ja kutsetegevuse läbiviimisega. Kostja I ei ole füüsiline isik ega saa

seetõttu olla ka tarbija, seega ka kostjate argumendid võlatunnistuse tingimuste vastuoluga

tarbijale kohalduva regultatsiooniga on asjakohatud.

Tarbijakäenduse piiranguks saab olla üksnes rahalise vastutuse maksimumsumma, mis on ka

käenduslepingus sätestatud. Kohus nõustub hagejaga, et asjaolu, et kostja II on andnud

tarbijakäenduse kostja I kohustuse tagamiseks ei tähenda seda, et hageja ja kostja I võlasuhte

tuleks ümber kvalifitseerida tarbijavõlasuhteks ega ka seda, et kostja II saaks väita, et ta ei

vastuta VÕS § 145 lg 1 alusel solidaarselt kostjaga I hageja ees. Vaidlust ei ole selles, et kostja

II on kostja I juhatuse liige ja osanik, seega on kostja I kohustuse täitmise tagamine seonduv

kostja II majandus- ja kutsetegevusega, olles ettevõtja, kes tegutseb kostja I kaudu. Kostja II

võttis kohustuse vastutada kostja I kohustuse täitmise eest huvist kostja I majandus- ja

kutsetegevuse vastu, seega ei tegutsenud kostja II tarbijana.

Tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamise eeldused kohustavad kostjaid ka tõendama, et neil ei

olnud võimalik võlatunnistuse ja käenduse tingimusi läbi rääkida ja mõjutada ning tegemist on

2-22-14661

hageja välja töötatud ja võlasuhtes kasutatavate tavapäraste tingimustega. Kostja I on ise

võlatunnistuse p-s 11 kinnitanud võlatunnistuse tingimuste läbirääkimist ja et need on talle

arusaadavad. Kuivõrd kostja II on kostja I juhatuse liige, on ilmne, et kostjad said vabalt läbi

rääkida võlatunnistuse ja käenduse tingimusi. Kuna viivisemäär on võlatunnistuses kokku

lepitud juriidiliste isikute vahel, ei kohaldu tarbijakrediidi võlasuhtele kohalduvad viivisemäära

reeglid.

10. Kostjad on leidnud, et alternatiivselt juhul, kui kohus siiski leiab, et hageja viivise nõue on

kostjate vastu põhjendatud, paluvad kostjad hageja viivisenõuet vähendada mõistliku suuruseni.

Käesoleval juhul hageja nõutav viivis ei ületa põhinõuet, seega ei keskendu kohus ka

võlatunnistuses kokku lepitud viivisemäära suurusele. Viivise ebamõistlikkuse põhistamiseks

pole esitatud tõendeid, et see oleks kostjate jaoks äärmiselt ebaõiglane ning esineksid andmed

selle kohta, et kostjal I oleks raskusi kohustuse täitmisega või esineksid muud asjaolud, mis

õigustaksid võetud kohustuse rikkumist. Hageja on esitanud kostja I finantsandmed, millest

nähtuvalt on kostjal I olnud võimalik kohustused koheselt täita (dtl 69-70). Hageja on

vähendanud oma viivise nõude võrdseks põhinõudega ega nõua seda suuruses, milleks

võlatunnistus teda õigustaks. Seega leiab kohus, et hageja poolt nõutav viivis ei ole

ebamõistlikult suur ning ka kohtupraktika peab põhinõudele vastavat viivisenõuet mõistlikuks.

11. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et hagi on põhjendatud ja kulub rahuldamisele. Kostjatelt

kui solidaarvõlgnikelt tuleb VÕS § 65 järgi hageja kasuks välja mõista põhivõlg 7911,81 eurot

ja viivis 7911,81 eurot, kokku 15 823,62 eurot. Kuivõrd kostja I on tasunud pärast hagiavalduse

esitamist hageja õiguseelnejale 3000 eurot, siis nimetatud summa ulatuses vähendab kohus

kostjatelt väljamõistetava summa suurust ning kostjatelt kuulub solidaarselt väljamõistmisele

kokku 12 823,62 eurot.

Menetluskulud

12. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jäävad menetluskulud kostja

kanda. Kuivõrd otsus on tehtud solidaarvõlgnike kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude

eest samuti solidaarselt (TsMS § 165 lg 3).

TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

Käesolevaga määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

13. 08.06.2023 esitas hageja menetluskulude nimekirja, milles on kajastatud tasutud riigilõiv ja

õigusabi toimingud koos ajakuluga. Õigusabi teenuseid on hagejale osutatud vastavalt esitatud

menetluskulude nimekirjadele kokku 18 tunni ulatuses tunnihinnaga 180 eurot, lisaks

kokkuleppehind esinduseks eel- ja kohtuistungil, kokku summas 3468 eurot (käibemaksuga).

Hageja kinnitab, et kõik kohtule esitatud menetluskulud on kantud seoses antud

kohtumenetlusega.

14. Kostja on hageja menetluskulude nimekirja kätte saanud ning on esitanud hageja

menetluskuludele vastuväiteid, paludes kohtul hinnata ajakulu põhjendatust 12.12.2022 ja

06.06.2023 menetlustoimingute osas. Tulenevalt TsMS §-st 175 kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

2-22-14661

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses.

15. Hageja menetluskulu nimekirjast nähtuvalt koosneb hageja õigusabikulu alljärgnevatest

kuludest: materjali läbitöötamine, hagiavalduse koostamine – 5 tundi ja 20 min; 12.12.2022

kostja vastuse läbitöötamine, arvamuse esitamine – 5 tundi ja 40 min; 01.02.2023 kostja

seisukoha läbitöötamine ja nõude suurendamine – 3 tundi ja 10 min; 21.04.2023 kostja

seisukoha ja kohtumäärusega tutvumine, suhtlus kliendiga, seisukoha koostamine – 1 tund ja 30

min; 06.06.2023 materjali läbitöötamine, kohtuistungi ettevalmistus, menetluskulude nimekirja

koostamine – 2 tundi ja 20 min; 07.06.2023 kliendi esindus kohtuistungil kokkuleppehinnaga

300 eurot.

Kohus nõustub kostjatega, et 12.12.2023 menetlustoimingutele (kostja vastuse läbitöötamine,

kostja väidete analüüs, hageja arvamuse koostamine) kulunud aeg on ülepaisutatud ja kohus

peab põhjendatud ajakuluks 4 tundi ja 40 min. Muus osas leiab kohus, et hageja esindaja

õigusabikulud on põhjendatud ning kokku on hageja põhjendatud menetlustoimingutele

kulunud aeg 17 tunni ulatuses.

Kohus leiab, et tegemist on keskmise keerukusega vaidlusega ning tööühiku hind 180 eurot

(käibemaksuga) vastab asja keerukusele ega ole vastuolus Riigikohtu poolt aktsepteeritud

põhjendatud ja mõistlike tunnihindadega. Ka peab kohus põhjendatuks kokkuleppehinda hageja

esinduseks eel- ja kohtuistungil 300 euro ulatuses.

Kohtutoimiku materjalidest nähtuvalt on hageja menetluskuluks lisaks õigusabi kulule ka

hagihinnalt tasutud riigilõivud summas 980 eurot, kuna riigilõivude tasumine on nõuete

esitamise vältimatu eeltingimus. Hageja vajaliku ja põhjendatud menetluskulu peab kandma

kostjad täies ulatuses solidaarselt.

Eeltoodu põhjal hindab kohus põhjendatuks hageja esindaja ajakulu 17 tundi tunnitasuga 180

eurot summas 3060 eurot (käibemaksuga), lisaks kokkuleppehind 300 eurot ja riigilõiv 980

eurot. Seega on hageja menetluskulud kokku 4340 eurot.

16. Kuivõrd kostjate menetluskulud jäävad nende enda kanda, ei hinda kohus nende

põhjendatust ja vajalikkust.

17. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ingrid Niinemägi

Kohtunik