2-23-7727/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Ulvi Loonurm, Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht 06.07.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-7727

Kohtuasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliiniku taotlus X paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.05.2023 ja 02.06.2023 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliinik

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann

Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 31.05.2023 ja 02.06.2023 määrused muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

2-23-7727

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku

valvearst

(avaldaja,

psühhiaatriakliinik) esitas 31.05.2023 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik, patsient)

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.

2. Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus puudutatud isiku suhtes alates 29.05.2023

kell 19.40 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 sätestatule.

3. Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et puudutatud isik viibib

psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil. Varasemast on teada, et patsient sündis asotsiaalses

peres, sai väikelapsena raske peatrauma. Isa suri ja vanemlikud õigused võeti emalt ära, mistõttu

kasvas

lastekodus.

Koolist

suunati

õppima

lihtsustatud

õppekavaga

kooli.

Psühhiaatriakliinikusse suunati esmakordselt 13-aastasena õpiraskuste ja närvilisuse tõttu,

diagnoositi kerge vaimne alaareng (F70.0). Alates 6. klassist jätkas õpinguid Vaeküla

Eriinternaatkoolis. Samal aastal viibis käitumishäirete tõttu ka teistkordselt haiglaravil,

diagnoositi kerge vaimne alaareng käitumishäirega (F70.1). 1998 asus elama Tallinna

Lastekodu Nõmme keskuses, kus kohanes hästi. Patsient oli kohusetundlik, kuid

ebaõnnestumistele reageeris endiselt tormiliselt karjudes, asju lõhkudes või kedagi rünnates.

Patsient lõpetas põhikooli ja asus tööle puhastusteenindajana, elas sotsiaalmajas koos

toakaaslasega. Juba kooliajal osales aktiivselt vabakoguduse "Valguse tee" tegevuses ja

jutlustas aktiivselt religioossetel teemadel. 2002 ründas toakaaslast, tekitades talle hulgaliselt

eluohtlikke noahaavu. Patsiendi religioosseid avaldusi (suhtlemine Jumala ja kuradiga;

religioossed mõtted pimedusest valgusesse minekust jms) hinnati psühhoosina, diagnoositi

paranoidne skisofreenia, patsient hinnati süüdimatuks ja suunati sundravile, kus viibis Tallinna

Linnakohtu määruse alusel alates 02.07.2002–11.01.2006.

4. 25.01.2006 suunati patsient Valkla Hooldekodusse toetatud elamise teenusele. Toetusraviks

määrati Rispolepti 4-5mg annuses kombineerituna Cyclodoliga. Patsient töötas köögis

abitöölisena. Kõrvaltoimete ja ravi katkestamise tõttu vajas korduvalt haiglaravi, kuna ravita

muutus ärritunuks, pretensioonikaks, tekkisid konfliktid kaaselanike ja Valkla Kodu

personaliga. Ajavahemikul 2008–2018 sai raviks pikatoimelist depooravi (Abilify Maintena

300 mg). Valkla Hooldekodust suunati patsient Pelguranna Tugikodusse toetatud elamise

teenusele, kus ta elas kuni 2016. Homoseksuaalsest suhtest on ta saanud 2013 HIV nakkuse,

viirusevastasest ravist on keeldunud, põhjendab seda religioossete kaalutlustega. Alates 2016

elab puudutatud isik sotsiaalmajas Akadeemia teel. Mais 2018 määrati psühhoosivastaseks

raviks Perfenazin depo 108mg/ml kord kuus. Alates 2019 on patsiendi seisund halvenenud ravi

katkestamiste tõttu, millele järgnevalt muutub ärrituvaks, pidurdamatuks ja agressiivseks.

2021–2022 viibis haiglaravil rahutu ja agressiivse käitumise tõttu kahel korral, viimati 11.10.–

17.11.2022, kus põhidiagnoosina hinnati orgaanilist isiksushäiret (F07.0), skisofreenia

ägenemist ei tuvastatud. Vaatamata korduvatele patsiendi soovil toimunud ravi

korrigeerimistele pole ta toetusravi korrapäraselt tarvitama asunud. Viimati määrati

toetusraviks olansapiin 15mg annuses, mille manustamise lõpetas ta samal kuul peale haiglaravi

lõppu. Järgnevalt on perearsti poolt väljastatud retsept rahustile ja hiljem kasutas oma sõnul

raviks vajadusel palderjani. Patsient elab jätkuvalt Akadeemia tee sotsiaalmajas, kus tema

käitumine on olnud kaaselanikele häiriv (pidevalt tunginud kaaselanike eluruumi), samuti on

avaldanud pidevalt rahulolematust oma elutingimuste ja temale osutatud puuduliku tähelepanu

üle. Patsiendi sõnul on ta kasutanud ka lahjat alkoholi enesetunde parandamiseks, juues seda

üksi.

2-23-7727

5. Käesolevalt toimetati puudutatud isik haiglasse kiirabiga Nõmme turu lähedusest, kus ta

hirmutas alaealisi tütarlapsi, imiteerides tulirelvaga tulistamist. Vastuvõtul oli patsient

püsimatu, elavalt žestikuleeriv, ähvardav ja kõvahäälne, rääkis monoloogina segaselt

linnavalitsusest, FBI-st, koroonast, nimetas end FBI agendiks ja Ronald Reagani sugulaseks,

kes peab linnas korda looma. Patsient oli ähvardava käitumisega, sõimlev, eitas igasugust

ravivajadust ja keeldus haiglaravist, mistõttu ta hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 29.05.2023 kell 19.40. Osakonnas on patsient

vahelduva meeleoluga, äärmiselt kergesti ärrituv, enesekeskne, suureline ja kõrge

enesehinnanguga. Kirjeldab uhkustundega oma käitumist, peab enda "pättide paljastamise"

missiooni oluliseks ja agressiivsust õigustatuks.

6. Puudutatud isikul esineb raske kombineeritud psüühikahäire – orgaaniline isiksushäire

F07.0; kerge vaimne alaareng F70.1. Puuduliku arusaamise tõttu ümbritsevast ja isiksushäirest

tuleneva rigiidsuse, impulsiivsuse ja kergesti vallanduva agressiivsuse tõttu ei ole ta suuteline

mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist ning ohustab ümbritsevate turvalisust.

7. Ärakuulamisel 31.05.2023 avaldas raviarst Katrin Eino, et patsiendi seisund ei ole muutunud

võrreldes arsti arvamuse andmise ajaga ning ta kordas psühhiaatri 31.05.2023 arvamuses

toodud põhjendusi, jäädes nende juurde.

8. Puudutatud isiku ärakuulamine toimus 31.05.2023 psühhiaatriakliinikus tema esindaja

vandeadvokaadi Mariann Tusti juuresolekul. Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et ta on

Eesti kodanik, 48-aastane, sündinud XX.XX.XXXX, elab XXX. Ta saab teiste isikutega hästi

läbi, aga osad inimesed ei saa millestki aru. Suitsetatakse suitsuvabal alal, kui tema tahab seal

olla. Mitu kuud tagasi oli ta Tallinna vaimse keskuse teenusel, mis pakkus talle tööd. Ta oli

sellel territooriumil kojamees. Tühja tööd ta teha ei taha, nt autode valmistamine,

asfalteerimine, arvuti taga olemine, kojamehe töö. Ta on loodussõbralik inimene. Nõmme

lastekodu ala on tema lemmikala, ta elas seal kunagi. Tema tuli Nõmme hüppetorni juurest ja

tüdrukud istusid seal seljaga tema poole, ainult pikad juuksed olid näha. Tema ei arvanud, et

need tüdrukud on alaealised. Ta ütles tüdrukutele: „Seis! FBI!“ (näitab samaaegselt, et pani

käed kokku ja sõrmedega imiteeris relva ning näitas tüdrukute poole). Tüdrukud said šoki ja

jooksid ära. Tal on telefonis videoklipp, kus on metodistid, kellele ta tegi samamoodi, ütles:

„Seis! FBI!“. Metodistid ei teinud sellest väljagi ja palvetasid edasi. Ta on liiga palju filme

vaadanud. Keegi vigastada ei saanud, kõik jäid elavate nimekirja. Arstid ei tee ka ausat tööd.

Ravimeid ta ei võtnud. Tema ravimid kasvavad väljas – näiteks võililleõied. Puudutatud isik

soovitab kohtunikul ka kirikusse minna.

9. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamise avaldust.

Maakohtu määrus I

10. Maakohus rahuldas 31.05.2023 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o 29.05.2023–02.06.2023. Lisaks andis kohus loa isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamist arsti poolt valitud

viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

2-23-7727

Maakohtu määrus II

11. Maakohus rahuldas 02.06.2023 määrusega avaldaja avalduse ja pikendas Harju Maakohtu

31.05.2023 määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, s.o kuni 08.07.2023.

12. Puudutatud isiku raviarst KE teatas 01.06.2023 kohtule, et patsiendi seisund ei ole

muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma

raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

13. Tuginedes PsAS § 11 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 asus maakohus seisukohale, et

eeldused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks

tähtajaga kuni 40 päeva on täidetud.

14. Puudutatud isikul esineb raske kombineeritud psüühikahäire (orgaaniline isiksushäire

F07.0; kerge vaimne alaareng F70.1) Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldus.

15. Kohtule jäi ärakuulamisel mulje, et isik hetkel selgelt ei mõtle ja võib haiguse ajel

ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu teised isikud, kuid enda käitumisest tingituna võib seada

ka iseennast ohtlikkesse olukordadesse. Tema käitumine on täielikult mõjutatud tema

haigusseisundist, puudub igasugune haiguskriitika ning tema käitumine on ohtlik eelkõige

teistele isikutele. Isikul on diagnoositud raske kombineeritud psüühikahäire ning isiku ohtlikkus

lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt raskest psüühikahäirest võib isik olla

ohtlik eelkõige teistele ja vajab ravi psühhiaatriahaiglas. Ravita jäämisel võib ta oma

psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja agressiivse käitumisega seada ohtu eelkõige teised isikud.

Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus.

16. Kohtu hinnangul ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane. Kohtule esitatud arsti arvamuses

on välja toodud ja kohus ärakuulamisel veendus, et puudutatud isik ei pea ravi vajalikuks, tal

puudub haiguskriitika. Oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline oma raviks teadvat

nõusolekut andma. Seega pole ta võimeline oma ravivajaduse üle otsustama. Tahtest olenemata

saab ravida üksnes haiglas. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud

eeldus.

Määruskaebus

17. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse,

milles palub maakohtu määrused tühistada ja vabastada ta viivitamatult kinnisest asutusest.

18. Puudutatud isik on seisukohal, et tema suhtes pole täidetud PsAS § 11 ettenähtud alused.

Ta on seisukohal, et haiglasse sattumisele eelnenud sündmusi on tõlgendatud ebaõigesti ja

tegemist oli arusaamatusega. Ta ei olnud oma käitumisega ohtlik endale ega teistele. Seetõttu

ei vaja ta ka tahtest olenematut ravi kinnises asutuses.

Menetluse edasine käik

19. Avaldaja palub jätta määruskaebuse mõlema vaidlustatud määruse osas rahuldamata, sest

täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.

20. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-23-7727

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

21. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei

anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja

maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

22. Maakohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset kuni neli päeva 31.05.2023 määrusega ja

pikendanud psühhiaatriahaiglasse paigutamist 02.06.2023 määrusega kuni 40 päevani.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja

TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud

selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse

tahtest olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

määruste põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena

puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

23. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses välja toodud seisukohaga, et haiglasse

sattumisele eelnenud sündmusi on tõlgendatud ebaõigesti ja et puudutatud isik ei olnud oma

käitumisega ohtlik endale ega vaja seetõttu ravi. Asjas esitatud psühhiaatrite arvamused

koosmõjus avalduse ning 31.05.2023 puudutatud isiku ja psühhiaatri poolt ärakuulamisel

avaldatud asjaoludega kinnitavad, et puudutatud isikul esines haiglasse saabudes raske

psüühikahäire, millest tulenes eelkõige teisi ohustav käitumine, seejuures puudus puudutatud

isikul toimunu suhtes kriitika ning ta ei olnud võimeline mõistma ravi vajadust.

24. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse

hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi

osas seisukoha võtmisel hindama. Psühhiaatrite eriteadmistest lähtuv hinnang oli, et häire ei

möödu 4 päevaga ja ravi pikendamise taotluse esitamisel oli ette näha, et patsiendi seisundist

tuleneva haiglaravi vajadus ületab 4 päeva. Psühhiaatri 01.06.2023 avaldatust nähtuvalt ei

muutunud puudutatud isiku seisund pärast kolme päevast haiglas viibimist. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et arvestades teadmisi puudutatud isiku haiguse kohta ning puudutatud

isiku senist haiguskulgu, ei ole raskest psüühikahäirest paranemine nelja ööpäeva vältel

realistlik. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Seda ei lükka

ümber puudutatud isiku enda hinnang oma tervise kohta. Haiglaravita jätmisel ohustanuks

puudutatud isik psüühikahäire tõttu eelkõige ümbritsevate julgeolekut, elu ja tervist ning

võimalik, et segadusseisundist tulenevalt ka enda elu ja tervist. Puudutatud isiku ohtlikkus oli

maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus seega pigem kindel kui tõenäoline. Isiku

ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse

tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Samuti saab isiku ohtlikkus väljenduda

kalduvuses vägivallale (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2). Psühhiaatrite arvamuse

kohaselt on puudutatud isikul korduvalt esinenud agressiivsushoogusid ümbritsevate suhtes.

25. Riigikohus on leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid

abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus isik eitab jätkuvalt temal diagnoositud rasket

psüühikahäiret ning ei mõista enda ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik

puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut

ravi kohaldades. Eeltoodut toetab ka psühhiaatrite arvamus, millest nähtuvalt katkestab

puudutatud isik pärast haiglaravi lõppemist toetusravi. Seega on maakohtu järeldused

põhjendatud ning need vastavad tsiviilasjas esitatud tõenditele.

2-23-7727

26. TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri

või muu pädeva arsti arvates. Kuna psühhiaatri arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund

esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset

pikendada, hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund seda vajab. Kuna maakohus leidis,

et puudutatud isiku tervislik seisund ei olnud piisavalt paranenud ja endiselt olid täidetud tahtest

olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset

õiguskaitset pikendada.

27. Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes

hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

tingimused. Määruskaebus ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata.

28. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

29. Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas

sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule

teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (TsMS § 541 lg 1 teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt)