2-21-14766/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Indrek Soots, Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.07.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-14766

Kohtuasi

X hagi AS-i Y vastu töötasu, puhkusehüvitise ja

töölepingu ülesütlemise hüvitise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 01.12.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AS-i Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

14 111,20 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Igor Sumarok

Kostja AS Y (registrikood XXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Helvia Räägel

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 20.06.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 01.12.2022 otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 5 muutmata, kuid

täiendada osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Harju Maakohtu 01.12.2022 otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis

rahuldamata X töötasu nõude 6902,24 euro ulatuses ning puhkusehüvitise ja

töölepingu ülesütlemise nõuded (resolutsiooni p-d 3 ja 4).

3. Jätta AS-i Y apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud AS-i Y kanda.

5. Mõista AS-ilt Y X kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 750

eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-21-14766

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 13.01.2021 töövaidluskomisjonile AS-i Y (kostja) vastu avalduse ja selle

täpsustuse, milles palus tuvastada töösuhe poolte vahel perioodil 11.06.2019–09.12.2020 ja

töölepingu ülesütlemine töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 p 2 alusel hageja poolt alates

09.12.2020. Samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu 21 013,44 eurot,

TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis 4691,49 eurot, puhkusehüvitis 903,95 eurot, viivis 24.05.2021

seisuga 967,78 eurot ja viivis põhivõlalt (26 608,88 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses toodud määras alates 25.05.2021 kuni võlgnevuse tasumiseni. Hageja palus muuta

ka töötamise registrisse kantud andmeid töölepingu sõlmimise ja lõpetamise kohta. Lisaks palus

hageja tunnistada töövaidluskomisjoni otsus viivitamata täidetavaks töötasu väljamõistmise

osas kahe kuu töötasu, s.o 2814 euro ulatuses.

2. Töövaidluskomisjon rahuldas hageja avalduse osaliselt ja tuvastas poolte töösuhte perioodil

11.06.2019–09.12.2020 ning otsustas töötamise registrisse asjaomaste kannete tegemise.

Hageja töötasu, kasutamata puhkuse hüvitise ja viivise nõuded jäid rahuldamata. Hageja nõue

TLS § 100 lg 4 alusel ja töölepingu ülesütlemise tuvastamise nõuded jäid rahuldamata aegumise

tõttu.

3. Hageja esitas 20.09.2021 Harju Maakohtule avalduse lahendada asi hagimenetluses.

Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu 21 013,44 eurot, TLS § 100 lg 4 alusel

hüvitis 4691,49 eurot, puhkusehüvitis 903,95 eurot, viivis 20.09.2021 seisuga 1661,79 eurot

ning viivis põhivõlalt (26 608,88 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud määras alates

21.09.2021 kuni võlgnevuse tasumiseni. Hageja taotles ka kohtuotsuse osaliselt viivitamatult

täidetavaks tunnistamist. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 11.06.2019 töölepingu, milles lepiti kokku, et

hageja asub kostja juures tööle laevaehituse spetsialistina. Hageja töötegemise kohaks oli

laevatehas Saksamaal, kuhu ta Eestist lähetati. Töötasu pidi olema mitte vähem kui 9,35 eurot

tunnis. Osa tasust sai hageja päevarahana. 02.12.2019 saadeti hageja tagasi Ukrainasse ja talle

vormistati puhkus alates 03.12.2019, millest hageja ei olnud teadlik. Alates 02.12.2019

ei andnud kostja hagejale tööd.

21.01.2020 kutsus kostja hageja Eestisse, et vormistada talle elamisluba. Pärast dokumentide

vormistamist saadeti hageja tagasi Ukrainasse. Hageja küsis kostjalt töö kohta. Kostja vastas,

et tal ei ole praegu tööd ja hageja peab ootama edasisi korraldusi. 09.12.2020 esitas hageja

avalduse töölepingu ülesütlemiseks, sest kostja ei andnud talle tööd ega maksnud töötasu.

Hageja ei olnud puhkusel. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks esitanud selleks avalduse.

Kuna hagejale oli väljastatud tähtajaline elamisluba, ei olnud hagejal COVID-19 haigust

2-21-14766

põhjustava koroonaviiruse leviku tõttu Eestisse ja Euroopa Liidu teistesse riikidesse sisenemine

takistatud.

4. Hageja loobus viivisenõudest enne hagi menetlusse võtmist.

Kostja vastuväited

5. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt oli hageja töö tegemise kohaks Tallinn ning ta üksnes lähetati

Saksamaale. Töölepingu kohaselt oli hageja töötasu 5,85 eurot tunnis.

Hageja oli alates 03.12.2019 puhkusel: 03.12.2019–18.12.2019 põhipuhkusel, 19.12.2019–

23.12.2019 ja 17.04.2020–21.04.2020 lapsepuhkusel ning sealt edasi tasustamata puhkusel.

Hageja puhkus ei olnud tingitud sellest, et kostjal polnud hagejale tööd anda. Hageja taotles ise

puhkuseid, mille kostja hagejale vormistas. Kostja on tulnud enda välismaalastest töötajatele

vastu ja võimaldanud neil kasutada tasustamata puhkust, et nad saaks käia oma perede juures.

Töötaja valib puhkusepäevade olemasolul ise, kas ta kasutab põhipuhkust või tasustamata

puhkust.

Hageja Eestis töötamise õiguslikuks aluseks oli esmalt viisa, mis kehtis 28.05.2019–

15.04.2020, seejärel lühiajalise töötamise registreering perioodiks 15.04.2019–13.04.2020 ning

alates 31.03.2020 tähtajaline elamisluba. Kuna 2020. aasta alguses hakkas COVID-19

pandeemia, suleti riigipiirid ja Eestisse sisenemine oli võimatu, siis tunnistati hagejale

väljastatud tähtajaline elamisluba Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 21.02.2021 otsusega

kehtetuks alates 21.02.2021.

Pooltevaheline tööleping oli tähtajaline ja see lõppes tähtaja saabumisega 01.11.2020.

Töölepingu tähtaeg oli seotud välismaalaste seaduse (VMS) alusel väljastatavate lubade

saamise ja nende tähtaegadega. Tööleping lõppes, kui töötaja lühiajalise töötamise registreering

või tähtajaline elamisluba lõppes. PPA teavitas kostjat juba enne hageja elamisloa kehtetuks

tunnistamise otsuse tegemist, et seda tehakse, kuid menetlus ja otsuse vormistamine võtab aega.

Kostja ei ole kätte saanud hageja avaldust töölepingu ülesütlemiseks. Kostja arvas, et hageja on

puhkusel, kuid hageja väitel ei tulnud ta lihtsalt tööle. Kuna hageja ei ilmunud perioodil

03.12.2019–01.11.2020 tööle ega väljendanud ka soovi tööd teha, siis ei ole hagejal õigust

töötasu saada. Kostjal oli tööd anda kogu töölepingu kehtivuse ajal. Hagejal ei ole õigust

arvestada töötasu VMS-i alusel määratava ja muutuva miinimumtasu alusel. Töölepingu p 4.1

kohaselt oli hageja põhipalk 5,85 eurot tunnis. Hageja töötasu nõue arvestab ebaõigesti aega,

mil hageja oli puhkusel ja mille eest on hagejale makstud puhkuseraha. Hageja on kogu

tasustatud puhkuse välja võtnud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus rahuldas 01.12.2022 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja töötasu 14 111,20 euro ulatuses. Ülejäänud osas jäi hageja töötasu nõue rahuldamata.

Samuti jäid rahuldamata hageja puhkusehüvitise ja töölepingu ülesütlemise hüvitise nõuded.

Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud osas, milles töövaidluskomisjon tuvastas poolte

töösuhte kehtivuse perioodil 11.06.2019–09.12.2020.

2-21-14766

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei teinud perioodil 03.12.2019–09.12.2020 tööd ja kostja ei

ole maksnud selle perioodi eest hagejale töötasu. Samuti puudub vaidlus selles, et hageja on

Ukraina kodanik, kellele väljastati tähtajaline elamisluba töötamiseks.

Kostja ei ole tõendanud, et tal oli hagejale tööd anda. Hageja pöördus korduvalt kostja poole,

küsides töö kohta. Kostja ei andnud hagejale tööd (tl 105–107). Hageja sõnul saadeti ta

02.12.2019 tagasi Ukrainasse seetõttu, et kostjal ei ole tööd. Kuigi tunnistaja C andis ütlusi selle

kohta, et kostjal oli kogu aeg tööd, ei mäletanud tunnistaja, kas talle anti ülesanne leida hagejale

Eestis tööd (tl 195). Üksnes tunnistaja ütlustega selle kohta, et kostjal oli hagejale tööd anda,

ei saa lugeda tõendatuks töö olemasolu vaidlusalusel perioodil. Kostja ei ole tõendanud millist

konkreetset tööd, kas Eestis või välismaal, tal oli hagejale vaidlusalusel perioodil anda.

Tunnistaja töötas kostja juures vanemkoordinaatorina. Vanemkoordinaatorile ei saa olla teada,

et hageja kvalifikatsiooniga töötajale (torulukksepp) oli vaidlusalusel perioodil tööd anda.

Kirjalikke tõendeid (pooleliolevad projektid vms) töö olemasolu kohta ei ole kostja esitanud.

Kuigi tunnistaja ütluste kohaselt on kostja territooriumil ala, kus on võimalik tööd teha

(valmistada varuosasid, sest mehhaanika osakonna projektid on Eestis), ei ole usutav, et

torulukksepa ametikohal töötanud hageja oleks saanud teha tööd mehaanikaosakonnas

valmistades ette varuosasid. Ka sõnumirakenduses Viber peetud vestluses öeldu, et tööd jätkub

kõigile, ei kinnita, et kostjal oli sel hetkel tööd. Osundatud lause tõendab seda, et kui töö

ükskord tuleb, siis seda jätkub kõigile. Töö puudumist tõendab ka see, et hageja ei ilmunud

aasta jooksul tööle ja kostja ei otsinud teda taga. Kui kostjal oleks olnud hagejale tööd anda ja

hageja ei ilmunud lihtsalt niisama tööle, siis oleks kostja hagejaga töölepingu lõpetanud. Hageja

oli valmis tööd tegema, kuna ta küsis kostjalt tööd. Esitatud tõendeid kogumis hinnates on

kohus veendunud, et hageja saadeti 02.12.2019 tagasi Ukrainasse seetõttu, et talle ei olnud tööd

anda. Töötaja on töösuhtes nõrgem pool ja kostjal on seetõttu suurem tõendamiskoormis.

Kostjal tuli tõendada, et tal oleks olnud hagejale tööd anda kogu vaidlusaluse perioodi jooksul,

kui viimane oleks tööle tulnud. Asjaolu, et hageja viibis töö ootamise ajal Ukrainas, ei oma

tähtsust. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal ei olnud teatud perioodil võimalik piirangute tõttu

Eestisse tulla.

Tasustamata puhkust antakse poolte kokkuleppel (TLS 68 lg 2). Seadus ei näe ette nõudeid

tasustamata puhkuse vormistamiseks. Vaidlus puudub, et pooltel puudus kirjalik kokkulepe

hageja palgata puhkusel viibimise kohta. Kostja ei ole tõendanud hageja tahet puhkuse

kasutamiseks. Kostja väitel luges ta hageja tahteavalduseks kasutada tasustamata puhkust selle,

et hageja ei tulnud tööle. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et poolte vahel kehtis tava, et kui

hageja ei ilmu tööle, siis ta soovib kasutada tasustamata puhkust.

Hageja töötasu väljamõistmise nõue tööga kindlustamata aja eest on põhjendatud. Hageja

töötasu arvestamise aluseks on tähtajalise elamisloa taotluse esitamise ajal, s.o 22.01.2020

välismaalastele kehtinud palgakriteeriumi määr 1310 eurot brutokuutasuna. Välismaalasele

makstava tasu suurus peab vastama tähtajalise elamisloa taotluse menetlusse võtmise hetkel

Statistikaameti poolt viimati avaldatud andmetele ning seda korrigeeritakse tähtajalise

elamisloa pikendamisel või uue esmase tähtajalise elamisloa taotlemisel.

Kostja on maksnud hagejale töötasu perioodi 2019. a juuni–detsember eest (tl 64–70). Hagejal

on seega TLS § 35 alusel õigus saada töötasu perioodi 27.12.2019–09.12.2020 eest. Osundatud

perioodist tuleb maha arvestada 01.04.2020–16.04.2020 põhipuhkusel viibitud aeg ja

17.04.2020–21.04.2020 lapsepuhkusel viibitud aeg. 2019. a detsembris on hagejal õigus saada

tasu kahe päeva eest summas 137,88 eurot (1310 eurot ÷ 19 päevaga, päevatasu 68,94 eurot).

2020. a aprillis saab hageja tasu nõuda seitsme päeva eest 436,66 eurot (1310 eurot ÷

21 päevaga, päevatasu 62,38 eurot). Töötasu summas 1310 eurot tuleb välja mõista 2020. a

2-21-14766

jaanuari, veebruari, märtsi, mai, juuni, juuli, augusti, septembri, oktoobri ja novembri eest

1310 eurot kuus, kokku 13 100 eurot. 2020. a detsembris tuleb välja mõista töötasu seitsme

päeva eest summas 436,66 eurot (1310 eurot ÷ 21 päevaga, päevatasu 62,38 eurot). Kokku on

hageja nõue põhjendatud töötasu 14 111,20 euro nõudes (bruto).

Hageja puhkusetasu nõue jäi rahuldamata. Hageja ei selgitanud, kuidas puhkusetasu nõue

kujunes. Hageja soovis puhkusetasu saada ka perioodi eest, mil ta tööd ei teinud. Hageja viibis

03.12.2019–18.12.2109 põhipuhkusel (16 päeva). 2020. a aprillis viibis hageja 14 päeva

põhipuhkusel. Seega on hageja viibinud põhipuhkusel 30 päeva. Töötatud aja eest on hagejale

antud puhkust ja ka puhkusetasu on välja makstud.

Hageja TLS § 100 lg 4 alusel esitatud hüvitise nõue on aegunud. Hageja pidi 09.12.2020 olema

teadlik sellest, et tal on õigus hüvitisele. Seega hakkas vaidlustamise tähtaeg kulgema

09.12.2020. Hageja esitas avalduse töövaidluskomisjonile alles 25.05.2021. Töösuhetest

tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg

töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada

või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest (TLS § 3¹).

Kuna hageja ei andnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 469 lg 1 alusel täitmise

tagatist, jäi hageja taotlus tunnistada kohtuotsus osaliselt viivitamata täidetavaks rahuldamata.

Apellatsioonkaebus

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus rahuldas hageja hagi (resolutsiooni p-d 1 ja 2) ning jättis menetluskulud poolte endi

kanda (resolutsiooni p 5).

Apellatsioonkaebuse peamised väited on järgmised:

-

maakohus rikkus TsMS § 229 lg-id 1 ja 2 ning § 232 lg-id 1 ja 2, kui leidis, et kostja ei

tõendanud, et tal oli hagejale tööd anda – maakohus jättis tunnistaja ütlustega

arvestamata ega ole seda otsuses põhjendanud;

-

maakohtu seisukoht, et tunnistaja ütlustega ei saa tõendada töö olemasolu ja et

tunnistajale ei saa olla teada vaidlusalused asjaolud, on ebaõiged ja üllatuslikud –

tunnistaja ütlus on teiste tõendiliikidega samaväärne tõend;

-

tähtsust ei oma tunnistaja ütlused selle kohta, millist tööd tehti ja sai teha kostja

asukohas Tallinnas – kostja ei ole väitnud, et tal oli hagejale Eestis tööd pakkuda, vaid

selgitas, et töölepingu järgi oli töö tegemiseks kohaks Eesti, mitte Saksamaa ning töö

oli seotud lähetustega. Kostjal oli hagejale tööd anda projektidel, mis eeldasid tema

lähetusse saatmist;

-

maakohus jättis tähelepanuta kostja väited, et hageja töö tegemise võimalus sõltus tema

lühiajalise töötamise registreeringust ja tähtajalisest elamisloast, ning et COVID-19

haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõttu oli Ukraina kodanikel võimatu Eestisse

ja Euroopa Liidu teistesse riikidesse töötamiseks siseneda – hageja on ise kinnitanud, et

ta ei saanud Eestisse tulla;

-

kostja tegi hagejale võimalikuks tööle ilmumise ja töö tegemiseks vajalike lubade

saamise;

-

maakohus leidis ebaõigesti, et kostja ei ole tõendanud, missugust konkreetset tööd oleks

kostjal olnud hagejale anda – tunnistaja ütlustest tulenevalt oli kostjal hagejale anda

töölepingu järgset tööd;

2-21-14766

-

hageja kasutas suulise kokkuleppe alusel tasustamata puhkust – maakohus on jätnud

hindamata tunnistaja ütlused ja väljavõtte personaliarvestuse programmist;

-

maakohus leidis ebaõigesti, et töötaja on töösuhtes nõrgem pool ning et kostjal on

seetõttu suurem tõendamiskoormis;

-

hageja töölt puudumine ei olnud tingitud kostjast;

-

pooled ei saanud töölepingut täita vääramatu jõu tõttu ja kohaldada tuleks VÕS § 103

lg-t 2.

Vastustaja seisukoht

8. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 5 muutmata, kuid osaliselt tuleb

täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

10. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati osaliselt töötasu nõudes 14 111,20 euro

ulatuses, samuti menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni p-d 2 ja 5). Kuna hageja ei

vaidlustanud maakohtu otsust, on otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud osas,

milles hageja töötasu nõue jäi 6902,24 euro ulatuses rahuldamata ning puhkuse hüvitise ja

töölepingu ülesütlemise hüvitise nõuded jäid tervikuna rahuldamata (resolutsiooni p-d 3 ja 4).

11. Kostja väitis töövaidluskomisjonis, et hageja oli 03.12.2019–18.12.2019 põhipuhkusel,

19.12.2019–23.12.2019 lapsepuhkusel ning alates 27.12.12.2019 viibis hageja nii tasustamata

puhkusel kui ka põhipuhkusel (I kd, tl 30, p 2.6 esimene lõik). Maakohtu menetluses väitis

kostja esmalt, et hageja oli 03.12.2019–18.12.2019 põhipuhkusel, 19.12.2019–23.12.2019 ja

17.04.2020–21.04.2020 lapsepuhkusel ning sealt edasi tasustamata puhkusel (vt I kd, tl 144,

p 2.1.5 esimene lõik ja p 2.1.6 esimene lõik). Seejärel väitis kostja, et hageja kasutas

põhipuhkust 2019. a detsembris ja 2020. a aprillis (I kd, tl 45, p 3 teine lõik), samuti, et hageja

kasutas perioodil 03.12.2019–01.11.2020 tasustamata puhkusi kokkuleppel kostjaga (I kd,

tl 172 pöördel, p 2.5.1.1). Hageja eitas, et ta oleks perioodil 03.12.2019–01.11.2020 olnud

puhkusel. Maakohus jättis hageja töötasu nõude 6902,24 euro ulatuses rahuldamata, kuna leidis,

et hageja oli 01.04.2020–16.04.2020 põhipuhkusel ja 17.04.2020–21.04.2020 lapsepuhkusel

(I kd, tl 201, p 21). Hageja puhkusetasu nõue jäi rahuldamata mh seetõttu, et hageja viibis

põhipuhkusel 30 päeva: 03.12.2019–18.12.2019 ehk 16 päeva ja 2020. a aprillis 14 päeva (I kd,

tl 201 pöördel, p 23). Kuigi poolte väited (sh kostja väited töövaidluskomisjonis ja maakohtus)

on vastuolulised ja ka maakohtu otsusest ei nähtu, mille alusel maakohus tuvastas hageja põhi-

ja lapsepuhkusel viibimise aja, vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses üksnes selle üle, kas

hageja viibis perioodi 03.12.2019–01.11.2020 jääval ajal tasustamata puhkusel. Arvestades

apellatsioonimenetluse eset, kaebuse väiteid ja maakohtu otsuses tuvastatut, kontrollib

ringkonnakohus, kas hageja oli tasustamata puhkusel 19.12.2019–31.03.2020 ja 22.04.2020–

18.12.2020 või tuli kostjal pakkuda hagejale sel ajal tööd ja maksta talle TLS § 35 alusel

keskmist töötasu.

2-21-14766

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus tõendite hindamisel, kui leidis, et kostja

ei ole tõendanud, et hageja oli tasustamata puhkusel.

12.1. TLS § 68 lg 2 kohaselt antakse tasustamata puhkust poolte kokkuleppel. Kostja väitis, et

hageja kasutas suulise kokkuleppe alusel tasustamata puhkust. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud hageja tahet sõlmida kokkulepe tasustamata puhkuse

kasutamise kohta. Kostja tugines ka pooltevahelisele praktikale, et tööle ilmumata jäämine

loetakse sooviks kasutada tasustamata puhkust, kuid ei ole sedagi tõendanud (vt ka otsuse

järgnevad punktid). Vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või

tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või

nendevahelisest praktikast (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 4). Seega ei saa ainuüksi

sellest, et hageja ei tulnud tööle, järeldada tema tahet kasutada tasustamata puhkust.

Vaikimisele või tegevusetusele peavad pooled olema oma varasemas praktikas andnud

tahteavalduse tähenduse.

12.2. Kostja taotles tunnistaja C ülekuulamist mh järgnevate väidete tõendamiseks – „hageja

kasutas perioodil 03.12.2019. a kuni 01.11.2020. a tasustamata puhkusi kokkuleppel kostjaga

ja oli täielikult teadlik tasustamata puhkuse kasutamisest ning et kostja juures kehtiva praktika

kohaselt ei ole töötajatel tasustamata puhkuste kasutamiseks vaja esitada kirjalikku

tahteavaldust ning hageja teadis seda. Poolte vahel kehtis tava, mille kohaselt, kui hageja tööle

ei ilmunud, loeti, et hageja soovib kasutada tasustamata puhkust, kui töötaja ei olnud esitanud

tõendit muul alusel töölt puudumise kohta“ (I kd, tl 172 pöördel, p 2.5.1.2). Samas ei küsinud

kostja maakohtu istungil tunnistajalt puhkuse kohta ühtegi küsimust (vt I kd, tl 194 pöördel).

Maakohus küsis tunnistajalt üldiselt, kuidas oli kostja juures korraldatud tasustamata puhkuse

kasutamine (I kd, tl 194 pöördel, ajamärk 00:08:47). Vastuseks maakohtu küsimusele selgitas

tunnistaja üksnes seda, et kui töötajad ei ole avaldust esitanud või tavapuhkuse päevad on

kasutatud, siis kostja vormistas tasustamata puhkuse (I kd, tl 194 pöördel, ajamärk 00:08:54).

Kostja väitel sõlmisid pooled aga suulise kokkuleppe tasustamata puhkuse kasutamiseks. Selle

kohta tunnistaja ütlusi ei andnud. Tunnistaja kirjeldas olukorda, kus töötaja ei esitanud

puhkuseavaldust või tema põhipuhkuse päevad olid kasutatud. Seega ei tulene tunnistaja

ütlusest, et hageja oleks teinud tahteavalduse sõlmida kokkulepe tasustamata puhkuse

kasutamiseks või et hageja ja kostja vahel oleks olnud tava, et kui hageja tööle ei ilmu, siis see

tähendab, et hageja on tasustamata puhkusel. Kuna tunnistaja ei andnud ütlusi tasustamata

puhkuse osas kokkuleppe sõlmimise ega pooltevahelise tava kohta, ei saa maakohtule ette heita

selles osas tunnistaja ütluste hindamata jätmist.

12.3. Kostja seisukohad, kuidas kostja juures on olnud tasustamata puhkuse võtmine

korraldatud, on vastuolulised. Esmalt väitis kostja, et töötajad esitavad tasustamata puhkuse

saamiseks avalduse („[t]öötaja valib puhkusepäevade olemasolul ise, kas ta kasutab

põhipuhkust või tasustamata puhkust ning kuna põhipuhkuse päevi sellise graafikuga

töötamiseks ei jagu, siis esitavad töötajad tasustamata puhkuse avalduse muudeks perioodideks.

Kõik töötajad soovivad alati sellist graafikut kasutada ja kindlasti ei sunni kostja töötajaid

tasustamata puhkuse avaldusi kirjutama […]“ (I kd, tl 144, p 2.1.5 teine lõik). Seejärel väitis

kostja, et „[…] tööandja juures kehtiva praktika kohaselt ei ole töötajatel tasustamata puhkuste

kasutamiseks vaja esitada kirjalikku tahteavaldust […]“ (I kd, tl 172, p 2.4 teine lõik).

12.4. Väljavõte kostja personaliarvestuse programmist ei kinnita samuti hageja tahet sõlmida

kostjaga kokkulepe tasustamata puhkuse kasutamise kohta. Väljavõttest nähtub üksnes see,

kuidas kostja on hageja puhkust arvestanud ja personaliarvestuse programmis kajastanud (I kd,

tl 37). Kostja nimetas puhkuse alusena poolte kokkulepet – kostjal oleks tulnud eelkõige

tõendada sellise kokkuleppe olemasolu.

2-21-14766

12.5. Kostja väitel oli hageja ka varem tasustamata puhkusel ega esitanud siis töötasu nõuet.

Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, nagu oleks hageja ka enne 03.12.2019 kasutanud

tasustamata puhkust poolte suulise kokkuleppe alusel. See, et pooltel võis olla varasemalt

kokkulepe tasustamata puhkuse kasutamise kohta, ei tõenda, et pooled sõlmisid ka hiljem

samasisulise kokkuleppe. See, kas hageja on varem esitanud kostja vastu töötasu nõudeid, ei

ole asjakohane. Kui töötaja on tasustamata puhkusel, siis tal ei ole tööandja vastu töötasu nõuet.

13. Maakohus ei eksinud ka selles, kui leidis, et kostja ei ole tõendanud, et tal oli hagejale tööd

anda.

13.1. Maakohus on otsuses tunnistaja C ütlusi hinnanud ja piisavalt põhjendanud, miks

tunnistaja ütlused ei kinnitanud kostja väidet töö olemasolu kohta. Kuigi tunnistaja märkis, et

kostjal oli kogu aeg tööd, ei mäletanud ta, kas tunnistajale anti ülesanne leida hagejale tööd

Eestis (I kd, tl 194 pöördel, ajamärk 00:11:22 ja tl 195, ajamärgid 00:23:20–00:23:33). Kuigi

hageja töö oli seotud lähetustega, oli tööülesannete täitmise kohaks Tallinn (I kd, tl 47, p-d 2.4

ja 2.8.1). Sellest, et kostjal võis olla kogu aeg tööd, ei järeldu, et kostjal oli anda hagejale tööd,

milles pooled olid töölepingus kokku leppinud (I kd, tl 47, p 2.2). Tunnistaja selgitas, et „[j]ah,

meil oli kogu aeg tööd. Miks teda ei olnud, oli siis, et kõigepealt oli koroona ja inimesed ei

saanud kodumaalt välja lennata. Need inimesed, kes olid samal hetkel projektil või Tallinnas,

nemad ilusti töötasid“ (I kd, tl 194, ajamärk 00:11:22). Tunnistaja ütlustest tuleneb, et hagejale

ei antud või ei saanud tööd anda, sest kostja arvates ei saanud hageja Ukrainast lahkuda, mis ei

olnud õige. Kostja täpsustas ringkonnakohtu istungil, et hagejal oli Eestisse tulemine takistanud

alates 31.03.2020 kuni töölepingu lõppemiseni (ringkonnakohtu 20.06.2023 istungi protokoll,

ajamärgid 00:02:47–00:03:02 ja 00:08:04–00:08:14), s.o 09.12.2020 (I kd, tl 8, resolutsiooni p

2). Kuna hagejale oli väljastatud tähtajaline elamisluba (I kd, tl 36 ja 84–84 pöördel), ei olnud

hagejal perioodil 31.03.2020–09.12.2020 takistusi Eestisse sisenemiseks. Kuna maakohus on

kostja asjaomase väite jätnud käsitlemata (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), täiendab

ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Vabariigi Valitsuse 15.03.2020

korralduse nr 78 „Riigipiiri ületamise ajutine piiramine COVID-19 haigust põhjustava

koroonaviiruse leviku tõttu“ p 2 ja Vabariigi Valitsuse 16.05.2020 korralduse nr 169 „Riigipiiri

ületamise ajutine piiramine ja karantiini kehtestamine riigipiiri ületamisel COVID-19 haigust

põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 uue puhangu ennetamiseks“ p 2 kohaselt oli riigipiiri

lubatud Eestisse sisenemise eesmärgil ületada isikul, kellel on Eesti kodakondsus, Eesti

elamisluba või elamisõigus või kelle alaline elukoht rahvastikuregistri järgi on Eestis. Ebaõige

on apellatsioonkaebuse väide, et pooltel ei olnud eelneva üle vaidlust (vt ka I kd, tl 160 pöördel,

p 5 „[v]ale on kostja vastuväide, et koroonaviiruse tõttu olid kõik riigipiirid suletud ja Euroopa

Liitu ning Eestisse sisenemine kolmandatest riikidest oli täiesti võimatu“). Eelnevast tulenevalt

leidis maakohus õigesti, et tunnistaja ütlused ei tõenda, et kostjal oli hagejale tööd anda.

Eelnevaga on kooskõlas ka sõnumirakenduses Viber peetud vestlus, kus hageja küsis

19.06.2020 töö tegemise võimaluse kohta. Vestluse sisu viitab sellele, et hageja soovis teha

tööd, kuid tööd talle ei antud või seda ei olnud (I kd, tl 107 pöördel). Tööandja kohustus on

kindlustada töötaja kokkulepitud tööga (TLS § 28 lg 2 p 1).

13.2. Maakohus, märkides, et „üksnes tunnistaja ütlustega […] ei saa lugeda tõendatuks“

ei pidanud silmas seda, nagu oleks tunnistaja ütlustel muude tõenditega võrreldes erinev kaal.

Maakohus põhjendas, et tunnistaja ütlused ei olnud tõendina piisavad, st need ei tõendanud

kostja väidet. Sellele viitab ka maakohtu selgitus, et tunnistajale, kes töötas kostja juures

vanemkoordinaatorina, ei saanud olla teada, et hageja kvalifikatsiooniga töötajale

(torulukksepp) oli vaidlusalusel perioodil tööd anda. Tunnistaja oli ise kinnitanud, et ta ei

mäleta, kas talle anti ülesanne leida hagejale töö Eestis (I kd, tl 195, ajamärk 00:23:20). Samuti

viitas tunnistaja üksnes sellele, et kostja territooriumil on ala, kus on võimalik tööd teha (I kd,

2-21-14766

tl 194 pöördel, ajamärk 00:14:04), kinnitamata, et kostjal oli hagejale anda tööd, mida hageja

sai kostja territooriumil teha.

13.3. Sellest, et maakohus rahuldas kostja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, ei saa järeldada,

et tunnistajale vaidlusalused asjaolud kindlasti teada on ja tunnistaja neid ka kinnitab. Midagi

sellist ei väljendanud maakohus ka tunnistaja ülekuulamise taotlust lahendades (vt I kd, tl 183

viies lõik, viimane lause „[k]ohtu hinnangul on taotletud tunnistaja puhul tegemist isikuga,

kellele võivad olla vahetult tead vaidlusalused töö- ja puhkeaja asjaolud“). See, mida tunnistaja

teab ja kinnitab, selgub tunnistaja ülekuulamisel ja tunnistaja ütluse hindamisel. Tunnistaja

tööülesanded kostja juures selgusid tunnistaja ülekuulamisel. Maakohus ei ole otsuses

väljendanud, nagu ei saaks tunnistaja ütlustega tõendada asjaolu, et kostjal oli hagejale tööd

anda.

13.4. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et kostja ei tuginenud menetluses sellele, et tal oli

hagejale just Eestis tööd pakkuda, märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja on menetluses

tuginenud sellele, et riigipiirid suleti ja et hagejal oli mh Eestisse sisenemine võimatu. Kuigi

töölepingu järgi oli hageja töö seotud lähetustega, oli hageja tööülesannete täitmise asukohaks

Tallinn (I kd, tl 47, p-d 2.4 ja 2.8.1). Seega tuli hagejal kostjale tööd pakkuda eelkõige

Tallinnas, sõltumata sellest, kas kostja ise sellele menetluses tugines. Kumbki pooltest ei ole

väitnud, et hageja tegi tööd ainult välisriigis ning Eestis ta tööülesandeid ei täitnud. Hagejale

väljastatud elamisloa kohaselt oli hageja töötamiskoha aadress: Tuukri tn 5, Tallinn (I kd, tl 36).

Tähtajalise elamisloaga töötamiseks antakse välismaalasele õigus viibida Eestis ja töötada

Eestis registreeritud tööandja juures elamisloas määratud tingimustel (VMS § 176 lg 2). Lisaks

ei ole kostja tõendanud, et tal oli hagejale pakkuda tööd, lähetades hageja välisriikidesse,

sh Saksamaale ja Prantsusmaale (vt ka I kd, tl 105 pöördel ja 107 pöördel sõnumirakenduses

Viber peetud vestlus, millest nähtub, et töötajatele ei ole tööd antud või seda ei ole, vaatamata

sellele, et kostja sõnul pidi tööd jätkuma kõigile ja et kohe on tööd Prantsusmaal).

13.5. Kuigi kostja sõnul tegi ta kulutusi, et hageja saaks esitada PPA-le avalduse elamisloa

saamiseks (ostis lennukipiletid), ei kinnita ka see, et kostjal oli hagejale tööd anda ja et kostja

soovis, et hageja tuleks tööle. Kostja väited on vastuolulised. Kostja on menetluses väitnud, et

hageja oli tasustamata puhkusel poolte suulise kokkuleppe alusel. Kui kostja nõustus, et hageja

on puhkusel, ei saanud ta samal soovida, et kostja tuleks tööle.

13.6. See, kas hagejaga sõlmitud tööleping oli tähtajaline, ei omanud asja lahendamisel ega oma

ka maakohtu otsusele hindamisel tähtsust. Töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud osas, milles

töövaidluskomisjon tuvastas poolte töösuhte kehtivuse perioodil 11.06.2019–09.12.2020.

14. Kuna maakohus on jätnud hindamata kostja väite, et pooled ei saanud töölepingut täita

vääramatu jõu tõttu (VÕS § 103 lg 2), täiendab ringkonnakohus järgnevaga maakohtu otsuse

põhjendusi.

14.1. Ringkonnakohtu istungil täpsustas kostja, et kostja ei saanud töölepingut täita, sest hageja

ei saanud tööle tulla ja kostja omakorda hagejale seetõttu tööd anda. Samuti ei olnud kostjal

võimalik hagejale lennukipileteid osta, sest lennud ei toimunud ning seetõttu ei olnud tal

võimalik aidata hagejal tööle tulla. Hageja töötas enamasti lähetuses Saksamaal ja Saksamaale

teda tööle organiseerida oli võimatu (ringkonnakohtu 20.06.2023 istungi protokoll, ajamärk

00:03:02). Kostja sõnul oli tal töölepingu täitmine vääramatu jõu tõttu võimatu alates

31.03.2020 kuni töölepingu lõppemiseni, s.o 09.12.2020 (samas, ajamärk 00:08:14).

2-21-14766

14.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud töölepingu täitmine kostja poolt vääramatu jõu tõttu

takistatud. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et hageja tööülesannete täitmise asukoht oli

Tallinn, hagejal oli võimalik Eestisse tulla, sest tal oli tähtajaline elamisluba ning kostja ei ole

tõendanud, et tal oli üldse hagejale tööd anda. Kuna kostja ei ole tõendanud, et tal oli hagejale

tööd anda, ei oma tähtsust, kas lennukipiletite ostmine oli võimalik või kas hagejal oli võimalik

tööle minna muid transpordivahendeid kasutades. Seega ei ole ringkonnakohtul alust kohaldada

VÕS § 103 lg-t 2.

15. Maakohus ei ole eksinud ka TsMS § 5 lg 2 ega § 7 vastu. Maakohus, märkides, et kostjal

on suurem tõendamiskoormis, pidas ilmselt silmas töötaja kaitse põhimõtet, millest töölepingu

seaduse sätted ka lähtuvad (vt nt TLS § 2). Kuna kostja väitis, et tal oli hagejale tööd anda ja et

hageja oli tasustamata puhkusel, tuli kostjal neid asjaolusid TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest

tulenevalt tõendada.

16. Kokkuvõttes jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Maakohus ei ole hageja töötasunõuet osaliselt rahuldades kohaldanud valesti

materiaalõiguse norme ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

18. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS

§ 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

19. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 750 eurot (koos käibemaksuga). Nimekirja

kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku

6,25 tundi, sh apellatsioonkaebuse analüüsimine, apellatsioonkaebusele vastuse koostamine,

kohtuistungiks ettevalmistamine ja sellel osalemine ning menetluskulude nimekirja

koostamine. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu on kolleegiumi

hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja

vajalikud.

20. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 120 eurot (koos

käibemaksuga), mis ei ületa juristi keskmist tasumäära.

21. Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku

750 eurot (6,25 tundi × 120 eurot/tund = 750 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)