2-21-12286/98 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Määruse tegemise aeg ja koht 30.06.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-12286

Kohtuasi

X avaldus C vastu alaealise lapse Q igakordse

viibimiskoha määramise, lapse koolivaliku ja tervisega

seotud küsimustes ainuotsustusõiguse saamiseks

C vastuavaldus X vastu lõpetada Eesti Vabariigis ja

väljaspool Eesti Vabariiki kehtiv vanemate ühine

hooldusõigus lapse Q elu- ja viibimiskoha, hariduse

ning

tervise

küsimustes

ja

nimetatud

osas

hooldusõiguse C-le üle andmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13.10.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

C määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(isa)

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela

Puudutatud isik I (laps) Q (isikukood XXXXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Marika Jaanson

Puudutatud

isik

II

(ema)

C

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Liisi Kents

Kuusalu vald (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu)

Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde X 19.06.2023 esitatud tõend.

2. Jätta Harju Maakohtu 13.10.2022 määrus muutmata X avalduse osalise

rahuldamise osas, X ning C ühise hooldusõiguse Q suhtes osalise lõpetamise osas,

samuti lapse igakordse viibimiskoha määramise ja lapse koolivaliku küsimustes

2-21-12286

ning lapse vaktsineerimise valiku osas X-le ainuhooldusõiguse andmise osas. Muus

osas on Harju Maakohtu 13.10.2022 määrus jõustunud.

3. Jätta C määruskaebus rahuldamata.

4. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda, välja arvatud lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud,

mis jäävad riigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldused ja menetlusosaliste seisukohad

1. X (avaldaja, lapse isa) esitas 05.08.2021 avalduse (täiendatud 21.03.2022) lapse isale Q

(puudutatud isik I, laps) igakordse viibimiskoha määramise, lapse koolivaliku ja tervise

küsimustes ainuotsustusõiguse saamiseks ning esialgse õiguskaitse avalduse.

1.1. Lapse isa avalduse ja selle täienduse kohaselt on avaldaja ja C (puudutatud isik I, lapse

ema) (edaspidi ühiselt ka vanemad) puudutatud isiku I vanemad. Vanematel on lapse suhtes

ühine hooldusõigus. Harju Maakohus määras 13.06.2019 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-18-

16361 kindlaks lapse isa ja lapse suhtluskorra, mis kehtis kuni lapse kooli minekuni, s.o kuni

2021. aasta augustini. Harju Maakohus määras nn vahelduva suhtluskorra, mille kohaselt elas

laps ühe nädala lapse isa juures Pärnus ja teise nädala lapse emaga Kuusalus. Laps käis avaldaja

juures korrapäraselt Pärnu lasteaias. Üldjoontes selline suhtluskord toimis, kuid mõningate

erisustega lapse üleandmise osas. Lapse vanemate ühisomandis olev kinnisasi Kuusalus, kus

elas lapse ema, pandi hiljuti enampakkumisele. Lapse ema on töötu, tal on lapse isa ees

võlgnevused ning teada ei ole tema elukoht. Lapse ema on avaldanud Kuusalu valla

lastekaitsespetsialistile, et ta võib välismaale elama kolida. Lapse huvides on jätkata koolis

käimist Pärnus, kus ta saaks hea hariduse, kus ta on ka harjumuspäraselt lasteaias ja

huviringides käinud ning kus tal on tema koolis käimist ja huvitegevust toetav võrgustik lapse

isa ja vanatädi F näol. Ühtlasi elab valdav osa lapse lasteaia sõpradest Pärnus.

1.2. Lapse tervise küsimustes on lapse isa seisukohal, et lapse ema ei ole piisavalt hoolitsenud

lapse tervise eest. Laps on olnud vaktsineerimata ning pole perearsti juures korralistel

ülevaatustel käinud. 2018. aastal informeeris lapse isa lapse ema lapse perearsti vahetusest ja

ka edaspidistest plaanidest lapse tervisega seotud küsimustes, sh et lapse isa alustab lapse

vaktsineerimistega. Peale esimest vaktsineerimiskuuri saatis lapse ema lapse perearstile teate,

keelates lapse vaktsineerimise. Seetõttu on laps vaktsineeritud vaid osaliselt ning puudub kaitse

üldlevinud ja äärmiselt ohtlike haiguste osas (sh mumps, leetrid, lastehalvatus, teetanus,

puukentsefaliit jne). Lisaks on lapse isa hinnangul lapse ema erakordselt hoolimatu

terviseküsimustes – näiteks olles augustis 2021 COVID-19 positiivne andis ta lapse isale lapse

2-21-12286

oma elukohas üle, ilma et oleks midagi haiguse osas lapse isale avaldanud. Lapse isa ja laps

nakatusid seetõttu samuti viirusesse.

1.3. Kuna lapsel ei olnud avalduse esitamise seisuga koolikohta ja lapse ema takistas lapse

Pärnusse sisse kirjutamist, taotles lapse isa esialgse õiguskaitse korras anda lapse isale

ainuotsustusõigus lapse igakordse viibimiskoha määramise küsimuses ja lapse koolivaliku

küsimuse osas.

2. Harju Maakohus rahuldas 12.08.2021 määrusega lapse isa esialgse õiguskaitse avalduse ja

andis lapse isale otsustusõiguse lapse igakordse viibimiskoha määramise küsimuses, sh elukoha

registreerimiseks Pärnu linna ja lapse koolivaliku osas, ning määras menetluse ajaks kindlaks

lapse ja lapse ema suhtlemiskorra. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 02.02.2022 määrusega

Harju Maakohtu 12.08.2021 määruse suhtluskorra kindlaksmääramise osas.

3. Lapse ema vaidles lapse isa avalduse vastu ja esitas 20.04.2022 vastuavalduse, paludes

lõpetada Eesti Vabariigis ja väljaspool Eesti Vabariiki kehtiv vanemate ühine hooldusõigus

lapse elu- ja viibimiskoha, hariduse ja tervisega seonduvates küsimustes ning anda selles osas

hooldusõigus lapse emale üle.

Lapse ema leiab, et lapse isa ei teosta hooldusõigust isiklikult, vaid on lapse andnud lapse ema

tädi F hooldada. Olukorras, kus lapsel on olemas teine hooldusõiguslik vanem, kes soovib lapse

eest hoolitseda ning pakkuda lapsele püsielukohta, on põhjendamatu anda hooldusõigus

vanemale, kes hooldusõigust isiklikult ei teosta, vaid paigutab lapse elama kolmandate isikute

juurde. Võttes arvesse ka vanemate lahutuse asjaolusid, mida ilmestas majanduslik ja vaimne

vägivald lapse isa poolt, on lapse ema otsustanud oma turvalisuse tagamiseks asuda elama

Hispaaniasse ning leiab, et see on sobilik paik elamiseks ka lapsele. Samuti on laps ise

avaldanud emale soovi tema uude elukohta Hispaaniasse elama asuda. Lapsel on lapse emaga

lähedasem suhe. Lapse ema ei nõustu lapse isa hinnangutega, mille kohaselt ei ole lapse ema

olnud hooliv lapse hariduse või tervise küsimustes. Lapse emal ei ole kavatsust muuta lapse

haridusteed XXX koolis, kuivõrd laps saab õpinguid jätkata distantsõppe formaadis. Juhul kui

lapse isa on valmis lapse õpingute eest tasumises osalema, on lapsel võimalik asuda õppima

Rocca al Mare kooli Hispaania õppekeskuses.

4. Lapse isa vaidles lapse ema vastuavaldusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud lapse ema kanda. Lapse ema ei olnud lapsele 2021. aasta augustiks koolikohta

otsinud, mistõttu ähvardas last koolikohast ilmajäämine. Lapse ema reisib mööda maailma ringi

ega huvitu vähimalgi määral lapse hooldusõiguse teostamisest. Rändurielu elamine ei ole lapse

huvides, kelle suhtes kehtib koolis käimise kohustus. Lapse emal ei ole kindlat töökohta ega

regulaarset sissetulekut, mis võimaldaks tal last igapäevaselt majanduslikult üleval pidada

Lapse isa teostab alates 12.08.2021 üksinda ja edukalt lapse hooldusõigust. Asjaolu, et laps

koolis käies elab ka oma vanatädi F juures, on muu seas olnud lapse ema enda tahe. Laps on

vanatädi F juures olnud suurema osa ajast, mil laps oli väike ja lapse ema hoida. Lapsel on

Pärnus tekkinud vanatädi elukoha läheduses sõbrad, kellega laps pärast kooli igapäevaselt

tihedalt lävib. Laps on senise elukorraldusega suurepäraselt harjunud ning lapsele meeldib

Pärnus elada ja koolis käia, sh koolipäevadel vanatädi juures elada. Lapse huvides on senise

turvalise elu- ja õpikeskkonna säilimine.

5. Kuusalu vald (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu; eestkosteasutus I) lastekaitsespetsialist on

seisukohal, et lapse isale tuleb anda ainuotsustusõigus koolivaliku küsimuses. Laps õpib juba

XXX Koolis, koolivahetus ei oleks lapse heaolu arvestades mõistlik. Lapse igakordse

viibimiskoha määramiseks ainuotsustusõiguse andmisel on lastekaitsespetsialist kahtleval

2-21-12286

seisukohal. Kui varasemalt tuli vestlustest lapse isa ja lapsega välja, et nädala sees on laps kooli

tõttu ema sugulase F juures ja nädalalõppudel isa juures, siis on selgunud, et lapse isa plaanib

võtta lapse enda juurde ainult üle nädala nädalavahetuseti. See oleks mõistetav juhul, kui lapse

ema jääb Eestisse ja lapsevanematele määratakse uus suhtluskord, mille kohaselt laps viibib

nädalavahetustel kordamööda lapse ema ja lapse isa juures. Vastasel juhul jääb suurem osa

lapse kasvatamise vastutusest tädi F-le (koolinädal ja kaks nädalavahetust kuus), mis ei ole õige,

sest lapse kasvatamise eest peavad vastutama hooldusõiguslikud lapsevanemad.

Eestkosteasutus I märkis vastuseks lapse ema vastuavaldusele, et lastekaitsespetsialistil puudub

kontakt nii lapse ema kui lapse isaga, seoses nende elukohtade vahetustega. Tuginedes

eelnevale suhtlusele võib väita, et emal ja lapsel on omavahel emotsionaalne ja üksteist toetav

suhe. Arvestades, et lapse ema elukoht on Hispaanias, siis kohtumised on vanema ja lapse vahel

olematud. Arvestades, et lapse elamiskoht on vanatädi juures ja üle nädala nädalavahetustel

viibib isa juures, siis puudub lapsel oma kindel kodu lapsevanema juures. Lapse soovi peab

arvestama tema elamis- ja viibimiskoha määramisel.

6. Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu; eeskosteasutus II) toetas lapse isa avaldust ning

leidis, et lapse ema vastuavaldus ei ole põhjendatud.

6.1. Antud juhul on isikuhooldusõiguse küsimustes ainuotsustusõiguse üleandmine lapse isale

lapse suhtes põhjendatud. Lapse vanemate vanemlik koostöö puudub ning püsiva ja kestva

konfliktsuse tõttu võivad lapse huvid jääda kaitseta. Vanemate ühise isikuhooldusõiguse

lõpetamine on alaealise lapse huvides, et lapse heaoluks vajalikud otsused ja toimingud saaksid

õigeaegselt vastu võetud ja tehtud.

6.2. Hetkel puudub selge teadlikkus lapse ema elukorralduse ja hakkama saamise osas

Hispaanias ning ka laps ei oma kogemust lapse ema juures välisriigis viibimise osas. Lapsel on

kujunenud Pärnu linnas välja kindel viibimiskoht, kool, sõbrad ning tugivõrgustik, mis toetab

lapse hakkama saamist.

7. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas lapse isa avaldust. Lapse ema avaldust

lapse esindaja ei toetanud.

7.1. Lapsel on mõlema vanemaga lähedane suhe. Lapse esindaja oli lapse igakordse

viibimiskoha

määramiseks

ainuotsustusõiguse

andmisel

sarnasel

seisukohal

eestkosteasutusega I, et laps peaks elama koos oma vanemaga, kuid möönis, et välistada ei saa

ka peresisest kokkulepet, et laps elab vanatädi juures. Koolivahetus ei oleks lapse heaolu

arvestades mõistlik. Lapse huvides on see, et menetluse lõppedes oleks olemas stabiilne

suhtluskord, et laps oleks teadlik, millal ta ühe või teise vanemaga kohtub.

7.2. Lapsele määratud esindaja märkis seoses lapse ema vastuavaldusega, et lapse isa on

korraldanud lapse hoolduse selliselt, et igapäevaselt hoolitseb lapse eest vanatädi F ning

osapoolte vaheline koostöö on toimiv, lapsele vajalikku hoolitsust tagav. Lapsele sobib selline

elukorraldus, laps on rahul oma kooli, sõprade ja muuga. Lapse isa on menetluse jooksul

tekkinud pingete tõttu taganud lapsele psühholoogilist nõustamist, mis toetab last

emotsionaalselt ning aitab välistada negatiivsete tunnete ja süü tekkimist vanemate vahelise

olukorra tõttu. Lapsel on mõlema vanemaga lähedane suhe ning laps on eelnevalt kohtumääruse

alusel määratud suhtluskorra järgselt viibinud vahelduvalt mõlema vanema elukohas. 2021

sügisest on lapsel kujunenud välja Pärnu linnas kindel viibimiskoht, kool, sõbrad ning

tugivõrgustik, mis toetab lapse toimetulekut. Lapse ema avaldus ei ole kooskõlas lapse

huvidega.

2-21-12286

8. Kohus kuulas lapse ja F 05.09.2022 ära, kus F avaldas, et laps ei ole talle öelnud, et tahab

Hispaaniasse elama minna, kuid laps võiks lapse emal külas küll käia. Laps avaldas, et mõlema

vanemaga on läbisaamine hea ja ta on praeguse elukorraldusega rahul, kuid lapse emal tahaks

külas käia.

Maakohtu määrus ja põhjendused

9. Harju Maakohus rahuldas 13.10.2022 määrusega (vaidlustatud määrus) lapse isa avalduse

osaliselt ja lõpetas lapse isa ja lapse ema ühise hooldusõiguse alaealise lapse osas osaliselt ning

andis ainuhooldusõiguse lapse igakordse viibimiskoha määramise ja lapse koolivaliku

küsimustes ning lapse vaktsineerimise valiku osas lapse isale. Maakohus jättis lapse ema

avalduse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning riigi õigusabi tasu ja

kulud riigi kanda.

9.1. Maakohus rõhutas vaidlustatud määruse põhjendustes, et lahendi tegemisel tuleb esikohale

seada lapse huvid. Kohtupraktikas valitseb seisukoht, et eelduslikult on lapse huvides vanemate

ühine hooldusõigus ning selle lõpetamine tuleb kõne alla üksnes erandlikel asjaoludel.

Maakohus tuvastas, et antud hetkel omavad lapse vanemad ühist hooldusõigust, kuid nad elavad

alaliselt lahus. Laps elab vanatädiga Pärnus ja lapse isa Pärnumaal ning lapse isa kohtub lapsega

regulaarselt ja korraldab lapse elu. Lapse ema elas menetluse algusajal Eestis, kuid kolis

menetluse kestel Hispaaniasse ja kohtub lapsega ainult video teel. Lähtudes asjaosaliste poolt

esitatud ja tuvastatud asjaoludest leidis maakohus, et mõlemal vanemal on lapsega hea kontakt

ja lähedane suhe.

9.2. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on

sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja

hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises

hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (perekonnaseaduse (PKS) § 119) või ühise

hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu. Kohus ei ole seotud avalduses

märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega

õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle

kohta arvamust (vt Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25).

Maakohus märkis, et on juba 28.03.2022 ärakuulamisel selgitanud, et kuigi lapse isa esitas

avalduse PKS § 119 alusel, võib olla kohasem lapse isa avalduse osas kohaldada PKS § 137.

Menetlusosalised ei ole sellele vastu vaielnud ja lapse ema juhtis sellele tähelepanu ka oma

10.10.2022 seisukohas.

9.3. Maakohus pidas ebausaldusväärseks lapse ema 10.10.2022 menetlusdokumenti, kus lapse

ema oli järsku ja ootamatult kõigega nõus ning väitis, et lapse hooldusõiguslikes küsimustes

puuduvad lapse isaga vaidlused, ning jättis selle tähelepanuta. Lapse ema on ca aasta vaielnud

vastu lapse isa avaldusele ja esitanud mh vastuavalduse. Maakohtu hinnangul näitas see

asjaolusid kogumis hinnates pigem lapse ema ebastabiilset käitumist lapse hooldusõiguslikes

küsimustes kui asjaolu, et vanemate vahel hooldusõiguslikud vaidlused puuduvad. Lapse ema

ei ole loobunud enda esitatud vastuavaldusest. Maakohus leidis seega esitatud ja tuvastatud

asjaoludest lähtudes,

et

poolte vahel

on vaidlus

nende ühise alaealise lapse

isikuhooldusküsimustes.

9.4. Lapse viibimiskoha osas on tuvastatud, et laps elab juba ca aasta aega Pärnus koos enda

vanatädiga, kes on lapse ema sugulane. Lapsel on tekkinud Pärnus kooliskäimise harjumus ja

kohalikud sõbrad. Laps on avaldanud, et on praeguse elukorraldusega rahul. Lapse isa elab

Pärnumaal ja korraldab lapse elu, suhtleb lapsega ning kohtub temaga regulaarselt. Laps viibib

2-21-12286

peamiselt nädalavahetustel isa juures. Lapse ema elab välismaal ja kuigi ta heidab lapse isale

ette seda, et lapse isa ei viibi kogu aeg lapsega, ei ole lapse ema ise leidnud võimalust üldse last

pikemat aega külastada. Maakohus märkis, et lapse ema elas menetluse algusajal Eestis ja

esitatud seisukohtadest nähtub, et lapse emal on käinud erinevatel ajaperioodidel läbi erinevad

mõtted kuhu ja kas minna (nt suvel 2021 Tiibetisse/Indiasse, sügisel 2021 ikkagi jääda

Eestisse). Lapse ema otsustas lõpuks kolida Hispaaniasse. Lapse ema soovib seetõttu, et laps

koliks samuti tema juurde Hispaaniasse elama. Maakohtu hinnangul tuleb lähtuda lapse

parimatest huvidest ja olukorras, kus lapsel on välja kujunenud kindel, tema heaolule vastav

ning temale sobiv elukorraldus, eelistada selle säilitamist. Maakohus leidis, et lapse

viibimiskoha määramise osas tuleb ainuhooldusõigus anda lapse isale, et tagada lapse elus

stabiilsus ja väljakujunenud lapsele sobiva elukorralduse säilimine.

9.5. Lapsega seotud haridusküsimuste osas on vaidlus üksnes kooli üle. Lapse ema soovib, et

laps käiks koolis kas Hispaanias või edasi Pärnu koolis läbi distantsõppes. Lapse isa soovib, et

laps käiks edasi Pärnu koolis. Pärnu kooli kohta ei ole keegi sisulisi etteheited teinud. Laps on

ka ise kooliga rahul ja tal on tekkinud seal sõbrad. Arvestades, et lapse viibimiskoha määramise

osas tuleb anda ainuhooldusõigus lapse isale, et säilitada lapsele sobiv ja väljakujunenud

elukorraldus (Pärnus), ei tule kõne alla lapse koolikohustuse täitmine Hispaanias ja

põhjendamatu on korraldada õppimine Pärnu koolis distantsõppel. Seetõttu tuleb

ainuhooldusõigus lapse koolivaliku osas anda lapse isale, et säilitada ka selles osas lapse elus

stabiilsus ja väljakujunenud lapsele sobiv elukorraldus.

9.6. Lapse tervisega seotud küsimustes on üleval vaid lapse vaktsineerimisega seotud vaidlus,

mistõttu ei anna see alust kõige tervisega seonduva osas ainuhooldusõiguse üleandmiseks ühele

vanemale, vaid kohus saab reguleerida konkreetselt vaktsineerimise valiku osas

ainuhooldusõiguse üleandmist ühele vanemale. Maakohus asus õiguskantsleri 24.08.2021

selgitustele (dok nr 16-5/211473/2105399) viidates seisukohale, et lapse arvamusega tuleb

vaktsineerimise osas arvestada ning vastu tahtmist last vaktsineerida ei tohi. Küll aga peab

lapsele jätma võimaluse soovi korral ennast vaktsineerida ja seetõttu tuleb ainuhooldusõiguse

vaktsineerimise valiku osas anda lapse isale. Kui vastupidi anda selles osas ainuhooldusõigus

lapse emale ning laps soovib end vaktsineerida, siis takistaks esitatud asjaoludel lapse ema

lapsel tema õiguste realiseerimist. Lapse isale selles osas ainuhooldusõiguse andmise puhul on

aga tagatud lapsele võimalus soovi korral olla vaktsineeritud ja lapse isa samas last vastu lapse

tahtmist vaktsineerima ka ei saa sundida.

Määruskaebus

10. Lapse ema esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määrus tühistada osas, milles

maakohus rahuldas lapse isa avalduse osaliselt ning palub teha uus määrus, millega jätta lapse

isa avaldus rahuldamata.

10.1. Määruskaebuse kohaselt on maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata lapse ema

07.09.2022 ja 10.10.2022 seisukohtadega, kus lapse ema on viidanud hooldusõiguslike

küsimuste üle vaidluste puudumisele. Lapse ema ei ole käitunud vastuoluliselt, vaid

väljakujunenud olukorraga nõustumine vastab eluliste asjaolude muutusele. Ühise

hooldusõiguse lõpetamine peab eeldama reaalset ja tõendatud vaidlust hooldusõiguslikes

küsimustes ja seda vaidluse lahendamise hetke seisuga. Asjaolu, et laps end vanatädi F juures

hästi tunneb ning lapsele praegune elukorraldus sobib, selgus alles menetluse kestel. Vastavalt

lapse poolt menetluses avaldatule on lapse ema nõustunud lapse praeguse elukoha ja

koolivalikuga ning on palunud vastuavalduse rahuldada juhul, kui kohus mingil põhjusel peaks

leidma, et vanemate vahel on igakordse viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimustes vaidlus

2-21-12286

ning lapse heaolu huvides on hädavajalik olemasolevat hooldusõiguse olukorda muuta. Ka seni

kehtinud ühise hooldusõiguse korral oli tagatud lapse elus stabiilsus ja väljakujunenud lapsele

sobiva elukorralduse säilimine.

10.2. Vastuoluline on maakohtu määruses põhjendus, mille kohaselt lapsega seotud

haridusküsimuste osas on vaidlus kooli üle, kui kohus samas lõigus on õigesti leidnud, et Pärnu

kooli kohta ei ole keegi sisulisi etteheited teinud. Vastab tõele ja asja materjalid kinnitavad, et

lapse ema ei ole Pärnu kooli osas tegelikult sisulisi etteheiteid teinud ning lapse ema on pärast

lapse poolt menetluses avaldatut nõustunud lapse koolitee jätkumisega XXX koolis.

10.3. Põhjendamatu on maakohtu määruses põhjendus, mille kohaselt lapse tervisega seotud

küsimustes on üleval lapse vaktsineerimisega seotud vaidlus ning et lapse isale selles osas

ainuhooldusõiguse andmise puhul on tagatud lapsele võimalus soovi korral olla vaktsineeritud

ja lapse isa samas last vastu lapse tahtmist vaktsineerima ka ei saa sundida. Maakohtu määrusest

jääb arusaamatuks, millistele esitatud asjaoludele tuginevalt kohus järeldas, et kui

vaktsineerimise osas anda ainuhooldusõigus lapse emale ning laps soovib end vaktsineerida,

siis takistaks lapse ema (vaktsineerimisvastasuse tõttu) lapsel tema õiguste realiseerimist. Lapse

ema hinnangul ei ole käesolevas menetluses esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kui laps

soovib end vaktsineerida, siis takistaks lapse ema seda.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

11. Lapse isa vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

lapse ema kanda.

12. Lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutus II ei toeta määruskaebuse rahuldamist.

Eestkosteasutus I leiab, et vaidlustatud määrust ei ole vajalik muuta.

13. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

14. Lapse ema teatas 14.06.2023, et on alates novembrist tagasi Eestis ja veedab lapsega aega

üle nädala nädalavahetustel ning suviti nädala kaupa.

15. Eestkosteasutus II, lapse isa ja lapsele määratud esindaja leidsid, et lapse ema välja toodud

muutunud asjaolu, et ta viibib sügisest taas Eestis, ei ole piisav, et muuta vaidlustatud määrust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

16. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

(koosmõjus §-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

17. TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus §-ga 659) järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse

põhjal maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Lapse ema vaidlustab maakohtu määruse resolutsiooni p 1, s.o lapse isa avalduse

rahuldamise, vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja lapse igakordse viibimiskoha

määramise, lapse koolivaliku küsimustes ning lapse vaktsineerimise valiku osas lapse isale

ainuhooldusõiguse andmise osas. Lapse ema ei vaidlusta tema vastuavalduse rahuldamata

jätmist ning vaidlustatud ei ole ka lapse isa avalduse osalist rahuldamata jätmist, mistõttu on

vaidlustatud määrus vastavas osas jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause koosmõjus § 463

lg-ga 2).

2-21-12286

18. Lapse isa esitas 19.06.2023 tõendi, milleks on psühholoogi ja loovterapeudi DR 18.06.2023

hinnang lapse kohta. Kooskõlas TsMS § 662 lg-ga 3 ja § 238 lg-ga 1 võtab kolleegium tõendi

asja materjalide juurde.

19. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud eeldused, mis annavad alust

vanemate ühise hooldusõiguse PKS § 137 lg 1 alusel osaliselt lõpetada, ning leidnud

põhjendatult, et vanemate ühine hooldusõigus tuleb lapse igakordse viibimiskoha määramise,

koolivaliku küsimustes ning lapse vaktsineerimise valiku osas osaliselt lõpetada. Samuti andis

maakohus nendes küsimuses ainuhooldusõiguse põhjendatult lapse isale. Seejuures ei ole

maakohus nimetatud osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist puudutava lapse isa

avalduse lahendamisel rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme ega väljunud

kaalumispiiridest. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi (koosmõjus §-ga 659) maakohtu

määruse põhjendustega ega korda neid.

20. Lapse ema määruskaebuse peamine väide on, et vanemate vahel ei ole lapse hooldusõiguse

teostamise osas vaidlust, st et lapse ema on nõustunud nii lapse elukohaga lapse vanatädi juures

kui ka lapse õppimisega XXX koolis ning lapse ema vastuseis lapse vaktsineerimise osas on

tõendamata.

21. Maakohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu praktikale, mille järgi on vanemate võrdsuse

põhimõttest põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis

takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist.

Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse

üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (PKS § 137)

kaudu (vt RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 14; 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 24).

Hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei tohiks takistada lapsega seotud

hooldusõiguslike küsimuste otsustamist. Ühise hooldusõiguse lõpetamisel saab arvestada mh

asjaolu, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta

otsustada (vt RKTKm 22.11.2017, 2-16-5794, p 17).

22. Vanemate lahuselu korral võib osal juhtudel olla vajalik vaadata vanemate ühine

hooldusõigus tervikuna üle ning muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem

lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste

ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks

saab kohus PKS § 137 lg 1 alusel vanema nõudel ühise hooldusõiguse lõpetada ja anda ühele

vanemale ainuhooldusõiguse (RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 24). Kui kohtule esitatakse

PKS §-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel

erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad.

Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse

huvidest lähtuvalt põhjendatud (PKS § 123, TsMS § 477 lg 5). Vanemate ühist hooldusõigust

lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes

ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleb võimalikult suures

ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja

usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole

põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik.

Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus

selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust

võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse

suhet mõlema vanemaga (vt RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 15; 19.05.2021, 2-20-1708, p

19; 19.02.2020, 2-18-15686, p 18).

2-21-12286

23. Ringkonnakohus selgitab, et vanemate hooldusõiguse muudatuste üle otsustades teeb kohus

PKS § 123 ning § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi,

arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja

majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust

lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse

lõpetamise üle otsustamine kohtu kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse

sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt

materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.

24. Kolleegium

käsitleb

esmalt

ühise

hooldusõiguse

lõpetamist

ja

lapse

isale

ainuhooldusõiguse andmist lapse igakordse viibimiskoha ja koolivaliku küsimuste osas.

24.1. Lapse isa esitas avalduse ainuotsustusõiguse saamiseks lapse igakordse viibimiskoha

määramise, koolivaliku ning tervisega seonduvates küsimustes. Maakohus leidis, et lapse isa

avalduse puhul on asjakohane kohaldada PKS § 137. Lapse ema taotles lõpetada Eesti

Vabariigis ja väljaspool Eesti Vabariiki kehtiv vanemate ühine hooldusõigus lapse elu- ja

viibimiskoha, hariduse ning tervise küsimustes ja nimetatud osas hooldusõiguse lapse emale

üle andmiseks. Seega taotlesid mõlemad vanemad ühise hooldusõiguse lõpetamist

viibimiskoha, hariduse või koolivaliku ja tervise küsimustes.

24.2. Lapse ema väidab, et ta on juba 07.09.2022 ja 10.10.2022 nõustunud lapse elama

jäämisega lapse vanatädi F juurde ning haridustee jätkamisega XXX Koolis. Maakohus leidis,

et lapse ema väide lapse elukoha ja koolivaliku osas nõustumisest on ebausaldusväärne, kuna

lapse ema on menetluses läbivalt vaielnud lapse isa avaldusele vastu ega ole loobunud oma

vastuavaldusest. Ringkonnakohus nõustub, et kuigi lapse ema on väljendanud 10.10.2022

leppimist praeguseks kujunenud olukorraga, ei ole sellest võimalik järeldada, et vanemate vahel

puuduksid nii lapse igakordse viibimiskoha kui ka koolivaliku osas erimeelsused ja vaidlused,

mis takistavad lapse huvides hooldusõiguse teostamist. Lapse ema taotles alles 15.06.2022 (s.o

vähem kui neli kuud enne 10.10.2022 esitatud seisukohta), et laps saaks 2022. aasta suvel

Hispaaniasse

minna

ja

sellega

seoses

esialgse

õiguskaitse

korras

suhtluskorra

kindlaksmääramist ning lapse emale ainuhooldusõiguse andmist lapse viibimiskoha määramise

osas teatud perioodidel. Lapse isa lapse minekuga Hispaaniasse ei nõustunud. Seega vaidlesid

vanemad ka lapse suvise koolivaheaja ajal lapse viibimiskoha osas. Samuti nähtub

eestkosteasutuse II 19.06.2023 seisukohast, et lapse ema ei pea vaatamata määruskaebuses

väljendatule endiselt õigeks, et laps elab vanatädiga (II kd, tl 71 pöördel). Eestkosteasutus II

märkis, et lapse ema tõi vestluses lastekaitsespetsialistiga välja, et ta soovib, et laps elaks emaga

Tallinnas ja käiks Tallinnas koolis (II kd, tl 71 pöördel). Eeltoodust nähtuvalt ei vasta tõele

lapse ema määruskaebuse väide, et lapse isa ja lapse ema vahel ei ole vaidlust lapse

elukorralduse, sh koolivaliku osas. Kuigi lapse ema väidab 28.06.2023 esitatud seisukohas

taaskord, et vaidlust vanemate vahel ei ole ja on inimlik, et lapse ema soovib lapsega koos elada,

ilmestab see kolleegiumi arvates lapse ema muutlikku käitumist. Ühise hooldusõiguse

säilitamisel võib lapse ema uuesti lapse elukorralduse osas ümber mõelda ja tegutseda taas lapse

enda juurde võtmise nimel.

24.3. Lisaks nähtub menetluses esitatud asjaoludest ja dokumentidest, et lapse ema ja lapse isa

ei suhtle omavahel ning neil puudub lapsega seotud küsimustes koostöö (I kd, tl 57 pöördel,

106, 123 pöördel, 148 pöördel, 156 pöördel, 213 pöördel ja 214 pöördel; II kd, tl 72, 83).

Vanemate vahel on konfliktid juba lapse sünnist alates (I kd, tl 156 pöördel). Menetluses

esitatud e-kirjadest nähtuvalt on vanemad omavahel suhelnud üksnes advokaatide vahendusel

(nt I kd, tl 14; II kd, tl 5–6, 24–25). Lapse ema on läbivalt olnud seisukohal, et lapse vanatädi

F juures ei ole lapsele sobivad tingimused (I kd, tl 57 pöördel, 60 pöördel, 62, 121 pöördel, 123,

2-21-12286

148 pöördel, tl 114). Sellega seonduvalt oli lapse ema soovinud, et laps elaks lapse isa juures

või tema juures Kuusalus, alates 23.03.2022 et laps koliks lapse ema juurde Hispaaniasse ja

käiks seal koolis (I kd, tl 146) ning alates 2023. aasta juunist, et laps koliks Tallinnasse ja käiks

seal koolis (II kd, tl 71 pöördel). Lapse ema elukorraldus ja tema seisukohad on olnud

menetluse jooksul korduvalt muutumises. Vanemad ei ole suutnud omavahel lõplikult kokku

leppida, kus laps elama peaks ning millises koolis käima. Olukorras, kus vanemad omavahel ei

suhtle ning ei ole ka esindajate vahendusel suutnud ligi kahe aasta jooksul kokku leppida lapse

viibimiskoha ja koolivaliku küsimustes, on ringkonnakohtu arvates lapse igakordse

viibimiskoha ja koolivaliku osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud.

24.4. Kuigi laps viibib kooli ajal nädala sees peamiselt lapse vanatädi juures, kuna lapse isa

elab lapse koolist kaugemal, on põhjendatud ainuhooldusõiguse andmine lapse isale. Lapse isa

korraldab lapse elu, suhtleb lapsega ja kohtub temaga regulaarselt, on taganud talle

psühholoogilist nõustamist, stabiilse ja sobiva elukeskkonna, samuti arstiabi ja huvihariduse.

Lapse isa on ka majanduslikult võimeline tagama lapse vajaduste rahuldamise, olles seda teinud

ilma lapse ema rahalise toetuseta. Eestkosteasutuse II lastekaitsespetsialist külastas 24.03.2022

lapse vanatädi kodu, kus viibisid laps, vanatädi ja vanatädi elukaaslane ning eestkosteasutus II

leidis, et lapsele on seal talle sobivad kasvutingimused ja vahendid tagatud. Eestkosteasutus II

leidis 19.06.2023 seisukohas, et lapse ema elukorralduses pole jätkuvalt ka peale Hispaaniast

tagasi Eestisse kolides stabiilsust ning puudub kindlus edasise alalise elukoha osas. Vanema

ebastabiilne elukorraldus aga ei taga ka lapse elus stabiilsust, mistõttu ei ole eestkosteasutus II

lapse ema määruskaebust toetanud (II kd, tl 72). Lapsel on praeguses koolis hästi ning laps

lõpetas kooliaasta kiituskirjaga (II kd, tl 72, 83). Lapse psühholoog ja loovterapeut, kes lapsega

on töötanud alates 2022. aasta maist, on esitanud 18.06.2023 arvamuse, mille kohaselt on laps

oma püsiva elukoha ja elukorraldusega kohanenud ning on emotsionaalselt väga tugevalt seotud

oma vanatädiga. Terapeut märkis, et elukoha muutus, koolikaaslaste ning sõprade kaotus

mõjuksid lapsele emotsionaalset stabiilsust rikkuvana (II kd, tl 81).

Laps väljendas talle määratud esindajale 23.06.2023, et tema elukorraldus on senini olnud

üldjoones sobiv, kuid nüüd ta on otsustanud, et soovib elada ema juures (II kd, tl 83 pöördel).

Lapse esindaja märkis sealjuures, et tema hinnangul on 8-aastane laps hetkel segaduses ja lapse

ema poolt mõjutatud. Kolleegium märgib, et laps on kogu menetluse jooksul olnud rahul oma

praeguse elukorraldusega, tal läheb koolis hästi, talle meeldib tema kool, tema sõbrad ja

huvialad (I kd, tl 123, 149, 213 pöördel; II kd, tl 12 pöördel; maakohtu ärakuulamisel II kd,

tl 32 pöördel; II kd, tl 72). Seda on kinnitanud nii laps ise kui ka märkinud tema terapeut. Lapse

seisukoha muutumine viimasel nädalal on tõenäoliselt tingitud lapse ema mõjutustest ning

asjaolust, et laps on lapse emaga saanud pikemalt koos aega veeta. Kuigi lapse soov on alati

olnud lapse emaga suhelda ja temaga koos olla, on ta samas väärtustanud ka oma praegust kooli,

sõpru, huviringe, suhet vanatädi ja lapse isaga. Lapsel puudub arusaam, milline oleks tema tulev

elukorraldus, kui laps hakkaks elama koos oma emaga, kuna laps ei tea, et tema emal oleks

päris kodu, kus ta hakkaks koolis käima ja elama ning kus või millist tööd lapse ema teeb (II kd,

tl 83 pöördel). Nii lapsele määratud esindaja kui ka eestkosteasutus II on esile toonud, et lapse

emal ei ole hetkel Eestis püsivat elukohta, st lapse ema elab oma sõprade või oma ema juures,

kuigi lapse ema on Eestis tagasi juba 2022. aasta sügisest (II kd, tl 71 pöördel, 83 pöördel).

Lapse parimaid huve ei saa samastada lapse tahtega. Kuigi laps on hiljuti muutnud oma soovi

elukoha osas, ei ole kolleegiumi arvates lapse elukorralduse muutmine lapse huvides. Praegusel

juhul ei ole esile toodud asjaolusid, mis õigustaksid lapse senise elukorralduse muutmist. Lapsel

on lähedane suhe mõlema vanemaga, mistõttu ei ole tegemist olukorraga, kus tugevam

hingeline seotus lapse emaga kaaluks üles senise elukorralduse säilitamise vajaduse. Nii

eestkosteasutus II kui ka lapsele määratud esindaja on menetluses lapse isa avaldust toetanud

ning kumbki eestkosteasutus ega lapse esindaja ei ole pidanud lapse ema määruskaebuse

2-21-12286

rahuldamist põhjendatuks ka peale lapse ema naasmist Eestisse. Maakohus on seega õigesti

leidnud, et vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha ja koolivaliku osas tuleb lõpetada

ja anda selles osas ainuhooldusõigus lapse isale, millega tagatakse lapsel väljakujunenud

elukorralduse säilimine ja stabiilsus, samas ka suhtlemine talle lähedaste inimestega.

25. Lapse vaktsineerimise osas leiab lapse ema, et lapse isa ei ole tõendanud, et lapse ema oleks

takistanud lapse vaktsineerimist. Vanemad ei vaidle selle üle, et last ei ole mitmete oluliste

haiguste vastu vaktsineeritud. Eestkosteasutus II on lapse emaga 2023. aasta juunis peetud

vestluse põhjal esile toonud, et lapse ema on endiselt lapse vaktsineerimise vastu (II kd, tl 71

pöördel). Lapse ema ei ole kordagi väitnud, et ta lubaks last vaktsineerida või et ta ei ole selleks

teinud takistusi. Arvestades menetlusosaliste seisukohti, on ringkonnakohtu arvates usutav, et

lapse ema ei ole nõustunud lapse vaktsineerimisega, mistõttu on laps jäänud vaktsineerimata

erinevate raskete haiguste vastu. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et lapse

vaktsineerimisega seotud küsimustes tuleb vanemate ühine hooldusõigus lõpetada ja

ainuhooldusõigus selles osas anda lapse isale. Sellisel juhul on tagatud lapsele võimalus saada

soovi korral vaktsineeritud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

26. Arvestades vaidluse sisu ning seda, et lapse hooldusõigust puudutav lahend tehakse

eelkõige lapse huvides ning määruskaebus rahuldatakse osaliselt, on põhjendatud jätta

ringkonnakohtu menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud

esindaja tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 1 ja 3). Riigi õigusabi tasu suuruse

ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse lahendab kohus eraldi

määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)