2-21-15574/43 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 30.juunil 2023

Lubja 4 Tallinnas tsiviilkantselei ja avaliku e-toimiku kaudu

Tsiviilasja number

2-21-15574

Kohtuasi

X.M hagi G.I.K vastu töövaidluses

Hagihind

22 293,60 eurot

Menetlusosalised ja esindajad

Hageja: X.M (isikukood XXX, xxx) lepinguline esindaja

Tiiu-Ann Kaldma

Kostja: G.I.K (registrikood xxxxxx) seaduslik esindaja Y.Y

Menetluse liik

Kohtuistung 12.juuni 2023

Resolutsioon

1. Jätta X.M hagi töölepingu ülesütlemise tuvastamiseks

töölepingu olulise rikkumise tõttu läbi vaatamata

2. Jätta X.M hagi kolme kuu keskmise töötasu ulatuses

hüvitise 9450 euro väljamõistmiseks rahuldamata

3. Rahuldada X.M hagi töötasu 5670 ja viivise

väljamõistmiseks osaliselt

4. Välja mõista G.I.K-lt X.M kasuks töötasu 651,98 eurot

(bruto), sissenõutavaks muutunud viivis VÕS § 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt

651,98 eurot alates 29.12.2020 kuni 30.06.2023 138,69

eurot ja alates 1.07.2023 viivis VÕS § 113 lg 1

sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni

5. Jätta X.M hagi puhkuse hüvitise 6720 euro välja

mõistmiseks rahuldamata

Menetluskulude jaotus

Jätta hagimenetluse kulud X.M ja G.I.K endi kanda

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie

kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest

Haginõue

1. X.M (edaspidi hageja) palus kohtule G.I.K (edaspidi kostja) vastu esitatud hagis tuvastada töötaja

poolne töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lõike 2 alusel seoses tööandja poolse töölepingu olulise

rikkumisega; välja mõista kostjalt hüvitisena tööandja poolse töölepingu rikkumise eest kolme kuu

keskmine töötasu vastavalt TLS § 100 lõikele 4 ja § 91 lõikele 2 summas 9450 eurot; välja mõista

TLS § 35 alusel kostjalt hageja kasuks saamata jäänud töötasu (keskmine palk) koos viivistega

ajavahemikul 02.11.2020 - 28.12.2020 5670 eurot, millele lisandub seadusjärgne viivis kuni

töötasu nõude kohase tasumiseni; välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis väljatöötatud, kuid

saamata jäänud puhkuse eest ajavahemikul 01.01.2016 - 28.02.2020 64 kalendripäeva eest kokku

6720 eurot.

Hagiavalduse asjaolude kokkuvõte

2. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja G.I.K-s alates 01.05.2013 assistendina ning jäi

lapsehoolduspuhkusele 03.08.2017, algul ühe lapsega ja seejärel teise lapsega. Hageja

kokkulepitud töötasu enne lapsehoolduspuhkusele jäämist oli 3150 eurot kuus. Hageja viibis

lapsehoolduspuhkusel ning pärast vanemahüvitise perioodi lõppemist 08.10.2020 esitas töötaja

tööandjale avalduse tööle naasmiseks alates 02.11.2020. Hageja sai 13.10.2020 juhatuse liikmelt

M.Tlt vastuse, milles tehti ettepanek tööleping lõpetada poolte kokkuleppel. Töötaja sellega ei

nõustunud ja kokkulepet ei allkirjastanud. 02.11.2020 hagejat tööle ei lubatud, teda ei koondatud,

tal ei võimaldatud täita tööülesandeid ega antud tööd. Tööandja teatas töötajale, et teda esindab

IFTF OÜ. Hageja teatas 28.12.2020 e-kirjaga tööandja teatatud aadressile xxx IFTF OÜ-le, et ütleb

töölepingu üles seoses tööandja poolse töölepingu rikkumisega TLS § 91 lõike 2 alusel sest tal ei

ole võimaldatud teha tööd ja ei ole makstud palka. Kostja ei ole töölepingu ülesütlemist TLS §105

lg 1 alusel vaidlustanud. Kostja ei ole hageja töölepingu ülesütlemise teatele reageerinud, ei ole

maksnud töötasu ega töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitist. Kui hagi või avaldust ei esitata

tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest

peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Töötamise registris

töötaja töötamise lõpetamise kohta tööandja kannet ei teinud, mistõttu ei olnud tal võimalik ennast

töötuna arvele võtta ja saada töötuskindlustushüvitist. Hageja jäi mitmeks kuuks ilma

elatusvahenditeta. Hageja on seisukohal, et tööleping poolte vahel on lõppenud TLS § 91 lg 2

alusel tööandja rikkumiste tõttu, seega on hüvitise nõue seoses töölepingu erakorralise

ülesütlemisega põhjendatud. Hageja kolme kuu keskmise töötasu on 9420 eurot, see on tõendatud

hageja pangakonto väljavõtetega, millelt nähtub hageja töötasu suurus 3150 eurot kalendrikuus.

Kui töötaja ütleb töölepingu üles tööandja rikkumise tõttu, siis on tööandja kohustatud talle

maksma hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Seetõttu palub hageja mõista kostjalt välja

hüvitise tööandja poolse töölepingu rikkumise eest täies ulatuses. Poolte vahel ei ole vaidlust

selles, et hageja töötas töölepingu alusel kostja juures alates 01.05.2013 assistendi ametikohal.

Pooled leppisid töölepingus kokku töötasus 320 eurot kuus, kuid pangakonto väljavõttega on

tõendatud, et töötaja töötasu oli 3150 eurot kuus (bruto). Töötasu tuli välja maksta hiljemalt

töötatud kalendrikuule järgneva kuu 10. kuupäeval töötaja pangakontole. Vastavalt TLS § 35 peab

tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka

juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks

vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud. 08.10.2020 esitas töötaja

tööandjale avalduse lapsehoolduspuhkuselt tööle naasmiseks alates 02.11.2020, kuid tööandja

avaldajat tööga ei kindlustanud ja avaldajale ei ole novembri 2020 ja detsembri 2020 eest töötasu

makstud. Kostja pidi hagejale tööd võimaldama alates 02.11.2020. Hageja leiab, et kostja on

kohutatud maksma töötasu TLS § 35 alusel, kuna kostja hagejat tööga ei kindlustanud. Tööandja ei

ole hagejale puhkusehüvitist välja maksnud. Hagejal on saamata puhkusehüvitis summas 6720

eurot 64 kp eest. TLS § 71 järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõppemisel hüvitama töötajale

kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Hageja palub puhkusehüvitise välja mõista.

Hageja palub saamatajäänud töötasult mõista välja viivise alates 29.12.2020 seadusjärgses määras

kuni nõude kohase täitmiseni.

Kostja vastuväidete kokkuvõte

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja hagiavalduse resolutsiooni punktis 1 nimetatud nõude läbi

vaatamata, kuna esitatud on tuvastusnõue, kuid hageja ei ole põhjendanud, milles seisneb tema

õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks. Juhul, kui tuvastused tuleb teha kindlaks sooritusnõude

lahendamisel, puudub hagejal tuvastushuvi. Hageja esitatud hagiavalduses toodud faktilised

asjaolud on tõendamata, ei ole arusaadav, millise tõendiga on soovitud esile toodud faktilisi

asjaolusid tõendada. Kostja vaidlustab esitatud tõendite ehtsuse. Ebaselge on, millisele

töölepingule ja tingimustele hageja nõudeid esitades tugineb. Kostja allkirjastatud töölepingu

kohaselt asus hageja tööle 01.05.2013 assistendina töötasuga 320 eurot (bruto) kuus ning vastavalt

töölepingu muudatusele pidi hageja töötasu alates 01.01.2014 olema 355 eurot (bruto) kuus.

Kostjale ei ole teada, et hageja ja kostja vahel oleks muid kokkuleppeid töölepingu või

töötingimuste või nende muutmise kohta sõlmitud. Hageja väitel oli tema töötasu enne

lapsehoolduspuhkusele jäämist 03.08.2017 3150 eurot ning hageja on soovinud seda tõendada

pangakonto väljavõtetega. Pangakonto väljavõtetelt nähtub, et kostja tegi hagejale jaanuarist 2017

kuni aprillini 2017 ülekandeid 2465,28 eurot (neto) kuus. Viimane ülekanne 02.05.2017 1314,57

eurot (neto), oli veidi üle poole varasematest väljamaksetest. Pangakonto väljavõtetest nähtub, et

vahetult enne lapsehoolduspuhkusele jäämist hageja kostjalt ca 3,5 kuu eest töötasu ei saanudki.

Seega töötas hageja kostja juures maksimaalselt kuni poole aprillini 2017 saades selle eest tasu

02.05.2017 netosummas 1314,57 eurot ning pärast seda tööd ei teinud, mistõttu ka töötasu talle ei

makstud. Hageja ei ole tõendanud lapsehoolduspuhkuse perioodi, selle algust ega lõppemist 2020.

aastal ega seda, et ta soovis tööd teha. Hageja tõi ise esile, et viibis lapsehoolduspuhkusel kuni

13.09.2020, kuid hiljem asus väitma, et soovis tööle naasta alates 02.11.2020, esitades selleks

tööandjale avalduse 08.10.2020. Kuna sel perioodil vahetus kostja juhatuse liige, püüdis uus

juhatuse liige saada hagejalt täpsemat teavet hageja töö kohta, milles tema töö seisnes, kus täpselt

hageja tööl käis, millised olid tema tööülesanded ja töövahendid, millist e-posti hageja kasutas ning

millised olid tema edukaimad projektid või tegevused. Hageja kostja küsimustele ei vastanud, ei

suutnud selgitada, mis tööd ta enne tegi ning kus ta seda tegi. Kostja asukohta hageja kunagi tööle

ei ilmunud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks ülesütlemisavalduse 28.12.2020 esitanud kostjale,

et see on jõudnud kostja e-posti aadressi serverisse ning et kostja on selle kätte saanud. Kuna kostja

ei ole hageja ülesütlemisavaldust saanud, ei olnud ka midagi vaidlustada. Kostja koondas hageja

enne, kui hageja väidetavalt ise töölepingu üles ütles. Nimelt edastas kostja hagejale

koondamisteate 27.11.2020, mille hageja sai kätte. Eelnevast tuleneb, et esimesena ütles hageja ja

kostja vahel sõlmitud töölepingu üles kostja ning hageja ei ole ülesütlemisavaldust vaidlustanud.

Seega oli kostja ülesütlemisavaldus kehtiv ning hageja ei saanud töölepingut 28.12.2020 üles

öelda. Kuna hageja ülesütlemisavaldus ei ole kehtivalt esitatud, puudub alus kostjalt hüvitise

väljamõistmiseks ning töötasu- ja viivistenõue jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud, et

ta oli valmis 02.11.2020 tööle asuma ja päriselt tööd tegema. Hageja viibis perioodil 02.11.2020 -

28.12.2020 lapsehoolduspuhkusel, seega puudus tööandjal kohustus hagejale töötasu või töö

väidetaval mitteandmisel keskmist töötasu maksta. Põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja

hulka ei arvestata lapsehoolduspuhkusel viibimise aega. Enne lapsehoolduspuhkust oleva hüvitise

nõue perioodi 01.01.2016 - 02.08.2017 eest on aegunud, kuna hageja põhipuhkuse nõue 2016.a

eest aegus 31.12.2017 ning 2017. a eest 31.12.2018.

Kohtuotsuse põhjendused

4. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et hageja töötas kostja juures alates 01.05.2013, et tööle asumisel

oli hageja töötasu suurus 320 eurot (bruto) kuus, et hageja töötasu suurus alates 01.01.2014 oli 355

eurot (bruto) kuus ning, et kostja ei ole hagejale töötasu ega hüvitisi maksnud.

5. Pooltel on vaidlus dokumentaalsete tõendite ehtsuse, hageja lapsehoolduspuhkusel viibimise

perioodi ja töötasu suuruse üle, töölepingu lõppemise aja ja aluse üle ning selle üle, kas hagejal on

hüvitiste, töötasu ja viivise nõue.

6. Hageja palus kohtule kostja vastu esitatud hagis tuvastada töötaja poolne töölepingu ülesütlemine

TLS § 91 lõike 2 alusel seoses tööandja poolse töölepingu olulise rikkumisega ning välja mõista

kostjalt hüvitisena tööandja poolse töölepingu rikkumise eest kolme kuu keskmine töötasu

vastavalt TLS § 100 lõikele 4 ja § 91 lõikele 2 summas 9450 eurot. Kostja on seisukohal, et

hagiavalduse resolutsiooni punktis 1 esitatud nõue on sisuliselt tuvastusnõue, kus hageja palub

tuvastada töötaja poolse töölepingu ülesütlemise kehtivuse TLS § 91 lg 2 alusel seoses tööandja

poolse töölepingu olulise rikkumisega.

7. TsMS § 368 lg 1 sätestab, et hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise

tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-

71-16 p-s 12 selgitanud et juhul, kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme

kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on

tuvastushagi ja sooritushagi käsitatav sama hagina samade poolte vahel (Riigikohtu 17. detsembri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 14). Seetõttu pidi maakohus keelduma TsMS § 371 lg

1 p 5 järgi menetlemast hageja nõuet tuvastada, kumma kostjaga ta lepingud sõlmis, kuna sama

vaidlus tuli lahendada hageja sooritusnõude lahendamisel nagunii. Pärast hageja esitatud

tuvastusnõude ekslikku menetlusse võtmist oleks maakohus pidanud jätma hagi selles osas läbi

vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi. Sellise rikkumise oleks pidanud ringkonnakohus TsMS § 657

lg 1 p 4 järgi kõrvaldama ning jätma hagi selles osas TsMS § 425 lg 3 esimese lause järgi läbi

vaatamata. Kuna ringkonnakohus seda ei teinud, tuleb ringkonnakohtu otsus selle rikkumise

kõrvaldamiseks hageja esitatud tuvastushagi osas tühistada ja jätta see läbi vaatamata. Kuna

hageja esitas TLS § 100 lg 4 ja § 91 lg 2 alusel kostjalt hüvitisena tööandja poolse töölepingu

rikkumise eest kolme kuu keskmise töötasu väljamõistmise nõude, mille osas tuleb teha otsustus

hageja poolt töölepingu rikkumise tõttu töölepingu ülesütlemise kehtivuse kohta, siis on tegemist

Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-71-16 p-s 12 toodud olukorraga, kus kohtule on esitatud kaks samade

poolte vahel sama hagi. Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud, et tal on TsMS § 368 lg 1 alusel

tuvastusnõude esitamiseks muu õiguslik huvi, kui töölepingu ülesütlemisest tuleneva hüvitisnõude

rahuldamine. Seega tuleb hageja resolutsiooni p-s 1 esitatud nõue jätta TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi

läbi vaatamata.

8. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TLS § 95 lg 1 esimese lause

järgi võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

ülesütlemisavaldusega. TsÜS § 69 tulenevalt on lepingu lõppemise avalduse kehtivuse eelduseks

selle jõudmine teise lepingupooleni ja tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse

saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see

on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Hageja e-kirjast nähtuvalt saatis ta kirjaliku ülesütlemisavalduse TLS § 91 lg 2 alusel seoses

tööandja poolse töölepingu rikkumisega tööandja äriregistri järgsele aadressile xxx 28.12.2020.

Kostja eitab ülesütlemisavalduse ehtsust ja kättesaamist. Kohus on seisukohal, et kostja äriregistri

e-posti aadressile ülesütlemisavalduse saatmine ei tõenda, et kostja on hageja ülesütlemisavalduse

ka kätte saanud. Kohus selgitas hagejale 10.04.2023 kohtu korraldaval istungil kohustust tõendada,

et hageja kostjale edastatud ülesütlemisavaldus on jõudnud kostja e-posti aadressi serverisse.

Hageja ülesütlemisavalduse jõudmist kostja e-posti aadressi serverisse tõendanud ei ole. Seega ei

ole hageja tõendanud, et tema 28.12.2020 saadetud ülesütlemisavaldus on jõudnud kostjani ja

TsÜS § 69 järgi muutunud kehtivaks. Kostja 27.11.2020 hagejale saadetud e-kirjaga ja

koondamisteatega on tõendatud, et kostja edastas hagejale 27.11.2020 koondamisteate. Kostja

parandas 30.11.2020 e-kirjas hagejale viimase tööpäevana ekslikult märgitud vale kuupäeva.

Kostja edastatud koondamisteate kättesaamise saab kohus lugeda tõendatuks hageja vastusega

koondamisteatele. Järelikult ütles hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu esimesena üles kostja

ning vaidlus puudub, et hageja ei ole ülesütlemisavaldust vaidlustanud. TLS § 105 lg-te 1 ja 2 järgi

peab hagi kohtule või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama

30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Kui hagi või avaldust ei esitata

tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest

peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Kuna hageja

töövaidluskomisjoni ega kohtu poole ei pöördunud ja ülesütlemisavaldust ei vaidlustanud, siis on

kostja 27.11.2020 töölepingu erakorraline ülesütlemine seoses koondamisega alates 26.01.2021

kehtiv ning hageja ei saanud töölepingut enam 28.12.2020 üles öelda. Järelikult puudub hagejal

õigus TLS § 91 ja TLS § 100 lg 4 alusel nõuda hüvitist ning hageja hüvitise nõue kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses, tuleb jätta rahuldamata.

9. TLS § 5 kohaselt lepivad pooled töölepingu tingimustes kokku lepingu sõlmimisel ning need

tingimused on mõlemale poolele täitmiseks kohustuslikud. TLS § 5 lg 1 p 5 kohaselt on töötasu

tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule. TLS § 28 lg 2 p 2 sätestab

tööandja kohustuse maksta töö eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. TLS § 28 lg 2 p 1

kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga. Vastavalt TLS § 35 peab

tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka

juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks

vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud. Puudub vaidlus, et kostja ei

ole hagejale töötasu maksnud. Hageja esitatud avaldusega kostjale on tõendatud, et ta avaldas

soovi lapsehoolduspuhkuselt tööle naasmiseks alates 02.11.2020. TLS § 62 lg 2 kohaselt on

lapsehoolduspuhkust õigus kasutada ühes osas või osade kaupa igal ajal. Eeldatakse, et

lapsehoolduspuhkusele jäämisest ja lapsehoolduspuhkuse katkestamisest teatab töötaja tööandjale

14 kalendripäeva ette, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Järelikult oli hagejal õigus tööle

naasta alates 02.11.2020 sõltumata sellest, kas tema lapsehoolduspuhkus oli lõppenud või mitte,

mistõttu lapsehoolduspuhkuse perioodi tõendamine nõude rahuldamiseks ei oma tähtsust. Tähtsust

omab tööandjale tööle naasmiseks avalduse esitamine.

10. Hageja esitas hagiavalduses saamata jäänud töötasu nõude koos viivistega ajavahemiku 02.11.2020

kuni 28.12.2020 eest 5670 eurot, millele lisandub seadusjärgne viivis kuni töötasu nõude kohase

tasumiseni. Hageja ja kostja e-kirjavahetusest nähtuvalt sai hageja kostja juhatuse liikmelt M.Tlt

vastuse oma avaldusele 13.10.2020, milles tehti ettepanek tööleping lõpetada poolte kokkuleppel,

kuna kostja tegevus on sisuliselt lõppenud ning töökohta, millele hageja naasta soovib enam ei

eksisteeri. Kohus tuvastas eelpool, et kostja ütles hagejaga töölepingu üles koondamise tõttu alates

26.01.2021, seega oleks ta pidanud hagejale töötasu maksma kuni töölepingu lõppemise ajani.

Kostja ei ole tõendanud, et tal oleks olnud hagejale anda tööd, vastupidi M.T kirjast nähtuvalt ei

olnud tal võimalik enam hagejale tööd anda. Seega oli ta kohustatud maksma hagejale töölepingu

lõppemiseni TLS § 35 alusel keskmist töötasu. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91

„Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 1 kohaselt keskmise töötasu arvutamisel

võetakse arvesse töötasuna teenitud summad. Määruse § 2 lg 2 kohaselt arvutatakse keskmine

töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud

töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu,

millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Kuna määruses nimetatud sündmusele

eelnevalt kostja hagejale töötasu ei maksnud lapsehoolduspuhkusel viibimise tõttu, siis tuleb

lähtuda hageja põhipalgast. Poolte kohtule esitatud töölepingu koopiad ja töötasu muutmise

kokkulepped kattuvad, seega saab kohus võtta aluseks, et hageja bruto töötasu oli 355 eurot kuus.

Kuna kostja vaidlustas hageja esitatud pangakontode koopiate ehtsuse ja hageja ei ole tõendanud ei

töölepingus palga muutmise kokkulepet 3150 eurole ega esitanud pangakonto väljavõtete

kinnitatud koopiaid, siis lähtub kohus hageja keskmise palga arvutamisel töölepingus kokkulepitud

kuupalgast 355 eurot ja kostja esitatud arvestusest, mille järgi oli hageja keskmise töötasu

suuruseks perioodil 02.11.2020 kuni 28.12.2020 kokku 651,98 eurot (bruto) alljärgnevalt:

2.11.2020-30.11.2020 töötasult 355 eurot (bruto) (355:30 x 28) 331,33 eurot ning 1.-28.12.2020

töötasult 355 eurot (bruto) (355:31 x 28) 320,65 eurot. Järelikult kuulub hagi saamata palga osas

rahuldamisele osaliselt summas 651,98 eurot (bruto). VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib

võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivis VÕS § 113

lõike 1 teise lause kohaselt summalt 651,98 eurot alates 29.12.2020 kuni 30.06.2023 on 138.69

eurot. Alates 1.07.2023 tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel

põhivõlalt 651,98 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni.

11. TLS § 55 järgi on töötaja iga-aastane põhipuhkus 28 kalendripäeva ning § 68 lg 1 järgi antakse

põhipuhkust töötatud aja eest. TLS § 68 lg 2 järgi ei arvestata põhipuhkuse andmise õiguse aluseks

oleva aja hulka lapsehoolduspuhkusel viibimise aega. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole

esitatud tõenditega tõendanud, et ta ei ole perioodil 01.01.2016 kuni 28.02.2020 puhkusel viibinud

ega puhkusehüvitist saanud, kuna esitatud pangakontode väljavõtted ei kata kogu kostja juures

töötamise perioodi ja kostja vaidlustas pangakonto väljavõtete ehtsuse. Hageja ei ole tõendanud ka

kostja poolt vaidlustatud väidet lapsehoolduspuhkusel viibimise perioodi kohta. Seega ei saa

lugeda tõendatuks hagiavalduses toodud asjaolu, et hagejale ei ole töötamise perioodil 01.01.2016

kuni 28.02.2020 kordagi puhkust võimaldatud, millest tulenevalt on tal õigus hüvitisele 6720 eurot.

Järelikult tuleb hagi puhkuse hüvitise 6720 euro välja mõistmiseks täielikult rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

12. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise tõttu pooled menetluskulud võrdsetes

osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagiavalduse

osaliselt, siis jätab kohus hagimenetluse kulud poolte endi kanda ja menetluskulude rahalise

suuruse kindlaksmääramata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2024. a otsusega nr 2-21-15574.